Mõnda Tahkuranna hariduselust

Kogukonna liikmetega koostöös
koostanud Võiste Raamatukogu juhataja
Ülle Toomla
Võistes
2020. aastal

Saateks
Käesolev digiväljaanne püüab anda üldise ülevaate Tahkuranna hariduselu
ajaloost selle algusaastatest kuni 1992. aastani, mil Tahkuranna kooli ja lasteaia
liitmisel loodi Tahkuranna Lasteaed-Algkool. Viimaste aastakümnete koolielu ja
lasteaia tegemisi on kajastatud väga põhjalikult kohalikus Tahkuranna valla
häälekandjas Oma leht, peale haldusreformi ajalehes Liiviranna.
Sooviksin juhtida tähelepanu minu arvates paarile olulisele punktile teema
käsitluses.
*Ajaloolise tõe huvides ei saa me vaadata mööda faktist, et ka Rannametsa kool on
üheks osaks Tahkuranna hariduselu ajaloost ehkki küla koos kooliga 1939. aasta
haldusreformi tagajärjel läks üle Häädemeeste valla koosseisu.
*Varasemates Tahkuranna kandi koolide ajaloost kirjutatud koduloolistes
väljaannetes on väidetud, et esimene spetsiaalselt koolimajaks ehitatud hoone on
luteriusuliste talupoegade algatusel 1895. aastal valminud koolimaja praeguse
kooli asukohas. Tegelikult selgub EAÕK Tahkuranna koguduse aruannetest, et
juba 1852. aastal ehitasid õigeusklikud talupojad koolimaja talukarjamaale
luteriusu kiriku lähedale. Sellest koolimajast on vanemad põlvkonnad rääkinud
järeltulijatele, aga siiani ei ole konkreetsete faktidega õnnestunud seda tõestada.
Aga selles peitubki koduloo uurimise võlu, et saada teada uusi põnevaid fakte
enne meid siinkandis elanud ja toimetanud põlvkondade elust ja olust!
Kõik täiendused ja parandused on teretulnud Võiste Raamatukogu meiliaadressile
voiste@pkr.ee
Tänan kõiki, kes erineval viisil aitasid kaasa väljaande „Mõnda Tahkuranna
hariduselust” ilmumisele!
Ülle Toomla
2020. aasta jõulukuul

Puud annavad käest kätte tuult,
käest kätte, ladvast latva tuult.
Külm pihlamarju nopib puult
ja laste kilkeist kaigub hoov.
Käib salasosin puule puult
kui kutsekumin suule suult -
üks igatsus, üks salasoov.
Pärn kasvab vaikselt, endamisi
ja järjest valjeneb ta müha.
Ka laps ei sirgu lendamisi,
ta sirgub vaikselt, üha, üha.
Puud annavad käest kätte tuult
ja inimpõlved teatepulka.
Kes väike tarkust kogub truult,
see sobib varsti suurte hulka.
On ühed väljalennupakul
ja teised alles läve hakul.
Ei iial tühjaks jää see õu.
Ei iial vanaks jää see õu.
On järjest uutel koolialgus.
Ja läinuid saadab koolivalgus.
Puud annavad käest kätte tuult
käest kätte, ladvast latva tuult.
ja põlvest põlve kestab see -
koolirõõm ja koolitee...
Lehte Hainsalu

Läbi ajaloo Tahkuranna Luteriusu koolist
Tahkuranna Lasteaed-Algkooliks
1930. aastal välja antud teatmeteosest „Pärnumaa” võime lugeda, et 18. sajandi
lõpuks on igas kihelkonnas olemas kihelkonna ehk köstrikoolid. 1767. - 1770.
aastail läbi viidud kirikukatsumistel kirja pandud andmete põhjal on Tori
kihelkonnas (kuhu Tahkuranna sel ajal kuulus/ koost. märkus) olukord halb. Nii
Toris kui Tahkurannas on kihelkonnakooli asupaigaks rehi, mis ammu ehitatud.
Suuruse poolest rahuldavad kooliruumid vajadusi, sest talupojad ise õpetavad
oma lapsi kodus. Katsumiskomisjon annab kihelkonnale käsu üles ehitada
korralikud majad ja kõrvalised hooned, samuti peab hoonete korrashoid olema
terve kihelkonna asi. Tahkuranna kooliõpetaja palgaks on talupojakülimitud
(põline külvinõu ja viljamõõt Eestis), mida mahub 4 ühte vakka.
Lapsed ei maksa õpetuse eest erimaksu, vaid katsumiskomisjoni korraldusel
peavad talupojad igas kihelkonnas tooma kooliõpetajale iga lapse eest aastas
kolm koormat puid ja ühe naela küünlaid. Peale selle avaldatakse kindlat lootust,
et ükski peremees ei keeldu õppimise lõpus andmast oma lapse või kasvandiku
eest kooliõpetajale „midagi tänutunnistuseks.“
Kirikukatsumisel anti ka otsus kooliõpetaja kohta. Nii saab Tahkuranna
kooliõpetaja järgmise iseloomustuse: „Tahkuranna köster „Mert“ laulab halvasti, tal
on koguni möirgav hääl“; ka on ta eluviisid laidetavad: ta on otsekohe öeldud „joodik“;
kirikuõpetaja on leidnud ta olevat purjus isegi ametikohustuste täitmisel; ka puuduvat tal
koguduses tarvilik lugupidamine, ehk ta küll on virk ametiasjus. Talupoegade arvamine
köstri kohta aga erineb tunduvalt kirikuõpetaja omast: nad „kiidavad teda.“ Õpiaineteks
on lugemine, laulmine, viis peatükki katekismust, hommiku-, õhtu- ja
söömapalved; peatükid ja palved õpitakse pähe. Sel ajal on kihelkonna- ehk
köstrikool siiski ainult armulauale ettevalmistamise kool, mitte kihelkonnakool
selle sõna hilisemas tähenduses.
Kuid juba 1786. aastaks ei ole Tori kihelkonnas enam ühtegi kooli ja kõik lapsed
peavad läbi ajama koduõpetusega.
Tahkuranna kooli ajalugu on põhjalikumalt uurinud kohalik kooliõpetaja ja luteri
koguduse köster Peet Aasma (Akkermann). Tema teadmised ajaloost põhinevad
kohalike inimeste mälestustel. Esimene õpetaja, keda tollased vanainimesed
mäletavad, olnud õpetaja Miller. Els Leppik, kes on sündinud 1821. aastal, on
oma mälestustes rääkinud, et kui ta oli kümne aastane (1831), on mainitud
õpetaja Millerit. Arvatavalt on see õpetaja Mart Melder Jüri poeg (sündinud
1771 . aastal Variku talus), kelle kohta on ühes dokumendis (kahjuks ei suutnud
dokumenti leida/ Ü.T.) kirjutatud, et ta oli 1826. aastal Tahkuranna mõisas
koolmeistriks.
Koolimaja tollal ei olnud, seepärast õpetas Miller lapsi oma kodus. Olevat
õpetatud ainult lugemist. Teine vanainimene Mart Eisenschmidt Matsi talust,
sündinud 1829. aastal, on väitnud, et tema vend Jüri on õppinud Milleri juures ka

kirjutamist. Koolis käimine ei olnud kohustuslik. Õpikuteks olid Uus Testament ja
Lauluraamat. Rahva teateil olnud sel ajal kool trahviks - kes lugeda ei osanud,
saadeti kooli.
Kaks korda aastas käis pastor Tahkurannas lapsi kontrollimas ehk „katsumas.“
Kontrolliti lugemise oskust ja katekismuse tundmist. Peet Aasma kirjeldab seda
„katsumist“ (küll hilisemast ajast) oma mälestustes järgmiselt: „Ühel varakevadisel
laupäeval, olin siis arvatavasti 7-8 aastane, läksime köstri majasse, kus oli sel ajal ka
koolimaja, õpetaja ette „katsele“. Õpetaja Fr. Rechtlich seadis lapsed poolringis enda ette
seisma ja laskis neid siis lugeda uuest testamendist, küsis midagi piibliloost, kontrollis kui
palju Luteri katekismuse viiest peatükist on kellelgi peas ja laskis laulda mõnd koraali,
mida keegi oskas. Kes heaste oskasid, need said kingituseks piibliloo pildikesi. Ma vist
lugesin väga tasase häälega, nii et õpetaja ütles mulle: „Sa loed ju omale habemesse, loe
kõvemini!“ „Habemesse“ lugemise eest sain ikka pildi ka, aga vähema kui teised, kes hästi
kõvasti lugesid.“
Peale Millerit (või temaga ühel ajal) on tegelenud laste õpetamisega Hans Kvell
(Peedi Hans) Allika talus.
Oletatavalt aastatel 1834-1838 oli Tahkuranna luteriusu köstriks Carl Immanuel
Büttner, keda poja sünnil 1836. aastal nimetatakse Tahkuranna koolmeistriks ja
lukksepaks (allikas: Häädemeeste Elu, nr.2 2007)
1838-1846 oli ametis Jüri Tiirmann (kohalike seas Türmann). Tema ajal ei olnud
kool enam „trahvi kool“, vaid koolis käisid ainult võimekamad poisid, seepärast
oli koolis ka vähe õpilasi. 1842. või 1843. aastal käisid koolis ainult kaks õpilast-
Mart Eisenschmidt Matsilt ja Jaan Hanschmidt Pindalt. Nemad õppisid koolis
ainult kirjutamist, kuna lugemine oli neil juba enne selge. Peale kooli olid ka
kordamise päevad, millistest pidid osa võtma kõik kooliealised lapsed (10-17).
Neid viidi läbi kirikus, talvel üks kord nädalas.
Mart Eisenschmidti mälestuste järgi oli Türmannil olnud käsikirjaline katekismus
ja teda määrati tihti seda teistele ette lugema. Ka sel ajal ei olnud veel koolimaja.
1846-1858 oli köster-kooliõpetaja ametis Friedrich Siewers (Sivers). Õpilaste arv
suurenes kümneni. Tema õpetas lugemist, kirjutamist, ajalugu, katekismust,
aritmeetikat ja laulmist. Samal ajal käisid kaheksa lapsega harjutustunnid
kirikus.
1858-1863 asus ametisse August Fromhold Lorenzsonn (Lorentson), kelle kohta
rahvas mäletab, et ta olevat laulmist õpetanud oreli saatel.
1863. aasta 13. augustil asus Tahkuranna köster-kooliõpetaja kohale Hendrik
(Hindrik) Soovik, kes oli suur Jannseni pooldaja. Tema ajal ehitati uus
köstrimaja, kus oli ka võrdlemisi suur klassiruum. Peale selle oli seal veel
õpetajatele ja õpilastele ühine köök ja õpetaja - köstri
korter kolme väikese toaga.
Köster-kooliõpetaja Hendrik Soovik

Sooviku ajal õppisid lapsed usuõpetust, emakeelt, aritmeetikat, laulmist,
geograafiat.
Tahkurannast pärit endine Reiu valla kooliõpetaja Johann Hansschmidt kirjutab
oma mälestustes tolle aja kohta nii:
„Kui olin 9 aastane (1865.a.) poisike läksin ma Tahkuranna vallakooli. „Koolmeistriks“ oli
sääl sel ajal H. Soovik, kes ühtlasi ka köstriks oli. Kool asuski köstri majas, kuhu selleks
tuba otsa oli ehitatud. Õpetus oli seal sel ajal küll alles väga madala järje peal. Kodus oli
mul lugemine juba kaunis selge ja ma võisin ka mõne tähe, mis isa mulle õpetas, tahvli
peale üles maalida. Koolis õppisin ma ka niipalju, kui jõudsin, ehk kuidas mind juhatati.
Aga õpetust anti siis alles vana masina viisi järele. Näituseks öeldi kirjaliku
kokkuarvamise juures, et parema käe poolt numbrid või read peavad otse üksteise all
olema, siis peab parema käe poolt rea kõige enne kokku arvama ja kui kokkuarvates 10 või
üle 10 sai, et siis peab pahema käe numbri „ meelde panema“ ja teise reale juurde arvama,
ilma seletamata, miks see nõnda peab olema. Peast rehkendamist ei olnud peaaegu
sugugi, ainult „üks kord üks“. Ka käis koolmeister kooli tundide ajal sagedasti kodunt ära
kas metsas puid toomas või muud tegemas ja lapsed pidid sel ajal omapead olema ja
õppima. Nii kauaks oli üks tugevam poiss teiste järele vaatajaks, kelleks ka mina 2-3 talvet
olin.
Kõige rohkem tuubiti usuõpetust. Piiblilugu pidi peaaegu sõnasõnalt peas olema, niisama
ka katekismus. Aga mul see läks kui lepase reega. Nõnda käisin ma vallakoolis 4-5 talvet.
Siis jäin ma jälle koju ja hakkasin tööd tegema.
Kodus õppisin ma, kui vahel aega sain, ikka edasi ja käisin igas kuus korra koolmeistri
juures katsel. Tema käest tõin omale ka juturaamatuid lugeda, mida ta ka valmis oli
lahkesti andmas.
Mujalt ju sel ajal lugemise materjali saada ei olnud. Oleks meil kihelkonna kool olnud, siis
oleksin ma muidugi sinna läinud, sest et ma hea õppija olin ja mul ka hea õppimise himu
või tahe oli. Aga nüüd ei olnud midagi parata“.
Koolimaja ja köstri eluruumid

Puid käis Soovik metsas tegemas sellepärast, et koolmeistri palk oli 30 rubla ja 6
sülda puid, mis ta ise pidi metsas valmis raiuma ja koju vedama.
1857. aastal läks järelvalve koolide üle inspektorite kätte ja kohustuslikuks
muutus vene keel. Kõiki õppeaineid peale usuõpetuse, emakeele ja kirikulaulu tuli
õpetada vene keeles. 1874. aastal välja antud programmi alusel jagunesid nädala
tunnid järgmiselt: usuõpetus 6, emakeel 12, aritmeetika 6, laulmine 3, maateadus
2 ja vene keel 2 tundi.
Sooviku ajal suurenes õpilaste arv seitsmekümne õpilaseni. Nii suure õpilaste
arvu juures jäi klassiruum köstrimajas kitsaks. Samuti oli maja teedest eemal.
Talvel tuisuilmade korral ei saanud lapsed kooli. Lühikest aega oli koolis
abiõpetajaks Mart Jakobi poeg Hanschmidt. 1893-1896 töötas abikoolmeistrina
Sooviku poeg Voldemar Johannes Soovik.
Köstri elumaja, kus asus ka koolimaja (Võistes, Jaagu tänaval).
Foto Olavi Soomägi 1. märtsil 2020
Tahkuranna valla peremeeste liigi koosolekul 17. novembril 1893. aastal otsustati,
et: „praegune Luteruse koolimaja nüüdse aja tarvituste kohta kõlbmatta olla ja
sellepärast tarvis uut ehitada, ning uue platsi peale, sest et praegune köstri maa peal
seisab, kuhu uue ehitamiseks tarvilist ruumi ei saa. Koosolejad peremehed tunnistasid
seda ettepanekut mõlemais punktis asjalikuks ja tegid ühel häälel otsuseks:
Uus koolimaja 12 sülda pikk ja 5 sülda lai ehitada praeguse aja tarvituste järele ja uue
sündsa koha vaatamist ja kauplemist koolivanema Mart Eisenschmidti ja valla saadiku
Jaan Henningi hooleks anda, nii, et eeloleval talvel materjali juba muretsema ja juure
vedama võiks hakata ning koolivanema kohuseks tehti seda asja volikogu ette kinnituseks
anda.” (Saaga. Tahkuranna valla protokolliraamat EAA.1066.1.2; 1867-1886)
Volikogu oli peremeeste koosolekul vastu võetud otsusega nõus ja otsustas mitte
tõsta Luteri abikooliõpetaja Voldemar Sooviku palka 50 rublalt 100 rublale just

seetõttu, et uus koolimaja tuleb ehitada ja inimestel maksud liig raskeks lähevad.
Saaga. Tahkuranna valla protokolliraamatust EAA.1066.1.2; 1867-1886
19. novembri 1894. aasta volikogu koosolekul (väljavõte protokollist): „ Talitaja
pani volikogule ette, et Antsi talu nr. 18 omanik Mats Juhani p. Hanschmidt oma
talumaast tüki maad, arvata 1 1/2 vakamaad suur, priitahtlikult ilma maksuta vallale
anda lubab uue valla koolimaja jaoks, missugune koht palju sündsam olevat kui endine
koht Matsi talu omanikkude Peet ja Mart Eisenschmidti maade peal, mispärast luteruse
peremeeste liik oma koosolekul 17. novembril 1894 enne valitud koha kõrvale jätnud ja

Antsi talu peale koolimaja koha valinud ja seda ka volikogule kinnituseks ette panna
palunud.
Volikogu ette tuli ka tähendatud Antsi talu nr. 18 omanik Mats Juhani p. Hanschmidt ja
ütles tema talitaja ettepanekut õigeks tunnistab ja oma talu maast, arvata 1 1/2
vakamaad rohkeste, vallale uue koolimaja jaoks ilma mingisuguse maksuta annab
igaveseks tarvituseks.”
Volikogu kiitis selle otsuse ühel häälel heaks. Esialgu plaaniti koolimaja Matsi talu
Mart Eisenschmidti ja Peet Eisenschmidti maa peale ehitada.
23. märtsil 1895. aastal võttis volikogu vastu otsuse, milline uus koolimaja olema
saab. Maja pidi saama puust ehitatud, suuruseks: 66 jalga pikk, 33 jalga lai ja 11
jalga kõrge, mille juurde vald kõik vajaliku materjali õigel ajal annab ja juurde
toob, ainult naelad, värvid, aknaklaasid Vändra alevikust ja akna hinged ostab
meister oma rahaga. Järgnes maja ehituse üksikasjalik kirjeldus.
Maja peab 10. oktoobriks 1895 valmis tehtud ja volikogule ära antud saama.
Ehitusmeister leitakse odavama hinnapakkumise teel ja väljapakkumist
alustatakse 700 rublast. Meister midagi ehitamisel teisiti muuta ega teha ei või
ja maksab 100 rubla kautsjoniks sisse, millest 25 rubla kohe enne pakkumist
vallavalitsuse kätte annab, aga puuduva raha 2 nädala pärast pakkumise päevast,
mis protsenti ei anna sissemaksjale. Sissemakstud kautsjon makstakse meistrile
kuus kuud pärast maja vastuvõtmist tagasi kui selle aja sees ehituses mingeid
vigasid ei leita. Vähempakkumisest võttis osa kuus ehitusmeistrit Pärnumaa
erinevaist paigust ja kõige odavama hinna (594 rubla) pakkus Jüri Drükman.

Väljavõte Tahkuranna valla protokolliraamat EAA.1066.1.2; 1867-1886
„Volikogu protokolli 23. märtsist 1895 aastast nr. 10 punkt V põhjusel tulivad kõik
volikogu liikmed uue Luteri valla koolimajasse kokku seda järele vaatama ja
ehitajameistri J. Drükmanilt vastu võtma.
Volikogu liikmed peale maja järele vaatamist tunnistasid kogu ehituse kiiduvääriliseks.
Ainult metsapoolne trepp puudus. Ehitaja vastas, et kontrahtis tähistatud trepid
tähendatud pole ja tõotas seda ligi teha.
Volikogu otsustas ühel häälel. Nii kuidas olnud protokolli võtta, ehitaja meistri Juri
Drükmannile hoolsa ehituse eest kiidutunnistus anda ja temale ehitatava trepi ette 16
rubla ligi maksa.
Kiidukiri Drükmannile antud 31. jaanuaril 1898. a.”
Kool kandis nime Tahkuranna Luteri valla kool ja oli kolmeklassiline. Õppetöö
kestis 15. oktoobrist-15. aprillini.
Tahkuranna 6-kl Algkooli hoone 1936. aastal.
Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum F0054129-69
8. mail 1895. aastal palus koolmeister Hendrik Soovik ennast tervise pärast
ametist vabastada, mistõttu tuli volikogul uus õpetaja valida.
Luteriusuliste kooli koolmeistriks valiti 1. oktoobrist 1895 Mart Jaagu poeg
Hanschmidt, kellele vald maksab aastas 150 rubla palka, tasuta korter koos
vajalike küttepuudega ja 8 rubla õli raha. Samuti vabastatakse ta ametisoleku
ajal valla maksust, aga õpetajal tuleb ka koolimaja koristada.

Kuna 1895. aasta sügisel oli õpilasi koolis 57, siis soovitas Pärnu ringkonna
rahvakoolide inspektor koolile abiõpetaja valida.
Volikogu tegi peale läbirääkimisi ühel häälel otsuseks: (väljavõte protokollist)
„Seda tähele pannes, et Tahkuranna valla kooliaruliste laste arv praegu õige pisut üle 50
on, rahval uue koolimaja ehituse kulusid veel maksta tuleb, mispärast teise kooliõpetajale
palka maksta ei jõua, teise kooliõpetaja valimist koolile käesoleval kooliaastal kõrvale
jätta.”
1896. aasta jaanuaris otsustas volikogu siiski Juhan Juri poeg Kwell’i
Tahkuranna luteri kooliõpetaja abiliseks valida 8. jaanuarist 15. aprillini 1896 ja
temale selle aja eest 20 rubla valla poolt palka maksta.
Sama aasta oktoobris valitakse uueks abiõpetajaks Juhan Jaagu poeg Akerman
Tahkurannast palgaga 47 rubla aastas. Abiõpetaja palgaks tuli iga lapse pealt, kes
selles koolis käis maksta 2 rubla esimese koolmeistri kätte.
28. septembril 1897. aastal kooliõpetaja Mart Hanschmidt suri ootamatult.
Ajalehtedes Postimees ja Olevik ilmunud kuulutuse peale tuli 5. novembril 1897.
aastal uue õpetaja valimisele kohale ainult üks kooliõpetaja kandidaat, kelleks oli
19 aastane Friedrich Mihkli poeg Avikson Tori vallast. Abiõpetajana jätkas
Juhan Akerman.
Septembris 1899 F. Avikson ütles õpetaja kohast lahti ja läks tööle Põhara kooli.
Tema asemele valiti uueks kooliõpetajaks 19 aastane Tori valla liige Georg
Voldemar Pärn (Pern).
Foto Genist.
Omanik Pille Sepp
Tema algatusel korraldati vallamaja läheduses
„Allika salus” laat, mille puhaskasu läks kooliaia
rajamiseks. Istutati umbes 20 viljapuud, aga et pinnas
oli kehv, siis ei saadud soovitud tulemusi.
Luteriusu kooli
„eelarve”
1900. aastaks
Väljavõte
Tahkuranna valla
protokolliraamatust
EAA.1066.1.4;
1899-1903

1900. aasta augustis palus õpetaja Pärn volikogul tõsta palka 50 rubla võrra ja
lubas sel juhul koolitöö ilma abiliseta ära teha. Volikogu otsustas Tahkuranna
kooliõpetaja G. Pärnale 1901. aastal 200 rubla palka maksta selle tingimusega, et
ta selle koolitöö abiliseta ära teeb või võtab abilise omal kulul kui seda nõutakse.
Novembris 1903. aastal tuli volikogul järjekordselt uus õpetaja valida, sest Georg
Pärn lahkus kooliõpetajaks Torisse.
Nii asuski 4. novembrist 1903. aastal kooliõpetajana tööle Sauga valla liige
Martin Hansu p Saarts, kelle palgaks määrati aastas 150 rubla palka ja peale
selle veel 50 rubla abikooliõpetaja palk lisaks seni kuni abikooliõpetaja küsimus
päevakorrale kerkib. Tema ajal organiseeriti mõned lõbustusõhtud näidendite ja
koorilauludega. Martin Saarts töötas Tahkuranna koolis 1909. aastani, hiljem
lahkus Krimmi elama.
Alates 1. oktoobrist 1909 asus kooli tööle Tahkurannast pärit Peet Akkermann
(Aasma), kelle kirjutatud kooli kroonika on Tahkuranna koolis säilinud tänaseni.
Õpetaja Peet Akkermann 3. klassi õpilastega 1924. aastal
Foto Anne-Marie Aaslaidi erakogust
Kuni tsaarivõimu lõpuni 1917. aastal oli Pärnumaa rahvakoolide inspektoriks
Feodor Tsiklinski, kelle kooli revideerimise puhul oli pearõhk ikka vene keele
õpetamisel. Väljavõte Peet Aasma mälestustest: „ Feodor Tsiklinski oli kellegi targa
mehe uurimusest leidnud, et õpitava keele sõnad jäävad paremini meelde siis, kui nende
õppimine on ühendatud füüsilise tegevusega. Nii siis, kui lapsele oli tarvis mällu vajutada
sõna „raiuma”, siis tuli talle selle juures kirves kätte anda ja lasta raiuda. Laps raiub
puud ja räägib ise selle juures: „mina raiun puud.” Niisugust „loomulikku”
keeleõpetamise meetodit tema propageeriski ja oli sellest kangesti vaimustatud.”

Kooli teiseks ja lähemaks iga-aastaseks järelvaatajaks ja revideerijaks oli
Häädemeeste kirikuõpetaja Ernst Jaesche.
4. juunist 1916. aastast alates asus Peet Akkermann kooliõpetaja ameti kõrvalt
tööle ka Tahkuranna luteri koguduse köstrina.
1917. aasta novembris toimus Venemaal revolutsioon, mille tagajärjel tulid
võimule kommunistid. Välja anti dekreet, millega keelati koolis usuõpetuse
tunnid. Kuid lastevanemate soovina jäeti Tahkuranna koolis usuõpetus
vabatahtliku õppeainena siiski tunniplaani.
Alates veebruarist 1918 tulid Eestisse Saksa keisririigi sõjaväed ja algas saksa
okupatsioon. Seega kaotasid kommunistide dekreedid oma kehtivuse ja koolitöö
läks edasi 1917/18 õppeaasta lõpuni vana tsaariaegse korra järgi.
Väljavõte Peet Akkermanni mälestustest:
1918. aasta lõpust peale algas Eesti iseseisvusaegne kool. Saksa keel kaotati,
võõrkeelena toodi õppekavasse vene keel, kuid kõikide õppeainete õppimine
toimus nüüd emakeeles. Võõrkeele õppimine algas alles 3. klassist.
Alates 1919/20 õppeaastast muudeti senine kolmeklassiline kool neljaklassiliseks
ja teiseks õpetajaks määrati kooli tööle Rannametsast pärit Anna Loorents.

Kool nimetati Võiste I algkooliks.
1921. aasta sügisel tegi Maakoolivalitsus Tahkuranna koolides klasside
ümberpaigutuse. I ja II klass Võiste I algkoolist viidi Tahkuranna Kihelkonnakooli
juurde. Võiste I algkooli juurde jäid III ja IV klass ja nii töötas õpetaja Akkermann
üksi kahe klassiga 1928. aastani.
1928/29. õppeaastal tehti uus klasside ümberpaigutus, kuna kihelkonnakool
suleti. Õppeaasta algul toodi I, II, V ja VI klass Võiste I algkooli ning III ja IV klass
viidi üle Võiste II algkooli. Koolide ühiseks nimeks sai Tahkuranna 6-klassiline
Algkool. Niisugune klasside paigutus kehtis kuni 1939. aasta septembrini, mil I ja
II klass töötasid õpetaja Tolli juures Võistes ja ülejäänud klassid Tahkuranna
koolimajas.
Kihelkonnakoolist tuli teiseks õpetajaks 1928. aastal Hilda Koolmann.
Peet Akkermann kolis oma koolimajas asuvast korterist koos perekonnaga Köstri
majja ja korteri sai enda kasutusse õpetaja Koolmann.
P. Akkermann õpetas I ja II klassis matemaatikat, usuõpetust, laulmist,
võimlemist ja kodulugu. V ja VI klassis eesti keelt, loodusõpetust, usuõpetust,
laulmist, võimlemist, poiste käsitööd ja ajalugu.
H. Koolmann õpetas I ja II klassis eesti keelt, V ja VI klassis matemaatikat,
maateadust, inglise keelt ja tütarlaste käsitööd.
I, II, V, VI klass 27. mail 1929. aastal. Foto Saima Vaheri erakogust

Kooli üldpilt 1933. aastal. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist
1935. aastal toimus nimede eestistamine ja Peet Akkermannist sai Aasma
ning Hilda Koolmannist Koolme.
Sel ajal kui koolis töötas kaks õpetajat kujunesid jõulupeod koolis
mitmekesisemateks ja pidusid korraldati rahvamajas, kus olid avaramad ruumid.
Eriliste sündmuste puhul, mil Tallinnast raadio kaudu kanti lastele üle huvitavaid
saateid, korraldati klassis raadio ühiskuulamisi. Selleks kasutati õpetaja Koolme
raadiovastuvõtjat.
Kevadeti korraldati metsaistutuspäevi, mille raames istutati puid ja ilupõõsaid ka
koolimaja ümbrusesse.
Kooli ja kodu lähendamiseks olid koolis tööle rakendatud lastevanemate
koosolekud. Õppeaasta algul toimunud koosolekul valiti lastevanemate esindajad
kooli hoolekogusse ja õppenõukogusse. Hoolekogu ülesandeks oli abiks olla
mitmesuguste koolielu puudutavate küsimuste lahendamisel.
Alates 1937. aastast hakati õppeaasta lõpul korraldama „koolilõpetajate päevi”.
Neist päevadest võtsid peale koolilõpetajate ja õpetajate osa ka vanemad,
hoolekogu ja õppenõukogu liikmed, vallavanem jne. Raadio teel anti edasi
haridusministri ja riigivanema tervitused lõpetajaile. Järgnesid kohapealsed
tervitused. Tavaliselt võtsid sõna ka õpilased, laulsid ja deklameerisid luuletusi.
Koosviibimine lõppes ühise teelauaga.

Lõpetajad 1938. aastal, teiste seas lõpetas ka õpetaja Aasma poeg Aksel.
Foto Tahkuranna kooli kogust.
Koolipere. Aasta teadmata. Foto Õpetaja Maimu Turbani albumist

Väljavõte Peet Aasma päevikust
1939. aastast alates oli kooli juhatajaks Hilda Koolme ja Peet Aasma jätkas
õpetajana 1944. aastani, mil ta lahkus Tahkurannast elama Taali.
Viimane kooliaasta iseseisvas Eestis oli 1939/40 õppeaasta. 1940/41. õppeaastal
tegutses nõukogude kool.
Aastad 1941-1944 olid saksa okupatsiooniaegsed kooliaastad.
Alates 1944. aasta sügisest eksisteeris jälle nõukogude kool. Kooli asus tööle Liidia
Kohv (Saraste)
Viimane ülesvõte kooliperest iseseisva Eesti ajal 1940. aastal.
Foto Koidu Heina erakogust

1945. aastal muudeti Tahkuranna kool 7. klassiliseks ja tööle võeti juurde uued
õpetajad, kelleks olid Inga Kiviselg, Larissa Kungla, Aino Paumäe, Helju Pukk,
Linda Raid, Hilda Õepa, sõjalise õppe õpetaja ning õppealajuhatajana
Herbert Tohv.
Õpetajad ja 7. klassi õpilased 1947. aastal. Foto Olavi Soomägi erakogust
Koolipere 1947. aastal. Foto Laine Pilli erakogust

1947/48. õppeaastal nimetati kool Tahkuranna 7. aastaseks kooliks.
Direktoriks oli Hilda Koolme ja õppealajuhatajaks Herbert Tohv. Kool töötas siis
kolmes majas - nn. „Tolli koolimajas” oli kaks algklassi, „Aasma koolimajas” kaks
algklassi ja vallamaja ruumides (praegune Tahku Tare) kolm vanemat klassi.
Tahkuranna endine vallamaja, kus 1947. aastast alates õppisid kooli 5., 6. ja
7. klass.
Hoone ei olnud täies mahus kooli kasutuses. Kooli kantselei ja koolijuhataja
korter asusid praeguses koolimajas.
Kui kogu koolipere pidi kokku saama, siis läksid vanemate klasside õpilased
algklasside majja. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist

1947. aastal asusid koolis tööle Maimu Turban (Eesnurm), Hasso Lepik, Ellen
Lepik, Lilli Saarissoo, Marta Tölp.
1948. aastal lisandusid õpetajad Aino Tohv (Soovik) ja Heini Link (Roddi)
1948. aastal. Foto Laine Pilli erakogust
Teises reas vasakult alates õpetajad Liidia Saraste, Hilda Õepa, Herbert Tohv,
Hilda Koolme, Hasso Lepik, Ellen Lepik, ,Heini Roddi, Maimu Eesnurm
1949. aastal 3. klass koos klassijuhataja Liidia Sarastega
Foto Mai Tõusti erakogust

7. klass 1949. aastal koos õpetajatega. Foto Laine Pilli erakogust
1950. aastal lahkus direktori kohalt Hilda Koolme ja tema asemel asus tööle Vilma
Lauter (Krimm). Õppetöö jätkus kahes Tahkurannas paiknevas majas ja Võiste
koolimajas avati 1953. aastal internaat.
1950ndatel aastatel asusid õpetajatena tööle Elvi Sooväli (Vanatoa), Marie
Põder, Ludmilla Kvell, Inge Kitsing, Astra-Ilona Vanatoa (Aunin), Aliine
Mengel (Madisson), Regina Kaupmees, Maimu Sooväli (Soovik), Ludmilla
Merisaar (Nõu), Valve Vilk (Holland)
1951. aastal. Foto Mai Tõusti erakogust
Vilma Lauteri mälestustest saame lugeda, et kool elektrifitseeriti 1956. aastal,
saades voolu Võiste kalatehasest. Sinnamaani kasutati koolis petrooleumi lampe.

Õpetajad 1958. aasta kevadel. Foto Anne-Marie Aaslaidi erakogust
Vasakult Imbi Mengel, Maimu Turban, Leida Tali, Vilma Lauter, Aliine Mengel,
Valve Vilk, Ludmilla Merisaar, Astra Vanatoa, Regina Kaupmees
1956. aastal. Keskel õpetaja Aliine Mengel. Foto Leili Sootamme erakogust

Vett saadi koolimaja õuel olevast kaevust. Foto Anne-Marie Aaslaidi
erakogust 1958. aastal
Õpilased
kasutasid õuel
asuvat
kuivkäimlat.
Foto Anne-Marie Aaslaidi erakogust.

Väljavõte õpetaja Vilma Lauteri mälestustest: „Koolis pandi suurt rõhku kooli
ümbruse heakorrastamisele. Istutati juurde puid ja põõsaid, rajati lillepeenraid.
Koolis oli olemas korralik õppe-katseaed õpetaja Regina Kaupmehe juhendamisel.
Aeda hooldasid õpilased, ka suvekuudel käidi õpetaja juhendamisel seal tööl. Saaki
kasutati internaadis ja anti ka õpilastele. Samuti kasutati aeda bioloogia tundide
läbiviimiseks.”
Õpetaja
Regina Kaupmees
kooliaias 9. mail
1959. aastal
Foto Anne-Marie
Aaslaidi erakogust
Võimlemise tundide läbi viimiseks vajalikke eraldi ruume ei olnud. Võimeldi
koridorides, klassides ja võimalikult palju vabas looduses.
Kooli võrkpallinaiskond umbes 1954. aastal. Esimeses reas keskel
õpetaja Imbi Mengel. Foto Mai Tõusti erakogust

Üritused koolis toimusid pioneeritöö tähe all

Tütarlaste ansambel esinemas nääripeol 1958. aastal. Foto Anne-Marie
Aaslaidi erakogust

Väljavõtted Tahkuranna 7-aastase kooli pioneerimaleva päevikust
1958/59. õppeaasta jäi Vilma Lauterile direktorina viimaseks ning ta jätkas
õppealajuhatajana. Uueks direktoriks sai Mihkel Talumaa.
Koolidirektor Mihkel
Talumaa 1965. aastal.
Foto Saima Vaher

1960. aastal. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist
1961. aasta kevadel viimased Tahkuranna 7- aastase kooli lõpetajad.
Foto Tahkuranna kooli fotokogust
Kuna ajakohase koolimaja ehitamist ei suutnud haridusministeerium läbi viia, siis
anti võimalus koolile juurdeehitus teha. Ehitustöödega alustati 1961. aasta suvel,
kuid õppeaasta alguseks ei suudetud töid lõpetada.
1. septembril 1961. aastal avati koolis ka 8. klass ja kool hakkas kandma
Tahkuranna 8-klassilise Kooli nime. Uus juurdeehitus avati pidulikult 1.
novembril 1961. aastal. Seega loodi avaramad tingimused noorematele klassidele.

Uue osa saanud koolimajas asus õpetaja korter, 4 klassiruumi sööklaruum ja
õpetaja tuba.
Koolimaja
1973. aastal.
Foto Saima
Vaher
Vanematel klassidel tuli töötada äärmiselt kitsastes ruumides teises koolimajas.
8. klassi tuli õppima 21 õpilast (17 tüdrukut ja 4 poissi). Kooli tagasi 8. klassi tulid
õppima ka paljud need õpilased, kes olid aasta varem peale 7. klassi lõpetamist
juba tööle asunud. Lapsi käis kodudes kooli kutsumas tulevane klassijuhtaja
Ludmilla Kvell.
Esimese lennu õpilased, kes lõpetasid Tahkuranna koolis 8. klassi 1962.
aastal viiskümmend aastat hiljem, 2012. aastal koos õpetaja Ludmilla
Kvelliga endise koolimaja õues. Foto Saima Vaheri erakogust.
1961. aastal Võistes asuvas koolimajas enam internaati avada ei saanud, sest
sellesse majja asus elama neli õpetajate perekonda. Samuti vajas maja
kapitaalremonti.

Alles 1962. aasta 1. septembrist sai kool endises vallamajas asuvad ruumid
tervenisti enda kasutusse. Foto 1990ndate lõpust.
Kaheksaklassilise kooli tekkega oli vajadus ka õpetajate kaadri suurendamiseks.
1961/62. õppeaastal töötas koolis 14 õpetajat, õppealajuhataja ja direktor. Koolis
õppis kokku 150 õpilast.
Õpetajad 1960ndate alguses. Foto Saima Vaheri erakogust
Esireas vasakult: Regina Kaupmees, Imbi Mengel, Ilmi Juhanson, Leida Tali, Aliine
Mengel. Teises reas: Maimu Turban, Ludmilla Kvell. Kolmandas reas vasakult:
Mihkel Talumaa, Maimu Sooväli, Vilma Lauter, Aimi Raist, Ludmilla Merisaar,
Aino Talumaa, Aleksander Mardi

Kui varem keedeti koolimajas lõunaks ainult teed ja lapsed võtsid võileivad
kodust kaasa, siis kalatehase söökla valmimisega hakati õpilasi koolis sooja
lõunaga toitlustama. Toit toodi sööklast hobuvankriga ja toitlustamine toimus
algklasside majas kahes vahetuses. Peale kalatehase söökla sulgemist toodi toit
Uulust kolhoosi transpordiga.
Esimene klass
1963. aastal
sammub oma
esimesele matkale.
Saatjaiks olid ka
õed ja vennad.
Foto Tahkuranna
kooli kogust
Peale kokanduskoondust arvatavalt 1960. või 1961. aastal
Foto Juta Müllersteini erakogust

Kooli lõpetajad 1965. aastal. Foto Saima Vaheri erakogust
Õpilaste ekskursioon kalalaevale 1967. aastal.
Foto Juta Müllersteini erakogust

Tahkuranna koolis õppisid nii mõnedki Uulust pärit lapsed, sest Uulus oli tollal
ainult algkool.
Kooli juures töötas ka kaugõpe, kus täiendasid ennast varem kooli (7. klassi)
lõpetanud noored.
Kaugõppes avati 8. ja 9. klass ning õppetöö toimus õhtuti. Eksamid sooritati koos
päevakooli õpilastega kevadel. 9. klassi õpilased tegid eksamid Häädemeeste
Keskkoolis.
Tahkuranna kooli lõpetajad, õhtukooli lõpetajad, õpetajad ja lapsevanemad
1968. aastal. Foto Tahkuranna kooli fotokogust
1968. aastal lahkub Mihkel Talumaa koolist ja asub tööle Uulu külanõukogu
esimehena. Direktoriks saab Reet Pärnat. 1969. aastal valmis Uulus uus koolimaja
kaheksa klassiga ning Reet Pärnat ja õppealajuhataja Elgas Lume lahkusid tööle
Uulu kooli. Tahkuranna koolist lähevad vastvalminud Uulu kooli üle ka paljud
Metsakülas elavad lapsed ja Uulust Tahkuranna kooli käivad õpilased. Lühikest
aega oli direktori kohusetäitjaks Ludmilla Kvell.
1969. aastast alates oli kooli direktoriks
Aliine Mengel ja õppealajuhataks Udo Liiv.

Igal aastal töötas kooli juures maikuus mudilaskool tulevastele I klassi astujatele
algklasside õpetajate juhendamisel. Mudilaskooli lõpetamisel anti ka väike
tunnistus ning korraldati piduõhtu koos kohvilauaga emadele ja isadele.
1966. aastal mudilaskooli lõpetajad. Foto Tahkuranna kooli fotokogust
Samad noored 1974. aasta kevadel 8. klassi lõpetamisel koos õpetajatega
Õpetajad vasakult: Regina Kaupmees, Vilma Lauter, Ludmilla Merisaar, Aino
Talumaa, Maimu Turban, Aino Liiv, Udo Liiv, Ludmilla Kvell, Aili Suursild,
Viive Miilimäe, Amilde Grosšmidt, Aliine Mengel

1968. aastal mudilaskooli lõpetajad koos tulevase klassijuhataja Regina
Kaupmehega. Foto Tahkuranna kooli fotokogust
Suuremad koolipeod olid nääripidu ja kevadpidu. Selleks valmistuti juba aegsasti.
Kava oli mitmekesine ja pikk. Koolipeod viidi eranditult läbi Võiste rahvamajas.
Tahkuranna 8-klassilise Kooli õpetajad 1971. aastal.
Foto Imbi Ilvese erakogust

Kükitavad vasakult: Tiit Kuningas, Udo Liiv. Seisavad vasakult: Maimu Turban,
Viive Miilimäe, Aino Liiv, Ludmilla Merisaar, Vilma Lauter, Imbi Ilves, Ludmilla
Kvell, Aliine Mengel, Saima Gordejeva, Regina Kaupmees
Tahkuranna koolis õppis igal õppeaastal üle saja õpilase, aga vaatamata sellele
likvideeris haridusministeerium 1977. aastal kooli viis vanemat klassi. See otsus
oli kohalikule kogukonnale väga suureks löögiks ning lapsed pidid peale
kolmandat klassi asuma õppima Häädemeestele või Uulu kooli. Oli ka neid, kes
suundusid õppima hoopis Pärnusse.
Viimane ühispilt 1977. aasta maikuus, kus on koos 1.-8. klass koos
õpetajatega. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist
Viimased Tahkuranna 8.- klassilise Kooli lõpetajad 11. juunil 1977. aastal
Foto Saima Vaheri erakogust

Kutse Saima Vaheri erakogust
1. septembril 1977 jätkas kool Tahkuranna 3.-klassilise algkoolina Aino Liivi
juhtimisel.
0 klassi lõpetajad 1979. aasta kevadel. Õpetajad Erna Lääne, Aino Talumaa,
Aino Liiv. Foto Lilian Õisi erakogust.

Koos vanematega esimesel koolipäeval 1979. aasta sügisel. Foto Lilian Õisi
erakogust
1.-3. klass 1983. aastal. Õpetajad Sirje Tali (Jõgiste), Aino Liiv, Erna Lääne.
Foto Teevi Leppiku erakogust

1990. aasta kevadel. Õpetajad Terje Aru (Eesnurm), Varje Liiv, Maike Lääne,
Aino Liiv ja koolitädi Sinaida Poot. Foto Maidu Aaslaidi erakogust
Tahkuranna Lasteaed-Algkooli poolt 2020. aasta sügisel välja antud raamatu „190
aastat hariduselu Tahkurannas” andmetel on Tahkuranna koolis töötanud lisaks
eelpool nimetatud õpetajatele ka Voldemar Lauter, Vaike Maruste, Voldemar
Rumessen, Lia Tarlap, Elly Klementsov, Hinge Oja, Helmi Lepiku, Peeter Sõrmus,
Alar-Heiti Lusmägi, Evi Lank, Malle Lank, Rein Grenberg, Maimu Aasma, Eveli
Kokk.
Asendajatena on lühikest aega töötanud: Vaike Mändmets, Kersti Mäeste, Mare
Sihver, Kalju Hanson, Tiiu Järviste.
Õpetaja Vilma Lauteri poolt kirja pandu mälestustes on nimetatud veel õpetajaid:
Lilli Saarissoo, Linda Tamm, Minoret Sieberk ja Evi Vallek.

15. augustist 1992 reorganiseeris Uulu Valla Volikogu Tahkuranna Algkooli ja
Võiste Lastepäevakodu „Vigri” üheks struktuuriüksuseks, nimetusega
Tahkuranna Lasteaed-Algkool. Kooli juhatajaks määrati Krista Saarse.
Tahkuranna Lasteaed-Algkool 1993. aasta sügisel. Foto Maidu Aaslaidi
erakogust
Kooli kokkutulekul osalejad 1995. aastal

Võiste õigeusu abikool
Paljude talupoegade olukorra jätkuv halvenemine ja 1840. aastate korduvad
ikaldused ning kurnav nälg leidsid plahvatusliku väljenduse usuvahetusliikumises.
Seoses sellega tekkisid luteriusu koolide kõrvale ka apostliku-õigeusu
koolid. 1850. aastal kinnitatud määruse järgi tuli igas õigeusu koguduses asutada
kihelkonnakool kiriku juures ja abikoolid kirikust eemalolevates kohtades. Nii
avas Häädemeeste preester Kuprean Sarmet õigeusu abikooli Tiirike talumajas
1851. aastal. (Kool asus mererannal kunagisest kalakasvandusest umbes
kilomeeter põhja suunas.) Esimene õigeusu koolmeister selles koolis oli ilmselt
Ivan (Johann) Didrichson Muhhost. Nähtavasti ei sobinud mingitel põhjustel
eelnimetatu siiski õpetajaks ja seepärast asus 1851. aasta sügisest Tahkurannas
õigeusu lapsi õpetama oma isa majas Joan (Ivan) Johann) Brandmann. Esimene
teadaolev aruanne õigeusu koolide kohta pärineb arvatavalt 15. novembrist 1851
ja annab õpilaste arvud 1850/51. õppeaastal. Tahkurannas käis koolis 7 poissi ja 7
tüdrukut.
EAÕK Tahkuranna koguduse 1898 aasta aruandes (EAA.1977.1.3) on kirjas, et
Võiste abikool asub ühekorruselises puumajas, mis on ehitatud õigeusklike
talupoegade poolt 1852. aastal talukarjamaale luteriusu kiriku lähedale. On
säilinud Pärnumaa praosti Jakov Tšitškevitši aruanne koolide kontrollimise kohta
1852. a. oktoobris ja novembris. Tahkuranna abikool töötas üsna korralikus
ruumis, koolis käis 8 poissi ja 7 tüdrukut. Õpiti lugema ja palveid eesti keeles ning
laulmist. Edasijõudmine üpris keskpärane. Nelikümmend kuus aastat hiljem oli
hoone küllaltki mugav aga juba lagunenud.
Kiriku aruannetest on võimalik lugeda, et selles koolimajas on õpetajatena
töötanud Joann Miller (asub tööle peale Tahkuranna kihelkonnakooli lõpetamist
umbes 1878 ja töötab õpetajana 18 aastat) ja Dionis (Tõnis) Tomson.
Probleemid õpilastega on ajast aega olnud ikka sarnased! Nii teadustas Võiste
abikooli koolivanem Juri Miller volikogule, et koolilapsed sagedaste tubakat suitsetada ja

seeläbi palju pahandust sünnitada. Palus, et Tahkuranna valla kaupmeestele tubaka
müümine koolilastele ära keeldakse.
Volikogu tegi ühel häälel otsuseks:
Tahkuranna valla kaupmeestele ära keelata koolilastele alla 16 aasta vanaduses tubakast
müüa, selle ähvardusega, et vastasel korral kaupmeestele patendi saamise luba
vallavalitsuse poolt antud ei või saada.
Väljavõte Tahkuranna volikogu koosoleku protokollist 21. märtsil 1894.
aastal otsus nr. 17 (EAA.1066.1.2; 1867-1886)
Juba 1890. aastate algul leiti, et Võiste õigeusu abikool on kitsas ja lagunenud ja
oleks vaja ehitada uus koolimaja. Aga alles 23. märtsil 1902. aasta volikogu
koosolekul kinnitati talitaja (vallavanema) ettepanekul valla õigeusu Võiste
(Woiste) abikoolimaja ehitamise tingimused. Koolimaja tuleb ehitada 10 sülda
pikk ja 30 jalga lai ning 11 jalga põrandast laeni kõrge jne. Kõik oli peensusteni
ära kirjeldatud nagu kaasajal maja projekt, ainult sõnadega. Hoone ehitaja
plaaniti leida vähempakkumise teel, millest võttis osa seitse ehitusmeistrit.
Vähempakkumise võitis Jäärja valla liige Jaan Vene, kes pakkumist 1100 rublast
alustades pakkus kõige madalama hinna 740 rubla.
19. septembril 1902 „volikogu (väljavõte vallavolikogu protokollist) vaatas uue
Võiste õigeusu abikoolimaja üle ja leidis selle kauba järele häste ehitatud olevat. Meister
Vene teadustas, et tema uue koolimajale ka toppelt aknad teinud, mis ehituse kaubas
kirjutatud ei olevat, mis eest ta volikogult 60 rubla ligi nõudis.

Volikogu määras: tähendatud koolimaja ehitajalt vastu võtta, topeltakende eest 60 rubla
meister Jaan Venele valla poolt ligi maksta ja tööraha ühes kautsjonirahaga temale välja
anda, millest 100 rubla 1903. aasta jaanipäevani võlgu jääb.”
Koolimaja ehitamine kokku kõigi kuludega läks maksma 2448 rubla 25 kopikat.
Vallavanema ettepanekul otsustas volikogu endise Võiste abikoolimaja tervelt
oksjonil ära müüa.
Väljavõte oksjoni protokollist: „1902. aastal 16. oktoobril lõuna kell 12 müüsin mina
Tahkuranna valla Talitaja Jaan Pelberg Tahkuranna volikogu protokolli 19. septembrist
1902 nr. 38 ja vallavalitsuse kuulutuse 21. septembrist 1902. a. nr. 741 põhjal Tahkuranna
valla vana Võiste õigeusu koolimaja tervelt oksjoni viisil ära. Pakkujaid oli ilmunud 30
ümber. Pakkumine algab 50 rublast. Kõige kõrgema hinna 151 rubla /ükssada
viiskümmend üks rubla/ pakkus kirjutaja J. Kodaras.”
Võiste õigeusu abikooli hoone, mis valmis 1902. aastal. Õpetaja Maimu
Turbani albumist. Pildistamise aasta teadmata
Tahkuranna vallavolikogu protokolle uurides võib oletada, et esimeseks õpetajaks
uues koolimajas oli Mihail Simson, sest detsembris 1902 palub Tahkuranna valla
Võiste abikooli õpetaja Mihail Simson oma palka 70 rublast 100 rublani
suurendada ja 10 rubla abiraha. Kuid 1904. aasta protokolli kohaselt on Mihail
Simson tööl juba Rannametsas ja Võiste abikoolis on õpetajaks Aleksander
(Juhan) Kärk. Õpetaja Kärk oli olnud suur kõnemees ja osales aktiivselt 1905.
aasta revolutsioonis, mille tagajärjel ta karistussalga eest põgenes.
3. oktoobri 1906. aasta Postimehe Pärnu väljaanne kirjutab:

„Möödaläinud weebruarikuu hakatuses kadus Võiste õigeusu kooli kooliõpetaja äkitselt
ära. nagu seda sel ajal igal pool kodumaal ette tuli. Tema pääle oli mitmel korral politseis
kaebamas käidud. Teised teavad, et kõneallolev kooliõpetaja see olnudki, kes rahvast iga
vägivallateo ja kardetava sammu eest hoiatanud. Kooliõpetaja pääle mõni ka sellepärast
kade, et tal ümberkaudsete kohtadega wõrreldes parem koht olnud. Selle asemel, et
kadunud kooliõpetaja üle lähemaid teateid koguda ehk kuulutusi uute valimiste üle
awaldada, pani vaimulik kooliülemus päew pärast kooliõpetaja kadumist uue kandidaadi
asemele. Rahwas nõudis tungiwalt vana kooliõpetajat tagasi, mille eest ka kooliülemus
kahel käel lubas hoolitseda: kuid ometi wõeti protokolli, et vana kooliõpetaja siit kui
poliitikasüüdlane ära on põgenenud ja saadeti protokoll Riiga. Ühes sellega pandi uus
kooliõpetaja kinnitamiseks. "
Võiste õigeusu abikooli õpetaja ja õpilased umbes 1900ndate aastate algul
Uueks kooliõpetajaks valiti Dionis Didrikson, kes 1912. aastal lahkus Tahkuranna
kihelkonnakooli õpetajaks. Uueks õpetajaks sai endine Uulu õpetaja Aleksandr
Pumbo (Kallaste), kes 1914. aastal lahkus Surju kooli.
Tahkuranna õigeusu kiriku aruande kohaselt oli 17. novembrist 1914. aastal
Võiste abikooli õpetaja koht vakantne.
Kui varasemalt pidas Võiste õigeusu abikooli üleval Tahkuranna õigeusu kooli
nõukogu ja „niinimetatud koolikõrts” ja õpetajad koolidesse valiti koolinõukogu
poolt siis 1915. aasta algul otsustas vallavolikogu abikooli valla kogukonna kanda
võtta, sest Võiste kõrtsist, mis abikooli õpetajale pidi palga kindlustama, ei
laekunud enam vajalikul hulgal raha.
Tahkuranna kirjasaatja on „koolikõrtsi” kohta kirjutanud: „Kohalik õigeusu
koolinõukogu nõutas enesele valitsuse päralt oleva, sel ajal tühjalt seisva kõrtsi ühes
maaga. Kõrtsi õue peale, mõnikümmend sülda tühjast kõrtsist eemale, ehitati uus
ruumikas koolimaja. Ja agar koolinõukogu nõutas kooli väljaminekute kindlustamiseks

pika hoole järele ka tühja kõrtsi avamise luba, kõrts üüriti ühele õllevabrikandile välja
ning alkohol hakkas kooli kasuks töötama. Enne veel kui renditähtaeg lõppes, üüriti kõrts
12 aasta peale 550 rubla eest aastas edasi, missugune summa kõik kooli kasuks läheb.
Kusagil maisemaa pool räägivad mehed kõrtsi minnes: „Lähen appi kõrtsimehele mõisat
ostma“, ranna mees aga ütleb: „rruitadi, rruitadi rrraa, joon kooli kasuks paar „pilsneri,“
sest kui keegi ei joo, jääb kõrts kinni, ja kui kõrts kinni jääb, jääb ka kool kinni, kuid kui
kool kinni jääb, kuhu ma lapsed kooli saadan.“
Väljavõte Tahkuranna valla protokolliraamatust. EAA.1066.1.5; 1903-1904

Kaugemal paistab Võiste õigeusu abikool (Võiste II algkool) ja vasakul
akendega hoone endine „koolikõrts”, mis õpetaja Martin Tolli eestvedamisel
rahvamajaks ümber ehitati ning 29. novembril 1925. aastal pidulikult
pühitseti ja avati.
Foto Saima Vaheri erakogust.
1915. aasta jaanuari algul valis vallavolikogu ja õigeusu kihelkonna koolinõukogu
uue Võiste õigeusu abikooli kooliõpetaja, kes pidi saama valla poolt 150 rubla
aastas palka, 10 rubla valgustuse raha, 10 vakamaad kooli päralt olevat maad
pruukimiseks ja prii kütte. Kooliõpetaja kandidaate oli kolm ja valituks osutus
linnakooli haridusega 28 aastat vana Jaak Pelberg. 1915. aastal õppis koolis 36
poissi ja 27 tüdrukut.
Õpetaja ametiaeg jäi väga lühikeseks, sest juba 1916. aastal asus Võiste abikooli
tööle kohaliku rahva suure austuse välja teeninud Martin Tolli. Ta oli aastaid
juhtivaks tegelaseks kohalikes ühistegemistes. Tegutses aktiivselt näitlemise alal,
oli pikemat aega Tahkuranna Avaliku Rahvaraamatukogu juhataja. Osales
mitmete seltside töös, olles kaluriteseltsi asjaajaja, Tahkuranna Piimaühisuse
asutajaid, Tahkuranna Vabatahtliku tuletõrjeühingu ja Tahkuranna Tarvitajate
Ühisuse revisjonikomisjonide liige. Martin Tolli arreteeriti 1945. aastal venelaste
poolt.
Martin Tolli koos Võiste II algkooli lastega 1920ndatel aastatel.
Arvatavalt 1919/20. õppeaastast? nimetati kool ümber Võiste II algkooliks
ja juba järgmisel õppeaastal ühendati Võiste I algkooliga (luteriusu kool) ja
kool nimetati Tahkuranna Algkooliks.

1925. aastaks oli õpilasi koolis nähtavasti nii palju, et vallavolikogu valis
abiõpetajaks Marie Oksermanni. Kuid juba 27. juuli 1927. aasta Pärnu Postimees
kirjutab:
„Maakoolivalitsus kaotas alljärgnevate algkoolide juurest ära II õpetaja koha, kuna koolid
jäävad ajutiselt, kui laste arvu suurenemiseni töötama 1 õpetajaga ja 3 klassiga, mille
juures lapsi kooli võetakse üle aasta: Võiste II algkool — vabanes õpetaja M. Oksermann.”
1928. aastal valiti Võiste" II algkooli õpetaja kohustetäitjaks Leena Taevas, sest
senisel koolijuhatajal olid tekkinud vastuolud kohaliku „võimuga”, aga olukord
lahenes positiivselt ja Martin Tolli jätkas õpetajana.
Võiste II algkool, mida rahvasuus on hakatud kutsuma „Tolli koolimajaks”
Foto Anne-Marie Aaslaidi erakogust

Kas fotol võib olla koos õpetaja Martin Tolliga õpetaja Marie Oksermann?
Foto Saima Vaheri erakogust
Koolipere 1938. aastal. Foto Koidu Heina erakogust

1. ja 2. klass 1942. aasta kevadel. Foto Laine Pilli erakogust
1945. aastal moodustati Tahkuranna kooli juurde 7. klass ja tööle võeti palju uusi
õpetajaid. Teada on, et Võistes paiknevas koolimajas asusid kindlasti tööle
õpetajad Helju Pukk ja Inga Kiviselg.
Foto Laine Pilli erakogust. Aasta 1945?

Võiste koolimajas 16. mail 1946. aastal. Esireas õpetajad paremalt Helju
Pukk, Inga Kiviselg, Hilda Õepa. Foto Olavi Soomägi erakogust.
Helju Pukk oli sunnitud koolist lahkuma 1947. aasta sügisel.
1953. aastal õppetöö Võistes asuvas koolimajas lõpetati ja majja asutati kooli
internaat ja osasid ruume kasutati õpetajate korteritena.
Internaat lõpetas majas töö 1961. aastal.

Rannametsa õigeusu abikool
Rannametsa küla tekkis 1870ndatel aastatel kui Tahkuranna Eesti Apostliku
Õigeusu koguduse preestril Nikolai Prantsul õnnestus Kroonlinna-Tahkuranna
Vennaste Seltsi toetusel saada usuvahetajatele lubatud maad. 1870. aastal
mõõdeti kahele poole Rannametsa jõge kokku 48 krunti (mis olid 15 vakamaa
suurused) ja jagati renditaludena ülesharimiseks Tahkuranna vallast pärit suures
osas paljulastelistele peredele. Maa oli vesine, sellel kasvas lepavõsa ja 1867-68.
aasta põuasuve tulekahju oli metsa suurelt jaolt hävitanud.
Kui esimesed asumisaastad olid selja taha jäänud, hakati mõtlema muulegi peale
toidu, kehakatte ja peavarju. Uues külas oli palju lapsi, puudus aga kool. Oli neid,
kes saatsid lapsed 10-15 versta kaugusele Tahkuranna kooli. Kuid enamik peresid
ei suutnud seda teha. Häädemeeste oli küll lähemal (4-8 versta), aga see asus
teises vallas, kus võõrastelt õpilastelt tasu nõuti. Pealegi oli Häädemeeste
koolimaja oma valla lastelegi kitsas. Seepärast oli esimeste asumismurede järel
päevaküsimuseks oma kooli saamine. Abi saamiseks pöörduti Tahkuranna
preestri Nikolai Prantsu poole, kes oli ka maasaamise juures suureks abiks ja
juhatajaks olnud.
Pikkade läbirääkimiste tulemusena avati 1879. aasta novembrikuus uues
asunduskülas Rannametsas esimene kool.
Kool leidis ulualuse asunik Andres Jaansoni majas Käärasilla talu (põletati
hävituspataljoni poolt 1941. aastal) kambris, mille pikkus 3 sülda, laius 2,5 sülda
ja kõrgus 7 jalga. Maja asus Piirume tee ääres. Lapsi kogunes 24 (11 poeg- ja 23
tütarlast.) 28 last õppis kodus ja käisid laupäeviti tükke üles ütlemas. Vanemad
kas ei suutnud neid kooli panna, sest vaesus oli suur või ei tundnud koolitarkuse
järele vajadust.
Esimesed õpetajad-koolmeistrid olid 1879/1880. aastal Johann Brandmann ja
Johann Ruiso. Mõlemad olid 18 aastased, äsja Tahkuranna kihelkonnakooli
lõpetanud, ergud ja edasipüüdlikud noormehed ilma pedagoogilise hariduseta ja
kogemusteta, aga said oma tööga kiiduväärselt toime. Nad said aastas 40 rubla
palka, mis järgmistel aastatel kauaks ajaks 35 rubla peale alandati. Ka olid nad
kohustatud peale koolitöö veel igal pühapäeval Tahkuranna kirikus laulmas
käima.
Kolmkümmend kolm aastat asus kool erinevates hoonetes.
1879-1881 Andres Jaansoni majas Käärasillal põhja pool Timmaknalit
1881-1890 lõuna pool jõge Mihkel Jürgensoni Teeselja talus
1890-1894 samuti lõuna pool jõge Loegu talu maal asuvas Karl Johansoni majas
1894-1912 põhja pool jõge Liisa Simsoni Õunapuu talus.
Rannametsa kooliõpetajaid enne uue koolimaja valmimist:
1888 Juri Jurgens
1890 Mart Tomson
1895 Martin Martinson (kes on tööl vähemalt ka aastal 1898)

1900 asub tööle Mihail Simson (on vahepeal Võiste abikooliõpetajaks ja tuleb
Rannametsa tagasi 1904)
Foto on pildistatud Selma Merilo raamatust „Kalda”
Aastad 1900-1914 olid Rannametsa küla elus jõukuse tõusu ajaks. Sel ajajärgul oli
Timmkanal elusooneks, mis rahvale tööd ja teenistust andis. Kuid külas puudus
koht, kus rahvas oleks saanud puhkehetkedel kokku tulla. Kooliruumid
talukambris olid selleks liiga väikesed.
Nii otsustasidki talumehed pöörduda Tahkuranna noore preestri Aleksander
Hrebtovi poole, kes oma abi asjaajamistel ei keelanud.
1911. aasta augustis kinnitas Tahkuranna Vallavalitsus koolimaja ehitamiseks ette
nähtud tingimused. Koolimaja pidi tulema 10 sülda pikk ja 30 jalga lai. Maja peab
1. novembriks 1911 ülesehitatud ja katus peale pandud olema. Kuna kõik muu
ehituse töö 1. augustiks 1912. aastal vastuvõtmiseks täiesti valmis peab olema.
Maja ehituse väljapakkumise algul annavad kõik ilmunud töötahtjad üles kui
kõrgest hinnast nad pakkumist soovivad alata. Selle järele algab ettepandud
summast pakkumine alama peale. Volikogu poolt ülesseatud ülemmäär on 1900
rubla.
Pakkujaid ilmus kohale 4. Eelkirjeldatud tingimustega võitis Jüri Jüri poeg
Martinson kõige madalama pakutud hinna eest (1200 rubla eest) maja ehituse

enese peale. Peale väljapakkumist leppisid Jüri Martinson ja Jüri Trükmann
eneste vahel kokku, et Martinson maja ehitamise oma peale võtmisest tagasi
astub ja selle eelkirjeldatud tingimustega ja 1200 rublaga Trükmannile edasi
annab, millega volikogu rahul on.
8. novembri 1911. aasta ajalehes Usk ja Elu kirjutab kirjasaatja Post :
„Tahkurannast. Hilise aja peale vaatamata on meie meestel veel kibe koolimaja ehitamine
käsil. Et Rannametsa õigeusu abikoolil maad ega maja pole, siis palus meie õigeusu koolide
eestseisus kroonu maade ülemuselt selle jaoks maad ja ka ehituse materjali. Praegu
maksev seadus lubab kroonu maad, kui seda lähedusest saada on, kogukondadele ja
muudele asutustele koolimajade platsideks anda; lubab ka metsa ehituse materjali jaoks.
Sellel põhjusel anti ka meie koolide eestseisusele Rannametsa küla juurest kroonu metsast
3 dessatiini maad koolimaja platsiks ja 583 palki maja ehitamiseks, nii sama ka roikaid ja
muud. Et õigeusu kooli eestseisusel koolimaja üles ehitamiseks raha ei olnud — kooli kõrtsi
rendist kogutud kassa rahaga sai üksi palgid ära tahuda ja saepakud laudadeks lõigata —
siis palus koolide eestseisus vallavolikogu muud ehitusekulu valla kanda võtta.
Vallavolikogu tuli sellele ettepanekule lahkesti vastu ja otsustas veel tänavu sügisel maja
nõnda kaugele ehitada, et katus peale ja materjali (palkide) raisku minek sellega ära
hoitud saab. Sellepärast ongi veel nii hilja sügisel materjali (kivide j. n. e.) vedu ja
ehitamine käsil.”
1912. aasta lõpuks sai koolimaja valmis ja õpetajana alustas tööd Mihhail
Simson. 1913. aastal tuli kooli tööle esimene naisõpetaja Liidia Kohv.
Rannametsa kooli foto on pildistatud Selma Merilo raamatust „Kalda”

1921. aasta sügisest muudeti kool neljaklassiliseks. Järgmisel aastal oli õpilasi juba
nii palju, et kool muudeti kahekomplektiliseks ja teiseks õpetajaks tuli Johann
Laks. 1923. aastal sai temast koolijuhataja. Johann Laksi tööaastad Rannametsa
koolis moodustasid omaette perioodi nii kooli kui ka küla elus. Lisaks koolitööle
korrastati tema algatusel koolimaja ümbrus, edendati aiandust ja kaasati
noorsugu kultuuritöös. Liidia Kohv lahkus tööle Tahkuranna Kihelkonnakooli ja
tema asemele tuleb teiseks õpetajaks 1923. aastal Anna Loorents.
Pärnumaa noorsoo kevadpeo foto 1926. aastast. Esimeses reas keskel
õpetajad Johann Laks ja Anna Loorents. Foto on pildistatud Selma Merilo
raamatust „Kalda”
1928. aastal muudeti kool viie- ja 1929. aastal kuueklassiliseks.
1934. aastal läks austatud koolipapa Johann Laks pensionile.
6. juuli 1934. aasta Vaba Maa Pärnu väljaanne kirjutas: „ 1. septembrist s. a. läheb
pensionile kauaaegne Tahkuranna „Rannametsa" algkooli õpetaja ja juhataja Johann
Laks, praegu 62 a. vana. Õpetajaametit on ta ühtjärgi pidanud 43 aastat, J. Laks sündis 8
okt. 1872 a. Sinalepas, õpetaja kutsetunnistuse omandas Samara vaimulikult seminarilt 4.
mail 1901. a. Õpetajaks on Joh. Laks olnud vaheldumisi Harju-, Lääne-, Wiljandi- ja
Pärnumaal, mõnd aeg isegi Samaras. Tahkuranna „Rannametsa”algkoolile valiti ta
asetäitjaks õpetajaks 22. juulil 1922 a. Juhataja kohustetäitjaks valiti ta samale koolile 21

juulil 1923. a ja juhatajaks 15. juunil 1925. a., millisel kohal teeninud hea eduga tänini.
1930 a. lõpetas Joh. Laks veneaegsetele õpetajatele korraldatud kursused, omandades
seega õiguse algkooli kõikides klassides õpetada. Joh. Laks on erilise eduga tegelenud ka
kooli aianduse alal, korraldades õpilastele aianduse võistlusi ja rakendades neid tegelikule
tööle aianduse alal. Tahkurandlased mäletavad teda veel kaua tubli mehena.”
1934. aastal asus koolijuhataja kohale Johannes Rannaste (enne eestindamist
Reinson). Abiõpetajaks oli Anna Loorents (Rannaste).
Rannametsa algkooli koolipere 6. mail 1938. aastal. Foto on pildistatud
Selma Merilo raamatust „Kalda”.
1936. aastal Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum F0054129-67

1. aprillil 1939. aastal toimunud valdade reformi tulemusena muutus
Rannametsa küla Häädemeeste valla osaks ja kool läks üle Häädemeeste
vallale.
22. juunil 1941. aastal algas sõda ja 4. juulil võtsid Häädemeestel võimu
metsavennad. Arreteeriti nõukogude aktiviste, nende hulgas ka õpetajad Anna ja
Johannes Rannaste. Arreteeritutest vabastati Talil 13. juulil kõik õpetajad, ka
Rannasted. Nende peale kaevati uuesti ja 1942. aastal peale järjekordset
arreteerimist nad hoopis lahkusid Pärnumaalt.
8. juulil põletas hävituspataljon Rannametsa külas maha koolimaja ja 18
majapidamist.
1. novembril 1941. aastal alanud koolitöö kulges rasketes tingimustes. Koolil tuli
jälle kolida üüriruumidesse, seekord Jõe häärberi kahte tuppa Timmkanali
lõunakaldal. Jõe maja oli suur ärklikorrusega kahe sissekäiguga hoone, millel olid
uhked uksed ja suure ruuduga aknad. Suuremaks probleemiks oli varustuse
puudumine. Vajalikul hulgal sai osta ainult vihikuid ja pliiatseid. Täielikult
puudusid õpikud, õppeabinõud, inventar. Vallavalitsus oli saanud Pärnust osta 10
kahekohalist koolipinki, Kabli koolist laenati teist niipalju ja Häädemeeste koolist
kaks kolmekohalist pinki. Nii saadi kokku 46 kohta, õpilasi oli 49. Rohkem pinke
ei mahutanud ruumid. Kaks puutahvlit toodi Võiduküla koolist ja värviti üle.
Klassikapi, lauad ja toolid andis ajutiseks tarvitamiseks vallavalitsus. Joogivee
jaoks laenas majaperenaine pange.
Veel enam oli muret õpikutega. Kooli toodud raamatud olid hävinud maja
põlemisel. Ka neid tuli laenata teistest koolidest. Õppetööd segas
petrooleumipuudus ja erakordselt külm talv. Õpilastel oli puudus jalatsistest.
Vallavalitsus andis kooli kaudu pastlanahka, aga seda ei jätkunud kõigile.
Vallavalitsusel oli plaanis uue koolimaja ehitamine. Sõjasuvel põlenud metsast
tehtud palgid olid veetud mere äärde. Vallavalitsus oli palunud, et need müüdaks
uue koolimaja tarvis, aga vastus oli eitav. Koorimata palgid seisid ühe suve ja
torm ajas need laiali. Materjal läks raisku ja müüdi inimestele tulepuudeks.
1944. aastal algas kool 23. oktoobril ja õpilasi tuli kohale 60. Jälle oli suur puudus
õpikutest. Esimesed aastad peale sõda olid kohanemisperioodiks uue elulaadiga.
1945. aasta novembris andis valla täitevkomitee lootust, et järgmisel aastal
hakatakse Rannametsa uut koolimaja ehitama. See siiski teoks ei saanud.
1950. aastast muudeti kool 4. klassiliseks ja suleti 1966. aastal õpilaste vähesuse
tõttu.

Foto on pildistatud Selma Merilo raamatust „Kalda”
Rannametsa kooli õpetajaid:
Marta Mäesalu 1941–1947.
1949. aastal lahkus koolist õpetaja Oraste, teiseks õpetajaks oli Virve Mäesalu.
Lea Maruste 1949-1951.
Ludmilla Nõu 1951-1956. Sel ajal töötas koolis üks liitklass (I-IV)
Leida Kütt 1953-1956
Milvi Männik 1956-1966.
Vene keele õpetajana töötas Antonina Vendik, kes lahkus 1955. aastal

Tahkuranna Kihelkonnakool
1873. aastal ehitati Tahkuranna õigeusu kiriku lähedusse kihelkonnakool, mille
ehituskulud kandis Kroonlinna-Tahkuranna Vennaste Selts. Kooli esialgne
nimetus oli „Vennaste kihelkonna Tema Kõrgeaususe Kindral-admiral Aleksander
Aleksei poeg Zelenõi õppeasutus.“ Kohalike talupoegade seas oli koolimaja
tuntud kui „Mõisa kool.” Kooli pidas üleval Vennaste selts, mille tarbeks ta sai
raha oma maade rendist. Kindral-admiral Zelenõi oli Vennaste seltsi asutaja ja
auliige.
Koolimaja oli kahekordne puust ehitis, milles oli kaks klassiruumi. Samas majas
olid ka korterid õpetajatele ja kojamehele.
Koolis õppis saja õpilase ümber, kelle seas oli nii õigeusklikke kui ka luteriusulisi.
Vanemas jaos õppivate luteriusuliste õpilaste käest võeti õppemaksu. Õpilaste
vanusepiir oli 7-18 aasta vahel. Koolitöö algas sügisel 15. oktoobril ja lõppes
lihavõttepühade eel. Jõulupühast kuni kolmekuningapäevani oli talvine vaheaeg.
Pearõhk koolis oli vene keele ja vene usuteaduse õpetamisel, sest kooli tegelik
eesmärk oligi venestamine. Õpiti ka aritmeetikat, vene ajalugu, vene maateadust
ja pisut looduseõpetust. Õppetöö oli väiksematele õpilastele eesti keeles, kuid
suuremates klassides läks järk-järgult üle vene keelele ning ka vahetundide ajal
pidid õpilased omavahel vestlema vene keeles, nii öelda „keelt praktiseerima“.
Kord oli koolis väga range. Mõlemas klassis oli oma korrapidaja, kes märkis
vihikusse iga vallatuse või koerustüki, ka eesti keeles lobisejad. Korrarikkujate
nimed loeti õhtul peale palvust ette ja neil tuli klassi jääda tunniks või rohkemaks
istuma, kuna teised sooja suppi läksid sööma. Ka pandi nurka põlvili, kusjuures
põrandale puistati kuivanud herneid.
Tahkuranna Kihelkonnakool. Foto Uno Eesnurme erakogust

Kaugemalt kandi õpilased ööbisid internaadis, sest kihelkonnakoolis õppis lapsi
ka Uulust ja Rannametsast. Poiste magamistoas oli 5 suurt nari, igale narile
mahtus magama 4 – 8 poissi. Tüdrukute magamistuba oli teisel korrusel ja neid oli
vähem. Elu koolimajas algas kell kuus, millele järgnes tualett ja voodite koristus.
Korrapidajad soojendasid õhtuse supi ja peale söömist mindi klassiruumi
õppetükke kordama. Kella kaheksaks ilmusid kooli ka need õpilased, kes elasid
kodudes. Kell 8 hommikul algas palvus ja seejärel piiblitund.
Koolimajas elades tuli õpilastel endil ka lõuna- ja õhtusöök valmistada.
Kordamööda oli üks õpilane köögis korrapidaja, kes keetis siis lõunaks kartuli
valmis ja õhtuks harilikult teevee või lihasupi. Igaüks pani supisse vastava osa
tangu, kartuleid ja tükikese liha. Lihatükisse pisteti puupilbas, et igaüks oma
lihatüki ära tunneks. Poiste söögituba oli köögi kõrval. Toa keskel oli pikk laud,
kus söödi ja seina ääres riiulitel asusid õpilaste isiklikud kastid, kus sees hoiti
toidutagavarasid ja muid isiklikke asju. Kella 12-14 oligi koolis lõunavaheaeg, mil
söödi sooja toitu. Tunnid kestsid kella neljani, noorematel kolmeni. Laupäeviti
lõppesid tunnid kell 12. Kella kuueni õhtul oli vaba aeg, millele järgnes kella
kaheksani ühisõppimine klassiruumis õpetajate juuresolekul. Kell kaheksa toimus
õhtupalvus ja kümnest oli majas öörahu. 1880. aastal õppis koolis 59 last.
Kihelkonnakoolis õppis esimese aasta ka president Konstantin Päts koos oma
vanema venna Nikolai Pätsiga.
1. juuni 1940. aasta ajalehes Esmaspäev jutustab Nikolai Päts, et tema on astunud
sellesse vennastekoguduse kooli kaheksa aastaselt 1881. aastal. Ühe talve võrra
hiljem hakkas koolis käima seitsme aastasena Konstantin Päts. Kooli juures oli
küll internaat, kuid lähema ümbruse õpilased käisid siiski iga päev koolist koju,
ka talvel paksu lumega. Sel ajal oli koolijuhatajaks Jakob Fridolin (asus kooli
tööle 1877. aata novembris) ja köster-kooliõpetajaiks Georgi Siiton ja Peeter
Klug.
„Olin ju sel ajal veel poisike, ega ma seepärast neist esimestest kooliaastatest enam palju
ei mäleta," tuletab ülempreester N. Päts meele. „Siiski on meeles, et nii koolijuhataja kui
ka õpetajad olid suured korraarmastajad ja suutsid meisse sisendada distsipliini. Nende
algatusel korraldati vahel ka koolimajas ümbruse elanikele kõneõhtuid; neil õhtuil
kõnelesid õpetajad kord sõjaraskustest, teinekord taevatähtedest ja muust. Mõnel õhtul
kutsuti vanemad kuulama õpilaste lauluharjutust. Seesugused üritused olid tolle aja
kohta haruldased asjad, ning tõendavad õpetajate vabameelsust."
Samast 1. juuni artiklist saame lugeda ka tulevase Eesti riigi presidendi
Konstantin Pätsi koolitee alguse kohta. „Praeguse presidendi kohta kõnelevad kooli
raamatud, et Konstantin Jakobi poeg Päts, pärit Tahkurannast, talupoja seisusest, on kooli
astunud 8. jaanuaril 1882. a. Kooli astudes oli kirjaoskaja, käis esimesel õppeaastal koolis
68 tundi ja viidi kõrgemasse klassi üle 4. novembril 1882. a.
Hinded presidendi esimesel koolitunnistusel kooli hinneteraamatu järgi olid järgmised:
Usuõpetus neli miinusega, rehkendus viis, vene keel kolm, eesti keele lugemine viis, eesti
keele etteütlus kolm, ilukiri kolm, laulmine kolm, tähelepanu viis ja ülalpidamine viis.
Edasi kõnelevad raamatud, et Nikolai ja Konstantin Pätsid on Tahkuranna

kihelkonnakoolist 1882. a. sügisel kursust lõpetamata välja astunud. Vanemate
Tahkurannast Raekülla asudes hakkasid mõlemad Pärnus koolis käima.”
16. oktoobril 1881. aastal ilmus Perno Postimehes kihelkonnakooli koolivalitsuselt
artikkel õppimise tingimuste kohta koolis.
„Tahkuranna Wennaste Seltsi „Kindraladjutanti A A. Selenoi" kooli walitsusele on
sagedaste wöörast kihelkondadest laste wanemate poolt soowimisi awaldud oma lapsi
nimetud Wennaste Seltsi kooli õppima panna; aga et kooli wastuwõtmise tingimised
suurema hulga lastewanematel teadmata on, seepärast saab kõigile soowiatele üleüldiseks
teaduseks awaldud, et ülemal nimetud kooli wõetakse pois- ja tütarlapsi wastu igast usust

ja seisusest. Iga wastu wöetaw laps peab köige wähemalt Eesti keele ilma suure wigadeta
lugeda oskama. Kooli maks on wööra kihelkonna lapse päält üks rubla raha ja kaks jalga
puid. Tahkuranna kihelkonna lapsed maksawad ükspäinis puud. Kirjutuse paber, tint,
suled, pliiatsed ja krihwled antakse öpijatele koolist ilma maksuta. Tahwlid ja möned
öpimise raamatud peawad öpijatel omal olema. Koolis saab pääle harilikku öpetuste, mis
ülema walitsuse poolt kihelkonna koolide kohta on äramääratud, isiäranis saab Wene
keele öpetuse üle suurt hoolt peetud. Saksa keel ei ole koolis sunnitaw, aga kes oma lastele
seda soowiwad, peawad kohalise kooliöpetajaga selle üle läbirääkima. Öpetus hakkab 2.
nowembril. Kooliwalitsus.
Köster-kooliõpetaja Peeter Klug koos perekonnaga
Foto Peet Maruste koduloolisest kogust
1894. aasta sügisel nimetatakse Tahkuranna kihelkonnakooli vanemõpetajaks
hilisem Põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamot, keda see töökoht ei rahulda ja
läheb edasi õppima kooliõpetajate instituuti.
1896-1897 töötas abiõpetajana Rannametsa külast pärit Jaan Martinson.
1897. aastal oli lisaks Fridolinile ja Klugile õpetajaks õpetajate seminari lõpetanud
Karp Kivi.
1898. aasta Tahkuranna õigeusu kiriku aruande kohaselt (EAA.1977.1.3; 1898)
juhatas kooli Nikolai Prants, vanemõpetajaks Aleksandr Hrebtov. Esimese

abiõpetajana asus 1. novembril 1889. aastal tööle Peeter Martinson ja teise
abiõpetajana Peeter Klug. Peale eelnimetatute annab tunde ka Jakob Fridolin.
Koolis õppis õigeusulisi 98 poissi ja 54 tüdrukut ning luteriusulisi 25 poissi ja 1
tüdruk. Kokku õppis koolis 178 õpilast.
1900. aastal on koolis ülemõpetajaks preester Aleksandr Hrebtov, kes annab
nädalas kokku 12 tundi. Vanemõpetajaks on Karp Kivi, kes annab vanemas klassi
kõiki õppeaineid peale usuõpetuse.
Nooremas jaos annavad tunde köster-kooliõpetajad Jakob Fridolin ja Peeter Klug.
Lapsi õpib koolis 128.
Aastatel 1902-1905 oli kihelkonnakoolis abiõpetajaks Jakob Tamberg
1911. aasta novembris asus kihelkonnakooli tööle Joann Lõhmus.
1912. aastal lahkusid kiriku teenistusest omal soovil Jakob Fridolin ja Peeter Klug
ning köster-kooliõpetajana asus tööle hilisem kauaaegne Rannametsa kooli
juhataja Joann Laks. Samal aastal tulid tööle ka Ekaterina Puusepp ja Dionis
Didrikson.
1914. aastal asub tööle Aleksandra Rätsep.
1915/1916 õppeaastal on esimese õpetaja koht kihelkonnakoolis vakantne.
1916. aastal töötas õpetajana Martin Tolli.
Erinevad allikad väidavad, et Tahkuranna kihelkonnakool oli saksa okupatsiooni
ajal 1918. aastal
suletud, aga
Tahkuranna
Vennaste Seltsi
esimehe Peet Ansoni
kiri 8. novembrist
1918
tõendab, et kool
avati siiski uuesti
15. novembril 1918.
Või jäigi see ainult
katseks kooli avada?
Igal juhul oli kooli
ülevalpidajal olemas
eelarve 1918/19
õppeaasta jaoks,
õpetajad ja ka
õppekava.

Dokument on pärit Sulev Kasvandiku kodulookogust

„Teadetest kooliõpetajate üle” saame lugeda, et 1918/19 õppeaastal olid
õpetajateks preester Aleksander Hrebtov, köster-kooliõpetaja Joann Laks ja
köster-kooliõpetaja Johannes Didrichson.
20. novembri 1918. aasta Postimehe Pärnu väljaandes kirjutab kirjasaatja
Tahkurannast muude uudiste seas järgmist: „Ka koolielus on meil tähtsaid
muudatusi olnud. „Wõisteküla" Greeka katoliku usu kool muudeti 6. talveliseks algkooliks
ümber. Tänavu töötab ta 4 jao ja 3 õppejõuga. Tuleval talvel kavatsetakse viies ja ületuleval
aastal kuues jagu ühes õpperuumide laienduse ja õppejõudude arvu
rohkendamisega avada. Kolmandaks õppejõuks tuli tänavu hra Martinson, kes enne sõda
Sauga-Ridalepas kooliõpetajaks oli olnud. Teised õppejõud on endised..”
Eesti Vabariigi alguses 1919. aastal nimetati kool 6- klassiliseks algkooliks.
Sama aasta oktoobris andis Vennaste Selts oma koolimaja maakonnavalitsuse
käsutusse niikauaks kui see seal kõrgemat rahvakooli tahab pidada. Kooli
majanduslikud kulud jäid endiselt seltsi kanda. Koolimaja remont läks seltsil
mõnedki head tuhanded maksma, aga see-eest töötas kool täiel jõul viie klassiga.
4. jaanuarist nimetati kooli juhatajaks uus õpetaja Hermann Rull, kes senini oli
Viljandimaal Riidaja vallakooli õpetajaks. (Allikas: Pärnu Postimees, 17. jaanuar
1920)

1921. aastal on õpetajateks Liidia Kohv, A. Dubkovski, Joann Laks. Võiste I
algkoolist tuleb õpetajaks Anna Loorents, kes 1923. aastal asub tööle Rannametsa
kooli.
Kuigi 1922. aasta kohta mitmed ajalehed kirjutavad, et kool muudetakse
kaheklassiliseks ja neli klassi viiakse kooli juurest ära Võiste I algkooli juurde
(kust 1921. aastal I ja II klass) üle toodi, siis tegelikult jätkab kool
kuueklassilisena. 1922. aastal lahkub J. Laks Rannametsa kooliõpetajaks.
Sulev Kasvandiku kodulookogust

1922/23 on koolijuhatajaks L. Kohv ja õpetajad A. Loorents, M. Teinburg
1923. aastal valis vallanõukogu õpetajaks Johan Schobergi ja samal aastal tuleb
tööle ka Ksenia Miller, kelle koht juba 1. novembril 1924 lastearvu vähenemise
tõttu likvideeriti.
Koolimajas oli juba 4 klassiruumi – üleval korrusel kaks ja alumisel kaks. Üleval
oli olnud ka lugemissaal. Õpetajateks olid enne sulgemist koolis õppinute
mälestuste kohaselt O. Sooberg, L. Kohv ja Hilda Koolme (asus tööle 1926) koos
venna R. Romaniga.
1928. aastal kool likvideeriti, sest Vennaste Selts ei suutnud majas teha vajalikku
remonti.
1936. aastal kingiti koolimaja Vennaste Seltsi poolt Tahkuranna vallale, kuid
kohal käinud komisjon leidis, et kõige otstarbekam oleks koolimaja lammutada ja
sealt saadud ehitusmaterjali kasutada uue koolihoone ehitamiseks.
Tahkuranna kihelkonna koolimaja 12.10.1938

Hiljem elasid hoones mõnda aega eraisikud kuni 1960. aastal maja lammutati.
Koolimaja ja vaestemaja (taga paistab mõisahoone) 4. aprillil 1947. aastal.
Foto Peet Maruste kodulooliste materjalide seast
Koolimaja asukoht augusti lõpus 2020 (maa kuulub eraisikule)

Kooliteel on isad-emad sammund.
Neile nüüd see tee on minevik.
Mõned nende õpetajaist ammu
käivad teed, mil nimeks igavik...
Ott Arder
Õpetajad 1948. aastal. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist
Eest vasakult: Hilda Õepa, Hilda Koolme, Liidia Saraste, Herbert Tohv
Seisavad vasakult: Heini Link,
, Larissa Kungla, Maimu Turban,
Hasso Lepik

Foto Mai
Tõusti
erakogust
Fotod õpetaja Maimu Turbani albumist

Fotod õpetaja Maimu Turbani albumist

Tahkuranna kooli fotokogust
Esireas istuvad: Heini Link, Ludmilla Kvell, Aino Talumaa, Ludmilla
Merisaar, Ingrid Valdma
Tagareas seisavad: Imbi Mengel, Aliine Mengel, Inge Kitsing, Mihkel
Talumaa, Maimu Turban, Regina Kaupmees, Astra Vanatoa

Õpetajad 1962/63. õppeaastal
Õpetajad 1972. aastal

Vasakult: Ludmilla Kvell, Tiiu Järviste, Udo Liiv, Erna Lääne, Saima Gordejeva
Teine rida: Aino Liiv, Imbi Ilves, Regina Kaupmees, Viive Miilimäe
Kolmas rida: Maimu Turban, Aino Talumaa, Aliine Mengel, Ludmilla Merisaar,
Vilma Lauter
Endised õpetajad koolikokkutulekul 1995. aastal.
Foto Imbi Ilvese erakogust
Vasakult Regina Kaupmees, Aino Talumaa, Maimu Turban, Imbi Mengel, Ludmilla
Kvell, Imbi Ilves, Ludmilla Merisaar, Viive Miilimäe, Amilde Grosšmidt
Endised õpetajad 1. septembril 2002. aastal. Foto Saima Vaheri erakogust
Vasakult: Elvi Kreegi, Imbi Mengel, Maimu Turban, Vilma Lauter, Elly
Klementsov, Ludmilla Kvell, Aino Talumaa, Astra-Ilona Vanatoa, Maimu Sooväli

Kaduvik ju pole kadumine -
põlvkonnad vaid vahetavad nime
Minni Nurme
Foto tagumine külg

Fotode omanik teadmata
4. klass 1924. aastal õpetaja Peet Akkermanniga.
Foto Anne-Marie Aaslaidi erakogust

1920ndate keskel. Õpilased koos õpetaja Martin Tolli ja tema abikaasa
Kristine Tolliga. Fotod Saima Vaheri erakogust

Õpilased õpetajate Martin Tolli ja Marie Oksermanniga? (töötas „Tolli
koolimajas” teise õpetajana 1925-1927. Foto Saima Vaheri erakogust
1920ndate lõpus. Õpetajad Peet Akkermann ja Hilda Koolmann koos
õpilastega. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist

Õpetaja Martin Tolli õpilastega. (Foto tagaküljele kirjutatud Arman
Henningilt)
1933. aastal. Õpetajad Peet Akkermann ja Hilda Koolmann. Foto õpetaja
Maimu Turbani albumist

1937. aastal õpilased koos õpetaja Peet Aasma ja Hilda Koolmega.
Fotod õpetaja Maimu Turbani
albumist

Kooli üldpilt 1938. aastal
Fotod õpetaja Maimu Turbani albumist

Koolipoisid umbes 1937-38. aastal. Foto Koidu Heina erakogust
2. mail 1939. aastal. Foto Anne-Marie Aaslaidi erakogust

Vanal klassipildil,
vasakpoolsel äärel, teises reas
seisad kevadtuules juuksed lehvimas.
Mõtlen tihti praegu,
kuidas läheb sul,
ja mis on saand,
sinu plaanidest ja unistustemaast...
(Ansambel Supernova laulust „Klassipilt”)
Õpetajad lõpuklassiga 16. mail 1946. aastal. Foto Olavi Soomaägi erakogust
5. klass 1947.
aastal. Foto
Laine Pilli
erakogust

6. klass 1948. aastal õpetaja Hilda Õepaga. Foto Laine Pilli erakogust

Koolipildid 1940ndate aastate lõpust. Fotod Laine Pilli erakogust

7. klass 1949. aasta kevadel. Foto Laine Pilli erakogust
5. klass 1952. aastal. Foto Mai Tõusti erakogust

Kooli üldpilt 1952. aastal. Foto Mai Tõusti erakogust

Koolipere 1953. aastal. Foto Anne-Marie Aaslaidi erakogust
1. ja 2. klass 1953. aasta kevadel. Õpetaja Liidia Saraste.
Foto Anne-Marie Aaslaidi erakogust

u 1954. aastal. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist
1954?. aasta kevadel. Foto õpetaja Maimu Turbani fotoalbumist

Foto Mai Tõusti
erakogust

Fotod õpetaja Maimu Turbani albumist
6. klass ja klassijuhataja Aliine Mengel 1958/59. õppeaastal. Foto Anne-
Marie Aaslaidi erakogust

1960. aastal? Foto õpetaja Maimu Turbani albumist.
7. klassi lõpetajad 1960. aastal. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist

Koolimaja 196ondate alguses. Foto Mihkel Talumaa
Foto Tahkuranna kooli fotokogust

Foto õpetaja Maimu Turbani albumist
4. klass 1963. aastal. Foto Juta Müllersteini erakogust

Üldpilt 1965. aastal. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist
1. klass 1965. aasta kevadel. Foto Saima Vaheri erakogust

1966. aastal. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist
8. klassi lõpetajad 1966. aastal. Foto Juta Müllersteini erakogust

Mudilaskooli ehk 0 klassi lõpetamine 4. juunil 1967. aastal.
Foto Saima Vaheri erakogust
8. klassi lõpetajad 1967. aastal. Foto Juta Müllersteini erakogust

8. klassi lõpetajad 1968. aastal. Taga keskel klassijuhatajad Imbi Mengel,
Imbi Seppor (Ilves), Kaja Aumeister, Rein Grenfeld.
Foto Imbi Ilvese erakogust
Õhtukooli lõpetajad koos õpetajatega 1968. aastal.
Foto Imbi Ilvese erakogust

1969/70 õppeaastal koos klassijuhataja Regina Kaupmehega.
Foto Rein Kaupmehe erakogust
1971. aastal. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist

2. klass klassijuhataja Maimu Turbaniga 1971. aastal.
Foto Annes Reino erakogust
8. klassi lõpetajad 1971. aastal. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist

1972. aastal. Foto Annes Reino erakogust
8. klassi lõpetajad 1972. aastal koos klassijuhataja Vilma Lauteri ja
vanematega. Foto Saima Vaheri erakogust

3. klass 1974. aastal koos õpetaja Ludmilla Merisaarega.
Foto Annes Reino erakogust
8. klassi lõpetajad 1974. aastal, klassijuhatajad Maimu Turban ja Viive
Miilimäe. Foto Tahkuranna kooli fotokogust

8. klassi lõpetajad 1975. aastal koos õpetajate ja külalistega.
Foto Saima Vaheri erakogust

1. klass 1976. aastal. Foto õpetaja Maimu Turbani albumist
Kooli üldpilt 1976. aastal. Foto Annes Reino erakogust

8. klassi lõpetajad 1976. aastal koos klassijuhatajate Regina Kaupmehe ja
Tiina Liivikuga. Foto Ene Soolepa erakogust
1. klassi oktoobrilapsed 198o. aastal.
Foto Lilian Õisi erakogust

1983. aasta mais õpetaja Sirje Taliga. Foto Juta Müllersteini erakogust

Kasutatud kirjandus
190 aastat hariduselu Tahkurannas, 2020
165 aastat kooliharidust Tahkurannas, 1995
Tahkurannast läbi aegade, 2008
Kallas, E., Murulauk, T. Rannametsa. Artikkel raamatust: Külade ajaloost 2, 2001
Merilo, S. Kalda, 2009
Merilo, S. Kodukant, 2011
Saaga. Digiteeritud arhiiviallikad http://www.ra.ee/dgs/explorer.php
Tahkuranna vallavalitsus. Protokolliraamatud
EAÕK Tahkuranna kogudus. Kirikukantselei aruanded ja ülevaated
DIGAR Eesti artiklid https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea
Peet Aasma käsikirjalised mälestused
Vilma Lauteri käsikirjalised mälestused