Õudusjutud - 4.b

Vaimude tund
(Magnar)
Sophie mõtles, et heidab lihtsalt pikali ja ootab, millal uni tuleb. Ta läks oma
voodisse ja heitis magama. See ei õnnestunud. Sophiele tulid pähe hirmsad mõtted, ta ei
suutnud nendega magada ning ta võttis klaasitäie vett, et rahuneda.
Tüdruk viskas uuesti pikali ja pani silmad kinni. Ta mõtles, et see vaimude tund ei
ole üldse päris ja see, kes talle sellest rääkis, tegi mingit imeliku nalja. Sophie vaatas aknast
välja. See mida ta väljas nägi oli kuupeegeldus lombile. Ta võttis veel ühe klaasi vett ja jõi
selle ära, seejärel heitis taas pikali. Sophie ei suutnud kuidagi magada ning tõusis püsti ja
nägi midagi, mida ta polnud kunagi varem näinud. See oli maa-alune salakäik põrandas.
Sophie otsustas, et läheb sinna sisse.
Käigus oli väga hirmus, kuid Sophie võttis julguse kokku ja läks edasi, kuni ta
kuulis hirmsat häält. Siis jooksis tüdruk täiest hoost tagasi, kuid väljapääs oli lukustunud.
Ta peitis end nii hästi ära, kui ta oskas. Ta peitis end mulla alla.
Tuli välja, et seda hirmsat häält tegi hoopis konn.
Konn küsis talt: „Oled valmis kohtuma oma
õudusunenäoga?” Sophie kiljus: „Kus ma olen??????”
Aga siis nägi ta ühte meest, kellel oli robotkäsi. Ta ütles:
„Tere Sophie, oled valmis valu tundma?” Sophie vaatas
nutuselt: „Palun ei!” „Oojaa!!!!” vastas see mees. Sophie
sai aru, et ta on sattunud kokku oma õudusunäoga. See
mees lõi talle robotkäega näkku ja Sophie uimastus. Kui
ta ärkas, siis ta imestas, kus ta on.