Eesti keelt õpitakse mitmeti - Haridus

kultuuriliselt määratleb) õppis meil 2003/
04. õa selliseid lapsi üle nelja tuhande.
See on üks põhjus, miks ka osas eesti
koolides on püütud leida võimalusi toetada
teise kodukeelega lapsi: tugiprogrammid,
täiendavad eesti keele tunnid.
Vene laps eesti koolis
Üsna pikaajaline kogemus selles valdkonnas
on Tallinna Laagna Gümnaasiumil,
kus esmalt avati integratsiooniklassid
vene põhikooli lõpetanutele gümnaasiumiastmes.
Töötati välja selleks
sobiv õppekava – jätkuvad emakeele ja
kirjanduse tunnid, ka eesti keelt õpetatakse
vene õpilastele kohandatud ainekava
järgi. Tänaseks on sellised klassid
avatud ka põhikoolis.
Vene kodukeelega lapsi võetakse
enamasti eesti kooli vastu eeldusel, et
nad suudavad suhelda ja saavad aru
eesti keelest, kuid aasta-aastalt suureneb
vähehaaval teistest riikidest saabunud
õpilaste arv, kes ei oska üldse eesti
keelt. Vastavalt EL-i direktiivile 77/486 on
meil kohustus õpetada ka neid.
Kuidas peab olema korraldatud õppeprotsess,
mis klassis peab haridustee
jätkuma, kuidas õpetada eesti keelt, kas
emakeele või teise keelena – need ja
paljud muud küsimused on juba tõusnud
ka meie koolide ja õpetajate ette.
Koostöös hollandlastega on astutud
riigi tasandil samme nende probleemide
lahendamiseks. 2004. a lõpuks valmib
dokument, mis sätestab eri tasandite
vastutuse, kirjeldab võimalikku mudelit
võõrtööliste laste õpetamiseks Eestis.
Eksperdid on seisukohal, et üldjuhul
peaks õppeprotsessi lülituma intensiivse
eesti keele õpetuse ja loovainete tundides
osalemise etapiga, keeleoskuse
arenedes hakkavad õpilased järk-järgult
käima ka teiste ainete tundides. Üks
Eesti-Hollandi koostööprojekti tulemusi
on eesti keele õpik algajatele teismeliseeas
õpilastele ning õpetaja käsiraamat.
Eesti keele kui teise keele õpe Eestis
algab samuti lasteaias. 85 vene õppekeelega
ja 21 kooli vene osakonnas
õpetatakse eesti keelt alates 1. klassist.
Eesti keele kui teise keele tundide arv
muutus uue riikliku õppekava rakendumisel
1996. a ja alates 2000. a seoses
õppe algusega 1. klassis. Kooliti tundide
arv erineb, sest osa koole on andnud
õpilastele võimaluse õppida eesti keelt
täiendavalt valikainete arvelt. Üldtendentsina
noorte mitte-eestlaste eesti
keele oskus pidevalt paraneb. Sellest
annavad tunnistust riigieksamite tulemused,
läbiviidud uurimused (T. Vihalemm,
H. Asser) ning kogemused meie
igapäevaelu kõigis valdkondades.
Eesti keele kui teise keele õpetuse
eesmärk on saavutada keeleoskuse
selline tase, mis võimaldab tulla toime
igapäevases suhtluskeskkonnas (sh
tööl) ja jätkata haridusteed.
Kodukeel ja hariduskeel
Kui tavapärastes igapäevastes suhtlemisolukordades
saadaksegi üldjuhul
üha paremini hakkama, siis endiselt on
probleemne akadeemilises õppes jätkamine.
Selleks oleks vaja, et õpilane
oleks puutunud kokku nn hariduskeelega,
ainespetsiifilise sõnavara ja keelekasutusega
(näiteks matemaatikatunnis
kasutatav keel erineb ilukirjandusliku
teksti struktuurist). Sellised oskused
omandatakse suurema tõenäosusega,
kui kooli õppekavas on eestikeelne aineõpetus.
Nii mujal maailmas kui ka Eestis
(H. Asser) läbiviidud uurimused näitavad,
et muukeelses koolis omandavad
parema keeleoskuse ja paindlikuma
keelekasutuse need õpilased, kellel on
olnud vajadus õpitavat keelt kui vahendit
kasutada peale keeletunni ka teistsugustes
õpisituatsioonides. Erinevas mahus
ja eri kooliastmetes on osaliselt eestikeelset
aineõpetust rakendanud 2/3 Eesti
vene õppekeelega koolidest.
Eesti keele õppimise võimalused vene
õppekeelega koolides:
■ eesti keele kui teise keele ainetunnis
– üldjuhul maksimaalselt neli tundi
nädalas;
■ lisaks eesti keele tundidele toimub õppetöö
mõnes aines eesti keeles – esindatud
on erinevad ained, kuid kõige sagedamini
nn estica-tsükli ehk Eestiga
seotud ained (kodulugu, kultuurilugu,
kirjandus, muusika, maateadus jm);
■ õppetöö toimub kahes keeles – umbes
50% ainetundidest on järjepidevalt
toimunud eesti keeles;
■ varajase keelekümbluse programmis
– algab lasteaias või 1. klassis, esialgu
õppetöö ainult eesti keeles, järkjärgult
emakeelse õppe maht kasvab;
■ hilise keelekümbluse programmis – 6.
klassis õpitakse lisaks eesti keelele kui
teisele keelele loodus- ja inimese-,
kunstiõpetust ning kehalist kasvatust
eesti keeles, 7. ja 8. klassis toimub õppetöö
täielikult eesti keeles (v.a emakeel
ja võõrkeel), 9. klassis 50% ulatuses
eesti keeles.
Et muu kodukeelega lastel oleks võimalik
kogeda keele kasutamist erinevates
õpi- ja suhtlemisolukordades, on algatatud
hulk programme: eesti-vene
koolide õpilaste vahetusprogrammid,
keelelaagrid ja pereõpe, aineõpet toetavad
eestikeelsed muuseumi-, teadus- ja
vaba aja programmid.
Õppetöö organiseerimisel õpilaste
ema/kodukeelest erinevas keeles – toimugu
see vene või eesti koolis – on olulisim
märksõna õpetajate koostöö. Siinkohal
on võimalik näidetena viidata Eesti
kogemusele: keelekümblusprogrammide
õppekavad, Tallinna Laagna Gümnaasiumi
IV kooliastme õppekava, kus
õppesisu, meetodid jm on täpsustatud
sihtgrupi keelelis-kultuurilisest taustast
lähtuvalt. Iga aineõpetaja on ka keeleõpetaja.
Olulisim probleem on seotud õpetajatega.
Õpetajakoolituses valitsevat olukorda
saaks kokkuvõtlikult väljendada
vanasõnaga “Parem hilja kui mitte kunagi.”
Tänaseks on TÜ, TPÜ, TÜ Narva
v
kolledz, TÜ õpetajate seminar vastavateemalised
kursused välja töötanud.
Probleem on ka õpetajate leidmine,
eriti vene õppekeelega koolidesse. Teiste
riikide kogemustest lähtuvalt võib öelda,
et ideaalvariandiks peetakse vähemusrahvusesse
kuuluvat õpetajat, kes
valdab õppetöö keelt kõrgtasemel.
Eestis räägitava eesti keelega on
mingi suhe meil kõigil: väljendame pahameelt
ajakirjanike lohaka ja kontrollimatu
keelekasutuse üle, oleme nördinud
mitte-eestlaste ebakorrektsest hääldusest
ja sõnade järjekorrast jne. Märkame
keelt siis, kui miski on viltu või valesti,
samas jääb tähelepanuta suure hulga
Eesti elanike kaunis keelekasutus.
Arendame eesti keelt ning hoolime
oma keelest koos, sõltumata sellest, on
see emakeel, võõrkeel või riigikeel.
HARIDUS 11/2004
21