VALEUUDISED

2 Florian Hartleb Valeuudised

3 

Florian Hartleb 

VALEUUDISED – 

kasvav oht 

liberaaldemokraatlikele 

riikidele 

TALLINN

4 Florian Hartleb Valeuudised 

Inglise keelest tõlkinud Margus Enno 

Keeletoimetaja: Hille Saluäär 

Kujundus: Tiina Sildre 

Trükk: Folger ART AS 

© Pro Patria Instituut, 2019 

ISBN 978-9949-9913-3-4 

INSTITUTE

5 

Sisukord 

SISSEJUHATUS 6 

Elisabeth Bauer 

KAHE TERAGA MÕÕK 8 

Trivimi Velliste 

1 SISSEJUHATUS: 12 

KAS VALETAMINE ON KROONILINE HAIGUS 

VÕI UUS NÄHTUS? 

2 VALEUUDISTE JA TÕEJÄRGSE 15 

POLIITIKA AJASTU 

3 SOTSIAALMEEDIA VÕIM 18 

4 TRADITSIOONILISTE INSTITUTSIOONIDE 

ALLAKÄIK JA POPULISMI TÕUS 27 

5 UUS MEEDIAMAASTIK 36 

6 VENE PROPAGANDA 39 

7 VALEUUDISED LÄÄNES 44 

8 KUIDAS KAMPAANIATES KÄITUDA 46 

9 VALIKUVÕIMALUSED: 

JÄRELDUSED ERAKONDADE JAOKS 49 

10 KOKKUVÕTE: 

KAS VÕIT ON VÕIMALIK? 53 

VIITED 61



Sissejuhatus 

Valeuudiseid võivad luua kõik. „Uudised“ on vaja vaid välja 

mõelda ja seejärel on vaja raha, et neid sotsiaalmeedia 

kanalites levitada. Sotsiaalmeedia kui uus ühiskondliku 

suhtlemise viis näib ühiskonnaelus osalemist soodustava 

vahendina, kuid on osutunud manipuleeritavaks ja filtreerimatuks. 

Info – nii tõese kui ka vale – massiline levitamine 

on muutunud väga lihtsaks. 

Cambridge’i sõnaraamatus on valeuudised määratletud 

kui „uudiste muljet jätvad, kuid väljamõeldud lood, mida 

levitatakse internetis või muudes meediakanalites ja mis 

on tavaliselt loodud naljana või selleks, et mõjutada inimeste 

poliitilisi vaateid“. Viimase aja arengut vaadates 

aga on asi naljast kaugel. USA presidendiks on saanud 

Donald Trump, Brexitiga on tõsi taga ning paljudes Euroopa 

riikides on tõusuteel paremja vasakpoolne populism.

7 

Veel mõni aasta tagasi valeuudiste sõna peaaegu ei 

kasutatud, aga nüüd peetakse seda nähtust liberaaldemokraatlikes 

riikides suureks ohuks. Meil on ilma hüsteeriasse 

või paanikasse langemata vaja ebatõdede ja desinformatsiooni 

suunatud levitamise probleemiga tegelda. 

Nn digirevolutsioon on jõudnud kriitilisse punkti: on selge, 

et digiteerumine muudab põhjalikult meie ühiskondi. See 

lahendamata probleem on sügavalt seotud sotsiaalmeedia 

tõusuga ning üldisemalt sellega, kuidas see kujundab ümber 

poliitilist kommunikatsiooni. Saksamaa kantsler Angela 

Merkel ütles kord ühes parlamendikõnes: „Meil on täna 

olemas valeveebisaidid, botid, trollid – asjad, mis taastekitavad 

end ise ja kinnistavad teatavaid seisukohti algoritmidega. 

Me peame õppima nendega toime tulema.“ See 

tähendab, et probleemsus on nendele protsesside puhul 

nii olemuslik kui ka väljastpoolt peale surutud. Ja mõlemal 

juhul on selle taga ärihuvid ja poliitilise võimu ihalus. 

Põhiroll Ukraina konflikti ülesõhutamisel oli Vene meedial, 

kes levitas Baltimaades hirmu, et nemad on järgmised. 

Vene trollid on väitnud, et NATO ja Euroopa Liit on nõrgad 

ja lõhestunud ning et Baltimaad on omadega läbi. Nii valeuudised 

kui ka desinformatsiooni kasutav poliitilise mõjutamise 

strateegia ei ole levinud ainult USA poliitikas, vaid 

on tuttavad ka Baltimaades. Need kolm riiki puutuvad 

pidevalt kokku eriti Vene riigimeedia mõjuga oma venekeelsetele 

vähemustele. 

Baltimaad hakkasid selle uut laadi infosõja eest juba 

varakult hoiatama, aga nende hääli ei võetud kuulda. 

Euromaidani meeleavalduste ajal levitas Venemaa riigimeedia 

Krimmi annekteerimise kohta natsionalistlikku 

narratiivi, mis tekitas hirmu uue Ukraina riigikorra ees ja 

propageeris taasühinemist Venemaaga. Lisaks õhutas Vene


meedia Ida-Ukraina separatistide liikumist ja levitas palju 

valeuudiseid mõttega näidata Ukrainat võimalikult halvas 

valguses. Praeguses meediakeskkonnas ei ole võimalik 

kaheldavaid või ebausaldusväärseid uudisteallikaid kõrvaldada. 

Tallinnas elav Saksa ajakirjanik Florian Hartleb, kes on 

populismi ja radikalismi kaua uurinud, kirjutab siin valeuudistest 

kui nähtusest, aga ka sellest, kuidas nende 

vastu võidelda. Konrad Adenaueri Fondi kui globaalse mõttekoja 

jaoks on see teema väga tähtis. 

Pärast käesoleva uurimuse lugemist saab selgeks: liberaaldemokraatlikud 

riigid peavad leidma sõnavabaduse ja 

selle avalikes huvides kehtestatud piirangute vahel õige 

tasakaalu. Valeuudised rikuvad avalikku debatti ja neile 

tuleb vastu astuda. Demokraatia toimimine on ohus. Valeuudised 

on sama ohtlikud kui vihakõned jms ebaseaduslikud 

väljendused. Fakte peavad kontrollima inimesed, mitte 

tehisintellekt. Demokraatia on oma olemuselt läbirääkimine 

ning kompromisside ja järeleandmiste tegemine, mis 

kõik eeldavad ühist toetuspinda. On oluline taastada usk 

avalikesse institutsioonidesse ja nende legitiimsus. 


veebruar 2019

9 


Kahe teraga mõõk 

Kui füüsikud avastasid viisi, kuidas poolitada aatomituuma, 

oli see inimkonna jaoks pikk samm tuleviku poole. Oli leitud 

tee, kuidas varuda seni kogematul hulgal uut energiat. 

Näiteks elektrijaamades, et anda inimestele rohkem soojust 

ja valgust. Aga läks teisiti – Teise maailmasõja lõpus 

pühiti maa pealt ka kaks linna – Hiroshima ja Nagasaki. 

Mäletan selgelt veerandsaja aasta tagust vaimustust, 

kui toonased visionäärid kirjeldasid interneti tulekut, selle 

tohutuid võimalusi meie elu uueks loomisel. Need kirjeldused 

on osutunud tõepärasteks – ilmavõrgus saab nüüd 

teha peaaegu kõike. Ent unustati üks ülioluline tõsiasi – 

igal medalil on ka pahupool. Nähti üksnes oma teostatavaid 

soovunelmaid.


Tänaseks oleme aru saanud, et internet ei ole muutnud 

ega saagi muuta inimloomust. Inimlik headus ja kurjus on 

kestnud sama kaua kui inimkond ise. Viimastel aastatel 

oleme aga aina selgemalt kogenud: ilmavõrk on tulvil nii 

head kui ka kurja – just nagu maailm ise. 

Kui klassikalises demokraatlikus ühiskonnas olid kindlad 

reeglid tõe ja vale eristamiseks ning sõnumite edastamiseks 

vajati teatud pädevust, siis uues infoühiskonnas 

on igaüks ise omaenese jumal ja oma ainutõe kuulutaja. See, 

kes karjub ilmavõrgus kõige kõvemini, selle tõde on kõige 

kangem. Tulemusi oleme näinud Ameerika Ühendriikide valimistel 

ja Ühendkuningriigi rahvahääletusel Euroopa Liitu kuulumise 

asjus. Segadus ja meeleheide kasvavad. 

Küsimus ei ole ainult faktide vastavuses või mittevastavuses 

tõele. Hullem on see, et lihtsamast lihtsam on vallandada 

avalikku kihutust mis tahes arvete klaarimiseks, 

olgu poliitiliste vastastega või ka eraelulistes asjades. 

Lihtsalt selleks, et rahuldada oma kirgi ja tunge, saavutada 

edu, küsimata kõlblusest ja heast tavast. 

Internet on osutunud kahe teraga mõõgaks, nagu seda 

oli aatomituuma lõhustamine. Ühelt poolt on teabevoog 

muutunud ülikiireks ja andmed hõlpsalt kättesaadavaks. 

Teiselt poolt on ühiskond aina enam killustunud, pihustunud 

justkui liivateradeks. Kadunud on kompass – ei teata, 

keda või mida uskuda, keda usaldada. See omakorda suurendab 

määramatust, sündmuste kulg muutub ühe raskemini 

etteaimatavaks. 

Inimkonna leiutised on sageli osutunud kahe teraga 

mõõgaks, millega ei osata hästi ümber käia. Ent iga prob-

11 

leemi lahendus – olgu see suur või väike – algab eelkõige 

probleemi ausast tunnistamisest. „Tõejärgne ajastu“, „alternatiivsed 

faktid“ ja „kodanikuviha“ võivad kujutada inimsoole, 

ühiskondade vabadusele saatuslikku ohtu. Seetõttu 

on tervitatav iga arutelu, iga uurimus, mis otsib vastust 

küsimusele: kuidas edasi? 


Pro Patria Instituudi juhatuse esimees


1 

Sissejuhatus: 

kas valetamine on krooniline haigus 

või uus nähtus? 

Vahetult pärast USA presidendi ametisse vannutamist 20. 

jaanuaril 2017 sai maailm teada uue sõna: alternatiivfakt. 

Presidendi nõunik Kellyane Conway õigustas niiviisi valet, 

mis oli välja käidud seda ajaloolist sündmust jälginud inimeste 

arvu kohta (Bradner 2017). Sellest sõnast sai kiiresti 

sünonüüm teatavale manipuleerimisstrateegiale, valmisolekule 

jääda mingi arvamuse juurde kas tegelikkusest 

absoluutselt mitte midagi teades või seda täielikult eirates. 

Brexiti, Donald Trumpi presidendiks valimise ja paljudel 

muudel teemadel korraldatud avaliku arvamuse küsitlused 

annavad tulemuseks eksiprognoose, peegeldades sel viisil 

avaliku arvamuse killustumist ja ettearvamatust. 2016. 

aasta tähistas „tõejärgse“ ajastu algust – algas n-ö uus 

etapp poliitilises ja intellektuaalses võitluses, mis raputab

13 

demokraatlikke institutsioone ja terveid liberaaldemokraatlikke 

riike (D’Ancona 2017: 7). Trumpi võidu ja Brexiti vahel 

on tõepoolest paralleele. EList lahkumise kampaania poliitiline 

toetaja, ärimees Arron Banks ütles referendumi tulemuse 

kohta: „ELi jääda tahtjad rääkisid vaid faktidest, 

faktidest, faktidest. See strateegia lihtsalt ei toimi. Inimesi 

on vaja kõnetada emotsionaalselt. Selles Trumpi edu 

saladus seisnebki“ (The Independent 2016). Kas võltsingud 

asuvadki faktide asemele, nagu raamatu pealkiri ütleb? 

(Schaeffer 2018). Püsiv ja süvenev protestikultuur, mille 

aluseks on nn kodanikuviha ja väljakujunenud demokraatlikest 

tavadest võõrandumine, paneb liberaaldemokraatlikud 

riigid surve alla, mida omakorda võimendab Vene propaganda. 

Käesoleva uurimuse eesmärk on analüüsida alarmeerivat 

trendi, mida kujutavad valeuudised liberaaldemokraatlikele 

riikidele digi-ajastul. Teemal endal on poliitiline, majanduslik 

ja psühholoogiline mõõde. Ekspertidega tehtud 

intervjuud kinnitavad üldist seisukohta, et meil on vaja 

tegelda uue ja raske väljakutsega, mille tulemust ei ole 

võimalik ennustada. Alustagem eeldusest: inimene, kes 

valetab, ei saa olla edukas maailmas, mis on valede suhtes 

tundlik ning hindab väärtusi ja kestlikkust. Lahendus oleks 

teha ka kõigist teistest valetajad. Nii oleks selline inimene 

üks omadest. Üks parimaid totalitarismi uurijaid, politoloog 

Hannah Arendt ütles ühes 1974. aasta intervjuus: „Kui 

kõik sulle kogu aeg valetavad, ei hakka sa sellest valesid 

uskuma, pigem juhtub nii, et mitte keegi ei usu enam mitte 

midagi. Nimelt tuleb valesid juba nende olemuse tõttu 

pidevalt muuta. Valetav valitsus peab oma ajalugu pidevalt 

ümber kirjutama. Poliitika tarbijana saad sa mitte ainult ühe 

vale – sellise, millest piisaks terveks eluks –, vaid suure 

hulga valesid sõltuvalt sellest, kust tuuled puhuvad. Ja 

rahvas, kes ei saa enam midagi uskuda, ei tea, mida teha.


Seeläbi ei kaota rahvas ainult tegutsemistahte, vaid kaotab 

ka mõtlemis- ja otsustusvõime. Ja sellise rahvaga saab 

teha mida iganes“ (Arendt 1978). 

Teatavasti oleme kõik väga osavad valetajad. Me valetame 

ilma vaevata, räägime väikseid ja suuri valesid, räägime 

neid võõrastele, töökaaslastele, sõpradele ja lähedastele. 

Meie ebaausus on meile sama omane kui vajadus teisi 

usaldada, mis iroonilisel kombel röövib meilt oskuse valesid 

läbi näha. Petlikkus on nii sügaval meie loomuses, et võiks 

koguni öelda, et valetamine on inimlik. On valesid, mida räägitakse 

ettekäändeks, ja selliseid, millega loodetakse vale 

pilti luua. Oskus teisi ilma füüsilise jõuta manipuleerida 

andis arvatavasti eeliseid võitluses ressursside ja seksuaalpartnerite 

pärast. 

Valeuudistel ei ole seni ühest definitsiooni. Määratlemisel 

on aga abiks, kuid vaadata valetamise funktsioone. 

Inimesed valetavad: 

• et ennast õigustada 

– et oma eksimust varjata 

– et ebameeldivast olukorrast pääseda 

– kuna neil on tunne, et nad on nurka aetud 

• et ennast kaitsta 

– isikliku kasu pärast 

– majandusliku kasu pärast 

– minapildi pärast 

• et teistele muljet avaldada 

– nartsissistlikel põhjustel 

– pahatahtlikel põhjustel (et teistele haiget teha) 

– patoloogilistel põhjustel (psüühikahäire tõttu)

15 

2 

Valeuudiste ja tõejärgse poliitika 

ajastu 

Poliitikas on valetades palju kergem võimu haarata kui 

muudel viisidel. Poliitikas osalemises on toimunud väga 

suur muutus, mida saab kaheti tõlgendada. Esiteks optimistlikult: 

sellised sündmused nagu Brexit ja rändekriis 

annavad „muutuste tuules“ kodanikukultuurile ja rohujuurteliikumistele 

uue vormi. Teiseks pessimistlikult: umbusk 

esindusdemokraatia ja erakonnapoliitika suhtes kasvab 

ja kuulutab uut ajaloo lõppu. „Me elame tõejärgse poliitika 

ajastul,“ nentis hiljuti Eesti poliitik ja ajaloolane Tunne 

Kelam (Kelam 2018). Seda laadi hoiatused on seotud nn 

valeuudiste levikuga. Veel mõni aasta tagasi kasutati seda 

sõna harva, aga nüüd peetakse valeuudiseid suurimaks 

ohuks debatile, sõnavabadusele ja läänelikule eluviisile. 

On hakatud arutlema selle üle, kuidas suhtuda sõnavabadusse 

ja kuidas manipuleerimisstrateegiad seda õõnestavad.


Valeuudised on juurdunud meie argisõnavarasse, aga ka 

poliitilistesse ärakasutamisstrateegiatesse, millega püütakse 

õõnestada avalikkuse usaldust institutsioonilise 

uudistemeedia kui demokraatliku korra ühe põhiosa vastu. 

Miks? Vastus on lihtne: usaldusväärsed infoallikad on demokraatias 

poliitiliste otsuste tegemisel üliolulised. Seega 

pole ime, et valeuudiste laviin, sealhulgas nn süvavõltsingud 

(eriti realistlikud videod sündmustest, mida tegelikult 

ei ole toimunud), on pannud eksperte demokraatia 

tuleviku pärast muret tundma. Poliitikud ja teadlased on 

hoiatanud, et valimisi üritatakse desinformatsiooniga manipuleerida 

kõikjal maailmas, viimati isegi Brasiilias. See nähtus 

on globaalne. Oxfordi Ülikool oli oma 2018. aasta juulis 

ilmunud aruandes leidnud tõendeid formaalselt organiseeritud 

sotsiaalmeedia manipuleerimise kampaaniate kohta 

48 riigis. Veel mullu oli selliseid riike 28 (Bradshaw/Howard 

2018). 

Asjaolu, et valeuudiste tõttu on liberaaldemokraatlikes riikides, 

kus kodanike teavitamiseks kasutatakse väga palju 

meediat, avalikkuse usaldus meedia vastu kahanenud, 

muudab poliitiliste otsuste tegemise ja poliitilise protsessi 

problemaatiliseks (Balmas 2014). Kuna liberaaldemokraatlikud 

riigid viivad ellu täieliku sõnavabaduse ideed, on nüüd 

vaja arutelu, kuidas paljastada valesid ja arutlusvigasid 

ning inimeste harimise abil halba ära hoida. Probleemi 

lahendamiseks on abi rohkem rääkimisest, mitte sunnitud 

vaikimisest. Me teame, et populismi tõus on suuresti 

seotud nn vihase valge mehega või nn kodanikuvihaga 

(saksa 2010. aasta sõna oli Wutbürger – vihane kodanik). 

Kodanikuviha fenomen on vastuolus väikekodanliku traditsiooniga, 

mille poliitiline kese on eesmärgile suunatud 

ja tasakaalukas (Kurbjuweit 2010). Vihased kodanikud

karjuvad ja vihkavad. Nad on konservatiivsed, jõukad ja 

mitte enam noored. Kunagi olid nad riigi poolt, nüüd on nad 

poliitilises eliidis pettunud. Arvatakse – olgu põhjusega 

või ilma –, et enamikku inimesi suunab ja manipuleerib 

poliitiline eliit, kes mõtleb ainult oma kasu peale. Saksamaal 

said kuulsaks pildid Dresdeni linnast, kus nn patrioodid 

(Pegida ehk „Patriootlikud eurooplased islamiseerumise 

vastu“) korraldasid korrapäraselt meeleavaldusi 

„islamiseerumise“ vastu. Tallinnas kogunesid inimesed, 

nende hulgas nn Odini sõdalaste esindajad, 9. detsembril 

2018 Vabaduse väljakule (im)migratsiooni vastu meelt 

avaldama. Odini sõdalaste rakud tekkisid Soomes rändekriisi 

ajal 2015. aastal. Seal peetakse neid paremäärmuslikuks, 

immigrantidevastaseks organisatsiooniks. Nüüdseks 

on see liikumine levinud ka teistesse riikidesse, 

sealhulgas Eestisse. Saksamaal peavad Baieri ametiasutused 

neid paremäärmuslikuks. Siinkirjutajat on nimetatud 

aga provokaatoriks, kes ründas lapsevankriga (milles oli 

ta poeg) süütut rahvahulka, kes avaldas rahumeelselt meelt 

„immigratsiooni vastu“. Suurimat muret tegi selle vahejuhtumi 

juures see, et peavoolumeedia suurimad kanalid 

(Postimees ja Delfi) võtsid oma kajastuses järelemõtlematult 

üle paremäärmusliku narratiivi, mida levitas nn alternatiivmeedia 

tähendusrikka nimega objektiiv.ee (ERR 2019). 

Lähenevate valimiste eel hakati sellele videole väga palju 

viitama. 

17


3 

Sotsiaalmeedia võim 

Jutt on globaalsest fenomenist, mis mõjutab meid kõiki. 

Õpetlastele ja arvamusliidritele meeldib kritiseerida kodanike 

suutmatust võtta kindlaid poliitilisi seisukohti. Räägitakse 

kodanike teabepuudusest või suutmatusest tugineda 

sidusatele ideoloogiatele. Poliitiliste avalduste hindamisel 

keskendutakse motiividele ja ajenditele alates veendumustest 

kuni vaistuni (Taber/Lodge 2006). 1 

1 Mingi hoiaku kujundamisel võib üksikisik ühe või mitme motiivi/ajendi või 

eesmärgi pärast rohkem või vähem vaeva näha. Eesmärkidest on ühel pool 

teabe töötlemise eesmärk („täpsuseesmärgid“) ja teatavale järeldusele 

jõudmise eesmärk („suunaeesmärgid“). Inimesed kipuvad poliitiliste vastuolude 

korral tõlgendama olukorda oma maailmavaate põhjal. Nad kalduvad otsima 

teavet, mis kinnitab nende seniseid arvamusi, ning vältima sellist, mis on 

seniste arvamustega vastuolus. Meie vaateid kinnitav info tundub olulisem. Nii 

tekibki „kinnituskalduvus“ (Brodnig 2018: 55). Selle kohta on lihte leida näiteid 

poliitikast. Näiteks kui inimesed saavad teavet Donald Trumpi kohta, 

tõlgendavad nad seda vastavalt sellele, mida nad Trumpist arvavad.

19 

Kõik see on seotud rollidega, mida inimesed liberaalses 

demokraatias täidavad. Varem oli kogu kodanikkonnal suhteliselt 

sarnane maailmavaade, sest ajalehed, raadio ja 

televisioon moodustasid suhteliselt ühtlase kommunikatsioonipanga, 

mis tagas, et uudised ja info püsisid peavoolus. 

Üldisse arutellu kaasati jagatud faktide alusel ka 

eriarvamusel rühmi. Nüüd aga on see mudel surve alla 

sattunud. Kunagi olime rõõmsad, et saame sotsiaalmeedias 

ennast väljendada ning oma soovi kohaselt sisu jagada ja 

tarbida. Aga kui inimkäsi enam meie uudisvooge ei toimeta, 

on poliitilistel jõududel neid ka lihtne sotsiaalvõrgustikes 

manipuleerida. 

Praeguste valeuudiste puhul on erakordne see, kui hõlpsasti 

neid luuakse ja levitatakse ning kui kiiresti need 

muutuvad n-ö viraalseks. Tänu internetile ja sotsiaalmeediale 

on isikud ja organisatsioonid pääsenud trükkimise, 

transportimise ja füüsilise levi tüütutest sekeldustest 

ja logistilistest piirangutest. Valeuudised panevad 

inimesi põhifaktides kahtlema. USAs tunnistab sügavat 

kahtlust 88% täiskasvanutest (Barthel/Mitchell/Holcomb 

2016). Sotsiaalmeedia on võimendanud ka nn kaasajooksmisefekti, 

mis tähendab, et inimesed peavad mõnda 

uudist või isikut seda usutavamaks, mida rohkem laike, 

kommentaare, jagamisi ja jälgijaid sellel on. Lisaks võimendavad 

sõnumeid botid, mis loovad illusiooni populaarsusest, 

mida tegelikult ei ole, tekitades niiviisi võltsusaldusväärsust. 

Kui inimesed pannakse info usaldusväärsuses kahtlema, 

hakkavad reeglina toimima inimmõtlemisele loomulikud 

moonutusmehhanismid, nagu näiteks tugev soov 

säilitada oma arvamuste ja hoiakute järjepidevus ning 

kalduvus oma arvamusi ja otsuseid üle hinnata (Kuklinski 

et al. 2000).


Kurb on see, et valeuudised mõjutavad inimesi isegi 

pärast seda, kui vale on paljastatud. Sotsiaalmeedia ajastul 

on valeuudistel kõige suurem mõjujõud siis, kui neid 

edasi jagatakse – mitte ainult suurtes infokanalites, vaid 

ka Twitteris ja Facebookis. Tavainimene loeb uudiseid sotsiaalmeedia 

rakendustega oma nutitelefonist. Uudisvoogu 

keritakse kiiresti edasi ja tegelikke infoallikaid eiratakse. 

Sellega kaasneb salakavalam efekt: kuna rühmiti kaldutakse 

kiiremini omaks võtma võõraid mälestusi, muutuvad 

sotsiaalmeediale omased „kajakambrid“ ja „filtrimullid“ 

tõsisteks desinformatsiooni allikateks, mis sünnitavad 

n-ö lõplikke narratiive. Uudiseid saab luua igaüks ja mitte 

ainult oma blogi kaudu, vaid ka oma portaali kaudu, kust 

saab uudiseid edasi sotsiaalmeediasse jagada – lihtsa 

valeuudise tootmine võtab kõigest paar sekundit (vt http:// 

www.react365.com või nachrichten.de.com). Nii näiteks 

levis kord otse nutitelefonidesse uudis, et Saksamaa pagulased 

saavad jõuludeks natuke raha juurde. Loo pealkiri oli 

„Faktid“ ja selles oli välja arvutatud, kui palju raha üks 

pagulaspere saab (Hamburger Morgenpost 2018). Sotsiaalmeedia 

platvormid, näiteks Facebook, toimivad hoopis teistmoodi 

kui varasemad meediatehnoloogiad. Sisu jagatakse 

kasutajatele edasi ilma kolmandate osapoolte filtreerimiseta, 

faktide kontrollimiseta või toimetamiseta. Paljude 

lugejateni võib mõnel juhul jõuda ka sotsiaalmeedias seni 

tundmatu inimene. Sama kehtib avaliku elu tegelaste, 

blogijate ja YouTube’i staaride kohta. 

Sotsiaalmeedia ei muuda ainult globaalset meediamaastikku. 

See on järjest tähtsamaks muutumas ka poliitilises 

turunduses. Näiteks Facebooki kasutajate internetitegevust 

analüüsides saab paremini mõista valijate sotsiaalset 

käitumist. See omakorda võib aidata seletada inimeste 

poliitilist käitumist. Lisaks võimaldab Facebook tasu eest 

levitada sisu konkreetsetele sihtrühmadele. Konsultat-

21 

sioonifirma Cambridge Analytica, mille teenuseid kasutasid 

nii Brexiti pooldajad kui ka Donald Trumpi valimiskampaania 

korraldajad, on väidetavalt Facebooki andmete põhjal koostanud 

230 miljoni täiskasvanud ameeriklase põhjaliku 

psühholoogilise profiili (Funk 2016). Kui sihtrühmad – või 

isegi konkreetsed inimesed – on kindlaks määratud, saab 

neile sotsiaalmeedia vahendusel saata piiramatul hulgal 

alternatiivversioonides sisu, mis vastab nende eelistustele 

ja kõnetab neid emotsionaalselt. Brexiti referendumit ja 

Cambridge Analyticat käsitlenud eriaruandes tõstab Briti 

parlamendi alamkoda House of Commons (2018) pärast 

põhjalikku uurimist ja hulgalisi ärakuulamisi esile mitmesugust 

laadi valeinfot, nagu näiteks: 

• fabritseeritud sisu: täiesti vale sisu; 

• manipuleeritud sisu: tõese info või õigete piltide moonutatud 

versioonid, näiteks sensatsioonijanusemalt, sageli 

n-ö klikimagnetina vormistatud pealkirjad; 

• petusisu: tõeste allikate jäljendamine, näiteks kasutades 

mõne tuntud uudisteagentuuri brändi; 

• eksitav sisu: info, mida kasutatakse eksitavalt, näiteks 

esitledes kommentaari faktina; 

• vale kontekst või seos: faktiliselt õige sisu, mida jagatakse 

vale kontekstiga, näiteks kui artikli pealkiri ei vasta sisule; 

• satiir ja paroodia: humoorikate, kuid valede lugude esitlemine 

tõestena. Kuigi kõike sellist tavaliselt valeuudiste 

alla ei liigitata, võib see lugejaid tahtmatult eksiteele viia. 

Seda, kui kerge on valeuudiseid uskuma jääda, oleme 

igal aastal näinud 1. aprillil, kui inimesed lähevad hästi läbi 

mõeldud satiiri ja naljade õnge. Paljud võtavad neid lugusid 

tõe pähe ja kas vihastavad nende peale või lihtsalt naeravad 

nende üle.


Valeuudiste puhul on üldiselt uuritud nelja parameetrit: 

nende omadused, nende loomine ja levitamine ning nendele 

reageerimine. Valeuudiste omaduste iseloomustamine 

on teaduskirjanduses olnud suur probleem, kuna mõiste 

määratlus ei ole lõpuni läbi vaieldud. Teadlased eristavad 

valeuudiste puhul tahtlikkust ja faktilisust ning on püüdnud 

käsitleda valeinfo erinevaid liike. Loomine puudutab valeuudiste 

tootmist, millel on sageli kas rahalised, poliitilised 

või sotsiaalsed ajendid. Levitamine hõlmab seda, kuidas 

valeinfot on levitatud ja võimendatud; sageli kasutatakse 

selleks suhtlustehnoloogiat, nagu näiteks sotsiaalmeedia 

ja otsingumootorid. Reageerimine puudutab seda, kuidas 

valeuudiseid eri tasanditel avastada ja nende vastu võidelda, 

nii õiguslikust, rahalisest ja tehnilisest kui ka inimeste 

meedia- ja infokirjaoskuse perspektiivist ning kasutades 

uusi faktide kontrollimise teenuseid (Kalsnes 2018). 

Täheldada võib kolme efekti: 

1 kuna internetis on uudistemeedia üha killustunum, saavad 

kodanikud poliitiliste uudiste asemel tarbida meelelahutust, 

mistõttu halveneb tarbitava poliitilise info üldine 

kvaliteet; seetõttu omakorda väheneb selle potentsiaal 

suurendada inimeste poliitilisi teadmisi; 

2 sotsiaalmeedia vahendusel poliitilist infot tarbides kohtavad 

inimesed rohkem ka seisukohti, millega nad ei pruugi 

nõustuda. Sellel on hulk positiivseid mõjusid kodanikuühiskonnas 

osalemisele, poliitilisele tasakaalustumisele 

ja demokraatliku elukorralduse paranemisele, ent see 

hõlbustab ka väärinfo levikut; 

3 poliitilised arutelud on sotsiaalmeedias sageli negatiivsed 

ja ebaviisakad, mis suurendab afektiivset polariseerumist.

23 

Desinformatsioon ei ole lihtsalt poliitiline probleem, vaid 

konkreetsete ärihuvide küsimus. 

Eesti ajakirjanik Erkki Bahovski, kes on tuntud rahvusvaheliste 

suhete ja julgeoleku eksperdina, ütles (28. 

novembril 2018 Tallinnas Rahvusvahelises Kaitseuuringute 

Keskuses antud intervjuus), et peab valeuudiseid Venemaa 

relvaks sõjas Lääne vastu. Seejuures ei ole Eestis vaja 

valeuudiseid eraldi vahendada, kuna Vene televisioon on 

vaadatav otse (etniliste venelaste jaoks). Lisaks levitavad 

parempopulistlikud jõud, nagu näiteks Eesti Konservatiivne 

Rahvaerakond (EKRE), valeuudiseid Lääne-Euroopa 

pagulaste kohta, et hoiatada massimigratsiooni eest. 

Bahovski nimetab oluliste teemadena peale immigratsiooni 

veel Rail Balticu projekti, Euroopa Liidu poliitikat ja kliimamuutust, 

aga ka 20. sajandi ajalugu üldiselt. 

Asjaolu, et poliitilisel ja üldisel meediamaastikul ringleb 

üha rohkem alternatiivfakte, tekitab kriitilise olukorra 

juristide, kohtunike, seadusandjate ja kõigi teiste jaoks, kes 

toetavad liberaalse demokraatia väärtusi, kuna pole selge, 

kuidas pidada ratsionaalset debatti olukorras, kus empiirilistele 

tõenditele ei omistata mingit väärtust. Valeuudistel 

on erinevad tagamaad. Ühtesid levitatakse poliitilise eelise, 

teisi rahalise kasu saamise eesmärgil. On ka valeuudiseid, 

mis on mõeldud kõigest naljana, ja selliseid, mis sünnivad 

otseülekannetel juhtunud apsude pärast (nt terrorirünnaku 

ajal tekitatud valeuudised võivad põhjustada massipaanikat 

ja hüsteeriat). Valeuudiste käsitlemine on suhteliselt 

hiljutine, aga siiski mitte täiesti uus nähtus (Keil/Kellerhoff 

2017). Valeuudiseid on levitatud varemgi: nagu näiteks 

väide, et Kuul on elu (mida ajaleht New York Sun 

levitas 1835. aastal kuues artiklis, mida on koos hakatud 

nimetama „Suureks Kuupettuseks“; Goodman 2008). Täna


on Venemaa kosmoseagentuuri ülem Dmitri Rogozin naljatades 

või mitte öelnud, et kavatseb tõestada, et ameeriklaste 

maandumist Kuul 1969. aastal tegelikult ei toimunudki 

(Independent 2018). 

Sõjajärgse perioodi üks suuremaid skandaale olid nn 

Hitleri päevikud, mis olid väljamõeldised. Saksa ajakiri Der 

Stern avaldas 1983. aastal ühes oma kaaneloos väidetavalt 

Adolf Hitleri päevikud. Tolle aasta aprillis oli Hitleri 

62 salajase päevikuköite avastamine terve nädala kogu 

maailma esiuudis. Teadlased tervitasid leidu kui sajandi 

suurimat avastust, kui ajaloolist kullaauku, mis muudab 

täielikult meie vaateid Hitlerile ja Natsi-Saksamaale. Jahmunud 

publik sai iga päev lugeda, kuidas Hitler ei teadnud 

holokaustist mitte midagi. Siis ühtäkki selgus, et päevikud 

on välja mõeldud (Harris 1991). Käivitus uus arutelu 

ajakirjanduse kvaliteedi üle uues keskkonnas, kus ajakirjandus 

peab olema kiire ja kus on vaja uusi, uuritud tulemusi. 

Manipulatsioone võib esineda isegi sellistes ajakirjades 

nagu Saksa Der Spiegel. Nagu selgus 2018. aasta 

detsembris, oli selle ajakirja üks korrespondent – kes oli 

oma töö eest isegi auhindu saanud – välja mõelnud 14 

lugu. Kui hakati uurima üht artiklit USA sisserändajate ja 

USA-Mehhiko piiriala kohta, selgus, et artikli autor oli valetanud, 

et oli näinud Minnesota osariigis ühes linnas käsitsi 

kirjutatud silti „Mexicans Keep Out“ („Mehhiklastele sissepääs 

keelatud“). Valeinfot sisaldasid teisedki artiklid, nende 

hulgas üks selline, mis rääkis USA Guantanamo Bay sõjavangla 

asukate elust. Pettuse avastus on Der Spiegelile 

raske hoop. Ajakiri on tuntud kvaliteetse ajakirjandustöö 

pärast ja selle trükiväljaannet loevad sajad tuhanded inimesed 

ning internetiväljaannet miljonid (BBC.com 2018). 

Valeuudised ise varieeruvad skaalal kahemõtteliselt eksitavatest 

otseste väljamõeldisteni. Kuna valeuudised on

25 

praeguses sotsiaalses, tehnilises ja poliitilises keskkonnas 

kuum teema, võib arvata, et neil on seos äärmuslike 

vaadetega, aga tegelikult on võimalusi palju rohkem. Kas 

valeuudiseid saab seostada mingisuguse n-ö tõerežiimiga 

või võimuvõrgustikuga? Euroopa Komisjon algatas 2017. 

aasta lõpus Euroopa riikide parlamentide üleskutsel avaliku 

konsultatsiooni ja moodustas valeuudiste ja internetis 

levitatava desinformatsiooni kõrgetasemelise eksperdirühma. 

Eksperdirühm „nõustab komisjoni selle nähtuse 

ulatuse kindlakstegemisel, aitab piiritleda vastavate sidusrühmade 

ülesandeid ja vastutust, selgitada välja rahvusvahelist 

mõõdet, saada ülevaade asjassepuutuvatest seisukohtadest 

ja sõnastada soovitusi“ (Euroopa Komisjon 2018). 

Populismi tõus kogu maailmas on poliitikas kaasa toonud 

negatiivseid tagajärgi – sealhulgas n-ö trumpistumine 

(Hartleb 2017a). See nähtus hõlmab mitte ainult palju käsitletud 

USA presidendivalimisi ja mõnda Euroopa riiki, vaid 

kogu maailma piirkondi, nagu näiteks Ladina-Ameerika 

(hiljuti Brasiilia) ja Kagu-Aasia (Filipiinid). Kas see nähtus 

on olemuselt ennekõike poliitiline ja seda juhivad peamiselt 

poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud protsessid? Või 

on valimistulemused manipuleeritud võimsate ja kasumlike 

tehnofirmade algoritmidega? Väidetavalt oli viimastel valimistel 

oma roll kurikuulsal Cambridge Analytical (kes on 

vahepeal tegevuse lõpetanud). 

Kuna usaldus (päris)uudiste vastu on kahanemas, võiks 

debatt olla laiem. Enam kui pool Reutersi Instituudi küsitlusele 

vastanuist (54%) on nõus või väga nõus väitega, et 

on mures sellepärast, kuidas internetis päris- ja valeuudistel 

vahet teha. See näitaja on kõige suurem riikides 

nagu Brasiilia (85%), Hispaania (69%) ja USA (64%), kus 

polariseerunud poliitiline olukord on kombineerunud elava 

sotsiaalmeedia kasutusega. Kõige väiksem on see näitaja


Saksamaal (37%) ja Hollandis (30%), kus viimased valimised 

kulgesid suhteliselt vabadena muredest valeuudiste 

pärast. Osa avalikkusest leiab, et valeuudiste levikut peaks 

tõkestama riik, eriti Euroopas (60%) ja Aasias (63%) (Reuters 

Institute 2018). 

Prantsusmaal võeti just vastu seadus, mis keelab valeuudiste 

levitamise eriti valimiskampaaniate ajal. Prantsuse 

president Emmanuel Macron sai valeuudiste mõju 

omal nahal tunda: Vene meediakanalid, nagu näiteks Sputnik 

ja Russia Today, levitasid valeuudist, et Macronil on 

konto meretaguses maksuparadiisis, samuti korraldati 

häkkerirünnakuid, et toetada tema rivaali Marine Le Peni. 

Valimiste ajal võtsid paremäärmuslased isegi ühelt Kremli 

pangalt oma kampaania rahastamiseks laenu. Nüüd, kus 

Prantsusmaal on vastu võetud uus valeuudistevastane 

seadus, näeb Russia Today seal „diktatuuri sündi“ (Russia 

Today 2018). 

Debatt ei ole uus, aga sellel on uued mõõtmed: väljakutsed 

Lääne demokraatiale ja „populistliku ajavaimu“ 

(Mudde 2004) hirm. Teadlased on poliitilisi väärarusaamu 

tavapäraselt seletanud: 

– üksikisikute infopuuduse või 

– poliitikahuvi puudumise või poliitika vähese mõistmisega. 

Sellega seoses on hea näide ÜRO rändelepe, mis ühelt 

poolt tekitab poliitilisi segadusi (kuna peab rännet üldiselt 

positiivseks, jõukuse allikaks, ega käsitle rände tumedat 

poolt), teiselt poolt aga avab uksi ja aknaid valeuudistele. 

Näiteks Saksamaa paremäärmuslaste erakond Alternative 

für Deutschland avas alarmeeriva pealkirjaga veebisaidi 

„5 minutit enne 12. Peatage rändelepe“.

27 

4 

Traditsiooniliste institutsioonide 

allakäik ja populismi tõus 

Valeuudiste vohamine on seotud veel ühe nähtusega: kogu 

maailmas on üha enamates riikides pead tõstmas mõjukad 

populistlikud liikumised. Populistlikud ideed on kõikjal 

laialt levimas. Süsteemivastaste erakondade tõus on kooskõlas 

ka Euroopa muutunud valijaskonnaga, kes muudab 

sagedamini meelt, on poliitilise eliidi suhtes umbusklikum 

ja mõnel juhul rahulolematu „suure poliitikaga“. Uute erakondade 

edu kogu Euroopas on paljuski üllatav, arvestades 

et neil ei ole palju ressursse, liikmeid ning mingi piirini 

ka traditsioone. Viimase teguri tähtsus on vähenenud. 

Põhjus on meedias valitsevad eliidivastased meeleolud, 

asjaolu, et avalikkus tajub uusi ja ebaharilikke erakondi atraktiivsetena, 

ja ka meediasüsteemide enda loogika (nt jutusaadete 

ja lühikeste lööklausete populaarsus ning sotsiaalmeedia 

sünd). Lisaks on uued erakonnad oma rahaasjades


mõnikord loomingulised või on neil ettevõtjatest toetajad. 

Muutunud on see, et enamik meist tarbib tänapäeval uudiseid 

sotsiaalmeedia vahendusel: meedia, nagu näiteks ajalehtede 

kui esmaste uudisteallikate asemele on asunud 

sotsiaalmeediakontaktid, keda usaldatakse. 

Populismi olemuseks võib pidada üldise vastuseisu tekitamist 

tavainimeste ja nn eliidi või süsteemi vahel. Populism 

ei ole ei lihtne kommunikatsioonistiil (populaarsuse 

mõttes) ega jäik ideoloogia (sotsialismi, liberalismi, konservatismi 

või isegi fašismi mõttes). Populismil on olemuselt 

mitu mõõdet: tehniline (kui eliidivastane hoiak 

stiilis „kas meie või nemad“), sisuline (keskendumine konkreetsetele 

teemadele), meediakajaline (eriline kõlapind ja 

vastukaja) ja isiklik (karisma tähtsus). Populismi piirkonnaülesuse 

mõistmiseks tuleb seda käsitleda antagonismi 

võtmes. Populism võib olla kas kaasav või tõrjuv, toimida 

kas „ülevalt“ või „alt“. Populismi, mille juured on pigem 

väljaspool Euroopa konteksti, on üha sagedamini kõne all 

aruteludes (esindus)demokraatia oleviku ja tuleviku üle. 

Populismi tuleb käsitleda kogu mõtteloo kontekstis. 

Eriti oluline on populismi seos poliitika ja meediaga. Populismi 

puhul on tähtsad eelkõige kaks aspekti: 

• populismile on üldiselt omane vertikaalne mõõde, lahutatus 

poliitilistest klassidest (institutsioonidest ja traditsioonilistest 

erakondadest). Valdav hoiak on „meie võimukandjate 

vastu“; 

• populismi parempoolsele variandile on eriomane horisontaalne 

mõõde, tõrjuv suhtumine immigrantidesse, muulastesse 

ja kurjategijatesse, hoiak stiilis „meie võõraste vastu“. 

Vertikaalse mõõtmega on seotud kaks tegurit (Hameleers 

2018: 2175):

29 

– ekspertidevastane populism. Ekspertidele, näiteks teadlastele 

heidetakse ette, et nad analüüsivad ühiskondlikke 

probleeme ülevalt alla, see aga neid probleeme populistide 

arvates ei lahenda. Seega leiavad populistid, et kodanikud 

teavad olukorda paremini kui eksperdid ja oskavad ühiskondlikele 

probleemidele neist paremini lahendusi leida. 

See diskursus on selgelt nähtav populistlike poliitikute 

Twitteri-sõnumites. Twitteri vahendusel kahtlevad populistlikud 

poliitikud traditsioonilisi institutsioone esindavate 

ekspertide esitatud faktides ning nende institutsioonide 

usaldusväärsuses ja sõltumatuses. Näiteks Donald Trump 

väidab sageli, et süsteem on manipuleeritud ehk institutsioonid 

on korrumpeerunud. Populistliku kommunikatsiooni 

element on seotud faktijärgse relativismi ajastuga, 

kus institutsioonide vahendatud faktidesse suhtutakse 

üha sagedamini kahtluse ja umbusuga; 

– meediavastane populism. See populism kujutab vastast 

vertikaalselt homogeense mittepoliitilise elitaarse kildkonna 

osana. Meediavastane populism peab traditsioonilist 

massimeediat ebausaldusväärseks infoallikaks, mis 

peaks tavainimesi ja nende vajadusi esindama, aga ei taha 

seda teha. Meediavastast populismi esineb väga sageli 

näiteks Trumpi Twitteri-säutsudes, kus Trump süüdistab 

konkreetseid meediakanaleid nn valeuudiste levitamises. 

Populistliku kommunikatsiooni seda liiki on täheldatud ebatraditsioonilistes, 

valdavalt internetikanalites. Nii tekivad 

nende kanalite toel kogukonnad, mida juhivad selle liikmed 

ise, mitte professionaalne eliit, kellele pannakse pahaks 

omakasu tagaajamist ja korruptsiooni. See populism õhutab 

umbusku väidetavalt valeuudiseid levitavate meediakanalite 

vastu. 

Kogu maailmas, Brasiiliast Indiani, konsolideerib nüüdisaegses 

populistlikus diskursuses tõesust kuulujuttude


levitamine ja kordamine: miski on reaalne sellepärast, et 

„kõik teavad seda“ ja „kõik ütlevad nii“. Sellega seoses on 

eriline roll sotsiaalmeedial, mida peetakse mitte ainult 

kommunikatsiooni platvormiks, vaid tõeväärtuse kinnituseks. 

Populistid peavad näitajateks nii Twitteri teemaviidete 

(ingl hashtags) populaarsust, Twitteri jälgijate ja 

edasisäutsumiste arvu kui ka Facebooki postituste laike 

ja jagamisi. Sotsiaalmeediat ennast ülistatakse sageli „rahva 

tõelise häälekandjana“. Positiivses tähenduses on „populist“ 

inimene, kes mõistab „tavainimeste“ probleeme, oskab 

neid väljendada ning suhtleb „rahvaga“ otse. Sellest tuleb 

välja ka populismi mõiste vastuolulisus. Selle loogika järgi 

on populism kindlalt osa demokraatiast. Teisest küljest 

viitab ism-liide juba ülepingutamisele – millelegi, mis võib 

ka töötada nüüdisaegsete demokraatlike põhiseadustega 

riikide normide vastu, s.o riikide esinduskogude ning demokraatlike 

otsustusprotsesside vastu. Igal juhul on populismi 

ja demokraatia vahekord pingeline. 

Süsteemivastaste erakondade tõus viitab Euroopa erakonnademokraatia 

muutumisele ja kasvavale umbusule 

traditsiooniliste institutsioonide vastu, keda palju kritiseeritakse. 

Parempoolsed populistlikud erakonnad levitavad 

oma teadmisi. Nad väidavad, et tõde saab välja uurida, 

aga kui seda teevad peavoolu-, mitte alternatiiveksperdid, 

ei ole see usutav. Konkreetne näide on Austria Vabaduspartei 

(FPÖ), mis kuulub valitsuskoalitsiooni. See erakond 

on algusest peale rakendanud sotsiaalmeedia potentsiaali. 

Oma era-uudisteportaalis (unzensuriert.at) seob see partei 

„objektiivsed uudised“ oma kommunikatsioonistrateegiaga. 

Erakonna liider Heinz-Christian Strache aga süüdistab 

riigitelevisiooni (ORF) vasakpoolsetes hoiakutes. 

Strache postitas Facebooki ORFi uudistesaate juhi pildi 

märkusega: „On üks koht, kus valed saavad uudisteks.

31 

See koht on ORF“ (reuters.com 2018). Selliste sammudega 

kõnetavad need erakonnad valijaid, kes on traditsioonilise 

meedia suhtes kriitilised ning samal ajal vastuvõtlikud 

valeuudistele ja vandenõuteooriatele. Teisisõnu: teatud sorti 

valeuudised võivad suurendada toetust erakondadele, mis 

oma poliitikas vastanduvad liberaalse demokraatia aluspõhimõtetele, 

toetades muu hulgas usuvabaduse piiramist 

ning vähemusrühmade õiguste kaotamist. 

Peavooluerakondade populaarsuse langus on täheldatav 

enamikus riikides. Viimastel aastatel on valijaskonna 

toetust palju kaotanud eelkõige sotsiaaldemokraatlikud 

erakonnad nii Saksamaal, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis 

kui ka Austrias. Aastakümneid oli sotsiaaldemokraatliku 

identiteedi aluseks töö mõiste, millest tulenes inimese 

eneseuhkus ja enese väärtustamine. Aga tööelu ja 

töösuhete muutumisega ning lisaks digiteerumisega ja 

teenusmajandusega on senine olukord pea peale pööratud. 

Tänaste tööerakondade liikmeskond koosneb valdavalt 

pensionäridest. Nende omaaegsete klubide ja organisatsioonide 

võrgustik, mis ühendas suurt hulka erinevaid 

huvisid, on lagunenud. Paljud tänased tööinimesed valivad 

nüüd paremja vasakpoolseid populiste. Sellega seoses 

on sündinud hulgaliselt projektiparteisid. Tšehhi Vabariigis 

pääses parlamenti Tšehhi–Jaapani ettevõtja Tomio Okamura 

oma äsja asutatud erakonnaga, keda valijad olid 

toetanud selle loosungi „Ei islamile, ei terrorismile“ pärast. 

Okamura on sündinud Tokyos, tal on tšehhist ema ja 

jaapanlasest isa ning ta kasvas üles nii Tšehhi Vabariigis 

kui ka Jaapanis, kusjuures mõlemal maal diskrimineeriti 

teda kui „segaverelist“. Hiljem asutas ta Aasia turiste teenindava 

eduka reisibüroo ning sai kuulsaks tõsielusarja 

staarina. Seda tausta arvestades on üllatav, et ta levitab 

immigrantidevastast, islamofoobset sõnumit, teades, et


see „viraalne teema“ tekitab emotsioone. Algselt järgis tema 

erakond süsteemivastast ideoloogiat ja nõudis „halbade 

poliitikute“ karistamist. 

Sõjajärgsel ajastul on Euroopa erakonnad olnud üldiselt 

tugevamad kui Ameerika Ühendriikide omad: nende liikmetel 

oli selge profiil, liikmeskond oli suur ja lojaalne ning 

neil olid tugevad sidemed teiste organisatsioonidega, näiteks 

ametiühingutega. Viimaste aastakümnete jooksul aga 

on Euroopa erakonnad nõrgenenud, nende liikmeskond kahanenud 

– kauaaegsetes Lääne demokraatlikes riikides pole 

ühtki erakonda, kelle põhiliikmeskond oleks võrreldes 

1980. aastatega vähenenud vähem kui 25% (van Biezen/ 

Mair/ Poguntke 2011). Aktivistide võrgustikud on närbunud 

ja valijate lojaalsus kadunud, mis kõik on viinud selleni, et 

nende valijad on hakanud rohkem eelistama teisi erakondi 

või valimisest üldse loobuma. 

Isegi kui see võib mõnikord tunduda põhjendamatuna 

või liialdatuna, peavad Euroopa poliitikud arvestama sellega, 

et kodanikud osalevad poliitikaelus mitte ainult 

materiaalsetel ja turvalisusega seotud põhjustel. Demokraatia 

peab olema valmis kaitsma ennast autoritaarsete 

võõrriikide info- ja desinformatsioonirünnakute eest. On 

ametlikult teada, et Venemaa on püüdnud USAd ja Euroopa 

Liitu meedia ja suhtlusvõrgustike kaudu seestpoolt õõnestada, 

suurendades sellega siseprobleeme. Venemaa rahaline 

toetus Marine Le Peni juhitud Prantsuse Rahvarindele 

(Front national, kes hiljuti muutis nime: Rassemblement 

national) on üks silmapaistvamaid näiteid selle kohta, 

kuidas Kreml püüab Euroopa Liitu ja selle liikmesriike 

lõhestada. Nii parem- kui ka vasakäärmuslasi ja populiste 

toetades ei taotle Vene eliit kindlaid eesmärke. Venemaa 

sekkub Euroopa Liidu ja USA avalikesse ja poliitilistesse

33 

protsessidesse selleks, et Läänt kui tervikut nõrgestada, 

mis eeldatavasti juhib tähelepanu kõrvale Venemaa enda 

ilmselt nõrkuselt. Populiste ja äärmuslasi toetab ta lihtsalt 

selleks, et segadust külvata. Seni on Euroopa Liidus 

sellele probleemile reageeritud vaid pisteliselt. Tõsiseltvõetavat 

strateegiat selle vastu liidu tasandil ei ole 

(Pabriks/Kudors 2017). 

Vahepeal on immigratsiooniprobleem Lääne-Euroopas 

kasvanud ülioluliseks ja isegi Ida-Euroopa riikides, kus on 

sisserändajaid väga vähe (näiteks Ungaris moodustavad 

sisserändajad kõigest 1,6% elanikkonnast, samal ajal kui 

riigis valitseb tohutu oskustööjõu puudus), levitavad parempopulistlikud 

erakonnad ja nende esindajad sõnumit „paat 

on täis“. 2015. aasta sügis-talvine pagulaskriis, kui 

Euroopasse tuli üle miljoni pagulase ja majanduspõgeniku, 

võimendas omakorda autoritaar-nativistlikku kultuurilist 

vastureaktsiooni, mis kujunes avalikkuses kärarikkaks poliitiliseks 

mässuks. See puudutab eriti riike, nagu Saksamaa, 

mis võttis vastu palju pagulasi. Euroopa Liit ei ole tänini 

suutnud lahendada pagulaste ümberjaotamise probleemi 

ja tundub, et see jääbki soovunelmaks. Nende tööturule 

integreerimine nõuab väga palju vaeva. Nagu ütleb Bulgaaria 

intellektuaal Ivan Krastev: „Mure sisserändamise 

pärast on tegur, mis seletab parempopulismi populaarsust, 

Brexiti pooldajate võitu ning Ida ja Lääne kasvavat 

vastuolu Euroopa Liidus, seades „pöördumatu“ Euroopa 

integratsiooni kahtluse alla“ (Krastev 2016: 88). 

Kesk-Euroopa riikides valitseb pagulaste suhtes üldine 

vaenulikkus (pagulasi kujutatakse moslemitest sissetungijatena 

ja potentsiaalsete terroristidena). Hoopis teistsugune 

suhtumine valitseb aga Saksamaal, kus läheneti pagulasprobleemile 

humanitaarsetel alustel, loosungiga „Pagula-


sed [on] teretulnud“. Oluline on siinjuures märkida, et 

pagulased ise tahavad minna Saksamaale, Austriasse või 

Rootsi, aga mitte Bulgaariasse või Baltimaadesse. Kuna 

Euroopa ühiskonnad on migrantide pärast üldiselt hirmul, 

meenub Samuel Huntingtoni vaimus „tsivilisatsioonide 

kokkupõrge“. Heaoluriikide kultuuriidentiteedi küsimus mõjutab 

keskklassi, kes tunneb muret turvalisuse pärast ja 

peab pagulasi oma heaolule suuremaks ohuks kui mis 

tahes majanduslikke probleeme (Inglehart/Norris 2016). 

Hea näide on Saksamaa, kus osa ühiskonnast tunneb end 

pagulasprobleemi pärast kõrvaletõrjutuna (Hartleb 2017b). 

Vaatamata sellele, et Saksamaa majandus õitseb, pääses 

esimest korda sõjajärgse aja jooksul parlamenti paremäärmuslik 

erakond AfD, kellel on korda läinud poliitilist 

diskursust polariseerida. Lahendamata migratsiooniprobleem 

on kõigutanud demokraatia traditsioonilisi, konsensusepõhiseid 

mudeleid ja selgelt välja toonud uue lõhe 

globaliseerumist ja paljukultuurilisust toetavate kosmopoliitide 

ja nende inimeste vahel, keda pahandab sund kiire 

moderniseerumisega kohaneda. 

Kuivõrd emotsionaalselt laetud rändeküsimus ja pagulasprobleem 

jäävad Euroopa poliitikas lahendamata ja poleemiliseks, 

on populistlikel erakondadel lihtne inimeste 

hirme ära kasutades pahameelt kasvatada. Briti parlamendi 

kauaaegne saadik ja Brexiti pooldajate kampaania 

tähtsaim niiditõmbaja Nigel Farage postitas Twitteris 

pagulaste toetajate tõrjumiseks ühe võltsitud foto. Pildil, 

mida ta jagas oma 1,2 miljoni jälgijaga, oli näha marsil 

osalev naeratav naine sildiga: „My legs are open for refugees“ 

(tõlkes umbes „Minu reied on pagulastele avali“). 

Tegelikult oli sildil kirjas: „My door is open for refugees“ 

(„Minu uksed on pagulastele avatud“) (Euronews.com 

2018).

35 

See probleem ei puuduta ainult poliitikat, vaid ühiskonda 

laiemalt. Saksamaal õhutab AfD kooliõpilasi üles andma 

õpetajaid, kes väljendavad tundides poliitilisi seisukohti. 

AfD on Hamburgis katsena avanud veebiportaali Neutraalsed 

Koolid ja kavatseb seda mudelit rakendada kogu riigis. 

Seal kutsub AfD kooliõpilasi üles kaebama anonüümselt 

õpetajate peale, kes nende arvates rikuvad neutraalsusreeglit 

ja kritiseerivad AfD-d (The Guardian 2018b). 

Võrdlevates uurimustes tullakse järeldusele, et ränne on 

populistidele palju tähtsam teema kui sotsiaal-majanduslikud 

erinevused (Inglehart/Norris 2016). Teisisõnu ei hääleta 

populistlike erakondade poolt ainult „moderniseerumisele 

jalgujääjad“. Populistide pahameel on suunatud 

ennekõike migrantidele, eriti pagulastele, ja see pahameel 

kulmineerub islamihirmus. Paljud asjatundjad leiavad, et 

poliitikud ja ühiskonna eliit on immigrantidest äärmuslastele 

juba niigi kaua vastu tulnud ja jätnud tähelepanuta 

kultuurilise vastuolu ortodoksse islami ja libertaristliku 

Euroopa vahel, kus näiteks naised on emantsipeerunud 

(Cuperus 2011). Pagulaskriis toetab seda argumenti 

mitmes mõttes hirmuga – terrorismi ja (muu hulgas ka 

eurooplaste poolt immigrantide vastu toime pandud) kuritegevuse 

kasvu ning tööturule integreerumise raskuste 

ees (ja mitte ainult vähese keele-, vaid ka muude oskuste 

pärast). Lisandub tõsiasi, paljud pagulased on pärit islamikultuurist.


5 

Uus meediamaastik 

Poliitilise väärinfo ja internetipropaganda levikut peetakse 

üldiselt ühiskonnale negatiivseks. Praegusel meediamaastikul 

toodab ja võimendab desinformatsiooni kirev kombinatsioon 

mitmesugustest kattuvate – ja mõnikord konkureerivate 

– rollidega jõududest, kelle hulka kuuluvad n-ö 

trollid, sotsiaalmeedia botid, valeuudiste saidid, konspiratsiooniteoreetikud, 

poliitikud, sügavalt erapoolikud meediakanalid, 

peavoolumeedia ja välisriikide valitsused. Ligi 20% 

USA 2016. aasta presidendivalimiste ajal postitatud 

Twitteri-säutsudest oli tehislikult genereeritud (Bessi/ 

Ferrara 2016). Kuigi teadlased on üldiselt üksmeelsel 

arvamusel, et internetiplatvormidel esineb väga palju väärinfot 

ja propagandat, jääb lahtiseks küsimus, kuivõrd see 

mõjutab poliitilisi näitajaid, nagu näiteks poliitiline kirjaoskus, 

usaldus demokraatlike institutsioonide vastu või 

poliitiline polariseerumine. On tõendatud, et Facebooki

37 

sõbravõrgustikud on ideoloogiliselt segregeerunud: oma 

profiilis ideoloogilisi vaateid väljendavate inimeste sõprade 

hulgas on vastupidiste vaadetega inimesi liberaalide puhul 

ainult 20% ja konservatiivide puhul 18%. Lisaks loevad ja 

jagavad inimesed tõenäoliselt postitusi, mis on nende enda 

vaadetega rohkem kooskõlas. See lubab oletada, et inimesed, 

kes loevad uudiseid Facebookist (või muudest sotsiaalmeedia 

kanalitest), puutuvad vähem kokku tegeliku 

teabega, mis võib ümber lükata nende ideoloogiaga kokkusobiva, 

kuid valeväärtusega loo. 

Tänapäeval on tavapärane, et tavainimene loeb uudiseid 

sotsiaalmeedia rakendustega oma nutitelefonist. Nn uudisvoogu 

keritakse kiiresti edasi ja tegelikke infoallikaid eiratakse. 

Ühiskonna teatavates segmentides on sotsiaalmeedia 

tekitanud sisuliselt infomonopoli. Valeuudiseid on 

peetud Facebooki-laadsete sotsiaalmeedia platvormide 

negatiivseks kõrvalnähuks, algoritmiliseks probleemiks, 

milles on süüdi platvormi enda tehnoloogia. Inimeste uudisvoogude 

sisu moodustub kas nende käitumist ja profiili 

töötlevate algoritmide tahtel või äraostetult. Agentuuride 

seas on levinud tava maksta oma sisu levitamise eest, et 

seeläbi jõuda enamate lugejateni, kuna näiteks Facebook 

ei erista head ajakirjandust muudest allikatest ega püüagi 

seda teha. 

Iseloomulik näide: „Kui ma Facebookis ei käiks, jääksid 

mul paljud uudised lugemata,“ ütles üks 16-aastane Ameerika 

tüdruk ühes USA uurimisinstituudi „Data & Society“ küsitluses. 

„Kui ma seda sotsiaalmeedias ei näe, siis ei kuule 

ka mujalt,“ ütles üks teine teismeline (tsitaat Lichterman 

2017 järgi). 2017. aasta aprillis avaldas Facebook infotöötluse 

tahteavalduse, kus ta selgitas oma kavatsust 

võidelda platvormil levivate valeuudiste ja ebaseadusliku


sisu vastu. Nii näiteks eristab Facebook desinformatsiooni 

(tahtlikult levitatav ebatõene sisu) väärinfost (tahtmatult 

leviv ebatõene info). Lisaks määratleb Facebook valeuudiseid 

kui infoühikuid, mis „väidetavalt on faktilised, kuid 

sisaldavad tahtlikult, kirgede õhutamiseks, lugejate võitmiseks 

või petmiseks lisatud väärinfot“. Peale selle on 

Facebook avaldanud üksikasjaliku ja täpse uurimuse kasutajate 

kaasamise kohta, mis käsitleb võimalikke vastumeetmeid. 

Selles on kirjas: „On täheldatud, et poliitilistel 

ja rahalistel ajenditel loodud valekontod on mõnikord 

segunenud ja võivad käituda ühtmoodi; igal juhul on neile 

kontodele omane ebaõigsus. […] Mõnel juhul püüavad 

professionaalsed rühmitused sotsiaalmeedia vahendusel 

poliitilisi vaateid mõjutada, kasutades selleks suurt hulka 

„hingetuid“ valekontosid, mille vahendusel jagatakse ja 

levitatakse suures mahus sisu“ (Weedon et al. 2017: 8). 

Tegelikkus on teistsugune: Facebooki meetmed, mida ta 

ise suurisõnu edendab, on üldiselt ebatõhusad ja mõnel 

juhul vaid minimaalse mõjuga. Valeuudiseid levitatakse 

sotsiaalmeedias ka küsitluste kujul. Kuigi sotsiaalmeedias 

on valeuudiseid lihtne jagada, on hämmastav, kui vastuvõtlik 

on valeuudistele peavoolumeedia. Paljud uudised 

põhinevad küsitlustel ja sageli on need täiesti legitiimsed. 

Küsitlusi korraldatakse kogu aeg ja teemasid on seinast 

seina: mida me arvame poliitilistest kandidaatidest või 

kas me usume kliimamuutustesse. Küsitluste probleem 

seisneb selles, et sõltuvalt küsimuse sõnastusest võivad 

tulemused olla eksitavad. Samuti võib küsitlus olla vormistatud 

korralikult, aga selle tulemusi esitatakse kontekstivabalt.

39 

6 

Vene propaganda 

Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves on väljendanud 

muret, et Venemaa võib Eesti vastu kasutada hübriidtaktikat. 

Seda muret jagab ka praegune president 

Kersti Kaljulaid. Venemaa on Eesti vastu küberrünnakuid 

toime pannud juba varemgi. Sageli peetakse Eestit „hübriidsõja“ 

esimeseks sihtmärgiks. Venemaa on oma desinformatsiooni 

levitamise tegevuses üha rohkem liikunud 

internetikeskkonda. Kremli rahastusel tegutsev uudisteportaal 

Sputnik alustas kõigis kolmes Balti riigis tegevust 

2016. aastal. Kus portaali toimetus tegutseb, pole teada, 

samuti ei ole sellel avalikku aadressi (Deutsche Welle 

2017). Ajakirjanik Erkki Bahovski hinnangul on Sputnikul 

siiski piiratud mõju, kuna selle kajastus ei ole kvaliteetne, 

tõlked on halvad ja arvamusartiklid anonüümsed. Venemaa 

kontrolli all olevad telekanalid on jätkuvalt Baltimaade 

venekeelse elanikkonna peamine meelelahutus- ja


infoallikas. Nii Lätis kui ka Eestis küsitletud rõhutasid, et 

venekeelsed inimesed tarbivad peamiselt Venemaa kontrollitud 

meediat. Paljud Eesti ja Läti venekeelsed inimesed 

saavad valdava osa infost televisiooni vahendusel ning 

venekeelse elanikkonna seas kõige populaarsemate kanalite 

hulka kuuluvad Moskva kontrolli all olevate kanalite 

edastatavad või kohandatud versioonid. Paljud, eriti vanemad 

venekeelsed inimesed ei saa riigikeelsetest telesaadetest 

arugi. Lisaks kipub Moskva rahastatava meedia tootmiskvaliteet 

ja meelelahutuslikkus olema oluliselt parem: 

osaliselt riigipoolsete toetuste, osaliselt ka suurema mastaabisäästu 

pärast. Vladimir Lenin olevat nimetanud Lääne 

kommunismimeelseid liberaale, kes aitasid Vene propagandat 

levitada, „kasulikeks idiootideks“ (Safire 1987). 

Tänapäeval kasutatakse seda väljendit mitmesuguste 

sotsiaalmeedia aktivistide, veebisaidiomanike, uudistekanalite 

ja teiste kohta, kes teevad sedasama, aga ilma otsese 

Moskva-poolse käsu ja kontrollita. 

Euroopas on aga endiselt riike, mis endiselt eiravad 

või eitavad Venemaa-poolse desinformatsiooni- ja vaenutegevuse 

olemasolu, nagu näiteks Kreeka, Austria või 

Ungari (European Values Think-Tank 2018a: 9, 38). Kuigi 

Venemaa tegevus on kõige ilmsemalt suunatud Ukraina ja 

Baltimaade vastu, on Kremli välispoliitika agressiivset 

taktikat tunda isegi Euroopa Liidu „vanades“ liikmesriikides. 

Saksamaa oleks pidanud üles äratama nn Lisa juhtum – 

2016. aasta jaanuaris levinud lugu ühe 13-aastase vene 

päritolu Saksa tüdruku kohta, keda vägistas Berliinis mitu 

migranti. Kreml leidis arvatavasti, et see lugu sobib tema 

narratiivi, kuna näitas Euroopa ja Saksamaa nõrkust 

2015. aasta sügistalvel kulmineerunud pagulaskriisis. 

„Lisa lugu“ ilmus esimest korda ühel väiksel, Saksamaal 

elavate vene emigrantide veebisaidil. Kui asjatundjad tüdru-

41 

kult juhtunu kohta järele pärisid, tunnistas see kohe, et oli 

loo välja mõelnud, aga Vene riigitelevisioon, sealhulgas 

Russia Today ja Sputnik, levitasid uudist edasi. Kui nad 

olid „vahendanud“ ka uudist, et Saksa politsei jättis juhtunu 

üldse uurimata, läksid Saksamaa venelased nii marru, 

et kogunesid Saksamaa kantsleri hoone ette meeleavaldusele 

(Knight 2016). Venemaa võõrkeelne meedia teeb 

koostööd süsteemi kritiseerivate ajakirjanikega, pseudoekspertidega 

ja konspiratsiooniteooriaid levitavate meediakanalitega. 

See loob platvormi parempopulistlike erakondade 

esindajatele, kes pooldavad Venemaa-vastaste 

sanktsioonide kaotamist või levitavad Vene desinformatsioonikampaaniatest 

tuntud argumente Ukraina kohta. 

Hiljutise eskaleerumise ajal väitis Venemaa välisministeeriumi 

pressiesindaja Maria Zahharova Facebookis, et 

Venemaa „kaitseb Euroopat agressiooni eest“. „Just Venemaa 

kaitseb Euroopat barbarismi, türannia, terrorismi, 

agressiooni ja militarismi eest, mis ähvardavad kogu meie 

mandrit,“ kirjutas Zahharova (UAWIRE.org 2018). 

2017. aasta parlamendivalimiste eel sai Saksa valitsus 

aru, et Venemaa tegevusele ei saa reageerimata jätta. 

Kantsler Angela Merkel nimetas seda otseseks ohuks 

Saksa demokraatiale: „Demokraatias loeb avalik arvamus. 

Ja kui avalikku arvamust saab manipuleerida mingit uut 

moodi, näeme uutmoodi demokraatiat“ (Shuster 2015). 

Vene meedial ei õnnestu jõuda Saksamaa laiema üldsuseni. 

Pigem on ta seal spetsiaalsetele ühiskonnarühmadele suunatud 

nišitoode (mis on osav Google’i uudistes esinema), 

mis saavutab edu peenemate meetoditega. Sellegipoolest 

on oluline märkida, et neil on üha rohkem sidemeid paremja 

vasakpoolsete veebisaitidega, nad annavad sõna populistlike 

erakondade esindajatele ning levitavad oma sisu 

sotsiaalmeedia ja sotsiaalmeedia kontaktide kaudu avalikku


ruumi ja peavoolumeediasse. Kõik need Vene väliskanalid 

levitasid muidugi ka „Lisa juhtumit“. Vene välisminister 

Sergei Lavrov tegi kaks avaldust, milles väljendas muret 

Saksa politsei ja õigussüsteemi poliitkorrektsusest tuleneva 

võimetuse pärast võtta selliseid juhtumeid tõsiselt 

(NATO 2016). 

Ka Wikipediat kasutatakse ära: Venemaa kurikuulsa 

„trollivabriku“, Internetiuuringute Agentuuri trollid (geograafiline 

asukoht kindlaks määratud IP põhjal) kirjutasid 

Wikipediasse artikleid, mis toetavad Venemaa ametlikke 

poliitilisi seisukohti ja ajaloolisi narratiive (Labzina 2017). 

Erinevalt trollidest, kes külvavad segadust pelgalt selleks, 

et emotsioone üles kütta ja silmakirjalikkust paljastada, 

on palgatud trollid sellised inimesed, kellele 

firmad, poliitikud, erakonnad ja teised maksavad, et need 

avaldaksid avalikes foorumites valepostitusi ja kommentaare. 

Näiteks meediaartiklite ja Lääne luuretalituste 

raportite põhjal otsustades töötavad Venemaal nn trollifarmid, 

mille töötajatel on päevanormid ja kohustus mõjutada 

vestlusi piirkondlikel, riiklikel ja rahvusvahelistel 

teemadel (Smirnova 2017). Samuti viitavad need allikad 

sellele, et Venemaa kasutab trolle teadlikult selleks, et 

mõjutada avalikku arvamust nii Venemaal kui ka välismaal 

endale soodsas suunas ning USA ja NATO liitlaste vastu. 

Seni ei ole trollide teemat veel teaduslikult käsitletud. 

Desinformatsiooni mõte pole selles, et propageerida mingeid 

fakte teiste arvelt, vaid selles, et tekitada segadust 

ja sisendada nihilistlikku kahtlust kõigi uudiste suhtes ja 

seeläbi ka arvamuse suhtes, et tõde on üldse olemas. Ka 

internetitrollide ülesanne pole propageerida mingeid seisukohti, 

vaid tekitada puhast raevu ja umbusku, mis pärsib 

mõtlemisvõimet ja hävitab tasakaalukuse. Sotsiaalmeedia 

botid tulevad mängu pärast emotsionaalsed suursünd-

43 

musi – näiteks terrorirünnakuid –, et vastaspooli üles 

kütta. Eesmärk ei ole mitte võit, vaid debatis osalejate 

polariseerimine ja radikaliseerimine (The Guardian 2018a). 

Värsketes uurimustes (USA Senati luurekomisjon 2018) 

on selgunud mõju ulatus. Kui aga seadusandjad pärisid 

YouTube’ilt, mis kuulub Google’i alla, Vene manipuleerimistegevuse 

kohta, ei avalikustanud see, kui palju tema platvormil 

Vene trollide poolt avaldatud videoid vaadati. Facebook 

ei avalikustanud Venemaalt pärit postituste kohta 

tehtud kommentaare. Ja Twitter avalikustas vaid üksikud 

faktid Venemaalt avatud kontode kohta, mille kaudu levitatakse 

propagandat (New York Times 2018).


7 

Valeuudised Läänes 

Valeuudistevastane sõda ei ole mingi vana asi uues kuues 

ega taas alanud külm sõda. Lääs ise kaotab oma usaldusväärsust 

kvaliteetajakirjandust sarjates. USA presidendil 

Donald Trumpil on selles suur osa: valeuudised on Twitteris 

tema lemmiksõna. Ta kasutab seda siis, kui talle ei meeldi 

tema kohta ilmunud artiklid, mis näitavad teda ebasoodsas 

valguses. Ta naeruvääristab sageli usaldusväärseks peetavaid 

ajalehti nagu New York Times ja Washington Post, 

nimetades neid valeuudiste levitajateks ja nende ajakirjanikke 

„rahvavaenlasteks“. 2018. aasta oktoobris säutsus 

ta Twitteris: „Väga suur osa meie tänases ühiskonnas 

nähtavast Vihast on põhjustanud teadlikult valesti kirjutatud 

uudistega Peavoolumeedia, mida mina nimetan 

Valeuudisteks. Olukord on muutunud nii halvaks ja vaenlikuks, 

et kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Peavoolumeedia 

peab oma kodus korra majja lööma ja KÄHKU!“ (Edition.

45 

cnn.com 2018). Nagu ta on Twitteri-säutsudes öelnud, 

peab ta sisuliselt silmas seda, et tema kohta avaldatud 

artiklid on välja mõeldud. 

Sellistel avaldustel on kaugele ulatuvad tagajärjed selles 

mõttes, et need õõnestavad Lääne kvaliteetajakirjanduse 

usutavust. Oleks hukatuslik, kui maailm ei suudaks 

enam New York Timesil ja Russia Todayl vahet teha. Valeuudised 

ei ole ainus sõna, millega uudistemeediat rünnatakse. 

Näiteks saksakeelne sõna „Lügenpresse“ („valeajakirjandus“) 

väljendab umbusku ja kahtlust olemasolevate 

uudistekanalite suhtes ja on viimastel aastatel rohkem 

käibele läinud. Valeuudised ja „Lügenpresse“ esindavad muret 

tekitavat trendi poliitilises kommunikatsioonis, mis pole 

enam omane ainult USA-le: poliitilised jõud püüavad üha 

sagedamini ja süstemaatiliselt halvustada traditsioonilise 

meedia ajakirjanduslikku tegevust. 

See aspekt muudab valeuudiste mõiste kasutamise poliitiliselt 

ohtlikuks. Esiteks on inimestel valeuudiste mõiste 

sisust erinev arusaam ja teiseks õõnestab see sõna demokraatia 

intellektuaalseid väärtusi – ja on reaalne võimalus, 

et see lõpuks ei tähenda midagi –, nagu populismi ülekasutamine 

juba kahe kümnendi jooksul. Valeuudiste probleemist 

arusaamiseks võiks alustuseks uurida seda, kui 

paljud inimesed on selle sõna tähenduses eriarvamusel. 

Mõned kasutavad seda sõna igasuguse problemaatilise 

või kaheldava sisuga info kohta. Paljud ajakirjanikud aga 

seostavad seda sõnaga „vale“, eeldades tahtlikku petmist. 

Eeldatavasti süvendavad valeuudised polariseerumist. Võib 

aga ka olla, et polariseerumine võimendab valeuudiseid. 

Sellisel juhul on valeuudised populistlike erakondade polariseerimisstrateegiate 

ja käimasoleva pagulasdebati tulemus.


8 

Kuidas kampaaniates 

käituda 

On oluline mõista, milline roll on sotsiaalmeedial poliitilise 

debati soodustamisel. Praegu on uus sotsiaalmeedia firmade 

võime oma sisu privaatselt sihitada. See tekitab 

uusi probleeme valimiste reguleerimisel, näiteks mis laadi 

ja mis sisuga infot levitatakse ja mis hinnaga – seni on 

need teemad olnud rangelt reguleeritud. Sotsiaalmeedia 

kasulikkusest on ettevõtted ja kampaaniate korraldajad 

seadusandjast palju kiiremini aru saanud. Tehnika areng 

on kiire. Täna saab tarkvaraga videoid võltsida palju kavalamalt 

kui vaid näoilmeid ja suuliigutusi muutes. Moonutada 

saab pea ja silmade liikumist, ilma et see vahetult 

silma torkaks. Karta on, et seda laadi manipuleerimine 

saab tuleviku poliitilistes kampaaniates normiks. Süvavõltsingud 

tekitavad seni, kui neid avastatud ei ole, tohutult 

palju kahju.

47 

Poliitikaelus osalemise ümbermõtestamine nõuab kaasavat, 

mitte tõrjuvat lähenemist. Nüüd, kui poliitika on liikunud 

digimaailma, pakub uusi võimalusi e-osalemine, nagu 

näiteks veebilevi ja netisaated, küsitlustele reageerimine, 

veebiportaalides osalemine, jututoad, arvamusuuringud ja 

otsustusmängud ning e-petitsioonid ja e-hääletamine. Eestis 

võeti e-hääletamine kasutusele 2005. aastal ja kogemus 

on näidanud, et valimisosalus ei ole automaatselt kasvanud. 

Euroopas on viimastel aastatel rahastatud paljusid 

e-osaluse projekte, aga nende kasulikkus ja mõju ei ole 

väga selged. Mõningal määral vaieldakse selle üle, kui palju 

motiveerivad inimesi nii poliitiliste organisatsioonide kui 

ka sotsiaalmeedia-sõprade mobiliseerimisstrateegiad. Mobiliseerumist 

toetav hüpotees väidab, et digitehnika aitab 

poliitikaellu meelitada uusi osalejaid, eriti nooremaid. Tegelikkuses 

aga on uurimuste tulemused vastuolulised ja viitavad 

sellele, et digitehnikaga saab kõnetada ja mobiliseerida 

ainult teatavaid digiplatvormide kasutajarühmi (Nam 

2012). 

Vaja on eristada jõude, kes levitavad desinformatsiooni 

pelgalt rahalistel ajenditel, neist, kes püüavad demokraatiat 

nõrgestada. Mitte ükski vastutustundlik poliitik ei 

lükkaks tagasi väidet, et suured tehnikafirmad peavad rohkem 

vastutama oma platvormidel levivate fotode, postituste 

ning – üha sagedamini ka – väärinfo ja äärmusluse 

eest, mida on alates 2018. aastas sotsiaalmeedias üha 

rohkem. See seisukoht on mõneti problemaatiline: kui 

võtta vastu range seadus, nagu näiteks Saksamaal, võivad 

sotsiaalmeedia firmad hakata ülemäära palju sisu 

kõrvaldama hirmust, et kui nad ebaseaduslikku sisu ei 

kustuta, saavad nad trahvi. 30. juunil 2017 ehk kolm kuud 

enne parlamendivalimisi võttis Saksamaa parlament vastu 

seaduse, mida võib õigusega pidada lääneriikide kõige


äärmuslikumaks reaktsiooniks desinformatsiooniohule. Nn 

netiõiguskaitseseadus jõustus 1. jaanuaril 2018 ja näeb 

ette trahvi summas kuni 50 miljonit eurot, kui firma ei kustuta 

„selgelt ebaseaduslikku“ vihakõnet ja muid ebaseaduslikke 

avaldusi 24 tunni jooksul. Rohkem uurimist vajavaid 

juhtumeid võib hinnata nädala jooksul. Facebook, 

Twitter, YouTube ja teised internetifirmad olid mures ja 

kinnitasid, et kavatsevad uut seadust täita. Seepärast 

värbasid ja koolitasid nad mitu kuud toimetajaid (Eastern 

Europe Study Centre 2018). 

2. jaanuaril 2018 kustutas Twitter Saksa satiiriajakirja 

Titanic postituse, millega see oli pilanud paremäärmuslikku 

poliitikut Beatrix von Storchi, avaldades selle nime 

all rassistliku ja laimava postituse. Twitter ei olnud ilmselt 

naljast aru saanud ja ei kustutanud mitte ainult kõnealuse 

säutsu, vaid blokeeris kogu Titanicu konto. Sellega seoses 

on tekkinud lai arutelu küsimuse üle, kas info ebaseaduslikkuse 

ja õigsuse üle otsustamise õigus tuleks ikka jätta 

sotsiaalmeedia firmadele. Mõned kriitikud räägivad isegi 

tsensuurist (Borgbohmer 2018). Parem tee oleks probleemi 

noortele teadvustada. Nii näiteks võiksid koolid oma 

õppekavasse võtta faktide kontrollimise tunnid. Selle tulemusi 

saab muidugi näha alles aastate pärast, kuid sotsiaalmeedia 

firmad vabaneksid vastutusest tõe ja vale, 

solvangute ja satiiri üle otsustamise eest. Tšehhi Vabariigi 

peaminister Bohuslav Sobotka teatas 2017. aasta alguses, 

et valitsus kavatseb muuta koolide õppekava, et õpetada 

lastele info usutavuse hindamist (Prague Daily Monitor 

2017). Sarnaselt tšehhidega on Rootsi teatanud, et kavatseb 

lastele õpetada, kuidas eristada usaldusväärseid infoallikaid 

ebausaldusväärsetest (Roden 2017).

49 

9 

Valikuvõimalused: 

järeldused erakondade jaoks 

Me ei näe niivõrd uue poliitikavaldkonna – „võrgupoliitika“ 

– teket, kuivõrd kõigi poliitiliste protsesside liikumist 

internetikeskkonda. Oluline pole mitte interneti kasutamine, 

vaid kasutajate suhtumine vabaduse ja turvalisuse 

vahelisse ürgkonflikti. Kindel on aga see, et pikas perspektiivis 

hääletab põlvkond, kes on harjunud internetis sotsialiseeruma, 

oma mõttekaaslaste poolt. Digipoliitika nõuab 

uut võimumudelit. Võimu uut vääringut väljendavad mitte 

traditsioonilised omandisuhted, vaid pigem potentsiaalne 

ligipääsetavus. 

Ligipääsetavus – internetis ja väljaspool, materiaalne 

ja ideepõhine – avab uusi võimalusi. Milline erakond saab 

tulevikus hakkama uue ligipääsetavuse pakkumisega? 

Väljakujunenud valijaskonnaga erakondadel on ka alaline


kommunikatsioonistress, mis on digitaalses demokraatias 

suurenenud. Kõik, mida nad teevad, saab reaalajas avalikuks. 

Erakondade juhtimine, mis on nüüd avatud uutele 

osalemismudelitele ja isegi erakonnavälistele liikmetele, 

on lisaks uute liikmete leidmise ja tulemuste tagamise 

surve all. Kuigi erakonnad kritiseerivad põhjendatult teatavaid 

kõige nüüdisaegsema esindusdemokraatia poliitilise 

otsustusprotsessi detaile, on nad selle poolt. Mis 

peaks vabadel valimistel erakondi asendama? Seni jääb 

suurimaks probleemiks erakonnademokraatia tugevdamine, 

et asjakohaselt toime tulla otsustele pandavate 

ootustega. Ka digikeskkonnas jäävad erakonnad keeruka 

otsustusprotsessi vahendajateks ja edastajateks (Korte 

2012). 

Prantsuse filosoofi Gustave Le Boni 19. sajandi lõpus 

ilmunud kuulus raamat „Hulkade psühholoogia“ annab ainet 

mõtlemiseks tänagi. Hulkadel puudub iseseisva mõtlemise 

võime, küll aga on neil kollektiivne aju. Propaganda 

on hulkades loomulikult esinev nähtus (Le Bon 2016, 

originaal 1895). Hulgad on olemas ka virtuaalajastul. 

Traditsioonilise poliitika ja selle esindajate eitamine on 

tänapäeval populaarne hoiak. Populistlike erakondade üha 

suurem toetamine on paljudes Lääne ühiskondades poliitikaelu 

pea peale pööranud. Populistlikku mobiliseerumist 

võib määratleda kui „igasugust kestvat ja suureulatuslikku 

poliitilist projekti, mis mobiliseerib tavaliselt 

marginaliseerunud sotsiaalsed sektorid avalikult nähtavateks 

poliitilisteks vastutegevuseks, kasutades eliidivastast, 

natsionalistlikku retoorikat, mis väärtustab tavainimesi“ 

(Jansen 2011: 84). 

Kui me elame tõepoolest poliitikavastasel ajal, saavad 

poliitilised otsustajad seda arvesse võtta. Karmis

51 

poliitikamaailmas harva esineva huumorina avaldas Hispaania 

vasakäärmuslik erakond Podemos, kes on säästumeetmete 

vastu, oma manifesti Ikea kataloogi stiilis. 

Nagu Ikea kataloogiski, on see manifest koostatud tubade 

kaupa: kandidaate on kujutatud köögis, diivanil, aias või laua 

taga istumas, jättes taskukohase ja mõnusa tunde. Erakonna 

liikmeid on kujutatud kalu söötmas, pesu kuivama 

riputamas, voodit tegemas ja hambaid pesemas. Eesmärk 

oli koostada ajaloo kõige rohkem loetud manifest (The Guardian 

2016). See kampaania kõlas kokku „demokraatia rahva 

sekka tagasitoomise“ ideega. 

On algatusi, mis on suunatud konkreetselt välisriikidest 

pärit valeuudiste vastu võitlemisele. Üks neist on 

StopFake.org, mille lõid Ukraina ajakirjanikud koostöös 

teadlastega selleks, et paljastada Vene propagandat 

(Maheshwari 2017). Teine on East Stratcom, Euroopa välisteenistuse 

eriüksus, mis keskendub samuti Vene propaganda 

paljastamisele. Aga arenguruumi on küllaga. Meeskond, 

mis vajab hädasti täiendavaid liikmeid, saab oma 

ainsa eelarve – 1,1 miljonit eurot – Euroopa Parlamendilt, 

mis tähendab, et tal ei ole alalist eelarvet, mis võimaldaks 

pikaajalist strateegilist planeerimist. Euroopa Liit 

reageerib Vene desinformatsioonikampaaniale kõigest paari 

eksperdiga, kelle töö maksavad kinni peamiselt liikmesriigid, 

samal ajal kui ainuüksi Venemaa on oma propagandakanalitesse 

investeerinud üle miljardi euro. Euroopa 

Komisjon ei ole tänini osanud anda Kremli-poolsele valetamisele 

asjakohast vastust, kuigi liikmesriigid, Euroopa 

Parlament ja paljud Euroopa julgeolekueksperdid on seda 

korduvalt nõudnud (European Values Think-Tank 2018b). 

Euroopa Komisjon käivitas 2015. aastal üleeuroopalise 

faktide kontrollimise algatuse tundlikul pagulaskriisi


teemal (Poynter 2015). ÜRO rändeleppega on välja tulnud 

üks üldine probleem. Tõsise debati puudumine on avanud 

ukse hüsteeriapuhangule, millele lisanduvad avaliku arvamuse 

manipuleerimiseks algatatud rünnakud sotsiaalmeedia 

bottidega. Bottide tegevust uuriv firma Botswatch, 

kes on läbi analüüsinud sadu tuhandeid Twitteri sõnumeid, 

on avastanud, et 28% ehk enam kui veerandi kõigist 

Twitteri säutsudest on pärisinimeste nime all automaatselt, 

s.o bottide poolt koostatud. Analüütikute hinnangul 

moodustavad bottide avaldused poliitilistes debattides 

keskmiselt 10–15% (n-tv.de 2018). 

Wikipedia on algatanud vabatahtlike kaasamise projekti. 

Tema vahekohtukomitee ehk ArbCom on ingliskeelse 

Wikipedia kõrgeim otsustusorgan. Sisuliselt on see Wikipedia 

„ülemkohus“. Selle koosseisu kuulub 15 juristi, üks 

arst, toimetaja, IT-spetsialist, emeriitakadeemik ja raketiteadlane, 

kelle valisid saidi vabatahtlikest toimetajad ja 

kes menetlevad vaidlusi pärast seda, kui neid ei ole olnud 

võimalik muidu lahendada. Nende õigus kasutajaid infosõdade, 

toimetamata valeuudiste ja konspiratsiooniteooriate 

maailmas tõkestada ja blokeerida on absoluutne (Wikipedia 

Fake News Committee 2018).

53 

10 

Kokkuvõte: 

kas võit on võimalik? 

Sajand pärast Oswald Spengleri kuulsa „Õhtumaa allakäigu“ 

ilmumist on taas ellu ärganud kultuuriline pessimism. 

Seda toidab veendumus, et riigi, tsivilisatsiooni või 

isegi terve inimkonna kultuur on pöördumatult alla käimas. 

20. sajandi Kassandrana mõtles Oswald Spengler sügavalt 

meie tsivilisatsiooni juurte ja saatuse üle ning selle 

mõttetöö tulemust võib võtta kui totalitarismi ennustust 

(mida on ka tehtud). Tema süngeid mõtteid on aastate 

jooksul teravalt kritiseeritud, aga see haare ja sõnaosavus, 

millega ta Lääne kultuuri käsitles, hoiab tema teost jätkuvalt 

aktuaalsena. Spengler käsitleb iga tsivilisatsiooni 

kinnise ja isoleeritud kooslusena, millele annab elu üks 

domineeriv idee ehk maailmavaade, mis on tema „hing“. 

Tema pessimism ja fatalism oli talumatu hoop nendele, 

kes olid 19. sajandil ära harjunud mõttega, et kõik läheb


igavesti aina paremaks. Spengleri käsitluses on ajalugu 

tsükliline ning tsivilisatsioon elusorganism, millel on lõplik 

eluiga – iga tsivilisatsioon areneb lapsepõlvest raugaikka 

ja sureb teatava olemusliku paratamatuse tõttu, just 

nagu inimese elu kulgeb bioloogilise ettemääratusena 

lapselikkusest vanadusnõtrusesse. Spengler on ennekõike 

pannud meid mõtlema tsivilisatsiooni olemuse üle 

ja endalt küsima, kuidas ja kas üldse saame parandada 

ja üleval hoida noid pikki ja ahtaid tamme, mis kaitsevad 

meid igavese barbarismi tohutu suure ja mäsleva ookeani 

eest (Spengler 2007, originaal 1918). 21. sajandi digiruum 

on infot pilgeni täis. 

Uus põlvkond, kellel on sellele ruumile piiramatu juurdepääs, 

käsitleb tõde senistest konventsioonidest hoopis 

teistmoodi. Inimesed armastavad ennast ratsionaalseks 

pidada, aga tegelikult oleme oma mõtlemises sageli emotsionaalsed 

ja irratsionaalsed. Psühholoogid on seda näidanud 

avastamisõpetuse ehk heuristika uurimise teel. 

Üha rohkem on selliseid inimesi, kes keelduvad võimulolijaid 

uskumast. Need inimesed levitavad sageli alternatiivseid 

seisukohti või konspiratsiooniteooriaid, mille põhiväide on, 

et võimulolijad salgavad „tõe“ oma räpaste eesmärkide 

saavutamiseks maha. See tähendab: tõde ei dikteeri enam 

võim, vaid see levib sarnaste vaadetega inimeste võrgustikes. 

Igal faktil on vastufakt ning kõik faktid ja vastufaktid 

näivad internetis võrdselt tõestena, mis ajab enamikku 

inimesi segadusse. 

Tehnika sünnitas valeuudised ja oleks naiivne arvata, et 

tehnikaga saab selle probleemi ka lahendada, et meil tuleb 

selleks leida vaid õige algoritm või kood. See seisukoht 

aga ei arvesta väärtuslike õppetundidega selle kohta, kuidas 

me teadmisi omandame. On teadlasi, kes väidavad, et

55 

sotsiaalmeedia platvormidel ilmuv sisu – kaasa arvatud 

valeuudised! – on inimeste emotsioonide ja seega demokraatia 

olemuse tõeline väljendus. Nende arvates peaksid 

peavoolupoliitikud nende platvormide reguleerimise 

asemel püüdma rohkem inimesi veenda. Sellised seisukohad 

on küll kenad, kuid siiski osaliselt ekslikud. Näiteks 

kas valeuudist, mille on lendu lasknud mõni pahatahtlik 

välisriik, saab ikka pidada „inimeste emotsioonide tõeliseks 

väljenduseks“? Kas inimesed peaksid oma otsuseid 

tahtmatult tegema valeuudiste põhjal? (Niclewicz 2017). 

Eesti kogenud ajakirjanik ja nõustaja Raul Rebane peab 

väljavaadet siiski optimistlikuks. Ta leiab: „Kõik vastutusvabad 

meediaplatvormid, nende hulgas Facebook, varisevad 

kokku. Märgid selle kohta on juba õhus. Aga see võtab 

aastaid.“ Rebane muud võimalust ei näe, sest inimestele 

ei saa sotsiaalmeediat ära keelata, mida hiljuti soovitati 

(Jankowicz 2018). Peale Facebooki peaksime arvesse 

võtma ka YouTube’is toimuvaid kampaaniaid. Ainus lahendus 

on õpetada meediakirjaoskust ja järgida häid tavasid. 

Eestis on võideldud anonüümsete kommentaaride vastu, 

aga võitluse mõju on tänaseks kaduvväike. Üldiselt on oluline 

märgata aktuaalseid trende populismi ja valeuudiste 

valdkonnas. Me peaksime aga olema ka teadlikud sellest, 

et neid ei tohiks üle kasutada. Nagu Raul Rebane ütleb: 

„Valeuudiste vastu ei tohiks võidelda valeuudistega“ (vestluses 

autoriga 10. detsembril 2018 Tallinnas). Seega seisneb 

nende mõte ainult poliitikute, ajakirjanike ja teiste 

asjaosaliste ning lõpuks ka demokraatlike põhiväärtuste 

diskrediteerimises. 

Kui aus olla, lasub osa süüd valitseva umbusu pärast 

meedial enesel: vajadus olla uudistega 24/7 kohal ning 

püüd olla pigem esimene kui õige on viinud selleni, et palju 

valijad ei usu enam seda, mida nad teles näevad või


lehtedest loevad. Seda protsessi on süvendanud Facebook 

ja Google kui kaks suurfirmat, kes on miljonite inimeste 

peamised infoallikad ja kes on lasknud valeuudistel kontrollimatult 

levida. Fakte saab alati kahtmoodi tõlgendada. 

Kui see nii ei oleks, poleks demokraatiat vaja. Üldine usk 

Aristotelese mõttes „kuldsesse keskteesse“ teeb absoluutse 

tõe lihtsalt rünnatavaks. Sotsialismikogemusega 

kodanike puhul on igasugune pluralismivastane hoiak muret 

tekitav. Väide, et see hoiak on omane n-ö jalgujääjatele, 

ei taba asja iva. Immigratsioonihirm ning kartused majandusliku 

kindlustatuse ja riikliku julgeoleku pärast pööravad 

kogu maailmas poliitilisi süsteeme pea peale – ja lõppu ei 

ole näha. 

Multipolaarses maailmas tekkivad uued poliitilised formatsioonid 

on midagi muud kui külma sõja ajast kummalisel 

kombel arusaadav dihhotoomia. 21. sajandil arenevad 

välja globaalsed turud ja riigiülesed majandussuhted. 

Nendega tehakse katse rajada paremat maailma – parandada 

kapitalismile omast ebavõrdsuse probleemi. Hiina 

näide tõestab, et kommunistlikku ideoloogiat saab ühendada 

kapitalismiga. Lisaks paistab, et 21. sajandil edendab 

demokraatia levikut ka globaalne suhtlemine – seda 

nii tänu internetile kui ka lääneliku elustiili atraktiivsusele. 

Ühiskonnas valitsevat umbusku suurendab ka Lääne luuretalituste 

salategevus, mis viitab sellele, et umbusk valitsuse 

vastu ei ole ületatud. Tehnika areng paneb proovile 

eraelu puutumatuse kaitse. Rahva ja poliitilise eliidi vaheline 

suhe halveneb veelgi, mis suurendab omakorda survet 

esindusdemokraatiale, mida seni veel Läänes stabiilseks 

peetakse. 

Lahingu võitmine peab olema ihaldatav väljavaade. USA 

Poynteri Instituudil (vt nt Weston 2017) on soovitusi,

57 

kuidas ise uudiste ehtsust kontrollida, et kohandada oma 

hoiakut tõe suhtes: 

• kontrolli domeeni ja URLi, 

• kontrolli tsitaate, 

• kontrolli sama allika teiste uudiste usutavust, 

• ära usu iga küsitlust. 

Üha sagedamini esineb ka pseudoteadust. Mõnda küsitlust 

käsitleva uudise puhul kontrolli, kes küsitluse korraldas, 

kui palju inimesi selles osales, kuidas need valiti ja mismoodi 

olid küsimused sõnastatud. See info peaks uudise 

usutavusest andma üsna head aimu. Alanud on ka arutelu 

selle üle, kas ajakirjandus on võimeline tasuliste teenustega 

oma kvaliteeti hoidma. New York Times on käivitanud 

kampaania „Tõde on seda väärt“, näitamaks lugejatele, et 

kvaliteetne ajakirjandus nõuab teadmisi, aega, pühendumust 

– ja ka raha (Journalism 2018). 

Vana väljend „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“ ei 

ole kunagi olnud nii tabav kui praegu, valeuudiste ajastul. 

Enamik inimesi on visuaalsed õppijad, mis tähendab, et 

neil kulub kirjaliku info töötlemisele oluliselt rohkem aega 

kui pildile. Kuivõrd me elame mobiilses maailmas, jäävad 

visu-aalita katsed valeuudiste vastu võidelda nõrgaks. 

Lihtne viis kontrollida uudise õigsust on võrrelda seda 

teistel, usaldusväärsetel saitidel avaldatutega, eriti kui 

uudis on avaldatud veidra domeeninimega saidil. Mõnikord 

on ohu märk see, et uudis on avaldatud saidil lõpuga .ru ehk 

Venemaal. Üsna palju valeuudiseid köidab lugejaid sellepärast, 

et need ennustavad katastroofi. Mõned neist jätavad 

üsnagi usutava mulje. Üks selline lugu, mis on Euroopale 

juba mitu ringi peale teinud, räägib sellest, et Euroopast 

saab moslemite suure sündimuse tõttu islamimander. 

Sellest loost on palju versioone ja õli valab tulle YouTube’is


avaldatud anonüümne video „Moslemi-demograafia“. See 

video ilmus YouTube’i 2009. aasta märtsis. Sama aasta 

augustiks oli seda vaadatud 15,5 miljonit korda. Video sisaldab 

igasuguseid põhjendamatuid väiteid, nagu näiteks see, 

et Prantsusmaast saab 2048. aastaks islamivabariik ja 

Saksamaal moodustavad moslemid 2050. aastaks elanikkonna 

enamuse. 

Meie edasine tegevus peab olema (Ebner 2018): 

• dünaamiline: hõlmates nii ennetavat kommunikatsiooni 

kui ka kiiret reageerimist spontaansetele kampaaniatele. 

Ennetavas kommunikatsioonis tuleb olla oluliselt nüansseeritum: 

vastavalt kampaaniale tuleb valida sobivad sõnumid, 

nende vahendajad ja meedia. Samal ajal nõuab kiire 

sekkumine ressursside koondamist ja võrkude ühendamist, 

et neid kiiresti eri kontekstidega kohandada. Seda 

laadi kollektiivne sünkroonsus võimaldaks kohe reageerida 

igale paremäärmuslikule reaktsioonile seoses mõne intsidendi 

või uudisega; 

• innovatiivne: sõnumite koostamisele võiks läheneda loominguliselt 

ja teha koostööd kunstnikega, teadlastega või 

isegi trollidega. Lisaks tasub katsetada eksperimentaalsemaid 

lahendusi, näiteks videomänge ja äppe, interaktiivseid 

videoid ja muusikat. Uute sihtrühmadeni jõudmiseks 

ja äärmuslaste alternatiividele vastukaalu pakkumiseks 

on vaja mõtelda senisest teistmoodi; 

• julge: atraktiivne vastukõne peab olema julgem ja lõbusam. 

See peab julgema tabusid murda, tavadebattide piiranguid 

ületada ning käsitleda küsimusi täiesti uutest vaatenurkadest. 

Sarkasm ja huumor võivad sümpaatia loomisel olla 

tohutult kasulikud. 

Kodanike usu taastamiseks tuleb välja murda poliitikas

59 

ja ühiskonnas valitsevast onupojapoliitikast. Me oleme 

tänaseks jõudnud ohtlikumasse olukorda ja ei saa liberaalse 

demokraatia saavutusi enam enesestmõistetavatena 

võtta. Valeuudiste tekitatud hüsteeria, mis ei võta 

arvesse kaasnevat kahju, kui rünnatakse vaba ajakirjandust 

ja eriarvamusi, ohustab tõsiselt meie demokraatiat. 

Tahtlikult levitatavad valeuudised on tõsine probleem, 

millesse tuleb sedasi ka suhtuda. Kuigi valeuudised ei ole 

uus nähtus, vohab täna nendega levitatav valeinfo ja manipuleerimine, 

mis on praeguse meedia- ja arvutirevolutsiooni 

arenev aspekt. Eestis, Lätis, Leedus ja Ukrainas 

tuleks jälgida ka sotsiaalmeedia kanaleid, et avastada 

Vene mõjutuskampaaniaid, mis võivad olla eelmäng Venemaa 

agressiivsematele poliitilistele või sõjalistele meetmetele. 

Vene trollid on oma sõnumeid levitanud uudisartiklite 

kommentaariumides. Mida selle vastu teha? 

Esiteks võiksid uudisteagentuurid ja teised organisatsioonid 

nõuda kommenteerijatelt Facebooki kaudu autentimist. 

Facebookis tuleb nimelt konto loomisel sisestada 

õige nimi, mis tähendab, et organisatsioonid saavad kommenteerijate 

hulgast üles leida need, kes esinevad vale 

nime all. Seega võib Facebooki kaudu autentimise nõue 

aidata vähendada seda, kuivõrd saavad välisjõud, nagu 

näiteks Venemaa, kommenteerimiseks kasutada trolle. 

Demokraatiat on ausate ja diplomaatiliste võtetega raske 

lüüa. 

Nüüdseks on see olukord muutunud: demokraatia vaenlased 

rikuvad poliitilist kultuuri, kuni valimised ei ole enam 

midagi muud kui vallutuslahingud, kus eesmärk pole võit, 

vaid vaenlase hävitamine. Selles tegelikkuses peame keskenduma 

äppidele ja tehisintellektile, et lahingut mitte kaotada. 

Hiina on juba virtuaalajastusse jõudnud, luues muu 

hulgas sotsiaaltoetuste süsteemi, mis viib totalitarismi


järgmisse versiooni, säilitades samas sisestabiilsuse. „Suur 

vend“ ei maga (Strittmatter 2018, lk 144–197). Seda ohtu 

tõsteti esile ka 2019. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil 

ning sellega seoses on küsitud, kas Huaweil ja teistel 

Hiina tehnikafirmadel tuleks keelata oma 5G telekommunikatsioonitaristuga 

Euroopa turule tulla. 

Praegu ei ole vist enam ühtki poliitilist, ühiskondlikku 

või valimisüritust, kus ei räägitaks valeuudistest. Mõnes 

riigis on arutatud nende võimalikku mõju valimistele, demokraatiale 

ja postmodernistlikule kodanikkonnale. Aega tagasi 

pöörata ei saa. Me peame ausalt vastu vaatama uuele 

tegelikkusele, kus enamik inimesi saab oma teabe kätte 

kõigest mõne sotsiaalmeedia saidi ja otsingumootori kaudu. 

Faktide kommunikatsioon ei saa toimuda ratsionaalselt. 

Vaja on emotsionaalset imperatiivi. Tõe rääkimisest peab 

saama uus, moodsa etiketiga narratiiv.

61 

Viited 

Arendt, Hannah (1978): vestlus Prantsuse kirjaniku Roger 

Erreraga, 26. oktoober, https://www.nybooks.com/ 

articles/1978/10/26/hannah-arendt-from-an-interview/ 

(vaadatud 8.12.2018). 

Balmas, Meital (2014): When Fake News Becomes Real – SAGE 

Journals, 41(3), lk 430–454. 

Barthel, Michael/Mitchell, Amy/Holcomb, Jesse (2016): Many 

Americans Believe Fake News Is Sowing Confusion (http://www. 

journalism.org/2016/12/15/many-americans-believe-fake-newsis-sowing-confusion/ 

(vaadatud 7.12.2018). 

BBC.com (2018): Der Spiegel reporter Claas Relotius sacked over 

'invented' stories, https://www.bbc.com/news/worldeurope-46624297 

(vaadatud 7.12.2018). 

Bessi, Allessandro/Ferrara, Emilio (2016): „Social Bots Distort 

the 2016 U.S. Presidential Election Online Discussion“, november,


– First Monday, 21 (11), https://firstmonday.org/article/ 

view/7090/5653 (vaadatud 7.12.2018). 

Borgbohmer, Thomas (2018): „NetzDG: Twitter sperrt Account 

des Satiremagazins Titanic wg. Beatrix von Storch – und löst 

Zensur-Debatte aus“ – Meedia, 3.1.2018, http://meedia. 

de/2018/01/03/netzdg-twitter-sperrtaccount-dessatiremagazins-titanic-wg-beatrix-vonstorch-und-loest-zensurdebatte-aus/ 

(vaadatud 5.12.2018). 

Bradner, Eric (2017): Conway: Trump White House Offered 

“Alternative Facts” on Crowd Size, CNN, 23. jaanuar, http://www. 

cnn.com/2017/01/22/politics/kellyanne-conway-alternativefacts/ 

(vaadatud 5.12.2018). 

Bradshaw, Samantha/Howard, Philip N. (2018): Challenging Truth 

and Trust: A Global Inventory of Organized Social Media 

Manipulation, Working Paper, Oxford, https://comprop.oii.ox.ac. 

uk/research/cybertroops2018/ (vaadatud 14.12.2018). 

Brodnig, Ingrid (2018): Lügen im Netz. Wie Fake News, Populisten 

und unkontrollierte Technik uns manipulieren, Wien. 

Cuperus, René: „Der populistische Dammbruch. Die 

niederländische Volksparteien unter Druck“ – Friso Wielenga/ 

Florian Hartleb (eds): Populismus in der modernen Demokratie, 

Die Niederlande und Deutschland im Vergleich, Waxmann-Verlag: 

Münster etc. 2011, lk 163–178. 

D’Ancona, Matthew (2017): Post Truth. The New War on Truth 

and How to Fight back, London. 

Deutsche Welle (2017): Baltics battle Russia in Online 

Disinformation War, 8. oktoober, https://www.dw.com/en/

63 

baltics-battle-russia-in-online-disinformation-war/a-40828834 

(vaadatud 15.11.2018). 

Eastern Europe Study Centre (2018): The German battle with 

fake news, Policy Paper, Vilnius, 16. aprill, http://www.eesc.lt/ 

uploads/news/id1059/Readings%202018%201.pdf (vaadatud 

15.11.2018). 

Ebner, Julia (2018): „Counter-Creativity. Innovative Tactics to 

Counter Far Right-Communication Tactics“ – Maik Fielitz/Nick 

Thurston (eds.): Post-Digital Cultures of the Far Right. Online 

Actions and Offline Consequences in Europe and the US, Bielefeld, 

2018, lk 169–182. 

Edition.cnn.com (2018): Trump blames media for anger after 

attacks, 25. oktoober, https://edition.cnn.com/2018/10/25/ 

politics/trump-blames-media-for-anger-after-attacks/index.html 

(vaadatud 15.11.2018). 

ERR (2019): Politsei algatas ränderaamistiku meeleavaldusel 

toimunud intsidendi peale menetluse, 6. veebruar, https://www. 

err.ee/907980/politsei-algatas-randeraamistiku-meeleavalduseltoimunud-intsidendi-peale-menetluse 

(vaadatud 9.2.2019). 

Euroopa Komisjon (2018): valeuudiste ja internetis levitatava 

desinformatsiooni kõrgetasemelise eksperdirühma lõpparuanne, 

12. märts, https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/ 

final-report-high-level-expert-group-fake-news-and-onlinedisinformation 

(vaadatud 18.11.2018). 

Euronews.com (2018): Farage tweets fake photo, 16. juuli, 

https://www.euronews.com/2018/07/16/farage-tweets-fakephoto-in-attack-on-pro-refugee-campaigners 

(vaadatud 

9.2.2019).


European Values Think-tank (2018 a): 2018 Ranking of 

countermeasures by the EU-28 to the Kremlin’s subversion 

operations, Praha 2018, lk 9 ja 38, https://www.kremlinwatch. 

eu/userfiles/2018-ranking-of-countermeasures-by-the-eu28-tothe-kremlin-s-subversion-operations.pdf 

(vaadatud 4.12.2018). 

European Values Think-tank (2018 b): avalik kiri Euroopa 

Komisjonile, https://www.europeanvalues.net/openletter/?fbclid 

=IwAR3VUFgb0hrvw8VW9e-9QR32JiX1rWa3NxcSQ4idgq9Xg4_6 

cFjZGGwEPRA (vaadatud 19.12.2018). 

Funk, McKenzie (2016): „The Secret Agenda of a Facebook Quiz“ 

– The New York Times, 19. november. 

Goodman, Matthew (2008): The Sun and the Moon: The 

Remarkable True Account of Hoaxers, Showmen, Dueling 

Journalists, and Lunar Man-Bats in Nineteenth-Century New York, 

New York. 

Hartleb, Florian (2017a): Die Stunde der Populisten. Wie sich 

unsere Politik trumpetisiert und was wir dagegen tun können, 

Schwalbach am Taunus. 

Hartleb, Florian (2017b): „It’s migration, stupid! Lessons from the 

Elections in Germany and Netherlands in the Light of Populism“ 

– The Rise of Populism: Lessons for the European Union and USA 

– Artis Pabriks/Andis Kudors (eds.): Centre for East European 

Policy Studies, Riia: University of Latvia Press, 2017, lk 99–117, 

http://appc.lv/wp-content/uploads/2017/11/APPC_ 

Populism_2017_web.pdf (vaadatud 16.1.2018). 

Hamburger Morgenpost (2018): Fake News per WhatsApp. 

Perfide Lügen über Flüchtlinge aufs Handy, 7. september, https:// 

www.mopo.de/hamburg/fake-news-per-whatsapp-perfide-luegen-

65 

ueber-fluechtlinge-aufs-handy-31217328 (vaadatud 

16.12.2018). 

Hameleers, Michael (2018): „A Typology of Populism: Toward a 

Revised Theoretical Framework on the Sender Side and Receiver 

Side of Communication“ – International Journal of 

Communication 12, lk 2171–2190. 

Harris, Robert (1991): Selling Hitler: Story of the Hitler 

Diaries, London. 

House of Commons (2018): Digital, Culture, Media and Sport 

Committee, Disinformation and ‘fake news’: Interim Report, 

Fifth Report of Session 2017–19, London, https:// 

publications.parliament.uk/pa/cm201719/cmselect/ 

cmcumeds/363/363.pdf (vaadatud 16.12.2018). 

Independent (2018): Russia space agency promises to 

check whether US moon landings really happened, https:// 

www.independent.co.uk/news/science/russia-spaceagency-nasa-us-moon-landing-mission-a8650056.html 

(vaadatud 16.12.2018). 

Inglehart, Ronald/Norris, Pippa (2016): Trump, Brexit and the 

Rise of Populism. Economic Have-Nots and Cultural 

Backlash, Harvard Kennedy School, Working Paper, 

Cambridge, Massachusetts, august, https://papers.ssrn. 

com/sol3/papers.cfm?abstract_id=2818659, (vaadatud 

1.11.2018). 

Jankowicz, Nina (2018): „It’s time to start regulating 

Facebook“ – Washington Post, 15. november, https://www. 

washingtonpost.com/news/democracy-post/ 

wp/2018/11/15/its-time-to-start-regulatingfacebook/?utm_term=.fdfe0a0cf50e 

(vaadatud 

16.12.2018).


Jansen, Robert S. (2011): „Populist mobilization: A new 

theoretical approach to populism“ – Sociological Theory, 29 (2), 

lk 75–96. 

Journalism.co (2018): NYT launches campaign, 17.12.2018, 

https://www.journalism.co.uk/news/nyt-launches-campaign-toeducate-audiences-about-paying-for-quality-journalism/s2/ 

a731992/ (vaadatud 20.12.2018). 

Kalsnes, Beate (2018): Fake news, Oxford research, http:// 

oxfordre.com/communication/view/10.1093acrefo 

re/9780190228613.001.0001/acrefore- 

9780190228613-e-809 (vaadatud 3.12.2018). 

Keil, Lars-Broder/Kellerhoff, Sven Felix (2017): Fake News 

machen Geschichte. Gerüchte und Falschmeldungen im 20. und 

21. Jahrhundert, Berlin. 

Kelam, Tunne (2018): Pro Patria koolituskeskuse poolt Konrad 

Adenaueri Fondi toetusel korraldatud konverentsi „Euroopa hing“ 

avasõna, 23. november, Tallinn. 

Knight, Ben (2016): „Teenage girl admits making up migrant rape 

claim that outraged Germany“ – The Guardian, [interactive], 

2016, https://www.theguardian.com/world/2016/jan/31/tee 

nage-girl-made-up-migrant-claim-that-caused-uproarin-germany 

(vaadatud 3.12.2018). 

Korte, Karl-Rudolf (2012): „Beschleunigte Demokratie: 

Entscheidungsstress als Regelfall“ – Aus Politik und 

Zeitgeschichte 62/7, lk 21–26. 

Krastev, Ivan (2016): „The unraveling of the post-1989 order“ 

– Journal of Democracy, 27 (4) (2016), lk 88–99.

67 

Kuklinski, James H. et al. (2000): „Rich Misinformation and the 

Currency of Democratic Citizenship“ – The Journal of Politics, 62 

(3), lk 790–816, https://www.uvm.edu/~dguber/POLS234/ 

articles/kuklinski.pdf (vaadatud 16.12.2018). 

Kurbjuweit, Dirk (2010): „Der Wutbürger“ – Der Spiegel, 41, 11. 

oktoober, lk 26–27. 

Labzina, Elena (2017). „Rewriting Knowledge: Russian Political 

Astroturfing as an Ideological Manifestation of the National Role 

Conceptions“, ettekanne Ameerika Politoloogiaühingus, San 

Francisco, CA, https://cpb-us-w2.wpmucdn.com/sites.wustl. 

edu/dist/c/549/files/2017/12/labzina_2017-17fmc4i.pdf 

(vaadatud 3.12.2018). 

Le Bon, Gustave (2016, originaal 1895): Psychologie der 

Massen, Hamburg (tõlge saksa keelde). 

Lichterman, Joseph (2017): „A New Study Says Young Americans 

Have a Broad Definition of News“ – NiemanLab, 1. märts, http:// 

www.niemanlab. 

org/2017/03/a-new-study-says-young-americans-have-a-broaddefinition-of-news/ 

(vaadatud 3.12.2018) 

Maheshwari, Vijai (2017): „Ukraine’s Fight Against Fake News 

Goes Global“ – Politico, 12. märts, https://www.politico.eu/ 

article/on-the-fake-news-frontline/ (vaadatud 3.12.2018). 

Mudde, Cas (2004): „The Populist Zeitgeist“ – Government & 

Opposition, 39 (3), lk 541–263. 

Nam, Taewo (2012): „Dual effects of the Internet on political 

activism: Reinforcing and mobilizing“ – Government Information 

Quarterly, 29 (1), lk 90–97.


New York Times (2018): Facebook, Twitter and You Tube 

Withheld Russia Data, 17. detsember, https://www.nytimes. 

com/2018/12/17/technology/tech-companies-russianinterference.html 

(vaadatud 20.12.2018). 

n-tv.de (2018): Social Bots verfälschen Debatte um Migration, 

10. detsember, https://www.n-tv.de/politik/Social-Botsverfaelschen-Debatte-um-Migration-article20763343.html 

(vaadatud 11.12.2018). 

NATO Review (2016): https://www.nato.int/docu/ 

review/2016/also-in-2016/lisa-case-germany-target-russiandisinformation/EN/index.htm 

(vaadatud 4.12.2018). 

Niclewicz, Konrad (2017): Wedding out Fake news, Brussels, 

Wilfried-Martens-Centre, https://martenscentre.eu/sites/ 

default/files/publication-files/mc-weeding_out_fake_news_ 

v3_web.pdf (vaadatud 4.12.2018). 

Pabriks, Artis / Kudors, Andis (2017): „Conclusion“ – Artis 

Pabriks/Andis Kudors (eds.): The Rise of Populism: Lessons 

for the European Union and USA, Centre for East European 

Policy Studies, Riga: University of Latvia Press, 2017, lk 169– 

173, http://appc.lv/wp-content/uploads/2017/11/APPC_ 

Populism_2017_web.pdf (vaadatud 16.1.2018). 

Poynter 2015: #RefugeeCheck: a Europe-wide fact-checking 

initiative, oktoober, https://www.poynter.org/news/ 

refugeecheck-europe-wide-fact-checking-initiative (vaadatud 

7.12.2018). 

Prague Daily Monitor (2017): Týden: Gov’t to Teach Children 

How to Face Propaganda, 25. jaanuar, http://praguemonitor. 

com/2017/01/25/t%C3%BDden-govt-teach-children-howface-propaganda 

(vaadatud 7.12.2018).

69 

Reuters.com (2018): Austrian far-right leader regrets fake 

news claim, 7. märts, https://www.reuters.com/article/usaustria-politics-media/facing-lawsuits-austrian-far-rightleader-regrets-fake-news-claim-idUSKCN1GJ2AI 

(vaadatud 

4.12.2018). 

Reuters Institute (2018): Digital News Report, Oxford, 

http://media.digitalnewsreport.org/wp-content/ 

uploads/2018/06/digital-news-report-2018.pdf?x89475 

(vaadatud 4.12.2018). 

Roden, Lee (2017): „Swedish Kids to Learn Computer Coding 

and How to Spot Fake News in Primary School“, The Local, 13. 

märts, https://www.thelocal.se/20170313/swedish-kids-tolearn-computer-coding-and-how-to-spot-fake-news-inprimary-school 

(vaadatud 4.12.2018). 

Russia Today (2018): Welcome to dictatorship? What lies 

behind France´s controversial Fake news law?, 22. november, 

https://www.rt.com/news/444576-france-fake-news-law/ 

(vaadatud 5.12.2018). 

Safire, William (1987): „On Language“ – New York Times, 

12.4.1987, 20.10.2017: http://www.nytimes. 

com/1987/04/12/magazine/on-language.html (vaadatud 

5.12.2018). 

Schaeffer, Ute (2018): Fake statt Fakt. Wie Populisten, Bots 

und Trolle unsere Demokratie angreifen, München. 

Shuster, Simon (2017): „Russia Has Launched a Fake News 

War on Europe. Now Germany is Fighting Back“ – Time 

[interactive], 2017, http://time.com/4889471/


germanyelection-russia-fake-news-angela-merkel/ (vaadatud 

5.12.2018). 

Smirnova, Julia (2017): „Wie Russland Trolle und Hacker im 

Internet einsetzt“ – Neue Zürcher Zeitung, 10. detsember, 

https://www.nzz.ch/international/im-dienste-des-kremlld.1327543?reduced=true 

(vaadatud 2.12.2018). 

Spengler, Oswald (2007): The decline of the West, Oxford. 

Strittmatter, Kai (2018): Die Neuerfindung der Diktatur. Wie 

China den digitalen Überwachungsstaat aufbaut und uns damit 

herausfordert, München. 

Taber, Charles S./Lodge, Milton (2006): „Motivated Skepticism in 

the Evaluation of Political Beliefs“ – American Journal of Political 

Science 50(3), lk 755–769. 

The Guardian (2016): Flat-pack policies: new Podemos manifesto 

in style of Ikea catalogue, 9. juuni, https://www.theguardian. 

com/world/2016/jun/09/podemos-manifesto-ikea-catalogueflat-pack-policies 

(vaadatud 2.9.2018). 

The Guardian (2018 a): Russian Trolls, 13. november, https:// 

www.theguardian.com/commentisfree/2018/nov/13/russiantrolls-toxic-politics-kremlin-brexit 

(vaadatud 3.12.2018). 

The Guardian (2018 b): „AfD tells German pupils to denounce 

teachers“, 11. oktoober https://www.theguardian.com/ 

world/2018/oct/11/afd-tells-german-pupils-to-denounceteachers-who-discuss-political-views 

(vaadatud 3.12.2018). 

The Independent (2016): Donald Trump inspired Brexit, 30. juuni, 

https://www.independent.co.uk/news/uk/home-news/brexit-

71 

news-donald-trump-leave-eu-campaign-facts-dont-work-arronbanks-lies-referendum-a7111001.html 

(vaadatud 3.12.2018). 

UAWIRE.org (2018): Kremlin: Russia is “protecting” Europe from 

aggression, 3. detsember, http://uawire.org/kremlin-russia-isprotecting-europe-from-aggression?fbclid=IwAR0qJLBYceGdYjWMWx 

wZ4110wGK4eeSX1nog47wgpixoaJlkdsxDwAhM65c (vaadatud 

3.12.2018). 

United States Senate Select Committee on Intelligence (2018): 

Whitepaper. The Tactics and Tropes of the Internet Research Agency, 

Washington D.C., https://disinformationreport.blob.core.windows. 

net/disinformation-report/NewKnowledge-Disinformation-Report- 

Whitepaper-121718.pdf (vaadatud 22.12.2018). 

Van Biezen, Ingrid/Mair, Peter/ Poguntke, Thomas: „Going, Going, ...Gone? 

The Decline of Party Membership in Contemporary Europe“ – 

European Journal of Political Research 51 (2011), lk 24–56. 

Weedon, Jen et al. (2017): Information operations and Facebook. 

Menlo Park, California, 27. aprill, https://fbnewsroomus.files. 

wordpress.com/2017/04/facebook-and-information-operationsv1.pdf 

(vaadatud 2.9.2018). 

Weston, Marti (2017): „Fact Checking“ – The Poynter Institute, 

https://mediatechparenting.net/tag/pointer-institute/ (vaadatud 

14.12.2018). 

Wikipedia Fake News Committee (2018): Wired.co.uk, 21. august, 

https://www.wired.co.uk/article/fake-news-wikipedia-arbitrationcommittee 

(vaadatud 14.12.2018).

VALEUUDISED

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?