Download (488Kb) - E-Ait

Tallinna Ülikool 

Filoloogiateaduskond 

Suulise ja kirjaliku tõlke õppetool 

Aleksander Kozlov 

TÕLKE-EETIKA NORMIDE VÕRDLUS 

TÕLKIJAÜHINGUTE 

EETIKAKOODEKSITE NÄITEL 

Magistritöö 

Juhendaja: lekt. Andres Valdre 

Tallinn 2007 

PDF created with pdfFactory trial version www.pdffactory.com

SUMMARY 

Norms of translation ethics is so far not well-known or studied issue. Many translators 

have no idea what are those norms and certainly there are also translators who do not 

know that those norms even exist. Therefore I have decided to study and analyse 

translation ethics norms and to draw adequate conclusions. Translation ethics norms 

are contained foremost in codes of ethics, which can have also other names, e.g. code 

of honour, translator's charter. Unlike translation standards, codes of ethics have 

general character; translator must follow them irrespectively of agreements with a 

client or character of particular assignment. Codes of ethics regulate rather all activity 

of the translator than only his job. 

This thesis describes situation in translation ethics field and codes of ethics in 

translation. Thesis is written in Estonian, contains 89 pages, has 4 graphs, 2 tables and 

is based on 43 sources shown in bibliography. 

The purpose of this thesis is to research and compare codes of ethics in translation of 

27 European countries and international translator's associations. The research 

comprises exclusively ethical norms of written translation. 

The aim of the research is to determine ethical norms existing in codes of ethics, 

analyse them, and to make a basis for teaching translation ethics to current and future 

translators. Another aim is to make suggestions for improving situation in translation 

ethics field at international level and in Estonia and to compose a list of recommended 

norms for the new codes of ethics in translation or amendment of existing codes. 

Thesis gives an overview of the most important views of main translation ethics 

theorists, Lawrence Venuti and Anthony Pym. In addition it covers views of Kaisa 

Koskinen who has studied recent developments in translation ethics and compared 

approaches of Venuti and Pym. Those theoretical viewpoints are used for 

confirmation of the importance of ethical norms and for solving some conflicts 

between ethical norms in different codes. 

The analysis of the codes of ethics is based on two documents of International 

Federation of Translators: The Translator's Charter and The Nairobi Recommendation 

that are the basis documents for translation ethics norms. The aim of the analysis is to 

determine differences and common points and shortcomings of the codes. A part of 

PDF created with pdfFactory trial version www.pdffactory.com 

2

the analysis is statistical comparison of codes of ethics with basis documents and each 

other. 

Statistical comparison showed that basis documents where not considered significant 

on drawing up codes of ethics and that disparity between codes of ethics is very high. 

A result of this thesis is a list of recommended norms that is composed basing on 

analysis of ethical norms in codes and on ethical norms incidence percentage. This list 

should be used together with analysis of ethical norms. Other determined norms, 

which can also be useful in composing codes of ethics, are presented in annex. 

Other results are suggestions at international level and in Estonia. Most important 

result of this thesis is a conclusion that possibly many translator's associations should 

develop in cooperation a single code of ethics. Specific norms could be provided 

when needed by every association in addition to single code. This conclusion is based 

on results of analysis of codes, which showed a great discrepancy of codes and lack of 

cooperation in this field. This conclusion is innovative and should contribute to the 

evolution of translation ethics field. 

There is no translator's code of ethics in Estonia and there are two translator's 

associations without codes. Suggestion is to compose a single code of ethics in 

collaboration of those associations. By composing a single code it is suggested to use 

in both cases a list of recommended norms and an analysis of ethical norms. 

Keywords: translation, ethics, basis documents, norms, code of ethics, translator's 

associations. 


3

SISUKORD 

SUMMARY..............................................................................................................2 

SISSEJUHATUS......................................................................................................5 

1 TÕLKE-EETIKA TEOREETIKUTE SEISUKOHAD.......................................7 

1.1 Lawrence Venuti..............................................................................................7 

1.2 Anthony Pym.................................................................................................12 

1.3 Kaisa Koskinen..............................................................................................14 

2 EETIKAKOODEKSID.......................................................................................18 

2.1 Nairobi soovitus ja tõlkijate harta ...................................................................20 

2.1.1 Tõlkijate harta..........................................................................................20 

2.1.2 Nairobi soovitus.......................................................................................29 

2.1.3 Tõlkijate harta ja Nairobi soovitusest tuletatud eetikanormide loetelu......34 

2.2 ADÜ Nordi eetikakoodeks..............................................................................35 

2.3 AITC kaks eetikakoodeksit.............................................................................40 

2.4 AITI eetikakoodeks........................................................................................43 

2.5 ANITI eetikakoodeks......................................................................................47 

2.6 ASETRAD-i eetikakoodeks............................................................................50 

2.7 ASTTI eetikakoodeks.....................................................................................51 

2.8 ATC eetikakoodeks........................................................................................55 

2.9 Teiste koodeksite normide analüüs.................................................................57 

2.10 Mõned tähelepanekud koodeksite kohta........................................................64 

3 ANALÜÜSI TULEMUSED................................................................................67 

3.1 Koodeksite võrdlus üldloeteluga.....................................................................67 

3.2 Koodeksite omavaheline võrdlus nendes esinenud normide põhjal..................69 

3.3 Soovituslike normide loetelu ..........................................................................70 

3.4 Soovitused tõlke-eetika valdkonnas olukorra parandamiseks..........................76 

3.4.1 Soovitus olukorra parandamiseks rahvusvahelisel tasandil.......................76 

3.4.2 Soovitused olukorra parandamiseks Eestis...............................................77 

KOKKUVÕTE.......................................................................................................78 

KASUTATUD KIRJANDUS.................................................................................80 

LISAD.....................................................................................................................83 

Lisa 1. Tõlkijaühingud......................................................................................83 

Lisa 2. Eetikanormide tabel……………………………………………CD-ROMil 

Lisa 3. Teiste koodeksite puudused...................................................................85 

Lisa 4. Koodeksite võrdlus üldloeteluga………………………………CD-ROMil 


4

SISSEJUHATUS 

Tõlke-eetika normid on seni väheuuritud ja vähetuntud teema. Paljud tõlkijad ei 

kujuta endale ette, millised on tõlke-eetika normid ja on kindlasti ka neid, kes ei tea 

isegi nende olemasolust, seepärast olen otsustanud uurida tõlke-eetika norme, nende 

olemust, erinevusi, ühiseid jooni ja teha vastavad järeldused. Tõlke-eetika normid on 

eelkõige eetikakoodeksid, millel võib olla ka muu nimetus, nt aukoodeks, tõlkijate 

harta, kutse- ja eetikakord, kuid vastavalt nende sisule võib neid kõiki liigitada 

eetikakoodeksiteks. Ka tõlkestandardid sisaldavad tõlke-eetika norme. Tuleb 

rõhutada, et kuigi eetikakoodeksitel on sarnasusi tõlkestandarditega, on need ikkagi 

täiesti erinevad normid. Suurim erinevus seisneb selles, et tõlkestandardid on 

põhimõtteliselt kokkuleppelised ja reguleerivad üksikasjalikult tõlkija tööd. 

Eetikakoodeksid aga on üldise iseloomuga, tõlkija peab nendest kinni pidama alati, 

sõltumata konkreetse töö iseloomust ja kokkulepetest kliendiga või tööandjaga ning 

eetikakoodeksid reguleerivad pigem tõlkija kogu tegevust kui ainult tööd. 

Eetikakoodeksid võivad sisaldada ka tõlkestandardeid, sellisel juhul on standardid 

üldise iseloomuga ja rakendatavad alati ja iga töö suhtes, sõltumata kokkulepetest 

kliendiga või tööandjaga. Käesolevas töös tõlkestandardeid ei käsitleta. 

Käesoleva töö eesmärk on uurida ja võrrelda Euroopa riikide tõlkijaühingute ja 

rahvusvaheliste tõlkijaühingute eetikakoodekseid. Töö eesmärgiks ei ole uurida 

kõikide mainitud tõlkijaühingute koodekseid, autor on eetikakoodeksite valikul 

lähtunud nende kättesaadavusest. Töös on esitatud 27 tõlkijaühingu eetikakoodeksid. 

Töö eesmärk on uurida tõlkijate eetikakoodekseid, kuid osa koodeksitest on koostatud 

ja kehtivad nii tõlkijate kui ka tõlkide suhtes, seepärast on käesolevas töös osaliselt 

käsitletud ka tõlkide eetikakoodekseid. Töö eesmärgiks on lisaks eelmainitule ka 

ettepanekute tegemine tõlke-eetika olukorra parandamiseks rahvusvahelisel tasandil ja 

Eestis ning käesoleva uuringu võimalik rakendamine õppetöös selleks, et juhtida 

tulevaste ja praeguste tõlkijate tähelepanu tõlke-eetika olemasolule ja tähtsusele. 

Esimeses peatükis käsitletakse tõlketeoreetikute seisukohti tõlke-eetika suhtes. Selles 

valdkonnas ei ole palju töid, ei ole väljakujunenud tõlke-eetika teooriat. Autor on 

püüdnud esitada tähtsamad seisukohad. Tõlke-eetika teoreetikute seisukohti võetakse 

abiks tõlke-eetika normide analüüsil ning normide olulisuse kindlaksmääramisel. 


5

Teises peatükis uuritakse ja võrreldakse 29 eetikakoodeksit (mõnel tõlkijaühingul on 

rohkem kui üks koodeks). Kõigepealt tutvustatakse ja analüüsitakse tõlke-eetika 

normide alusdokumente ja nendes esinevate eetikanormide põhjal koostatakse 

eetikakoodeksite analüüsi alus. Koodeksite uuringu eesmärk on teha kindlaks kõikides 

koodeksites esinevad normid, normide ulatus ja erinevused. Tähtis osa on 

eetikakoodeksite üksikasjalik analüüs, mis peab näitama eetikakoodeksite olemuse, 

nende koostajate lähenemist tõlke-eetikale ning koodeksite erinevust. Kuna 

alusmaterjal koosneb väga erinevate ülesannetega tõlkijaühingute eetikakoodeksitest, 

võetakse seda uurimisel arvesse. 

Kolmandas peatükis esitatakse koodeksite võrdlemise tulemused ja tehakse käesoleva 

töö järeldused. Koodekseid võrreldakse teises peatükis tutvustatud tõlke-eetika 

normide alusdokumentides esinenud normidega ning omavahel. Võrdluse tulemusena 

tehakse kindlaks eetikanormide esinemissagedus ja koodeksite ühtluse tase. 

Koostatakse soovituslike normide loetelu, mis sisaldab 29 koodeksis sageli esinevad 

normid. Soovituslike normide loetelu koostamisel arvestatakse koodeksite ja analüüsi 

tulemusi – loetelus esitatakse normid, mis on autori seisukohalt eetikakoodeksi jaoks 

olulised. Lisaks sellele antakse soovitused tõlke-eetika valdkonnas olukorra 

parandamiseks rahvusvahelisel tasandil ja Eestis. Soovituste aluseks võetakse 

käesolevas töös tehtud uuringu tulemusi, tutvustatakse ka tõlke-eetika olukorda Eestis. 

Soovin tänada oma juhendajat Andres Valdret, kelle asjatundlikest ja põhjalikest 

soovitustest oli palju abi. Samuti tänan oma kursusekaaslasi, kes aitasid aru saada 

mõnede võõrkeelsete koodeksite normidest ning Arvi Tavasti kasulike selgituste eest. 


6

1 TÕLKE-EETIKA TEOREETIKUTE SEISUKOHAD 

Käesolevas peatükis tutvustatakse tõlke-eetika teoreetikute seisukohti. Teoreetikuid 

on tõlke-eetika valdkonnas vähe, käesolevas töös vaadeldakse kolme teoreetiku 

seisukohti. Kaks nendest on Lawrence Venuti ja Anthony Pym, tõlke-eetika 

tähtsamad teoreetikud, kolmas (Kaisa Koskinen) on analüüsinud tõlke-eetika 

uusimaid suundumusi. 

1.1 Lawrence Venuti 

Lawrence Venuti on oma töödes käsitlenud autoriõigust, autorsust, tõlkimise viise ja 

tõlkijate õigusi. Venuti lähtub eelkõige kirjandustõlke tüübist ja tõlkimisest teistest 

keeltest inglise keelde, kuid suurem osa seisukohtadest on rakendatavad ja olulised ka 

muude tõlketüüpide suhtes. Üks tähtsamaid probleeme, mida Venuti käsitleb ja 

millele ta püüab anda lahendusi, on tõlkijate staatuse tõstmine, tõlkija kui elukutse 

tähtsuse kehtestamine ühiskonnas. Venuti vastab tõlkijate jaoks ülitähtsale 

küsimusele, mis määrab tõlkija elukutse rolli: kas tõlkija on teenindaja või tõlketeksti 

autor Need küsimused puudutavad otseselt ka kutse-eetikat, seetõttu on nende 

käsitlemine oluline. 

Praegune olukord autoriõiguse valdkonnas (Venuti käsitleb Ameerika Ühendriikide 

õigusruumi) on Venuti (1995b: 2) arvates tõlkijate suhtes ebaõiglane – tõlkijad saavad 

ühekordse honorari ilma protsentideta autoritasust või autoriõigusega seotud õiguste 

(subsidiary rights) müügist; autoriõigus soodustab sellist ebaõiglast majanduslikku 

olukorda, selle tulemusena väheneb tõlkijate stiimul investeerida tõlkeprojektidesse ja 

tegeleda nendega, olemasolev autoriõigus tagab seda, et tõlkeprojekte viivad läbi 

kirjastajad, mitte aga tõlkijad. Võib öelda, et olukord on ebaõiglane nii majanduslikult 

kui ka tõlkija staatust silmas pidades. Sellest järeldub, et põhiline probleem seisneb 

autoriõiguse praeguses olukorras, kus kõige tähtsamaks peetakse autorit. Venuti 

väidab, et see olukord on tegelikult vastuolus autoriõiguse põhireegliga, sest 

originaalist tuletatud töid käsitledes sattub autoriõigus vastuollu oma põhiprintsiibiga: 

autoriõigus seisneb originaalses väljenduses, kuid õiguslik kaitse on ainult vormil, 

mitte aga sisul (Ibid.: 4). 

Kuidas on püütud lahendada seda vastuolu, kas tõlge ei ole originaalist tuletatud töö 

Tõlget ei käsitleta kui iseseisvat teksti, millega asetatakse originaali suhtes võõra 


7

kultuuri teksti lingvistilisi ja kirjanduslikke, sihtkultuurile omaseid erinevusi, 

eesmärgiga teha tekst (tõlge) võõrkultuuris arusaadavaks, kuid mida originaali autor ei 

näinud ette ega asetanud oma teksti (Ibid.: 5). Anglo-ameerika autoriõiguses 

määratletakse tõlget kui originaalteksti osa, mis faktiliselt kuulub originaali juurde, 

kuid ei pöörata tähelepanu asjaolule, et tõlke tegemiseks tuleb luua tekst, mis on 

sihtkultuuris vastuvõetav. Oluline on siinjuures loomise protsess, mis on sarnane 

sellega, mida teeb originaalteksti autor. 

Selline autoriõigus, mis ei tunnusta tõlget ja tõlkijat ning mille peamiseks ülesandeks 

on osutunud majanduskasu toetamine, on soodustanud autorite ja kirjastajate 

ülemvõimu tõlkeprotsessides. Üks selle tagajärgedest on maailma kultuuriline 

globaliseerumine, seda näitab eriti USA ja Suurbritannia kultuuride hegemoonia. 

Kirjastajate kohta väidab Venuti järgmist: 

• kirjastajad juhivad kultuuri arenguid üle maailma, kuid nende eesmärk on 

eelkõige kasumi teenimine, oma investeeringutelt maksimaalse kasumi 

teenimisel on tõenäolisem, et kirjastajad avaldavad kodumaiseid töid, mida 

saab lihtsamini avaldada ka võõrriikides, seetõttu sellised raamatud ei ole 

kultuurispetsiifilised, mis võiks raskendada nende tõlkimist (Venuti 1995b: 2); 

• tõlkimise õiguse ostnud kirjastajad keskenduvad tõenäoliselt nendele 

välisriikide autorite teostele, mida saab hõlpsasti kohandada kodumaiste 

kultuuri väärtushinnangutega, suunates neid olemasolevatele turgudele, selmet 

luua uusi turge, kuna see võib tuua kahjumit (Ibid.: 3). 

Praeguse seisuga pidurdab autoriõigus tõlketeenuste arengut. Venuti seisukohalt 

vähendab autoriõigus loovust tõlkimisel, uute tõlkeprojektide ja meetodite leiutamist 

ning isegi loovust kirjanduses, sest viimast soodustavad ka välisriikide autorite teoste 

kättesaadavus ja leidlikud tõlked (Ibid.: 3). 

Loomulikult ei saa tõlkija seisukohalt leppida sellise autoriõiguse olukorraga. 

Lawrence Venuti (Ibid.: 16) arvates ei suudetud autoriõigusega tunnustada tõlke 

mitmekesisust, sest autoriõiguses domineerib autorsuse individualistlik kontseptsioon. 

Venuti (Ibid.: 19) märgib ka seda, et autoriõigus oli tegelikult koostatud teoste 

kaitsmiseks ja edendamiseks kultuuri ja hariduse valdkonnas; praegu aga edendab 

autoriõigus pigem meelelahutuslikke teoseid. Sellest võib teha tõlkija seisukohalt 


8

loogilise järelduse: autoriõigust tuleb muuta, sest see piirab tõlkija õigusi oma töö 

suhtes. 

Venuti käsitleb üksikasjalikult tõlkija õigusi, tõlke-eetikat, tõlget kui niisugust ja 

tõlkija staatuse probleeme raamatus The Translator’s Invisibility: A History of 

Translation (Venuti 1995a). Seda raamatut võib nimetada läbimurdeliseks tõlkija 

staatuse tõstmisel. Venuti esitab selles oma nägemuse tõlkimise kohta ja astub vastu 

praegusel ajal üldlevinud tõlkimise tavale, kus peetakse vajalikuks tõlkija nähtamatust 

(invisibility) ja originaali läbipaistvust (transparency). Venuti lähtub ka selles töös 

kirjandustõlkest (täpsemalt ilukirjanduslikust tõlkest inglise keelde), sellest tulenevalt 

ei saa kõiki tema seisukohti pidada kehtivateks muude tõlketüüpide suhtes, kuid 

suures osas on nad üldrakendatavad: kirjandustõlget rõhutatakse seetõttu, et see on 

pika aja jooksul määranud kindlaks tarbetõlkes rakendatava standardi (tõlke ladusus) 

ning kirjandustõlge oli traditsiooniliselt tõlkeliik, kus kerkisid esile uudsed teooriad ja 

praktikad (Venuti 1995a: 41). Venuti püüab tõsta tõlkija staatust läbi vastuseisu 

üldlevinud tavale tõlkida ladusalt (fluent translation). Venuti (Ibid.: 5) kahtleb 

nähtamatuse ja läbipaistvuse võimalikkuses: ladusas tõlke režiimis töötades püüab 

tõlkija teha enda tööd (tõlget) n-ö nähtamatuks, tekitades sellega läbipaistvuse petliku 

efekti, samal ajal varjates efekti petlikkust, sest tõlgitud tekst tundub lugeja jaoks 

loomuliku, mitte tõlgitud tekstina. 

Esmapilgul võib tunduda, et tõlke ladusus ja tõlkija nähtamatus selles on ju väga hea. 

Tõlketekst on nii hea, et lugeja ei saa aru, et tegemist on tõlkega. Venuti (Ibid.: 21) 

seisukohalt teeseldakse ladusa tõlkimisega, tekitades läbipaistvuse petlikkuse, tõelist 

semantilist ekvivalentsust originaalile, kuid tegelikult sisestatakse sellega võõrteksti 

ingliskeelse kultuuri väärtuste suhtes erapooliku tõlgenduse ning see vähendab, kui 

mitte välistab erinevusi, mida tõlge peab edasi andma. Tõlkestrateegia, mis püüab 

vältida võõrsõnu ja võõrkultuuri iseärasusi, võib mõjutada tõlke adekvaatsust. 

Loomulikult ei saa öelda, et ladususest tuleks täielikult loobuda, kuid seda ei saa 

kasutada ka ülemäära, Venuti püüab võidelda selle tõlkestrateegia domineerivusega. 

Ladus tõlge on ohtlik, sest selle nähtamatus lubab jätta tutvustamata muu kultuuri 

väärtusi. Venuti (Ibid.: 15) arvates sisestatakse ladusates tõlgetes võõrteksti 

nähtamatult ingliskeelse kultuuri väärtusi ning sellised tõlked annavad lugejatele 

nartsissistlikku kogemuse – võõrkultuuris oma kultuuri äratundmise. See probleem on 

omane eelkõige Ameerika kultuurile, selle tagajärg on USA suhtumine teistesse 


9

iikidesse ja kultuuridesse, kuigi ei saa öelda, et see probleem on suhtumise ainus 

põhjustaja. Mainitud probleem tõestab ka tõlke ja tõlkijate tähtsust. Tõlkijatest ja 

tõlkimisviisidest oleneb maailmas väga palju, just seepärast on ka tõlke-eetika väga 

oluline. 

Venuti puudutab veelkord autoriõiguse probleemi: vastavalt autoriõigusele on tõlkija 

autor ja samas ei ole (Ibid.: 9). Autoriõiguse probleem, nimelt väike või puudulik 

autoritasu, mõjutab otseselt tõlkijate majanduslikku olukorda. Venuti väidab, et kuna 

olemasolev majanduslik olukord sunnib vabakutselisi tõlkijaid tõlkima aastas mitu 

raamatut, piirab see paratamatult kirjandusliku leidlikkust ja kriitilist suhtumist 

projektisse, seades samas tõlkijad, sageli vastu nende tahtmist, üksteise vastu 

konkurentsi projektide ja tõlketasude üle (Venuti 1995a: 11). Siit järeldub, et 

autoriõiguse olukord mõjutab kutse-eetikat – nii tõlkekvaliteedi kui ka kollegiaalsuse 

suhtes. Õnneks on autoriõiguse olukord hakanud alates 1980. aastatest paranema, 

kuigi mitte oluliselt, Venuti toob ka selle näited (Venuti 1995: 11-12). 

Seoses autoriõigusega võib tekkida küsimus – kuidas see puudutab üldist 

tõlketegevust ja tõlke-eetikat Autoriõigus puudutab enamjaolt kirjandustõlget, kuidas 

selle probleemid võiksid mõjutada tarbetõlget Käesoleva töö autori seisukohalt on 

autoriõiguse probleemid olulised ka muude tõlketüüpide suhtes. 

Siinjuures võiks tuua näite, kus autoriõiguse kehtestamine oleks käesoleva töö autori 

seisukohalt vajalik. Näide puudutab Euroopa Liidu õigusaktide tõlget. Eestil on seoses 

liitumisega ELiga kohustus tõlkida väga suures mahus ELi õigusakte, kuna nad 

peavad olema ELi kõigis ametlikes keeltes. Hetkel on olemas väga suur maht tõlgitud 

õigusakte. Õigusakte muudetakse ja täiendatakse pidevalt ning kuna ELi 

õigusaktidega reguleeritakse väga palju erinevaid ja ka sarnaseid valdkondi, tuleb ette 

olukordi, kui uues aktis kasutatakse varasema akti standardlaused, sätted ja isegi akti 

osi. ELi õigusaktide tõlkijad on sattunud olukorda, kus tõlgitav õigusakt põhineb ligi 

90% ulatuses varasemal, juba tõlgitud aktil, näiteks kui terve akti ulatuses tuleb 

vahetada ainult paar konkreetset sõna (aktis esineva objekti nimetuse). Näiteks kui 

sõna „sealiha“ tuleb asendada sõnaga „linnuliha“. Tõlkija võtab varasemat tõlget 90% 

või isegi suuremas ulatuses üle ja kasutab oma tõlkes. ELi õigusaktid on tihtipeale 

väga mahukad, olgu ka see õigusakt mahukas, nt 100 lk. Sellest olukorrast tuleb välja, 

et tõlkija kasutab teise tõlkija loomingut, tema teost ja saab sellest hea tasu, faktiliselt 

suures osas teenib teise tõlkija töö pealt. Teine tõlkija ei saa sellest aga mitte 


10

mingisugust tasu, see ei ole käesoleva töö autori seisukohalt õiglane. Siinkohal tuleks 

mainida, et tihtipeale kasutatakse ka tõlkemälu, kuid see on juba teine olukord – 

tõlkemälu puhul annab tõlkija loa oma tõlke kasutamiseks ning teine tõlkija saab tasu 

ainult uue, tõlkemälus sisaldamata osa tõlkimise eest. Sellisel juhul ei ole tegemist 

teise tõlkija töö arvelt teenimisega. Kui tegemist ei ole tõlkemäluga, peaks varasema 

tõlke autor saama oma töö ärilisel eesmärgil kasutamise eest autoritasu. Siinjuures 

tekib küsimus, kui suur on tõlkeühik, mida võiks autoriõigusega kaitsta. Kindlasti 

mitte sõna ega sõnaühend, kõige väiksem võiks olla lause, aga see on kokkuleppeline, 

kõige väiksem võib olla ka muu tõlkeühik. Kui lause võetakse 100% ulatuses üle ja 

kasutatakse uues tõlkes, siis oleks mõeldav selle kaitsmine. Kuid lause kaitsmise üle 

võib vaielda, aga kui kogu tekstist võetakse üle ja kasutatakse 90%, siis on selge, et 

kogu tekst vajab kaitsmist. Ka suured tekstiosad, nt lõigud, mis koosnevad kas teatud 

arvust tähemärkidest või vähemalt kolmest lausest, võiksid olla kaitstud. Ülalmainitud 

kaitsmine on siiski väga raskesti teostatav kasvõi seetõttu, et tõlke omanik on klient, 

s.t ELi vastav institutsioon. Teine probleem seisneb selles, et eestikeelne ELi õigusakt 

ametlikult ei ole tõlge, vaid originaal (mis on koostatud eesti keeles). Pealegi ei ole 

õigusaktide ametlikud tõlked Eestis autoriõigusega kaitstud (Autoriõiguse seadus: §5 

lõige 3). Seetõttu on olukorra paranemine võimalik vaid tõlkijaühingute ühiste 

jõupingutuste kaudu vastavate õigusaktide ja tõlkelepingute (nendes tõlkija 

positsiooni tugevdamise) muutmise näol. Loomulikult ei ole ülalkirjeldatud olukord 

käesoleva töö seisukohalt esmatähtis probleem, vaid see on mõeldud näitena 

autoriõiguse tähtsusest tõlke-eetika valdkonnas. Võib ette kujutada ka olukorda, kui 

tõlget kasutatakse ajaleheartiklis, sellisel juhul peaks artiklis olema alati märgitud ka 

tõlkija nimi. Selliseid olukordi võib esineda ka muude tõlketüüpide puhul. Kuigi 

tarbetekstide puhul ei ole autor märgitud, ei sega see siiski tõlkija nime märkimist, see 

tugevdaks tõlkijate positsiooni ja tooks kaasa tõlkija kutse suurema tunnustamise. 

Käesoleva töö autori seisukohalt peaks autoriõiguse laiendamist kõikidele 

tõlketüüpidele kindlasti tulevikus kaaluma. Tõlkija kui oma töö autori tunnustamine ja 

tema autoriõiguse tagamine tõstaks ka tõlkija staatust, mis on praegu teatavasti madal. 

Kuidas peaksid tõlkijad edendama autoriõiguse laiendamist ja tõlkijate autorsuse 

tunnistamist Loomulikult ainult ise aktiivselt tegutsedes selle eesmärgi 

saavutamiseks. Venuti (1995a: 311) arvates peavad tõlkijad läbirääkimistel rõhutama 

oma autorsusele tõlgitud teksti suhtes, nõudma selliseid lepinguid, milles tõlget 


11

määratletakse kui autorsuse originaalteost, mitte aga palgatööd, tõlke autoriõigust 

tagatakse tõlkija nime all ning sätestatakse autorite standardsed finantstingimused – 

autoritasu avanss ja osalus autoriõigusega seotud õiguste müügist saadud kasust. 

Selleks on hädavajalik tõlkijate ühtsus, mille edendamine on tõlke-eetika normide üks 

ülesandeid. Pikemas perspektiivis tuleb vastavalt Venutile (Ibid.: 311) viia läbi 

autoriõiguse fundamentaalset muutust: tuleb tühistada originaalteksti autori õigust 

kontrollida tõlget, et tunnustada tõlke suhtelist sõltumatust originaaltekstist. 

Venuti käsitleb ka tõlkimise suurt tähtsust: 

• tõlgete vägivaldne mõju on tuntav nii oma kui ka võõrkultuuris, teisest küljest 

on tõlkimisel ja tõlgetel tohutu jõud, mis vormib võõrkultuurides teiste 

rahvuste identiteete; 

• tõlgitud teksti sotsiaalsed mõjud ning ka otsus tõlkida seda teksti, selle 

avaldamise, retsenseerimise ja ka õpetamise (esitamise) viisid – kõigi mainitud 

tingimuste tõttu võib tõlkimist nimetada kultuurpoliitiliseks tegevuseks, 

millega võõrkultuurides vormitakse või kritiseeritakse ideoloogiaga 

märgistatud identiteete (Ibid.: 19). 

Ka sellest järeldub, et tõlkija staatus peaks olema väga kõrge, tõlkija muudab oma 

tõlketeksti ja strateegia valikutega ühiskonna suhtumist teistesse kultuuridesse ja 

riikidesse ja seeläbi ka oma kultuuri ja riiki. Ühiskonna suhtumine aga määrab riikide 

poliitikat, majandust ja kultuuriarengut. Tõlkijad osalevad kõikides ülalpool mainitud 

protsessides. Sellest vaatevinklist lähtudes on tõlkija staatus teatud mõttes isegi 

kõrgem kui kirjaniku staatus, eriti tänapäeva globaliseerunud maailmas. Loomulikult, 

kui ei ole originaalteksti, ei saa olla ka selle tõlget – kuid ilma tõlketa ei saa seda 

ulatuslikult tutvustada teises kultuuris (v.a kui teises kultuuris heal tasemel osatakse 

originaalteksti keelt). Kultuuridevaheline arusaamine on praegu puudulik – see on 

suur probleem ja tõlketa üldse võimatu. 

1.2 Anthony Pym 

Teine tuntud teoreetik, kes on käsitlenud tõlke-eetika probleeme, on Anthony Pym. 

Pymi lähenemine on rajatud tõlkija vastutusele. Vastutus on Pymi (Pym 1997: 67) 

järgi tõlke-eetika alus: kui tõlkijal ei oleks vastutust, ei peaks ta ka vastutama oma 

valikute eest, siis temal ei oleks ka eetilisi probleeme ning vajadust oma tegevust 

reguleerivate normide järele. Teisest küljest annab tõlke-eetika tõlkijale teatud plusse, 


12

Pymi (Ibid.: 67) arvates on nendeks kindlustunne tõlkevalikute tegemisel ja muu 

sotsiaalsetest suhetest erinev väärikus. Erinev väärikus põhineb siinjuures tõlkijate 

eetikanormidel, mis on teiste ametite normidest erinev, see eristab tõlkijat kui ametit, 

mis on praeguse ajani ühiskonnas lõplikult tunnustamata. 

Pym (Ibid.: 77-79) eristab kolme liiki vastutust: 

• vastutus tõlkevalikute suhtes, 

• vastutus kliendi suhtes, 

• vastutus tõlkija ameti suhtes. 

Tõlkimise eetilised põhimõtted on Pymi (Ibid.: 136-137) seisukohalt järgmised: 

1) tõlkija vastutab tõlke eest, mida ta on võtnud vastu; 

2) tõlkija ei vastuta otseselt tõlkimisvaldkonna kogu olukorra eest, kuid 

ametialaselt ta vastutab oma tõlke eest, tõlkija jääb professionaalseks 

oma otsuse kaudu kas tõlkida või mitte; 

3) tõlkimise tegevust ei tohi vähendada kahe kultuuri vahelise 

vastasseisu tõttu, on vale põhineda oma tegevuses ainult ühe kultuuri 

väärtustele, tõlke-eetika peab olema oma olemuselt rahvusvaheline; 

4) tõlkimise maksumus ei tohiks üles kaaluda vastava kultuuridevahelise 

suhte kasu; 

5) tõlkija vastutab oma töö kaudu püsiva kultuuridevahelise koosmõju 

soodustamise eest. 

Pym käsitleb tõlkevaldkonnas väga olulist probleemi – keda saab nimetada tõlkijaks, 

kes on tõlkija See küsimus on tõlkija staatust silmas pidades ülitähtis. Praegune 

olukord on selline, et tõlkijaks saab ennast nimetada praktiliselt igaüks, aga kui igaüks 

võib olla tõlkija, siis kes on tõlkija Suures osas just selle probleemi tõttu jääb tõlkija 

amet ühiskonnas tihtipeale tunnustuseta. Pym (1997: 71) püüab eristada tõlkijat mittetõlkijast 

professionaalsuse tasemel: klient on nõus maksma tõlke eest teatavat tasu 

sellepärast, et ta teab, et tõlkija ei ole ükskõik kes, vaid ta on professionaal. Pym 

(Ibid.: 70) väidab, et professionaali tõlge on suurema väärtusega, sest klient usaldab 

professionaali, tema tõlge on enam kui lihtsalt töö väljund, professionaali töö väärtus 

(mis hõlmab selliseid aspekte nagu tõlkija maine, usaldusväärsus, autoriteet, 

tunnustatus) on palju tähtsam kui töö materiaalne külg (teksti olemus, tähtaeg, 

tõhusus). 


13

Tõlkija on vastavalt Pymile (Ibid.: 124) vahendaja, kes ühendab kahte osapoolt ja 

aitab vältida vääritimõistmisi nende vahel. Pym püüab sarnaselt Venutile näidata 

tõlkija ameti suurt tähtsust, see on oluline tõlkija staatuse tunnustamisel ja 

edendamisel. Pym (Ibid.: 125) väidab, et tõlkija on pidevalt olukorras, kus ta peab 

tegema valiku kõigi seotud osapoolte huvide vahel, Pym toob üheks võimalikuks 

lahenduseks kaitsta nõrgemat poolt, nt palju väiksema kõnelejate arvuga keelt. Kuid 

erinevalt Venutist ei poolda Pym (Ibid.: 126) kultuuride mitmekesisuse toetamist: ta 

möönab, et kultuurid peavad tihtipeale muutuma uue olukorraga kohanemiseks või 

uute võimaluste arendamiseks koostööks tugevamate kultuuridega. Pym keskendub 

tõlkija majanduslikule kasule, tema seisukohalt peab tõlkija lähtuma oma otsuste 

tegemisel ka nende kasulikkusest temale ja koostöö arendamisele kahe kultuuri vahel, 

seetõttu tuleks sageli toetada nõrgemat poolt – sellisel juhul on tugevam pool 

huvitatud edaspidisest koostööst, tõlkijatel on rohkem tööd (Ibid.: 126). See seisukoht 

on küsitav, eriti selle eetilisuse poolest, kuid teisest küljest on ka tõlkija tasu ja 

majanduslik kasu osa tõlke-eetikast ning on loomulik, et tõlkijad hoolitsevad selle 

eest, et nendel oleks rohkem tööd. Ei saa öelda, et Pymi seisukoht on ebaeetiline, 

vähemalt seni, kuni kellegi huve ei kahjustata. Lisaks sellele lähtub tõlkija nende 

otsuste tegemisel vastavalt Pymile suures osas ka eesmärgist arendada 

kultuuridevahelist koosmõju. 

Pym näeb ette ka olukorra, kui tõlkija ei peaks lähtuma oma majanduslikust huvist 

ning peaks tõlkima vähem või üldse mitte tõlkima. Pymi (Ibid.: 130) arvates on 

keeleõpe mõnel juhul kultuuridevaheliste pikaajaliste suhete edendamisel tõlkimisest 

palju kasulikum. Ta toob näiteks olukorra, kui mõne ala spetsialistide vahelise 

suhtluse tõlkimise asemel tuleks ühe poole spetsialiste õpetada väljenduda korrektselt 

teise poole keeles, see arendaks kahe kultuuri vahelise koostöö pikaajalises 

perspektiivis rohkem kui tõlkimine, tõlkija peaks sellisel juhul loobuma oma 

majanduslikest huvidest kultuuridevaheliste suhete arendamise kasuks (Pym 1997: 

130). 

1.3 Kaisa Koskinen 

Kaisa Koskinen on oma töös käsitlenud tõlke-eetika valdkonnas viimasel ajal 

toimunud arenguid. Erilist tähelepanu pöörab Koskinen Venuti ja Pymi töödele, 

käsitledes neid nii eraldivõetuna kui ka võrreldes neid omavahel. Kuigi Koskinen 


14

pöörab sarnaselt Venutile suurt tähelepanu tõlke-eetika ajaloolisele arengule, pakuvad 

käesoleva töö raames huvi tema seisukohad tõlke-eetika valdkonna praeguse olukorra 

kohta. Tõlke-eetika hakkas kujunema juba väga ammu, nagu ka näiteks autoriõigus. 

Kuna tõlke-eetika oluline osa on valikute tegemine, võib öelda, et tõlke-eetika on 

teatud määral olnud alates tõlkimise tekkimisest – tõenäoliselt juba siis oli vaja 

otsustada nt millise kvaliteediga tõlkida, kas tõlkida kõik või jätta osa tõlkimata, 

kuidas tõlkida (millist tõlketüüpi kasutada – nt sõnasõnalist või varjatud, kuigi siis 

tõlketüüpe veel ei eristatud) jne. Käesolevas töös analüüsitakse praegu kehtivaid 

tõlke-eetika koodekseid, seetõttu käesolevas töös on oluline praegune seis tõlke-eetika 

teoorias. 

Koskineni (2000: 14-15) olulised seisukohad on järgmised: 

• Tõlke-eetikat võib vaadelda kui katset hinnata ja õigustada tõlkija valikuid ja 

tegusid. 

• Tõlke-eetikal on kaks külge – selles on kollektiivsed, ametialased aspektid ja 

tõlkija isiklik moraalsus. Kollektiivsed pingutused formuleerida eetilisi 

juhiseid annavad eetikakoodekseid, õiguslikke kohustusi (autoriõigus, 

tõlkeleping), sotsiaalset ootust hea tõlketava suhtes ning norme, mis 

reguleerivad tõlget erisituatsioonis. 

• Tõlke-eetika on ettenähtud mitte ainult erijuhtudeks, et rääkida sellest 

pidulikes kõnedes või kirjutada pompoossetes deklaratsioonides, tõlke-eetika 

on tõlkijate igapäevatöö oluline osa. 

• Moraalsuse seisukohalt ei piisa lihtsalt järgida normi, tõlkija peaks otsustama, 

kas ta hoiab pigem konservatiivset kurssi, või osaleb selle normi muutmise 

protsessis. 

• Üksiktõlkija moraalsuse aluseks on kollektiivne moraalsus, tõlkija kas 

nõustub sellega või astub sellele vastu st tasakaalustab selle. Kollektiivsed 

juhised on järelikult moraalsete valikute peamine liikumapanev jõud. 

• Eetikanormide kahene olemus on selge näide sellest, et normide kollektiivne 

tase ei ole piisav, et olla moraalsuse aluseks – moraalsus on individuaalne 

omadus ning moraalne tegu võib nõuda kollektiivsete reeglite rikkumist. 

Kolme viimase seisukohaga ei saa täiel määral nõustuda. Loomulikult on tõlke-eetika 

normid väga erinevad ja igas tõlkijaühingus isegi ei ole eetikanorme. Kuid on olemas 

teatud ühised seisukohad tõlke-eetika suhtes, mida käesolevas töös püütakse määrata 


15

kindlaks. Need ühised normid peaksid olema üldrakendatavad, nagu on 

üldrakendatavad ka teiste valdkondade eetikanormid. Selliselt on üles ehitatud ka 

ühiskonnas kehtivad seadused: enamik ühiskonnast lepib kokku, mis on õige 

käitumine ning sellest kõrvalekalduvat käitumist taunitakse. Ka tõlkevaldkonnas 

peavad olema teatud ühised eetikanormid, milledest peaksid kinni pidama kõik 

tõlkijad. Vastasel juhul muutub tõlke-eetika filosoofia allharuks ning oleks praktiliselt 

võimatu sätestada ebaeetilist käitumist – mis on ühe tõlkija jaoks eetiline/moraalne, 

on teise tõlkija jaoks ebaeetiline/amoraalne, sellist ebamäärasust oleks võimalik 

kasutada ebaeetilise käitumise õigustamiseks. Lisaks sellele on kollektiivsus ja 

konservatiivsus tõlke-eetikas väga küsitav: teooria on selles valdkonnas alles arengu 

algusstaadiumis, praktikas puudub paljudel ühingutel eetikakoodeks, koodeksite suurt 

erinevust käsitletakse käesoleva töö järgmises osas. Kui eetikanorme on siiski vaja 

muuta, tuleks seda teha teiste tõlkijatega nõupidamise ja läbirääkimiste, mitte aga 

normide rikkumise kaudu. 

Veel olulisi seisukohti: 

• kõiki katseid formuleerida tõlke-eetikat võib vaadelda kui ettepanekuid 

sätestada tõlke-eetika norme, samas võib kohane käitumine olla eeldatud ka 

vaikimisi, mitte aga selgesõnaliselt väljendatud (Koskinen 2000: 16); 

• tõlkimisel on olemas vasturääkivad eesmärgid (mis tulenevad nt tööandja 

antud ülesandest/kliendi tellimusest ning vigade/vale teabe parandamise või 

parandamata jätmise sarnased probleemid) ja originaalitruuduse (fidelity) 

eesmärgid, tõlkijal on vaja nendega toime tulemiseks, valiku tegemiseks 

kindlat eetilist alust (Koskinen 2000: 20); 

• eetikat on vaja just siis, kui originaalitruuduse lähenemine ammendab ennast 

(Koskinen 2000: 20); 

• tõlke-eetika ümbersõnastamine on tänapäeva tõlketeooria üks 

võtmeprobleeme, selleks on vaja rohkem kui originaalitruuduse lähenemise 

uuesti määratlemist (Koskinen 2000: 20). 

Vastavalt Koskinenile peab tõlke-eetikas olema arvestatud tänapäeva maailmas 

esinevate paljude iseärasustega. Ka käesoleva töö üheks eesmärgiks on kindlaks teha 

seda, kui üldine või spetsiifiline on konkreetne eetikakoodeks, kui paljude 

iseärasustega on selles arvestatud. 


16

Koskineni töö üks huvitavaim osa on Venuti ja Pymi võrdlus: kui Venuti dissidentlik 

tõlkija on üksiktegelane, on Pymi eesmärk soodustada kutseliste tõlkijate kollektiivse 

identiteedi loomist (Koskinen 2000: 80). Koskinen näeb Pymi eesmärgis probleeme, 

sest erinevalt teistest kutsetest ei ole juurdepääs tõlkija ametisse piiratud, tõlkija ei pea 

andma vannet ega tõotusi, seetõttu on vaieldav, kas tõlkija ametit saab käsitleda kui 

nö puhast ametit (Ibid.: 80). See on tõlkija kutse üks põhilisi probleeme. Koskinen 

märgib, et tõlkijad vastutavad vastavalt Pymi lähenemisele peamiselt oma kolleegide, 

mitte aga lähteteksti autori, kliendi ega lugejate ees ning et tõlkija kutse kollektiivne 

ja anonüümne külg määrab seda, et iga üksiktõlkija otsus on tehtud kõigi tõlkijate 

nimel (Ibid.: 80). Pymi ja Venuti lähenemised on Koskineni (Ibid.: 93) seisukohalt 

mitmest küljest erinevad, kuid neil on ka olulisi ühiseid aspekte. Koskinen märgib 

üheks tähtsaks aspektiks seda, et originaalitruuduse lähenemine ei ole ei Pymi ega 

Venuti jaoks enam oluline: Pymi arvates ei hõlma see tõlke-eetika põhiprobleemi – 

vastutust kutse suhtes; Venuti tõlke-eetika jaoks on see liiga piiratud: tõlkija peab 

tegutsema eetiliselt kogu kultuurivahenduse suhtes ja edendama demokraatliku 

koosmõju kultuuride vahel (Ibid.: 96). Olulise erinevuse Pymi ja Venuti lähenemiste 

vahel täheldab Koskinen nende suhtumises illusioonidesse tõlkimisse – kui Venuti 

dissidentlik tõlkija on üksiktegelane, on Pymi eesmärk soodustada kutseliste tõlkijate 

kollektiivse identiteedi loomist (Ibid.: 97). Pymi ja Venuti lähenemiste vahelise 

erinevuse võib vastavalt Koskinenile väljendada ka nõnda: Pym arendab vastastikuse 

vastutusega seotud rühma kutselist, kollektiivset tõlke-eetikat, Venuti propageerib aga 

individuaalset dissidentlust, kus vajaduse korral võib astuda vastu üldiselt tunnustatud 

kutsenormidele (Koskinen 2000: 106). Koskinen (Ibid.: 107) väljendab oma töös 

tõlke-eetika normide väga olulist külge: tõlke-eetika seisukohalt ei seisne kollektiivse 

rühma väärtus niivõrd normide kehtestamise funktsioonis, kuivõrd ebamäärasuste ja 

probleemide vähendamises. Ka see on eetikakoodeksite oluline ülesanne – näidata 

valikuvõimalusi, probleemide lahendamise viise, kuidas tuleb käituda hädaolukorras, 

milline käitumine on taunitav. 

Koskinen ühendab Pymi ja Venuti seisukohti: moraalsus eeldab eelkõige identiteedi, 

teadlikkust sellest, kes ja mille poolt ma olen, kuid samaväärselt tähtis on teada, 

milline on minu suhe teistega ja mille eest ma vastutan (Ibid.: 108). Selles väljendub 

tõlke-eetika duaalsus, selles on nii kollegiaalne kui ka individuaalne külg. 

Kollegiaalsus on vajalik selleks, et leppida kokku ühised normid ning kehtestada 


17

normidest kinnipidamine, kuid iga eetiline otsus tehakse ikkagi individuaalselt. 

Koskineni (Ibid.: 110) seisukohalt on Pymi ja Venuti lähenemised üldjoontes väga 

sarnased: Venuti nägemus (tõlke sarnasusele) vastuseisvate (resistant) tõlkijatest kui 

demokraatlikuma kultuurivahenduse edendajatest on lähedane Pymi nägemusele 

tõlkijatest kui kultuuridevahelistest professionaalidest, kelle eesmärk, mis ületab 

eraldi võetud kliendi otseseid vajadusi, on edendada kultuuridevahelisi suhteid, 

sotsiaalse solidaarsuse pikaajalist kasu ja üksteise mõistmist kultuuride vahel. 

Koskinen puudutab oma töös ka tõlkija vastutust: tõlkija vastutus on mitmekülgne – 

originaalteksti kirjutaja, tõlke tellija, lugejate ja teiste tõlkijate suhtes, ta peab võtma 

arvesse kõigi osapoolte vajadusi (Ibid.: 109). Ka see näitab selgelt, et tõlkijal on vaja 

ühtseid norme, kus on arvestatud tõlketegevuse mitmetahuliste ja keeruliste 

aspektidega ning sätestatud vastavad käitumisreeglid. 

Samas ei tähtsusta Koskinen (Ibid.: 113) tõlke-eetikat üle, ta tunnustab, et eetika ei 

saa anda tõlkijatele valmis otsuseid kõikide moraalsete probleemide lahendamiseks. 

Lisaks sellele teadvustab Koskinen tõlke-eetika ebatäiuslikkust, selle muutuvust, sest 

eetikaprobleeme ei saa kunagi lahendada lõplikult, kuna muutuvad tingimused ja 

olukorrad tingivad moraalsete aspektide jätkuvat ülevaatamist (Ibid.: 115). Kuid 

tuleks rõhutada, et õnneks ei muutu eetikanormid eriti kiiresti, vastasel juhul oleks 

tõlkija kutse stabiilsus praktiliselt võimatu. Üldtunnustatud, ühised tõlke-eetika 

normid on kasulikud ka selles osas, et nad suurendaksid tõlkija kutse stabiilsust. 

Ka teised tõlkevaldkonna teoreetikud on avaldanud seisukohti tõlke-eetika kohta. 

Näiteks Andrew Chesterman märgib oma artiklis Proposal for a Hieronymic Oath 

seda, et kõikidel olemasolevatel tõlke-eetika (teoreetilistel) mudelitel on puudusi ja et 

ükski nendest ei lahenda kõiki tõlke-eetika probleeme (Chesterman 2001: 142-144). 

Lisaks sellele on tõlke-eetika mudelite vahel üsna olulised ebakõlad (Ibid.: 143-144). 

Sellest võib järeldada, et kõnealuseid mudeleid tuleb rakendada mõistlikkuse piirides, 

s.t arvestada normide kehtestamisel kõiki mudeleid. 

Loomulikult on paljudel teistel tõlkevaldkonna teoreetikutel samuti huvitavaid 

seisukohti tõlke-eetikast, kuid nende käsitlemine ei ole siin otstarbekas ning see ei ole 

ka käesoleva töö eesmärk. 

2 EETIKAKOODEKSID 


18

Käesolevas töös uuritakse Euroopa riikide ja rahvusvaheliste tõlkijaühingute 

eetikakoodekseid, kokku 29 koodeksit. Eetikakoodeksid on saadud kas 

tõlkijaühingute internetilehelt või kirja teel päringu tulemusel. Mainitud 

tõlkijaühingud on esitatud lisas 1. Teiste riikide eetikakoodekseid ei uurita sellepärast, 

et Eesti tõlkevaldkond on seotud eelkõige Euroopa Liiduga ja laiemas mõttes Euroopa 

riikidega, seetõttu on esmatähtis uurida nende riikide tõlke-eetika norme. Lisaks 

sellele oleks kõigi riikide tõlkijaühingute eetikakoodeksite uurimine käesoleva töö 

piires liiga mahukas, kuid ka Euroopa riikide tõlkijaühingute eetikakoodeksid 

annavad teemast piisavalt hea ülevaate. Eetikakoodeksite kogumisel on ilmnenud, et 

mitmel tõlkijaühingul neid ei ole, st neid ei peeta oluliseks. See tõestab, et tõlke-eetika 

areng on veel üsna algstaadiumis ning tõlkevaldkonnas ei teadvustata eetikanormide 

vajalikkust. 

Seoses eetikakoodeksitega on oluline käsitleda ka tõlkijaühingu liikmeks saamise 

võimalusi, kuna koodeksid kehtivad ainult ühingu liikmete suhtes. Vaadeldud 

tõlkijaühingutel esineb erinevaid liikmestaatusi, nendeks on tavaliselt auliige, 

täisliige, tudengiliige ja liikmekandidaat (nimetused ja arv võivad erineda). Liikmeks 

saamisel nõutakse tõlkija kvalifikatsiooni tõendit, et võtta vastu ainult kutselisi 

tõlkijaid, tõendiks võib olla nt tõlkija eriala diplom, tõend tunnustatud tõlkijaeksami 

sooritamise kohta ja/või tõlketöö kogemuse tõend (nt tõlgitud dokumendid). 

Tudengiliikmeks saamiseks piisab tõendist ülikoolis tõlkijaks õppimise kohta. Mõnes 

ühingus on täisliikmeks saamiseks vajalik sooritada ühingusisene eksam või saada 

positiivne hinnang mõnele oma tõlgetest. Liikmekandidaadi staatus on mõeldud 

nendele, kellel puuduvad tõlkija kvalifikatsiooni tõendid, kuid kes siiski arvavad, et 

on tõlkimiseks piisavalt pädevad. Tudengiliige ja liikmekandidaadi staatust ei ole 

arusaadavatel põhjustel tõlkefirmade ühingutel ning ühingu spetsiifika tõttu 

ilukirjanduse tõlkijate ja konverentsitõlkijate ühingutel. Liikmekandidaatidel ja 

tavaliselt ka tudengiliikmetel on piiratud õigused, nt neil puudub hääleõigus ühingus 

otsuste tegemisel. Tõlkijaühingute liikmemaks on nt Saksa ühingus ATICOM 144 

eurot (umbes 2246 krooni) aastas pluss sisseastumismaks 20 eurot (v.a tudengiliige). 

Eeltoodust järeldub, et tõlkijaühingu liikmeks astumine üldiselt ei ole raske, kuigi 

mõnes ühingus kahjuks puudusid n-ö kergemad liikmestaatused (tudengiliige ja 

liikmekandidaat). Andmed pärinevad tõlkijaühingute kodulehtedelt (vt Lisa 1). 


19

Töös esitatakse 8 koodeksi üksikasjalik analüüs eesmärgiga näidata, kui suur on 

vormistuslik ja sisuline erinevus koodeksite vahel ning ka koodeksite sarnaseid jooni. 

Suurema arvu koodeksite üksikasjaliku analüüsi esitamine käesolevas töös ei ole 

otstarbekas ning seda ei võimalda ka töö maht, seetõttu teisi koodekseid eraldi ei 

analüüsita, vaid esitatakse nendes esinenud ja töös varem käsitlemata normide analüüs 

eraldi peatükis. Koodekseid uuritakse tähestiku järjekorras vastavalt need koostanud 

tõlkijaühingu nimele (vt tõlkijaühingute täisnimetusi lisas 1). 

Kõigepealt analüüsitakse International Federation of Translators, FIT 

(Rahvusvaheline Tõlkijate Liit) internetilehel avaldatud kaht dokumenti, mida võib 

lugeda tõlke-eetika normide alusdokumentideks. Dokumentide ja koodeksite sätete 

sisu esitatakse kaldkirjas. 

2.1 Nairobi soovitus ja tõlkijate harta 

Nairobi soovitus (The Nairobi Recommendation) ja tõlkijate harta (The Translator's 

Charter) on üldtunnustatud rahvusvahelise tõlkijate organisatsiooni (FIT) töö 

tulemus. FITi üldeesmärk on arendada tõlkevaldkonda ja tõlkija ametit, ka mainitud 

dokumendid vastavad sellele eesmärgile. FITi liikmeteks võivad olla ainult 

tõlkijaühingud, mis näitab eesmärkide globaalsust. Nairobi soovitust ja tõlkijate hartat 

võetakse käesoleva töö eetikakoodeksite analüüsi aluseks. Nairobi soovitus ja tõlkijate 

harta on üldise iseloomuga, nende sätete mõte ei ole määratleda üksikasjalikult kõiki 

võimalikke tõlkevaldkonna olukordi ega probleeme, vaid anda suunised, millele 

võivad tugineda üksikasjalikud sätted. Dokumendid on soovitusliku iseloomuga, 

seetõttu jääb nendest kinnipidamine iga tõlkijaühingu südametunnistusele. 

2.1.1 Tõlkijate harta 

Tõlkijate harta (FIT 1963) võeti vastu 1963. aastal ja muudeti 1994. aastal. Seega on 

see tõlke-eetika koodeksite arengut arvestades üpris vana dokument ning 

eetikakoodeksites peaks seda arvestama. 

Tõlkijate harta koosneb sissejuhatusest ja viiest osast: 

• Osa I Tõlkija üldkohustused, 

• Osa II Tõlkija õigused, 

• Osa III Tõlkija majanduslik ja sotsiaalne positsioon, 


20

• Osa IV Tõlkijaühingud, 

• Osa V Siseriiklikud tõlkijaühingud ja FIT. 

Sissejuhatuses on toodud tõlke-eetikat puudutavad olulised seisukohad: 

1) tõlkimine on ennast kehtestanud tänapäeva maailmas kui püsiv, üleüldine 

ja vajalik tegevus; võimaldades intellektuaalset ja materiaalset vahendust 

rahvaste vahel, tõlkimine rikastab nende rahvaste elu ning soodustab 

paremat arusaamist inimeste vahel; vaatamata tõlketegevuse 

mitmekesisusele tuleb tõlkimist tunnistada eraldiseisvaks ametiks – siin 

rõhutatakse tõlkimise väga suurt sotsiaalset tähtsust, mis kinnitab 

käesoleva töö esimese osas toodud teoreetikute seisukohti; 

2) soovime ametliku dokumendina kehtestada tõlkija ametiga lahutamatult 

seotud üldised põhimõtted, eelkõige selleks, et 

• rõhutada tõlkimise sotsiaalset funktsiooni, 

• sätestada tõlkijate õigusi ja kohustusi, 

• panna alus tõlkijate eetikakoodeksile, 

• parandada tõlketegevuse majanduslikke tingimusi ja 

sotsiaalset kliimat. 

Siinjuures on oluline, et tõlkijate harta üks eesmärkidest on panna alus 

tõlke-eetika koodeksitele, sellest järeldub, et harta on eetikakoodeksite 

suhtes alusdokument ning eetikakoodeksid peaksid sisaldama harta norme 

või vähemalt lähtuma sellest; 

3) soovitame tõlkijatele ja tõlkija kutseühingutele käitumise juhiseid, FIT 

kuulutab välja harta teksti eesmärgiks olla juhtmõtteks tõlkija kutses – siin 

rõhutatakse veel kord tõlkijate harta eetikanormide alusdokumendi rolli. 

Osa I – Tõlkija üldkohustused 

1) Rõhutatakse, et tõlkimine on vaimne tegevus, millega vahendatakse ilukirjanduse, 

teaduse ja tehnika tekste ühest keelest teise, seega määratakse kindlaks, et 

tõlketegevus ei ole piiratud ainult kirjandustekstidega, vaid hõlmab põhimõtteliselt 

kõiki tekste; 

2) Tõlge on alati tõlkija ainuvastutada, sõltumata tõlketeenuse aluseks oleva lepingu 

liigist – tõlkija peab arusaama, kui suur on tema vastutus, tema töö toode peab 

olema väga kõrge kvaliteediga ja täielikult valmis; tõlkija ei saa öelda, et ta ei 

vastuta juhul, kui nt originaaltekst on vigane või tõlke toimetaja ei parandanud 


21

vigu; kõnealune norm on kooskõlas Pymi lähenemisega tõlke-eetikasse tõlkija 

vastutuse seisukohalt; 

3) Tõlkija keeldub tõlgendamast teksti viisil, mida ta ei pea õigeks või mis on 

vastuolus tõlkija kutse kohustustega – siinjuures on oluline, et rõhutatakse tõlkija 

vastutust, ta peab alati lähtuma oma tegevuses tõlkija kutse eetikanormidest, lisaks 

rõhutatakse seda, et nt teksti ebakorrektne tõlge kliendi või tööandja korraldusel ei 

ole millegagi vabandatav ja on taunitav; 

4) Tõlge peab olema täpne ja andma edasi originaali vormi ja sisu – sellega 

määratakse kindlaks korrektse tõlke kriteeriumid; 

5) Täpset tõlget ei tohi segi ajada sõnasõnalise tõlkega, täpsus tõlkes sisaldab ka 

kohandamist teise keele kultuuriga, et edastada teises kultuuris teksti vormi, 

õhkkonda ja sügavamat mõtet – see punkt täiendab eelmist, sellega välditakse 

arusaamatusi seoses täpse tõlke mõistega; 

6) Tõlkijal peab olema suurepärane keeleoskus, millest ta tõlgib (lähtekeel) ja 

emakeele tasemel keeleoskus, millesse ta tõlgib (sihtkeel) – sellest järeldub, et 

tõlkijale on esitatud väga kõrged nõuded, säte on väga oluline, kuna paljud 

tõlkijad ei täida seda; 

7) Tõlkijal peavad olema lai silmaring ja ta peab teadma piisavalt palju teema 

kohta, mida ta tõlgib, ning keelduma vastu võtmast tellimust, mille valdkonnas ta 

ei ole pädev; 

Ka tänapäeval ei ole see paljudele tõlkijatele ja tõlkefirmadele ilmselge, tihtipeale 

arvatakse, et tõlkimiseks piisab ainult heast keeleoskusest, seetõttu on see norm väga 

oluline. Normi teine osa, millega nähakse ette keeldumise kohustust, näitab selgelt, et 

tõlkija on eraldiseisev amet. Selleks et olla kutseline tõlkija, ei piisa keelteoskusest, st 

lingvisti haridus ei tähenda veel tõlkeharidust. Tõlkimises on keeleoskusega võrreldes 

vähemalt sama tähtis tõlgitava teksti valdkonna tundmine, ilma selleta ei ole hea 

kvaliteediga tõlge üldiselt võimalik. Seda kohustust võib tõlgendada ka selliselt, et kui 

tõlkija ei ole originaalteksti valdkonnas pädev, peab ta vähemalt viima ennast selle 

valdkonnaga piisaval määral kurssi, aga ideaaljuhul peaks tõlkija keskenduma ühele 

tõlkevaldkonnale (nt õigustõlge). Keeldumise kohustus laieneb põhimõtteliselt ka 

keelelisele pädevusele, see on sätestatud, kuigi mitte otseselt keeluna, eelmises 

normis; 

8) Tõlkija keeldub tegelema oma kutsetegevuses kõlvatu konkurentsiga, eelkõige 

püüdleb ta õiglase tasu poole ning ta ei tohi võtta vastu õigusaktides sätestatust 


22

madalamat tasu – siinjuures on sätestatud laiaulatusliku tähendusega mõiste 

„kõlvatu konkurents“, mis hõlmab igat liiki ebaausat ärikäitumist, sh ka mitte 

ainult õigusaktides sätestatust, vaid ka turul väljakujunenud tavatasust madalamat 

tasu võtmist; 

9) Tõlkija ei tohi taotleda ega võtta vastu tööd tingimustel, mis on alandavad kas 

talle endale või tõlkija kutsele – see on oluline punkt, tõlkija peab teadvustama, et 

selliste tingimustega nõustumisel kahjustab ta tõlkija kutset – kõigi tõlkijate 

mainet. Siiski tekib küsimus, mis on alandavad tingimused (nendeks võivad olla nt 

alatasustamine, tööga ülekoormamine, töökohustuste hulka mittekuuluvate 

ülesannete täitmine, puudulik töövahenditega varustamine – kõik, mis ei sobi 

kokku töötaja kui oma ala professionaali mainega, või tingimused, mis on 

vastuolus inimväärikusega, nt sundimine valetada); 

10) Tõlkija austab kliendi seaduslikke huve, käsitledes ametisaladusena iga teavet, 

mis võib saada talle teatavaks seoses talle usaldatud tõlketööga – siinjuures on 

olulised kaks aspekti, esiteks seaduslikud huvid (st et tõlkijal ei ole kohustust 

käsitleda ametisaladusena teavet, mis on seotud ebaseadusliku tegevusega, nt 

teave kuriteo kohta) ning teiseks oluline piiritlus „mis võib saada talle 

teatavaks“ (st et tõlkija peab olema väga ettevaatlik, ametisaladuse nõue laieneb 

mitte ainult originaaltekstist saadud, vaid igale teabele, mis on seotud selle 

tõlkega, nt kaasnevatest dokumentidest, andmebaasidest, konsultatsioonidest 

saadud teave); 

11) Tõlkija, olles n-ö sekundaarne autor, peab tunnustama teatavaid kohustusi 

originaali autori suhtes – need kohustused tulenevad eelkõige autoriõigustest; 

12) Tõlkija peab saama originaali autorilt või kliendilt loa/volituse teose tõlkimiseks 

ning lisaks sellele peab austama teisi autorile antud õigusi – autoriõigusi ja 

nendega seotud probleeme on üksikasjalikult analüüsitud käesoleva töö esimeses 

peatükis. 

Osa II – Tõlkija õigused 

13) Igal tõlkijal on oma tõlketöö suhtes kõik õigused, mis antakse tema riigis teistele 

vaimset tööd tegevatele töötajatele – selle sättega rõhutatakse veelkord, et 

tõlkimine on vaimne töö, mis on teiste vaimsete töödega samaväärne ning tõlkija 

amet on täieõiguslik amet, lisaks viidatakse sellele, et tõlge on teos, millele 

peavad laienema vastavad õigused; 


23

14) Tõlge on vaimse töö tulemus ja seetõttu sellele laieneb sellise töö suhtes 

rakendatav õiguslik kaitse – see punkt toetab eelmist; 

15) Tõlkija on seetõttu tema tõlke autoriõiguste omanik ning järelikult tal on 

originaali autoriga võrdsed õigused – siin rõhutatakse, et tõlkija on oma töö 

autor, mitte aga lihtsalt originaali vahendaja (see on ka Venuti üks 

põhiseisukohti), kuid autoriõigusega on olukord keerulisem (erinevates riikides 

ja õigussüsteemides kehtib erinev autoriõigus, seetõttu võib sellest sättest 

lähtumine olla üsna problemaatiline, nt tõlke omanik ei pruugi olla tõlkija); 

16) Tõlkijal on oma tõlke suhtes kõik moraalsed õigused anda edasi oma 

autoriõigusi – sellega taotletakse, et tõlkijad teadvustaks oma autoriõigusi ja 

seega ka oma tööd kui toodet; 

17) Tõlkijal on õigus sellele, et tema tõlke autoriõigust tunnistataks tema elu 

jooksul, millest muu hulgas tuleneb: 

a) tõlke avalikul kasutamisel tuleb selgelt ja ühetähenduslikult mainida 

tõlkija nime; 

b) tõlkijal peab olema õigus võtma meetmed enda tõlke moonutamise või muu 

muutmise vastu; 

c) kirjastajad ega teised tõlke kasutajad ei tohi teha selles muudatusi ilma 

tõlkija eelneva nõusolekuta – kuna tõlge on tõlkija ainuvastutusel, 

tulenevad sellest ka suuremad õigused, nt mainitud õigus öelda oma tõlke 

suhtes lõppsõna; 

d) tõlkijal on õigus keelata enda tõlke väärkasutuse ning üldisemalt võttes 

seista vastu igale rünnakule tõlke suhtes, mis võib kahjustada tema au või 

mainet – see punkt on vajalik sellepärast, et paljud tõlkijad on üsna suures 

sõltuvuses oma tööandjast (kuna tõlkija kutset eriti ei taheta tunnistada) ja 

viimane võib mitte soovida, et tõlkija kaitseks aktiivselt oma au ja mainet, 

kuid sellele punktile toetudes on tõlkijal täielik õigus seda teha; 

18) Lisaks eelmainitule jääb tõlkijale ainuõigus anda loa oma tõlke avaldamiseks, 

esitamiseks, raadios või televisioonis levitamiseks, uuesti tõlkimiseks, 

kohanduseks, muutmiseks või muul viisil edasi andmiseks ning õigus kasutada 

oma tõlget igas selle vormis 

Selle sättega kinnitatakse, et tõlkijal on oma tõlke suhtes täieõiguslikud autoriõigused. 

Kuid reaalses elus on see punkt väga problemaatiline ja raskesti teostatav, v.a 

kirjandustõlge. Tavaliselt kuulub tõlge kui originaali edastus kliendile või tööandjale, 


24

tihtipeale sisaldab tõlge ka kliendi ärisaladust, seetõttu ei ole ülalnimetatud punktis 

sätestatud olukord võimalik. Sellise sätte kohaldamine on võimalik ainult siis, kui see 

on ette nähtud tõlkija ja kliendi/tööandja lepingus, tavaliselt on aga lepingus 

sätestatud vastupidine kord. Tuleb siiski mainida, et kõnesolev säte on kooskõlas 

käesoleva töö esimeses peatükis vaadeldud Venuti seisukohaga, et tõlkijate 

autoriõigusi tuleb tugevdada ning selle elluviimine tõstaks oluliselt tõlkijate staatust. 

Seetõttu võib sätet käsitleda tõlkijaühingute ühe eesmärgina; 

19) Tõlkija saab oma tõlke iga avaliku kasutuse eest tasu vastavalt lepingus või 

seadusandluses kindlaksmääratud määrale – siinjuures on oluline, et kuigi 

lepingud ja seadusandlus puudutavad peamiselt kirjandustõlget, kehtib punkt 

kõikide tõlkeliikide suhtes (s.t tuleks arendada seadusandlust või muuta 

lepingutingimusi). 

Osa III Tõlkija majanduslik ja sotsiaalne positsioon 

20) Tõlkijale tuleb tagada sellised elamistingimused, mis võimaldavad täita talle 

antud sotsiaalset ülesannet tõhusalt ja väärikalt – selles punktis on oluline, et 

rõhutatakse tõlkija sotsiaalse ülesande tähtsust, see on ka käesolevas töös 

käsitletud teoreetikute lähenemiste üks põhiaspekte, lisaks on tähelepanuväärne, 

et mainitakse elamistingimusi, mitte aga töötamistingimusi, mis viitab eelkõige 

väärikale palgale (alatasustamine on vähemalt Eesti tõlkevaldkonnas oluline 

probleem, ka Venuti käsitleb tõlkijate majandusprobleeme, vt lk 10); 

21) Tõlkija peab saama osa oma tõlke edukusest ja eelkõige saama tasu, mis on 

võrdeline tõlgitud töö müügituluga – selles punktis määratakse kindlaks, et tõlke 

staatus on võrdne originaaltööga (kuna sellist tasustamisviisi rakendatakse 

originaaltööde puhul), norm kehtib pigem kirjandustekstide puhul; 

22) Tuleb tunnustada, et tõlge võib olla ka tellimustöö tulemus ning sellisena saab 

see tasustamisõiguse, mis ei sõltu tõlgitud tööst saadud kasumist – kui mitme 

eelmise punkti sätted on rakendatavad pigem ainult kirjandustõlkele, siis selles 

punktis mainitakse ka teiste tõlketüüpide puhul kasutatavaid tasustamisviise; 

23) Tõlkija kutse peab olema, nagu ka teised kutsed, kaitstud igas riigis võrdselt 

sellega, kuidas on selles riigis kaitstud muud ametid (kollektiiv-, 

tüüplepingutega) – ülalmainitud kaitse on märk tunnustatud ametist, seetõttu on 

selle arendamine tõlkevaldkonnas väga oluline; 


25

24) Tõlkijatel peavad igas riigis olema vaimse tööga tegelevatele töötajatele 

antavad eelised, eriti aga kõik sotsiaalkindlustuse skeemid (nagu nt 

vanaduspension, tervisekindlustus, töötuskindlustus ja peretoetused) – selles ja 

eelmises punktis on sätestatud oluline piiritlus – igas riigis, see on oluline 

eelkõige riikides, kus on probleeme tõlkija kutse tunnustamisega. 

Osa IV Tõlkijaühingud 

25) Samamoodi nagu ka teiste ametite liikmetel, on tõlkijatel õigus moodustada 

kutseühinguid – see säte on iseenesestmõistetav ning on ka moodustatud päris 

palju selliseid ühinguid; 

26) Kõnealustel organisatsioonide ülesandeks lisaks tõlkijate moraalsete ja 

materiaalsete huvide kaitsmisele on kindlustada tõlkestandartide täiustamist 

ning tegeleda kõikide teiste tõlkevaldkonna probleemidega – selles punktis 

sätestatakse tõlkijaühingute üldised eesmärgid; 

27) Tõlkijaühingud peavad avaldama oma mõju ametiasutustele tõlkija kutset 

puudutavate õiguslike meetmete ja õigusaktide ettevalmistamisel ja 

kehtestamisel – see punkt puudutab rohkem tõlkijaühingute põhikirjalisi 

eesmärke; 

28) Tõlkijaühingud püüavad säilitada püsivaid suhteid tõlgete kasutajate 

organisatsioonidega (kirjastajad, tööstus- ja äriettevõtted, riigi- või 

eraasutused, ajakirjandus jne) uurimise ja ühistele probleemidele lahenduse 

leidmise eesmärgil – sellest tuleneb, et tõlkijaühingud peavad tegutsema 

professionaalselt, arvestama ka tõlgete kasutajate huvidega ja õppima nendelt, 

see säte võib olla mingil moel kajastatud ka eetikakoodeksites; 

29) Jälgides oma riigis kõiki tõlgitavaid töid, peavad tõlkijaühingud ühendust 

kultuuriorganisatsioonidega, autoriühingutega, PEN-klubi siseriiklike 

osakondadega, kirjanduskriitikutega, akadeemiliste ühingutega, ülikoolidega 

ning teaduse ja tehnika uurimisasutustega – see punkt täiendab eelmist, üldiselt 

peaks tõlkijaühing olema kursis kõigiga, mis toimub tõlkevaldkonnas, see peaks 

tagama tõlgete hea kvaliteedi, lisaks peaksid suhted mitmesuguste ühingutega 

laiendama silmaringi; 

30) Tõlkijaühingud peavad olema pädevad, et toimida vahekohtuniku ja eksperdina 

kõigis tõlkijate ja tõlgete kasutajate vahelistes vaidlustes – tõlkijaühingutel on 

olemas oluline vahekohtuniku ülesanne, kuid oleks vaja rohkem rõhutada 


26

tõlkijate vaheliste vaidluste lahendamisele, käesolevas punktis aga ei ole 

kõnealust aspekti mainitud; 

31) Tõlkijaühingutel on õigus andma nõu tõlkijate koolitamise ja töölevärbamise 

kohta ning tegema nende eesmärkide saavutamiseks koostööd asjassepuutuvate 

organisatsioonidega ja ülikoolidega – sellega rõhutatakse tõlkijaühingute olulist 

rolli tõlketurul ja tõlkevaldkonnas üldiselt; 

32) Tõlkijaühingud peavad koguma kõikidest allikatest tõlkija kutse suhtes 

huvipakkuvat teavet ning andma seda tõlkijate käsutusse raamatukogude, 

failide, ajakirjade ja teadaannete vormis, selleks peavad nad asutama 

teoreetilise ja praktilise teabe teenistusi ning korraldama seminare ja 

koosolekuid – siinjuures on oluline tõlkijaühingute kui tõlkijate jaoks tähtsa 

infokeskuse roll, selles punktis on sätestatud tõlkijaühingute kõige praktilisem, 

tõlketööle lähim ülesanne. 

Kuigi tõlkijaühinguid puudutavad sätted ei ole eetikakoodeksitega otseselt seotud, on 

nad väga tähtsad. Kõnealused sätted näitavad, milleks on tõlkijaühingud vajalikud ja 

kasulikud, miks peaksid tõlkijad neid asutama või nendesse astuma. Tõlkijaühingud 

on eetikakoodeksite hõlmavuse ja isegi olemasolu suhtes üliolulised: tõlkijaühinguteta 

ei saa olla ka eetikakoodekseid, sest koodeksi mõte on selle kollektiivne täitmine. 

Teisest küljest, mida vähem on tõlkijaühingus liikmeid, seda kitsam on ka selle 

koodeksi hõlmavus, seetõttu oleks vaja soodustada tõlkijate astumist ühingutesse. 

Lisaks eelmainitule on tõlkijaühingud olulised tõlkija kutse tunnustamisel ning mida 

rohkem tõlkijaid on liitunud ühingutesse, seda tõsiseltvõetavamad need on. Kui aga 

tõlkijad ei suuda isegi omavahel jõuda üksmeelele, siis üldsus ammugi ei võta neid 

ega tõlkija kutset tõsiselt. 

Osa V Siseriiklikud tõlkijaühingud ja FIT (International Federation of 

Translators) 

33) Kui riigis on mitu tõlkijate rühma, mis on organiseeritud kas piirkondlikul 

alusel või vastavalt erinevatele kategooriatele, oleks soovitav, et kõnealused 

rühmad kooskõlastaksid oma tegevuse ühes riiklikus keskorganisatsioonis, 

säilitades samal ajal oma identiteedi – see säte kinnitab vajaduse ühendada 

tõlkijaid ja ka tõlkijaühinguid selleks, et tõlkijaühingutel oleks suurem mõju 

(tõlgete kasutajatele, ametiasutustele) ja nende sõna oleks kaalukam; 


27

34) Riikides, kus tõlkijaühinguid veel ei ole, soovitatakse tõlkijatel ühendada jõud, 

et tekitada sellise organisatsiooni loomise vajadus vastavalt selle riigi 

õiguskorrale – selles punktis rõhutatakse tõlkijaühingu loomise vajadust ning on 

oluline, et mainitakse loomist, sellega tahetakse öelda, et tõlkijaühingu loomine 

(eriti kui seda ei ole veel riigis kunagi tehtud) ei ole lihtne ega kiire protsess; 

35) Selleks, et tagada ühise pingutuse kaudu oma eesmärkide saavutamist maailma 

mastaabis, kutsutakse riiklike tõlkijaühinguid ühinema FITiga – selle sättega 

rõhutatakse, et tõlkijaühingud peaksid mõtlema ka laiemalt, tegutsema mitte 

ainult oma riigis, vaid tegema tõlkijaühingutega koostööd rahvusvahelisel 

tasandil, selline koostöö on väga oluline tõlkija kutse arendamise seisukohalt 

(normiga veelkord rõhutatakse tõlkijate ühtsuse tähtsust); 

36) Tõlkijad astuvad riiklike tõlkijaühingutesse vabal tahtel, sama kehtib ka 

tõlkijaühingute ühinemisel FIT-ga – sellest tuleneb, et kuigi tõlkija kutse 

arendamise eesmärk on väga oluline ja tõlkijatele kasulik, ei saa hakata seda 

saavutama sundmeetmete kohaldamise kaudu, lisaks on ühingutesse kohustuslik 

astumine vastuolus demokraatia printsiipidega; 

37) FIT kaitseb tõlkijate materiaalseid ja moraalseid huve rahvusvahelisel tasandil, 

hoiab ennast kursis tõlkevaldkonna arenguga, nii selle teoreetilise kui ka 

praktilise küljega ning püüdleb soodustada kultuuri levikut maailmas 

Siin tahetakse näidata, miks on erinevate riikide tõlkijaühingutel kasulik ühineda 

FITiga. Huvitav punkt on kultuuri leviku soodustamine, see on kooskõlas 

sissejuhatuses esitatud märkusega, et tõlkimine soodustab paremat arusaamist 

inimeste vahel, lisaks sellele aitab tõlkimine kaasa tutvuda inimestel teise kultuuri 

väärtustega. Siinjuures tuleb märkida, et vastavalt Venuti lähenemisele oleks õigem 

soodustada eri kultuuride levikut, nende mitmekesisust, isegi pigem väiksemate 

kultuuride levikut, kuna suured/tugevad kultuurid levivad väga tõhusalt ka nende 

levikut soodustamata; 

38) FIT saavutab eelmainitud eesmärke, esindades tõlkijaid rahvusvahelisel 

tasandil, eelkõige valitsus-, valitsusväliste ja riigiüleste organisatsioonidega 

suhete; rahvusvahelistel koosolekutel osalemise, mis tõenäoliselt pakuvad huvi 

tõlkijatele ja on huvitavad tõlkevaldkonna seisukohalt; teoreetiliste tööde 

avaldamise ning kongresside, kus võidakse arutada tõlkimist või tõlkijaid 

puudutavaid küsimusi, korraldamise kaudu – siinjuures rõhutatakse FITi tähtsust 

kui tõlkijaid ja tõlkijaühinguid esindavat organisatsiooni; 


28

39) Üldiselt FIT esindab iga riigi tõlkijaühingute tegevusi rahvusvahelisel tasandil, 

kooskõlastab nende jõupingutusi ja määratleb ühise poliitika – FIT täidab 

tähtsat ülesannet, kooskõlastades eri riikide tõlkijaühingute tegevust, mis on 

hädavajalik tõlkija kutse arendamise jaoks; 

40) Siseriiklikud tõlkijaühingud ja nende keskorganisatsioon FIT saavad jõu oma 

kutseliste eesmärkide saavutamiseks tõlkijate solidaarsusetundest ja tõlke 

väärikast olemusest, mis soodustab paremat arusaamist rahvaste vahel ja 

kultuuri levikut maailmas – selles punktis on oluline see, et tõlkijaühingute ja 

seega ka tõlkijate eesmärkide saavutamiseks on vajalik solidaarsus tõlkijate 

vahel ja arusaamine tõlke tähtsusest, võib olla on solidaarsustunne puudumine 

praegu tõlkevaldkonnas kõige olulisem probleem, seega on väga tähtis, et 

eetikakoodeksid oleksid koostatud lähtuvalt solidaarsustundest (nt muude 

tõlkijaühingute eetikakoodeksite tunnustamine). 

Käesolevas töös vaadeldud 27 tõlkijaühingust ei kuulu 10 ühingut FITi liikmete 

hulka, LISA on rahvusvahelise ühinguna FITi partner. See asjaolu, et tervelt 

kolmandik vaadeldud ühingutest ei ole FITi liikmed, kuigi see oleks kasulik mõlemale 

poolele, on tõestuseks, et tõlkevaldkonnas (eelkõige tõlke-eetikas) puudub ühtsus 

tõlkijate vahel. Seda on väga hästi näha eetikakoodeksites, kus on teatavaid ühiseid 

jooni, kuid puudub ühine lähenemine isegi üldisemate normide suhtes. 

2.1.2 Nairobi soovitus 

Nairobi soovitust (FIT 1976) (täisnimetus UNESCO soovitus tõlkijate ja tõlgete 

õigusliku kaitse ning tõlkijate staatuse tõstmise praktiliste viiside kohta) võeti 

vastu UNESCO (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri 

Organisatsioon) peakonverentsil 1976. aastal. Juba dokumendi nimetus viitab sellele, 

et dokument ei ole kohustuslik, kuid nagu juba mainitud, ei saa tõlke-eetikat peale 

sundida (nt kohustada tõlkijaid astuma tõlkijaühingutesse), selle määratlemine ja 

järgimine on tõlkijate südametunnistusel. Dokumendis mainitakse, et soovitus kehtib 

UNESCO liikmesriikide suhtes, kuid kuna neid on 191, siis puudutab see peaaegu 

kõiki riike. Kuigi dokument on suunatud eelkõige riikidele, sisaldab see 

rahvusvahelisi eetikapõhimõtteid, seega on kõnesolev dokument tõlke-eetika normide 

koostamisel väga vajalik, ka dokumendi sissejuhatuses mainitakse tõlkijaühinguid kui 

kaudset objekti. 


29

Nairobi soovitus koosneb sissejuhatusest ja seitsmest osast: 

• I Määratlused ja reguleerimisala; 

• II Tõlkijate üldõigused; 

• III Meetmed autoriõigustega seotud rahvusvaheliste konventsioonide ja 

siseriiklike õigusnormidega tõlkijatele antud kaitse rakendamise tagamiseks; 

• IV Tõlkijate sotsiaalne ja majanduslik olukord; 

• V Tõlkijate väljaõpe ja töötingimused; 

• VI Arengumaad; 

• VII Lõppsäte. 

Sissejuhatus on väga sarnane tõlkijate harta omaga, rõhutatakse tõlkija tähtsust, nende 

kaitsmise vajadust, kuid on olemas ka üks erinevus. Nairobi soovituses mainitakse, et 

tõlkijate kaitset sisaldavad rahvusvahelised – Universal Copyright Convention 

(ülemaailmne autoriõiguse konventsioon), Berne Convention for the Protection of 

Literary and Artistic Works (Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon) – 

ning mitmed siseriiklikud õigusaktid, kuid nende sätete praktiline rakendamine ei ole 

alati piisav. Samuti mainitakse, et paljudes riikides on tõlge ja tõlkijad kaitstud 

sarnaselt originaalteoste autoritega ning kirjandus ja teadustöödega, kuid siiski tuleks 

parandada õigusaktide rakendamist, et võrdsustada tõlkijaid originaalteoste autoritega. 

Selleks tuleks vastavalt Nairobi soovitusele võtta vastu põhiliselt praktilisi meetmeid. 

Lisaks sellele soovitatakse liikmesriikidel juhtida tõlkijate moraalsete ja materiaalsete 

huvide ja nende kaitse eest vastutavate asutuste, tõlkijate huve esindavate ja/või 

edendavate ühingute, kirjastajate, ringhäälinguorganisatsioonide ja muude huvitatud 

osapoolte tähelepanu kõnesolevale soovitusele. Praktiliste meetmete rõhutamine on 

suur ja väga oluline erinevus tõlkijate hartast. Sellest tuleneb, et Nairobi soovituses 

jõuti arusaamisele, et ainuüksi õigete põhimõtete sätestamisest ja avaldamisest ei 

piisa, sama oluline on nende reaalne rakendamine. 

I Määratlused ja reguleerimisala 

Selles osas määratakse kindlaks soovituses kasutatavad terminid, mis on suures osas 

sarnased tõlkijate harta terminitega. 

II Tõlkijate üldõigused 

Teine osa koosneb ühest punktist, milles käsitletakse autoriõigust, ka selles osas ei ole 

tähelepanuväärseid erinevusi võrreldes tõlkijate hartaga. 


30

III Meetmed autoriõigustega seotud rahvusvaheliste konventsioonide ja 

siseriiklike õigusnormidega tõlkijatele antud kaitse rakendamise tagamiseks 

Kolmas osa on võrreldes tõlkijate hartaga uudsem, see on ka soovituse kõige pikem 

osa. 

Selle olulisemad punktid, mis erinevad tõlkijate harta sätetest, on järgmised: 

• Tõlkijale tuleb (vähemalt siis, kui ta ei ole palgaline) maksta võrdeliselt tõlke 

müügi- või kasutamise tuluga koos ettemaksega, mida tõlkija saab sõltumata 

sellest, milliseks osutub tulu, või kasutada muud tasu arvutamise süsteemi, 

kui see on sätestatud siseriiklikus õiguses, üldiselt tuleb tasu arvutamisel 

võtta võimalusel arvesse originaalteose liiki 

Selle sättega rõhutatakse ettemakse vajadust, seeläbi kaitstakse tõlkijat ebaausate 

tööandjate eest. Lisaks sätestatakse, et tasu tuleks seostada originaaliga, vältimaks 

olukorda, kus tõlke tellija teenib tõlkega väga hästi, tõlkijale annab aga tõlke eest 

saadud kasumiga võrreldes ebaproportsionaalselt väikese tasu (põhjendades seda nt 

standardtasuga). Säte kehtib erinevalt tõlkijate harta punktist 21 ka tarbetekstide puhul 

(nt kui firma tahab viia oma toodet välismaisele turule, siis tõlkija on selle protsessi 

oluline lüli, tänu tema tööle saab firma kasumi ning ilma tõlkijata jääb võimalik 

kasum saamata, ka tõlke kvaliteet ei ole siinjuures kaugeltki viimasel kohal). Selle 

sätte järgimisel tekiks firmadel/tellijatel ka parem arusaamine tõlke tegelikust 

tähtsusest. Siinkohal tuleks mainida, et säte ei ole täielikult kooskõlas tõlkijate harta 

punktiga 22, kuid Nairobi soovituse säte ei ole rangelt piiritletud, sellega on jäetud 

võimalus ka muudele tasustamisviisidele; 

• Lepingus tõlkija ja töö tellija/tööandja vahel tuleb sätestada, et kui tõlget 

kasutatakse lepingus sätestamata viisil, tuleb tõlkijale maksta lisatasu – ka 

sellega tagatakse, et tõlkija saaks tasu võrdeliselt tõlkest saadava tuluga; 

• Tõlkija luba kasutada tõlget on piiratud selgesõnaliselt sätestatud õigustega, 

see kehtib ka tõlke uute väljaannete suhtes – selle sättega tagatakse, et tõlkija 

ei saaks pahatahtlikult takistada tõlke kasutamist, kõnesolev punkt piiritleb 

tõlkijate harta sätet tõlkija õiguste kohta oma tõlke suhtes; 

• Juhul kui tõlkija ei ole saanud tõlke tegemiseks (autori) vajaliku loa, vastutab 

selle hankimise eest tõlke kasutaja (klient) – siinjuures on oluline, et kui tekib 

probleeme originaalteose autoriõigustega, vastutab klient, tõlkija ülesanne on 

tegeleda ainult oma kutselise tööga; 


31

• Klient peab tagama, et tõlge kannaks märkusi, mida nõuab autoriõigus – see 

punkt täiendab eelmist; 

• Lepingus tuleb mainida tõlkija lähte- ja sihtkeelt (keeli) ja selgesõnaliselt 

määratleda tõlkija võimaliku kasutamist tõlgina – selle sättega määratakse 

kindlaks õiguslik ja kindel alus tõlketööst keeldumisele, kui tõlkijal puudub 

selle töö jaoks pädevus, loomulikult on sätte eelduseks, et tõlkija loeb 

hoolega oma lepingut enne allkirjastamist või osaleb selle koostamisel; 

• Riigid peavad edendama meetmeid tagamaks tõlkijate tõhusat esindamist 

ning soodustama tõlkija kutseühingute ja muude tõlkijaid esindavate 

organisatsioonide loomist ja arendamist; sätestama tõlkija kutse eeskirju, 

kaitsma tõlkijate moraalseid ja materiaalseid huve ning hõlbustama tõlkijate 

vahelist ning tõlkijate ja originaaltööde autorite vahelist koostööd – 

loomulikult oleks väga positiivne, kui riigid aktiivselt tegeleksid 

tõlkevaldkonna arendamisega, kuid see soov on liiga optimistlik, kui mitte 

utoopiline; ülalmainitud eesmärkide saavutamisel peaksid eestvedajateks 

olema ikkagi tõlkijad ja tõlkijaühingud, sest kui tõlkijad ise ei tegele sellega, 

siis vaevalt et keegi teine (vähemalt tõsiseltvõetaval tasemel) hakkab; 

• Liikmelisus tõlkijaid esindavas organisatsioonis ei saa olla vajalik tingimus 

tõlkija kaitseks, kuna soovituse sätted peavad kehtima kõigi tõlkijate suhtes, 

sõltumata sellest, kas nad on kõnesolevate organisatsioonide liikmed või 

mitte – see punkt on kooskõlas tõlkijate harta sättega, millele vastavalt ei tohi 

tõlkijaid kohustada astuma tõlkijaühingutesse; 

IV Tõlkijate sotsiaalne ja majanduslik olukord 

Neljandas osas on oluline järgmine säte: 

• Kutsenormides, kollektiivlepingutes ja nendel põhinevates töölepingutes tuleb 

selgesõnaliselt mainida tarbetõlkijate liiki, et oleks võimalik tunnustada 

nende tõlkijastaatust – sellega rõhutatakse, et mitte ainult kirjandustekstide 

tõlkijatel on vastav staatus, kutselised on ka muude tekstide tõlkijad 

(praeguseks ajaks on see säte juba tõenäoliselt vananenud, ka tarbetõlkija on 

kahtlemata amet) 

V Tõlkijate väljaõpe ja töötingimused 

Viienda osa olulisemad punktid: 


32

• Liikmesriigid peaksid kaalutlema terminoloogiakeskuste loomist ja tegevuse 

korraldamist, mille ülesandeks oleks koostöö teiste keskustega ülemaailma, 

eesmärgiga standardida oskuskeelt, et hõlbustada tõlkijate tööd; teine 

ülesanne on terminiteabe edastamine tõlkijatele – kuigi see säte ei ole 

otseselt seotud tõlke-eetikaga, tahetakse sellega parandada tõlgete kvaliteeti 

ja hõlbustada tõlkijate tööd, seega võiksid ülalmainitud ülesannetega 

tegelema ka tõlkijaühingud; 

• Riigid peavad koostöös kutseühingutega ja muude huvitatud osapooltega 

aitama kaasa tõlkijate vahetusele eri riikide vahel, eesmärgiga võimaldada 

neil parandada oma lähtekeelt ja täiendada teadmisi lähtekeele tekstide 

sotsiaal-kultuurilise konteksti kohta – see on väga hea idee, mille elluviimine 

peaks oluliselt parandama tõlkijate lähtekeele taset ja oleks oluliseks 

täienduseks oskusteabe koolitustele, sellega võiksid tegeleda ka 

tõlkijaühingud; 

• Kutsenormides ning kirjalikes lepingutes tõlkijate ja klientide/tellijate vahel 

tuleb selgesõnaliselt tunnustada järgmisi põhimõtteid: 

a) tõlkijatele tuleb anda töö tegemiseks mõistlik aeg; 

b) tõlkijatele tuleb teha kättesaadavaks kõik dokumendid ja teave, mis 

on vajalikud originaalteksti mõistmiseks ja tõlkimiseks; 

c) üldreeglina tuleb tõlget sooritada originaaltööst, originaali tõlkele 

võib tugineda ainult siis, kui see on möödapääsmatu – kahjuks ei ole 

siin täpsemalt määratletud, millistel juhtudel ikkagi võib tugineda 

originaali tõlkele; 

d) tõlkija peaks võimaluse korral tõlkima oma emakeelde või keelde, 

mille oskus on tal võrdne emakeele oskusega – selles sättes on oluline 

erinevus võrreldes tõlkijate hartaga, seda tuleks järgida siis, kui see 

on võimalik (mis on iseenesest mõistlik, sest tõlketurg areneb väga 

kiiresti ja emakeele reegli range täitmise puhul jääks tõenäoliselt päris 

palju tõlkeid tegemata). 

Ülalmainitud põhimõtted peaksid sisalduma kutsenormides, seega ka 

eetikakoodeksites. 


33

VI Arengumaad 

Kuuendas osas mainitakse, et arengumaad võivad kehtestada soovituse norme ükskõik 

mis viisil, mida peetakse vajalikuks nende vajaduste rahuldamiseks. Sellega tahetakse 

võimaldada soovituse vabam rakendamine riikides, kus tõlkevaldkond on tõenäoliselt 

vähearenenud. 

VII Lõppsäte 

Seitsmes osa koosneb ühest punktist: 

Juhul kui tõlkijate ja tõlgete suhtes on kehtestatud kaitse, mis on soovituses sätestatust 

mõnes osas soodsam, ei tohi soovituse sätteid kasutada juba saavutatud kaitsetaseme 

vähendamiseks – üsna oluline punkt, mille reaalne vajadus võib esineda tõlkijate 

puhul, kelle kaitse kõrge tase tuleneb nende töö eripärast (nt konverentsitõlkijad, vt 

punkt 3.3) või muudel juhtudel, kui tõlkija/tõlke kaitsetase (nt teatud elamis- või 

töötingimuste tagamise kohustus) on väga kõrge. 

2.1.3 Tõlkijate harta ja Nairobi soovitusest tuletatud eetikanormide loetelu 

Käesolevas töös lähtutakse tõlkijate hartast ja Nairobi soovitusest kui eetikanormide 

alusdokumentidest, seetõttu koostatakse mainitud dokumentides esinenud tõlke-eetika 

sätete loetelu, millest lähtutakse eetikakoodeksite võrdlemisel. Lisaks on aluspõhi 

koodeksite võrdlemisel vajalik nende suure erinevuse tõttu. Eetikanormid esitatakse 

loetelus võimalikult lühidalt, oluline on eelkõige nende esinemine või puudumine 

eetikakoodeksites. 

Tõlkijate hartas ja Nairobi soovituses on esinenud järgmised eetikanormid: 

A. Tõlkija kutse ja tõlke tähtsus; 

B. Tõlkija ainuvastutus oma tõlke eest; 

C. Keeld tõlgendada teksti sobimatul viisil; 

D. Nõue tõlke suhtes – täpsus ning originaali sisu ja vormi edastamine; 

E. Tõlkija keeleoskuse nõue – lähtekeel ja sihtkeel; 

F. Laia silmaringi ja oma tõlkevaldkonnas piisavate teadmiste omamise 

nõue; 

G. Keeld võtta vastu tellimust, mille täitmiseks tõlkijal puudub pädevus; 

H. Kõlvatu konkurents; 

I. Tõlkija väärikus (nt keeld võtta töö vastu alandavatel tingimustel); 


34

J. Ametisaladuse nõue; 

K. Tõlkija elamistingimused; 

L. Tõlkijate solidaarsus (ei ole esinenud normina, kuid on mainitud); 

M. Tõlkija õigus õiglasele tasule (mis sõltub tõlke liigist, selle kasutamisest 

jne); 

N. Nõue anda tõlkijale töö tegemiseks mõistlik aeg; 

O. Nõue anda tõlkijale kõik töö tegemiseks vajalikud dokumendid ja teave; 

P. Nõue tõlkida üldreeglina originaaltööst; 

Q. Nõue tõlkida võimaluse korral oma emakeelde või keelde, mille oskus on 

tõlkijal võrdne emakeele oskusega; 

R. Tõlkija kaitse ja eelised (võrdsed teiste vaimse töö elukutsetes 

kehtivatega). 

Loetelu (edaspidi üldloetelu) ei sisalda autoriõigust puudutavaid norme, kuna need 

sätestatakse riikide õigusaktides ning loomulikult ei saa eetikakoodeksite sätted olla 

nendega vastuolus. 

2.2 ADÜ Nordi eetikakoodeks 

ADÜ Nord hõlmab nii tõlke kui ka tõlkijaid, seega kehtib tõlkijaühingu eetikakoodeks 

ka tõlkide suhtes. Koodeks koosneb sissejuhatusest ja 20 paragrahvist. 

Sissejuhatuses on toodud A norm: tõlkide ja tõlkijate kutse suur tähtsus ja sellest 

tulenev suur vastutus. See norm peaks, nagu ka siin, olema eetikakoodeksite 

sissejuhatuses, sest see on informatiivse iseloomuga ning ei sisalda konkreetseid 

õigusi/kohustusi. Eetikakoodeksid peavad kindlasti sisaldama kõnesoleva normi, selle 

kaudu saavad tõlkijad teada, kui suure tähtsusega on nende tegevus ning kui suur on 

seetõttu nende vastutus. Kui tõlkija teadvustab oma töö tähtsust, täidaks ta tõenäoliselt 

ka eetikakoodeksit paremini. Kindlasti on olemas tõlkijaid, kellele kõnesolevas 

normis sisalduv teave ei ole uudis, kuid tõenäoliselt on olemas ka piisavalt palju neid, 

kes ei teadvusta oma töö tähtsust (vähemalt sellisel kujul mitte). Lisaks on norm väga 

kasulik algajatele tõlkijatele, kes tihtipeale ei saa aru, kui tähtis ja vastutusrikas on 

tõlkimine. 

Sissejuhatus sisaldab ka järgmist normi – ADÜ Nordi tõlgid ja tõlkijad on otsustanud 

koostada järgmise eetikakoodeksi. Sellest tuleneb, et eetikakoodeksi koostamine ja 

kehtestamine on tõlkijate enda algatus, mitte aga kõrgemalseisvate (ühingu) organite 


35

käsk ning eetikanormid on koostatud tõlkijate vahelise kokkulepe alusel. See on väga 

oluline, et eetikanormid ei ole koostatud kunstlikult, vaid lähtuvalt reaalsest olukorrast 

tõlkevaldkonnas. Lisaks on koodeksi järgimise seisukohalt tähtis, et norme koostasid 

tõlkijad ise, mitte aga koodeks ei ole n-ö antud ülevalt käsukorras täitmiseks. 

Alusdokumentide normidest sisaldab kõnesolev eetikakoodeks kuus (A, E, F, H, I ja 

J). Normid E ja F ei ole nii üksikasjalikult määratletud, kui tõlkijate hartas (F normis 

puudub esimene osa, laia silmaringi omamise nõue). Väärikuse normis on sätestatud, 

et see kehtib ka väljaspool kutsetegevust. Siinjuures on märkimisväärne, et norm ei 

puuduta ainult tõlketegevust, vaid põhimõtteliselt kogu elu. Tõlkija peaks andma 

endale aru, et oma käitumisega, ka väljaspool tööd, ta mõjutab kutse mainet. 

Paragrahvis üks on sätestatud, et tõlkijad täidavad oma ülesandeid objektiivselt, 

erapooletult ja kohusetundlikult. 

Huvitav norm on esitatud paragrahvis kolm: tõlkijatel on vabadus võtta tellimus vastu 

või sellest keelduda, v.a kui seaduses või kutseõiguses on sätestatud teisiti. 

Kutseõiguseks võib lugeda eetikakoodekseid ja tõlkestandardeid. On käsitletud ka 

tõlkijate seltse – keelud kehtivad ka seltsi partnerite suhtes ning ka pärast seltsi 

tegevuse lõpetamist. Tõenäoliselt mõeldakse siin koodeksi kehtima jäämist seltsi 

liikmete suhtes. Järgnevalt esitatakse tellimuse vastuvõtmist puudutavad muud 

olulised sätted – tõlkija ei tohi tellimust mõjuvate põhjusteta (nt haigus) 

mitteõigeaegselt üles ütelda; kui tõlkija ei saa võtta tellimust vastu, peab ta sellest 

viivitamata teatama; tõlkija peab tähtaegadest kinni, kui see on võimatu, teatab ta 

sellest osapooltele õigeaegselt ja üksikasjalikult (siin on oluline õigeaegsus ja 

üksikasjalikkus). 

Neljandas paragrahvis on järgmised sätted – tõlkija ei tohi tegeleda tõlkega, kui ta 

temalt nõutava käitumise läbi rikub kutsekohustusi (seega on esmatähtsad 

kutsenormid, mitte aga nt kliendi korraldused) või kui teine klient on võtnud temaga 

ühendust samas asjas ning tõlkija satub seeläbi konfliktsituatsiooni (nt kirjandustõlke 

puhul, kui mitu klienti saadavad tellimuse sama raamatu tõlkimiseks). 

Ametisaladuse nõue on piiritletud, see kehtib juhul, kui seadusega ei ole ettenähtud 

teisiti. Näiteks võib tuua olukorra, kus tõlkija saab oma tegevuse käigus teada 

kuriteost ning ta peab sellest teatama politseile, teatamata jätmine on karistatav. Võib 

olla ka olukord, kui tõlkijat on kutsutud kohtusse andma tunnistusi. Esmamuljel võib 


36

tekkida küsimus, miks on sellist normi piiritlust eetikakoodeksis vaja, see on niigi 

seaduses olemas Piiritlus on vajalik eelkõige selguse eesmärgil. Mõni tõlkija võib 

arvata, et tõlke-eetika on alati seadustest tähtsam, ametisaladuse nõude ebaseadusliku 

täitmise pärast võib mõni kuritegu jääda avastamata. Selle vältimiseks on kõnesolev 

normi piiritlus väga vajalik. Ametisaladuse nõude teises olulises punktis sätestatakse, 

et nõue jääb kehtima ka pärast tellimuse täitmist ning ka isikute suhtes, kellele on 

asjaomane teave saanud teisest kohast (kolmandalt isikult) teatavaks – säte teise 

osaga välistatakse võimalust hiilida ametisaladuse nõudest mööda, põhjendades seda 

väitega „ma teadsin seda niikuinii“. 

Paragrahvis kuus on sätestatud väga oluline norm – tellija/kliendi korraldusega ei saa 

õigustada kutseõiguse rikkumist (nt korraldus tõlkida madala kvaliteediga või 

keelde/keelest, mille oskus on tõlkijal ebapiisav või üldse tõlkida teksti, milleks tõlkijal 

puudub pädevus). Esiteks kaitseb see tõlkijaid kliendi/tööandja eest, teiseks aga 

välditakse kliendi korraldusega ebaeetilise käitumise põhjendamist. Tõlkijate kaitseks 

on hädavajalik, et võimalikult palju tõlkijaid järgiks seda normi, sest teisel juhul 

pöördub klient eetikat mittejärgiva tõlkija poole. Norm vastab Pymi seisukohtadele, 

mille kohaselt tõlkijad vastutavad peamiselt oma kolleegide, kutse ees ning et tõlkijate 

eesmärgid (nt edendada üksteise mõistmist kultuuride vahel) ületavad eraldi võetud 

kliendi otseseid vajadusi. 

Seitsmendas paragrahvis käsitletakse vaidluste lahendamist – kui neid lahendavad 

ühingu organid, peavad tõlkijad õigeaegselt vastama küsimustele ja järelepärimistele 

ning esitama asjassepuutuvad dokumendid, v.a ametisaladust puudutavad küsimused. 

Lisaks peavad nad isiklikult ilmuma vaidlusi lahendava organi ette. 

Paragrahvis kaheksa on esitatud üsna huvitav norm – liikmemaksu õigeaegne 

tasumine on kutsekohustus. Sellega ei saa nõustuda, liikmemaksu tasumine on 

kindlasti ühingu liikme kohustus, kuid selle nimetamisel kutsekohustuseks tekib üks 

probleem – sellest tuleb välja, et ainult tõlkijaühingute liikmed on kutselised tõlkijad. 

Ühest küljest on see õige, sest ainult tõlkijaühingutes on olemas eetikakoodeksid, aga 

teisest küljest ei saa tõlkijaid kohustada astuma tõlkijaühingutesse. 

Paragrahvides üheksa ja kümme on üksikasjalikult sätestatud kollegiaalsuse norm. 

Tõlkijatel on keelatud kahjustada oma käitumisega tõlkija kutset; põhjendamata 

kriitikat oma kolleegi vastu kas kirjalikult või suuliselt käsitletakse kutsenormide 


37

ikkumisena (kritiseerida võib ainult kolleegi ilmse möödalaskmise puhul); kolleegide 

töö kritiseerimisel säilitatakse vaoshoitus ja taktitundelisus, ka vigu ei tohi 

kritiseerida teravalt (see on vajalik tõlkija kutse maine kahjustamise vältimiseks). 

Tõlkija kutse kahjustamise säte on üldisem kui tõlkija või tõlkijaühingu maine 

kahjustamise säte. Kutse kahjustamise näiteks võib tuua olukorda, kus tõlkija on nõus 

võtma vastu halbu töötingimusi. Sellega ta kahjustab mitte ainult enda mainet, vaid ka 

tõlkija kutset (klient/tööandja hakkab suhtuma ka teistesse tõlkijatesse lähtudes 

eelmainitud tõlkija käitumisest). 

Paragrahvis 11 sätestatakse, et liikmed annavad õiguse vaidluste lahendamiseks 

liikmete koosolekule, varem on seda mainitud tõlkijaühingu organina. Järgmises 

paragrahvis nähakse ette võimalus astuda tõlkijaühingu liikmeks vabakutseliste 

tõlkijate mittetulunduslikel ühingutel ja seltsidel, kusjuures kõiki liikmeid tuleb 

kohelda võrdselt (nt mis puutub hüvede/toetuste jagamist). See punkt on oluline 

ühingu sisekorra seisukohalt, kuid eetikakoodeksis on see liigne. Selline säte võiks 

olla nt ühingu põhikirjas või sisekorra eeskirjades. 

Järgmise punkti säte on üsna vaieldav: kokkulepe tõlkija vastutuse välistamise kohta 

oma tegevuse ja kutsekohustuste rikkumise eest peab olema kirjalik. Arvatavasti on 

see säte seotud 12. paragrahviga ning rakendatakse ADÜ Nordiga liitunud 

vabakutseliste tõlkijate mittetulunduslike ühingute liikmete suhtes. Vastavalt 

kõnesolevale eetikakoodeksile ei saa kliendi korraldusega õigustada tõlke-eetika 

rikkumist, kuid paragrahvist 13 tuleneb, et seda saavad teha eelmainitud 

tõlkijaühingud. Selline säte ei ole vastuvõetav. Kuigi siin on tõenäoliselt mõeldud 

ebaprofessionaalseid, nt lisatöö vormis tõlketööd tegevaid tõlkijaid, on niisugune säte 

väga vaieldav – sellisel juhul ei ole see kooskõlas tõlkija kutse edendamise 

eesmärgiga. Kui tõlkija tegevust tahetakse nimetada kutseks, siis peavad selle 

üldnormid kehtima kõigi kutse esindajate suhtes. 

Paragrahvides 14–15 on sätestatud kõlvatu konkurents. Paragrahvis 14 on lisaks 

sätestatud, et tasu arvutamisel tuleb lähtuda seadustes määratud tingimustest. See 

säte on koodeksis liigne, sest seadusandluse järgimine tasu arvutamisel on ilmselge 

ning ei vaja eraldi mainimist. Sätte liigsust kinnitab ka Koskineni seisukoht, mille 

järgi võib kohane käitumine olla eeldatud ka vaikimisi, mitte aga selgesõnaliselt 

väljendatud. Koodeksis on toodud kõlvatu konkurentsi üks viise – hindade plaani- ja 

eesmärgipärane langetamine eesmärgiga tõrjuda konkurente turult. 


38

Huvipakkuv on paragrahv 16: tõlkija töö tasu eest ülevõtmine teise selleks pädevust 

omava tõlkija poolt on lubatud, tasustamise tingimused peavad olema vastavad. 

Sellest tuleneb, et tõlkijal on õigus anda oma tellimust edasi teisele tõlkijale, kuid jääb 

sätestamata, kas ta peab sellest teatama oma kliendile (või küsima tema käest luba) 

või mitte. Tasustamistingimused peavad tõenäoliselt vastama kliendi poolt 

pakutavatele. Paragrahvis 17 on sätestatud, et kui tõlkija annab tööd teisele kolleegile, 

peab ta tagama vastavad töötingimused ja adekvaatse töötasu. Sellega rõhutatakse, et 

tõlkija kohustus on tagada head töötingimused, hinnata oma kolleege. 

Paragrahvis 18 on esitatud järgmine norm: tõlkijatel on õigus kanda ainult selliseid 

tiitleid ja kutsenimetusi, milleks neil on seaduslik õigus. Selle normiga tagatakse 

tõlkijate ausus, mis on väga tähtis tõlkija kutse tunnustamiseks. 

Kollegiaalsuse säte on esitatud paragrahvis 19, kusjuures tõlkijad ei tohi kahjustada 

oma kolleegide ega ka tõlkijaühingu mainet. Lisaks on sätestatud, et ühingu põhikirja 

nõuete rikkumised on kutsenõuete rikkumised, ning tõlkijad ei tohi kuritarvitada neile 

usaldatud ühingu ametiseisundit omakasu eesmärgil. Ka selle normi õige koht peaks 

olema ühingu põhikirjas või muus sarnases dokumendis, eetikakoodeksis on see 

liigne. 

Viimases paragrahvis sätestatakse, et järelevalvet eetikakoodeksi järgimise üle 

teostavad ühingu vastavad organid ning neid saab kutsuda kokku iga liige. 

Järelevalve on üsna oluline, sest kõiki rikkumisi ei esitata vaidlusi lahendamise 

organisse, eriti kui koodeksit rikuti tõlkija ja tööandja kahepoolsel kokkuleppel (nt kui 

tõlkija pädevus on töö tegemiseks ebapiisav ja tööandjat selline seis rahuldab). 

Koodeksite normid on esitatud Lisas 2 (Eetikanormide tabel, vt lisaks lk 57), kõik 

koodeksid on elektroonilisel kujul CD-ROMil. 

Koodeksi puudused: 

• liigsed normid (nt seaduste järgimine tasu arvutamisel); 

• vaieldavad normid (liikmemaksu tasumine kui kutsekohustus; vabakutselise 

tõlkija vastutuse välistamine tõlkijaühingu poolt). 


39

2.3 AITC kaks eetikakoodeksit 

AITC (rahvusvaheline konverentsitõlkijate ühing) on üsna spetsiifiliste tõlkijate 

ühing, seepärast sisaldab ka selle koodeks erilisi norme. Ühingus on kaks koodeksit, 

eetikakoodeks ja lepingulise tõlketöö koodeks. Esimeses koodeksis on olemas seitse 

üldloetelu normi (G, H, I, J, K, L, N). 

Kõige huvitavam on norm K – tõlkija elamistingimused. See on seotud 

konverentsitõlkijate töö eripäraga, kus tuleb palju reisida. Sellest tulenevalt on 

sätestatud, et peab näiteks andma tõlkijale piisavalt palju puhkeaega peale reisi, lisaks 

peab tööandja maksma reisikulud, kusjuures on üksikasjalikult määratletud reisi 

tingimused. Näiteks rongi või laeva puhul peavad olema I klassi ning lennuki puhul 

vähemalt paindliku turistiklassi kohad (Eetikakoodeksi lisa reegel 8). See on hea 

näide väärikate elamistingimuste tagamisest, kuid see tuleneb mainitud tõlkijate töö 

eripärast ning teistes koodeksites see norm ei esine. 

Artiklis 2 on sätestatud, et tõlkijad ei tohi osaleda tegevuses, mis on vastuolus nende 

kohustustega või kahjustavad tõlkija kutset. See säte sisaldab kahte normi: keeld 

tõlkida, kui seeläbi tõlkija rikuks kutsekohustusi ning keeld kahjustada tõlkija kutset. 

Ametisaladuse (konfidentsiaalsuse) normis puudub konfidentsiaalse teabe teisest 

kohast teadasaamise osa, kuid on olemas üks piiritlus – nõue ei kehti, kui 

ametisaladus on avalikustatud. See on üsna huvitav piiritlus, kuid reaalses elus 

tõenäoliselt selle järgi vajadust ei teki. 

Pädevuse normis on ka piiritlus – tõlkija ei tohi teadlikult võtta vastu tööd, milleks tal 

puudub pädevus. See piiritlus on eetika seisukohalt väga oluline ning ka vajalik. 

Eetiliselt on tähtis, et tõlkija ei käituks tahtlikult valesti. Teisest küljest on kõnealune 

piiritlus vajalik selleks, et tõlke-eetikat eeskujulikult järgivad tõlkijad ei hakkaks 

alahindama oma võimeid. Lisaks sellele laiendab teadlikkuse põhimõte pädevuse 

normi. Näiteks kui tõlkijal puudub valdkonnapädevus, võib ta siiski võtta töö vastu 

tingimusel, et ta uurib valdkonda enne tõlkimist põhjalikult. Ilma selle põhimõtteta on 

selline lähenemine pädevuse normiga keelatud, see aga raskendab tõlkijate tööd. 

Teadlikkuse põhimõttega kaasneb ka oht, et tõlkija kasutab selle ära, öeldes, et ta ei 

teadnud oma pädevuse ebapiisavusest, kuigi tegelikult ta varjab sellega ebaeetilist 

käitumist. On võimalik ka see, et (eelkõige kogenematu) tõlkija hindab ennast üle, 

arvates, et ta on piisavalt pädev töö tegemiseks, mis tegelikult käib tal üle jõu. Selliste 


40

olukordade jaoks ongi ettenähtud vaidlusi lahendavad organid ning selleks, et viia 

miinimumini kogenematute tõlkijate vigu, on olemas solidaarsuse norm (kus 

vanemtõlkijatel on moraalne kohustus toetada ja õpetada kogenematuid kolleege). 

Pädevuse norm ei ole nii üksikasjalik nagu ADÜ Nord koodeksis, selles ei ole eraldi 

käsitletud keele- ja valdkonnapädevust, vaid on üks üldine pädevus. Üksikasjalikkus 

on siiski vajalik kasvõi vähese kogemusega tõlkijate jaoks, kes võib olla ei tea, et 

valdkonna tundmine on sama tähtis kui lähte- ja sihtkeele oskus. Üksikasjalikkuse 

vajalikkust kinnitab järgmine näide: tarbetekstide 

tõlkijad on enamasti filoloogid ja nad oskavad ainult keelt, see tuleneb sellest, et 

Eestis saadakse enamikus tõlkijaks filoloogiakutse kaudu; selle tulemusena ei osata 

taustateadmiste puudumise tõttu eriti tõlkida mõtet, vaid tõlgitakse sõnu (samas 

suudavad inimesed siiski tihti omandada tõlkimistöö käigus rohkesti kogemusi) 

(Valdre 20.04.2006). 

Solidaarsuse norm osaliselt asendab ADÜ Nordi koodeksi kollegiaalsuse normi – 

tõlkijad peavad säilitama oma kolleegidega sõbralike suhteid ning järgima moraalse 

toetuse ja solidaarsuse kohustusi. Kahjuks jääb lahti seletamata, mis on moraalse 

toetuse ja solidaarsuse kohustused. Kollegiaalsuse normi tõlkijaühingut puudutav osa 

on koodeksis olemas. Eetikakoodeksis peaks olema nii solidaarsuse, kui ka 

kollegiaalsuse norm, siis nad täiendaks teineteist. 

Artikli 7 on sätestatud järgmine norm – tõlkijad ei pea võtma vastu lepingus 

sätestamata kohustusi, v.a vääramatu jõu asjaoludel. See on oluline norm, mis on 

vajalik selleks, et vältida tõlkijale lisaülesannete andmist, seejuures nende eest 

tasumata. 

Artiklis 8 on sätestatud, et tõlkijad ei tohi nõustuda töötama sellistes tingimustes, mis 

võivad olla kahjulikud töö kvaliteedi suhtes. Töötingimused on sätestatud koodeksi 

lisas ning on, nagu ka eelmainitud, seotud kõnealuste tõlkijate spetsiifikaga. 

Vaatamata sellele on kõnealune norm vajalik ka muu tõlketegevuse puhul ning on 

kooskõlas tõlke-eetika põhiprintsiipidega. 

Lepingu (tellimuse) ülesütlemine on sätestatud üksikasjalikumalt kui ADÜ Nordi 

koodeksis. Seda võib teha ainult vääramatu jõu korral ning lisaks tuleb: 

• sellest õigeaegselt teatada; 

• lisada mõjuv põhjus; 


41

• soovitada pädevat asendajat. 

Veel üks erinevus ADÜ Nordi koodeksist on olemas artiklis 12 – ühingu liikmete 

suhtes, kes ei täida eetikakoodeksi nõudeid, kohaldatakse põhikirjas sätestatud 

distsiplinaarmeetmeid. Põhikirjas on ette nähtud järgmised meetmed: hoiatus, 

noomitus ja ühingust välja heitmine. Kõnealune norm peaks kindlasti eetikakoodeksis 

olema, et näidata koodeksi tõsiseltvõetavust. AITC koodeksis on ainult viide 

distsiplinaarmeetmetele, kuid need peaksid olema koodeksis. Esiteks on meetmed 

piisavalt tähtsad, et neid sätestada koodeksis, ning siis oleks koodeks terviklikum, 

teiseks aga igaüks ei hakka meetmete teadasaamiseks põhikirja uurima. Koodeksi 

lisas on esitatud ka muud normid, kuid need on seotud kõnealuste tõlkijate töö 

spetsiifikaga. 

Lepingulise tõlketöö koodeks erineb üsna tugevasti eelmisest koodeksist. Selles on 

mitu uut normi, üldloetelust on norm O. 

Koodeksi artiklis 1 on sätestatud, et lepinguline tõlkija peab püüdma rajada ja 

säilitada vastastikuse usalduse suhteid oma tööandjaga, mis vastavad nende ja 

tõlkijaühingu huvidele. Siinjuures on oluline, et suhted ei ole ühepoolsed, vaid tuleb 

arvestada mõlema poole huvidega, teisisõnu tegemist on võrdsete suhetega. 

Koodeksis esineb ka lepingu tingimuste täitmise norm. Erinevalt ADÜ Nordi 

koodeksist, hõlmab see mitte ainult lepingu tähtaega, vaid ka muid lepingu tingimusi 

ja ka kohustust vormindada dokument vastavalt tellijaga kokkulepitud tingimustele. 

Artiklis 2 on sätestatud nõue tõlkija töö suhtes – see peab olema kõrgeima võimaliku 

kvaliteediga. Lisaks sellele on artiklis 2 sätestatud, et tõlkija peab vajadusel tegema 

keele-, termini- või muu uuringu. Tõenäoliselt on säte eesmärk osutada väheste 

kogemustega tõlkijate tähelepanu sellele, et tõlkija töö hõlmab ka ülalmainitud 

aspekti. 

Artiklis 3 on esitatud väga oluline nõue – lepinguline tõlkija ei ole kohustatud tegema 

tõlgitud dokumentide üksikasjalikku vormingut (nt veerud, tabelid, graafikud jne), 

eriti neid, mis on esitatud elektrooniliselt. Iga selline tegevus peab olema reguleeritud 

eraldi lepinguga ning selle eest tuleb eraldi tasuda. Tihtipeale võib niisugune 

vorming võtta väga palju aega ja loomulikult on tõlkijal õigus küsida selle eest tasu 

ning ka loobuda sellest tööst, kuna see töö ei ole tõlkimine. Norm puudub esimesest 

AITC koodeksist, põhjuseks võib olla see, et seda reguleeritakse töölepingus. 


42

Artiklis 4 on sätestatud alltöövõtu võimalus ning erinevalt ADÜ Nordi koodeksist on 

sätestatud, et seda võib teha kokkuleppel tööandjaga/kliendiga. See on vajalik norm, 

sest kliendil on õigus teada ning määrata isikuid, kes tegeleb tema tellimusega ja 

kellel on juurdepääs tellimuses sisalduvale teabele. 

Ametisaladuse nõue on veelgi üldisem kui eelmises koodeksis, selles ei ole isegi sätet 

nõude kehtima jäämise kohta peale lepingu lõppemist. 

Veel üks oluline säte on esitatud artiklis 7 – lepinguline tõlkija peab oma oskuste 

täiendamiseks hoidma ennast kursis tõlkija kutsega seotud uuendustega ja 

töövahenditega ning oma tõlkevaldkonnas toimuvaga. Tõlkija enesetäiendamise 

vajadus on mainitud ka pädeva tõlkija kutsenõuetes PACTE töörühma (Process of the 

Acquisition of Translation Competence and Evaluation) tõlkimise dünaamilise 

tervikmudeli järgi (Martínez Melis, Hurtado Albir 2001: 280). Normi vajalikkust 

tõestab ka järgmine näide: tõlkija on teinud suurepärase proovitöö, kuid praktilises 

tõlkimistöös hakkas ilmnema see, et tema valdkonnatekstide lugemus ja õppimissoov 

oli praktiliselt null (nt jättis ta toimetatud tõlked esialgu lugemata) (Valdre 

20.04.2006). Tõlkija peab ära kasutama iga võimaluse tööandja pakutud või muu 

ametialaseks koolituseks, tingimusel et tööandja aitab kaasa osalema kõnealusel 

koolitusel. See säte on sarnane F normiga, kuid erinevalt F normis sätestatust, peab 

tõlkija pidevalt arenema, saama uusi teadmisi. Normil on ka väike puudus – tööandjal 

ei ole kohustust soodustada tõlkija osalemist koolitustel, sellepärast võib tõlkijal jääda 

mõni väga tähtis koolitus vahele. 

Koodeksi puudused: puudulik norm (konfidentsiaalsuse norm on liiga üldine) 

2.4 AITI eetikakoodeks 

AITI tõlkijaühing hõlmab nii tõlkijaid kui ka tõlke, eetikakoodeks kehtib peaaegu 

eranditult mõlema suhtes. Koodeks koosneb neljast osast: üldpõhimõtted, suhted 

kolleegidega, suhted tellijaga ja suhted teiste tõlkijaühingutega. Üldloetelust on 

koodeksis neli normi (H, I, J, L). Koodeksis on ka mitu uut normi. 

Artiklis 2 on sätestatud, et eetikanormide kehtestamine on tõlkijaühingu organite 

pädevuses. ADÜ Nordi koodeksi järgi teevad seda ühingu liikmed – tõlkijad, nagu on 

ülal mainitud, see oleks parem viis. 


43

Artiklis 3 mainitakse distsiplinaarmeetmeid, kusjuures meetmed võetakse sõltumata 

sellest, kas tõlkija on rikkunud eetikakoodeksit tahtlikult või mitte. Tahtlikkuse aspekt 

on AITC koodeksi pädevuse sätte sarnase aspekti vastand. Käesoleva töö autori 

seisukohalt peaks eetikanormide rikkumise puhul ikkagi arvestama tahtlikkust. Lisaks 

sellele sätestatakse, et ühe distsiplinaarmenetluse käigus kohaldatakse ainult üht 

karistust, isegi kui on toimunud mitu rikkumist. 

Artiklis 4 on esitatud huvitav norm – kui tõlkijad töötavad välisriigis, peavad nad 

järgima käesoleva koodeksi ja riigis olemasoleva tõlkijaühingu eetikanorme, kui see 

on ettenähtud vastastikustes tingimustes. Siinjuures tekib mitu probleemi. Esiteks ei 

ole mainitud, millise koodeksi norme tuleb järgida koodeksite vastuolu korral. Teiseks 

on normi täitmine problemaatiline, sest mitte igas riigis on olemas oma 

eetikakoodeksiga tõlkijaühing ning mitte iga koodeks sobib järgimiseks, nt ei sobi n-ö 

tavatõlkija jaoks rangelt spetsiifiline koodeks (nt tarbetõlkija jaoks kirjandustõlke 

koodeks). Lisaks sellele on arusaamatu, miks peaksid eetikapõhimõtted erinema 

tõlketegevuse koha järgi. See võiks kehtida tõlkestandardite koha, mis on eri riikides 

erinevad ning üldiselt kokkulepitavad, kuid eetikapõhimõtted peavad kehtima igas 

olukorras ja sõltumata välispidistest faktoritest (nt keeld põhjendamatult kritiseerida 

kolleegi). 

Artiklis 5 on sätestatud oluline uus norm – tõlkijal on keelatud oma kutsetegevuses 

väljendada poliitilist või isiklikku arvamust ning avalikult väljendada seisukohti enda 

poliitilise ideoloogia kohta. Norm on väga oluline, vastavalt sellele peab tõlkija 

suhtuma oma töösse kui tõeline professionaal ning olema ülimalt erapooletu. Teksti 

moonutamine on täielikult välistatud, isegi subjektiivse arvamuse väljendamine ei ole 

lubatud, kuna tõlkija võib sellega kahjustada tõlkija kutse mainet. 

Artiklis 6 on sätestatud konfidentsiaalsuse nõude uus külg – tõlkijad ei tohi kasutada 

omakasu eesmärgil kutsetegevuse kaudu saadud teavet. See on ametisaladuse sätte 

oluline lisa, sest sätte kitsamas tähenduses ei oleks ülalmainitud tegevus kutse-eetika 

rikkumine. Konfidentsiaalsuse nõudes on esitatud veel üks aspekt – tõlkija peab 

võtma meetmed, et tagada tema valduses olevate dokumentide kaitse. See tähendab, et 

tõlkija peab lisaks konfidentsiaalse teabe avalikustamise keelule hoolitsema selle eest, 

et kõnealused dokumendid ei satuks võõra isiku valdusse. Näiteks ei tohi jätta 

kõnealuseid dokumente pärast tööpäeva lõppu töölaua peale või võtta neid koju kaasa. 


44

Artiklis 9 on sätestatud tõlkija sõltumatuse norm – tõlkija peab olema oma 

kutsetegevuses sõltumatu ning ise otsustama tõlkemeetodi ja tõlke kokkupaneku üle. 

Norm on ühest küljest iseenesestmõistetav, sest on selge, et tõlkija valib ise 

tõlkemeetodi ja vormindab oma tõlget. Teisest küljest on see liiga üldine, sõltumatuse 

mõiste vajab selgitamist, kui suur see on, kellest on tõlkija sõltumatu jne. Lisaks 

eelmainitule on sõltumatuse mõiste suhteline, sest sageli on tõlke vorming ja isegi 

tõlkemeetod määratletud kliendi poolt (nt Euroopa Liidu õigusaktide tõlkimine). 

Koodeksis on sätestatud ka kohustus täita kindlustus- ja maksenõudeid. See norm on 

eetikakoodeksis liigne, kuna on ilmselge, et tõlkijad, nagu ka teiste kutsete esindajad, 

peavad täitma seadustes sätestatud nõudeid. 

Artiklis 13 on sätestatud huvitav nõue – tõlkija peab teatama tellijale huvide 

konfliktist, mis võib kahjustada tõlke kvaliteeti. Huvide konflikti puhul puudutab 

tõlgitav tekst näiteks tõlkija sugulasi, sõpru (nt juriidiline tekst). Sellisel juhul on 

tõlkijal raske säilitada objektiivsust. 

Järgmises artiklis on sätestatud reklaami puudutav nõue – lubatud on ainult selline 

kutsetegevuse reklaam, mis on informatiivne, spetsiifiline ja tagasihoidlik, viitab 

ainult tõlkija konkreetsele tegevusele ning ei kahjusta tõlkija kutse väärikust. Teiste 

sõnadega ei tohi reklaam olla väljakutsuv ega pealetükkiv, see peab olema asjalik. 

Artiklis 15 on sätestatud tulu eesmärgil vahenduse keeld. Selle keelu ebaeetilisuse üle 

võib vaielda. Kui tõlkijal on olemas hinnaline teave teise tõlkija kohta, kes on pädev 

tegema teatud tööd, siis miks ta ei peaks seda teavet kliendile müüma Vaba 

turumajanduse tingimustes ei tohiks selline vahendus olla probleemiks. 

Artiklis 16 on sätestatud, et tõlkija peab järgima AITI poolt kindlaks määratud 

töötingimusi. AITI töötingimused kujutavad endast üksikasjalikke eeskirju 

tasustamise, töö arvutamise jms kohta, üldiselt on see dokument tõlkestandard. See on 

pigem tõlkijaühingu sisekorra kui tõlke-eetika küsimus, seega ei ole kõnesoleva normi 

lisamine koodeksisse vajalik. 

Kollegiaalsuse normis on toodud uued aspektid – tõlkija ei tohi avalikult teatada, et 

tema on parem või sobivam kui teine tõlkija. Siinjuures tuleb rõhutada kõnealuse 

väitega avalikku esinemist, kuna see kahjustaks teise tõlkija mainet. Normil on ka 

puudus, selles ei ole täpsustatud avaliku esinemise mõistet. Näiteks kui tõlkija teab, et 

ta on mingis valdkonnas parim tõlkija turul, miks ta ei tohiks sellest teatada kliendile 


45

(klient saab siis parema kvaliteediga tõlke) Normi saaks kehtestada nt kõnealuse 

väitega ajalehes esinemise juhtudeks. 

Koodeksis on toodud kõlvatu konkurentsi näide – tõlkija ei tohi kasutada teavet 

kolleegide tellimuste kohta või tõlkemeeskonnas töötamise ajal saadud teavet 

eesmärgiga osta kõnealune tellimus üle. 

Artiklis 19 on sätestatud, et on keelatud levitada teavet kolleegi käitumise kohta, kõik 

eetikakoodeksi rikkumised tuleb esitada menetlemiseks distsiplinaarorganisse ning ei 

tohi avalikult kritiseerida kolleege. See norm erineb eelnevate koodeksite vastavatest 

normidest, normi mõte on väga positiivne. Normiga välditakse tõlkija maine alusetu 

ja/või liigne kahjustamise, sest tõlkija tööd põrmustava artikli avaldamine on 

ühiskonnas suurema mõjuga kui selle artikli tagasilükkamine (nt kui osutub, et tõlkija 

ei ole rikkunud eetikanorme). Tõepoolest oleks mõttekas keelata (ühingu liikmetel) 

tõlkija avalik kritiseerimine teiste tõlkijate poolt ning lahendada kõik vaidlused 

vastavas organis. Lisaks tõlkija maine kahjustamisele on avalikud töövaidlused 

tõlkijate vahel kahjulikud ka tõlkija kutse mainele. 

Koodeksis on sätestatud, et tõlkija peab tööandjale teada andma oma töötingimustest 

ja edastama töö läbiviimisega seonduvat infot ning tellija nõudmisel andma tagasi 

kogu tellimusega seotud dokumentatsiooni. Normis ei ole täpselt sätestatud, mis 

dokumente silmas peetakse, tõenäoliselt on nendeks dokumentideks lähtetekst, 

terminibaasid, abimaterjalid jms. Töö läbiviimisega ja oma töötingimustega seonduva 

teave edastamise vajadus (kui see teave on oluline, nt kvaliteedi suhtes) on 

põhimõtteliselt hõlmatud artiklis 20 sätestatud tööandjaga vastastikuse usalduse 

suhete normiga. 

Artiklis 24 on sätestatud järgmine uus nõue – tõlkija peab nõudma tellimuse 

koostamist kirjalikult. Kui tõlkija ei saa ettenähtud tähtaja jooksul tasu töö eest, on tal 

õigus pöörduda tellija vastu õigusorganitesse. Normiga kaitstakse tõlkijat ebaausate 

tellijate eest, kirjalikult vormistatud tellimus kaitseb pettuse eest palju tõhusamalt kui 

suuline. Õigus pöörduda kohtusse töö eest tasumata jätmise korral on 

iseenesestmõistetav ning selle sätestamine eetikakoodeksis ei ole väga vajalik. 

AITI koodeksis on mainitud ka suhteid teiste tõlkijaühingutega – tuleb soodustada 

suhteid teiste tõlkijaühingutega eesmärgiga vahetada teavet ning võtta ühiselt 

meetmed tõlkija kutse kaitseks. See norm puudutab ainult tõlkijaühingut, sellepärast 


46

on see eetikakoodeksis liigne, see võiks olla nt ühingu põhikirjas. AITI liikmete 

kuulumine teistesse ühingutesse või gruppidesse on lubatud, kui nende ühingute 

eetikanormid ja eesmärgid ei ole vastuolus AITI omadega. Vastavalt sellele normile ei 

tohi tõlkija järgida eetikakoodeksit, mis on vastuolus AITI koodeksiga, artiklis 4 

toodud normis niisugust keelu ei ole. AITI liikmed, kes kuuluvad teiste ühingutesse või 

gruppidesse ning tegelevad nende esindamisega, peavad hoiduma osalemast ühingute 

vahelistes konfliktides ning vältima konfliktsituatsioone. Sellest tuleneb, et tõlkijad 

peavad säilitama sõbralikke suhteid mitte ainult omavahel, vaid mõtlema ka laiemalt, 

sest sõbralikud, vastastikuse abistamise suhted tõlkijaühingute vahel on kasulikud 

tõlkija kutse ja seega ka kõigi tõlkijate jaoks. Kõnealune norm esindab siin tõlkijate 

harta vastavaid sätteid. Teisest küljest on küsitav normi vajalikkus koodeksis, kuna 

see puudutab ainult üksikuid tõlkijaid (enamik tõlkijaid ei tegele ühingu 

esindamisega), normi saaks sätestada muus dokumendis. 


• problemaatilised normid (koodeksi koostamine tõlkijaühingu poolt, välisriigi 

tõlkijaühingu eetikanormide järgimine); 

• liigsed normid (kindlustus- ja maksenõuete täitmine, AITI määratud 

töötingimuste täitmine, oma töötingimustest teavitamine ja töö läbiviimisega 

seonduva info edastamine, teiste tõlkijaühingutega suhete soodustamine); 

• puudulik norm (tõlkija sõltumatus). 

2.5 ANITI eetikakoodeks 

ANITI koodeks on väga sarnane AITI koodeksiga nii ülesehituse kui ka normide arvu 

ja sõnastuse poolest, kuid ANITI koodeksis on ka erinevusi. ANITI koodeks kehtib ka 

nii tõlkide, kui ka tõlkijate suhtes. Eetikakoodeksis on üldloetelust viis normi (D, H, I, 

J, L). 

D norm on esitatud sissejuhatuses, s.t sellele pööratakse suurt tähelepanu. Norm on 

järgmine – tõlkija ülesanne on edastada samu ideid ja sõnumeid, mis on 

originaaltekstis, ilma juurdelisamiste ja väljajätmisteta, seejuures täites oma 

ülesannet vastavalt oma oskustele nii hästi kui võimalik ja suhtudes lugupidamisega 

originaalteksti lingvistilistesse ja kultuurilistesse aspektidesse. Normi teine osa, milles 

on sätestatud kohustus täita oma ülesandeid vastavalt oma oskustele nii hästi kui 

võimalik, on sisuliselt kõrgeima võimaliku kvaliteedi nõue, mis on sätestatud AITC 


47

koodeksis. Siinjuures on oluline, et alati tuleb tõlkida nii hästi kui võimalik. Viide 

tõlkija oskustele tähendab, et väheste oskustega tõlkijalt ei oodata tööd väga kogenud 

tõlkija tasemel, kuid ta peab seda tegema oma võimete piiril. Loomulikult ei tohi ka 

unustada, et tõlkijal on õigus võtta vastu ainult need tellimused, mille täitmiseks on tal 

olemas pädevus. 

Distsiplinaarmeetmete normis sätestatakse ka konkreetne meede – ühingust 

väljaarvamine – ning mainitakse ka organid ja protseduur. Rikkumise uurimisel 

arvestatakse rikkumise tahtlikkust, selle asjaolusid ja üldist tõlkija käitumist. 

Koodeksis on sarnaselt eelmisega sätestatud välisriigi tõlkijaühingu eetikanormide 

järgimise norm, kuid erinevalt AITI koodeksist on lahendatud vastuolu probleem – sel 

juhul lähtutakse oma (ANITI) koodeksist. Normi teine probleem jääb siiski püsima. 

Normi otstarbekohasuse küsitavust ning problemaatilisust osaliselt näitab ka selle 

puudumine teistes koodeksites. 

Arvamuse väljendamise normile on lisatud ka religioosne aspekt. 

Ametisaladuse nõudele on lisatud oluline säte – tõlkijad peavad nõudma 

ametisaladuse nõude täitmist ka oma kaastöötajatelt, alluvatelt, praktikantidelt ja 

kõigilt, kellega nad teevad kutsetegevuses koostööd. See tähendab, et kui tõlkijal tuleb 

avaldada töö käigus ametisaladust kellelegi teisele, nt asjatundjale, kellega ta 

konsulteerib, peab ta nõudma ka temalt mitte avalikustama ametisaladust. 

Artiklis 9 on sätestatud vahenduse keeld, mis kehtib ühingu liikmete suhtes, kusjuures 

ei ole mainitud ainult vahendust tulu eesmärgil. Kui tulu eesmärgil vahenduse keelu 

üle võib vaielda, siis igasuguse vahenduse keeld on väga küsitav. Võib olla ei taheta, 

et kõnesoleva ühingu liikmed tegeleks vahendusega, vaid üksnes tõlkimisega, sel 

juhul võiks see norm olla ühingu mõnes muus dokumendis. Teisest küljest on normi 

positiivne külg, et tõlkijad tegeleks ainult oma kutsetööga ja kutse piirid oleksid 

selgelt määratletud. Erinevalt AITI koodeksist on sõltumatuse mõiste määratletud 

selgemalt, selle kohaselt ei tohi tõlkija alluda tingimistele tõlke täpsuse osas. Selle 

normi alla võiks lugeda ka ADÜ Nordi koodeksis sätestatud keelu alluda 

kliendi/tööandja korraldustele, mis on vastuolus eetikakoodeksiga (selles osas, mis 

puudutab tõlke täpsust). Kuid käesoleva töö autori seisukohalt ei ole kõnealune norm 

siiski piisavalt üksikasjalik ning selle sisu lahtimõtestamine võib osutuda raskeks, 

norm ei ole siiski piisavalt selge. 


48

Artiklis 12 on sätestatud, et kutsetegevuse riskide kindlustamine, ka ühingute kaudu, 

on tõlkijate moraalne kohustus. Sellest võib järeldada, et tõlkijaühingute ülesandeks 

võiks olla tõlkija kutsetegevuse riskide kindlustamine (riskikindlustus). Kahjuks ei ole 

seda täpsemalt seletatud. 

Artiklis 18 on sätestatud, et tõlkijad peavad tegema kolleegidega koostööd, et 

parandada professionaalset ettevalmistust, hüvitades abi vastavalt saadad panusele. 

Praktikant peab praktika ajal järgima ANITI eetikakoodeksit. Need on uued normid, 

esimese normi puhul on oluline tasustamise aspekt, see näitab lugupidamist oma 

kolleegide vastu ning selle kaudu tõhustatakse koostööd tõlkijate vahel. Teist normi 

(koodeksi järgimine praktikandi poolt) saaks sätestada ka mõnes muus ühingu 

dokumendis, eetikakoodeksis ei saa sätestada päris kõike. 

AITI koodeksis esinenud kohustus vältida ühingu esindajana konfliktsituatsioone 

tõlkijaühingute vahel on täiendatud – ANITI esindajad ei tohi juhtnõukogu loata võtta 

endale kohustusi teistes ühingutes ega osaleda tööalastes konfliktides, v.a kui 

eelmainitud tegevus saab olla kasulik ühingutevahelisele koostööle. 

Veel üks uus norm on esitatud lõppsätetes – koodeksi normides on sätestatud 

enimlevinud käitumine ning normid ei ole lõplikult piiritletud, vaid need on vabaduse, 

mõistlikkuse, au, väärikuse, kohusetundlikkuse, ettevaatlikkuse ja oskuslikkuse 

üldpõhimõtete osa. See norm on kooskõlas käesoleva töö esimeses osas käsitletud 

Koskineni põhimõttega, et tõlke-eetika on muutuv ja et kõiki eetikaprobleeme ei saa 

kunagi lahendada lõplikult (sätestada koodeksis). Normi puuduseks on see, et 

mainitud põhimõtted on väga üldised ja neid ei ole seletatud. Seetõttu võib kõnealune 

norm tekitada segadust, kui tõlkija ei saa aru, mis käitumist temalt veel lisaks 

koodeksis sätestatule oodatakse. 


• problemaatiline norm (välisriigi tõlkijaühingu eetikanormide järgimine); 

• liigsed normid (kindlustus- ja maksenõuete täitmine, koodeksi laienemine 

praktikantidele, oma töötingimustest teavitamine ja töö läbiviimisega 

seonduva info edastamine); 

• puudulik norm (tõlkija sõltumatus). 


49

2.6 ASETRAD-i eetikakoodeks 

Erinevalt eelpool käsitletud koodeksitest kehtib ASETRAD eetikakoodeks tõlkide, 

tõlkijate ja ka toimetajate suhtes. Koodeks koosneb sissejuhatusest ja kaheksast 

artiklist. Koodeksis on koguni 11 üldloetelu normi (A, E, F, H, I, J, L, M, N, O, R). 

Sarnaselt AITI koodeksiga on sätestatud eetikakoodeksi koostamine tõlkijaühingu 

poolt. 

Koodeksi pädevuse normis on avardatud pädevuse mõistet – pädevus hõlmab tõlke 

kvaliteedi, viimane aga omakorda hõlmab eri aspekte, nagu ettenähtud vorming ja 

tähtaeg. See tähendab, et kui tõlkida tuleb vastavalt tellimusele nt tõlkemäluga, peab 

tõlkija piisaval tasemel valdama mainitud tarkvara. Teiste sõnadega kuuluvad 

pädevuse hulka ka tehnilised oskused. Koodeksis on üksikasjalikult käsitletud 

tasustamise tingimusi, kusjuures alatasustamist seotakse pigem tõlkija väärikusega kui 

kõlvatu konkurentsiga. See vastab tõlkijate hartas käsitletud alandavate tingimuste 

vältimise põhimõttele. Pädevuse normis on lisaks eelmainitule sätestatud, et tõlkija 

võib võtta vastu tellimuse, milleks tema pädevus ei ole piisav, juhul kui ta saab tagada 

töö optimaalse kvaliteedi koostöö kaudu teiste asjatundjatega, nt toimetajatega. See 

on väga huvitav norm, see võimaldab tõlget kui kollektiivloomingut, s.t tõlkija on 

tegelik tõlkija + toimetaja. Norm on eriti tähtis väheste kogemustega tõlkijate jaoks, 

kes saavad tagada tõlke kvaliteeti toimetaja kaudu. Kuid normis on ka puudus, 

vastavalt sellele normile on tõlkijal võimalus kuritarvitada kogenud toimetaja panust 

tõlketöösse (nt kui tõlkija teeb oma tööd lohakalt, teades, et kogenud toimetaja igal 

juhul parandab tõlkija vigu). 

Ülesütlemise normis on sätestatud piiritlus – sellest tuleb eelnevalt teatada, v.a kui see 

ei ole võimalik erakorraliste asjaolude tõttu. 

Koodeksis on, nagu ka AITI ja ANITI koodeksite puhul, sätestatud maksekohustuste 

täitmise nõue. Lisaks on sätestatud teiste õiguslike kohustuste täitmise nõue. Nagu on 

eespool mainitud, on selline norm liigne. 

Huvitav norm on sätestatud artikli 3 lõikes 2 – kui tõlkija osutab 

mittetulundusühingule tasuta teenust, püüab ta mitte täita ülesandeid, mille eest ta 

võib saada organisatsioonilt tasu ning mitte vastu võtta organisatsioonis ametikohti. 

Tasuta töö on siinjuures üsna vaieldav, kuna ka mittetulundusühingu teenuse täitmise 

eest peaks tõlkija saama tasu. Tõenäoliselt on see norm seotud siseriikliku 


50

seadusandlusega (s.t seda ei saa käsitleda universaalse normina), mille kohaselt on 

lubatud osutada mittetulundusühingutele tasuta teenust ning sel juhul tahetakse 

kõnealuse sättega vältida kõlvatut konkurentsi. 

Alltöövõtu normis on sätestatud keeld muuta tellimuse tingimusi õigustatud põhjuseta. 

Normis ei ole määratletud, mida võiks lugeda õigustatud põhjuseks, ega tõlkija õigusi 

kõnealuste tingimuste muutmise korral. 

Ametisaladuse normis on sätestatud, et teavet ei käsitleta ametisaladusena, kui klient 

annab tõlkijale loa kasutada seda legitiimselt ning kui kõnealune kasutus ei lähe 

vastuollu kliendi huvidega ja seadusandlusega. Kahjuks ei ole koodeksis toodud 

mainitud olukorra näiteid. 

Eetikakoodeksis on sarnaselt ADÜ Nordi koodeksiga sätestatud ametiseisundi 

kuritarvitamise keelu norm. Lisaks sellele on sätestatud kohustus täita ühingu 

otsuseid, ka see norm sobiks rohkem ühingu sisekorda käsitlevasse dokumenti. 

Reklaami avaldamise normis on toodud uus aspekt – viitamine reklaamis kuulumisele 

tõlkijaühingusse, see on lubatud, kui viide ei saa kahjustada ühingu mainet. 


• vaieldav norm (mittetulundusühingus tasuta töötamine); 

• liigsed normid (maksenõuete ja teiste õiguslike kohustuste täitmine, 

tõlkijaühingu ametiseisundi kuritarvitamine, ühingu otsuste täitmise 

kohustus); 

• problemaatiline norm (koodeksi koostamine tõlkijaühingu poolt). 

2.7 ASTTI eetikakoodeks 

Koodeks puudutab tõlkijaid, tõlke ja ka terminolooge. Üldloetelust on koodeksis kuus 

normi (A, E, F, H, J, L). Sarnaselt ADÜ Nordi koodeksiga ei ole E norm määratletud 

üksikasjalikult ja F normis puudub laia silmaringi nõue. Ka ASTTI eetikakoodeksis 

on uusi norme. 

Sissejuhatuses on sätestatud, et keele vahendaja ülesannet saab usaldusväärselt täita 

üksnes kogenud asjatundja; tellija/tööandja peab olema piisavalt pädev, suutmaks 

põhjendatult otsustama, kellele olemasolevatest keele vahendajatest saab usaldada 

ülesande täitmist. Kogemuse kui tõlketegevuse aluse põhimõte on üsna vaieldav. 


51

Normis jäetakse täielikult tähelepanuta hariduse, teadmiste vajadus, koodeksis puudub 

ka tõlkija pideva enesetäiendamise nõue. Normist tuleneb, et nt tõlkeharidus ei 

võimalda tõlkida usaldusväärselt, millega ei saa kindlasti nõustuda. Näiteks on 

täheldatud, et sageli on tõlkimist (ka ainult 1 aasta) õppinud tõlkijad paremad kui isegi 

kogenud tõlkijad, kes tõlkimist õppinud ei ole (Valdre 18.09.2006). Samas ei ole 

kogemus tõlke usaldusväärsuse garantii, nt kui tõlkija töö kvaliteet on madal, aga 

klienti selline kvaliteet rahuldab, võib tõlkija töö kvaliteet püsida aastaid madalal 

tasemel ja tema kogemusest ei ole mingit kasu. Sarnane olukord on ka siis, kui tõlkija 

ei ole valmis ennast täiendama ning tema vigade parandamise koormus lasub 

toimetajal. Tööandja pädevuse säte on väga positiivne, kuid koodeks kehtib ainult 

ASTTI liikmetele, tõenäoliselt ei ole nende seas palju tööandjaid. Tööandja sätete 

lisamine koodeksisse on otstarbekas ainult siis, kui tõlkijaühingul on ka tööandjatest 

liikmed. 

Vajadusel uuringu tegemise nõudele on lisatud ka vajaduse korral töö tegemiseks 

hädavajalike abivahendite hankimise kohustus. Abivahendite säte on üsna vaieldav, 

eriti kui tõlkija töötab tõlkefirmas (siis peaks kõiki abivahendeid hankima firma). 

Abivahendid võivad olla väga kallid, nt Tradose tõlkemäluprogramm, kas tõlkija 

suutmatust neid hankida saab käsitleda tõlke-eetika rikkumisena Lisaks ei ole 

sätestatud, kas kohustus kehtib ka enne tellimuse vastuvõtmist või mitte. 

Alltöövõtu normi on lisatud uus aspekt – kui tõlkija annab töö üle teisele pädevale 

tõlkijale, peab ta tema töötulemust hoolikalt kontrollima. Nõue on loogiline, sest 

lõppkokkuvõttes vastutab tõlke eest tõlkija, kes sai kliendilt tellimuse. Lisaks on 

sätestatud nõue arvestada ühingu eetikakoodeksiga, eriti hoolsalt tuleb jälgida tõlkija 

pädevust. See tähendab, et tõlkija peab alltöövõtu korral lähtuma koodeksis sätestatud 

eetikapõhimõtetest. 

Veel ühes normis on sätestatud, et tuleb säilitada kõik tehtud tööga seotud 

dokumendid vastavalt seaduses sätestatud tähtajale. See nõue on juba olemas 

seadustes ja eetikakoodeksis on see liigne, sest nõue ei puuduta tõlke-eetikat. 

Artiklis 3 on sätestatud järgmine nõue – kui lepingutingimuste täitmine ei ole 

võimalik, tuleb sellest viivitamata teatada kõigile osapooltele ja pakkuda muu 

lahendus. Muu lahenduse alla võib lugeda ka pädeva asendaja soovitamist. 


52

Koodeksis on ADÜ Nordi koodeksiga sarnane konfliktsituatsioone puudutav norm – 

kohustus keelduda tellimusest, kui tõlkija on juba seotud teise tellimusega ja seeläbi 

satuks konfliktsituatsiooni. Erinevalt ADÜ Nordi koodeksist ei ole selles normis 

sätestatud, et konfliktsituatsioon võib tekkida, kui tõlkijaga võetakse ühendust samas 

asjas. Muul juhul aga ei tohiks konfliktsituatsioone tekkida, s.t ASTTI koodeksi normi 

sõnastus ei ole kõige õnnestunum, see võib tekitada segadust. 

Kõrgeima võimaliku kvaliteedi nõue on sätestatud pädevuse kaudu – tõlkija keeldub 

tõlke tegemisest, kui ta oma võimete, töötingimuste või tähtaja tõttu ei ole võimeline 

täitma tellimust laitmatult. Põhimõtteliselt on see kõrgeima võimaliku kvaliteedi 

nõue. Artiklites 3 ja 4 sätestatud nõuete kohta (v.a keeld tõlkida, kui seeläbi tõlkija 

rikuks kutsekohustusi), mille hulka kuulub ka pädevuse nõue, on sätestatud erand. 

Mainitud nõuded kehtivad juhul, kui seaduses, põhikirjas, eeskirjades või töölepingus 

ei ole sätestatud teisiti. See on väga vaieldav säte, ei saa nõustuda sellega, et nt 

pädevuse nõuet võib välistada ja välistamine ei oleks tõlke-eetikaga vastuolus. 

Artiklis 5 on sätestatud vabakutselistele tõlkijatele kohaldatavad nõuded. Esimeses 

normis viidatakse vabakutseliste tegevust reguleerivale seadusandlusele, 

eetikakoodeksis on see liigne säte, kuna mainitud seadusandluse kohaldamine peaks 

olema vabakutseliste tõlkijate jaoks ilmselge. 

Teises normis on esitatud huvitav säte – kui tellija/tööandja teeb tõlkija töö kohta 

põhjendatud kriitikat, on asjaomane tõlkija valmis vähendama oma tasu vastavalt vea 

raskusele. Selline norm on hea praktiline vahend, mis näitab, kui oluline on korrektne 

tõlge. Kõnealuse normi puhul oleks kindlasti vaja määratleda mõistet „vea raskus“, 

sest selle kohta on olemas eri arusaamad, või viidata tõlke hindamiskriteeriumitele 

ning määratleda tõlke olemasolu tõestamise viisi. Lisaks sellele võiks sätestada (nt 

tõlkestandardis) tasu vähendamise ulatus ja viidata sellele eetikakoodeksis, et vältida 

vaidlusi kliendiga. 

Sarnaselt ADÜ Nordi koodeksiga on sätestatud vastutuse välistamine tõlkija tegevuse 

või kutsekohustuste rikkumise eest, selleks peavad olema mõjuvad põhjused ning 

sellest tuleb teatada kirjalikult hiljemalt tellimuse vastuvõtmisel (lepingu sõlmimisel). 

Selle normi puhul on huvitav, et nagu ka ADÜ Nordi koodeksis, kehtib see 

vabakutseliste tõlkijate suhtes. Tõenäoliselt tuleneb see vabakutseliste töötajate 

tegevust käsitlevast Šveitsi ja Saksamaa seadusandlusest, kuid tõlke-eetika seisukohalt 


53

on vastutuse välistamine väga vaieldav, kui mitte mõeldamatu. Teistes eelpool 

käsitletud koodeksites ei ole niisugust erandit vabakutseliste tõlkijate suhtes. 

Artiklis 6 on sätestatud ametisaladuse nõue, kusjuures erinevalt ADÜ Nordi 

koodeksist, saab sellest vabastada ainult kohtukorras. Siin tekib üks küsimus – mida 

peaks tõlkija tegema, kui ta oma kutsetegevuse käigus saab teada kuriteo 

ettevalmistamisest või toimepandud kuriteost Vastavalt seadustele peaks ta kindlasti 

sellest teatama õiguskaitseorganitesse, kuid kohtuluba tal selleks ei ole, sest vastav 

menetlus ole veel algatatud (vähemalt Eestis puudub eraldi menetlus ametisaladuse 

nõudest vabastamiseks). Seetõttu on ülalmainitud norm puudulik. 

Vaidluste lahendamise normis on sätestatud, et kui tõlkijal tekib tellijaga vaidlus 

tõlketöö suhtes, teeb tõlkija ettepaneku esitada vaidlus enne kohtuteed ühingu 

vahekohtusse. Norm on hea vahend tõlkija maine liigse kahjustamise vältimiseks ja 

vaidluse kiiremaks lahendamiseks, kui tööandja piirdub vahekohtuga, norm peaks 

olema igas koodeksis. 

Lisaks sellele on vaidluse lahendamise normis sätestatud ametisaladuse nõudest 

vabastamine, seda saab teha asjassepuutuvate isikute loal (kusjuures seda palub 

tõlkija) või kui tellija/tööandja ise pöördub tõlkijaühingusse kas kaebusega, ühingu 

vahekohtusse või kasutab ühingu teenusi teisel viisil. Ametisaladuse nõudest ei saa 

vabastada, kui mainitud luba ei anta või kui tõlkija rikuks sellega varasemat 

ametisaladuse kohustust. Seoses konfidentsiaalse teabe käsitlemisega vahekohtus on 

ühingu organitele kehtestatud ametisaladuse nõue. See tähendab, et tellija/tööandja ei 

pea muretsema, et tema ametisaladust avaldatakse seoses vaidluse lahendamisega 

tõlkijaühingus. Normiga tõstetakse oluliselt vahekohtu tähtsust, kuna sel juhul saaks 

ta teatud juhtudel asendada riiklikku kohut. Vahekohtule on võrreldes eelpool 

käsitletud koodeksitega antud oluline lisaülesanne, vaidluste lahendamine tellija ja 

tõlkija vahel. 

Kollegiaalsuse normis on sätestatud ühingu liikmete kohustus suurendada ASTTI mõju 

ja tõsta selle mainet. Normi eesmärk vastab tõlke-eetika põhimõttele, mille järgi tuleb 

ühendada tõlkijaid ja arendada tõlke valdkonda, oleks soovitavam mainida normis ka 

selle eesmärk. Maine tõstmise osas ei ole kahjuks selgitatud, mida konkreetselt 

tõlkijalt oodatakse. Koos kollegiaalsuse normiga on mainitud ka solidaarsuse 


54

kohustust, kuid ei ole sätestatud, milles see väljendub, s.t solidaarsuse norm on 

puudulik. 

Reklaami avaldamise normis on väga üksikasjalikult sätestatud, mida ja kuidas võib 

avaldada, eriti üksikasjalikult on sätestatud keelekombinatsioonide mainimine. 

Näiteks on sätestatud, et ei tohi viidata, et tõlkija esineb vahendajana tellija/tööandja 

ja kolleegide vahel või osutab muid teenusi peale tõlkimise. 

Sarnaselt ADÜ Nordi koodeksiga on sätestatud ametiseisundi kuritarvitamise keeld. 

Artiklis 12 on kaudselt mainitud distsiplinaarmeetmeid – ASTTI juhatusel on õigus ja 

raske rikkumise juhtudel isegi kohustus kutsuda kokku vahekohus või määrata 

meetmed koodeksit rikkunud ühinguliikmete suhtes. 


• vaieldavad normid 

a) kogemus kui usaldusväärse tõlketöö alus; 

b) tõlkija kohustus hankida abivahendid; 

c) nõuete kehtimise piiritlus (kui seaduses, põhikirjas, eeskirjades või 

töölepingus saab sätestada teisiti); 

d) vabakutselise tõlkija vastutuse välistamine tõlketegevuse- või 

kutsekohustuste rikkumise eest; 

• liigsed normid 

a) dokumentide säilitamine vastavalt seaduses sätestatud tähtajale; 

b) vabakutseliste tegevust reguleeriva seadusandluse kohaldamine 

vabakutseliste tõlkijate suhtes; 

c) ametiseisundi kuritarvitamise keeld; 

• puudulikud normid (ametisaladuse nõudest vabastamine ainult kohtukorras, 

solidaarsuse norm). 

2.8 ATC eetikakoodeks 

ATC eetikakoodeks kehtib erinevalt eelpool käsitletud koodeksitest mitte tõlkijate või 

muu tõlkevaldkonna töötajatele, vaid tõlkefirmade suhtes. Oluline erinevus seisneb 

selles, et koodeksi osade sätete subjektid ei pea ise täitma teatud nõudeid, vaid tagama 

nende täitmine oma töötajate poolt (nt tõlkefirmad peavad tagama, et tõlkeid teevad 

ainult pädevad tõlkijad). Enamik sätteid on siiski suunatud otseselt tõlkefirmadele. 


55

Üldloetelust on koodeksis kolm normi (D, H, J), kusjuures H norm on sätestatud 

kaudselt – ühingu liikmetel on kohustus kohelda õiglaselt oma praegusi ja endisi 

kliente, teisi liikmeid, muid tõlkija kutse esindajaid ja ühiskonna liikmeid. Säte 

sisaldab ka tõlkija (siinjuures tõlkefirma) üldise tegevuse normi, tõlkefirma peab 

suhtuma austusega kõigi isikute suhtes. H normi kaudsus väljendub selles, et kuigi 

kõlvatut konkurentsi ei ole otseselt mainitud, välistab selle õiglase kohtlemise nõue. 

Koodeksi punktis 3 on mainitud ühingu soovitust pakkuma oma teenusi vastavalt 

ühingu soovituslikele äritingimustele. Norm on sarnane AITI sättega, mille järgi peab 

tõlkija täitma AITI määratletud töötingimusi. Ka ATC normi võib sätestada muus 

ühingu dokumendis. 

Huvitav norm on esitatud punktis 4, kus on jällegi mainitud kahjukindlustust. Normis 

on mainitud, mille vastu tuleb kindlustada – tõlkefirmadel peab olema 

kutsekindlustus, mis peab katma vastavalt ühingu soovitatud tasemele vigu ja 

väljajätmisi tõlgetes. Kutsekindlustus on tõlkija tegevuses vajalik, kuna tõlketöö on 

väga tähtis ja tõlkevigadel võib olla suur mõju. Selle normi lisamine 

eetikakoodeksisse on väga positiivne. 

Punktis 6 on sätestatud, et tõlkefirmad ei tohi õigustamatult kritiseerida teiste 

(firmade) tõlkijate tööd eesmärgiga edendada oma äri. See säte on pigem kõlvatu 

konkurentsi normi osa, sest selles on oluline äri edendamise eesmärk. Koodeksis 

peaks koos selle sättega olema ka kollegiaalsuse normi kuuluv põhjendamatu kriitika 

keeld, mis ei piirdu ainult äri edendamise eesmärgiga (kriitika põhjuseks võib olla ka 

nt tõlkefirma esindaja negatiivne suhtumine teise firma tõlkijasse vms). 

Vaidluste lahendamise normis on puudus. Erinevalt eelpool käsitletud koodeksitest 

lahendatakse vahekohtu korras üksnes ühingu liikmete ja klientide vahelisi vaidlusi. 

Liikmetevaheliste vaidluste lahendamist ei ole aga mainitud. 


• liigne norm (soovituslikud äritingimused); 

• puudulik norm (vaidluste lahendamine). 


56

2.9 Teiste koodeksite normide analüüs 

Käesolevas peatükis esitatakse töös seni käsitlemata eetikanormide analüüs. 

Eetikanormid on liigendatud tabelis (Lisa 2) temaatiliselt, jaotised (märgitud paksu 

kirjaga) on samal ajal ka omakorda normid, v.a jaotised Tellimused ja Tööandja, mis 

on normide kogumid. Samas ei tähenda veel jaotise osaks olevate normide puudumine 

koodeksis ka jaotise puudumist, s.t et koodeksis on kõnealust jaotist käsitletud, kuid 

üldiselt (nt koodeksi konfidentsiaalsuses normis on mainitud üksnes see, et tõlkija 

peab järgima konfidentsiaalsuse nõuet, üksikasjalikud sätted eelmainitud nõude kohta 

aga puuduvad). Mõned normid on seotud teiste normidega, nt reklaami avaldamise 

ning tiitlite, akadeemiliste kraadide ja kutsenimetuste kasutamise normid on seotud nii 

kõlvatu konkurentsi, kui ka väärikuse normiga (üldloetelu I norm). Tellimust 

puudutavate normide hulka kuuluvad ka jaotised Alltöövõtt, Ülesütlemine ja 

Täiendav töö, kuid selguse eesmärgil on nad esitatud eraldi normidena. 

Eetikanormide tabelis on 29 koodeksi asemel 27 koodeksit, s.t kahe koodeksiga 

ühingute puhul on mõlemad koodeksid esitatud selguse eesmärgil ühe koodeksina 

(kahte koodeksit saab pidada ka tõlkijaühingu ühe koodeksi kaheks osaks, oluline on 

see, milliseid norme on tõlkijaühing pidanud vajalikuks sätestada oma koodeksis või 

koodeksites, s.t mis norme ta kehtestas). Käesolevas töös seni käsitlemata koodeksite 

puudused on esitatud lisas 3. 

Töös seni käsitlemata koodeksites on esinenud järgmised uued normid. 

Tellimused: 

• keeld võtta vastu ebaseadusliku või ebaausa otstarbega või vastuolus avaliku 

huviga olevat tellimust – üsna oluline norm, mis kaitseb tõlkijat ebaeetiliste 

tellimuste eest, teisest küljest on see hõlmatud tõlkija väärikuse normiga ning 

lisaks tuleneb kõnealune norm ka seadusandlusest; norm on pigem kasulik 

noorte ja väheste kogemustega tõlkijate jaoks; lisaks sellele on oluline, et 

sellise normi puhul üksikasjalikult sätestatakse, mis kõnealuste tellimuste 

hulka kuulub (avalik huvi on liiga üldine mõiste); 

• kohustus teatada eelmainitud tellimusest pädevatele asutustele / ühingu 

organitele – eelmise normi täiendus, siinjuures on oluline ühingu organitele 

teatamise aspekt (viidatakse ühingu ülesandele kaitsta tõlkijat); 


57

• keeld võtta vastu tellimust, mis on vastuolus tõlkija (isiklike või moraalsete) 

tõekspidamistega, tõlketeaduse põhimõtetega või üldtunnustatud normidega – 

oluline norm, sellega tagatakse tõlkija erapooletus, kuna keelu puudumisel 

oleks erapooletuse ja kõrge kvaliteedi säilitamine raskendatud; tõlketeaduse 

põhimõtete puhul tuleks tõenäoliselt arvestada neid, millest lähtub tõlkija, 

kuna tõlketeaduses eksisteerivad erinevad, kohati vastandlikud põhimõtted 

(seetõttu peaks säte sisaldama neid põhimõtteid või vähemalt seda, mis 

valdkonnas mingit põhimõtet kasutatakse); 

• õigus keelduda tõlkimisest mitte emakeelde, kui klient ei ole nõus tõlkija 

konsulteerimisega emakeele valdajaga – norm ei ole väga oluline, sest see on 

hõlmatud normiga vabadus võtta tellimus vastu või sellest keelduda; 

• oma ressurssidega / suutlikkusega arvestamine tellimuse vastuvõtmise üle 

otsustamisel – üsna oluline norm, mis peaks ära hoidma tellimuse tähtajast 

mitte kinnipidamist; 

• keeldumise puhul võimalusel pädeva asendaja soovitamine – norm ei ole väga 

oluline, kuid see aitaks luua head suhted klientidega; 

• õigus nõuda korralikke töötingimusi – norm on kooskõlas Nairobi soovituse 

vastavate sätetega, normi vajadus koodeksis sõltub tõlkijate töötingimuste 

olukorrast konkreetses riigis; 

• õigus nõuda lähteteksti õigeaegset/korrektset üleandmist (tõlkija vastutuse 

piirang mitteõigeaegse üleandmise puhul) – üsna oluline norm, mida täiendab 

kõrgeima võimaliku kvaliteedi nõue (millest tuleneb, et tõlkija töö kvaliteet 

sõltub ka lähtetekstist, võtmesõnaks on võimaliku); 

• keeld tööandja loata (või mitte seoses tööülesannetega) võtta ühendust otse 

kliendiga – norm on tõenäoliselt seotud konfidentsiaalsuse normiga, lisaks on 

selle eesmärk ilmselt ka pehmendada kliendi ja tõlkija vahelist suhtlemist (nt 

tagasiside puhul, kui klient hakkab teravalt kritiseerima tõlget); 

• keeld ülalmainitud loa saamisel teha avaldusi, mis võivad kahjustada tööandja 

äri – norm on seotud eelmisega, tööandja kahjustamise lubamatus on 

põhimõtteliselt ilmselge ning ei vaja kordamist koodeksis, lisaks on see suure 

tõenäosusega sätestatud tööandja ja tõlkija vahelisi suhteid käsitlevates 

dokumentides; mõlemad normid ei ole olulised; 


58

Alltöövõtt: 

• nõue tagada töötajate piisavat pädevust – väga oluline norm, kuna alltöövõtja 

vastutab täielikult kogu tõlke kvaliteedi eest, kuid teisest küljest on see norm 

hõlmatud kvaliteedi tagamise kohustusega; 

• kohustus nõuda, kui tõlkija on alltöövõtja, samu tingimusi (kui need, mida 

tuleb tagada oma alltöövõtjale) – üsna oluline norm, sellega tagatakse töö- ja 

tasustamise tingimuste kõrge tase; 

• kohustus teatada alltöövõtu nõuetest oma alltöövõtjatele – norm on suunatud 

alltöövõtjatele, kes ei ole ühingu liikmed (seega nad tõenäoliselt ei ole 

teadlikud alltöövõtu nõuetest), seotud eelmise normiga; 

Ülesütlemine: 

• ülesütlemine on võimalik ainult vastava aja jooksul (v.a mõjuvate põhjuste 

puhul) – põhimõtteliselt peaks ülesütlemine olema võimalik ainult mõjuvate 

põhjuste puhul, tõlkija peaks enne tellimuse vastuvõtmist veenduma selles, et 

ta on võimeline seda täitma kõrgel tasemel; 

• ebapiisava pädevuse puhul palve anda abiks pädev asjatundja – norm saab 

kehtida ainult tõlkefirmas ja üldjuhul täiskohaga töötamisel (tõlkija saab alati 

võtta iseseisvalt ühendust asjatundjaga), seetõttu on normi rakendatavus 

oluliselt piiratud; 

Täiendav töö (täiendav töö peaks olema kindlasti sätestatud eetikakoodeksites, et 

kaitsta tõlkijaid tasuta lisatöö tegemise nõudmisest): 

• teise tõlkija / lähteteksti vigade parandus (tasustamise küsimus) – üsna oluline 

norm, tõlkijal on vastavalt sellele õigus küsida tasu lähteteksti vigade 

parandamise eest; 

Kliendi või teise firma tõlkemälu/terminoloogia kasutamine ja nende omandus – 

norm esines ainult ühes koodeksis, kuid tõlkemäluga seotud küsimused on 

tõlketegevuse oluline osa (paljud firmad/tõlkijad kasutavad oma töös tõlkemälu), 

seetõttu tuleks igas koodeksis (v.a spetsiifilised, nt kirjandustõlke koodeksid) 

käsitleda ka kõnealust teemat; 


59

Vastastikuse usalduse suhted tööandjaga (ausus oma töömeetodite/vahendite 

osas): 

• mõlemapoolne viivitamata teatamine kõikidest probleemidest (tähtaeg, vead 

lähtetekstis, ebapiisav pädevus jne) – üsna oluline norm, mis hoiab ära 

mitmeid probleeme ning tugevdab tööandja ja tõlkija vahelisi suhteid; 

Juhindumine kutsetegevuses (sh teiste liikmetega, avalikkusega) heast tavast ja 

erapooletu suhtumise säilitamine – oluline norm, mis täiendab väärikuse normi, 

kusjuures erapooletuse all siin viidatakse pigem tööalastele suhetele (nt erapooletus 

tellimuse vastuvõtmisel/vastuvõtmisest keeldumisel, erapooletus tõlkimisel on 

sätestatud teises normis; 

Töö kriitika kliendi poolt – oluline norm, milles sätestatakse, kuidas tõlkija peab 

käituma kliendipoolse kriitika korral; 

• kohustus viia sisse vastavad parandused kliendi/tööandja õigustatud kriitika 

korral – siinjuures on oluline viide õigustatud kriitikale, vastasel juhul tõlkija 

ei tohiks järele anda kliendi survele (vt ka lk 22, tõlkijate harta punkt 17 

alapunkt c); 

Esinemine ühingu nimel – põhimõtteliselt võiks seda sätestada ka ühingu muus 

dokumendis, eetikakoodeksis ei ole kõnealune norm väga vajalik; 

• keeld esineda ühingu nimel isiklike avaldustega / avaldada oma nime all 

ühiselt koostatud dokumente – norm on seotud eelmisega; 

• väärikus ja professionaalsus avalikkuse ees esinemisel – ka see norm ei ole 

väga oluline, kuna seda hõlmab väärikuse ja tõlkija üldise tegevuse norm; 

Kõlvatu konkurents (H norm): 

• keeld tegeleda teiste liikmete klientide/töötajate teadlikult aktiivse 

värbamisega / ülevõtmisega – norm on tähtis ühingutes, mille liikmeteks on ka 

tõlkefirmad; normi enda puhul on tähtis teadlikkuse põhimõte; 

• kolleegide põhjendamatu kriitika eesmärgiga rõhutada enda teenusi – 

siinjuures on oluline kriitika eesmärk, mis viitab kõlvatule konkurentsile, 

samas on kolleegide põhjendamatu kriitika juba keelatud kollegiaalsuse 

normiga, seega ei ole kõnesoleva normi lisamine väga vajalik; 

• klientide eksitusse viimine mittetäieliku või ebakorrektse pakkumise kaudu – 

ka see on kõlvatu konkurentsi osa, kuid sellise käitumise tagajärjeks oleks 

tõenäoliselt klientide kaotamine, seetõttu ei ole norm väga oluline; 


60

Keeld tõlkida, kui seeläbi tõlkija rikuks kutsekohustusi või konfliktsituatsiooni 

korral: 

• keeld tõlkida, kui see kahjustaks tõlkija kutseväärikust – üsna oluline norm, 

mis täiendab oma jaotist; 

Pädevus: 

• üksnes ühingu poolt kinnitatud keelekombinatsioon – norm on esinenud nende 

ühingute koodeksites, kus liikmeks astumise tingimuseks oli eksam (mis peaks 

tagama tõlkija pädevust), seetõttu normi vajalikkus sõltub ühingust; 

Nõue pöörata tööandja/tellija tähelepanu olulistele ebaselgustele, vigadele, 

terminoloogia ebatäpsusele lähtetekstis – oluline norm, sellega määratakse tõlkija 

käitumine lähteteksti vigade puhul, siinjuures on tähtis, et tõlkija teataks 

veast/ebaselgusest tööandjale, kuna lähteteksti kvaliteedist sõltub tõlke kvaliteet; 

Teksti muutmine ja väljajätud ainult originaali autori/autoriõiguse omaniku loal – 

siin käsitletakse autoriõigust, kusjuures arusaamatuste vältimiseks on väga tähtis, et 

tõlkija selgitaks, kes peab taotlema mainitud luba, tõlkija ise või klient/tööandja; norm 

puudutab pigem kirjandustõlget, teisest küljest tekib kõnealuse normi puhul küsimus 

tõlke täpsuse nõude täitmise kohta; 

• üldkasutatava teksti puhul märkida kärpimised – see on vajalik kärpimistest 

mitte teadlikul lugejal tekstist moonutatud ettekujutuse saamise vältimiseks, 

norm on seotud eelmisega; 

Valeteave originaaltekstis – oluline norm, mis erineb eelmisest jaotisest selle poolest, 

et valeteave võib suure tõenäosusega olla ka tahtlik; norm peaks kindlasti olema igas 

koodeksis, sest tõlkijatel oleks vaja teada, kuidas käituda tekstis oleva valeteabe 

puhul; 

• kohustus teatada kliendile – see on eelmise normi osa; 

• keeld tõlkida, kui originaaltekstis olev valeteave on mustav või vastuolus 

seadusega (nt vaenu õhutamine) – see norm on põhimõtteliselt juba olemas 

(keeld võtta vastu ebaseadusliku või ebaausa otstarbega või vastuolus avaliku 

huviga olevat tellimust), erinevus on selles, et kõnealuse normi puhul puutub 

tõlkija valeteabega kokku juba töö käigus, kui tellimus on juba vastuvõetud; 

Tõlke korrektne vorming (k.a leksikaalsed, süntaktilised ja stilistilised reeglid) – 

norm ei ole väga oluline, kuna tõlke korrektse vormingu vajadus on ilmselge ning 


61

norm on osaliselt käsitletud pädevuse normis (tehnilised oskused (k.a vorming)), 

samas võib norm omada tähtsust väheste kogemustega/tõlkehariduseta tõlkijate jaoks; 

Tõlkija loa / kliendi heakskiidu vajadus teise tõlkija mustandi kasutamisel tõlke 

lõpliku variandi alusena – üsna spetsiifiline norm, tõenäoliselt tuleb selliseid 

olukordi väga harva ette, norm ei ole oluline (seda näitab ka asjaolu, et norm esines 

ainult ühes koodeksis); 

Muust kui originaalist tõlkimise puhul kliendi heakskiidu vajadus – norm on seotud 

nõudega tõlkida üldreeglina originaaltööst (P norm), norm ei ole väga oluline, sest 

klient otsib tõlkijat vastavalt oma pakkumises olevale lähtetekstile (kui see ei ole 

originaal, siis heakskiit on igal juhul olemas) ning olukordi, kus tõlkija võtab 

pakkumise vastu vastavalt lähtetekstile, aga hiljem leiab, et tal on seda teksti parem 

tõlkida teisest keelest (lähteteksti tõlkest), esineb tõenäoliselt väga harva; 

Kohustus üksikasjalikult kontrollida tõlget enne üleandmist – sarnaselt tõlke 

korrektse vormingu normiga on siin tegemist professionaalse tõlkija jaoks ilmselge 

nõudega, kuid normi lisamine oleks kasulik väheste kogemustega või tõlkehariduseta 

tõlkijate jaoks; 

Konfidentsiaalsus: 

• keeld avalikustada teavet ühingu liikmete kohta (liikmete loata) / kasutada 

seda liikmete kahjustamiseks – üsna oluline norm, milles käsitletakse ühingu 

liikme staatusest tuleneva teabe väärkasutust; 

• keeld kasutada eelist, mida tõlkija võib saada seoses oma ametiga – kahjuks ei 

ole normis selgitatud, milliseid eeliseid peetakse silmas, norm on 

põhimõtteliselt hõlmatud keeluga kasutada (ise või kolmandate isikute kaudu) 

kutsetegevuses saadud teavet omakasu eesmärgil; 

• keeld kasutada konfidentsiaalset teavet eesmärkidel, mis ei ole otseselt seotud 

teenuse osutamisega / mis on vastuolus tellimuse eesmärkidega – norm 

hõlmab põhimõtteliselt konfidentsiaalse teabe kõiki väärkasutuse viise, kuid 

selguse ja normi informatiivsuse huvides oleks parem üksikasjalikult mainida 

kõnealuseid eesmärke, nt viidata omakasu, kõlvatu konkurentsi eesmärkidele 

(kui teavet kasutatakse kolleegide tellimuse üleostmiseks); 

• on mainitud konkreetset konfidentsiaalset teavet – see on väga positiivne 

normi selguse jaoks, üsna oluline norm; 


62

Vaidluste lahendamine: 

• erapooletus, kättesaadavus ja odavus – oluline norm, kõik loetletud 

põhimõtted on vaidluste lahendamises tähtsad, kuid teisest küljest saaks seda 

sätestada ka vaidlusi lahendavat organit käsitlevas dokumendis; 

• ühingu õigus kõigepealt teatada koodeksi eeldatavale rikkujale oma 

seisukohast ja soovitada hoiduda rikkumisest – üsna oluline norm, mida võiks 

käsitleda mitte ainult õigusena, vaid soovitusena; normiga soodustatakse 

vaidluste rahumeelset lahendust; 

• edasikaebamise võimalus (nt üldkoosolekule) – selle normi lisamine 

koodeksisse on positiivne, norm peaks tagama vaidluste objektiivse 

lahendamise; 

Kollegiaalsus: 

• kohustus võtta vastu põhjendatud ja vaoshoitud kriitikat rahulikult – norm 

soodustab kollegiaalsuse vaimu, kogemuste jagamist tõlkijate vahel ja tõlkijate 

õppimisvalmidust; kriitikaga seotud probleemid on tõlkevaldkonnas väga 

tähtsad, kuna tõlkijad puutuvad oma tegevuses pidevalt kokku 

objektiivse/subjektiivse, põhjendatud ja põhjendamata kriitikaga; 

• objektiivsus kolleegide töö hindamisel – norm on üsna oluline, siinjuures tuleb 

märkida, et kahjulik on nii kolleegi tööle liiga kõrge kui ka liiga madala hinde 

andmine; kolleegide töö hindamine on vastutusrikas ülesanne, kuna hindel 

võivaid olla kolleegi jaoks suured tagajärjed (nt töölevõtt või sellest 

loobumine); 

• kohustus isiklikult teatada oma kriitikast kõigepealt asjassepuutuvale tõlkijale 

ning vaoshoitult – väga vajalik norm, mis peaks ära hoidma palju 

läbimõtlematut ja põhjendamatut kriitikat; 

• moraalne kohustus andma üle oma teadmisi noorematele ja vähem kogenud 

kolleegidele –normiga arendatakse kollegiaalsuse vaimu; 

• lojaalsus teiste liikmete ja ühingu / kolleegide suhtes – normi puhul on 

oluline, et sellega rõhutatakse lojaalsust mitte ainult teiste liikmete ja ühingu, 

kuid ka ühingusse mittekuuluvate tõlkijate suhtes, oluline norm; 


63

Pideva enesetäiendamise nõue: 

• keeleoskuse parandamine ja üldiste teadmiste suurendamine – üsna vajalik 

norm, tõlkija peaks pidevalt täiustama ennast kõikides tõlkijatööd 

puudutavates olulistes valdkondades; 

Koodeks kui tõlkijate vahelisel kokkuleppel saavutatud normide kogum (või 

kinnitatud tõlkijate poolt): 

• koodeksi muutmine ühingu liikmete enamuse otsusega –norm tuleneb jaotiseks 

olevast normist; 

Teiste ühingute koodeksite kinnitamine võrdseks oma koodeksiga – norm on seotud 

väga vaieldavate sätetega oluliste eetikanormide (nagu tõlkijate maine kahjustamise 

keeld) laienemisest üksnes ühingu ja võrdse koodeksiga ühingu liikmetele (vt Lisa 3 

Teiste koodeksite puudused, IoL ja ITI koodeksid); 

Avaldus (koodeksi läbilugemise kinnitus ja kohustus täita koodeksit) allkirja ja 

kuupäevaga – tegemist ei ole normiga, vaid pigem väga olulise koodeksi 

vormistamise põhimõttega, mis peaks suurendama koodeksi tõsiseltvõetavust (eraldi 

avaldusel koos kohustusega täitma koodeksit peaks olema psühholoogiline mõju 

tõlkijale), lisaks loeks rohkem tõlkijaid koodeksi läbi. Kõnealune põhimõte on 

esitatud koos normidega lisas 2 (eetikanormide tabelis). 

2.10 Mõned tähelepanekud koodeksite kohta 

ATLF (punkt 11) – tõlkija keeldub võtmast vastu tööd, mis võib kahjustada kolleegi. 

See on tõenäoliselt seotud kirjandustõlkijate töö eripäraga (kahjuks ei ole selgitatud 

kuidas töö võib kolleegi kahjustada). 

CEATL – dekaloog sisaldab suures osas tõlkijate harta ja Nairobi soovituse 

autoriõiguse norme. Mõne normi puudumist ei saa alati käsitleda kui eetikakoodeksi 

ebatäiuslikkust, sest mõnel juhul see tuleneb tõlkijaühingu olemusest. Näiteks on 

loogiline, et tõlkefirmade ühingu koodeksis ei ole tööandjat puudutavaid norme, kuna 

tõlkefirmad on ise tööandjad, ning ka kirjandustõlkijate ühingu koodeksites ei ole 

mõeldav sätestada mõnesid teistes koodeksites esinevaid norme. 

Koodeksite uurimisel on osutunud ühe riigi tõlkijaühingute koodeksite väga suur 

sarnasus nii vormingus, normide sõnastuses ja järjekorras kui ka esinenud normides 

(nt IoL ja ITI koodeksid). Kohati on jäänud mulje, et eetikakoodeksi aluseks on 


64

võetud teist koodeksit ning pisut sõnastatud ümber mõnda normi ning lisatud paar 

normi. Sellega seoses jääb arusaamatuks, milleks on vaja igal ühingul eraldi 

koodeksit, nii suure sarnasuse puhul võiks kehtida üks ainus eetikakoodeks. Kui aga 

koodeksit on muudetud ainult selleks, et see erineks teise ühingu omast, siis võib 

öelda, et tegemist on n-ö kunstlikult tekitatud koodeksiga, mis omakorda ei ole kõige 

parem koodeksi koostamise viis ega suurenda tõlkijate motivatsiooni seda järgida. 

Koodeksit oleks parem koostada ühingu tõlkijate vahelise kokkuleppe alusel (seda on 

mainitud ka käesoleva töö peatükis 2.2), võttes seejuures arvesse eri koodekseid. 

LISA ühingu puhul on tegemist erandiga. Esiteks ei ole ühingul eetikakoodeksit, vaid 

selle asemel on eetilised põhimõtted juhistena ja näidislepinguna. Seetõttu ei ole 

kõnealused põhimõtted ka kohustuslikud ning nad ei ole mõeldud peamise 

eetikajuhendina (see ei asenda teisi eetikanorme, nt tõlkijate eetikakoodekseid), mis 

on märgitud ka LISA juhiste sissejuhatuses. Teiseks ei puuduta LISA 

eetikapõhimõtted üksnes tõlkijaid, vaid hõlmavad kogu lokaliseerimisvaldkonda. 

Juhised on esitatud küsimuste-vastustena, juhiste esimene osa puudutab tarnijaid, 

teine kliente. Tõlke-eetika seisukohalt pakuvad huvi eelkõige tarnijat (ka tõlkijat) 

puudutavad juhised. Näidisleping pakub vähem huvi, kuna see sisaldab arusaadavatel 

põhjustel enamjaolt sätteid töötingimuste üksikasjade kohta. LISA eetikapõhimõtted 

on vaatamata eelmainitule üsna oluline tõlkenormide osa, kuna nendes käsitletakse 

tõlkevaldkonna üht osa – tõlkemäluga, tõlkeprogrammidega seonduvaid küsimusi 

(üheski eetikakoodeksis neid küsimusi ei käsitleta). Lisaks tõlketarkvaraga seotud 

probleemidele käsitletakse LISA eetikapõhimõtetes ka muid eetikaküsimusi, mis 

esinevad ka eetikakoodeksites ning kuna erinevus eetikakoodeksite vahel on väga 

suur, saab ka LISA eetikapõhimõtteid analüüsida võrdselt eetikakoodeksitega. 

NGTV muutis oma koodeksit, põhiliselt on muudetud normide sõnastust, kuid on ka 

lisatud uus norm – seda sisulist muudatust on käesolevas töös arvestatud. 

SFT koodeksis on selgitatud kõrgema võimaliku kvaliteedi nõuet – kõrge kvaliteet ei 

ole võimalik, kui originaalteksti kvaliteet on madal või klient keeldub tegema 

koostööd. 

SFÖ on asendanud oma esialgse koodeksi (hea kutsetava) teise koodeksiga 

(kutsekoodeks). Koodeksid on üldiselt väga sarnased. SFÖ (uues) koodeksis on 

olemas nõue vormistada alltöövõtt kirjaliku lepinguga. Kõnesolev nõue on juba 


65

põhimõtteliselt hõlmatud eetikakoodeksiga arvestamise nõudega (kui koodeksis on 

olemas tellimuse kirjaliku koostamise nõue) ja kaudselt ka vastavate tasustamise / 

töötingimuste tagamise nõudega (mõlema eelmainitud nõude põhimõte seisneb selles, 

et alltöövõtjat tuleb kohelda võrdselt peatöövõtjaga). Seetõttu ei ole kõnealuse nõude 

eraldi sätestamine vajalik. Samas on huvitav, et koodeksis puudub säte, mille järgi 

tuleb nõuda lepingu kirjalikku koostamist tavatöö (mitte alltöövõtu) puhul. 

STF – koodeksis on toodud normid vandetõlkide kohta (tegemist on vandetõlkide 

ühinguga), kuna kõnealused normid on spetsiifilised ega puuduta muid tõlketüüpe, ei 

ole nad kajastatud ka eetikakoodeksite normide tabelis. 

UNIVERSITAS – koodeksil on olemas lisa Tõlketeenuse osutamise juhised, kuid 

see ei paku käesoleva töö raames huvi, kuna lisas on toodud üksnes üksikasjalikud 

normid tõlke tasustamise, tasu arvutamise jms kohta (tõlkestandardid). 

Eetikanormide tabelis ei ole toodud normi, milles ühingu liikmeid kohustatakse täitma 

eetikakoodeksit, kuna selle normi vajadus (kas koodeksis endas või ühingu muus 

dokumendis) on ilmselge ning ei vaja analüüsimist. 

Üldloetelu F norm – normi osa, mis käsitleb laia silmaringi vajadust, ei esinenud 

üheski koodeksis, s.t sellist vajadust ei peetud oluliseks. 

Üldloetelu N norm (nõue anda tõlkijale töö tegemiseks mõistlik aeg) on esinenud 

koodeksites ka keeluna võtta vastu liiga lühikese tähtajaga tellimust. 

Kutsetegevuses poliitilise/religioosse vms või isikliku arvamuse väljendamise keelu 

puhul tuleks sätestada, et kutsetegevuse all mõeldakse tõlkimist, s.t et kõnealust 

arvamust ei tohi väljendada tõlkes. Vastasel juhul võidakse normist teistmoodi aru 

saada ja tekib vastuolu keeluga võtta vastu tõlkija tõekspidamiste vastast tööd. 

Kutsetegevuses üldiselt võttes on kõnealune keeld põhimõtteliselt hõlmatud väärikuse 

normiga. 


66

3 ANALÜÜSI TULEMUSED 

Käesolevas peatükis esitatakse koodeksite ja nendes sisalduvate eetikanormide 

analüüsil saadud tulemused. Koodekseid võrreldakse nii üldloeteluga kui ka 

omavahel. Lisaks tuuakse soovitused vajalike eetikanormide ja tõlke-eetika valdkonna 

arendamise kohta. 

3.1 Koodeksite võrdlus üldloeteluga 

Üldloetelus on 18 normi, nende esinemisprotsent koodeksites on 

järgmine: 

5 

4 

Normide arv 

3 

2 

1 

0 

alla 

10% 

10 

kuni 

20% 

20 

kuni 

30% 

30 

kuni 

40% 

40 

kuni 

50% 

50 

kuni 

60% 

60 

kuni 

70% 

70 

kuni 

80% 

80 

kuni 

90% 

90 

kuni 

100% 

Esinemisprotsent 

Joonis 1. Üldloetelu normide esinemisprotsent koodeksites 

Esinemisprotsent 100% tähendab seda, et norm esines kõikides koodeksites. 

Graafikust nähtub, et üldiselt on normide esinemine koodeksites väga väike – alla 

50% esines 15 normi, üle 50% aga ainult 3 normi, kuid teisest küljest on normide 

madal esinemisprotsent tingitud ka koodeksite suurest erinevusest. Samas on üle 50% 

esinenud norme peetud väga olulisteks, ametisaladuse nõue on esinenud eranditult 

igas koodeksis (selle esinemisprotsent on 100%), seega normi peetakse kõige 

tähtsamaks. Kuna koodeksite erinevus on väga suur, mida näitab ka koodeksite 

omavaheline võrdlus, siis üle 20% esinenud norme saab juba pidada üsna olulisteks, 

üle 40% aga väga olulisteks. Üldiselt näitab normide harv esinemine koodeksites 


67

seda, et tõlkijate harta ja Nairobi soovitust ei peeta oluliseks koodeksite koostamisel 

(ehk teiste sõnadega ei peeta oluliseks mainitud dokumentides toodud norme). 

Üldloetelu normide esinemine vastavalt koodeksitele (loetelu normide kogumi 

protsent koodeksites) on järgmine: 

12 

Koodeksite arv 

8 

4 

0 

alla 

10% 

10 

kuni 

20% 

20 

kuni 

30% 

30 

kuni 

40% 

40 

kuni 

50% 

50 

kuni 

60% 

60 

kuni 

70% 

70 

kuni 

80% 

80 

kuni 

90% 

90 

kuni 

100% 


Joonis 2. Üldloetelu normide kogumi esinemisprotsent koodeksites 

Sellest graafikust on näha, et enamiku koodeksi puhul on normide kogumi 

esinemisprotsent alla 50, kuigi normide kogumi väga madala esinemisprotsendiga 

koodekseid on ainult 7. Ka see tulemus kinnitab, et üldloetelu normid on küll 

koodeksites olemas, kuid üsna vähesel määral. Koodeksite võrdlus üldloeteluga on 

üksikasjalikult esitatud lisas 4. 


68

3.2 Koodeksite omavaheline võrdlus nendes esinenud normide põhjal 

Vaadeldud koodeksites on esinenud kokku 146 normi (k.a jaotised), kuna jaotistes on 

mitu normi, mõne jaotise puhul ka üle kümne normi, on oluline eeskätt jaotiste 

esinemine või puudumine koodeksites. Jaotisi on 42. 

Jaotiste esinemisprotsent koodeksites on järgmine: 

16 

12 

Jaotiste arv 

8 

4 

0 

alla 

10% 

10 

kuni 

20% 

20 

kuni 

30% 

30 

kuni 

40% 

40 

kuni 

50% 

50 

kuni 

60% 

60 

kuni 

70% 

70 

kuni 

80% 

80 

kuni 

90% 

90 

kuni 

100% 


Joonis 3. Eetikanormide tabeli jaotiste esinemisprotsent koodeksites 

Graafikust nähtub, et normid esinevad koodeksites sarnaselt üldloetelu normidega 

ebaühtlaselt, üle 50 esinemisprotsendiga on 42 jaotisest ainult 6, kõige rohkem jaotisi 

on alla 10 esinemisprotsendiga. See tuleneb, nagu on eelmainitud, koodeksite väga 

suurest erinevusest ning see tähendab, et eetikakoodeksi soovituslike normide loetelu 

koostamisel tuleb lähtuda lisaks normide esinemisprotsendile ka normide analüüsist. 

Normide esinemine vastavalt koodeksitele on järgmine: 


69

12 

Koodeksite arv 

8 

4 

0 

alla 

10% 

10 

kuni 

20% 

20 

kuni 

30% 

30 

kuni 

40% 

40 

kuni 

50% 

50 

kuni 

60% 

60 

kuni 

70% 

70 

kuni 

80% 

80 

kuni 

90% 

90 

kuni 

100% 


Joonis 4. Eetikanormide tabeli normide kogumi esinemisprotsent koodeksites 

Esinemisprotsendi arvutamisel on jäetud välja kaks jaotist (Tellimused ja Tööandja), 

mis ei ole normid, vaid üksnes normide kogumid, s.t kokku on 144 normi. Selle 

eesmärk on näidata koodeksites esinenud normide koguarvu, võrreldes ühes 

koodeksis esinenud normide arvuga, teiste sõnadega koodeksite ühtlust/ebaühtlust. 

Graafikust nähtub koodeksite väga suur ebaühtlus, ainult 2 koodeksis on 144 normi 

esinemisprotsent 30 kuni 40, üle 40% norme ei esine üheski koodeksis. See tähendab, 

et koodeksites on sätestatud erinevad normid ning üksmeel valitseb ainult väikese osa 

normide suhtes. Võrreldes üldloeteluga on normide esinemisprotsent veelgi väiksem, 

kuid ka norme on oluliselt rohkem. Sellest võib järeldada, et tõlkijate hartas ja Nairobi 

soovituses on esitatud üldised eetikapõhimõtted, koodeksite autorid on tuletanud 

nendest või koostanud palju uusi põhimõtteid ning koodeksite koostamisel ei tehtud 

koostööd teiste ühingutega. 

Koodeksite üksikasjalik võrdlus on lisas 2. 

3.3 Soovituslike normide loetelu 

Käesolevas peatükis tuuakse normid, mida on soovitatav lisada tõlke-eetika 

koodeksisse või lähtuda nendest uue koodeksi koostamisel. Kuna eetikanorme on 


70

väga palju, on soovituslike normide loetelusse lisatud üksnes väga olulised normid. 

Soovituslike normide loetelu aluseks on käesolevas töös esitatud normide analüüs ja 

normide esinemissagedus koodeksites, mis näitab koodeksite koostajate üksmeelt 

teatud normi tähtsuse suhtes. Kuna koodeksite erinevus on väga suur ja normid 

esinevad ebaühtlaselt, loetakse käesolevas töös normi piisavalt tähtsaks, kui selle 

esinemisprotsent on vähemalt 14,8 (norm esines 27 koodeksist vähemalt 4-s). 

Normide ebaühtlast esinemist näitab see, et alla 14,8 esinemisprotsendiga on 85 

normi, see on üle poole kõigist lisas 2 toodud normist, s.t et enamiku normide puhul 

sätestab iga koodeksi koostaja oma normi, mis suure tõenäosusega muudes 

koodeksites ei esine. Soovituslike normide loetelus on esitatud ka normid, mille 

esinemisprotsent on väiksem kui 14,8, kuid mis on käesoleva töö autori seisukohalt 

(töös esitatud analüüsi põhjal) siiski vajalikud igas eetikakoodeksis. Need on 

märgistatud rohelise kirjaga. Lisaks sellele on loetelust jäetud välja üle 14,8 

esinemisprotsendiga normid, mis käesolevas töös esitatud analüüsi põhjal ei ole 

tähtsad või on puudulikud. Nendeks on: igasuguse vahenduse keeld, Tööandja, teksti 

muutmine ja väljajätud ainult originaali autori/autoriõiguse omaniku loal. Loetelu 

aluseks on võetud nii eetikanormide tabelis (lisas 2) kui ka lisas 4 kajastatud 

üldloetelu norme. 

Üldloetelu puhul on lisatud vähemalt 25,9% esinemisprotsendiga norme (mis ei ole 

juba esitatud lisas 2), kuna üldloetlus on normide keskmine esinemisprotsent märksa 

suurem (vastavalt alla 25,9% on umbes pool normidest). Sarnaselt lisas 2 esitatud 

normidele on arvestatud ka normide olulisust. Loetelusse on lisatud alla 25,9% norm 

N (nõue anda tõlkijale töö tegemiseks mõistlik aeg, ehk teiste sõnadega keeld võtta 

vastu liiga lühikese tähtajaga tellimust), sest liiga lühikese tähtaja nõudmine on 

sagedane probleem ja norm on vajalik tõlke kõrge kvaliteedi tagamiseks. C norm 

(keeld tõlgendada teksti sobimatul viisil) on hõlmatud tõlke täpsuse ning originaali 

sisu ja vormi edastamise nõudega ning keeluga tõlkida, kui tõlkija sellega rikuks 

kutsekohustusi (see eetikanormide tabelis esitatud norm on laiema kohaldatavusega, 

nt hõlmab see ka ebapiisava pädevusega tõlkimist, C normis aga käsitletakse ainult 

teksti tõlgendamist). P normi (nõue tõlkida üldreeglina originaaltööst) puhul on 

tegemist tõlkevaldkonnas üldtunnustatud põhimõttega, mis ei vaja tingimata 

kordamist koodeksis. Üldloetelu norm K (tõlkija elamistingimused) on väga 

spetsiifiline ja vajalik ainult vastavas tõlkijaühingus (vt AITC eetikakoodeksit). O 


71

normis (nõue anda tõlkijale kõik töö tegemiseks vajalikud dokumendid ja teave) 

käsitletud probleem ei ole sagedane (tavaliselt klient annab tõlkijale vajalikud 

dokumendid). Normides M (tõlkija õigus õiglasele tasule (mis sõltub tõlke liigist, 

selle kasutamisest jne)) ja R (tõlkija kaitse ja eelised (võrdsed teiste vaimse töö 

elukutsetes kehtivatega)) käsitletud probleemid on üldise iseloomuga ja nendega 

peaksid tegelema tõlkijaühingud. Loomulikult kui koodeks on suunatud ka 

tööandjatele või kui tõlkijaühing on piisavalt võimekas, et mõjutada tööandjaid, siis 

on M ja R normide lisamine mõttekas. 

Koodeksi koostamisel on soovitatav tutvuda ka lisas 2 toodud normidega ning tuleb 

tutvuda käesolevas töös esitatud normide analüüsiga, normi valikul tuleb lähtuda 

eelkõige konkreetse ühingu eripärast. Iga normi lõpus on sulgudes toodud selle 

esinemisprotsent koodeksites. Soovituslike normide loetelu ei ole koodeksi mustand. 

Koodeksi mustandi esitamine ei ole käesoleva töö eesmärkide hulgas. 

Soovituslike normide loetelu 

‣ Tellimused (74%): 

• vabadus võtta tellimus vastu või sellest keelduda (22,2%); 

• keeld võtta vastu tellimust, mis on vastuolus tõlkija tõekspidamistega, 

tõlketeaduse põhimõtetega või üldtunnustatud normidega (7,4%); 

• õigeaegne teatamine vastuvõtmisest või keeldumisest (22,2%); 

• kohustus täita lepingutingimusi (nt tähtaeg) (51,8%); 

• viivitamata teatamise / muu lahenduse pakkumise kohustus eelmise 

punkti täitmise võimatuse korral (22,2%); 

• kohustus teatada tellijale huvide konfliktist / keeld võtta tellimus vastu 

(22,2%); 

‣ Alltöövõtt (44,4%): 

• kokkuleppe vajadus tööandjaga (11,1%); 

• vastavate tasustamise / töötingimuste tagamise nõue (14,8%); 

• töötulemuse hoolika kontrollimise / kvaliteedi tagamise kohustus 

(18,5%); 

‣ Ülesütlemine (37%): 

• õigeaegne/viivitamata teatamine (v.a erakorralised asjaolud) (25,9%); 


72

• mõjuv põhjus (25,9%); 

• pädeva asendaja soovitamine (14,8%); 

‣ Täiendav töö (7,4%); 

‣ Kliendi või teise firma tõlkemälu/terminoloogia kasutamine ja nende 

omandus (3,7%); 

‣ Vastastikuse usalduse suhted tööandjaga (ausus oma 

töömeetodite/vahendite osas) (22,2%); 

‣ Tõlkija üldine tegevus (laitmatu ja väärikas käitumine) (33,3%); 

‣ Juhindumine kutsetegevuses (sh teiste liikmetega, avalikkusega) heast 

tavast ja erapooletu suhtumise säilitamine (14,8%); 

‣ Töö kriitika kliendi poolt (14,8%); 

‣ Esinemine ühingu nimel (18,5%); 

‣ Kõlvatu konkurents (66,6%): 

• plaani- ja eesmärgipärane hindade alla löömine eesmärgiga konkurente 

kahjustada / turult tõrjuda (18,5%); 

‣ Reklaami avaldamine (väärikus, andmete õigsus, asjalikkus, hea tava) 

(48,1%); 

‣ Tiitlite, akadeemiliste kraadide ja kutsenimetuste kasutamine (22,2%); 

‣ Keeld tõlkida, kui seeläbi tõlkija rikuks kutsekohustusi või 

konfliktsituatsiooni korral (37%): 

• kliendi/tööandja korraldused, mis on vastuolus eetikakoodeksiga 

(18,5%); 

‣ Pädevus (88,8%): 

• teadlikkuse põhimõte (3,7%); 

‣ Erapooletus / Objektiivsus (44,4%): 

• Kutsetegevuses (tõlkes) poliitilise/religioosse vms või isikliku arvamuse 

väljendamise keeld (14,8%); 

‣ Kohusetundlikus (29,6%); 

‣ Nõue pöörata tööandja/tellija tähelepanu olulistele ebaselgustele, vigadele, 

terminoloogia ebatäpsustele lähtetekstis (14,8%); 

‣ Valeteave originaaltekstis (3,7%); 

‣ Kõrgeima võimaliku kvaliteedi nõue (37%); 

‣ Kohustus tegema vajaduse korral uuringu (14,8%); 

‣ Konfidentsiaalsus (100%): 


73

• kehtib ka pärast tellimuse täitmist (40,7%); 

• kehtib ka siis, kui tõlkija on konfidentsiaalset teavet saanud mujalt 

(18,5%); 

• nõue ei kehti, kui nii on ettenähtud seadusega (22,2%); 

• keeld kasutada (ise või kolmandate isikute kaudu) kutsetegevuses saadud 

teavet omakasu eesmärgil (48,1%); 

• kohustus nõuda konfidentsiaalsuse nõude täitmist ka isikutelt, kellega 

tõlkija teeb koostööd (sel juhul kliendi nõusoleku vajadus) (18,5%); 

‣ Vaidluste lahendamine (59,2%): 

• kohaleilmumise kohustus (14,8%); 

• ettepanek tellijale vaidluse lahendamiseks vahekohtus / kliendi – tõlkija 

vaidluste lahendamine (11,1%); 

‣ Distsiplinaarmeetmed (37%): 

• on mainitud konkreetsed meetmed (14,8%); 

‣ Kollegiaalsus (88,8%): 

• põhjendamatu kriitika lubamatus (25,9%); 

• vaoshoitus kolleegide töö / tasu kritiseerimisel või arutamisel (18,5%); 

• kohustus isiklikult teatada oma kriitikast kõigepealt asjassepuutuvale 

tõlkijale ning vaoshoitult (7,4%) 

• keeld avalikult kritiseerida kolleegi, levitada teavet kolleegi käitumise 

kohta (18,5%); 

• keeld kahjustada kolleegide mainet (44,4%); 

• keeld kahjustada tõlkijaühingu mainet / huve (33,3%); 

• keeld kahjustada tõlkija kutset / töötada tingimustes, mis on vastuolus 

koodeksiga (55,5%); 

• koostöö kolleegidega, kogemuste jagamine, abistamine / tasustamine abi 

eest (22,2%); 

• lojaalsus teiste liikmete ja ühingu / kolleegide suhtes (14,8%); 

‣ Solidaarsus (29,6%): 

• sõbralikud suhted kolleegidega (14,8%); 

‣ Pideva enesetäiendamise nõue (44,4%): 

• tõlkija kutsega seotud uuendused ja töövahendid (14,8%); 

• tõlkija töövaldkonna uuendused (29,6%); 


74

‣ Koodeks kui tõlkijate vahelisel kokkuleppel saavutatud normide kogum 

(või kinnitatud tõlkijate poolt) (37%); 

‣ Järelevalve koodeksi järgimise üle (teostavad vastavad ühingu organid) 

(14,8%); 

‣ Avaldus (koodeksi läbilugemise kinnitus ja kohustus täita koodeksit) 

allkirja ja kuupäevaga (7,4%); 

Üldloetelu normid (mis ei ole esitatud lisas 2): 

‣ Tõlkija kutse ja tõlke tähtsus (37%); 

‣ Tõlkija ainuvastutus oma tõlke eest (25,9%); 

‣ Nõue tõlke suhtes – täpsus ning originaali sisu ja vormi edastamine (33,3%); 

‣ Tõlkija keeleoskuse nõue – lähtekeel ja sihtkeel (44,4%); 

‣ Oma tõlkevaldkonnas piisavate teadmiste omamise nõue (29,6%); 

‣ Tõlkija väärikus (nt keeld võtta töö vastu alandavatel tingimustel) (44,4%); 

‣ Nõue anda tõlkijale töö tegemiseks mõistlik aeg (keeld võtta vastu liiga lühikese 

tähtajaga tellimust) (18,5%). 

Eetikakoodeksi selguse ja arusaadavuse huvides oleks hea, kui koodeks ei oleks liiga 

pikk, s.t et norme oleks selles nii vähe kui võimalik. Soovituslike normide loetelus on 

aga piisavalt palju norme. Norme ei ole tegelikult nii palju kui esmapilgul paistab, sest 

mõnesid eraldi toodud norme saab sätestada ühe normina (nt tellimuse ülesütlemist 

käsitlevad kolm normi) ning juhul kui koodeksis sätestatakse jaotise osaks olev norm, 

siis vastavat jaotist ei saa pidada eraldi normiks. Sellised jaotised on loetelus siiski 

vajalikud loetelu selguse jaoks, et eraldada normid teemade kaupa. Vaatamata sellele 

on soovituslike normide loetelu üpris pikk. Selle põhjuseks võib olla see, et tõlkija 

kutse on väga mitmekesine, puudutab paljusid valdkondi, sellega saab tegeleda 

mitmel eri viisil (tõlkebüroos, vabakutselisena, firmas, mis ei tegele tõlketöödega, 

kuid mis vajab enda materjalide tõlget), ning et tõlkevaldkonnas endas on palju 

erinevaid lähenemisi. Tõlkevaldkond ei ole reguleeritud, nt tõlkija võib tegeleda 

erinevate tekstiliikide tõlkimisega, omamata tõlkeharidust, valdkonnateadmisi, 

kogemust ja isegi keeleoskust, selles olukorras on eetikanormide rohkus vältimatu. 

Üldiselt võib soovituslike normide loetelu suurt mahtu pidada tõlkevaldkonna 

eripäraks, eetikakoodeks peakski olema üsna pikk, et hõlmata võimalikult palju olulisi 

eetikaküsimusi. 


75

Soovituslike normide loetelu, normide analüüsi ning eetikanormide tabeli saab 

kasutada ka õppetöös (nt tõlkekursusel), et juhtida tulevaste ja praeguste tõlkijate 

tähelepanu tõlke-eetika olemasolule ja tähtsusele ning tutvustada tõlke-eetika 

valdkonda. 

3.4 Soovitused tõlke-eetika valdkonnas olukorra parandamiseks 

Käesolevas peatükis esitatud soovitused põhinevad tõlkijate harta ja Nairobi soovituse 

ning eetikakoodeksite analüüsil, mille käigus on kindlaks määratud olulised puudused 

koodeksites. Kõigepealt esitatakse soovitus olukorra parandamiseks rahvusvahelisel 

tasandil, seejärel antakse soovitus tõlke-eetika olukorra parandamiseks Eestis. 

3.4.1 Soovitus olukorra parandamiseks rahvusvahelisel tasandil 

Rahvusvahelisel tasandil on olulisemaks probleemiks koodeksite väga suur ebaühtlus, 

koodeksite koostamisel puudus koostöö eri ühingute vahel. Märkimisväärne ühtlus on 

siiski täheldatud ühe riigi ühingute poolt koostatud koodeksites, kuid selliste 

juhtumite puhul on tõenäoliselt tegemist koodeksi n-ö pime kopeerimisega, et ühingul 

lihtsalt oleks mingi koodeks (vt lk 64). Igal juhul ei saa eetikapõhimõtted erineda 

riigiti, vähemalt mitte oluliselt. 

Seetõttu oleks soovitatav võimalikult paljudel ühingutel arendada omavahelises 

koostöös ühtne eetikanormide kogum, mis koosneks ainult kõigi ühingute jaoks 

olulistest normidest. Lisaks sellele saaks iga ühing vajadusel kas lisada ühtsele 

kogumile või koostada eraldi kogumi normidest, mis tulenevad ühingu spetsiifikast. 

Ühtne eetikakoodeks suurendaks oluliselt selgust tõlke-eetika- ja ka tõlkevaldkonnas, 

aitaks eri riikide tõlkijatel tõhusamalt kaitsta oma õigusi, suurendaks tõlkijate 

motivatsiooni astuda ühingutesse ja mingil määral muudaks paremaks suhtumist 

tõlkijatesse (sellega, et rohkem tõlkijaid täidaks eetikakohustusi ja nõuaks oma 

õiguste tagamist). Ühtse koodeksi koostamisel saaks lähtuda käesoleva töö 

tulemusena koostatud soovituslike normide loetelust. 

Järeldus ühtse eetikakoodeksi vajaduse kohta on käesoleva töö tähtsaim tulemus. 

Kõnealune järeldus on tõlke-eetika valdkonnas uudne ning see peaks aitama kaasa nii 

tõlke-eetika kui ka üldiselt tõlkevaldkonna arengule. 


76

Lisaks sellele on nendel ühingutel, kellel on raskendatud liikmekssaamine (nt 

puuduvad tudengiliikme ja liikmekandidaadi staatus), soovitatav, kui see on võimalik 

lähtudes ühingu spetsiifikast, lihtsustada liikmekssaamist, et suurendada 

eetikakoodeksi mõju ning võimalikult paljude tõlkijate teadlikkust tõlkija kutsest ja 

tõlkijaühingutest. 

3.4.2 Soovitused olukorra parandamiseks Eestis 

Eestis on olemas kolm ühingut: Eesti Tõlkebüroode Liit (ETBL), Eesti Tõlkide ja 

Tõlkijate Liit (ETTL) ning Eesti Tõlkemagistrite Liit (ETML). Eetikakoodeks on 

olemas ainult ETBLil ning ka see puudutab tõlkijaid üksnes kaudselt (koodeksi 

adressaat on bürood) ning enamikes normides käsitletakse ainult büroosid. Lisaks 

sellele sisaldab koodeks üpris vähe norme (12,5% lisas 2 toodud normidest ja 16,6% 

üldloetelu normidest). Näiteks puuduvad sellised olulised normid, nagu vaidluste 

lahendamine, alltöövõtt. See tähendab, et praegu puudub Eestis tõlkijate 

eetikakoodeks. ETMLil on koodeksi koostamine kavas. 

Lähtuvalt eelmainitust soovitab käesoleva töö autor ETTLil ja ETMLil koostada 

omavahelises koostöös käesolevas töös esitatud soovituslike normide loetelu alusel 

ühine eetikakoodeks. Siinjuures tuleks veel kord rõhutada, et soovituslike normide 

loetelu ei ole koodeksi mustand ning koodeksi koostamisel on soovitatav tutvuda ka 

eetikanormide tabelis toodud normidega (ka seal on palju kasulikke norme) ja 

kindlasti tuleb tutvuda normide analüüsiga. Soovituslike normide loetelusse ei ole 

lisatud normide (nt pädevuse normi) üksikasjalikku kirjeldust, kuna see ei ole 

otstarbekas. Suuliste tõlkide jaoks võiks koostada eraldi koodeks, lähtudes vastavatest 

koodeksitest (kuigi ka mitmed käesolevas töös analüüsitud koodeksid kehtivad nii 

tõlkijatele kui ka tõlkidele). Tõlkevaldkonna arendamise eesmärgil on soovitatav 

suurendada ühingute ja koodeksi mõju võimalikult paljude uute tõlkijate ühingusse 

astumise (propageerimise) kaudu. Lisaks sellele oleks soovituslik täiendada ETBLi 

koodeksit, kuid loomulikult ainult juhul, kui soovituslike normide loetelus toodud, 

aga koodeksis puuduvad normid on selle ühingu jaoks tõesti vajalikud, s.t normide 

kunstlik tekitamine ei ole mõttekas. Näiteks vaidluste lahendamise normi lisamine 

koodeksisse nõuab ka vastava organi (vahekohtu) asutamist ning loomulikult ka 

vajadust (vaidluste olemasolu) kõnealuse normi järele. 


77

KOKKUVÕTE 

Käesolevas töös on uuritud ja analüüsitud tõlke-eetika norme. Töö aluseks on võetud 

tõlkijaühingute eetikakoodekseid ning käsitletud ainult kirjalikku tõlkesse puutuvaid 

norme. Töö esimeses osas on käsitletud tõlke-eetika kahe tähtsaima teoreetiku, 

Lawrence Venuti ja Anthony Pymi seisukohti. Kuigi nende seisukohad esmapilgul on 

väga erinevad, kui mitte vastandlikud, on nendes siiski palju sarnaseid jooni. Kolmas 

teoreetik, Kaisa Koskinen, ongi lisaks tõlke-eetika valdkonnas viimasel ajal toimunud 

arengu uurimisele võrrelnud omavahel nende seisukohti. Eri seisukohtade võrdluse 

tulemuseks on tõlke-eetika duaalsuse põhimõte. Esimeses osas esitatud tõlke-eetika 

põhimõtted ja seisukohad on väga tähtsad eetikakoodeksites esinevate vastuolude 

analüüsil ja lahendamisel. 

Töö teine osa kujutab endast 29 eetikakoodeksi analüüsi ja võrdlust. Analüüsi aluseks 

on võetud rahvusvahelise tõlkijate organisatsiooni (FIT) koostatud dokumente: 

tõlkijate hartat ja Nairobi soovitust. Mõlemad dokumendid sisaldavad tõlke-eetika 

normide üldpõhimõtteid ja juhiseid olukorra parandamiseks tõlke-eetika valdkonnas, 

dokumendid on üpris sarnased. Dokumente on koodeksite väga suure erinevuse tõttu 

võetud aluseks eetikakoodeksite analüüsil, selleks on koostatud nendes esinenud 

eetikanormide loetelu – üldloetelu. Töös on esitatud 8 koodeksi üksikasjalik analüüs, 

selle eesmärk on näidata, kui suur on vormistuslik ja sisuline erinevus koodeksite 

vahel ning ka koodeksite sarnaseid jooni. Suurema arvu koodeksite üksikasjaliku 

analüüsi esitamine käesolevas töös ei ole otstarbekas. Teistes koodeksites esinenud ja 

töös varem käsitlemata normid on toodud eraldi. Teiste koodeksite puudused on 

esitatud eraldi lisas 3. Analüüs näitas, et erinevus koodeksite vahel on väga suur ning 

koodeksites esineb ka üsna palju puudusi. Mitmes koodeksis esinesid sarnased 

puudused. 

Eetikakoodeksite analüüsi tulemused on esitatud töö kolmandas osas. Analüüsi üks 

osa on koodeksite statistiline võrdlus, mis jaguneb kaheks: koodeksite võrdlus 

tõlkijate hartas ja Nairobi soovituse normidega ning koodeksite omavaheline võrdlus. 

Võrdluseks on koostatud kaks eetikanorme sisaldavat tabelit, kus on arvutatud 

normide esinemisprotsent. Koodeksite võrdlus üldloeteluga näitas, et koodeksite 

koostamisel on üsna vähesel määral lähtutud tõlkijate harta ja Nairobi soovituse 

normidest. Koodeksite omavaheline võrdlus näitas, et koodeksites on sätestatud 


78

erinevad normid ning üksmeel valitseb ainult väikese osa normide suhtes, ja et 

koodeksite koostamisel ei tehtud koostööd teiste ühingutega. 

Eetikanormide analüüsi ja normide esinemissageduse põhjal on koostatud soovituslike 

normide loetelu, mis sisaldab nii tõlkijate harta ja Nairobi soovituse kui ka 

eetikakoodeksite eetikanorme. Loetelu koostamise eesmärk oli sätestada 

eetikanormid, mida on soovitatav lisada tõlke-eetika koodeksisse või millest lähtuda 

uue koodeksi koostamisel. Soovituslike normide loetelusse on lisatud ainult väga 

olulised normid, mis peaksid olema igas koodeksis. Seetõttu tuleks koodeksi 

koostamisel/muutmisel tutvuda ka eetikakoodeksite teiste normidega, mis on esitatud 

lisas 2; vajadusel saab lisada ka seal esinevaid norme. Soovituslike normide loetelu ei 

ole koodeksi mustand, koodeksi koostamisel/muutmisel tuleb tutvuda normide 

analüüsiga ning lähtuda ka konkreetse ühingu eripärast. 

Soovituslike normide loetelu, normide analüüsi ning eetikanormide tabelit saab 

kasutada õppetöös, et juhtida tulevaste ja praeguste tõlkijate tähelepanu tõlke-eetika 

olemasolule ja tähtsusele ning tutvustada tõlke-eetika valdkonda. 

Veel üks käesoleva töö tulemus on autori soovitused olukorra parandamiseks 

rahvusvahelisel tasandil ja Eestis. Autor on töö käigus jõudnud järeldusele, et 

rahvusvahelisel tasandil on soovitatav võimalikult paljudel ühingutel arendada 

omavahelises koostöös ühtne eetikakoodeks. Selle järelduse põhjuseks on koodeksite 

väga suur ebaühtlus, mis tekitab segadust, näitab koostöö puudumist tõlkijaühingute 

vahel ning vähendab koodeksite ja tõlkijaühingute mõju ja tõsiseltvõetavust. 

Kõnealune järeldus on tõlke-eetika valdkonnas uudne ning see peaks aitama kaasa 

tõlke-eetika valdkonna arengule. Ka Eesti tõlke-eetika olukord vajab parandamist, 

Eestis puudub tõlkijate eetikakoodeks. Sellest lähtuvalt on autor teinud järelduse, et 

tuleb koostada Eesti Tõlkide ja Tõlkijate Liidu ning Eesti Tõlkemagistrite Liidu 

omavahelises koostöös ühine eetikakoodeks. Selle väljatöötamisel on soovitatav 

lähtuda soovituslike normide loetelust ja eetikanormide analüüsist. 

Tõlke-eetika valdkonda tuleb veel palju arendada, käesoleva töö autori seisukohalt on 

olulisimateks probleemideks tõlke-eetika rikkumise juhtumid ja rikkumise sagedus 

ning ühtse eetikakoodeksi koostamine. 


79

KASUTATUD KIRJANDUS 

Autoriõiguse seadus. (1992). — RT 1992, 49, 615. 

Chesterman, A. (2001). Proposal for a Hieronymic Oath. — The Translator, Vol. 7, 

No. 2, p. 139-154. 

FIT (1963, Ed. 1994). The translator's charter. [WWW]. 

http://www.fit-ift.org/ (04.12.2005). 

FIT (1976). The Nairobi Recommendation. [WWW]. 

http://www.fit-ift.org/ (04.12.2005). 

Koskinen, K. (2000). Beyond Ambivalence: Postmodernity and the Ethics of 

Translation. Tampere: University of Tampere. 

Martínez Melis, N., Hurtado Albir, A. (2001). Assessment in translation studies: 

research needs. — META, Vol. 46, p. 272–287. 

Pym, A. (1997). Pour une éthique du traducteur. Artois Presses Université: Presses de 

l’Université d’Ottawa. 

Valdre, Andres (18.09.2006). [E-kiri]. Saadetud aadressil: 

alex.xman@mail.ee. 





Venuti, L. (1995a). The Translator’s Invisibility: A History of Translation. London 

and New York: Routledge. 

Venuti, L. (1995b). Translation, Authorship, Copyright. — The Translator, Vol. 1, 

No. 1, p. 1–24. 

KASUTATUD EETIKAKOODEKSID JA NENDEGA SEOTUD DOKUMENDID 

ADÜ NORD (1997). Berufs- und Ehrenordnung [WWW]. 

www.adue-nord.de (18.03.2006). 

AITC (2004). Professional code and Code for contractual translation. [WWW]. 

www.aitc.ch (18.03.2006). 

AITC (1963, Ed. 1998). AITC constitution. [WWW]. 

www.aitc.ch (15.06.2006). 


80

AITI (2006). Codice deontológico. [WWW]. 

www.aiti.org (18.03.2006). 

ANITI (2006). Codice deontologico. [WWW]. 

www.aniti.it (18.03.2006). 

ASETRAD (2006). Código deontológico. [WWW]. 

www.asetrad.org (18.03.2006). 

ASTTI (2006). Berufs- und Ehrenkodex des Schweizerischen Übersetzer-, 

Terminologen und Dolmetscher-Verbands. [WWW]. 

www.astti.ch (18.03.2006). 

ATC (2006). Code of Professional Conduct. [WWW]. 

www.atc.org.uk (18.03.2006). 

ATICOM (2006). Berufs- und Ehrenordnung. [WWW]. 

www.aticom.de (18.03.2006). 

ATLF (2006). Code de Déontologie du Traducteur littéraire. [WWW]. 

www.atlf.org (18.03.2006). 

BDÜ (15.02.2006). Berufs- und Ehrenordnung. [E-kiri]. Saadetud aadressil: 


CBTIP/BKVTF (2006). Code de déontologie. [WWW]. 

www.cbtip-bkvtf.org (24.05.2006). 

CEATL (1994). European Code of Ethics for Literary Translators. [WWW]. 

www.ceatl.org (18.03.2006). 

CEATL (1994). Decalogue. [WWW]. 

www.ceatl.org (18.03.2006). 

ETBL (2006). Eetikakoodeks. [WWW]. 

www.etbl.ee (30.03.2006). 

IoL (2001). Code of professional conduct. [WWW]. 

www.iol.org.uk (18.03.2006). 

ITI (2004). Code of professional conduct (corporate members and individual 

members). [WWW]. 

www.iti.org.uk (18.03.2006). 

ITIA (2005). Code Of Practice And Professional Ethics. [WWW]. 

www.translatorsassociation.ie (18.03.2006). 

JTP (2006). Ethical code for interpreters and translators. [WWW]. 

www.jtpunion.org (18.03.2006). 


81

LISA (2004). GILT Industry Ethics: Guidelines and Model Contract. [WWW]. 

www.lisa.org (18.03.2006). 

NGTV (2006). Erecode. [WWW]. 

www.ngtv.nl (23.12.2006). 

SFT (2006). Charte Du Traducteur. [WWW]. 

www.sft.fr (20.03.2006). 

SFÖ (2006). God yrkessed. [WWW]. 

www.sfoe.se (18.03.2006). 

SFÖ (2006). Yrkeskodex för Sveriges Facköversättarförening. [WWW]. 

www.sfoe.se (23.12.2006). 

SIGV (2003). Erecode. [WWW]. 

www.sigv-vereniging.nl (18.03.2006). 

STF (2006). Etiske regler for medlemmer av Statsautoriserte Translatørers Forening. 

[WWW]. 

www.statsaut-translator.no (18.03.2006). 

STP (1993, Ed. 2005). Karta polskiego tłumacza. [WWW]. 

www.stp.org.pl (21.03.2006). 

UNIVERSITAS (1996). Berufs- und Ehrenordnung. [WWW]. 

www.universitas.org (24.05.2006). 

UNIVERSITAS (2004). Anhang zur Berufs- und Ehrenordnung: Richtlinien für die 

Erbringung von translatorischen Leistungen. [WWW]. 

www.universitas.org (24.05.2006). 

UTA (2006). Code of conduct. [WWW]. 

www.uta.org.ua (18.03.2006). 

VZV (2006). Erecode. [WWW]. 

www.vzv.info (23.12.2006). 


82

LISAD 

Lisa 1. 

Tõlkijaühingud 

11. CBTIP/BKVTF - Chambre belge des 

traducteurs, interprètes et philologues 

(Belgia tõlkijate, tõlkide ja filoloogide 

koda) 

12. CEATL – European Council of 

Associations of Literary Translators 

(ilukirjanduse tõlkijaühingute Euroopa 

nõukogu) 

Belgia 

(Rahvusvaheline) 

Tõlkijaühing Riik Internetileht 

1. ADÜ Nord - Assoziierte Dolmetscher 

und Übersetzer in Norddeutschland e.V. 

Saksamaa www.aduenord.de 

(Põhja-Saksamaa tõlkide ja tõlkijate 

ühing) 

2. AITC – International Association of (Rahvusvaheline) www.aitc.ch 

Conference Translators (rahvusvaheline 

konverentsitõlkijate ühing), kaks 

koodeksit 

3. AITI – Associazione Italiana Traduttori Itaalia 

www.aiti.org 

e Interpreti (Itaalia tõlkijate ja tõlkide 

ühing) 

4. ANITI – Associazione Nazionale Itaalia 

www.aniti.it 

Italiana Traduttori e Interpreti (Itaalia 

tõlkide ja tõlkijate rahvuslik ühing) 

5. ASETRAD – Asociación Española de Hispaania www.asetrad.org 

Traductores, Correctores e Intérpretes 

(Hispaania tõlkijate, toimetajate ja 

tõlkide ühing) 

6. ASTTI – Association suisse des Šveits 

www.astti.ch 

traducteurs, terminologues et 

interprètes (Šveitsi tõlkijate, 

terminoloogide ja tõlkide ühing) 

7. ATC – Association of translation Ühendkuningriik www.atc.org.uk 

companies (tõlkefirmade ühing) 

8. ATICOM – Fachverband der 

Saksamaa www.aticom.de 

Berufsübersetzer und Berufsdolmetscher 

e.V. (kutseliste tõlkijate ja tõlkide 

ametiühing) 

9. ATLF – Association des Traducteurs Prantsusmaa www.atlf.org 

Littéraires de France (Prantsusmaa 

ilukirjanduse tõlkijate ühing) 

10. BDÜ – Bundesverband der Dolmetscher 

und Übersetzer e.V. (Saksamaa tõlkide 

ja tõlkijate liit) 

Saksamaa bdue.de 

www.cbtipbkvtf.org 

www.ceatl.org 

13. ETBL – Eesti Tõlkebüroode Liit Eesti www.etbl.ee 


83

14. IoL – Institute of Linguists (lingvistide 

instituut) 

15. ITI – Institute of Translation & 

Interpreting (kirjaliku ja suulise tõlke 

instituut), kaks koodeksit 

16. ITIA – Irish Translators' & 

Interpreters' Association (Iirimaa 

tõlkijate ja tõlkide ühing) 

17. JTP – Union of Interpreters and 

Translators (Czech & Slovak Republics) 

– (Tšehhi ja Slovakkia tõlkide ja 

tõlkijate ühing) 

18. LISA – Localisation Industry Standards 

Association (lokaliseerimise standartide 

ühing) 

19. NGTV – Nederlands Genootschap van 

Tolken en Vertalers (Hollandi tõlkide ja 


20. SFT – Société française des traducteurs 

(Prantsusmaa tõlkijate ühing) 

21. SFÖ – Sveriges Facköversättarförening 

(Rootsi kutseliste tõlkijate ühing) 

22. Verenigung van SIGV-Gerechtstolken 

en Juridisch Vertalers (kohtutõlkide ja 

õigustõlkijate ühing) 

23. STF - Statsautoriserte Translatørers 

Forening (Norra riiklikult volitatud 


24. STP – Stowarzyszenie Tlumaczy 

Polskich (Poola tõlkijate ühing) 

25. UNIVERSITAS – Österreichischer 

Übersetzer- und Dolmetscherverband 

(Austria tõlkijate ja tõlkide ühing) 

26. UTA – Асоціація перекладачів 

України (Ukraina tõlkijate ühing) 

27. VZV - Vereniging Zelfstandige 

Vertalers (iseseisvate tõlkijate ühing) 

Ühendkuningriik 

Ühendkuningriik 

Iirimaa 

Slovakkia 

(Rahvusvaheline) 

Madalmaad 

Prantsusmaa 

Rootsi 

Madalmaad 

Norra 

Poola 

Austria 

Ukraina 

Madalmaad 

www.iol.org.uk 

www.iti.org.uk 

www.translatorsa 

ssociation.ie 

www.jtpunion.or 

g 

www.lisa.org 

www.ngtv.nl 

www.sft.fr 

www.sfoe.se 

www.sigvvereniging.nl 

www.statsauttranslator.no 

www.stp.org.pl 

www.universitas. 

org 

www.uta.org.ua 

www.vzv.info 

84 

PDF created with pdfFactory trial version www.pdffactory.com

Lisa 3. 

Teiste koodeksite puudused 

BDÜ: 

• suures osas ainult tõlkijaühingut puudutavad sätted, mis on eetikakoodeksis 

liigsed (nt liikmemaksu tasumine); 

• tõlkija vastutuse välistamine tõlkijaühingu poolt; 

CBTIP/BKVTF: 

• problemaatiline norm (kõlvatu konkurentsi puhul tuleb lähtuda ainult ühingu 

IoL: 

sätestatud tasu määrast); 

• puudulik norm (kõlvatu konkurentsi normis ei ole sätestatud eesmärgi 

põhimõte); 

• liigsed normid (ühingu tasustamise ja töötingimuste täitmine, standard 

töölepingu kasutamine); 

• tõlkimine ebapiisava pädevuse puhul, kui tööandja annab sellise korralduse 

(kuigi selleks juhuks on koodeksis sätestatud üksikasjalikud nõuded, ei saa 

nõustuda normi õigsusega, kuna see avab võimalusi tõlkija kutse 

kahjustamiseks ja ebaadekvaatsete tõlgete õigustamiseks; see norm on otseses 

vastuolus teistes koodeksites esinenud vastavate normidega ning Pymi 

lähenemisega tõlke-eetikasse); 

• tellimuse ühepoolse ülesütlemise keeld (tingitud eelmainitud kohustusest); 

• tõlkijate maine kahjustamise keelu laienemine ainult ühingu ja võrdse 

koodeksiga ühingu liikmetele (normist tuleneb, et muude tõlkijate maine 

kahjustamine on lubatav); 

• liigsed normid (viitamine seaduste täitmise vajadusele – pistise, altkäemaksu 

võtmise, salatöö ja kriminaalkuriteos osalemise keeld; töötaja ja tööandja 

vahelisi suhteid käsitlevad üksikasjalikud sätted (need on tõenäoliselt igal 

juhul olemas vastavas töölepingus)); 

• vaieldav norm (tööandja/alltöövõtja kohustus võimaluse korral anda tööd 

ainult tõlkijaühingu ja võrdse koodeksiga ühingu liikmetele – seda võib pidada 

diskrimineerimiseks); 


85

• problemaatiline norm (kohustus suurendada professionaalse lingvisti töö 

mainet – on arusaamatu, mida peaks tõlkija või ka muu lingvist tegema selle 

nõude täitmiseks, lisaks on üksiku tõlkija ja isegi tõlkefirmade võimalused 

tõlkija kutse maine suurendamisel küsitavad (võib olla saaks kutse maine 

suurendamisega hakkama vaid väga lugupeetav tõlkija), nii suure probleemiga 

tegelemine on pigem ühingu ülesanne); 

ITI: 

• tõlkijate maine kahjustamise keelu laienemine ainult ühingu ja võrdse 

koodeksiga ühingu liikmetele (kusjuures erinevalt IoL koodeksist ei selgitata, 

milliseid ühinguid loetakse võrdse koodeksiga ühinguteks); 

• liigsed normid (viitamine ühingu standardsetele äritingimustele, viitamine 

seaduste täitmise vajadusele, töötaja ja tööandja vahelisi suhteid ning 

arbitraažikohtu koosseisu käsitlevad üksikasjalikud sätted; keeld võtta vastu 

tasu lepingus sätestamata töö eest – tõenäoliselt viidatakse siin maksupettusele 

või muu tegevusele, mis on vastuolus seadusandlusega); 

• liigne norm (keeld ühepoolselt ja mõjuva põhjuseta muuta kokkulepitud 

tingimusi / etteteatamise kohustus (v.a vääramatu jõu korral) – tõenäoliselt on 

siin silmas peetud tellimuse tähtaja pikendamist jms, kuid igal juhul tõlkija ei 

saa ühepoolselt muuta kõnealuseid tingimusi, selleks on vaja kliendi 

nõusolekut, vastasel juhul on tegemist lepingutingimuste rikkumisega); 

• vaieldav norm (tööandja/alltöövõtja kohustus võimaluse korral anda tööd 

ainult tõlkijaühingu liikmetele); 

• võimalus tõlkida ebapiisava pädevuse puhul ning mitte täita kõrgema 

võimaliku kvaliteedi nõuet, kui tööandja annab sellise korralduse (vt ka IoLi 

vastava normi analüüsi); 

• võimalus, juhul kui koodeksis ei ole konkreetset käitumist käsitlevaid norme, 

võtta distsiplinaarmenetluses arvesse ka teisi kaalutlusi / lähtuda teiste 

kutseliste asutuste koodeksitest (sellega avardatakse koodeksit praktiliselt 

lõpmatuseni ning see toob kaasa selgusetust, sest jääb lahtiseks küsimus, kui 

palju on eetikanorme, mida tuleb lisaks koodeksis sätestatuile täita ja millised 

nad on); 

ITIA: 

• tõlkimine ebapiisava pädevuse puhul, kui tööandja annab sellise korralduse (vt 

ka IoLi vastava normi analüüsi); 


86

• liigsed normid (keeld lisada tõlkele valenime, seda saaks hõlmata nt väärikuse 

normiga; üksikasjalikud sätted tõlketöö kohta, mida ühing ei toeta – seda saab 

sätestada muus ühingu dokumendis; erinõuded kliendi õiguslike tagajärgedega 

avalduste puhul – see on väga spetsiifiline norm, tõenäoliselt puudutab see 

väga väikest osa tõlkijatest, seetõttu on küsitav normi koodeksisse lisamise 

otstarbekohasus); 

• problemaatiline norm (tõlkija kohustus taotleda tõlkija kutsele teistele 

kutsetele üldiselt omistatavat staatust – siin tekivad samad probleemid, mis ka 

kohustuse puhul suurendada professionaalse lingvisti töö mainet (vt IoL 

koodeksi problemaatilist normi)) 

JTP: 

• liigne norm (tõlkija ja tõlgi mõiste – kuna koodeks on ettenähtud 

tõlkijatele/tõlkidele, siis on koodeksisse tõlkevaldkonna ilmselgete mõistete 

lisamine ülearune); 

• problemaatiline norm (tõlkija kaitse: kutsetegevus ei piira tõlkija isiklikke ja 

ühiskondlikke õigusi ja kutsetegevuses ei saa kahjustada tõlkija väärikust – 

mainitud õiguste piiramise ja väärikuse kahjustamise keeld on ilmselge ja 

iseenesestmõistetav, lisaks on norm liiga üldine, ei ole selgitatud, milliseid 

õigusi ja nende rikkumise olukordi on silmas peetud); 

SFT: 

• liigsed normid (ilmselgete mõistete (lähtetekst, sihttekst) kindlaksmääramine; 

seaduste järgimise nõue; nõue omada/kasutada vajalikke töövahendeid, nagu 

nt sõnaraamatud, entsüklopeediad, andmetöötlusprogrammid, tehniline 

dokumentatsioon (nende töövahendite kasutamine tõlketöös on ilmselge ja 

hädavajalik); 

• koodeksis puudub keeld tõlkida ebapiisava pädevuse puhul (koodeksis on küll 

olemas norm, mille järgi peab tõlkija andma kliendile enne tellimuse 

vastuvõtmist selle hinnangu, kuid otseselt ja selgelt eelmainitud keelu ei ole 

sätestatud, lisaks sellele ei välista hinnangu andmine tõlkimist ebapiisava 

pädevuse puhul), ka keelelist ja valdkonnapädevust mainitakse nende mõistete 

selgitamise kujul, mitte aga selge kohustusena; 

SFÖ: 

• puudulikud normid (tõlkija kohustus teatada tellijale ebapiisavast pädevusest 

või muudest (nt isiklikest) põhjustest, mis ei võimalda tegeleda selle tõlkega – 


87

normis on sätestatud ainult teatamise kohustus, kuid peaks olema 

selgesõnaliselt väljendatud ka keeld võtta kõnealune tellimus vastu (kuigi 

sellist keelu võib normist eeldada); keelus kahjustada teiste tõlkijate mainet on 

mainitud ainult ühingu liikmeid – vastavalt sellele normile ei ole keelatud 

ühingusse mittekuuluvate tõlkijate maine kahjustamine); 

• problemaatilised normid (tõlkija kohustus suurendada usaldust ja lugupidamist 

tõlkija kutse suhtes – siin tekivad samad probleemid, mis ka kohustuse puhul 

suurendada professionaalse lingvisti töö mainet (vt IoL koodeksi 

problemaatilist normi); tööandja/avalikkuse õige arusaama kujundamine 

tõlkija kutsetegevuse kohta – eelmise normiga sarnane probleem); 

• liigne norm (üksikasjalikud sätted selle kohta, mida peab sisaldama 

alltöövõtuleping – seda tuleks sätestada muus dokumendis); 

• nõue iseseisvalt püüda saada teavet / paluda abi, mis võib olla vajalik igas 

konkreetses tellimuses – üsna segane norm, jääb arusaamatuks, mis teavet 

silmas peetakse (võib olla on see nõue tegema vajaduse korral uuringu, kuid 

normi sõnastusest ei saa seda kindlalt väita), vajadusel abi palumine 

(tõenäoliselt kliendilt/tellijalt) on iseenesestmõistetav; 

STP: 

• liigsed normid (tõlkijaühingu kohustus nõuda avalikkuselt tõlkijate õiguste 

tunnustamist (k.a õigus korralikule tasule) – see on küll ühingu ülesanne ka 

vastavalt tõlkijate hartale, kuid normi oleks õigem sätestada ühingu muus 

dokumendis, kuna eetikakoodeks on tõlkijate (mitte aga ühingu) õiguste, 

kohustuste ja põhimõtete kogum; autoriõigust puudutavad normid – 

autoriõigus on sätestatud riigi seadusandluses); 

• puudulikud normid (tõlkija lojaalsus tema huve kaitsva kutselise ühingu 

(tõlkijaühingu) suhtes – norm peaks hõlmama ka tõlkija kolleege; norm, 

millega sätestatakse tõlkija õigust keelduda vastu võtmast tellimuse, mis on 

vastuolus tõlkija isiklike või moraalsete tõekspidamistega / veendumustega, 

tõlketeaduse põhimõtetega või üldtunnustatud normidega ning muudel 

sarnastel juhtudel (nt kui tõlkija pädevus on tõlke jaoks ebapiisav) – siin on 

tegemist pigem kohustusega keelduda, mitte aga õigusega; tõlkija õigus oma 

õiguste kaitseks kutseliste tõlkijaühingute poolt – oleks väga hea, kui kõik 

tõlkijaühinguid oleksid solidaarsed kõigi tõlkijate õiguste kaitsmisel, kuid 

kahjuks see nii ei ole (vt IoL ja ITI koodeksite puudused), eetikakoodeksiga 


88

aga ei saa millekski kohustada teisi tõlkijaühinguid (kui nad muidugi ei ole 

seda koodeksit kehtestanud ühingu liikmed); 

UNIVERSITAS: 

• liigsed normid (tõlkijate õigus asutada kutsetegevuse raames ühinguid (või 

seltse), kuhu ei saa kuuluda ärilised ühingud ning muud kõnealust normi 

puudutavad sätted – seda võiks sätestada ühingu muus dokumendis, 

eetikakoodeksis on see norm liigne; kohustus märkida arvele teenustele 

vastava tasu – tõenäoliselt peetakse siin silmas maksupettust, selle lubamatus, 

nagu ka seaduste täitmise vajadus, on aga ilmselge ning ei vaja kordamist 

koodeksis); 

• puudulik norm (kvaliteedi käsitlev norm on liiga umbmäärane, sätestatakse, et 

tuleb tagada kvaliteet, kuid ei selgitata milline peab olema kõnealune kvaliteet 

(kas kõrge, võimalikult kõrge, keskmine) ning kuna koodeksis on olemas 

pädevuse ja kohusetundlikkuse norm, on kvaliteedi tagamine 

iseenesestmõistetav); 

• liigne norm (tõlkijad konkureerivad oma teenuste kvaliteedi alusel – see on 

ilmselge ja põhimõtteliselt reguleerib seda turg (vaevalt et tööandja tahaks 

maksta kõrget tasu madalakvaliteetse teenuse eest)); 

UTA: 

• puudulik norm (tõlkija kohustus tagada tõlkeveaga seotud kliendi ja tõlkija 

vaheliste vaidluste rahumeelne lahendamine – tõlkija on mainitud vaidluste 

ainult üks pool ja ta ei saa tagada vaidluse rahumeelset lahendamist, nt kui 

klient põhimõtteliselt ei soovi seda); 

• liigne norm (kohustus tagada tõlkimisel professionaalne tase – kuna tegemist 

on kutseliste tõlkijate ühinguga, siis on kõnealuse normi täitmine ilmselge). 


89

Download (488Kb) - E-Ait

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?