Skisofreenia ning bipolaarse häire korral esineb võrreldav ...

Psühhiaatria uudised sügis 06Skisofreenia ning bipolaarse häire korral esineb võrreldav neurodüsfunktsioonPeter Whitty (St John of God Hospital, Dublin, Iirimaa) ja kolleegid väidavad, et enamustelpsühhootilistest seisunditest on ühesugune epidemioloogiline taust ning neuropatoloogilisedkõrvalekalded. Uurijad kasutasid CNE (Condensed Neurological Examination) skaalathindamaks neuroloogilist funktsiooni 242-l esmase psühhoosi diagnoosiga patsiendil.Uuritavate hulgas oli 148 skisofreenia diagnoosiga patsienti, 45 bipolaarse häire diagnoosigapatsienti, 15 raske psühhootilise depressiooni diagnoosiga patsienti, 19 luululise häirediagnoosiga patsienti, 11 mingi aine tarvitamise tagajärjel tekkinud psühhoosi diagnoosigapatsienti ning 4-l patsiendil esineva psühhoosi etioloogia oli ebaselge. Nõndanimetatudneuroloogiliste”pehmete” sümptomite esinemine ei olnud iseloomulik igale rühmale.Kõrgeimad skoorid CNE skaalal korreleerusid olulisel määral positiivsete ja negatiivsetesümptomite raskusega. Neljaaastase uuringu jooksul tehtud võrdlused näitasid, et CNE skaalalmõõdetud skoorid paranesid olulisel määral skisofreenia ning bipolaarse häire diagnoosigapatsientidel ning väga olulisel määral teiste häirete korral. Ajakirjas Schizophrenia Researchmärgivad Whitty ja kolleegid, et nn neuroloogiliste”pehmete” sümptomite esinemine onseotud residuaalsete negatiivsete sümptomitega. Seetõttu väidavad nad, etneuroloogilised”pehmed” sümptomid võivad olla funktsionaalses seoses psühhootilistenegatiivsete sümptomitega, kuid need sümptomid võivad olla ka sõltumatuks faktoriks, mison seotud võrdselt nii negatiivsete sümptomitega kui ka neuroloogilise düsfunktsiooniga.Kõrge CNE skoor ning ravile halvasti alluvad negatiivsed sümptomid on halva ravivastusemärkideks, selgub Strauss-Carpenter Funktsioneerimistasemete skaalat kasutades(Strauss-Carpenter Levels of Functioning Scale).Schizophr Res 2006; 86: 110–117Depressioon põhjustab stressist indutseeritud põletikulise vastuse ägenemistOn leitud, et meestel, kellel on diagnoositud depressiooni, esineb põletikulise vastuseägenemine vastusena stressile. See võib olla seletuseks ka sellele, miks esineb depressioonidiagnoosiga meeste hulgas südamehaiguseid ning diabeeti oluliselt rohkem kuipopulatsioonis. Andrew Miller ( Emory University School of Medicine, Atlanta, USA) jakolleegid uurisid 28-t meest, kellel täheldati immuunsüsteemi olulist aktivatsiooni. Pooltelnendest oli diagnoositud depressiooni. Uuriti lapseea stressoorseid sündmuseid, kasutadesLapseea Vaimse Trauma Küsimustikku (Childhood Trauma Questionnaire). Ilmnes, etdepressiooni diagnoosiga patsientide keskmised skoorid olid oluliselt kõrgemad kui tervetelkatsealustel, vastavalt 69.0 ja 35.0 . Katsealused osalesid ka Trieri Sotsiaalse Stressi testis(Trier Social Stress test), kus nad pidid 10 minutiga ette valmistuma 5-minutiliseks avalikukskõneks, millele järgnes vahetult 5-minutiline matemaatika test. Kõikidelt katsealustelt võetienne ning pärast testi sooritamist vereanalüüs, mis näitas interleukiin (IL)-6 tõusuvereseerumis. Põletikumarkeri tõus oli suurem depressiooni diagnoosiga patsientidel nii testitegemise ajal kui ka 90 minutit pärast testi sooritamist. Samas tuleb märkida., et olulisterinevust katsealuste gruppide vahel ei olnud 30, 60 ning 75 minutit pärast testi sooritamist.

Tuumafaktori (transkriptsioonifaktor, mis osaleb põletiku regulatsioonis)(NF)kB sidumisasteoli depressiooni diagnoosiga patsientidel tõusnud 12%, samas tervetel katsealustel oli seelangenud 2%. Uurijad märkisid American Journal of Psychiatry-s, et IL-6 taseme tõus ningNFkB sidumisaste korreleerusid sõltumatult depressiooni raskusega, kuid mitte varase lapseeatraumaatiliste sündmustega. Miller ja kolleegid järeldavad, et depressiooni diagnoosigapatsientidel, kellel on olnud ka varases lapseeas palju stressi, esineb põletikulise vastuseülemäärane ägenemine stressile, mis võib põhjustada kaasuvaid haiguseid nagu näitekssüdame-veresoonkonnahaigused. Nad lisavad veel, et muutuste aluseks võivad ollaneuroendokriinsed häired nagu näiteks sümpaatilise närvisüsteemi toonuse tõus ningglükokortikoidide tagasisidemehhanismi häirumine.Am J Psychiatry 2006; 163: 1630–1633Prefrontaalne neuronaalne düsfunktsioon on seotud psühhoosi raskusegaMagnetresonantsuuringud näitavad, et prefrontaalne neuronaalne düsfunktsioon on üksesimesi markereid, mis ennustab psühhootiliste sümptomite persisteerimist.Magnetresonantsspektroskoopiaga(MRS) saab hinnata aju neuromediaatorite ning nendemetaboliitide kontsentratsiooni ajus, mis annab detailse pildi erinevate ajuosadeintegratsioonist.MRS-i kasutades uuriti frontaal-ning temporaalsagara neuronaalset aktiivsust 46-l esmasepsühhootilise episoodiga patsiendil. Ainuke spektroskoopiliselt hinnatav suurus pärast 18kuud kestnud ravi oli N-atsetüülaspartaadi (NAA) suhe kreatiini ning fosfokreatiini (koliinisisaldav) prefrontaalses korteksis ning mis oli olulisel määral langenud. Nendel patsientidelolid täheldatavad olulised muutused järgmiseid mõõtmisskaalasid kasutades: GlobalAssesment of Functioning (GAF) skaalal, Clinical Global Impression (CGI) skaalal, Socialand Occupational Functional Assesment (SOFAS) skaalal. Samuti esines nendel patsientideluuringuperioodi jooksul oluliselt kõrgem hospitaliseerimiste arv,Arvesse võeti veel järgmiseid faktoreid: algtaseme negatiivsed sümptomid, premorbiidneGAF skoor, vanus uuringu teostamise ajal ning ravimata psühhoosi kestus. Need faktoridkoos frontaalse NAA/Cr suhtega tõstsid tõenäosuse 60%-ni GAF skaalal, 63%-ni SOFASskaalal, 38%-ni CGI skaalal. Ainult NAA/CR suhet kasutades olid tõenäosusprotsendidvastavalt 17%, 17% ja 24%.Uurijad märgivad, et madal frontaalse NAA/CR suhe võib olla intermediaarse fenotüübigapatsiendi karakteristikuks, kellel diagnoositud esmane psühhoos allub halvasti ravile.Ülaltoodud uuringud viivad mõttele, et vajalik on kasutada uusi ravitaktikaid nagu näiteksintensiivne juhtumianalüüs, neuroprotektiivne ravi ning uute neuroleptikumide kasutamine.Arch Gen Psychiatry 2006; 63: 969–976