Tänapäeva eesti kirjakeele uurimine. Süntaks - Emakeele Selts

sula ajal hakkasid Nõukogude Liidu keeleteaduses levima strukturaallingvistika
ideed, mis jõudsid üsna kohe ka Tartusse. 1965. a loodi TRÜ eesti
keele kateedri juurde Huno Rätsepa initsiatiivil strukturaallingvistika töörühm,
mis hiljem kandis nime generatiivgrammatika grupp (GGG). Rühm
andis välja kahte uurimuste sarja: „Keel ja struktuur” (1965–1978, 10 vihikut)
ning pikemate uurimuste (väitekirjade) sarja „Keele modelleerimise probleeme”
(1966–1975, 7 köidet). Rühma liikmetelt ilmus nii neis sarjades kui
ka mujal mitmeid tähelepanuväärseid süntaksiuurimusi, nt Ellen Uuspõllu
kandidaadiväitekiri „Määrusliku des-, mata-, nud- (-nuna-) ja tud- (-tuna-)
konstruktsiooni struktuur ja tähendus” (1966), milles käsitleti eesti keele lauselühendeid
transformatsioonigrammatika vahenditega, ja Huno Rätsepa
doktoriväitekiri „Eesti keele lihtlausete tüübid” (raamatuna 1978), kus kirjeldati
valentsigrammatika põhimõtetest lähtuvalt eesti verbide rektsioonistruktuure.
Käsikirja jäänud süntaksiteemalised kandidaadiväitekirjad on Mati
Erelti „Komparatiivse adjektiiviga laused eesti keeles. (Semantiline analüüs.)”
(1971) (generatiivsemantiline komparatsioonikäsitlus) ja Jüri Valge „Lauseliikmete
koordinatsioonivõimalused tänapäeva eesti keeles” (1981). 1970.
aastatel rühm lagunes, selle liikmed jätkasid tööd TRÜs, KKIs ja TPedIs.
Paralleelselt GGGga harrastasid moodsat grammatikauurimist juba 1960.
aastatel ka mitmed Tallinna lingvistid. Tähelepanuväärseim uurimus oli Henno
Rajandi kandidaadiväitekiri „Eesti impersonaali ja passiivi süntaks” (1968/
1999) – kõige järjekindlamalt generatiivne süntaksiuurimus, mis Eestis kunagi
tehtud.
1960. aastate grammatikauurimise, sh süntaksiuurimise põhitulemuseks
oli teoreetiliste ja metodoloogiliste aluste uuenemine. Teistmoodi mõtlevail
uurijail tekkis tahtmine realiseerida oma ideid ka uut tüüpi grammatika näol.
Selle soovi propageerimine (eelkõige Mati Hindi ja Mati Erelti poolt) viis
selleni, et 1976. a moodustati KKIs süntaksirühma asemele grammatikarühm.
Rühma juhiks sai Henno Rajandi ja rühma tuumiku moodustasid endised
GGG liikmed. Grammatikarühma ülesandeks sai eesti keele teadusliku grammatika
koostamine. Töö toimus kahes etapis. Algul tegeldi uurimistööga,
alates 1983. aastast hakati koostama grammatikat ennast. Ettevalmistaval
uurimisperioodil hakati välja andma grammatikauurimuste sarja „Ars
Grammatica”. Selles sarjas on ilmunud üle 30 vihiku ning nende seas terve
rida süntaksialaseid töid: Henno Rajandi, Helle Metslang „Määramata ja
määratud objekt” (1979), Helle Metslang „Küsilause eesti keeles” (1981),
Joel Sang „Eitus eesti keeles” (1983), Kaja Tael „Sõnajärjemallid eesti keeles
(võrrelduna soome keelega)” (1988b), Mati Erelt „Eesti lihtlause probleeme”
(1979a), „Eesti lauseõpetuse põhimõtteid” (1986), „Liitlause eesti
keeles” (1986a), „Sekundaartarindid eesti keeles” (1987), „Eesti lauseliikmeist”
(1989) jne. Samas sarjas on Mati Ereltilt ilmunud ka töid eesti adjektiivisüntaksi
kohta, mis on hiljem ühendatud raamatuks „Eesti adjektiivide
süntaks” (1986c).
Grammatika süntaksit käsitlev II osa (EKG II = Mati Erelt jt „Eesti keele
grammatika II. Süntaks. Lisa: kiri”) ilmus 1993. a. See on seni ilmunud sün-
66