Kui kõver on banaan?

<strong>Kui</strong> <strong>kõver</strong> on
banaan?
Regulatsioonid
Bürokraatia
Piirangud

KUI KÕVER ON BANAAN?
TUNNE KELAM
EUROOPA PARLAMENDI SAADIK
Kogumikku on koondatud 24. aprillil 2015 Tallinnas KUMU auditooriumis
toimunud konverentsi „<strong>Kui</strong> <strong>kõver</strong> on banaan? Foorum regulatsioonidest,
bürokraatiast, piirangutest“ ettekanded. Selle sündmusega tähistati Koolituskeskuse
Pro Patria 20. tegutsemisaastat.
Ettevõtmisele panid õla alla Konrad Adenaueri Fond, Wilfried Martensi
Euroopa uuringute keskus ja Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami
büroo. Materjalid toimetas kommunikatsioonibüroo Cloud Media,
tõlked ja korrektuuri tegi Antenna Translations.
Tegelikult ei ole see muidugi oluline. Banaan maitseb ühtemoodi
hästi, kui ta on pulksirge või ka kuusirbi kombel
<strong>kõver</strong>. Aga see banaani <strong>kõver</strong>use reguleerimine on ehk
üks kõnekamaid kujundeid, mis rahvasuus euronormide
kohta liikvel on.
Paljudel neist kujunditest on ühel või teisel moel tõepõhi
all. Samas – paljud neist on omandanud rahvasuus hulga
grotesksema mõõtme, kui asi on väärt. <strong>Kui</strong> aga vaadata sedasama
banaani <strong>kõver</strong>use reguleerimise lugu, siis alguse on
see saanud Euroopa Komisjoni 16. septembri 1994. aasta
määrusest nr 2257/94, millega sätestatakse
banaanide kvaliteedistandardid.
Iseenesest on seal ju kirjas suures plaanis
mõistlikud nõuded – ELi tarnitavad banaanid
peavad olema rohelised ja valmimata,
terved ja kõvad, ei tohi olla mädanenud
või muljutud jne. Määrust lugedes
on raske leida punkte, millega ei peaks
nõustuma. Aga vägisi tekib ka mõte, mis
juhtuks siis, kui sellist määrust ei oleks?
Kas Euroopa oleks palju halvem koht?
Muidugi, eks iga sellist määrust ja olukorda tuleb vaadata
ka ajastu kontekstis. Me oleme ka ise ajaga targemaks saanud.
<strong>Kui</strong> mõelda tagasi ELiga ühinemise eelsele ajale, kui
euroraha kraanid meie jaoks alles tilkhaaval lahti läksid
ning rakendati erinevaid PHARE ja SAPARDi toetusi, olimegi
ehk liiga agarad bürokraatiamasina ehitajad.
Usaldus, paindlikkus ja lihtsus polnud toona avaliku sektori
jaoks ka nii olulised märksõnad kui täna. Tahtsime iga
hinna eest „vanale Euroopale“ tõestada, et ka siin, endises
idablokis, riik ja kõik meie süsteemid toimivad, ning keerasime
teinekord ehk vindi sellega üle. Nii juhtub, kui kogemusi
on vähe, soov (ja kui aus olla, siis toona tegelikult
ka vajadus) ennast tõestada suur.
Aga nii nagu igal banaanil on kaks otsa, võib ka kõikidele
sellistele regulatsioonidele vaadata hoopis teise pilguga.
Üheskoos elamine ja ühiskonna toimimine nõuab teatud
reegleid, ühiseid kokkuleppeid, ühist arusaamist. Mida suurem
ja kirjum on seltskond, seda olulisem on need reeglid
ka üheselt mõistetavalt kirja panna. Ja Euroopa Liit on ikka
üks väga suur ja kirju seltskond.
AMETNIKKOND PEAB REEGLITE
TÄITJAID NÄGEMA POSITIIVSES JA
AVATUD VAIMUS, MITTE TÜLIKATE
OBJEKTIDENA, KEDA TULEKS IGAKS
JUHUKS VEEL PISUT ROHKEM
PITSITADA JA KONTROLLIDA.
Bürokraatia ja ülereguleerimine ei ole nähtused, mis toimuvad
ainult kuskil kaugel Brüsselis või on seotud euroraha
taotlemisega. <strong>Kui</strong> me vaatame kodumaist asjaajamist,
ükskõik kas mõnes riigiametis või vallamajas, siis selliseid
näiteid leiab igalt poolt. Need näited on teinekord ehk hullemadki,
sest on seotud igapäevaste ja eluliste toimingutega,
mis tarbetult keerukaks, mahukaks ja paindumatuks aetud.
Nii näiteks kirjutas Eesti Päevaleht mõni aeg tagasi, kuidas
külarahvas pidi riigimaale rajatud peenramaad ja sõstrapõõsad
ära hävitama, et maa-amet saaks selle maatüki
oksjonile panna, kuhu lõpuks ei tulnud ainsatki pakkumist.
Ei kõla just kõige mõistlikumalt.

<strong>Kui</strong> <strong>kõver</strong> on banaan?
Tunne Kelam
KUHU TÕMMATA PIIR?
Küsimus ongi, kuhu tõmmata see piir, mis on mõistlik ja
vajalik norm ning mis ülereguleerimine ja asjatu bürokraatia.
Bürokraatia kui selline ei ole ju tingimusteta halb, kohati
on see vajalik ja ka möödapääsmatu. Aga bürokraatial
on kombeks ennast ühel hetkel ise taastootma hakata,
aina paisuda ja kasvada ning muutuda autopiloodiks.
Nii juhtubki, et „masinavärgis“ tehakse lihtsalt igaks juhuks
natuke rohkem, kuid inimese jaoks võib see tähendada
mitut päeva asjaajamist. Aga ka üks liigse asjaajamise
ja keeruka bürokraatia tõttu teoks tegemata jäänud hea
mõte või algatus on liiga palju.
Ka riigi toimimist tuleb pidevalt taasluua ning riigiaparaati
kohendada. Ametnikkond peab reeglite täitjaid nägema
positiivses ja avatud vaimus, mitte tülikate objektidena,
keda tuleks igaks juhuks veel pisut rohkem pitsitada ja
kontrollida.
TAHTSIME IGA HINNA EEST „VANALE
EUROOPALE“ TÕESTADA, ET KA SIIN,
ENDISES IDABLOKIS, RIIK JA KÕIK MEIE
SÜSTEEMID TOIMIVAD, NING KEERASIME
TEINEKORD EHK VINDI SELLEGA ÜLE.
Selle asemel tuleks mõelda, kas ja mida saab ametkond ise
ära teha ning kas kuskil on võimalik reegleid lihtsustada. Ühel
hetkel tuleb ka kõige entusiastlikumal inimesel vastu see piir,
kus reeglid ja aruandlus, eriti kui nende vajalikkus on inimese
jaoks küsitavad, halvab algatuse ja tahte edasi askeldada.
Seepärast tuleb väga kriitiliselt küsida, kas kõik see, millega
riigiasutused täna tegelevad, on üldse vajalik või on osa
sellest ka ajalooga kaasa lohisema jäänud ballast? See ongi
üks suur väljakutse riigireformile, mille kevadel ametisse
astunud valitsus on lubanud suure hooga käsile võtta. Üks
asi on haldusreform või maavalitsuste funktsioonide üle
vaatamine, aga palju olulisem on üle vaadata ka toimemehhanismid
kõigi struktuuride sees.
Tunne Kelam on Euroopa Parlamendi saadik. Ta kuulub
Euroopa Rahvapartei fraktsiooni ning on EP väliskomisjoni
liige, julgeoleku ja kaitse allkomisjoni liige ning regionaalarengu
komisjoni asendusliige. Tunne on hariduselt
ajaloolane ning tal on märkimisväärne roll Eesti Vabariigi
taastamisel – ta oli aastatel 1989–1990 üks kodanike komiteede
liikumise ja Eesti Kongressi eestvedajatest.
Arutelu teema on Pro Patria Koolituskeskusel hästi valitud,
ent ma tooks siia sisse veel ka pisut teistsuguse vaate
– personaalse ja pisut saksapärasema.
<strong>Kui</strong>d kõigepealt teemast ja peakirjast.
Veel paarkümmend aastat tagasi, kui olin
väike poiss, oli banaanil sümbolina hoopis
teistsugune tähendus. Sündisin toonasel
Ida-Saksamaal ja siis polnud küsimus üldse
banaani kujus või suuruses – küsimus oli,
kas banaane on saada või mitte. Nii et tänased
vaatenurgad on pisut teistsugused,
sest elu on selle ajaga oluliselt muutunud.
Sellele on tähelepanu juhtinud ka Tunne Kelam – Eesti otsus
liituda Euroopa Liidu ja NATOga oli teie enda valik
suurendamaks oma vabadust, demokraatiat ning tõstmaks
elustandardit. Algusest peale on olnud selge ka selle hind
– kohalikud regulatsioonid on tulnud viia kooskõlla suure
Euroopa pere omadega. Mõnes mõttes on see on üks
suur poliitiline projekt ja väljakutse, kuidas panna erinevad
riigid koos toimima. Isegi palju väiksemates kooslustes –
näiteks pereringis – on vaja reegleid ja kokkuleppeid.
Tänane Eesti on väga huvitav koht. Te olete palju saavutanud
ning Eesti riigi külalisena saan mina öelda: jah, te olete
olnud edukas näide selles Euroopa-projektis. Solidaarsus,
oskuste ja teadmiste ülekandmine, kõik see, mis eduks
vajalik, on toiminud. Nii et Eesti on edukas näide meie
ühisest Euroopa-projektist.
Üheks edu põhjuseks on see, et eestlased armastavad
väga vabadust. See vabadus tähendab võimalusi tegutseda,
olla innovatiivne, otsida ja leida uusi ja värskeid ideid ning
ühtlasi saada aru ka oma ideaalidest.
THOMAS SCHNEIDER
KONRAD ADENAUERI FONDI EESTI ESINDUSE JUHT
See ongi meie arutelude põhiküsimus – kuhu tõmmata
see õige piir vabaduste ja nutikate regulatsioonide vahel.
TE OLETE PALJU SAAVUTANUD
NING EESTI RIIGI KÜLALISENA SAAN
MINA ÖELDA: JAH, TE OLETE OLNUD
EDUKAS NÄIDE SELLES EUROOPA-
PROJEKTIS.
Ei saa ju üheselt öelda, et regulatsioonid on tingimata halvad,
neid on vaja parema teistega sobitumise ning stabiilsema
keskkonna jaoks. Ja mitte ainult – ka kõige igapäevasemate
toimingute ja elukorralduse jaoks on vaja mingeid
alusregulatsioone, et ühiskond toimiks.
Thomas Schneider on Konrad Adenaueri Fondi Eesti
esinduse juht ja majandusteadlane. Thomas on töötanud
mitu aastat Saksa Bundestagis büroo juhatajana ning on
olnud aktiivne CDU/CSU noorteorganisatsioonis Junge
Union.

VESTLUSRING: KAS BÜROKRAATIA
VOHAMINE ON PARATAMATU?
Igor, Sina tuled Setumaalt. <strong>Kui</strong>das sealne elu tundub
– kas bürokraatia on oma suured ja karvased
kombitsad ka setude kallale ajanud?
Igor Taro (IT): Setude õnn ja õnnetus on olnud see, et
nad on olnud kõigist liiga kaugel, see oli suhteliselt vaene
ja keskustest eemal oleva piirkond.
Mina olen nüüd uues ametis töötanud loetud nädalad, aga
igal jumala nädalal olen maja peal kohtunud mingisuguse
kontrolliga. Iga nädal on käinud punamustades riietes mehed,
kes on vaadanud tulekustuteid, kontrollinud alarme,
veel midagi.
Iseenesest ei olegi selles midagi halba,
kui ohutusnõuete täitmist kontrollitakse.
Küll aga kulub minust üle laua
istuval inseneril iga kord, kui need
mehikesed ettevõttesse tulevad, tööpäevast
mitu tundi nendega tegelemisele.
Majad on suured, maju on mitu,
kõik tuleb ette näidata. Ettevõtja seisukohalt
on seega üks tema töötaja hõivatud muude asjadega,
mis ei ole tema põhiülesandeid.
Helir, Sina olid seitse aastat põllumajandusminister.
See on valdkond, kus on palju eurotoetusi ja
suured riigiasutused, kes nendega tegelevad. Miks
Sa seda halba bürokraatiat siis ära ei kaotanud?
Helir-Valdor Seeder (HVS): Ma arvan, et Euroopa Liit
tervikuna ongi praegu bürokraatia vohamise arenguetapis,
kus otsuste tegemisel saavad määravaks kompromissid,
mitte areng. Teine põhjus on liikmesriikide erinevad huvid,
millest lähtuvalt tehakse takistusi ühele ELi põhialusele –
kaupade ja teenuste vabale liikumisele. Enamasti tehakse
IGOR TARO
MARIKA PRISKE
HELIR-VALDOR SEEDER
seda just bürokraatlike takistustega, et kaitsta oma tootjat,
oma turgu, oma tarbijat.
Kolmas asi on kindlasti kultuurilised, majanduslikud, poliitilised,
geograafilised erinevused, mida tahetakse Brüsselist
ühtmoodi reguleerida. Üks hea näide on rohestamine –
eelmisel programmperioodil mõõdeti põldudelt välja
kõik kivihunnikud, põõsad ja kraavid, et toetused läheksid
sihtotstarbeliselt ainult põllupinnale. Nüüd aga peab
iga põllu sees olema nn ökoloogiline kasutusala ja kõik
kivihunnikud, põõsad ja kraavid tuleb põllu sisse mõõdistada
ja kaardistada.
NIISIIS ON KÜSIMUS, KUST LÄHEB
PIIR LIIGSE BÜROKRAATIA JA MINGI
KVALITEEDI TAGAMISEKS VAJALIKE
REGULATSIOONIDE VAHEL?
Neljas asi on see, et poliitikud viivad liikmesriikide mõtteid
Brüsselisse, aga tagasi toovad ametnikud sealt juba
Brüsseli bürokraatia. See ei ole ametnike süüdistamine,
vaid paratamatus, kus poliitikud lähevad oma heade mõtetega,
aga et neid realiseerida, on vaja kohutavalt luua
bürokraatiat ja sellele eelnevalt mõeldud ei ole.
Kas neile probleemidele ongi täna üldse head lahendust,
mina hästi vastata ei oska. Ainus väga selge võimalus on
primitiivne lõikamine ehk raha, toetuste jms vähendamine.
Aga see on juba filosoofiline, maailmavaateline küsimus,
kui palju ja mismoodi ühiskondlikku rikkust ümber
jagatakse.
Kas bürokraatia vohamine on paratamatu?
Igor taro, Marika Priske, Helir-Valdor Seeder
Marika, tihti nähakse ühe bürokraatia vohamise
põhjusena ametnike ebapiisavat ettevalmistust
või halvasti korraldatud juhtimist, kus igaks juhuks
toodetakse nõudeid juurde. Kas Sa oled pikaaegse
riigiasutuse juhina sellise väitega nõus?
Marika Priske (MP): Mis ametkonda puudutab, siis on
oluline vastutuse küsimus. Teatud regulatsioonide ja nõuete
taga on küsimus, et kes võtab mingite asjade toimimise
eest vastutuse.
Värska SPA näide, millest Igor rääkis, on päris hea. Tuleohutus
ja võimalikud õnnetusjuhtumid on tõsine teema
ja kui mõnes spaas juhtuks tulekahju ja keegi saaks surma,
siis tekib kohe küsimus, et kes vastutab? Võetakse ette
kõik tuleohutusnõuded ja vaadatakse, kas need on piisavad.
Alati leitakse mõni nõue, mis tuleb juurde panna, vaadatakse
nõuete kontrollimist ja jõutakse järeldusele, et ajakava
on liiga lühike jne. Ja me saame endale suure hulga
regulatsioone juurde.
Iga lennuõnnetus on kaasa toonud lennundusreeglite
karmistamise. Iga suurem epideemia on kaasa toonud
põllumajanduses suure hulga täiendavaid nõudeid. Kaitseministeeriumi
ründamine on kaasa toonud tohutud liikumispiirangud,
investeeringud hoonetesse. Ma kujutan ette,
et neid näiteid võib olla väga palju.
See annab ka vastuse mulle esitatud
küsimusele ametniku vastutusest: kui
midagi juhtub, siis kas ametnik vastutab
selle eest, et ta ei ole seda ette näinud
ja loonud etteulatuvat regulatsiooni ja
üritanud õnnetust piisavalt ära hoida?
Üks üleskutse oleks tervele talupojamõistusele. Esiteks ei
suuda me niikuinii päris kõike halba ära hoida, ükskõik
kuidas me ka ei pingutaks. Ja kui midagi on juhtunud, siis
peaks alati analüüsima, kas meetmed, mida hakatakse
kõikjale laiendama, on ikka proportsionaalsed.
POLIITIKUD VIIVAD LIIKMESRIIKIDE
MÕTTEID BRÜSSELISSE, AGA TAGASI
TOOVAD AMETNIKUD SEALT JUBA
BRÜSSELI BÜROKRAATIA.
Igor, kas see oli piisav selgitus Värska SPA kontrollimisele?
IT: Mis meid puudutab, siis mulle tundub, et see tuleohutuse
teema ei ole meil mitte 100, vaid 150 protsenti reguleeritud.
Mõnele suuremale ettevõttele ei ole see ehk
nii suur probleem, aga kui me räägime mikroettevõtetest,
kes maapiirkonnas tegutsevad ja keda nõuetega „kotitakse“,
siis see võib saatuslikuks saada. Raske on minna maainimese
juurde jutuga, et me annaks teile õnge, aga kala
peate ise kinni püüdma, kui seda õnge pidevalt muudetakse
ja selle käsitsemine läheb järjest raskemaks. Oleks
need tuleohutuskontrollid toimunud ainult 1-2 korda, siis
poleks see teema mulle meeldegi tulnud. Aga kuna neid
oli tõesti iga nädal üks, siis…
MP: Küsimus on alati, et kust jookseb piir. <strong>Kui</strong> midagi juhtub,
ei vastuta ainult ettevõte, vaid ka ametkonnad, kes
igasuguste regulatsioonide üle järelevalvet teostavad. <strong>Kui</strong>
me tahame, et ametkonnad nii palju järelevalvet ei teeks,
peaksime tagasi pöörduma talupojamõistliku regulatsiooni
juurde. Kindlasti ei saa aga öelda, et järelevalve ei peaks
tegema tööd, mida seadus on talle ette näinud.
Niisiis on küsimus, kust läheb piir liigse bürokraatia
ja mingi kvaliteedi tagamiseks vajalike regulatsioonide
vahel. <strong>Kui</strong>das teile tundub, vaadates viimast
10 aastat, mil me oleme ELis olnud, kas piir
on selle aja jooksul kuhugi nihkunud?
KUI RIIGI ROLL ON NATUKE VÄIKSEM,
SIIS EELDAB SEE, ET INIMESTEL ENDIL
ON SUUREM VASTUTUS.
HVS: Lisaks riigi teenistuses olekule olen ma ka pikka
aega FIEna talu pidanud ning vedanud MTÜ tegevust. Olen
näinud, kuidas on võimalik MTÜd ülal pidada ja ellu jääda
ning kuidas üks talu peaks toimima. Ma olen ka toetusi
taotlenud, nagu bürokraatlikud reeglid ette näevad. Sellest
lähtuvalt võin öelda, et kümne aasta jooksul on bürokraatia
kasvanud, mitte kahanenud.
Selles on ka teatud annus loodusseadust.
Ühiskonnad arenevadki keerulisemaks,
mitte lihtsamaks. Inimsuhted,
tehnika areng… Me räägime täna intellektuaalomandist,
me ei tea, kuidas ja
mismoodi me tohime muusikat kuulata,

Kas bürokraatia vohamine on paratamatu?
Igor taro, Marika Priske, Helir-Valdor Seeder
Kas bürokraatia vohamine on paratamatu?
Igor taro, Marika Priske, Helir-Valdor Seeder
avalikult või mitte avalikult. Ka see on osa
bürokraatiast, reguleeritud. Me vaatame,
mis toimub eri registritega – e-retsept,
e-toimik. Kõik need asjad vajavad regulatsioone.
Või siis sotsiaalmeedia – mis seal toimub?
Traagiline näide on paraku
omast käest, Viljandi Paalalinna koolitulistamisest –​
pärast hakati tagantjärele otsima sotsiaalmeediast märke,
kes milliseid signaale ja üleskutseid tegi, mis sõnumeid
Facebooki üles riputas. Kõik see vajab järjest rohkem reguleerimist.
Nii et ühiskond, mida enam ta areneb, seda bürokraatlikumaks,
keerulisemaks ta muutub. Minu arvates on see
paratamatu loodusseadus. Ja otsene vastus esitatud küsimusele:
jah, on suurenenud.
KUI AGA LÄHED OMA VALLAS
RÄÄKIMA, ET OPTIMEERIME
JUHTIMIST, SIIS MUUTUVAD INIMESED
VAIKSEKS JA HAKKAVAD MÕTLEMA, ET
MIS SIIS MINUST SAAB?
MP: Soov regulatsioone suurendada tuleneb reeglina
ühiskonnast endast. Tekivad tõrked, ebakõlad ja siis tuleb
suur surve, et miks keegi ei kontrolli? Miks ei tehta järelevalvet,
miks need naabrid saavad mind segada, miks keegi
ei jälgi tooteohutust? Võtame kasvõi mõne ajalehe kätte
ja leiame sealt vähemalt kolm ettepanekut mingi seaduse
täpsustamiseks või mingi asja kontrolli alla võtmiseks. Teiselt
poolt on rahulolematus järjest enamate piirangutega.
Nii et see on pisut silmakirjalik.
Millised ootused, kui üldse, on riigihalduse parema
korraldamise ja ehk ka bürokraatia vähendamise
osas teil paljuräägitud riigireformile?
KUI INIMENE KASVAB, SIIS JÄÄB
TALLE KUNAGI ÕMMELDUD PINTSAK
VÄIKSEKS JA TA VAJAB UUT. NII ON KA
RIIGIGA.
IT: Meil on selline huvitav piirkond, et meil on omavalitsuste
võimalik ühinemine praegu väga aktiivselt käimas.
Kaks omavalitsust on võtnud eesmärgiks ühineda ja teevad
seda üsna tihedas graafikus, nii et märtsis alustati ja
uueks aastaks peaks kõik olema tehtud ja uus ühendvald
sündinud. Huvitav on aga see, et kõik on nõus, et väga palju
bürokraatiat on halb ja seda tuleks vähendada. <strong>Kui</strong> aga
lähed oma vallas rääkima, et optimeerime juhtimist, siis
muutuvad inimesed vaikseks ja hakkavad mõtlema, et mis
siis minust saab? Mis saab vallajuhist, sekretärist, volikogu
liikmest või selle sugulasest?
See on vastuolu. Ühelt poolt on lihtne minna üleriigilistele
valimistele loosungiga, et vähendame bürokraatiat, aga kohalikul
tasandil pakkuda välja näiteks valdade liitumine just
bürokraatia või ametnike töö optimeerimise eesmärgil –
ma ei ütleks, et see on poliitikule eluohtlik, aga noateral
käimine vähemalt.
<strong>Kui</strong>das teile tundub, kas kavandatavas riigireformis
on mingit ruumi või vajadust vaadata ka
struktuuride sisse? Ma ei räägi
ainult kohalikest omavalitsustest,
vaid riigi toimimisest kui
sellisest. Kas on mingit võimalust
teha riiki efektiivsemaks, optimaalsemaks?
MP: Alati on. Aga tahaksin rõhutada,
et kui riigi roll on natuke väiksem, siis
eeldab see, et inimestel endil on suurem
vastutus. Tuleb ise rohkem hakkama
saada, ise rohkem vastutust võtta, ei tohi loota, et
kõik tehakse ette ja taha ära. Et inimesed ise suudavad olla
korralikud kodanikud, maksta makse, mitte otsida kõrvale
võimalusi, seaduseauke ja mitte eeldada, et naabrile teeb
märkuse keegi kolmas, vaid juletakse ise öelda. Kaheldamatult
võimaldaks see optimeerida. Teine suur hulk tööd
ja vaeva kulub eri toetuste jagamisele ja siin on väga selge
seos – mida vähem toetusi, seda vähem bürokraatiat.
HVS: Mina olen ka veendumusel, et riiki on võimalik ja
vajalik ümber korraldada. Ma võrdleksin seda inimesega:
kui inimene kasvab, siis jääb talle kunagi õmmeldud pintsak
väikseks ja ta vajab uut. Nii on ka riigiga. Riik on arenenud
ja maailm meie ümber on arenenud. Tõmbepiirkonnad,
inimeste liikumine ja elulaad on muutunud võrreldes
25 aasta taguse ajaga, kui meie tänasele valitsussüsteemile
alus pandi.
Mis puudutab bürokraatia vähesust või paljusust: tahe bürokraatiat
vähendada alati nii suur polegi. Mina mäletan
oma kõige esimest koolitust välismaal, mis oli 1991. aastal
Kölnis. Sealt jäi mulle väga eredalt meelde üks Saksa ministeeriumi
kantsler, kes pidas väga huvitava loengu ja kaitses
kiivalt bürokraatia olemasolu – just bürokraatia on
see kaitsevall, mis on kodaniku ja poliitiku vahel ja kaitseb
kodanikku poliitiku vägivalla eest. <strong>Kui</strong> poliitik tuleb võimule,
ei saa ta teha seda, mida tahab, vaid tal on ees reeglid ja
ta peab neid demokraatlike reeglite järgi muutma.
Nii et bürokraatial on ka positiivne külg, mis tagab turvalisuse,
järjepidevuse ja kodaniku kaitse poliitiku võimu eest.
Aga kui seda on liiga palju ja kui ta on liiga jäik, kasvab
stabiilsus stagnatsiooniks, nii et me peame selle piiri ära
tunnetama.
Vestlusringi juhtis Taavi Linnamäe
BÜROKRAATIAL ON KA POSITIIVNE
KÜLG, MIS TAGAB TURVALISUSE,
JÄRJEPIDEVUSE JA KODANIKU KAITSE
POLIITIKU VÕIMU EEST.
Igor Taro on Värska SPA turundus- ja kommunikatsioonijuht.
Varem on ta pikalt töötanud ajakirjanduses – viimati
ERRi Kagu-Eesti korrespondendi ja ajalehe Setomaa
peatoimetajana, varem ka Õhtulehes ja Postimehes. Igor
elab oma perega Setomaal, kus peab talu ja edendab külaelu
ning on aktiivne Kaitseliidu liige.
Helir-Valdor Seeder on Riigikogu aseesimees. Riigikogu
liige on ta aastast 2003 ning aastatel 2007–2014 oli
ta põllumajandusminister. Enne seda täitis ta erinevaid
ülesandeid Viljandimaal, olles nii abilinnapea, linnapea kui
ka maavanem. Lisaks on Helir Villem Reimani Kolleegiumi,
Kaitseliidu vanematekogu, Kaitseliidu Sakala maleva
juhatuse liige ning eramuuseumi MTÜ „Viha ja Viisnurk“
eestvedaja.
Marika Priske on pikaajaline ja kogenud Eesti riigiametnik.
Aastatel 2000–2014 oli ta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
kantsler. Alates 2014. aastast töötab
Marika Priske Sotsiaalministeeriumi kantslerina.

DEREGULEERIMISE PLUSSID JA MIINUSED
dereguleerimise plussid ja miinused
martti häikiö
sioonimonopoli ja võimaldas konkurentsi. Digitaliseerimise
ja dereguleerimise õnnelik kokkulangemine panigi aluse
peadpööritavale kasvule.
liiklussurma, alkoholi ohvreid aga üle kümne korra rohkem.
Juhiluba maksab paar tuhat eurot. Mõelge, kui nõutaks ka
joomisluba, mis maksaks sama palju kui juhiluba!?
Soome majanduse lähiajaloo suurim edulugu on
Nokia, millest sai 1990. aastatel maailmaklassi
telekommunikatsiooni ettevõte. Ühtlasi oli see Soome
esimene tööstusettevõte, millest sai suure ja kiirelt areneva
tööstusharu turuliider. Püüan seletada Nokia imet ja
eriti seda, mis roll oli Nokia edus regulatsioonil ja dereguleerimisel.
Seejärel laiendan teemakäsitlust regulatsioonivaidluse
põhiteemale – alkoholi regulatsioonile.
Et regulatsiooni rolli ühiskonnas mõista, peame käsitlema
eri tööstusharude olemust ja tehnoloogiat.
Elame kolmanda tööstusrevolutsiooni
ajal. Ühiskond on rajatud digitaalsetele
seadmetele ja nende rakendustele. Digitaalne
telekommunikatsioon tegi läbimurde
1990. aastatel. Muutuste esimene
etapp oli analoogtehnoloogia muutumine
digitaaltehnoloogiaks ning teine etapp
digitaalsete kommunikatsioonivõrgustike
teke. Kolmas etapp oli interneti sünd ja
selle arenemine ülemaailmse veebi näol,
mis on andmete tootmist, käitlemist ja
edastamist pöördeliselt muutnud.
Milline on regulatsiooni roll selles muutuses? Kas regulatsioonist
on tehnoloogia arengule kasu või kahju? Kommunikatsioonitehnoloogia
purustas ühiskonna alustalad
ning nüüd oleme hakanud üllatunult mõtlema, kuidas uut
olukorda saaks või tuleks reguleerida. Muutused tulenevad
harva ratsionaalsest ühiskonna planeerimisest, vaid
on hoopis tehniliste leiutiste tagajärjed. Regulatsioon on
arengut sagedamini pidurdanud kui edasi viinud.
Soome telekommunikatsioonitööstuse dereguleerimise
ajalugu algab faksist. Uus leiutis põhjustas seadusandjatele
1970. aastatel mitmeid probleeme, sest sada aastat vana
MARTTI HÄIKIÖ
AJALOOLANE
telefoniseadus ei tunnistanud faksi. Küsimus oli selles, kas
käsitleda faksi kohaliku telefoniteenusena, mille üle valitses
kohalike ettevõtete monopol, või kaugsideteenusena,
mille monopol kuulus riiklikule telefoniettevõttele.
Poliitilise arutelu tulemusena otsustati, et läbi tuleb vaadata
kõik telekommunikatsiooni reguleerivad õigusaktid.
Sel hetkel astus mängu dereguleerimine. Otsustati lammutada
nii kaugside- kui ka kohalikud monopolid ning rahvusvaheline
telekommunikatsiooniturg avati konkurentsile.
SOOMES OLI 2013. AASTAL LIGIKAUDU
250 LIIKLUSSURMA, ALKOHOLI
OHVREID AGA ÜLE KÜMNE KORRA
ROHKEM. MÕELGE, KUI NÕUTAKS KA
JOOMISLUBA, MIS MAKSAKS SAMA
PALJU KUI JUHILUBA!?
Mis vabastas 1990. aastatel telekommunikatsioonitööstuse
ja võimaldas kiiret kasvu? See fenomen oli „DD“ ehk
digitaliseerimine ja dereguleerimine. Digitaliseerimine
tähendas hüpet analoogtehnoloogialt digitaalsele tehnoloogiale
ning deregulatsioon viis telekommunikatsioonitööstuse
monopolide lammutamiseni ning tööstusharu
avamiseni vabaks konkurentsiks.
Just dereguleerimise ja tehnoloogilise arengu tõttu sai Soomest
telekommunikatsiooni esirindlane. Maailma esimene
kommertslik digitaalne mobiiltelefonivõrk, Radiolinja GSM,
käivitati 1991. aasta suvel. Seejärel tabas maailma dereguleerimislaine:
üha rohkem riike kaotas riikliku telekommunikat-
Ehkki operaatorid võisid nüüd omavahel konkureerida,
oli telekommunikatsooniäri aluseks regulatsioon. Selle
nurgakivi oli üleeuroopaline tehnilisi standardeid ja põhimõtteid,
nt rändlushindu (rahvusvaheliste telefonikõnede
arveid) käsitlev kokkulepe. Selleks olid tee rajanud
Põhjamaad, kes leppisid kokku analoog-NMT (Nordisk
Mobiltelefon) standardites ning GSM järgis suures osas
NMT eeskuju. <strong>Kui</strong> mobiiltelefonid 1990. aasta teises pooles
igapäevaseks muutusid, algas kogu telekommunikatsioonitööstuse
ja Nokia kiire kasv. Sündis ülemaailmne
mobiiltelefoniturg, kuid tuleb meeles pidada, et see kasvas
eelkõige tänu GSMi standardile ja kõigile selle tuletistele.
MIS VABASTAS 1990. AASTATEL
TELEKOMMUNIKATSIOONITÖÖSTUSE
JA VÕIMALDAS KIIRET KASVU?
SEE FENOMEN OLI „DD“
EHK DIGITALISEERIMINE JA
DEREGULEERIMINE.
Telekommunikatsiooniäril võimaldas õitsele puhkeda
reguleerimise ja dereguleerimise kombinatsioon. Sama
võiks juhtuda paljudes teistes reguleeritud tööstusharudes,
kus on vaja vahet teha, milline regulatsioon on konkreetse
tööstusharu arenguks vajalik ja millised eeskirjad
tuleks kõrvaldada, sest need pidurdavad arengut.
Ja siit jõuamegi alkoholini. Ma jälgin imestusega alkoholipoliitika
arutelusid Soomes. Aastast aastasse korratakse
samu valeväiteid, ilma et neil oleks mingit faktilist alust.
Olen mõelnud, kui erinevalt inimesed regulatsioonile
reageerivad. Kes on näinud bussis või rongis suitsetajat?
Aga kas keegi on näinud ühistranspordis purjus tülinorijat?
Esimesele küsimusele saab vastata ainult eitavalt, kuid
teine saab pea igaühelt jaatava vastuse. Miks aktsepteeritakse
ranget regulatsiooni tubaka puhul, kuid alkoholi
puhul mitte?
Või kuidas on liiklusega? Piirangute ja kontrolli tõttu on
liiklussurmade arv alla veerandi halvimate aastate näitajast,
kuigi liiklust on märksa enam. Soomes oli tunamullu ca 250
Nii liiklus kui ka alkohol on seotud üksikisiku vabaduse
ja isikliku naudingu tunnetusega. Kihutavad autojuhid ei
ole põhjus, miks kaotada kiiruspiirangud. Liiklusest saadav
ühiskondlik kasu on palju käegakatsutavam, alkoholi
negatiivne mõju aga tohutu. Varjukülgi hoitakse ära regulatsiooniga,
kuid alkoholipoliitika puhul seda miskipärast
ei tehta.
Mõtlemist ja tegutsemist mõjutab aja vaim, Zeitgeist. Tegemist
on ebateadusliku ja raskesti tabatava nähtusega, mida
võib siiski märgata kõikjal. 1970. aastatel soosis aja vaim
suuri süsteeme, koondumisi ja regulatsiooni. Järgmise kümnendi
trendid olid hajusad süsteemid ja
regulatsiooni vähendamine. Regulatsioon
on poliitika, sest ärisektorit kontrollivad
seadused ja rahvusvahelised lepingud.
Toimuvat näib pendelliikumine. Läheb
regulatsioon liig kaugele, järgneb paigalseis.
Euroopas räägiti euroskleroosist.
Lõppes liigne regulatsioon, seejärel lammutati
1980ndate keskel nõiaväel monopolid
ning maailma eri paigus loodi
uut moodi detsentraliseeritud süsteemid.
Kas pendel on nüüd valmis taas teise suunda liikuma?
Andmevahetuse ja telekommunikatsiooni tohutu kasv tuleneb
ainulaadsest nähtusest, regulatsiooni vähenemise
ja tehnoloogilise revolutsiooni koosmõjust. Need kaks ei
lange enam iseenesest kokku. Digirevolutsioon jätkub ja
võtab üleilmse tööstusrevolutsiooni mõõtmeid, mis, nagu
ajalugu on näidanud, kordub umbes iga saja aasta tagant.
Regulatsioon tekitab ka poliitilisi tundeid. Varem pooldasid
konservatiivid tugevat riiki ja selgeid eeskirju, liberaalid aga
üksikisiku vabadust. Nüüd tahavad konservatiivid regulatsiooni
vähendada ja üksikisiku valikuid suurendada. Hea
ühiskond eeldab piirangute ja vabaduse vahelist tasakaalu.
Martti Häikiö on Soome ajaloolane ja kirjanik ning Wilfried
Martensi Keskuse akadeemilise nõukogu liige. Viimase
kümne aasta jooksul on ta avaldanud kuus kogumikku, mis
käsitlevad telekommunikatsiooni erinevaid aspekte ja nende
koosmõju innovatsiooni, reguleerimise ja äri valdkonnas.

UUSDESPOOTIAD – KAS DEREGU​LEERIMINE
ON VAHEND VÕI EESMÄRK?
20 aastat tagasi valitses Euroopas ja tegelikult kogu demokraatlikus
maailmas justkui Fukuyama-järgne ekstaas. Kõik
olid rõõmsad ajaloo peagi läheneva lõpu üle: kohe-kohe
valitseb kogu maailmas liberaalne demokraatia ja kaitse
järele pole enam vajadust. Nüüd, 20 aastat hiljem, on illusioonid
hajunud, kuid Fukuyama loodud demokraatliku
Lääne eneseillusioonist pole me ikka veel üle saanud.
Me tegutseme globaalse konkurentsi tingimustes. Isegi
veel seitse aastat tagasi valitses arvamus, et konkurents
ei ole nullsumma mäng, vaid vastastikku rikastav protsess,
milles me võidame nii palju, kui me konkureerime. Aga kui
üks konkurentsis osaleja käsitleb ja kasutab kogu protsessi
nullsumma mänguna, muutub kogu selle protsessi
loogika konkureerimiseks kõige piiratumate ressursside
pärast.
Professor John Keane on öelnud, et režiimid,
millega me praegu kõige teravamalt
konkureerime, on uusdespootiad.
Ta vastandab neid tavapärastele autoritaarsetele
režiimidele. Uusdespootiaid
iseloomustab asjaolu, et nad eeldavad
oma elanikkonnalt vähemalt mingit konsensust.
Uusdespootlik režiim valitseb Venemaast Katarini,
Valgevenest Aserbaidžaanini ja Hiinast Kasahstanini.
Erinevalt varasematest totalitaarsetest režiimidest ja klassikalistest
autoritaarsetest režiimidest iseloomustab neid
keskvalitsuse tahte ja majandusharude dereguleerimise
peen kombinatsioon.
MANTAS ADOMENAS
LEEDU SEIMI LIIGE
Kõige paremini on dokumenteeritud muidugi nn Hiina
ime. Deregulatsiooniga vallapäästetud majandusliku
potentsiaali abil tugevdatakse riigi suutlikkust tegutseda
üleilmses poliitikas keskselt ja strateegiliselt ning leida
uusi turge ja uusi mõjuredeleid. Seega iseloomustab uusdespootiaid
mitte majandusvabadus, vaid üldine riigipoolne
majanduslik kontroll.
Tulemuseks on riigi majandustegevus, mis suudab kasutada
ja ekspluateerida vabaturuelementidega konkurentsivõime
ja kasvu eeliseid ning samal ajal kasutada majandust
poliitilistel ja geopoliitilistel eesmärkidel. Seda näeme nii
Hiinas ja Venemaal, aga ka näiteks Aserbaidžaanis, mille
puhul on tegemist n-ö klassikalise uusdespootiaga.
Tegemist on väljakujuneva alternatiivse mudeliga. Me arvame,
et need režiimid on tagurlikud autoritaarsed riigid,
mis ühel päeval saavad paratamatult demokraatlikuks,
kuid nemad end nii ei näe. Nad arendavad valitsemise,
majanduse juhtimise, poliitilise kontrolli, meediapoliitika ja
SUUREM OSA MAAILMAST KIIDAB
HEAKS REŽIIMID, MIS ESITLEVAD END
JÄRGMISE SAMMUNA DEMOKRAATIA
PROBLEEMIDELE.
isegi ajaloolise mälu mudelit, mis seab end alternatiiviks
demokraatlikule Läänele.
<strong>Kui</strong> loete Hongkongi demokraatlikke ajalehti, võite üllatuda,
kui palju ruumi pühendatakse demokraatliku Lääne
küsimustele ning arutatakse selle kitsaskohti, puudusi ja
sisemisi vastuolusid. See meenutab mulle endist Nõukogude
Liitu, kus ma üles kasvasin ja kus pühendati sama palju
ruumi tollase demokraatliku Läänega vaidlemisele. Erinevus
on selles, et tol ajal pühendati ka Läänes sama palju
energiat ja ruumi põhjendusele, mis Lääne demokraatliku
kapitalismi mudel on parem kui totalitaarsed alternatiivid,
uusdespootiad – kas dereguleerimine on vahend või eesmärk?
Mantas Adomenas
nt Hiina või Nõukogude kommunism.
PEAME TAASTAMA NARRATIIVI
MAJANDUSLIKUST JA SOTSIAALSEST
VABADUSEST JA DEREGULATSIOONIST
KUI LÄÄNE ÜHISKONNA TUGEVAST,
MITTE NÕRGAST KÜLJEST.
Tänapäeval seisneb erinevus selles, et kuni uusdespootiad
– Venemaa, Valgevene – on olemas, vaidlevad nad selle üle,
miks Lääne demokraatia ei toimi. Miks see on kriisis, miks
tal on alati uusi õnnetusi selliste riikide näol nagu Kreeka,
miks meie ühiskondades käärib rahulolematus ja pahameel,
miks toimub moraalne allakäik jne. Ühesõnaga –
käib pidev arutelu selle üle, miks uusdespootia on parem
ja kuidas see lahendab demokraatia tekitatud probleemid.
Aga erinevalt mõnekümne aasta tagusest ajast ei ole Läänes
enam arutelu selle üle, et meie mudel on oma puudustele
vaatamata teisest pakutavast parem. Me suhtume
oma üleilmsetesse konkurentidesse endiselt kui ajaloolistesse
vigadesse, mille ajalooline paratamatus ja progress
iseenesest ära silub nagu kortsud riides ja mis lõpuks saavad
demokraatlikeks.
Nemad ise aga näevad end olevat järgmises arenguetapis.
Nad näevad palju vaeva, et luua ideoloogilist diskursust,
mis õigustab, miks nende deregulatsiooni mudel on parim
regulatsioon. Regulatsioon on muidugi fiktiivne. Kõik
majanduslikud ja sotsiaalsed vabadused on vaid nii suured,
kui seda võimaldab riigirežiimipoolne lõplik kontroll, olgu
see siis Putini või Lukašenka režiim või Pekingi keskkomitee.
Tegemist on fiktsiooniga, kuid seda kasutatakse uue
sammuma, uue mudelina, et näidata, et meil on vastus
Lääne tõbedele.
Ei maksa unustada, et üle poole (ja rahvastiku järgi isegi
suurem osa) maailmast kiidab heaks režiimid, mis esitlevad
end järgmise sammuna demokraatia probleemidele.
Režiimides, mis peavad end kõrgemaks, arenenumaks ning
mis suudavad kasutada kõiki Lääne innovatsioone ja leiutisi,
nagu näiteks meedia kontrollimine, et Läänest tulevaid
väärtusi maha suruda.
Iga kord, kui Ida-Ukrainas on uus teravnemine ja Lääs sellele
ei reageeri, tõendab see neile režiimidele, et Lääne
vaba maailm ei suuda õigesti reageerida ning oma väärtusi
ja mõjusfääri kaitsta. Ta kaotab nullsumma mängu. Tegemist
on võimsa argumendiga meie vastaste käes, et nemad
on õigel teel ja meie valel.
<strong>Kui</strong> vaatame, mis on praegu toimumas ELis, eriti näiteks
Kreekas, on suur kiusatus mobiliseerida
poliitiline tahe, et lõpetada deregulatsioon.
<strong>Kui</strong>d see oleks antud olukorras
täiesti vale samm. Meil on kiusatus minna
sama teed, püüdes üle reguleerida ja
mobiliseerida poliitilist tahet, et ravida
peaaegu ravimatuid majanduslanguse
juhtumeid ja valitsuse kulutuste lõhet.
Lahendus on pigem selles, et me peame
taastama narratiivi majanduslikust
ja sotsiaalsest vabadusest ja deregulatsioonist kui Lääne
ühiskonna tugevast, mitte nõrgast küljest. Peame otsima
dereguleerivat režiimi, mis võimaldab poliitilisel tahtel väljenduda
demokraatlikult.
Ainult siis saame sõnastada sidusa narratiivi selle kohta,
miks Lääne demokraatlik süsteem on siiski ja vaatamata
kõigile oma nõrkadele külgedele ülimuslik ja saavutab pikas
perspektiivis võidu oma ebademokraatlike alternatiivide
– uusdespootiate – üle.
Mantas Adomenas on poliitik ja õppejõud ning alates
2008. aastast valitud Leedu Seimi, kus tegeleb peamiselt
hariduse, julgeoleku ja välispoliitika teemadega. Ta on ka
Seimi Inimõiguste Komitee aseesimees.

DEREGULEERIMINE – EESTI VÕIMALUSED
JA VAJADUSED
dereguleerimine – eesti võimalused ja vajadused
VEIKO LUKMANN
gevdada valitsust kui kollektiivset organit. Ministrid
peaksid eelkõige olema valitsuse liikmed, kes suunavad
ministeeriumide tegevust ning teostavad järelevalvet
poliitiliste täideviijate, mitte ministeeriumiametnike
üle.
3. Eestil on rangelt kalendripõhine eelarve. Nagu pikaajaline
kindlustunne, nii puudub ka sisuline aruandlus
eelarve täitmise üle. Kasutusele tuleb võtta tulemusvõi
programmipõhine rahastamismudel vähemalt
3–5 aasta plaanis.
<strong>Kui</strong> Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, oli meil 26 ministeeriumi.
Riik alustas uuesti uue põhiseaduse kui riigi seadusandliku
aluse vastuvõtmisest. Järgmine ülesanne oli luua
või ümber kirjutada nõukogudeaegsed õigusaktid, mis
sobiks avatud, suveräänsele, demokraatlikule ja vaba turumajanduse
põhimõtetele rajatud riigile. Sellel tormilisel
perioodil suleti palju ebavajalikke asutusi ning tühistati või
muudeti ebavajalikke regulatsioone.
Nüüd, 25 aasta hiljem, aastal 2014, on Eestil 11 ministeeriumi.
Eesti oli esimene riik maailmas, mis võttis edukalt
vastu lihtsa ühtse maksumääraga tulumaksusüsteemi ning
tänaseks on Eesti eeskuju järginud ka paljud teised riigid.
Eesti võttis 2001. aastal kasutusele e-valitsuse, mis on
edasi arenenud hästikorraldatud, läbipaistvaks ja tõhusaks
e-ühiskonnaks.
<strong>Kui</strong>d olukord on muutunud ka teises suunas. Bürokraatial,
eeskirjadel ja seadustel on kohutav komme mitmekordistuda
ning see on muutunud tõsiseks probleemiks. <strong>Kui</strong>das
vähendada aastate jooksul kasvanud halduskoormust, mis
jätkab kasvamist, kui seda ei peatata?
Protsessi suunavad mitu kitsaskohta:
1. Eesti ei ole suutnud edukalt rakendada haldusterritoriaalset
reformi. Selle aasta alguses oli Eestis 215
kohalikku omavalitsust, mida on liiga palju. Paljud väikesed
omavalitsused on suhteliselt vaesed ega suuda
osutada piisaval tasemel avalikke teenuseid.
2. Avaliku halduse koormus majandusele ja kogu elanikkonnale
kasvab pidevalt. „Riiki“ on üha rohkem ja
eeskirjade arv suureneb kogu aeg. Inimesed näevad
seda bürokraatia kasvuna.
VEIKO LUKMANN
IRL-I VÄLISSEKRETÄR
3. Probleemiks on killustumine ehk riigi parem käsi ei
tea, mida vasak käsi teeb. Avaliku sektori organisatsioone
on Eestis kokku üle 3300.
4. Strateegilise planeerimise nõrkus on tekitanud elujõuliste,
pikaajaliste, omavahel ühendatavate ning
samale eesmärgile suunatud sektoriüleste tegevuskavade
puuduse.
5. Halduskulud kasvavad ning Eesti kasutab riigi juhtimiseks
üha rohkem Euroopa Liidu vahendeid, mis ei ole
pikas perspektiivis jätkusuutlik.
Valik ideid, mille abil saaks Eesti riigi dereguleerimise ja
ümberkorraldamise teel pikaajaliselt jätkusuutlikumaks,
tõhusamaks ja ratsionaalsemaks muuta:
Riigikogu
1. Paremad alatised komisjonid suurendaksid Riigikogu
professionaalsust. On tehtud ettepanek vähendada
Riigikogu liikmete arvu 101-lt 71-le ning kasutada
vabanevat raha ja ruumi alatiste komisjonide nõustajate
arvu kahe- või mitmekordistamiseks.
2. Riigikogu staatus tugevneks institutsiooniliste rahvahääletuste
reguleerimisega ning rahvahääletuste
paindlikuma kasutamisega parlamendimenetluses.
Vabariigi Valitsus
1. Ametkondliku killustatuse vähendamiseks tuleb tu-
2. Riigiasutusi, sealhulgas ministeeriume, peaks olema
võimalik restruktureerida valitsuse määrusega ning
ministeeriumide tugiteenused tuleks võimalikult suurel
määral ühendada. Ergutada tuleks ametnike roteerumist
eri asutustes. Juhtimistasandite arvu tuleb
vähendada ning allesjäänud juhtimistasandid peavad
olema põhjendatud.
3. Peaministril peaks olema õigus anda valitsuse liikmetele
korraldusi.
Kohalikud omavalitsused ja piirkondlik juhtimine
1. Paljudel kohalikel omavalitsustel napib nende väiksuse
tõttu raha ja pädevust ning seetõttu ei suuda
nad tihti vajalikke teenuseid osutada. Enamik kohalikke
omavalitsusi sõltub keskvalitsuse toest ning
neil puudub piisav sõltumatu tulubaas. Selle olukorra
parandamiseks tuleks jõuliselt vähendada kohalike
omavalitsuste arvu ja viia läbi finantsreform.
2. Enamiku väiksemate omavalitsuste puhul ei ole praegune
kahetasandiline poliitiline juhtimine elujõuline.
Selle asemel tuleks linna- ja vallavalitsused asendada
poliitilise nõukoguga, mida juhib direktor. Siis jääks
poliitiline juhtimine linnavolikogule koos komisjonide
esimeestega.
Riigi rahanduse ümberkorraldamine
1. Eesti riigi rahanduse tugevus tuleneb aastakümnete
jooksul rakendatud finantsdistsipliinist. Siiski on kõik
arengupoliitika eesmärgid allutatud eelarvepiirangutele
ning pidevalt on kasvanud ka sõltuvus ELi-poolsest
rahastamisest. Nii ei saa jätkata.
2. Avaliku sektori kulude rahastamist tuleb sõltumatult
analüüsida ning selgelt sõnastada poliitilised valikuvõimalused
jätkusuutliku eelarvepoliitika teostamiseks.
4. Riigi eelarvestrateegiat koostatakse nelja-aastase
tsüklina, kuid praktikas on see dokument osutunud
ebatõhusaks, sest puudub õige strateegilise planeerimise
aspekt. Riigieelarve strateegia peaks olema seadusega
kehtestatud poliitiline alusdokument.
Üldjuhtimine
1. Eesti elanikkond, eriti aga tööealine elanikkond, väheneb,
samas kui avaliku sektori töötajate arv kasvab.
Avaliku sektori töötajate arvu saab ja peab oluliselt
vähendama ja tõhusust suurendama.
2. Viimastel aastatel on vastu võetud suurel arvul vähese
mõjuga eeskirju, mis käsitlevad väiksemaid probleeme
ja mille peamine tulemus on olnud bürokraatia
kasv. Tuleb käivitada laiaulatuslik parlamendimenetlus,
et luua bürokraatiat vähendav õiguskultuur.
3. Riigiettevõtete üldjuhtimine on ülemäära politiseeritud
ja läbipaistmatu. Riigiettevõtete juhtimist tuleks
hallata ühe keskse haldusettevõtte kaudu, mille nõukogu
liikmed peaks valitsuse ettepanekul määrama
Riigikogu. Riigiettevõtete nõukogud tuleks depolitiseerida.
4. Loodetavasti viiakse kauaoodatud riigireform lõpuks
ellu ning jõutakse juba konkreetsete tulemuseni
enne 2018. aastat.
Veiko Lukmann on Isamaa ja Res Publica Liidu välissekretär,
kellel on aastatepikkuse rahvusvahelise suhtlemise
tulemusena kujunenud laiapõhjaline kogemus ja suhetevõrgustik
mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopas ja kaugemalgi.
Veiko on õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja on
praegu lõpetamas Tallinna Tehnikaülikoolis rahvusvaheliste
suhete õpinguid.

HALDUSKOORMUS VÕIB MOTIVATSIOONI TAPPA
FOOKUS PROJEKTILT TULEMUSELE
LIIA LUST
KÜLALIIKUMISE KODUKANT JUHATUSE LIIGE
PATRIC RANG
KONSULTANT
Minu tütar töötas 3 kuud Aserbaidžaanis vabatahtlikuna
ühes väikelinna MTÜs. Sealne süsteem on üles ehitatud
nii, et MTÜd saavad küll projekte kirjutada ja raha taotleda,
aga projektide elluviimisel peab kõik arved kinnitama
rahandusministeerium. Nende 3 kuu jooksul, mil mu tütar
seal oli, ei kinnitatud ühtki arvet. Küsisin siis: mis sa seal
tegid? Tütar vastas: kirjutasin uusi projekte, mille raha me
jälle kasutada ei saanud.
Nii et kui sedapidi vaadata Eestit ja siinseid regulatsioone,
siis ega need nii hullud ei olegi. Me oleme külaliikumisega
ligi 20 aastat tegutsenud ja selle ajaga palju asju ellu viinud
ning muutunud elujõuliseks hoolimata bürokraatiast või
ka tänu bürokraatia abile.
<strong>Kui</strong> vaadata numbreid, siis kogukondlikke organisatsioone
on Jõgevamaal äriregistri andmetel ca 300. Tõsi – kõik nad
ei ole väga aktiivsed. Aga tänavu läbi viidud uuringust selgus,
et meie maakonnas on eelmisel rahastusperioodil MTÜde
poolt ellu viidud projekte 5,39 miljoni euro eest. See on
raha, mis on piirkonda toodud. Ja kui selle juurde arvata
omaosalus 10–15%, teeb see kokku juba 6 miljonit eurot.
Rahanumbritest sisulise pooleni jõudes juhin tähelepanu
riigihangete seadusele. Seadus on kehtinud pikalt, kuid
viimasel ajal on hakatud riigihangete seadust tõlgendama
nõnda, et sisuliselt peavad ka MTÜd hakkama oma projektide
elluviimiseks läbi viima täiemahulisi riigihankeid.
Külaliikumine Kodukant on selle pärast mures, see on
tekitanud ka kogukondlikes ühendustes peataoleku, kuid
ühtseid seisukohti veel välja kujundatud pole. Lahendus
peab sündima kogukondade ja riigi koostöös.
Võib-olla on probleemiks ka see, et üldsusele on kohati
jäänud mulje, et külaseltsid ongi vaid külakiikede ehitajad.
Tõsi on see, et kui külaliikumine 15 aastat tagasi hoogu
hakkas koguma, siis alguse saigi see külakiikede ehitamisest.
<strong>Kui</strong>d praegu viivad need MTÜd sageli ellu mastaapseid
projekte ja hoopis teise mõõtmega tegevusi. Ja projektide
mahud on sellised, et kui mainitud põhimõtet rakendatakse,
tulebki hakata täiemahulisi riigihankeid läbi viima.
See koormus aga võib nii sisuliselt kui ka tehniliselt paljudel
MTÜdel üle jõu käia. Meil tõesti ei ole kogemusi ja
oskusi selle valdkonnas. Enamik kogukonnaaktiviste tegutseb
vabatahtlikuna ja panustab liikumisse oma vaba aega
ning kui tekivad sellised takistused ja lisakohustused, on
meil põhjendatud hirm, et inimeste motivatsioon kipub
kaduma.
Halduskoormus suureneb, aga vähemalt seni ei ole me
kuulnud, et selle koormuse kandmisel MTÜsid kuidagi
ka aidatakse. Samuti on küsitav, kas tegevuste kvaliteet
sellega kuidagi paraneb. Küll aga võib kindlasti lubada, et
taotluste kokkupanemise aeg muutub pikemaks, samal ajal
kui taotlusvoorud ise on avatud suhteliselt lühikest aega.
Üks võimalik lahendus on muuta riigihanketeenuste läbiviimine
MTÜde jaoks projekti ettevalmistava osana abikõlblikuks
tegevuseks. Ning kindlasti soovime vähemalt
esimestes taotlusvoorudes riigilt täpsemaid määratlusi,
millistel juhtudel ja kuidas täpselt riigihangete nõuded
MTÜdele ikkagi laienevad.
Liia Lust on Eesti Külaliikumine Kodukant juhatuse liige
ja üks Kamari külaelu edendajaid. Ta on ka Põltsamaa
vallavolikogu liige ning Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse
juhatuse esimees. Liia on hästi kursis kõige sellega, millega
puutuvad oma kodukandi elu eestvedajad kokku päevast
päeva.
Projekte defineeritakse tavaliselt kui mõõdetava eesmärgiga
ühekordselt planeeritud tegevuste kompleksi kindlaks
ajaperioodiks. Selle elluviimiseks kasutatakse projektile
eraldatud ressursse ja taotletakse spetsiifilisi tulemusi
vastavas tegevusvaldkonnas või sihtrühmas. Definitsioone
on teisigi, kuid mõte on sama: projekt on midagi ühekordset,
unikaalset, selgelt piiritletut.
Eurotoetuste kontekstis on see sõna aga algse mõtte
kaotanud ja muutunud pea vastupidiseks: rutiinseks tegevuseks,
mis kordab palju olnut, muudab vähe ja käib sissetallatud
rada. See aga pole hea.
Näitena võib tuua tööturusüsteemi, mis
on Eestis piisavalt hästi rahastatud. Muu
hulgas korraldatakse ka avatud projektivoorusid,
kus kõik lihtsurelikud – MTÜd,
äriühingud jms – saavad välja pakkuda
ideid töötute aitamiseks. See peaks olema
koht uute mõtete katsetamiseks, millegi
teistsuguse tegemiseks. Tegelikkus on
vastupidine – riik on täpselt ära reguleerinud selle, kui
mitu tundi on vaja üht koolitust, kui mitu tundi teist, kui
mitu päeva peab kestma üks või teine praktika. Projektist
on asi väga kaugel – see on täiesti rutiinne töö.
Formaalsuste ja vormistamise probleemid on selle kõrval
kõik ületatavad. See on uus kirjaoskus, sellest on saanud
eraldi tööstusharu. Mõneti on see ka mõistlik ja mõistetav,
see aitab selekteerida „kalastajad“, kes lihtsalt igaks
juhuks proovivad, kas saab rahale küüned taha.
Küll loovad asjatut segadust n-ö horisontaalsed nõuded
nagu sooline võrdõiguslikkus, IT, kohalik areng, infoühiskond
jne. Nii sünnivad olukorrad, kus kombaini ostmiseks
raha taotledes pean selgitama, kuidas see aitab kaasa soolise
võrdõiguslikkuse edendamisele. Osavad kirjamehed
valetavad sinna igasugust jama kokku, aga on seda vaja?
Hea lahenduseta probleemiks on ekspertide kasutamine
projektide hindajana. Kummaline, kuidas erinevad sama
valdkonna inimesed võivad sinu kirjutatut tõlgendada
täiesti erinevalt – ühelt saad hindeks 10, teiselt 2, kokku 6.
Mis hinnet projekt siis lõpuks väärt on, ei tea lõpuks keegi.
„PROJEKT“ ON OMA ALGSE MÕTTE
KAOTANUD JA MUUTUNUD VAATA
ET VASTUPIDISEKS: RUTIINSEKS
TEGEVUSEKS, MIS KORDAB PALJU
JUBA OLNUT.
Mida teha? Rakendusstruktuurid peaksid rohkem mõtlema
sellele, et nad on ellu kutsutud Eesti ühiskonda ja majandust
edendama, mitte pidurdama. Vaja on, et projekt
oleks sisuliselt kasulik, mitte kas paberid on korrektselt
vormistatud.
Lihtsaim viis selleks on minna üle riigihangete eeskujul
tulemuspõhisele rahastamisele. Hankel võtad tasu eest
kohustuse midagi ära teha. <strong>Kui</strong>das seda teed, ei ole primaarne.
Nii on võimalik, et üle antaksegi konkreetne tulemus,
mitte lihtsalt korrektselt vormistatud projektikaust.
Patric Rang on koolitaja ja konsultant, kes on nn eurotoetuste
temaatikaga kokku puutunud pea 15 aastat.
Patric on näinud protsesse väga erinevatest vaatenurkadest
– poliitikakujundajana Sotsiaalministeeriumis, toetuse
taotleja ja rakendajana Tööturuametis, aga ka taotluse
hindaja ja konsultandina.

KAS BÜROKRAATIDE VÕIMU SAAB KÄRPIDA?
PIIRANGUD PABERIL JA PEADES
JAANUS OTSA
EHITUSETTEVÕTJA
ULLA PREEDEN
PÕLVA MAAVANEM
Öeldakse, et kui milleski võib tänapäeval üldse kindel olla,
siis on need surm, maksud ja bürokraatia. Surmaga on nii,
nagu ütlevad mu juudi sõbrad: for a long term we are
long dead. Tegelikult tänu teaduse ja arstiteaduse arengule
see kogu aeg muidugi nihkub vaikselt kaugemale.
Maksudega on üks huvitav asi: nende maksmise õigus on
u 99%-l inimestest. Võimalus neid mitte maksta on väga
rikastel ja kõigil neil, kes on võimu juures. Tuletan meelde
lugupeetud ettevõtjat Warren Buffetit, kes rääkis pikalt
maksude maksmisest ja kui pärast arvutati, mida tema
maksab, siis selgus, et tema ei maksa tegelikult mitte midagi.
Tänaseks on asi veel paranenud, nii et ka lihtsatel inimestel
on seadusest tulenevalt võimalus mitte maksta makse.
See täiesti legaalne ja isegi eetiline, sest nii palju, kui mina
mäletan, siis nendes ettevõtetes, kus mina olen töötanud,
on need asutatud omanikele kasu toomise eesmärgil.
Et maksimeerides kasumit, tuleb optimeerida makse.
Näiteks Lätis on selline maksukeskkond, kus väga lihtsa
skeemi järgi dividendide pealt makse maksta ei ole vaja –
maksumäär on null! Mulle sobib.
Bürokraatiaga on lugu hoopis teine: see on invariantne.
Nii palju, kui mina olen aru saanud, on sellest raske jagu
saada ja see on kogu aeg kasvav. Miks see kõik on niimoodi
läinud või nii on? Kõige suurem põhjus on demokraatias.
Seesama, mille kohta Tony Blair mõni aeg tagasi
Newsweekile intervjuud andes ütles, et ta ei tööta enam.
<strong>Kui</strong> me läheme tagasi ühe minu lemmikpoliitiku Winston
Churchilli juurde, kes ütles, et demokraatia on ebaefektiivne,
aga midagi paremat ei ole, siis Churchilli demokraatia
mudeliga olen ma täiesti nõus. Demokraatia aga on
koos meiega viimase 60 aasta jooksul arenenud selliseks,
et ta tõepoolest enam ei tööta, vaid sünnitab bürokraatiat,
ja see pärsib arengut.
Teine asi, mis mulle Euroopa puhul on täiesti arusaamatu,
on see, et kust on tulnud väärkujutelm ees ootavast õnnest,
arengust, edust? <strong>Kui</strong> me küsime nt meie põhjanaabrite
käest, kuidas teil läheb? Rauhallisesti. Lätlaste käest: normalno.
Kõik räägivad nii, et kogu edu saladus on stabiilsus.
Ma võin teile täiesti kindlalt öelda, et see on stagnatsioon.
Nii see on.
Kolmandaks oleme me muidugi ise süüdi, põhiliselt mehed.
<strong>Kui</strong>das? Hommikul need, kes lähevad tööle, teevad
oma tööd 9.00–18.00 nii, nagu ülemus ütleb, ja 18.00–9.00
nii, nagu naine ütleb. Iseenesest ei ole selles midagi halba,
aga tulemus on see, et oma peaga enam ei mõtle. Ja see
on halb.
Mis meil siis üle jääb? Mõtlesin kaua, kas meil üldse mingit
võimalust on. Sõnastasin selle nii, et tuleb seada mingid
jõukohased eesmärgid, et üritada bürokraatiat ära kasutada.
Seejuures tuleb arvesse võtta seda, mida on öelnud
minust palju targem mees – andku Jumal mulle jõudu
muuta asju, mis minu võimuses, kannatlikust taluda neid,
mille muutmine pole minu võimuses, ja tarkust neil kahel
vahet teha. <strong>Kui</strong> ma seda 23aastaselt teada sain, muutis see
minu elu.
Jaanus Otsa on juhtinud mitmeid ehitus- ja kinnivarasektori
ettevõtteid, muu hulgas Irest Ehitus, Skanska Eesti
ja Astlanda Eesti OÜ. Ta on Eesti Ehitusettevõtjate Liidu
juhatuse liige ja Eesti Suurettevõtjate Assotsatsiooni juhatuse
liige. Jaanus teab, mida ettevõtjad ootavad ning mis
neil meele mõruks teeb.
Maavanema töös on kaks peasuunda – riigi poliitika elluviimine
ja maakonna arengu eest seismine. Aeg-ajalt kipuvad
need põrkuma, aga kui kohaliku tasandi eest ei seisa, tekib
küsimus, milleks maavalitsusi üldse vaja on. Maavanem tegutseb
enamasti vahendaja rollis, et leida tasakaalu nende
kahe pooluse vahel.
Nii et kui vaadata bürokraatiat justkui masinavärgi seest,
tekib palju asjatut närvikulu just pisikestest ootamatutest
detailidest. Näiteks ühe projekti aruandluse pidime mõnekuise
vahega esitama kolm korda, kuna eelmine ametnik
oli lahkunud ja koos temaga ka kirjavahetus ja kogu teadmine
KUI EUROOPA KOMISJONI
ESINDUSELE ARUANNET SAATES
PEAN MITMESAJALE LEHEKÜLJELE
VEEL KORD ALLKIRJA PANEMA, KIPUB
SEE ÜKS MUGAV DIGIALLKIRI SELLE
KÕRVAL KAHVATUMA.
meie projekti kohta. Uus ametnik arvas, et tema neid dokumente
kusagilt arvutitest otsima ei hakka ja lihtsam oleks
uuesti saata. Tundis ebaloomulik, aga muud ka üle jäänud.
Teine näide on seotud meie e-riigiga – ühelt poolt on väga
mugav, et allkirjastan kõik dokumendid ühekorraga digitaalselt.
Aga kui Euroopa Komisjoni esindusele aruannet
saates pean mitmesajale leheküljele veel kord allkirja panema,
kipub see üks mugav digiallkiri selle kõrval kahvatuma.
Ja nii juhtub mitu korda aastas! Tore on muidugi oma
allkirja harjutada, kuid parema meelega kasutaks tööaega
kuidagi mõistlikumalt.
Puutun väga tihedalt kokku ka kohalike omavalitsustega.
MTÜde poolt on lootus, et ehk just sealt saab kaitset ja
tuge järjest suureneva bürokraatialaviini vastu, aga reaalsus
on see, et paljudel juhtudel peavad ka nemad raha
tagasi maksma, sest pädevat tööjõudu seal lihtsalt napib.
Seega võib hõlpsasti juhtuda, et ei olegi seda osapoolt,
kelle poole pöörduda.
Sageli ei aita aga ka pädev tööjõud, sest reeglid on tehtud
nii, et terve mõistusega neist läbi ei pääsegi. Möödunud
nädalal puutusin kokku meie piirkonna kitsekasvatajaga,
kes tahtsid PRIAst taotleda raha maaelu mitmekesistamise
meetmest. Seni olid nad müünud
kitsepiima ja teinud ka ise käsitööna
juustu ning tahtsid oma ettevõtet edasi
arendada. Taotlust esitades selgus aga,
et toetatakse ainult tootmist – juustu
tootmine on aga juba töötlemine ning
tuligi toetusest suu puhtaks pühkida.
Nii et kui vaadata nende näidete pealt
tulevikku, siis peamine ootus on, et
reeglid ja dokumendid võiksid olla arusaadavad
ka mittejuristidele. Ja riigis
tervikuna võiks mõelda sellele, kuidas võidelda rohkem
omade eest ja seista selle eest, et Euroopast tulenevad
regulatsioonid võimalikult hästi enda jaoks ära kasutada.
Ulla Preeden Põlva maavanem, kes on varem töötanud
teaduri kui ka õppejõuna. Oma tänases ametis on
ta eesmärgiks seadnud tasakaalu leidmise riigi ja kohaliku
omavalitsuse tasandi suhtluses, koostöös ja arendustegevustes.
Olulisemad valdkonnad maaelu säilimiseks on ennekõike
seotud hariduse ja ettevõtluse väärtustamisega.

KINDEL PARTNER VÄHENDAKS SEGADUST
SILVI KRUUSENVALD
REISIBÜROODE LIIDU JUHATUSE LIIGE
Eestis on praegu üle 400 reisiettevõtja. <strong>Kui</strong>d väikeettevõtted,
nagu me oleme, oleme jäänud eri ametkondade
vahele, sest meie turismimajanduses puudub valdkonnaga
tegelev ametkond. Me oleme nagu kõigi ministeeriumide
tõmbetuules – tuleb uus ametnik, tulevad uued nõuded.
<strong>Kui</strong> me arvestame sellega, et Eestis üldse on u 80% väikeettevõtted,
siis me leiame, et need vajavad riigi toetust
ja abi, et nendes seaduste rägastikus, ELi direktiivides ja
normides ellu jääda.
Näiteks ei ole me riigiga suutnud viie aasta jooksul selgeks
vaielda ühtainsat terminit: reisipakett. Seaduse järgi
koosneb see erinevatest samaaegsetest reisiteenusest,
mis on müüdud ühtse hinnaga. Viimasel ajal aga tahetakse
selle mõiste alla lugeda aga ka see, kui inimene ostab eraldi
lennupileti ja paari kuu pärast, kui ta avastab, et tal ei ole
aega hotelli otsida, palub seda teha bürool. See ainus sõna
tekitab probleeme väga paljudele firmadele.
Keeruline on olukord ka tagatistega. Loomulikult peab
klientidel olema kindlus, kuid tagatiste seadmise protseduurid
ja loogika tuleb üle vaadata. Selleks, et seada tagatis,
on täna sisuliselt kaks võimalust: 1) kui firmal on olemas
vabad vahendid, siis saab need panna panka, kuid see
maksab päris palju; 2) juhatuse liige või omanik seab oma
isiklikule kinnisvarale hüpoteegi. Samas on reisiettevõtjad
väga haavatavad: maavärinad, vulkaanipursked, riigipöörded
jne. Sellisel juhul vastutame reisil olevate klientide ees
oma isikliku varaga. Minu isiklik maja on ohus, kui pean
loodusõnnetuse piirkonnast inimesed ära tooma.
<strong>Kui</strong> aga vaadata direktiive, mis on praegu kehtivad ja vastuvõtmisel,
siis ennustan, et uute meie valdkonna direktiivide
vastuvõtmisega kaovad enamik reisibüroosid Eestist
ära. Mitte seetõttu, et meid vaja ei oleks, vaid seetõttu,
et seadustega seatakse meile sellised nõuded, mida me
ei ole enam võimelised täitma. Spetsialistid on arvutanud,
et Eestisse võib sellisel juhul jääda 6–7 suuremat bürood
ja kahjuks need ei ole enam Eesti kapitalil põhinevad, vaid
suured välismaa firmad. Uue direktiiviga muutub meie töö
praktiliselt võimatuks.
Täna on reisibürood nagu Hunt Kriimsilmad oma 10
ametiga ning peame oskama vastata väga erinevatele küsimustele
alates dokumentidest ja kindlustusest, lõpetades
tervislike probleemidega. Näiteks üks isa, kes sõitis perega
Tuneesiasse, uuris, kas lapsed, kel on kassi- ja koeraallergia,
tohivad sõita kaameliga. Me ei oska sellistele küsimustele
vastata, kuid seaduse järgi see kohustus meil on.
Kurioosumeid on veelgi – ühe seaduse järgi peame kliendile
andma infot reisikindlustuse kohta, samas tuli hiljuti
välja, et kuskil on ka mingi teine seadus, mis seda keelab.
Üks nõuab, teine keelab – mille järgi siis toimida?
Seetõttu on vajalik panna riigi tasandil senisest selgemalt
paika vastutus valdkonnaga tegelemise eest. Meil on vaja
üht ametkonda või kasvõi üht konkreetset osakonda majandusministeeriumis,
kuhu jookseksid kokku kõik meil
praegu kehtivad seadused ning kes paneks need omavahel
kooskõlla.
Silvi Kruusenvald Reisibüroode Liidust töötab turismisektoris
alates 1999. aastast. Ta on alustanud reisiedendaja
ja projektijuhina, juhtinud reisibürood ning viimastel
aastatel tegutsenud oma perefirmas „Fantaasia Reisid“
tegevjuhina. Silvi on turismis töötatud aastate jooksul näinud
nii tõuse kui ka mõõnasid ning teab, kuivõrd haavatav
on turismimajandus.
Koolituskeskus Pro Patria on vabatahtlik ühendus ja mõttekoda, mis asutati 1995. aastal.
Pro Patria tegevuse põhisuundadeks on parempoolse rahvusliku maailmavaate, avatud
majanduse ja ühinenud Euroopa ideede levitamine. 20 tegevusaasta jooksul on korraldatud
sadu arutelusid, koolitusi, konverentse ja muid üritusi, antud välja kaheksa raamatut
ning oldud väärikaks partneriks teistele Euroopa parempoolsetele mõttekodadele. Koostöös
Tunne Kelami bürooga annab Pro Patria koolituskeskus välja välispoliitika ajakirja
Maailma Vaade.
Alates 2009. aastast on Pro Patria Koolituskeksus Wilfried Martensi nimelise Euroopa uuringute
keskuse liige. Keskus on asutatud 2007. aastal ning on Euroopa Rahvapartei (ERP)
ametlik mõttekoda, mille eesmärgiks on panustada nii avalikkuse kui ka Euroopa kodanike
teadlikkuse kasvu Euroopa integratsiooni arengust ning aidata otsustajatel ja arvamusliidritel
formuleerida uusi ja efektiivseid poliitilisi valikuid.
www.propatria.ee
Konrad Adenaueri Fond on Pro Patria Koolituskeskuse kõige kauaaegsem ja märkimisväärseim
koostööpartner, mille töö põhiprintsiibid on vabadus, õiglus ja solidaarsus. KAF
on Saksamaa Kristlik Demokraatlikule Liidule lähedal seisev poliitiline fond, mis tegutseb
Eestis alates 1993. aastast.
Kommunikatsioonibüroo
Cloud Media
Kommunikatsioon
Cloud Media

SISUKORD
<strong>Kui</strong> <strong>kõver</strong> on banaan? 3
Tunne Kelam
Kuhu tõmmata piir? 5
Thomas Schneider
Kas bürokraatia vohamine on paratamatu? 6
Igor Taro, Marika Priske, Helir-Valdor Seeder
Dereguleerimise plussid ja miinused. 10
Martti Häikiö
Uusdespootiad – kas dereguleerimine on vahend või eesmärk? 12
Mantas Adomenas
Dereguleerimine – Eesti võimalused ja vajadused. 14
Veiko Lukmann
Halduskoormus võib motivatsiooni tappa. 16
Liia Lust
Fookus projektilt tulemusele. 17
Patric Rang
Kas bürokraatide võimu saab kärpida? 18
Jaanus Otsa
Piirangud paberil ja peades. 19
Ulla Preeden
Kindel partner vähendaks segadust. 20
Silvi Kruusenvald

BANAANID
www.propatria.ee