konspekt - Tartu Ülikool

t1
c1
c2
FE1 RH1 RH2 RH3 FE2
Joonis 10.3: Totaalne ja põhjuslik päringujärjestus.
Sünkro-järjestus on vajalik, kuna totaalse järjestuse ja põhjusliku järjestuse
päringud võidakse töödelda suvalises järjekorras. Olgu meil päringud Ö ja Ö .
Kui Ö on sünkrojärjestuses, siis kas Ö töödeldakse enne Ö või Ö töödeldakse
enne Ö kõikides replika haldajates sõltumata päringu Ö tüübist.
Näide sünkro-järjestuse kasutamisest on joonisel 10.4. Näitest näeme, kuidas
sünkropäring × määrab põhjusliku järjestuse päringu ja totaalse järjestuse päringu
Ø omavahelise järjestuse, samas ja Ø omavaheline järjestus ei ole määratud.
10.3.3 Päringujärjestuste realiseerimine
Vaatleme kahte põhilist tehnikat:
1. “Ootejärjekord” - päringut ei töödelda replika haldaja poolt enne, kui järjestuse
tingimused on rahuldatud.
Päringut replika haldajas nimetatakse stabiilseks, kui kõik
eelnevad päringud on töödeldud.
Lisaks nõuame kahe omaduse täidetust.
¯ Ohutuse omadus ütleb, et ühtegi teadet ei tõsteta “toimus enne” järjekorrast
töötlemisjärjekorda väljaspool järjekorda. Kui päring on töödeldud,
ei saa “eelmine” päring enam saabuda.
¯ Elususe omadus ütleb et ükski teade ei tohi lõpmatult jääda “toimus
enne” järjekorda.
103
t2
c3
aeg
c1
t1
t2
FE1 RH1 RH2 RH3 FE2
Joonis 10.4: Sünkro-järjestuse kasutamine.
2. Päringute järjekorra realisatsioon on kasutatav [täiendustega] järjestatud grupiside
realiseerimiseks.
Totaalne päringujärjestus Loomulik lähenemine on varustada iga päring identifikaatoriga,
mille aluselt saab iga replika haldaja teha järjestamise otsuse.
ID võib genereerida spetsiaalne protsess – järjendaja. Kõik teated käivad enne
replika haldajasse sattumist läbi järjendaja, mis omistab identifikaatori ja saadab
teated edasi replika haldajatesse. Replika haldaja hoiab teateid ootejärjekorras,
kuni teade on jõudnud ootejärjekorra algusse.
Järjendaja on sellises skeemis pudelikael ja tõrkekoht.
Järjendaja asemel võime kasutada ka protokolli identifikaatori kokkuleppimiseks.
Vaatleme siinkohal näidet ISIS süsteemis kasutatavast realisatsioonist. Näidet
illustreerib joonis 10.5
Iga replika haldaja salvestab viimase enda pakutud ID È ÑÜ ja suurima lõpliku
ID ÑÜ. Replika haldaja pakub frontendile identifikaatorit, mida viimane kasutab
lõpliku identifikaatori arvutamiseks. Algoritm on järgmine:
1. FE saadab päringu ajutise identifikaatoriga igasse replika haldajasse. Ajutine
identifikaator on suurem igast eelnevast identifikaatorist.
2. Iga replika haldaja vastab. Haldaja vastab ettepanekuga valida identifikaatoriks
max ÑÜÈÑÜ Æ, kus Æ on replika haldajate arv. Iga
replika haldaja omistab päringule pakutud identifikaatori ja paneb päringu
104
s
c2
aeg