Urve Lippus - Omakultuur ja muusika - Eesti Muusika- ja ...
Urve Lippus - Omakultuur ja muusika - Eesti Muusika- ja ...
Urve Lippus - Omakultuur ja muusika - Eesti Muusika- ja ...
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
<strong>Muusika</strong> rahvuslikkuse idee <strong>Eesti</strong>s 20. sa<strong>ja</strong>ndi algupoolel 1<br />
<strong>Urve</strong> <strong>Lippus</strong><br />
Üldjoontes valitses eesti <strong>muusika</strong>st mõtlemises kaks tihedasti seotud ideede rühma:<br />
(1) eesti <strong>muusika</strong> kuulub euroopa kõrgkultuuri, positiivse arenguna nähakse vastavate eesti<br />
institutsioonide loomist ning loomingu hindamisel on oluline euroopalik kunstiväärtus;<br />
(2) eesti <strong>muusika</strong> peab olema rahvuslikult omapärane.<br />
Võiks arvata, et esimene tees eeldab matkimist, mida teine nagu sooviks välistada. Mõnedes<br />
äärmuslikes arutlustes 1930. aastatel isegi vilkus nõue panna kõrvad võõrale <strong>muusika</strong>le täiesti<br />
kinni. Vastuolu neis ideedes aga pole, sest rahvusliku omapära nõue on ise euroopalik. Lääne-<br />
Euroopas lõpetas Teine Maailmasõda järsult rahvuslikkuse <strong>ja</strong> rahvusliku kunsti ideoloogia<br />
ning sõ<strong>ja</strong>järgsed käsitlused meie sa<strong>ja</strong>ndi <strong>muusika</strong>loost redutseerivad suuresti kogu seda<br />
teemat. Uuesti on hakatud rahvuslikkuse püüdlusi maailmasõdade vahelisel perioodil ka<br />
Lääne-Euroopa maades vaatlema alles viimastel aastakümnetel, ehk isegi päris viimasel<br />
kümnendil. Nüüd on võimalik neile as<strong>ja</strong>dele läheneda juba teatud distantsilt <strong>ja</strong> teha seda<br />
rahuliku analüütilise pilguga.<br />
1. Vaated <strong>muusika</strong> rahvuslikkusele 19. sa<strong>ja</strong>ndil <strong>ja</strong> 20. sa<strong>ja</strong>ndi algul<br />
Sissejuhatavas peatükis raamatule “19. sa<strong>ja</strong>ndi <strong>muusika</strong>” rõhutab Carl Dahlhaus 19.<br />
sa<strong>ja</strong>ndile iseloomulikku väidet, et tõeliselt originaalne saab kunstnik olla ainult siis, kui ta on<br />
juurtega “rahvuslikus vaimus.” 2 Pikemas essees rahvuslikkusest <strong>muusika</strong>s viitab ta selle idee<br />
päritolule Johann Gottfried Herderilt, kelle järgi rahva vaim ehk Volksgeist on kõikidel<br />
inimtegevuse aladel tõelise loovuse allikas. 3 Dahlhaus leiab, et see romantiline hoiak segunes<br />
19. sa<strong>ja</strong>ndil poliitilise rahvuslusega <strong>ja</strong> <strong>muusika</strong>t on mõjutanud mõlemad. Dahlhaus rõhutab, et<br />
sageli hinnatakse rahvuslikkusest rääkimisel üle rahvalaulude kasutamist — Volksgeist’i<br />
hüpotees sisaldab küll arvamust, et rahva vaim avaldub (kõige ehtsamalt või tugevamalt)<br />
rahvalauludes, aga ta ei piirdu sellega. Oma loomult ei ole rahva<strong>muusika</strong> seotud rahvusega,<br />
vaid teatud sotsiaalse kihi <strong>ja</strong> piirkonnaga ning rahvusliku vaimu kand<strong>ja</strong>ks hakkasid seda<br />
pidama alles romantilised haritlased.19. sa<strong>ja</strong>ndi <strong>muusika</strong> rahvuslikkus toetub rohkem<br />
uskumisele kui puht<strong>muusika</strong>listele teguritele. Siiski lisab ta kohe, et vale oleks seda käsitleda<br />
kui midagi <strong>muusika</strong>välist.<br />
1<br />
Lühendatud versioon artiklist: <strong>Urve</strong> <strong>Lippus</strong>, <strong>Omakultuur</strong> <strong>ja</strong> <strong>muusika</strong>: <strong>muusika</strong> rahvuslikkuse idee <strong>Eesti</strong>s. – Rahvuslikkuse<br />
idee <strong>ja</strong> eesti <strong>muusika</strong> 20. sa<strong>ja</strong>ndi algupoolel. <strong>Eesti</strong> <strong>muusika</strong>loo toimetised 6, EMA, Tallinn 2002, lk. 7–78.<br />
2<br />
Carl Dahlhaus, Die Musik des 19. Jahrhunderts. Laaber-Verlag, Laaber 1980, S. 30.<br />
3<br />
Carl Dahlhaus, Die Idee des Nationalismus in der Musik. Zwischen Romantik und Moderne. Musikverlag Emil<br />
Katzbichler, München 1974, SS. 74–92.<br />
1
Dahlhaus räägib rahvuslikkusest suuresti seoses saksa <strong>muusika</strong>ga, kuigi tavalisem on<br />
see teema mitte-saksa, eriti väikerahvaste või Euroopa keskmest kauge vene <strong>muusika</strong><br />
käsitlemise puhul. Seetõttu on mõistetav, et just vene <strong>muusika</strong> uuri<strong>ja</strong>na tuntud Richard<br />
Taruskin on kirjutanud põh<strong>ja</strong>liku artikli rahvuslikkusest uues Grove’i leksikonis. 4 Taruskin<br />
vaidleb kõigepealt tavaarvamusega, et rahvuslikkus <strong>muusika</strong>s on reaktsioon saksa <strong>muusika</strong><br />
ülimuslikkuse vastu, see puudub Saksamaal ning on üsna olematu vana <strong>muusika</strong>kultuuriga<br />
maades Itaalias <strong>ja</strong> Prantsusmaal. Taruskin rõhutab, et selline ettekujutus on ise äärmuslikult<br />
rahvusliku ehk saksa-keskse vaatepunkti tulemus, mis samastab saksa <strong>muusika</strong> universaalse<br />
ehk üldinimliku <strong>muusika</strong>ga.<br />
Ikka <strong>ja</strong> jälle kerkib juttudes rahvuslikust <strong>muusika</strong>st üles teatud allasurutuse tunne,<br />
õigemini protest allasurutuse vastu, ning on oluline märgata neid nüansse ka suurte rahvaste<br />
puhul. Rahvuslike taotluste motiiviks oli sageli soov oma rahvuse või oma <strong>muusika</strong><br />
täisväärtuslikkust tõestada <strong>ja</strong> seda leiame periooditi näiteks ka saksa-prantsuse või prantsusesaksa<br />
<strong>muusika</strong>suhetest.<br />
Teisalt leiame alaväärtustavat hoiakut rahvuslikuks tunnistatud <strong>muusika</strong>sse üldse <strong>ja</strong><br />
selle vastandamist mingile kõrgemale üldinimlikule <strong>muusika</strong>le. Taruskin leiab, et perifeeriast<br />
pärit heliloo<strong>ja</strong>lt oodati “rahvuslikke traditsioone” <strong>ja</strong> nende puudumist pandi pahaks<br />
(Tšaikovski näide), kuid ka “rahvuslikke traditsioone” järgides jäi ta ikka teisejärguliseks<br />
(Dvořaki näide) sünnipäraselt universaalse heliloo<strong>ja</strong> (nagu Brahms) kõrval. Taruskin nimetab<br />
seda nähtust koloniaalseks rahvuslikkuseks <strong>ja</strong> leiab, et 19. sa<strong>ja</strong>ndi konservatooriumid nagu<br />
näiteks kuulus Peterburi konservatoorium olid saksa traditsiooni levita<strong>ja</strong>d <strong>ja</strong> toetasid sellist<br />
ersats-“rahvuslikkust,” mis tugevdas sõltuvust emamaast. Sellest akadeemilisest rutiinist<br />
vabastas <strong>muusika</strong> alles Stravinski, kes omakorda inspireeris Bartókit <strong>ja</strong> prantsuse uuemat<br />
<strong>muusika</strong>t.<br />
Alates Stravinski vene-teemalistest ballettidest Pariisis tekkis võimalus käsitleda<br />
rahvuslikkust hoopis uues valguses, kuid sageli pole kauge kodupublik valmis nii modernset<br />
kunsti rahvuslikuna nägema. Matti Huttunen on kirjeldanud neid vasturääkivusi seoses<br />
Sibeliuse käsitlemisega soome <strong>muusika</strong>lises kir<strong>ja</strong>sõnas. 5 Ta leiab, et kõrvuti käibivad kaks<br />
erinevat kontseptsiooni Sibeliusest, esimene näeb teda rahvusliku heliloo<strong>ja</strong>na <strong>ja</strong> teine rõhutab<br />
rohkem ta sümfooniaid kui klassikalise traditsiooni jätku. Viimane annab võimaluse lugeda<br />
Sibelius üldinimlike heliloo<strong>ja</strong>te, klassikute hulka. Pärastsõ<strong>ja</strong>järgsel a<strong>ja</strong>l, kui rahvuslik<br />
a<strong>ja</strong>lookontseptsioon kokku varises, domineerib Sibeliuse-käsitlustes sümfonismi uurimine<br />
ning rõhutatakse ta rahvusvahelist tähendust, kuigi mööndakse ka rahvuslikkust.<br />
Huvitavad on seosed rahvuslikkusega, mida kirjeldab soome heliloo<strong>ja</strong> Uuno Klami<br />
puhul Helena Tyrväinen. Kui Sibelius sünnia<strong>ja</strong> poolest (1865–1957) kuulub ühte põlvkonda<br />
4<br />
Richard Taruskin, Nationalism. The New Grove’s Dictionary of Music and Musicians. 2 nd ed., Ed. Stanley Sadie, John<br />
Tyrrell, Macmillan Publishers Ltd, London 2001, Vol. 17, pp. 689–706.<br />
5<br />
Matti Huttunen, Nationalistic and Non-Nationalistic views of Sibelius in the 20 th -century Finnish Music Historiography.<br />
Music and Nationalism in 20 th -Century Great Britain and Finland. Ed. Tomi Mäkelä, Bockel Verlag, Hamburg 1997, pp.<br />
217–232; Matti Huttunen, How Sibelius Became a Classic in Finland. Sibelius Forum. Proceedings from The Second<br />
International Sibelius Conference Helsinki, 25–29 November, 1995. Ed. Veijo Murtomäki, Kari Kilpeläinen, Risto<br />
Väisänen, Sibelius Academy, Helsinki 1998, pp. 73–81.<br />
2
eesti koorijuhtidest laululoo<strong>ja</strong>te Miina Härma (1864–1941), Konstantin Türnpu (1865–1927)<br />
<strong>ja</strong> veel ka esimese päris heliloo<strong>ja</strong> Rudolf Tobiasega (1873–1918), siis Klamiga (1900–1961)<br />
lähedane on Eduard Tubin (1905–1982). Tyrväinen märgib, et Klami oli tuntud kui prantsuse<br />
orientatsiooniga soome heliloo<strong>ja</strong>, aga tema kõige hinnatumad teosed toetuvad soome<br />
ainestikule, eriti 1927. aastal kirjutatud “Kar<strong>ja</strong>la rapsoodia.” 6 Sinna kõrvale toob ta aga Klami<br />
enda tunnistuse, et 1920. aastatel ei huvitanud teda rahvuslik <strong>muusika</strong> <strong>ja</strong> ta keskendas oma<br />
tähelepanu Euroopa <strong>muusika</strong>vooludele, kuigi tollal Soomes valitsenud <strong>muusika</strong>maitse oli läbi<br />
imbunud romantilisest <strong>ja</strong> rahvuslikust vaimust. Edasi viitab Tyrväinen Toivo Haapanenile,<br />
kes on 1933. aastal kirjeldanud Klami uutmoodi rahva<strong>muusika</strong> kasutamist, mis on loomult<br />
pigem internatsionaalne kui rahvuslik, kuna rahvuslike joonte asemel rõhutatakse looduslikku<br />
<strong>ja</strong> primitiivset jõudu. Haapanen nägi paralleele Stravinski, de Falla <strong>ja</strong> Bartóki <strong>muusika</strong>s.<br />
Seesama sa<strong>ja</strong>ndi algul sündinud põlvkond on ka <strong>Eesti</strong>s uutmoodi rahva<strong>muusika</strong> kasutamist<br />
tutvustanud. Eduard Tubina “Süit eesti motiividel” sümfooniaorkestrile 1931. aastast oli eesti<br />
<strong>muusika</strong>s kindel samm selles suunas.<br />
2. <strong>Eesti</strong> kultuuritegelaste mõtteid oma kultuurist<br />
Üldiselt peeti igasugust oma kunsti rahvuslikuks <strong>ja</strong> levinud oli herderlik usk, et ainult<br />
rahvuslik kunst saabki olla algupärane, et tõeline kunstiteos kannab igal juhul loo<strong>ja</strong><br />
rahvuslikke jooni. Kitsamalt võttes aga eristati veel otseselt rahvuslikku stiili, millel oli<br />
konkreetseid seoseid rahvakunsti või -pärimusega. Näiteks <strong>muusika</strong>st kirjuta<strong>ja</strong>d hindasid<br />
Rudolf Tobiast väga kõrgelt kui rahvuslikku heliloo<strong>ja</strong>t, samas aga nimetasid Mart Saart<br />
rahvusliku kooli ra<strong>ja</strong><strong>ja</strong>ks. Nii et ühel juhul mõeldi rahvusliku kunsti all üldse eestlaste<br />
kõrgkultuuri kuuluvat väärtuslikku kunsti, teisel juhul aga mingite spetsiifiliste rahvuslike<br />
tunnustega kunsti. Muidugi on siin piiri väga raske tõmmata, sest loo<strong>ja</strong>tes endas olid need<br />
eesmärgid koos.<br />
Tobiase Tartu-aastatel sa<strong>ja</strong>ndi algul oli mõjukas kir<strong>ja</strong>mees Juhan Luiga <strong>ja</strong> temal oli<br />
oluliseks teemaks eesti rahvuse omadused, meile tüübilt sarnased <strong>ja</strong> erinevad rahvad. 1908.<br />
aastal esines ta ettekandega, mille hiljem avaldas <strong>muusika</strong>loolase <strong>ja</strong>oks tähelepanuväärse<br />
pealkir<strong>ja</strong> all “Põh<strong>ja</strong>vaim” (Mart Saare kuulus laul on umbes samast a<strong>ja</strong>st, 1910). Nii selles kui<br />
teistes tollal kirjutatud artiklites arutles Luiga rahvuse nagu loodusnähtuse üle, mis on küll<br />
antud, aga mida ka nagu taimesorti või loomatõugu arendada saab. 7 Ta leidis, et eesti rahvus<br />
on alles kujunemas <strong>ja</strong> selle loomuse täielikuks väl<strong>ja</strong>arendamiseks tuleb küsida “Mis on selle<br />
rahva <strong>ja</strong> rahvuse põhijooned, mis on ühes sellega tema loov-algeline põhikõla” Rahvuse<br />
kujundamisel saab tema arvates edukas olla vaid selline suund, mis on nende põhijoontega<br />
kooskõlas. Eestlastele pakkus ta Euroopa põh<strong>ja</strong>rahvaste ühiseid jooni, “soome tõugu” rahvaid<br />
nägi ta nende parimate esinda<strong>ja</strong>tena, kes juba muistsetel aegadel olid “oma nõiavõimu poolest<br />
üle maade kuulsad.” See Luiga arvates müstiline põh<strong>ja</strong>rahvaste kultuur (müstiline on epiteet,<br />
mida Mart Saarest kirjuta<strong>ja</strong>d armastavad) erines teistest kultuuridest peamiselt selles, ta ta<br />
omistas suurema jõu vaimule, mitte füüsilisele jõule <strong>ja</strong> sõ<strong>ja</strong>kunstile. Samal 1908. aastal<br />
6<br />
Helena Tyrväinen, The Solitary Way of Uuno Klami in the Finnish Music of the 20 th Century. Folklorism, Nationalism,<br />
Neoclassicism Music and Nationalism in 20 th -Century Great Britain and Finland. Ed. Tomi Mäkelä, Bockel Verlag,<br />
Hamburg 1997, pp.199–216.<br />
7<br />
Juhan Luiga, Põh<strong>ja</strong>vaim. Mäss <strong>ja</strong> meelehaigus. Koost. Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 1995, lk. 202–209 (ilmunud: <strong>Eesti</strong><br />
Kir<strong>ja</strong>ndus 1911, lk. 113–121).<br />
3
ilmunud artiklis “<strong>Eesti</strong> muinasusk” arutas ta, et igal rahval on ka usk erinev:<br />
“Et nüüd üksikud isesugused rahvused päältnäha ühte usku usuvad, tuleb sellest, et nad<br />
iseoma individuaalsuse väl<strong>ja</strong>koorimisel veel kaugele ei ole jõudnud. [...] Kas Wagneri<br />
<strong>muusika</strong> kunagi nii sügavalt sakslasi oleks käima pannud, liigutanud, kui tema seal mitte<br />
rahva muinasjõudu muinaslugudest <strong>muusika</strong> kaudu vabaks ei oleks teinud Näiteid muinaselu<br />
väärtusest võiksime a<strong>ja</strong>loost palju ette tuua. Praegusel a<strong>ja</strong>l on as<strong>ja</strong>lugu säärane, et oma rahva<br />
muinasusku mütoloogia alla seatakse, võõraste rahvaste mütoloogiat aga — oma rahva usuks<br />
tehakse! Ristiusk leidis meie maale tulemisel loomulikku vastupanemist, sest sellel kujul,<br />
nagu teda 12. <strong>ja</strong> 13. aastasa<strong>ja</strong>l katoliku kirikust ilmaturule viidi, võis ta, pidi ta soome<br />
tarkadele arusaadavalt vastumeelt olema, nii nagu igale tervete instinktidega inimesele. [...]<br />
Alles siis ainult, kui ristiusku Põh<strong>ja</strong> vaimu kohaselt muudeti, nagu näituseks protestantismis,<br />
võis ta loomulikku vastuvõtmist, laialilagunemist soome rahvaste seas loota.” 8<br />
Muinasusuni pidi jõudma eestlase loomust uurides <strong>ja</strong> just see eestlase loomus ning<br />
muinasjõud peaks olema lähtepunktiks eestlase algupärasusele nii kunstis kui ka elus. Samas<br />
eristas Luiga selgelt usulised rituaalid usust endast. Rituaalid on väline kombestik, jõud<br />
peitub usus endas. Kas võib seda mõtet edasi arendada <strong>ja</strong> oletada, et ka eesti <strong>muusika</strong>s pidi<br />
keegi meie rahva muinasjõu vabaks tegema, et see <strong>muusika</strong> rahvast liigutada võiks nii nagu<br />
Wagneri <strong>muusika</strong> sakslasi Kangesti läheb mõte Tobiasele, kes Kalevipo<strong>ja</strong>-ooperist unistas <strong>ja</strong><br />
rahva uinuvast algjõust kirjutas. Ja nagu Luiga järgi oli muinasaegne hingede austamine,<br />
kalmete <strong>ja</strong> hiite pühitsemine “vaid välised” usukombed, nii nõuti ka <strong>muusika</strong>lt rohkem kui<br />
väliseid rahvuslikke märke. Allpool näeme, et eesti <strong>muusika</strong>st kirjutamist läbib sama<br />
“välimise” <strong>ja</strong> “seesmise” (das Innige, das Geistige) vastandamine, mis oli omane saksa<br />
<strong>muusika</strong>lisele kir<strong>ja</strong>sõnale 19. sa<strong>ja</strong>ndil <strong>ja</strong> 20. sa<strong>ja</strong>ndi algul. See väljendub ka kahetises<br />
suhtumises rahvaviisidesse: ühelt poolt oli endastmõistetav pidada neid rahva ürgse<br />
<strong>muusika</strong>lise jõu allikaks, teisalt suhtuti kogu sa<strong>ja</strong>ndi esimese poole jooksul nende otsesesse<br />
kasutamisse ettevaatlikult, see oli väline.<br />
Iseseisvusa<strong>ja</strong>st on huvitavad Oskar Looritsa kirjutised eestlaste mõtteviisist <strong>ja</strong><br />
kultuurist, kuna folkloristi <strong>ja</strong> usundiuuri<strong>ja</strong>na valdas ta mater<strong>ja</strong>li, mida peeti üldiselt omapära<br />
allikaks. Looritsa hoiak oli hoopis kompromissitum: vanades uskumustes väljendub eestlaste<br />
eluterve <strong>ja</strong> loomulik mõtteviis, mis hilisematel sa<strong>ja</strong>nditel kristluse mõjul degenereerus, nii et<br />
esivanemate vaimusid <strong>ja</strong> looduse kaitsevaime hakati nägema kur<strong>ja</strong>dena. Valluta<strong>ja</strong>te toodud<br />
kultuuri <strong>ja</strong> kiriku suhtes oli ta äärmiselt kriitiline <strong>ja</strong> leidis, et “ristikirik oli hoitud rahvast nii<br />
eemal, et tõelise rahvakiriku loomisega veel siiamaani pole lõpule jõutud.” 9 Seega esindas<br />
Loorits seda suurt hulka eesti haritlaskonnas, kelle <strong>ja</strong>oks rahvuslik kultuur oli kõrgeim<br />
väärtus ning kirikusse suhtuti kas otse eitavalt või hoiti distantsi. Loorits kuulus ka 1930.<br />
aastate ametliku kultuuripoliitika suhtes kriitiliselt meelestatud haritlaste poolele. Tollal<br />
levinud folkloori kasutamisesse uues kunstis suhtus ta kahtlevalt.<br />
Üksmeelselt oldi veendunud, et iseseisvas <strong>Eesti</strong>s peaks tähtsaim olema oma kultuuri<br />
arendamine, ainult ma<strong>ja</strong>nduslikust edenemisest ei piisa. Arvamused lahknesid selles, mida<br />
8<br />
Juhan Luiga, <strong>Eesti</strong> muinasusk. Samas, lk. 194–201(ilmunud: <strong>Eesti</strong> Kir<strong>ja</strong>ndus, 1908, lk. 100–106).<br />
9<br />
Oskar Loorits, <strong>Eesti</strong> kultuuri struktuurist, orientatsioonist <strong>ja</strong> ideoloogiast. Meie, eestlased. Koost. Hando Runnel, Ilmamaa,<br />
Tartu 2000, lk. 208–259 (ilmunud: Varamu, 1938, nr. 6, lk. 712–724; nr. 7, lk. 841–848; nr. 8, lk. 967–976).<br />
4
oma kultuuri all mõista. Algupärase kultuuri nõuetega käib kaasas laenude probleem <strong>ja</strong> siingi<br />
leiame vastuolulisi suhtumisi. Oma kultuur ei pidanud ju olema maailmast isoleeritud, ta pidi<br />
olema euroopa kultuuri osa. Mil määral on kultuurimõjutused positiivsed <strong>ja</strong> kust algab see<br />
laenuline kultuur, mis meid alaväärsemaks teeb Hanno Kompus selgitas omakultuuri mõistet<br />
üsna avatult artiklis “Kas on <strong>Eesti</strong> iseseisvus õigustatud kultuuriliselt”:<br />
“Muidugi ei puudu kahtle<strong>ja</strong>id <strong>ja</strong> skeptikuid, kes, ironiseerides me muistist kultuuri,<br />
nimetavad selle pastlakultuuriks; kes arvavad me omakultuuri taotlusi väärata küsimusega, et<br />
missugune see loodav omakultuur siis õige pidavat väl<strong>ja</strong> nägema <strong>ja</strong> et kas tahetavat siis muu<br />
maailma vastu end õhukindlalt sulgeda jms. Nendega vaielda on tarbetu [...] Iga originaalne<br />
kultuur saabki olla ainult oma. Kui me aga siiski veel tarvitame liitsõna “omakultuur”, siis<br />
avaldub ses teravasti me teadvusse lõikunud äratundmine <strong>ja</strong> distantseerumine senisest<br />
laenukultuurist. <strong>Omakultuur</strong>i nõue on minu silmis tähtsamaid uusi probleemiasetusi me<br />
vaimuilmas. Tema rõhutab eriti me tahet<br />
e l a d a o m a e l u. See aga õigustabki me iseseisvuse.” 10<br />
Siin on väga ilusasti sõnastatud ainuvõimalik hoiak, mis annab kogu üritusele väärikuse —<br />
eesmärk on elada oma elu. Tüütult sageli jääb rahvuslikkuse-teemalistest kirjutistest mulje,<br />
nagu oleks algupärasust va<strong>ja</strong> kellelegi näitamiseks, enda täisväärtuslikkuse tõestamiseks.<br />
Kujutavas kunstis oli olukord sarnane <strong>muusika</strong>ga — edumeelsemad kunstnikud <strong>ja</strong><br />
kriitikud olid veendunud, et rahvuslik kunst on oluline, kuid see ei tähenda lihtsalt rahvuslike<br />
süžeede kujutamist või rahvakunsti motiivide kasutamist. Mida siis Esmane nõue on ikka<br />
kunsti täisväärtuslikkus kunstina. Hanno Kompus kirjutas palju Krist<strong>ja</strong>n Rauast nii<br />
kunstnikuna kui ka vanavara kogumise korralda<strong>ja</strong> <strong>ja</strong> entusiastina. Loomulikult tuli selles<br />
seoses jutuks rahvakunsti kasutamine kunstiloomingus. Kompus tõi rahvakunstile toetuva<br />
loomingu positiivseid näiteid rohkem tarbekunsti vallast — näiteks Taska nahkehistööd <strong>ja</strong><br />
Adamson-Ericu kavandid kudumitele. 11 Selles vallas oli rahvakunsti motiivide kasutamine<br />
lihtsam, sest tarbeeseme funktsioon on lähedasem rahvapärastele esemetele <strong>ja</strong> ei tekita nii<br />
keerulisi esteetilisi probleeme kui iseseisvad kunstiteosed. Krist<strong>ja</strong>n Rauda pidas Kompus aga<br />
eriliselt rahvuslikuks kunstnikuks, kes on suutnud sünteesida rahvakunsti jooni vabasse<br />
loomingusse. Huvitav, et Krist<strong>ja</strong>n Raua kunsti rahvuslikkuse mõistmisel tekkis<br />
konservatiivsemates ringkondades samasugune konflikt kui modernsema <strong>muusika</strong><br />
mõistmisel. Raua illustratsioonid rahvuseepose “Kalevipo<strong>ja</strong>” juubeliväl<strong>ja</strong>andele tekitasid<br />
1930. aastate keskel kunstikaugemates ringides isegi nii palju pahameelt, et Tartu Kunsti <strong>ja</strong><br />
Kir<strong>ja</strong>nduse Klubi korraldas avaliku kohtupidamise nende kunstilise külje selgitamiseks. 12<br />
Kujutavas kunstis oldi ilmselt veel keerulisemate probleemide ees kui <strong>muusika</strong>s.<br />
Bernhard Linde näiteks leidis, et kir<strong>ja</strong>ndus <strong>ja</strong> <strong>muusika</strong> olid soodsamas olukorras, kuna neil oli<br />
10<br />
Hanno Kompus, Kas on <strong>Eesti</strong> iseseisvus õigustatud kultuuriliselt Maailm on sündinud tantsust. Koost. Hando Runnel,<br />
Ilmamaa, Tartu 1996, lk. 497–501 (ilmunud: Kaitse Kodu, 1928, nr. 3, lk. 103–105), tsit. lk. 500–501.<br />
11<br />
Hanno Kompus, <strong>Eesti</strong> nooremast kunstist. Samas, lk.275–282 (ilmunud: Kümme aastat noorpõlve. Album Ülemaalise<br />
<strong>Eesti</strong> Noorsoo Ühenduse 10. a. juubeli puhul. 1919–1929. Tallinn 1929, lk. 34–37).<br />
12<br />
““Kalevipo<strong>ja</strong>” kohus” toimus 18. aprillil 1937 Tartus Saksa teatri ruumides, kohtunikkudeks olid adv. Karlson, dr. A.<br />
Annist, F. Linnus, R. Paris, prokuröriks A. Paal, kaits<strong>ja</strong>ks kir<strong>ja</strong>nik A. Alle — vt. Lehti Viiro<strong>ja</strong>, Krist<strong>ja</strong>n Raud 1865–1943.<br />
Looming <strong>ja</strong> mõtteavaldused. Kunst, Tallinn 1981, lk. 114–115.<br />
5
kasutada ulatuslik vana <strong>ja</strong> ehtne pärand rahvaluule <strong>ja</strong> rahva<strong>muusika</strong> näol. 13 Kujutava kunsti<br />
<strong>ja</strong>oks sai allikmater<strong>ja</strong>li leida vaid vanade tarbeesemete kujundusest, seega ainult ornamentikat<br />
<strong>ja</strong> värve. Sarnaseid mustreid <strong>ja</strong> värve leiame aga paljude Euroopa rahvaste etnograafilistes<br />
kogudes. Linde arvates oli rahvuslikkus kujutavas kunstis olemas, kuid see oli osa teatud<br />
rahvusesse kuuluva kunstniku hingeelust. Ta leidis, et tahtes teadlikult rahvuslik olla haarab<br />
kunstnik väliste abinõude järele <strong>ja</strong> muutub “kroonuliselt-rahvusliku” kunsti tegi<strong>ja</strong>ks.<br />
Paratamatult saavutasid mitmed “kroonulis-rahvuslikku” või isetegevuslikumat laadi<br />
kunstikatsetused folklooriga laiema kõlapinna kui kunstiliselt väärtuslikum <strong>ja</strong> modernistlikum<br />
looming, olgu see siis Krist<strong>ja</strong>n Raua pildid, Cyrillus Kreegi või noore Eduard Tubina<br />
<strong>muusika</strong>. Just selliste lihtsate <strong>ja</strong> kultuurikriitikute hinnangul “väliste” rahvuslikkuse ilmingute<br />
taustal tekkis tõrkeid modernsemasse kunsti- või helikeelde rüütatud ideede mõistmisel.<br />
Samuti tekkis arenenuma maitsega haritlastes vastuseis rahvuslike motiivide kasutamisele.<br />
Kokkuvõtteks tahaksin osutada, et rahvuslikkuse taotlused kõige laiemas plaanis on<br />
samamoodi ebamäärased kui <strong>muusika</strong>s <strong>ja</strong> <strong>muusika</strong>teemalistes kirjutistes. See on nagu usk,<br />
mida tuntakse, mis aga lähemal mõistetega analüüsimisel kipub käest libisema <strong>ja</strong> haihtuma.<br />
Ollakse veendunud, et rahvuslikkus on va<strong>ja</strong>lik <strong>ja</strong> võimalik, kuid teda on kas võimatu või väga<br />
raske tahtlikult saavutada. Eriti huvitav on see, et niipea kui mingeid konkreetseid<br />
rahvuslikkuse elemente nimepidi nimetatakse, tunnistatakse nad kohe välisteks. Väliste<br />
elementide kasutamine ei pruugi taunitav olla, aga see on ikka “ainult väline” ehk siis midagi<br />
madalamat. Tõeline eesmärk on “seesmise olemuse” tabamine. Konkreetsed elemendid nagu<br />
muistsed lood <strong>ja</strong> viisid, ornamendid <strong>ja</strong> värvid, maastikud <strong>ja</strong> tüübid võivad olla “seesmise”<br />
teenistuses, aga võivad jääda ka välisteks märkideks sisult laenulises või “kroonulikus”<br />
kunstis. Vähem konkreetsed kvaliteedid nagu Põh<strong>ja</strong> vaim, selle kargus <strong>ja</strong> müstilisus, muistne<br />
elujõud <strong>ja</strong> rahva vaimsus pääsevad kriitikast, kuid nende olemasolu <strong>ja</strong> äratundmine kunstis on<br />
suuresti kokkuleppeline. Nii on see rahvuslikkus nagu kunst ise — me tunneme ta ära, aga<br />
kirjeldada ei oska.<br />
3. Vaated <strong>muusika</strong> rahvuslikkusele eestiaegses kir<strong>ja</strong>sõnas<br />
Kui jälgime <strong>muusika</strong> rahvuslikkust puudutavaid ideid, jõuame juurte a<strong>ja</strong>misel Rudolf<br />
Tobiase Tartu-aegsete kirjutiste juurde, sest professionaalse heliloo<strong>ja</strong>na mõtles ta <strong>muusika</strong><br />
olemuse üle hoopis uuel tasandil kui praktilise orientatsiooniga koorijuhid-<strong>muusika</strong>õpeta<strong>ja</strong>d.<br />
Teine oluline tegur oli kindlasti tollane Tartu keskkond, sest tegelikult esmakordselt eesti<br />
kultuuriloos tõi “Noor-<strong>Eesti</strong>” arutluse alla esteetilised küsimused. Tobias hakkas <strong>muusika</strong>st<br />
regulaarsemalt kirjutama Tartus. Mitmed ta artiklid on seotud tollase rahvaviiside<br />
kogumisega, mida korraldas <strong>Eesti</strong> Üliõpilaste Selts. Tobiase kir<strong>ja</strong>tükid pole väga selged, kuid<br />
tema sõnum on ühene: rahvaviisid on varandus, see on mater<strong>ja</strong>l tulevastele heliloo<strong>ja</strong>tele <strong>ja</strong><br />
nende töö läbi saab rahva<strong>muusika</strong>st kunst. Tobiase <strong>ja</strong>oks pole probleem, kuidas eesti<br />
rahvaviise käsitlema peaks. Tema mõtetega näib kõige enam klappivat varase<br />
rahvusromantismi unistus, et nagu saksa klassikalise <strong>muusika</strong> meistriteosed toetuvad saksa<br />
rahva<strong>muusika</strong>le, on võimalik suurte meistriteoste eeskujul <strong>ja</strong> oma rahvaviisidele toetudes luua<br />
oma klassikaline <strong>muusika</strong>. 14 Nii kirjutas ta rahvaviiside kogumise algusaastail:<br />
13<br />
Bernhard Linde, Rahvuslikkus <strong>ja</strong> internatsionaalsus kunstides. Looming, 1932, nr. 1, lk. 96–101.<br />
14<br />
Vrd. Carl Dahlhaus, Die Idee des Nationalismus in der Musik, S. 76.<br />
6
“Mis meie aga selle toore mater<strong>ja</strong>liga, täis tahma <strong>ja</strong> prügi, peale hakkame Vast oleks kõige<br />
parem <strong>ja</strong> targem isa Kreutzwaldi ette astuda — küll tema juba meile ütleb, kuidas<br />
niisugustest ainetest “Kalevipo<strong>ja</strong>” sarnane <strong>ja</strong> vääriline “laul” saab. Niisugune, millest meile<br />
ka Heraklese jõud silma paistab. “Kunsti on tarvis,” vastaks meile lauluisa. Ennemuistne<br />
rapsoodide laulik oli ka kunstnik, kuid tema ei tarvitsenud konservatooriumis õppida, tema<br />
laulis muistsele rahvale, laulis ka metsikute or<strong>ja</strong>de ees. Teie ei ole or<strong>ja</strong>d, teie käite<br />
“Bürgermusses” <strong>ja</strong> tulete lähemas tulevikus “Vanemuise” teatrima<strong>ja</strong>sse kokku. Harige seal<br />
oma maitset suurte üleilmakuulsate, ükskõik missugusest rahvusest meistrite helitööde mõjul.<br />
Siis tõuseb ka teile rahva<strong>muusika</strong>st rahvakunst.” 15<br />
Milline see kunst saab olema Tobias maalis võimsa pildi tulevasest eesti <strong>muusika</strong>st:<br />
“Aastate pärast — meie vanakesed seda aega küll enam ei näe — juhtud sa ehk<br />
“Vanemuisesse” ehk mõnesse teise <strong>Eesti</strong> kunstikotta tulema. Toredad helid kõlavad sulle<br />
sealt vastu, päris sümfooniad, ooperid. Sa kuuled, imestad. Paistab nagu oleks üks viis sulle<br />
nii tuttav <strong>ja</strong> ometigi jälle hoopis teine... “Ei, see on ikka tõesti meie oma laul, r a h v a l a u l!<br />
Mine võta nüüd neid kunstimehi. See tillukene laul <strong>ja</strong> säärasel kujul! Mis nüüd viga, ei<br />
pruugi meil teistelt rahvastelt laenamas käia nagu senini — oma on oma! [...]” “Ära sa räägi<br />
vahele, kuula parem pealt, kuidas seal orkestri lahingus see viisike kasvab <strong>ja</strong> kasvab, viimaks<br />
kooride jõuhelidel nagu taevavõlvil ilmuv meteoor paistab, kuidas siis tuhandete kuula<strong>ja</strong>te<br />
südametes kohisema hakkab, kuidas siis pärast nende käed kui haavalehed ühes liikuma<br />
hakkavad... Siis ütle sa veel: tühi taga, ei maksa jännata.” 16<br />
Viimati toodud lõigus leiame eesti tulevase <strong>muusika</strong> suhtes kaks olulist ootust: esiteks —<br />
meie <strong>muusika</strong> väärtuslikeks vormideks oleksid sümfooniad <strong>ja</strong> ooperid, kindlasti <strong>muusika</strong><br />
orkestrile, millega kohati veel koor ühineb; teiseks vilgub siin Tobiase juttude üks leitmotiiv<br />
— me ei pea enam teistelt laenama.<br />
Tobiase mõtteid eesti <strong>muusika</strong> olemusest leiame ta pikemast artiklist “<strong>Eesti</strong> <strong>muusika</strong><br />
iseloomulik ilmend,” 17 mis ilmus a<strong>ja</strong>l kui ta ise juba Saksamaal elas. Mööndes kõigepealt, et<br />
eesti helikunst on alles embrüonaalses seisundis, arutas ta, mis üldse rahvastele iseloomulik<br />
on <strong>ja</strong> nende <strong>muusika</strong>t määrab:<br />
“Rahvaste temperamentide mitmekesisusest kasvab lauludele nende mitmekesine vaimne<br />
tuum, sisu, tendents. [...] Nii on saksa vesise, konarliku <strong>muusika</strong> tuum igatahes sügavama<br />
ideesisuga täidetud kui itaalia ilus vorm. Ma tahaksin just seda punkti veel kord toonitada, et<br />
t ä h t s a m <strong>ja</strong> rahvatõu iseärasust trehvavamalt tabav v a h e mitte silmatorkavates<br />
värvides, materiaalsetes abinõudes ei seisa, vaid nende v ä l j a- v a l i k u t, segamist d i k t<br />
e e r i v a s meeles (Sinn).”<br />
Soome-ugri rahvastele ühiseks algupäraseks jooneks pidas ta ungari <strong>muusika</strong> “kirglikult<br />
fantastilist <strong>muusika</strong>-nüanssi” <strong>ja</strong> leidis sama Mart Saare lauludes — “hõõgub nagu süte all<br />
15<br />
Rudolf Tobias, Rahvalaul <strong>ja</strong> arvustus. In puncto musicorum. Koost. Vardo Rumessen, Ilmamaa, Tartu 1995, lk. 19–20<br />
(ilmunud: Postimees, 16. nov. 1905).<br />
16<br />
Rudolf Tobias, Kuhu saavad viimati meie rahvaviisid Samas, lk. 40–41 (ilmunud: <strong>Eesti</strong> rahvaviiside kor<strong>ja</strong>mise 4.<br />
aruanne, 1908).<br />
17<br />
Rudolf Tobias, <strong>Eesti</strong> <strong>muusika</strong> iseloomulik ilmend. Samas, lk. 122–132 (ilmunud: <strong>Eesti</strong> kultura II. Tartu 1913).<br />
7
salalik elutuli, luurab müstilises hämarikus asiaadi bestia-temperament.”<br />
Järgnevatel aastakümnetel iseseisvas <strong>Eesti</strong>s muutusid arutlused <strong>muusika</strong> rahvusliku<br />
iseloomu üle järjest tähtsamaks, aga ka as<strong>ja</strong>likumaks. Ebamäärase rahvusliku vaimu kõrval<br />
püüti <strong>muusika</strong>st endast leida jooni, mis seostuksid eestilikkusega. <strong>Muusika</strong>st rääkides <strong>ja</strong><br />
kirjutades oli tavaks ära märkida, kui teoses oli rahvaviise kasutatud. Siiski oli selge, et ainult<br />
rahvaviisidest ei piisa. Näiteks Artur Lemba <strong>muusika</strong>t peeti eklektiliseks <strong>ja</strong> mitterahvuslikuks,<br />
kuigi ta kirjutas mitmeid eesti-ainelisi rahvaviisidega teoseid ning<br />
kompositsioonitehnika poolest olid ta suurvormid igati professionaalsel tasemel.1919. aastast<br />
alates õppisid tulevased eesti heliloo<strong>ja</strong>d kodumaal Tallinna Konservatooriumis Artur Kapi <strong>ja</strong><br />
Tartu Kõrgemas <strong>Muusika</strong>koolis Heino Elleri juures. Mõnes mõttes on hämmastav, et<br />
<strong>muusika</strong>maailm osutus suletumaks kui iseseisvusaegne kunsti- või kir<strong>ja</strong>ndusmaailm. Senise<br />
metropoli Peterburi asemele ei tulnud võrdväärset väravat maailma, kuigi reisimas <strong>ja</strong><br />
lühia<strong>ja</strong>listel kursustel Lääne-Euroopas käisid mitmed muusikud <strong>ja</strong> ka heliloo<strong>ja</strong>d.<br />
Juba kodumaal, Tartus õppinud noorte hulgast hakkas 1930. aastatel <strong>muusika</strong>st<br />
kirjuta<strong>ja</strong>na järjest enam silma torkama Karl Leichter. Tema lähemateks mõttekaaslasteks olid<br />
Tartu õpiaastatest saadik heliloo<strong>ja</strong> Eduard Tubin <strong>ja</strong> pianist ning hiljem Ringhäälingu orkestri<br />
dirigent Olav Roots. Kuigi Olav Roots ise kir<strong>ja</strong>sõnas vähe üles astus, näib just tema olevat<br />
intellektuaalselt aktiivseim tegelane mitte ainult tollases Tartus, vaid üldse eesti sõ<strong>ja</strong>eelses<br />
<strong>muusika</strong>elus. Leichterist sai selle grupi huvide <strong>ja</strong> väärtuste propageeri<strong>ja</strong> ning ta töö otseselt<br />
<strong>muusika</strong>teadlasena jäi 1930. aastatel teisejärguliseks (seda tingisid muidugi ka olud). Eespool<br />
oli juba juttu, et need Tartu noored muusikud tõid siinsesse ellu uut <strong>muusika</strong>t <strong>ja</strong> uusi ideid.<br />
Seepärast on ka oluline, mida arvas rahvuslikkusest ning rahvaviiside kasutamisest Karl<br />
Leichter, veendunud Tubina toeta<strong>ja</strong> kir<strong>ja</strong>sõnas.<br />
Kümnendi algul avaldas ta sel teemal kaks artiklit “Postimehes,” 18 milles eristas kahte<br />
astet rahvaviisi kasutamisel. Madalam aste oli mingi kindla rahvaviisi kasutamine muutmata<br />
kujul <strong>ja</strong> kõrgem aste “puht seesmiselt tingitud, täiesti isikupärane” ning samas siiski üldilmelt<br />
rahvuslikult omapärane looming. Huvitav, et Leichter tõi sellise loomingu näiteks Eduard<br />
Tubina “Süidi eesti motiividel” <strong>ja</strong> küsis: “Tekib küsimus: kas rahvuslik on ainult see<br />
<strong>muusika</strong>, milles otsekohe on kasutatud rahvaviiside sugemeid” 19 Jääb mulje, nagu poleks<br />
selles süidis selgeid rahvaviise <strong>ja</strong> et tollane publik ei pidanus seda rahvuslikuks. Selge on<br />
Leichteri soov asetada Tubin alati kõige kõrgemale tasemele, kuid selles süidis <strong>ja</strong> paljudes<br />
oma hilisemates teostes kasutas Tubin rahvaviise küllaltki täpselt. Kas Tubina uudsed kõlad,<br />
rütmika <strong>ja</strong> intensiivsus mõjusid omal a<strong>ja</strong>l nii, et rahvaviiside otsest kasutamist enam tähelegi<br />
ei pandud<br />
Sa<strong>ja</strong>ndi algupoole esteetikas olid küllalt olulisel kohal Béla Bartóki vaated <strong>muusika</strong><br />
rahvuslikkusele. Tänu soome-ugri hõimuliikumisele olid tollases <strong>Eesti</strong>s kultuurikontaktid<br />
Ungariga tugevamad kui teiste Kesk-Euroopa maadega ning Bartóki 50. juubeli puhul 1931.<br />
18<br />
Karl Leichter, Rahvaviiside omapärast rahvusliku koolini. Keset <strong>muusika</strong>t, lk. 397–400 (ilmunud: Postimees, 14. mai<br />
1933); Rahvusliku kooli alus <strong>ja</strong> arenemissuund. Samas, lk. 401–404 (ilmunud: Postimees, 21. mai 1933).<br />
19<br />
Samas, lk. 403.<br />
8
aastal ilmus <strong>muusika</strong>lehes, tõenäoliselt tollase toimeta<strong>ja</strong> Riho Pätsi sulest, teda tutvustav<br />
artikkel 20 koos Bartóki 1921.aastal kirjutatud autobiograafiaga, milles ta kirjeldab ungari<br />
talupo<strong>ja</strong><strong>muusika</strong> avastamist:<br />
“Kõige selle talupo<strong>ja</strong>-<strong>muusika</strong> uurimine oli mulle otsustava tähtsusega — ta viis mind<br />
võimalusele täieliselt vabaneda seni ainuvalitsevast duur- <strong>ja</strong> moll-süsteemist: kuna<br />
just kaaluvam <strong>ja</strong> väärtuslikum osa kogutud viisivarast on vanus kiriklikes — samuti<br />
vana-greeka — <strong>ja</strong> veel primitiivsemais (nimelt pentatoonilisis) helilaades, ning<br />
seejuures ilmneb mitmekesisemaid <strong>ja</strong> vabamaid rütmilisi pilte <strong>ja</strong> taktivahetust — kui<br />
rubato nii ka tempo quisto ettekandes. Tõendus, et vanad, meie kunsti<strong>muusika</strong>s mitte<br />
enam tarvitatavad heliredelid sugugi veel ei ole kaotand oma eluõigust. See<br />
diatooniliste helide-rea käsitlus viis vabanemisele kivistund duur-moll-skaalast <strong>ja</strong><br />
lõpliku konsekventsina isegi iga üksiku heli täielisele vabale käsitlusele meie<br />
kromaatilises kaheteistkümne-helisüsteemis.”<br />
Selles kirjutises rõhutas Bartók puht<strong>muusika</strong>list <strong>ja</strong> teaduslikku huvi nende viiside vastu <strong>ja</strong><br />
täheldas samu püüdeid Stravinski teostes — värskendada kunst<strong>muusika</strong>t “viimaseist<br />
sa<strong>ja</strong>ndeist mõjutamata talupo<strong>ja</strong>-<strong>muusika</strong>ga.” Ungarlikkust mainis Bartók siin minevikus,<br />
seoses varem ungari rahva<strong>muusika</strong>na tuntud viiside kasutamisega. Tõmbaksin siin paralleeli<br />
eespool vaadeldud Karl Leichteri kirjutistega <strong>ja</strong> teeksin järelduse, et <strong>muusika</strong> rahvuslikkuse<br />
mõistmises hakkas meil tekkima sama konflikt, mida eespool sai puudutatud seoses soome<br />
<strong>muusika</strong>ga: rahvuslikkus seostus rahvusromantilise ideestikuga, aga moodsam kunst kasutas<br />
folkloori hoopis teisiti.<br />
Eriti tähtsaks said arutlused rahvusliku kunsti üle 1930. aastate teisel poolel, kui<br />
sellest sai riikliku propaganda üks suundi. Tänu sellele said riigi toel teoks mitmed eesti<br />
<strong>muusika</strong> üritused välismaal, samuti suur eesti <strong>muusika</strong> plaadistamine Tallinnas 1939. aastal.<br />
Kuigi 1930. aastate lõpus toetas riiklik propaganda rahvuslikku kunsti, mõeldi selle all liiga<br />
sageli lihtsamaid <strong>ja</strong> traditsioonilisemaid rahvusliku atribuutikaga teoseid.<br />
Kokkuvõte<br />
Kuigi kõik kultuuriloo<strong>ja</strong>d olid üldiselt rahvuslased, erinesid ettekujutused rahvuslikust<br />
kunstist üsna tugevasti. Lihtsustatud ettekujutus rahvuslikust <strong>muusika</strong>st nõudis traditsioonilisi<br />
teoseid äratuntavate rahvuslike märkidega, olgu need siis viisid või süžeed. Helikeele<br />
traditsioonilisus aga tekitas arenenuma kunstimaitsega inimestes protesti <strong>ja</strong> õigusega leiti, et<br />
tegemist on pseudo- või “välise” rahvuslikkusega. Keerulisemate <strong>ja</strong> moodsamate vahendite<br />
taga ehk siis algupärasemas <strong>muusika</strong>s jälle ei tuntud alati “oma” ära <strong>ja</strong> tekkis tõrkeid<br />
konservatiivsema publikuga. Otsene rahvaviiside tsiteerimine oli veidi kahtlane kui liiga<br />
lihtne <strong>ja</strong> seega väline rahvuslikkuse tunnus, kõrgem oli Bartóki sõnastatud ideaal — heliloo<strong>ja</strong><br />
on nii sügavalt oma rahva<strong>muusika</strong>sse sisse elanud, et ei pruugi enam konkreetseid motiive<br />
kasutada. Selle ideaali kehastusena aga nähti enamasti hoopis Sibeliuse <strong>muusika</strong>t, mida tunti<br />
palju paremini <strong>ja</strong> mis ka oma vaimsuselt oli eestlastele ilmselt lähedasem.<br />
20<br />
[Riho Päts] Kes on Béla Bartók <strong>Muusika</strong>leht, 1931, nr. 3,lk. 73–74; Béla Bartók, Autobiograafia. <strong>Muusika</strong>leht, 1931,<br />
nr. 3, lk. 75–77.<br />
9
Change language