Tartu Ãlikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut ...
Tartu Ãlikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut ...
Tartu Ãlikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut ...
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
<strong>Tartu</strong> Ülikool<strong>Filosoofiateaduskond</strong><strong>A<strong>ja</strong>loo</strong> <strong>ja</strong> <strong>arheoloogia</strong> <strong>instituut</strong>Martin KuldmägiMUINASLINNUSTE UURIMISLUGU EESTIS 1920.–1930. AASTATELBakalaureusetööJuhenda<strong>ja</strong> Mir<strong>ja</strong> Ots, MA<strong>Tartu</strong> 2012
SISUKORDSISSEJUHATUS .......................................................................................................... 31. Eesti <strong>arheoloogia</strong> suunad 1920.–1930. aastatel .......................................................... 81.1 Baltisaksa pärand ................................................................................................. 81.2 Skandinaavia professorid ..................................................................................... 91.3 Eesti <strong>arheoloogia</strong> edasised suunad ..................................................................... 121.4 1930. aastad ....................................................................................................... 152. Linnuste uurimislugu 1920. aastatel ........................................................................ 182.1. Esimesed kaevamised ning üleüldine huvi kasv ................................................ 182.2 Eerik Laiu <strong>ja</strong> Harri Moora tegevus linnusteuuri<strong>ja</strong>tena 1920. aastatel .................. 202.3 Eesti kaitseväe <strong>ja</strong> Arheoloogia Kabineti vahelise koostöö teke 1920. aastatel ..... 243. Linnuste uurimislugu 1930. aastatel ........................................................................ 273.1 Arheoloogide tööd <strong>ja</strong> tegemised 1930. aastate I poolel ....................................... 273.2 Arheoloogide tööd <strong>ja</strong> tegemised 1930. aastate II poolel ning 1940. aastal .......... 293.3 Eesti Rahvuslaste Klubide loomine ning selle panus linnamägede uurimisse...... 333.4 Eesti Kaitseväe <strong>ja</strong> arheoloogide vaheline koostöö 1930. aastatel ........................ 363.5 Kindral Johan Laidoneri seos eesti <strong>arheoloogia</strong>ga .............................................. 38KOKKUVÕTE ........................................................................................................... 43Kasutatud allikad <strong>ja</strong> kir<strong>ja</strong>ndus ..................................................................................... 47Summary .................................................................................................................... 53Lisad ........................................................................................................................... 572
SISSEJUHATUSEesti muinaslinnuste puhul on tegu a<strong>ja</strong>looliste mälestusmärkidega, mis juba üle sa<strong>ja</strong>aasta on pakkunud kõneainet nii teadlastele, poliitilisele võimuladvikule,kultuuriedenda<strong>ja</strong>tele, aga kahtlemata ka tavalistele inimestele. Eksisteeridessilmatorkavalt nähtaval füüsilisel kujul ning olles esindatud suulises <strong>ja</strong> ka kir<strong>ja</strong>likuspärimuses, kannavad nad endas hindamatut väärtust <strong>ja</strong> informatsiooni oma a<strong>ja</strong> elanike,ühiskonna <strong>ja</strong> erinevate minevikusündmuste kohta. Tänapäevasel uuri<strong>ja</strong>l tuleb lihtsaltosata kannatlikult ning tähelepanelikult kuulata, mis nendel a<strong>ja</strong>loo taasloo<strong>ja</strong>tel öelda on.Kui minevikuhuviline piisavalt taibukaks <strong>ja</strong> hoolikaks vestluspartneriks osutub, võibselline kahekõne kujuneda äärmiselt produktiivseks mõlemale poolele: üks osapool saabkogu maa <strong>ja</strong> rahva poolt väärika tunnustuse osaliseks, mille ta nende aastasadadejooksul kahtlemata ära teeninud on; teine aga leiab hulgaliselt uut <strong>ja</strong> eriilmelist teavet,mis eelnevatel küsi<strong>ja</strong>tel tallele pole pandud.On ainult elementaarne, et muistsed linnamäed on erinevatel aegadel erineva võimu allolles ning erinevates kontekstides pakkunud hulgaliselt huvi siinsetele arheoloogidele.Olgu kas või tegu rohtukasvanud või tähelepanematule silmale märkamatuks jäävakantsiga, on nad siiski ehe pärand meie esiisade elust <strong>ja</strong> olust ning püsinud vankumatakõik need sa<strong>ja</strong>ndid. Muinaslinnuseid väl<strong>ja</strong> jättes ei saaks me oma (teaduslikele)küsimustele reaalsusele vastavaid vastuseid. Suuremal või vähemal määral on neiduuritud alates Ab<strong>ja</strong> kooliõpeta<strong>ja</strong> Jaan Jungi a<strong>ja</strong>st. Tähele on neid pandud varemgi:vanim teadaolev muistse linnuse plaan, mille valmistas <strong>ja</strong> avaldas oma atlases LudwigA. Mellin Varbola maalinnast, pärineb aastast 1798 (EAA f. 854, n. 4, s. 470; Regiojäreltrükk 1991). Võib julgelt väita, et selline teadustöö pole kaugeltki läbi, vaid jätkubveel pikkadeks perioodideks, sest tihtipeale pakuvad arheoloogilised kaevamisedlõppkokkuvõttes rohkem uusi küsimusi kui vastuseid. Tuleb ka meeldivalt tõdeda, etuurimiste iseloom ning maht on a<strong>ja</strong>s muutunud (siinkohal on tegu kahtlemata positiivsemuutusega), mistõttu teame täna Eesti muinaslinnustest märksa rohkem kui näiteks 80aastat tagasi.Käesolev bakalaureusetöö käsitleb historiograafilises võtmes Eesti muinaslinnusteuurimislugu 1920.–1930. aastatel. Valituks osutus eelnimetatud periood, sest just siis3
hakkas esmakordselt rahvusmeelne <strong>ja</strong> –keelne uuri<strong>ja</strong>skond laiemalt sellega tegelema.Kuigi juba sel a<strong>ja</strong>l mõisteti muistsete linnamägede tähtsust a<strong>ja</strong>loo tundmaõppimisel, eijätkunud esialgu ühel või teisel põhjusel siiski piisavalt ressursse ega vahendeid nendearheoloogiliseks uurimiseks. Küll aga paranesid olud noore Eesti Vabariigi kasvades,mille üheks tulemuseks oli suurejooneline <strong>ja</strong> –mahuline linnamägede uurimine 1930.aastate teisel poolel. Siis asetleidnud kaevamised pakkusid hulgaliselt uut teavet, midapropagandistlikel põhjustel üritas ära kasutada ka rahvusmeelne võimuladvik. Sellisesprotsessis võib näha teatud a<strong>ja</strong>loo (aga ka <strong>arheoloogia</strong>) ning poliitika ühtesulandumist,mis siinkirjuta<strong>ja</strong> <strong>ja</strong>oks tundub vägagi põnev ning üldiselt vähekäsitletud teema, midauurida.Bakalaureusetöö eesmärgiks on väl<strong>ja</strong> selgitada, nii palju kui arhiivimater<strong>ja</strong>lide abilvõimalik, 1920.–1930. aastate linnusteuurimiste telgitaguseid. Nagu öeldud, tehti selperioodil ära mahukas töö linnamägede uurimisel ning koguti suurel hulgal infot, mis katulevikus osutus vägagi heaks ning usaldusväärseks. Käesoleva uurimuse raames tahansüveneda detailidesse <strong>ja</strong> otsida vastuseid küsimustele: Kuidas sai linnustekaevamineesmalt 1920. aastatel üldse alguse ning mil moel see arenema hakkas? Kes olidmuinaslinnuste uurimise algata<strong>ja</strong>d <strong>ja</strong> miks? Kes olid sel (<strong>ja</strong> tulevasel) perioodilsiinsetele arheoloogidele abiks ning kuidas? Milline oli huvi <strong>ja</strong> teema ka<strong>ja</strong>staminemittespetsialistide, st as<strong>ja</strong>huviliste poolt? Kui suurt rolli mängis valitsevrahvusromantiline mõttelaad? Kes rahastas <strong>ja</strong> mil moel koguti va<strong>ja</strong>likud rahasummadkaevamistööde <strong>ja</strong>oks? Millist osa mängis linnuste uurimisel Eesti Kaitsevägi eesotsaskindral Johan Laidoneriga? Bakalaureusetöö kohta mater<strong>ja</strong>li kogudes kohtasin küll paljuantud teemat puudutavaid kirjutisi (Laid 1923, Moora 1939, Tõnisson 1966, Lõugas <strong>ja</strong>Selirand 1989, Tõnisson 2008 jne), ent mind huvitavatele küsimustele vastuseid manendest töödest üldiselt paraku ei leidnud. Erandina võib siiski väl<strong>ja</strong> tuua LembitJaanitsa historiograafilised tööd (Jaanits 1991, 1995), mis olid tollaste arheoloogidejäljeradadel head teejuhid. Arheoloogia uurimislooga on viimastel aastatel tegeldudveelgi, seda küll väga üldistes mastaapides. Töös olen kasutada saanud nii kogumikku„Archaeological Research in Estonia 1865–2003“ (2006) kui ka <strong>arheoloogia</strong> õpetamise90. aastapäevale pühendatud albumit „Arheoloogia lugu <strong>Tartu</strong> Ülikoolis 1920–2010“(Lang jt 2010).4
Käesoleva teema uurimisele on võimalik läheneda ideedea<strong>ja</strong>loo võtmes. Nimelt saakssellist ainestikku käsitleda, lähtudes a<strong>ja</strong>stu valitsevatest ideoloogilistest oludest ninguurida, kust <strong>ja</strong> millal täpsemalt sai alguse ning levis rahvusromantiline mõtteviis, mistegelikkuses oli määrav ka riigi siseas<strong>ja</strong>de <strong>ja</strong> poliitika korraldamisel. Kuigi taolinelähenemine oleks vägagi põnev (ning siinkirjuta<strong>ja</strong> arvates Eestis varasemalt teostamata),väljuks ta suure tõenäosusega bakalaureusetöö raamidest, sest sellist teemat uuridestuleks tähele panna juba laiemat tausta (nii a<strong>ja</strong>lises kui ruumilises mõttes). Seetõttu olensiinses töös niivõrd ambitsioonikast plaanist loobunud <strong>ja</strong> lähenen muinaslinnusteuurimisloole arhiiviallikate kaudu, millest suurem osa pole siiani arheoloogide töödessejõudnud. Käesolev uurimistöö on arhivaali- ning dokumendikeskne, mis tähendab, etkogu esitatud info on kontrollitav.Kuna töö üheks eesmärgiks on Eesti muinaslinnuste uurimisloo kohta leida <strong>ja</strong> esile tuuauusi ning seni kasutamata allikaid, on käesolevas uurimuses allikmater<strong>ja</strong>lina kasutatudpeamiselt arhiiviallikad, a<strong>ja</strong>leheartikleid <strong>ja</strong> publitseeritud teoseid. Seetõttu on meetodinakasutatud otsinguid arhiivi andmebaasides, näiteks arhiivisüsteemis AIS 1 ningerinevates arhiivides <strong>ja</strong> muuseumides. Nendest leitud dokumendid on läbi töötatud <strong>ja</strong>omavahel võrreldud. Kasutatud on atributeerivat meetodit: töös on püütud tuvastadakir<strong>ja</strong>de autoreid, adressaate, kirjutamise põhjust või aega. Sama on tulnud teha fotode,plaanide ning muude allikatega. Lisaks on andmeid hangitud <strong>ja</strong> avastatud allikateleseoseid üritatud leida vesteldes erinevate institutsioonide tööta<strong>ja</strong>tega, uuri<strong>ja</strong>tega <strong>ja</strong>ametnikega: sel moel on töösse panustanud Marika Reintam Eesti Sõ<strong>ja</strong>muuseumist, kesteadis siinkirjuta<strong>ja</strong>le rääkida kindral Johan Laidoneri a<strong>ja</strong>loohuvist ning Ülo PuustakEesti Muinsuskaitseametist, kes selgitas, kuidas 1980. aastatel sattusMuinsuskaitseameti hoone (Tallinn, Uus tänav 18) koridoriseinale Johan Laidoneriendisest kodust leitud pronkstahvel „Eesti linnused“.Viitamise osas on kasutatud arhiivinduses <strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>looteaduses tavapärast viitamistarhivaali numbrile, millele on parema jälgitavuse tarvis lisatud ka kuupäev, juhul kuisee on võimalikuks osutunud. Erand on tehtud kaevamisaruannete osas, kunaarheoloogidel on tavaks neile viidata arheoloogi nime <strong>ja</strong> aasta kaudu sarnaselt muude1 http://ais.ra.ee/5
publikatsioonidega; siis olen need selliselt ka eraldi säilikute kaupa kasutatud allikate allkoos arhiiviviitega väl<strong>ja</strong> toonud.Keskseteks allikateks kujunesid Tallinna Ülikooli <strong>A<strong>ja</strong>loo</strong> Instituudi <strong>arheoloogia</strong>arhiivissäilitatav Arheoloogia Kabineti kir<strong>ja</strong>vahetus <strong>ja</strong> muud as<strong>ja</strong>a<strong>ja</strong>misdokumendid (AI f. 8).Arheoloogid on antud allikat küllaltki vähe kasutanud, ent minu töö <strong>ja</strong>oks on teguvägagi huvipakkuva informatsiooniga. Tegemist on mahuka mater<strong>ja</strong>liga, millekasutamist on senini raskendanud ka as<strong>ja</strong>olu, et see on vaid osaliselt korrastatud <strong>ja</strong>arhiveeritud. Mind huvitava perioodi (aastate 1920–1940) kohta on olemas kolm kaustakir<strong>ja</strong>vahetust 2 , mis sisaldavad sissetulevate kir<strong>ja</strong>de puhul peamiselt originaalkirju (shringkirju), as<strong>ja</strong>a<strong>ja</strong>mist puudutavaid teateid jms; väl<strong>ja</strong>minevate kir<strong>ja</strong>de osas on üldiseltärakirju <strong>ja</strong> mustandeid. Kir<strong>ja</strong>d <strong>ja</strong> muud dokumendid on kaustadesse korrastatud töökäigus Arheoloogia Kabinetis <strong>ja</strong> seetõttu ka<strong>ja</strong>stavad need ühtlasi ka kabineti as<strong>ja</strong>a<strong>ja</strong>misekorda ning sisaldavad töös igapäevaselt va<strong>ja</strong>minevaid dokumente.Lisaks on kasutatud sama arhiivi topograafilises arhiivis (AI f. 1) säilitatavaidkaevamisaruandeid <strong>ja</strong> linnuste plaane, mida hoitakse kaevamisplaanide kogus (AI f. 4).Samuti on kasutatud fotokogu (AI fk), eriti huvipakkuvad on linnustest tehtud õhufotod.Olulised allikad on veel Eesti Riigiarhiivis säilitatavad arhivaalid Eesti RahvuslasteKlubide kohta, mis pakuvad informatsiooni selle organisatsiooni põhikir<strong>ja</strong>st, olemusest,tegevusest ning põhikogu istungitest; samuti on uuritud ka Haridusministeeriumi ningpresidendiga seonduvat kir<strong>ja</strong>vahetust, mis sobiks käesolevasse teemasse.Bakalaureusetöö <strong>ja</strong>guneb kolmeks suuremaks peatükiks ning paljuski on üritatudjoonduda kronoloogilisest lähenemisviisist. Esimeses tuleb juttu üldistest <strong>arheoloogia</strong>suundadest 1920.–1930. aastatel: kes olid peamised mineviku-uuri<strong>ja</strong>d, millised olidnende tegevusvaldkonnad, milliseid küsimusi <strong>ja</strong> eesmärke seati tulevikuks jpm. Taoline2 AI f. 8, n. 1, s. 1 Arheoloogia kabineti kir<strong>ja</strong>vahetus, sissetulevad kir<strong>ja</strong>d, piirdaatumid24.11.1921–19.12.1925AI f. 8, n. 1, s. 2 Arheoloogia kabineti kir<strong>ja</strong>vahetus, väl<strong>ja</strong>minevad kir<strong>ja</strong>d, piirdaatumid1.11.1922–9.09.1936AI f. 8, n. 1, s. 3 Arheoloogia kabineti kir<strong>ja</strong>vahetus, väl<strong>ja</strong>minevad kir<strong>ja</strong>d, piirdaatumid9.12.1926–31.01.19416
laiemat tausta kirjeldav osa on ülimalt oluline mõistmaks konteksti, kust <strong>ja</strong> kuidaslinnamägede teaduslik tundmaõppimine arenema hakkas. Teises peatükis onmuinaslinnuste uurimine juba selgelt esiplaanil, juttu tuleb nende kaevamistest ningprobleemidest, millega 1920. aastatel rinda pisteti. Erilise vaatluse all on ka esimesedlinnusteuuri<strong>ja</strong>d Harri Moora <strong>ja</strong> Eerik Laid ning nende panus, lisaks käsitletaksearheoloogide koostööd Eesti Kaitseväega. Kolmas osa pöörab tähelepanu linnamägedekaevamisloole 1930. aastatel. Kuna siis saadi rahalist toetust erinevatelt riiklikeltinstantsidelt, toimus ka suuremahuline kaevamine, mis tegelikkuses oli mõeldudteenima valitsevat rahvusmeelset ideoloogiat. On aga oluline mõista, et <strong>Tartu</strong> ÜlikooliArheoloogia Kabinet sai suurt abi väl<strong>ja</strong>stpoolt, ilma milleta poleks sellises mastaabisaset leidnud arheoloogilised kaevamised linnamägedel üldse kõne alla tulnudki.Lõpetuseks sooviks siinkirjuta<strong>ja</strong> tänada oma juhenda<strong>ja</strong>t Mir<strong>ja</strong> Otsa tema väsimatu abieest, Marika Reintami Eesti Sõ<strong>ja</strong>muuseumist huvitavate tähelepanekute ning ideede eest<strong>ja</strong> Ülo Puustakut Eesti Muinsuskaitseametist põneva jutua<strong>ja</strong>mise eest.7
1. Eesti <strong>arheoloogia</strong> suunad 1920.–1930. aastatel1.1 Baltisaksa pärandSarnaselt mitmete teiste maade <strong>ja</strong> rahvastega, on ka Eestis just 18. sa<strong>ja</strong>ndi viimaneveerand see aeg, mil võib märgata kohaliku baltisaksa haritlaskonna <strong>ja</strong> eliidi huvi kasvumuististe vastu. Esialgu tähendas see huvi siiski kõigest mõningate as<strong>ja</strong>armasta<strong>ja</strong>tekogumistegevust, vanemate esemete, dokumentide <strong>ja</strong> piltide kor<strong>ja</strong>mist ning säilitamist(Jaanits jt 1982: 9). Alates 1830. aastatest kujunesid tähtsateks muististe kogumis- <strong>ja</strong>uurimiskeskusteks seltsid: 1838 loodud Õpetatud Eesti Selts ning neli aastat hiljemasutatud Eestimaa Kir<strong>ja</strong>nduse Ühing (Ibid:, 9). <strong>A<strong>ja</strong>loo</strong>lane Tiit Rosenberg on seisukohal(Rosenberg 1995: 8), et kuna ÕES-i tegevuse esimestel aastakümnetel oli baltisaksaa<strong>ja</strong>looteadus ise alles veel lapsekingades, siis olid ka sel perioodil peetud ettekanded <strong>ja</strong>avaldatud tööd pigem as<strong>ja</strong>armasta<strong>ja</strong>likud ning võivad tänapäeva uuri<strong>ja</strong>tele pakkudatõenäoliselt vaid historiograafilist huvi.Arheoloogia arendamisel <strong>ja</strong> sellealase uurimistöö edendamisel on tähtsaks daatumiks1865. aasta, mil geoloogiaprofessor Constantin Grewingk avaldas arheoloogilisemater<strong>ja</strong>li põh<strong>ja</strong>l kirjutatud töö Baltimaade kivia<strong>ja</strong>st. Constantin Grewingkilt leidisinspiratsiooni ka Ab<strong>ja</strong> kooliõpeta<strong>ja</strong> Jaan Jung (Ibid:, 10). Tema oli esimene, kes pärastLõhavere linnamäe kaevamist (1880) seostas seni üldsusele vähetuntud muinaslinnaLäti Henriku kroonikas Leole märgitud nimega eestlaste vanema Lembitu linnusega(Tõnisson 2008: 32). Kuigi tal puudusid teaduslikuks uurimistööks va<strong>ja</strong>likud teadmised,haridus <strong>ja</strong> võimalused, tegi Jaan Jung ära suure (<strong>ja</strong> siinmail esmakordse) töö muististeotsimisel <strong>ja</strong> registreerimisel (Jaanits jt 1982: 12). Lisaks, tutvustades siinsele rahvalemaailma kui ka kodumaa esia<strong>ja</strong>lugu, pani ta aluse eestikeelsele erialaseleterminoloogiale (Lang 2006: 5). Jaan Jungi töö oli kui nurgakivi hilisemale muististeinventeerimisele <strong>ja</strong> asustuse a<strong>ja</strong>loo uurimisele ning mängis olulist rolli ka muististekaitse kehtestamisel Eesti Vabariigi a<strong>ja</strong>l (Jaanits jt 1982: 12).Ilmasõ<strong>ja</strong> käigus lõpetasid aga oma tegevuse kõik baltisaksa seltsid, mistõttu katkes kanende töö <strong>arheoloogia</strong> alal. Pärast sõda jätkasid vaid Õpetatud Eesti Selts <strong>Tartu</strong>s,Eestimaa Kir<strong>ja</strong>nduse Ühing Tallinnas <strong>ja</strong> Muinasuuri<strong>ja</strong>te Selts Pärnus. (Ibid:, 13)8
1.2 Skandinaavia professoridEsmakordselt oma a<strong>ja</strong>loos eestikeelne <strong>ja</strong> -meelne <strong>Tartu</strong> Ülikool avati pärast Ilma- <strong>ja</strong>Vabadussõda 1919. aastal. Aasta hiljem loodi selle juurde ka Eesti <strong>ja</strong> Põh<strong>ja</strong>maadeArheoloogia Õppetool. Siinmail elukutselisi arheolooge aga ei leidunud, mistõttu tuliprofessori otsimiseks suunata tähelepanu välismaale. Kuna venelaste <strong>ja</strong> sakslastega oldiäs<strong>ja</strong> verd valatud, otsustati täita <strong>arheoloogia</strong> õppetool Soome teaduri Aarne MichaëlTallgreniga (Lang 2006: 6).Aarne Michaël Tallgren oli juba enne <strong>Tartu</strong>sse tulekut omandanud suurekogemustepagasi ning saanud kõrgetasemelise ettevalmistuse vene, Lääne-Euroopa <strong>ja</strong>Põh<strong>ja</strong>maade <strong>arheoloogia</strong> alal. Tal ei tekkinud probleeme lühikese a<strong>ja</strong>ga Eestisse sisseelada <strong>ja</strong> suure innuga oma töösse rakenduda (Trummal 1995: 82). Kiirelt õppis AarneMichaël Tallgren tundma juba olemasolevat arheoloogilist mater<strong>ja</strong>li: esemeid,kinnismuistised ning kir<strong>ja</strong>likke andmeid (Jaanits 1995: 10). Kolme aasta jooksul (1920–1923) pani ta Eestis aluse modernsele teaduslikule uurimistööle <strong>arheoloogia</strong> alal: AarneMichaël Tallgren ra<strong>ja</strong>s ülikooli juurde Arheoloogia Kabineti <strong>ja</strong> muuseumi, kuhukoondati Õpetatud Eesti Seltsi, Eesti Rahva Muuseumi <strong>ja</strong> mõnede teiste muuseumitearheoloogilised kogud (Jaanits jt 1982: 13). Niimoodi kujunes ülikooli juurdeesmakordselt Eestis keskne <strong>arheoloogia</strong>alane uurimisasutus (Jaanits, Tõnisson 1970:209). Arhiivimater<strong>ja</strong>lid kujundati Soomest eeskuju võttes kihelkondade järgi, lisakspandi alus <strong>arheoloogia</strong> raamatukogule <strong>ja</strong> fotoarhiivile (Lang jt 2010: 13).Ühiskondlik taust, milles toimus arheoloogilise uurimistöö edendamine <strong>ja</strong> arendamine,oli oluliselt erinev 19. sa<strong>ja</strong>ndi II poole kontekstist, mil domineerisid baltisaksa mõjud.Kuigi siinne maa <strong>ja</strong> rahvas oli esmakordselt pärast 700 aastat iseseisvunud sakslaste <strong>ja</strong>venelaste poliitilise kontrolli alt, ootasid Eesti kultuur, haridus <strong>ja</strong> rahva mälu allesvabanemist sa<strong>ja</strong>nditepikkusest baltisaksa ülemvõimust (Lang 2006: 7). See kõiktähendas, et eesseisev muististe registreerimine ning nende detailne, kaasaegne uurimineoli sisuliselt tähtsaim <strong>ja</strong> vastutusrikkaim ülesanne verivärskele eesti <strong>arheoloogia</strong>le:sellest pidi saama esia<strong>ja</strong> teadusliku uurimise vundament, mille eesmärgiks oli muististekaitse tulevastele põlvedele (Ibid: 7).9
Üliõpilaste kaasabil alustas Aarne Michaël Tallgren siinsete kinnismuististearvelevõtmist <strong>ja</strong> kirjeldamist, kusjuures kasutati ära juba Jaan Jungi poolt kogutudmater<strong>ja</strong>l. Lisaks koos kalmete <strong>ja</strong> teiste kinnismuististega saadi esmane ülevaade Eestimuinaslinnadest 1920. aastate algul (Tõnisson 2008: 33). Sellise põh<strong>ja</strong>liku tööga ra<strong>ja</strong>tikindel andmebaas arheoloogiliseks uurimistööks, mida pidevalt kontrollitakse <strong>ja</strong>kasutatakse tänapäevani (Lang 2006: 7). Aarne Michaël Tallgreni eestvedamiselkehtestati Eestis 1925. aastal muististe kaitse seadus, et tagada nende säilimine <strong>ja</strong> kaitseka riiklikult (Jaanits jt 1982: 13).Toimunud välitööde, loengute ning seminaride käigus kujunes kiirelt Aarne MichaëlTallgreni kõrvale teatud seltskond üliõpilasi, kes paistsid silma suure potentsiaali <strong>ja</strong>töövõimega ning kes olid suutelised spetsialiseeruma <strong>arheoloogia</strong>le – professoriesimene abiline Harri Moora, varem Peterburi Ülikoolis klassikalist filoloogiat <strong>ja</strong><strong>arheoloogia</strong>t õppinud Marta Schmiedehelm, 1922. aastal ülikooli astunud Eerik Laid <strong>ja</strong>Richard Indreko, lisaks veel ka Ferdinand Leinbock (Linnus) <strong>ja</strong> Aliise Karu (Moora),kes aga hiljem otsustasid etnograafia kasuks (Jaanits 1995: 14). Nagu mõned AarneMichaël Tallgreni õpilased (näiteks Harri Moora, Elsbet Parek) hiljem kirjutanud on, olitegu võluva isiksusega, aga samas väga nõudliku professoriga nii enese kui teistesuhtes: keelebarjääre ei tohtinud olla, olemasolevat mater<strong>ja</strong>li tuli hästi tunda, muististekirjeldus pidi olema detailne ning seda tuli võrrelda naaberrahvaste mater<strong>ja</strong>lidega.(Trummal 1995: 82)20. sa<strong>ja</strong>ndi esimestel aastakümnetel oli kogu Euroopa (teoreetilises) <strong>arheoloogia</strong>s üheksaktuaalsemaks teemaks kultuuria<strong>ja</strong>looline käsitlusviis, mille eesmärgiks oli kaasa<strong>ja</strong>rahvaste pärinemis- <strong>ja</strong> kujunemisloo väl<strong>ja</strong>selgitamine. Ka Eestis oldi varem juba selletemaatikaga tegeletud, kuid mitte teaduslikult ega põhjendatult, mistõttu oligi AarneMichaël Tallgren esimene, kes arheoloogilist mater<strong>ja</strong>li uurides üritas teha etnilisijäreldusi erinevate kultuuride kohta (näiteks väl<strong>ja</strong> selgitada Kunda <strong>ja</strong> Võisiku kultuuridepäritolu) (Lang 2006: 7). Kuna soomlane tundis eeskujulikult Ida- <strong>ja</strong> Põh<strong>ja</strong>-Euroopaarheoloogilist ainestikku, suutis ta käsitleda ka Eesti mater<strong>ja</strong>li rahvusvahelisel taustal(Jaanits, Tõnisson 1970: 209).Vilma Trummal on oma artiklis (Trummal 1975: 197) Aarne Michaël Tallgreniülesanded <strong>ja</strong> peamised eesmärgid kokku võtnud nel<strong>ja</strong> punktiga: (1) Ra<strong>ja</strong>da võimalikult10
mitmekesine allikatebaas uurimistööks Eestis; (2) äratada rahva seas lugupidamistkodumaa muinsuse vastu (ta oli ka ise suur populariseeri<strong>ja</strong>); (3) leida kõik võimalusedmuinasmälestiste süsteemikindlaks korrastamiseks; (4) valmistada ette iseseisevkodumaine uuri<strong>ja</strong>skond. Aarne Michaël Tallgren täitis enda poolt ra<strong>ja</strong>tud eesmärgideeskujulikult, pannes aluse muinsusalase töö sihipärasele korrastamisele mitte ainultEestis, vaid kogu Baltikumis (Trummal 1995: 82). Luues Eestis pinna teaduslikule<strong>arheoloogia</strong>õpetusele <strong>ja</strong> professionaalsele uurimustööle, lõi ta vastava struktuuri, mispüsis kuni Eesti Vabariigi annekteerimiseni, sisuliselt aga kauemgi (Jaanits 1995: 15).Aarne Michaël Tallgreni töö Eestis ei kestnud aga kaua: 1921. aastal asutati HelsingiÜlikoolis Arheoloogia Õppetool, kuhu ka Aarne Michaël Tallgren esitas omakandidatuuri ning kaks aastat hiljem siirduski ta just sinna (Jaanits 1995: 15).Järgnevatel aastatel kutsuti teda aga korduvalt ülikooli poolt tagasi, võtmaks vastu<strong>arheoloogia</strong>eksameid ning aitamaks korraldada väl<strong>ja</strong>kaevamisi (Trummal 1995: 81).Oma järglasena siinse <strong>arheoloogia</strong> arendamisel nägi Aarne Michaël Tallgren Rootsi<strong>arheoloogia</strong>professorit Birger Nermanit, kes töötas <strong>Tartu</strong> Ülikoolis 1923.–1925. aastani(Ibid:, 1995: 84). Ta tundis hästi Põh<strong>ja</strong>maade (eriti O<strong>ja</strong>maa) mater<strong>ja</strong>li ning uuris Rootsi<strong>ja</strong> Baltimaade suhteid rauaa<strong>ja</strong>l. Aarne Michaël Tallgren pidas Birger Nermanit (kes tuli<strong>Tartu</strong>sse Uppsala Ülikooli dotsendi kohalt) küll võõrkeelseks <strong>ja</strong> võõrmeelseks, kuidsiiski väga suurte teadmistega professoriks, kes oleks võimeline üliõpilastele tutvustamajust Skandinaavia (aga ka muu Euroopa) <strong>arheoloogia</strong>t (Ibid:, 85).Kuigi Birger Nerman osales <strong>Tartu</strong>s olles Eesti väliuurimistes küllaltki minimaalselt, olisiiski tegu produktiivse teadlasega, kes püüdis koguda võimalikult palju uut mater<strong>ja</strong>liBaltimaade, siinhulgas ka Eesti viikingia<strong>ja</strong>st. Märkimisväärset huvi pakkusid talleSaaremaa viikingiperioodi kalmed ning Kagu-Eesti sama a<strong>ja</strong>stu kääpad (Ibid:, 85). Eritiuuris Birger Nerman Rootsi <strong>ja</strong> Baltimaade vahelisi kultuurisuhteid ning kuigi tematöödes <strong>ja</strong> käsitlustes on tunda normannistlikku kallakut ning läänepoolsetekultuurisuhete ülehindamist, suutis ta siiski esitada rohkesti varem vähetuntud mater<strong>ja</strong>li(Jaanits jt 1982: 13).11
sisuliselt käsitleda kõigi Ida-Baltimaade, sealhulgas ka Eesti probleemistikku (Jaanits,Tõnisson 1970: 213). Esia<strong>ja</strong>loo uuri<strong>ja</strong>na käsitles Harri Moora muistiseid kui olulisia<strong>ja</strong>looallikaid, mis üheskoos ümbritseva looduskeskkonnaga on kui teejuhiks muistseühiskonna ma<strong>ja</strong>nduse <strong>ja</strong> kultuuri uurimisel senisest laiemate üldistuste koostamisel(Trummal 2000: 129).Just geograafilis-kultuurilise asendi traditsioonidest <strong>ja</strong> eeldustest lähtumist pidas HarriMoora juhtivaks põhimõtteks üle Eesti ala ulatuva töö kavandamisel. Eriti olulisekspidas ta seda just muinasteadusele, mis oma võrdleva meetodi tõttu on „üksrahvusvahelisima huvipiirkonnaga teadusala“. Baltimaade andmestik poleks olnud kaliiga suur ega käinuks üle jõu uuritavate küsimuste jälgimisel. (Vassar 1982: 116)Kui aga võrrelda Harri Moora <strong>ja</strong> Aarne Michaël Tallgreni hüpoteese, siis tuleb mainida,et kuigi Harri Mooral oli oma uurimistes võimalik käsitleda hulga rohkem mater<strong>ja</strong>lening tema töö ongi märksa detailsem Aarne Michaël Tallgreni omast, siis tõlgendusteolemus on neil küllaltki sarnane. Oli küll hangitud rohkesti juurde mater<strong>ja</strong>li, kuidteooria <strong>ja</strong> tõlgendus seisid paigal: mõlemad väidavad, et kivia<strong>ja</strong> kalmed on roomarauaa<strong>ja</strong>ks levinud sisemaale, tänapäevaste põldude juurde; <strong>ja</strong>ht <strong>ja</strong> kalapüük olidasendunud põlluharimisega jpm. (Lang 2006: 8–9)Harri Moora oli samuti mitmete tööde autoriks (sealhulgas kirjutas ta artikleid kavälismaistesse teadusa<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>desse), milles on tunda tema jätkuvat huvi eestlasteesia<strong>ja</strong>loo, eeskätt kihelkondade <strong>ja</strong> maakondade asustusega 13. sa<strong>ja</strong>ndi algul. 1926. aastalilmus Arheoloogia Kabineti väl<strong>ja</strong>andena uurimus „Eestlaste kultuur muistseliseseisvusa<strong>ja</strong>l“, milles Harri Moora kirjeldas muistse ühiskonna materiaalset kultuuri,ma<strong>ja</strong>ndust <strong>ja</strong> looduskeskkonda ning nende ühist mõju rahvastikule (Trummal 2000:127). Lisaks arheoloogilisele mater<strong>ja</strong>lile kasutas ta hulgaliselt kir<strong>ja</strong>likke allikaid. HarriMoora üritas „Eesti a<strong>ja</strong>loo“ I köites siduda ka arheoloogilist ainest keeleliste andmetega,kuid keeleteaduse <strong>ja</strong> <strong>arheoloogia</strong> lahkuminekud just kronoloogia osas ei luba siiskiandmete kindlamat seostamist ega ühendamist. (Jaanits jt 1982: 14)Harri Moora selgitas oma töö põhiprintsiipe ning va<strong>ja</strong>dust täiustada uurimistöömeetodeid nii oma seminarides üliõpilastele kui ka rahvusvaheliselt, juhendadesmitmete teistegi Baltimaade noorte muinasuuri<strong>ja</strong>te tööd, kellega tal säilisid tihedad13
teaduskontaktid. See annab alust rääkida Moora koolkonnast kogu Baltimaade<strong>arheoloogia</strong>s. (Trummal 2000: 129)Lisaks Harri Moorale tegeles peamiselt rooma rauaa<strong>ja</strong> uurimisega ka MartaSchmiedehelm (Lang jt 2010: 14). Tema uurimised leidsid aset eelkõige Virumaal, misoli rikas just tarandkalmete poolest (kusjuures sellised kalmed saidki oma ehituselevastava nimetuse – tarandkalmed – just sel perioodil tehtud tähelepanekutele) (Jaanits,Tõnisson 1970: 212). Virumaa kivikalmetel toimunud probleemuuringud olid sisuliseltulatuslikumad kaevamistööd Eesti aladel 1920. aastate II poolel (Jaanits 1995: 19).Marta Schmiedehelm vaidles juba oma magistritöös vastu seni üldlevinud seisukohale,nagu oleks metallesemete rohkuselt väl<strong>ja</strong>paistvad tarandkalmed siia rännanud germaanihõimudele kuulunud (Jaanits, Tõnisson 1970: 212–213). Sarnaselt Harri Mooralehõlmasid ka Marta Schmiedehelmi uurimised Läti <strong>ja</strong> muistse Preisimaa hõimude ala<strong>arheoloogia</strong>t (Jaanits jt 1982: 14).Võrreldes metalliaegadega pöörati aga kivia<strong>ja</strong>le märksa vähem tähelepanu. Seniseduurimused sellest a<strong>ja</strong>järgust olid piirdunud eelkõige mõne asulakoha kindlakstegemise<strong>ja</strong> üksikute proovikaevamistega (kuigi sel moel oli Põh<strong>ja</strong>-Eestist leitud esimene enamvähemhästi säilinud kammkeraamiline savinõu) (Moora 1930: 40). Kivia<strong>ja</strong> teaduslikuurimine edenes alles 1930. aastatel <strong>ja</strong> seda eelkõige tänu Richard Indreko tehtud tööle(Lang jt 2010: 14).Richard Indreko juhatatud ulatuslikud kaevamised Kunda Lammasmäel (1933–1937)kujunesid aga omaette sündmuseks. Sealt kogutud leiud võimaldasid senisest edukamaltmõista peamiselt ainult luust juhuleidude järgi tuntud Kunda leiukompleksi. Sel moelkujunes Kunda kui mõõdupuuks, millega hiljem võrreldi teisi samalaadseid leiukohti,lisaks andis nimetuse ka tervele arheoloogilisele kultuurile – kunda kultuurile (Jaanits,Tõnisson 1970: 211). Lõpuks sai Kunda üheks paremini uuritud mesoliitikumileiukohaks kogu Põh<strong>ja</strong>-Euroopas (Jaanits 1995: 27). Richard Indreko teeneks onkindlasti ka proovikaevamistel Asvas (1931) avastatud Eesti esimene hilispronksiaegneasula (Lang 2006: 9).Kuigi keegi arheoloogidest ei tegelenud spetsiaalselt keskmise ega noorema rauaa<strong>ja</strong>ga,kaevati siiski vastava a<strong>ja</strong>stu muistiseid (eelkõige kalmeid), mille kohta avaldati ka14
1995: 27). Võimalused rikkalikuma <strong>ja</strong> uhkema mater<strong>ja</strong>li kogumiseks esia<strong>ja</strong>st avardusid1930. aastate teisel poolel, mil suurendati välitöödeks määratud summasid (Jaanits,Tõnisson 1970: 214). Needsamad summad kasvasid seoses eestimeelse eliidi taotlusegakasutada arheoloogiliste väl<strong>ja</strong>kaevamiste tulemusi rahvusmeelse ideoloogialevitamiseks rahva seas (Jaanits jt 1982: 15). Sellised sündmused tingisid samas kapõh<strong>ja</strong>liku muutuse uurimistemaatikas, sest nüüd hakati süstemaatiliselt kaevamamuinasaegseid linnamägesid. Uute ülesannete täitmisele asusid kõik <strong>Tartu</strong> Ülikoolijuures töötavad arheoloogid, mistõttu 3–4 aasta jooksul tehti ära tohutu töö nii nooremaraua- kui ka pronksia<strong>ja</strong> tundmaõppimisel. (Lang 2006: 9)Seni oli linnuste uurimistel rahanappuse tõttu piirdutud mõningate proovikaevamistegaüksikutel linnamägedel, mistõttu jäi Eesti esia<strong>ja</strong> üldkäsitluses linnuste osa tegelikkusesavamata, samal a<strong>ja</strong>l kui Lätis oli selleks a<strong>ja</strong>ks linnuseid juba ulatuslikult kaevatud(Jaanits 1995: 32). Kuna Eerik Laidi töö linnustest 1923. aastal põhines suuresti välistelning tihti ebatäpsetel kirjeldustel, ei olnud võimalik neid kronoloogiliselt egafunktsionaalselt rühmitada (Jaanits, Tõnisson 1970: 215). 1930. aastate sündmusedtähendasid muudatusi kogu eesti <strong>arheoloogia</strong>teaduses, sest seni eelkõige ainultkalmistute <strong>ja</strong> esemelise mater<strong>ja</strong>li käsitlemisele orienteeritud uurimisele lisandusid nüüdjuba üha enam linnused <strong>ja</strong> a<strong>ja</strong> jooksul ka teised muinasasulad koos nendest kogutudmater<strong>ja</strong>lidega (Tõnisson 2008: 34).Linnamägesid, olles sisuliselt muinasa<strong>ja</strong> kõige väl<strong>ja</strong>paistvamad <strong>ja</strong> vaata<strong>ja</strong>ileatraktiivsemad mälestusmärgid, hakati heroiseerima seoses rahvusliku eneseteadvusetõusuga. Sarnased protsessid leidsid aset peaaegu kõik<strong>ja</strong>l Euroopas, mil üha enam toodiesile sõdalasi rahvaste seas, kes võitlesid oma priiuse eest (Lang jt 2010: 14). Samas agatuleb meeles pidada, et selline rahvusromantiline ideoloogia, mineviku kangelastevägitegude heroiseerimine oli iseloomulik eelkõige a<strong>ja</strong>loolastele (näiteks Hans Kruus,Juhan Luiga – autor) <strong>ja</strong> teistele haritlastele, arheoloogilistes töödes sellist lähenemisviisiei kohta (Lang 2006: 10).Juba esimesed kaevamistulemused tõid endaga kaasa kinnituse, et linnused pole mitteainult väliselt teistest muististest suurejoonelisemad, vaid nad võimaldavad saada kõigemitmekülgsema pildi esia<strong>ja</strong>loost (Jaanits, Tõnisson 1970: 215–216). Kuidas <strong>ja</strong> kuslinnuste uurimine täpselt pihta hakkas, mil moel koguti kokku va<strong>ja</strong>likud summad, kes16
olid peamised uuri<strong>ja</strong>d <strong>ja</strong> mitmed teised kõnesoleva teemaga seoses probleemid leiavadkäsitlust juba töö järgnevates osades.1920. <strong>ja</strong> 1930. aastaid napisõnaliselt kokku võttes tuleb tõdeda, et tervikuna astus<strong>arheoloogia</strong> Eestis võrreldes baltisaksa a<strong>ja</strong>stuga suure sammu edasi: loodihästikorraldatud keskne uurimisbaas, saadi juba detailsem ülevaade olemasolevatestmuististest <strong>ja</strong> nende levikust, teaduslikult töötati läbi suur hulk leiuainest. Arheoloogiaomandas esmakordselt siinses a<strong>ja</strong>loos kindla <strong>ja</strong> vankumatu koha a<strong>ja</strong>looteaduse teistedistsipliinide kõrval (Jaanits, Tõnisson 1970: 216). Teaduslikult tasemelt vaadates vastassiinne uurimistöö esia<strong>ja</strong>loolise <strong>arheoloogia</strong> rahvusvahelisele seisukorrale (Jaanits jt1982: 15).17
2. Linnuste uurimislugu 1920. aastatel2.1. Esimesed kaevamised ning üleüldine huvi kasvNagu juba sissejuhatavas osas tõdetud sai, kujunes 1919. aastal esmakordselteestikeelsena taasavatud <strong>Tartu</strong> Ülikoolil ning aasta hiljem selle juurde ra<strong>ja</strong>tudArheoloogia Õppetoolil märkimisväärne, et mitte öelda juhtiv roll Eesti muinasa<strong>ja</strong>uurimisel. Järgnevail iseseisvusaastail tehti esia<strong>ja</strong> tundmaõppimises ära põh<strong>ja</strong>lik töö,millega omandati ka rahvusvahelist tuntust. Probleemidering, mis va<strong>ja</strong>s uurimist, oli agaväga lai, ning seetõttu on kohati arusaadav, et arvestades ressursse (<strong>ja</strong> ka oskusiteadmisi),tuli langetada valik. Seetõttu jäidki mitmed lahendust va<strong>ja</strong>vad küsimusedesialgu oma korda ootama. Eesti muistsed linnamäed ongi ehk parim näide sellest,kuidas ühel monumentaalsemal mineviku taasloo<strong>ja</strong>l kulus sisuliselt 15 aastat, enne kuitemaga seotud küsimustele põh<strong>ja</strong>likke vastuseid otsima hakati.Esimene linnusekaevamine, mis iseseisvunud Eestis ette võeti, toimus 1920. aastal, milArthur Leopold Christoph Spreckelsen kaevas Jõelähtme kihelkonnas Jägala linnust.Kuigi kaevamiste maht jäi võrdlemisi tagasihoidlikuks ning enim tähelepanu pööratikivia<strong>ja</strong> kihistuste uurimisele, kaevati linnust kolmel aastal (Tõnisson 2008: 33).Kaevamiste põh<strong>ja</strong>l koostas Arthur L. C. Spreckelsen ka a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>artikli, kus oli peamiseltsiiski juttu kiviaegsest asulast, sealsetest elanikest, nende elatusallikatest, eluviisist <strong>ja</strong>koduloomadest (Spreckelsen 1924: 16–32).1920. aastatel võib täheldada järk-järgulist huvi tõusu linnuste vastu terves ühiskonnaslaiemalt. Erinevate artiklite näol hakkasid a<strong>ja</strong>lehtedes <strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>des sõna võtmainimesed, kes otseselt polnud seotud <strong>Tartu</strong> Ülikooli ega juhtivate arheoloogidega(linnuste uurimisega konkreetselt seotud teadlastest tuleb juttu juba allpool) ning kelpuudus ka vastav haridus. 1922. aastal ilmus a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>s „Odamees“ 3 kolme Saaremaa3Kir<strong>ja</strong>stus „Odamees“ oli 1920. aastatel arheoloogidega tihedalt seotud, avaldades sealmitmeid muinasteadlaste artikleid (Moora 1924, Tallgren 1924). Lisaks on sealkir<strong>ja</strong>statud 1925. aasta üldkäsitlus „Eesti kinnismuistised“ (Eesti … 1925). Aastatel1922–1923 oli „Odamehe“ tegevtoimeta<strong>ja</strong>ks Albert Kivikas, kellega koos olid HarriMoora, August Annist jt asutanud üliõpilasseltsi Veljesto (Malin 2010: 44).18
maalinna – Val<strong>ja</strong>la, Linnuse <strong>ja</strong> Kahutsi – lühike tutvustus, kus kirjeldati linnustepaiknemist ning nende käekäiku muistses vabadusvõitluses Läti Henriku kroonikakohaselt (Saarte … 1922). Üllataval kombel puudus artiklil aga autor. Kui uurida nendekolme linnuse kirjeldust Eerik Laidi töös „Eesti muinaslinnused“ (Laid 1923: 10), siisleidub küll sarnasusi artikli <strong>ja</strong> üldkäsitluse vahel, kuid samas tunduvad need siiski liialterinevad siinkirjuta<strong>ja</strong> <strong>ja</strong>oks, et pakkuda artikli autoriks Eerik Laidi: üldkäsitluses onsuurused antud meetrites <strong>ja</strong> sentimeetrites, artiklis aga <strong>ja</strong>lgades <strong>ja</strong> sammudes (<strong>ja</strong> sedagiväga umbkaudselt) (Saarte … 1922: 106; Laid 1923: 10); artiklis toetutakse palju LätiHenriku kroonikale, üldkäsitluses pole seda aga mainitudki (Saarte 1922: 107; Laid1923: 10–11).1924. aastal avaldas kir<strong>ja</strong>mees <strong>ja</strong> rahvapärimuse kogu<strong>ja</strong> Hindrik Prants a<strong>ja</strong>lehesPostimees (Prants 1924: 4) artikli, kus ta räägib meie muinaslinnadest. Autor tõdebiidsete mälestusmärkide monumentaalsust <strong>ja</strong> suursugusust ning rõhutab nendetundmaõppimise va<strong>ja</strong>dust. Lisaks tutvustab Hindrik Prants linna <strong>ja</strong> linnamäe (kuikindlustatud asula) vahelist keelelist seost; kirjeldab, kuidas Jaan Jung suutis edukaltnäidata, et just Lõhavere on muistse pealiku Lembitu kants, ning viimaks analüüsiberinevate näidete põh<strong>ja</strong>l, mil moel on Läti Henrik Otepää linnust oma kroonikasmaininud. (Ibid: 4)1924. aastal kirjutas ka vaimulik Ado Köögardal a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>s Odamees (Köögardal 1924:248) ühest muistsest kantsist, nimelt Naano muinaslinnusest Vil<strong>ja</strong>ndi kihelkonnas. Autorkirjeldab linnuse asupaika üllatavalt detailselt, andes sealhulgas ka erinevad mõõdud.Ado Köögardal tutvustab põh<strong>ja</strong>likult linnuse ra<strong>ja</strong>misetappe ning selle edasist elulugu.Autor väidab lisaks, et on ise linnamäel kaevamisi teostanud, mille käigus leidissöestunud palgijäänuseid ning savikeraamikat (Ibid: 249). Sama detaili tõi aasta varemesile ka Eerik Laid oma töös „Eesti muinaslinnad“, kui lühidalt Naano linnamägetutvustas; küll aga ei väida ta otseselt, et just Ado Köögardal seal kaevanud on (Laid1923: 106). Lisaks julgeb Ado Köögardal põgusalt ka Jaan Jungile vastu vaielda, kuiteema puudutab kahe muinaslinna Ovele <strong>ja</strong> Purke asupaiga tuvastamist (Köögardal1924: 249).Aarne Michaël Tallgren on 1925. aastal vägagi tabavalt ning kohati isegi prohvetlikulttõdenud: „Liikumata muistised on rahvale <strong>ja</strong> kohalikele elanikele väga armsad, sest19
nende ümber keerlevad rahva mälestused <strong>ja</strong> fantaasia, <strong>ja</strong> need on tihti mõjunud isegikunstnikesse, romantikuisse. Aga puhtteaduslikultki on need dokumentideks, ilmamilleta meie oma maa a<strong>ja</strong>loos kaugele ei saa“ (Eesti … 1925). Just selline olukord olikujunenud 1920. aastate teiseks pooleks (ning iseenesest taoline seis püsis sisuliselt 10aastat). Muistsed linnamäed oli teema, millega oli võimalik siduda a<strong>ja</strong>stukohastrahvusromantismi, kuid samas olid need teaduslikult läbi töötlemata.Võrdluseks naabermaa Lätiga võib siinkohal täheldada, et juba 1920. aastate esimeselpoolel sai seal alguse süstemaatiline linnusteuurimine eesotsas Ernests Brastinšiga(Radinš 1996: 81). 1922. aastal alustas ta linnamägede uurimist, esmakordselt temapoolt juhitud ekspeditsioon töötas esialgu Kurzemes, siis aasta hiljem Zemgales,seejärel Augšzemes. Kokku kuuel suvel erinevatest ekspeditsioonidest osavõtnudliikusid <strong>ja</strong>la ühelt linnamäelt teisele, kõndides sel moel läbi üle kümne tuhandekilomeetri ning kontrollides enam kui tuhande võimaliku linnamäe asukohta. Põh<strong>ja</strong>likekaevamiste tulemused on kokku võetud nel<strong>ja</strong>s raamatus, nii et teoste kogumaht ületabkuuesa<strong>ja</strong> lehekülje piiri. Need sisaldavad 282 linnamäe kirjeldust, mõõtmisi, asulakohtikaartidel. Ernests Brastinši tööd linnuste kohta säilitanud oma tähtsuse tänase päevani.(Ibid: 81–83)2.2 Eerik Laiu <strong>ja</strong> Harri Moora tegevus linnusteuuri<strong>ja</strong>tena 1920. aastatelArheoloog, etnoloog <strong>ja</strong> ühiskonnategelane Eerik Laid sündis 30. novembril 1904. aastalNõo vallas Meeri mõisas (Erelt 1997: 466). Oma teadmised nii muinas- kui karahvateaduses omandas ta <strong>Tartu</strong> Ülikoolis kõrgelt tunnustatud teadlaste Aarne MichaëlTallgreni <strong>ja</strong> Ilmari Mannineni juhtimisel; mõlemal alal saavutas Eerik Laid hiljem kamagistrikraadi (vastavalt 1927. <strong>ja</strong> 1932. aastal) (Viires 1991: 10). Kuigi Aarne MichaëlTallgren oli Eerik Laiu õpeta<strong>ja</strong> kõigest ühel õppeaastal (1922–1923), avaldas ta EerikLaiule kui ka teistele selleaegsetele <strong>arheoloogia</strong> <strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>loo õppi<strong>ja</strong>tele püsivat mõju.Soomlasest õppejõud juhtis juba ilmselt siis oma noore õpilase selle uurimisala juurde,millest Eerik Laid hakkas valmistama oma väitekir<strong>ja</strong> – volga-soome hõimude rauaaeg(Talve 1997: 458). Kahjuks ei valminud see töö kunagi. On kindel, et omastipendiaadiaastail Eerik Laid selle kallal töötas, kuid ilmselt olenes teose20
mittevalmimine osalt mater<strong>ja</strong>list, mida uute reiside kaudu ei olnud enam võimaliktäiendada, osalt ka ma<strong>ja</strong>nduslikest <strong>ja</strong> perekondlikest põhjustest ning arvatavasti osalt kasellest, et Eerik Laid ei olnud oma iseloomult kabinetiteadlane (Talve 1997: 458).Eerik Laidi võib täiesti õigustatult pidada Eesti teadusliku linnusteuurimise üheksalgata<strong>ja</strong>ks. Oluline samm edasist arengut silmas pidades sai tehtud, kui ülikooliseminaritööna kirjutatud „Eesti muinaslinnad“ valmis sai ning 1923. aastal trükis ilmus(Laid 1923). Raamat tugines 1921. <strong>ja</strong> 1922. aastal läbi viidud muinasteaduslikekihelkonnakirjelduste andmetele ning ka varasemate autorite teadetele. (Tõnisson 1991:7). Töö taga on näha Aarne Michaël Tallgreni suunavat kätt ning võib ka arvata, etAarne Michaël Tallgren pani Eerik Laiule kui tulevasele linnuseuuri<strong>ja</strong>le suuri lootusi(Ibid: 7).1923. aasta teos sisaldab lisaks üldistele andmetele Eesti muinaslinnadest ka nendekirjeldusi maakondade <strong>ja</strong> kihelkondade kaupa. Samas on tutvustused (olenevaltallikmater<strong>ja</strong>list) kohati väga ebaühtlased, piirdudes nii mõnegi linnamäe puhul kõigestpõgusa teatega muistise olemasolust. Üldiselt on aga kirjeldustes ära toodud linnuseasukoht, iseloomustatud looduslikke tingimusi, kirjeldatud andmeid suuruse,kaitseehitiste, rahvatraditsiooni, erinevate nimetuste, leidude <strong>ja</strong> uurimiskäigu kohta(Laid 1923). Eerik Laid esitas linnuste klassifikatsiooni nende välistunnuste <strong>ja</strong> asukohajärgi: linnuste klassifitseerimine välisilme <strong>ja</strong> asendi põh<strong>ja</strong>l oli selleks a<strong>ja</strong>ks Kesk- <strong>ja</strong> Ida-Euroopas laialt levinud <strong>ja</strong> Lätiski oli seda rakendatud. Eerik Laid (nagu ka AarneMichaël Tallgren) eristasid muinaslinnade seas näiteks tugeva ringvalliga Lääne-Eestilinnuseid, neemiklinnuseid <strong>ja</strong> teisi rühmi: selline <strong>ja</strong>otus on kasutusel tänagi. Eestilinnuseid ei vaadeldud ka isoleeritud kohaliku fenomenina, vaid seoses sarnastemuististega ida- <strong>ja</strong> lõunapoolsetel naaberaladel (Tõnisson 2008: 33). Kokku oli EerikLaiule teada 169 muinaslinna, suuremalt osalt just „linnamäe“ nime all (Laid 1923: 5).Lisaks võib „Eesti muinaslinnades“ leida huvitavaid mõtteid linnuste kasutusviisi ningka ühiskonna sotsiaalse struktuuri kohta (Ibid: 34). Eerik Laid loetles meie linnuste seas26 kantsi, mida ta pidas tähtsamateks <strong>ja</strong> kesksemateks. Lisaks rõhutas ta linnuste seostteedevõrgu, kaubitsemiskohtade <strong>ja</strong> sadamatega. (Ibid: 11–14)21
1924. aastal ilmus Eesti muinaslinnade saksa- <strong>ja</strong> soomekeelne kokkuvõtte (Tõnisson1991: 7). Oma 1923. aastal ilmunud töö põh<strong>ja</strong>l kirjutas Eerik Laid ka ühe peatükikoguteoses „Eesti kinnismuistised“, kus ta kirjeldab nii muistseid pelgupaiku kui kalinnuseid. See-eest põhineb muinaslinnuste osa suurel määral tema eelmisel tööl,mistõttu pole see teaduslikus mõttes märkimisväärselt uuenduslik (Eesti … 1925).Samas aga tuleb tõdeda, et sisuliselt kõik Eerik Laiu kirjeldused linnustest olid selgeltvaatluspõhised: reaalseid kaevamisi, kas või väiksemastaabilisi, võttis ta ette kõigestkahel korral. 1923. aastal toimusid arheoloogilised uuringud Jõelähtmel (AI, f. 1, n. 19,sü. 2, lk. 1) ning aasta hiljem koos Marta Schmiedehelmiga Irboska linnusel, kust EerikLaid tõi tagasi ka leide (AI, f. 1, n. 112, sü. 9, lk. 1). Teise nurga alt lähenedes on EerikLaiu töö eeskujulikuks näiteks, kuidas võib palju ära teha ka väliste kirjelduste, kir<strong>ja</strong>likea<strong>ja</strong>looallikate <strong>ja</strong> rahvatraditsiooni põh<strong>ja</strong>l. See-eest aga mõistis ta selgelt, et tõeliseltteadusliku pildi linnustest võib saada ainult nende süstemaatilise kaevamisega(Tõnisson 1991: 8).Ilmar Talve on Eerik Laiust kirjutanud järgnevat: „Küll aga on põhjust uskuda, et EerikLaid nägi juba esimeste kaevamiste a<strong>ja</strong>l, et meie muinaslinnad ei olnud kõigesteela<strong>ja</strong>loolised minevikust kõnelevad muistised, vaid ka mälestusmärgid eesti rahvaühiskondlikust arengutasemest muinasa<strong>ja</strong> iseseisvusa<strong>ja</strong>l. Eesti muinaslinnad võisid omasuuruse, ehitustehnika <strong>ja</strong> paigutuse abil jutustada palju enam oma a<strong>ja</strong> kogukonna kohta,kui ainult osati need andmed kõnelema panna: see oli juba üliõpilasaastatel <strong>ja</strong> teaduslikutegevuse alguses Eerik Laiu teene, et ta seda nägi <strong>ja</strong> sellele tähelepanu juhtis“ (Talve1997: 458). Siinkohal tuleks ka mainida, et Eerik Laiu tegevus linnuste uurimisel eikulmineerunud kõigest 1920. aastatega, vaid jätkus hoogsalt järgneval aastakümnelveelgi suurema <strong>ja</strong> produktiivsema tööga. Sellest kõigest aga juba töö järgmistes osades.Eerik Laiu teeneks võib selgelt pidada Eesti muinaslinnade konkreetse nimekir<strong>ja</strong>koostamist <strong>ja</strong> ühes sellega ka nende konkreetse arvu väl<strong>ja</strong>selgitamist nii eri maaosadekui Eesti kohta tervikuna. Seda kõike arvestades tuleb Eerik Laiu osa meielinnusteuurimises näha põhjendatult teedra<strong>ja</strong>vana. Mitme muinaslinnaga seotud <strong>ja</strong>üldtuntuks saanud idee lähtekohti tuleb just tema töödest otsida. (Tõnisson 1991: 8-9)22
Hilisem oluline linnusteuuri<strong>ja</strong> Evald Tõnisson leiab, et Eerik Laiu <strong>ja</strong> Aarne MichaëlTallgreni linnustealaste seisukohtadega ühines 1920. aastatel Harri Moora ning avaldaspõgusalt samuti vastavat kir<strong>ja</strong>ndust (Tõnisson 2008: 33). Harri Moora oli 1920.–1930.aastatel vägagi erk ning aktiivne sõna võtma mitmetest erinevatest ühiskonnastoimuvatest protsessidest <strong>ja</strong> sündmustest (Lang 2002: 527). Nagu töö varasemas osasselgus, polnud erinevatel põhjustel siiski ka Harri Moora peamiseks uurimisülesandeksmuistsed linnamäed.1923. aastal ilmus Harri Mooralt artikkel a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>s Odamees, kus ta mõningateillustreerivate õhufotode abil kirjeldab Lüganuse kihelkonnas asuvat Purtse-Liivalinnamäge ning Viru-Nigula kihelkonnas asuvat Pada linnamäge (Moora 1923: 194).Sissejuhatuses kirjutab ta, kuidas <strong>Tartu</strong> Ülikool on hakanud maalinnu süstemaatiliseltregistreerima <strong>ja</strong> kirjeldama. Kahe konkreetse linnuse tutvustamisel on suurt rõhkupööratud ümbritsevate loodusolude detailsetele kirjeldustele: sel moel on seletatudlinnuse (looduslikke <strong>ja</strong> tehislikke) kaitsera<strong>ja</strong>tisi. Lisaks on põgusalt arutletud väravapaiknemiskoha üle ning käidud väl<strong>ja</strong> erinevaid hüpoteese. (Ibid: 195)1926. aastal avaldas Harri Moora uurimuse „Eestlaste kultuur muistsel iseseisvus-a<strong>ja</strong>l“,milles on edukalt ühendatud teaduslikkus <strong>ja</strong> loetavus (Jaanits 1995: 20). Erinevateteemade hulgas on käsitletud ka muinaslinnu (Moora 1926). Sarnaselt Eerik Laiule onHarri Moora samuti lisaks linnuste kirjeldamistele üritanud teha ka kaugeleulatuvamaidjäreldusi muinasaegse ühiskonna ning selles toimuvate protsesside kohta (Moora 1926).1927. aastal viis Harri Moora läbi ühepäevalised kaevamised Nõo kihelkonnas Alt-Laarilinnamäel (Tõnisson 2008: 33). Siinkirjuta<strong>ja</strong> <strong>ja</strong>oks tundub vägagi tõenäoline, etsedasorti ekspeditsioonil mõistis Harri Moora selgelt, et niivõrd väiksemahuliseduuringud suudavad pakkuda ainult killukese tohutust informatsioonist, mida linnamäedtegelikult endaga kaasas kandsid, ning et terviklikuma pildi saamiseks on kaevamistemahtu va<strong>ja</strong> oluliselt suurendada.23
2.3 Eesti kaitseväe <strong>ja</strong> Arheoloogia Kabineti vahelise koostöö teke 1920. aastatelNagu eelnevalt tõdetud, kujunes Eesti muistsete linnamägede uurimine vähemalt esialgusuuresti vaatluspõhiseks ning reaalseid kaevamistöid võeti ette minimaalselt. Olulineroll oli pildistamistel, kaardistamistel, mõõtmistel. Aarne Michaël Tallgren kirjutabsamuti (Eesti … 1925), kuidas kinnismuististega tutvumine eeldas häid pilte, plaanening kirjeldusi. Paratamatult jäi taoline uurimisviis pealiskaudseks, kuid olude sunniltuli sellega leppida.Et saada paremaid pilte <strong>ja</strong> plaane, pöördus Arheoloogia Kabinet 1920. aastatel EestiKaitseväe, täpsemalt Lennuväe poole, kust loodeti aerofotosid. Harri Moora väitel tulidsõ<strong>ja</strong>väe lendurid muinasteadlastele appi just Aarne Michaël Tallgreni algatusel (Moora1923: 194). Esimene sedasorti palvekiri saadeti 21. aprillil 1923. aastal Lennuväe salgaII diviisi ülemale (AI, f. 9, n. 1, sü. 2, 21. IX 1923) ning seal kirjeldatakse, kuidasmaapinnalt pildi tegemine ainult muinasjäänuse üht osa võimaldab näidata (Lisa 2; AI,f. 9, n. 1, sü. 2, 21. IX 1923). Sestap palutaksegi sõ<strong>ja</strong>väe lenduritel teha ülesvõtteidviiest erinevast paigast: (1) Eerumäe kantsist <strong>ja</strong> teisest selle juures asuvast linnamäestNõo kihelkonnas; (2) Alatskivi kahest linnamäest Kodavere kihelkonnas; (3) Roelalinnamäest <strong>ja</strong> Kassinurme „Kalevipo<strong>ja</strong> sängist“ Palamuse kihelkonnas; (4) Saadjärvelinnamäest Äksi kihelkonnas ning (5) moreenmaastikust Võrtsjärve põh<strong>ja</strong>kaldal. Veel onlisatud üksikas<strong>ja</strong>lised seletused iga mainitud muinasjäänuse ülesvõtmise kohta (Ibid).25. aprillil 1923 saabus Lennuväelt vastus, kus teatatakse, et eelnevalt palutudülesvõtteid pole olnud võimalik teha, sest lennusalgas puudusid lendur-vaatle<strong>ja</strong>d, ilmakelleta poleks saanud nimetatud ülesvõtteid teostada. (AI, f. 9, n. 1, sü. 1, 23. IX 1923)30. mail samal aastal saatis aga sõ<strong>ja</strong>väe lendur lipnik U. Post Lennuväe eest kir<strong>ja</strong>, millejuurde oli lisatud neli ülesvõtet Lohu maalinnast Hageri kihelkonnas ning eelnevaltArheoloogia Kabineti poolt saadetud üheverstalised kaardid (AI, f. 9, n. 1, sü. 1, 30. V1923). Lohu maalinna aerofoto on publitseeritud ka Eerik Laiu „Eesti muinaslinnades“(Laid 1923: 13) ning ühtlasi viitab hiljem ka Evald Tõnisson sellele kui Eesti vanimaileõhufotole linnusest (Tõnisson 2008: 33).24
Lisaks linnustele paluti ilmselt aerofotosid ka Kunda asulakohast, sest 1923. aastajuunis saabus Lennuväelt kiri, kus teatatakse, et Arheoloogia Kabineti palvele onvõimalik vastu tulla ning Kunda rajoonist ülesvõtteid teha (AI, f. 9, n. 1, sü. 1, 26 VI1923). Sisuliselt kuu aega hiljem saadetigi lubatud 18 pilti. (AI, f. 9, n. 1, sü. 1, 28 VII1923)1923. aastal palus Arheoloogia Kabinet tõenäoliselt veelgi Lennuväelt aerofotosid, küllaga puudub selliste palvekir<strong>ja</strong>de kohta täpsem dokumentatsioon. Nagu eespoolmainitud, avaldas Harri Moora 1923. aasta augustikuus kirjeldused Purtse-Liiva ningPada linnamäe kohta, mida illustreerivad ka õhuülesvõtted (Moora 1923: 194). Kuigineed fotod pole leidnud kasutust Eerik Laiu töös „Eesti muinaslinnad“ (ilmselt seetõttu,et Eerik Laiu töö läks tõenäoliselt varem trükki, kui pildid saabusid, sest vaevalt et autorsedavõrd uhkeid ülesvõtteid väl<strong>ja</strong> oleks soovinud jätta. See annab omakorda alustoletada, et Purtse-Liiva <strong>ja</strong> Pada aerofotod on tehtud hiliskevadel või suvel 1923 – autor)(Laid 1923), on neid siiski kasutatud 1925. aasta koguteoses „Eesti kinnismuistised“(Eesti … 1925). Samas on jällegi raske midagi nende kahe konkreetse aerofoto kohtatäpsemat öelda või arutleda, kas Arheoloogia Kabinet palus veel mõne linnuseülesvõtteid, sest nagu mainitud, pole sellest säilinud usaldusväärset dokumentatsiooni.1925. aasta 10. <strong>ja</strong>anuaril saatis Lennuvägi Arheoloogia Kabinetile kir<strong>ja</strong>, kus väidetakse,et eelneval aastal arheoloogide poolt püstitatuid ülesandeid Lennuväel täita eiõnnestunud, sest lennukooli õppetegevus pikemaid lendusid ette ei näinud ning ainuüksiselliste korralduste <strong>ja</strong>oks lendude ettevõtmine oleks liialt kulukaks läinud (AI, f. 9, n. 1,sü. 1, 10. I 1925). Kuna kir<strong>ja</strong> eitav toon on ametlik ning on näha, et ArheoloogiaKabinet on eelnevalt esitanud selgesõnalised korraldused (et mitte koguni öeldanõudmised), julgeb siinkirjuta<strong>ja</strong> oletada, et esialgse palvekir<strong>ja</strong> autoriks võis olla Aarne-Michaël Tallgren, kes oli tuntud oma sirgjoonelisuse <strong>ja</strong> konkreetsuse poolest.Tasub ka mainida, et selsamal 1925. aasta <strong>ja</strong>anuarikuul kirjutas Eesti KaitseliitArheoloogia Seltsile, paludes vastust küsimusele, kas muistsel a<strong>ja</strong>l on Viru maakonnaloma embleem olnud (AI, f. 9, n. 1, sü. 1, 18. I 1925).25
Lisaks õhuvõtetele palus Arheoloogia Kabinet Kaitseliidult mitmeid kordi (1925, 1926,1927) ka üheverstalisi maakaarte topograafilisteks uurimusteks (AI, f. 9, n. 1, sü. 2, 25.V 1925; AI, f. 9, n. 1, sü. 2, 5. V 1926; AI, f. 9, n. 1, sü. 2, 12. V 1927).Kõik eelnev on selgeks tõestuseks, et Lennuväe <strong>ja</strong> Arheoloogia Kabineti vahelinekoostöö, mis 1930. aastate II poolel niivõrd oluliseks <strong>ja</strong> produktiivseks kujunes, saialguse juba peaaegu 15 aastat varem. Juba 1920. aastatel on selgelt näha, kuidasKaitsevägi panustas oma<strong>ja</strong>gu aega, ressursse ning energiat, aitamaks muinasteadlasi.Nagu töö järgnevatest osadest lugeda võib, kasvas selline abistamise maht a<strong>ja</strong>s oluliseltsuuremaks.26
3. Linnuste uurimislugu 1930. aastatel3.1 Arheoloogide tööd <strong>ja</strong> tegemised 1930. aastate I poolel1930. aastate esimene pool ei olnud samuti linnuste kaevamiste mahu osas eritimärkimisväärne: ainult Richard Indreko viis läbi dokumenteeritud uurimusi SaaremaalPöide kihelkonnas asuvas Asva linnusel 1931. <strong>ja</strong> 1934. aastal (AI, f. 1, n. 70, sü. 3, l. 1;AI, f. 1, n. 70, sü. 6, l. 1). Saadud tulemuste põh<strong>ja</strong>l koostas ta ka põgusa artikliÜliõpilaslehes, kus tutvustas peamiselt leide ning kirjeldas ka kindlustatud asulapaiknemiskohta (Indreko 1934: 6)1930. aastal võttis Harri Moora lühidalt kokku eesti <strong>arheoloogia</strong> senised tegemised ningseadis ülesandeid ka järgnevateks aastateks (Moora 1930: 36–42). Ta leidis, et tehtudtöö on andnud võrdlemisi rahuldava pildi siinsetest muististest (sealhulgas on mainitudka linnamägesid) ning nende levimisest. Autor lisas, et ainult sel moel on võimalikuurimistööga jätkata märksa süstemaatilisemalt kui näiteks siis, kui seda oleks tulnudteha kõigest üksikute leidude ilmsikstulekul või muude juhuslike teadete põh<strong>ja</strong>l (Ibid:39).Samal aastal teavitati ka Eerik Laidi Helme kihelkonnas Tõrva linna lähistel asuvamuinaslinna olemasolust, mis seni oli muistisena tundmatu nii vastavaismater<strong>ja</strong>likogudes ülikooli Arheoloogia Kabinetis kui ka näiliselt kohalikusrahvatraditsioonis (Laid 1930: 5). Üheskoos Marta Schmiedehelmiga käidi linnusegatutvumas ning hiljem kirjeldati seda ka Päevalehes, kus tõdeti, et tegu oli erandlikulthuvitava <strong>ja</strong> hästi säilinud ehitusega (Ibid: 5). Lisaks leiti, et muistis üllatas uuri<strong>ja</strong>id veelsellega, et rahvatraditsioon oli muistse linna nähtavasti täielikult unustanud, kuidsealsete muinasharrasta<strong>ja</strong>te tähelepaneliku vaatluse abil oli linnus uuesti kohalike seastuttavaks saanud (Ibid: 5). Selle kohta, et Tõrva külje all asuval linnamäel kaarheoloogilisi kaevamisi 1930. aastatel teostatud oleks, andmed puuduvad.1932. aastal kirjutas Eerik Laid ka Kadrina kihelkonna muinaslinnadest (Laid 1932: 1),kus leidis, et suured <strong>ja</strong> tugeva ehitusega muinaslinnad on kinnituseks Virumaarahvarikkusele <strong>ja</strong> jõukusele muinasa<strong>ja</strong>l. Kokku oli Virumaal teada 18 kindlat linnust,mida Eerik Laid pidas küllaltki suureks numbriks. Erinevaid linnamägesid uurides27
käsitles autor selliseid teemasid nagu nende asukoht, eeslinnuse olemasolu ningvõimalik üheaegne eksisteerimine (Laid 1932: 1).Aasta hiljem avaldas Eerik Laid artikli, kus ta kirjeldas uusi kogutud andmeid Eestimuinaslinnadest (Laid 1933: 1–24). Ta nentis, et alates 1923. aastast polnud linnamäedosutunud kuigi intensiivselt uuritavaiks, mistõttu oli siinsete linnuste küsimus suhteliseltvähe edasi arenenud. Autor lisas, et „Eesti muinaslinnades“ esitatud linnamägede üldarvoli kümne aastaga langenud 169lt 141le ning seda peamiselt kohapealsel kontrollimiselväl<strong>ja</strong>langenud mittekindlate linnade arvelt. Kokkuvõtteks väitis Eerik Laid, etmuinaslinnade põh<strong>ja</strong>likum uurimine ning nende süstemaatiline kaevamine oleks suureksabiks kodumaa vanema kultuuriloo väl<strong>ja</strong>selgitamiseks (Ibid: 20). Oma artikli lõpetasautor sõnadega: „Suur osa seniseid töid selt alalt on olnud enam registreerivat <strong>ja</strong>kirjeldavat laadi ning süntees, peale topograafilise, on toetunud enam linnade väliseiletunnuseile, teateile a<strong>ja</strong>loolisist allikaist ning ka lihtsalt teaduslikule spekulatsioonile.Ehk küll meie muinaslinnade deskriptiivsetki ainestikku oleks veel tarvis täiendada,pole eeskätt võimalik meie muinaslinnade edaspidist uurimist viia oluliselt edasisüstemaatsete kaevamisteta neil. Sõna on labidal <strong>ja</strong> püsival ning rohkel tööl.“ (Laid1933: 20)Tallinna Ülikooli <strong>A<strong>ja</strong>loo</strong> Instituudi arhiivis on säilinud omapärane adressaadita kiri1933. aastast, mida leidub kolmes eksemplaris: lisaks käsitsi koostatud eestikeelselekir<strong>ja</strong>mustandile on olemas veel ingliskeelne mustand <strong>ja</strong> trükimasinaga kirjutatudinglisekeelne kiri (AI, f. 8, n. 216, sü. 3, lk. 174–177). Esimesele, eestikeelseleversioonile, on alla kirjutanud Harri Moora, kus ta tungivalt rõhutab muinaslinnadeteaduslike kaevamiste ning saadud tulemuste avaldamiste olulisust (AI, f. 8, n. 216, sü.2, lk. 174). Kir<strong>ja</strong>s selgub, et senine uurimine on jäänud töö mahukuse <strong>ja</strong> erakordsekalliduse ning ressurssiderohkuse taha. Harri Moora toob esile linnuste konstruktsiooni<strong>ja</strong> muinasaegsete ehitusoskuste tundmaõppimise va<strong>ja</strong>dust, lühidalt tutvustab tauurimisseisu ka Ida-Baltikumis <strong>ja</strong> Põh<strong>ja</strong>-Venemaal (Ibid). Ta lisab, et va<strong>ja</strong>like järeldustesaamiseks pole tingimata kõiki linnamägesid tarvis uurida. Autor räägib kavatsusesterinevates maa osades läbi uurida kümmekond linnust, mis aga nõuaks ümmarguselt60 000 krooni. Harri Moora loodab, et Eesti enda allikatest oleks võimalik kogudaumbes 10 000, seega 50 000 krooni tuleks välise abiga leida. Projekti pikkuseks näeb ta28
7–8 aastat (AI, f. 8, n. 216, sü. 2, lk. 174). Nagu öeldud, puudub kir<strong>ja</strong>l adressaat.Palvekir<strong>ja</strong>ks siinkirjuta<strong>ja</strong> seda kir<strong>ja</strong> pidada ei julgeks, sest puudub mingisugune reaalnetaotlus rahale või abile, pigem on kirjeldatud lähituleviku plaane (Ibid). Küll aga võibsellest kir<strong>ja</strong>st järeldada, et Arheoloogia Kabinetile oli 1930. aastate esimeseks pooleksselge muinaslinnade uurimise va<strong>ja</strong>dusega kaasnev kulukus, mis sisuliselt oli ainupõhjus,miks varasemalt siinseid linnuseid niivõrd väikesel mahul teaduslikult kaevatud oli.Senised juhusliku iseloomuga väikekaevamised kinnitasid, et nende eesmärgiks võibolla ainult eelinformatsiooni kogumine. Põh<strong>ja</strong>likum linnusteuurimine, nagu ka EvaldTõnisson väl<strong>ja</strong> toob (Tõnisson 2008: 34), tähendas järgneval 5–6 aastal reaalset muutustmitte ainult kindlustatud asulate tundmaõppimisel, vaid kogu senises eesti<strong>arheoloogia</strong>teaduses, sest siiani üldiselt kalmistutele <strong>ja</strong> esemelise mater<strong>ja</strong>li käsitlemiselesuunatud uurimisele lisandusid üha enam linnused ning ka muinasasulad koos nendestkogutud mater<strong>ja</strong>lidega.3.2 Arheoloogide tööd <strong>ja</strong> tegemised 1930. aastate II poolel ning 1940. aastalSüstemaatilise linnuste kaevamise algusaastaks võib Eestis lugeda 1936. aastat, milalustati uurimistöid mitmes muinaslinnas (Tõnisson 2008: 34). Kokku kaevati sel aastalnel<strong>ja</strong> erinevat linnust: Peedu Kerikmäel viis töid läbi Harri Moora (AI, f. 1, n. 57, sü.10, lk. 1), Kuusalu linnamäel Marta Schmiedehelm (AI, f. 1, n. 41, sü. 7, lk. 1), MuuksisArtur Vassar (AI, f. 1, n. 41, sü. 8, lk. 1) ning Irul Richard Indreko (AI, f. 1, n. 19, sü.10, lk. 1; AI, f. 1, n. 19, sü. 11, lk. 1). Just viimane nimetatutest oli erilise tähelepanu allEesti Rahvuslaste Klubide poolt, kuid sellest natuke hiljem. Väikese kõrvalpõikena võibväl<strong>ja</strong> tuua Harri Moora märkuse samal aastal, mil ta arvas, et enne suurematelinnamägede kallale asumist tuleks väikesega kätt proovida – sestap alustatigi kaevamisiPeedu Kerikämest (Jaanits 1995: 32). Peedul saadi esmakordselt Eestis korralikülevaade linnuse kultuurkihist <strong>ja</strong> selles leiduvatest ehitusjäänustest; lisaks tehti järeldusierinevate ehitusjärkude <strong>ja</strong> suhtelise kronoloogia kohta (Tõnisson 2008: 34).1936. aasta sügisel saatis Arheoloogia Kabinet kir<strong>ja</strong> <strong>Tartu</strong> Ülikooli Valitsusele, kusmainiti, et võrreldes varasemaga oli arheoloogiliste kaevamiste maht sel aastal kasvanud29
Samal aastal saatis Arheoloogia Kabinet ka aruandva kir<strong>ja</strong> Eesti Teaduste Akadeemiale,kust selgub, et 1936. aastal lubas haridusminister Eerik Laiule linnuste plaanistamiseks<strong>ja</strong> välisteks kirjeldusteks viieks aastaks Kultuurkapitalist 1000 krooni, s.o 200 krooniaastas (AI, f. 9, nim 216, XII 1938). Kuigi selline töö toimus lahus kaevamistööst,rõhutatakse kir<strong>ja</strong>s vastava töö va<strong>ja</strong>likkust linnuste tundmaõppimisel, et järgnevatelaastatel saaks ka maa teistes osades kaevamistööd jätkata <strong>ja</strong> lõpetada.1938. aastal kirjutas Haridusministeerium <strong>Tartu</strong> Ülikooli Arheoloogia Kabineti nimel kavabariigi presidendile, kellelt loodeti samuti rahalist abi, sest ainuüksiHaridusministeeriumi poolt eelarve korras muinasteadlikeks uurimistöödeks (sealhulgaskahtlemata ka muinaslinnad) ettenähtud summadest esia<strong>ja</strong> uurimiseks ei piisavat (AI, f.8, n. 1, sü. 3, lk. 58–59). Arvestades muistete kantside uurimise teaduslikku ningrahvuspedagoogilist tähtsust palutakse presidendilt linnuste kaevamistöödeksArheoloogia Kabinetile määrata Kultuurkapitali tagavarast toetust 1500 krooni. Kõigestpaar päeva hiljem on juba saabunud positiivne vastus presidindilt, kes oli nõusnimetatud summaga toetust avaldama (Lisa 3; ERA, f. 31, n. 3, sü. 10211, lk. 1).1938. aasta detsembris saatis Arheoloogia Kabinet veel ühe kir<strong>ja</strong> Teaduste Akadeemiale,kus ollakse tänulikud presidendile ning Ma<strong>ja</strong>ndusministeeriumile saadud toetuste eest(AI, f. 8, n. 216, XII 1938). Kirjeldatakse, kuidas suvel saadi esmakordseid kogemusiselle kohta, kui suuri alasid on va<strong>ja</strong>lik võtta ühel suvel uurimise alla, et saakslõplikemaid tulemusi. Samuti andvat suvi õpetusi va<strong>ja</strong>liku a<strong>ja</strong>, tööliste hulga <strong>ja</strong> kuludekohta. Edaspidi loodab Arheoloogia Kabinet Haridusministeeriumilt kaevamistöödekssaada 4000 krooni aastas, millest pool kuluks kalmete <strong>ja</strong> asulate uurimiseks, teine poolaga linnuste kaevamiseks. Teaduste Akadeemialt palutakse aga kindlustatud asulatetundmaõppimiseks 5500 krooni aastas. (AI, f. 8, n. 216, XII 1938)Lisaks kirjutati palvekirju ka pankadele (Krediitpangale, Rahvapangale, PikalaenuPangale ning Tallinna Linnapangale), kus samuti tutvustatakse Arheoloogia Kabinetitöid-tegemisi viimase paari aasta jooksul, kokkuläinud rahalisi kulutusi ning rõhutataksetöömahu kasvu seoses linnusteuurimisega (AI, f. 8, n. 1, sü. 3, lk. 53–54) Loomulikultei puudu ka seekord soov rahalise toetuse saamiseks.31
1939. aastal jätkati kaevamisi Varbola <strong>ja</strong>anilinnal (Jaanits 1995: 40), Asvas (AI, f. 1, n.70, sü. 9, lk. 1) ning Lõhaveres (AI, f. 1, n. 86, sü. 11, lk. 1), kusjuures Varbolas kaevaslisaks Eerik Laiule ka Eesti Rahva Muuseumi arheoloog Eerik Põld (AI, f. 1, n. 22, sü.11, lk. 1).Samal aastal avaldas ka Aliise Moora artikli muinaslinnade uurimisest (Moora 1939),kus ta sarnaselt varasemalt teiste autorite poolt ilmunud populaarteaduslikeletutvustustele kirjeldas linnamägede levikut üle Eesti, andis napisõnaliselt nende seniseklassifitseerimisviisi ning arutles terminite „linnamägi“ ning „linnus“ etümoloogia üle.Lisaks tuli juttu senistest saavutustest <strong>arheoloogia</strong> vallas ning järgnevatest eesmärkidest,milleks oli loomulikult plaanipärane linnuste uurimiste jätkamine, ilma milleta jääksmeie esia<strong>ja</strong> teadmistesse tohutu lünk (Ibid: 212).1939. aasta olulisemaks väl<strong>ja</strong>andeks kujunes kahtlemata linnuste uurimise seniseidtulemusi kokkuvõttev kogumik „Muistse Eesti linnused“ (Jaanits 1995: 38). Kuigiläbiuuritud alad ei olnud üleliia suure territooriumiga, suudeti kaevamistel siiski täitavarasemalt püstitatud peaeesmärk: oli väl<strong>ja</strong> selgitatud iga linnuse iseloom, vanus ningerinevad ehitusjärgud. Lisaks tehti maalinnade esialgsetest uurimistulemustest küllaltkikaugeleulatuvaid järeldusi mitte ainult linnuste endi, vaid kogu muinasaegse ühiskonnakohta (Jaanits 1995: 39); kindlustatud asulatelt saadud andmed olid üheks põhiallikaksmuinasa<strong>ja</strong> lõppjärgu ma<strong>ja</strong>nduse, kultuuri <strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>loo käsitlemisel (Tõnisson 2008: 35).Ka sel aastal ei puudunud palvekir<strong>ja</strong>d erinevatele riiklikkudele instantsidele va<strong>ja</strong>likurahalise toetuse saamiseks. 25. märtsil koostas Arheoloogia Kabinet abipalve taaskordpresidendile, et jätkata eeloleval suvel linnuste uurimistöid, mis seni olid toimunudriiklike <strong>ja</strong> seltskondlike toetuste varal ning pooleliolevatena va<strong>ja</strong>sid edasiviimist (AI, f.8, n. 1, sü. 3, lk. 44). Kir<strong>ja</strong>s võetakse kokku ka senised kulutused <strong>ja</strong> väl<strong>ja</strong>minekud ningpalutakse presidendilt tööde jätkamiseks hädava<strong>ja</strong>likud 2000 krooni. Sisuliselt sõnasõnaltsarnane kiri saadeti ka Kultuurkapitali Nõukogule ning ärakiri Eesti TeadusteAkadeemiale, kust loodeti samuti 2000 krooni meie muinasteaduse edendamiseks (AI, f.8, n. 1, sü. 3, lk. 45; AI, f. 8, n. 1, sü. 3, 25. III 1939).1940. aastal jätkasid ainult Harri Moora Lõhavere kantsi kaevamistega (AI, f. 1, n. 86,sü. 12, lk. 1) ning Eerik Laid Varbolal (Jaanits 1995: 40), sest baaside leping paiskas32
segamini arheoloogide suvised välitööplaanid (Ibid: 41). Nimelt tuli rutates läbi uuridaEesti <strong>ja</strong> Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud lepingu alusel Punaarmee nn „piiratudväekontingendile“ eraldatud maadel asuvad kinnismuistised (Ibid: 41).Järjekordsed taotlused rahalise toetuse saamiseks esitati Eesti Rahvapangale (märkusenaon veel lisatud, et kiri saadeti ka Krediitpangale, Linnapangale, Eesti Maapangale <strong>ja</strong>Pikalaenu Pangale) (AI, f. 8, n. 1, sü. 3, lk. 24), Kultuurkapitali nõukogule (AI, f. 8, n.1, sü. 3, l. 25), presidendile (AI, f. 8, n. 1, sü. 3, lk. 26) ning Teaduste Akadeemiale (AI,f. 8, n. 1, sü. 3, lk. 24). Viimasele adresseeritud kir<strong>ja</strong>s on plaanitud ka Iru linnusekaevamist, kuid allikatest ei selgu, et seda reaalselt tehtud oleks.1930. aastate II poolt kokku võttes võib selgelt näha arheoloogiliste tööde mahu kasvuning seda just eriti linnamägede arvelt. On põhjust uskuda, et ideed taotlusteesitamisteks ning süstemaatiliseks kaevamiseks ei valminud vahetult 1936. aasta algul;käesoleva uurimistöö varasematest osadest (mis käsitlesid esimesi kaevamisi 1920.aastatel ning adressaadita kir<strong>ja</strong> 1933. aastast) võib järeldada, et tegu oli pikemaa<strong>ja</strong>liseltning hoolikalt läbimõeldud plaaniga, mille reaalse väljundini jõuti erinevate toetusteabil 1930. aastate II poolel. Lisaks kaevamiste hulga kasvule tuleks siinkohal märkidaka vastava kir<strong>ja</strong>nduse avaldamist, mis lubas samuti lihtrahval osa saada muistsetestmälestusmärkidest. Jääb üle ainult oletada, mis oleks võinud juhtuda ilma baasidelepinguta 1939. aastal; küll aga langeks selline arutluskäik fantaasia valdkonda ningpoleks käesolevas töös teaduslikult kasutatav.3.3 Eesti Rahvuslaste Klubide loomine ning selle panus linnamägede uurimisseNagu töö sissejuhatavas osas tõdetud sai, leidis kogu Euroopas 1930. aastatel asetrahvusliku eneseteadvuse tõus, mil hakati kangelasestaatusesse tõstma minevikusuurkujusid ning rahvaid, aga samas heroiseeriti kättevõidetud vabadust (Lang jt 2010:14). Ka Eesti ei jäänud sellisest mõttelaadist eemale: Selle üheks ehedamaks väljundiksvõib pidada Eesti Rahvuslaste Klubide (edaspidi ERK) loomist 1931. aastal, milleselgeks eesmärgiks oli rahvusliku võitlusrinde kujundamine (ERA, f. 2698, n. 1, sü. 12,2. XI 1931).33
ERK põhikir<strong>ja</strong>st võib leida erinevaid üldpõhimõtteid, millest klubi tegevus lähtus: (1)Eesti rahvus on kultuuriline, ma<strong>ja</strong>nduslik <strong>ja</strong> poliitiline tervik, kellel on oma võimsuselt<strong>ja</strong> kestvuselt kõrgemad eesmärgid kui teda moodustavatel üksikutel isikutel või nendekoondistel (ERA, f. 2698, n. 1, sü. 9, lk. 2); (2) Eesti rahvuse ülimaks sihiks, mõtteks <strong>ja</strong>eesmärgiks on omapärase eesti rahvusliku kultuuriloomingu suurimal määralarendamine ning Eesti kui iseseisva kultuurilise ma<strong>ja</strong>ndusliku <strong>ja</strong> poliitilise üksustevõimas maksmapanek rahvaste peres (Ibid); (3) Eesti rahvuse kõrgemate eesmärkidesaavutamiseks peavad rahvust moodustavad üksikisikud <strong>ja</strong> nende koondised omastegevuses alluma rahvuse üldhuvidele <strong>ja</strong> nõuetele, mille kavakindlaks teosta<strong>ja</strong>ks onEesti rahvusriik õiguse <strong>ja</strong> sotsiaalse õigluse põhimõtete alusel (Ibid). Neid põhimõtteidlühidalt kokku võttes võib põgusalt järeldada, et ERK oli tugevalt rahvusmeelseltmeelestatud organisatsioon, mille tegevus pidi arendama sisuliselt kõiki erinevaidühiskonnaelemente, alustades ma<strong>ja</strong>ndusest ning lõpetades näiteks spordiga.ERK-sse olid koondunud nii vanemad kui nooremad ülikooli õppejõud, aga ka üleüldserahvuslikult mõtlevad isikud erinevatest poliitilistest üksustest või ametialadelt (ERA, f.2698, n. 1, sü. 12, 2. XI 1931). Organisatsioon töötas kolmes sektsioonis:kultuurpoliitilises, üldpoliitilises <strong>ja</strong> ma<strong>ja</strong>nduspoliitilises; igas sektsioonis tehti vaimneettevalmistustöö, mille teostamisele asuti klubi koosolekutel (ERA, f. 2698, n. 1, sü. 12,2. XI 1931).Ka Eesti arheoloogid ei jäänud ERK tegevusest kaugele: 1933. aastal määrati HarriMoora kultuurpoliitilise sektsiooni esimeheks (ERA, f. 2698, n. 1, sü. 2, lk. 20), aastahiljem asus klubi kir<strong>ja</strong>toimeta<strong>ja</strong> kohale Richard Indreko (ERA, f. 2698, n. 1, sü. 2, lk.33), kusjuures viimane liitus klubiga alles samal, 1934. aastal (ERA, f. 2698, nim 1, sü9, lk. 22). Seda arvestades on põhjust oletada, et just nemad mõjutasid esmalt ERKtähelepanu pööramist muinaslinnuste temaatikale, lootes ehk sel moel toetustsüstemaatiliste kaevamiste alustamiseks. Olid ju muistsete eestlaste kantsid kahtlemataobjektid, mille arendamine, uurimise edendamine ning rahvale teadvustamine olikooskõlas ERK üldpõhimõtetega.1936. aastal aset leidnud murrangus senises linnuste uurimisloos mängiski tõenäoliseltotsustavat rolli ERK, kelle eestvedamisel linnamägede tundmaõppimine rahvuslikuksülesandeks seati ning ka valitsusringkondadesse viidi. Seejärel järgnesid toetused34
erinevatelt asutustelt <strong>ja</strong> ettevõtetelt, ERK moodustas muinaslinnade teaduslikekskaevamisteks erifondi ning hakkas selle otstarbeks seltskonnalt raha koguma. (Jaanits1995: 32)Sama aasta kevadel tõsteti ERK-s päevakorda linnuste küsimus ning lõpuks jäädigipeatuma Tallinna lähedal asuva Iru linnuse juurde, et seda muinasteadlikult uurida ningseejärel kaevamistulemuste põh<strong>ja</strong>l rekonstrueerida (AI, f. 1, n. 19, sü. 11). Kaaluti kaLohu linnuse ülesehitamist, kuid arvestades Tallinna kesksust transpordisüsteemis,otsustati siiski Iru kasuks (Safranovski 2009: 6). Hiljem osutusid võimalikeksvariantideks veel ka Kuusalu Muuksi <strong>ja</strong> Harju-Madise linnuse taastamised (ERA, f.2698, n. 1, sü. 12, 22. V 1936), kuid ühel või teisel põhjusel needrekonstrueerimiskatsed ideetasandist kõrgemale ei jõudnud.Järgnevate aastate jooksul kujuneski Iru linnusest tõeline publikumagnet, meelitadesendale külla nii vanemaid kui ka nooremaid a<strong>ja</strong>loohuvilisi. Näiteks korraldas ERK1937. aasta suvekuudel Irul õppepäevi, millest enamus kaevamistega seotud inimesivõttis osa rahvale seletuste and<strong>ja</strong>tena, lisaks viidi läbi demonstratiivseid kaevamisi(Lisa 4; Marksoo erakogu) (AI, f. 1, nim 19, sü. 13, lk. 1). Sel moel oli a<strong>ja</strong>loohuvilisteosakaal vägagi suur, mis omakorda võimaldas korraldada ekskursioone (AI, f. 1, nim19, sü. 13, lk. 1). Lisaks olid tegevusega seotud ka sõ<strong>ja</strong>väeringkonnad: nimelt 1937.aastal tähistas just Iru linnusel Harju maleva Rävala malevkond oma aastapäevapidustusi; muuhulgas nimetati Kaitseliidu Iru kompanii pealik ümber ülikuks ning talleanti vanaaegne mõõk <strong>ja</strong> kilp, mis olid valmistatud Harri Moora juhatusel (ERA, f. 2698,n. 1, sü. 12, 28. VI 1937). Aset leidnud üritus kujunes erakordselt menukakspidupäevaks rahva seas, meelitades ligi tuhandeid inimesi ühe päeva jooksul ningpakkudes külalistele erinevaid populaarteaduslikke programme, alates lühiloengutestspetsialistide poolt lõpetades muistsete mõõgavõitluste demonstreerimisega (ERA, f.2698, n. 1, sü. 12, 30. VI 1937).Varsti pärast 1936. aasta kaevamisi sai Ott Kangilaski valmis ka küllaltki tõetruurekonstruktsioonikatsega Iru linnusest (AI, fk 4072). 1938. aastal valmis samuti Irumakett, mille asupaigaks on täna Tallinna Linnamuuseumi filiaalina tegutsev Kiek in deKök (Safranovksi 2009: 6).35
Eesti Riigiarhiivi ERK väl<strong>ja</strong>annete kogust võib leida ka ohtralt a<strong>ja</strong>leheartikleid Irulinnusest, mis tihtipeale on autorita, vahel aga on osutunud allakirjuta<strong>ja</strong>teks arheoloogid(ERA, f. 2698, n. 1, sü. 12). Vahemikus 1936–1937 leidis siinkirjuta<strong>ja</strong> koguni ülekahekümne artikli, mille peakir<strong>ja</strong>deks on konkreetselt Iruga seotud kaevamised võisündmused. Korra on Iru ristitud koguni Eesti Pompeiks (ERA, f. 2698, n. 1, sü. 12, 21.VIII 1936). „Iru linnuse saladused päevavalgele“ (ERA, f. 2698, n. 1, sü. 12, 18. VII1936), „Iru oli vanadele eestlastele tähtsaks keskuseks“ (ERA, f. 2698, n. 1, sü. 12, 21.VIII 1937), „Muinas-Eesti relvapidu Irus“ (ERA, f. 2698, n. 1, sü. 12, 28. VIII 1937) onkõigest mõned üksikud pealkir<strong>ja</strong>d, mis „röövisid“ terved leheküljed a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>dest. Suurosa tutvustusi käsitleb saadud leide; paljud artiklid räägivad linnuste taastamiskatsetest,mida nähti riikliku tähtsusega ülesandena; mõned tööd arutlevad teemadel, kas <strong>ja</strong> miksvõis Iru olla siinne keskus – probleemidering oli väga lai. On arusaadav, et sellineka<strong>ja</strong>status sai toimida ainult ühel olulisel eeldusel, milleks oli lihtrahva (aga kahtlemataka poliitilise eliidi) kasvav huvi. Kui kohalikud poleks soovinud tähelepanu pööratasellistele monumentidele, oleks ka nende uurimine ning ka<strong>ja</strong>stamine ilmselt märksaväiksemal määral toimunud. Tegu oli protsessiga, millest võitsid kõik – haritud<strong>arheoloogia</strong>spetsialistid, riigivõimuesinda<strong>ja</strong>d ning üleüldse kõik a<strong>ja</strong>loohuvilised.Sel moel ei ole raske näha ERK suurt rolli muinasa<strong>ja</strong> uurimise edendamisel: tegu oliorganisatsiooniga, mis võttis endale sisuliselt pühalikuks eesmärgiks kaitsta <strong>ja</strong> taastadaeesti inimeste minevikukand<strong>ja</strong>d, et rahvas ei kaotaks kunagi kontakti nendega.Muinaslinnuste abil siinse maa esia<strong>ja</strong>loo tundmaõppimine oli ülimalt oluline viissäilitamaks <strong>ja</strong> kaitsmaks ühtset rahvusriiki ühtse ideoloogia <strong>ja</strong> nägemusega.3.4 Eesti Kaitseväe <strong>ja</strong> arheoloogide vaheline koostöö 1930. aastatel1920. aastate esimesel poolel alguse saanud koostöö arheoloogide ning Eesti Kaitseväevahel jätkus ka 1930. aastatel. Esmalt tuleks ära märkida, et 1936. aasta oktoobrikuussaabus Arheoloogia Kabinetti 20 aerofotot erinevatest muinaslinnustest (AI, fk 4028–4047): 15 pilti on saadetud Üksiku Merelennusalga poolt (pildista<strong>ja</strong>ks on olnud kaptenMartin Sukk), 5 aga Üksiku Lennuväe II diviisi poolt. Fotode kirjeldusse on lisatudpildistatava linnamäe nimi.36
1936. aasta suvel pühitseti kolmandat korda üle kogu Eesti võidupüha, milleseekordseks üheks eesmärgiks oli muinaslinnuste esiletõstmine rahva seas (Võidupühapühitseme… 1936). Võidupüha tähistamiseks loodi vastav komitee, mille etteotsakuulusid Kaitseliidu juhtivad isikud. Et aga muinaslinnuseid jäädvustada, leiti, et tulebnende juurde paigutada vastavad (malmist) juhitulbad <strong>ja</strong> lipuvardad. 1 X 1,5 ruutmeetrisuurustel malmtahvlitel pidi paiknema Eesti kaart, millel oleks peale kantud kõikidelinnuste asukohad, nii et konkreetne muistis eraldi ära märgitud oleks (iga linnusejuurde pidi kuuluma vastav malmtahvel). Võidupüha auks plaaniti ka sobivatelekõrgematele linnamägedele asetada alalised võidutulealtarid (Ibid). Sedasortiteavitustöö oli kahtlemata ka üks esimestest ning eeskuju seadvatest sammudestuhkemate linnuste esiletõstmiseks.1938. aastal saadeti taas Arheoloogia Kabinetile 10 aerofotot, millest 3 olid Keilalinnusest, 7 aga erinevatest kalmetest (AI, fk 4579–4589). Kõik pildid on tehtud ÜksikuMerelennusalga poolt, pildista<strong>ja</strong>ks taas kapten Martin Sukk. Kui aga 1936. aastalsaadud pildid tulid koos arvega, siis 1938. aastal on mainitud, et ülesvõtted antikingitustena. Veel on kommentaaridesse sel korral kir<strong>ja</strong> pandud täpne pildistamisaeg,kõrgus ning kasutatav kaamera (AI, fk 4579–4589).Samast aastast on pärit väga korrektsed ning detailsed plaanid mitmest linnusest: Äntu-Punamäest (Lisa 4) (AI, f. 4, s. 69, nr 2, 1:1000, 1:2000), Toolsest (AI, f. 4, s. 69, nr 48,1:1000, 1:2000) ning Jänedast (AI, f. 4, s. 69, nr 13, 1: 1000). Kõigi jooniste koosta<strong>ja</strong>kson olnud leitnant Priidik Vellema 4 (Lisa 5; AI f 1, n 103, s 6). Plaanidel on detailseltmärgistatud põllu-, metsa- ning heinamaa-alad, esitatud on ka profiilijoonised (Lisa 6;AI, f. 4, n. 2, s. 69, 1:1000, 1:2000). Loomulikult ei puudu pikkus- ning kõrgusmõõdud4Priidik Vellema (sündides Ferdinand Veltmann) sündis 1905. aastal Järvamaal. 1920.aastatel liitus ta Kaitseväega, kus ta 1932. aastaks omandas leitnandi auastme. Kaksaastat hiljem vahetas ta oma nime Priidik Vellemaks. 1935. aastast alates töötas taKaitsevägede staabi juurde kuuluvas topo-hüdrograafia osakonnas, olles seal õppejõudning saades hiljem ka kapteni auastme. Priidik Vellema suri 1989. aastal Tallinnas.(Ohvitseride andmekogu: [http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1]. 13. 05. 2012.)37
ega leppemärgid. Joonised on värvilised, selgelt arusaadavad ning mõistetavad.Plaanidele on iseloomulik vägagi professionaalse väl<strong>ja</strong>nägemine, mis tõendab, etnendega on nähtud palju vaeva <strong>ja</strong> jooniste valmimine on usaldatud õigele inimesele.Eesti Kaitseväe osalust Eesti <strong>arheoloogia</strong>teaduses võib 1920. ning 1930. aastatel nähaväga tõsise, sihikindla ning plaanipärase tegevusena, millest oli arheoloogidele paljuabi. Siinkirjuta<strong>ja</strong>le on jäänud mulje, et senises uurimisloos pole selle riikliku instantsitähtsust ühel või teisel põhjusel piisavalt selgelt rõhutatud. On näha, et Kaitseväe pooltpanustati palju vaeva, ressursse ning energiat: selle tõestuseks on arvukad õhufotod,linnuste juurde ra<strong>ja</strong>tud malmtahvlid ning Priidik Vellema plaanistused linnamägedest.See kõik on olnud tohutuks abiks eesti <strong>arheoloogia</strong>le ning minevikuteadmisteleüleüldse.3.5 Kindral Johan Laidoneri seos eesti <strong>arheoloogia</strong>gaOn teada, et Eesti Vabadussõ<strong>ja</strong> sangar kindral Johan Laidoner omas suurt a<strong>ja</strong>loohuvi,mis aga laiemale üldsusele pole ehk väga tuntud as<strong>ja</strong>olu. Sellest lähtuvalt mängis katema märkimisväärset rolli eesti <strong>arheoloogia</strong>teaduse aktiivses edendamises 1930. aastateII poolel. 1930. aastatel, olles ümbritsetud rahvusromantilistest meeleoludest ningvõrdlemisi noore vabariigi püüetest oma minevikku kuulsusrikkalt esile tõsta, huvitas kaJohan Laidoneri eestlaste muistse vabadusvõitluse erinevad aspektid. Samas tuleblisada, et olles omandanud korraliku hariduse <strong>ja</strong> ettevalmistuse üldises sõ<strong>ja</strong>a<strong>ja</strong>loos, olidJohan Laidonerile maailma a<strong>ja</strong>loo taustal eesti a<strong>ja</strong>loo küsimused <strong>ja</strong> sündmused pidevalthuvi pakkunud. (Reintam 1999: 77)Juba 1926. aasta novembrikuus näitas Johan Laidoner väl<strong>ja</strong> oma a<strong>ja</strong>loohuvi, kinkides<strong>Tartu</strong> Ülikoolile 3000 aasta vanuse terrakotast lõvikuju, mille päritolukohaks oli iidneAssur (Ibid: 81). Lisaks kinkis ta sama vana ning haruldase assüüria päritolu kiilkir<strong>ja</strong>gakaetud savitahvli <strong>ja</strong> savist ümbriku ning veel ka kiilkir<strong>ja</strong>ga tableti Sumerist, mis pärinesa<strong>ja</strong>vahemikust 2000–1900 eKr. (Ibid: 81). Johan Laidoneri panus Eesti a<strong>ja</strong>looteadusesseei lõppenud aga kaugeltki sellega.38
Omaette huvitava probleemi ette aga satume, kui üritame leida Johan Laidoneri ningeesti arheoloogide esmast kokkupuutepunkti. Üks loogiline koht, kust otsinguidalustada, võiks siinkirjuta<strong>ja</strong> arvates olla ühine üliõpilasorganisatsioon. Kuulusid jujuhtivad linnustespetsialistid Harri Moora <strong>ja</strong> Eerik Laid (kellega Johan Laidoner kõigetihedamalt suhtles, sellest aga eespool) korporatsioonidesse nagu ka Johan Laidoner,kust võinuks edasised sõprussuhted alguse saada. Kahjuks ei anna aga sellinelähenemisviis tulemusi. Nimelt kuulusid Harri Moora, Eerik Laid, Aarne MichaëlTallgren ning Osvald Saadre korporatsiooni „Veljesto“ (Ints 1991: 14). Veljestolaseddistantseerusid poliitikast, võtmata osa erakondade tegevusest; nende poliitikassesekkumine piirdus peamiselt kultuuri- haridusküsimustega (Ibid: 14). Laidoneriseostatakse aga korporatsioonide Sakala ning Leola (Turtola 2008: 67).Huvitava as<strong>ja</strong>olu juurde jõuame ka siis, kui uurime Eerik Laiu sugupuud. Nimelt selgub,et arheoloogi vanaisa Jaan Ostrovi vend oli Jaak Ostrov, kellel oli omakorda po<strong>ja</strong>poegMihkel Alfred Ostrov (Hiljem Laid) (Personaalraamat. Tori; 1856–1857:[http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1282.1.366:124] 13. 05. 2012). Viimasemehe puhul oli aga tegu sõ<strong>ja</strong>väelise isikuga, kelle õemees oli koguni kindralmajorAndres Larka (Ohvitseride andmekogu: [http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1] 13.05. 2012). Eesti Vabadussõ<strong>ja</strong>liste Keskliidu, Andres Larka ning Johan Laidoneri <strong>ja</strong>president Konstantin Pätsi vaheline võimuvõitlus ei va<strong>ja</strong> siinkohal vast tutvustust egapole käesolevat tööd arvestades ka olulise tähtsusega. Küll võib aga näha, et Eerik Laiulähedased sugulased olid rohkem või vähem seotud kõrgemate sõ<strong>ja</strong>väeliste isikutega –äkki sel moel, ühiste tuttavate kaudu, sai alguse Johan Laidoneri <strong>ja</strong> Eerik Laiu tutvus?Samas on selge, et esitatud mater<strong>ja</strong>lide puhul ei saa kindlusega väita midagi, pigem ontegu optimistliku katsega näha seost seal, kus seda tegelikkuses ilmselt pole.Kõige suurema tõenäosusega tuleb vaadata Eerik Laiu tööalast karjääri, kui tahameleida tema esmast kokkupuudet Johan Laidoneriga. Olulise tähtsusega on siinkohal fakt,et 1935. aastal valiti Eerik Laid Eesti Rahva Muuseumi sekretäriks, küll aga sai ta sesametis töötada kõigest 8 kuud, misjärel asus äs<strong>ja</strong>ra<strong>ja</strong>tud muinsuskaitseinspektori kohale(Viires 1991: 11). Selline sündmuste kulg eeldab, et Eerik Laid pidi väga hästi kursisolema Eesti (kinnis)muististega, mida ta oma professionaalse suhtumise ning haridusetõttu kahtlemata oligi. Siinkirjuta<strong>ja</strong>le tundub vägagi reaalne, et Johan Laidoner, lähtudes39
oma a<strong>ja</strong>loohuvist, pöördus just seetõttu Eerik Laiu kui kõrgema muinsuskaitsegategeleva riigiametniku poole, saamaks vastusi oma küsimustele ning võimaluse korralpakkudes midagi omalt poolt ka vastu.Eerik Laiu <strong>ja</strong> Johan Laidoneri vahel võib 1930. aastatel täheldada vastastikust koostöödning ühist huvi siinsete muinaslinnuste vastu. Tallinna Ülikooli <strong>A<strong>ja</strong>loo</strong> Instituudis onsäilinud foto, millel on näha Eerik Laidi, Johan Laidoneri ning veel väikest seltskondaIru linnusel: Eerik Laid seisab kaevandi äärel, ilmselt selgitades midagi JohanLaidonerile, kes kaevandisse on astunud (Lisa 7; AI, fk. 10947). Kahjuks pole fotol agakommentaare, kunas see on tehtud või kes olid ülejäänud inimesed pildil. Küll agaüritas siinkirjuta<strong>ja</strong> fotot dateerida, uurides selle <strong>ja</strong>oks erinevaid ülesvõtteid Irukaevamistest ning pöörates hoolikat tähelepanu ümbruskonnale ning avatud/suletudkaevanditele. Sel moel julgeks foto tegemise aastaks pakkuda 1936.1938. aastal aset leidnud Varbola Jaanilinna arheoloogiliste kaevamiste tulemustekokkuvõttes mainis Eerik Laid üldkäsitluses „Muistse Eesti linnused“, kuidas JohanLaidoner on autori tähelepanu juhatanud ühele sõ<strong>ja</strong>lis-stateegilisele faktile, misarheoloogil jäi kahe silma vahele (Laid 1939: 212). Lisaks on teada ka legendilaadnelustakas lugu, kuidas Johan Laidoner korteežiga kord Varbola linnust tulnud vaatamaning Eerik Laid sõitnud seejärel oma mootorrattaga otse linnuse mäest üles (mis onküllaltki järsk ning umbes 10 m kõrge), et olla linnuse hoovis külalisi vastu võtmas(Reintam 1999: 80).Eelpool mainitud Priidik Vellema detailsete plaanidega Eesti linnamägedest oli samutiJohan Laidoner tihedalt seotud. Nimelt kirjutas ta 1938. aasta jõulukuul kolmele pealeomapoolseid märkusi <strong>ja</strong> kommentaare, lähtudes seejuures tihtipeale just sõ<strong>ja</strong>lisestaspektist (AI, f. 4, n. 2, s. 69, 1:1000, 1:2000; AI, f. 4, n.. 48, s. 69 1:1000, 1:2000; AI,f. 4, n. 13, s. 69, 1:1000). Siinkohal on paslik ära märkida as<strong>ja</strong>olu, et nõukogude a<strong>ja</strong>l onJohan Laidoneri allkiri plaanilt kustutatud või ära lõigatud. Kuna plaanidele kindralioma käega kir<strong>ja</strong>pandud märkused on igati as<strong>ja</strong>kohased, siis on põhjust need siinkohal kaära tuua:„Toolse linnuse mullavallid on paremini säilinud kui üheski teises Eesti linnuses – vistküll selle tõttu, et linnuse maaala oli <strong>ja</strong> on praegu kaetud metsaga, sest loodusliketingimuste tõttu ei saanud seda kohta muuks otstarbeks tarvitada.40
Toole linnuse a<strong>ja</strong>loo uurimisel peab silmas pidama as<strong>ja</strong>olu, et Kunda jõgi vanematelaegadel ei voolanud merde mitte praeguse sängi, vaid Toolse jõe sängi kaudu <strong>ja</strong> nii siisToolse linnus oli vist küll kaubandusliseks kohaks suurema jõe suudme (sadama)ligidusel; linnuse ehitus nagu kinnitab ka seda as<strong>ja</strong>olu: linnus koosneb kahest osast –päris linnusest <strong>ja</strong> eeslinnusest või õigemini ütelda – kaubaõuest; viimasesse võidi sisselasta võeraid kaupmehi, aga need olid alalise valve <strong>ja</strong> relvade – viske odad, nooled –mõju all linnuse peavallilt.Sõ<strong>ja</strong>lisest seisukohast väärib tähelepanu as<strong>ja</strong>olu, et sissekäiku pealinnusesse (lääne poolkõrgust 36,2) võib väga hästi kaitsta aktiivselt relvadega mainitud valli kõrgustikult;samat sissekäigu kaitsesüsteemi võib jälgida ka mitme teise Eesti linnuse juures(Varangu).Toolse linnust oli vist küll omal a<strong>ja</strong>l üheks tähtsamaks kaubanduse kohaks Virumaapõh<strong>ja</strong> rannikul, sest Toolse tagamaaks oli jõukas Virumaa lääne osa <strong>ja</strong> siit läks möödasuur kauba tee Läänemerest Neva jõele <strong>ja</strong> sealt edasi Volga kaudu ida maadele <strong>ja</strong>Dnepri jõe kaudu Bütsantsi.“ (AI, f. 4, n. 48, s. 69, 1:1000, 1:2000)Tasuks mainida, et Jäneda linnamäe plaanile on Johan Laidoner märkinud ka, et käis1938. aasta suvel linnuseid otsimas koos professor Jüri Uluotsaga: „1938. aasta suvelüheskoos professor J. Uluotsaga otsisime niisugust linnust Voores, kus Saie juuresparim läbikäik läbi Jägala jõe“ (AI, f. 4, n.13, s. 69, 1:1000). Viimane pole küll omatöödes meie linnamägesid otseselt kunagi käsitlenud, pigem on ta uurinud muinaseestiühiskonda, riiklust ning sotsiaalseid suhteid (Uluots 1932)1939. aastal loovutas Johan Laidoner lahkelt Eesti Teaduste Akadeemiale ühtekokku 9aerofotot erinevatest Eesti muistsetest linnamägedest (AI, fk 4853–4859). Mitmeülesvõtte puhul on tegi<strong>ja</strong>ks täheldatud Üksik Merelennusalk, lisatud on veel kakõrgusmõõdud.Ülo Puustak 5Eesti Muinsuskaitseametist teadis siinkirjuta<strong>ja</strong>le rääkida (Puustakisuulised andmed autorile), kuidas 1980. aastate algul toodi Tallinnasse Uus tänav 18asuvasse muinsuskaitsehoonesse pronkstahvel „Eesti linnused“ (Lisa 8; Puustak 2012).Too<strong>ja</strong>ks oli vene mereväeohvitser, kelle väitel leiti Viimsi mõisast radari<strong>ja</strong>ama keskusepööningult riidesse mässitud plaat. Kuna saadi aru, et tegu oli pronksiga ning sellelnähti ka Eesti kontuurkaarti, otsustati see tuua muinsuskaitsesse. Külalist vastu võtmaasunud toonane muinsuskaitseinspektor Olev Maas mõistis, et tegu üldplaaniga, millel5 Ülo Puustak on kauaaegne Eesti Muinsuskaitseameti tööta<strong>ja</strong>, kes oli tööl ka 1980.aastatel, kui asutusse toodi Johan Laidoneri kodust leitud pronkstahvel – autor.41
olid kujutatud kõik muistsed Eesti linnused ning et see pärineb 1930. aastatest, milselliseid plaate valmistati. Kui aga linnamägedel paiknenud tahvlid olid tehtud malmistning omasid konkreetse linnuse juures kontuurkaardil teistsugust märgistust, siis seeeksemplar oli valmistatud pronksist ning puudus ühe kindla kinnismuistise eristus,mistõttu oli pigem tegu üldtahvliga, kus olid kõik muinaslinnused esindatud. Oluline onsiinkohal aga as<strong>ja</strong>olu, et Viimsi mõis oli varem Johan Laidoneri residents. Miks sattustema kätte aga selline uhke pronkstahvel? Tundub väga võimalik, et Johan Laidoner saipronkstahvli tänutäheks oma tehtud töö eest muinaslinnuste uurimisel. Kes täpsemalt olipronkstahvli telli<strong>ja</strong>ks (ehk Haridusministeerium?) ning milline võiks olla selle detailsemtaust, jääb dokumentide puudusel aga selguseta. Fakt on aga see, et Johan Laidonerikodust leitud Eesti muinaslinnuste pronkstahvel ripub tänase päevani Uus tänav 18asuvas Muinsuskaitseameti hoones.Eelnevat kokku võttes võib julgelt tõdeda, et Johan Laidoneri näol leidsid eestiarheoloogid 1930. aastatel a<strong>ja</strong>loohuvilise, kes oli nii töö kui sõnaga valmis panustamameie linnusteuurimisse. Ta oskas spetsialistide tähelepanu juhatada as<strong>ja</strong>dele, mis muiduoleks ehk märkamata jäänud. Johan Laidoneri abil valmis kindlasti korralikum üldpiltsiinsetest muistsetest kantsidest, kusjuures kindral ise oma kiindumusega minevikuvastu oli sügavalt huvitatud eesti <strong>arheoloogia</strong>- <strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>looteaduse edendamisest. Sellinekoostöö kujunes lõpuks kogu riigi <strong>ja</strong> rahvale väga kasulikuks ning produktiivseks, sestüheskoos astuti edasi suur samm siinse a<strong>ja</strong>loo põh<strong>ja</strong>likumal tundmaõppimisel.42
KOKKUVÕTEEesti muinaslinnused kui a<strong>ja</strong>loo verstapostid ning olulised teabeallikad on jubaaastasadu minevikuhuvilistele rohkelt kõneainet pakkunud. Neid on uuritud teaduslikultning saadud informatsioon mängib suurt rolli meie a<strong>ja</strong>looteadvuses. Tuleb aga tõdeda,et muinaslinnuste uurimislugu ei ole alati a<strong>ja</strong> jooksul ühtlaselt kulgenud: ühel hetkel onneile rohkem tähelepanu pööratud, teisel vähem.Käesolev historiograafiaalane bakalaureusetöö analüüsis, mil moel toimus eesti rahvamuistsete linnuste uurimine Eesti Vabariigis 1920.–1930. aastatel. Erinevatel aegadel onsiinsetest linnamägedest avaldatud hulgaliselt kir<strong>ja</strong>ndust, kus rohkem või vähem ontutvustatud senist uurimisseisu, küll aga pole sellist teemat eraldi sügavuti käsitletud.Sestap võibki käesolevas uurimustöös näha esmakordset katset ühildada erinevaidallikaid <strong>ja</strong> käsitlusi (aga ka lähenemismeetodeid), saamaks võimalikult täpse ningdetailiderohke ülevaate sellest, mida tehti aastatel 1920–1940 Eestis ära muinaslinnusteteaduslikus (aga ka populaarteaduslikus) uurimises.Sellist tööd koostades kujuneb paratamatult teatud osa referatiivseks: leidub mitmeidhistoriograafilisi käsitlusi, mille kasutamata jätmine oleks mõeldamatu, mistõttu tulebneid tutvustada, orienteerumaks probleemistikus. Samas aga on raske taolistesuurimustes leida midagi uut, millele varasemad autorid juba tähelepanu polekspööranud. Sestap olengi oma bakalaureusetöös kasutanud lisaks teistsugustlähenemisviisi, mis võimaldaks esile tuua fakte, mis seni päevavalgele pole tulnud. Selmoel kujunes oluliseks osaks uurimise koostamisel <strong>ja</strong> ülesehitamisel erinevadarhiivimater<strong>ja</strong>lid, mida seni põh<strong>ja</strong>likult käsitletud pole. Analüüsitud on mitmesugustkir<strong>ja</strong>vahetust (palvekir<strong>ja</strong>d, taotlused, ringkir<strong>ja</strong>d, mustandid jpm), fotosid, arhivaale,dokumente, lisaks on räägitud erinevate ühel või teisel viisil teemaga kursis olevateinimestega. Kõike seda mitmekülgset ning laiahaardelist infobaasi on üritatud ühtsekstervikuks luua, püstitades eelnevalt küsimusi ning luues seejärel seoseid vastustesaamiseks, probleemide lahendamiseks. Usun, et selline lähenemisviis õigustas end: töökäigus on esile toodud mitmeid nüansse ning teemasid, mis seni laialdasematka<strong>ja</strong>stamist pole leidnud.43
Tööst selgub, kuidas 1920. aastatel sai esmakordselt alguse muinaslinnuste järjepidevuurimine Eestis. Kuigi ka varem olid nad mõningate uuri<strong>ja</strong>te tähelepanuobjektiks, siisalles Eesti Vabariigi tekkimise ning <strong>Tartu</strong> Ülikooli taasavamise a<strong>ja</strong>st alates võime nähateatud järjekindlust iidsete kantside tundmaõppimisel. Samas aga tuleb tõdeda, et sellineuurimustöö ei olnud esmalt väga mahukas ega suurejooneline: toimusid kõigest mõnedüksikud arheoloogilised kaevamised, peamiselt aga piirduti linnuste kirjeldamise ningvälise analüüsiga. Selline uurimismeetod ei pakkunud kindlasti väga palju soovitudinfot ning paratamatult jäid mitmed küsimused lahenduseta, kuid ressursse arvestades eiolnud võimalik uurimismahu suurendamine. See aga annab alust arvata, et meiejuhtivad teadlased mõistsid millalgi juba 1920. aastate II poolel, et taoline uurimisviisvõib anda ainult eelinfot muistisest ning et tegelikud kaevamised peaksid toimumaoluliselt suuremas mastaabis.Samas aga hakati publitseerima vastavateemalist kir<strong>ja</strong>ndust, mille hulk a<strong>ja</strong>s üha kasvas.Lisaks kirjutasid ka mittespetsialistid kir<strong>ja</strong>töid, käsitledes muinaslinnuseid ning üritadeslevitada ideed, mille kohaselt sellised a<strong>ja</strong>loolised mälestusmärgid va<strong>ja</strong>vad suurematka<strong>ja</strong>stust. Küll aga jäid taolised tööd pigem populaarteaduslikku valda, ütlemata midagiuut ning erilist linnustest.Sel a<strong>ja</strong>järgul hakkasid esmakordselt Eestis väl<strong>ja</strong> kujunema kaks spetsialisti – Eerik Laidning Harri Moora –, kes süüvisid linnustetemaatikasse üha enam, üritades nendemuististe uurimisel teha ka kaugeleulatuvamaid järeldusi esiaegse ühiskonna ningsotsiaalsuse kohta.Äärmiselt tähtsal kohal eesti <strong>arheoloogia</strong>teaduse arendamisel oli Eesti Kaitsevägi.Nimelt hakati Aarne Michaël Tallgreni eestvedamisel 1920. aastate I poolesuurimustööde edendamiseks abi paluma Kaitseväelt ning seda eelkõige aerofotode näol.Juba 1923. aastal laekusid Arheoloogia Kabinetti ülesvõtted esimestest linnamägedest,aastate jooksul selliste fotode hulk aina kasvas. Kir<strong>ja</strong>vahetust uurides võib näha, kuidasteadlased palusid Kaitseväe abi, sest maapinnalt tehtud fotod jäid liiga ühekülgseks.Selline koostöö toimis ning tulemuseks olid mitmed uhked fotod (<strong>ja</strong> plaanid) niilinnustest kui ka asulakohtadest.44
Töö käigus on luge<strong>ja</strong> tähelepanu üritatud juhtida olulistele sündmustele ning teguritele,mis tugevalt mõjutasid <strong>arheoloogia</strong>teadust 1930. aastatel. Selleks a<strong>ja</strong>ks oli selge niiteadlastele kui ka riiklikele instantsidele muistsete kantside põh<strong>ja</strong>liku uurimise va<strong>ja</strong>dusning peamine probleem, mis senist tegevus pärssis: rahapuudus. Selle põh<strong>ja</strong>l võiboletada, et 1930. aastate II poolest Arheoloogia Kabinetilt pärit palvekir<strong>ja</strong>d rahalistetaotluste saamiseks oli väljund ideele, mis esmalt võis arheoloogidel tekkida jubaaastaid varem. Siinkohal on oluline mõista ühiskonnas valitsevat rahvusromantilistideoloogiat, mille eesmärgiks oli rahva ühendamine kuulsusrikka mineviku abil. Seetähendas, et Haridusministeerium, riigivanem, erinevad pangad ning teadust edendavadorganisatsioonid olid valmis eraldama Arheoloogia Kabinetile va<strong>ja</strong>minevat kapitali,edendades niiviisi linnuste uurimist. Sellise tegevuse tagajärjel said kasu kõik – arenesnii minevikuteadus ning ka rahvas leidis üha rohkem kuulsusrikkaid pidepunkte, milleleüheskoos oma a<strong>ja</strong>lugu toetada.1930. aastatel mõjutas siinse <strong>arheoloogia</strong> käekäiku Eesti Rahvuslaste Klubide loomine,mille eesmärgiks oli Eesti kultuuri, ühiskonna, poliitika <strong>ja</strong> ma<strong>ja</strong>nduse edendamine.Oluliseks ideeks, millest oma tegevuses lähtuti, oli Eesti ainulaadsuse, erakordsuserõhutamine maailma rahvaste keskel. Selline mõtteviis nägi kahtlemata ette minevikuuurimiseedendamist, millest said ka arheoloogid kasu. Huvitav on siinkohal märkida, etnii mõnedki <strong>Tartu</strong> Ülikooli arheoloogid võtsid aktiivselt ERK tegevusest osa, ollesselles organisatsioonis kõrgetel ametikohtadel. ERK üheks suurimaks panuseks kujunesIru linnuse kaevamise rahastamine, rekonstruktsioonikatsed ning suuremahulineteavitustöö rahva seas, mis tõi selle iidse kantsi, küll aastasadu hiljem, taas tähelepanukeskpunkti. Iru kaevamised olid väga aktuaalsed, neid jälgiti suure huviga.Juba varem alguse saanud koostöö Eesti Kaitseväega jätkus aktiivselt ningproduktiivselt samuti 1930. aastatel. Jällegi tuleb mainida suurt hulka aerofotosid, misArheoloogia Kabinetti laekusid. Lisaks peab märkima linnuste (näiteks Toolse, Jäneda<strong>ja</strong> Äntu-Punamäe) vägagi detailseid plaane, mille autoriks oli leitnant Priidik Vellema.Joonised paistavad silma oma professionaalsuse <strong>ja</strong> korrektsusega. Kõik eelnev onselgeks tõestuseks, et Eesti Kaitseväest kujunes 1920.–1930. aastatel siinsetelearheoloogidele äärmiselt oluline abiline, sest on näha, et Kaitsevägi panustas suurelhulgal raha, aega ning energiat, aitamaks minevikuteadust – niivõrd hulgalised45
aerofotod ning põh<strong>ja</strong>likud plaanistused ei sünni üleöö. Lisaks oli Kaitsevägi juhtivarolliga osaline aktsioonis, mille käigus püstitati eesti muinaslinnuste juurde malmisttahvlid, tähistamaks linnuse olemasolu <strong>ja</strong> asulapaika.Olulise tegurina eesti <strong>arheoloogia</strong>teaduse käekäigus tuleb näha kindral Johan Laidoneripanust. Nimelt võib dokumente uurides täheldada Vabadussõ<strong>ja</strong> sangari suurt a<strong>ja</strong>loohuvi,mis, paistes väl<strong>ja</strong> juba 1920. aastatel, kasvas 1930. aastatel üha enam. Selgelt ilmnevadka Johan Laidoneri ning arheoloogide omavahelised kontaktid, eriti Eerik Laidiga. Neidkahte ühendav a<strong>ja</strong>loohuvi viis suurmehed kokku (millal ning kuidas täpsemalt, onsamuti üritatud töös ka<strong>ja</strong>stada) ning üheskoos on üritatud leida vastuseid mitmetelelinnustealastele küsimustele. Johan Laidoner on omalt poolt tõstnud esile mitmeidsõ<strong>ja</strong>lis-strateegilisi nüansse linnamägede kohta, mis muidu oleks arheoloogidel vahestkahe silma vahele jäänud. Parima näitena selle kohta võib tuua leitnant Priidik Vellematehtud plaanid, millele kindral omakäelisi kommentaare ning märkusi on lisanud. Lisaksselgub neist plaanidest, et Johan Laidoner iseseisvalt (või mõne kaaslasega) linnuseidkoguni otsimas on käinud. Ka on Johan Laidoner arheoloogidele annetanud mitmedülesvõtteid linnustest. Veel on aastakümneid hiljem kindrali endisest kodust Viimsimõisast leitud suur pronkstahvel, kus on peal kõik Muinas-Eesti linnused. Küll agapuudub täpsem taustinfo plaadi kohta, mis samas aga lubab pakkuda väl<strong>ja</strong> oletusi, ettegu võis olla kingitusega Johan Laidonerile, tänamaks teda tehtud töö eestlinnusteuurimisel.Seniseid linnustealaseid historiograafilisi kir<strong>ja</strong>töid uurides on siinkirjuta<strong>ja</strong>le jäänudmulje, et nii mitmedki olulised nüansid on a<strong>ja</strong>looteaduses miskipärast kaduma läinud.A<strong>ja</strong> jooksul on osad rõhuasetused muutunud, mistõttu korrektsuse huvides oleks tarvilikmõningane uurimisseisu ümberhindamine. Käesolevast tööst on selgelt näha erinevateas<strong>ja</strong>osaliste tähtsust (Eesti Kaitsevägi, Johan Laidoner, ERK) meie linnusteuurimisea<strong>ja</strong>loos, mida täna piisavalt esile pole tõstetud. Ometi on tegu oluliste isikutega 1920.–1930. aastatel, mil meie <strong>arheoloogia</strong>teadus oma esimesi suuremaid iseseisvaid sammetegi. Oma töö valguses pean oluliseks, et neist abilistest rohkem räägitaks <strong>ja</strong> luge<strong>ja</strong> pilt<strong>arheoloogia</strong> historiograafiast oleks laiem <strong>ja</strong> selgem.46
Kasutatud allikad <strong>ja</strong> kir<strong>ja</strong>ndusArhiiviallikad:Ann Marksoo erakoguEesti <strong>A<strong>ja</strong>loo</strong>arhiiv (EAA)Eesti Riigiarhiiv (ERA)F 1108 – Haridusministeerium. Teaduse <strong>ja</strong> Kunsti Osakond.Põhikogu protokolliraamat. 14.04. 1931–06. 05. 1040.F(ond) 854 – Kaardid <strong>ja</strong> plaanidTallinna Ülikooli <strong>A<strong>ja</strong>loo</strong> Instituudi <strong>arheoloogia</strong>arhiiv (AI)F 1 – Topograafiline arhiivFK = F 2 – FotokoguF 4 – Kaevamisplaanide koguF 8 – <strong>Tartu</strong> Ülikooli Arheoloogia KabinetSäilikud:Indreko, R. 1931. Aruanne Saaremaal, Pöide khk., Laim<strong>ja</strong>la vld., Asva kl. „Linnamäepõllu“ leiukohast 8–11. XI 1931. (AI f. 1, n. 70, s. 3)Indreko, R. 1934. Aruanne kaevamistest Pöide kih., Laim<strong>ja</strong>la vld., Asva kl. Tumma tl.maal nn. „Linnamäe põllul“ 2–9. VII 1934. (AI f. 1, n. 70, s. 6)Indreko, R. 1936. Aruanne Iru linnuse kaevamiste kohta 15. juulist kuni augusti lõpuni1936. (AI f. 1, n. 19, s. 11)47
Indreko, R. 1938. Aruanne kaevamiste kohta Saaremaal Pöide khk Laim<strong>ja</strong>la vld, Asvakl Tumma tl maal nn „Linnamäe põllul“ omanikud Anna <strong>ja</strong> Marie Viitsar 1938. (AI f. 1,n. 70, s. 8)Indreko, R. 1939. Aruanne kaevamiste kohta Asva linnus-asulal 10. VI–15. VIII 1939.(AI f. 1, n. 70, s. 9)Laid, E. 1923. Kihelkonna linnamägede kirjeldus 1923. a. (AI f. 1, n. 19, s. 2)Moora, H. 1927. Aruanne kaevamistest Aru vallas Alt-Laari tl. maal oleval linnamäel 2.okt. 1927. a. (AI f. 1, n. 57, s. 2)Moora, H. 1936. Aruanne Peedu „Kerikmäe“ kaevamistest 1936. a. (AI f. 1, n. 57, s 10)Moora, H. 1937. Kaevamisaruanne Lõhavere linnusel 1937. a. (AI f. 1, n. 89, s. 8)Moora, H. 1938. Kaevamisaruanne Lõhavere linnusel 1938. a. (AI f. 1, n. 89, s. 9)Moora, H. 1939. Kaevamisaruanne Lõhavere linnamäelt 1939. (AI f. 1, n. 89, s. 11)Moora, H. 1940. Kaevamisaruanne Lõhavere linnamäelt 1940 (AI f. 1, n. 89, s. 12)Moora, H. Roosteo<strong>ja</strong>. 1941. Kaevamisaruanne Lõhavere linnamäelt 1941. (AI f. 1, n.89, s. 13)Põld. E. 1939. Aruanne kaevamiste kohta Nissi khk asuvas Varbola <strong>ja</strong>anilinnas leituda<strong>ja</strong>loolisel matmispaigal 12. VIII – 20. IX 1939. (AI f. 1, n. 55, s. 11; koopia ERMist)Saadre, O. 1937. Aruanne Iru linnuse lõunapoolse valli <strong>ja</strong> platoo kaevamistest juunis1937. aastal. (AI f. 1, n. 19, s. 14)Schmiedehelm, M., Laid, E. 1924. Aruanne kaevamistest Irboska linnamäel 1–4. VI1924 (AI f. 1, n. 112, s. 9)Schmiedehelm, M. 1936. Kuusalu linnus. Kuusalu khl. Kiiu vl. Kuusalu kl. Tatsu-Mardi tl. Kaevamisaruanne. Kaevatud 29. VI 1936–16. VII 1936. (AI f. 1, n. 41, s. 7)Vassar, A. 1936. Aruanne kaevamistest Muuksi linnamäelt 29. juunist 7. juulini 1936. a.(AI f. 1, n. 41, s. 8)48
Vassar, A. 1937. Kaevamisaruanne Iru linnuse põh<strong>ja</strong>otsal 9.–31. aug. 1937. aastal. (AIf. 1, n. 19, s. 13).Vassar, A. 1938. Kaevamisaruanne Iru linnuse põh<strong>ja</strong>otsal 15. aug.–17. sept. 1938.aastal. (AI f. 1, n. 19, s. 18)Safranovski, J. 2009. <strong>A<strong>ja</strong>loo</strong> visualiseerimine muistsetel linnustel. Bakalaureusetöö.<strong>Tartu</strong> Ülikool, <strong>Tartu</strong>. (TÜ <strong>arheoloogia</strong>arhiiv)Internetiallikad:Ohvitseride andmekogu: [http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1] 13. 05. 2012Lang, V. 2006. Arheoloogiline uurimistöö Eestis 1865–2005. [PDF:http://www.arheo.ut.ee/01EA1Lang.pdf (20.01.2012)].Personaalraamat. Tori, 1856–1885:[url=http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1282.1.366:124]SaagaEAA.1282.1.366:124[/url] 13.05.2012.Kir<strong>ja</strong>ndus:Archaeological Research in Estonia 1865–2005. 2006. Toim. Lang, V.; Laneman, M.Estonian Archeology, 1. <strong>Tartu</strong>.Eesti kinnismuistised. 1925. Karu, A.; Laid, E.; Laur, H.; Moora, H.; Nigul, G.;Parmas, O.; Schmiedehelm, M.; Tallgren, A. M.; Vaas, T. <strong>Tartu</strong> Ülikooli ArkeoloogiaKabineti toimetised 3. <strong>Tartu</strong>.Indreko, R. 1934. Pronksia<strong>ja</strong> asulaleide Asvas. Üliõpilasleht 15. nov., lk 4.Indreko, R., Laid, E., Moora, H., Saadre, O., Schmiedehelm, M., Vassar, A. 1939.Muistse Eesti linnused. 1936.–1938. a. uurimiste tulemused. Toim. H. Moora. <strong>Tartu</strong>.Ints, T. 1991. Eerik Laiu poliitiline tegevus. Eesti Arheoloogiaseltsi teata<strong>ja</strong> nr 3.Tallinn.49
Jaanits, L., Tõnisson, E. 1970. Arheoloogia areng. Leninlik etapp eesti a<strong>ja</strong>looteaduses.Tallinn.Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. 1982. Eesti esia<strong>ja</strong>lugu. Tallinn.Jaanits, L. 1995. Muinasa<strong>ja</strong> teadus <strong>Tartu</strong> Ülikoolis 1920–1940. Muinasa<strong>ja</strong> teadus 3.Tallinn.Köögardal, A. 1924. Naanu muinaslinnast <strong>ja</strong> tema ümbrusest. Odamees nr 9 (23), lk248–249.Laid, E. 1923. Eesti muinaslinnad. <strong>Tartu</strong>.Laid, E. 1930. Uus huvitava ehitusega muinaslinn Tõrva külje all. Päevaleht, 14. aug.,lk 6.Laid, E. 1932. Kadrina muinaslinnad. Päevaleht, 13. aug., lk. 5.Laid, E. 1933. Uusi andmeid Eesti muinaslinnadest. <strong>A<strong>ja</strong>loo</strong>line A<strong>ja</strong>kiri, lk 1–24.Laid, E. 1937. Linnuste osa Muinas-Eesti ühiskonnas. Sõdur nr 2, lk 84–87Laid, E. 1997. Äärjooni teaduslikust tegevusest. Koosta<strong>ja</strong>d Pekka Erelt <strong>ja</strong> HandoRunnel, Paopaigad, lk 457–469. <strong>Tartu</strong>.Lang, V.; Mäesalu, A.; Tvauri, A.; Valk, H.; Kriiska, A.; Konsa, M.; Lõhmus, M.;Oras, E.; Kaldre, H.; Malve, M. 2010. Arheoloogia lugu <strong>Tartu</strong> Ülikoolis 1920–2010.<strong>Tartu</strong>.Malin, J. 2010. Veljesto 90 (100). <strong>Tartu</strong>.Moora, H. 1923. Meie muistsed linnamäed õhust. Odamees nr 6 (10), lk 194–195.Moora, H. 1926. Eestlaste kultuur muistsel iseseisvus-a<strong>ja</strong>l. <strong>Tartu</strong>.Moora, H. 1930. Meie arkeoloogilise uurimise seniseid saavutusi <strong>ja</strong> lähemaidülesandeid. <strong>A<strong>ja</strong>loo</strong>line a<strong>ja</strong>kiri, lk 36–42.Moora, A. 1939. Muinaslinnustest <strong>ja</strong> nende uurimisest. Eesti Noorus nr 7, lk 209–213.50
Moora, H. 2002. Harri Moora teadlase <strong>ja</strong> ühiskonnategelasena. Koosta<strong>ja</strong>d HandoRunnel <strong>ja</strong> Ann Marksoo, Meie rahvuskultuuri küsimusi, lk 517–535. <strong>Tartu</strong>.Prants, H. 1924. Meie muinaslinnade küsimus. Postimees, 16. dets., lk 4.Radinš, A. 1996. Celvedis Latvi<strong>ja</strong>s senvēsturē. Riia.Reintam, M. 1999. Kindral Johan Laidoner – 115 aastat sünnist. Koost. Mati Õun.Tallinn.Rosenberg, T. 1995. Õpetatud Eesti Seltsi tegevus a<strong>ja</strong>looteaduse edendamisel.Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1988–1993. <strong>Tartu</strong>.Saarte maalinnad: Val<strong>ja</strong>la maalinn, Linnuse maalinn, Kahutsi maalinn. 1922.Odamees nr 3, lk 105–107. Val<strong>ja</strong>la.Spreckelsen, A. L. C. 1924. Der Burgberg in Jaggowal, ksp. Jeglecht, Estland. Beiträgezur Kunde Estlands 10 (1), lk 16–32.Trummal, V. 1975. <strong>Tartu</strong> Ülikooli õpetlaste osast eesti <strong>arheoloogia</strong> ra<strong>ja</strong>misel (1920-ndail aastail). <strong>Tartu</strong> Ülikooli a<strong>ja</strong>loo küsimusi I. <strong>Tartu</strong>.Trummal, V. 1995. Põh<strong>ja</strong>maade arheoloogid <strong>Tartu</strong> Ülikoolis 1920. aastatel. ÕpetatudEesti Seltsi aastaraamat 1988–1993. <strong>Tartu</strong>.Trummal, V. 2000. Akadeemik Harri Moora - 100. <strong>A<strong>ja</strong>loo</strong>line A<strong>ja</strong>kiri. <strong>Tartu</strong>.Tvauri, A. 2005. Eesti arheoloogiliste kollektsioonide kujunemine <strong>ja</strong> hetkeolukord.Vil<strong>ja</strong>ndi muuseumi aastaraamat. Vil<strong>ja</strong>ndi.Turtola, M. 2008. Kindral Johan Laidoner <strong>ja</strong>käsikir<strong>ja</strong>st Berg, M.Eesti Vabariigi hukk 1939. Tõlk.Tõnisson, E. 1991. Eerik Laid Eesti muinaslinnade uuri<strong>ja</strong>na. Eesti Arheoloogiaseltsiteata<strong>ja</strong> nr 3. Tallinn.Tõnisson, E. 2008. Eesti muinaslinnad. <strong>Tartu</strong>.Uluots, J. 1932. Eesti muistsest riiklikust <strong>ja</strong> ühiskondlikust korrast. Looming nr 6.<strong>Tartu</strong>.51
Vassar, A. 1982. Harri Moora <strong>Tartu</strong> Ülikooli õppejõuna. Läänemeresoomlasteetnokultuuriküsimusi. Tallinn.Viires, A. 1991. Eerik Laid rahvateadlasena. Eesti Arheoloogiaseltsi teata<strong>ja</strong> nr 3.Tallinn.Võidupüha pühitseme tänavu suurejooneliselt. Uus-Eesti 1937, 7. apr, lk. 3Suulised andmed:Puustak, Ülo. 2012Reintam, Marika. 201252
The history of research of prehistoric hillforts in Estonia during the 1920’s and1930’s.SummaryPrehistoric hillforts are one of the greatest monuments of history for estonian people.For over hundreds of years they have stood there and witnessed different times, powersand traditions. When researched carefully and thoroughly, they can offer and tell us somuch about the ancient past. That is why it is only natural that they have been a subjectof interest for so many different people over the times like historians, men of power andpolitics but also to common people.For more than hundred years archaeologists have been trying to find out the secrets thatEstonia’s prehistoric hillforts carry within them. When the Republic of Estonia wascreated in 1918 and the University of <strong>Tartu</strong> re-opened in 1919 (as it was the first time inhistory when it began giving education in estonian language), for the first time therestarted to develop some kind of persistence and continuity in research of hillforts (Lang2006: 6). But on the other hand, this type of research had its problems, mainly lack ofresource and money (Ibid: 6). Still, over the years matters changed and eventuallyduring the 1930’s our archaeologists finally had the chance to thoroughly investigatedifferent issues concerning hillforts and their history (Tõnisson 2008: 33).The aim of this paper is to find out more specific details about the research ofprehistoric hillforts in Estonia during the 1920’s and 1930’s. As mentioned, hugeamount of work was carried out during that time concerning this specific matter, but Ibelieve there are many questions we can ask in order to understand better, how thisprocess functioned. How did the research of hillforts firstly start in the 1920’s and howdid it progress? Who were the first researchers and why? Who were able to help ourarchaeologists and how? How did current ideology affect the process? How werearchaeologists able to collect necessary and needed money? What part did the EstonianDefence Forces and general Johan Laidoner play?Although this paper deals with archaeology, it is still more an archive-style workbecause of its research method. It tries to bring into daylight new facts and materials53
that have not been used before, while analyzing the subject of research of hillforts inEstonia. The approach is based on archival documents from where it possible to find outthe smallest details concerning different matters related to this subject.This paper consists of three paragraphs. In the first I have given an overview ofEstonian archaeology during the 1920’s and 1930’s. Our archaeology featured manyproblems during its first years, but thanks to the professional work carried out by finnishresearcher Aarne Michaël Tallgren matters improved, as he was able to lift our historyscience to a new level (Jaanits 1995: 10). After Aarne Michaël Tallgren left there wastime for one more Scandinavian researcher Birger Nerman to help estonian archaeologygrow, but after him, estonians would have to be able to carry out their history researchon their own (Jaanits, Tõnisson 1970: 210). From the footsteps of Aarne MichaëlTallgren and Birger Nerman emerged great and professional archaeologists like EerikLaid, Richard Indreko, Marta Schmiedehelm and Harri Moora, the latter becoming thereal and true leader of estonian archaeology over the coming decades (Ibid: 210). Themain problem that archaeologists had to cope with, was the fact that there were notenough resources (man-power and money wise) in order to deal with different aspectsof history (Ibid: 210). That is also one of the causes why hillforts were not importantsubjects of research until 1930’s. For example, stone age as well was a lot lessinvestigated compared to different metal ages. Instead, roman iron age with its burialsand cemeteries was becoming the most popular theme of research. (Moora 1930: 40)In the 1930’s the capacity of archaeological research began to grow because of betterfinancing (Jaanits 1995: 27). That is why it was possible to start working on newthemes, amongst them hillforts.Although the research of hillforts is not the main subject in chapter one, it is still veryimportant to know and understand the overall context of which it arose. In the secondchapter though the focus is indeed on the research of hillforts during the 1920’s.Although there were not too many excavations carried out, a lot of work was still donein describing hillforts. Also a lot of literature related to the topic was published (Laid1923, Eesti … 1925). It is evident that the interest of hillforts began to grow (and notonly among researches but among the common people as well) and it is possible thatour main researchers in the likes of Eerik Laid and Harri Moora realized already then,54
that only thorough excavations on hillforts could tell specific and needed information. Itis also important to note that the archaeologists received a lot of help from the EstonianDefence Forces. From the 1920’s on we can see co-operation between those two sides.Specificly, archaeologists asked the Defence Forces to make and send them aerialphotographs of different hillforts (AI, f. 9, n. 1, sü. 2, 21. IX 1923; AI, f. 9, n. 1, sü. 1,23. IX 1923; AI, f. 9, n. 1, sü. 1, 30. V 1923; etc.). This all is verified bycorrespondence where we may see different petitions, decline letters, letters forinformation etc. It is also important to note that this sort of co-operation only grew andgot even more productive during the 1930’s.In the last paragraph the focus is on the research of hillforts in the 1930’s. By that timeit was obvious to governmental organizations and researchers that only profoundexcavations could be the key answering questions concerning these historicalmonuments. Because the state wished to unify the whole nation (and finding out aboutthe glorious history was one element in achieving that) in which the national-romanticideas were spreading, it was willing to offer great financial support to archaeologists.Different petitions from 1936–1940 clearly show how the researchers turned to the statein favor of money and how the state was able to help (AI, f. 8, nim 216, 24. V 1938;EAA, f. 2100, n. 9, sü. 133, lk. 22; AI, f. 8, n. 216, 18. IV 1938; etc). In this sort ofaction everyone was a winner – the state had found a way to make itself stronger andmore unified, archaeologists had the possibility to deal with interesting topics whichneeded resolving and the common people were able to find out more and more detailsabout their ancestors.Another great help was received by archaeologists from the Estonian National Clubswhich was an organization with a goal to improve different aspects concerning Estonia.This club stressed the uniqueness of Estonia, and by doing that they also did their bestdeveloping estonian history science (ERA, f. 2698, n. 1, sü. 12, 2. XI 1931). It is alsointeresting to note that Harri Moora and Richard Indreko were both members of thisorganization. Estonian National Clubs was also able to collect a lot of money in order toexcavate and later reconstruct Iru hillfort, which became a beloved symbol of nationspast according to current newsletters (Jaanits 1995: 32).55
As mentioned earlier, the co-operation with the Estonian Defence Forces turned outvery productive in the 1930’s. Again we can see evidents of that in many aerialphotographs of hillforts (AI, fk 4028–4947). What is more, lieutenant Priidik Vellemawas able to create very detailed and professional figures of Äntu Punamäe, Toolse andJäneda hillforts (AI, f. 4, n. 2, s. 69, 1:1000, 1:2000; AI, f. 4, n. 48, s. 69, 1:1000,1:2000; AI, f. 4, n.13, s. 69, 1:1000). All this is a clear sign that during the 1920’s and1930’s the Estonian Defence Forces put in a huge effort in order to help ourarchaeologists in their work – those detailed figures and aerial photographs did notcreate themselves overnight.Lastly I have investigated the role of general Johan Laidoner in estonian archaeology. Itis clear that he had a great interest in history. We also know that he and Eerik Laid weretogether many times and both men were able to offer each other new and interestinginformation concerning hillforts (AI, fk 10947). For example, Johan Laidoner’scomments can be seen on Priidik Vellema’s drawings, where he analyses all threehillforts from military perspective (AI, f. 4, n. 2, s. 69, 1:1000, 1:2000; AI, f. 4, n. 48, s.69, 1:1000, 1:2000; AI, f. 4, n.13, s. 69, 1:1000). Also, in the 1930’s Johan Laidonerdonated many aerial photographs to archaeologists (AI, fk 4853–4859). What is moreinteresting is the fact that in 1980’s a bronze board „Estonian hillforts“ was found fromhis old home (Oral information from Ü. Puustak – author). We do not know the specificbackground of this plate, but it could have been a present from archaeologist to him forall his work and help.It seems to me that many important perspectives have gone lost over the time whendiscussing the history of research of hillforts in Estonia in the 1920’s and 1930’s. In thispaper we can clearly see the significance of different aspects such as the EstonianDefence Forces, general Johan Laidoner and Estonian National Clubs. All of them haveplayed important role in developing our knowledge of hillforts, yet it seems that theyhave not received a worthy attention. This sort of forgetfulness though could latermislead future researchers to false assumptions and conclusions when talking about thehistory of research of hillforts in Estonia. With this paper I would hope that one couldhave a better, more detailed and correct view of history of our archaeological work.56
LisadLisa 1. Arheoloogilised kaevamised ning muinasleiud aastatel 1920–1940.(allikas: Lang jt 2010: 20–56)1920 – Käku <strong>ja</strong> Tõni<strong>ja</strong> kalme (A. M. Tallgren), Villevere aare.1921 – Hageri Mikuri kalme (A. M. Tallgren), Nurmsi kalme (A. M. Tallgren), Madikalme (A. M. Tallgren), Tõni<strong>ja</strong> kalme (A. M. Tallgren), Mõla kalme (A. M. Tallgren),Konetski kalme (A. M. Tallgren), Kivisaare asulakoht <strong>ja</strong> kalme (A. M. Tallgren),Parissel<strong>ja</strong> raba rõvaleid, Paluküla peitleid.1922 – Nurmsi kalme, Laiuse Kõola kalme (A. M. Tallgren, H. Moora), Selgase kalme(H. Moora).1923 – Rannamõisa kalmed (A. M. Tallgren), Jägala Jõesuu linnamägi (A. M.Tallgren, A. Friedenthal, A. Spreckelsen), Tõrma Reinapi kalme (A. M. Tallgren, H.Moora), Nurmsi kalme (H. Moora), Raadi kalmistu (B. Nerman), Kirimäe peitvara (H.Moora järelkaevamised).1924 – Irboska linnus (E. Laid, M. Schmiedehelm), Slovenskoje Pole kalme (B.Nerman), Mõla kalme (B. Nerman), Koluvere linnus (R. Indreko).1925 – Jäbara A kalme (M. Schmiedehelm), Madi kalme (H. Moora), Amiko kääpad(H. Moora), Boki <strong>ja</strong> Slate kääpad Lätis (Moora).1926 – Jäbara E kalme (M. Schmiedehelm), Sope kalme (H. Moora), Käku kalme (A.M. Tallgren, H. Moora), Vändra Kad<strong>ja</strong>ste kalme (R. Indreko), Türi Lõola kalme(Indreko).1927 – Jäbara C kalme (M. Schmiedehelm), Alt-Laari Linnamägi (H. Moora), SõrveLäbara kalme (Moora).1928 – Pada kalme (M. Schmiedehelm), Otepää Piiri tn kalmistu (M. Schmiedehelm),Viski kalme (H. Moora), Kõpu Reigi muistised (E. Laid).57
1929 – Pada kalme (M. Schmiedehelm), Otepää Piiri tn kalmistu (M. Schmiedehelm),Haimre kalme (R. Indreko), Kloostri Taniko asulakoht (R. Indreko), Irboska Nova<strong>ja</strong>kalme (R. Indreko), Viski kalme (H. Moora).1930 – Haimre kalme (R. Indreko), Nova<strong>ja</strong> kalme (R. Indreko), Viski kalme (R.Indreko), Moksi asulakoht (R. Indreko), Ile kääpad Lätis (H. Moora), Müri tarandkalmeLätis (M. Schmiedehelm), Piilsi peitleid.1931 – Siimusaare asulakoht (R. Indreko), Kivisaare asulakoht <strong>ja</strong> kalme (R. Indeko),Aardu kalme (R. Indreko), Siiversi leiukoht (R. Indreko), Asva kindlustatud asula (R.Indreko), Hannuste kalme (E. Laid), Verevi Läätsa kalme (M. Schmiedehelm), Kogulakalme (M. Schmiedehelm).1932 – Verevi Sandimari kalme (H. Moora), Paali aardeleiud.1933 – Kunda Lammasmäe asulakoht (R. Indreko) , Soonurme kalmistu (R. Indreko),Sope kalme (R. Indreko), Jäbara B kalme (M. Schmiedehelm), Paali kalme (M.Schmiedehelm), Jaagupi kalme (H. Moora).1934 – Sope Kalme (R. Indreko), Asva kindlustatud asula (R. Indreko), KundaLammasmäe asulakoht (R. Indreko), Jäbara B kalme (M. Schmiedehelm), Jaagupikalme (H. Moora, A. Vassar), Nurmsi kalme (A. Vassar), Naha kalme (E. Ariste).1935 – Jaagupi kalme (H. Moora, A. Vassar), Nurmsi kalme (A. Vassar), Laura kääpad(M. Schmiedehelm), Vasta põllukivihunnikud (M. Schmiedehelm), Kuura kalme (M.Schmiedehelm), Malla kalme (M. Schmiedehelm), Lila kalme (M. Schmiedehelm),Kobratu kalme (H. Moora, A. Vassar, M. Schmiedehelm), Savastvere kalme <strong>ja</strong> aare (A.Vassar), Kunda lammasmäe asulakoht (R. Indreko).1936 – Peedu linnamägi (H. Moora), Kuusalu linnamägi (M. Schmiedehelm), Irulinnamägi (R. Indreko, A. Vassar), Kunda Lammasmäe asulakoht (R. Indreko),Kroodi asulakoht (R. Indreko), Ardu kalme (O. Saadre), Muuksi linnamägi <strong>ja</strong> kalmed(A. Vassar), Nehatu kalme (A. Vassar), Savastvere kalme (A. Vassar), Virika kalme (A.Vassar), Mummusaare pronkskirves, Kuusalu aare.58
1937 – Iru linnamägi (O. Saadre, A. Vassar, R. Indreko), Lõhavere linnamägi (H.Moora), Kunda Lammasmäe asulakoht (R. Indreko), Muuksi kalme (A. Vassar), Kehrakalme (A. Vassar), Kobratu kalme (M. Schmiedehelm, O. Saadre), Valkla kalme (O.Saadre), Savastvere asulakoht (O. Saadre), Verepkova kalme (O. Saadre), Olgin Krestikääpad (O. Saadre), Haimre kalme (R. Indreko), Jõhvi Järve relvaleid.1938 – Iru Linnamägi (A. Vassar, R. Indreko), Lõhavere linnamägi (H. Moora),Varbola linnamägi (E. Laid), Asva kindlustatud asula( R. Indreko), Akali asulakoht(R. Indreko), Reiu leiukoht (R. Indreko), Haimre kalmistu (R. Indreko), Jaagupi kalme(E. Ariste), Tamsa kalme (E. Ariste), Tamme kalme (O. Saadre), Jõuga kääpad (O.Saadre), Olgin Kresti kääpad (O. Saadre), Otepää Piiri tn Kalmistu (O. Saadre), RõnguPühaste peitleid (A. Vassar).1939 – Lõhavere linnamägi (H. Moora), Varbola linnamägi (E. Laid), Asvakindlustatud asula (R. Indreko), Akali asulakoht (R. Indreko), Uuri kalme (A.Vassar),Kullamaa Laukna kalme (A. Vassar), Õvi kalme (A. Vassar), Väike-Kalju kalme (A.Vassar), Kostivere peitleiud, Jägala sõrmiksõlg.1940 – Pakri Tõnso kalme (O. Saadre, A. Vassar), Sõrve Karuste kalme (A. Vassar),Randvere kalmed (M. Schmiedehelm, R. Indreko), Viltina kalme (M. Schmiedehelm, A.Vassar, O. Saadre), Lõhavere linnamägi (H. Moora, O. Saadre), Varbola Linnamägi(E. Laid), Lommi asulakoht (R. Indreko).59
Lisa 2. Esimene kiri Eesti Kaitseväele 1923. aastal.(AI, f. 9, n. 1, sü. 2, 21. IX 1923)60
Lisa 3. Positiivne vastus presidendilt 1938. aastal.(ERA, f. 31, n. 3, sü. 10211, lk. 1)61
Lisa 4. Pidupäev Iru linnusel 1937.(Marksoo erakogu)62
Lisa 5. Leitnant Priidik Vellema Toolse linnamäge plaanistamas.(AI f. 1, n. 103, s. 6)63
Lisa 6. Priidik Vellema plaanistus Äntu-Punamäest ning sellel olevad kindral JohanLaidoneri kommentaarid.(AI, f. 4, n. 2, s. 69, 1:1000, 1:2000)64
Lisa 7. Eerik Laid <strong>ja</strong> Johan Laidoner koos kaaslastega Iru linnusel.(AI, fk. 10947)65
Lisa 8. Johan Laidoneri kodust leitud pronkstahvel.(Puustak 2012)66
Change language