Eesti loomakasvatus 2011. aastal - Tõuloomakasvatus

touloom.etll.ee

Eesti loomakasvatus 2011. aastal - Tõuloomakasvatus

E T L L

TÕULOOMAKASVATUS

E A B A

EESTI TÕULOOMAKASVATUSE LIIT

NR. 1 MÄRTS 2012

·

EMÜ VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT

Hea lugeja!

SISUKORD

Loomakasvatus

2 L. Jürgenson. Eesti loomakasvatus 2011. aastal

Veised

5 T. Põlluäär. Austraalias ja Uus-Meremaal piimakarjakasvatust

kaemas

9 T. Põlluäär. Kaaluge lihaveiseid!

9 T. Bulitko. Seemendustehnikute algkoolituse kursus

11 K. Kalamees. Eesti maakarja tõufarmid 2012. aastal

Hobused

14 K. Sepp. Eesti Hobusekasvatajate Seltsil juubeliaasta

Veterinaaria

16 T. Järvis, E. Mägi, B Lassen. Lammaste siseparasiitide

levikust Eesti saartel

Riik

18 M. Help, M. Tuimann. Põllumajandusloomade aretustegevuse

kontrollimine 2011. aastal

Jõudluskontroll

21 A. Pentjärv. Piimaveiste jõudluskontrolli tulemused

2011. aastal

23 K. Kersten. Sigade jõudluskontroll 2011. aastal

Referaadid

25 T. Paulke, R. Pfuhl ja S. Maak. Eri seatõugude selja

pikima lihase omadused

26 Euroopas levib kariloomadel uus Schmallenberginimeline

viirus

Kroonika

27 O. Saveli. Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu aastakoosolek

30 T. Bulitko. ETKÜ ei toetanud koostööd välisfirmaga

30 T. Bulitko. Parimad veisekasvatajad on Maie Mölder ja

Kalmer Visnapuu

32 P. Padrik. Eesti-Vene põllumajandusalase konsultatiivrühma

visiit Moskvasse

A. Tänavotsa foto

Ajakirja viieteistkümnenda ilmumisaasta esimene number

on Teie käes. Ajakirja struktuuris ega kujunduses pole

muutusi, sest nii arvasid Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu

liikmed. Rõõmustav on, et esmakordselt ületas kahe nädala

jooksul saabunud materjal ajakirja senise maksimaalse

mahu (32 lk).

Aastavahetuse ümber on arvukalt üritusi, kus tehakse

kokkuvõtteid eelmise aasta tegemistest ja tunnustatakse

parimaid, nii ka seekord. Põllumajandusminister andis

kuldse teenetemärgi kõikide tiitlite kõrval ETLLi asepresidendile

Aavo Mölderile, hõbedase Maarja ja Jüri Simovartile.

Eesti piimaveisekasvatajatest parim on Maie Mölder

(Tartu Agro AS) ja lihaveisekasvatajatest Kalmer Visnapuu.

Hõbemärgi said ka tõuaretuse kontrolör Hülla Liiv

ja EPM näituste korraldaja Mare Viiralt. Kahjuks Eesti

Vabariigi president ei tunnustanud ühtki põllumajandustöötajat.

EK Selts arutas tõu aretusprogrammi nii elluviijate,

kontrollijate kui teadlastega, targemaks said kõik osapooled.

Omamoodi arutelu toimus põllumajandusministeeriumis

tori tõuraamatu pidamise üle, milles on kirgi

kütnud Vana-Tori Hobuse Ühing.

EHS tegi 2. veebruari kirjaga põllumajandusministrile

ettepaneku moodustada probleemide lahendamiseks sõltumatute

ekspertide ametkondadevaheline tori tõu ajutine

komisjon. Eesmärk oleks hinnata tori tõu säilimise võimalusi

ja selle vajadusi.

Selle asemel kutsuti 22. veebruaril kokku ümarlaud, 21.

veebruaril teatati põhiküsimuseks vana-tori tõuraamatu

loomise õiguslikud alused. Ümarlauda juhtis asekantsler

Toomas Kevvai, kelle tööülesannete hulka kuulub alates

1. jaanuarist 2012 ka tõuaretuse ja veterinaaria kureerimine.

Arutelu kulges kummaliselt. Kavakohaselt pidi arutatama

vana-tori tõuraamatu õiguslikke aspekte, mille kohta

avaldati poolt- ja vastuväiteid. ETLLil oli kindel eitav seisukoht

vastavalt 31. jaanuari koosoleku arutelule, rõhutati

ka ametkondliku surve olemasolu. Viimaseid seisukohti

pareeris asekantsler rõhutatult, sest tõuraamatu kohta

taotlust polevat veel VTA-le esitatudki. Seetõttu komisjoni

polevat üldse vaja. Miks ümarlaud siiski kokku kutsuti,

et arutada, kui polnudki arutlusobjekti

Aga siiski oli nüanss, mis kannab ohumärki. Kui ETLLi

koosolekul oli VTA seisukoht, et Vana-Tori Hobuse

Ühingul tuleb taotleda uue tõu tunnustamist, on riigiasutuste

seisukoht kolme nädala jooksul kardinaalselt muutunud.

Nüüd soovitati Vana-Tori Hobuse Ühingul taotleda

tori tõu kolmanda vana- tori suuna tõuraamatu pidamist.

Arusaamatuks jäi, kas tori tõu teine tõuraamat kolmandale

suunale tähendaks uut haruseltsi EHSi koosseisus või

hoopis kahte säilitussuunda

Olev Saveli

1


Tõuloomakasvatus 1-12

L O O M A K A S V A T U S

Eesti loomakasvatus 2011. aastal

Liina Jürgenson

Põllumajandusministeeriumi

loomakasvatussaaduste büroo juhataja

Viimasel paaril aastal on veiste arv taas kasvanud (joonis

1). Statistikaameti (SA) esialgsetel andmetel oli veiseid

2011. aastal 4700 võrra rohkem kui eelmisel aastal.

Piimalehmade arv, mis kahe viimase aasta teises kvartalis

suurenenud, on viimase viie aasta 31. detsembri seisuga

jätkuvalt vähenenud. Piimalehmade arvu vähenemise

üheks põhjuseks on jätkuv väiketootjate loobumine lehmapidamisest.

Järelkasvu, kes väiketootmist jätkaks, napib.

Kuni 50 lehmaga piimatootjate arv on viimasel viiel

aastal oluliselt vähenenud, ligi kaks korda on vähemaks

jäänud 1–2 lehma pidajaid. Positiivse näite leiab aga maaülikooli

uuringust, millest selgub, et Eesti piimatootjad on

viimasel kümnel aastal väga palju investeerinud

loomakasvatushoonetesse, farmiseadmetesse ning põlluharimistehnikasse.

2011. aasta lõpus oli Eestis rekonstrueeritud

ja uusi piimakarjalautu 182 tootmisüksuses.

Kokku on neis lautades ligi 53 000 loomakohta.

Sigade arv, mis 2008. aastast alates on vähehaaval suurenenud,

vähenes 2011. aasta lõpuks. Üheks põhjuseks on

põrsaste sündide arvu järsk vähenemine IV kvartalis.

Lammaste ja kitsede arv on seevastu jätkuvalt kasvanud,

2011. aastal oli nende arv võrreldes 2007. aastaga 16%

suurem. Selle üheks põhjuseks on toetuste maksmine uttede

kasvatamise eest ning toetus mahelammaste (46% lammaste

koguarvust) ja -kitsede kasvatamise eest loomkoormust

arvestades rohumaa hektari kohta. Lindude arv,

mis viimasel viiel aastal suurenes, vähenes 2011. aasta

esialgsetel andmetel taas ja seda peamiselt II kvartalis.

Seisuga 31. detsember 2011 oli SA esialgsetel andmetel

lammaste ja kitsede arv 11% ja veiste arv 1% suurem,

kuid lindude arv 1%, sigade arv 3% ja piimalehmade arv

1% väiksem kui eelmisel aastal samal ajal (tabel 1).

Kõikide (v.a piimalehmade arv) liikide loomade arv

maakondades on PRIA põllumajandusloomade registri

kahe viimase aasta 31. detsembri seisuga suurenenud.

Kõige rohkem suurenes 2011. aastal, võrreldes eelmise

aastaga, lihatõugu lehmade (19,7%) ja kitsede arv

(12,5%), lammaste arv suurenes 5,5% ja veiste arv kokku

1,1%. Piimatõugu lehmade arv jäi samaks.

Kõige enam oli veiseid Järvamaal – 29 894, järgnesid

Lääne-Virumaa 27 760 ja Pärnumaa 23 785 veisega (tabel

2). Eelmise aastaga võrreldes suurenes 2011. aastal

veiste arv kõige enam Tartumaal – 1221 võrra, ja langes

Järvamaal – 372 võrra. Piimalehmi oli kõige rohkem

Järvamaal (13 715), Lääne-Virumaal (11 533) ja Pärnumaal

(10 111). Piimalehmade arv vähenes 2011. aastal

kaheksas maakonnas, kõige enam Pärnumaal (171 võrra).

2

Aastate võrdluses on näha, et piimatootmisel on toimunud

piirkondlik koondumine Kesk-Eestisse.

Tabel 1. Loomade ja lindude arv seisuga 31. detsember

(tuhandetes)

Näitajad 2010 2011 2011/2010

+/– %

Veised 236,3 239,4 +3,1 101

sh piimalehmad 96,5 95,5 –1,0 99

Sead 371,7 362,2 –9,5 97

Lambad ja kitsed 82,7 91,4 +8,7 111

Linnud 2046,4 2025,5 –20,9 99

Allikas: SA, PM

Lihalehmade arv ei suurenenud 2011. aastal ainult Tartumaal,

kõige enam suurenes Läänemaal (331 võrra) ja

Pärnumaal (310 võrra). Kõige rohkem on jätkuvalt aberdiini-anguse,

herefordi ja limusiini tõugu, kõige vähem on

saksa šorthorni, aubraki ja deksteri tõugu veiseid.

Lammaste arv suurenes eelmise aastaga võrreldes neljateistkümnes

maakonnas ja vähenes vaid Harjumaal (301

võrra). Lambaid kasvatati 2011. aastal kõige enam jätkuvalt

Saaremaal (14 175), kus eelmise aastaga võrreldes

suurenes lammaste arv ka kõige rohkem (763 võrra).

Kitsi oli kõige enam Pärnumaal (787), kus kolme viimase

aastaga on kitsede arv suurenenud ligikaudu kaks korda.

Suuremad karjad on veel Lääne-, Saare- ja Lääne-

Virumaal.

PRIA põllumajandusloomade registri andmetel oli

2011. aasta 31. detsembri seisuga veisekasvatajaid kokku

4647 (544 võrra vähem), sh 3293 piima- ja 1210 lihalehmade

kasvatajat. Nii piima- kui lihatõugu veiste pidajaid

oli 144. Andmete võrdlusest selgub, et jätkuvalt väheneb

piimalehmade kasvatajate arv. Kui eelmise aasta sama

ajaga võrreldes oli piimalehmade pidajaid 501 võrra

400

350

300

250

200

150

100

50

0

Veised s.h. piimalehmad Sead Lambad ja kitsed

2007 2008 2009 2010 2011*

Aasta

Joonis 1. Loomade arv aastatel 2007–2011. Allikas SA


1-12 Tõuloomakasvatus

vähem, siis 2009. aastaga võrreldes juba 1085 võrra

vähem. Lihaveiste kasvatajate arv aga suureneb. 2010.

aastaga võrreldes oli lihatõugu lehmade kasvatajaid 102

võrra rohkem ja 2009. aastaga võrreldes 213 võrra rohkem.

Kõige enam on lihaveisekasvatajaid, kellel on 3–9

veist (405 loomakasvatajat).

Tabel 2. Loomade arv maakondades seisuga 31.

detsember 2011

Maakond Veised Sealhulgas Lambad Kitsed

kokku piimalehmalehmad

liha-

Harju 13 091 4748 885 5943 202

Hiiu 4467 635 1151 3505 146

Ida-Viru 5693 2099 480 1978 198

Jõgeva 21 063 9771 495 1774 54

Järva 29 894 13 715 558 3129 188

Lääne 11 688 3217 1861 4115 365

Lääne-Viru 27 760 11 533 1296 6817 269

Põlva 14 068 6409 392 5134 101

Pärnu 23 785 10 111 1435 4754 787

Rapla 17 172 6024 1450 3948 157

Saare 16 541 5504 1893 14 175 295

Tartu 17 469 7647 216 6041 159

Valga 10 369 3677 773 7117 85

Viljandi 17 421 7533 916 3724 116

Võru 8826 3068 965 5827 257

Kokku 239 307 95 691 14 766 77 981 3379

Allikas: PRIA

Piimatootmine

Võrreldes eelmise aastaga suurenes 2011. aastal piima

kogutoodang ja keskmine piimatoodang lehma kohta,

tõusis piima kokkuostuhind ning säilis piima kõrge kvaliteet.

Piima toodeti SA andmetel 2011. aastal 694 800 t, mis

on 19 100 t võrra ehk 2,8% enam kui eelmisel aastal. Lehmi

oli tuhande võrra vähem, kuid lehma kohta lüpsti keskmiselt

7136 kg, mis on 115 kg enam kui eelmisel aastal.

Viimase viie aasta võrdluses on näha, et lehmade produktiivsus

on aasta-aastalt kasvanud ning seetõttu on suurenenud

ka piima kogutoodang (joonis 2). Erandlik oli

2009. aasta, mil madalatest kokkuostuhindadest tingituna

lehmade arv vähenes ja piima kogutoodang langes.

750

700

650

600

550

500

450

400

350

300

250

200

150

100

50

0

lehmad piimatoodang produktiivsus

2007 2008 2009 2010 2011

Aasta

Joonis 2. Piimatootmise põhinäitajad aastatel 2007–2011. Allikas:

SA

7200

7000

6800

6600

6400

6200

6000

Foto 1. Galaxy Starline lüpsirobot

2011. aastal realiseeriti piimatööstusele 633 700 t 4,0%

rasva- ja 3,4% valgusisaldusega piima, millest kuulus

eliitsorti 61,2%, mis on eelmise aastaga võrreldes samal

tasemel. Tööstustele realiseeritud piima kogus on viimasel

kolmel aastal olnud toodetust pisut üle 91%, 2011.

aastal 91,2%. Piima väljavedu jätkus Leetu ja Lätti. Veterinaar-

ja Toiduamet (VTA) oli 2011. aasta lõpu seisuga

tunnustanud 40 piimakäitlemisettevõtet, neist ühte kitsepiima

käitlemiseks.

Lihatootmine

2011. aastal müüdi lihatöötlemisettevõtetele või tapeti

majapidamistes 110,4 tuh t (elusmassis) loomi ja linde,

mis on eelmise aastaga võrreldes 4664 t võrra ehk 4% rohkem

(tabel 3).

Tabel 3. Tapaloomade ja -lindude elusmass, tonnides

Näitajad 2010 2011 2011/2010

+/– %

Tapaloomi ja -linde kokku 111 593 116 257 +4664 104

sh veised 24 435 19 859 –4576 81

sead 63 676 70 253 +6577 110

lambad ja kitsed 1417 1468 +51 104

linnud 22 065 24 677 +2612 112

Allikas: SA, PM

Sealiha

2011. aastal vähenes sigade arv, aga suurenes sealihatoodang,

elusmassis 70 253 t, mis on 6577 t võrra ehk

10% rohkem kui eelmisel aastal. Sealiha osatähtsus moo-

107

106

105

104

103

102

101

100

Vasikad

Põrsad

2007 2008 2009 2010 2011

Aasta

(A. Tänavots)

Joonis 3. Vasikate ja põrsaste sündide arv aastatel 2007–2011.

Allikas: SA

780

760

740

720

700

680

660

3


Tõuloomakasvatus 1-12

120 000

110 000

100 000

90 000

80 000

70 000

60 000

50 000

40 000

30 000

20 000

10 000

0

Sead Veised Linnud Lambad ja kitsed

1 354 1 839 1 655 1 417

1 468

16 112 18 179 20 528 22 065 24 677

29 660 26 989 26 791 24 435

59 615 64 252 64 141 63 676

dustas lihatoodangust 60,4%, mis on viimasel kolmel aastal

olnud samal tasemel. Tunnustatud lihatöötlemisettevõtetes

tapeti 2011. aastal 393 600 siga, liha saadi 31 000 t,

see on 14 500 siga ja 9920 t liha vähem kui eelmisel aastal.

2011. aasta lõpu seisuga oli VTA tunnustanud 42 tapamaja

sealihatoomiseks.

Põrsaid sündis 2011. aastal 773 600; eelmise aastaga

võrreldes 21 800 põrsast ehk 2,9% enam. Viimase viie

aasta võrdluses on see ka suurim sündinud põrsaste arv

aastas (joonis 3). Kvartali andmeid võrreldes selgub, et

põrsaid sündis viimase viie aasta jooksul rohkem 2011.

aasta I, II ja III kvartalis. IV kvartalis aga vähenes põrsaste

sündide arv III kvartaliga võrreldes ligi kaks korda ja

seega vähenes aasta lõpus ka sigade arv.

Veiseliha

2011. aastal kasvas veiste arv, kuid veiseliha saadi elusmassis

19 900 t ehk 19% vähem kui 2010. aastal. Veiseliha

osatähtsus lihatoodangus oli 17,1%. Tunnustatud

lihatöötlemisettevõtetes tapeti 32 800 veist ja saadi 7600 t

liha. Võrreldes eelmise aastaga vähenes tunnustatud lihatöötlemisettevõtetes

tapetud loomade arv 5800 võrra ja

liha saadi 1352 t vähem. VTA oli 2011. aasta lõpu seisuga

tunnustanud 32 tapamaja veiseliha tootmiseks.

Võrreldes viimaste aastatega on lehmadelt saadud liha

osatähtsus kogu veiselihast veelgi suurenenud, moodustades

2011. aastal 62%.

Vasikaid sündis 2011. aastal 106 200, see on 3800 vasikat

vähem kui 2010. aastal (joonis 3). Viimaste aastate

kvartaliandmeid võrreldes selgub, et vasikaid sündis

enam 2011. aasta III kvartalis.

Veiserümpade klassifitseerimise kohustus on Eesti ettevõtetel,

kes tapavad nädalas rohkem kui 75 veist. 2011.

Foto 2. Limusiini ammlehm vasikaga

4

19 859

70 253

2007 2008 2009 2010 2011

Aasta

Joonis 4. Tapaloomade ja -lindude elusmass aastatel 2007–

2011, tonnides. Allikas: SA

(R. Toi)

200

180

160

140

120

100

80

60

40

20

0

Munatoodang, mln/tk

Keskmine munatoodang kana kohta, tk

2007 2008 2009 2010 2011

Aasta

275

270

265

260

255

250

245

240

235

230

Joonis 5. Munatoodang ja keskmine munatoodang kana kohta

aastatel 2007–2011. Allikas: SA

aastal klassifitseeris kolm ettevõtet 18 530 veise rümpa,

mis on 4704 võrra vähem kui eelmisel aastal. Kõige enam

oli D-kategooriasse (lehmad) kuuluvaid P2 (lihakusklass

lahja, rasvasusklass kergelt rasvane) veiserümpi. Võrreldes

2010. aastaga on kasvanud E-kategooriasse (mullikad)

kuuluvate rümpade osatähtsus (kasv 18%). Eelmisel

aastal määrati ka Ekstra-lihakusklasse ja seda nii A- (pullid

6 kuud kuni 2 aastat) kui B- kategooria rümpade osas.

Lambaliha

2011. aastal kasvas nii lammaste ja kitsede arv kokku

kui ka lihatoodang. Lamba- ja kitseliha toodang (elusmassis)

oli 1468 t, mis on 4% rohkem kui 2010. aastal.

Lamba- ja kitseliha osatähtsus kogu lihatoodangust oli

1,3%, mis on viimaste aastate suurim näitaja. Tunnustatud

lihatöötlemisettevõtetes tapetud lammaste arv on aastaaastalt

kasvanud. 2011. aastal tapeti 5100 lammast, see on

ligikaudu kaks korda rohkem kui aastal 2008. Liha saadi

92,6 t, võrreldes eelmise aastaga 6,9 t rohkem. Lamba- ja

kitseliha tootmiseks oli 2011. aasta lõpu seisuga VTA

tunnustanud 15 tapamaja.

Linnuliha

2011. aastal vähenes lindude arv ja suurenes linnulihatoodang.

Elusmassis saadi 24 700 t, mis on 2600 t võrra

ehk 12% rohkem kui eelmisel aastal. Linnuliha osatähtsus

kogu lihatoodangust oli teist aastat järjest 21,2%, mis on

viimaste aastate suurim näitaja.

Viimase viie aasta võrdlusest (joonis 4) on näha, et alates

2007. aastast on kogu lihatoodang (elusmassis) suurenenud.

Neljal viimasel aastal on lihatoodang kokku olnud

üle 111 000 t. Lihatoodangu suurenemise on taganud eelkõige

linnulihatoodangu pidev kasv alates 2007. aastast.

Oluliselt on vähenenud aga veiseliha tootmine (elusmassis),

2007. aastaga võrreldes ligikaudu 10 000 t võrra.

Munatootmine

2011. aastal toodeti 185,4 mln muna, mis on 3,5 mln

muna võrra ehk 2% enam kui eelmisel aastal. Keskmine

munatoodang kana kohta oli 268 muna. 2011. aastal toodeti

kõige enam mune II kvartalis – 49 194 muna, III ja IV

kvartalis munatoodang langes.

2011. aastal tegutses Eestis kümme VTA poolt tunnustatud

munapakenduskeskust, üks munatoodete tootja ja

kaks vutimunade munapakenduskeskust.

Munatoodangu viimase viie aasta võrdlusest (joonis 5)

on näha, et toodang langes oluliselt 2008. aastal, mil

kahes suures linnukasvatusettevõttes oli Newcastle`i haiguspuhang.

Alates 2009. aastast on munatoodang pidevalt

suurenenud.


1-12 Tõuloomakasvatus

Austraalias ja Uus-Meremaal

piimakarjakasvatust kaemas

Pm-mag Tõnu Põlluäär

ETKÜ tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja

V E I S E D

Möödunud aasta novembi alguses oli võimalus viibida

koos grupi Eesti piimafarmeritega Austraalias ja Uus-

Meremaal ning reisi lõpul ühe päeva Hongkongis. Tegu

oli ühistegelise piimandustegelaste (piimaühistute) algatusega,

mille käigus tutvuti Austraalia ja peamiselt Uus-

Meremaa (põhjasaar) piimandussektoriga. Programmi aitas

koostada Uus-Meremaa aukonsul Tõnu Loorpärg ja

farmide külastused korraldas Pauline Norrish, kes tegeleb

farmeritega Uus-Meremaal ja viib neid õppereisidele väljapoole,

peamiselt Euroopasse. Eesti-poolne koordinaator

ja grupijuht oli loomakasvatuskonsulent Nelly Oinus ja

tõlke tagas Piret Purru-Lemetti.

Austraalias viis buss meid Sydney linnaga tutvuma.

Pikk lennureis üle 27 tunni koos ooteajaga ja ajavahe seitse

tundi andsid küll tunda, aga olles nii kaugele lennanud,

pole magamiseks mahti. Ilm ei olnud meie vastuvõtuks

küll erilisi pingutusi teinud, sadas vihma ja oli udune,

meenutades nii kodust novembrit. Siiski oli midagi teistmoodi.

Rahulik liiklus, teistmoodi loodus (meie sügisele

oli vastu panna maailma kuklapoole kevad). Õhtul oli võimalus

külastada Sydney ooperimaja, näha ja kuulda maailmakuulsast

ehitisest ning ooperi- või kontserdielamustest.

Järgmisel päeval külastasime Leppington Pasture Company

farmi, kus on lüpsilehmi ~2000 ja lisaks noorkari

ning 16 töötajat. Lüpsmine toimub 2 x 36 paralleel-lüpsiplatsil

kolm korda päevas. Keskmine piima päevatoodang

oli 35 l (22 000 tonni aastas) ja TMR söötmine kaks korda

päevas. Söödad varutakse ise ning tehakse rohu-, lutserni-

ja maisisilo ning teraviljadest kasvatatakse nisu ja otra.

Lisaks ostetakse maisi, õlleraba, maisigluteeni ja jahujääke.

Farm on pereettevõte, omanikud kolmanda põlvkonna

horvaadid. Lisaks piimatootmisele tegeleb pere jaekaubanduse

ja kinnisvaraarendusega. Enamiku Austraalias

toodetavast piimast töötlevad jaapanlastele ja itaallastele

kuuluvad ettevõtted, mida Austraalia piimakarjakasvatajad

on hakanud nimetama „duopol“ (sõnast „monopol“).

Edasi liikusime rohkem lihaveisekasvatuses tuntud

Barrington Topsi piirkonnas. Austraalias kasvatatakse

palju erinevaid lihaveisetõuge ja nende ristandeid. Enam

levinud on herefordi ja brahmani (kumbagi ~20%) tõud.

Lihaveiseid on Austraalias üle 20 miljoni ning üle 60%

lihaveiselihast eksporditakse (USA, Jaapan ja Korea).

Õhtul oli võimalus tutvuda Austraalia öise loodusega,

mõni nägi isegi kängurut. Järgmisel päeval sõitsime taas

Sydney poole ja sel ajal rääkis reisijuht Laurie Cousins

täpsemalt põllumajandusest. Ühes juustukojas saime ülevaate

15 a tegutsenud juustutööstusest, kus päevas töödeldakse

kaks tonni piima ja toodetakse kuut juustusorti.

Õhtul aga maandusime juba Uus-Meremaal Aucklandi

lennuväljal.

Uus-Meremaa on väga rikkaliku loodusega, rohukasv

on kümme kuud intensiivne ja kaks kuud aeglasem,

veiseid ~10 mln ja lambaid ~32 mln. Reisi jooksul tutvusime

mitme piimafarmiga, mis olid väga sarnased. Uus-

Meremaal on 3000 mahetalunikku, kes toodavad 3% piimast.

Farm on nende mõistes tavaline lüpsikoda, mille

ümber on karjamaad, täis erineva värvusega lehmi. Tavaline

oli ka ussina looklev lehmade rivi lüpsikoja poole

(keskmiselt ~350 lehma karjas). Valdav on friisi tõug

(~40%), muidugi mustakirju, kuid holsteini tõust oluliselt

erinev. Teisena kasvatatakse dörsi tõugu (23%) ja päris

palju on erinevaid ristandeid (35%), kelle jaoks on oma

Foto 1. Vaade Austraalia farmile (T. Põlluäär) Foto 2. Laudaõhk vajab ventileerimist (T. Põlluäär)

5


Tõuloomakasvatus 1-12

Foto 3. Rohumaade niisutussüsteem (T. Põlluäär) Foto 5. Väikese lehma eelistamine (T. Põlluäär)

aretusprogramm (kiwi crossing). Uus-Meremaal on

~4,5 mln piimalehma, sama palju on ka elanikke.

Põhilised märksõnad on tootmise efektiivsus ja kulutuste

minimeerimine. Seejuures ei aeta taga suuri toodangunäitajaid

ega soovita suuri lehmi. Toodangu arvestuse

aluseks on piima rasva- ja valgutoodang. Keskmiselt saadakse

320–340 kg piimarasva ja -valku kokku lehma kohta,

mis on piimatoodanguna ~4000 kg lehma kohta, keskmine

piima rasvasisaldus 4,5% ja valgusisaldus 3,7%.

Tihti rõhutati, et ei ole mõtet toota vett, vaid piima kuivaine

on tähtis. Selle eest tootjatele ka makstakse.

Piimatootmises valitseb perioodilisus: lehmad poegivad

üldjuhul juuni II poolest kuni septembrini ja seemendatakse

septembrist novembrini, oleneb ka piirkonnast.

Keskmine poegimisvahemik on 368–370 päeva. Kui lehmad

ei tiinestu sobival ajal, siis lastakse karja herefordi

pull. Oma karja täienduseks jäetakse vaid kunstliku seemenduse

järglased, kõik vabapaaritusest saadud järglased

realiseeritakse lihaks. Eristatakse herefordi tõu valge pea

järgi.

Lehmade eluiga on suhteliselt pikk, keskmiselt 5,5 laktatsiooni.

Peamised praakimise põhjused on mastiit ja

sigimatus. Lüpsilehmad ei ole suured, 400–450 kg. Suurem

lehm tarbivat ühiku kuivaine tootmiseks enam sööta,

mis on kulukas. Reisi jooksul külastasime erinevaid piima-

(250–1150 lehma karjas), kuid ka lihaveise- ja lambafarme,

samuti piimatööstust, aretusühistut, põllumajandusuuringute

keskuse piimandusosakonda ja nõustamiskeskust.

Piimatöötlemine. Piima ostab kokku piimakarjakasvatajate

ühistu piima töötlev ja tooteid turustav kontsern

Fonterra, mis koondab 95% piimatootjatest ja hõlmab

92% kogu Uus-Meremaa piimaturust. Ühistus on 13 000

liiget. Piima töötlemisvõimsus on välja arendatud vastavalt

hooajalisele piimatootmisele. Piimatooted lähevad

94% ulatuses ekspordiks. Peamised turud on Hiina, USA,

Jaapan.

Külastasime kontserni suuruselt neljandat tehast Te Rapas,

kes töötleb 8000 tonni piima ööpäevas (suurim tehas

24 000 t). Peamine toodang on eksporditav piimapulber.

Toodetakse veel kolme sorti juustu, joogipiima ja piimajooke.

Aretusühistu Livestock Improvement Company (LIC)

on 100 aastat vana ühistu, kellel on 11 700 liiget ja käive

aastas 20 miljonit NZD. Teenuse kasutajaid üldse on ligikaudu

13 000. Alalisi töötajaid on 650. Seemendus toimub

üldjuhul hooajaliselt peamiselt värske spermaga, mis

säilib 1–4 päeva. Sperma kontroll on kolme päeva jooksul

pidev, kui on mingi probleem, kogutakse sperma üle maa

jaama tagasi.

Ühistul on 950 pulli, kellest aktiivses kasutuses 360. Iga

päev väljastatakse 100 000 kõrrekestes spermadoosi. Nä-

Foto 4. Nõustaja Lee Mattisson annab Eesti farmeritele põhjaliku

ülevaate karjamaarohust

(T. Põlluäär)

6

Foto 6. Dörsi, friisi tõugu lehmad koos ristandlehmaga

(T. Põlluäär)


1-12 Tõuloomakasvatus

Foto 7. Lehmad teel lüpsile

(T. Põlluäär)

Foto 9. Fonterra piimatööstus

(T. Põlluäär)

gime värske sperma kogumist, kontrollimist, lahjendamist

ja kõrtesse jaotamist ning saime informatsiooni värske

sperma logistikast.

Hooajal kogutakse spermat iga päev ja doseeritakse

kõrtesse. Alustatakse varahommikul ja kell 11 on sperma

väljasaatmiseks valmis. Sperma laialiviimiseks kasutatakse

nii lennu- kui ka autotransporti. Ühe värske spermadoosi

maksumus (koos seemendusteenusega) on 18–

30 NZD (11–19 €) ja külmutatud spermadoos maksab

66 NZD (> 40 €). 75% lehmadest tiinestatakse kunstliku

seemendusega. Tipphooajal töötab 900 seemendajat. Tiinestumine

esmakordsest seemendusest on 60–65%, spermakulu

ühe tiinestumise kohta on 1,3 doosi. Väga hea

tulemus!

Aretuse suund on väikest kasvu lehmad, kes väärindavad

hästi rohusööta ja ei lõhu keharaskusega karjamaid.

Aretuse eesmärk on ideaalne lehm, kes toodab võimalikult

efektiivselt piima piisava rasva- ja valgukogusega,

keda on kerge pidada ja kellel pole poegimisprobleeme

ning kes tooks igal aastal elusa vasika. LIC korraldab ka

piimaveiste jõudluskontrolli, omatakse kahte piimalaborit.

Piimajõudluse kontrollimiseks on farmeritega sõlmitud

lepingud. Kasutusel on igakuine ja -kvartaline süsteem

ning on ka farmereid, kes jõudluskontrolliteenust ei

kasuta.

Aretusühistus andis Uus-Meremaa Põllumajandus- ja

Metsaministeeriumi Põhjasaare piirkonnajuht täieliku

ülevaate põllumajandussektorist.

Põllumajandusuuringute Keskus kuulub farmerite

ühendusele Dairy NZ. Piimandusosakonnas saime ülevaate

selle tegemistest. Katseid tehakse Tokanui katsefarmis

(342 ha maad, lehmi ~900, karussell-lüpsiplats).

Kuna Uus-Meremaa põhiline uurimistööde teema on karjamaarohi,

siis peamiseks uurimissuunaks on karjamaa

saagikus. Uuritakse ka odavamaid lisasöötmise võimalusi,

karjamaasööda väärindamist ja piima tihedusega seotud

küsimusi. Suurt rõhku pannakse loomade heaolule ja

keskkonnateemadele. Uurimistulemuste edastamine farmeritele

on lausa kohustus. Külastada saime ka Tokanui

katsefarmi.

Nõustamiskeskuses Perrin Ag Consultants Ltd töötab

koos juhatajaga viis inimest. Nõustatakse erinevaid farme,

eeskätt maooride omi. Nad aitavad valida töötajaid,

suhtlevad juhtidega, tegelevad eelarve küsimustega, esindavad

farme (nt Fonterras), nõustavad raskustesse sattunud

farmereid jne. Kuid tegelevad ka erinevate projektidega,

näiteks toitained karjamaarohus, uue farmi planeerimine

jne. Firma hallata on 42 000 loomühikut ja 5000 ha

maad. Nõustamistööd tehakse ka välismaal (Hiina, Venemaa).

Igal töötajal on 5 mln NZD väärtuses vastutuskind-

Foto 8. Lehmad lüpsiootel

(T. Põlluäär)

Foto 10. Pärast seemendushooaega lastakse karja herefordi pull

(T. Põlluäär)

7


Tõuloomakasvatus 1-12

Foto 11. Valgepealiste vasikate isa on hereford ja nad realiseeritakse

lihaks

(T. Põlluäär)

lustust, mis on vajalik, kui nõuande andmine ebaõnnestub.

Kuid kordagi polevat seda kellegi suhtes vaja läinud.

Piima kontrollitakse kaheksa kvaliteedinäitaja (antibiootikumid,

kolibakter, strepto- ja stafülokokid, somaatilised

rakud, maitse jms) järgi. Kui piim on rikutud, siis

farmer, kes süüdi on, peab kogu piimaautotäie piima kinni

maksma ning lisaks sellele ootab teda trahv ning lisaproovid,

enne kui ta saab jälle piima müüa. Mõistagi on kulud

farmeri kanda. Konsultant viis meid kahte enda teenindatavasse

farmi (950 ja 1150 piimalehma), mis kuuluvad

põlisrahvale maooridele. Kogu info farmi kohta andis

konsultant, kes teadis kõike, ka meie poolt esitatud küsimustele

andis ta põhjalikud vastused. See fakt viitab veel

kord sellele, et konsultandid on kursis kogu tegevusega

nõustatavates farmides.

Lisaks farmide külastustele oli aega nautida kaunist

loodust, imelisi vaatamisväärsusi ja saada teavet põlisrahva

ajaloost ja tänapäeva tegemistest. Samuti oli võimalus

viibida rahvusparkides, nautida rododendronite kauneid

õisi, näha kaitse all olevaid kiivisid (linde) ja õitsvaid kiiviistandusi.

Kokku saime mitme väliseestlasega, kes juba

aastaid või aastakümneid siin elanud.

Oli kindlasti huvitav reis, kuid kahjuks paljut nähtust

meie farmidesse üle võtta ei ole. Siiski tähtis on ühistuline

tegutsemine, mida võiks meil rohkem rakendada. Huvitav

fakt oli piimarasva ja -valgu (contra piimakogus) tähtsustamine,

mille eest makstakse piimaraha. Lisaks on märkimisväärne

suurte farmide töö 3–4 inimesega (pererahvas

+ lisatöötaja), samuti värske sperma kasutamise kogemused

või lehmade (väikeste ~430 kg) tasuvuse rõhutamine,

piima madal somaatiliste rakkude tase (~ 120 000/ml),

karjamaade intensiivse kasutamise skeemid, lehmade

markeerimine (värvilised markerid seemendamata, seemendusel

või paaritusele suunatavad), lehmade suhteliselt

kõrge eluiga jne.

Tänu kõigile, kelle abil see kauge reis teoks sai. Loodan

väga, et reisil käinud Eesti piimafarmerite alustatud diskussioonid

piimakarja tasuvuse ja ühistegevuse teemadel

kodus jätkuvad ning et neist on siinse sektori arendamisel

kasu.

Rahvusvaheline punast tõugu lehmade klubi

koosolek tulekul

Pm-mag Tõnu Põlluäär

ETKÜ tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja

Eeloleval suvel, 4.–13. juulini toimub Prantsusmaal

Rahvusvahelise Punase Lehma Klubi (IRCC) koosolek.

Üritus korraldatakse iga kolme aasta tagant. Programm on

jagatud kahte ossa – tutvumine Prantsusmaa veisekasvatuse

ja vaatamisväärsustega (nn eeltuur) ja konverents.

Eeltuur toimub 4.–11. juulini, mille käigus tutvutakse

esimesel päeval Pariisiga ja seejärel suundutakse maale.

Külastatakse erinevaid normandia ja montbeliardi tõu piimafarme,

juustutööstusi jm piimandusega seotud ettevõtteid.

Kuid ka piirkonna vaatamisväärsused ei jää nägemata.

Konverents toimub 12. ja 13. juulil Annecy linnas.

Teemad on:

• rahvusvaheliste punaste tõugude aretus ja selektsioon

ning uued tehnoloogiad;

• ristamiskatsete tulemused maailmas;

• punaste tõugude sigimise ja terviseteemad, seosed

majanduslike tunnustega;

• punaste tõugude eelised võrreldes teiste tõugudega.

Välja pannakse liikmesriikide posterettekanded jm huvitavad

rahvusvahelised teemad punaste tõugude aretu-

8

sest. Esinemas on tunnustatud teadlased ja praktikud üle

kogu maailma, töökeel on inglise keel. Nii eeltuuril kui ka

konverentsil osalemine on tasuline.

Tavapäraselt lääneriikide farmerid võtavad sellistest

üritustest osa, kuid meil pole seda võimalust seni eriti kasutatud.

Kui Eesti farmeritel, teadlastel või punaste tõugude

aretusest huvitatud isikutel on huvi sellel suurejoone-

Foto 1. T. Põlluäär posteriga ühel varasemal kohtumisel

(T. Põlluäär)


1-12 Tõuloomakasvatus

lisel konverentsil või ka eeltuuril osaleda, palun andke

endast teada Tõnu Põlluäärele (516 7821 või

tonu.polluaar@etky.ee). Üldiselt osalevad teiste maade

farmerid taolistel üritustel päris tihti, meil selline komme

Kaaluge lihaveiseid!

Pm-mag Tõnu Põlluäär

ETKÜ tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja

pole küll väga juurdunud, kuid siinkohal kutsungi kaasa

lööma.

Foto 1. Simmentali ammlehm vasikaga

Viimasel Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse koosolekul

soovis juhatus teada, miks lihaveistel ei rakendata

välimiku lineaarset ja aretusväärtuse geneetilist hindamist.

Vastus sellele küsimusele on ühene – selleks puudub

piisav infokogus ehk kehamassi andmed noorloomade

tähtsatel eluetappidel.

Lihatõugu veiste aretusprogrammis on eesmärk kujundada

aretusfarmid, kus tegeldaks pidevalt tõutuumiku geneetilise

taseme tõstmisega. Aretusfarmide ülesandeks on

toota tootmiskarjadele väärtuslikke puhtatõulisi sugupulle

ja lehmikuid. Eesmärgiks on kujundada nelja lihaveise

tõu, aberdiini-anguse, herefordi, limusiini ja šarolee, tõufarmid.

1.01.2012 seisuga ei ole Eestis ühtegi nõuetele

vastavat aretuskarja, sest puudub vajalik arv puhtatõulisi

ammlehmi.

Oleme aretusfarmide kujundamise poole teel, kuid see

on keeruline, sest endiselt ei kasva tõupuhaste lihaveiste

arv jõudluskontrollis. Aretusfarmide kujundamist saaks

alustada, kui nimetatud tõugudel oleks igaühes vähemalt

viis farmi 50 puhtatõulise ammlehmaga. Siit veel üks soovitus,

et valige endale üks lihaveisetõug ning jätkake selle

puhasaretust.

1.02.12 osales lihaveiste jõudluskontrollis 313 karja

20 407 veisega, neist 6,6% ammlehmadest ning 7,7%

lehmmullikatest olid 100% puhtatõulised. Üle 75% verelisusega

lihatõu suhtes oli 40,8% jõudluskontrolli lihaveistest

(k.a pullid).

2010. a tulemuste alusel saab öelda, et sünnimassi

andmed esitati kõigi vasikate kohta. Aga 200 päeva kehamassi

andmeid vaid 10% ja 365 päeva kehamassid vaid

7,2%-l veistest. Need arvud ei võimalda välja töötada

lihatõugu veiste hindamisprogramme. Teisest küljest aga

võiks alustada ka väiksema mahuga, kuid siis peab olema

kindel, et lihaveisekasvatajad tagavad vajaliku informatsiooni.

Kuigi lihaveiste jõudluskontrollis ei pea veiseid kaaluma,

palun lihaveisekasvatajatel sellele tõsiselt mõelda.

Võimalusel tuleks kaaluda 200 ja 365 päeva vanuseid

lihaveiseid. Kaalutakse taadeldud kaaluga 1 kg või mõõdetakse

lindiga 1 cm täpsusega. Mõõdulindiga mõõtmisel

edastatakse andmebaasi tulemus sentimeetrites. Miks ja

kuidas seda teha

1. 200 päeva kehamass annab ülevaate vasika juurdekasvust

enne võõrutamist ja näitab ammlehma piimakust.

Arvesse lähevad kehamassid, mis on kaalutud vahemikus

150–250 päeva, s.o 100 päeva jooksul. Selle alusel arvutab

arvutiprogramm õige 200 päeva kehamassi.

2. 365 päeva mass annab ülevaate veiste juurdekasvust

pärast võõrutamist ja näitab, kuidas on toimunud

üleminek emapiimalt põhisöödalisele ratsioonile. Arvesse

lähevad kehamassid, mis on kaalutud vahemikus 325–

405 päeva (80 päeva jooksul). Arvuti korrigeerib juurdekasvu

365 päevale.

3. Noorveiste realiseerimisel lihatööstusesse palun

andmebaasi edastada SEUROP-klassifikatsiooni tulemused.

Kõik massiandmed sisestada jõudluskontrolli programmi

LIISU.

Leidke võimalused oma lihaveised kaaluda/mõõta. Seeläbi

koguneb objektiivsem info lihaveiste väärtuse kohta,

mille alusel saame teile pakkuda lahendusi, kuidas muuta

lihaveisekasvatus tasuvamaks. Lihaveisekasvatajad, kellel

on huvi lihaveiste arengule kiirem hoog anda, võiksid

osaleda jõudluskontrollis.

Seemendustehnikute algkoolituse kursus

(R. Toi)

Tanel Bulitko

ETKÜ juhatuse esimees

Koostöös Eesti Maaülikooliga korraldatakse alates

2005. aastast regulaarselt seemendustehnikute algõppekursusi,

kokku toimunud seitsmel korral 73 huvilisele.

2007. aastal algõppe koolitust ei alustatud osavõtjate

vähesuse tõttu. Nüüdseks on tegutsema jäänud 46 tehnikut

ehk 76,7 % (tabel 1). Aastatel 2005–2011 kursuse

läbinutest ei ole seemendajana Eestis töötanud 11 koolita-

9


Tõuloomakasvatus 1-12

tut. Üksikjuhtudel on kursuse läbinuil olnud võimalus

omandatud kutset rakendada hoopis lähivälisriigis.

Tabel 1. Kursustel osalenute tööhõive seemendustehnikuna

2011. a

Aasta Kursustel Osavõtnuist töötasid Pole kunagi

osalejaid

arv %

seemendanud

2005 13 8 61,5 3

2006 5 3 60,0 2

2008 11 8 72,7 2

2009 13 13 100,0 0

2010 9 8 88,9 1

2011 9 6 66,7 3

Kokku 60 46 76,7 11

2010. aasta esmakordsete seemenduste arvu põhjal on

29 tehnikust 15-l enam kui 100 esmakordset seemendust

ning 14-l alla 100. Keskmiselt on esmakordseid seemendusi

tehniku kohta 219.

Koolituse vajadus uue põlvkonna seemendustehnikute

tööleasumiseks on oluline nii suurettevõtetele kui peretaludele.

Nagu tabelist 2 näha, on kolmel seemendajana töötaval

spetsialistil 2010. aasta esmakordsete seemenduste

arv üle 500. Samuti on olnud oluline koolitada seemendustehniku

teadmistega inimesi taludele, kus piirkonnas

seemendustehniku kättesaadavus ei ole hea. Kursusel osalenute

tagasiside põhjal hindavad nad kõrgelt koolituse

taset ning saadud teadmisi. Täiendava praktiseerimise

järgselt ollakse valmis ka iseseisvaks tööks.

Tabel 2. Suurima esmaseemenduste arvuga seemendustehnikud

• sperma sügavkülmutamine, säilitamine ja hindamine,

• lehma suguorganite anatoomia, füsioloogia ja innatsükli

regulatsioon,

• suguorganite ultrasonograafia, seemendusviisid ja

meetodid,

• inna tunnused ja avastamine, inna stimuleerimine ja

sünkroniseerimine,

• optimaalne seemendusaeg inna ajal ja pärast poegimist,

• seemendamisel tehtavad vead, emakapõletikud jm

poegimisjärgsed haigused,

• suguselekteeritud sperma, seemendamine suguselekteeritud

spermaga,

• ahtrus ja sigimatus, emaka kateteriseerimine,

• sagedasemad madala tiinestumise põhjused,

• tiinuse diagnoosimine, seemendustehniku töö aspektid,

• suguorganite rektaalne uurimine, tiinuse rektaalne

diagnoosimine,

• lehmade söötmine ja sigimine,

• seemendusorganisatsioon,

• seemendustehnikute tööaspektid.

Tabel 3. Paremate seemendustulemustega seemendustehnikud

Seemendaja Tiinestus ES Teenindatav ettevõte

järel, %

Olav Ellermäe 79,4 Hiiu Õunakasvatuse OÜ

Ott Orulepa 67,5 Kaera-Jüri talu

Ingrid Tamp 61,4 Järva PM OÜ

Pille Luule 59,0 A. Peegi Undi talu

Aare Külvija 57,5 Aravete Agro OÜ

Galina Saluhhina 53,7 Revino OÜ

Seemendaja Esmaseemenduste Teenindatav ettevõte

arv

Aare Külvija 1140 Aravete Agro OÜ

Maret Vanari 1094 Vändra OÜ

Galina Saluhhina 806 Revino OÜ

Ingrid Tamp 448 Järva PM OÜ

Rainer Pedak 429 Kuriste talu, asendus

Tänavuaastased kursused toimusid 9.– 20. jaanuarini

Tartus EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis,

kursuste üldmaht oli 80 akadeemilist tundi, koolituse

läbisid edukalt 13 osalejat.

Teemadena käsitleti:

• seemenduse ajalugu ja tähtsus,

• ejakulaadi hindamine,

• välistegurite mõju spermale, sperma lahjendamine

sügavkülmutamiseks,

Täname koolitajaid ning ettevõtteid, kelle juures toimus

praktiline õpe. Koolitajateks olid õppejõud prof dr Andres

Valdmann, prof dr Mihkel Jalakas, dots dr Kalle Kask,

dots dr Ants Kavak, knd Jevgeni Kurõkin ja loomaarst

Alar Onoper.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu soovib tänavustele

koolituse läbinutele head töökätt ning viljakat tegevust

tulevikuks: Ülle Aja, Maile Jaansoo, Urmas Juhvelt, Sille

Kaljuste, Endri Lind, Einar Lukats, Tiina Lääts, Ats Raud,

Maie Ott, Esta Tamm, Piret Tammaru, Birgit Truus ja

Kaljo Tuuling.

Järgmine koolitus on plaanitud 2013. aasta jaanuaris.

Kõigil huvilistel ja ettevõtetel, kes sooviksid koolitusele

saata oma firmast perspektiivika inimese, palume registreerida

aegsasti piirkonna aretusspetsialisti juures. Kahenädalane

koolitus maksab osavõtjale 770 eurot.

10


1-12 Tõuloomakasvatus

Eesti maakarja tõufarmid 2012. aastal

Pm-mag Käde Kalamees

EK Seltsi tegevjuht

Eesti maakarja tõufarme hinnati 2011. aasta augustist

kuni novembrini. Aasta viimasel EK Seltsi juhatuse koosolekul

8. detsembril kinnitati maakarja tõufarmiks 27

majapidamist. Lisaks senistele tõufarmidele lisandus

kolm uut tõufarmi ja ühte karja, kus farm katkestas jõudluskontrolli,

ei saanud tunnustada.

Väikesearvulise ja ohustatud tõu toodang keskmiselt

üle 6000 kg on väga hea näitaja. Seda rõõmustavam on

fakt, et maakarja kolmes suurimas farmis on üle 5000 kg

toodangud juba mitu aastat järjest ületatud (tabel 1).

TÜ Mereranna PÜ maakarja aretajate pikaajalise teadliku

tõuaretustöö ja söötmistingimuste parandamise tagajärjel

on saavutatud maakarja keskmiseks piimatoodanguks

juba 6840 kg. Selles karjas on palju silmapaistva

toodanguga maakarja lehmi. Näiteks lehm Sirgu-kari on

lüpsnud 9598 kg piima, lisaks on üle 8000 kg piimatoodanguga

maakarja lehmi veel seitse (Sire-, Nunnu-, Sulla-,

Supsi-, Toome- Tolli- ja Kena-kari) ja üle 7000 kg

Tabel 1. Eesti maakarja tõufarmid seisuga 8.12.2011. a, karjas üle 20 lehma

lüpsvaid lehmi samuti seitse (Uusi-, Siidi-, Osmu-, Neiu-,

Panni-, Suisu- ja Pupe-kari). TÜ Mereranna PÜ on samuti

igal aastal näidanud kauneid maakarja lehmi Saaremaa

veiste näitustel. EK seltsi väljaantud rändhõbekarikas

kuulubki 2010. a tulemuste põhjal neile. Maalehe korraldatud

aasta põllumehe üks nominentidest 2011. a oli juhatuse

esimees Urmas Lehtsalu, kelle tunnustuseks tuleb

pidada just eesti maatõu pikaajalist edukat tõuaretustööd

ja maatõu säilitamist.

Läbi raskuste on suutnud Liia Sooäär ikka oma maakarja

taset hoida ja veelgi paremaks ja tulutoovamaks muuta,

toodangu tõus 2011. a +271 kg räägib ise enda eest. Lisaks

sellele on müüdud oma parimate lehmade pullvasikaid

mitmete maakarjade parandamiseks. Samuti on Liia

iga-aastane Saarte näitusel osaleja oma kaunite maakarja

lehmadega ja korduvalt saanud maatõu Vissi tiitleid.

2009. a tulemuste eest kuulus EK seltsi rändkarikas Liia

Sooäärele ja 2010. a oli ta aasta põllumehe nominent.

Milvi Reinemi Koordi talu maakari ja Sirje Treumuthi

Metsapere maakari on kosunud. Mõlema majapidamise

Karja omanik Lehmi Aastalehmi

Lehma kohta*

Karja Kokku Klass

piima kg rasva % valku % rasva kg valku kg

mulje punkte

1. TÜ Mereranna PÜ 34 31 6477 4,41 3,38 286 219 9,5 120,2 eliit

37 34 6840 4,35 3,37 298 231

2. Uustla talu, L. Sooäär 21 21 5156 4,73 3,61 244 186 10,0 112,0 eliit

21 22 5427 4,42 3,49 240 189

3. Koordi talu, M. Reinem 25 28 4373 4,54 3,36 198 147 8,5 94,9 I

26 26 3991 4,51 3,31 180 132

4. Metsapere farm, S. Treumuth 60 44 5089 4,52 3,38 230 172 8,5 92,3 I

65 60 5544 4,61 3,44 255 191

5. Kutaare OÜ (om Vahenurm) 69 68 4710 4,62 3,20 218 151 5,5 88,3 I

69 72 1737 4,50 3,21 78 56

Foto 1. Mihkel Soometsa aretuspull Vapsik EK 237, sünd

10.05.2003, koos tütrega (K. Kalamees)

Foto 2. Ants Aamani noorkari

(K. Kalamees)

11


Tõuloomakasvatus 1-12

Tabel 2. Eesti maakarja tõufarmid seisuga 8.12.2011. a, karjas 4–19 lehma

Karja omanik Lehmi Aastalehmi

piima kg rasva % valku % rasva kg valku kg mulje punkte

Lehma kohta

Karja Kokku Klass

1. Massiaru POÜ 4 4 7027 4,20 3,35 295 236 10,0 116,3 eliit

6 5 5832 4,51 3,46 263 202

2. Palu talu,

13 11 6201 4,39 3,47 272 215 9,8 115,2 eliit

J. Simovart

13 13 6466 4,40 3,40 285 220

3. Eerika Farm OÜ 6 6 4919 4,93 3,75 242 185 8,0 109,5 eliit

5 5 5922 4,76 3,79 282 225

4. Lau-Raja talu,

4 2 6352 4,98 3,45 306 219 8,5 108,9 eliit

T. Muulmann

4 3 7305 4,70 3,59 344 263

5. Aedevahe talu,

10 7 5529 4,02 3,35 222 185 8,0 102,0 eliit

I. Gošovski

9 10 4714 4,22 3,47 199 163

6. Rätsepa talu,

6 5 4922 4,71 3,51 232 173 8,5 100,3 eliit

A. Aaman

6 5 5300 4,74 3,43 251 182

7. C.R.Jakobsoni

4 5 4204 4,48 3,44 189 145 10,0 96,0 I

talumuuseum

3 4 4431 4,62 3,35 205 148

8. Looga talu,

3 4 4244 4,74 3,38 201 143 9,0 95,2 I

K. Voitk

4 3 2843 4,91 3,49 140 99

9. Riido talu,

10 11 4708 4,64 3,46 218 163 9,8 93,4 I

J. Kiider

11 11 3892 4,55 3,45 177 134

10. Niidi talu,

5 5 4536 4,43 3,29 201 149 8,5 91,9 I

A. Niit

5 6 3391 4,72 3,47 160 118

11. Rehe talu,

4 4 4238 4,59 3,24 195 137 8,5 91,8 I

L. Rea

2 3 4687 4,31 3,19 202 150

12. Pajumäe talu,

5 6 4173 4,57 3,41 191 142 9,0 89,4 I

A. Veidenberg

3 5 4588 4,47 3,39 205 156

13. Andressaare talu,

4 3 3408 5,08 3,58 173 122 10,0 88,8 I

E. Lohu

5 4 4440 5,09 3,63 226 161

14. Pahkla Camphilli küla 14 11 4529 4,63 3,39 210 153 9,5 88,6 I

Farm

13 14 4183 4,71 3,49 197 146

15. Aua talu,

4 4 4213 3,72 3,37 157 142 9,0 84,5 I

M. Niine

3 4 3119 4,23 3,55 132 111

16. Rõksu talu,

4 4 3854 4,70 3,48 181 134 8,5 83,9 I

A. Tampuu

4 4 4258 4,72 3,40 201 145

17. Veski talu,

4 3 4478 4,33 3,11 194 139 8,5 80,5 I

H. Saat

4 4 4201 4,39 3,30 185 139

18. Otsa talu,

9 9 3708 4,78 3,55 177 132 8,8 79,6 II

R. Parts

9 9 3874 4,72 3,42 183 133

19. Siimani talu,

3 6 3359 4,40 3,48 148 117 8,5 74,6 III

E. Pulk

3 4 3368 4,78 3,54 161 119

20. Sepa talu,

A. Väkram

4 5 4164 4,47 3,30 186 138 8,5 73,1 II

4 5 4619 4,65 3,52 215 163

21. Saidafarm AS 8 6 3643 4,55 3,27 166 119 7,5 70,4 II

8 7 4072 4,49 3,27 183 133

22. Heino Kallas, Luulupe 5 4 2872 4,39 3,49 126 100 8,0 65,6 III

5 5 2333 4,15 3,63 97 85

Tõufarmid (27) keskmine 342 317 5488 4,55 3,37 250 185

Maakarja keskmine 2010 480 461 4850 4,55 3,38 221 164

Maakarja keskmine 2011 501 493 4461 4,56 3,42 203 153

12


1-12 Tõuloomakasvatus

Foto 3. Sakslaste Schwanenflügelite maakarja pull Numpo-

Vindi EK 307, sünd 31.07.2010

(K. Kalamees)

teeneks tuleb pidada just eeskätt maakarja arvukuse suurendamist.

Muret teeb suurima maatõu farmi Kutaare OÜ saatus.

Veel 2009. a lüpsis see kari keskmiselt 5197 kg piima

Vahenurme perekonna käe all. 2010. a lõpust on rendilepinguga

Hiiumaale antud karja tulevik tume. Kas uued

maakarja pidajad suudavad sellest seisust välja tulla, on

veel vara öelda, aga nad peaksid aru saama oma suurest

vastutusest.

Eesti maakarja tõufarme, kus oli 4–19 lehma, on praeguseks

22. Rõõmustav oli see, et esmakordselt ületas

maatõu tõufarmide keskmine toodang 5000 kg: 317 aastalehma

keskmine toodang oli 5488 kg, piimas 4,55% rasva

ja 3,37% valku, rasva- ja valgutoodang 435 kg (tabel 2).

Liidrikoht kuulub Massiaru POÜ-le. Selles karjas lüpsab

maakarja üks rekordlehmadest Lillik juba 6. laktatsiooni,

kusjuures 5. laktatsiooni lõpetas ta 10 393 kiloga.

Läinud aastal varuti Lilliku pojalt Otitölpo EK 303 spermat

Meelis Niine talust kogu maakarja aretustööks. Oma

elu jooksul on Lillik andnud ainult pullikuid, nüüdseks

seitse. Viimane poegimine oli 25.12.2011. Endiselt annab

Lillik palju piima, esimesel kontroll-lüpsil 41,6 kg. Lillik

on jäädvustatud EK Seltsi külmkapimagneti meenel.

Teist positsiooni hoiab Simovarti pere 13 lehmaga eliitklassifarm,

kus üheteistkümne aastalehma piimatoodang

oli 6201 kg, 2011. a juba 6466 kg. Simovartide perekonna

pikaajalist maakarja aretustööd tunnustab vabariigi aastapäeva

aktusel üleantud põllumajandusministeeriumi hõbedane

teenetemärk.

Maaülikooli Märja katsefarmis lüpsavad Vahenurme

farmist ostetud lehmad. Katselauda tingimustes on lisaks

suurele piimatoodangule (5922 kg) rasvasisaldus 4,76%

ja valgusisaldus 3,79%. 2010. a piimatoodangu languse

tingis samuti kindlat arvu lehmade hoidmise nõue karjas.

Mõne lehma pikk kinnisperiood vähendas keskmist toodangut.

"Süüdlaseks" tuleb pidada ka EK vissitiitli 2009

ja 2011 omanikku Heidit, keda hoiti ahtrana karjas.

Uueks maakarja tõufarmiks on Toomas Muulmanni

Lau-Raja talu Raplamaal. Maakarja keskmine piimatoodang

oli selles talus 2011. a 7305 kg. Talu maakarjale pani

aluse Toomase isa juba 1990. aastatel, kuid karja 2–3 lehma

tõttu tõufarmi nimetust ei saanud. Nüüd on karjas neli

Foto 4. Andressaare talu maakari

(K. Kalamees)

lehma, lisaks kenad lehmikud. Juba 2003. aastal saadi

sellest talust aretuspull Akkum EK 235.

Maakarja arvukust on suurendanud Ilse Gosovski ja

põhiliseks argumendiks on tal, et maakari on tervem ja

vastupidavam haigustele. EK Seltsi juhatuse liikme Ants

Aamani maakarja toodang kasvab jõudsalt ja kindlasti

paranevad tulemused veelgi, kui lüpsma tulevad juba

omas karjas sündinud maakarja lehmad.

Kui võrrelda 2010. ja 2011. a toodangunäitajaid, tõdeme,

et kõikides maatõu farmides ei ole piimatoodang suurenenud.

Põhjuseid selleks on mitmeid, kas on karja

tabanud nakkushaigus või ohustatud tõu nõude täitmine

(viie aastat jooksul säilitada sama arv), mistõttu hoitakse

karjas ka selliseid lehmi, keda peaks tavatingimustes

praakima. Eriti annab selline säilitamine tunda karjades,

kus on vähem loomi. Suur karuteene oli OÜ Kutaare karja

72 lehma 1737 kg piimatoodangul.

Kuid siiski 27 farmist 16-s on piimatoodang suurenenud

2011. a. Suurim tõus +1032 kg lehma kohta oli Merja

Magnuse ja Enno Lohu Andressaare talus. Sellest majapidamisest

varuti 2011. a pull Näk-Näp EK 304 kogu

maakarjale spermat. Merja Magnuse sõnutsi oli 2010.

aasta lihtsalt raske, aga nüüd ollakse jälle tõusuteel. Perekond

esitles oma lehmi eelmisel aastal koguni kolmel korral

piimandusmuuseumis, Kurgjal ja Ülenurmel.

Esmakordselt tunnistati tõufarmiks Hugo Saati Veski

talu maakari Läänemaal. Peremees on küll kaua maakarja

pidanud, kuid põlvnemisdokumentides oli vajakajäämisi,

mis nüüdseks on likvideeritud, ja praegu karjas neli tõuraamatulehma

ja kolm -lehmikut.

Kolmandaks uueks tõufarmiks kinnitati Heino Kallase

maakari Luulupes Saaremaal. Karjas on viis lehma, noorkari

ja Liia Sooääre käest ostetud aretuspull Napitölli

EK 282.

Kõik maakarja tõufarmide omanikud on teinud tänuväärset

tööd nii maakarja säilitamisel kui ka aretamisel.

Tänu nende tööle on meil endiselt võimalik valida karjaaretuseks

parimaid pulle.

Need tulemused näitavad, et eesti maakarjal on potentsiaali

ja tulevikku. Praeguseks võiks maakarja keskmine

toodang ületada 5000 kg, ilmselt takistavad seda ohustatud

tõu toetuse kohustused. Samas tuleks mõneski karjas

tublisti parandada söötmistingimusi.

13


Tõuloomakasvatus 1-12

Eesti Hobusekasvatajate Seltsil juubeliaasta

Krista Sepp

EHSi direktor

H O B U S E D

1920. aastatel asutatud hobusekasvatusseltside õigusjärglasena

taastati Eesti Hobusekasvatajate Selts 1992.

aastal. Seega tähistame seltsi 20. tegevusaastat. See on

piisav aeg, et tehtut analüüsides rajada tulevikusihte.

Seltsi on koondunud eesti, tori, eesti raskeveo, trakeeni

ja araabia hobusetõu kasvatajad ning nende tegevus on

korraldatud haruseltside kaudu. 2012. aasta alguses on

seltsil 387 liiget.

Eesti Hobusekasvatajate Selts on tunnustatud Veterinaar-

ja Toiduameti poolt järgnevates aretusvaldkondades:

• araabia täisvereliste, trakeeni, tori universaalsuuna ja

tori aretussuuna, eesti raskeveo- ja eesti tõugu hobuste

tõuraamatu pidamine;

• trakeeni, tori universaalsuuna ja tori aretussuuna,

araabia täisvereliste, eesti raskeveo- ja eesti tõugu hobuste

jõudluskontrolli korraldamine;

• tori universaalsuuna, eesti raskeveo- ja eesti tõugu

hobuste kui ohustatud tõugude säilitamine.

Eesti hobuste, eesti raskeveohobuste ja tori hobustele

on kinnitatud säilitus- ja aretusprogrammid aastateks

2011 kuni 2020.

Tõuraamatud hobusekasvatajate teenistuses. Eesti

hobuste, eesti raskeveohobuste ja tori hobuste tõuraamatutel

on üle 90-aastane ajalugu. Iga põlvkond jätab tõuaretuses

oma jälje. Tabeli 1 andmete põhjal on näha, et

arvukus viies tõuraamatus on kasvuteel. Kõige enam on

suurenenud aastaga eesti hobuste

(+113) ja eesti raskeveohobuste (+43

hobust) arv. Taastootmine on lühikese

sammu tagasi teinud, vaid araabia

täisvereliste hobuste varssade arvukus

on suurenenud.

Viimastel aastatel on tähelepanu

14

Foto 2. Aachen

Foto 1. Areenil araabia täisvereline täkk Ariman Elle Lassi

hobusekasvandusest Harjumaalt

(A. Tänavots)

keskmes ohustatud tõugude genofondi

säilitamise eesmärgil sugutäkud

ning noortäkkude tunnustamine,

arvestades jõudluskatsete tulemusi.

Tunnustatud sugutäkkude kõrval on

aretajad võtnud rohkem riske ja kasutanud

noortäkke, arvukamalt just

universaalse tori hobuse aretuses.

Tunnustatud täkkude arvukusest tõugude

viisi annab ülevaate tabel 2.

2011. a enim varssu andnud sugutäkud.

Iga tõu magnetiks ja parimaks

reklaamiks on silmapaistvad sugutäkud,

eriti kui lisaks heale järglaskonnale

on väga hea omajõudlus, tervis ja iseloom.

Eesti hobuse produktiivsemad sugutäkud paiknesid

saartel. Aasta esinumber on Heino Kallase hobusekasvanduses

Luulupel kasutatud täkk Viiruk 832 E (sünd 2007;

kollane, i Vaks 696 E) 31 varsaga, järgnevad Tihuse

Turismitalu eesti tõugu täkk Rikoshet 783 E (sünd 2003;

hõbemust, i Regaal 724 E) – 17 varssa, ja Teik 809 E

(sünd 2006; raudjas, i Tommi 698 E) – 13 varssa.

Teik 809 E paikneb Pihtla Hobusekasvanduses, omanik

Angela Noor Manniva külast Harjumaalt.

Tori tõu esinumbriks tõusis universaalse tori hobuse

aretuses täkk Aachen 13 739 T (sünd 2006; tumeraudjas,

i Arhippos 13 535 T; aretaja Andres Kallaste, omanik OÜ

Horse Läänemaal) – järglasi 10. Järgneb

üks paremaid tori tõugu hobuseid

takistussõidus, inglise täisverelise

täku Omer xx järglane täkk

Opaal 13 697 T üheksa järglasega.

Opaal 13 679 T aretaja on Tiit Talve

ja omanik OÜ Konuvere Tall.

Eesti raskeveo tõu produktiivseim

(K. Sepp)

täkk oli Naksur 2137 ER (sünd

1987; raudjas, i Naks 1994 ER), kellel

sündis Andres Suppi hobusekasvanduses

Ida-Virumaal 18 varssa.

Järgnevad viie järglasega Ekstron

2179 ER (sünd 2000; kõrb, i Esker II

2172 ER; omanik OÜ Horse) ja Pärnumaal

Nurmenuku Puhkekeskuses

Viktoria Kaasiku viie varsaga raudjas-linalakk

täkk Kuningas 2184 ER

(sünd 2000; i Kaunis 1892 ER).

Trakeenidel sündis 2011. aastal

vaid 18 varssa, sh kolmel täkul ka

kolm järglast. Need on Rubens,

Moorion ja Pyramus. Saksamaalt im-


1-12 Tõuloomakasvatus

Araabia täisverelisi varssu sündis 2011. aastal seitse.

Silmapaistvamad täkud, kellel sporditulemustele lisaks

ka head järglased, on Ariman ox Elle Lassi hobusekasvanduses

Harjumaal ja Nelson ox Maie Kukke hobusekasvanduses

Järvamaal.

Tänu põllumajandusloomade aretustoetusele on Eesti

Hobusekasvatajate Selts saanud tõuraamatute pidamist

arendada ja soodustada aretajaid kasvatama tõuhobuseid,

kelle jõudlusnäitajad muudavad neid turul konkurentsivõimelisemaks.

Foto 3. Naksur

porditud täkk Rubens on sündinud 2004. aastal, iseloomuliku

tumekõrvi värvusega ja põlvneb eliittäkust Kostolany.

Rubensi omanik on OÜ Nuiamäe tallid Vana-Võidu

külas Viljandimaal. Täkud Moorion (sünd 2003, omanik

Heimtali HK) ja Pyramus (sünd 2003, aretaja Andres

Kiive) on Heopsi järglased. Isa Heops on sündinud Venemaal,

kasutatud Eestis ja müüdud Saksamaale. Ta oli arvestatav

konkurent auhinnakohtadele takistussõidus nii

Eestis kui ka hiljem Saksamaal.

Tabel 1. Ülevaade kahel aastal tõuraamatute hobuste

arvust ja sündinud varssadest

Jrk Tõug Hobused Varsad

nr

1.01.11 1.01.12 2010. a 2011. a

1 Eesti hobused 2084 2197 217 204

2 Tori hobused 1383 1393 78

(29 TA)

(K. Sepp)

76

(26 TA)

3 Eesti raskeveohobused

283 326 44 42

4 Trakeenid 372 387 22 18

5 Araabia täisverelised

52 63 5 7

Tabel 2. Tunnustatud sugutäkud tõugude viisi

Tõug

Täkke

Eesti hobused 36

Tori hobused, universaalne 17

aretussuund 14

Eesti raskeveohobused 11

Trakeenid 13

Tõuraamatute andmebaas avatud. 1. veebruarist

2012 on võimalik aretajatel teha päringuid elektroonilistesse

tõuraamatutesse kantud hobuste kohta. Arendus

sündis pika läbirääkimisprotsessi tulemusena, nõudeid

täpsustati Andmekaitse Inspektsiooni ja Vetertinaar- ja

Toiduametiga. Hobuse tõuraamatusse kantud andmeteni

jõuate, kasutades aadressi: http://www.jkkeskus.ee/Horse

Public/ehs. Lisaks on aretajal võimalus oma hobuse andmeid

vaadata EHS kodulehel http://www.ehs.ee tõuraamatute

arenduses. Meie tänusõnad kuuluvad Jõudluskontrolli

Keskuse direktorile Kaivo Ilvesele ja infotehnoloogia

osakonna töötajatele Tartus.

Digitõuraamatud. Vanad ja väärtuslikud hobuste tõuraamatud

on leidmas uue hingamise ja EHS on asunud

avaldama digitõuraamatuid, mis on veebruarist Eesti

Hobusekasvatajate Seltsi kodulehel http://www.ehs.ee:

Eesti Hobuste Riiklik Tõuraamat I köide, täkud, raamatuna

ilmunud 1951. Lisaks ajastule iseloomulikule

sõnaseadele leiab aretaja siiski hulgaliselt huvitavat aretusalast

infot esimestest tõuraamatusse kantud eesti tõugu

täkkudest. Digitõuraamatute arendus jätkub.

Foto 4. Trakeeni täkk Moorion areenil (A. Tänavots) Foto 5. Täkk Viiruk (i Vaks 696 E), kasvataja Tihuse Hobuturismitalu

(K. Sepp)

15


Tõuloomakasvatus 1-12

V E T E R I N A A R I A

Lammaste siseparasiitide levikust Eesti saartel

Prof Toivo Järvis, teadurid Erika Mägi ja Brian Lassen

EMÜ, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Parasitaarhaigused kulgevad suhteliselt harva kliiniliste

tunnusteta, kuid lammastel on neid haigusi teiste loomaliikidega

võrreldes sagedamini. Haigused põhjustavad

suuremat majanduslikku kahju – väheneb loomade toodang

ja selle kvaliteet. Parasiidid kanduvad nakatunud

loomadelt tervetele sööda, joogivee, vahetu kontakti,

siirutajate ja karjamaade vahendusel, mistõttu on parasitaarhaiguste

diagnostika ja tõrjega vaja tegelda igas majapidamises.

Siseparasiitide diagnoosimiseks uuritakse parasiitide

munade või vastsete suhtes lammaste rooja.

Uurida tuleks kaks korda aastas – kevadel, kuu aega enne

karjamaale laskmist, ja sügisel, enne laudaperioodi algust.

Tõrjeabinõud tuleb rakendada vastavalt parasitoloogilisele

leiule. Siinjuures peab teadma, et tõrjemeetmed sõltuvad

suurel määral sellest, milliste parasiitidega on lambad

nakatunud. Seepärast peaks iga lambakasvataja omama

algteadmisi Eestis sagedamini esinevatest lammaste

parasiitidest. Parasitaarhaigused, mis meil lambakasvatuses

eriti noorkarjale suuremat kahju tekitavad, on eimerioos,

seedetrakti ümarusstõved, kopsuusstõved, fastsioloos

ja moniesioos.

Lammaste eimerioosi tekitajateks on peamiselt peensoole

limaskestas parasiteerivad Eimeria perekonda kuuluvad

ainuraksed parasiidid, haigusele on iseloomulik

kõhulahtisus, kõhnumine ja raske kulu korral ka suremus.

Sageli kulgeb eimerioos ilma selgelt avalduvate kliiniliste

nähtudeta. Loomad nakatuvad invasioonivõimeliste ootsüstidega

saastunud sööda ja joogiveega.

Varasemad pikaajalised uuringud Eesti Maaülikooli parasitoloogia

laboratooriumis on näidanud, et lammaste ja

veiste eimerioosid on Eesti tingimustes üks kõige sagedamini

esinev invasioonihaiguste rühm. Meie töötajate varasemate

uurimuste põhjal Eestis (A. Kaarma, E. Mägi,

L. Laaneoja ja M. Sahk, 1988–2000) ilmnes, et Eimeria’te

ootsüste esines koproproovides keskmiselt 23,3–

36,2% uuritud lammastest. Kõige sagedasem oli eimerioos

ühe kuni nelja kuu vanustel talledel.

Ka haiguse subkliinilise kulu korral tekivad nakatunud

16

loomadel üsna suured muutused ainevahetuses. Suurel

määral sõltub eimerioosi kulg loomadel arenevast immuunsusest,

mille tagajärjel invasiooni intensiivsus väheneb

ja kliinilised haigustunnused kaovad. Kuid juhul, kui

mingitel põhjustel langeb nakatunud loomade vastupanuvõime,

võivad välja kujuneda ägedale eimerioosile iseloomulikud

kliinilised tunnused.

Meie varasemate uuringute põhjal on lammaste seedetrakti

ümarusstõbede tekitajatest enterostrongüliidid

samuti ulatuslikult levinud ja neid ümarusse võis suuremal

või vähemal määral leida igas lambakarjas: 1990. aastatel

uuritud karjades oli nakatunuid 16–100% loomadest.

Mao-soolte strongülidoose ehk pihtlastõbesid tekitavad

paljud ümarussiliigid, kes parasiteerivad lammaste libedikus,

peensooles ja jämesooles. Olenevalt liigist on strongüliidid

3–10 mm pikkused ümarussid. Parasiidid on

peamiselt karjamaal, kus munadest arenevad tavaliselt

1–2 nädalaga invasioonivõimelised vastsed.

Sageli kulgeb haigus varjatult, eriliste tunnusteta, kuid

loomade kaitsevõime nõrgenemine või väga tugev nakatumine

võivad põhjustada ka kliinilist haigestumist: täheldatakse

kõhulahtisust, massi-iibe vähenemist ja seedehäireid.

Raskemini kulgeb haigus noorlammastel, talled võivad

nakatuda esmakordselt juba imemisperioodil. Põhiline

loomade nakkusaeg on juuli ja august, sel ajal ilmnevad

ka esimesed haigusjuhud. Vihmane suvi soodustab

parasiitide levikut. Nakkuse levikut ja noorloomade haigestumist

soodustavad nende suur tihedus karjamaal, tallede

karjatamine koos uttedega, karjamaade korduvkasutamine

ja nende paljakssöömine (taimede söömine madalamalt),

samuti lammaste immuunsuse ja resistentsuse

nõrgenemine.

Kopsuusstõved lammastel on hingamisteedes parasiteerivate

ümarusside tekitatud haigused, millele on iseloomulik

köha, kõhnumine ja tallede lõpmine. Eestis võib

lammaste kopsudest leda põhiliselt nelja perekonda kuuluvaid

ümarusse, mis tekitavad diktüokauloosi, protostrongüloosi,

müllerioosi ja tsüstokauloosi. Kui diktüokaulused

on 5–10 cm pikkused ümarussid, siis teised

haigusetekitajad on väikesed ja niitjad. Diktüokaulused

paiknevad bronhides, teised kopsuussid aga peenbronhides

ja kopsukoes.

Lambad nakatuvad kopsuusside invasioonivastsetega

suu kaudu. Meie andmetel on Eestis olnud enamasti tegemist

segainvasiooniga kahe või enama ussiliigiga ja nakatumine

toimub karjamaadel. Kui diktüokauloosi levikut

soodustab vihmane suvi ja niiske karjamaa, siis proto-

Foto 1. Lambad OÜ Mäe Maatalu karjamaal

(E. Mägi)


1-12 Tõuloomakasvatus

100

90

80

70

60

50

40

30

20

10

0

Strongylida Eimeria Strongyloides Moniezia Trichuris

Lammaste parasiidid

Joonis 1. Parasiitide levimus lambafarmides

Foto 2. Toivo Järvis ja Erika Mägi Vormsil Ahto Koka talus

koos farmeri ja reklaamiga

(E. Mägi)

strongüliididega nakatuvad lambad koos rohuga parasiidi

vaheperemehi maismaatigusid alla neelates. Viimaseid

võib arvukalt esineda põõsaste, kivide ja risurohketel karjamaadel,

nagu näiteks karjatatavatel aladel saartel ja Lääne-Eestis.

Kopsuusside vastsed talvituvad tigudes ja

püsivad seal nakkusvõimelistena kogu vaheperemeeste

eluea, s.o paari aasta kestel. Vanematel lammastel on kopsuusse

rohkem kui noorematel.

Fastsioloos e maksakaantõbi on sapikäikudes nugiva

hariliku maksakaani (Fasciola hepatica), kes on levinud

niisketes soistes piirkondades, tekitatud parasitaarhaigus,

mis kulgeb ägedalt või krooniliselt. Harilik maksakaan on

2–3 cm pikkune puulehekujuline imiuss. Nakatumine on

võimalik niisketel soostunud karjamaadel karjatamise ja

looduslikest veekogudest joomise korral, parasiidi levikut

soodustab niiske sademeterohke suvi. Loomad neelavad

parasiidi ümmikvastseid rohu ja veega alla. Hariliku maksakaani

vaheperemeesteks olevates mageveetigudes võivad

parasiidi noorvormid püsida arenemisvõimelistena

kuni kaks aastat. Saastunud karjamaadelt niidetud hein

on nakkusohtlik ka pärast kuivatamist. Haiguse ägedat

kulgu põhjustavad maksakoes rändavad ja seda vigastavad

parasiidi noorvormid. Sümptomid ilmnevad sügisel

pärast nakatumist, eriti noorloomadel: esineb uimasus,

isutus, kiirelt kujunev kehvveresus, maksapiirkond on väga

valulik, võib esineda suremust. Krooniline kulg esineb

nii noortel kui täiskasvanud loomadel enamasti talvel ja

varakevadel. See on põhjustatud täiskasvanud maksakaanidest.

Loomad on loiud, neil kaob isu, tekivad seedehäired,

vill muutub läiketuks, murduvaks ja võib välja

langeda. Kurgu piirkonda ja kõhu alla tekib turse.

Paelusstõbedest tuntuim lammaste haigus on karjatamisperioodil

leviv moniesioos, mille tekitajaks on mäletsejaliste

peensooles parasiteeriv suur, täiskasvanuna

4–10 m pikkune paeluss Moniezia expansa. Paelussi munad

ja munadega täitunud küpsed lülid satuvad lammaste

väljaheidetega karjamaapinnasele, kust neid neelavad alla

vaheperemeesteks olevad sarvlestad, keda on rohkesti just

looduslikel, eriti metsakarjamaadel. Nende pinnaselestade

kehaõõnes arenevad mõne kuuga parasiidi nakkusvõimelised

vastsed, lambad nakatuvad lesti koos rohuga alla

neelates, peensooles arenevad vastsetest 30–50 päeva

jooksul täiskasvanud paelussid. Viimastel aastakümnetel

on moniesioos olnud Eestis laialt levinud lammaste haigus

ja enim vastuvõtlikud on sellele kevadel esmakordselt

karjamaale minevad noorlambad. Kliinilised haigustunnused,

nagu seedehäired, närvinähud ja kõhnumine, ilmnevad

tavaliselt talledel, kellel võib rasketel juhtudel esineda

ka suremust.

Praegused uuringud toimuvad rahvusvahelise projekti

KNOWSHEEP raames, kus tegeldakse paljude Läänemere

saarte lambakasvatuse probleemidega, kuid Eesti Maaülikooli

teadurite ülesandeks on uurida parasiitide levikut

meie saarte lambakarjades (foto 1).

Saare-, Muhu- ja Hiiumaal ning Vormsil uuriti kokku

46 farmi, sealhulgas oli väikefarme 16 (1–49 lammast),

keskmisi 17 (50–150 lammast) ja suurfarme 13 (karjas üle

150 lamba). Mahelambafarme oli nende hulgas 27.

Peaaegu kõik lambakasvatajad vastasid meie koostatud

ankeedile lammaste pidamise ja nende tervise kohta (foto

2). Lambakarjadest kogutud proovid uurisime parasiitide

suhtes. Ankeedivastustest selgus, et ainult karjatamisperioodil

oli väljas 67% karjadest, ülejäänud aastaringselt.

Sulupinda ühele lambale oli 0,5–7,0 m 2 . Ühe hektari

karjamaa kohta oli lambaid 1–18,1. Looduslikke karjamaid

kasutas 67% farmidest, puhta veega jootis lambaid

25% farmidest, valdavalt oli lammastel juurdepääs ka looduslikele

veekogudele. Lambafarme puhastati mehaaniliselt

üks kord aastas 72% farmidest.

Uuritud farmide vastuste põhjal selgus, et tallede arv

ühe poeginud ute kohta oli 0,6–2,0. Tallede suremus on

aga karjades väga erinev, 0–75%, uted 0–10%. Põhjustest

mainiti sagedamini rebaste murtud tallesid, sünnitraumasid,

puhitust, emaka väljalangemist ja surnult sünde. Täpsemaid

uuringuid nende väljaselgitamiseks pole toimunud.

Haigustunnustest domineeris ülekaalukalt kõhulahtisus

(74%). Karja toodud lambaid ei hoita profülaktilises

karantiinis (88%), vaid vähesed lambakasvatajad pidasid

neid mõnda aega eraldi.

Ussitõrjet (dehelmintiseerimist) tehti regulaarselt 56%,

vajadusel 35% karjades. Seevastu ainuraksete parasiitide

keemiline tõrje on peaaegu olematu. Välisparasiitide

(lamba raudkärbes, väivid) tõrjet akaroinsektitsiididega

on tehtud vajadusel 53% karjades.

Lammaste parasitoloogilisi uuringuid ei ole seni toimunud

42% karjades, ülejäänud karjades on neid vajadusel

tehtud.

Parasiitide tõrjet pidasid oluliseks 79% farmeritest ja

väheoluliseks ülejäänud farmerid. Teadmised lammaste

17


Tõuloomakasvatus 1-12

parasiitide kohta on saadud peamiselt vastava koolituse

kaudu, aga sageli ka raamatutest ja teistelt lambakasvatajatelt.

Esialgsed uurimistulemused

Parasiidivabu farme ei olnud. Kõige levinumad olid

lammastel seedekulgla strongülidoosid ja eimerioos (joonis

1). Üsna sageli olid lambad nakatunud ka strongüloididega

ehk varbussidega. Strongüloidoosi tekitaja lammastel

on Strongyloides papillosus, kes on juuspeen

(emasindiviid 6–8 mm) peensooles parasiteeriv ümaruss.

Strongüloidoos on tallede haigus, nakatumist soodustavad

kitsad, pimedad, niisked ja koristamata laudad. Parasiidivastseid

võib olla rohkesti sõnniku pindkihis, lammaste

määrdunud villal ja udaral. Talled nakatuvad nakkusvastsetega

nii suu kui ka naha kaudu. Põhilised haigussümptomid

on kõhulahtisus ja nahakahjustus. S. papillosus

nakatab ka veiseid.

Trihhurioosi esines harva. Selle tekitajaks on 5–8 cm

pikkune lamba piuguss Trichuris ovis, kes parasiteerib

jämesooles.

Lisaks fotol 1 kujutatud parasiitidele diagnoosisime

võetud proovide täiendaval uurimisel ainurakse viburlooma

Giardia duodenalis’e ja peiteoslase Cryptosporidium

sp. Farmidest oli tabandunuid vastavalt 85% ja 67%.

Giardiad paiknevad peensooles, krüptosporiidid aga seedekulgla

limaskestas. Mõlemad parasiidid tekitavad, eriti

noorloomadel, kõhulahtisust. Giardiate ja krüptosporiididega

võivad nakatuda ka inimesed.

Kõige intensiivsem oli lammaste nakatumine enterostrongüliidide

ja eimeeriatega, kusjuures rohkelt ja massiliselt

esines pihtusside mune 41% uuritud proovides

(tabel 1).

On tõenäoline, et edasistel uurimistel leiame ka hariliku

maksakaani ja väikese ebamaksakaani (Dicrocoelium

dendriticum) mune ning kopsuusside vastseid.

Tabel 1. Lammaste nakatumise intensiivsus parasiitide

munade/ootsüstide leiu alusel koproproovides (tabandunud

koproproovide protsent)

Parasiidid

Nakatumise intensiivsus

nõrk mõõdukas rohke massiline

Strongylida 26 28 26 15

Eimeria 35 46 11 0

Strongyloides 46 17 11 0

Moniezia 9 2 9 4

Trichuris 4 2 0 0

Autorid tänavad Interreg IV A programmi projekti

KNOWSHEEP uurimistöö finantseerimise eest.

Põllumajandusloomade aretustegevuse

kontrollimine 2011. aastal

Maie Help

VTA põllumajandusloomade aretuse büroo juhataja

Maarja Tuimann

VTA geneetiliste ressursside büroo peaspetsialist

R I I K

Veterinaar- ja Toiduamet teeb, korraldab ja analüüsib

põllumajandusloomade aretuse alast järelevalvet loomakasvatuses.

2011. aastal olid järelevalvetegevusega seotud

VTA põllumajandusloomade aretuse ja geneetiliste

ressursside büroo, kolm peaspetsialisti koos büroojuhatajatega

ning neli maakonna veterinaarkeskustes põllumajandusloomade

aretuse järelevalvega tegelevat peaspetsialisti.

Loomapidaja nõuetekohast aretustegevust kontrolliti

nende juures, kes peavad tõuraamatusse kantud loomi või

kelle karjas tehakse jõudluskontrolli, kes peab täitma aretusühingu

poolt kirja pandud tõuaretuse põhimõtteid, mis

on kirjas aretusprogrammis, ning järgima tõuaretusalaste

seaduste sätete täitmist. Aretusprogrammi tunnustab ja

nõuete täitmist loomapidajate poolt kontrollib Veterinaarja

Toiduamet.

18

Loomapidajad ei täida korrektselt algdokumente ja ei

edasta andmeid õigeaegselt aretusühingusse, PRIA-sse ja

JKK-sse. Probleemiks on ka märgistamine ja sellekohaste

andmete edastamine.

Järelevalvetegevuse kohta peeti arvestust loomaliigiti.

Täpsed andmed loomapidajate kontrolli kohta on toodud

tabelis 1.

Põllumajandusloomade aretustoetuse taotluse õigsust

kontrolliti 43 loomapidaja juures. Lisaks kontrolliti kõigi

2010. aastal tõuraamatutes registreeritud varssade andmeid

kolmes aretusühingus algdokumentatsiooni alusel.

Kontrolliti veel Äksis Eha Treieri ja Matjamal Ülo Pullissaare

vutifarmi.

Hobuste tõuraamatuid pidavates aretusühingutes kontrolliti

246 eesti sporthobuse tõugu, 8 eesti soojaverelise

traavihobuse, 199 eesti tõugu, 20 tori tõu universaalsuuna

ja 29 tori tõu aretussuuna, 40 eesti raskeveo tõugu, 14

trakeeni tõugu ning 3 araabia täisverelist tõugu varsa

elektroonilise kande vastavust tõuraamatu pidamise kordadele.


1-12 Tõuloomakasvatus

Tabel 1. Järelevalvetegevus valdkondade viisi loomapidaja

juures 2011. a

Kuu

Esmane

kontroll

Järelkontroll

Aretustoetus

tõud

Ohustatud

Loomade

karjatamine

Nõuetele

vastavus

Kokku

Jaanuar 12 14 1 27

Veebruar 23 8 1 32

Märts 26 4 43 43

Aprill 48 5 3 56

Mai 46 9 6 61

Juuni 47 4 4 55

Juuli 3 2 5 4 14

August 27 7 32 33 12 111

September 30 6 32 7 75

Oktoober 55 9 4 3 71

November 27 2 29

Detsember 23 3 26

Kokku 367 73 43 73 37 37 600

Tabel 2. Järelevalvetegevus loomapidaja juures

2011. a maakonniti ja loomaliigiti

Maakond

Piimaveised

vaatlus

Kontroll-lüpsi

Lihaveised

Sead

Lambad

Hobused

Vutid

Harju 4 1 0 0 0 64 0

Hiiu 0 1 1 0 0 6 0

I-Viru 0 1 0 0 0 5 0

Jõgeva 2 1 0 0 0 6 1

Järva 6 2 1 1 0 19 0

Lääne 0 1 2 0 0 8 0

L-Viru 8 1 1 1 1 11 0

Põlva 5 1 2 1 1 10 0

Pärnu 10 2 3 0 0 30 0

Rapla 4 0 4 0 0 9 0

Saare 3 1 1 0 0 4 0

Tartu 2 1 0 0 1 39 1

Valga 1 1 1 0 0 13 0

Viljandi 3 0 2 0 1 26 0

Võru 2 1 2 0 0 23 0

Kokku 50 15 20 3 4 273 2

2011. aastal maksti aretustoetust ka hobuste jõudluskontrolli

eest. Toetuse taotlemisel arvestati 2–6-aastaste

hobuste Eestis toimunud jõudluskatsetega, mille andmed

on VTA kandnud tunnustatud aretusühingu poolt peetavasse

elektroonilisse tõuraamatusse. Kontrollitud hobuseid:

259 eesti sporthobust, 73 eesti soojaverelist traavihobust,

165 eesti tõugu hobust, 12 eesti raskeveo tõugu

hobust, 170 tori tõugu hobust, 42 trakeeni tõugu hobust.

Toetust ei küsitud araabia tõugu hobuste jõudluskontrolli

eest.

Tabel 3. Järelevalvetegevuse käigus avastatud loomapidajate

rikkumised neljal aastal

Tegevuse lühikirjeldus,

loomaliik või -tõug

Rikkumiste arv

2008 2009 2010 2011

Piimaveised

Identifitseerimine 3 0 0 0

Märgistamine ja kõrvamärk 23 19 4 0

Jõudluskontrolli tegemine 25 34 5 5

Seemendamine 4 1 1 1

Arvestuse pidamine 7 11 21 2

Põllumajandusministri määrus nr

128 (21.12.2009) §12 - - 0 3

Lihaveised

Märgistamine ja kõrvamärk 13 13 0 0

Jõudluskontrolli tegemine 9 0 3 1

Arvestuse pidamine 5 7 0 1

Lambad

Märgistamine ja kõrvamärk 0 1 0 0

Seemendamine 1 0 0 0

Arvestuse pidamine 0 1 0 0

Jäära PrP genotüübi määramine 0 0 0 0

Sead

2011. aastal kontrollide käigus rikkumisi ei tuvastatud

Eesti tõugu hobune, tori tõu aretus- ja universaalsuund,

eesti raskeveohobune ja trakeeni tõug

Hobuste sündmuste (omanikuvahetus,

kastreerimine, hukkumine

jms) teatamine 2 17 20 22

Paaritustunnistused EHSle

saatmata 1 0 0 0

Eesti sporthobune

Hobuse omandiõiguse

muutumisest teatamine 8 7 17 47

Peatõuraamatu märade kaardi

pidamine omaniku juures 1 0 0 0

Hobuste sündmuste (identifitseerimine,

kastreerimine) teatamine 0 0 0 7

Eesti soojavereline traavihobune

Omanikuvahetus teatamata 0 0 10 0

Muud hobuslastega seotud ettekirjutused

Hobune on identifitseerimata 0 0 14 10

Ehitis on PRIAs registreerimata 0 0 2 2

Täkkude põlvnemine geneetilise

ekspertiisiga tõendamata 1 1 0 1

Arvestuse pidamine - - - 6

Ohustatud tõugu looma pidamise toetuse taotluste

õigsuse kontroll

2011. aastal jätkus ohustatud tõugu looma pidamise

kontrolli tulemuste edastamine e-PRIA rakenduse kaudu.

Ohustatud tõugu looma pidamise toetuse kontrolli raames

kontrolliti 835 loomapidaja 3103 looma põlvnemisandmete

vastavust põllumajandusministri 20. aprilli 2007. a

määruse nr 61 “Ohustatud tõugu looma pidamise toetuse

saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise

täpsem kord” nõuetele.

Taotlusalused ja toetuse saanud loomad jagunesid tõuti

järgmiselt:

19


Tõuloomakasvatus 1-12

Tabel 4. Järelevalvetegevus aretusühingutes

Aretusühing Kontrollakte Ettekirjutusi Järelkontrollimisi

2009 2010 2011 2009 2010 2011 2009 2010 2011

ETKÜ 5 4 7 0 1 0 1 1 0

EK Selts 1 8 1 1 8 0 1 8 0

ELaS 4 6 7 1 0 2 1 0 2

EHS 2 12 16 2 12 25 2 15 16

ETSAÜ 11 11 13 1 2 1 1 2 2

JKK 2 6 5 0 3 2 0 3 1

ESHKS 5 9 6 9 8 3 8 8 6

Eesti Traaviliit 4 6 5 0 3 2 0 2 4

Eesti Ahhal-Tekiini Assotsiatsioon - 2 3 - 0 2 - 0 2

Seemendajate kontroll - - 3 - - 0 - - 0

1) eesti tõugu hobused – 357 taotlejat, 1601 hobust

(positiivse vastusega 1534),

2) tori tõugu hobused – 242 taotlejat, 535 hobust

(498),

3) eesti raskeveo tõugu hobused – 60 taotlejat, 223

hobust (212),

4) eesti maatõugu veised – 176 taotlejat ja 744 veist

(723).

Toetuse taotlejaid oli 835, neist küsis toetust kahe erineva

tõu loomade pidamiseks 89, kolmele tõule oli 13 taotlejat

ja ühe taotleja karjas on esindatud kõik neli toetusalust

ohustatud põllumajanduslooma tõugu. Toetuse

maksmise tingimustele vastas kokku 2967 looma. Toetuse

maksmise nõuetele mittevastavuse puhul oli peamiseks

põhjuseks kas looma põlvnemisandmete mittevastavus

määruse nõuetele, tema vanus (taotlemise ajal alla kuue

kuu vana) või segadused omandisuhtega.

Kõige suuremaks probleemiks

osutus lohakus dokumentide

täitmisel. Mitmel juhul oli toetuse

taotlusele märgitud hobustel vale

sünniaeg (sagedasim kuupäev selles

lahtris – ema viimane paaritusaeg).

Eksitud oli hobuse nime või veise

registreerimisnumbri kirjutamisega.

Ohustatud tõugu looma pidamise

toetuse taotlejate andmete õigsuse

kohapealse kontrolli tulemusena selgitati

välja, kas taotluses nimetatud

loom on füüsiliselt olemas, nõuetekohaselt

identifitseeritud, vajadusel

asendatud 20 päeva jooksul ja kas

asendamisest on teavitatud Veterinaar-

ja Toiduametit seitsme päeva

jooksul arvates looma asendamisest

nõutud vormikohase teatisega. Kontrolliti

73 ohustatud tõugu looma pidamise

toetuse taotlejat, puudusi

avastati kahe looma puhul – toetusaluste

loomade nimekirjas oli üks

surnud hobune, kelle kohta ei olnud

asendusakti VTAsse saadetud, ja üks

maatõugu veis oli uuele omanikule

üle antud.

20

Foto 1. Hülla Liiv, kes sai ministrilt hõbedase

teenetemärgi, koos Katrin Reiliga

(T. Bulitko)

Aretusühingute kontroll. Aretusühingutes teostasid

järelevalvet põllumajandusloomade aretuse seaduse ja

selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle

põllumajandusloomade aretuse büroo kaks peaspetsialisti

ja geneetiliste ressursside büroo üks peaspetsialist. Andmed

kontrollimiste kohta on toodud tabelis 3.

Juulikuus edastas põllumajandusministeerium järelpärimise

seoses ühe ohustatud tõu toetusealuse täkuga. Kuna

täku põlvnemine ei vasta tõuraamatu põhiosa tingimustele,

tuli täkk ise ja tema järglased kanda välja tõuraamatu

põhiosast. Et tõuraamatut pidaval organisatsioonil

olid juba 2008. aastast teada probleemid hobuse põlvnemisandmetega,

kuid täku tõuraamatuosa ei muudetud,

sellekohast infot ei olnud tehtud avalikult teatavaks ning

aretajad olid puuduliku info alusel vastu võtnud

aretusotsuseid, siis klassifitseerus rikkumine raskeks rikkumiseks

ning aretusühingu vastu

algatati väärteomenetlus nii tõuraamatupidamise

nõuete rikkumise kui

ka vale aretusalase info edastamise

osas. Aretusühing tunnistas omapoolseid

rikkumisi. Mõlema rikkumise

eest määrati rahatrahv.

Järgmised aretusühingud muutsid

seni kehtinud programme:

Eesti Sporthobusekasvatajate Selts

Eesti sporthobuste aretuse komponenttõugudena

lubatud hobusetõud

ja tõuraamatud ja ratsaponide aretusprogrammid

ja jõudluskontrolli läbiviimise

korrad;

Eesti Hobusekasvatajate Selts –

araabia täisverelist tõugu hobuste ja

trakeeni tõugu hobuste aretusprogrammid;

Eesti Lambakasvatajate Selts –

Eesti lambatõugude aretusprogramm

koos lammaste hindamise juhendi ja

lammaste geneetilise väärtuse hindamise

metoodikaga;

Eesti Tõusigade Aretusühistu – sigade

aretusprogramm Marmorliha.


1-12 Tõuloomakasvatus

JÕUDLUSKONTROLL

Piimaveiste jõudluskontrolli tulemused 2011.

aastal

Aire Pentjärv

Jõudluskontrolli Keskus

1. jaanuaril 2012 oli jõudluskontrollis 89 338 lehma,

mis moodustab 93,5% Eesti lehmadest. Viimase kahe

aasta jooksul on lehmade arv suurenenud, 2010. aastal

570 ja 2011. aastal 354 lehma võrra. Eesti holsteini tõugu

lehmi oli 69 817 (78,1%), eesti punast tõugu lehmi 18 683

(20,9%), eesti maatõugu lehmi 501 (0,6%) ja muud tõugu

lehmi 337 (0,4%).

Kõige enam oli lehmi Järvamaal (13 296), Lääne-Virumaal

(11 075) ja Pärnumaal (9828). Kõige väiksem oli

lehmade arv Hiiumaal, 494, ja Ida-Virumaal, 1733. 1. jaanuaril

2012 oli jõudluskontrollis 879 piimakarja, nende

arv vähenes aastaga 52 võrra, 9 Lääne-Virumaalt ja 8 karja

nii Pärnu- kui Saaremaalt. Kuni 10 lehmaga karjade arv

vähenes 15 karja võrra, 11–50 lehmaga 36 ja rohkem kui

100 lehmaga karjade arv 4 karja võrra. 51–100-pealiste

karjade arv seevastu suurenes kolme võrra.

Karja keskmine suurus on juba 101,6 lehma, võrreldes

eelmise aastaga on karjades keskmiselt kuus lehma rohkem.

Suurimad karjad on endiselt Järvamaal 182 ja Jõgevamaal

171 lehmaga, väikseimad karjad on Hiiumaal 29

lehmaga ja Võrumaal 57 lehmaga.

Piimatoodang on aasta-aastalt suurenenud. 2011. aastal

saadi aastalehma kohta 7756 kg piima, mis on 143 kg rohkem

kui 2010. aastal. Eesti holsteini tõugu lehmad andsid

7926 kg piima (+148 kg) ja eesti punast tõugu lehmad

7268 kg (+116 kg). Eesti maatõugu lehmade piimatoodang

aga vähenes 389 kg võrra, lehma kohta saadi vaid

4461 kg piima.

Tabel 1. Lehmade piimajõudlus tõuti

Tõug

Aastalehmi

Piima

kg

Rasva Valku R+V

kg

% kg % kg

Eesti punane 18 917 7268 4,22 306 3,44 250 557

Eesti holstein 69 216 7926 4,06 322 3,38 268 590

Eesti maatõug 493 4461 4,56 203 3,42 153 356

Muud tõud 341 4926 4,42 218 3,48 171 389

Kokku 88 967 7756 4,10 318 3,39 263 581

Lisaks Tartu- ja Põlvamaale ületasid 8000 kg piiri Lääne-Virumaa

ja Jõgevamaa. Tartumaa lehmade toodang oli

8753 kg, Põlvamaal 8296 kg, Lääne-Virumaal 8157 kg ja

Jõgevamaal 8043 kg. Üle Eesti keskmise saadi lehmadelt

piima veel Järvamaal (7890 kg) ja Raplamaal (7848 kg).

Kõige madalam oli taas Hiiumaa lehmade piimatoodang,

4348 kg ehk 341 kg vähem kui 2010. aastal.

Mitmed eelmiste aastate tippkarjad olid parimad ka

2011. aastal. 3–7 lehmaga karjadest oli teist aastat parim

Mare Kahari kari, 8–20 lehmaga karjade tipus on kolmandat

aastat järjest Allingu pere piimakari, Lea Puuri lehmad

olid jätkuvalt parimad 21–50 lehmaga karjade hulgas. 51–

100 lehmaga karjade etteotsa tõusis Allar Arusalu piimakari,

üle 100-pealiste karjade hulgas sai suurima toodangu

OÜ Soone Farm.

10 000 kg või enam piima saadi 13 karjas, neist üheksas

on rohkem kui 100 lehma. 9001–10 000 kg saadi 39 karjas

ning 8001–9000 kg piima saadi 80 karjas. 24 karja piimatoodang

oli väiksem kui 3000 kg.

Suurim piimatoodang saadi 901–1200 lehmaga karjades.

Nende kolme karja keskmine piimatoodang oli

9198 kg (–256 kg võrreldes 2010. aastaga). Järgnesid

kuus karja, kus on rohkem kui 1200 lehma, keskmiselt

8535 kg piima lehma kohta (+399 kg). Madalaima toodanguga

olid kuni 10 lehmaga karjad (273 karja, 5572 kg)

ja toodang vähenes eelmise aastaga võrreldes veelgi 40 kg

võrra. 51–100 lehmaga 93 karjas vähenes piimatoodang

80 kg.

2011. aastal jõudsid läbi aegade laktatsioonitoodangute

paremusjärjestuses 3. ja 4. kohale AS Võhmuta PM lehm

7808982 ja AS Tartu Agro lehm 8220790, kelle piimatoodangud

olid 17 851 kg (2. laktatsioon) ja 17 757 kg (3.

laktatsioon). Laktatsioonis vähemalt 10 000 kg piima

lüpsnud lehmade arv suurenes eelmise aastaga võrreldes

904 võrra (9632 lehma), kuid 1216 lehma laktatsioonitoodang

oli alla 4000 kg.

Eluea jooksul rohkem kui 100 tonni piima tootnud eesti

holsteini tõugu lehmade nimekirjas oli 2011. aastal muudatusi.

100-tonniste klubisse jõudsid AS Tartu Agro Jacqueline,

107 281 kg, Raimo Beilmanni (Lääne-Virumaa)

Doona, 102 514 kg, OÜ Rebruk Farmi (Järvamaa) Malve

(101 293 kg) ja Võhandu POÜ (Võrumaa) Loodi

(100 524 kg). Kahjuks läksid Malve ja Loodi 2011. aastal

karjast välja. Välja läksid ka Selja OÜ (Pärnumaa) lehm

Lali ja Kehtna Mõisa OÜ (Raplamaa) lehm Ruti, kes

jõudsid 100 tonnini juba 2010. aastal. Nende elueatoodanguks

jäi 104 460 kg ja 100 705 kg.

Jacqueline on lisaks elueatoodangule liidrikohal ka läbi

aegade parima laktatsioonitoodanguga: 4. laktatsioonil

18 935 kg. Tähelepanuväärne on ka 2012. aasta alguses

lõppenud 6. laktatsiooni toodang – 17 959 kg piima. Oma

elueatulemusega tõusis Jacqueline läbi aegade edetabelis

väärikale 4. kohale, kusjuures 3. kohal olevast Nääpsust

lahutab teda vaid 427 kg. Jacquelinel on tugev tervis ja ta

suudab konkureerida aastaid edetabelit juhtinud Eta ja

Emi tulemustega. Doona paistab silma pikaealisusega –

2011. aastal alustas ta juba 15. laktatsiooni.

21


Tõuloomakasvatus 1-12

Tabel 2. Parimad karjad piima rasva- ja valgutoodangu järgi 2011. aastal

Aastalehmi

Eesti punast tõugu lehmadest oli parim ASi Laatre Piim

(Valgamaa) lehm Piimaauto (97 488 kg), kes tõusis läbi

aegade edetabelis teisele kohale (1. kohal Õienupp). Piimaauto

läks kahjuks 2012. aasta veebruaris karjast välja.

Eesti maatõu elueatoodangute tippu tõusis Leili Lüüsi

(Valgamaa) Nanna 67 012 kg-ga. Nanna edestas senist

parimat Melissat 68 kiloga.

Esimese poegimise vanus oli sarnaselt 2010. aastaga

27,7 kuud. Kõige nooremad esmapoegijad olid Põlvamaal

(26,5 kuud), kõige vanemad Hiiumaal (29,6 kuud). Kinnisperiood

lühenes eelmise aastaga võrreldes ühe päeva

võrra (71 päevani). Tunduvalt suuremat tähelepanu vajab

lehmade õigeaegne tiinestamine. Süvenevast probleemist

annavad märku uuslüpsiperioodi pikenemine nelja päeva

võrra (145 päevani) ja poegimisvahemiku suurenemine

kolme päeva võrra (425 päeva). Kõige

pikem oli poegimisvahemik eesti

holsteini tõugu lehmadel – 430 päeva

(+ 3 päeva võrreldes 2010. aastaga).

Eesti punast tõugu lehmade poegimisvahemik

oli 412 päeva (+ 6) ning

eesti maatõugu lehmadel 409 päeva

(+8).

2011. aastal sündis jõudluskontrollialustes

karjades 85 184 vasikat, mis

on 172 võrra rohkem kui 2010. aastal.

51,3% sündinud vasikatest olid

pullikud ja 48,7% lehmikud. Surnult

sünniga lõppes keskmiselt 7,5% poegimistest,

seejuures 11,8% esmapoegimistest

(+0,6 võrreldes 2010.

aastaga) ja 5,6% korduvalt poegimistest

(–0,5). Kaksikud pullvasikad

sündisid 680 korral, kaksikud lehmvasikad

737 korral ja erisoolised

kaksikud 1199 korral. Mitmikuid registreeriti

kuuel korral.

22

Omanik Maakond Aastalehmi

Piima kg Rasva Valku R+V

kg

% kg % kg

3–7 Mare Kahar Järva 6 9100 4,27 388 3,49 318 706

8–20 Vallo Allingu Jõgeva 20 10 211 3,90 399 3,27 333 732

21–50 Lea Puur Viljandi 35 11 174 3,82 427 3,47 388 815

51–100 Allar Arusalu Järva 53 9025 4,14 374 3,46 312 686

Üle 100 OÜ Soone Farm Tartu 202 11 200 4,06 455 3,38 378 833

Tabel 3. Parimad lehmad 305 päeva laktatsiooni piimajõudluse järgi

Tõug Nimi, nr Omanik Maakond Lakt nr Piima

kg

Foto 1. Parim piimaveisekasvataja Maie

Mölder koos Eesti rekordlehm Jacquelinega

(T. Bulitko)

Rasva Valku R+V*

kg

% kg % kg

EPK 9095847 AS Tartu Agro Tartu 1. 13 234 3,34 442 3,26 431 873

8092762 AS Tartu Agro Tartu 2. 15 805 3,86 610 3,18 502 1112

EHF 9936560 OÜ Kaiu LT Rapla 1. 14 256 3,52 501 3,34 476 978

7808982 AS Võhmuta PM Lääne-Viru 2. 17 851 3,36 600 2,89 516 1116

EK Ankur 8239884 Ekso Farm OÜ Põlva 1. 8595 4,09 352 3,22 276 628

Lillik 4778646 Massiaru POÜ Pärnu 5. 10 393 4,28 445 3,48 362 806

Karjast praagiti 26 916 lehma. Kui 2010. aastal olid

praakimise põhjustest esimesel kohal udarahaigused

(20,8%), siis 2011. aastal praagiti kõige enam sigimisprobleemide

tõttu (20,5%), järgnesid udarahaigused ja

-vead (19,9%) ning jäsemete haigused ja vead (16,0%).

Keskmine vanus väljaminekul oli 5 aastat ja 6 kuud. Kõige

nooremad olid madala toodangu tõttu praagitud lehmad

(4 aastat ja 11 kuud). Erinevate haiguste (v.a ainevahetus-

ja udarahaigused) tõttu praagiti lehmad viie aasta

vanuselt ja traumade tõttu läksid lehmad karjast välja 5

aasta ja 1 kuu vanuselt. Vanuse tõttu praagitud olid keskmiselt

10 aasta ja 3 kuu vanused. Karjasolevate lehmade

keskmine vanus oli aastavahetusel 4 aastat ja 7 kuud (2,5

laktatsiooni).

Somaatiliste rakkude arv piimas (SRA) on üks karja

tervise ja piima kvaliteedi näitajatest.

Kui varasematel aastatel püsis keskmine

SRA peaaegu muutumatuna,

siis kahe viimase aasta jooksul on

märgata mõningat positiivset arengut.

Kui 2009. aastal oli keskmine

SRA 390 000/ml, siis 2010. aastal oli

383 000/ml ja 2011. aastal

371 000/ml. Parimad olid eesti punast

tõugu lehmad, kelle keskmine

SRA oli 365 000/ml, eesti holsteini

tõugu lehmadel oli 372 000/ml ja eesti

maatõugu lehmadel 597 000/ml.

Loodame, et SRA vähenemisele on

kaasa aidanud ka JKK teenus Mastiit

12. Paljud piimakarjakasvatajad jälgivad

pidevalt tankipiima olukorda ja

teevad JKK laboris regulaarselt Mastiit

12 proove, et määrata mastiiditekitajad.

Mastiiditõrje on tõhus vaid

siis, kui seda tehakse järjepidevalt ja

teadlikult. JKK on laiendanud udara


1-12 Tõuloomakasvatus

tervist puudutavaid teenuseid ka Vissukeses – VET-mooduli

kasutajad näevad nüüd ravitud kliiniliste udarapõletike

aruannet.

Vissuke sai 2011. aastal veel mitmeid täiendusi: veiste

käive, sünniregister ja lehmade raamat on paljudele tuttavad

dokumendid, mille täitmine nõudis omajagu oskusi ja

palju aega. Nüüd on need kõik kättesaadavad Vissukese

programmist.

Nagu 2011. aasta tulemustest näha, on suuremat tähelepanu

vaja pöörata sigimisnäitajatele. Sigimistulemusi

mõjutavad paljud tegurid, ja kindlasti on oluline, et karja

teenindaks hea seemendaja. Selleks on Vissukeses aruanne,

kus on võimalik näha seemendajate töötulemusi.

Vaates Täiendavad – Seemenduste analüüs – Seemendustulemused

on välja toodud seemenduste arv perioodil,

tiinestunud loomade arv ja tiinestumisindeks kogu karja

kohta. Samuti on kirjas esmaseemenduste arv ja tiinestumine

esimesest seemendusest. Kui karja teenindab mitu

seemendajat, saab nende töötulemusi võrrelda.

Aasta lõpus lisandus nii Vissukesse kui seemenduste

registreerimise vahendisse võimalus registreerida innaaega.

Registreeritud inna või seemenduse järgi antakse loomapidajale/seemendajale

teada uuest võimalikust innaajast.

See aitab võimalikke indlevaid lehmi tähelepanelikumalt

jälgida ning seeläbi leida ka nõrgemate innatunnustega

lehmi. Sigimisalased analüüsid lisandusid ka

VET-moodulisse. Seal jälgitakse poegimisraskuste ning

günekoloogiliste haiguste ja probleemide esinemist karjas.

Sigade jõudluskontroll 2011. aastal

Külli Kersten

Jõudluskontrolli Keskus

Sigade jõudluskontrollis oli 31.12.11 seisuga 34 seafarmi

ja 15 311 siga, kelle arv suurenes 2010. aastaga võrreldes

1259 võrra. Nooremiseid ja emikuid oli 21,7%.

Kokkuvõtetes kasutati nende farmide andmeid, kus jõudluskontrolli

tehti kogu aasta vältel. Jõudluskontrolli ja

aretussüsteemiga liitus 2011. aastal neli seafarmi, kusjuures

üks neist on ka varem jõudluskontrollis olnud. Esmakordselt

suutis üks farmer aasta jooksul alustada seakasvatuse

ja jõudluskontrolliga ning ka kogu tegevuse lõpetada.

Jõudluskontroll lõpetati kolmes seafarmis, kusjuures

ühes neist oli vaid alla kümne emise. Kõige rohkem oli

jõudluskontrollis sigu Lääne-Virumaal (4299 e 28%),

järgnesid Saare ja Jõgeva maakond. Ühtegi seakarja ei ole

jõudluskontrollis Hiiu ja Valga maakonnast.

Aretustööd ja jõudluskontrolli tehakse Eesti Tõusigade

Aretusühistu (ETSAÜ) ristandaretusprogrammi Marmorliha

alusel. Jõudluskontrollis olevatest sigadest on 40,7%

puhtatõulised – eesti maatõug (L), eesti suur valge (Y),

pjeträän (P) ja djurok (D). Aretusprogrammis kasutatav

djuroki tõug osteti ETSAÜ eestvõtmisel 2009. aastal

Kanadast ja praeguseks on see peaaegu välja tõrjunud

1995. aastal imporditud ja kolme tõu ristandnuumsigade

tootmiseks mõeldud hämpširi tõu. Sigadest on 51,8%

Loomapidajad, kelle karjas tehti 2011. aastal järelkontroll-lüpsi,

märkasid, et zootehnikud kasutasid järelkontrollil

pihuarvutit ja proovipudelid erinesid tavapärastest –

proovipudeli kaas on pudeli küljes ja kaanele on kleebitud

ribakood. Uus tehnoloogia võimaldab järelkontrolli teha

pabervorme kasutamata ja väiksema töökuluga. Järelkontrolli

tegemisel salvestatakse iga lehma andmete juurde

kohe ka proovipudeli number ja seetõttu ei ole enam

oluline, millisel positsioonil kastis piimaproov asub. Nii

võib pudelid kasti paigutada suvalises järjekorras. Piimaproovi

analüüsimisel loeb analüsaatori küljes olev ribakoodilugeja

proovipudeli numbri ja andmetöötlusel ühendatakse

piimaproovi tulemused lehma andmetega. Sarnast

tehnoloogiat loodame tulevikus ühe võimalusena

kasutada ka kontroll-lüpsil. Puuduseks on vaid kasutatavate

töövahendite küllalt kõrge hind.

Alates 2011. aasta maikuust on kõik jõudluskontrolli

trükised loomapidajale nähtavad ka Vissukeses. See annab

võimaluse loobuda pabertrükistest ja suhelda JKKga

paberivabalt ehk ainult elektrooniliselt. Nii saab loomapidaja

lisaks sündmuste Interneti kaudu edastamisele ka

jõudluskontrolli aruandeid vaadata arvutiekraanilt ja välja

printida vaid need, mida ta vajab kindlasti paberil. Muudatus

tehti eelkõige klientide soove arvestades.

Tänu loomapidajate ettepanekutele on Vissuke muutunud

aina informatiivsemaks ja see võimaldab karja olukorda

analüüsida erinevaid näitajaid arvestades. Täname

kõiki koostööpartnereid!

kahe tõu esimese põlvkonna ristandid (LY, YL, DL, DY,

DP, HP, PL, PY), 7,5% põhikarja sigadest on tagasiristatud

sead YxLY, LxYL või muud ristandid ja selliste loomade

osatähtsus on aastatega järjest vähenenud.

Jõudluskontrollis olevad seakarjad on väga erineva suurusega,

jäädes emiste arvuga vahemikku 80–1336, kusjuures

üle tuhande emise on ainult ühes farmis (tabel 1).

Kõige rohkem on 201–300 emisega farme ja neis asub

16,1% emistest. 41,3% emistest on suurtes, üle 500 emisega

farmides. Kui 2010. a oli selliseid farme neli, siis

2011. a on neid juba seitse.

Tabel 1. Seakarjade suurus ja emiste jaotus karja suuruse

järgi

Karja

Karjade

Emiseid

suurus arv % kokku %

1–100 3 8,8 250 2,2

101–200 6 17,7 942 8,0

201–300 8 23,5 1896 16,1

301–400 5 14,7 1656 14,1

401–500 5 14,7 2155 18,3

Üle 501 7 20,6 4858 41,3

Kokku 34 100,0 11 757 100,0

23


Tõuloomakasvatus 1-12

Seafarmi põhikarjas oli keskmiselt 336 emist, mis on 26

emise võrra enam kui 2010. aastal. Kultide osakaal sigade

arvust on aastatega järjest vähenenud ja moodustab vaid

1,5% (2004. a 4%).

Tabel 2. Emiste jõudlusnäitajate võrdlus 2010. ja

2011. aastal

Näitaja 2010 2011

Esmaseemendusvanus (päeva) 244 247

Esmapoegimisvanus (päeva) 370 369

Pesakonnas sündinud põrsaid 12,1 12,5

neist elusalt 11,3 11,7

nooremiselt 10,5 10,7

vanaemiselt 11,6 11,9

Võõrutatud põrsaid pesakonnas 9,7 10,0

Imikpõrsa kadu (%) 13,4 13,2

Imetamisperiood (päeva) 29,1 28,9

Vabaperiood (päeva) 6,4 6,3

Ümberindlemisi (%) 18,7 16,8

Võõrutatud pesakondi emiste praakimisel 3,6 3,8

Emise kasutamisaeg esmaseemendusest

praakimiseni (aasta) 1,9 2,0

Aastaemiselt saadud pesakondi 2,1 2,2

sündinud põrsaid 25,9 26,8

neist elusalt 24,2 25,1

võõrutati 20,6 21,8

Emiste jõudlusnäitajad on jätkuvalt positiivse trendiga.

Mitmed viljakusega seotud tulemused on võrreldes 2010.

Tabel 3. Emiste reproduktsioonijõudluse keskmised näitajad tõugude viisi

* - usaldusväärsus väike

24

aastaga paranenud (tabel 2). Pesakonnas sündis 12,5

(+0,4) põrsast, neist elusalt 11,7 (+0,4) põrsast. Seitsmeaastase

töö tulemusel on täpselt üks elusalt sündinud põrsas

pesakonda lisandud. Farmides on viljakus muutunud

ühtlikumaks. 70% farmidest saadi keskmiselt üle 11 elusalt

sündinud põrsa pesakonnas, 20% farmidest saadi üle

12 ja ühes farmis isegi üle 13 põrsa, alla kümne saadi vaid

ühes farmis. Nooremise pesakonnas sündis elusalt 10,7

(+0,2) ja korduvalt poeginud emise pesakonnas 11,9

(+0,3) põrsast. Pesakonnas võõrutati 10 põrsast, mis on

0,3 rohkem kui aasta tagasi. Aastaemise kohta sündis kokku

ja elusalt 0,9 põrsast ning võõrutati 1,2 põrsast rohkem

kui 2010. a. Vähenenud on ka emiste ümberindlus, stabiilsus

on saavutatud esmaseemendus- ja esmapoegimisvanuse,

imikpõrsaste hukkumise ja vabaperioodi osas. Häid

tulemusi on saavutatud söötmise, pidamise ja aretusalase

töö koostoimimisel.

Tabel 4. ETSAÜ seemendusjaama kultide tõulisus

Tõug Noorkult Vanakult Kokku

Djurok 1 7 8

Jorkšir 5 13 18

Landrass 4 13 17

Pjeträän 4 9 13

Ristand DxL 0 7 7

Ristand DxP 0 2 2

Ristand HxP 0 1 1

Puhtatõulistest emistest olid suurima viljakusega eesti

maatõugu emised, ületades eesti suurt valget tõugu 0,3

põrsa võrra (tabel 3). Esimese põlvkonna ristandemiste

(YL, LY) pesakondades sündis põrsaid võrdselt, samas

Tõug* Aastaemiseid

Sündinud põrsaid pesakonnas Võõrutatud Imikpõrsakadu

kokku elusalt pesakonnaemiselt

%

aasta-

kokku nooremis vanaemis aastaemis

L 3359 12,2 11,4 10,8 11,6 24,7 9,9 21,7 13,2

Y 2285 12,0 11,1 10,4 11,4 22,8 9,7 20,0 14,2

P* 28 10,9 10,4 9,5 10,7 26,5 9,9 27,8 8,4

LxY 2367 12,8 11,9 10,5 12,2 26,5 10,0 22,5 13,2

YxL 4794 12,8 12,1 11,1 12,4 26,8 10,0 23,0 12,9

LxLY 45 11,9 11,2 10,6 11,4 23,8 10,0 22,8 9,7

LxYL 134 12,5 11,8 11 11,9 26,0 10,0 23,0 12,1

YxLY 274 11,9 11,0 9,8 11,3 24,3 9,5 21,0 12,4

YxYL 35 12,2 11,3 10,7 11,4 21,1 9,8 18,6 9,2

DxL * 4 10,8 10,2 9,4 11,0 23,8 9,7 20,3 16,7

DxLY* 2 10,3 9,8 9 12,0 16,7 9,7 12,4 6,5

PxL* 30 12,3 11,6 10,5 12,0 24,9 11,0 23,5 10,3

PxY * 18 11,2 10,4 9,3 11,0 17,7 9,5 15,7 6,8

PxLY * 10 11,5 10,4 10,8 10,1 15,8 9,6 12,7 6,0

PxYL * 4 12,1 11,7 - 11,7 27,2 8,8 22,8 18,6

Teadmata 654 11,8 10,5 10,2 10,6 18,4 9,0 16,3 13,5


1-12 Tõuloomakasvatus

elusalt sündis YL pesakonnas 0,2 põrsast rohkem. Kõige

viljakamad emised asuvad Saimre Seakasvatuse Osaühingus

Viljandi maakonnas.

ETSAÜ seemendusjaamas oli aastavahetusel 66 kulti,

kellest 85% olid puhtatõulised, ülejäänud lihasigade tootmiseks

kasutatavad ristandkuldid (tabel 5).

ETSAÜ seemendusjaama kultide spermaga seemendati

2011. aastal 53% emistest, kusjuures neljas farmis üle

90%, kolm farmi ei kasutanud seemendusjaama teenust.

Aasta kokkuvõtted näitavad, et seemendusjaama kultide

spermaga tiinestatud emiste pesakondades sündis keskmiselt

11,7 elusat põrsast, mis on sama paarituse tulemusega.

Positiivset trendi näitab ka emikute tiinestuvus ja

nende viljakus kunstliku seemendusega. ETSAÜ seemendusjaam

on ainuke tunnustatud seemendusjaam Eestis,

kellel on ametlik spermamüügi luba.

Aastaemise kohta võõrutati enim põrsaid Saimre Seakasvatuse

OÜs, järgnesid OÜ Pihlaka farm Harjumaal ja

OÜ Markilo Vajangu farm.

ETSAÜ konsulendid testisid ultraheliaparaadiga Piglog-105

farmides 7877 noorsiga. Testitud sigade keskmine

ööpäevane massi-iive sünnist 100 kg elusmassini oli

562,4 g, keskmine seljapeki paksus 10,3 mm ja seljalihase

läbimõõt 62,6 mm. Eelmise aastaga võrreldes on lihajõudluse

näitajad stabiilsed.

R E F E R A A D I D

Eri seatõugude selja pikima lihase omadused

T. Paulke, R. Pfuhl ja S. Maak

Züchtungskunde, 83, 6, lk 415–425, 2011

Saksamaal on viimastel aastatel saavutatud aretuslikku

edu tähtsamate seatõugude mitmetel tunnustel. Nii on

paranenud pjeträäni tõul stressitaluvuse suurenemisega

tapajõudlus, mistõttu pole djurok ja hämpšir selles alternatiivid.

Ematõugudel on märgata viljakuse ja lihaomaduste

paranemist. Kahjuks pole viimasel ajal andmeid

lihase toitainete koostise kohta, mistõttu võrreldi erineva

tõulise päritoluga sigu sarnastes tingimustes.

Sead pärinesid Mecklenburg-Vorpommerni ja Brandenburgi

liidumaalt aastatel 2004–2009, neil määrati selja

pikimast lihasest vee-, valgu- ja rasvasisaldus. Liha sensoorsed

uuringud pärinesid aastatest 2008–2009. Täpne

analüüside ja statistilise töötluse metoodika on artiklis.

Tabel 1. Selja pikima lihase toitainetesisaldus (%) eri

tõugu sigadel*

Tõug Rühm Arv Vesi Valk Rasv Tuhk

Maasiga a 1227 74,43 23,59 0,99 1,17

c,d,e, c,d,e,f d,e d,f

Väärissiga b 473 74,10

c

Sadulsiga c 38 73,23

d,e,f

Leicoma d 47 73,71

f

23,58

c,d,e,f

23,31

d,f

23,87

e

Djurok e 37 74,06 23,10

f

1,29

e,f

1,94

d,f

1,31

e,f

1,16

d

1,17

d

1,05

e,f

1,82

f

1,16

Pjeträän f 107 74,11 24,04 0,93 1,12

* – tähed näitavad rühmi, mille keskväärtusest erineb

statistiliselt usutavalt

Kahes tabelis on kokkuvõtlikult andmed puhtatõuliste

ja ristandsigade selja pikima lihase toitainetesisalduse

kohta. Liha suurim valgu- ja väikseim rasvasisaldus oli

pjeträäni tõul, seejuures oli vastupidine tulemus djuroki

tõugu sigadel (tabel 1).

Ristandsigadel erinesid vee- ja valgusisaldus oluliselt

vähem, rasvavaesema lihasega olid kolme või enama tõu

ristandsead (tabel 2). Seejuures olid suurema lihasesisese

rasvasisaldusega djuroki tõu ristandid. Tagasivaates suurenes

1958. aastast 1989. aastani lihase veesisaldus

71,3%-lt 75,1%-ni, mille järel on stabiliseerunud 74%

lähedale.

Tabel 2. Selja pikima lihase toitainetesisaldus (%)

ristanditel

Kombinatsioon

Rühm Arv Vesi Valk Rasv Tuhk

A x B a 461 74,31 23,63 1,04 1,13

b,d,e,f b,de,f

c,d

E x B b 82 74,11

f

E x F c 72 74,17

f

23,42

d,e

23,50

d,e

HA* x E d 45 74,17 22,27

e,f

F x ristand e 969 74,22

f

23,81

f

1,31

c,e,f

0,97

d

1,26

e,f

1,14

c,d,e

1,20

e,f

1,22

e,f

0,90 1,10

f

E x erinevad f 65 74,44 23,43 0,87 1,14

* – hämpšir

On võimalik võrrelda lihasesisese rasvasisalduse ja

lihase marmorilisuse subjektiivset hinnangut (tabel 1

ja 3). Üldiselt langevad tulemused kokku. Lihase suurema

rasvasisalduse korral on ka kõrgem marmorilisuse hinnang.

Sama kehtib ka eri kombinatsioonidest saadud

ristandsigade kohta, kusjuures madalaim hinne oli pjet-

25


Tõuloomakasvatus 1-12

rääni ristanditel ja kõrgeim hämpširi ja djuroki ristanditel.

Samal ajal maasea ja pjeträäni selja pikima lihase rasvasisaldus

ei erinenud oluliselt, aga marmorilisuse hinnang

erines ligi 0,5 punkti.

Tabel 3. Selja pikima lihase marmorilisuse ja tilknõrgumise

(24 tunni jooksul) hinnang eri tõugudel

Tõug Rühm Arv Marmorilisus* Tilknõrgumine

Maasiga a 1227 3,12 d,e 3,09

Väärissiga b 473 3,66 d,f 4,49 c,e

Sadulsiga c 38 3,30 d,e,f 2,47 d,f

Leicoma d 47 2,46 e 4,45 e

Djurok e 37 3,82 f 1,92 f

Pjeträän f 107 2,65 4,18

* kuue palli süsteem: 1 – marmorilisus puudub, kuni 6 – väga

tugev marmorilisus

Märgatavalt suuremad erinevused olid tilknõrgumise

näitajal. Ootamatult suur oli tilknõrgumise näitaja väärisseal

(jorkšir), ka leicomal, ja tavapärane pjeträänil (tabel

3), oluliselt väiksem oli djuroki tõugu sigadel. Isatõu

mõju süvenes ristamisel, kus pjeträäni ristanditel oli see

Euroopas levib kariloomadel uus

Schmallenbergi-nimeline viirus

Eelmise aasta augustis-septembris avastati Euroopas

kariloomadel uus viirus. Esmalt avastati uus haigus Saksamaal

Schmallenbergi piirkonnas, mille järgi haigust ka

nimetama hakati. Nüüdseks on Schmallenbergi tõve juhtumeid

Euroopas registreeritud veel Hollandis, Prantsusmaal,

Belgias, Inglismaal, Itaalias ja Luksemburgis.

Veistel täheldati peamiste haigussümptomitena ägedat

kõhulahtisust, kehatemperatuuri tõusu ja piimatoodangu

langust. Kuna puudusid spetsiifilised haigustunnused, ei

osatud esialgu ka uut haigust diagnoosida. Varasemad

teadmised haiguse levikust Euroopas puudusid. Kliiniliselt

ja laboratoorselt on uut tõve raske testida, sest tekitaja

pole teada. Samuti ei ole olemas vajalikku ravi ega ennetavaid

vaktsiine. Avastatud viirus kuulub Bunyaviridae

5,57 (tabel 4). Ka valgete tõugude ristanditel (A x B) oli

see märgavalt suurem kui teistel kombinatsioonidel. Seejuures

ühelgi tõul ei ületanud PSE-liha osakaal 5%.

Tabel 4. Selja pikima lihase marmorilisuse ja tilknõrgumise

(24 tunni jooksul) hinnang eri tõugude

kombinatsioonil

Kombinatsioon Rühm Arv Marmorilisus Tilknõrgumine

A x B a 461 2,25 b,c,d,e,f 4,49 b,c,d,e,f

E x B b 82 3,18 c,d,e,f 2,89 e

E x F c 72 2,71 d,e 2,90 e

HA x E d 45 3,88 e,f 2,50 e

F x ristand e 969 2,08 f 5,57 f

E x erinevad f 65 2,78 3,38

Saadud andmete alusel võib märkida, et Saksamaa seatõugude

selja pikima lihase toitainetesisaldus on stabiliseerunud.

Märgatav on djuroki tõu mõju lihasesisese

rasva ladestumisele ja tilknõrgumise vähenemisele, mistõttu

võib djuroki tõu kasutamist laiendada.

Refereeris Olev Saveli

sugukonda, Orthobunya perekonda ja on seotud Simbu

veregrupiga. Simbu veregrupil on omakorda 25 erinevat

tüüpi.

Lisaks veistel esinevale üliägedale kõhulahtisusele on

lammastel avastatud ka lootelises arengus malformatsioone

ehk väärarenguid ja elujõuetust. Kliiniliste tunnustena

esineb kaasasündinud defektidena liigese jäikust, kõõrdvõi

kõverkaelsust, vildakselgsust ning selgroo ja lülisamba

väärarenguid, samuti aju alaarengut.

Viirus levib vektorputukate kaudu veistele, kitsedele ja

lammastele. Sarnaselt sinikeelehaigusele on peamisteks

edasikandjateks verdimevad sääsed, habesääsed ja kihulased.

Täheldatud on ka kariloomadel enneaegseid sünnitusi

ja aborte. Haiguse varajaseks diagnoosimiseks puudub

standardne süsteem. Ebatõenäoline on haiguse ülekanne

loomalt loomale. Kahjuks aga viirusega nakatunud

emasloomalt võib järglane suure tõenäosusega nakatatud

saada. Seni puudub teaduslik tõendusmaterjal haiguse

levikust loomadelt inimestele. Viiruse levik võib aktiveeruda

kevadsuvisel perioodil, kui putukate elutegevus taastub.

Simbu viirusegruppe on avastatud Aasia, Aafrika,

Austraalia ja Lähis-Ida riikides. Seni teadaolevalt viirust

varasemalt kunagi Euroopas ei ole esinenud.

Kindlasti tasub loomapidajatel, kel plaanis sel aastal välisriikidest

loomi osta, olla väga ettevaatlik ning kaaluda

tõsiselt kõikvõimalike riskidega. Vaja on ka eelnevalt

konsulteerida Eesti veterinaarjärelevalve asutusega. Samuti

pole välistatud, et Euroopa riikides kehtestatakse

loomade kaubavahetusele piiranguid kevadsuvisel perioodil.

Piirangutest on teatanud EL suhtes kolmandad

riigid ning võtnud kasutusele täiendavad meetmed, sulgedes

piirid täielikult või osaliselt aretusmaterjalile haigusega

tabandunud riikidest. Seni on piirangutest teatanud

näiteks Venemaa, Argentiina, Mehhiko, Hiina jt.

Informatsioon Schmallenbergi viiruse kohta on refereeritud

Euroopa Loomatervishoiu Organisatsiooni (OIE) ja

liikmesriikide materjalide põhjal.

Refereeris Tanel Bulitko

26


1-12 Tõuloomakasvatus

K R O O N I K A

Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu aastakoosolek

Emeriitprof Olev Saveli

ETLL

Aastakoosolek toimus 31. jaanuaril 2012. a Ilmatsalus.

Osa võtsid Aavo Mölder ja Tanel Bulitko (ETKÜ), Hillar

Kald (EHS), Käde Kalamees (EKS), Matti Piirsalu ja

Harald Tikk (ELS), Hillar Kalda ja Külli Vikat (ELaS),

Liia Taaler (EKAÜ), Olev Saveli ja Helgi Tennisson

(ETLL). Kutsututest osalesid Katrin Reili (VTA), Kaivo

Ilves (JKK), Haldja Viinalass (VLI) ja Imre Annus (LõunaMedia),

kutsututest ei osalenud Anneli Härmson (PM)

ja Raivo Laanemaa (ETSAÜ).

Päevakord:

1. ETLLi 2011. a tegevus

a) aastaaruanne – O. Saveli

b) revideerimisakt ja asepresidendi seisukohavõtt –

A. Mölder

c) arutelu

d) otsus aruande kohta

2. ETLLi presidendi ja asepresidendi valimine

3. ETLLi tegevus 2012. a

a) ETLLi tegevuskava koostamine

b) ETLLi 2012. a eelarve kinnitamine ja 1. poolaasta

liikmemaksude määramine

4. Infovahetus

a) diskussioonid tori hobuse tõuraamatu üle –

K. Reili

b) välisfirmade huvi Eesti aretusühingute vastu –

A. Mölder ja T. Bulitko

5. Kohalalgatatud küsimused

a) tõuaretusfilmi valmimine

Jätkati päevakorra järgi, kusjuures koosoleku juhatamine

läks üle liidu asepresidendile Aavo Mölderile.

1. ETLLi 2011. a tegevuse aruande esitas Olev

Saveli, kirjalik tekst koos revideerimisaktiga anti osalejatele.

Eesti Tõuloomakasvatuse Liit on jätkanud kuue liikmega,

kusjuures eelarve moodustamisest võtsid osa viis.

Kahjuks pole EKAÜ taotlenud ametlikku tunnustamist,

kuid on osalenud kõigil ETLLi üritustel. ETSAÜ liikmestaatuse

taastamine jäi jätkuvaks teemaks, sest 2011. a

koosolekul fikseeriti eitav seisukoht. Seakasvatusest on

veel väike osa Eesti põllumeeste omandis, kuid nende

esindajatel nõukogus pole piisavat ühistegevuse tunnetust.

ETLLi liikmed andsid siiski ETSAÜ-le võimaluse

osaleda ühisüritustel, kui kaetakse arvestatava liikmemaksu

ulatuses ETLLi tegevuskulusid. Seda tingimust

ETSAÜ juhatus täitis.

Liikmemaksud laekusid igas kvartalis korrektselt, mille

eest tänusõnad kõigile liikmetele.

PRIA turuarendustoetuse tähtajad tekitavad eelarve kasutamisel

probleemi: esitamine 31. märts, toetuse kinnitamine

27. mai, aruanne 9. oktoober. Kahe ürituse toetus

laekus alles 9. detsembril. ETLLi üritustest toimus Tõuloom

3. septembril ja seminar (kogumiku toetamiseks) 7.

oktoobril. Mõlema taotluse kulud tuli kinni maksta varem

ja tõendada arvetega. Kuigi ETKÜ maksis ette 4. kvartali

liikmemaksu, ei jätkunud ETLLil selleks vahendeid,

mistõttu tuli rakendada ka isiklikke (intressita) rahalisi

vahendeid.

ETLLi eelarvele lisandus PRIA kahe turundusearendustoetuselt

kokku 3923.15 € (Tõuloom 2011 ja seminari

korraldamiseks ning kogumiku väljaandmiseks). Toetussummade

kättesaamiseks pidime maksma ETLLi eelarvest

713 € enam. Esmakordselt lubati ETLLile koolitusja

teavitustegevuse toetust ajakirja Tõuloomakasvatuse

nelja numbri väljaandmiseks 6646.40 €, millest 1776 €

laekus 3. numbri väljaandmiskulude katteks, neljanda

numbri kulude kattetaotlus 1480 € ei laekunud 2011. a.

ETLLi rahalisi vahendeid kasutati eelarvele vastavalt ja

kokkuhoidvalt, kuigi viimastel kuudel polnud võimalik

majandustegevust plaanida. Tänu tuleb avaldada EMÜ

loomageneetika ja tõuaretuse osakonnale, kelle arvel

oleme kasutanud tööruumi, arvutit ja telefoni.

Vastavalt prof Harald Tiku ettepanekule eelmisel aastakoosolekul

teha aretusalane film, leppisime LõunaMedia

OÜ esindaja Imre Annusega selles kokku augustis Kurgjal.

Tõuloom 2011 filmiti täies mahus, lisaks intervjuud.

Imre Annus selgitas, et võtete maht on piisav. Lõppvariandi

ettevalmistus algab pooleteise nädala pärast.

Maksumus jääb kokkulepitud summa piiresse. Iga osa

saadetakse vastavale aretusühingule ülevaatamiseks.

Ajakirja on välja antud 14 aastat. Igal aruandekoosolekul

on aruandes kirjas raskused artiklite saamisel. Kahjuks

peab sama kordama. Tublimaks on muutunud ELaS,

sea- ja karusloomakasvatus on kajastamata. Veterinaarmeditsiini

ja loomakasvatuse instituudile oleme saatnud

märgukirju, kuid huvi on väike, oleme püüdnud Alo

Foto 1. Aastakoosolekul vasemalt Helgi Tennisson, Haldja

Viinalass, Kaivo Ilves ja Liia Taaler

(O. Saveli)

27


Tõuloomakasvatus 1-12

Foto 2. Käde Kalamees, Katrin Reili, Aavo Mölder ja Tanel

Bulitko

(O. Saveli)

Tänavotsaga referaatide kaudu seda valdkonda esindada.

Detsembris vähendas ETSAÜ tellimust 15 võrra, VLI

vähendas ajakirja 2012. aasta tellimust 25-lt 17-le, sh loomaarstid

5, söötjad 2 ja aretus 10.

Eelmise aasta ettepanek oli, et ETLLi liikmed avaldaksid

aasta jooksul korraldatavate kursuste ja seminaride

materjale ajakirjas. Peaksime igas ajakirjanumbris avama

rubriigi, kahjuks pole piisavalt materjali. Ajakirja sisu

vajaks mitmekesistamist. Oleme pakkunud intervjuusid

(seni 3) ja referaate, ka nupukesi. ETLLi liikmete poolt

pole kahjuks märgata erilist huvi nende saatmiseks.

Kalendrit oleme välja andnud 15 aastat. Triokalenderit

TÕULOOM 2012 trükiti vastavalt tellimustele 470

(a’ 2.52 €) 12 fotoga. Huvitavad fotod laekusid aretusühingutelt.

Et viibis meie liikmete otsuse tegemine,

loobus tellimusest ETSAÜ. Pakkusime aprillikuu EMÜ

VLI-le, kuid kalendrite tellimust rahapuudusel ei esitatud.

ETLLi liikmete koosolekuid oli neli, lisaks üks elektrooniline.

Uueks teemaks kerkis JKK tulevik. 2011. aasta

kevadsuvel arutati PMis JKK liitmist ETKÜga. Lahtiseks

jäi ainult tähtaeg, praegu on võimalik liitmine 2013. aastal.

Üleriigilised üritused

• Tartu sügisnäitus ja TÕULOOM 2011 toimus 3. septembril

Ülenurmel. Suured kahtlused olid ilma suhtes,

varutud olid kilekitlid, kuid hobuste esitluseni pidas ilm

vastu. Esitletud tõuloomad on järjest paremad, mis kinnitab

sihipärast tõuaretust ja tulemuslikke konkursse suve

jooksul. Veel pole lihaveisekasvatajad jõudnud kas eri

tõugu pullide või pullikute konkursini, aga lootus jääb,

sest uus juht on tuntud hobusekasvataja. Näituse pühendasime

EPA/EPMÜ/EMÜ 60. aastapäevale, mistõttu oli

avamisel kohal kolm rektorit. Eelmise aasta tõrked loomakasvatajate

toitlustamisel ei kordunud.

• Seminar „Uued arengud põllumajandusloomade selektsioonis“.

2011. a tegevuskavas oli ingliskeelse väljaande trükkimine,

„Animal Breeding in Estonia“ ilmus augustis.

Kogumik oli aga seminari õppematerjaliks. Seminar lükkus

augustist edasi oktoobrisse, sest prof E. Kalm ei saanud

tulla. Kirjavahetust oli palju, prof H. Viinalass aitas

sellele kaasa. Helsingi ülikooli prof Jarmo Jugale sobis

7. oktoober. Meeldiv oli, et genoomselektsiooni teema

huvitas 57 kuulajat. Peeter Padrik ja Tanel Bulitko

28

(ETKÜ) valgustasid suguselekteeritud sperma

kasutamist. Samas oli kahju, et EMÜ juhtivad teadlased ei

kasutanud võimalust esineda praktikute ees.

Presidendil oli võimalus juhatada kolme aastakoosolekut

(EHS 14.04 ja 8.06 ning EKS 20.04), kus oli päevakorras

põhikirjaparandused, mis jäid kinnitamata kvoorumi

puudumisel. EHS kinnitas korduskoosolekul põhikirja

parandused. Keerukam olukord on EK Seltsis, kus paranduste

vajadus tekkis 2010. aastal valitud viieliikmelise

(22, +/–1) juhatuse töövõimetuse tõttu. Seni kehtinud

liberaalses põhikirjas puudus võimalus juhatuse liikme

tagasikutsumiseks, samuti nõue, et liige on maakarja

omanik või volitatud esindaja. Sama päevakorraga korduskoosolek

toimus alles 7. veebruaril 2012. ELS parandas

oma põhikirja 17. novembril ja registreeris, kuid

Talleggi poolt suruti sisse ka ohtlik punkt, kus MTÜ juhatuses

(mitte tegevtoimkonnas) võib olla seltsi mitteliige.

MTÜ juhatuse ja ühistu nõukogu valimisel tuleks suurendada

nende liikmete kohustusi. Näiteks tuleks sisse

viia regioonide printsiip, kust valitakse regiooni esindaja,

kes peab sidet ja esindab oma piirkonda. EHS kasutab eri

tõugude haruseltside esindatust. Sõltuvalt ühistutel nõukogu

ja seltsidel juhatuse liikmete arvust ning tõukarjade

paiknemisest tuleks määrata piirkondade arv. Selleks tuleb

enne valimisi teha eeltööd, ülidemokraatlikult esitatud

juhuliikmed esindavad vaid oma ettevõtet. Näiteks ETKÜ

nõukogu 15 liikmest on 7 Jõgeva- ja Tartumaalt.

Samas tuleb kiita EK Seltsi ja EHSi ühise eesti maakarja

ja eesti hobuse päeva korraldamise eest Kurgjal. Külastajate

arv oli märgatavalt suurem kui mitmel konkursil kokku.

Lamba- ja kitsepäev oli hoopis lambarohkem, ettevõtmisi

oli palju, ainult huvilisi võinuks rohkem olla.

ETLLi maine pole paranenud, sest ei RK maaelukomisjon,

PM (v.a JKK staatuse arutelu) ja VTA pole informeerinud

ega soovinud seisukohta väga keerukate aretuslike

teemade kohta. Mõni aasta tagasi pöördusime sarnase

ettepanekuga nende riigiasutuste poole. Eelistatakse ühe

aretusühinguga suhtlemist, kuigi probleem on seotud mitme

tõu või aretusühinguga, näiteks nn vana-tori ja maalamba

või ohustatud tõugude teema. Jääb mulje, et uute

tõugude tunnustamine või tunnustamata jätmine on muutunud

poliitiliseks teemaks. Tungiv soovitus (käsk) liigub

mööda klassikalist alluvussüsteemi:

RK maaelukomisjon põllumajandusministeerium

VTA.

VTA peab leidma lahenduse. Uue riigikogu maaelukomisjonis

(9) on kuus tehnilise haridusega, sh üks EMÜst,

ja kolm majandusharidusega, sh üks EMÜst, liiget. Võib

uskuda, et jaanuari viimase nädala kohtumine EHSiga andis

esmahariduse ka tõuaretusest.

Probleemi tekitab kontakt põllumajandusministeeriumiga,

sest järjest vabastatakse töötajaid, kes olid oma

harituse tõuaretuse alal saanud aastate jooksul toimunud

diskussioonide najal. Teadmata on edasise komplekteerimise

printsiip. Isikud, kes tegelevad EL organite komisjonides,

vahetuvad kiiresti ega tea nende kompententsust.

2012. aastal esitasime põllumajandusministeeriumi teenetemärgi

kandidaadiks ETKÜ laborijuhataja Peeter Padriku

ning eesti maakarja kasvatajad Maarja ja Jüri

Simovarti. 2011. aastal ei olnud ETLLi nominenti. Positiivne

vastus perekond Simovarti kohta tuli 25. jaanuaril


1-12 Tõuloomakasvatus

2012. 23. veebruaril selgus, et kuldse teenetemärgi sai

Aavo Mölder. Palju õnne!

Eesti Põllumajandusmuuseumiga on kõigil koostöö laabunud

järjest paremini. 2012. aastal kevadel lähevad aga

remonti häärber ja laut, mille lubatav valmimine septembriks

teeb ettevaatlikuks.

Ettekandja tänas ETLLi liikmeid hea koostöö eest ja

teatas, et sellega juhatus lõpetab oma kolmeaastase töötsükli.

Revideerimisakti otsustava osa ja oma positiivse seisukoha

esitas A. Mölder ning pakkus võimalust küsimusteks

ja aruteluks, kuid seda võimalust ei kasutatud.

Otsustati ühehäälselt aruanne kinnitada. Võeti teadmiseks

Raivo Laanemaa seisukoht ETSAÜ võimalikust

koostöö jätkamisest 2012. aastal.

2. ETLLi presidendi ja asepresidendi valimine

A. Mölder tegi ettepaneku, et Olev Saveli jätkaks

ETLLi presidendina. Repliigi korras soovitas O. Saveli

tõsiselt kaaluda noorema kandidaadi leidmist ja väljendas

seisukohta, et nõustub, kui on konsensuslik otsus. Seejuures

on ta iga hetk valmis tagasi astuma, kui selleks on vajadus.

ETLLi liikmed valisid kuue häälega (ühehäälselt)

Olev Saveli ETLLi presidendiks.

Koosoleku juhtimine läks üle O. Saveli kätte, kes selgitas

vajadust, et Aavo Mölder jätkaks ETLLi asepresidendina.

Liikmed kinnitasid ettepaneku ühehäälselt.

3. ETLLi tegevus 2012. a

ETLLi tegevuskava koostamisel soovitati väljakujunenud

tegevuskava jätkata: ajakirja väljaandmist ja tõuloomanäituse

korraldamist. Lõpetada tuleb tõuaretusfilm.

Prof Harald Tikk soovitas korraldada ohustatud tõugude

seminari või konverentsi, et koondada nende materjal

ühte kogumikku. Tekkis arutelu, sest taotlus tuleks

PRIA-le esitada 1.–15. veebruarini. Toimuda saab üritus

pärast PRIA positiivset otsust (alates maist).

Prof Haldja Viinalass informeeris Balti tõuaretuskonverentsi

toimumisest kevadel, aeg on täpsustamisel. Põllumajandusministeerium

valmistab ette uut brošüüri ohustatud

tõugudest.

Tekkis küsimus, kas ETLLi kolm liiget ELS, EHS ja

EKS suudavad piisavalt mahuka kogumiku jaoks artiklid

vormistada. Jäeti otsustamiseks paar päeva. Alternatiiviks

oleks eestikeelne kogumik „Tõuaretus Eestis“, kuhu

mahuks kõikide tõugude aretuse ülevaade. Koosolekujärgses

arutelus jõudsime järeldusele, et koostame ohustatud

tõugude säilitamise kogumiku ja korraldame seminari

septembris, mille jaoks vormistati turuarendustoetuse

taotlus PRIA-le.

2012. a eelarve kinnitamine ja 1. poolaasta liikmemaksude

määramine. Projektis oli suurendatud presidendi ja

asjaajaja kuutöötasu 50%, mis suurendas eelarvet 17%, ja

kogusumma oli 15 000 eurot. Tõuaretusfilmi finantseerimiseks

soovitati lisada eelarvele veel 1000 eurot. ETLLi

liikmed kinnitasid ühehäälselt eelarve ja esimese poolaasta

liikmemaksud (lisatud protokollile).

4. Infovahetus

Diskussioone tori hobuse tõuraamatu üle valgustas

VTA peadirektori asetäitja Katrin Reili. EL järelpärimine

sugutäku Homerose põlvnemise kohta saabus VTAsse

Foto 3. Olev Saveli ja Aavo Mölder jätkavad ETLLi juhatuses

(A. Tänavots)

PM kaudu 26. juulil 2011. Võhandu kolhoosi

dokumentide uurimine 31. augustil ei tõendanud täkuema

dokumendi õigsust. Geneetiline analüüs 2008. a tunnistas

ema valeks. Algatati kaks väärteomenetlust, rakendati

sanktsioonid. Homerose järglased viidi tõuraamatu

TA-osast TB-ossa. VTA tegi dokumentide täiskontrolli

ohustatud tõugude 1951 hobuse kohta. TR on nüüd

korras ja avalik. Ettekirjutused täidetud, veel on vaja

parandada programmi.

RK maaelukomisjonis tuli käia nn vana-tori seltsi kaebuse

tõttu ja selgitada, et need hobused on EHSi TR-s ja

saavad ohustatud tõu toetust. Seal soovitati VTA-l kohtuda

seltsi esindajaga ja selgitada, kuidas on võimalik saada

tunnustust. Ute Wohlrabi ja tema kaaslasega käidi kohtumas

Tartus. Selgitati, et kui nad soovivad samaviisi jätkata,

siis tuleb taotleda uue tõu tunnustamist. Selleks on

muuhulgas vaja 30 mittesuguluses oleva hobuse geneetiline

kirjeldus, samuti tuleb taotleda EHSilt luba TR pidamiseks.

H. Viinalass selgitas nõudeid dokumentatsiooni kohta,

milline peab olema võrdlus teiste tõugudega. U. Wohlrab

teeb koostööd Saksamaa asutustega, samas soovis ta

VLI-lt andmeid tori TA hobuste kohta. Enne teadusartikli

publitseerimist pole võimalik neid anda.

Hillar Kald lisas, et EHSi esindajad käisid eelmisel nädalal

maaelukomisjonis, kus selgitati, et senine toetus

ohustatud tõu looma pidamiseks on väike, vaja oleks 2–3

korda suuremat.

Tanel Bulitko küsis, kuidas oli võimalik, et maksti toetust,

kui juba 2008. a teatati vale põlvnemine. Vastus:

seepärast alustatigi väärteomenetlust.

Välisfirmade huvi Eesti aretusühingute vastu.

T. Bulitko: Remedium (veterinaarravimite müügifirma)

koostöös AltaGeneticsiga soovis luua konsultatsioonifirma,

milleks tuleb leida 15 farmi, kellel on kohustus osta

75% ulatuses aretusmaterjali neilt. Et ettepanek ületas

juhatuse pädevuse, suunati otsustamine ETKÜ nõukogusse.

Nõukogu liikmed arvasid üksmeelselt, et on vale

siduda aretustegevus eraõigusliku välisfirmaga. Polnud

selge, kust tuleb kompetentsus. On kahtlus, et tahetakse

Virumaale sisse tuua spermat. VTA peaks olema ettevaatlik

loa andmisel.

29


Tõuloomakasvatus 1-12

ETKÜ ei toetanud koostööd välisfirmaga

Tanel Bulitko

ETKÜ juhatuse esimees

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) nõukogu

koosolekul 11. jaanuaril 2012 oli arutlusel aretusfirma

Alta Geneticsi ja AS Remediumi koostööpakkumine osaleda

piimafarmide juhtimise ja reproduktsiooni konsultatsiooni

projektis. Eelnevalt oli võimalikust koostööprojektist

antud ETKÜ-le ülevaade. Koosolekul osales ja tutvustas

projekti ning vastas nõukogu liikmete küsimustele AS

Remediumi nõukogu esimees Sivar Irval.

Jätkunud arutelu käigus leidis ETKÜ nõukogu, et

projekt on liigselt keskendunud Alta Geneticsi poolt pakutava

aretusmaterjali kasutamisele ning loomapidajatele

tasulise nõuande pakkumisele. Projekti eesmärgiks oli kuni

viieteistkümne suurema piimafarmi kaasamine, neile

sigimisalase nõuande osutamine ning kohustus kasutada

välisfirma aretusmaterjali suurel määral. Iga üksikfarm

peab siiski suutma igapäevaste juhtimisküsimuste, sh reproduktsiooni

puudutavate, lahendamisega toime tulla.

Seda ei saa kolmandad isikud läbi tasulise nõuandetegevuse

pakkuda.

Praegu Eestis kasutusel olev geneetiline materjal ei piira

meie karja toodanguvõime realiseerumist. Ühtlasi leiti,

et projekt oma olemuselt keskendub liigselt kommertslikele

alustele. Tänapäeval on võimalus farmeritel sisendeid

müüvatelt ettevõtetelt saada tasuta nõuandeid ning

osaleda koolitustel. Farmerite teadlikkus on aastatega

kasvanud ning kogu maailm on avanenud uute teadmiste

ning kogemuste saamiseks. Eesti piimandussektori arengud

viimastel aastatel on pigem eeskujuks teistele riikidele.

Samuti leiti, et üleriigiline aretusorganisatsioon ei saa

eelistada Eesti turul tegutsevat üksikettevõtet, seades sellega

ohtu koostöösuhted teistega. ETKÜ liikmed kasutavad

väga mitmete veterinaarravimeid ning loomakasvatuseks

vajalikke sisendeid pakkuvate ettevõtete tooteid ja

teenuseid.

Ka eraõigusliku välisaretusfirma eelistamisel võib kaasneda

tagasilööke suhtlemisel teiste riikide aretusettevõtetega.

ETKÜ lävib üle maailma erinevate partnerorganisatsioonidega,

mis tagab meie veisekasvatajatele parima aretusmaterjali

kättesaadavuse ning soodsaima hinna.

ETKÜ-l on Alta Geneticsiga pikaajaline, 1996. aastast

vältav meeldiv koostöö, mida jätkatakse senises vormis.

Nõukogu liikmed otsustasid ühehäälselt mitte toetada

plaanitavat projekti ning ETKÜ ei osale pakutavas koostöös.

ETKÜ on Eesti veisekasvatajatele kuuluv 1993. aastal

asutatud aretusorganisatsioon. ETKÜ aretusalased tegevused

on vastavalt põllumajandusloomade aretusseadusele

tunnustanud Veterinaar- ja Toiduamet. Samuti vastutab

ETKÜ erinevate veisetõugude aretusprogrammides esitatud

eesmärkide realiseerumise eest. Ka imporditava aretusmaterjali

maaletoomine ning selle registreerimine kuulub

ETKÜ vastutusvaldkonda. ETKÜ tänab oma liikmeid

usalduse eest pakutavate teenuste kasutamisel.

Küsimuste korral palume ühendust võtta oma piirkonna

aretusspetsialistiga või meie üldtelefonidel 489 0681;

749 3234 või elektronposti teel must@estpak.ee.

Parimad veisekasvatajad on Maie Mölder ja

Kalmer Visnapuu

Tanel Bulitko

ETKÜ juhatuse esimees

30

Parimat piimakarjakasvatajat tunnustatakse sel aastal

kaheteistkümnendat ja lihaveisekasvatajat kuuendat korda.

Võitjad kuulutati välja 23. veebruaril aastapäeva pidulikul

aktusel põllumajandusministeeriumis. Tiitliga tunnustatakse

eelmise aasta jooksul tulemuslike saavutustega

silma paistnud edukaid veisekasvatajaid.

Nominentide esitamisel arvestatakse parima piimakarjakasvataja

puhul jõudlusnäitajaid, eeskätt piimarasva ja

-valgu kogutoodangut, somaatiliste rakkude arvu piimas,

ettevõtte töökultuuri, keskkonna- ja loodussäästlikke majandamistingimusi,

tõuveiste müümist, osalemist näitustel

ja konkurssidel, varasemaid investeeringuid ettevõtte

arengusse, innovaatilisust jne.

Edukaima lihaveisekasvataja selgitamisel arvestatakse

puhtatõuliste lihaveiste osatähtsust karjas, ettevõtte töökultuuri,

keskkonna- ja loodussäästlikke majandamistingimusi,

osalemist aretustöös ja jõudluskontrollis, puhtatõulise

sugupulli või kunstliku seemenduse kasutamist

emasloomade tiinestamisel, tõuveiste müüki karjast, varasemaid

investeeringuid ettevõtte arengusse, innovaatilisust

jne.

Parimad valis välja Maaelu Edendamise Sihtasutuse,

põllumajandusministeeriumi, Eesti Tõuloomakasvatajate

Ühistu, Veterinaar- ja Toiduameti, Jõudluskontrolli Keskuse

ja Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse

instituudi esindajate ühiskomisjon.

Parimaks piimaveisekasvatajaks tunnistati Tartu Agro

ASi Vorbuse farmi tõuaretusjuht Maie Mölder, kes on

pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist 1971.

aastast töötanud samas ettevõttes. Esialgu seitse aastat

Tartu Näidissovhoosi veterinaarina, hiljem noorkarja ja

tõuaretuse zootehniku ning farmijuhatajana. Vorbuse

farm on kui Maie elutöö. Vorbuse farm oli üks esimestest

nüüdisaegsetest vabapidamisega piimakarjafarmidest

Eestis, mis avati 2003. aastal. Ta on farmi tutvustanud arvukatele

Eesti ja välisriikide delegatsioonidele. Tööaasta-


1-12 Tõuloomakasvatus

tega saadud kogemusi jagab Maie lahkesti ka noorematele

kolleegidele. Entusiasm ja energia kiirgub temaga

suheldes. Läbi ja lõhki tõuaretaja hingega Maie tunneb

oma hoolealuseid nägupidi, samuti teab ta peast nende sugupuud

ja järeltulijaid. Selline ettevõtlik loomakasvatusjuht

on igale ettevõtjale kuldaväärt töötaja.

Vorbuse farmi piimatoodang on kuulunud pidevalt Eesti

paremikku. 2011. aastal tootsid Vorbuse 678 lehma

10 664 kg piima, milles 4,01% rasva ja 3,38% valku. Eesti

kõigi aegade parima laktatsioonitoodangu lüpsnud üheksa-aastane

Jacqueline, kellel vaid mõnikümmend kilo jäi

puudu 19 tonnist, on Maie üks lemmikutest. Lisaks on

lehm ületanud elueatoodanguga 100 tonni piiri, loota on

kehtiva elueatoodangu rekordi (129 t) ületamist. Samuti

viiesajast Eesti parimast laktatsioonitoodangust 84

(16,8%) lehma on lüpsnud Tartu Agro ASis, sh 71

(14,2%) Vorbuse farmis.

Eestis on praegu registreeritud läbi aegade 875 lehma,

kes tootnud päevas enam kui 65 kg piima. Nendest 151

(30,2%) on lüpsnud Vorbuse farmis. Maie elab tööalastele

saavutustele hingega kaasa. Samuti on tal suur mure,

kui mõnel lemmikul on tervisehädasid, siis pühendub ta

jäägitult nende abistamisele. Kasuks siinkohal tulevad

loomaarsti teadmised ja kogemused. Samuti elukool, mis

igapäevaselt toob karjakasvatusse kaasa uusi nüansse.

Laiemale loomakasvatusüldsusele on Maie Mölder tuntud

kui üks tulihingelisemaid vissivõistlustest osavõtjaid.

Vissivõistlusteks ettevalmistamine algab Vorbuse piimakarja

farmis juba kuid enne plaanitavat konkurssi. Esialgu

valitakse kandidaadid, kellega algab aeganõudev ettevalmistusperiood.

Sageli tehakse seda kõike vabade hetkede

või öötundide arvelt. Töö oma hoolealustega on väärinud

mitmeid kordi ka kõrgeima tunnustuse. Vissitiitel on

Vorbuse farmile kuulunud kolmeteistkümnel korral, neist

neli on saavutatud holsteinide ja

üheksa eesti punase tõu konkurssidelt.

Sealjuures punast tõugu vissid

Roosi ja Tess on olnud parimad

kahel korral (vastavalt 2000 ja 2001;

2005 ja 2006). Lisaks veel neljal

korral võidetud reservvissi tiitlid.

Väga hea aretaja käsi on tal ka

pulli valikul. Üksikasjalikult oskab

ta näha lehmadel isapoolseid häid

omadusi ning selgitada, mida üks

või teine pull oma järglastele pärandab.

Vorbuse farmist on väärt tõumullikaid

müüdud mitmetesse Eesti

ja välisriikide farmidesse. Tasub

vaid välisloomaostjaile märkida, et

seekordses valikus on mullikaid Tartu

Agro AS Vorbuse farmist, kui neil

silm õnnest särama lööb. Ka mitmed

pullvasikad on jõudnud aretuspullidena

ETKÜ seemendusjaama, leidmaks

kasutust kogu Eesti aretuspopulatsioonis.

Maie Mölder on veisekasvatusega

käinud tutvumas mitmes välisriigis:

USA, Holland, Saksamaa, Soome,

Prantsusmaa, Hispaania jt. Maiet

Foto 1. Parimad veisekasvatajad Maie

Mölder ja Kalmer Visnapuu (T. Bulitko)

tunnustati eelmisel aastal ka Tähtvere valla teenetemärgiga.

Varasemalt on Tartu Agro ASist Aavo Möldrit tunnustatud

2005. aastal parima piimakarjakasvataja tiitliga.

Kalmer Visnapuu on viimase kümnendi üks aktiivsematest

lihaveisekasvatajatest Eestis. Lihaveiste kasvatamisega

alustas ta 1998. aastal. Teda võib nimetada simmentali

tõu maaletoojaks. Juba Kalmeri vanemad pidasid

lihaveiseid, ka vend Silver on lihaveisekasvataja. Kalmer

Visnapuu on ka lihaveisekasvatussektori eestkõneleja

ning ideede algataja. Kasvatajate esindajana osaleb ta põllumajandusministeeriumi

maaelu arengu nõukogus, seetõttu

on tal tähtis olla ka pidevalt loomakasvatajate vajaduste

ja arenguga kursis.

Kokku on Kalmer Visnapuul 540 lihaveist, kes asuvad

neljas erinevas farmis: Lääne-Virumaal Piira ja Pariisi

külas, Jõgevamaal Nõval ning Valgamaal Karulas. Just

viimases asuvad kahe tõu (simmental, hereford) puhtatõulised

ammlehmakarjad. Lisaks on puhtatõuline simmetali

kari ka Piiral. Jõudluskontrolli kuuluvatest lihaveisekarjadest

on Kalmeri kari loomade arvukuselt Eestis teisel

kohal. Ettevõtetel on kasutada 1300 ha maad, millest

700 ha rohumaad lihaveistele rohusööda tootmiseks ja

karjatamiseks. Kalmer Visnapuu missiooniks ei ole mitte

ainult lihakarja kasvatamine, vaid ka aktiivselt turustamisküsimustega

tegelemine. Südameasjaks on ta võtnud

nii oma karja eest hoolitsemise kui ka kogu lihaveise sektori

käekäigu.

Kalmeri karja on ostetud lihaveiseid Rootsist, Ungarist,

Šveitsist, Saksamaalt, Taanist, Soomest ja Tšehhist. Ta

arvab, et Eesti lihaveisekasvatus on olnud edukas. Mujal

riikides on aretatud lihaveiseid rohkem kui sajand, meil

on püütud kümne aasta jooksul midagi juba korda saata.

Kalmeri hinnangul tuleb 60% tulust lihaveisesektoris

toodangu müügist ja 40% erinevatest toetustest.

Kalmer Visnapuu juhitavates ettevõtetes

töötab kokku kaheksa inimest.

Ta arvab, et tulevikus peaks

Eesti olema nn ammlehmade kasvataja,

kuid noorveiste lõppnuumamine

võiks toimuda regioonides, kus oluliselt

paremad sööda kasvutingimused,

eeskätt maisi kasvatamiseks. Nii on

müüdud ka Visnapuule kuuluvatest

karjadest noorpulle nuumale välisriikidesse,

aretusnoorveiseid mitmetesse

Eesti karjadesse 20 simmentali ja 7

herefordi tõugu pulli. Aktiivse aretajana

näeb ta ka vajadust oma karjast

parimaid ammlehmi kunstlikult seemendada,

tuues seeläbi karja uut

genofondi, et oleks suurem võimalus

valikuks ka tõuveiste pakkumisel.

Kalmer Visnapuu ei ütle kunagi ära,

kui vaja oma karjast parimaid veiseid

näitustel esitleda. Tulevikuski on

Kalmeril suured eesmärgid, ta plaanib

Piirale rajada uue lihaveisefarmi.

Kalmer Visnapuu on kuulunud Eesti

Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse

mitmesse koosseisu. Oluliseks

peab ta põllumajandustootjate ühiste-

31


Tõuloomakasvatus 1-12

gutsemist. Ta kuulub liikmena Eesti Lihaveisekasvatajate

Seltsi, Kevili TÜsse, Liivimaa Lihaveise MTÜsse, Farm

In TÜsse, Eesti Mahe TÜsse, Roheline Karula MTÜsse jt

tootjaorganisatsioonidesse. Mitmetel koosviibimistel on

Kalmeril tulnud tutvustada oma suurepäraseid kulinaarseid

oskusi, pakkudes erinevaid veiselihast valmistatud

Eesti-Vene põllumajandusalase

konsultatiivrühma visiit Moskvasse

Peeter Padrik

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse liige

hõrgutusi. Teda on esitatud ka varasemalt mitmel korral

kandidaadiks parima lihaveisekasvataja tiitlile.

Soovime tänavustele tiitlisaajatele edu ja kordaminekuid

ka tulevikus, nii isiklikku kui karjaõnne. Parimatele

karjakasvatajatele anti Maaelu Edendamise Sihtasutuselt

skulptor Vergo Verniku pronkskuju Vasikas.

12.–14. oktoobrini 2011. aastal oli põllumajandusminister

Helir-Valdor Seeder visiidil Moskvas, mille käigus

kohtus ta Venemaa kolleegi Jelena Skrõnnikuga.

Tegu oli esmakordse põllumajandusministrite kohtumisega

Venemaa territooriumil pärast Eesti taasiseseisvumist.

Arutati Eesti ja Venemaa kaubandussuhteid. Eesmärk

oli allkirjastada ühisavaldus põllumajandusalase

konsultatiivrühma moodustamise kohta riikide edasise

koostöö arendamiseks.

Vastavalt ühisavaldusele kohtusidki kahe riigi konsultatiivrühmad

7.–9. veebruaril 2012. aastal Moskvas. Eesti

delegatsiooni juht oli Ruve Šank, Eesti Vabariigi Rooma

suursaatkonna minister-nõunik FAO juures, põllumajandusministeeriumist

Ene Maadvere, kaubanduse ja põllumajandussaadusi

töötleva tööstuse osakonna juhataja asetäitja,

ja Galina Jevgrafova, välissuhete ja eurokoordinatsiooni

osakonna välissuhete büroo peaspetsialist, Veterinaar-

ja Toiduameti peadirektor Ago Pärtel, Jõgeva Sordiaretuse

Instituudi direktor Mati Koppel ja artikli autor.

Vene delegatsiooni juhtis Vene Föderatsiooni Põllumajandusministeeriumi

toiduainete ja infrastruktuuri arengu

osakonna direktor S.M. Suhhov.

Arutati, uuendati ja tutvustati koostöövõimalusi agrotööstuskompleksi

valdkondades:

Foto 2. VDNH näituselehmad

(P. Padrik)

• teadusalase koostöö võimalused,

• kaubandus,

• vastastikuste tutvumisvisiitide korraldamine,

• koostöö rukkikasvatamisvööndis,

• koostöö veiste aretuses ja piimanduses,

• koostöö väiketalupidamiste majandamises.

Otsustati korraldada järgmine konsultatiivgrupi istung

Eestis 25.–27. oktoobril samaaegselt toimuva näitusega

Tallinn FoodFair 2012.

Eesti delegatsioon külastas VDNHs põllumajandusnäitust

, kus olid esitletud ka tõuloomad,

kuigi väga tagasihoidlikult.

Foto 1. Konsultatiivrühmade koosseis

(P. Padrik)

Foto 3. VDNH näituseküülikud

(P. Padrik)

Toimetus

Kolleegium: Tanel Bulitko, Käde Kalamees, Matti

Piirsalu, Krista Sepp, Külli Vikat ja Olev Saveli

(peatoimetaja), Eha Lokk (toimetaja)

Keeleline korrektuur: Silvi Seesmaa

Küljendus: Alo Tänavots

32

Aadress: Kreutzwaldi 46, 51014 Tartu, tel 731 3455

Internet: http://www.etll.ee/

Ajakiri ilmub 4 korda aastas:

märtsis, juunis, septembris ja detsembris.

Trükk: OÜ Paar

More magazines by this user
Similar magazines