IPesindaja P.Järve kaebuse vastus - Prokuratuur

sama tunnistaja, kelle ütlusi meil tuleb kontrollida. (Arvestades kahtlustuses nimetatud
tegudest uurimise alguseni möödunud aega, ei saa eeldada ka seda, et kahtlustatavad oleksid
võimelised tagantjärele detailset alibit esitama, mistõttu süüdistuse esitamine oleks ka
kaitseõiguse tagamise seisukohalt küsitav).
Lisaks ajafaktorile ja riimuvusele teiste tõenditega on oluline aspekt ka tunnistaja motiivid,
suhted kahtlustatavaga ja üldine usaldusväärsust mõjutav kontekst.
Toimikust nähtuvalt on kõige enam kahtluse alla seatud tunnistaja Silver Meikari motiive. Kui
kahtlustatavate sarnane hinnang ja ülalkäsitletud XXX ütlused kõrvale jätta, siis näiteks Silver
Meikari erakonnakaaslased Tartu ajast XXX ja XXX asuvad oma ütlustes erinevatele
näidetele tuginedes seisukohale, et Silver Meikarit ei saa usaldada. Ka tunnistajad, keda
Meikar nimetab oma sõbraks – XXX ja XXX - ei kinnita tema ütlusi nendevaheliste
rahastamisteemaliste vestluste konkreetsuse kohta; samal moel on Meikari ütlustega vastuolus
XXX ütlused. Üks Meikari poolt sõbraks nimetatu on isegi öelnud: „Ma kahtlen selles, kas
tegelikult Michal helistas Silverile, nagu ta artiklis ütles. Kui, siis see võis olla Lillo. Silver ei
ole minuga kunagi lõpuni aus olnud, ta ikka jätab midagi rääkimata. Ma ei saa öelda, et ta
valetaks, aga tihtilugu ta ei räägi kõike ära. /.../ Ma ei välista, et ta on erakonnas pettunud.
Ma olen üsna kindel, et täna enam ei võitle Silver tõe eest, vaid rohkem enda eest. Kogu see
olukord on juba tema maine küsimus, aga see puudutab teda ka rahaliselt.“
Mis puudutab XXX ütlusi, siis tema motiivide hulgas domineerib soov aidata sõpra Silver
Meikarit raskes olukorras.
XXX puhul on tuvastatavad riskid, mida käsib arvesse võtta Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-
109-10 – /XXX/
Mairo Kiho ei ole samuti varjanud isiklikke motiive, mis ajendasid teda Kalle Pallingu vastu
ütlusi andma – tema suhtumine kahtlustatavasse on varjamatult kibestunud: ta leiab, et
kahtlustatav on vastutav tema majanduslikesse raskustesse sattumise eest ning lisaks ei ole
unustanud, et kahtlustatav on temasse teatud negatiivsusega suhtunud, kuna tunnistaja on
varem kuritegude eest karistatud.
Loetletud asjaolud, mis annavad pildi võimalikest motiividest, mis tunnistajaid ütluste
andmisel võivad mõjutada, ei pruugi arusaadavalt tähendada, et tunnistajad tõtt ei räägi, kuid
neid tuleb tingimata arvesse võtta otsuse tegemisel, kas tunnistajate ütlustele saab toetada
kriminaalsüüdistuse.
Kaalunud kogumis kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo
toimepanemise poolt kui ka vastu, jõudis prokurör neile üldhinnangut andes tõdemusele, et
kogutud tõendid on küll piisavad kuriteokahtluse tekitamiseks, kuid need ei ole küllaldased, et
põhistada veenvat süüdistust. Eelnimetatud probleemid seoses tunnistajate motiividega oleks
ületatavad, kui lisaks põhitunnistajale oleks igas kahtlustatavas kuriteos lisada juurde ka
vähemalt riimuv kaudsete tõendite pakett. Prokurör leiab, et tõenduslikud raskused on kõigis
uuritud kuritegudes ja kõigi kahtlustatavate puhul ühesugused, mistõttu nimetatud järeldus
kehtib kõigi episoodide kohta.
Eeltoodust nähtuvalt ei võimalda kriminaalasjas kogutud tõendid lugeda tuvastatuks seda, et
kahtlustatavad panid toime neile inkrimineeritud kuriteod. KrMS § 226 lg-st 1 tuleneb
põhimõte, et prokurör saab süüdistusakti koostada ja seega süüdistust esitada üksnes siis, kui
ta on veendunud, et kriminaalasjas on kogutud vajalikud tõendid, mis süüdistust kinnitavad.
Prokurör peab olema veendunud, et kõik süüdistuse aspektist olulised tõendamiseseme
asjaolud on tõendatud, ning kui ta on seisukohal, et kahtlustatavaid ei oleks võimalik
olemasolevatele tõenditele tuginedes süüdi mõista, ei või ta asuda ka isikuid süüdistama.
29