Kui kõver on banaan?

otse.info

Kogumikku on koondatud 24. aprillil 2015 Tallinnas KUMU auditooriumis toimunud konverentsi „Kui kõver on banaan? Foorum regulatsioonidest, bürokraatiast, piirangutest“ ettekanded. Selle sündmusega tähistati Pro Patria Instituudi 20. tegutsemisaastat.
Ettevõtmist toetasid Konrad Adenaueri Fond, Wilfried Martensi Euroopa Uuringute Keskus ja Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami büroo.
Materjalid toimetas kommunikatsioonibüroo Cloud Media,
tõlked ja korrektuur Antenna Translations.
Tunne Kelami sõnul ei ole bürokraatia ja üle reguleerimine nähtused, mis toimuvad
ainult kuskil kaugel Brüsselis või on seotud euroraha taotlemisega. Kui me vaatame kodumaist asjaajamist, ükskõik kas mõnes riigiametis või vallamajas, siis selliseid näiteid leiab igalt poolt.

ong>Kuiong> ong>kõverong> on

banaan?

Regulatsioonid

Bürokraatia

Piirangud


KUI KÕVER ON BANAAN?

TUNNE KELAM

EUROOPA PARLAMENDI SAADIK

Kogumikku on koondatud 24. aprillil 2015 Tallinnas KUMU auditooriumis

toimunud konverentsi „ong>Kuiong> ong>kõverong> on banaan? Foorum regulatsioonidest,

bürokraatiast, piirangutest“ ettekanded. Selle sündmusega tähistati Koolituskeskuse

Pro Patria 20. tegutsemisaastat.

Ettevõtmisele panid õla alla Konrad Adenaueri Fond, Wilfried Martensi

Euroopa uuringute keskus ja Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami

büroo. Materjalid toimetas kommunikatsioonibüroo Cloud Media,

tõlked ja korrektuuri tegi Antenna Translations.

Tegelikult ei ole see muidugi oluline. Banaan maitseb ühtemoodi

hästi, kui ta on pulksirge või ka kuusirbi kombel

ong>kõverong>. Aga see banaani ong>kõverong>use reguleerimine on ehk

üks kõnekamaid kujundeid, mis rahvasuus euronormide

kohta liikvel on.

Paljudel neist kujunditest on ühel või teisel moel tõepõhi

all. Samas – paljud neist on omandanud rahvasuus hulga

grotesksema mõõtme, kui asi on väärt. ong>Kuiong> aga vaadata sedasama

banaani ong>kõverong>use reguleerimise lugu, siis alguse on

see saanud Euroopa Komisjoni 16. septembri 1994. aasta

määrusest nr 2257/94, millega sätestatakse

banaanide kvaliteedistandardid.

Iseenesest on seal ju kirjas suures plaanis

mõistlikud nõuded – ELi tarnitavad banaanid

peavad olema rohelised ja valmimata,

terved ja kõvad, ei tohi olla mädanenud

või muljutud jne. Määrust lugedes

on raske leida punkte, millega ei peaks

nõustuma. Aga vägisi tekib ka mõte, mis

juhtuks siis, kui sellist määrust ei oleks?

Kas Euroopa oleks palju halvem koht?

Muidugi, eks iga sellist määrust ja olukorda tuleb vaadata

ka ajastu kontekstis. Me oleme ka ise ajaga targemaks saanud.

ong>Kuiong> mõelda tagasi ELiga ühinemise eelsele ajale, kui

euroraha kraanid meie jaoks alles tilkhaaval lahti läksid

ning rakendati erinevaid PHARE ja SAPARDi toetusi, olimegi

ehk liiga agarad bürokraatiamasina ehitajad.

Usaldus, paindlikkus ja lihtsus polnud toona avaliku sektori

jaoks ka nii olulised märksõnad kui täna. Tahtsime iga

hinna eest „vanale Euroopale“ tõestada, et ka siin, endises

idablokis, riik ja kõik meie süsteemid toimivad, ning keerasime

teinekord ehk vindi sellega üle. Nii juhtub, kui kogemusi

on vähe, soov (ja kui aus olla, siis toona tegelikult

ka vajadus) ennast tõestada suur.

Aga nii nagu igal banaanil on kaks otsa, võib ka kõikidele

sellistele regulatsioonidele vaadata hoopis teise pilguga.

Üheskoos elamine ja ühiskonna toimimine nõuab teatud

reegleid, ühiseid kokkuleppeid, ühist arusaamist. Mida suurem

ja kirjum on seltskond, seda olulisem on need reeglid

ka üheselt mõistetavalt kirja panna. Ja Euroopa Liit on ikka

üks väga suur ja kirju seltskond.

AMETNIKKOND PEAB REEGLITE

TÄITJAID NÄGEMA POSITIIVSES JA

AVATUD VAIMUS, MITTE TÜLIKATE

OBJEKTIDENA, KEDA TULEKS IGAKS

JUHUKS VEEL PISUT ROHKEM

PITSITADA JA KONTROLLIDA.

Bürokraatia ja ülereguleerimine ei ole nähtused, mis toimuvad

ainult kuskil kaugel Brüsselis või on seotud euroraha

taotlemisega. ong>Kuiong> me vaatame kodumaist asjaajamist,

ükskõik kas mõnes riigiametis või vallamajas, siis selliseid

näiteid leiab igalt poolt. Need näited on teinekord ehk hullemadki,

sest on seotud igapäevaste ja eluliste toimingutega,

mis tarbetult keerukaks, mahukaks ja paindumatuks aetud.

Nii näiteks kirjutas Eesti Päevaleht mõni aeg tagasi, kuidas

külarahvas pidi riigimaale rajatud peenramaad ja sõstrapõõsad

ära hävitama, et maa-amet saaks selle maatüki

oksjonile panna, kuhu lõpuks ei tulnud ainsatki pakkumist.

Ei kõla just kõige mõistlikumalt.


ong>Kuiong> ong>kõverong> on banaan?

Tunne Kelam

KUHU TÕMMATA PIIR?

Küsimus ongi, kuhu tõmmata see piir, mis on mõistlik ja

vajalik norm ning mis ülereguleerimine ja asjatu bürokraatia.

Bürokraatia kui selline ei ole ju tingimusteta halb, kohati

on see vajalik ja ka möödapääsmatu. Aga bürokraatial

on kombeks ennast ühel hetkel ise taastootma hakata,

aina paisuda ja kasvada ning muutuda autopiloodiks.

Nii juhtubki, et „masinavärgis“ tehakse lihtsalt igaks juhuks

natuke rohkem, kuid inimese jaoks võib see tähendada

mitut päeva asjaajamist. Aga ka üks liigse asjaajamise

ja keeruka bürokraatia tõttu teoks tegemata jäänud hea

mõte või algatus on liiga palju.

Ka riigi toimimist tuleb pidevalt taasluua ning riigiaparaati

kohendada. Ametnikkond peab reeglite täitjaid nägema

positiivses ja avatud vaimus, mitte tülikate objektidena,

keda tuleks igaks juhuks veel pisut rohkem pitsitada ja

kontrollida.

TAHTSIME IGA HINNA EEST „VANALE

EUROOPALE“ TÕESTADA, ET KA SIIN,

ENDISES IDABLOKIS, RIIK JA KÕIK MEIE

SÜSTEEMID TOIMIVAD, NING KEERASIME

TEINEKORD EHK VINDI SELLEGA ÜLE.

Selle asemel tuleks mõelda, kas ja mida saab ametkond ise

ära teha ning kas kuskil on võimalik reegleid lihtsustada. Ühel

hetkel tuleb ka kõige entusiastlikumal inimesel vastu see piir,

kus reeglid ja aruandlus, eriti kui nende vajalikkus on inimese

jaoks küsitavad, halvab algatuse ja tahte edasi askeldada.

Seepärast tuleb väga kriitiliselt küsida, kas kõik see, millega

riigiasutused täna tegelevad, on üldse vajalik või on osa

sellest ka ajalooga kaasa lohisema jäänud ballast? See ongi

üks suur väljakutse riigireformile, mille kevadel ametisse

astunud valitsus on lubanud suure hooga käsile võtta. Üks

asi on haldusreform või maavalitsuste funktsioonide üle

vaatamine, aga palju olulisem on üle vaadata ka toimemehhanismid

kõigi struktuuride sees.

Tunne Kelam on Euroopa Parlamendi saadik. Ta kuulub

Euroopa Rahvapartei fraktsiooni ning on EP väliskomisjoni

liige, julgeoleku ja kaitse allkomisjoni liige ning regionaalarengu

komisjoni asendusliige. Tunne on hariduselt

ajaloolane ning tal on märkimisväärne roll Eesti Vabariigi

taastamisel – ta oli aastatel 1989–1990 üks kodanike komiteede

liikumise ja Eesti Kongressi eestvedajatest.

Arutelu teema on Pro Patria Koolituskeskusel hästi valitud,

ent ma tooks siia sisse veel ka pisut teistsuguse vaate

– personaalse ja pisut saksapärasema.

ong>Kuiong>d kõigepealt teemast ja peakirjast.

Veel paarkümmend aastat tagasi, kui olin

väike poiss, oli banaanil sümbolina hoopis

teistsugune tähendus. Sündisin toonasel

Ida-Saksamaal ja siis polnud küsimus üldse

banaani kujus või suuruses – küsimus oli,

kas banaane on saada või mitte. Nii et tänased

vaatenurgad on pisut teistsugused,

sest elu on selle ajaga oluliselt muutunud.

Sellele on tähelepanu juhtinud ka Tunne Kelam – Eesti otsus

liituda Euroopa Liidu ja NATOga oli teie enda valik

suurendamaks oma vabadust, demokraatiat ning tõstmaks

elustandardit. Algusest peale on olnud selge ka selle hind

– kohalikud regulatsioonid on tulnud viia kooskõlla suure

Euroopa pere omadega. Mõnes mõttes on see on üks

suur poliitiline projekt ja väljakutse, kuidas panna erinevad

riigid koos toimima. Isegi palju väiksemates kooslustes –

näiteks pereringis – on vaja reegleid ja kokkuleppeid.

Tänane Eesti on väga huvitav koht. Te olete palju saavutanud

ning Eesti riigi külalisena saan mina öelda: jah, te olete

olnud edukas näide selles Euroopa-projektis. Solidaarsus,

oskuste ja teadmiste ülekandmine, kõik see, mis eduks

vajalik, on toiminud. Nii et Eesti on edukas näide meie

ühisest Euroopa-projektist.

Üheks edu põhjuseks on see, et eestlased armastavad

väga vabadust. See vabadus tähendab võimalusi tegutseda,

olla innovatiivne, otsida ja leida uusi ja värskeid ideid ning

ühtlasi saada aru ka oma ideaalidest.

THOMAS SCHNEIDER

KONRAD ADENAUERI FONDI EESTI ESINDUSE JUHT

See ongi meie arutelude põhiküsimus – kuhu tõmmata

see õige piir vabaduste ja nutikate regulatsioonide vahel.

TE OLETE PALJU SAAVUTANUD

NING EESTI RIIGI KÜLALISENA SAAN

MINA ÖELDA: JAH, TE OLETE OLNUD

EDUKAS NÄIDE SELLES EUROOPA-

PROJEKTIS.

Ei saa ju üheselt öelda, et regulatsioonid on tingimata halvad,

neid on vaja parema teistega sobitumise ning stabiilsema

keskkonna jaoks. Ja mitte ainult – ka kõige igapäevasemate

toimingute ja elukorralduse jaoks on vaja mingeid

alusregulatsioone, et ühiskond toimiks.

Thomas Schneider on Konrad Adenaueri Fondi Eesti

esinduse juht ja majandusteadlane. Thomas on töötanud

mitu aastat Saksa Bundestagis büroo juhatajana ning on

olnud aktiivne CDU/CSU noorteorganisatsioonis Junge

Union.


VESTLUSRING: KAS BÜROKRAATIA

VOHAMINE ON PARATAMATU?

Igor, Sina tuled Setumaalt. ong>Kuiong>das sealne elu tundub

– kas bürokraatia on oma suured ja karvased

kombitsad ka setude kallale ajanud?

Igor Taro (IT): Setude õnn ja õnnetus on olnud see, et

nad on olnud kõigist liiga kaugel, see oli suhteliselt vaene

ja keskustest eemal oleva piirkond.

Mina olen nüüd uues ametis töötanud loetud nädalad, aga

igal jumala nädalal olen maja peal kohtunud mingisuguse

kontrolliga. Iga nädal on käinud punamustades riietes mehed,

kes on vaadanud tulekustuteid, kontrollinud alarme,

veel midagi.

Iseenesest ei olegi selles midagi halba,

kui ohutusnõuete täitmist kontrollitakse.

Küll aga kulub minust üle laua

istuval inseneril iga kord, kui need

mehikesed ettevõttesse tulevad, tööpäevast

mitu tundi nendega tegelemisele.

Majad on suured, maju on mitu,

kõik tuleb ette näidata. Ettevõtja seisukohalt

on seega üks tema töötaja hõivatud muude asjadega,

mis ei ole tema põhiülesandeid.

Helir, Sina olid seitse aastat põllumajandusminister.

See on valdkond, kus on palju eurotoetusi ja

suured riigiasutused, kes nendega tegelevad. Miks

Sa seda halba bürokraatiat siis ära ei kaotanud?

Helir-Valdor Seeder (HVS): Ma arvan, et Euroopa Liit

tervikuna ongi praegu bürokraatia vohamise arenguetapis,

kus otsuste tegemisel saavad määravaks kompromissid,

mitte areng. Teine põhjus on liikmesriikide erinevad huvid,

millest lähtuvalt tehakse takistusi ühele ELi põhialusele –

kaupade ja teenuste vabale liikumisele. Enamasti tehakse

IGOR TARO

MARIKA PRISKE

HELIR-VALDOR SEEDER

seda just bürokraatlike takistustega, et kaitsta oma tootjat,

oma turgu, oma tarbijat.

Kolmas asi on kindlasti kultuurilised, majanduslikud, poliitilised,

geograafilised erinevused, mida tahetakse Brüsselist

ühtmoodi reguleerida. Üks hea näide on rohestamine –

eelmisel programmperioodil mõõdeti põldudelt välja

kõik kivihunnikud, põõsad ja kraavid, et toetused läheksid

sihtotstarbeliselt ainult põllupinnale. Nüüd aga peab

iga põllu sees olema nn ökoloogiline kasutusala ja kõik

kivihunnikud, põõsad ja kraavid tuleb põllu sisse mõõdistada

ja kaardistada.

NIISIIS ON KÜSIMUS, KUST LÄHEB

PIIR LIIGSE BÜROKRAATIA JA MINGI

KVALITEEDI TAGAMISEKS VAJALIKE

REGULATSIOONIDE VAHEL?

Neljas asi on see, et poliitikud viivad liikmesriikide mõtteid

Brüsselisse, aga tagasi toovad ametnikud sealt juba

Brüsseli bürokraatia. See ei ole ametnike süüdistamine,

vaid paratamatus, kus poliitikud lähevad oma heade mõtetega,

aga et neid realiseerida, on vaja kohutavalt luua

bürokraatiat ja sellele eelnevalt mõeldud ei ole.

Kas neile probleemidele ongi täna üldse head lahendust,

mina hästi vastata ei oska. Ainus väga selge võimalus on

primitiivne lõikamine ehk raha, toetuste jms vähendamine.

Aga see on juba filosoofiline, maailmavaateline küsimus,

kui palju ja mismoodi ühiskondlikku rikkust ümber

jagatakse.

Kas bürokraatia vohamine on paratamatu?

Igor taro, Marika Priske, Helir-Valdor Seeder

Marika, tihti nähakse ühe bürokraatia vohamise

põhjusena ametnike ebapiisavat ettevalmistust

või halvasti korraldatud juhtimist, kus igaks juhuks

toodetakse nõudeid juurde. Kas Sa oled pikaaegse

riigiasutuse juhina sellise väitega nõus?

Marika Priske (MP): Mis ametkonda puudutab, siis on

oluline vastutuse küsimus. Teatud regulatsioonide ja nõuete

taga on küsimus, et kes võtab mingite asjade toimimise

eest vastutuse.

Värska SPA näide, millest Igor rääkis, on päris hea. Tuleohutus

ja võimalikud õnnetusjuhtumid on tõsine teema

ja kui mõnes spaas juhtuks tulekahju ja keegi saaks surma,

siis tekib kohe küsimus, et kes vastutab? Võetakse ette

kõik tuleohutusnõuded ja vaadatakse, kas need on piisavad.

Alati leitakse mõni nõue, mis tuleb juurde panna, vaadatakse

nõuete kontrollimist ja jõutakse järeldusele, et ajakava

on liiga lühike jne. Ja me saame endale suure hulga

regulatsioone juurde.

Iga lennuõnnetus on kaasa toonud lennundusreeglite

karmistamise. Iga suurem epideemia on kaasa toonud

põllumajanduses suure hulga täiendavaid nõudeid. Kaitseministeeriumi

ründamine on kaasa toonud tohutud liikumispiirangud,

investeeringud hoonetesse. Ma kujutan ette,

et neid näiteid võib olla väga palju.

See annab ka vastuse mulle esitatud

küsimusele ametniku vastutusest: kui

midagi juhtub, siis kas ametnik vastutab

selle eest, et ta ei ole seda ette näinud

ja loonud etteulatuvat regulatsiooni ja

üritanud õnnetust piisavalt ära hoida?

Üks üleskutse oleks tervele talupojamõistusele. Esiteks ei

suuda me niikuinii päris kõike halba ära hoida, ükskõik

kuidas me ka ei pingutaks. Ja kui midagi on juhtunud, siis

peaks alati analüüsima, kas meetmed, mida hakatakse

kõikjale laiendama, on ikka proportsionaalsed.

POLIITIKUD VIIVAD LIIKMESRIIKIDE

MÕTTEID BRÜSSELISSE, AGA TAGASI

TOOVAD AMETNIKUD SEALT JUBA

BRÜSSELI BÜROKRAATIA.

Igor, kas see oli piisav selgitus Värska SPA kontrollimisele?

IT: Mis meid puudutab, siis mulle tundub, et see tuleohutuse

teema ei ole meil mitte 100, vaid 150 protsenti reguleeritud.

Mõnele suuremale ettevõttele ei ole see ehk

nii suur probleem, aga kui me räägime mikroettevõtetest,

kes maapiirkonnas tegutsevad ja keda nõuetega „kotitakse“,

siis see võib saatuslikuks saada. Raske on minna maainimese

juurde jutuga, et me annaks teile õnge, aga kala

peate ise kinni püüdma, kui seda õnge pidevalt muudetakse

ja selle käsitsemine läheb järjest raskemaks. Oleks

need tuleohutuskontrollid toimunud ainult 1-2 korda, siis

poleks see teema mulle meeldegi tulnud. Aga kuna neid

oli tõesti iga nädal üks, siis…

MP: Küsimus on alati, et kust jookseb piir. ong>Kuiong> midagi juhtub,

ei vastuta ainult ettevõte, vaid ka ametkonnad, kes

igasuguste regulatsioonide üle järelevalvet teostavad. ong>Kuiong>

me tahame, et ametkonnad nii palju järelevalvet ei teeks,

peaksime tagasi pöörduma talupojamõistliku regulatsiooni

juurde. Kindlasti ei saa aga öelda, et järelevalve ei peaks

tegema tööd, mida seadus on talle ette näinud.

Niisiis on küsimus, kust läheb piir liigse bürokraatia

ja mingi kvaliteedi tagamiseks vajalike regulatsioonide

vahel. ong>Kuiong>das teile tundub, vaadates viimast

10 aastat, mil me oleme ELis olnud, kas piir

on selle aja jooksul kuhugi nihkunud?

KUI RIIGI ROLL ON NATUKE VÄIKSEM,

SIIS EELDAB SEE, ET INIMESTEL ENDIL

ON SUUREM VASTUTUS.

HVS: Lisaks riigi teenistuses olekule olen ma ka pikka

aega FIEna talu pidanud ning vedanud MTÜ tegevust. Olen

näinud, kuidas on võimalik MTÜd ülal pidada ja ellu jääda

ning kuidas üks talu peaks toimima. Ma olen ka toetusi

taotlenud, nagu bürokraatlikud reeglid ette näevad. Sellest

lähtuvalt võin öelda, et kümne aasta jooksul on bürokraatia

kasvanud, mitte kahanenud.

Selles on ka teatud annus loodusseadust.

Ühiskonnad arenevadki keerulisemaks,

mitte lihtsamaks. Inimsuhted,

tehnika areng… Me räägime täna intellektuaalomandist,

me ei tea, kuidas ja

mismoodi me tohime muusikat kuulata,


Kas bürokraatia vohamine on paratamatu?

Igor taro, Marika Priske, Helir-Valdor Seeder

Kas bürokraatia vohamine on paratamatu?

Igor taro, Marika Priske, Helir-Valdor Seeder

avalikult või mitte avalikult. Ka see on osa

bürokraatiast, reguleeritud. Me vaatame,

mis toimub eri registritega – e-retsept,

e-toimik. Kõik need asjad vajavad regulatsioone.

Või siis sotsiaalmeedia – mis seal toimub?

Traagiline näide on paraku

omast käest, Viljandi Paalalinna koolitulistamisest –​

pärast hakati tagantjärele otsima sotsiaalmeediast märke,

kes milliseid signaale ja üleskutseid tegi, mis sõnumeid

Facebooki üles riputas. Kõik see vajab järjest rohkem reguleerimist.

Nii et ühiskond, mida enam ta areneb, seda bürokraatlikumaks,

keerulisemaks ta muutub. Minu arvates on see

paratamatu loodusseadus. Ja otsene vastus esitatud küsimusele:

jah, on suurenenud.

KUI AGA LÄHED OMA VALLAS

RÄÄKIMA, ET OPTIMEERIME

JUHTIMIST, SIIS MUUTUVAD INIMESED

VAIKSEKS JA HAKKAVAD MÕTLEMA, ET

MIS SIIS MINUST SAAB?

MP: Soov regulatsioone suurendada tuleneb reeglina

ühiskonnast endast. Tekivad tõrked, ebakõlad ja siis tuleb

suur surve, et miks keegi ei kontrolli? Miks ei tehta järelevalvet,

miks need naabrid saavad mind segada, miks keegi

ei jälgi tooteohutust? Võtame kasvõi mõne ajalehe kätte

ja leiame sealt vähemalt kolm ettepanekut mingi seaduse

täpsustamiseks või mingi asja kontrolli alla võtmiseks. Teiselt

poolt on rahulolematus järjest enamate piirangutega.

Nii et see on pisut silmakirjalik.

Millised ootused, kui üldse, on riigihalduse parema

korraldamise ja ehk ka bürokraatia vähendamise

osas teil paljuräägitud riigireformile?

KUI INIMENE KASVAB, SIIS JÄÄB

TALLE KUNAGI ÕMMELDUD PINTSAK

VÄIKSEKS JA TA VAJAB UUT. NII ON KA

RIIGIGA.

IT: Meil on selline huvitav piirkond, et meil on omavalitsuste

võimalik ühinemine praegu väga aktiivselt käimas.

Kaks omavalitsust on võtnud eesmärgiks ühineda ja teevad

seda üsna tihedas graafikus, nii et märtsis alustati ja

uueks aastaks peaks kõik olema tehtud ja uus ühendvald

sündinud. Huvitav on aga see, et kõik on nõus, et väga palju

bürokraatiat on halb ja seda tuleks vähendada. ong>Kuiong> aga

lähed oma vallas rääkima, et optimeerime juhtimist, siis

muutuvad inimesed vaikseks ja hakkavad mõtlema, et mis

siis minust saab? Mis saab vallajuhist, sekretärist, volikogu

liikmest või selle sugulasest?

See on vastuolu. Ühelt poolt on lihtne minna üleriigilistele

valimistele loosungiga, et vähendame bürokraatiat, aga kohalikul

tasandil pakkuda välja näiteks valdade liitumine just

bürokraatia või ametnike töö optimeerimise eesmärgil –

ma ei ütleks, et see on poliitikule eluohtlik, aga noateral

käimine vähemalt.

ong>Kuiong>das teile tundub, kas kavandatavas riigireformis

on mingit ruumi või vajadust vaadata ka

struktuuride sisse? Ma ei räägi

ainult kohalikest omavalitsustest,

vaid riigi toimimisest kui

sellisest. Kas on mingit võimalust

teha riiki efektiivsemaks, optimaalsemaks?

MP: Alati on. Aga tahaksin rõhutada,

et kui riigi roll on natuke väiksem, siis

eeldab see, et inimestel endil on suurem

vastutus. Tuleb ise rohkem hakkama

saada, ise rohkem vastutust võtta, ei tohi loota, et

kõik tehakse ette ja taha ära. Et inimesed ise suudavad olla

korralikud kodanikud, maksta makse, mitte otsida kõrvale

võimalusi, seaduseauke ja mitte eeldada, et naabrile teeb

märkuse keegi kolmas, vaid juletakse ise öelda. Kaheldamatult

võimaldaks see optimeerida. Teine suur hulk tööd

ja vaeva kulub eri toetuste jagamisele ja siin on väga selge

seos – mida vähem toetusi, seda vähem bürokraatiat.

HVS: Mina olen ka veendumusel, et riiki on võimalik ja

vajalik ümber korraldada. Ma võrdleksin seda inimesega:

kui inimene kasvab, siis jääb talle kunagi õmmeldud pintsak

väikseks ja ta vajab uut. Nii on ka riigiga. Riik on arenenud

ja maailm meie ümber on arenenud. Tõmbepiirkonnad,

inimeste liikumine ja elulaad on muutunud võrreldes

25 aasta taguse ajaga, kui meie tänasele valitsussüsteemile

alus pandi.

Mis puudutab bürokraatia vähesust või paljusust: tahe bürokraatiat

vähendada alati nii suur polegi. Mina mäletan

oma kõige esimest koolitust välismaal, mis oli 1991. aastal

Kölnis. Sealt jäi mulle väga eredalt meelde üks Saksa ministeeriumi

kantsler, kes pidas väga huvitava loengu ja kaitses

kiivalt bürokraatia olemasolu – just bürokraatia on

see kaitsevall, mis on kodaniku ja poliitiku vahel ja kaitseb

kodanikku poliitiku vägivalla eest. ong>Kuiong> poliitik tuleb võimule,

ei saa ta teha seda, mida tahab, vaid tal on ees reeglid ja

ta peab neid demokraatlike reeglite järgi muutma.

Nii et bürokraatial on ka positiivne külg, mis tagab turvalisuse,

järjepidevuse ja kodaniku kaitse poliitiku võimu eest.

Aga kui seda on liiga palju ja kui ta on liiga jäik, kasvab

stabiilsus stagnatsiooniks, nii et me peame selle piiri ära

tunnetama.

Vestlusringi juhtis Taavi Linnamäe

BÜROKRAATIAL ON KA POSITIIVNE

KÜLG, MIS TAGAB TURVALISUSE,

JÄRJEPIDEVUSE JA KODANIKU KAITSE

POLIITIKU VÕIMU EEST.

Igor Taro on Värska SPA turundus- ja kommunikatsioonijuht.

Varem on ta pikalt töötanud ajakirjanduses – viimati

ERRi Kagu-Eesti korrespondendi ja ajalehe Setomaa

peatoimetajana, varem ka Õhtulehes ja Postimehes. Igor

elab oma perega Setomaal, kus peab talu ja edendab külaelu

ning on aktiivne Kaitseliidu liige.

Helir-Valdor Seeder on Riigikogu aseesimees. Riigikogu

liige on ta aastast 2003 ning aastatel 2007–2014 oli

ta põllumajandusminister. Enne seda täitis ta erinevaid

ülesandeid Viljandimaal, olles nii abilinnapea, linnapea kui

ka maavanem. Lisaks on Helir Villem Reimani Kolleegiumi,

Kaitseliidu vanematekogu, Kaitseliidu Sakala maleva

juhatuse liige ning eramuuseumi MTÜ „Viha ja Viisnurk“

eestvedaja.

Marika Priske on pikaajaline ja kogenud Eesti riigiametnik.

Aastatel 2000–2014 oli ta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

kantsler. Alates 2014. aastast töötab

Marika Priske Sotsiaalministeeriumi kantslerina.


DEREGULEERIMISE PLUSSID JA MIINUSED

dereguleerimise plussid ja miinused

martti häikiö

sioonimonopoli ja võimaldas konkurentsi. Digitaliseerimise

ja dereguleerimise õnnelik kokkulangemine panigi aluse

peadpööritavale kasvule.

liiklussurma, alkoholi ohvreid aga üle kümne korra rohkem.

Juhiluba maksab paar tuhat eurot. Mõelge, kui nõutaks ka

joomisluba, mis maksaks sama palju kui juhiluba!?

Soome majanduse lähiajaloo suurim edulugu on

Nokia, millest sai 1990. aastatel maailmaklassi

telekommunikatsiooni ettevõte. Ühtlasi oli see Soome

esimene tööstusettevõte, millest sai suure ja kiirelt areneva

tööstusharu turuliider. Püüan seletada Nokia imet ja

eriti seda, mis roll oli Nokia edus regulatsioonil ja dereguleerimisel.

Seejärel laiendan teemakäsitlust regulatsioonivaidluse

põhiteemale – alkoholi regulatsioonile.

Et regulatsiooni rolli ühiskonnas mõista, peame käsitlema

eri tööstusharude olemust ja tehnoloogiat.

Elame kolmanda tööstusrevolutsiooni

ajal. Ühiskond on rajatud digitaalsetele

seadmetele ja nende rakendustele. Digitaalne

telekommunikatsioon tegi läbimurde

1990. aastatel. Muutuste esimene

etapp oli analoogtehnoloogia muutumine

digitaaltehnoloogiaks ning teine etapp

digitaalsete kommunikatsioonivõrgustike

teke. Kolmas etapp oli interneti sünd ja

selle arenemine ülemaailmse veebi näol,

mis on andmete tootmist, käitlemist ja

edastamist pöördeliselt muutnud.

Milline on regulatsiooni roll selles muutuses? Kas regulatsioonist

on tehnoloogia arengule kasu või kahju? Kommunikatsioonitehnoloogia

purustas ühiskonna alustalad

ning nüüd oleme hakanud üllatunult mõtlema, kuidas uut

olukorda saaks või tuleks reguleerida. Muutused tulenevad

harva ratsionaalsest ühiskonna planeerimisest, vaid

on hoopis tehniliste leiutiste tagajärjed. Regulatsioon on

arengut sagedamini pidurdanud kui edasi viinud.

Soome telekommunikatsioonitööstuse dereguleerimise

ajalugu algab faksist. Uus leiutis põhjustas seadusandjatele

1970. aastatel mitmeid probleeme, sest sada aastat vana

MARTTI HÄIKIÖ

AJALOOLANE

telefoniseadus ei tunnistanud faksi. Küsimus oli selles, kas

käsitleda faksi kohaliku telefoniteenusena, mille üle valitses

kohalike ettevõtete monopol, või kaugsideteenusena,

mille monopol kuulus riiklikule telefoniettevõttele.

Poliitilise arutelu tulemusena otsustati, et läbi tuleb vaadata

kõik telekommunikatsiooni reguleerivad õigusaktid.

Sel hetkel astus mängu dereguleerimine. Otsustati lammutada

nii kaugside- kui ka kohalikud monopolid ning rahvusvaheline

telekommunikatsiooniturg avati konkurentsile.

SOOMES OLI 2013. AASTAL LIGIKAUDU

250 LIIKLUSSURMA, ALKOHOLI

OHVREID AGA ÜLE KÜMNE KORRA

ROHKEM. MÕELGE, KUI NÕUTAKS KA

JOOMISLUBA, MIS MAKSAKS SAMA

PALJU KUI JUHILUBA!?

Mis vabastas 1990. aastatel telekommunikatsioonitööstuse

ja võimaldas kiiret kasvu? See fenomen oli „DD“ ehk

digitaliseerimine ja dereguleerimine. Digitaliseerimine

tähendas hüpet analoogtehnoloogialt digitaalsele tehnoloogiale

ning deregulatsioon viis telekommunikatsioonitööstuse

monopolide lammutamiseni ning tööstusharu

avamiseni vabaks konkurentsiks.

Just dereguleerimise ja tehnoloogilise arengu tõttu sai Soomest

telekommunikatsiooni esirindlane. Maailma esimene

kommertslik digitaalne mobiiltelefonivõrk, Radiolinja GSM,

käivitati 1991. aasta suvel. Seejärel tabas maailma dereguleerimislaine:

üha rohkem riike kaotas riikliku telekommunikat-

Ehkki operaatorid võisid nüüd omavahel konkureerida,

oli telekommunikatsooniäri aluseks regulatsioon. Selle

nurgakivi oli üleeuroopaline tehnilisi standardeid ja põhimõtteid,

nt rändlushindu (rahvusvaheliste telefonikõnede

arveid) käsitlev kokkulepe. Selleks olid tee rajanud

Põhjamaad, kes leppisid kokku analoog-NMT (Nordisk

Mobiltelefon) standardites ning GSM järgis suures osas

NMT eeskuju. ong>Kuiong> mobiiltelefonid 1990. aasta teises pooles

igapäevaseks muutusid, algas kogu telekommunikatsioonitööstuse

ja Nokia kiire kasv. Sündis ülemaailmne

mobiiltelefoniturg, kuid tuleb meeles pidada, et see kasvas

eelkõige tänu GSMi standardile ja kõigile selle tuletistele.

MIS VABASTAS 1990. AASTATEL

TELEKOMMUNIKATSIOONITÖÖSTUSE

JA VÕIMALDAS KIIRET KASVU?

SEE FENOMEN OLI „DD“

EHK DIGITALISEERIMINE JA

DEREGULEERIMINE.

Telekommunikatsiooniäril võimaldas õitsele puhkeda

reguleerimise ja dereguleerimise kombinatsioon. Sama

võiks juhtuda paljudes teistes reguleeritud tööstusharudes,

kus on vaja vahet teha, milline regulatsioon on konkreetse

tööstusharu arenguks vajalik ja millised eeskirjad

tuleks kõrvaldada, sest need pidurdavad arengut.

Ja siit jõuamegi alkoholini. Ma jälgin imestusega alkoholipoliitika

arutelusid Soomes. Aastast aastasse korratakse

samu valeväiteid, ilma et neil oleks mingit faktilist alust.

Olen mõelnud, kui erinevalt inimesed regulatsioonile

reageerivad. Kes on näinud bussis või rongis suitsetajat?

Aga kas keegi on näinud ühistranspordis purjus tülinorijat?

Esimesele küsimusele saab vastata ainult eitavalt, kuid

teine saab pea igaühelt jaatava vastuse. Miks aktsepteeritakse

ranget regulatsiooni tubaka puhul, kuid alkoholi

puhul mitte?

Või kuidas on liiklusega? Piirangute ja kontrolli tõttu on

liiklussurmade arv alla veerandi halvimate aastate näitajast,

kuigi liiklust on märksa enam. Soomes oli tunamullu ca 250

Nii liiklus kui ka alkohol on seotud üksikisiku vabaduse

ja isikliku naudingu tunnetusega. Kihutavad autojuhid ei

ole põhjus, miks kaotada kiiruspiirangud. Liiklusest saadav

ühiskondlik kasu on palju käegakatsutavam, alkoholi

negatiivne mõju aga tohutu. Varjukülgi hoitakse ära regulatsiooniga,

kuid alkoholipoliitika puhul seda miskipärast

ei tehta.

Mõtlemist ja tegutsemist mõjutab aja vaim, Zeitgeist. Tegemist

on ebateadusliku ja raskesti tabatava nähtusega, mida

võib siiski märgata kõikjal. 1970. aastatel soosis aja vaim

suuri süsteeme, koondumisi ja regulatsiooni. Järgmise kümnendi

trendid olid hajusad süsteemid ja

regulatsiooni vähendamine. Regulatsioon

on poliitika, sest ärisektorit kontrollivad

seadused ja rahvusvahelised lepingud.

Toimuvat näib pendelliikumine. Läheb

regulatsioon liig kaugele, järgneb paigalseis.

Euroopas räägiti euroskleroosist.

Lõppes liigne regulatsioon, seejärel lammutati

1980ndate keskel nõiaväel monopolid

ning maailma eri paigus loodi

uut moodi detsentraliseeritud süsteemid.

Kas pendel on nüüd valmis taas teise suunda liikuma?

Andmevahetuse ja telekommunikatsiooni tohutu kasv tuleneb

ainulaadsest nähtusest, regulatsiooni vähenemise

ja tehnoloogilise revolutsiooni koosmõjust. Need kaks ei

lange enam iseenesest kokku. Digirevolutsioon jätkub ja

võtab üleilmse tööstusrevolutsiooni mõõtmeid, mis, nagu

ajalugu on näidanud, kordub umbes iga saja aasta tagant.

Regulatsioon tekitab ka poliitilisi tundeid. Varem pooldasid

konservatiivid tugevat riiki ja selgeid eeskirju, liberaalid aga

üksikisiku vabadust. Nüüd tahavad konservatiivid regulatsiooni

vähendada ja üksikisiku valikuid suurendada. Hea

ühiskond eeldab piirangute ja vabaduse vahelist tasakaalu.

Martti Häikiö on Soome ajaloolane ja kirjanik ning Wilfried

Martensi Keskuse akadeemilise nõukogu liige. Viimase

kümne aasta jooksul on ta avaldanud kuus kogumikku, mis

käsitlevad telekommunikatsiooni erinevaid aspekte ja nende

koosmõju innovatsiooni, reguleerimise ja äri valdkonnas.


UUSDESPOOTIAD – KAS DEREGU​LEERIMINE

ON VAHEND VÕI EESMÄRK?

20 aastat tagasi valitses Euroopas ja tegelikult kogu demokraatlikus

maailmas justkui Fukuyama-järgne ekstaas. Kõik

olid rõõmsad ajaloo peagi läheneva lõpu üle: kohe-kohe

valitseb kogu maailmas liberaalne demokraatia ja kaitse

järele pole enam vajadust. Nüüd, 20 aastat hiljem, on illusioonid

hajunud, kuid Fukuyama loodud demokraatliku

Lääne eneseillusioonist pole me ikka veel üle saanud.

Me tegutseme globaalse konkurentsi tingimustes. Isegi

veel seitse aastat tagasi valitses arvamus, et konkurents

ei ole nullsumma mäng, vaid vastastikku rikastav protsess,

milles me võidame nii palju, kui me konkureerime. Aga kui

üks konkurentsis osaleja käsitleb ja kasutab kogu protsessi

nullsumma mänguna, muutub kogu selle protsessi

loogika konkureerimiseks kõige piiratumate ressursside

pärast.

Professor John Keane on öelnud, et režiimid,

millega me praegu kõige teravamalt

konkureerime, on uusdespootiad.

Ta vastandab neid tavapärastele autoritaarsetele

režiimidele. Uusdespootiaid

iseloomustab asjaolu, et nad eeldavad

oma elanikkonnalt vähemalt mingit konsensust.

Uusdespootlik režiim valitseb Venemaast Katarini,

Valgevenest Aserbaidžaanini ja Hiinast Kasahstanini.

Erinevalt varasematest totalitaarsetest režiimidest ja klassikalistest

autoritaarsetest režiimidest iseloomustab neid

keskvalitsuse tahte ja majandusharude dereguleerimise

peen kombinatsioon.

MANTAS ADOMENAS

LEEDU SEIMI LIIGE

Kõige paremini on dokumenteeritud muidugi nn Hiina

ime. Deregulatsiooniga vallapäästetud majandusliku

potentsiaali abil tugevdatakse riigi suutlikkust tegutseda

üleilmses poliitikas keskselt ja strateegiliselt ning leida

uusi turge ja uusi mõjuredeleid. Seega iseloomustab uusdespootiaid

mitte majandusvabadus, vaid üldine riigipoolne

majanduslik kontroll.

Tulemuseks on riigi majandustegevus, mis suudab kasutada

ja ekspluateerida vabaturuelementidega konkurentsivõime

ja kasvu eeliseid ning samal ajal kasutada majandust

poliitilistel ja geopoliitilistel eesmärkidel. Seda näeme nii

Hiinas ja Venemaal, aga ka näiteks Aserbaidžaanis, mille

puhul on tegemist n-ö klassikalise uusdespootiaga.

Tegemist on väljakujuneva alternatiivse mudeliga. Me arvame,

et need režiimid on tagurlikud autoritaarsed riigid,

mis ühel päeval saavad paratamatult demokraatlikuks,

kuid nemad end nii ei näe. Nad arendavad valitsemise,

majanduse juhtimise, poliitilise kontrolli, meediapoliitika ja

SUUREM OSA MAAILMAST KIIDAB

HEAKS REŽIIMID, MIS ESITLEVAD END

JÄRGMISE SAMMUNA DEMOKRAATIA

PROBLEEMIDELE.

isegi ajaloolise mälu mudelit, mis seab end alternatiiviks

demokraatlikule Läänele.

ong>Kuiong> loete Hongkongi demokraatlikke ajalehti, võite üllatuda,

kui palju ruumi pühendatakse demokraatliku Lääne

küsimustele ning arutatakse selle kitsaskohti, puudusi ja

sisemisi vastuolusid. See meenutab mulle endist Nõukogude

Liitu, kus ma üles kasvasin ja kus pühendati sama palju

ruumi tollase demokraatliku Läänega vaidlemisele. Erinevus

on selles, et tol ajal pühendati ka Läänes sama palju

energiat ja ruumi põhjendusele, mis Lääne demokraatliku

kapitalismi mudel on parem kui totalitaarsed alternatiivid,

uusdespootiad – kas dereguleerimine on vahend või eesmärk?

Mantas Adomenas

nt Hiina või Nõukogude kommunism.

PEAME TAASTAMA NARRATIIVI

MAJANDUSLIKUST JA SOTSIAALSEST

VABADUSEST JA DEREGULATSIOONIST

KUI LÄÄNE ÜHISKONNA TUGEVAST,

MITTE NÕRGAST KÜLJEST.

Tänapäeval seisneb erinevus selles, et kuni uusdespootiad

– Venemaa, Valgevene – on olemas, vaidlevad nad selle üle,

miks Lääne demokraatia ei toimi. Miks see on kriisis, miks

tal on alati uusi õnnetusi selliste riikide näol nagu Kreeka,

miks meie ühiskondades käärib rahulolematus ja pahameel,

miks toimub moraalne allakäik jne. Ühesõnaga –

käib pidev arutelu selle üle, miks uusdespootia on parem

ja kuidas see lahendab demokraatia tekitatud probleemid.

Aga erinevalt mõnekümne aasta tagusest ajast ei ole Läänes

enam arutelu selle üle, et meie mudel on oma puudustele

vaatamata teisest pakutavast parem. Me suhtume

oma üleilmsetesse konkurentidesse endiselt kui ajaloolistesse

vigadesse, mille ajalooline paratamatus ja progress

iseenesest ära silub nagu kortsud riides ja mis lõpuks saavad

demokraatlikeks.

Nemad ise aga näevad end olevat järgmises arenguetapis.

Nad näevad palju vaeva, et luua ideoloogilist diskursust,

mis õigustab, miks nende deregulatsiooni mudel on parim

regulatsioon. Regulatsioon on muidugi fiktiivne. Kõik

majanduslikud ja sotsiaalsed vabadused on vaid nii suured,

kui seda võimaldab riigirežiimipoolne lõplik kontroll, olgu

see siis Putini või Lukašenka režiim või Pekingi keskkomitee.

Tegemist on fiktsiooniga, kuid seda kasutatakse uue

sammuma, uue mudelina, et näidata, et meil on vastus

Lääne tõbedele.

Ei maksa unustada, et üle poole (ja rahvastiku järgi isegi

suurem osa) maailmast kiidab heaks režiimid, mis esitlevad

end järgmise sammuna demokraatia probleemidele.

Režiimides, mis peavad end kõrgemaks, arenenumaks ning

mis suudavad kasutada kõiki Lääne innovatsioone ja leiutisi,

nagu näiteks meedia kontrollimine, et Läänest tulevaid

väärtusi maha suruda.

Iga kord, kui Ida-Ukrainas on uus teravnemine ja Lääs sellele

ei reageeri, tõendab see neile režiimidele, et Lääne

vaba maailm ei suuda õigesti reageerida ning oma väärtusi

ja mõjusfääri kaitsta. Ta kaotab nullsumma mängu. Tegemist

on võimsa argumendiga meie vastaste käes, et nemad

on õigel teel ja meie valel.

ong>Kuiong> vaatame, mis on praegu toimumas ELis, eriti näiteks

Kreekas, on suur kiusatus mobiliseerida

poliitiline tahe, et lõpetada deregulatsioon.

ong>Kuiong>d see oleks antud olukorras

täiesti vale samm. Meil on kiusatus minna

sama teed, püüdes üle reguleerida ja

mobiliseerida poliitilist tahet, et ravida

peaaegu ravimatuid majanduslanguse

juhtumeid ja valitsuse kulutuste lõhet.

Lahendus on pigem selles, et me peame

taastama narratiivi majanduslikust

ja sotsiaalsest vabadusest ja deregulatsioonist kui Lääne

ühiskonna tugevast, mitte nõrgast küljest. Peame otsima

dereguleerivat režiimi, mis võimaldab poliitilisel tahtel väljenduda

demokraatlikult.

Ainult siis saame sõnastada sidusa narratiivi selle kohta,

miks Lääne demokraatlik süsteem on siiski ja vaatamata

kõigile oma nõrkadele külgedele ülimuslik ja saavutab pikas

perspektiivis võidu oma ebademokraatlike alternatiivide

– uusdespootiate – üle.

Mantas Adomenas on poliitik ja õppejõud ning alates

2008. aastast valitud Leedu Seimi, kus tegeleb peamiselt

hariduse, julgeoleku ja välispoliitika teemadega. Ta on ka

Seimi Inimõiguste Komitee aseesimees.


DEREGULEERIMINE – EESTI VÕIMALUSED

JA VAJADUSED

dereguleerimine – eesti võimalused ja vajadused

VEIKO LUKMANN

gevdada valitsust kui kollektiivset organit. Ministrid

peaksid eelkõige olema valitsuse liikmed, kes suunavad

ministeeriumide tegevust ning teostavad järelevalvet

poliitiliste täideviijate, mitte ministeeriumiametnike

üle.

3. Eestil on rangelt kalendripõhine eelarve. Nagu pikaajaline

kindlustunne, nii puudub ka sisuline aruandlus

eelarve täitmise üle. Kasutusele tuleb võtta tulemusvõi

programmipõhine rahastamismudel vähemalt

3–5 aasta plaanis.

ong>Kuiong> Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, oli meil 26 ministeeriumi.

Riik alustas uuesti uue põhiseaduse kui riigi seadusandliku

aluse vastuvõtmisest. Järgmine ülesanne oli luua

või ümber kirjutada nõukogudeaegsed õigusaktid, mis

sobiks avatud, suveräänsele, demokraatlikule ja vaba turumajanduse

põhimõtetele rajatud riigile. Sellel tormilisel

perioodil suleti palju ebavajalikke asutusi ning tühistati või

muudeti ebavajalikke regulatsioone.

Nüüd, 25 aasta hiljem, aastal 2014, on Eestil 11 ministeeriumi.

Eesti oli esimene riik maailmas, mis võttis edukalt

vastu lihtsa ühtse maksumääraga tulumaksusüsteemi ning

tänaseks on Eesti eeskuju järginud ka paljud teised riigid.

Eesti võttis 2001. aastal kasutusele e-valitsuse, mis on

edasi arenenud hästikorraldatud, läbipaistvaks ja tõhusaks

e-ühiskonnaks.

ong>Kuiong>d olukord on muutunud ka teises suunas. Bürokraatial,

eeskirjadel ja seadustel on kohutav komme mitmekordistuda

ning see on muutunud tõsiseks probleemiks. ong>Kuiong>das

vähendada aastate jooksul kasvanud halduskoormust, mis

jätkab kasvamist, kui seda ei peatata?

Protsessi suunavad mitu kitsaskohta:

1. Eesti ei ole suutnud edukalt rakendada haldusterritoriaalset

reformi. Selle aasta alguses oli Eestis 215

kohalikku omavalitsust, mida on liiga palju. Paljud väikesed

omavalitsused on suhteliselt vaesed ega suuda

osutada piisaval tasemel avalikke teenuseid.

2. Avaliku halduse koormus majandusele ja kogu elanikkonnale

kasvab pidevalt. „Riiki“ on üha rohkem ja

eeskirjade arv suureneb kogu aeg. Inimesed näevad

seda bürokraatia kasvuna.

VEIKO LUKMANN

IRL-I VÄLISSEKRETÄR

3. Probleemiks on killustumine ehk riigi parem käsi ei

tea, mida vasak käsi teeb. Avaliku sektori organisatsioone

on Eestis kokku üle 3300.

4. Strateegilise planeerimise nõrkus on tekitanud elujõuliste,

pikaajaliste, omavahel ühendatavate ning

samale eesmärgile suunatud sektoriüleste tegevuskavade

puuduse.

5. Halduskulud kasvavad ning Eesti kasutab riigi juhtimiseks

üha rohkem Euroopa Liidu vahendeid, mis ei ole

pikas perspektiivis jätkusuutlik.

Valik ideid, mille abil saaks Eesti riigi dereguleerimise ja

ümberkorraldamise teel pikaajaliselt jätkusuutlikumaks,

tõhusamaks ja ratsionaalsemaks muuta:

Riigikogu

1. Paremad alatised komisjonid suurendaksid Riigikogu

professionaalsust. On tehtud ettepanek vähendada

Riigikogu liikmete arvu 101-lt 71-le ning kasutada

vabanevat raha ja ruumi alatiste komisjonide nõustajate

arvu kahe- või mitmekordistamiseks.

2. Riigikogu staatus tugevneks institutsiooniliste rahvahääletuste

reguleerimisega ning rahvahääletuste

paindlikuma kasutamisega parlamendimenetluses.

Vabariigi Valitsus

1. Ametkondliku killustatuse vähendamiseks tuleb tu-

2. Riigiasutusi, sealhulgas ministeeriume, peaks olema

võimalik restruktureerida valitsuse määrusega ning

ministeeriumide tugiteenused tuleks võimalikult suurel

määral ühendada. Ergutada tuleks ametnike roteerumist

eri asutustes. Juhtimistasandite arvu tuleb

vähendada ning allesjäänud juhtimistasandid peavad

olema põhjendatud.

3. Peaministril peaks olema õigus anda valitsuse liikmetele

korraldusi.

Kohalikud omavalitsused ja piirkondlik juhtimine

1. Paljudel kohalikel omavalitsustel napib nende väiksuse

tõttu raha ja pädevust ning seetõttu ei suuda

nad tihti vajalikke teenuseid osutada. Enamik kohalikke

omavalitsusi sõltub keskvalitsuse toest ning

neil puudub piisav sõltumatu tulubaas. Selle olukorra

parandamiseks tuleks jõuliselt vähendada kohalike

omavalitsuste arvu ja viia läbi finantsreform.

2. Enamiku väiksemate omavalitsuste puhul ei ole praegune

kahetasandiline poliitiline juhtimine elujõuline.

Selle asemel tuleks linna- ja vallavalitsused asendada

poliitilise nõukoguga, mida juhib direktor. Siis jääks

poliitiline juhtimine linnavolikogule koos komisjonide

esimeestega.

Riigi rahanduse ümberkorraldamine

1. Eesti riigi rahanduse tugevus tuleneb aastakümnete

jooksul rakendatud finantsdistsipliinist. Siiski on kõik

arengupoliitika eesmärgid allutatud eelarvepiirangutele

ning pidevalt on kasvanud ka sõltuvus ELi-poolsest

rahastamisest. Nii ei saa jätkata.

2. Avaliku sektori kulude rahastamist tuleb sõltumatult

analüüsida ning selgelt sõnastada poliitilised valikuvõimalused

jätkusuutliku eelarvepoliitika teostamiseks.

4. Riigi eelarvestrateegiat koostatakse nelja-aastase

tsüklina, kuid praktikas on see dokument osutunud

ebatõhusaks, sest puudub õige strateegilise planeerimise

aspekt. Riigieelarve strateegia peaks olema seadusega

kehtestatud poliitiline alusdokument.

Üldjuhtimine

1. Eesti elanikkond, eriti aga tööealine elanikkond, väheneb,

samas kui avaliku sektori töötajate arv kasvab.

Avaliku sektori töötajate arvu saab ja peab oluliselt

vähendama ja tõhusust suurendama.

2. Viimastel aastatel on vastu võetud suurel arvul vähese

mõjuga eeskirju, mis käsitlevad väiksemaid probleeme

ja mille peamine tulemus on olnud bürokraatia

kasv. Tuleb käivitada laiaulatuslik parlamendimenetlus,

et luua bürokraatiat vähendav õiguskultuur.

3. Riigiettevõtete üldjuhtimine on ülemäära politiseeritud

ja läbipaistmatu. Riigiettevõtete juhtimist tuleks

hallata ühe keskse haldusettevõtte kaudu, mille nõukogu

liikmed peaks valitsuse ettepanekul määrama

Riigikogu. Riigiettevõtete nõukogud tuleks depolitiseerida.

4. Loodetavasti viiakse kauaoodatud riigireform lõpuks

ellu ning jõutakse juba konkreetsete tulemuseni

enne 2018. aastat.

Veiko Lukmann on Isamaa ja Res Publica Liidu välissekretär,

kellel on aastatepikkuse rahvusvahelise suhtlemise

tulemusena kujunenud laiapõhjaline kogemus ja suhetevõrgustik

mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopas ja kaugemalgi.

Veiko on õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja on

praegu lõpetamas Tallinna Tehnikaülikoolis rahvusvaheliste

suhete õpinguid.


HALDUSKOORMUS VÕIB MOTIVATSIOONI TAPPA

FOOKUS PROJEKTILT TULEMUSELE

LIIA LUST

KÜLALIIKUMISE KODUKANT JUHATUSE LIIGE

PATRIC RANG

KONSULTANT

Minu tütar töötas 3 kuud Aserbaidžaanis vabatahtlikuna

ühes väikelinna MTÜs. Sealne süsteem on üles ehitatud

nii, et MTÜd saavad küll projekte kirjutada ja raha taotleda,

aga projektide elluviimisel peab kõik arved kinnitama

rahandusministeerium. Nende 3 kuu jooksul, mil mu tütar

seal oli, ei kinnitatud ühtki arvet. Küsisin siis: mis sa seal

tegid? Tütar vastas: kirjutasin uusi projekte, mille raha me

jälle kasutada ei saanud.

Nii et kui sedapidi vaadata Eestit ja siinseid regulatsioone,

siis ega need nii hullud ei olegi. Me oleme külaliikumisega

ligi 20 aastat tegutsenud ja selle ajaga palju asju ellu viinud

ning muutunud elujõuliseks hoolimata bürokraatiast või

ka tänu bürokraatia abile.

ong>Kuiong> vaadata numbreid, siis kogukondlikke organisatsioone

on Jõgevamaal äriregistri andmetel ca 300. Tõsi – kõik nad

ei ole väga aktiivsed. Aga tänavu läbi viidud uuringust selgus,

et meie maakonnas on eelmisel rahastusperioodil MTÜde

poolt ellu viidud projekte 5,39 miljoni euro eest. See on

raha, mis on piirkonda toodud. Ja kui selle juurde arvata

omaosalus 10–15%, teeb see kokku juba 6 miljonit eurot.

Rahanumbritest sisulise pooleni jõudes juhin tähelepanu

riigihangete seadusele. Seadus on kehtinud pikalt, kuid

viimasel ajal on hakatud riigihangete seadust tõlgendama

nõnda, et sisuliselt peavad ka MTÜd hakkama oma projektide

elluviimiseks läbi viima täiemahulisi riigihankeid.

Külaliikumine Kodukant on selle pärast mures, see on

tekitanud ka kogukondlikes ühendustes peataoleku, kuid

ühtseid seisukohti veel välja kujundatud pole. Lahendus

peab sündima kogukondade ja riigi koostöös.

Võib-olla on probleemiks ka see, et üldsusele on kohati

jäänud mulje, et külaseltsid ongi vaid külakiikede ehitajad.

Tõsi on see, et kui külaliikumine 15 aastat tagasi hoogu

hakkas koguma, siis alguse saigi see külakiikede ehitamisest.

ong>Kuiong>d praegu viivad need MTÜd sageli ellu mastaapseid

projekte ja hoopis teise mõõtmega tegevusi. Ja projektide

mahud on sellised, et kui mainitud põhimõtet rakendatakse,

tulebki hakata täiemahulisi riigihankeid läbi viima.

See koormus aga võib nii sisuliselt kui ka tehniliselt paljudel

MTÜdel üle jõu käia. Meil tõesti ei ole kogemusi ja

oskusi selle valdkonnas. Enamik kogukonnaaktiviste tegutseb

vabatahtlikuna ja panustab liikumisse oma vaba aega

ning kui tekivad sellised takistused ja lisakohustused, on

meil põhjendatud hirm, et inimeste motivatsioon kipub

kaduma.

Halduskoormus suureneb, aga vähemalt seni ei ole me

kuulnud, et selle koormuse kandmisel MTÜsid kuidagi

ka aidatakse. Samuti on küsitav, kas tegevuste kvaliteet

sellega kuidagi paraneb. Küll aga võib kindlasti lubada, et

taotluste kokkupanemise aeg muutub pikemaks, samal ajal

kui taotlusvoorud ise on avatud suhteliselt lühikest aega.

Üks võimalik lahendus on muuta riigihanketeenuste läbiviimine

MTÜde jaoks projekti ettevalmistava osana abikõlblikuks

tegevuseks. Ning kindlasti soovime vähemalt

esimestes taotlusvoorudes riigilt täpsemaid määratlusi,

millistel juhtudel ja kuidas täpselt riigihangete nõuded

MTÜdele ikkagi laienevad.

Liia Lust on Eesti Külaliikumine Kodukant juhatuse liige

ja üks Kamari külaelu edendajaid. Ta on ka Põltsamaa

vallavolikogu liige ning Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse

juhatuse esimees. Liia on hästi kursis kõige sellega, millega

puutuvad oma kodukandi elu eestvedajad kokku päevast

päeva.

Projekte defineeritakse tavaliselt kui mõõdetava eesmärgiga

ühekordselt planeeritud tegevuste kompleksi kindlaks

ajaperioodiks. Selle elluviimiseks kasutatakse projektile

eraldatud ressursse ja taotletakse spetsiifilisi tulemusi

vastavas tegevusvaldkonnas või sihtrühmas. Definitsioone

on teisigi, kuid mõte on sama: projekt on midagi ühekordset,

unikaalset, selgelt piiritletut.

Eurotoetuste kontekstis on see sõna aga algse mõtte

kaotanud ja muutunud pea vastupidiseks: rutiinseks tegevuseks,

mis kordab palju olnut, muudab vähe ja käib sissetallatud

rada. See aga pole hea.

Näitena võib tuua tööturusüsteemi, mis

on Eestis piisavalt hästi rahastatud. Muu

hulgas korraldatakse ka avatud projektivoorusid,

kus kõik lihtsurelikud – MTÜd,

äriühingud jms – saavad välja pakkuda

ideid töötute aitamiseks. See peaks olema

koht uute mõtete katsetamiseks, millegi

teistsuguse tegemiseks. Tegelikkus on

vastupidine – riik on täpselt ära reguleerinud selle, kui

mitu tundi on vaja üht koolitust, kui mitu tundi teist, kui

mitu päeva peab kestma üks või teine praktika. Projektist

on asi väga kaugel – see on täiesti rutiinne töö.

Formaalsuste ja vormistamise probleemid on selle kõrval

kõik ületatavad. See on uus kirjaoskus, sellest on saanud

eraldi tööstusharu. Mõneti on see ka mõistlik ja mõistetav,

see aitab selekteerida „kalastajad“, kes lihtsalt igaks

juhuks proovivad, kas saab rahale küüned taha.

Küll loovad asjatut segadust n-ö horisontaalsed nõuded

nagu sooline võrdõiguslikkus, IT, kohalik areng, infoühiskond

jne. Nii sünnivad olukorrad, kus kombaini ostmiseks

raha taotledes pean selgitama, kuidas see aitab kaasa soolise

võrdõiguslikkuse edendamisele. Osavad kirjamehed

valetavad sinna igasugust jama kokku, aga on seda vaja?

Hea lahenduseta probleemiks on ekspertide kasutamine

projektide hindajana. Kummaline, kuidas erinevad sama

valdkonna inimesed võivad sinu kirjutatut tõlgendada

täiesti erinevalt – ühelt saad hindeks 10, teiselt 2, kokku 6.

Mis hinnet projekt siis lõpuks väärt on, ei tea lõpuks keegi.

„PROJEKT“ ON OMA ALGSE MÕTTE

KAOTANUD JA MUUTUNUD VAATA

ET VASTUPIDISEKS: RUTIINSEKS

TEGEVUSEKS, MIS KORDAB PALJU

JUBA OLNUT.

Mida teha? Rakendusstruktuurid peaksid rohkem mõtlema

sellele, et nad on ellu kutsutud Eesti ühiskonda ja majandust

edendama, mitte pidurdama. Vaja on, et projekt

oleks sisuliselt kasulik, mitte kas paberid on korrektselt

vormistatud.

Lihtsaim viis selleks on minna üle riigihangete eeskujul

tulemuspõhisele rahastamisele. Hankel võtad tasu eest

kohustuse midagi ära teha. ong>Kuiong>das seda teed, ei ole primaarne.

Nii on võimalik, et üle antaksegi konkreetne tulemus,

mitte lihtsalt korrektselt vormistatud projektikaust.

Patric Rang on koolitaja ja konsultant, kes on nn eurotoetuste

temaatikaga kokku puutunud pea 15 aastat.

Patric on näinud protsesse väga erinevatest vaatenurkadest

– poliitikakujundajana Sotsiaalministeeriumis, toetuse

taotleja ja rakendajana Tööturuametis, aga ka taotluse

hindaja ja konsultandina.


KAS BÜROKRAATIDE VÕIMU SAAB KÄRPIDA?

PIIRANGUD PABERIL JA PEADES

JAANUS OTSA

EHITUSETTEVÕTJA

ULLA PREEDEN

PÕLVA MAAVANEM

Öeldakse, et kui milleski võib tänapäeval üldse kindel olla,

siis on need surm, maksud ja bürokraatia. Surmaga on nii,

nagu ütlevad mu juudi sõbrad: for a long term we are

long dead. Tegelikult tänu teaduse ja arstiteaduse arengule

see kogu aeg muidugi nihkub vaikselt kaugemale.

Maksudega on üks huvitav asi: nende maksmise õigus on

u 99%-l inimestest. Võimalus neid mitte maksta on väga

rikastel ja kõigil neil, kes on võimu juures. Tuletan meelde

lugupeetud ettevõtjat Warren Buffetit, kes rääkis pikalt

maksude maksmisest ja kui pärast arvutati, mida tema

maksab, siis selgus, et tema ei maksa tegelikult mitte midagi.

Tänaseks on asi veel paranenud, nii et ka lihtsatel inimestel

on seadusest tulenevalt võimalus mitte maksta makse.

See täiesti legaalne ja isegi eetiline, sest nii palju, kui mina

mäletan, siis nendes ettevõtetes, kus mina olen töötanud,

on need asutatud omanikele kasu toomise eesmärgil.

Et maksimeerides kasumit, tuleb optimeerida makse.

Näiteks Lätis on selline maksukeskkond, kus väga lihtsa

skeemi järgi dividendide pealt makse maksta ei ole vaja –

maksumäär on null! Mulle sobib.

Bürokraatiaga on lugu hoopis teine: see on invariantne.

Nii palju, kui mina olen aru saanud, on sellest raske jagu

saada ja see on kogu aeg kasvav. Miks see kõik on niimoodi

läinud või nii on? Kõige suurem põhjus on demokraatias.

Seesama, mille kohta Tony Blair mõni aeg tagasi

Newsweekile intervjuud andes ütles, et ta ei tööta enam.

ong>Kuiong> me läheme tagasi ühe minu lemmikpoliitiku Winston

Churchilli juurde, kes ütles, et demokraatia on ebaefektiivne,

aga midagi paremat ei ole, siis Churchilli demokraatia

mudeliga olen ma täiesti nõus. Demokraatia aga on

koos meiega viimase 60 aasta jooksul arenenud selliseks,

et ta tõepoolest enam ei tööta, vaid sünnitab bürokraatiat,

ja see pärsib arengut.

Teine asi, mis mulle Euroopa puhul on täiesti arusaamatu,

on see, et kust on tulnud väärkujutelm ees ootavast õnnest,

arengust, edust? ong>Kuiong> me küsime nt meie põhjanaabrite

käest, kuidas teil läheb? Rauhallisesti. Lätlaste käest: normalno.

Kõik räägivad nii, et kogu edu saladus on stabiilsus.

Ma võin teile täiesti kindlalt öelda, et see on stagnatsioon.

Nii see on.

Kolmandaks oleme me muidugi ise süüdi, põhiliselt mehed.

ong>Kuiong>das? Hommikul need, kes lähevad tööle, teevad

oma tööd 9.00–18.00 nii, nagu ülemus ütleb, ja 18.00–9.00

nii, nagu naine ütleb. Iseenesest ei ole selles midagi halba,

aga tulemus on see, et oma peaga enam ei mõtle. Ja see

on halb.

Mis meil siis üle jääb? Mõtlesin kaua, kas meil üldse mingit

võimalust on. Sõnastasin selle nii, et tuleb seada mingid

jõukohased eesmärgid, et üritada bürokraatiat ära kasutada.

Seejuures tuleb arvesse võtta seda, mida on öelnud

minust palju targem mees – andku Jumal mulle jõudu

muuta asju, mis minu võimuses, kannatlikust taluda neid,

mille muutmine pole minu võimuses, ja tarkust neil kahel

vahet teha. ong>Kuiong> ma seda 23aastaselt teada sain, muutis see

minu elu.

Jaanus Otsa on juhtinud mitmeid ehitus- ja kinnivarasektori

ettevõtteid, muu hulgas Irest Ehitus, Skanska Eesti

ja Astlanda Eesti OÜ. Ta on Eesti Ehitusettevõtjate Liidu

juhatuse liige ja Eesti Suurettevõtjate Assotsatsiooni juhatuse

liige. Jaanus teab, mida ettevõtjad ootavad ning mis

neil meele mõruks teeb.

Maavanema töös on kaks peasuunda – riigi poliitika elluviimine

ja maakonna arengu eest seismine. Aeg-ajalt kipuvad

need põrkuma, aga kui kohaliku tasandi eest ei seisa, tekib

küsimus, milleks maavalitsusi üldse vaja on. Maavanem tegutseb

enamasti vahendaja rollis, et leida tasakaalu nende

kahe pooluse vahel.

Nii et kui vaadata bürokraatiat justkui masinavärgi seest,

tekib palju asjatut närvikulu just pisikestest ootamatutest

detailidest. Näiteks ühe projekti aruandluse pidime mõnekuise

vahega esitama kolm korda, kuna eelmine ametnik

oli lahkunud ja koos temaga ka kirjavahetus ja kogu teadmine

KUI EUROOPA KOMISJONI

ESINDUSELE ARUANNET SAATES

PEAN MITMESAJALE LEHEKÜLJELE

VEEL KORD ALLKIRJA PANEMA, KIPUB

SEE ÜKS MUGAV DIGIALLKIRI SELLE

KÕRVAL KAHVATUMA.

meie projekti kohta. Uus ametnik arvas, et tema neid dokumente

kusagilt arvutitest otsima ei hakka ja lihtsam oleks

uuesti saata. Tundis ebaloomulik, aga muud ka üle jäänud.

Teine näide on seotud meie e-riigiga – ühelt poolt on väga

mugav, et allkirjastan kõik dokumendid ühekorraga digitaalselt.

Aga kui Euroopa Komisjoni esindusele aruannet

saates pean mitmesajale leheküljele veel kord allkirja panema,

kipub see üks mugav digiallkiri selle kõrval kahvatuma.

Ja nii juhtub mitu korda aastas! Tore on muidugi oma

allkirja harjutada, kuid parema meelega kasutaks tööaega

kuidagi mõistlikumalt.

Puutun väga tihedalt kokku ka kohalike omavalitsustega.

MTÜde poolt on lootus, et ehk just sealt saab kaitset ja

tuge järjest suureneva bürokraatialaviini vastu, aga reaalsus

on see, et paljudel juhtudel peavad ka nemad raha

tagasi maksma, sest pädevat tööjõudu seal lihtsalt napib.

Seega võib hõlpsasti juhtuda, et ei olegi seda osapoolt,

kelle poole pöörduda.

Sageli ei aita aga ka pädev tööjõud, sest reeglid on tehtud

nii, et terve mõistusega neist läbi ei pääsegi. Möödunud

nädalal puutusin kokku meie piirkonna kitsekasvatajaga,

kes tahtsid PRIAst taotleda raha maaelu mitmekesistamise

meetmest. Seni olid nad müünud

kitsepiima ja teinud ka ise käsitööna

juustu ning tahtsid oma ettevõtet edasi

arendada. Taotlust esitades selgus aga,

et toetatakse ainult tootmist – juustu

tootmine on aga juba töötlemine ning

tuligi toetusest suu puhtaks pühkida.

Nii et kui vaadata nende näidete pealt

tulevikku, siis peamine ootus on, et

reeglid ja dokumendid võiksid olla arusaadavad

ka mittejuristidele. Ja riigis

tervikuna võiks mõelda sellele, kuidas võidelda rohkem

omade eest ja seista selle eest, et Euroopast tulenevad

regulatsioonid võimalikult hästi enda jaoks ära kasutada.

Ulla Preeden Põlva maavanem, kes on varem töötanud

teaduri kui ka õppejõuna. Oma tänases ametis on

ta eesmärgiks seadnud tasakaalu leidmise riigi ja kohaliku

omavalitsuse tasandi suhtluses, koostöös ja arendustegevustes.

Olulisemad valdkonnad maaelu säilimiseks on ennekõike

seotud hariduse ja ettevõtluse väärtustamisega.


KINDEL PARTNER VÄHENDAKS SEGADUST

SILVI KRUUSENVALD

REISIBÜROODE LIIDU JUHATUSE LIIGE

Eestis on praegu üle 400 reisiettevõtja. ong>Kuiong>d väikeettevõtted,

nagu me oleme, oleme jäänud eri ametkondade

vahele, sest meie turismimajanduses puudub valdkonnaga

tegelev ametkond. Me oleme nagu kõigi ministeeriumide

tõmbetuules – tuleb uus ametnik, tulevad uued nõuded.

ong>Kuiong> me arvestame sellega, et Eestis üldse on u 80% väikeettevõtted,

siis me leiame, et need vajavad riigi toetust

ja abi, et nendes seaduste rägastikus, ELi direktiivides ja

normides ellu jääda.

Näiteks ei ole me riigiga suutnud viie aasta jooksul selgeks

vaielda ühtainsat terminit: reisipakett. Seaduse järgi

koosneb see erinevatest samaaegsetest reisiteenusest,

mis on müüdud ühtse hinnaga. Viimasel ajal aga tahetakse

selle mõiste alla lugeda aga ka see, kui inimene ostab eraldi

lennupileti ja paari kuu pärast, kui ta avastab, et tal ei ole

aega hotelli otsida, palub seda teha bürool. See ainus sõna

tekitab probleeme väga paljudele firmadele.

Keeruline on olukord ka tagatistega. Loomulikult peab

klientidel olema kindlus, kuid tagatiste seadmise protseduurid

ja loogika tuleb üle vaadata. Selleks, et seada tagatis,

on täna sisuliselt kaks võimalust: 1) kui firmal on olemas

vabad vahendid, siis saab need panna panka, kuid see

maksab päris palju; 2) juhatuse liige või omanik seab oma

isiklikule kinnisvarale hüpoteegi. Samas on reisiettevõtjad

väga haavatavad: maavärinad, vulkaanipursked, riigipöörded

jne. Sellisel juhul vastutame reisil olevate klientide ees

oma isikliku varaga. Minu isiklik maja on ohus, kui pean

loodusõnnetuse piirkonnast inimesed ära tooma.

ong>Kuiong> aga vaadata direktiive, mis on praegu kehtivad ja vastuvõtmisel,

siis ennustan, et uute meie valdkonna direktiivide

vastuvõtmisega kaovad enamik reisibüroosid Eestist

ära. Mitte seetõttu, et meid vaja ei oleks, vaid seetõttu,

et seadustega seatakse meile sellised nõuded, mida me

ei ole enam võimelised täitma. Spetsialistid on arvutanud,

et Eestisse võib sellisel juhul jääda 6–7 suuremat bürood

ja kahjuks need ei ole enam Eesti kapitalil põhinevad, vaid

suured välismaa firmad. Uue direktiiviga muutub meie töö

praktiliselt võimatuks.

Täna on reisibürood nagu Hunt Kriimsilmad oma 10

ametiga ning peame oskama vastata väga erinevatele küsimustele

alates dokumentidest ja kindlustusest, lõpetades

tervislike probleemidega. Näiteks üks isa, kes sõitis perega

Tuneesiasse, uuris, kas lapsed, kel on kassi- ja koeraallergia,

tohivad sõita kaameliga. Me ei oska sellistele küsimustele

vastata, kuid seaduse järgi see kohustus meil on.

Kurioosumeid on veelgi – ühe seaduse järgi peame kliendile

andma infot reisikindlustuse kohta, samas tuli hiljuti

välja, et kuskil on ka mingi teine seadus, mis seda keelab.

Üks nõuab, teine keelab – mille järgi siis toimida?

Seetõttu on vajalik panna riigi tasandil senisest selgemalt

paika vastutus valdkonnaga tegelemise eest. Meil on vaja

üht ametkonda või kasvõi üht konkreetset osakonda majandusministeeriumis,

kuhu jookseksid kokku kõik meil

praegu kehtivad seadused ning kes paneks need omavahel

kooskõlla.

Silvi Kruusenvald Reisibüroode Liidust töötab turismisektoris

alates 1999. aastast. Ta on alustanud reisiedendaja

ja projektijuhina, juhtinud reisibürood ning viimastel

aastatel tegutsenud oma perefirmas „Fantaasia Reisid“

tegevjuhina. Silvi on turismis töötatud aastate jooksul näinud

nii tõuse kui ka mõõnasid ning teab, kuivõrd haavatav

on turismimajandus.

Koolituskeskus Pro Patria on vabatahtlik ühendus ja mõttekoda, mis asutati 1995. aastal.

Pro Patria tegevuse põhisuundadeks on parempoolse rahvusliku maailmavaate, avatud

majanduse ja ühinenud Euroopa ideede levitamine. 20 tegevusaasta jooksul on korraldatud

sadu arutelusid, koolitusi, konverentse ja muid üritusi, antud välja kaheksa raamatut

ning oldud väärikaks partneriks teistele Euroopa parempoolsetele mõttekodadele. Koostöös

Tunne Kelami bürooga annab Pro Patria koolituskeskus välja välispoliitika ajakirja

Maailma Vaade.

Alates 2009. aastast on Pro Patria Koolituskeksus Wilfried Martensi nimelise Euroopa uuringute

keskuse liige. Keskus on asutatud 2007. aastal ning on Euroopa Rahvapartei (ERP)

ametlik mõttekoda, mille eesmärgiks on panustada nii avalikkuse kui ka Euroopa kodanike

teadlikkuse kasvu Euroopa integratsiooni arengust ning aidata otsustajatel ja arvamusliidritel

formuleerida uusi ja efektiivseid poliitilisi valikuid.

www.propatria.ee

Konrad Adenaueri Fond on Pro Patria Koolituskeskuse kõige kauaaegsem ja märkimisväärseim

koostööpartner, mille töö põhiprintsiibid on vabadus, õiglus ja solidaarsus. KAF

on Saksamaa Kristlik Demokraatlikule Liidule lähedal seisev poliitiline fond, mis tegutseb

Eestis alates 1993. aastast.

Kommunikatsioonibüroo

Cloud Media

Kommunikatsioon

Cloud Media


SISUKORD

ong>Kuiong> ong>kõverong> on banaan? 3

Tunne Kelam

Kuhu tõmmata piir? 5

Thomas Schneider

Kas bürokraatia vohamine on paratamatu? 6

Igor Taro, Marika Priske, Helir-Valdor Seeder

Dereguleerimise plussid ja miinused. 10

Martti Häikiö

Uusdespootiad – kas dereguleerimine on vahend või eesmärk? 12

Mantas Adomenas

Dereguleerimine – Eesti võimalused ja vajadused. 14

Veiko Lukmann

Halduskoormus võib motivatsiooni tappa. 16

Liia Lust

Fookus projektilt tulemusele. 17

Patric Rang

Kas bürokraatide võimu saab kärpida? 18

Jaanus Otsa

Piirangud paberil ja peades. 19

Ulla Preeden

Kindel partner vähendaks segadust. 20

Silvi Kruusenvald


BANAANID

www.propatria.ee

More magazines by this user
Similar magazines