Eesti loomakasvatus 2011. aastal - Tõuloomakasvatus

E T L L
TÕULOOMAKASVATUS
E A B A
EESTI TÕULOOMAKASVATUSE LIIT
NR. 1 MÄRTS 2012
·
EMÜ VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT
Hea lugeja!
SISUKORD
Loomakasvatus
2 L. Jürgenson. Eesti loomakasvatus 2011. aastal
Veised
5 T. Põlluäär. Austraalias ja Uus-Meremaal piimakarjakasvatust
kaemas
9 T. Põlluäär. Kaaluge lihaveiseid!
9 T. Bulitko. Seemendustehnikute algkoolituse kursus
11 K. Kalamees. Eesti maakarja tõufarmid 2012. aastal
Hobused
14 K. Sepp. Eesti Hobusekasvatajate Seltsil juubeliaasta
Veterinaaria
16 T. Järvis, E. Mägi, B Lassen. Lammaste siseparasiitide
levikust Eesti saartel
Riik
18 M. Help, M. Tuimann. Põllumajandusloomade aretustegevuse
kontrollimine 2011. aastal
Jõudluskontroll
21 A. Pentjärv. Piimaveiste jõudluskontrolli tulemused
2011. aastal
23 K. Kersten. Sigade jõudluskontroll 2011. aastal
Referaadid
25 T. Paulke, R. Pfuhl ja S. Maak. Eri seatõugude selja
pikima lihase omadused
26 Euroopas levib kariloomadel uus Schmallenberginimeline
viirus
Kroonika
27 O. Saveli. Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu aastakoosolek
30 T. Bulitko. ETKÜ ei toetanud koostööd välisfirmaga
30 T. Bulitko. Parimad veisekasvatajad on Maie Mölder ja
Kalmer Visnapuu
32 P. Padrik. Eesti-Vene põllumajandusalase konsultatiivrühma
visiit Moskvasse
A. Tänavotsa foto
Ajakirja viieteistkümnenda ilmumisaasta esimene number
on Teie käes. Ajakirja struktuuris ega kujunduses pole
muutusi, sest nii arvasid Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu
liikmed. Rõõmustav on, et esmakordselt ületas kahe nädala
jooksul saabunud materjal ajakirja senise maksimaalse
mahu (32 lk).
Aastavahetuse ümber on arvukalt üritusi, kus tehakse
kokkuvõtteid eelmise aasta tegemistest ja tunnustatakse
parimaid, nii ka seekord. Põllumajandusminister andis
kuldse teenetemärgi kõikide tiitlite kõrval ETLLi asepresidendile
Aavo Mölderile, hõbedase Maarja ja Jüri Simovartile.
Eesti piimaveisekasvatajatest parim on Maie Mölder
(Tartu Agro AS) ja lihaveisekasvatajatest Kalmer Visnapuu.
Hõbemärgi said ka tõuaretuse kontrolör Hülla Liiv
ja EPM näituste korraldaja Mare Viiralt. Kahjuks Eesti
Vabariigi president ei tunnustanud ühtki põllumajandustöötajat.
EK Selts arutas tõu aretusprogrammi nii elluviijate,
kontrollijate kui teadlastega, targemaks said kõik osapooled.
Omamoodi arutelu toimus põllumajandusministeeriumis
tori tõuraamatu pidamise üle, milles on kirgi
kütnud Vana-Tori Hobuse Ühing.
EHS tegi 2. veebruari kirjaga põllumajandusministrile
ettepaneku moodustada probleemide lahendamiseks sõltumatute
ekspertide ametkondadevaheline tori tõu ajutine
komisjon. Eesmärk oleks hinnata tori tõu säilimise võimalusi
ja selle vajadusi.
Selle asemel kutsuti 22. veebruaril kokku ümarlaud, 21.
veebruaril teatati põhiküsimuseks vana-tori tõuraamatu
loomise õiguslikud alused. Ümarlauda juhtis asekantsler
Toomas Kevvai, kelle tööülesannete hulka kuulub alates
1. jaanuarist 2012 ka tõuaretuse ja veterinaaria kureerimine.
Arutelu kulges kummaliselt. Kavakohaselt pidi arutatama
vana-tori tõuraamatu õiguslikke aspekte, mille kohta
avaldati poolt- ja vastuväiteid. ETLLil oli kindel eitav seisukoht
vastavalt 31. jaanuari koosoleku arutelule, rõhutati
ka ametkondliku surve olemasolu. Viimaseid seisukohti
pareeris asekantsler rõhutatult, sest tõuraamatu kohta
taotlust polevat veel VTA-le esitatudki. Seetõttu komisjoni
polevat üldse vaja. Miks ümarlaud siiski kokku kutsuti,
et arutada, kui polnudki arutlusobjekti
Aga siiski oli nüanss, mis kannab ohumärki. Kui ETLLi
koosolekul oli VTA seisukoht, et Vana-Tori Hobuse
Ühingul tuleb taotleda uue tõu tunnustamist, on riigiasutuste
seisukoht kolme nädala jooksul kardinaalselt muutunud.
Nüüd soovitati Vana-Tori Hobuse Ühingul taotleda
tori tõu kolmanda vana- tori suuna tõuraamatu pidamist.
Arusaamatuks jäi, kas tori tõu teine tõuraamat kolmandale
suunale tähendaks uut haruseltsi EHSi koosseisus või
hoopis kahte säilitussuunda
Olev Saveli
1

Tõuloomakasvatus 1-12
L O O M A K A S V A T U S
Eesti loomakasvatus 2011. aastal
Liina Jürgenson
Põllumajandusministeeriumi
loomakasvatussaaduste büroo juhataja
Viimasel paaril aastal on veiste arv taas kasvanud (joonis
1). Statistikaameti (SA) esialgsetel andmetel oli veiseid
2011. aastal 4700 võrra rohkem kui eelmisel aastal.
Piimalehmade arv, mis kahe viimase aasta teises kvartalis
suurenenud, on viimase viie aasta 31. detsembri seisuga
jätkuvalt vähenenud. Piimalehmade arvu vähenemise
üheks põhjuseks on jätkuv väiketootjate loobumine lehmapidamisest.
Järelkasvu, kes väiketootmist jätkaks, napib.
Kuni 50 lehmaga piimatootjate arv on viimasel viiel
aastal oluliselt vähenenud, ligi kaks korda on vähemaks
jäänud 1–2 lehma pidajaid. Positiivse näite leiab aga maaülikooli
uuringust, millest selgub, et Eesti piimatootjad on
viimasel kümnel aastal väga palju investeerinud
loomakasvatushoonetesse, farmiseadmetesse ning põlluharimistehnikasse.
2011. aasta lõpus oli Eestis rekonstrueeritud
ja uusi piimakarjalautu 182 tootmisüksuses.
Kokku on neis lautades ligi 53 000 loomakohta.
Sigade arv, mis 2008. aastast alates on vähehaaval suurenenud,
vähenes 2011. aasta lõpuks. Üheks põhjuseks on
põrsaste sündide arvu järsk vähenemine IV kvartalis.
Lammaste ja kitsede arv on seevastu jätkuvalt kasvanud,
2011. aastal oli nende arv võrreldes 2007. aastaga 16%
suurem. Selle üheks põhjuseks on toetuste maksmine uttede
kasvatamise eest ning toetus mahelammaste (46% lammaste
koguarvust) ja -kitsede kasvatamise eest loomkoormust
arvestades rohumaa hektari kohta. Lindude arv,
mis viimasel viiel aastal suurenes, vähenes 2011. aasta
esialgsetel andmetel taas ja seda peamiselt II kvartalis.
Seisuga 31. detsember 2011 oli SA esialgsetel andmetel
lammaste ja kitsede arv 11% ja veiste arv 1% suurem,
kuid lindude arv 1%, sigade arv 3% ja piimalehmade arv
1% väiksem kui eelmisel aastal samal ajal (tabel 1).
Kõikide (v.a piimalehmade arv) liikide loomade arv
maakondades on PRIA põllumajandusloomade registri
kahe viimase aasta 31. detsembri seisuga suurenenud.
Kõige rohkem suurenes 2011. aastal, võrreldes eelmise
aastaga, lihatõugu lehmade (19,7%) ja kitsede arv
(12,5%), lammaste arv suurenes 5,5% ja veiste arv kokku
1,1%. Piimatõugu lehmade arv jäi samaks.
Kõige enam oli veiseid Järvamaal – 29 894, järgnesid
Lääne-Virumaa 27 760 ja Pärnumaa 23 785 veisega (tabel
2). Eelmise aastaga võrreldes suurenes 2011. aastal
veiste arv kõige enam Tartumaal – 1221 võrra, ja langes
Järvamaal – 372 võrra. Piimalehmi oli kõige rohkem
Järvamaal (13 715), Lääne-Virumaal (11 533) ja Pärnumaal
(10 111). Piimalehmade arv vähenes 2011. aastal
kaheksas maakonnas, kõige enam Pärnumaal (171 võrra).
2
Aastate võrdluses on näha, et piimatootmisel on toimunud
piirkondlik koondumine Kesk-Eestisse.
Tabel 1. Loomade ja lindude arv seisuga 31. detsember
(tuhandetes)
Näitajad 2010 2011 2011/2010
+/– %
Veised 236,3 239,4 +3,1 101
sh piimalehmad 96,5 95,5 –1,0 99
Sead 371,7 362,2 –9,5 97
Lambad ja kitsed 82,7 91,4 +8,7 111
Linnud 2046,4 2025,5 –20,9 99
Allikas: SA, PM
Lihalehmade arv ei suurenenud 2011. aastal ainult Tartumaal,
kõige enam suurenes Läänemaal (331 võrra) ja
Pärnumaal (310 võrra). Kõige rohkem on jätkuvalt aberdiini-anguse,
herefordi ja limusiini tõugu, kõige vähem on
saksa šorthorni, aubraki ja deksteri tõugu veiseid.
Lammaste arv suurenes eelmise aastaga võrreldes neljateistkümnes
maakonnas ja vähenes vaid Harjumaal (301
võrra). Lambaid kasvatati 2011. aastal kõige enam jätkuvalt
Saaremaal (14 175), kus eelmise aastaga võrreldes
suurenes lammaste arv ka kõige rohkem (763 võrra).
Kitsi oli kõige enam Pärnumaal (787), kus kolme viimase
aastaga on kitsede arv suurenenud ligikaudu kaks korda.
Suuremad karjad on veel Lääne-, Saare- ja Lääne-
Virumaal.
PRIA põllumajandusloomade registri andmetel oli
2011. aasta 31. detsembri seisuga veisekasvatajaid kokku
4647 (544 võrra vähem), sh 3293 piima- ja 1210 lihalehmade
kasvatajat. Nii piima- kui lihatõugu veiste pidajaid
oli 144. Andmete võrdlusest selgub, et jätkuvalt väheneb
piimalehmade kasvatajate arv. Kui eelmise aasta sama
ajaga võrreldes oli piimalehmade pidajaid 501 võrra
400
350
300
250
200
150
100
50
0
Veised s.h. piimalehmad Sead Lambad ja kitsed
2007 2008 2009 2010 2011*
Aasta
Joonis 1. Loomade arv aastatel 2007–2011. Allikas SA

1-12 Tõuloomakasvatus
vähem, siis 2009. aastaga võrreldes juba 1085 võrra
vähem. Lihaveiste kasvatajate arv aga suureneb. 2010.
aastaga võrreldes oli lihatõugu lehmade kasvatajaid 102
võrra rohkem ja 2009. aastaga võrreldes 213 võrra rohkem.
Kõige enam on lihaveisekasvatajaid, kellel on 3–9
veist (405 loomakasvatajat).
Tabel 2. Loomade arv maakondades seisuga 31.
detsember 2011
Maakond Veised Sealhulgas Lambad Kitsed
kokku piimalehmalehmad
liha-
Harju 13 091 4748 885 5943 202
Hiiu 4467 635 1151 3505 146
Ida-Viru 5693 2099 480 1978 198
Jõgeva 21 063 9771 495 1774 54
Järva 29 894 13 715 558 3129 188
Lääne 11 688 3217 1861 4115 365
Lääne-Viru 27 760 11 533 1296 6817 269
Põlva 14 068 6409 392 5134 101
Pärnu 23 785 10 111 1435 4754 787
Rapla 17 172 6024 1450 3948 157
Saare 16 541 5504 1893 14 175 295
Tartu 17 469 7647 216 6041 159
Valga 10 369 3677 773 7117 85
Viljandi 17 421 7533 916 3724 116
Võru 8826 3068 965 5827 257
Kokku 239 307 95 691 14 766 77 981 3379
Allikas: PRIA
Piimatootmine
Võrreldes eelmise aastaga suurenes 2011. aastal piima
kogutoodang ja keskmine piimatoodang lehma kohta,
tõusis piima kokkuostuhind ning säilis piima kõrge kvaliteet.
Piima toodeti SA andmetel 2011. aastal 694 800 t, mis
on 19 100 t võrra ehk 2,8% enam kui eelmisel aastal. Lehmi
oli tuhande võrra vähem, kuid lehma kohta lüpsti keskmiselt
7136 kg, mis on 115 kg enam kui eelmisel aastal.
Viimase viie aasta võrdluses on näha, et lehmade produktiivsus
on aasta-aastalt kasvanud ning seetõttu on suurenenud
ka piima kogutoodang (joonis 2). Erandlik oli
2009. aasta, mil madalatest kokkuostuhindadest tingituna
lehmade arv vähenes ja piima kogutoodang langes.
750
700
650
600
550
500
450
400
350
300
250
200
150
100
50
0
lehmad piimatoodang produktiivsus
2007 2008 2009 2010 2011
Aasta
Joonis 2. Piimatootmise põhinäitajad aastatel 2007–2011. Allikas:
SA
7200
7000
6800
6600
6400
6200
6000
Foto 1. Galaxy Starline lüpsirobot
2011. aastal realiseeriti piimatööstusele 633 700 t 4,0%
rasva- ja 3,4% valgusisaldusega piima, millest kuulus
eliitsorti 61,2%, mis on eelmise aastaga võrreldes samal
tasemel. Tööstustele realiseeritud piima kogus on viimasel
kolmel aastal olnud toodetust pisut üle 91%, 2011.
aastal 91,2%. Piima väljavedu jätkus Leetu ja Lätti. Veterinaar-
ja Toiduamet (VTA) oli 2011. aasta lõpu seisuga
tunnustanud 40 piimakäitlemisettevõtet, neist ühte kitsepiima
käitlemiseks.
Lihatootmine
2011. aastal müüdi lihatöötlemisettevõtetele või tapeti
majapidamistes 110,4 tuh t (elusmassis) loomi ja linde,
mis on eelmise aastaga võrreldes 4664 t võrra ehk 4% rohkem
(tabel 3).
Tabel 3. Tapaloomade ja -lindude elusmass, tonnides
Näitajad 2010 2011 2011/2010
+/– %
Tapaloomi ja -linde kokku 111 593 116 257 +4664 104
sh veised 24 435 19 859 –4576 81
sead 63 676 70 253 +6577 110
lambad ja kitsed 1417 1468 +51 104
linnud 22 065 24 677 +2612 112
Allikas: SA, PM
Sealiha
2011. aastal vähenes sigade arv, aga suurenes sealihatoodang,
elusmassis 70 253 t, mis on 6577 t võrra ehk
10% rohkem kui eelmisel aastal. Sealiha osatähtsus moo-
107
106
105
104
103
102
101
100
Vasikad
Põrsad
2007 2008 2009 2010 2011
Aasta
(A. Tänavots)
Joonis 3. Vasikate ja põrsaste sündide arv aastatel 2007–2011.
Allikas: SA
780
760
740
720
700
680
660
3

Tõuloomakasvatus 1-12
120 000
110 000
100 000
90 000
80 000
70 000
60 000
50 000
40 000
30 000
20 000
10 000
0
Sead Veised Linnud Lambad ja kitsed
1 354 1 839 1 655 1 417
1 468
16 112 18 179 20 528 22 065 24 677
29 660 26 989 26 791 24 435
59 615 64 252 64 141 63 676
dustas lihatoodangust 60,4%, mis on viimasel kolmel aastal
olnud samal tasemel. Tunnustatud lihatöötlemisettevõtetes
tapeti 2011. aastal 393 600 siga, liha saadi 31 000 t,
see on 14 500 siga ja 9920 t liha vähem kui eelmisel aastal.
2011. aasta lõpu seisuga oli VTA tunnustanud 42 tapamaja
sealihatoomiseks.
Põrsaid sündis 2011. aastal 773 600; eelmise aastaga
võrreldes 21 800 põrsast ehk 2,9% enam. Viimase viie
aasta võrdluses on see ka suurim sündinud põrsaste arv
aastas (joonis 3). Kvartali andmeid võrreldes selgub, et
põrsaid sündis viimase viie aasta jooksul rohkem 2011.
aasta I, II ja III kvartalis. IV kvartalis aga vähenes põrsaste
sündide arv III kvartaliga võrreldes ligi kaks korda ja
seega vähenes aasta lõpus ka sigade arv.
Veiseliha
2011. aastal kasvas veiste arv, kuid veiseliha saadi elusmassis
19 900 t ehk 19% vähem kui 2010. aastal. Veiseliha
osatähtsus lihatoodangus oli 17,1%. Tunnustatud
lihatöötlemisettevõtetes tapeti 32 800 veist ja saadi 7600 t
liha. Võrreldes eelmise aastaga vähenes tunnustatud lihatöötlemisettevõtetes
tapetud loomade arv 5800 võrra ja
liha saadi 1352 t vähem. VTA oli 2011. aasta lõpu seisuga
tunnustanud 32 tapamaja veiseliha tootmiseks.
Võrreldes viimaste aastatega on lehmadelt saadud liha
osatähtsus kogu veiselihast veelgi suurenenud, moodustades
2011. aastal 62%.
Vasikaid sündis 2011. aastal 106 200, see on 3800 vasikat
vähem kui 2010. aastal (joonis 3). Viimaste aastate
kvartaliandmeid võrreldes selgub, et vasikaid sündis
enam 2011. aasta III kvartalis.
Veiserümpade klassifitseerimise kohustus on Eesti ettevõtetel,
kes tapavad nädalas rohkem kui 75 veist. 2011.
Foto 2. Limusiini ammlehm vasikaga
4
19 859
70 253
2007 2008 2009 2010 2011
Aasta
Joonis 4. Tapaloomade ja -lindude elusmass aastatel 2007–
2011, tonnides. Allikas: SA
(R. Toi)
200
180
160
140
120
100
80
60
40
20
0
Munatoodang, mln/tk
Keskmine munatoodang kana kohta, tk
2007 2008 2009 2010 2011
Aasta
275
270
265
260
255
250
245
240
235
230
Joonis 5. Munatoodang ja keskmine munatoodang kana kohta
aastatel 2007–2011. Allikas: SA
aastal klassifitseeris kolm ettevõtet 18 530 veise rümpa,
mis on 4704 võrra vähem kui eelmisel aastal. Kõige enam
oli D-kategooriasse (lehmad) kuuluvaid P2 (lihakusklass
lahja, rasvasusklass kergelt rasvane) veiserümpi. Võrreldes
2010. aastaga on kasvanud E-kategooriasse (mullikad)
kuuluvate rümpade osatähtsus (kasv 18%). Eelmisel
aastal määrati ka Ekstra-lihakusklasse ja seda nii A- (pullid
6 kuud kuni 2 aastat) kui B- kategooria rümpade osas.
Lambaliha
2011. aastal kasvas nii lammaste ja kitsede arv kokku
kui ka lihatoodang. Lamba- ja kitseliha toodang (elusmassis)
oli 1468 t, mis on 4% rohkem kui 2010. aastal.
Lamba- ja kitseliha osatähtsus kogu lihatoodangust oli
1,3%, mis on viimaste aastate suurim näitaja. Tunnustatud
lihatöötlemisettevõtetes tapetud lammaste arv on aastaaastalt
kasvanud. 2011. aastal tapeti 5100 lammast, see on
ligikaudu kaks korda rohkem kui aastal 2008. Liha saadi
92,6 t, võrreldes eelmise aastaga 6,9 t rohkem. Lamba- ja
kitseliha tootmiseks oli 2011. aasta lõpu seisuga VTA
tunnustanud 15 tapamaja.
Linnuliha
2011. aastal vähenes lindude arv ja suurenes linnulihatoodang.
Elusmassis saadi 24 700 t, mis on 2600 t võrra
ehk 12% rohkem kui eelmisel aastal. Linnuliha osatähtsus
kogu lihatoodangust oli teist aastat järjest 21,2%, mis on
viimaste aastate suurim näitaja.
Viimase viie aasta võrdlusest (joonis 4) on näha, et alates
2007. aastast on kogu lihatoodang (elusmassis) suurenenud.
Neljal viimasel aastal on lihatoodang kokku olnud
üle 111 000 t. Lihatoodangu suurenemise on taganud eelkõige
linnulihatoodangu pidev kasv alates 2007. aastast.
Oluliselt on vähenenud aga veiseliha tootmine (elusmassis),
2007. aastaga võrreldes ligikaudu 10 000 t võrra.
Munatootmine
2011. aastal toodeti 185,4 mln muna, mis on 3,5 mln
muna võrra ehk 2% enam kui eelmisel aastal. Keskmine
munatoodang kana kohta oli 268 muna. 2011. aastal toodeti
kõige enam mune II kvartalis – 49 194 muna, III ja IV
kvartalis munatoodang langes.
2011. aastal tegutses Eestis kümme VTA poolt tunnustatud
munapakenduskeskust, üks munatoodete tootja ja
kaks vutimunade munapakenduskeskust.
Munatoodangu viimase viie aasta võrdlusest (joonis 5)
on näha, et toodang langes oluliselt 2008. aastal, mil
kahes suures linnukasvatusettevõttes oli Newcastle`i haiguspuhang.
Alates 2009. aastast on munatoodang pidevalt
suurenenud.

1-12 Tõuloomakasvatus
Austraalias ja Uus-Meremaal
piimakarjakasvatust kaemas
Pm-mag Tõnu Põlluäär
ETKÜ tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja
V E I S E D
Möödunud aasta novembi alguses oli võimalus viibida
koos grupi Eesti piimafarmeritega Austraalias ja Uus-
Meremaal ning reisi lõpul ühe päeva Hongkongis. Tegu
oli ühistegelise piimandustegelaste (piimaühistute) algatusega,
mille käigus tutvuti Austraalia ja peamiselt Uus-
Meremaa (põhjasaar) piimandussektoriga. Programmi aitas
koostada Uus-Meremaa aukonsul Tõnu Loorpärg ja
farmide külastused korraldas Pauline Norrish, kes tegeleb
farmeritega Uus-Meremaal ja viib neid õppereisidele väljapoole,
peamiselt Euroopasse. Eesti-poolne koordinaator
ja grupijuht oli loomakasvatuskonsulent Nelly Oinus ja
tõlke tagas Piret Purru-Lemetti.
Austraalias viis buss meid Sydney linnaga tutvuma.
Pikk lennureis üle 27 tunni koos ooteajaga ja ajavahe seitse
tundi andsid küll tunda, aga olles nii kaugele lennanud,
pole magamiseks mahti. Ilm ei olnud meie vastuvõtuks
küll erilisi pingutusi teinud, sadas vihma ja oli udune,
meenutades nii kodust novembrit. Siiski oli midagi teistmoodi.
Rahulik liiklus, teistmoodi loodus (meie sügisele
oli vastu panna maailma kuklapoole kevad). Õhtul oli võimalus
külastada Sydney ooperimaja, näha ja kuulda maailmakuulsast
ehitisest ning ooperi- või kontserdielamustest.
Järgmisel päeval külastasime Leppington Pasture Company
farmi, kus on lüpsilehmi ~2000 ja lisaks noorkari
ning 16 töötajat. Lüpsmine toimub 2 x 36 paralleel-lüpsiplatsil
kolm korda päevas. Keskmine piima päevatoodang
oli 35 l (22 000 tonni aastas) ja TMR söötmine kaks korda
päevas. Söödad varutakse ise ning tehakse rohu-, lutserni-
ja maisisilo ning teraviljadest kasvatatakse nisu ja otra.
Lisaks ostetakse maisi, õlleraba, maisigluteeni ja jahujääke.
Farm on pereettevõte, omanikud kolmanda põlvkonna
horvaadid. Lisaks piimatootmisele tegeleb pere jaekaubanduse
ja kinnisvaraarendusega. Enamiku Austraalias
toodetavast piimast töötlevad jaapanlastele ja itaallastele
kuuluvad ettevõtted, mida Austraalia piimakarjakasvatajad
on hakanud nimetama „duopol“ (sõnast „monopol“).
Edasi liikusime rohkem lihaveisekasvatuses tuntud
Barrington Topsi piirkonnas. Austraalias kasvatatakse
palju erinevaid lihaveisetõuge ja nende ristandeid. Enam
levinud on herefordi ja brahmani (kumbagi ~20%) tõud.
Lihaveiseid on Austraalias üle 20 miljoni ning üle 60%
lihaveiselihast eksporditakse (USA, Jaapan ja Korea).
Õhtul oli võimalus tutvuda Austraalia öise loodusega,
mõni nägi isegi kängurut. Järgmisel päeval sõitsime taas
Sydney poole ja sel ajal rääkis reisijuht Laurie Cousins
täpsemalt põllumajandusest. Ühes juustukojas saime ülevaate
15 a tegutsenud juustutööstusest, kus päevas töödeldakse
kaks tonni piima ja toodetakse kuut juustusorti.
Õhtul aga maandusime juba Uus-Meremaal Aucklandi
lennuväljal.
Uus-Meremaa on väga rikkaliku loodusega, rohukasv
on kümme kuud intensiivne ja kaks kuud aeglasem,
veiseid ~10 mln ja lambaid ~32 mln. Reisi jooksul tutvusime
mitme piimafarmiga, mis olid väga sarnased. Uus-
Meremaal on 3000 mahetalunikku, kes toodavad 3% piimast.
Farm on nende mõistes tavaline lüpsikoda, mille
ümber on karjamaad, täis erineva värvusega lehmi. Tavaline
oli ka ussina looklev lehmade rivi lüpsikoja poole
(keskmiselt ~350 lehma karjas). Valdav on friisi tõug
(~40%), muidugi mustakirju, kuid holsteini tõust oluliselt
erinev. Teisena kasvatatakse dörsi tõugu (23%) ja päris
palju on erinevaid ristandeid (35%), kelle jaoks on oma
Foto 1. Vaade Austraalia farmile (T. Põlluäär) Foto 2. Laudaõhk vajab ventileerimist (T. Põlluäär)
5

Tõuloomakasvatus 1-12
Foto 3. Rohumaade niisutussüsteem (T. Põlluäär) Foto 5. Väikese lehma eelistamine (T. Põlluäär)
aretusprogramm (kiwi crossing). Uus-Meremaal on
~4,5 mln piimalehma, sama palju on ka elanikke.
Põhilised märksõnad on tootmise efektiivsus ja kulutuste
minimeerimine. Seejuures ei aeta taga suuri toodangunäitajaid
ega soovita suuri lehmi. Toodangu arvestuse
aluseks on piima rasva- ja valgutoodang. Keskmiselt saadakse
320–340 kg piimarasva ja -valku kokku lehma kohta,
mis on piimatoodanguna ~4000 kg lehma kohta, keskmine
piima rasvasisaldus 4,5% ja valgusisaldus 3,7%.
Tihti rõhutati, et ei ole mõtet toota vett, vaid piima kuivaine
on tähtis. Selle eest tootjatele ka makstakse.
Piimatootmises valitseb perioodilisus: lehmad poegivad
üldjuhul juuni II poolest kuni septembrini ja seemendatakse
septembrist novembrini, oleneb ka piirkonnast.
Keskmine poegimisvahemik on 368–370 päeva. Kui lehmad
ei tiinestu sobival ajal, siis lastakse karja herefordi
pull. Oma karja täienduseks jäetakse vaid kunstliku seemenduse
järglased, kõik vabapaaritusest saadud järglased
realiseeritakse lihaks. Eristatakse herefordi tõu valge pea
järgi.
Lehmade eluiga on suhteliselt pikk, keskmiselt 5,5 laktatsiooni.
Peamised praakimise põhjused on mastiit ja
sigimatus. Lüpsilehmad ei ole suured, 400–450 kg. Suurem
lehm tarbivat ühiku kuivaine tootmiseks enam sööta,
mis on kulukas. Reisi jooksul külastasime erinevaid piima-
(250–1150 lehma karjas), kuid ka lihaveise- ja lambafarme,
samuti piimatööstust, aretusühistut, põllumajandusuuringute
keskuse piimandusosakonda ja nõustamiskeskust.
Piimatöötlemine. Piima ostab kokku piimakarjakasvatajate
ühistu piima töötlev ja tooteid turustav kontsern
Fonterra, mis koondab 95% piimatootjatest ja hõlmab
92% kogu Uus-Meremaa piimaturust. Ühistus on 13 000
liiget. Piima töötlemisvõimsus on välja arendatud vastavalt
hooajalisele piimatootmisele. Piimatooted lähevad
94% ulatuses ekspordiks. Peamised turud on Hiina, USA,
Jaapan.
Külastasime kontserni suuruselt neljandat tehast Te Rapas,
kes töötleb 8000 tonni piima ööpäevas (suurim tehas
24 000 t). Peamine toodang on eksporditav piimapulber.
Toodetakse veel kolme sorti juustu, joogipiima ja piimajooke.
Aretusühistu Livestock Improvement Company (LIC)
on 100 aastat vana ühistu, kellel on 11 700 liiget ja käive
aastas 20 miljonit NZD. Teenuse kasutajaid üldse on ligikaudu
13 000. Alalisi töötajaid on 650. Seemendus toimub
üldjuhul hooajaliselt peamiselt värske spermaga, mis
säilib 1–4 päeva. Sperma kontroll on kolme päeva jooksul
pidev, kui on mingi probleem, kogutakse sperma üle maa
jaama tagasi.
Ühistul on 950 pulli, kellest aktiivses kasutuses 360. Iga
päev väljastatakse 100 000 kõrrekestes spermadoosi. Nä-
Foto 4. Nõustaja Lee Mattisson annab Eesti farmeritele põhjaliku
ülevaate karjamaarohust
(T. Põlluäär)
6
Foto 6. Dörsi, friisi tõugu lehmad koos ristandlehmaga
(T. Põlluäär)

1-12 Tõuloomakasvatus
Foto 7. Lehmad teel lüpsile
(T. Põlluäär)
Foto 9. Fonterra piimatööstus
(T. Põlluäär)
gime värske sperma kogumist, kontrollimist, lahjendamist
ja kõrtesse jaotamist ning saime informatsiooni värske
sperma logistikast.
Hooajal kogutakse spermat iga päev ja doseeritakse
kõrtesse. Alustatakse varahommikul ja kell 11 on sperma
väljasaatmiseks valmis. Sperma laialiviimiseks kasutatakse
nii lennu- kui ka autotransporti. Ühe värske spermadoosi
maksumus (koos seemendusteenusega) on 18–
30 NZD (11–19 €) ja külmutatud spermadoos maksab
66 NZD (> 40 €). 75% lehmadest tiinestatakse kunstliku
seemendusega. Tipphooajal töötab 900 seemendajat. Tiinestumine
esmakordsest seemendusest on 60–65%, spermakulu
ühe tiinestumise kohta on 1,3 doosi. Väga hea
tulemus!
Aretuse suund on väikest kasvu lehmad, kes väärindavad
hästi rohusööta ja ei lõhu keharaskusega karjamaid.
Aretuse eesmärk on ideaalne lehm, kes toodab võimalikult
efektiivselt piima piisava rasva- ja valgukogusega,
keda on kerge pidada ja kellel pole poegimisprobleeme
ning kes tooks igal aastal elusa vasika. LIC korraldab ka
piimaveiste jõudluskontrolli, omatakse kahte piimalaborit.
Piimajõudluse kontrollimiseks on farmeritega sõlmitud
lepingud. Kasutusel on igakuine ja -kvartaline süsteem
ning on ka farmereid, kes jõudluskontrolliteenust ei
kasuta.
Aretusühistus andis Uus-Meremaa Põllumajandus- ja
Metsaministeeriumi Põhjasaare piirkonnajuht täieliku
ülevaate põllumajandussektorist.
Põllumajandusuuringute Keskus kuulub farmerite
ühendusele Dairy NZ. Piimandusosakonnas saime ülevaate
selle tegemistest. Katseid tehakse Tokanui katsefarmis
(342 ha maad, lehmi ~900, karussell-lüpsiplats).
Kuna Uus-Meremaa põhiline uurimistööde teema on karjamaarohi,
siis peamiseks uurimissuunaks on karjamaa
saagikus. Uuritakse ka odavamaid lisasöötmise võimalusi,
karjamaasööda väärindamist ja piima tihedusega seotud
küsimusi. Suurt rõhku pannakse loomade heaolule ja
keskkonnateemadele. Uurimistulemuste edastamine farmeritele
on lausa kohustus. Külastada saime ka Tokanui
katsefarmi.
Nõustamiskeskuses Perrin Ag Consultants Ltd töötab
koos juhatajaga viis inimest. Nõustatakse erinevaid farme,
eeskätt maooride omi. Nad aitavad valida töötajaid,
suhtlevad juhtidega, tegelevad eelarve küsimustega, esindavad
farme (nt Fonterras), nõustavad raskustesse sattunud
farmereid jne. Kuid tegelevad ka erinevate projektidega,
näiteks toitained karjamaarohus, uue farmi planeerimine
jne. Firma hallata on 42 000 loomühikut ja 5000 ha
maad. Nõustamistööd tehakse ka välismaal (Hiina, Venemaa).
Igal töötajal on 5 mln NZD väärtuses vastutuskind-
Foto 8. Lehmad lüpsiootel
(T. Põlluäär)
Foto 10. Pärast seemendushooaega lastakse karja herefordi pull
(T. Põlluäär)
7

Tõuloomakasvatus 1-12
Foto 11. Valgepealiste vasikate isa on hereford ja nad realiseeritakse
lihaks
(T. Põlluäär)
lustust, mis on vajalik, kui nõuande andmine ebaõnnestub.
Kuid kordagi polevat seda kellegi suhtes vaja läinud.
Piima kontrollitakse kaheksa kvaliteedinäitaja (antibiootikumid,
kolibakter, strepto- ja stafülokokid, somaatilised
rakud, maitse jms) järgi. Kui piim on rikutud, siis
farmer, kes süüdi on, peab kogu piimaautotäie piima kinni
maksma ning lisaks sellele ootab teda trahv ning lisaproovid,
enne kui ta saab jälle piima müüa. Mõistagi on kulud
farmeri kanda. Konsultant viis meid kahte enda teenindatavasse
farmi (950 ja 1150 piimalehma), mis kuuluvad
põlisrahvale maooridele. Kogu info farmi kohta andis
konsultant, kes teadis kõike, ka meie poolt esitatud küsimustele
andis ta põhjalikud vastused. See fakt viitab veel
kord sellele, et konsultandid on kursis kogu tegevusega
nõustatavates farmides.
Lisaks farmide külastustele oli aega nautida kaunist
loodust, imelisi vaatamisväärsusi ja saada teavet põlisrahva
ajaloost ja tänapäeva tegemistest. Samuti oli võimalus
viibida rahvusparkides, nautida rododendronite kauneid
õisi, näha kaitse all olevaid kiivisid (linde) ja õitsvaid kiiviistandusi.
Kokku saime mitme väliseestlasega, kes juba
aastaid või aastakümneid siin elanud.
Oli kindlasti huvitav reis, kuid kahjuks paljut nähtust
meie farmidesse üle võtta ei ole. Siiski tähtis on ühistuline
tegutsemine, mida võiks meil rohkem rakendada. Huvitav
fakt oli piimarasva ja -valgu (contra piimakogus) tähtsustamine,
mille eest makstakse piimaraha. Lisaks on märkimisväärne
suurte farmide töö 3–4 inimesega (pererahvas
+ lisatöötaja), samuti värske sperma kasutamise kogemused
või lehmade (väikeste ~430 kg) tasuvuse rõhutamine,
piima madal somaatiliste rakkude tase (~ 120 000/ml),
karjamaade intensiivse kasutamise skeemid, lehmade
markeerimine (värvilised markerid seemendamata, seemendusel
või paaritusele suunatavad), lehmade suhteliselt
kõrge eluiga jne.
Tänu kõigile, kelle abil see kauge reis teoks sai. Loodan
väga, et reisil käinud Eesti piimafarmerite alustatud diskussioonid
piimakarja tasuvuse ja ühistegevuse teemadel
kodus jätkuvad ning et neist on siinse sektori arendamisel
kasu.
Rahvusvaheline punast tõugu lehmade klubi
koosolek tulekul
Pm-mag Tõnu Põlluäär
ETKÜ tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja
Eeloleval suvel, 4.–13. juulini toimub Prantsusmaal
Rahvusvahelise Punase Lehma Klubi (IRCC) koosolek.
Üritus korraldatakse iga kolme aasta tagant. Programm on
jagatud kahte ossa – tutvumine Prantsusmaa veisekasvatuse
ja vaatamisväärsustega (nn eeltuur) ja konverents.
Eeltuur toimub 4.–11. juulini, mille käigus tutvutakse
esimesel päeval Pariisiga ja seejärel suundutakse maale.
Külastatakse erinevaid normandia ja montbeliardi tõu piimafarme,
juustutööstusi jm piimandusega seotud ettevõtteid.
Kuid ka piirkonna vaatamisväärsused ei jää nägemata.
Konverents toimub 12. ja 13. juulil Annecy linnas.
Teemad on:
• rahvusvaheliste punaste tõugude aretus ja selektsioon
ning uued tehnoloogiad;
• ristamiskatsete tulemused maailmas;
• punaste tõugude sigimise ja terviseteemad, seosed
majanduslike tunnustega;
• punaste tõugude eelised võrreldes teiste tõugudega.
Välja pannakse liikmesriikide posterettekanded jm huvitavad
rahvusvahelised teemad punaste tõugude aretu-
8
sest. Esinemas on tunnustatud teadlased ja praktikud üle
kogu maailma, töökeel on inglise keel. Nii eeltuuril kui ka
konverentsil osalemine on tasuline.
Tavapäraselt lääneriikide farmerid võtavad sellistest
üritustest osa, kuid meil pole seda võimalust seni eriti kasutatud.
Kui Eesti farmeritel, teadlastel või punaste tõugude
aretusest huvitatud isikutel on huvi sellel suurejoone-
Foto 1. T. Põlluäär posteriga ühel varasemal kohtumisel
(T. Põlluäär)

1-12 Tõuloomakasvatus
lisel konverentsil või ka eeltuuril osaleda, palun andke
endast teada Tõnu Põlluäärele (516 7821 või
tonu.polluaar@etky.ee). Üldiselt osalevad teiste maade
farmerid taolistel üritustel päris tihti, meil selline komme
Kaaluge lihaveiseid!
Pm-mag Tõnu Põlluäär
ETKÜ tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja
pole küll väga juurdunud, kuid siinkohal kutsungi kaasa
lööma.
Foto 1. Simmentali ammlehm vasikaga
Viimasel Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse koosolekul
soovis juhatus teada, miks lihaveistel ei rakendata
välimiku lineaarset ja aretusväärtuse geneetilist hindamist.
Vastus sellele küsimusele on ühene – selleks puudub
piisav infokogus ehk kehamassi andmed noorloomade
tähtsatel eluetappidel.
Lihatõugu veiste aretusprogrammis on eesmärk kujundada
aretusfarmid, kus tegeldaks pidevalt tõutuumiku geneetilise
taseme tõstmisega. Aretusfarmide ülesandeks on
toota tootmiskarjadele väärtuslikke puhtatõulisi sugupulle
ja lehmikuid. Eesmärgiks on kujundada nelja lihaveise
tõu, aberdiini-anguse, herefordi, limusiini ja šarolee, tõufarmid.
1.01.2012 seisuga ei ole Eestis ühtegi nõuetele
vastavat aretuskarja, sest puudub vajalik arv puhtatõulisi
ammlehmi.
Oleme aretusfarmide kujundamise poole teel, kuid see
on keeruline, sest endiselt ei kasva tõupuhaste lihaveiste
arv jõudluskontrollis. Aretusfarmide kujundamist saaks
alustada, kui nimetatud tõugudel oleks igaühes vähemalt
viis farmi 50 puhtatõulise ammlehmaga. Siit veel üks soovitus,
et valige endale üks lihaveisetõug ning jätkake selle
puhasaretust.
1.02.12 osales lihaveiste jõudluskontrollis 313 karja
20 407 veisega, neist 6,6% ammlehmadest ning 7,7%
lehmmullikatest olid 100% puhtatõulised. Üle 75% verelisusega
lihatõu suhtes oli 40,8% jõudluskontrolli lihaveistest
(k.a pullid).
2010. a tulemuste alusel saab öelda, et sünnimassi
andmed esitati kõigi vasikate kohta. Aga 200 päeva kehamassi
andmeid vaid 10% ja 365 päeva kehamassid vaid
7,2%-l veistest. Need arvud ei võimalda välja töötada
lihatõugu veiste hindamisprogramme. Teisest küljest aga
võiks alustada ka väiksema mahuga, kuid siis peab olema
kindel, et lihaveisekasvatajad tagavad vajaliku informatsiooni.
Kuigi lihaveiste jõudluskontrollis ei pea veiseid kaaluma,
palun lihaveisekasvatajatel sellele tõsiselt mõelda.
Võimalusel tuleks kaaluda 200 ja 365 päeva vanuseid
lihaveiseid. Kaalutakse taadeldud kaaluga 1 kg või mõõdetakse
lindiga 1 cm täpsusega. Mõõdulindiga mõõtmisel
edastatakse andmebaasi tulemus sentimeetrites. Miks ja
kuidas seda teha
1. 200 päeva kehamass annab ülevaate vasika juurdekasvust
enne võõrutamist ja näitab ammlehma piimakust.
Arvesse lähevad kehamassid, mis on kaalutud vahemikus
150–250 päeva, s.o 100 päeva jooksul. Selle alusel arvutab
arvutiprogramm õige 200 päeva kehamassi.
2. 365 päeva mass annab ülevaate veiste juurdekasvust
pärast võõrutamist ja näitab, kuidas on toimunud
üleminek emapiimalt põhisöödalisele ratsioonile. Arvesse
lähevad kehamassid, mis on kaalutud vahemikus 325–
405 päeva (80 päeva jooksul). Arvuti korrigeerib juurdekasvu
365 päevale.
3. Noorveiste realiseerimisel lihatööstusesse palun
andmebaasi edastada SEUROP-klassifikatsiooni tulemused.
Kõik massiandmed sisestada jõudluskontrolli programmi
LIISU.
Leidke võimalused oma lihaveised kaaluda/mõõta. Seeläbi
koguneb objektiivsem info lihaveiste väärtuse kohta,
mille alusel saame teile pakkuda lahendusi, kuidas muuta
lihaveisekasvatus tasuvamaks. Lihaveisekasvatajad, kellel
on huvi lihaveiste arengule kiirem hoog anda, võiksid
osaleda jõudluskontrollis.
Seemendustehnikute algkoolituse kursus
(R. Toi)
Tanel Bulitko
ETKÜ juhatuse esimees
Koostöös Eesti Maaülikooliga korraldatakse alates
2005. aastast regulaarselt seemendustehnikute algõppekursusi,
kokku toimunud seitsmel korral 73 huvilisele.
2007. aastal algõppe koolitust ei alustatud osavõtjate
vähesuse tõttu. Nüüdseks on tegutsema jäänud 46 tehnikut
ehk 76,7 % (tabel 1). Aastatel 2005–2011 kursuse
läbinutest ei ole seemendajana Eestis töötanud 11 koolita-
9

Tõuloomakasvatus 1-12
tut. Üksikjuhtudel on kursuse läbinuil olnud võimalus
omandatud kutset rakendada hoopis lähivälisriigis.
Tabel 1. Kursustel osalenute tööhõive seemendustehnikuna
2011. a
Aasta Kursustel Osavõtnuist töötasid Pole kunagi
osalejaid
arv %
seemendanud
2005 13 8 61,5 3
2006 5 3 60,0 2
2008 11 8 72,7 2
2009 13 13 100,0 0
2010 9 8 88,9 1
2011 9 6 66,7 3
Kokku 60 46 76,7 11
2010. aasta esmakordsete seemenduste arvu põhjal on
29 tehnikust 15-l enam kui 100 esmakordset seemendust
ning 14-l alla 100. Keskmiselt on esmakordseid seemendusi
tehniku kohta 219.
Koolituse vajadus uue põlvkonna seemendustehnikute
tööleasumiseks on oluline nii suurettevõtetele kui peretaludele.
Nagu tabelist 2 näha, on kolmel seemendajana töötaval
spetsialistil 2010. aasta esmakordsete seemenduste
arv üle 500. Samuti on olnud oluline koolitada seemendustehniku
teadmistega inimesi taludele, kus piirkonnas
seemendustehniku kättesaadavus ei ole hea. Kursusel osalenute
tagasiside põhjal hindavad nad kõrgelt koolituse
taset ning saadud teadmisi. Täiendava praktiseerimise
järgselt ollakse valmis ka iseseisvaks tööks.
Tabel 2. Suurima esmaseemenduste arvuga seemendustehnikud
• sperma sügavkülmutamine, säilitamine ja hindamine,
• lehma suguorganite anatoomia, füsioloogia ja innatsükli
regulatsioon,
• suguorganite ultrasonograafia, seemendusviisid ja
meetodid,
• inna tunnused ja avastamine, inna stimuleerimine ja
sünkroniseerimine,
• optimaalne seemendusaeg inna ajal ja pärast poegimist,
• seemendamisel tehtavad vead, emakapõletikud jm
poegimisjärgsed haigused,
• suguselekteeritud sperma, seemendamine suguselekteeritud
spermaga,
• ahtrus ja sigimatus, emaka kateteriseerimine,
• sagedasemad madala tiinestumise põhjused,
• tiinuse diagnoosimine, seemendustehniku töö aspektid,
• suguorganite rektaalne uurimine, tiinuse rektaalne
diagnoosimine,
• lehmade söötmine ja sigimine,
• seemendusorganisatsioon,
• seemendustehnikute tööaspektid.
Tabel 3. Paremate seemendustulemustega seemendustehnikud
Seemendaja Tiinestus ES Teenindatav ettevõte
järel, %
Olav Ellermäe 79,4 Hiiu Õunakasvatuse OÜ
Ott Orulepa 67,5 Kaera-Jüri talu
Ingrid Tamp 61,4 Järva PM OÜ
Pille Luule 59,0 A. Peegi Undi talu
Aare Külvija 57,5 Aravete Agro OÜ
Galina Saluhhina 53,7 Revino OÜ
Seemendaja Esmaseemenduste Teenindatav ettevõte
arv
Aare Külvija 1140 Aravete Agro OÜ
Maret Vanari 1094 Vändra OÜ
Galina Saluhhina 806 Revino OÜ
Ingrid Tamp 448 Järva PM OÜ
Rainer Pedak 429 Kuriste talu, asendus
Tänavuaastased kursused toimusid 9.– 20. jaanuarini
Tartus EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis,
kursuste üldmaht oli 80 akadeemilist tundi, koolituse
läbisid edukalt 13 osalejat.
Teemadena käsitleti:
• seemenduse ajalugu ja tähtsus,
• ejakulaadi hindamine,
• välistegurite mõju spermale, sperma lahjendamine
sügavkülmutamiseks,
Täname koolitajaid ning ettevõtteid, kelle juures toimus
praktiline õpe. Koolitajateks olid õppejõud prof dr Andres
Valdmann, prof dr Mihkel Jalakas, dots dr Kalle Kask,
dots dr Ants Kavak, knd Jevgeni Kurõkin ja loomaarst
Alar Onoper.
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu soovib tänavustele
koolituse läbinutele head töökätt ning viljakat tegevust
tulevikuks: Ülle Aja, Maile Jaansoo, Urmas Juhvelt, Sille
Kaljuste, Endri Lind, Einar Lukats, Tiina Lääts, Ats Raud,
Maie Ott, Esta Tamm, Piret Tammaru, Birgit Truus ja
Kaljo Tuuling.
Järgmine koolitus on plaanitud 2013. aasta jaanuaris.
Kõigil huvilistel ja ettevõtetel, kes sooviksid koolitusele
saata oma firmast perspektiivika inimese, palume registreerida
aegsasti piirkonna aretusspetsialisti juures. Kahenädalane
koolitus maksab osavõtjale 770 eurot.
10

1-12 Tõuloomakasvatus
Eesti maakarja tõufarmid 2012. aastal
Pm-mag Käde Kalamees
EK Seltsi tegevjuht
Eesti maakarja tõufarme hinnati 2011. aasta augustist
kuni novembrini. Aasta viimasel EK Seltsi juhatuse koosolekul
8. detsembril kinnitati maakarja tõufarmiks 27
majapidamist. Lisaks senistele tõufarmidele lisandus
kolm uut tõufarmi ja ühte karja, kus farm katkestas jõudluskontrolli,
ei saanud tunnustada.
Väikesearvulise ja ohustatud tõu toodang keskmiselt
üle 6000 kg on väga hea näitaja. Seda rõõmustavam on
fakt, et maakarja kolmes suurimas farmis on üle 5000 kg
toodangud juba mitu aastat järjest ületatud (tabel 1).
TÜ Mereranna PÜ maakarja aretajate pikaajalise teadliku
tõuaretustöö ja söötmistingimuste parandamise tagajärjel
on saavutatud maakarja keskmiseks piimatoodanguks
juba 6840 kg. Selles karjas on palju silmapaistva
toodanguga maakarja lehmi. Näiteks lehm Sirgu-kari on
lüpsnud 9598 kg piima, lisaks on üle 8000 kg piimatoodanguga
maakarja lehmi veel seitse (Sire-, Nunnu-, Sulla-,
Supsi-, Toome- Tolli- ja Kena-kari) ja üle 7000 kg
Tabel 1. Eesti maakarja tõufarmid seisuga 8.12.2011. a, karjas üle 20 lehma
lüpsvaid lehmi samuti seitse (Uusi-, Siidi-, Osmu-, Neiu-,
Panni-, Suisu- ja Pupe-kari). TÜ Mereranna PÜ on samuti
igal aastal näidanud kauneid maakarja lehmi Saaremaa
veiste näitustel. EK seltsi väljaantud rändhõbekarikas
kuulubki 2010. a tulemuste põhjal neile. Maalehe korraldatud
aasta põllumehe üks nominentidest 2011. a oli juhatuse
esimees Urmas Lehtsalu, kelle tunnustuseks tuleb
pidada just eesti maatõu pikaajalist edukat tõuaretustööd
ja maatõu säilitamist.
Läbi raskuste on suutnud Liia Sooäär ikka oma maakarja
taset hoida ja veelgi paremaks ja tulutoovamaks muuta,
toodangu tõus 2011. a +271 kg räägib ise enda eest. Lisaks
sellele on müüdud oma parimate lehmade pullvasikaid
mitmete maakarjade parandamiseks. Samuti on Liia
iga-aastane Saarte näitusel osaleja oma kaunite maakarja
lehmadega ja korduvalt saanud maatõu Vissi tiitleid.
2009. a tulemuste eest kuulus EK seltsi rändkarikas Liia
Sooäärele ja 2010. a oli ta aasta põllumehe nominent.
Milvi Reinemi Koordi talu maakari ja Sirje Treumuthi
Metsapere maakari on kosunud. Mõlema majapidamise
Karja omanik Lehmi Aastalehmi
Lehma kohta*
Karja Kokku Klass
piima kg rasva % valku % rasva kg valku kg
mulje punkte
1. TÜ Mereranna PÜ 34 31 6477 4,41 3,38 286 219 9,5 120,2 eliit
37 34 6840 4,35 3,37 298 231
2. Uustla talu, L. Sooäär 21 21 5156 4,73 3,61 244 186 10,0 112,0 eliit
21 22 5427 4,42 3,49 240 189
3. Koordi talu, M. Reinem 25 28 4373 4,54 3,36 198 147 8,5 94,9 I
26 26 3991 4,51 3,31 180 132
4. Metsapere farm, S. Treumuth 60 44 5089 4,52 3,38 230 172 8,5 92,3 I
65 60 5544 4,61 3,44 255 191
5. Kutaare OÜ (om Vahenurm) 69 68 4710 4,62 3,20 218 151 5,5 88,3 I
69 72 1737 4,50 3,21 78 56
Foto 1. Mihkel Soometsa aretuspull Vapsik EK 237, sünd
10.05.2003, koos tütrega (K. Kalamees)
Foto 2. Ants Aamani noorkari
(K. Kalamees)
11

Tõuloomakasvatus 1-12
Tabel 2. Eesti maakarja tõufarmid seisuga 8.12.2011. a, karjas 4–19 lehma
Karja omanik Lehmi Aastalehmi
piima kg rasva % valku % rasva kg valku kg mulje punkte
Lehma kohta
Karja Kokku Klass
1. Massiaru POÜ 4 4 7027 4,20 3,35 295 236 10,0 116,3 eliit
6 5 5832 4,51 3,46 263 202
2. Palu talu,
13 11 6201 4,39 3,47 272 215 9,8 115,2 eliit
J. Simovart
13 13 6466 4,40 3,40 285 220
3. Eerika Farm OÜ 6 6 4919 4,93 3,75 242 185 8,0 109,5 eliit
5 5 5922 4,76 3,79 282 225
4. Lau-Raja talu,
4 2 6352 4,98 3,45 306 219 8,5 108,9 eliit
T. Muulmann
4 3 7305 4,70 3,59 344 263
5. Aedevahe talu,
10 7 5529 4,02 3,35 222 185 8,0 102,0 eliit
I. Gošovski
9 10 4714 4,22 3,47 199 163
6. Rätsepa talu,
6 5 4922 4,71 3,51 232 173 8,5 100,3 eliit
A. Aaman
6 5 5300 4,74 3,43 251 182
7. C.R.Jakobsoni
4 5 4204 4,48 3,44 189 145 10,0 96,0 I
talumuuseum
3 4 4431 4,62 3,35 205 148
8. Looga talu,
3 4 4244 4,74 3,38 201 143 9,0 95,2 I
K. Voitk
4 3 2843 4,91 3,49 140 99
9. Riido talu,
10 11 4708 4,64 3,46 218 163 9,8 93,4 I
J. Kiider
11 11 3892 4,55 3,45 177 134
10. Niidi talu,
5 5 4536 4,43 3,29 201 149 8,5 91,9 I
A. Niit
5 6 3391 4,72 3,47 160 118
11. Rehe talu,
4 4 4238 4,59 3,24 195 137 8,5 91,8 I
L. Rea
2 3 4687 4,31 3,19 202 150
12. Pajumäe talu,
5 6 4173 4,57 3,41 191 142 9,0 89,4 I
A. Veidenberg
3 5 4588 4,47 3,39 205 156
13. Andressaare talu,
4 3 3408 5,08 3,58 173 122 10,0 88,8 I
E. Lohu
5 4 4440 5,09 3,63 226 161
14. Pahkla Camphilli küla 14 11 4529 4,63 3,39 210 153 9,5 88,6 I
Farm
13 14 4183 4,71 3,49 197 146
15. Aua talu,
4 4 4213 3,72 3,37 157 142 9,0 84,5 I
M. Niine
3 4 3119 4,23 3,55 132 111
16. Rõksu talu,
4 4 3854 4,70 3,48 181 134 8,5 83,9 I
A. Tampuu
4 4 4258 4,72 3,40 201 145
17. Veski talu,
4 3 4478 4,33 3,11 194 139 8,5 80,5 I
H. Saat
4 4 4201 4,39 3,30 185 139
18. Otsa talu,
9 9 3708 4,78 3,55 177 132 8,8 79,6 II
R. Parts
9 9 3874 4,72 3,42 183 133
19. Siimani talu,
3 6 3359 4,40 3,48 148 117 8,5 74,6 III
E. Pulk
3 4 3368 4,78 3,54 161 119
20. Sepa talu,
A. Väkram
4 5 4164 4,47 3,30 186 138 8,5 73,1 II
4 5 4619 4,65 3,52 215 163
21. Saidafarm AS 8 6 3643 4,55 3,27 166 119 7,5 70,4 II
8 7 4072 4,49 3,27 183 133
22. Heino Kallas, Luulupe 5 4 2872 4,39 3,49 126 100 8,0 65,6 III
5 5 2333 4,15 3,63 97 85
Tõufarmid (27) keskmine 342 317 5488 4,55 3,37 250 185
Maakarja keskmine 2010 480 461 4850 4,55 3,38 221 164
Maakarja keskmine 2011 501 493 4461 4,56 3,42 203 153
12

1-12 Tõuloomakasvatus
Foto 3. Sakslaste Schwanenflügelite maakarja pull Numpo-
Vindi EK 307, sünd 31.07.2010
(K. Kalamees)
teeneks tuleb pidada just eeskätt maakarja arvukuse suurendamist.
Muret teeb suurima maatõu farmi Kutaare OÜ saatus.
Veel 2009. a lüpsis see kari keskmiselt 5197 kg piima
Vahenurme perekonna käe all. 2010. a lõpust on rendilepinguga
Hiiumaale antud karja tulevik tume. Kas uued
maakarja pidajad suudavad sellest seisust välja tulla, on
veel vara öelda, aga nad peaksid aru saama oma suurest
vastutusest.
Eesti maakarja tõufarme, kus oli 4–19 lehma, on praeguseks
22. Rõõmustav oli see, et esmakordselt ületas
maatõu tõufarmide keskmine toodang 5000 kg: 317 aastalehma
keskmine toodang oli 5488 kg, piimas 4,55% rasva
ja 3,37% valku, rasva- ja valgutoodang 435 kg (tabel 2).
Liidrikoht kuulub Massiaru POÜ-le. Selles karjas lüpsab
maakarja üks rekordlehmadest Lillik juba 6. laktatsiooni,
kusjuures 5. laktatsiooni lõpetas ta 10 393 kiloga.
Läinud aastal varuti Lilliku pojalt Otitölpo EK 303 spermat
Meelis Niine talust kogu maakarja aretustööks. Oma
elu jooksul on Lillik andnud ainult pullikuid, nüüdseks
seitse. Viimane poegimine oli 25.12.2011. Endiselt annab
Lillik palju piima, esimesel kontroll-lüpsil 41,6 kg. Lillik
on jäädvustatud EK Seltsi külmkapimagneti meenel.
Teist positsiooni hoiab Simovarti pere 13 lehmaga eliitklassifarm,
kus üheteistkümne aastalehma piimatoodang
oli 6201 kg, 2011. a juba 6466 kg. Simovartide perekonna
pikaajalist maakarja aretustööd tunnustab vabariigi aastapäeva
aktusel üleantud põllumajandusministeeriumi hõbedane
teenetemärk.
Maaülikooli Märja katsefarmis lüpsavad Vahenurme
farmist ostetud lehmad. Katselauda tingimustes on lisaks
suurele piimatoodangule (5922 kg) rasvasisaldus 4,76%
ja valgusisaldus 3,79%. 2010. a piimatoodangu languse
tingis samuti kindlat arvu lehmade hoidmise nõue karjas.
Mõne lehma pikk kinnisperiood vähendas keskmist toodangut.
"Süüdlaseks" tuleb pidada ka EK vissitiitli 2009
ja 2011 omanikku Heidit, keda hoiti ahtrana karjas.
Uueks maakarja tõufarmiks on Toomas Muulmanni
Lau-Raja talu Raplamaal. Maakarja keskmine piimatoodang
oli selles talus 2011. a 7305 kg. Talu maakarjale pani
aluse Toomase isa juba 1990. aastatel, kuid karja 2–3 lehma
tõttu tõufarmi nimetust ei saanud. Nüüd on karjas neli
Foto 4. Andressaare talu maakari
(K. Kalamees)
lehma, lisaks kenad lehmikud. Juba 2003. aastal saadi
sellest talust aretuspull Akkum EK 235.
Maakarja arvukust on suurendanud Ilse Gosovski ja
põhiliseks argumendiks on tal, et maakari on tervem ja
vastupidavam haigustele. EK Seltsi juhatuse liikme Ants
Aamani maakarja toodang kasvab jõudsalt ja kindlasti
paranevad tulemused veelgi, kui lüpsma tulevad juba
omas karjas sündinud maakarja lehmad.
Kui võrrelda 2010. ja 2011. a toodangunäitajaid, tõdeme,
et kõikides maatõu farmides ei ole piimatoodang suurenenud.
Põhjuseid selleks on mitmeid, kas on karja
tabanud nakkushaigus või ohustatud tõu nõude täitmine
(viie aastat jooksul säilitada sama arv), mistõttu hoitakse
karjas ka selliseid lehmi, keda peaks tavatingimustes
praakima. Eriti annab selline säilitamine tunda karjades,
kus on vähem loomi. Suur karuteene oli OÜ Kutaare karja
72 lehma 1737 kg piimatoodangul.
Kuid siiski 27 farmist 16-s on piimatoodang suurenenud
2011. a. Suurim tõus +1032 kg lehma kohta oli Merja
Magnuse ja Enno Lohu Andressaare talus. Sellest majapidamisest
varuti 2011. a pull Näk-Näp EK 304 kogu
maakarjale spermat. Merja Magnuse sõnutsi oli 2010.
aasta lihtsalt raske, aga nüüd ollakse jälle tõusuteel. Perekond
esitles oma lehmi eelmisel aastal koguni kolmel korral
piimandusmuuseumis, Kurgjal ja Ülenurmel.
Esmakordselt tunnistati tõufarmiks Hugo Saati Veski
talu maakari Läänemaal. Peremees on küll kaua maakarja
pidanud, kuid põlvnemisdokumentides oli vajakajäämisi,
mis nüüdseks on likvideeritud, ja praegu karjas neli tõuraamatulehma
ja kolm -lehmikut.
Kolmandaks uueks tõufarmiks kinnitati Heino Kallase
maakari Luulupes Saaremaal. Karjas on viis lehma, noorkari
ja Liia Sooääre käest ostetud aretuspull Napitölli
EK 282.
Kõik maakarja tõufarmide omanikud on teinud tänuväärset
tööd nii maakarja säilitamisel kui ka aretamisel.
Tänu nende tööle on meil endiselt võimalik valida karjaaretuseks
parimaid pulle.
Need tulemused näitavad, et eesti maakarjal on potentsiaali
ja tulevikku. Praeguseks võiks maakarja keskmine
toodang ületada 5000 kg, ilmselt takistavad seda ohustatud
tõu toetuse kohustused. Samas tuleks mõneski karjas
tublisti parandada söötmistingimusi.
13

Tõuloomakasvatus 1-12
Eesti Hobusekasvatajate Seltsil juubeliaasta
Krista Sepp
EHSi direktor
H O B U S E D
1920. aastatel asutatud hobusekasvatusseltside õigusjärglasena
taastati Eesti Hobusekasvatajate Selts 1992.
aastal. Seega tähistame seltsi 20. tegevusaastat. See on
piisav aeg, et tehtut analüüsides rajada tulevikusihte.
Seltsi on koondunud eesti, tori, eesti raskeveo, trakeeni
ja araabia hobusetõu kasvatajad ning nende tegevus on
korraldatud haruseltside kaudu. 2012. aasta alguses on
seltsil 387 liiget.
Eesti Hobusekasvatajate Selts on tunnustatud Veterinaar-
ja Toiduameti poolt järgnevates aretusvaldkondades:
• araabia täisvereliste, trakeeni, tori universaalsuuna ja
tori aretussuuna, eesti raskeveo- ja eesti tõugu hobuste
tõuraamatu pidamine;
• trakeeni, tori universaalsuuna ja tori aretussuuna,
araabia täisvereliste, eesti raskeveo- ja eesti tõugu hobuste
jõudluskontrolli korraldamine;
• tori universaalsuuna, eesti raskeveo- ja eesti tõugu
hobuste kui ohustatud tõugude säilitamine.
Eesti hobuste, eesti raskeveohobuste ja tori hobustele
on kinnitatud säilitus- ja aretusprogrammid aastateks
2011 kuni 2020.
Tõuraamatud hobusekasvatajate teenistuses. Eesti
hobuste, eesti raskeveohobuste ja tori hobuste tõuraamatutel
on üle 90-aastane ajalugu. Iga põlvkond jätab tõuaretuses
oma jälje. Tabeli 1 andmete põhjal on näha, et
arvukus viies tõuraamatus on kasvuteel. Kõige enam on
suurenenud aastaga eesti hobuste
(+113) ja eesti raskeveohobuste (+43
hobust) arv. Taastootmine on lühikese
sammu tagasi teinud, vaid araabia
täisvereliste hobuste varssade arvukus
on suurenenud.
Viimastel aastatel on tähelepanu
14
Foto 2. Aachen
Foto 1. Areenil araabia täisvereline täkk Ariman Elle Lassi
hobusekasvandusest Harjumaalt
(A. Tänavots)
keskmes ohustatud tõugude genofondi
säilitamise eesmärgil sugutäkud
ning noortäkkude tunnustamine,
arvestades jõudluskatsete tulemusi.
Tunnustatud sugutäkkude kõrval on
aretajad võtnud rohkem riske ja kasutanud
noortäkke, arvukamalt just
universaalse tori hobuse aretuses.
Tunnustatud täkkude arvukusest tõugude
viisi annab ülevaate tabel 2.
2011. a enim varssu andnud sugutäkud.
Iga tõu magnetiks ja parimaks
reklaamiks on silmapaistvad sugutäkud,
eriti kui lisaks heale järglaskonnale
on väga hea omajõudlus, tervis ja iseloom.
Eesti hobuse produktiivsemad sugutäkud paiknesid
saartel. Aasta esinumber on Heino Kallase hobusekasvanduses
Luulupel kasutatud täkk Viiruk 832 E (sünd 2007;
kollane, i Vaks 696 E) 31 varsaga, järgnevad Tihuse
Turismitalu eesti tõugu täkk Rikoshet 783 E (sünd 2003;
hõbemust, i Regaal 724 E) – 17 varssa, ja Teik 809 E
(sünd 2006; raudjas, i Tommi 698 E) – 13 varssa.
Teik 809 E paikneb Pihtla Hobusekasvanduses, omanik
Angela Noor Manniva külast Harjumaalt.
Tori tõu esinumbriks tõusis universaalse tori hobuse
aretuses täkk Aachen 13 739 T (sünd 2006; tumeraudjas,
i Arhippos 13 535 T; aretaja Andres Kallaste, omanik OÜ
Horse Läänemaal) – järglasi 10. Järgneb
üks paremaid tori tõugu hobuseid
takistussõidus, inglise täisverelise
täku Omer xx järglane täkk
Opaal 13 697 T üheksa järglasega.
Opaal 13 679 T aretaja on Tiit Talve
ja omanik OÜ Konuvere Tall.
Eesti raskeveo tõu produktiivseim
(K. Sepp)
täkk oli Naksur 2137 ER (sünd
1987; raudjas, i Naks 1994 ER), kellel
sündis Andres Suppi hobusekasvanduses
Ida-Virumaal 18 varssa.
Järgnevad viie järglasega Ekstron
2179 ER (sünd 2000; kõrb, i Esker II
2172 ER; omanik OÜ Horse) ja Pärnumaal
Nurmenuku Puhkekeskuses
Viktoria Kaasiku viie varsaga raudjas-linalakk
täkk Kuningas 2184 ER
(sünd 2000; i Kaunis 1892 ER).
Trakeenidel sündis 2011. aastal
vaid 18 varssa, sh kolmel täkul ka
kolm järglast. Need on Rubens,
Moorion ja Pyramus. Saksamaalt im-

1-12 Tõuloomakasvatus
Araabia täisverelisi varssu sündis 2011. aastal seitse.
Silmapaistvamad täkud, kellel sporditulemustele lisaks
ka head järglased, on Ariman ox Elle Lassi hobusekasvanduses
Harjumaal ja Nelson ox Maie Kukke hobusekasvanduses
Järvamaal.
Tänu põllumajandusloomade aretustoetusele on Eesti
Hobusekasvatajate Selts saanud tõuraamatute pidamist
arendada ja soodustada aretajaid kasvatama tõuhobuseid,
kelle jõudlusnäitajad muudavad neid turul konkurentsivõimelisemaks.
Foto 3. Naksur
porditud täkk Rubens on sündinud 2004. aastal, iseloomuliku
tumekõrvi värvusega ja põlvneb eliittäkust Kostolany.
Rubensi omanik on OÜ Nuiamäe tallid Vana-Võidu
külas Viljandimaal. Täkud Moorion (sünd 2003, omanik
Heimtali HK) ja Pyramus (sünd 2003, aretaja Andres
Kiive) on Heopsi järglased. Isa Heops on sündinud Venemaal,
kasutatud Eestis ja müüdud Saksamaale. Ta oli arvestatav
konkurent auhinnakohtadele takistussõidus nii
Eestis kui ka hiljem Saksamaal.
Tabel 1. Ülevaade kahel aastal tõuraamatute hobuste
arvust ja sündinud varssadest
Jrk Tõug Hobused Varsad
nr
1.01.11 1.01.12 2010. a 2011. a
1 Eesti hobused 2084 2197 217 204
2 Tori hobused 1383 1393 78
(29 TA)
(K. Sepp)
76
(26 TA)
3 Eesti raskeveohobused
283 326 44 42
4 Trakeenid 372 387 22 18
5 Araabia täisverelised
52 63 5 7
Tabel 2. Tunnustatud sugutäkud tõugude viisi
Tõug
Täkke
Eesti hobused 36
Tori hobused, universaalne 17
aretussuund 14
Eesti raskeveohobused 11
Trakeenid 13
Tõuraamatute andmebaas avatud. 1. veebruarist
2012 on võimalik aretajatel teha päringuid elektroonilistesse
tõuraamatutesse kantud hobuste kohta. Arendus
sündis pika läbirääkimisprotsessi tulemusena, nõudeid
täpsustati Andmekaitse Inspektsiooni ja Vetertinaar- ja
Toiduametiga. Hobuse tõuraamatusse kantud andmeteni
jõuate, kasutades aadressi: http://www.jkkeskus.ee/Horse
Public/ehs. Lisaks on aretajal võimalus oma hobuse andmeid
vaadata EHS kodulehel http://www.ehs.ee tõuraamatute
arenduses. Meie tänusõnad kuuluvad Jõudluskontrolli
Keskuse direktorile Kaivo Ilvesele ja infotehnoloogia
osakonna töötajatele Tartus.
Digitõuraamatud. Vanad ja väärtuslikud hobuste tõuraamatud
on leidmas uue hingamise ja EHS on asunud
avaldama digitõuraamatuid, mis on veebruarist Eesti
Hobusekasvatajate Seltsi kodulehel http://www.ehs.ee:
Eesti Hobuste Riiklik Tõuraamat I köide, täkud, raamatuna
ilmunud 1951. Lisaks ajastule iseloomulikule
sõnaseadele leiab aretaja siiski hulgaliselt huvitavat aretusalast
infot esimestest tõuraamatusse kantud eesti tõugu
täkkudest. Digitõuraamatute arendus jätkub.
Foto 4. Trakeeni täkk Moorion areenil (A. Tänavots) Foto 5. Täkk Viiruk (i Vaks 696 E), kasvataja Tihuse Hobuturismitalu
(K. Sepp)
15

Tõuloomakasvatus 1-12
V E T E R I N A A R I A
Lammaste siseparasiitide levikust Eesti saartel
Prof Toivo Järvis, teadurid Erika Mägi ja Brian Lassen
EMÜ, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Parasitaarhaigused kulgevad suhteliselt harva kliiniliste
tunnusteta, kuid lammastel on neid haigusi teiste loomaliikidega
võrreldes sagedamini. Haigused põhjustavad
suuremat majanduslikku kahju – väheneb loomade toodang
ja selle kvaliteet. Parasiidid kanduvad nakatunud
loomadelt tervetele sööda, joogivee, vahetu kontakti,
siirutajate ja karjamaade vahendusel, mistõttu on parasitaarhaiguste
diagnostika ja tõrjega vaja tegelda igas majapidamises.
Siseparasiitide diagnoosimiseks uuritakse parasiitide
munade või vastsete suhtes lammaste rooja.
Uurida tuleks kaks korda aastas – kevadel, kuu aega enne
karjamaale laskmist, ja sügisel, enne laudaperioodi algust.
Tõrjeabinõud tuleb rakendada vastavalt parasitoloogilisele
leiule. Siinjuures peab teadma, et tõrjemeetmed sõltuvad
suurel määral sellest, milliste parasiitidega on lambad
nakatunud. Seepärast peaks iga lambakasvataja omama
algteadmisi Eestis sagedamini esinevatest lammaste
parasiitidest. Parasitaarhaigused, mis meil lambakasvatuses
eriti noorkarjale suuremat kahju tekitavad, on eimerioos,
seedetrakti ümarusstõved, kopsuusstõved, fastsioloos
ja moniesioos.
Lammaste eimerioosi tekitajateks on peamiselt peensoole
limaskestas parasiteerivad Eimeria perekonda kuuluvad
ainuraksed parasiidid, haigusele on iseloomulik
kõhulahtisus, kõhnumine ja raske kulu korral ka suremus.
Sageli kulgeb eimerioos ilma selgelt avalduvate kliiniliste
nähtudeta. Loomad nakatuvad invasioonivõimeliste ootsüstidega
saastunud sööda ja joogiveega.
Varasemad pikaajalised uuringud Eesti Maaülikooli parasitoloogia
laboratooriumis on näidanud, et lammaste ja
veiste eimerioosid on Eesti tingimustes üks kõige sagedamini
esinev invasioonihaiguste rühm. Meie töötajate varasemate
uurimuste põhjal Eestis (A. Kaarma, E. Mägi,
L. Laaneoja ja M. Sahk, 1988–2000) ilmnes, et Eimeria’te
ootsüste esines koproproovides keskmiselt 23,3–
36,2% uuritud lammastest. Kõige sagedasem oli eimerioos
ühe kuni nelja kuu vanustel talledel.
Ka haiguse subkliinilise kulu korral tekivad nakatunud
16
loomadel üsna suured muutused ainevahetuses. Suurel
määral sõltub eimerioosi kulg loomadel arenevast immuunsusest,
mille tagajärjel invasiooni intensiivsus väheneb
ja kliinilised haigustunnused kaovad. Kuid juhul, kui
mingitel põhjustel langeb nakatunud loomade vastupanuvõime,
võivad välja kujuneda ägedale eimerioosile iseloomulikud
kliinilised tunnused.
Meie varasemate uuringute põhjal on lammaste seedetrakti
ümarusstõbede tekitajatest enterostrongüliidid
samuti ulatuslikult levinud ja neid ümarusse võis suuremal
või vähemal määral leida igas lambakarjas: 1990. aastatel
uuritud karjades oli nakatunuid 16–100% loomadest.
Mao-soolte strongülidoose ehk pihtlastõbesid tekitavad
paljud ümarussiliigid, kes parasiteerivad lammaste libedikus,
peensooles ja jämesooles. Olenevalt liigist on strongüliidid
3–10 mm pikkused ümarussid. Parasiidid on
peamiselt karjamaal, kus munadest arenevad tavaliselt
1–2 nädalaga invasioonivõimelised vastsed.
Sageli kulgeb haigus varjatult, eriliste tunnusteta, kuid
loomade kaitsevõime nõrgenemine või väga tugev nakatumine
võivad põhjustada ka kliinilist haigestumist: täheldatakse
kõhulahtisust, massi-iibe vähenemist ja seedehäireid.
Raskemini kulgeb haigus noorlammastel, talled võivad
nakatuda esmakordselt juba imemisperioodil. Põhiline
loomade nakkusaeg on juuli ja august, sel ajal ilmnevad
ka esimesed haigusjuhud. Vihmane suvi soodustab
parasiitide levikut. Nakkuse levikut ja noorloomade haigestumist
soodustavad nende suur tihedus karjamaal, tallede
karjatamine koos uttedega, karjamaade korduvkasutamine
ja nende paljakssöömine (taimede söömine madalamalt),
samuti lammaste immuunsuse ja resistentsuse
nõrgenemine.
Kopsuusstõved lammastel on hingamisteedes parasiteerivate
ümarusside tekitatud haigused, millele on iseloomulik
köha, kõhnumine ja tallede lõpmine. Eestis võib
lammaste kopsudest leda põhiliselt nelja perekonda kuuluvaid
ümarusse, mis tekitavad diktüokauloosi, protostrongüloosi,
müllerioosi ja tsüstokauloosi. Kui diktüokaulused
on 5–10 cm pikkused ümarussid, siis teised
haigusetekitajad on väikesed ja niitjad. Diktüokaulused
paiknevad bronhides, teised kopsuussid aga peenbronhides
ja kopsukoes.
Lambad nakatuvad kopsuusside invasioonivastsetega
suu kaudu. Meie andmetel on Eestis olnud enamasti tegemist
segainvasiooniga kahe või enama ussiliigiga ja nakatumine
toimub karjamaadel. Kui diktüokauloosi levikut
soodustab vihmane suvi ja niiske karjamaa, siis proto-
Foto 1. Lambad OÜ Mäe Maatalu karjamaal
(E. Mägi)

1-12 Tõuloomakasvatus
100
90
80
70
60
50
40
30
20
10
0
Strongylida Eimeria Strongyloides Moniezia Trichuris
Lammaste parasiidid
Joonis 1. Parasiitide levimus lambafarmides
Foto 2. Toivo Järvis ja Erika Mägi Vormsil Ahto Koka talus
koos farmeri ja reklaamiga
(E. Mägi)
strongüliididega nakatuvad lambad koos rohuga parasiidi
vaheperemehi maismaatigusid alla neelates. Viimaseid
võib arvukalt esineda põõsaste, kivide ja risurohketel karjamaadel,
nagu näiteks karjatatavatel aladel saartel ja Lääne-Eestis.
Kopsuusside vastsed talvituvad tigudes ja
püsivad seal nakkusvõimelistena kogu vaheperemeeste
eluea, s.o paari aasta kestel. Vanematel lammastel on kopsuusse
rohkem kui noorematel.
Fastsioloos e maksakaantõbi on sapikäikudes nugiva
hariliku maksakaani (Fasciola hepatica), kes on levinud
niisketes soistes piirkondades, tekitatud parasitaarhaigus,
mis kulgeb ägedalt või krooniliselt. Harilik maksakaan on
2–3 cm pikkune puulehekujuline imiuss. Nakatumine on
võimalik niisketel soostunud karjamaadel karjatamise ja
looduslikest veekogudest joomise korral, parasiidi levikut
soodustab niiske sademeterohke suvi. Loomad neelavad
parasiidi ümmikvastseid rohu ja veega alla. Hariliku maksakaani
vaheperemeesteks olevates mageveetigudes võivad
parasiidi noorvormid püsida arenemisvõimelistena
kuni kaks aastat. Saastunud karjamaadelt niidetud hein
on nakkusohtlik ka pärast kuivatamist. Haiguse ägedat
kulgu põhjustavad maksakoes rändavad ja seda vigastavad
parasiidi noorvormid. Sümptomid ilmnevad sügisel
pärast nakatumist, eriti noorloomadel: esineb uimasus,
isutus, kiirelt kujunev kehvveresus, maksapiirkond on väga
valulik, võib esineda suremust. Krooniline kulg esineb
nii noortel kui täiskasvanud loomadel enamasti talvel ja
varakevadel. See on põhjustatud täiskasvanud maksakaanidest.
Loomad on loiud, neil kaob isu, tekivad seedehäired,
vill muutub läiketuks, murduvaks ja võib välja
langeda. Kurgu piirkonda ja kõhu alla tekib turse.
Paelusstõbedest tuntuim lammaste haigus on karjatamisperioodil
leviv moniesioos, mille tekitajaks on mäletsejaliste
peensooles parasiteeriv suur, täiskasvanuna
4–10 m pikkune paeluss Moniezia expansa. Paelussi munad
ja munadega täitunud küpsed lülid satuvad lammaste
väljaheidetega karjamaapinnasele, kust neid neelavad alla
vaheperemeesteks olevad sarvlestad, keda on rohkesti just
looduslikel, eriti metsakarjamaadel. Nende pinnaselestade
kehaõõnes arenevad mõne kuuga parasiidi nakkusvõimelised
vastsed, lambad nakatuvad lesti koos rohuga alla
neelates, peensooles arenevad vastsetest 30–50 päeva
jooksul täiskasvanud paelussid. Viimastel aastakümnetel
on moniesioos olnud Eestis laialt levinud lammaste haigus
ja enim vastuvõtlikud on sellele kevadel esmakordselt
karjamaale minevad noorlambad. Kliinilised haigustunnused,
nagu seedehäired, närvinähud ja kõhnumine, ilmnevad
tavaliselt talledel, kellel võib rasketel juhtudel esineda
ka suremust.
Praegused uuringud toimuvad rahvusvahelise projekti
KNOWSHEEP raames, kus tegeldakse paljude Läänemere
saarte lambakasvatuse probleemidega, kuid Eesti Maaülikooli
teadurite ülesandeks on uurida parasiitide levikut
meie saarte lambakarjades (foto 1).
Saare-, Muhu- ja Hiiumaal ning Vormsil uuriti kokku
46 farmi, sealhulgas oli väikefarme 16 (1–49 lammast),
keskmisi 17 (50–150 lammast) ja suurfarme 13 (karjas üle
150 lamba). Mahelambafarme oli nende hulgas 27.
Peaaegu kõik lambakasvatajad vastasid meie koostatud
ankeedile lammaste pidamise ja nende tervise kohta (foto
2). Lambakarjadest kogutud proovid uurisime parasiitide
suhtes. Ankeedivastustest selgus, et ainult karjatamisperioodil
oli väljas 67% karjadest, ülejäänud aastaringselt.
Sulupinda ühele lambale oli 0,5–7,0 m 2 . Ühe hektari
karjamaa kohta oli lambaid 1–18,1. Looduslikke karjamaid
kasutas 67% farmidest, puhta veega jootis lambaid
25% farmidest, valdavalt oli lammastel juurdepääs ka looduslikele
veekogudele. Lambafarme puhastati mehaaniliselt
üks kord aastas 72% farmidest.
Uuritud farmide vastuste põhjal selgus, et tallede arv
ühe poeginud ute kohta oli 0,6–2,0. Tallede suremus on
aga karjades väga erinev, 0–75%, uted 0–10%. Põhjustest
mainiti sagedamini rebaste murtud tallesid, sünnitraumasid,
puhitust, emaka väljalangemist ja surnult sünde. Täpsemaid
uuringuid nende väljaselgitamiseks pole toimunud.
Haigustunnustest domineeris ülekaalukalt kõhulahtisus
(74%). Karja toodud lambaid ei hoita profülaktilises
karantiinis (88%), vaid vähesed lambakasvatajad pidasid
neid mõnda aega eraldi.
Ussitõrjet (dehelmintiseerimist) tehti regulaarselt 56%,
vajadusel 35% karjades. Seevastu ainuraksete parasiitide
keemiline tõrje on peaaegu olematu. Välisparasiitide
(lamba raudkärbes, väivid) tõrjet akaroinsektitsiididega
on tehtud vajadusel 53% karjades.
Lammaste parasitoloogilisi uuringuid ei ole seni toimunud
42% karjades, ülejäänud karjades on neid vajadusel
tehtud.
Parasiitide tõrjet pidasid oluliseks 79% farmeritest ja
väheoluliseks ülejäänud farmerid. Teadmised lammaste
17

Tõuloomakasvatus 1-12
parasiitide kohta on saadud peamiselt vastava koolituse
kaudu, aga sageli ka raamatutest ja teistelt lambakasvatajatelt.
Esialgsed uurimistulemused
Parasiidivabu farme ei olnud. Kõige levinumad olid
lammastel seedekulgla strongülidoosid ja eimerioos (joonis
1). Üsna sageli olid lambad nakatunud ka strongüloididega
ehk varbussidega. Strongüloidoosi tekitaja lammastel
on Strongyloides papillosus, kes on juuspeen
(emasindiviid 6–8 mm) peensooles parasiteeriv ümaruss.
Strongüloidoos on tallede haigus, nakatumist soodustavad
kitsad, pimedad, niisked ja koristamata laudad. Parasiidivastseid
võib olla rohkesti sõnniku pindkihis, lammaste
määrdunud villal ja udaral. Talled nakatuvad nakkusvastsetega
nii suu kui ka naha kaudu. Põhilised haigussümptomid
on kõhulahtisus ja nahakahjustus. S. papillosus
nakatab ka veiseid.
Trihhurioosi esines harva. Selle tekitajaks on 5–8 cm
pikkune lamba piuguss Trichuris ovis, kes parasiteerib
jämesooles.
Lisaks fotol 1 kujutatud parasiitidele diagnoosisime
võetud proovide täiendaval uurimisel ainurakse viburlooma
Giardia duodenalis’e ja peiteoslase Cryptosporidium
sp. Farmidest oli tabandunuid vastavalt 85% ja 67%.
Giardiad paiknevad peensooles, krüptosporiidid aga seedekulgla
limaskestas. Mõlemad parasiidid tekitavad, eriti
noorloomadel, kõhulahtisust. Giardiate ja krüptosporiididega
võivad nakatuda ka inimesed.
Kõige intensiivsem oli lammaste nakatumine enterostrongüliidide
ja eimeeriatega, kusjuures rohkelt ja massiliselt
esines pihtusside mune 41% uuritud proovides
(tabel 1).
On tõenäoline, et edasistel uurimistel leiame ka hariliku
maksakaani ja väikese ebamaksakaani (Dicrocoelium
dendriticum) mune ning kopsuusside vastseid.
Tabel 1. Lammaste nakatumise intensiivsus parasiitide
munade/ootsüstide leiu alusel koproproovides (tabandunud
koproproovide protsent)
Parasiidid
Nakatumise intensiivsus
nõrk mõõdukas rohke massiline
Strongylida 26 28 26 15
Eimeria 35 46 11 0
Strongyloides 46 17 11 0
Moniezia 9 2 9 4
Trichuris 4 2 0 0
Autorid tänavad Interreg IV A programmi projekti
KNOWSHEEP uurimistöö finantseerimise eest.
Põllumajandusloomade aretustegevuse
kontrollimine 2011. aastal
Maie Help
VTA põllumajandusloomade aretuse büroo juhataja
Maarja Tuimann
VTA geneetiliste ressursside büroo peaspetsialist
R I I K
Veterinaar- ja Toiduamet teeb, korraldab ja analüüsib
põllumajandusloomade aretuse alast järelevalvet loomakasvatuses.
2011. aastal olid järelevalvetegevusega seotud
VTA põllumajandusloomade aretuse ja geneetiliste
ressursside büroo, kolm peaspetsialisti koos büroojuhatajatega
ning neli maakonna veterinaarkeskustes põllumajandusloomade
aretuse järelevalvega tegelevat peaspetsialisti.
Loomapidaja nõuetekohast aretustegevust kontrolliti
nende juures, kes peavad tõuraamatusse kantud loomi või
kelle karjas tehakse jõudluskontrolli, kes peab täitma aretusühingu
poolt kirja pandud tõuaretuse põhimõtteid, mis
on kirjas aretusprogrammis, ning järgima tõuaretusalaste
seaduste sätete täitmist. Aretusprogrammi tunnustab ja
nõuete täitmist loomapidajate poolt kontrollib Veterinaarja
Toiduamet.
18
Loomapidajad ei täida korrektselt algdokumente ja ei
edasta andmeid õigeaegselt aretusühingusse, PRIA-sse ja
JKK-sse. Probleemiks on ka märgistamine ja sellekohaste
andmete edastamine.
Järelevalvetegevuse kohta peeti arvestust loomaliigiti.
Täpsed andmed loomapidajate kontrolli kohta on toodud
tabelis 1.
Põllumajandusloomade aretustoetuse taotluse õigsust
kontrolliti 43 loomapidaja juures. Lisaks kontrolliti kõigi
2010. aastal tõuraamatutes registreeritud varssade andmeid
kolmes aretusühingus algdokumentatsiooni alusel.
Kontrolliti veel Äksis Eha Treieri ja Matjamal Ülo Pullissaare
vutifarmi.
Hobuste tõuraamatuid pidavates aretusühingutes kontrolliti
246 eesti sporthobuse tõugu, 8 eesti soojaverelise
traavihobuse, 199 eesti tõugu, 20 tori tõu universaalsuuna
ja 29 tori tõu aretussuuna, 40 eesti raskeveo tõugu, 14
trakeeni tõugu ning 3 araabia täisverelist tõugu varsa
elektroonilise kande vastavust tõuraamatu pidamise kordadele.

1-12 Tõuloomakasvatus
Tabel 1. Järelevalvetegevus valdkondade viisi loomapidaja
juures 2011. a
Kuu
Esmane
kontroll
Järelkontroll
Aretustoetus
tõud
Ohustatud
Loomade
karjatamine
Nõuetele
vastavus
Kokku
Jaanuar 12 14 1 27
Veebruar 23 8 1 32
Märts 26 4 43 43
Aprill 48 5 3 56
Mai 46 9 6 61
Juuni 47 4 4 55
Juuli 3 2 5 4 14
August 27 7 32 33 12 111
September 30 6 32 7 75
Oktoober 55 9 4 3 71
November 27 2 29
Detsember 23 3 26
Kokku 367 73 43 73 37 37 600
Tabel 2. Järelevalvetegevus loomapidaja juures
2011. a maakonniti ja loomaliigiti
Maakond
Piimaveised
vaatlus
Kontroll-lüpsi
Lihaveised
Sead
Lambad
Hobused
Vutid
Harju 4 1 0 0 0 64 0
Hiiu 0 1 1 0 0 6 0
I-Viru 0 1 0 0 0 5 0
Jõgeva 2 1 0 0 0 6 1
Järva 6 2 1 1 0 19 0
Lääne 0 1 2 0 0 8 0
L-Viru 8 1 1 1 1 11 0
Põlva 5 1 2 1 1 10 0
Pärnu 10 2 3 0 0 30 0
Rapla 4 0 4 0 0 9 0
Saare 3 1 1 0 0 4 0
Tartu 2 1 0 0 1 39 1
Valga 1 1 1 0 0 13 0
Viljandi 3 0 2 0 1 26 0
Võru 2 1 2 0 0 23 0
Kokku 50 15 20 3 4 273 2
2011. aastal maksti aretustoetust ka hobuste jõudluskontrolli
eest. Toetuse taotlemisel arvestati 2–6-aastaste
hobuste Eestis toimunud jõudluskatsetega, mille andmed
on VTA kandnud tunnustatud aretusühingu poolt peetavasse
elektroonilisse tõuraamatusse. Kontrollitud hobuseid:
259 eesti sporthobust, 73 eesti soojaverelist traavihobust,
165 eesti tõugu hobust, 12 eesti raskeveo tõugu
hobust, 170 tori tõugu hobust, 42 trakeeni tõugu hobust.
Toetust ei küsitud araabia tõugu hobuste jõudluskontrolli
eest.
Tabel 3. Järelevalvetegevuse käigus avastatud loomapidajate
rikkumised neljal aastal
Tegevuse lühikirjeldus,
loomaliik või -tõug
Rikkumiste arv
2008 2009 2010 2011
Piimaveised
Identifitseerimine 3 0 0 0
Märgistamine ja kõrvamärk 23 19 4 0
Jõudluskontrolli tegemine 25 34 5 5
Seemendamine 4 1 1 1
Arvestuse pidamine 7 11 21 2
Põllumajandusministri määrus nr
128 (21.12.2009) §12 - - 0 3
Lihaveised
Märgistamine ja kõrvamärk 13 13 0 0
Jõudluskontrolli tegemine 9 0 3 1
Arvestuse pidamine 5 7 0 1
Lambad
Märgistamine ja kõrvamärk 0 1 0 0
Seemendamine 1 0 0 0
Arvestuse pidamine 0 1 0 0
Jäära PrP genotüübi määramine 0 0 0 0
Sead
2011. aastal kontrollide käigus rikkumisi ei tuvastatud
Eesti tõugu hobune, tori tõu aretus- ja universaalsuund,
eesti raskeveohobune ja trakeeni tõug
Hobuste sündmuste (omanikuvahetus,
kastreerimine, hukkumine
jms) teatamine 2 17 20 22
Paaritustunnistused EHSle
saatmata 1 0 0 0
Eesti sporthobune
Hobuse omandiõiguse
muutumisest teatamine 8 7 17 47
Peatõuraamatu märade kaardi
pidamine omaniku juures 1 0 0 0
Hobuste sündmuste (identifitseerimine,
kastreerimine) teatamine 0 0 0 7
Eesti soojavereline traavihobune
Omanikuvahetus teatamata 0 0 10 0
Muud hobuslastega seotud ettekirjutused
Hobune on identifitseerimata 0 0 14 10
Ehitis on PRIAs registreerimata 0 0 2 2
Täkkude põlvnemine geneetilise
ekspertiisiga tõendamata 1 1 0 1
Arvestuse pidamine - - - 6
Ohustatud tõugu looma pidamise toetuse taotluste
õigsuse kontroll
2011. aastal jätkus ohustatud tõugu looma pidamise
kontrolli tulemuste edastamine e-PRIA rakenduse kaudu.
Ohustatud tõugu looma pidamise toetuse kontrolli raames
kontrolliti 835 loomapidaja 3103 looma põlvnemisandmete
vastavust põllumajandusministri 20. aprilli 2007. a
määruse nr 61 “Ohustatud tõugu looma pidamise toetuse
saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise
täpsem kord” nõuetele.
Taotlusalused ja toetuse saanud loomad jagunesid tõuti
järgmiselt:
19

Tõuloomakasvatus 1-12
Tabel 4. Järelevalvetegevus aretusühingutes
Aretusühing Kontrollakte Ettekirjutusi Järelkontrollimisi
2009 2010 2011 2009 2010 2011 2009 2010 2011
ETKÜ 5 4 7 0 1 0 1 1 0
EK Selts 1 8 1 1 8 0 1 8 0
ELaS 4 6 7 1 0 2 1 0 2
EHS 2 12 16 2 12 25 2 15 16
ETSAÜ 11 11 13 1 2 1 1 2 2
JKK 2 6 5 0 3 2 0 3 1
ESHKS 5 9 6 9 8 3 8 8 6
Eesti Traaviliit 4 6 5 0 3 2 0 2 4
Eesti Ahhal-Tekiini Assotsiatsioon - 2 3 - 0 2 - 0 2
Seemendajate kontroll - - 3 - - 0 - - 0
1) eesti tõugu hobused – 357 taotlejat, 1601 hobust
(positiivse vastusega 1534),
2) tori tõugu hobused – 242 taotlejat, 535 hobust
(498),
3) eesti raskeveo tõugu hobused – 60 taotlejat, 223
hobust (212),
4) eesti maatõugu veised – 176 taotlejat ja 744 veist
(723).
Toetuse taotlejaid oli 835, neist küsis toetust kahe erineva
tõu loomade pidamiseks 89, kolmele tõule oli 13 taotlejat
ja ühe taotleja karjas on esindatud kõik neli toetusalust
ohustatud põllumajanduslooma tõugu. Toetuse
maksmise tingimustele vastas kokku 2967 looma. Toetuse
maksmise nõuetele mittevastavuse puhul oli peamiseks
põhjuseks kas looma põlvnemisandmete mittevastavus
määruse nõuetele, tema vanus (taotlemise ajal alla kuue
kuu vana) või segadused omandisuhtega.
Kõige suuremaks probleemiks
osutus lohakus dokumentide
täitmisel. Mitmel juhul oli toetuse
taotlusele märgitud hobustel vale
sünniaeg (sagedasim kuupäev selles
lahtris – ema viimane paaritusaeg).
Eksitud oli hobuse nime või veise
registreerimisnumbri kirjutamisega.
Ohustatud tõugu looma pidamise
toetuse taotlejate andmete õigsuse
kohapealse kontrolli tulemusena selgitati
välja, kas taotluses nimetatud
loom on füüsiliselt olemas, nõuetekohaselt
identifitseeritud, vajadusel
asendatud 20 päeva jooksul ja kas
asendamisest on teavitatud Veterinaar-
ja Toiduametit seitsme päeva
jooksul arvates looma asendamisest
nõutud vormikohase teatisega. Kontrolliti
73 ohustatud tõugu looma pidamise
toetuse taotlejat, puudusi
avastati kahe looma puhul – toetusaluste
loomade nimekirjas oli üks
surnud hobune, kelle kohta ei olnud
asendusakti VTAsse saadetud, ja üks
maatõugu veis oli uuele omanikule
üle antud.
20
Foto 1. Hülla Liiv, kes sai ministrilt hõbedase
teenetemärgi, koos Katrin Reiliga
(T. Bulitko)
Aretusühingute kontroll. Aretusühingutes teostasid
järelevalvet põllumajandusloomade aretuse seaduse ja
selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle
põllumajandusloomade aretuse büroo kaks peaspetsialisti
ja geneetiliste ressursside büroo üks peaspetsialist. Andmed
kontrollimiste kohta on toodud tabelis 3.
Juulikuus edastas põllumajandusministeerium järelpärimise
seoses ühe ohustatud tõu toetusealuse täkuga. Kuna
täku põlvnemine ei vasta tõuraamatu põhiosa tingimustele,
tuli täkk ise ja tema järglased kanda välja tõuraamatu
põhiosast. Et tõuraamatut pidaval organisatsioonil
olid juba 2008. aastast teada probleemid hobuse põlvnemisandmetega,
kuid täku tõuraamatuosa ei muudetud,
sellekohast infot ei olnud tehtud avalikult teatavaks ning
aretajad olid puuduliku info alusel vastu võtnud
aretusotsuseid, siis klassifitseerus rikkumine raskeks rikkumiseks
ning aretusühingu vastu
algatati väärteomenetlus nii tõuraamatupidamise
nõuete rikkumise kui
ka vale aretusalase info edastamise
osas. Aretusühing tunnistas omapoolseid
rikkumisi. Mõlema rikkumise
eest määrati rahatrahv.
Järgmised aretusühingud muutsid
seni kehtinud programme:
Eesti Sporthobusekasvatajate Selts
– Eesti sporthobuste aretuse komponenttõugudena
lubatud hobusetõud
ja tõuraamatud ja ratsaponide aretusprogrammid
ja jõudluskontrolli läbiviimise
korrad;
Eesti Hobusekasvatajate Selts –
araabia täisverelist tõugu hobuste ja
trakeeni tõugu hobuste aretusprogrammid;
Eesti Lambakasvatajate Selts –
Eesti lambatõugude aretusprogramm
koos lammaste hindamise juhendi ja
lammaste geneetilise väärtuse hindamise
metoodikaga;
Eesti Tõusigade Aretusühistu – sigade
aretusprogramm Marmorliha.

1-12 Tõuloomakasvatus
JÕUDLUSKONTROLL
Piimaveiste jõudluskontrolli tulemused 2011.
aastal
Aire Pentjärv
Jõudluskontrolli Keskus
1. jaanuaril 2012 oli jõudluskontrollis 89 338 lehma,
mis moodustab 93,5% Eesti lehmadest. Viimase kahe
aasta jooksul on lehmade arv suurenenud, 2010. aastal
570 ja 2011. aastal 354 lehma võrra. Eesti holsteini tõugu
lehmi oli 69 817 (78,1%), eesti punast tõugu lehmi 18 683
(20,9%), eesti maatõugu lehmi 501 (0,6%) ja muud tõugu
lehmi 337 (0,4%).
Kõige enam oli lehmi Järvamaal (13 296), Lääne-Virumaal
(11 075) ja Pärnumaal (9828). Kõige väiksem oli
lehmade arv Hiiumaal, 494, ja Ida-Virumaal, 1733. 1. jaanuaril
2012 oli jõudluskontrollis 879 piimakarja, nende
arv vähenes aastaga 52 võrra, 9 Lääne-Virumaalt ja 8 karja
nii Pärnu- kui Saaremaalt. Kuni 10 lehmaga karjade arv
vähenes 15 karja võrra, 11–50 lehmaga 36 ja rohkem kui
100 lehmaga karjade arv 4 karja võrra. 51–100-pealiste
karjade arv seevastu suurenes kolme võrra.
Karja keskmine suurus on juba 101,6 lehma, võrreldes
eelmise aastaga on karjades keskmiselt kuus lehma rohkem.
Suurimad karjad on endiselt Järvamaal 182 ja Jõgevamaal
171 lehmaga, väikseimad karjad on Hiiumaal 29
lehmaga ja Võrumaal 57 lehmaga.
Piimatoodang on aasta-aastalt suurenenud. 2011. aastal
saadi aastalehma kohta 7756 kg piima, mis on 143 kg rohkem
kui 2010. aastal. Eesti holsteini tõugu lehmad andsid
7926 kg piima (+148 kg) ja eesti punast tõugu lehmad
7268 kg (+116 kg). Eesti maatõugu lehmade piimatoodang
aga vähenes 389 kg võrra, lehma kohta saadi vaid
4461 kg piima.
Tabel 1. Lehmade piimajõudlus tõuti
Tõug
Aastalehmi
Piima
kg
Rasva Valku R+V
kg
% kg % kg
Eesti punane 18 917 7268 4,22 306 3,44 250 557
Eesti holstein 69 216 7926 4,06 322 3,38 268 590
Eesti maatõug 493 4461 4,56 203 3,42 153 356
Muud tõud 341 4926 4,42 218 3,48 171 389
Kokku 88 967 7756 4,10 318 3,39 263 581
Lisaks Tartu- ja Põlvamaale ületasid 8000 kg piiri Lääne-Virumaa
ja Jõgevamaa. Tartumaa lehmade toodang oli
8753 kg, Põlvamaal 8296 kg, Lääne-Virumaal 8157 kg ja
Jõgevamaal 8043 kg. Üle Eesti keskmise saadi lehmadelt
piima veel Järvamaal (7890 kg) ja Raplamaal (7848 kg).
Kõige madalam oli taas Hiiumaa lehmade piimatoodang,
4348 kg ehk 341 kg vähem kui 2010. aastal.
Mitmed eelmiste aastate tippkarjad olid parimad ka
2011. aastal. 3–7 lehmaga karjadest oli teist aastat parim
Mare Kahari kari, 8–20 lehmaga karjade tipus on kolmandat
aastat järjest Allingu pere piimakari, Lea Puuri lehmad
olid jätkuvalt parimad 21–50 lehmaga karjade hulgas. 51–
100 lehmaga karjade etteotsa tõusis Allar Arusalu piimakari,
üle 100-pealiste karjade hulgas sai suurima toodangu
OÜ Soone Farm.
10 000 kg või enam piima saadi 13 karjas, neist üheksas
on rohkem kui 100 lehma. 9001–10 000 kg saadi 39 karjas
ning 8001–9000 kg piima saadi 80 karjas. 24 karja piimatoodang
oli väiksem kui 3000 kg.
Suurim piimatoodang saadi 901–1200 lehmaga karjades.
Nende kolme karja keskmine piimatoodang oli
9198 kg (–256 kg võrreldes 2010. aastaga). Järgnesid
kuus karja, kus on rohkem kui 1200 lehma, keskmiselt
8535 kg piima lehma kohta (+399 kg). Madalaima toodanguga
olid kuni 10 lehmaga karjad (273 karja, 5572 kg)
ja toodang vähenes eelmise aastaga võrreldes veelgi 40 kg
võrra. 51–100 lehmaga 93 karjas vähenes piimatoodang
80 kg.
2011. aastal jõudsid läbi aegade laktatsioonitoodangute
paremusjärjestuses 3. ja 4. kohale AS Võhmuta PM lehm
7808982 ja AS Tartu Agro lehm 8220790, kelle piimatoodangud
olid 17 851 kg (2. laktatsioon) ja 17 757 kg (3.
laktatsioon). Laktatsioonis vähemalt 10 000 kg piima
lüpsnud lehmade arv suurenes eelmise aastaga võrreldes
904 võrra (9632 lehma), kuid 1216 lehma laktatsioonitoodang
oli alla 4000 kg.
Eluea jooksul rohkem kui 100 tonni piima tootnud eesti
holsteini tõugu lehmade nimekirjas oli 2011. aastal muudatusi.
100-tonniste klubisse jõudsid AS Tartu Agro Jacqueline,
107 281 kg, Raimo Beilmanni (Lääne-Virumaa)
Doona, 102 514 kg, OÜ Rebruk Farmi (Järvamaa) Malve
(101 293 kg) ja Võhandu POÜ (Võrumaa) Loodi
(100 524 kg). Kahjuks läksid Malve ja Loodi 2011. aastal
karjast välja. Välja läksid ka Selja OÜ (Pärnumaa) lehm
Lali ja Kehtna Mõisa OÜ (Raplamaa) lehm Ruti, kes
jõudsid 100 tonnini juba 2010. aastal. Nende elueatoodanguks
jäi 104 460 kg ja 100 705 kg.
Jacqueline on lisaks elueatoodangule liidrikohal ka läbi
aegade parima laktatsioonitoodanguga: 4. laktatsioonil
18 935 kg. Tähelepanuväärne on ka 2012. aasta alguses
lõppenud 6. laktatsiooni toodang – 17 959 kg piima. Oma
elueatulemusega tõusis Jacqueline läbi aegade edetabelis
väärikale 4. kohale, kusjuures 3. kohal olevast Nääpsust
lahutab teda vaid 427 kg. Jacquelinel on tugev tervis ja ta
suudab konkureerida aastaid edetabelit juhtinud Eta ja
Emi tulemustega. Doona paistab silma pikaealisusega –
2011. aastal alustas ta juba 15. laktatsiooni.
21

Tõuloomakasvatus 1-12
Tabel 2. Parimad karjad piima rasva- ja valgutoodangu järgi 2011. aastal
Aastalehmi
Eesti punast tõugu lehmadest oli parim ASi Laatre Piim
(Valgamaa) lehm Piimaauto (97 488 kg), kes tõusis läbi
aegade edetabelis teisele kohale (1. kohal Õienupp). Piimaauto
läks kahjuks 2012. aasta veebruaris karjast välja.
Eesti maatõu elueatoodangute tippu tõusis Leili Lüüsi
(Valgamaa) Nanna 67 012 kg-ga. Nanna edestas senist
parimat Melissat 68 kiloga.
Esimese poegimise vanus oli sarnaselt 2010. aastaga
27,7 kuud. Kõige nooremad esmapoegijad olid Põlvamaal
(26,5 kuud), kõige vanemad Hiiumaal (29,6 kuud). Kinnisperiood
lühenes eelmise aastaga võrreldes ühe päeva
võrra (71 päevani). Tunduvalt suuremat tähelepanu vajab
lehmade õigeaegne tiinestamine. Süvenevast probleemist
annavad märku uuslüpsiperioodi pikenemine nelja päeva
võrra (145 päevani) ja poegimisvahemiku suurenemine
kolme päeva võrra (425 päeva). Kõige
pikem oli poegimisvahemik eesti
holsteini tõugu lehmadel – 430 päeva
(+ 3 päeva võrreldes 2010. aastaga).
Eesti punast tõugu lehmade poegimisvahemik
oli 412 päeva (+ 6) ning
eesti maatõugu lehmadel 409 päeva
(+8).
2011. aastal sündis jõudluskontrollialustes
karjades 85 184 vasikat, mis
on 172 võrra rohkem kui 2010. aastal.
51,3% sündinud vasikatest olid
pullikud ja 48,7% lehmikud. Surnult
sünniga lõppes keskmiselt 7,5% poegimistest,
seejuures 11,8% esmapoegimistest
(+0,6 võrreldes 2010.
aastaga) ja 5,6% korduvalt poegimistest
(–0,5). Kaksikud pullvasikad
sündisid 680 korral, kaksikud lehmvasikad
737 korral ja erisoolised
kaksikud 1199 korral. Mitmikuid registreeriti
kuuel korral.
22
Omanik Maakond Aastalehmi
Piima kg Rasva Valku R+V
kg
% kg % kg
3–7 Mare Kahar Järva 6 9100 4,27 388 3,49 318 706
8–20 Vallo Allingu Jõgeva 20 10 211 3,90 399 3,27 333 732
21–50 Lea Puur Viljandi 35 11 174 3,82 427 3,47 388 815
51–100 Allar Arusalu Järva 53 9025 4,14 374 3,46 312 686
Üle 100 OÜ Soone Farm Tartu 202 11 200 4,06 455 3,38 378 833
Tabel 3. Parimad lehmad 305 päeva laktatsiooni piimajõudluse järgi
Tõug Nimi, nr Omanik Maakond Lakt nr Piima
kg
Foto 1. Parim piimaveisekasvataja Maie
Mölder koos Eesti rekordlehm Jacquelinega
(T. Bulitko)
Rasva Valku R+V*
kg
% kg % kg
EPK 9095847 AS Tartu Agro Tartu 1. 13 234 3,34 442 3,26 431 873
8092762 AS Tartu Agro Tartu 2. 15 805 3,86 610 3,18 502 1112
EHF 9936560 OÜ Kaiu LT Rapla 1. 14 256 3,52 501 3,34 476 978
7808982 AS Võhmuta PM Lääne-Viru 2. 17 851 3,36 600 2,89 516 1116
EK Ankur 8239884 Ekso Farm OÜ Põlva 1. 8595 4,09 352 3,22 276 628
Lillik 4778646 Massiaru POÜ Pärnu 5. 10 393 4,28 445 3,48 362 806
Karjast praagiti 26 916 lehma. Kui 2010. aastal olid
praakimise põhjustest esimesel kohal udarahaigused
(20,8%), siis 2011. aastal praagiti kõige enam sigimisprobleemide
tõttu (20,5%), järgnesid udarahaigused ja
-vead (19,9%) ning jäsemete haigused ja vead (16,0%).
Keskmine vanus väljaminekul oli 5 aastat ja 6 kuud. Kõige
nooremad olid madala toodangu tõttu praagitud lehmad
(4 aastat ja 11 kuud). Erinevate haiguste (v.a ainevahetus-
ja udarahaigused) tõttu praagiti lehmad viie aasta
vanuselt ja traumade tõttu läksid lehmad karjast välja 5
aasta ja 1 kuu vanuselt. Vanuse tõttu praagitud olid keskmiselt
10 aasta ja 3 kuu vanused. Karjasolevate lehmade
keskmine vanus oli aastavahetusel 4 aastat ja 7 kuud (2,5
laktatsiooni).
Somaatiliste rakkude arv piimas (SRA) on üks karja
tervise ja piima kvaliteedi näitajatest.
Kui varasematel aastatel püsis keskmine
SRA peaaegu muutumatuna,
siis kahe viimase aasta jooksul on
märgata mõningat positiivset arengut.
Kui 2009. aastal oli keskmine
SRA 390 000/ml, siis 2010. aastal oli
383 000/ml ja 2011. aastal
371 000/ml. Parimad olid eesti punast
tõugu lehmad, kelle keskmine
SRA oli 365 000/ml, eesti holsteini
tõugu lehmadel oli 372 000/ml ja eesti
maatõugu lehmadel 597 000/ml.
Loodame, et SRA vähenemisele on
kaasa aidanud ka JKK teenus Mastiit
12. Paljud piimakarjakasvatajad jälgivad
pidevalt tankipiima olukorda ja
teevad JKK laboris regulaarselt Mastiit
12 proove, et määrata mastiiditekitajad.
Mastiiditõrje on tõhus vaid
siis, kui seda tehakse järjepidevalt ja
teadlikult. JKK on laiendanud udara

1-12 Tõuloomakasvatus
tervist puudutavaid teenuseid ka Vissukeses – VET-mooduli
kasutajad näevad nüüd ravitud kliiniliste udarapõletike
aruannet.
Vissuke sai 2011. aastal veel mitmeid täiendusi: veiste
käive, sünniregister ja lehmade raamat on paljudele tuttavad
dokumendid, mille täitmine nõudis omajagu oskusi ja
palju aega. Nüüd on need kõik kättesaadavad Vissukese
programmist.
Nagu 2011. aasta tulemustest näha, on suuremat tähelepanu
vaja pöörata sigimisnäitajatele. Sigimistulemusi
mõjutavad paljud tegurid, ja kindlasti on oluline, et karja
teenindaks hea seemendaja. Selleks on Vissukeses aruanne,
kus on võimalik näha seemendajate töötulemusi.
Vaates Täiendavad – Seemenduste analüüs – Seemendustulemused
on välja toodud seemenduste arv perioodil,
tiinestunud loomade arv ja tiinestumisindeks kogu karja
kohta. Samuti on kirjas esmaseemenduste arv ja tiinestumine
esimesest seemendusest. Kui karja teenindab mitu
seemendajat, saab nende töötulemusi võrrelda.
Aasta lõpus lisandus nii Vissukesse kui seemenduste
registreerimise vahendisse võimalus registreerida innaaega.
Registreeritud inna või seemenduse järgi antakse loomapidajale/seemendajale
teada uuest võimalikust innaajast.
See aitab võimalikke indlevaid lehmi tähelepanelikumalt
jälgida ning seeläbi leida ka nõrgemate innatunnustega
lehmi. Sigimisalased analüüsid lisandusid ka
VET-moodulisse. Seal jälgitakse poegimisraskuste ning
günekoloogiliste haiguste ja probleemide esinemist karjas.
Sigade jõudluskontroll 2011. aastal
Külli Kersten
Jõudluskontrolli Keskus
Sigade jõudluskontrollis oli 31.12.11 seisuga 34 seafarmi
ja 15 311 siga, kelle arv suurenes 2010. aastaga võrreldes
1259 võrra. Nooremiseid ja emikuid oli 21,7%.
Kokkuvõtetes kasutati nende farmide andmeid, kus jõudluskontrolli
tehti kogu aasta vältel. Jõudluskontrolli ja
aretussüsteemiga liitus 2011. aastal neli seafarmi, kusjuures
üks neist on ka varem jõudluskontrollis olnud. Esmakordselt
suutis üks farmer aasta jooksul alustada seakasvatuse
ja jõudluskontrolliga ning ka kogu tegevuse lõpetada.
Jõudluskontroll lõpetati kolmes seafarmis, kusjuures
ühes neist oli vaid alla kümne emise. Kõige rohkem oli
jõudluskontrollis sigu Lääne-Virumaal (4299 e 28%),
järgnesid Saare ja Jõgeva maakond. Ühtegi seakarja ei ole
jõudluskontrollis Hiiu ja Valga maakonnast.
Aretustööd ja jõudluskontrolli tehakse Eesti Tõusigade
Aretusühistu (ETSAÜ) ristandaretusprogrammi Marmorliha
alusel. Jõudluskontrollis olevatest sigadest on 40,7%
puhtatõulised – eesti maatõug (L), eesti suur valge (Y),
pjeträän (P) ja djurok (D). Aretusprogrammis kasutatav
djuroki tõug osteti ETSAÜ eestvõtmisel 2009. aastal
Kanadast ja praeguseks on see peaaegu välja tõrjunud
1995. aastal imporditud ja kolme tõu ristandnuumsigade
tootmiseks mõeldud hämpširi tõu. Sigadest on 51,8%
Loomapidajad, kelle karjas tehti 2011. aastal järelkontroll-lüpsi,
märkasid, et zootehnikud kasutasid järelkontrollil
pihuarvutit ja proovipudelid erinesid tavapärastest –
proovipudeli kaas on pudeli küljes ja kaanele on kleebitud
ribakood. Uus tehnoloogia võimaldab järelkontrolli teha
pabervorme kasutamata ja väiksema töökuluga. Järelkontrolli
tegemisel salvestatakse iga lehma andmete juurde
kohe ka proovipudeli number ja seetõttu ei ole enam
oluline, millisel positsioonil kastis piimaproov asub. Nii
võib pudelid kasti paigutada suvalises järjekorras. Piimaproovi
analüüsimisel loeb analüsaatori küljes olev ribakoodilugeja
proovipudeli numbri ja andmetöötlusel ühendatakse
piimaproovi tulemused lehma andmetega. Sarnast
tehnoloogiat loodame tulevikus ühe võimalusena
kasutada ka kontroll-lüpsil. Puuduseks on vaid kasutatavate
töövahendite küllalt kõrge hind.
Alates 2011. aasta maikuust on kõik jõudluskontrolli
trükised loomapidajale nähtavad ka Vissukeses. See annab
võimaluse loobuda pabertrükistest ja suhelda JKKga
paberivabalt ehk ainult elektrooniliselt. Nii saab loomapidaja
lisaks sündmuste Interneti kaudu edastamisele ka
jõudluskontrolli aruandeid vaadata arvutiekraanilt ja välja
printida vaid need, mida ta vajab kindlasti paberil. Muudatus
tehti eelkõige klientide soove arvestades.
Tänu loomapidajate ettepanekutele on Vissuke muutunud
aina informatiivsemaks ja see võimaldab karja olukorda
analüüsida erinevaid näitajaid arvestades. Täname
kõiki koostööpartnereid!
kahe tõu esimese põlvkonna ristandid (LY, YL, DL, DY,
DP, HP, PL, PY), 7,5% põhikarja sigadest on tagasiristatud
sead YxLY, LxYL või muud ristandid ja selliste loomade
osatähtsus on aastatega järjest vähenenud.
Jõudluskontrollis olevad seakarjad on väga erineva suurusega,
jäädes emiste arvuga vahemikku 80–1336, kusjuures
üle tuhande emise on ainult ühes farmis (tabel 1).
Kõige rohkem on 201–300 emisega farme ja neis asub
16,1% emistest. 41,3% emistest on suurtes, üle 500 emisega
farmides. Kui 2010. a oli selliseid farme neli, siis
2011. a on neid juba seitse.
Tabel 1. Seakarjade suurus ja emiste jaotus karja suuruse
järgi
Karja
Karjade
Emiseid
suurus arv % kokku %
1–100 3 8,8 250 2,2
101–200 6 17,7 942 8,0
201–300 8 23,5 1896 16,1
301–400 5 14,7 1656 14,1
401–500 5 14,7 2155 18,3
Üle 501 7 20,6 4858 41,3
Kokku 34 100,0 11 757 100,0
23

Tõuloomakasvatus 1-12
Seafarmi põhikarjas oli keskmiselt 336 emist, mis on 26
emise võrra enam kui 2010. aastal. Kultide osakaal sigade
arvust on aastatega järjest vähenenud ja moodustab vaid
1,5% (2004. a 4%).
Tabel 2. Emiste jõudlusnäitajate võrdlus 2010. ja
2011. aastal
Näitaja 2010 2011
Esmaseemendusvanus (päeva) 244 247
Esmapoegimisvanus (päeva) 370 369
Pesakonnas sündinud põrsaid 12,1 12,5
neist elusalt 11,3 11,7
nooremiselt 10,5 10,7
vanaemiselt 11,6 11,9
Võõrutatud põrsaid pesakonnas 9,7 10,0
Imikpõrsa kadu (%) 13,4 13,2
Imetamisperiood (päeva) 29,1 28,9
Vabaperiood (päeva) 6,4 6,3
Ümberindlemisi (%) 18,7 16,8
Võõrutatud pesakondi emiste praakimisel 3,6 3,8
Emise kasutamisaeg esmaseemendusest
praakimiseni (aasta) 1,9 2,0
Aastaemiselt saadud pesakondi 2,1 2,2
sündinud põrsaid 25,9 26,8
neist elusalt 24,2 25,1
võõrutati 20,6 21,8
Emiste jõudlusnäitajad on jätkuvalt positiivse trendiga.
Mitmed viljakusega seotud tulemused on võrreldes 2010.
Tabel 3. Emiste reproduktsioonijõudluse keskmised näitajad tõugude viisi
* - usaldusväärsus väike
24
aastaga paranenud (tabel 2). Pesakonnas sündis 12,5
(+0,4) põrsast, neist elusalt 11,7 (+0,4) põrsast. Seitsmeaastase
töö tulemusel on täpselt üks elusalt sündinud põrsas
pesakonda lisandud. Farmides on viljakus muutunud
ühtlikumaks. 70% farmidest saadi keskmiselt üle 11 elusalt
sündinud põrsa pesakonnas, 20% farmidest saadi üle
12 ja ühes farmis isegi üle 13 põrsa, alla kümne saadi vaid
ühes farmis. Nooremise pesakonnas sündis elusalt 10,7
(+0,2) ja korduvalt poeginud emise pesakonnas 11,9
(+0,3) põrsast. Pesakonnas võõrutati 10 põrsast, mis on
0,3 rohkem kui aasta tagasi. Aastaemise kohta sündis kokku
ja elusalt 0,9 põrsast ning võõrutati 1,2 põrsast rohkem
kui 2010. a. Vähenenud on ka emiste ümberindlus, stabiilsus
on saavutatud esmaseemendus- ja esmapoegimisvanuse,
imikpõrsaste hukkumise ja vabaperioodi osas. Häid
tulemusi on saavutatud söötmise, pidamise ja aretusalase
töö koostoimimisel.
Tabel 4. ETSAÜ seemendusjaama kultide tõulisus
Tõug Noorkult Vanakult Kokku
Djurok 1 7 8
Jorkšir 5 13 18
Landrass 4 13 17
Pjeträän 4 9 13
Ristand DxL 0 7 7
Ristand DxP 0 2 2
Ristand HxP 0 1 1
Puhtatõulistest emistest olid suurima viljakusega eesti
maatõugu emised, ületades eesti suurt valget tõugu 0,3
põrsa võrra (tabel 3). Esimese põlvkonna ristandemiste
(YL, LY) pesakondades sündis põrsaid võrdselt, samas
Tõug* Aastaemiseid
Sündinud põrsaid pesakonnas Võõrutatud Imikpõrsakadu
kokku elusalt pesakonnaemiselt
%
aasta-
kokku nooremis vanaemis aastaemis
L 3359 12,2 11,4 10,8 11,6 24,7 9,9 21,7 13,2
Y 2285 12,0 11,1 10,4 11,4 22,8 9,7 20,0 14,2
P* 28 10,9 10,4 9,5 10,7 26,5 9,9 27,8 8,4
LxY 2367 12,8 11,9 10,5 12,2 26,5 10,0 22,5 13,2
YxL 4794 12,8 12,1 11,1 12,4 26,8 10,0 23,0 12,9
LxLY 45 11,9 11,2 10,6 11,4 23,8 10,0 22,8 9,7
LxYL 134 12,5 11,8 11 11,9 26,0 10,0 23,0 12,1
YxLY 274 11,9 11,0 9,8 11,3 24,3 9,5 21,0 12,4
YxYL 35 12,2 11,3 10,7 11,4 21,1 9,8 18,6 9,2
DxL * 4 10,8 10,2 9,4 11,0 23,8 9,7 20,3 16,7
DxLY* 2 10,3 9,8 9 12,0 16,7 9,7 12,4 6,5
PxL* 30 12,3 11,6 10,5 12,0 24,9 11,0 23,5 10,3
PxY * 18 11,2 10,4 9,3 11,0 17,7 9,5 15,7 6,8
PxLY * 10 11,5 10,4 10,8 10,1 15,8 9,6 12,7 6,0
PxYL * 4 12,1 11,7 - 11,7 27,2 8,8 22,8 18,6
Teadmata 654 11,8 10,5 10,2 10,6 18,4 9,0 16,3 13,5

1-12 Tõuloomakasvatus
elusalt sündis YL pesakonnas 0,2 põrsast rohkem. Kõige
viljakamad emised asuvad Saimre Seakasvatuse Osaühingus
Viljandi maakonnas.
ETSAÜ seemendusjaamas oli aastavahetusel 66 kulti,
kellest 85% olid puhtatõulised, ülejäänud lihasigade tootmiseks
kasutatavad ristandkuldid (tabel 5).
ETSAÜ seemendusjaama kultide spermaga seemendati
2011. aastal 53% emistest, kusjuures neljas farmis üle
90%, kolm farmi ei kasutanud seemendusjaama teenust.
Aasta kokkuvõtted näitavad, et seemendusjaama kultide
spermaga tiinestatud emiste pesakondades sündis keskmiselt
11,7 elusat põrsast, mis on sama paarituse tulemusega.
Positiivset trendi näitab ka emikute tiinestuvus ja
nende viljakus kunstliku seemendusega. ETSAÜ seemendusjaam
on ainuke tunnustatud seemendusjaam Eestis,
kellel on ametlik spermamüügi luba.
Aastaemise kohta võõrutati enim põrsaid Saimre Seakasvatuse
OÜs, järgnesid OÜ Pihlaka farm Harjumaal ja
OÜ Markilo Vajangu farm.
ETSAÜ konsulendid testisid ultraheliaparaadiga Piglog-105
farmides 7877 noorsiga. Testitud sigade keskmine
ööpäevane massi-iive sünnist 100 kg elusmassini oli
562,4 g, keskmine seljapeki paksus 10,3 mm ja seljalihase
läbimõõt 62,6 mm. Eelmise aastaga võrreldes on lihajõudluse
näitajad stabiilsed.
R E F E R A A D I D
Eri seatõugude selja pikima lihase omadused
T. Paulke, R. Pfuhl ja S. Maak
Züchtungskunde, 83, 6, lk 415–425, 2011
Saksamaal on viimastel aastatel saavutatud aretuslikku
edu tähtsamate seatõugude mitmetel tunnustel. Nii on
paranenud pjeträäni tõul stressitaluvuse suurenemisega
tapajõudlus, mistõttu pole djurok ja hämpšir selles alternatiivid.
Ematõugudel on märgata viljakuse ja lihaomaduste
paranemist. Kahjuks pole viimasel ajal andmeid
lihase toitainete koostise kohta, mistõttu võrreldi erineva
tõulise päritoluga sigu sarnastes tingimustes.
Sead pärinesid Mecklenburg-Vorpommerni ja Brandenburgi
liidumaalt aastatel 2004–2009, neil määrati selja
pikimast lihasest vee-, valgu- ja rasvasisaldus. Liha sensoorsed
uuringud pärinesid aastatest 2008–2009. Täpne
analüüside ja statistilise töötluse metoodika on artiklis.
Tabel 1. Selja pikima lihase toitainetesisaldus (%) eri
tõugu sigadel*
Tõug Rühm Arv Vesi Valk Rasv Tuhk
Maasiga a 1227 74,43 23,59 0,99 1,17
c,d,e, c,d,e,f d,e d,f
Väärissiga b 473 74,10
c
Sadulsiga c 38 73,23
d,e,f
Leicoma d 47 73,71
f
23,58
c,d,e,f
23,31
d,f
23,87
e
Djurok e 37 74,06 23,10
f
1,29
e,f
1,94
d,f
1,31
e,f
1,16
d
1,17
d
1,05
e,f
1,82
f
1,16
Pjeträän f 107 74,11 24,04 0,93 1,12
* – tähed näitavad rühmi, mille keskväärtusest erineb
statistiliselt usutavalt
Kahes tabelis on kokkuvõtlikult andmed puhtatõuliste
ja ristandsigade selja pikima lihase toitainetesisalduse
kohta. Liha suurim valgu- ja väikseim rasvasisaldus oli
pjeträäni tõul, seejuures oli vastupidine tulemus djuroki
tõugu sigadel (tabel 1).
Ristandsigadel erinesid vee- ja valgusisaldus oluliselt
vähem, rasvavaesema lihasega olid kolme või enama tõu
ristandsead (tabel 2). Seejuures olid suurema lihasesisese
rasvasisaldusega djuroki tõu ristandid. Tagasivaates suurenes
1958. aastast 1989. aastani lihase veesisaldus
71,3%-lt 75,1%-ni, mille järel on stabiliseerunud 74%
lähedale.
Tabel 2. Selja pikima lihase toitainetesisaldus (%)
ristanditel
Kombinatsioon
Rühm Arv Vesi Valk Rasv Tuhk
A x B a 461 74,31 23,63 1,04 1,13
b,d,e,f b,de,f
c,d
E x B b 82 74,11
f
E x F c 72 74,17
f
23,42
d,e
23,50
d,e
HA* x E d 45 74,17 22,27
e,f
F x ristand e 969 74,22
f
23,81
f
1,31
c,e,f
0,97
d
1,26
e,f
1,14
c,d,e
1,20
e,f
1,22
e,f
0,90 1,10
f
E x erinevad f 65 74,44 23,43 0,87 1,14
* – hämpšir
On võimalik võrrelda lihasesisese rasvasisalduse ja
lihase marmorilisuse subjektiivset hinnangut (tabel 1
ja 3). Üldiselt langevad tulemused kokku. Lihase suurema
rasvasisalduse korral on ka kõrgem marmorilisuse hinnang.
Sama kehtib ka eri kombinatsioonidest saadud
ristandsigade kohta, kusjuures madalaim hinne oli pjet-
25

Tõuloomakasvatus 1-12
rääni ristanditel ja kõrgeim hämpširi ja djuroki ristanditel.
Samal ajal maasea ja pjeträäni selja pikima lihase rasvasisaldus
ei erinenud oluliselt, aga marmorilisuse hinnang
erines ligi 0,5 punkti.
Tabel 3. Selja pikima lihase marmorilisuse ja tilknõrgumise
(24 tunni jooksul) hinnang eri tõugudel
Tõug Rühm Arv Marmorilisus* Tilknõrgumine
Maasiga a 1227 3,12 d,e 3,09
Väärissiga b 473 3,66 d,f 4,49 c,e
Sadulsiga c 38 3,30 d,e,f 2,47 d,f
Leicoma d 47 2,46 e 4,45 e
Djurok e 37 3,82 f 1,92 f
Pjeträän f 107 2,65 4,18
* kuue palli süsteem: 1 – marmorilisus puudub, kuni 6 – väga
tugev marmorilisus
Märgatavalt suuremad erinevused olid tilknõrgumise
näitajal. Ootamatult suur oli tilknõrgumise näitaja väärisseal
(jorkšir), ka leicomal, ja tavapärane pjeträänil (tabel
3), oluliselt väiksem oli djuroki tõugu sigadel. Isatõu
mõju süvenes ristamisel, kus pjeträäni ristanditel oli see
Euroopas levib kariloomadel uus
Schmallenbergi-nimeline viirus
Eelmise aasta augustis-septembris avastati Euroopas
kariloomadel uus viirus. Esmalt avastati uus haigus Saksamaal
Schmallenbergi piirkonnas, mille järgi haigust ka
nimetama hakati. Nüüdseks on Schmallenbergi tõve juhtumeid
Euroopas registreeritud veel Hollandis, Prantsusmaal,
Belgias, Inglismaal, Itaalias ja Luksemburgis.
Veistel täheldati peamiste haigussümptomitena ägedat
kõhulahtisust, kehatemperatuuri tõusu ja piimatoodangu
langust. Kuna puudusid spetsiifilised haigustunnused, ei
osatud esialgu ka uut haigust diagnoosida. Varasemad
teadmised haiguse levikust Euroopas puudusid. Kliiniliselt
ja laboratoorselt on uut tõve raske testida, sest tekitaja
pole teada. Samuti ei ole olemas vajalikku ravi ega ennetavaid
vaktsiine. Avastatud viirus kuulub Bunyaviridae
5,57 (tabel 4). Ka valgete tõugude ristanditel (A x B) oli
see märgavalt suurem kui teistel kombinatsioonidel. Seejuures
ühelgi tõul ei ületanud PSE-liha osakaal 5%.
Tabel 4. Selja pikima lihase marmorilisuse ja tilknõrgumise
(24 tunni jooksul) hinnang eri tõugude
kombinatsioonil
Kombinatsioon Rühm Arv Marmorilisus Tilknõrgumine
A x B a 461 2,25 b,c,d,e,f 4,49 b,c,d,e,f
E x B b 82 3,18 c,d,e,f 2,89 e
E x F c 72 2,71 d,e 2,90 e
HA x E d 45 3,88 e,f 2,50 e
F x ristand e 969 2,08 f 5,57 f
E x erinevad f 65 2,78 3,38
Saadud andmete alusel võib märkida, et Saksamaa seatõugude
selja pikima lihase toitainetesisaldus on stabiliseerunud.
Märgatav on djuroki tõu mõju lihasesisese
rasva ladestumisele ja tilknõrgumise vähenemisele, mistõttu
võib djuroki tõu kasutamist laiendada.
Refereeris Olev Saveli
sugukonda, Orthobunya perekonda ja on seotud Simbu
veregrupiga. Simbu veregrupil on omakorda 25 erinevat
tüüpi.
Lisaks veistel esinevale üliägedale kõhulahtisusele on
lammastel avastatud ka lootelises arengus malformatsioone
ehk väärarenguid ja elujõuetust. Kliiniliste tunnustena
esineb kaasasündinud defektidena liigese jäikust, kõõrdvõi
kõverkaelsust, vildakselgsust ning selgroo ja lülisamba
väärarenguid, samuti aju alaarengut.
Viirus levib vektorputukate kaudu veistele, kitsedele ja
lammastele. Sarnaselt sinikeelehaigusele on peamisteks
edasikandjateks verdimevad sääsed, habesääsed ja kihulased.
Täheldatud on ka kariloomadel enneaegseid sünnitusi
ja aborte. Haiguse varajaseks diagnoosimiseks puudub
standardne süsteem. Ebatõenäoline on haiguse ülekanne
loomalt loomale. Kahjuks aga viirusega nakatunud
emasloomalt võib järglane suure tõenäosusega nakatatud
saada. Seni puudub teaduslik tõendusmaterjal haiguse
levikust loomadelt inimestele. Viiruse levik võib aktiveeruda
kevadsuvisel perioodil, kui putukate elutegevus taastub.
Simbu viirusegruppe on avastatud Aasia, Aafrika,
Austraalia ja Lähis-Ida riikides. Seni teadaolevalt viirust
varasemalt kunagi Euroopas ei ole esinenud.
Kindlasti tasub loomapidajatel, kel plaanis sel aastal välisriikidest
loomi osta, olla väga ettevaatlik ning kaaluda
tõsiselt kõikvõimalike riskidega. Vaja on ka eelnevalt
konsulteerida Eesti veterinaarjärelevalve asutusega. Samuti
pole välistatud, et Euroopa riikides kehtestatakse
loomade kaubavahetusele piiranguid kevadsuvisel perioodil.
Piirangutest on teatanud EL suhtes kolmandad
riigid ning võtnud kasutusele täiendavad meetmed, sulgedes
piirid täielikult või osaliselt aretusmaterjalile haigusega
tabandunud riikidest. Seni on piirangutest teatanud
näiteks Venemaa, Argentiina, Mehhiko, Hiina jt.
Informatsioon Schmallenbergi viiruse kohta on refereeritud
Euroopa Loomatervishoiu Organisatsiooni (OIE) ja
liikmesriikide materjalide põhjal.
Refereeris Tanel Bulitko
26

1-12 Tõuloomakasvatus
K R O O N I K A
Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu aastakoosolek
Emeriitprof Olev Saveli
ETLL
Aastakoosolek toimus 31. jaanuaril 2012. a Ilmatsalus.
Osa võtsid Aavo Mölder ja Tanel Bulitko (ETKÜ), Hillar
Kald (EHS), Käde Kalamees (EKS), Matti Piirsalu ja
Harald Tikk (ELS), Hillar Kalda ja Külli Vikat (ELaS),
Liia Taaler (EKAÜ), Olev Saveli ja Helgi Tennisson
(ETLL). Kutsututest osalesid Katrin Reili (VTA), Kaivo
Ilves (JKK), Haldja Viinalass (VLI) ja Imre Annus (LõunaMedia),
kutsututest ei osalenud Anneli Härmson (PM)
ja Raivo Laanemaa (ETSAÜ).
Päevakord:
1. ETLLi 2011. a tegevus
a) aastaaruanne – O. Saveli
b) revideerimisakt ja asepresidendi seisukohavõtt –
A. Mölder
c) arutelu
d) otsus aruande kohta
2. ETLLi presidendi ja asepresidendi valimine
3. ETLLi tegevus 2012. a
a) ETLLi tegevuskava koostamine
b) ETLLi 2012. a eelarve kinnitamine ja 1. poolaasta
liikmemaksude määramine
4. Infovahetus
a) diskussioonid tori hobuse tõuraamatu üle –
K. Reili
b) välisfirmade huvi Eesti aretusühingute vastu –
A. Mölder ja T. Bulitko
5. Kohalalgatatud küsimused
a) tõuaretusfilmi valmimine
Jätkati päevakorra järgi, kusjuures koosoleku juhatamine
läks üle liidu asepresidendile Aavo Mölderile.
1. ETLLi 2011. a tegevuse aruande esitas Olev
Saveli, kirjalik tekst koos revideerimisaktiga anti osalejatele.
Eesti Tõuloomakasvatuse Liit on jätkanud kuue liikmega,
kusjuures eelarve moodustamisest võtsid osa viis.
Kahjuks pole EKAÜ taotlenud ametlikku tunnustamist,
kuid on osalenud kõigil ETLLi üritustel. ETSAÜ liikmestaatuse
taastamine jäi jätkuvaks teemaks, sest 2011. a
koosolekul fikseeriti eitav seisukoht. Seakasvatusest on
veel väike osa Eesti põllumeeste omandis, kuid nende
esindajatel nõukogus pole piisavat ühistegevuse tunnetust.
ETLLi liikmed andsid siiski ETSAÜ-le võimaluse
osaleda ühisüritustel, kui kaetakse arvestatava liikmemaksu
ulatuses ETLLi tegevuskulusid. Seda tingimust
ETSAÜ juhatus täitis.
Liikmemaksud laekusid igas kvartalis korrektselt, mille
eest tänusõnad kõigile liikmetele.
PRIA turuarendustoetuse tähtajad tekitavad eelarve kasutamisel
probleemi: esitamine 31. märts, toetuse kinnitamine
27. mai, aruanne 9. oktoober. Kahe ürituse toetus
laekus alles 9. detsembril. ETLLi üritustest toimus Tõuloom
3. septembril ja seminar (kogumiku toetamiseks) 7.
oktoobril. Mõlema taotluse kulud tuli kinni maksta varem
ja tõendada arvetega. Kuigi ETKÜ maksis ette 4. kvartali
liikmemaksu, ei jätkunud ETLLil selleks vahendeid,
mistõttu tuli rakendada ka isiklikke (intressita) rahalisi
vahendeid.
ETLLi eelarvele lisandus PRIA kahe turundusearendustoetuselt
kokku 3923.15 € (Tõuloom 2011 ja seminari
korraldamiseks ning kogumiku väljaandmiseks). Toetussummade
kättesaamiseks pidime maksma ETLLi eelarvest
713 € enam. Esmakordselt lubati ETLLile koolitusja
teavitustegevuse toetust ajakirja Tõuloomakasvatuse
nelja numbri väljaandmiseks 6646.40 €, millest 1776 €
laekus 3. numbri väljaandmiskulude katteks, neljanda
numbri kulude kattetaotlus 1480 € ei laekunud 2011. a.
ETLLi rahalisi vahendeid kasutati eelarvele vastavalt ja
kokkuhoidvalt, kuigi viimastel kuudel polnud võimalik
majandustegevust plaanida. Tänu tuleb avaldada EMÜ
loomageneetika ja tõuaretuse osakonnale, kelle arvel
oleme kasutanud tööruumi, arvutit ja telefoni.
Vastavalt prof Harald Tiku ettepanekule eelmisel aastakoosolekul
teha aretusalane film, leppisime LõunaMedia
OÜ esindaja Imre Annusega selles kokku augustis Kurgjal.
Tõuloom 2011 filmiti täies mahus, lisaks intervjuud.
Imre Annus selgitas, et võtete maht on piisav. Lõppvariandi
ettevalmistus algab pooleteise nädala pärast.
Maksumus jääb kokkulepitud summa piiresse. Iga osa
saadetakse vastavale aretusühingule ülevaatamiseks.
Ajakirja on välja antud 14 aastat. Igal aruandekoosolekul
on aruandes kirjas raskused artiklite saamisel. Kahjuks
peab sama kordama. Tublimaks on muutunud ELaS,
sea- ja karusloomakasvatus on kajastamata. Veterinaarmeditsiini
ja loomakasvatuse instituudile oleme saatnud
märgukirju, kuid huvi on väike, oleme püüdnud Alo
Foto 1. Aastakoosolekul vasemalt Helgi Tennisson, Haldja
Viinalass, Kaivo Ilves ja Liia Taaler
(O. Saveli)
27

Tõuloomakasvatus 1-12
Foto 2. Käde Kalamees, Katrin Reili, Aavo Mölder ja Tanel
Bulitko
(O. Saveli)
Tänavotsaga referaatide kaudu seda valdkonda esindada.
Detsembris vähendas ETSAÜ tellimust 15 võrra, VLI
vähendas ajakirja 2012. aasta tellimust 25-lt 17-le, sh loomaarstid
5, söötjad 2 ja aretus 10.
Eelmise aasta ettepanek oli, et ETLLi liikmed avaldaksid
aasta jooksul korraldatavate kursuste ja seminaride
materjale ajakirjas. Peaksime igas ajakirjanumbris avama
rubriigi, kahjuks pole piisavalt materjali. Ajakirja sisu
vajaks mitmekesistamist. Oleme pakkunud intervjuusid
(seni 3) ja referaate, ka nupukesi. ETLLi liikmete poolt
pole kahjuks märgata erilist huvi nende saatmiseks.
Kalendrit oleme välja andnud 15 aastat. Triokalenderit
TÕULOOM 2012 trükiti vastavalt tellimustele 470
(a’ 2.52 €) 12 fotoga. Huvitavad fotod laekusid aretusühingutelt.
Et viibis meie liikmete otsuse tegemine,
loobus tellimusest ETSAÜ. Pakkusime aprillikuu EMÜ
VLI-le, kuid kalendrite tellimust rahapuudusel ei esitatud.
ETLLi liikmete koosolekuid oli neli, lisaks üks elektrooniline.
Uueks teemaks kerkis JKK tulevik. 2011. aasta
kevadsuvel arutati PMis JKK liitmist ETKÜga. Lahtiseks
jäi ainult tähtaeg, praegu on võimalik liitmine 2013. aastal.
Üleriigilised üritused
• Tartu sügisnäitus ja TÕULOOM 2011 toimus 3. septembril
Ülenurmel. Suured kahtlused olid ilma suhtes,
varutud olid kilekitlid, kuid hobuste esitluseni pidas ilm
vastu. Esitletud tõuloomad on järjest paremad, mis kinnitab
sihipärast tõuaretust ja tulemuslikke konkursse suve
jooksul. Veel pole lihaveisekasvatajad jõudnud kas eri
tõugu pullide või pullikute konkursini, aga lootus jääb,
sest uus juht on tuntud hobusekasvataja. Näituse pühendasime
EPA/EPMÜ/EMÜ 60. aastapäevale, mistõttu oli
avamisel kohal kolm rektorit. Eelmise aasta tõrked loomakasvatajate
toitlustamisel ei kordunud.
• Seminar „Uued arengud põllumajandusloomade selektsioonis“.
2011. a tegevuskavas oli ingliskeelse väljaande trükkimine,
„Animal Breeding in Estonia“ ilmus augustis.
Kogumik oli aga seminari õppematerjaliks. Seminar lükkus
augustist edasi oktoobrisse, sest prof E. Kalm ei saanud
tulla. Kirjavahetust oli palju, prof H. Viinalass aitas
sellele kaasa. Helsingi ülikooli prof Jarmo Jugale sobis
7. oktoober. Meeldiv oli, et genoomselektsiooni teema
huvitas 57 kuulajat. Peeter Padrik ja Tanel Bulitko
28
(ETKÜ) valgustasid suguselekteeritud sperma
kasutamist. Samas oli kahju, et EMÜ juhtivad teadlased ei
kasutanud võimalust esineda praktikute ees.
Presidendil oli võimalus juhatada kolme aastakoosolekut
(EHS 14.04 ja 8.06 ning EKS 20.04), kus oli päevakorras
põhikirjaparandused, mis jäid kinnitamata kvoorumi
puudumisel. EHS kinnitas korduskoosolekul põhikirja
parandused. Keerukam olukord on EK Seltsis, kus paranduste
vajadus tekkis 2010. aastal valitud viieliikmelise
(22, +/–1) juhatuse töövõimetuse tõttu. Seni kehtinud
liberaalses põhikirjas puudus võimalus juhatuse liikme
tagasikutsumiseks, samuti nõue, et liige on maakarja
omanik või volitatud esindaja. Sama päevakorraga korduskoosolek
toimus alles 7. veebruaril 2012. ELS parandas
oma põhikirja 17. novembril ja registreeris, kuid
Talleggi poolt suruti sisse ka ohtlik punkt, kus MTÜ juhatuses
(mitte tegevtoimkonnas) võib olla seltsi mitteliige.
MTÜ juhatuse ja ühistu nõukogu valimisel tuleks suurendada
nende liikmete kohustusi. Näiteks tuleks sisse
viia regioonide printsiip, kust valitakse regiooni esindaja,
kes peab sidet ja esindab oma piirkonda. EHS kasutab eri
tõugude haruseltside esindatust. Sõltuvalt ühistutel nõukogu
ja seltsidel juhatuse liikmete arvust ning tõukarjade
paiknemisest tuleks määrata piirkondade arv. Selleks tuleb
enne valimisi teha eeltööd, ülidemokraatlikult esitatud
juhuliikmed esindavad vaid oma ettevõtet. Näiteks ETKÜ
nõukogu 15 liikmest on 7 Jõgeva- ja Tartumaalt.
Samas tuleb kiita EK Seltsi ja EHSi ühise eesti maakarja
ja eesti hobuse päeva korraldamise eest Kurgjal. Külastajate
arv oli märgatavalt suurem kui mitmel konkursil kokku.
Lamba- ja kitsepäev oli hoopis lambarohkem, ettevõtmisi
oli palju, ainult huvilisi võinuks rohkem olla.
ETLLi maine pole paranenud, sest ei RK maaelukomisjon,
PM (v.a JKK staatuse arutelu) ja VTA pole informeerinud
ega soovinud seisukohta väga keerukate aretuslike
teemade kohta. Mõni aasta tagasi pöördusime sarnase
ettepanekuga nende riigiasutuste poole. Eelistatakse ühe
aretusühinguga suhtlemist, kuigi probleem on seotud mitme
tõu või aretusühinguga, näiteks nn vana-tori ja maalamba
või ohustatud tõugude teema. Jääb mulje, et uute
tõugude tunnustamine või tunnustamata jätmine on muutunud
poliitiliseks teemaks. Tungiv soovitus (käsk) liigub
mööda klassikalist alluvussüsteemi:
RK maaelukomisjon põllumajandusministeerium
VTA.
VTA peab leidma lahenduse. Uue riigikogu maaelukomisjonis
(9) on kuus tehnilise haridusega, sh üks EMÜst,
ja kolm majandusharidusega, sh üks EMÜst, liiget. Võib
uskuda, et jaanuari viimase nädala kohtumine EHSiga andis
esmahariduse ka tõuaretusest.
Probleemi tekitab kontakt põllumajandusministeeriumiga,
sest järjest vabastatakse töötajaid, kes olid oma
harituse tõuaretuse alal saanud aastate jooksul toimunud
diskussioonide najal. Teadmata on edasise komplekteerimise
printsiip. Isikud, kes tegelevad EL organite komisjonides,
vahetuvad kiiresti ega tea nende kompententsust.
2012. aastal esitasime põllumajandusministeeriumi teenetemärgi
kandidaadiks ETKÜ laborijuhataja Peeter Padriku
ning eesti maakarja kasvatajad Maarja ja Jüri
Simovarti. 2011. aastal ei olnud ETLLi nominenti. Positiivne
vastus perekond Simovarti kohta tuli 25. jaanuaril

1-12 Tõuloomakasvatus
2012. 23. veebruaril selgus, et kuldse teenetemärgi sai
Aavo Mölder. Palju õnne!
Eesti Põllumajandusmuuseumiga on kõigil koostöö laabunud
järjest paremini. 2012. aastal kevadel lähevad aga
remonti häärber ja laut, mille lubatav valmimine septembriks
teeb ettevaatlikuks.
Ettekandja tänas ETLLi liikmeid hea koostöö eest ja
teatas, et sellega juhatus lõpetab oma kolmeaastase töötsükli.
Revideerimisakti otsustava osa ja oma positiivse seisukoha
esitas A. Mölder ning pakkus võimalust küsimusteks
ja aruteluks, kuid seda võimalust ei kasutatud.
Otsustati ühehäälselt aruanne kinnitada. Võeti teadmiseks
Raivo Laanemaa seisukoht ETSAÜ võimalikust
koostöö jätkamisest 2012. aastal.
2. ETLLi presidendi ja asepresidendi valimine
A. Mölder tegi ettepaneku, et Olev Saveli jätkaks
ETLLi presidendina. Repliigi korras soovitas O. Saveli
tõsiselt kaaluda noorema kandidaadi leidmist ja väljendas
seisukohta, et nõustub, kui on konsensuslik otsus. Seejuures
on ta iga hetk valmis tagasi astuma, kui selleks on vajadus.
ETLLi liikmed valisid kuue häälega (ühehäälselt)
Olev Saveli ETLLi presidendiks.
Koosoleku juhtimine läks üle O. Saveli kätte, kes selgitas
vajadust, et Aavo Mölder jätkaks ETLLi asepresidendina.
Liikmed kinnitasid ettepaneku ühehäälselt.
3. ETLLi tegevus 2012. a
ETLLi tegevuskava koostamisel soovitati väljakujunenud
tegevuskava jätkata: ajakirja väljaandmist ja tõuloomanäituse
korraldamist. Lõpetada tuleb tõuaretusfilm.
Prof Harald Tikk soovitas korraldada ohustatud tõugude
seminari või konverentsi, et koondada nende materjal
ühte kogumikku. Tekkis arutelu, sest taotlus tuleks
PRIA-le esitada 1.–15. veebruarini. Toimuda saab üritus
pärast PRIA positiivset otsust (alates maist).
Prof Haldja Viinalass informeeris Balti tõuaretuskonverentsi
toimumisest kevadel, aeg on täpsustamisel. Põllumajandusministeerium
valmistab ette uut brošüüri ohustatud
tõugudest.
Tekkis küsimus, kas ETLLi kolm liiget ELS, EHS ja
EKS suudavad piisavalt mahuka kogumiku jaoks artiklid
vormistada. Jäeti otsustamiseks paar päeva. Alternatiiviks
oleks eestikeelne kogumik „Tõuaretus Eestis“, kuhu
mahuks kõikide tõugude aretuse ülevaade. Koosolekujärgses
arutelus jõudsime järeldusele, et koostame ohustatud
tõugude säilitamise kogumiku ja korraldame seminari
septembris, mille jaoks vormistati turuarendustoetuse
taotlus PRIA-le.
2012. a eelarve kinnitamine ja 1. poolaasta liikmemaksude
määramine. Projektis oli suurendatud presidendi ja
asjaajaja kuutöötasu 50%, mis suurendas eelarvet 17%, ja
kogusumma oli 15 000 eurot. Tõuaretusfilmi finantseerimiseks
soovitati lisada eelarvele veel 1000 eurot. ETLLi
liikmed kinnitasid ühehäälselt eelarve ja esimese poolaasta
liikmemaksud (lisatud protokollile).
4. Infovahetus
Diskussioone tori hobuse tõuraamatu üle valgustas
VTA peadirektori asetäitja Katrin Reili. EL järelpärimine
sugutäku Homerose põlvnemise kohta saabus VTAsse
Foto 3. Olev Saveli ja Aavo Mölder jätkavad ETLLi juhatuses
(A. Tänavots)
PM kaudu 26. juulil 2011. Võhandu kolhoosi
dokumentide uurimine 31. augustil ei tõendanud täkuema
dokumendi õigsust. Geneetiline analüüs 2008. a tunnistas
ema valeks. Algatati kaks väärteomenetlust, rakendati
sanktsioonid. Homerose järglased viidi tõuraamatu
TA-osast TB-ossa. VTA tegi dokumentide täiskontrolli
ohustatud tõugude 1951 hobuse kohta. TR on nüüd
korras ja avalik. Ettekirjutused täidetud, veel on vaja
parandada programmi.
RK maaelukomisjonis tuli käia nn vana-tori seltsi kaebuse
tõttu ja selgitada, et need hobused on EHSi TR-s ja
saavad ohustatud tõu toetust. Seal soovitati VTA-l kohtuda
seltsi esindajaga ja selgitada, kuidas on võimalik saada
tunnustust. Ute Wohlrabi ja tema kaaslasega käidi kohtumas
Tartus. Selgitati, et kui nad soovivad samaviisi jätkata,
siis tuleb taotleda uue tõu tunnustamist. Selleks on
muuhulgas vaja 30 mittesuguluses oleva hobuse geneetiline
kirjeldus, samuti tuleb taotleda EHSilt luba TR pidamiseks.
H. Viinalass selgitas nõudeid dokumentatsiooni kohta,
milline peab olema võrdlus teiste tõugudega. U. Wohlrab
teeb koostööd Saksamaa asutustega, samas soovis ta
VLI-lt andmeid tori TA hobuste kohta. Enne teadusartikli
publitseerimist pole võimalik neid anda.
Hillar Kald lisas, et EHSi esindajad käisid eelmisel nädalal
maaelukomisjonis, kus selgitati, et senine toetus
ohustatud tõu looma pidamiseks on väike, vaja oleks 2–3
korda suuremat.
Tanel Bulitko küsis, kuidas oli võimalik, et maksti toetust,
kui juba 2008. a teatati vale põlvnemine. Vastus:
seepärast alustatigi väärteomenetlust.
Välisfirmade huvi Eesti aretusühingute vastu.
T. Bulitko: Remedium (veterinaarravimite müügifirma)
koostöös AltaGeneticsiga soovis luua konsultatsioonifirma,
milleks tuleb leida 15 farmi, kellel on kohustus osta
75% ulatuses aretusmaterjali neilt. Et ettepanek ületas
juhatuse pädevuse, suunati otsustamine ETKÜ nõukogusse.
Nõukogu liikmed arvasid üksmeelselt, et on vale
siduda aretustegevus eraõigusliku välisfirmaga. Polnud
selge, kust tuleb kompetentsus. On kahtlus, et tahetakse
Virumaale sisse tuua spermat. VTA peaks olema ettevaatlik
loa andmisel.
29

Tõuloomakasvatus 1-12
ETKÜ ei toetanud koostööd välisfirmaga
Tanel Bulitko
ETKÜ juhatuse esimees
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) nõukogu
koosolekul 11. jaanuaril 2012 oli arutlusel aretusfirma
Alta Geneticsi ja AS Remediumi koostööpakkumine osaleda
piimafarmide juhtimise ja reproduktsiooni konsultatsiooni
projektis. Eelnevalt oli võimalikust koostööprojektist
antud ETKÜ-le ülevaade. Koosolekul osales ja tutvustas
projekti ning vastas nõukogu liikmete küsimustele AS
Remediumi nõukogu esimees Sivar Irval.
Jätkunud arutelu käigus leidis ETKÜ nõukogu, et
projekt on liigselt keskendunud Alta Geneticsi poolt pakutava
aretusmaterjali kasutamisele ning loomapidajatele
tasulise nõuande pakkumisele. Projekti eesmärgiks oli kuni
viieteistkümne suurema piimafarmi kaasamine, neile
sigimisalase nõuande osutamine ning kohustus kasutada
välisfirma aretusmaterjali suurel määral. Iga üksikfarm
peab siiski suutma igapäevaste juhtimisküsimuste, sh reproduktsiooni
puudutavate, lahendamisega toime tulla.
Seda ei saa kolmandad isikud läbi tasulise nõuandetegevuse
pakkuda.
Praegu Eestis kasutusel olev geneetiline materjal ei piira
meie karja toodanguvõime realiseerumist. Ühtlasi leiti,
et projekt oma olemuselt keskendub liigselt kommertslikele
alustele. Tänapäeval on võimalus farmeritel sisendeid
müüvatelt ettevõtetelt saada tasuta nõuandeid ning
osaleda koolitustel. Farmerite teadlikkus on aastatega
kasvanud ning kogu maailm on avanenud uute teadmiste
ning kogemuste saamiseks. Eesti piimandussektori arengud
viimastel aastatel on pigem eeskujuks teistele riikidele.
Samuti leiti, et üleriigiline aretusorganisatsioon ei saa
eelistada Eesti turul tegutsevat üksikettevõtet, seades sellega
ohtu koostöösuhted teistega. ETKÜ liikmed kasutavad
väga mitmete veterinaarravimeid ning loomakasvatuseks
vajalikke sisendeid pakkuvate ettevõtete tooteid ja
teenuseid.
Ka eraõigusliku välisaretusfirma eelistamisel võib kaasneda
tagasilööke suhtlemisel teiste riikide aretusettevõtetega.
ETKÜ lävib üle maailma erinevate partnerorganisatsioonidega,
mis tagab meie veisekasvatajatele parima aretusmaterjali
kättesaadavuse ning soodsaima hinna.
ETKÜ-l on Alta Geneticsiga pikaajaline, 1996. aastast
vältav meeldiv koostöö, mida jätkatakse senises vormis.
Nõukogu liikmed otsustasid ühehäälselt mitte toetada
plaanitavat projekti ning ETKÜ ei osale pakutavas koostöös.
ETKÜ on Eesti veisekasvatajatele kuuluv 1993. aastal
asutatud aretusorganisatsioon. ETKÜ aretusalased tegevused
on vastavalt põllumajandusloomade aretusseadusele
tunnustanud Veterinaar- ja Toiduamet. Samuti vastutab
ETKÜ erinevate veisetõugude aretusprogrammides esitatud
eesmärkide realiseerumise eest. Ka imporditava aretusmaterjali
maaletoomine ning selle registreerimine kuulub
ETKÜ vastutusvaldkonda. ETKÜ tänab oma liikmeid
usalduse eest pakutavate teenuste kasutamisel.
Küsimuste korral palume ühendust võtta oma piirkonna
aretusspetsialistiga või meie üldtelefonidel 489 0681;
749 3234 või elektronposti teel must@estpak.ee.
Parimad veisekasvatajad on Maie Mölder ja
Kalmer Visnapuu
Tanel Bulitko
ETKÜ juhatuse esimees
30
Parimat piimakarjakasvatajat tunnustatakse sel aastal
kaheteistkümnendat ja lihaveisekasvatajat kuuendat korda.
Võitjad kuulutati välja 23. veebruaril aastapäeva pidulikul
aktusel põllumajandusministeeriumis. Tiitliga tunnustatakse
eelmise aasta jooksul tulemuslike saavutustega
silma paistnud edukaid veisekasvatajaid.
Nominentide esitamisel arvestatakse parima piimakarjakasvataja
puhul jõudlusnäitajaid, eeskätt piimarasva ja
-valgu kogutoodangut, somaatiliste rakkude arvu piimas,
ettevõtte töökultuuri, keskkonna- ja loodussäästlikke majandamistingimusi,
tõuveiste müümist, osalemist näitustel
ja konkurssidel, varasemaid investeeringuid ettevõtte
arengusse, innovaatilisust jne.
Edukaima lihaveisekasvataja selgitamisel arvestatakse
puhtatõuliste lihaveiste osatähtsust karjas, ettevõtte töökultuuri,
keskkonna- ja loodussäästlikke majandamistingimusi,
osalemist aretustöös ja jõudluskontrollis, puhtatõulise
sugupulli või kunstliku seemenduse kasutamist
emasloomade tiinestamisel, tõuveiste müüki karjast, varasemaid
investeeringuid ettevõtte arengusse, innovaatilisust
jne.
Parimad valis välja Maaelu Edendamise Sihtasutuse,
põllumajandusministeeriumi, Eesti Tõuloomakasvatajate
Ühistu, Veterinaar- ja Toiduameti, Jõudluskontrolli Keskuse
ja Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse
instituudi esindajate ühiskomisjon.
Parimaks piimaveisekasvatajaks tunnistati Tartu Agro
ASi Vorbuse farmi tõuaretusjuht Maie Mölder, kes on
pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist 1971.
aastast töötanud samas ettevõttes. Esialgu seitse aastat
Tartu Näidissovhoosi veterinaarina, hiljem noorkarja ja
tõuaretuse zootehniku ning farmijuhatajana. Vorbuse
farm on kui Maie elutöö. Vorbuse farm oli üks esimestest
nüüdisaegsetest vabapidamisega piimakarjafarmidest
Eestis, mis avati 2003. aastal. Ta on farmi tutvustanud arvukatele
Eesti ja välisriikide delegatsioonidele. Tööaasta-

1-12 Tõuloomakasvatus
tega saadud kogemusi jagab Maie lahkesti ka noorematele
kolleegidele. Entusiasm ja energia kiirgub temaga
suheldes. Läbi ja lõhki tõuaretaja hingega Maie tunneb
oma hoolealuseid nägupidi, samuti teab ta peast nende sugupuud
ja järeltulijaid. Selline ettevõtlik loomakasvatusjuht
on igale ettevõtjale kuldaväärt töötaja.
Vorbuse farmi piimatoodang on kuulunud pidevalt Eesti
paremikku. 2011. aastal tootsid Vorbuse 678 lehma
10 664 kg piima, milles 4,01% rasva ja 3,38% valku. Eesti
kõigi aegade parima laktatsioonitoodangu lüpsnud üheksa-aastane
Jacqueline, kellel vaid mõnikümmend kilo jäi
puudu 19 tonnist, on Maie üks lemmikutest. Lisaks on
lehm ületanud elueatoodanguga 100 tonni piiri, loota on
kehtiva elueatoodangu rekordi (129 t) ületamist. Samuti
viiesajast Eesti parimast laktatsioonitoodangust 84
(16,8%) lehma on lüpsnud Tartu Agro ASis, sh 71
(14,2%) Vorbuse farmis.
Eestis on praegu registreeritud läbi aegade 875 lehma,
kes tootnud päevas enam kui 65 kg piima. Nendest 151
(30,2%) on lüpsnud Vorbuse farmis. Maie elab tööalastele
saavutustele hingega kaasa. Samuti on tal suur mure,
kui mõnel lemmikul on tervisehädasid, siis pühendub ta
jäägitult nende abistamisele. Kasuks siinkohal tulevad
loomaarsti teadmised ja kogemused. Samuti elukool, mis
igapäevaselt toob karjakasvatusse kaasa uusi nüansse.
Laiemale loomakasvatusüldsusele on Maie Mölder tuntud
kui üks tulihingelisemaid vissivõistlustest osavõtjaid.
Vissivõistlusteks ettevalmistamine algab Vorbuse piimakarja
farmis juba kuid enne plaanitavat konkurssi. Esialgu
valitakse kandidaadid, kellega algab aeganõudev ettevalmistusperiood.
Sageli tehakse seda kõike vabade hetkede
või öötundide arvelt. Töö oma hoolealustega on väärinud
mitmeid kordi ka kõrgeima tunnustuse. Vissitiitel on
Vorbuse farmile kuulunud kolmeteistkümnel korral, neist
neli on saavutatud holsteinide ja
üheksa eesti punase tõu konkurssidelt.
Sealjuures punast tõugu vissid
Roosi ja Tess on olnud parimad
kahel korral (vastavalt 2000 ja 2001;
2005 ja 2006). Lisaks veel neljal
korral võidetud reservvissi tiitlid.
Väga hea aretaja käsi on tal ka
pulli valikul. Üksikasjalikult oskab
ta näha lehmadel isapoolseid häid
omadusi ning selgitada, mida üks
või teine pull oma järglastele pärandab.
Vorbuse farmist on väärt tõumullikaid
müüdud mitmetesse Eesti
ja välisriikide farmidesse. Tasub
vaid välisloomaostjaile märkida, et
seekordses valikus on mullikaid Tartu
Agro AS Vorbuse farmist, kui neil
silm õnnest särama lööb. Ka mitmed
pullvasikad on jõudnud aretuspullidena
ETKÜ seemendusjaama, leidmaks
kasutust kogu Eesti aretuspopulatsioonis.
Maie Mölder on veisekasvatusega
käinud tutvumas mitmes välisriigis:
USA, Holland, Saksamaa, Soome,
Prantsusmaa, Hispaania jt. Maiet
Foto 1. Parimad veisekasvatajad Maie
Mölder ja Kalmer Visnapuu (T. Bulitko)
tunnustati eelmisel aastal ka Tähtvere valla teenetemärgiga.
Varasemalt on Tartu Agro ASist Aavo Möldrit tunnustatud
2005. aastal parima piimakarjakasvataja tiitliga.
Kalmer Visnapuu on viimase kümnendi üks aktiivsematest
lihaveisekasvatajatest Eestis. Lihaveiste kasvatamisega
alustas ta 1998. aastal. Teda võib nimetada simmentali
tõu maaletoojaks. Juba Kalmeri vanemad pidasid
lihaveiseid, ka vend Silver on lihaveisekasvataja. Kalmer
Visnapuu on ka lihaveisekasvatussektori eestkõneleja
ning ideede algataja. Kasvatajate esindajana osaleb ta põllumajandusministeeriumi
maaelu arengu nõukogus, seetõttu
on tal tähtis olla ka pidevalt loomakasvatajate vajaduste
ja arenguga kursis.
Kokku on Kalmer Visnapuul 540 lihaveist, kes asuvad
neljas erinevas farmis: Lääne-Virumaal Piira ja Pariisi
külas, Jõgevamaal Nõval ning Valgamaal Karulas. Just
viimases asuvad kahe tõu (simmental, hereford) puhtatõulised
ammlehmakarjad. Lisaks on puhtatõuline simmetali
kari ka Piiral. Jõudluskontrolli kuuluvatest lihaveisekarjadest
on Kalmeri kari loomade arvukuselt Eestis teisel
kohal. Ettevõtetel on kasutada 1300 ha maad, millest
700 ha rohumaad lihaveistele rohusööda tootmiseks ja
karjatamiseks. Kalmer Visnapuu missiooniks ei ole mitte
ainult lihakarja kasvatamine, vaid ka aktiivselt turustamisküsimustega
tegelemine. Südameasjaks on ta võtnud
nii oma karja eest hoolitsemise kui ka kogu lihaveise sektori
käekäigu.
Kalmeri karja on ostetud lihaveiseid Rootsist, Ungarist,
Šveitsist, Saksamaalt, Taanist, Soomest ja Tšehhist. Ta
arvab, et Eesti lihaveisekasvatus on olnud edukas. Mujal
riikides on aretatud lihaveiseid rohkem kui sajand, meil
on püütud kümne aasta jooksul midagi juba korda saata.
Kalmeri hinnangul tuleb 60% tulust lihaveisesektoris
toodangu müügist ja 40% erinevatest toetustest.
Kalmer Visnapuu juhitavates ettevõtetes
töötab kokku kaheksa inimest.
Ta arvab, et tulevikus peaks
Eesti olema nn ammlehmade kasvataja,
kuid noorveiste lõppnuumamine
võiks toimuda regioonides, kus oluliselt
paremad sööda kasvutingimused,
eeskätt maisi kasvatamiseks. Nii on
müüdud ka Visnapuule kuuluvatest
karjadest noorpulle nuumale välisriikidesse,
aretusnoorveiseid mitmetesse
Eesti karjadesse 20 simmentali ja 7
herefordi tõugu pulli. Aktiivse aretajana
näeb ta ka vajadust oma karjast
parimaid ammlehmi kunstlikult seemendada,
tuues seeläbi karja uut
genofondi, et oleks suurem võimalus
valikuks ka tõuveiste pakkumisel.
Kalmer Visnapuu ei ütle kunagi ära,
kui vaja oma karjast parimaid veiseid
näitustel esitleda. Tulevikuski on
Kalmeril suured eesmärgid, ta plaanib
Piirale rajada uue lihaveisefarmi.
Kalmer Visnapuu on kuulunud Eesti
Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse
mitmesse koosseisu. Oluliseks
peab ta põllumajandustootjate ühiste-
31

Tõuloomakasvatus 1-12
gutsemist. Ta kuulub liikmena Eesti Lihaveisekasvatajate
Seltsi, Kevili TÜsse, Liivimaa Lihaveise MTÜsse, Farm
In TÜsse, Eesti Mahe TÜsse, Roheline Karula MTÜsse jt
tootjaorganisatsioonidesse. Mitmetel koosviibimistel on
Kalmeril tulnud tutvustada oma suurepäraseid kulinaarseid
oskusi, pakkudes erinevaid veiselihast valmistatud
Eesti-Vene põllumajandusalase
konsultatiivrühma visiit Moskvasse
Peeter Padrik
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse liige
hõrgutusi. Teda on esitatud ka varasemalt mitmel korral
kandidaadiks parima lihaveisekasvataja tiitlile.
Soovime tänavustele tiitlisaajatele edu ja kordaminekuid
ka tulevikus, nii isiklikku kui karjaõnne. Parimatele
karjakasvatajatele anti Maaelu Edendamise Sihtasutuselt
skulptor Vergo Verniku pronkskuju Vasikas.
12.–14. oktoobrini 2011. aastal oli põllumajandusminister
Helir-Valdor Seeder visiidil Moskvas, mille käigus
kohtus ta Venemaa kolleegi Jelena Skrõnnikuga.
Tegu oli esmakordse põllumajandusministrite kohtumisega
Venemaa territooriumil pärast Eesti taasiseseisvumist.
Arutati Eesti ja Venemaa kaubandussuhteid. Eesmärk
oli allkirjastada ühisavaldus põllumajandusalase
konsultatiivrühma moodustamise kohta riikide edasise
koostöö arendamiseks.
Vastavalt ühisavaldusele kohtusidki kahe riigi konsultatiivrühmad
7.–9. veebruaril 2012. aastal Moskvas. Eesti
delegatsiooni juht oli Ruve Šank, Eesti Vabariigi Rooma
suursaatkonna minister-nõunik FAO juures, põllumajandusministeeriumist
Ene Maadvere, kaubanduse ja põllumajandussaadusi
töötleva tööstuse osakonna juhataja asetäitja,
ja Galina Jevgrafova, välissuhete ja eurokoordinatsiooni
osakonna välissuhete büroo peaspetsialist, Veterinaar-
ja Toiduameti peadirektor Ago Pärtel, Jõgeva Sordiaretuse
Instituudi direktor Mati Koppel ja artikli autor.
Vene delegatsiooni juhtis Vene Föderatsiooni Põllumajandusministeeriumi
toiduainete ja infrastruktuuri arengu
osakonna direktor S.M. Suhhov.
Arutati, uuendati ja tutvustati koostöövõimalusi agrotööstuskompleksi
valdkondades:
Foto 2. VDNH näituselehmad
(P. Padrik)
• teadusalase koostöö võimalused,
• kaubandus,
• vastastikuste tutvumisvisiitide korraldamine,
• koostöö rukkikasvatamisvööndis,
• koostöö veiste aretuses ja piimanduses,
• koostöö väiketalupidamiste majandamises.
Otsustati korraldada järgmine konsultatiivgrupi istung
Eestis 25.–27. oktoobril samaaegselt toimuva näitusega
Tallinn FoodFair 2012.
Eesti delegatsioon külastas VDNHs põllumajandusnäitust
, kus olid esitletud ka tõuloomad,
kuigi väga tagasihoidlikult.
Foto 1. Konsultatiivrühmade koosseis
(P. Padrik)
Foto 3. VDNH näituseküülikud
(P. Padrik)
Toimetus
Kolleegium: Tanel Bulitko, Käde Kalamees, Matti
Piirsalu, Krista Sepp, Külli Vikat ja Olev Saveli
(peatoimetaja), Eha Lokk (toimetaja)
Keeleline korrektuur: Silvi Seesmaa
Küljendus: Alo Tänavots
32
Aadress: Kreutzwaldi 46, 51014 Tartu, tel 731 3455
Internet: http://www.etll.ee/
Ajakiri ilmub 4 korda aastas:
märtsis, juunis, septembris ja detsembris.
Trükk: OÜ Paar