Lae kataloog alla pdf'i kujul (suurus: 2 MB) - Gaasitoru/Gas Pipe

Sam Jacob Ceci n’est pas une pipe: Infrastruktuur kui arhitektuuri alateadvus / Ceci n’est pas une pipe: Infrastructure as Architectural Subconscious •Anders Härm Gaas, kapital, impeerium / Gas, Capital, Empire • Jane Rendell Infrastruktuuri ümbermõtestamine / Refunctioning the Infrastructure •Marek Strandberg Kas kauplemine väldib sõda? / Does Trading Prevent War? • Andrei Hvostov Nord Stream: Heaoluühiskonna nabaväät / Nord Stream:The Umbilical Cord of the Welfare Society• Dirk von Ameln Nord Stream: Valmisolek dialoogiks / Nord Stream: A Platform for Dialogue

63 meetrit gaasitoru:läbimõõt 1200 mm, toruseinapaksus 12 mm6 detaili, ühendatud 4 mmkeevisõmblustegaTeraskonstruktsioonid:12 standardtuge; 12 eriprojekteeritudtuge kõrgusega380 mm kuni 620 mm;jäigastusristid RR40x4Teraskiilud 0…3 mmTerasplaat laiusega 600 mm,tihendatud pinnaselVärv: kollane RAL 1018Projekti lähtekohaks on Vene-Saksa gaasijuhtmeNord Stream kavandamine Läänemerre– vastuoluline ettevõtmine, mille suhteson nii geopoliitilisest kui ökoloogilisestseisukohast kõlanud hulk kriitilisi sõnavõtte.Olenemata sellest, kas Nord Stream realiseerubvõi kaalutakse maismaa-alternatiivi,avaldab torujuhtme rajamine Eestile jaLäänemere piirkonnale märkimisväärsetmõju. Samas on see ka osa järjest laienevastgaasijuhtmete ja teiste infrastruktuurielementidevõrgustikust – energia jõujoontest,millele suurel määral tugineb jamille kaudu opereerib kaasaegse maailmavõimuväli.kulepped. Meie harjunud maailmasolemiseviis on kahtluse alla seatud, püsivuse- jasidususetunne kadunud ning uue ja paremamaailma loomine puht-arhitektuursetevahenditega võimatuks muutunud. Vajamearhitektuuri kui küsimuste esitamise vahenditja viisi, et üle vaadata oma veendumusedja positsioon.Sellelt seisukohalt lähtudes töötab „Gaasitoru“biennaali kontekstis nagu reaalsuskontroll.See toob esile poliitika ruumilise mõju jaarhitektuuri paratamatu poliitilise olemuse,esitades küsimusi arhitekti positsiooni jarolli kohta suhetes võimuga ning kriitilisearhitektuuri võimalikkuse kohta üleüldse.See on kontseptuaalse arhitektuuri traditsiooniülevaatamine ilma nostalgiata, siiravastutustunde ja eneseteadliku iroonilisusetasakaalutrikk.Installatsioon puudutab ka kaasaegsemaastiku olemust, mida järjest enam kujundabinfrastruktuuri sekkumine ning tehislikuja loodusliku põimumine. Infrastruktuuri„Gaasitoru“ installatsiooni eesmärgiks ei olepakkuda lahendusi, vaid tõstatada küsimusimeid ümbritseva reaalsuse ja füüsilise keskkonnakohta. Nagu biennaali üldkuraatorAaron Betsky on oma sissejuhatavas tekstisväitnud, määravad arhitektuuriloomet järjestenam mitmesugused arhitektuurivälisedkoodid ja reeglistikud – poliitilised otsused,kõikvõimalikud normid, standardid ja kokvõrgustikudon muutunud omaette voogudemaailmaks, milles valitsevad omaendareeglid, moodustades hübriide sellega, midatavatsesime nimetada looduskeskkonnaks.Tekivad uued ruumilised kooslused, misometi toimivad vaid olevikuhetkes – erinevateenergia tulevikustsenaariumite valgusesvõivad need osutuda kasututeks või vajadapõhjalikku ümbermõtestamist.Giardini pargi ühes kõige külastatavamaskohas paiknev „Gaasitoru“ installatsioon onühtlasi massiivne ja kombatav skulpturaalneobjekt, mis tekitab vaatajas ootamatult tugevakehalise kogemuse. See on ühtaegu niiabstraktne kui teravalt konkreetne, sundidesvaatajat peatuma, suhestuma ja seisukohtavõtma.63 metres of gaspipe:diametre 1200 mm,thickness 12 mm6 details, connections welda = 4 mmSteel structure: 12 standardpipe slides; 12 customsupports 380…620 mm;stiffness connectionsRR40x4.Steel plates t = 0…3 mmSteel plate 600 mm, ondensified soilColour: yellow RAL 1018The project is inspired by a controversialenterprise of Nord Stream, a Gazprom initiativeto build a direct gas pipe from Russia toGermany. The initial project of Nord Streamto build the pipeline into the Baltic Sea hasbeen widely contested from ecological aswell as geopolitical positions. Voices haverisen to persuade building a mainland gaspipe instead but the real outcome of theproject is still unclear. In either case, thepipe has a special position and effect in theBaltic Sea region as well as being part of anomnipresent, ever-expanding network of gaspipes and other infrastructure objects – theborder-transgressing power lines of the contemporaryworld.tion of architecture has become definedby various codes and agents from fieldsoutside architecture. In the context wherethe sense of permanence and coherencehas been eroded, our being at home in thisworld problematized and the possibility ofdesigning a better, more beautiful world bymere architectural means challenged, weneed architecture as a tool for questioning.Starting from this position, the Gas Pipeinstallation works as a reality check in thecontext of the biennale. The installationhighlights the spatial dimension of politicsand the political dimension of architecture.It will raise the question of architect’sposition and role in relation to power, thepossibility for critical architecture as such.It is a revisiting the tradition of conceptualarchitecture without nostalgia; a balancingact between serious sense of responsibilityand self-conscious ironical play.The installation will also address the realityof contemporary landscape more and moreIn accordance with the general outline ofthis year’s biennale, the installation does notposit solutions but rather questions reality,posing and framing problems concerningmechanisms determining the contemporaryphysical environment. As the main curatorof this year’s biennale, Aaron Betsky haswritten in his introductory text, the producdefinedby large-scale infrastructure andintermingling of the technological and thenatural. Infrastructural networks are flowsbuilding up a world of motion in itself, generatingtheir internal systems of rules andregulations. At the same time, from a spatialpoint of view they are forming hybrids withwhich used to be called the nature. New spatialconfigurations are formed but operatingonly in the present tense – the question ofdifferent future scenarios of energy will renderall these landscapes quite different.Set along the public pathway in Giardini, atone of the busiest spots of the architectureexhibition, the Gas Pipe installation confrontsthe viewer unexpectedly as a tangible,inescapable and massive real thing. It isabstract yet concrete, creating a strongbodily experience and at the same time intriguingthe mind.Komissar: Laila Põdra, Kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunikKuraator: Ingrid Ruudi, ajakirja „Ehituskunst“ peatoimetajaAutorid:Maarja Kask, Salto arhitektuuribüroo arhitektRalf Lõoke, Salto arhitektuuribüroo arhitektNeeme Külm, vabakutseline kunstnikKonstruktorid: Teet Dooner, KTR Projekt OÜ;Nicola Ferrari, Servizi Tecnici S.l.r.Geodeet: Andrea Sambo, Sambo & Bertolo Studio Associato3D visuaalid: Villu Scheler, Salto arhitektuuribüroo arhitektEhitaja: AS ScanweldProjekti koordinaator: Andrea Zausa / www.magazzino21.comGraafiline disainer: Alari OravIT-lahendus: Kalle RoolaidTänud: Veneetsia biennaali meeskond, Aaron Betsky, Saksamaa,Venemaa, Suurbritannia, Jaapani, Kanada, Prantsusmaa, Tšehhija Slovaki ning Põhjamaade paviljonide komissarid ja kuraatorid;Maria-Kristiina Soomre, Alessandro Volpin, Sirje Helme, MarkSoosaar, Meelis Lätte, Auli Haabpiht Ott, Elin Kard; Salto AB:Karli Luik, Jaan Frank Port, Katrin Kaevats, Pelle-Sten Viiburg,Kristiina Arusoo, sõbrad ja perekonnad.Commissioner: Laila Põdra, adviser on architecture,Estonian Ministry of CultureCurator: Ingrid Ruudi, editor-in-chief of the Estonianarchitectural review EhituskunstAuthors:Maarja Kask, architect, Salto ABRalf Lõoke, architect, Salto ABNeeme Külm, freelance sculptorEngineering: Teet Dooner, KTR Projekt OÜ;Nicola Ferrari, Servizi Tecnici S.l.r.Geodesist: Andrea Sambo, Sambo & Bertolo Studio Associato3D visuals: Villu Scheler, architect, AB SaltoConstructor: Scanweld ASProject Co-ordinator: Andrea Zausa / www.magazzino21.comGraphic Design: Alari OravIT solution: Kalle RoolaidThank you: La Biennale di Venezia team, Aaron Betsky, commissionersand curators of pavilions of Germany, Russia, Japan, GreatBritain, Canada, France, Czech and Slovak Republics, Nordiccountries; Maria-Kristiina Soomre, Alessandro Volpin, Sirje Helme,Mark Soosaar, Meelis Lätte, Auli Haabpiht Ott, Elin Kard; Salto AB:Karli Luik, Jaan Frank Port, Katrin Kaevats, Pelle-Sten Viiburg,Kristiina Arusoo; friends and families.

Sam JacobCECI N’EST PASUNE PIPE:INFRASTRUkTUURkUI ARHITEkTUURIALATEADVUSSam Jacob (1970) on Londonis tegutsev arhitektja arhitektuurikriitik, arhitektuuribüroo FATjuht. Ta on ajakirja Contemporary arhitektuuritoimetaja,lisaks kirjutab näiteks ajakirjadeleIcon, Art Review ja Metropolis. On õpetanudmitmete ülikoolide magistriprogrammides,viimati Louis I. Kahni külalisprofessor Yale’iÜlikoolis. Sam on õppinud Glasgow’s MackintoshiArhitektuurikoolis ja Londonis Bartlettis.Vaata ka:www.fat.co.ukwww.strangeharvest.comB. S. Johnsoni „Christie Malry topeltraamatupidamine“(Christie Malry’s Own Double-Entry) on sünge lühiromaan kontorirotist, kessoovib endale osakssaanud ebaõigluse eestelule kätte maksta. kasutades tööl õpitudtopeltraamatupidamise meetodit, märgibta üles kõik, mis tema arvates talle „võlgu“ollakse – mitte rahalises mõttes, vaid kõikkannatused, kogu õeluse, piina ja alanduse.Teises veerus kajastub tema viis neid võlguklattida: kättemaksuaktsioonid, mis temaarvates on lihtsalt õiglane tasakaalustamine.Romaani jooksul kasvab sellise „kompenseerimise“mastaap Edwardi-aegse pangahoonefassaadi kraapimisest seal kogetud „kehvaõhkkonna“ eest suuremate ja geniaalsemateettevõtmisteni.Malry käes saab raamatupidamise bürokraatlikustsüsteemist, mis tavaliselt jääbabstraktsele tasandile, üliisiklik ja paranoidnepsühhoarveldus. Samamoodi muudavadja moondavad tema kättemaksuaktid teisiinfrastruktuuri liike. Ühes peatükis on Malryeesmärgiks teha tasa „võlg“, mille tematöötasust mahaarvatud maksude eestvõlgneb talle maksuinspektor. Ta nuputabvälja kummaliselt keeruka stsenaariumi,saates maksuameti kanalisatsioonitorussekellavärgiga rongi viie vaguniga, igaüheslõhkeainelaadung.„Tema väike kaubarong veeres rahulikustempos piki puhast üheksatollist tinatorukuni jõnksuni … kus toru läbimõõt oli liigaväike, et see võinuks edasi sõita. Seega, kellavärgivigina lõppedes jäi see sinna järgmistpäeva ootama.“Johnsoni romaanis tuleb esile hulk süsteeme,mis võimaldavad ühiskonnaltõrgeteta toimida, mida Malry aga mingitemuude eesmärkide saavutamiseksväänab. Peategelase psühhoosiks onnäha neid infrastruktuurseid vahendeid –raamatupidamismeetoditest kanalisatsioonija reservuaarideni – pigem moraalselt tähenduslikekui heasoovlike ja passiivsetekanalitena, mille kaudu liigub informatsioon,kaubad, jäätmed või ükskõik mis muu.kuigi ta võib olla haiglaslik, on tal sellessuhtes õigus. Infrastruktuur pole kunagineutraalne ega apoliitiline. Näiteks maanteedei ole pelgalt liikumise võimaldajad,mis on rajatud tänu lihtsamat sorti inseneritööle.Neist on kujunenud poliitilised seisukohavõtudüksikisiku ja ühiskonna suhtekohta. Maanteedes väljenduvad tähtsusehierarhiad, need mõjutavad käitumisviise jasuhestumisvõimalusi maastikuga. Bituumenivõrgustikkevõib tõlgendada kui maakerapinnale laotatud abstraktsete kontseptsioonidekogumit.Teatud konkreetse seisukoha tõttu ülitundlikele,kes on takerdnud omaenda sümboolseikonograafia keelde, muutuvad teatud infrastruktuurielemendid ideoloogilisteks vahenditeks.Sel viisil mõistetud infrastruktuuristsaab väga konkreetsete ideede väljendamisevõi esitamise vahend. Nii näeme, kuidasmitmesugused infrastruktuursed objektidomandavad teatud gruppide meelsuse japositsiooniga seotuna tähenduse, olguneiks California liberaalsed tehnoloogid,fundamentalistlikud islamiterroristid, parempoolsedvõi sotsialistlikud valitsused jne.Neile meist, kes on sümboolsete tõlgendustesuhtes vähem tundlikud, jääb infrastruktuurpoliitiliseks kaudselt, kuivõrd see võimaldabteatud tegevuste kogumi aset leidmist, välistadessamal ajal teatud teised võimalikudlahendused.Sam JacobCECI N’EST PASUNE PIPE:INFRASTRUCTUREAS ARCHITECTURALSUBCONSCIOUSSam Jacob (1970) is an architect and writerbased in London. He is a director of high profilearchitecture firm FAT. He is architecture editorof Contemporary, and writes for magazinesincluding Icon, Art Review and Metropolis. Hehas taught at postgraduate level at a variety ofuniversities, most recently at Yale as the LouisI. Kahn Visiting professor. Sam studied at theMackintosh School of Architecture, Glasgow andthe Bartlett, London..For more:www.fat.co.ukwww.strangeharvest.comChristie Malry’s Own Double-Entry is a short,black novel by B.S. Johnson about a clerkwho seeks revenge for the slights he feelslife brings him. Using the double-entrybookkeeping method that he learns at work,he charts the ‘debts’ that he perceives areowed to him – not monies owed, but the pain,suffering, meanness, and humiliation thathe suffers. In a second column, he logs hisown means of balancing these debts – actsof revenge which in his perception are simplythe balance due. Over the course of the novel,the scale of his ‘recompense’ escalates fromscratching the Edwardian façade of a bankin recompense for the ‘bad atmosphere’ heexperiences within it to greater and moreingenious acts.Malry turns a bureaucratic system forbalancing debt – something that normallyremains abstract into a hyper-personalizedand paranoid form of psycho-accountancy.In the same way, his revenges transformother kinds of infrastructure, distorted byhis demand for recompense. In one chapter,Malry sets out to balance his perception ofthe ‘debt’ owed to him by the Inspector ofTaxes for the tax deducted from his pay-packet.He plots a curiously intricate scenario inwhich he sends a clockwork train with fivecarriages, each loaded with gelignite sticksup the tax office sewer pipe.“His little goods train ran its moderatelypacedway up the clean nine-inch leadglazepipe until it encountered a bend … the radiusof which was too small to permit it fatherprogress. So, after a clockwork squeal, itsettled down to await the morrow”Johnson‘s novel identifies a range of systemsthat enable the smooth running of society,which Malry perverts to deliver somethingelse. His protagonist‘s psychosis is to seethese infrastructural devices – from accountancypractices to sewers and reservoirs -as morally charged rather than benign andpassive conduits though which information,commodity, waste or whatever flows.Though he might be pathologically disturbed,in this respect he’s right. Infrastructure isnever neutral or a-political. For example,roads are not only a convenient means oftravelling made possible by low grade civilengineering. They have evolved into loadedpolitical statements about the relationshipof the individual to society. Roads displayhierarchies of significance, they suggestmodes of behaviour and relationships tolandscape. One can read the networks oftarmac as articulations of a set of abstractconcepts laid out across the surface of theplanet.To those hyper-sensitized by a particularviewpoint and wrapped up in their ownlanguage of symbolic iconographies, particularinfrastructural elements becomeideological devices. Infrastructure, seen inthis way, becomes a means of delivering ormanifesting very particular ideas. Thus wesee various kinds of infrastructure assuminga significance in relation to the mindset andposition of particular groups, whether thatbe Californian-libertarian technologists,fundamentalist Islamic terrorists, rightwingor socialist governments and so on. To thoseof us less acutely sensitive to symbolicreadings, infrastructure remains implicitlypolitical because it enables a certain set ofactions to occur, and equally, excludes anotherset of possible outcomes.And it is in this way that we might think of infrastructureas architecture. Not architectureUurimislaeva Pollux spetsialistide koostatud tööplaan Läänemere põhja uurimiseks.(Foto Grigory Pasko)Working map/schedule of Baltic seabed survey operations conducted by the specialists of the research vessel Pollux.(Photograph by Grigory Pasko)4 5

ainult vajadust kirjutada alla paberile, kuhu võib olla kirjutatud midatahes. See on meile hingamise ja kogumise ajaks, et saada tugevaiks.”Nõukogude Liidu tegelike kavatsuste olemuse võtab kokkuJossif Stalini tsitaat: “Sõnadel pole ju mingit seost tegudega – kuidasmuidu saaksimegi kõnelda diplomaatiast? Sõnad on üks asi ja teodteine. Ilusad sõnad on vaid mask, et varjata halbu kokkuleppeid.Siiras diplomaatia pole rohkem võimalik kui kuiv vesi või puine raud.”Stalini öeldu on hea näide sellest, milline oli laias laastus lepingukultuurNõukogude Venemaal ja hiljem kõigil kommunistliku valitsuseall olnud aladel. Selle kultuurilise hoiaku mõju ei lõppenud aga kindlastiveel 1990. aastate algusega. kuivõrd me võime praegu kindladolla, et samalaadne kokkuleppekultuur on kadunud tänapäeva Venemaaasjaajamise viisidest ja kommetest?Poliitiline kord ja hoiakud mõjutavad paratamatult inimesi ühiskondades.Seda mitte ainult sunnitud käitumise moel. Lõpuks oninimesed ka kui tahes diktaatorliku korra kandjad ja taastootjad. Vabadusaadepole kindlasti mitte diktaatorlikus ühiskonnas automaatseltleviv hoiak. Hiljutine Saddam Husseini kukutamine ei suunanudju Iraaki mitte vabadusaatelisele tegevusele, vaid pigem kaosesse,millel on jätkuvalt endise liidri nägu.kommunistlik kord ei muutnud ei Vene ega hiljem Eestigi inimesiandetumaks. Muutusid lihtsalt ühiskonna hoiakud ning kavatsusedja seetõttu polnud uue loomisel enam sedavõrd tähendust kui kingitusekssaadu, ostetu või varastatu kopeerimisel ning kohandamisel.Järeletegemine nõuab kindlasti teistlaadset loovust kui uue väljamõtleminening selline konformne eliit on kindlasti ka diktaatorlikulekorrale ohutum kui uut tekitav.kaks põlvkonda järeletegemisele orienteeritud loovust on muutnudarusaamu tehnoloogilisest arengust ja innovatsioonist endiseraudse eesriide erinevatel pooltel olnud ühiskondades. Teise maailmasõjalõpp tähendas enim just kommunistlikele riikidele tehnoloogiatetäiendamise võimalust: alates asjaolust, et Nõukogude Liidustoodetud fotoaparaadid olid äravahetamiseni sarnased Leica mudelitega,kuni tõdemuseni, et esimesed MIG reaktiivhävitajad lendasidBMW mootoritega.Teatud osas oli Nõukogude Liidu ja USA kosmoseprogrammidelsamuti sarnaseid jooni: mõlemad arenesid tänu Saksamaal väljatöötatud ja arendatud tehnoloogiale. Teise maailmasõja lõppedesdeporteeriti Venemaale tuhandeid raketitööstuses töötanud insenereja tehnikuid ning suur osa ka tehase sisseseadetest. USAseevastu pakkus lahedaid töö- ja elutingimusi Saksa raketiprojektiajule Werner von Braunile.Vaatamata asjaoludele, et enamiku Teise maailmasõja võitnudLääneriikide juhtkondades kostsid pidevalt ohusignaalid sellekohta, et Nõukogude Liidus võidakse mis tahes tehnoloogiaid kasutadaennekõike oma sõjalise võimsuse suurendamiseks, leidus alatiargumente, mis rahumeelse kaubanduse jätkuvalt toimimas hoidsid.Peamine oli aga lootus, et kauplemine ehk väldib sõda.kui võrrelda USA–Nõukogude Liidu kaubavahetuse mahtu aastatel1963–1972 ning samal ajal Vietnamis surma saanud USA sõduritehulka, siis on need numbrid märkimisväärses korrelatsioonis.Lisaks tuvastati Vietnami sõja käigus 1966–1971 96 NõukogudeLiidu laeva, mis vedasid sõjavarustust Vietnamisse. Suurem osaneist oli valmistatud Lääneriikides või nende litsentside alusel kusagilmujal. Selles ongi Suttoni arvates rahvusliku enesetapu mehhanism:kaubeldes toetada oma sisulist vaenlast. kas Euroopa onpraegu liikumas samas suunas?Suur osa nõukogude elust koosneski järelejõudmise ning loodetavamöödamineku ideoloogiast. kopeeriv käitumine ei tekitaaga iialgi piisavalt edueeldusi ühiskondade edendamiseks ningarengulise kinnipüüdmise hüpotees jääb lihtsakoeliselt mõtlejatesoovunelmaks. Tehes siinkohal põike Euroopa Liidugi tänapäevapoliitikasse– kas ei kostu siingi loosungeis liiga sageli Ameerikalejärelejõudmise soov?Pole ühtki põhjust loota ega uskuda, et kauplev Venemaa on rahumeelneVenemaa (see lause sai kirja pandud umbes nädal enne Venevägede sissetungi Gruusiasse). Vene omaaegne president Putin onnimetanud Nõukogude Liidu kokkukukkumist eelmise sajandi kõigesuuremaks geopoliitiliseks katastroofiks.kas kauplemine Venemaaga on toiteahel, millega seda geopoliitilistviga korrigeerima hakatakse?Ühendriigid on enam-vähem välja tulnud enesetapukatsest. Mikspeaksime aga seda kordama meie siin, Euroopas, kui see on ju ometisedavõrd lihtsalt välditav? Välditav on see selge panustamisega ökoloogilisemassemajandusmudelisse ning tehnoloogiatesse. On ainultüks tee, mille puhul nafta ja gaas muutuvad odavaks. See juhtub vaidsiis, kui nende vastu enam huvi ei tunta.along with the goods one cannot sell or make compulsory other typesof culture or good intentions.Similarly, there was no available information that would confirmthe idea that the Soviets had only good intentions in respect to soap,sugar or gasoline. Quite the opposite. In 1919, the Communist leaderZinovjev announced, “We must sign this unfavorable peace treaty.But this only represents the necessity to sign a piece of paper whateverit may have written on it. This will give us time to take a breath andcollect ourselves, to become strong.” The nature of the Soviet Union’strue intentions is summarized by a quotation from Josef Stalin:“Words have not connection to actions—otherwise, how could wetalk about diplomacy? Words are one thing and actions another. Nicewords are just a mask to conceal bad agreements. Sincere diplomacyis no more possible than dry water or wooden metal.” Stalin’s wordsare a good example of what broadly comprised the contractual cultureof the Soviet Russia, and later, of all the areas under Communistrule. The impact of this cultural attitude definitely did not disappearat the beginning of the 1990’s. How sure can we be that this attitudetoward treaties has disappeared from the way that Russia conductsbusiness today?Political regimes and attitudes inevitably affect the people insocieties. Moreover, not only in the form of forced behavior. In theend, people are also the promoters and reproducers of any dictatorialregime. The principle of freedom is definitely not an attitude thatautomatically disseminates in a dictatorial society. The recent overthrowof Saddam Hussein did not direct Iraq to activities based on theprinciples of freedom, but rather into chaos which continues to bearthe mark of the former leader.The Communist regime did not make the people in Russia, andlater in Estonia, less talented. It was just the attitudes and intentionsof the society that changed, whereby creating something newwas no longer as important as copying and adapting something thathas been purchased, stolen or received as a gift. Undoubtedly thecreativity required for imitation differs from the creativity requiredfor creating something new. Also, the elite that is conformantis certainly less threatening to a dictatorial regime than one thatcreates something new. Two generations of creativity oriented toimitation has changed the understanding of technological developmentand innovation in the societies on the different sides of theIron Curtain. For the Communist countries, the end of the SecondWorld War mostly meant the opportunity to supplement their technologies—startingfrom the fact that the cameras produced by theSoviet Union were identical to Leica models, and ending with therealization that the first MIG jet fighters flew with BMW engines.The Soviet Union and U.S. space programs also shared similaritiesin some respects—both developed thanks to the technology devisedand developed in Germany. At the end of World War II, thousandsof engineers and technicians that had been employed in theGerman rocket industry were deported to Russia along with most ofthe factory equipment. On the other hand, the U.S. provided comfortablework and living conditions for Werner von Braun, the brainsof the German rocket project.Despite the fact that danger signals were constantly soundedamong the leadership of the Western nations that had won theSecond World War regarding the fact that all technologies could beused in the Soviet Union to increase their military capabilities, argumentswere always found for continuing peaceful trade. The mainreason was the hope that trade would prevent war.If we are to compare the volume of U.S.–Soviet trade in 1963–1972and the number of U.S. soldiers killed in Vietnam per year during thesame period, the figures appear to be in direct correlation. In addition96 Soviet ships transporting military equipment to Vietnam wereidentified during the Vietnam War. Most of them were produced inWestern countries or elsewhere under their licenses. Sutton believesthis is the mechanism of national suicide—trading to support one’ssubstantive enemy. Is Europe currently moving in the same direction?The ideology of catching up to, or hopefully surpassing, the westcomprised a large part of soviet life. However, copying behavior willnever create sufficient preconditions for the successful promotion ofsocieties and the hypothesis of developmental catch-up will remainthe dream of simple-minded thinkers. An aside regarding the currentpolicies of the European Union—don’t the slogans we hear often soundlike a desire to catch up with America?There is not reason to believe that a trading Russia is a peacefulRussia (this sentence was written about a week before the invasion ofGeorgia by Russian forces). Russia’s former president, Vladimir Putin,has called the collapse of the Soviet Union the greatest geopoliticalcatastrophe of the last century. Is trading with Russia the supply chainwhich will be used to correct this geopolitical error?The United States has more or less survived its suicide attempt.However, why should we repeat it here in Europe, when it can be avoidedso easily? It can be avoided by making a clear contribution to amore ecological economic model and technology. There is only one waythat oil and gas will become cheaper. It will happen when no one is interestedin them any more.See globaalse ajastu arhitektuur kirjeldaksuut kaanonit, millel on omaenda teetähised.Sinna kuuluks esimese suure insfrastruktuuriajastulugu: koht Valentia saarel Iirimaalääneranniku lähistel, kuhu jõudis välja esimeneüle Atlandi kulgev kaabel; Bruneli rõõmraudteed läbi mäestike ja üle vee vedada.See toetuks varaste infrastruktuuriprojektideveidrale võimaluste laiendamisele, kusarhitektuuri ja infrastruktuuri eristus ei olnudveel lõplikult paika pandud – futurismijamodernismieelsetele eksperimentidelekiiruse, kauguste ja võrgustike vallas.Megaprojektide ajastul on infrastruktuurikultuurilise tähenduse mõistmise tugevdamine,laiendamine ja uude konteksti paigutamineenam kui teretulnud. Globaalneturg ja sõltuvus fossiilsetest kütustest onviinud massiivsete torujuhtmete ehitamisebuumini. Pikim neist on enam kui 4000 kmpikkune Družba torujuhe, mis kulgeb Kagu-Venemaalt Ukrainasse, Ungarisse, Poolasseja Saksamaale, transportides 1,2 kuni 1,4miljonit barrelit naftat päevas. Seda torujuheton kavas veel 1700 km võrra pikendada.Bakuu-Thbilisi-Ceyhani torujuhe on 1768km pikkune, ühendades kaspia mere Vahemerega.Väljapakutud Ida-Siberi – Atlandiookeani naftajuhe oleks 4600 km pikkune,ühendades Venemaa, Soome, Rootsi, Taani,Saksamaa, Poola, Läti, Leedu ja Eesti. kavandatavNord Streami torujuhe ühendaksVenemaa ja Euroopa Liidu Läänemere kaudu,transportimaks Yuzhno-Russkoye maardlastpärit gaasi.Nende torujuhtmete trajektoore määrab turumajanduse,geopoliitika ja keskkonnaküsimustekombinatsioon, kõik väga tundlikudja vastuolulised teemad. kuid debattides onväidetud, et kütusejuhtmed iseenesest polemidagi enamat kui praktilised lahendusedja võimaluste ärakasutamise vahendid. Argumenteeritaksetrajektoori detailide, mittenende olemuse tähenduse üle. Ning justsee on peadpööritavalt tähenduslik. Nendetohutu ulatus näitab neid rajavate korporatsioonidemastaapi, mis jätab juba varjuInfrastruktuuri mõistetakse väljaspool kultuurilist tähendusteksisteeriva inertse struktuurina. See on miski, mida võiksnimetada praktilisuse pimeduseks.paljud valitsused. Need on üle kontinentideulatuvad planetaarse mastaabiga rajatised,mis projekteerivad ümber geoloogia.Asjaolu, et neis ettevõtmistes nähakse vaidinsenerprojekteerimise küsimusi, annab tunnistustvalitsevast arusaamast, kus infrastruktuurimõistetakse väljaspool kultuurilisttähendust eksisteeriva inertse struktuurina.See on miski, mida võiks nimetada praktilisusepimeduseks. kui meenutada ChristieMalryt, tuleb öelda, et neis projektides onkristalliseerunud majanduslikud, poliitilisedja kultuurilised ambitsioonid.Marshall McLuhan on väitnud, et meediainfrastruktuuri võiks käsitleda kui meie kehalisemina laiendust. Ta pakkus näiteks, etkommunikatsioonitehnoloogiad on närvisüsteemilaienduseks – raadio meie kuulmise,televisioon nägemise laiendus. kui McLuhanilon õigus, võiks ehk kogu infrastruktuuritõlgendada kui meie kehalise olemise laiendust.Võib-olla on see torude ja juhtmetevõrgustik meie enda anatoomia märkiminegeoloogilisele kaardile – globaalse mastaabigaantropomorfne projektsioon.Sellisest infrastruktuuri kehalisest tõlgendusestvõiks ka järelduda, et infrastruktuurigasuhestumisel võiks välja kujuneda teatudpsühholoogilisi seisundeid. Christie Malrypuhul võiks küll diagnoosida sellise psühholoogilis-infrastruktuursehäire. Muidugion teisigi näiteid, kuidas infrastruktuur representeeribmingit psühholoogilist seisundit.Meenutage sõjajärgse Viini kanalisatsioonisüsteemisredutavat Orson Wellesi filmis„kolmas mees“ (The Third Man). Tema tegelaskujuHarry Lime kasutab kanalisatsioonitunneleid,et liikuda märkamatult linnas, mison jaotatud neljaks liitlasjõudude kontrolli allolevaks tsooniks. Lime’i kuritegelik karakterseostub kanalisatsiooniga, mis kujutab amoraalsetallilma. kanalisatsiooni kasutatakse1980. aasta õudusfilmis „Alligaator“ (Alligator),mille reklaamlauseks oli „kanalisatsiooniluukideall on ootamas inimsööja“. Tualetistalla lastud alligaatoripojast kasvab hiiglaslikkoletis, kuna ta toitub kahtlasi hormoonieksperimenteläbinud laboriloomade laipadest.See koletislik loom kehastab infrastruktuurivarjatud vallas – väljaspool nähtavat maailma– hiiliva teadmatuse võimalusi ja hirme.Muidugi on kanalisatsioon selles suhtes vastvõimalusterohkem kui teised infrastruktuurivormid. kuid oluline on mõtteviis, et infrastruktuuristvõib saada hirmude allikas võimoraalitu käitumise asupaik.Väljaspool hirmu- ja õudusžanrite narratiivevõib infrastruktuur samahästi toimida alateadvuseehitatud ekvivalendina. Samamoodinagu psühholoogiline alateadvus, jääbsee eneseteadliku, avaliku, tsiviliseeritudarhitektuurse teadvuse jaoks nähtamatuks.Arhitektuuri representatsioonides ja arhitektuurimeediasinfrastruktuuri ei kohta.Planeeringutes kiputakse peitma seda maaalla, muldkehandite, müüride ja tarade taha.Trajektoor planeeritakse selliselt, et seemaastikus võimalikult vähe silma torkaks.Ometi samamoodi nagu psühholoogiline alateadvus,väljenduvad selles globaliseerunudturgude, rahvusteüleste korporatsioonide jariikide instinktiivsed ihad ja vajadused. Infrastruktuurtoimib nagu arhitektuuri allasurutudversioon – tsiviliseerimatu, väljajäetu,ebamäärasena, mida ometi juhib ürgne tungluua seninägematu mastaabi ja ambitsioonidegastruktuure. Selles realiseeruvad kõigeäärmuslikumad arhitektuursed fantaasiad,mida meie teadlik mõtlemine ei lubaks.Infrastruktuur kristalliseerib abstraktseteideede olemuse ja juhib need ühese otsustavusegaläbi maastiku. See muudab meidümbritsevate süsteemide nähtamatud võrgustikud,ihad ja unistused füüsiliseks. Selletähtsus on pöördvõrdeline selle nähtavusegakultuurilise aktina: me projekteerime endaleinfrastruktuuri ja seejärel kujundab meieinfrastruktuur meid.Perhaps we should recognize the increasinglycomplex fabric of networked infrastructureas a form of architecture in itself. This architectureof the global age would describe anew canon with its own set of landmarks. Itwould include histories of the first great eraof infrastructure: the point on Valentia Islandoff the west coast of Ireland where the firsttrans-Atlantic cable hit Europe; the glee withwhich Brunel forced railways through hillsand over water. It would draw upon the weirdstretching of possibilities apparent in earlyinfrastructural projects where the distinctionbetween architecture and infrastructurewas not yet firmly described: Pre-Futurist,pre-Modern experiments in speed, distanceand networks.Consolidating, re-contextualizing and expandingthe cultural understanding of infrastructureis more than appropriate in anage of mega-projects. The global market andreliance upon fossil fuels has seen a boomin the construction of massive pipelines. TheDruzhba pipeline is the longest. It runs fromsoutheast Russia for 2,500 miles to pointsin Ukraine, Hungary, Poland, and Germanydelivering 1.2 to 1.4 million barrels of oil perday. There is a proposed extension to this pipelineadding another 1,100 miles to its length.The Baku-Tbilisi-Ceyhan pipeline runs for1,099 miles, connecting the Caspian Sea tothe Mediterranean. The proposed EasternSiberia – Atlantic Ocean oil pipeline would be2,900 miles long, connecting Russia, Finland,Sweden, Denmark, Germany, Poland, Latvia,Lithuania, and Estonia. The proposed NordStream pipeline would link Russia and theEuropean Union via the Baltic Sea transportingnatural gas from the Yuzhno-Russkoyefield.The routes of these pipelines are defined bya combination of market economics, geo-politics,and environmental concerns, issueswhich are highly sensitive and controversial.But these discussions suggest that thesefuel lines themselves are no more than practicalengineered solutions and a means ofexploiting opportunity. They are argumentsover the particularities of route rather thandiscussions which explore the significance oftheir conception. And it is this which is mostmind-blowingly significant. Their vastnessreflects the scale of the corporations thatconstruct them, which themselves haveballooned to eclipse the size of many governments.They are constructions of planetaryscale, stretching between continents whichre-engineer geology.That these projects are regarded simply asengineering is indicative of the way in whichinfrastructure is perceived as inert structurewhich exists outside of cultural significance.It is what we might describe as a blindnessof the practical. But as Christie Malry mightremind us, they represent a crystallization ofeconomic, political and cultural ambition.Marshall McLuhan suggested that we mightunderstand media infrastructure as an extensionof our bodily selves. He suggested,for example, that communication technologiesare extensions of our own nervoussystems – that radio is an extension of ourhearing, TV an extension of our vision. IfMcLuhan is right, perhaps all infrastructuremight be thought of as an extension of ourbodily make up. Perhaps these networks ofpipes and cables are a mapping of our ownbiology onto geology – a globally scaled anthropomorphicprojection.This bodily reading of infrastructure mightalso suggest that it could be possible todevelop psychological conditions in relationto infrastructure. Indeed, perhaps wemight diagnose Christie Malry as sufferingfrom such a psychological–infrastructuralcondition. Certainly, there are examples ofhow infrastructure can represent psychologicalconditions. Think of Orson Welles in thesewers of post-war Vienna in The Third Man.His character, Harry Lime uses the sewertunnels to move about the city – which aboveground is divided into four zones controlledby the Allied powers – undetected. Lime‘smorally uninhibited character is thus linkedwith the sewers which are used to representan amoral underworld. Sewer systems arealso used in the 1980 horror film Alligator,whose tagline is “Beneath Those Manholes,A Man Eater Is Waiting”. The plot sees a babyalligator flushed down a toilet which growsinto a gargantuan monster by feeding onthe corpses of laboratory animals who haveundergone dubious hormone experiments.The monstrous creature represents thepossibilities and fears of the unknown thatlurk within the hidden realm of infrastructure– the stuff below the datum of visibility. Ofcourse, sewers are perhaps more suggestivethan other infrastructural forms. But the ideathat infrastructure can become a repositoryof fears or a site of morally uninhibited behaviouris significant.Outside of the narratives of thrillers and horrorgenres, infrastructure might well act asthe built equivalent of the unconscious. Likethe psychological unconscious, it remainsinvisible to the self-aware, public, civilized,architectural consciousness. Infrastructureis absent from architectural representationsand architectural media. In its planning ittends to be hidden below ground, behindearthworks, walls and fences. It is discreetlyrouted to minimize its visual presence in thelandscape. However, like the psychologicalInfrastructure is perceived as inert structure which exists outsideof cultural significance. It is what we might describe as ablindness of the practical.unconscious, it manifests the instinctual desiresand needs of globalized markets, multinationalcorporations, and states. Infrastructureacts as a kind of uninhibited versionof architecture - uncivilized, unsocialized,inarticulate, yet driven with a primal urge tocreate structures of unprecedented scaleand ambition. It realizes the most extremearchitectural fantasies that our consciousthinking would not permit.Infrastructure crystallizes an essence ofabstract ideas and drives them throughlandscape with a singular determination.It makes physical the invisible networks,the desires and dreams of the systems weinhabit. Its significance is in direct dis-proportionto its visibility as a cultural act: Weengineer our infrastructure and afterwardsour infrastructure engineers us.22-08-2008Jõelähtme, Estonia8 9

Anders HärmGAAS,kAPITAL,IMPEERIUMAnders Härm (1977), 1995 – 2000 õppis EestiKunstiakadeemias kunstiteadust; magistirõpingudsamas 2000 – 2003. Alates 2002. aastastTallinna Kunstihoone kuraator. Viimasteksprojektideks „Poliitiline/poeetiline“ ja „Uuslaine. 21. sajandi eesti kunstnikud “ (viimane koosHanno Soansiga) Kunstihoones ja KU Galeriis2007. aastal, „Kuritöö ja karistus“ 2006. aastal,„Maalimine keelatud“ 2005. aastal ning „ Ilya &Emilia Kabakov ja Raul Meel“ 2004–2005. Eestiekspositsiooni kuraator 2000. aasta Veneetsiaarhitektuuribiennaalil ja 2003. aasta Veneetsiakunstibiennaalil. troubleproductions asutajaliige(koos Hanno Soansiga) ja üks NU PerformanceFestivali kunstilisi juhte (koos Priit Rauaga)Saksa-Vene gaasitoru Nord Stream hõlmabendas väga kompleksset ja omavahel tihedaltläbipõimunud poliitiliste, rahvuslike, ajalooliste,ökoloogiliste ja majanduslike küsimusteproblemaatikat. Tegemist on omamoodimudeljuhtumiga kaasaegses “globaalkülas”valitsevatest suhetest. kuid antud artikliraames tahaksin keskenduda peamisele neidsuhteid defineerivale probleemidepuntrale,mis viitab natuke üldisematele küsimustele:nimelt küsimusele globaalse kapitali jarahvusriikide omavahelistest suhetest, mismääravad maailma, milles me elame. 1Swedbank’i soovituskomitee esimees Allankarlsson põhjendas Eesti mitmekordse konservatiivsepeaministri, “vabadusvõitleja” jaajaloolase Mart Laari valimist panga nõukoguliikmeks järgmiste sõnadega: “Mart Laaril onerakordne äritegemise kogemus Baltimaadetingimustes. kuna Laaril on unikaalnesuhetevõrk mitte ainult Baltimaades, vaidka teistes ümberkaudsetes riikides, olemeveendunud, et ta saab meie äri arendamissepalju panustada.” 2 kohe sai selgeks, ettegu on VäGA põhjapaneva väitega. Ja sedasugugi mitte selle täieliku idiootsuse tõttu,vaid otse vastupidi – väide on oma küünilisesnaiivsuses lihtsalt talumatult täpne. Spoton, mr. Karlsson! Isegi kui eeldada, et teguon karlssoni freudian slip’iga, siis ei ole juvea eesmärgiks muu kui manada esile kõnelejategelikud ihad, seega ”represseeritudtõde”.Me võime vahel mõelda, et sellel, kas keegion olnud ligi kakskümmend aastat poliitikasvõi kakskümmend aastat ettevõtluses, onmitte ainult teoreetiline, vaid isegi reaalnevahe. kuid riigijuhtimise süüdimatu segiajamineäritegevusega viitab antud juhulpisut kaugemale ulatuvatele tagajärgedelekui tubli thatcheristi poliitiliste sidemetepuhtaks papihunnikuks muundamiselekuskil Ida-Euroopa ja endise NõukogudeLiidu vennasrahvaste rahandusturgudel.Hr. karlsson osundab selgelt millelegi hoopissümptomaatilisemale: nimelt riigi ja kapitalimõistete põhjalikult hägustunud suhetele. Etsegadus äri- ja riigijuhtimisega mitte ühelegipolitoloogile ega kriitikule netikommentaatoritesträäkimata pinnuks silmas ei olnud,kõneleb nende identsuse iseenesestmõistetavusest.Või vähemasti vastuolude puudumisest,sest kapitalism, nii nagu meie sedasiin Ida-Euroopas viimase kahekümne aastajooksul oleme kogeda saanud, on põhinenudüksnes ühel kategoorilisel imperatiivil: majandus,see ongi riik.Slavoj Žižek on kurtnud, et tänapäeval eikaalu keegi enam tõsiselt kapitalismi alternatiive,samal ajal kui pidevalt ähvardataksekogu elu lõppemisega maal. “On kergem ettekujutada “maailmalõppu” kui tagasihoidlikkumuutust tootmisviisides, nagu oleks liberaalnekapital Reaalne, mis säilib isegi globaalseökokatastroofi tingimustes,“ kirjutab tapeaaegu kuuldava nördimusega. 3 Žižekil võibju osaliselt õiguski olla, kuid paraku ei olekaasaegne kapitalism enam pelk tootmisviis,vaid, nagu osutab Felix Guattari, on “kapitalsemiootiline operatsioonimehhanism, millefunktsioon on tasakaalustada, reguleeridaja üle kodeerida võimu formatsioone, võimusuhteidja liikumisi, mis on omased arenenudühiskondadele ja mis moodustavad planeediüleüldised majanduslikud jõud. Selle ahelalõpus defineerib ta kõik, nii lapsed kui kaintellektuaalid, nii rikkad kui ka vaesed,vastavalt oma kriteeriumidele.” 4 Guattariräägib kaasaegsest kapitalismist seegakui teatavast üleüldisest ja kõikehõlmavasttõlkemehhanismist teatud sotsiaalsete formatsioonideteenistuses, “mille eesmärkon hävitada, neutraliseerida ja alla surudaiga eluavaldus, mis põhineb millelgi muulkui kapitali võimu aksiomaatilisel tõel jaKapitalism, nii nagu meie seda siin Ida-Euroopas viimasekahekümne aasta jooksul oleme kogeda saanud, onpõhinenud üksnes ühel kategoorilisel imperatiivil: majandus,see ongi riik.tehnoloogilistel imperatiividel. kapital eirahuldu enam ainult välise sotsiaalse kontrolliga,vaid kontroll on vaja internaliseerida– inimene peab ise nii tundma”. Guattarijärgi lisab kapitalistlik võim traditsioonilisevõimu otsestele sunnimehhanismidele kontrollimehhanisme,mis nõuavad kui mitte igaindiviidi kaassüüd, siis vähemalt passiivsetnõusolekut. Ta võtab oma pika mõttekäigutabava lühidusega kokku nii: ”kapitalismhaarab inimest seest.” Ja olgu lisatud, ethr karlssoni on ta juba koos naha, karvadening Laariga takkapihta alla neelanud.Anders HärmGAS,CAPITAL,EMPIREAnders Härm (1977) studied Art History andTheory at the Institute of Art History at theEstonian Academy of Arts from 1995- 2000. MAstudies at the same place 2000-2003. He is acurator working at the Kunsthalle Tallinn since2002. The most recent projects include “Political/ Poetical” and “New Wave. Estonian Artists ofthe 21^st Century” (latter together with HannoSoans) at the Kunsthalle Tallinn and Gallery ofKunsthalle Tallinn in 2007, “Crime and Punishment”in 2006, “No Painting” in 2005 and “Ilya &Emilia Kabakov and Raul Meel”, at the KunsthalleTallinn in 2004-2005 . He has curated EstonianNational Pavilions of the Venice Biennale at theArchitecture Exhibition in 2000 and at the ArtExhibition in 2003. Establishing member oftroubleproductions (together with Hanno Soans),2001. He is one of the artistic directors (togetherwith Priit Raud) of the NU Performance Festival,a biannual event taking place in Tallinn.Nord Stream, the German-Russian gas pipelineencompasses a very complex and closelyintertwined set of problems related topolitical, national, historical, ecological andeconomic issues. In a way, this is a samplecase of relations prevalent in the contemporary‘global village’. However, within theframework of this article, I would like tofocus primarily on the bundle of problemsthat define the relationships that refer tomore general issues—namely, the issue ofglobal capital and mutual relations betweennation-states that define the world we livein today. 1When, Allan karlsson, the chairman of theSwedbank Nomination Committee, explainedthe election of Mart Laar, Estonia’s conservativeseveral-term prime minister, ‘freedomfighter’ and historian, as a member of thebank’s supervisory board with the followingwords, “Mart Laar has extraordinary businessexperience in the Baltic countries. Since Laarhas a unique communications network notonly in the Baltic countries, but in the othersurrounding countries, we are convinced thathe can make a great contribution to our businessdevelopment,” 2 , it was immediately clearthat this is a VERY fundamental statement.Moreover, not because of its total idiocy, butquite the opposite—the statement is simplyunbearably precise in its cynical naïveté.Spot on, Mr. karlsson! Even if we assume thatthis is a Freudian slip on karlsson’s part, thepurpose of the error is nothing less than anevocation of the speaker’s true feelings, thatis, the ‘repressed truth’. We might sometimeswonder whether there is a theoretical or areal difference between someone who hasbeen active in politics for twenty years or inbusiness for twenty years. However, in thegiven case, the irresponsible confusion ofkapitalismi biopoliitilise mõõtme olulisustvõi isegi primaarsust on rõhutanud paljudkriitikud alates Michel Foucault’st ning lõgovernancewith business points to morefar-reaching consequences than a capableThatcherite’s simple conversion of politicalties into a tidy pile of cash somewhere in thefinancial markets of the brotherly nations ofEastern Europe or the former Soviet Union.Mr. karlsson is clearly referring to somethingmuch more symptomatic—namely, thefundamentally blurred relations betweenthe concepts of nation and capital. The factthat the confusion between business andgovernance was not a thorn in the side ofa single political scientist or critic, not tomention Internet commentator, confirmsthe self-evident nature of their sameness.Or at least of the lack of discord, becausecapitalism, as we have experienced it here inEastern Europe during the last twenty years,has been based on only one categorical imperative—theeconomy is the state.Slavoj Žižek has complained that today noone seriously weighs any alternatives tocapitalism while at the same time we areconstantly being warned of the collapseof nature and the end to life on Earth. “Itis easier to imagine the ‘end of the world’than a far modest change in the mode ofproduction, as if liberal capital is the ‘real’that will somehow survive under conditionsof a global ecological catastrophe,” he writeswith almost audible indignation”. 3 Žižek mayeven be partially correct, but unfortunatelycontemporary capitalism is no longer justa mode of production, but as Felix Guattaripoints out, capital is a semiotic operator, thefunction of which is to record, balance, regulateand overcode the power formations thatare characteristic of developed societies,power relationships and the fluxes that makeup the planets general economic powers. Atthe end of the chain, it defines everything,both children and intellectuals, both richCapitalism, as we have experienced it here in Eastern Europeduring the last twenty years, has been based on only onecategorical imperative—the economy is the state.and poor according to its criteria. 4 Therefore,Guattari speaks of contemporary capitalismas a general and all-encompassing translationmechanism in the service of certainsocial formations, the goal of which is destroy,neutralize, and repress all expressions oflife that are based on something other thanthe axiomatic support of capitalist powerand its technological imperatives: Guattarisays that: “The capitalist order claims thatindividuals should only live for an exchangesystem, a general translatability of all valuesso that their slightest desire is felt asocial,dangerous and guilty.” Capital is no longersatisfied only with external social control,but control must be internalized—peoplemust feel the same way. According to Guattari,capitalistic power adds a control mechanismto the direct coercion mechanismsof traditional power, which require, if notthe complicity of every individual, at leasttheir passive agreement. He summarizeshis long train of thought with precise brevityPõhja-Euroopa gaasijuhtme Venemaa osa Vologda oblastis Babajevo lähistel (917 km pikkune Venemaa osa algab Grjazovetsist Vologda oblastisja viib Leningardi oblastisse, Viiburi lähistel asuvasse Portovaja lahte.)(Foto Grigory Pasko)Here, under Babayevo (Vologda Oblast), is laid the gas pipe of the Russian portion of the North European Gas Pipeline (the Russian part, 917 kmin length, will be laid from the settlement of Gryazovets of Vologda Oblast to the bay of Portovaya not far from Vyborg of Leningrad Oblast)(Photograph by Grigory Pasko)10 11

Andrei HvostovNORD STREAM –HEAOLU-ÜHISkONNANABAVääTAndrei Hvostov, sündinud 1963 segarahvusestperekonnas. Õppinud Tartu Ülikoolis ja BerliiniVabas Ülikoolis ajalugu ja ajakirjandust. Kirjutanudesseistlikke ja ilukirjanduslikke teoseid.Eestiühiskonnas tuntud kui enfant terrible, kes ei pearahvuslikke müüte endale kohustuslikuks.kui jutustada Nord Streami lugu erapooletult, siis võiks see tekstolla järgmine. Saksamaa Liitvabariik tahab kyoto protokolli järgidesvähendada oma energeetikas kivi- ja pruunsöe osa. Süsi katabumbes 38 protsenti Saksamaa elektrienergia vajadusest. Paralleelseltsellega on plaanis panna aastaks 2021 seisma kõik Saksamaa LVtuumajaamad. Otsuse tähenduse mõistmiseks olgu öeldud, ettuumajaamad annavad praegu ligi kolmandiku Saksamaa elektrienergiatoodangust.Söe ja tuumaenergia kõrval on Saksa energiamajanduse kolmandaksvaalaks maagaas. Saksamaal endal puuduvad selle maardlad.Olulised tarnijad on Holland ja Norra, natuke väiksemad Taani jaSuurbritannia. Nimetatud gaasitarnijatel on maardlad Põhjamerelavamaal. Aastaks 2020 need gaasimaardlad ammenduvad.Tuumaenergiast loobutakse, söe osa väheneb poole võrra, Põhjameregaasimaardlad saavad tühjaks. Mis saab SLV majandusest, mison teatavasti kogu Euroopa Liidu majanduse alustala? õige vastuskõlab nii: Saksa majanduses algab “Vene sajand”, sest suurem osavajalikust energiast ostetakse Venemaalt. Sakslased satuvad sealttulevast gaasijuhtmest samasugusesse sõltuvusse nagu astmahaigehapnikutorust.Läänemere põhja asetatud gaasijuhe ühendab Vene tarnija Saksatarbijaga, ilma et seal vahel oleks ühtegi vahendajamaad. Juhe läbibküll Soome, Rootsi ja Taani majandustsooni (võib-olla ka Poola oma,sest osa Taani ja Poola vahelisest merepõhjast on vaidlusalune territoorium),ent kuna tegemist on merepõhjaga, kus puuduvad kompressorijaamadning järelikult ka gaasikraanid, mida saab lahti-kinnikeerata, siis puudub nendel riikidel võimalus Venemaa ja Saksamaavahelist gaasivoolu mõjutada. kummalisel kombel muudab just seekogu projekti tuliseks vaidlusobjektiks.Gaas läheb Venemaalt otse Saksamaale, jättes vahepealsed väiksemadvennad tühjade kätega.Poolas, vähemal määral ka Baltimaades, ristiti Nord Streami projektPutini-Schröderi paktiks. See on läbipaistev vihje Molotovi-Ribbentrop paktile (Läänes enam tuntud kui Hitleri-Stalini pakt). kasselline allusioon on õigustatud? Vene gaasitootja Gazpromi arvatesnäitab pikaajaline kogemus Ukraina ja Valgevene territoorumil asuvatransiidivõrgu haldamisel, et mida vähem on tarnija ning tarbijavahele jäävaid transiidimaid, seda parem gaasi tootjale (ja tarbijale).Läbi Ukraina läheb 80 protsenti sellest gaasist, mis Gazpromtarnib Lääne-Euroopasse. Ukraina on oma strateegilist asenditkasutanud omakasupüüdlikul moel – väidetavasti gaasi varastamisenivälja. Probleem ongi selles, et Saksamaa ja Venemaa vahelasuvad riigid võivad mingitel geopoliitilistel või siis ka ajaloolis-sentimentaalsetelpõhjustel hakata oma suurte vingameeste gaasikraanekruttima. Venelasi ja sakslasi selline perspektiiv mõistagi ei rahulda.Vahepealsed maad seevastu kardavad, et Venemaa võib hakata nngaasirelva nende vastu kasutama. Transiidimaal on võimalus saadaoma teenuste eest tasu. Seda võetakse enamasti sellesama gaasinäol. Juhul kui venelastel pole möödapääsmatut vajadust kasutadavahepealsete riikide torujuhtmeid, siis puudub neil ka igasugunekohustus neid riike gaasiga varustada. Neil on väga lihtne hakataenergeetiliselt haavatavaid riike šantažeerima. Balti riigid ja Poolakardavad, et suured riigid ehk siis Vene gaasi suurtarbijad Lääne-Euroopas lasevad sel sündida. kahepoolsed kokkulepped ja energeetilineegoism on Euroopa Liidu liikmete hulgas laienev mood. Seeon reaalsus.Varssavis küsiti kunagi nördinult, miks Läänemere gaasitrassi planeerimiselnendega ei konsulteeritud. Gerhard Schröder teatas viisakustisegi mitte teeseldes, et Saksamaa energiapoliitika otsustatakseBerliinis.Saksamaa uus kantsler Angela Merkel on sama meelt. kui Venemaapresident Dmitri Medvedjev külastas 2008. aasta juunis Berliini,Andrei HvostovNORD STREAM –THE UMBILICAL CORDOF THE WELFARESOCIETYAndrei Hvostov, born 1963 to a mixed-ethnicfamily; studied history and journalism inUniversity of Tartu and Freie Unversität Berlin.He is a journalist and author of essay collectionsand fiction. In Estonian society he has a reputationof enfant terrible, refusing to adhere tonationalist myths.If we were to impartially recount the Nord Stream story, then thetext could be as follows.Pursuant to the kyoto Protocol, the Federal Republic of Germanywants to reduce its dependence on coal and brown coal for itsenergy needs. Simultaneously, there are also plans to close downall of Germany’s nuclear power plants by 2021. In order to understandthe importance of this decision, one should note that currentlynearly a third of Germany’s electrical power productioncomes from nuclear power plants.Along with coal and nuclear power, the third giant of Germany’senergy management is natural gas. Germany itself lacks gas fields.Important suppliers are the Netherlands and Norway, and to alesser extent Denmark and Great Britain. The fields of the given gassuppliers are on the plateaus of the North Sea. These gas fields willbe depleted by 2020.Nuclear energy will be abandoned, coal’s contribution will be reducedby half, and the North Sea gas fields will be depleted. Whatwill become of the German economy, which is one of the backbonesof the European Union’s economy? The answer is that the “Russiancentury” will start in the German economy, because the majority ofthe necessary energy will be purchased from Russia. The Germanswill become as dependent on the planned gas pipeline as asthmasufferers are on their oxygen equipment.The gas pipeline to be installed at the bottom of the Baltic Seawill connect the Russian supplier with the German consumers, withoutthere being a single intermediary station in between. The pipelinewill pass through the Finnish, Swedish and Danish economiczones (and maybe the Polish one, because a part of the sea bottombetween Denmark and Poland is disputed territory); however, sinceone is dealing with the sea bottom, there are no compressor stationsor gas taps that can be turned on and off, and these countrieslack the ability to affect the gas flow between Russia and Germany.Oddly, this makes the entire project very hotly debated.The gas goes directly from Russia to Germany, leaving the smallguys in between empty-handed.In Poland, and to lesser extent in the Baltic countries, the Nord-Stream project has been christened the Putin-Schröder Pact. Thisis a transparent reference to the Molotov-Ribbentrop Pact (betterknown in the West as the Hitler-Stalin Pact). Is this allusion justified?According to Gazprom, the Russian gas producer, long-termexperience with the management of transit networks located on theterritory of Ukraine and Belarus demonstrates that the fewer transitcountries there are between the supplier and the consumer, thebetter for the gas producer (and consumer).Eighty percent of the gas that Gazprom delivers to WesternEurope passes through Ukraine. Ukraine has used its strategiclocation in a self-serving way—allegedly also by stealing gas.The problem is that the countries located between Germany andRussia, for some geopolitical or historical-sentimental reasons,may start to turn off the gas spigots of their great enemies. Understandably,the Russians and Germans are not thrilled with thisprospect.On the other hand, the intermediary countries are afraid thatRussia may start to use the “gas weapon” against them. Transitcountries can earn fees for their services. This is usually collectedin the form of gas. If the Russians do not have an avoidable needto use the pipelines of intermediary countries, they also lack anyobligation to supply gas to these countries. It is very easy for themto start blackmailing countries that are vulnerable in respect toenergy. The Baltic countries and Poland are afraid that the largecountries, i.e. the large consumers of Russian gas in WesternEurope, will allow this to happen. Bilateral agreements and energypetades Antonio Negri ja Michael Hardtiga.Negri ja Hardt kujutavad uut maailmakorda,Impeeriumi, nagu nad seda nimetavad, kõrgtehnoloogilisemasinavärgina, mida iseloomustavadbiopoliitiline võimurealisatsioon,Foucault poolt kirjeldatud kontrollirežiim,Deleuze’i ja Guattari deterritorialiseeritusning pidetu voolavus ja lõpuks nende endipoolt kirjeldatav rahvusvaheline juriidilinemasinavärk, mis tagab lepinguid ja lahendabkonflikte, kaasates nii transnatsionaalseidkui ka nn valitsusväliseid organisatsioone. 5Nagu nad ütlevad, on selle uue maailmakorraimperiaalse normatiivsuse seadustav allikassündinud uuest majanduslik-tööstuslikkommunikatiivsestsüsteemist, mida nadnimetavad globaliseerunud biopoliitiliseksmasinaks. “Impeeriumis ja selle biovõimurežiimis on majanduslikul tootmisel ja poliitiliselülesehitusel kasvav tendents kattuda.” 6kuid juba oma raamatu sissejuhatuse esimestespeatükkides peavad nad vajalikuksrõhutada, et kui rahvusriiklik suveräänsuson kadumas, ei ole suveräänsus kui sellinekuhugi kadunud. Nad ütlevad, et “kaasaegsetetransformatsioonide kaudu on poliitilinekontroll, riigi funktsioonid ja regulatsioonimehhanismidsiiski jätkanud majandusliku jaühiskondliku tootmise ja vahetuse juhtimist.Meie hüpotees on see, et suveräänsus onvõtnud uue vormi, koosnedes rahvuslike jarahvusvaheliste organismide seeriatest,mida ühendab ühtne juhtimisloogika.” 7 Impeeriumon seega ka Negri ja Hardti järgneunitaarne süsteemiloogika, sarnaselt Guat-tarile semiootiline operatsioonimehhanism,ülekodeerimismasin.Negri ja Hardti üks esimesi probleeme onImpeeriumi “loomulikkus”, justkui oleks see“esile kerkinud radikaalselt heterogeenseteglobaalsete jõudude spontaansetestinteraktsioonidest; nagu see kord oleksharmooniline kontsert, mida orkestreeribmaailmaturu loomulik ja neutraalne varjatudkäsi”. 8 Teoreetilises plaanis võtab seetihtipeale depolitiseeriva “ajaloo lõpu” või“postideoloogilise maailmakäsitluse” kuju.kapitalismi võim põhineb paradoksaalselkombel tema nähtamatusel, see ei kehtestaennast manifestide, vormirõivasteega lasteorganisatsioonide kaudu, vaidinternaliseeritud biovõimu abil, mis näitabOn kergem ette kujutada “maailmalõppu” kui tagasihoidlikkumuutust tootmisviisides.ennast objektiivse paratamatusena. EtienneBalibar on eristanud kahte tüüpi tänapäevastvägivalda: üliobjektiivset ja ülisubjektiivset.Ülisubjektiivne vägivald on etnilisteja religioossete fundamentalistide vägivald,autopommiterroristide vägivald. Üliobjektiivneon aga nüüdisaegse kapitalismi vägivald.Balibar kirjutab, et see on veel võikam kuiotsene eelkapitalistlik sotsio-ideoloogilinevägivald ja nõukogude nomenklatuurnevägivald: seda vägivalda ei saa taandadakonkreetsetele indiviididele ega nende kurjadelekavatsustele. kapitalismi vägivald onstrukturaalne – objektiivne, süsteemne jaanonüümne; see on järjekindel, katkematuja paratamatusena näiv. 9William I. Robinson on analüüsinud AmeerikaÜhendriikide välispoliitikas viimasekolmekümne aasta jooksul toimunud üleminekutkolmanda maailma riikide autoritaarseterežiimide toetamiselt demokraatiatoetamisele. Robinsoni järgi tuleb sedaprotsessi mõista üleilmastumise ja transnatsionaliseerumiselaiemas kontekstis kuinendes maades ja maade vahel hegemooniateostamise protsessi. 10 Reagani valitsusajaalgusesse paigutuvat muutust kapitalistlikumaailmasüsteemi perifeersete ja poolperifeersetepiirkondade üle domineerimisestruktuuris võib käsitleda kui sunnimeetoditeasendamist konsensuspõhise domineerimisega.Nähti, et autoritaarsed režiimid, midakommunistliku maailmarevolutsiooni hirmusvõimule upitati, ei suuda pikemas perspektiiviskontrollida protestiliikumisi, mis nõuavadsuuremaid sotsiaalseid ja majanduslikkevabadusi. Demokraatia toetamine kui uustransnatsionaalse kontrolli vorm võimaldabeliidil hoida demokratiseerimisprotsessi jätkuvaltoma kontrolli all. USA nutikus seisnebRobinsoni arvates hegemoonia kindlustanudtransnatsionaalse eliidi eestkõneleja rolliendale haaramises. Samas on oluline rõhutada,nagu seda teevad ka Negri ja Hardt, etkuigi USA naudib selles mängus juhtivat positsiooni,ei ole globaliseerunud kapitalismiltegelikku territoriaalset võimukeset, “see ondetsentraliseeritud ja deterritorialiseeritudvalitsemisaparaatus, mis haarab kogu globaalsereaalsuse järjest enam oma pidevaltlaienevate piiride sisse” 11 . Pigem vastupidi:kogu globaliseerumise üheks algtõukekson otseselt Teise maailmasõja aegse hapratasakaalu ning USA liidripositsiooni kaotusmaailmamajanduses, mis kulmineerub dollarikullakangi küljest lahtikeevitamiseganing Bretton-Woodsi rahandussüsteemikokkukukkumisega 1972. aastal. 12Samas on autoreid, kes keelduvad tunnustamastpõhjapanevat muutust globaalsetesvõimusuhetes, kuna nad näevad, et domineerivadkapitalistlikud rahvusriigid jätkavadimperialistlikku domineerimist teisterahvuste ja regioonide üle; et toimunud onparemal juhul domineerimise muutumineperfektsemaks. Negri ja Hardt ütlevadvastuseks, et “alahindamata neid tegelikulttähtsale jätkuvusele viitavaid jooni”, arvavadnad, et see, mida “varem sai käsitleda konfliktivõi võitlusena erinevate imperialistlikejõudude vahel, on olulises osas asendatudideega ühest võimust, mis nad kõik ühtseltmääratleb ja struktureerib ning allutab ühiseõiguse mõiste alla, mis on otsustavalt postkoloniaalneja postimperialistlik.” 13 SeegaNegri ja Hardti järgi kodeerib igasuguserahvusriigi põhise imperialismi üle ikkagisee keskmeta ja just seetõttu kõikjal viibivaImpeeriumi nähtamatu käsi.Sel sajandil on üle Euroopa käinud võrdlemisimastaapne natsionalismihõngulise populistlikukonservativismi laine Haiderite jaLePenide, Partside ja Repšede, kaczynskiteja Putinite kehastuses, mis on (suuremal võivähemal määral) teinud ilma demokraatlikesmaades demokraatlike vahenditega. 14 Polekahtlustki, et sellise poliitika esiletõus onparemkonservatiivne reaktsioon globaliseerumisegakaasnenud identiteedikaotusele.kahtlemata oli Impeerium sellest ärritatudja reageeris suhteliselt valuliselt, eriti justHaideri puhul, sest tema oli esimene “viga”neoliberaalses ”maatriksis” ja ei teatud, midatemalt oodata. kuid nähes, et see poliitikaei suutnud ega ilmselt soovinudki ohustadauusliberaalset majandust, vaid üksnes lõigatapoliitilist profiiti ksenofoobia ja rassismikaardile mängides, juhtis Impeerium sellepoliitika kiiresti tavapärastesse rööbastesseas follows: “Capitalism seizes people fromwithin.” And let it be said that it has alreadyswallowed Mr. karlsson whole, followed upwith Laar.The significance, and even primacy, of the biopoliticaldimension of capitalism has beenstressed by many critics starting with MichelFoucault and ending with Antonio Negri andMichael Hardt. Negri and Hardt imagine thenew world order, which they call Empire, ashigh-tech machine that is characterizedby the realization of biopolitical power, thecontrol regime described by Foucault, thedeterritorialization and nebulous fluidity ofDeleuze and Guattari, and finally, the internationallegal machinery that they describe,which guarantees agreements and resolvesconflicts by involving both transnational aswell as ‘non-governmental’ organizations. 5As they say, the legitimizing source for theimperial normative of this new world orderwas born of the new economic-industrialcommunicativesystem that they call the globalizedbiopolitical machine. “In the Empireand its biopower regime, economic productionand political structure have an increasingtendency to overlap.” 6 However, alreadyin the first chapters of the introduction totheir book, they feel the need to emphasizethat if the sovereignty of nation-states indisappearing, then sovereignty as such hasnot disappeared. They say that “throughmodern transformations, political controls,state functions and regulatory mechanismsWilliam I. Robinson has analyzed the transitionthat has occurred in US foreign policyduring the last thirty years from the supportof Third World authoritarian regimes to the‘support of democracy’. According to Robinson,this process must be understoodwithin the broader context of globalizationand transnationalization, rather than as aprocess of exercising hegemony in and betweenthese countries. 10 The change in thestructure of domination over the peripheraland semi-peripheral regions of the capitalistworld system that took place at the beginningof the Reagan Administration can be treatedas the replacement of coercive methods withconsensus-based domination. It was realizedthat, in the long term, the authoritarianregimes that had been put in power out offear of a Communist world revolution couldnot control the protest movements demandinggreater social and economic freedoms.However, supporting democracy, as a newtransnational form of control allowed theelite to continue controlling the democratizationprocess. Robinson believes that thecleverness of the US was demonstrated byit grabbing the role of spokesperson for thetransnational elite that had secured its ownhegemony. At the same time, it is importantto stress that this is also done by Negri andHardt, and although the US enjoys a leadingposition in this game, actually globalizedcapitalism does not have a territorial centerof power, “it is a decentralized and deterrihavestill continued to manage economicand social production and exchange. Ourhypothesis is that sovereignty has taken ona new form, and is comprised of a series ofnational and international organisms thatare united by common management logic.” 7Therefore, the Empire is also according toNegri and Hardt sequential unitary systemlogic, similar to Guattari’s semiotic operationalmechanism, an overcoding machine.It is easier to imagine the ‘end of the world’ than a fairly modestchange in the mode of production.One of Negri and Hardt’s first problems isthe ‘naturalness’ of the Empire, as if it had“arisen from the spontaneous interaction ofradically heterogeneous global forces, as ifthis order were a harmonious concert thatis orchestrated by the natural and neutralhidden hand of the world market”” 8 . On atheoretical plane, this often assumes thedepoliticizing form of the ‘end of history’ or ‘apost-ideological approach to the world’. Thepower of capitalism is based paradoxicallyon its invisibility; it does not enforce itselfthrough manifests, uniforms and children’sorganizations, but with the help of internalizedbiopolitics, which is displayed as anobjective inevitability. Etienne Balibar hasdifferentiated two types of contemporaryviolence—the ultra-objective and the ultrasubjective.Ultra-subjective violence is theviolence of ethnic and religious fundamentalists,the violence of car bombers. However,ultra-objective violence is that of contemporarycapitalism. Balibar writes that this iseven more powerful that direct pre-capitalistsocio-ideological violence and the violenceof the Soviet nomenklatura—this violencecannot be reduced to specific individuals andtheir malicious plans. The violence of capitalismis structural—objective, systematic andanonymous; it is consistent, continuous andseemingly inevitable. 9torialized governing apparatus that progressivelyincorporates the entire global realityinto its constantly widening borders” 11 . Quitethe opposite—one of the initial stimuli forglobalization is the delicate balance of theSecond World War period and the loss of theleadership position in the world economy bythe US, which culminated in the detachmentof the dollar from the gold standard and thecollapse of the Bretton-Woods financialsystem in 1972. 12At the same time, there are authors whorefuse to recognize the fundamental changein global power relations, since they seethat the dominant capitalist nation-statescontinuing their imperialistic domination ofother peoples and regions and that, in thebest case, this domination has been perfected.Negri and Hardt respond that “withoutdiscounting the traits that actually point tothis important continuity” they think that“what could earlier be treated as conflictsand battles between various imperialisticforces have been replaced to a great extentby an idea of one power that redefines andstructures them all in a unitary manner andsubordinates them to a uniform concept ofjustice, which is decidedly post-colonial andpost-imperialist.” 13 Therefore, according toNegri and Hardt, any nation-state-basedimperialism is recoded by this invisible handof the Empire that has no center and is thereforeomnipresent.During this century, a relatively large-scalewave of populist conservatism that smells ofnationalism, as embodied by the Haiders andLePens, Partses and Repšes, kaczynskisand Putins has swept across Europe, which(to a greater or lesser degree) has affectedthe climate in democratic countries by democraticmeans. 14 There is no doubt that the27-08-2008Jõelähtme, Estonia12 13

tuli see selgelt välja. Merkel lubas Nord Streami projekti omalt pooltigati edendada.ka Euroopa Liidu energiavolinik Andris Piebalgs arvab, et gaasijuhetuleb kas merepõhja või seda ei tule üldse. Tuletagem meeldeakronüümi TEN – Trans European Network. Energiavolinik Piebalgsei näe merepõhja rajatavale juhtmele alternatiive maismaal. kuigiselline on olemas; see on projekt nimega Amber, mida Läti valitsusedon toetanud ja mis näeb ette Venemaa ja Saksamaa vahelisegaasijuhtme ehitamise maismaale. Merevaigujuhe pidanuks olemaLätit, Leedut ja Poolat läbiv gaasijuhe. Poole lühem, poole odavam japoole ohutum, nagu kinnitavad Venemaa ja Saksamaa vahele jäävateriikide asjatundjad. (kas nad on ka erapooletud asjatundjad, jääguigaühe enda otsustada.) Lätil võinuks selles projektis olla eriline roll.Nimelt on Läti geoloogiline põhi eriti sobiv looduslike gaasimahutiterajamiseks. Riia lähistel on üks selline keskkambriumi settekihtidevahel olemas, see tekitati sinna veel nõukogude ajal.Tehniliselt on see vajalik sellepärast, et mitme tuhande kilomeetripikkusel gaasitrassil peaksid olema teatud vahemaa järel mahutid,millesse saab suuri gaasimahtusid deponeerida ja sel moel gaasivoogusidreguleerida. Ida-Siberis lastakse maapõuest iga ööpäevkindel kogus gaasi torusse, et see viie ööpäeva möödudes Euroopatarbijani jõuaks. Eriti paindlik see süsteem pole. Juhtub gaasiväljadelmingi tehniline õnnetus või katkeb kusagil gaasijuhe, satub tarbijakitsikusse. Selleks ongi hea omada kusagil trassi keskel suuri mahuteid.Lätlased väidavad, et nende maapõue võib deponeerida kuniviiskümmend miljardit kuupmeetrit gaasi. Seda võiks nimetada jubastrateegiliseks varuks, sest niisuguse gaasihulgaga saaks varustadakogu Põhja-Euroopat kolme-nelja kuu kestel.See on lätlaste argument projekti Amber kasuks, ent EuroopaLiidu energiavolinik Piebalgs pooldab sellegipoolest Läänemerepõhja rajatavat juhet. Piebalgs on muuseas ise Läti kodanik.On teisigi argumente, millega püütakse Nord Streami ehitamisttakistada. Leedu president Valdas Adamkus lõi 2005. aasta lõpustoimunud Saksamaa visiidi ajal lauale ökoloogilise trumbi. Jutt onnatside keemiarelvast, mis Potsdami konverentsil otsustati Läänemerreuputada ja mille “panipaigad” asuvat kavandatud gaasijuhtmekulgemise kohas. Väidetavasti aga polegi see oht nii suur. Merreuputati mürgikonteinerid just sellepärast, et (sinepi)gaas moodustabveega reageerides ohutud ühendid. Bornholmi ümbrusestraalivate Taani kalurite võrkudesse satuvad aeg-ajalt keemiarelvasisaldavad mürsud. kui tegemist on lekkivate mürskudega, meenutabselle sisu sinakat savikämpu. kalureid on instrueeritud sellisedmürsud tagasi üle parda viskama.Läänes kahtlustatakse, et Balti poliitikute suust kostvad ökoloogilisedargumendid võivad olla Amberi reanimeerimise katse. Seeon vaieldamatu fakt, et ökoloogia on rahvusvahelises elus muudetudpoliitiliseks relvaks. Pole vähimatki põhjust arvata, et Baltiriigid ja Poola on suutnud sellisest kiusatusest eemale jääda.Ja lõpuks võiks mainida ka ajaloolis-moraalset aspekti. Eestisaadik Euroopa Parlamendis, geograaf ja klimatoloog AndresTarand tuletas selle aasta mais meelde, et Nord Stream kulgebSoome lahes läbi sellise ala, mida võiks nimetada maailma suurimaksmerekalmistuks. kõne all on Eesti rannavetes Juminda poolsaarelähistel 1941. aastal Saksa ja Soome relvajõudude poolt merepõhjasaadetud Punalaevastiku konvoi, mis evakueeris tuhandeidinimesi pealetungivate Saksa vägede eest Leningradi (Peterburi).Eestlane Tarand üritas ilmselt kasutada Nord Streamiga võitlemiseksVene Föderatsiooni enda “mälestuspoliitikat”. Nimelt on VeneFöderatsioon väga terane jälgima Teise maailmasõja aegsete sõjahaudadepuutumatust. Seda just naaberriikide alal. Tarand püüdiskasutada vene “mälestuspoliitika” kaheteralist mõõka Venemaaenda vastu. katse ebaõnnestus. Venelased ei lase end kõigutaegotismis becoming popular among the European Union memberstates. This is reality.At one time, Warsaw asked resentfully, why they were not consultedwhen the Baltic Sea gas pipeline was being planned. GerhardSchröder firmly announced, without even a modicum of politeness,that German energy policy is decided in Berlin.Germany’s new Chancellor, Angela Merkel, is of the same mind.When Russian President, Dmitry Medvedev visited Berlin in June2008, this was made clear. Merkel promised to promote the NordStream project in every possible way.Andris Piebalgs, the Commissioner for Energy at the EuropeanCommission, also believes that the gas pipeline should be installedon the sea bottom, or it will not be installed at all. Let’s recall theacronym TEN – Trans European Network. Energy CommissionerPiebalgs does not see an overland alternative to the undersea pipeline.However, there is an alternative—this is a project calledAmber, which the Latvian government has supported and whichcalls for the construction of an overland gas pipeline betweenRussia and Germany. The Amber pipeline would pass throughLatvia, Lithuania and Poland. Half as long, half as expensive andhalf as dangerous are what the experts in the countries betweenRussia and Germany confirm. (Everyone can decide for themselveswhether they are independent experts). Latvia would have hada special role in this project. Namely, Latvia’s geological substrataare especially suitable for the establishment of gas reservoirs. Onesuch reservoir, which was created during the Soviet period, alreadyexists in the Middle Cambrian alluvia near Riga.Technically this is necessary, because a gas pipeline that is severalthousand kilometers long needs to have reservoirs located atdefinite intervals that can be used for the deposit of large volumesof gas in order to regulate the flow of gas. In Eastern Siberia, every24 hours a specific quantity of gas is released into the pipeline fromunderground so it can reach the European consumer after five days.This system is not very flexible. If there is a technical breakdown atthe gas fields, or the gas pipeline severs somewhere, the consumer isstranded. That why it is good to have large reservoirs somewhere inthe middle of pipeline. The Latvians claim that up to 50 billion cubicmeters of gas can be deposited underground. This could be called astrategic reserve, because all of Northern Europe could be suppliedfor three to four months with such a quantity of gas.This is the Latvians’ argument in favor of the Amber project althoughthe European Energy Commission Piebalgs still believes thatthe pipeline should be constructed at the bottom of the Baltic Sea. Bythe way, Piebalgs is a Latvian citizen.There are other arguments being used to try and stop the constructionof NordStream. On a visit to Germany at the end of 2005, LithuanianPresident Valdas Adamkus played the ecological trump card.The subject at hand is Nazi chemical weapons, which the PotsdamConference decided to sink into the Baltic Sea and the ‘storerooms’for which are located along the right-of-way for the gas pipeline.However, this danger is supposedly not very great. The toxin containerswere sunk into the sea because (mustard) gas forms harmlesscompounds in reaction to water. From time to time, shells containingchemical weapons end up in the nets of Danish fishermen trawlingin the vicinity of Bornholm. If the shells are leaking, the contentsresemble bluish clay blobs. The fishermen are instructed to throwthese shells back.In the West, they suspect that the ecological argument heard fromthe mouths of Baltic politicians is an attempt to revive the Amberproject. It is an indisputable fact that ecology has been made into apolitical weapon in international life. There is no reason to believethat the Baltic countries and Poland have been able to avoid such atemptation.(Foto / Photograph by Grigory Pasko)tagasi. Suutes mängida üksnes emotsionaalsefrustratsiooni peal, ei suuda ta samaskuidagi kõigutada Impeeriumi ontoloogilisialustalasid, sest ta on ka ise sõltuvusesglobaalse kapitali ringlusest. Neoliberaalsemajanduspoliitika ja ultrakonservatiivse rahvuspoliitikaunioon pole iseenesest midagiuut: selle suurepäraseks näiteks on Ühendriikidevabariiklus ja Briti konservatiivsus.Üks Impeeriumi suuremaid trikke seisnebosavas manipuleerimises võimaliku ja võimatupoliitika piiridega, pannes rahvusriigidomavahel suurte investeeringute pärast võitlemaning sundides neid pidevalt nõrgestamakontrolli majanduse üle ning suurendama viimaseautonoomsust. Seeläbi aga määrataksekindlaks see, millist poliitikat on üleüldsevõimalik ajada. Nii ongi näiteks Eestis kümmeaastat võimul püsinud neoliberaalne erakond,kes on jõudnud koalitsioonis olla peaaegukõigi parlamendis esindatud poliitilistejõududega. Mõõdukad muutsid ennast agasotsiaaldemokraatideks, astudes sammu“vasakule” alles pärast seda, kui Tony Blairja Gordon Brown olid oma ”uue leiborismiga”sotsiaaldemokraatia nii radikaalselt ümberdefineerinud, et vanast leiborismist jäi allesainult pelk nimi. Seda võib mõista osanaImpeeriumi poolt käima lükatud eetilis-poliitilisestdünaamikast, mis Negri ja Hardtikäsitluses asub tema juriidilise ideoloogiakeskmes: ”See hõlmab kahte põhitendentsi:esiteks uue korra ülesehituses kinnistatudõiguse mõistet, mis haarab endasse terveruumi, mida tsivilisatsioonina saab käsitleda;ja teiseks õiguse mõistet, mis allutabkogu “aja” oma eetilisele alusele. Impeeriumkurnab ja ammendab ajaloolise aja, peatabKapitalismi võim põhineb paradoksaalsel kombel tema nähtamatusel:see kehtestab end internaliseeritud biovõimu abil,mis näitab ennast objektiivse paratamatusena.ajaloo ja allutab kogu mineviku ja olevikuoma eetilisele korrale. Teiste sõnadega, Impeeriumnäitab ennast katkematu, igavese jamöödapääsmatuna.“ 15 Seega mingis mõtteson Impeerium suutnud poliitika mõiste peapeale keerata: mitte poliitika ei defineeriseda, mis on võimalik, vaid mängib üksnesselle piirides, mis juba ette on võimalikkusenadefineeritud. Nii et neonatsionalistlikukonservatismi laine, mis Euroopat tabas,suutis paremal juhul Impeeriumi natukeehmatada.kuid kas võime ka Venemaa katseid manipuleeridaoma naabritega, kasutades“gaasirelva” ja selle raamatu keskset subjekti,kurikuulsat Vene-Saksa gaasitoru,Nord Streami, käsitleda uue ja vana võimusegunemise kontekstis, mida siiski lõpusdefineerib Impeeriumi globaalkapitalistliksurve? Juba see asjaolu, et erafirmade vaheliseärikokkuleppe sõlmimisel 2005. aastalosalesid president Putin ja kantsler Schröderisiklikult ning viimane tegi hiljem Laari, saadesgaasitoru järelevalve komisjoni juhiks, onkapitali ja poliitika “suurepärase” integreeritusenäidisjuhtum. Tagatipuks garanteerisSchröderi valitsus Gazpromi miljardieuroselaenu. Hüppelistest arengutest riigi ja kapitalisuhetes räägib ka see, et seda iseenesestüsna lihtsat äritehingut on võrreldud (ja mitteainult metafoori tasandil) Molotovi-Rippendropipaktiga, millega kunagi jagati EuroopaNatsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel.Venemaa, soovides ühelt poolt saavutadapoliitilist mõju oma gaasi lähimate klientidejuures, tahab ta teisalt meres kulgeva Vene-Saksa gaasitoruga vabaneda majanduslikustsõltuvusest nendele riikidele müüdavastgaasist saadavast tulust. Nord Streamannaks talle vabad käed manipuleerimakskraanidega Eesti, Läti, Ukraina, Valgeveneja teiste suunal, seadmata ohtu tarneidLääne-Euroopa teistesse piirkondadesse.Maa asemel läbi mere kulgev gaasitoruvõimaldaks ühtlasi vabaneda teiste riikideterritooriumidega seotud sabotaaži- ja manipulatsiooniohtudest,nagu ka vähendadatransiidikulusid ja suveräänsusriski. Seekindlustab selle, et gaasi hinna määraks ainultGazprom ja Saksamaa saaks gaasi kätteodavamalt. 49%-line osalus garanteeriksSaksa kapitalile võrdlemisi suure tuluosaka kõigist tulevikuks planeeritud müügiskeemidest.Plaan on peaaegu geniaalne:Venemaa saab enda kätte võimsa poliitilisemanipulatsioonirelva ning samas suurendabGazprom gaasimüüki ning loob ettevalmistusika Saksamaast läände ja lõunassejäävatele turgudele tungimiseks. Ma julgenseega väita, et Nord Stream on Impeeriumistruktuuri väga hästi integreeritud projektega põhjusta seal suuremaid vastuolusid. 16On üsna sümptomaatiline, et teised asjast(mitte)huvitatud pooled Põhja-Euroopas jamujal on oma vastulausetes asetanud rõhupeamiselt ökoloogilisele argumentatsioonile,soovimata ärritada Venemaad, küsidesnäiteks toru poliitiliste ambitsioonide järele.kuid siin on mängus ka Impeeriumi põhimõttelineeetiline imperatiiv mitte sekkudakapitali ekspansiooni ja akumulatsiooni. kapitaliväli joonistub taas kord välja pooleldisakraliseeritud ja autonoomse masinana,mida ei tohi puutuda ja millesse sekkumineon defineeritav kriminaalsena isegi juhul,kui tegu on üsna suure julgeolekuriskiga.kriminaliseerimine ja deideologiseerimineon Impeeriumi põhilised poliitilised võtted:“Tänapäeval banaliseeritakse vanlane koheselt,(muutes ta sõjaõiguse subjektistpolitseirepressiooni objektiks – A. H.) ningabsolutiseeritakse kui Vaenlane, kui absoluutneoht eetilisele korrale” 17kui Maarja kase, Neeme külma ja RalfLõokese planeeritud sümboolne Vene-Saksa gaasitoru peaks tõepoolest valmimaKapitali väli on sakraliseeritud ja autonoomne masin, millessesekkumine on defineeritav kriminaalsena.installatsioonina Vene ja Saksa paviljonidevahel Veneetsia arhitektuuribiennaalil, saabsellest kindlasti üks ilusamaid ja tabavamaidImpeeriumi metafoore. Ja isegi kui ei valmi,saab selle installeerimise katsest täpseltsamaväärne metafoor. Tegemist on seegakindla win-win olukorruga! On palju vaieldudselle üle, kas Veneetsia biennaal, see vanaimperialistliku ja koloniaalse maalima relikt,appearance of such politics is a rightwingconservativereaction to the loss of identitycaused by globalization. Undoubtedly theEmpire was irritated by this and reactedrelatively painfully, especially in the case ofHaider, because he was the first ‘mistake’ inthe neo-liberal ‘matrix’ and it was not knownwhat to expect from him. However, seeingthat this politics was not able or did not evenwish to threaten the new liberal economy,but only to capitalize politically by playingthe card of xenophobia and racism, the Empirequickly directed it back onto its normaltracks. Being able to play only on emotionalfrustration, it could not, at the same time,sway the ontological foundations of theEmpire, because it too is dependent on thecirculation of global capital. The union ofneoliberal economic policy and ultraconservativeethnic policy is not new, AmericanRepublicanism and British Conservatism aregreat examples of this.One of the greatest tricks of the Empire is theclever manipulation of the border betweenpossible and impossible policies—makingnation-states compete for large investmentsand thereby forcing them to constantlyweaken their control of the economy and toincrease the autonomy of the latter. However,this is used to define which policies arepossible at all. Thus, for instance, we havethe neoliberal political party that has stayedin power for ten years in Estonia, and hasThe power of capitalism is based paradoxically on its invisibility;it enforces itself through internalized biopolitics, which isdisplayed as an objective inevitability.been in coalition with almost all the politicalforces represented in parliament. TheModerates converted themselves into SocialDemocrats, and took a step ‘left’ only afterTony Blair and Gordon Brown has redefinedsocial democracy so radically with their “NewLabor” that only the title was left of old Labor.This can be understood as a part of theethical-political dynamic started up by theEmpire, which according to Negri and Hardtis located at the center of its legal ideology,“It comprises two fundamental tendencies:firstly, the concept of fixed justice in thenew order, which encompasses the entirespace that can be treated as civilization;and secondly, the concept of justice thatsubordinates all ‘time’ to its ethical bases.The Empire exploits and depletes historicaltime, stops history and subordinates theentire past and present to its ethical order.In other words, the Empire displays itselfas permanent, eternal and inevitable.” 15Therefore, in some sense, the Empire hasbeen able to turn the concept of politics onits head—politics does not define what ispossible, but only operates within the limitsthat have been defined as possible. Thus, thewave of neo-nationalist conservatism thathit Europe was able in the best case only tofrighten the Empire a bit.However, can we treat the attempts by Russiato manipulate its neighbors by using the‘gas weapon’ and the Russian-German NordStream pipeline, which is the central topicof this book, in the context of a mixture ofnew and old power that is ultimately stilldefined by the global capitalist pressure ofthe Empire? The fact that President Putinand Chancellor Schröder personally participatedin the signing of a business contractbetween private companies in 2005, andthat Schröder did a ‘Laar’ later by becomingthe head of the supervisory commission forthe pipeline, is a case study of the ‘splendid’integration of capital and politics. And to topit off, the Schröder government guaranteed abillion-euro loan for Gazprom. Testimony tothe rapid development in relations betweenstate and capital, is the fact that a rathersimple business deal has been compared(and not metaphorically) to the Molotov-Ribbentrop Pact, which at one time was usedto divide Europe between Nazi Germany andthe Soviet Union. Russia, wishing to achievepolitical influence with the closest clients forits gas on the one hand, wants, on the otherhand, with the Russian-German gas pipeline,to get rid of the financial dependency createdby the revenues received from the gas beingsold to those countries. Nord Stream wouldgive them the freedom to manipulate the tapsin the direction of Estonia, Latvia, Ukraine,Belarus and others, while not endangeringdeliveries to other areas of Western Europe.A gas pipeline that runs under the sea ratherthan over land would also enable one to getrid of the risks of sabotage or manipulationrelated to the territories of other countriesand to reduce transit costs and sovereigntyrisks. This ensures that the price of gas willbe determined only by Gazprom and Germanywould get the gas at a cheaper price. Itsforty-nine-percent share would also guaranteeGerman capital a relatively large revenueshare of all future planned sales schemes.The plan is almost brilliant—Russian gets apowerful weapon for political manipulation,while at the same time, Gazprom increasesits gas sales and makes preparations to penetratethe markets to the west and south ofGermany. Therefore, I dare to say that NordStream is a project that is very well integratedinto the structure of the Empire andwill not cause any great conflicts with it. 16It is quite symptomatic that other (non-) interestedparties in northern Europe and elsewherehave primarily emphasized ecologicalarguments in their objections, not wantingto ‘irritate’ Russia, by asking about the politicalambitions of the pipeline, for instance.However, the Empire’s fundamental ethicalimperative not to interfere with the expansionand accumulation of capital is in play here.The capital field reveals itself once more asThe capital field reveals itself as a sacred and autonomousmachine and interfering with it is defined as criminal.a partially sacred and autonomous machinethat must not be touched and interfering withit is defined as criminal, even when dealingwith a relatively large security risk. However,criminalizing and deideologizing is one of themain strategies of the Empire: “Today, theenemy is immediately made commonplaceand reduced to an object of police repression02-09-2008Tronchetto, Veneetsia /Tronchetto, Venice14 15

da: Nord Streami pressiesindaja teatas Tarandi avalduse peale, etgaasitrassi teele jääb vaid üks uppunud laev ja et selle rahu ei häirita.Võib öelda, et Eesti, Läti, Leedu ja Poola ei ole Venemaad ja Saksamaadühendavale gaasijuhtmele põhimõtteliselt vastu, kui… see kulgeksläbi nende territooriumi.Muidugi saaks transiidi pealt teenida. Loomulikult oleks transiidimaalugupeetute klubis. Läänemere gaasijuhtme vastu on elavat huvitundnud nüüd juba ka Holland ja Suurbritannia; ei olda selle vastuükskõiksed Belgias, Norras ega Prantsusmaal. Saksamaast rääkimata.Sest nagu juba öeldud, Põhjameres saab gaas peatselt otsaning energianälg läheb aina suuremaks. kes ei tahaks Läänes asuvatesuurtarbijatega äri ajada, nende gaasi deponeerida ja võib-ollanatuke kraani kruttides nende majanduspoliitikat mõjutada?Läänemere gaasijuhtme kritiseerijad ütlevad täiesti õigustatult,et Euroopa sõltuvus Venemaast muutub ohtlikuks. Aga millised onalternatiivid? Alžeerias leidub gaasi, muidugi ka Lähis-Idas ning Kaspiatümbritsevates riikides. Need ei ole just eriti usaldusväärsed piirkonnad.Hoolimata Ameerika Ühendriikide jõulistest aktsioonidestdemokraatia ning rahu sisseseadmisel ei jää muljet, et piirkond võikshoomatavas tulevikus muutuda usaldusväärsemaks. Etniline vägivald,poliitilised pöörded, separatism, religioosne äärmuslus – energiattarnivate riikide probleemid moodustavad pika ja väga murettekitavarea.Seevastu arktilised põhjapõdrakasvatajad, kelle maadel asuvadVene Föderatsiooni gaasiväljad, ei hakka kohe kindlasti pommepanema ega omavahelisi suhteid või siis enda suhteid keskvõimugarelvade jõul lahendama. Venemaa gaasiväljadel pole vaja karta poliitilis-sõjalisivapustusi. Need on hõredalt asustatud alad, mille põliselanikkondon ideoloogiliselt ja poliitiliselt ikka veel eelajaloolisessüütuse seisundis. Moskva peab lihtsalt tagama, et Jamali poolsaareltalgav ja Viiburis lõppev gaasijuhe oleks tehniliselt korras.Viiburist edasi tuleb aga juba Läänemeri, seal algab NATO ja EuroopaLiidu vastutusala.Veel üks argument venelaste eelistamisel on see, et Siberis ongaasi rohkem kui kusagil mujal. Tarnete pikaajaline jätkumine ningmajanduslik kindlustunne võimalikult pikas perspektiivis on tänasesõige volatiilseks muutunud maailmas omaette väärtus.Läänemere põhjas kulgev juhe on maismaajuhtmetega võrreldestunduvalt kallim. kuna juhtme ehitamises osalevad Gazpromikõrval võrdselt ka Saksa firmad, tekib küsimus, miks turumajanduslikultmõtlevad sakslased on nõus lisakulutustega.Võib-olla on asi transiiditasudes, mille vältimise nimel on mõtetehitada kallim ja pikem juhe. Võib-olla on asi Vene partnerite jäigashoiakus. kuidas ka poleks, aga tundub, et Vahe-Euroopa valitsusedei tegutsenud siis, kui oli aeg tegutseda.Läänemere gaasijuhtmest hakati rääkima juba 1997. aastal.2000. aasta detsembris andis Euroopa komisjon sellele projektileTEN-i (TransEuropean Network) staatuse, mis tähendas EuroopaLiidu finantstoetust. 2002. aasta novembris hüppasid projektisosalejate hulka Soome, Holland ja Suurbritannia, kes kõik teatasidoma huvist, juhul kui “asjaks läheb”.Euroopa Liit nägi Ida-Siberi gaasiväljade hõlvamisestulevikuprojekti.Vahe-Euroopas tegeldi samal ajal minevikuga. Oli palju arutamistMolotovi-Ribbentropi pakti ümber, meenutati kunagisi piirideümbertõstmisi, mingi hetk läks väga aktuaalseks küsimus, kasosaleda Moskvas toimuval võidupüha juubeli tähistamisel.Näib, et minevikupakti ümber madistades magati tulevikupaktlihtsalt maha.And finally, one could point to the historical-moral aspect. In Mayof this year, geographer and climatologist Andres Tarand, who is anEstonian member of the European Parliament, recalled that NordStream will pass through an area in the Gulf of Finland that couldbe called the world’s largest graveyard. Under discussion is the RedNavy convoy that was evacuating thousands of people to Leningrad(St. Petersburg) in the face of the advancing German forces in 1941and was sunk by the German and Finnish armed forces in the vicinityof the Juminda peninsula in Estonia’s coastal waters. The EstonianTarand apparently was trying to use the Russian Federation’s own‘memory politics’ to combat Nord Stream. Namely, the Russian Federationis very keen to monitor the inviolability of WW II military gravesespecially in neighboring countries. Tarand was trying to use Russia’s‘memory politics’ as a double-edged sword against Russia itself. Theattempt failed. The Russians did not let themselves be swayed—theNord Streami PR representative announced that only one sunkenship lies in the path of the gas pipeline and it would not be disturbed.You could say that Estonia, Latvia, Lithuania and Poland are notfundamentally opposed to the gas pipeline connecting Russia andGermany, if… it transverses their territory. Of course, one can earnfrom transit. Naturally, a transit country would belong to a respectedclub. Active interest in a Baltic Sea gas pipeline has already beendemonstrated by the Netherlands and Great Britain; while Belgium,Norway and France, not to mention Germany, are not indifferent. Whowould not like to do business with large Western consumers, to deposittheir gas, and maybe turn their taps a bit in order to influence theireconomic policies?The critics of the Baltic Sea gas pipeline are entirely justified insaying that Europe’s dependency on Russia is becoming dangerous.But what are the alternatives? There is gas in Algeria, and of course inthe Middle East and countries surrounding the Caspian Sea. However,these are unreliable regions. Despite the forceful attempts by theUnited States to install peace and democracy, one does not get theimpression that the region will become more trustworthy in the foreseeablefuture. Ethnic violence, political upheaval, separatism,religious extremism—the problems in energy-supplying countriescomprise a long and very alarming list.On the other hand, the Arctic reindeer herders, on whose landsthe Russian Federation’s gas fields are located, will definitely notstart setting off bombings or resolving their mutual relations, orthose with the central authorities, by force. One need not fear political-socialupheavals on the Russian gas fields as yet. These aresparsely populated areas, where the native population is ideologicallyand politically still in a state of pre-historic innocence.Moscow must just make sure that the gas pipeline that starts onthe Jamal peninsula and ends at Vyborg is in good technical repair.Onward from Vyborg is the Baltic Sea, and the start of NATO and theEuropean Union’s area of responsibility.One more argument for preferring the Russians is that there ismore gas in Siberia than anywhere else. The long-term continuity ofdeliveries and a sense of economic security for as long as possiblehave become values unto themselves in today’s relatively volatileworld.The pipeline loping along the bottom of the Baltic Sea is muchmore expensive than an overland pipeline. Since German companiesare participating equally in the construction of the pipelinealong with Gazprom, the question develops—why are the Germans,who are market-economy-minded, consenting to the additionalexpense?Maybe the answer is the transit fees, which can be avoided bybuilding a more expensive and longer pipeline. Maybe the answer isthe rigid attitude of the Russian partners. No matter, but it seemsthat the Central European governments did not act, when it was thetime was right.Preparations for the Baltic Sea gas pipeline were already startedin 1997. In 2000, the European Commission granted the project Trans-European Network status, which means financial support from theEuropean Union. In November 2002, Finland, the Netherlands andGreat Britain all jumped on the bandwagon and announced their interestif the project ‘takes off’.The European Union saw the exploitation of the Eastern Siberiangas fields as a project for the future.At the same time, Central Europe was dealing with the past. Therewas much discussion about the Molotov-Ribbentrop Pact, the pastrealignment of borders, and at one point, the question of participatingin the jubilee Victory Day commemorations in Moscow becamevery important.It seems that while fussing about the past pact, the future pactwas just overlooked.rahvusriikide keskne ja rahvuspaviljonidestkoosnev maailmanäitus, juba iseenda kuulsusrikkamineviku sümbol, on ikka võimelinekuvama meile globaalseks muutunudmaailma. kuid just tänu oma arhailisele“rahvuslikule” vormile võimaldab Veneetsiakunstnikel ja arhitektidel paradoksaalselkombel artikuleerida Impeeriumi negrilikusmõistes kui teatud sümbioosi rahvusriiklikestja imperialistlikest rudimentidest jaglobaalse kapitali kõikehõlmavusest. Naguütleb Okwui Enwesor, on tänapäeva maailmanäitusemudel, nii heas kui halvas,kohandatud meganäituse vormi ja sellekõige paremaks näiteks ongi biennaalid. 18kahtlemata kuulub ka Veneetsia biennaalnende hulka, nii heas kui halvas.1Antud käsitluses on teadlikult kõrvale lükatudökoloogiline argumentatsioon ja selle poliitiline laetus,mida aga siiski ei alahinnata. Gazpromi ja Venemaakapitalistlikke ja poliitilisi ambitsioone avalikult eiole eriti rünnatud, välja arvatud Baltimaade ja Poolateljelt, küll aga on üleüldist tähelepanu pälvinudgaasijuhtmega seotud ökoloogiline oht, mida allpoolpõgusalt puudutatakse.2vt nt Kadri Paas, Mart Laari ootab pangas140 000-kroonine kuupalk? – SL Õhtuleht09.02.2006 http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=191439&d=200602093Slavoj Žižek, The Spectre is Still Roaming Around. –kataloogis Što,koko I za kogo. Povdom 152. goi1snjiceKomunističkog manifesta 16/06-10/07/2000Zagreb: Dom hrvatskog dru1stva likovnih umjetnika,2000, lk 5–11.4Felix Guattari, Capital as the Integral of PowerFormations, trans. by Charles Wolfe, Sander Cohen. –Sylvere Lotringer (toim), Soft Subversions. New York:Semiotext(e), 1996, lk 202–224.5Guattari, ibid.6Michael Hardt, Antonio Negri, Empire. Cambridge,Massachussets, London, England: Harvard UniversityPress, 2000, lk 41.7Hardt & Negri, Empire, lk xii.8Samavõrd ägedalt astuvad nad vastu ka teoorialeselle maailmakorra juhtimisest mingist salajasestja ratsionaalsest keskusest, justkui tegu oleks kellegikõikvõimsa salaplaaniga, üleilmse konspiratsiooniteooriaga,vt Hardt & Negri, Empire, lk 3.9viidatud Žižek, The Spectre is Still Roaming Around,lk 5–7.klassi väärtused, käitumise ja maailmavaate,vt DieterLesage, The New Transnational Hegemony. – BojanaCvejič (toim), Pipeline. A Construction. Brussels:Kaaitheater, 2004, lk 27–37.11Hardt & Negri, lk xii–xiii.12Selle kohta vaata lähemalt nt Brian Holmes, InvisibleStates: Europe in the Age of Capital Failure. –SimonSheikh (toim), Capital (It Fails Us Now). NIFCA,2006, lk 29–58.13Hardt & Negri , lk 9.14Loomulikult tuleks neid kõiki käsitleda eraldi,kuid antud juhul leppigem selle kõige madalamaühisnimetajaga.15Hardt & Negri, lk 11.16Selles kontekstis on Impeeriumile palju ohtlikumnäiteks Venezuela oma natsionaliseeritud nafta jariigisotsialistliku autokraatiaga ning ennekõike selgeltväljendatud antiimperialistlike ambitsioonidega ningkatsetega end globaalselt maksma panna, milleks tal onolemas ka väga head vahendid. Kuid see on kahtlematajuba eraldi artikli teema.17Negri ja Hardt kasutavad seda küll mõiste bellumjustum konteksti lahti seletades, aga sama printsiipisaab Impeeriumi ülesehituses mõista universaalsena,vt Hardt & Negri, lk 11–13.18Okwui Enwezor, Mega-Exhibitions and the Antinomiesof a Transnational Global Forms. – ManifestaJournal 2 (talv 2003 – kevad 2004), lk 7–31.and absolutized as the Enemy, as the absolutethreat to the ethical order.” 17If the symbolic Russian-German gas pipelineplanned by Maarja kask, Neeme külm andRalf Lõoke should be completed as a installationbetween the Russian and Germanpavilions at the Venice Biennale of Architecture,it would certainly be one of the mostbeautiful and relevant metaphors of theEmpire. And even if it is not completed, theattempt to install it will be an equivalent metaphor.Therefore, this is definitely a win-winsituation! There has been much discussionabout whether the Venice Biennale—thisrelic of the old imperialist and colonial world,nation-state-centered and consistingof national pavilions, a symbol of its ownrenowned past—is still able to display theglobalized world. But it is Venice, thanks toits archaic ‘national’ form that paradoxicallyallows artists and architects to articulatethe Empire in Negris sense, as a symbiosisof nation-state and imperialist rudimentsand the all-encompassing nature of globalcapital. As Okwui Enwesor has said,” todaythe world exhibition model –- has been readaptedin the form of a mega-exhibition, ofwhich the biennals are the biest examples.” 18Undoubtedly, the Venice Biennale is amongthem, for better or for worse.1In this article, the ecological argumentation and itspolitical charge have been knowingly left aside, whichhas nevertheless not been underestimated. Gazpromand Russia’s capitalist and political ambitions havegenerally not been publicly attacked, except on thePolish-Baltic axis, but the ecological dangers relatedto the gas pipeline have attracted attention, which istouched upon below.2See, for example Kadri Paas, Mart Laariootab pangas 140 000-kroonine kuupalk? – SLÕhtuleht 09.02.2006 http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=191439&d=200602093Slavoj Žižek, The Spectre is Still Roaming Around– in the catalogue Što,koko I za kogo. Povdom152. goi1snjice Komunističkog manifesta 16/06-10/07/2000. Zagreb: Dom hrvatskog dru1stvalikovnih umjetnika, 2000, pp. 5-114Felix Guattari, Capital as the Integral of PowerFormations, trans. by Charles Wolfe and SanderCohen. – Sylvere Lotringer (ed), Soft Subversions.New York: Semiotext(e), 1996, pp. 202 – 224.5Guattari, ibid.6Michael Hardt, Antonio Negri, Empire. Cambridge,Massachusetts, London, England: Harvard UniversityPress, 2000 , p.417Hardt & Negri, p. xii8Just as heatedly they dispute the theory regarding themanagement of this world order from some secret andrational center, as if we were dealing with someone’sall-powerful secret plan, a global conspiracy theory, seeHardt & Negri , p.39Reference in Žižek, ibid. pp. 5-7New Transnational Hegemony. - Bojana Cvejič (ed),Pipeline. A Construction. Brussels: Kaaitheater,2004, pp.27-3711Hardt & Negri, p. xii-xiii12For more details, see Brian Holmes, Invisible States:Europe in the Age of Capital Failure. – Simon Sheikh(ed), Capital (It Fails Us Now). NIFCA, 2006, pp.29-5813Hardt & Negri, p.914Naturally, these should be treated separately, but inthe given case let’s agree to name the lowest commondenominator.15Hardt & Negri, p.1116In this context, Venezuela, for instance, is much moredangerous for the Empire, with its nationalized oiland state-socialist autocracy, and primarily, its clearlyexpressed anti-imperialist ambitions and attemptsassert itself globally, for which it has very goodresources. However, this is definitely the subject for aseparate article.17Negri and Hardt use this as an explanation of thecontext of the concept of bellum justum, but one couldunderstand the same principle to be universal in theconstruction of the Empire. See Hardt & Negri, pp.11-1318Okwui Enwezor, Mega-Exhibitions and the Antinomiesof Transnational Global Forms. – ManifestaJournal 2 (Winter 2003 - Spring 2004), pp. 7-3110Robinson laenab siin Antonio Gramsci käsitlusehegemooniast kui konsensuslikust domineerimisest,mida viimane kasutas rahvusriikide analüüsimiseks,ning kannab selle üle globaliseerunud maailmale.Gramsci järgi on hegemoonia klassidevaheline suhe,kus üks klass või klassi osa praktiseerib valitsemistteise klassi üle viimase aktiivsel nõusolekul. Sellekset saaks kõnelda hegemooniast Gramsci mõistes,peab allutatud klass olema omaks võtnud valitseva10Robinson here borrows Antonio Gramsci’s treatmentof hegemony as a consensual domination that the latterused to analyze nation-states and transfers this to theglobalized world. According to Gramsci, hegemony isa relationship between classes, in which one class orpart of a class exercises authority over another classwith the active approval of the latter. In order to speakabout hegemony in Gramsci’s context, the subordinatedclass must have accepted the values, behavior andworldview of the ruling class, see Dieter Lesage, The02-09-2008Tronchetto, Veneetsia /Tronchetto, Venice16 17

Jane RendellHooned, mida mõistetakse kui domineerivakultuuri väärtussüsteemide tähistajat,on kriitiliste kunstnike jaoks olnud sellisteideoloogiliste struktuuride nähtavaks tegemisevahendiks. 1970. aastate algul kasutaskunstnik Michael Asher oma teostesmaterjalide lahutamise põhimõtet, juhtidestähelepanu arhitektuurile kui galerii institutsionaalsetrolli toetavale struktuurile. 1974.aastal Los Angeleses Claire Copley gale-INFRA-STRUkTUURIÜMBERMõTESTAMINEJane Rendell BA (cum laude), Dip Arch, MSc,PhD, on arhitektuuri- ja kunstiprofessor ningarhitektuuriuuringute osakonna juhatajaBartletti Arhitektuurikoolis UCL-is. Arhitekti jaajaloolase, kunstikriitiku ja kirjutajana on ta omatöödes puudutanud mitmesuguseid interdistsiplinaarseidlõikumisi: feministliku teooria jaarhitektuuriajaloo, kujutava kunsti ja arhitektuuripraktika,autobiograafilise kirjutamise jakriitika kokkupuutepunkte. Ta on kirjutanud raamatud„Kohakirjutus: Kunstikriitika arhitektuur“(Site-Writing: The Architecture of Art Criticism,ilmub 2009), „Kunst ja arhitektuur“ (Art andArchitecture, 2006) ja „Naudingutaotlus“ (ThePursuit of Pleasure, 2002) ning olnud raamatute„Muster“ (Pattern, 2007), „Kriitiline arhitektuur“(Critical Architecture, 2007), „Ruumilinekujutlusvõime“ (Spatial Imagination, 2005),„Tundmatu linn“ (The Unknown City, 2001),„Lõikumised“ (Intersections, 2000), „Soolineruum ja arhitektuur“ (Gender Space Architecture,1999) ja „Kahtlaselt tuttav“ (Strangely Familiar,1995) üks toimetajaid.Sageli esmapilgul nähtamatu, mõnikordsõna otseses mõttes maa all, turvataradetaga või meie peade kohal, täidab infrastruktuurvõtmerolli ühiskondlike, kultuuriliste,majanduslike ja poliitiliste ettevõtmiste võimaldajana,varustades meid olulisimate ressursside– kütuse, vee, toidu, materjalide jarelvadega – ning kõrvaldades jäätmed. Polekahtlustki, et infrastruktuuri ühiskondlikuksülesandeks on tagada eluliselt vajalike ainetepidev ja ühtlane tarnimine, kindlustadavoogude ühtlus, pehmendada nõudluse japakkumisega seotud probleeme, muutesvõimalikuks nii igapäevaelu kui ka teisteprojektide teostamise. Selles mõttes toimibinfrastruktuur paljuski nagu ideoloogia: seekehtestab end esemelise maailma „loomulikuolekuna“. karl Marxi järgi moonutab ideoloogiamõtlemist, et peita vastuolusid. Temavarastest tekstidest ideoloogia mõistet veelei leia, kuid kontseptsioon on sellegipoolestolemas, lähtepunktideks religioonikriitikaning G. W. F. Hegeli käsitlus riigist kui „inversioonist“,mis varjutab asjade tegelikuolemuse. 1„Gaasitorule“ konteksti loomiseks vaatlensiinses artiklis, kuidas mõnede 1970. aastatekontseptuaalse kunsti võtmeprojektidepuhul on arhitektuur kui infrastruktuurseja ideoloogilise aparaadi kõige nähtavamaspekt võetud institutsionaalse kriitikaKui kontseptuaalses kunstis käsitletakse infrastruktuurimaterialiseerunud ideoloogiana, siis arhitektuuris juhib seetähelepanu poliitilistele operatsioonidele, mis mõjutavad seda,mida ja kuidas on võimalik ehitada.objektiks. Seejärel käsitlen mõningaid hilisemaidsarnaselt positsioonilt lähtuvaidkunstiteoseid, mis seostuvad arhitektuuriinfrastruktuurse rolliga nii galerii kontekstiskui ka teistes kohtades ning mille kaudujoonistub välja selle tegeliku ja fiktiivsestaatuse seos. Arhitektuuri puhul on infrastruktuuriroll pragmaatiliste ja ideoloogilistefunktsioonide pakkujana tähendanud,et kriitiline diskussioon toimub võrdlemisikeerukal pinnal. kui kontseptuaalses kunstiskäsitletakse arhitektuuri infrastruktuurimaterialiseerunud ideoloogiana, siis arhitektuurisviib kriitiline praktika teistsugusessuunas, otseste füüsiliste konstruktsioonidejuurest edasi, et juhtida tähelepanu poliitilisteleoperatsioonidele, mis mõjutavad seda,mida ja kuidas on võimalik ehitada.Arhitektuur kui infrastruktuur:Kunsti institutsionaalse kriitika asupaikJane RendellREFUNCTIONINGTHE INFRA-STRUCTUREJane Rendell BA (Hons), Dip Arch, MSc, PhD, isProfessor of Architecture and Art and Directorof Architectural Research at the Bartlett, UCL.An architectural designer and historian, artcritic and writer, her work has explored variousinterdisciplinary intersections: feminist theoryand architectural history, fine art and architecturaldesign, autobiographical writing and criticism.She is author of Site-Writing: The Architectureof Art Criticism (forthcoming 2009), Art andArchitecture (2006), The Pursuit of Pleasure(2002) and co-editor of Pattern (2007), CriticalArchitecture (2007), Spatial Imagination (2005),The Unknown City (2001), Intersections (2000),Gender Space Architecture (1999), and StrangelyFamiliar (1995).Often seemingly invisible, sometimes literallyunderground, behind security fences, underthe earth or over our heads, infrastructureplays a key role in enabling and supportingsocial, cultural, economic and political activitiesby supplying key resources – fuel,water, food, materials and weapons – andremoving waste. Beyond question and argument,infrastructure’s social duty is to providevital necessities in a continuous manner,maintaining even rates of flows, smoothingout problems in supply and demand, inorder to facilitate daily life as well as theconstruction of other projects. In this senseinfrastructure functions much like ideology– it sets itself up as the ‘nature’ of things.For karl Marx, ideology distorts thought inorder to conceal contradiction. In his earlywritings, the term ideology is not yet named,but a concept, generated out of his critique ofreligion and following G. W. F. Hegel’s work onthe state, understood as an ‘inversion’, onewhich conceals the real character of things,is introduced. 1In order to provide a context for The GasPipe this essay examines how in some keyconceptual art projects of the 1970s, architecturefunctioned as the aspect of the infrastructuraland ideological apparatus mostapparent and so deserving of institutionalcritique. I then go on to discuss more recentartworks that have developed this approach,making connections between architecture’sinfrastructural role in both the gallery andother settings, and drawing out the relationbetween its real and fictional status. In architecture,infrastructure’s essential role as theprovider of pragmatic as well as ideologicalfunctions has meant that critical discussionsoccupy a more difficult terrain. If in conceptualart, architecture as infrastructure isIf in conceptual art, infrastructure is taken to be ideologymade material, then in architecture, critical practice pointsto drawing attention to the political operations that influencewhat and how it is possible to build.taken to be ideology made material, thenin architecture, critical practice points in adifferent direction, beyond direct physicalstructures, in order to draw attention to thepolitical operations that influence what andhow it is possible to build.Architecture as Infrastructure:The Site of Art’s Institutional CritiqueBuildings, understood as representing thevalue systems of dominant cultures, haveprovided opportunities for critical art practitionersto make visible such ideologicalstructures. In the early 1970s, artist MichaelAsher’s work utilised the principle of materialsubtraction to focus critical attentionon architecture as structure supporting theinstitutional role of the gallery. For his untitledwork at the Claire Copley Gallery, LosCornford & Cross. Kujutiste petlikkus, 2001. Teose kavandatud võimalik asukoht Herati lähistel Afganistanis. (Foto Neil Tudman, Piirideta Arstid) Cornford & Cross. The Treason of Images, 2001. Near Herat, Afghanistan.(Photograph by Neil Tudman, Médécins Sans Frontières)18 19

Cornford & Cross. Camelot, Albion Square, Stoke on Trent, 1996.(Fotod / Image courtesy Cornford & Cross)riisse loodud nimetus teoses eemaldas takontori- ja näituseruumi eraldava vaheseina,paljastades vaatajale tavaliselt varjatud tegevuse,mis võimaldab galeriil majanduslikusmõttes tegutseda, tehes ühtasi ka vaatajakuraatori jaoks nähtavaks ja teadvustadesmõlemale poolele nende rolli kunsti tootjaja tarbijana. 2 1976. aastal New Yorgi kunsti-ja Urbanistikainstituudi (Institute for Artand Urban Resources) Clocktoweri galeriisaset leidnud installatsioonina eemaldasAsher kõik aknad ja uksed, ühendades galeriiväliskeskkonnaga. See avas siseruumikõigile temperatuurikõikumistele, otseselepäikesevalgusele ja õhuniiskusele, soovidestunnetusliku muutuse kaudu kutsuda ülesmõtlema kunsti ja vaatamiskogemuse piirideüle. 3Olulise eemaldamise katkestavat jõudu onkunstnikud kasutanud ka mujal kui galeriikontekstis.Gordon Matta-Clarki „anarhitektuur“on ilmselt performatiivse hävitamisakti,eituse või „hoonelõike“ parim näide, misomakorda loob uut ajutist arhitektuuri. 4 Niisaagis Matta-Clark teoses „Lõhestamine“(Splitting, 1974) New Jerseys Englewoodisasuvasse puitkonstruktsiooniga majja kaksparalleelset lõiget ja eemaldas nende vahelejääva osa hoonest; teoses „Päevaloojang“(Day’s End, 1975) eemaldas ta osa ühe Manhattanimahajäetud kaiehitise põrandast jakatusest. Pariisi biennaalile tehtud „kooniliseslõikes“ (Conical Intersect, 1975) lõikasMatta-Clark suure koonusekujulise ava läbikahe 17. sajandi linnamaja, mis Pompidoukeskuse ehitamisele jalgu jäänuna ootasidlammutamist. kuid ilmselt on tema kõigeplahvatuslikum akt arhitektuuri ja sellegaseotud institutsioonide vastu „osalemine“New Yorgi Arhitektuuri- ja Urbanistikainstituudi(Institute of Architecture and UrbanStudies) 1967. aasta näitusel kõrvuti tuntudarhitektidega. Näituse kutsutud külalistegaavamisõhtul tulistas Matta-Clark õhupüssistpuruks näituseruumi aknad, et tuua esilemodernistliku arhitektuuri abstraktsioonideseos selle toel loodud katastroofiliste elamurajoonidega,mille fassaade iseloomustasidenamasti purukspekstud aknad.See kriitilise kunsti pärand, mida olen kirjeldanudkui kontseptualismist, maakunstistja performance’i kunstist lähtuvat kriitilistruumipraktikat 5 , on mõjutanud hulka kaasaegseidautoreid, kelle eesmärgiks on esitadaküsimusi arhitektuuri ning domineerivatemajandus- ja kultuurijõudude seose kohta.Näiteks Inglismaale Stoke-on-Trenti tehtudkohaspetsiifilises installatsioonis „Camelot“(1997) piirasid kunstnikud Cornford & Crossturvataraga selliseid rohulapikesi, millestläbikäikudes või liiklussaarekestel tavaliseltüle trambitakse. Valitud materjal, misenamasti seostub kõrgetasemelise turvalisuse,seaduskuulekuse ja korraga, samutitara füüsiline omadus lõigata ära osa n-öavalikust ruumist, tõid esile omandi- ja territooriumiprobleemid.6 Nagu ka teistes Cornford& Crossi töödes, toob „Camelot“ esileteatud konkreetse koha eripära, esitadesväljakutse kujutavas kunstis, avaliku ruumikunstis ja arhitektuuris valitsevatele, sageliomavahel vastuolus olevatele teostamis- javastuvõtuvormidele.Pöörates ümber igapäevaste, arhitektuurseinfrastruktuuri loomiseks kasutatavatematerjalide tähenduse, tekib kontseptuaalsekunsti kriitilisel teemapüstituselebamugav suhe avaliku ruumi kunsti sageliheasoovlike kavatsustega muuta avalik ruumkättesaadavaks.2000. aastal Londonis Whitechapeli kunstigaleriistoimunud näituse „Protesteeri jajää ellu“ (Protest and Survive) raames ehitasŠveitsi kunstnik Thomas Hirschhorn sillaüle Angel Alley, ühendades galerii kohvikuaknad vastasoleva Freedom Pressi raamatupoega.Galerii külastajad võisid jalutadateisele poole raamatupoodi, kus jagatianarhistlikke lendlehti. 7 Ilmus ka raamat,kus olid ära toodud kõik silla ehitamiseksvajalike nõusolekute taotlemiseks kirjutatudkirjad ning intervjuud inimestega, kes avaldasidvalminud silla kohta oma arvamust.Selline projekt loob otsesõnu alternatiivsetinfrastruktuuri, mida on võimalik kasutadaning mis võimaldab dialoogi galeriikunsti jarevolutsioonilise poliitika vahel.ka Mehhiko kunstnik Juan Cruz on tegelenudplaneerimisseadustiku infrastruktuurseteprotsessidega, kuid seda pigem kujuteldavatekui tegelike konstruktsioonide kaudu.Teoses „Planeerimisloa taotlus: Ettepanekmetafoori ehitamiseks“ (Application for aPlanning Permit: Proposal to Build a Metaphor,2001) esitas kunstnik 12 planeerimistaotlustMelbourne’i erinevate paikadekohta. Tema ettepanekuks oli ehitada igassepaika osake väljamõeldud kastiilia külast.Cruzi jaoks esindas see küla sotsiaalsesuhtlemise metafoori. Igasse taotlusessekirjutas ta küla mingi koha fiktiivse kirjelduse.Nii pakkus ta, et Melbourne’i muuseum,kohaliku keelepeksu koht, mida turistid sagelihotelliks peavad, võiks olla bordell. koguprojekt kujutas endast vastavates kohtadeseksponeeritud kahtteist A1 formaadis paberilehte.Kui ehitusfirma tegi ühe projekti osapeale pakkumise, ähvardas kontseptuaalneprojekt reaalsuseks saada! 8 Ehitiste esemelis-majanduslikustteostamisest piisavalteemal seisvana võimaldab kunsti kultuurilinepositsioon tõstatada küsimusi arhitektuursekavandi eelduste ning planeerimisprotsessija ehitusreeglistiku keerdkäikude kohta.Daniel Arsham uurib projektis „õõnsuseehitamine (Nurk)“ (Building Cavity (Corner),2005), kus jääb mulje, nagu üks seina nurkoleks ära söödud ning selle järgnevates anomaalsetesedasiarendustes kõrvalekaldeidarhitektuuri infrastruktuuri standardseks,normaalseks või ootuspäraseks peetust.„Seina ärakulumise anomaalia“ (Wall ErosionAnomaly, 2006) ei kujuta endast „äravõtmist“galerii ootuspärase ruumi pea peale pööramiseeesmärgil nagu Asheri Claire Copleygalerii teoses, vaid esindab Matta-Clarkilõigete vaimus performatiivset eneseteadlikkust.Samas kui Matta-Clarki „lõiked“paljastavad arhitektuuri fiktiivsuse, näidatestahketeks peetud seinu hoopis õõnsatena,siis Arshami „ärakulumised“ säilitavad sellefiktiivsuse, lastes pinna valgel massil voolataerosiooni sügavustesse.kuid mitte kõik Arshami muudatused ei olekulutatud või eemaldatud aines. Mõnedneist juhivad galerii arhitektuursetele omadusteletähelepanu ühe valgest mahulisestpolüstüreenist (EPS) infrastruktuuri lisakihiabil, mis võib olla kunstlik konstruktsioonvõi võib ka mitte olla. Teoses „Ventilatsioonianomaalia (w)“ (Vent Anomaly (w), 2006)tundub ventilatsioonilõõri kate galeriiseinalsulavat, kuid lähemal vaatlusel selgub,et sealt nõrgub hoopis midagi muud, mison samasugusest materjalist ja samamoodivalge. Nagu ka „Seina ärakulumiseanomaalias“ on arhitektuur ise toe ja korrastatusepakkumise asemel lahustunud valgeksmögaks. Vaatajale jääb mõistatuseks,kas ka ventilatsiooniava ise on osa fiktsioonistning kuhumaani see arhitektuuri sulamisefantaasia ulatub. 9 kujutledes esmalt,Angeles, in 1974, he removed the partitionbetween the office and exhibition space,revealing the usually hidden operations thatallow the gallery to function economicallyto the viewer, but also exposing the viewerto the curator, thus making both subjectsconscious of their activities as producers andconsumers of art. 2 For his 1976 installationat the Clocktower Gallery of the Institute forArt and Urban Resources in New York, Asherremoved all the windows and doors connectingthe gallery to the external environment.This opened the interior to fluctuations intemperature, direct light and moisture, thususing perceptual change to promote criticalreflection on the limits of art and the viewingexperience. 3Artists also utilized the disruptive powerof critical removal in contexts other thangalleries. Gordon Matta-Clark’s ‘anarchitecture’is perhaps the clearest expressionof performative acts of destruction, negationor ‘building cuts’ –which in turn create newtemporary architectures. 4 For example inSplitting (1974) Matta-Clark sawed two parallelslices through a wood-frame housein Englewood, New Jersey, removing thematerial between the two cuts, and in Day’sEnd (1975) he removed part of the floorand roof of a derelict pier in Manhattan. InConical Intersect (1975) for the Biennale deParis Matta-Clark cut a large cone-shapedhole through two seventeenth-century townhouses,which were to be knocked down toconstruct the Centre Georges Pompidou. Buthis most explosive act against architectureand its associated institutions, must be his‘participation’ in an exhibition alongsidewell-known architects at the Institute ofArchitecture and Urban Studies in New Yorkin 1967. On the afternoon of the exhibition’sprivate view Matta-Clark shot out the windowswith a BB gun, in order to make a linkto the abstraction of modernist architecturewith its production of disastrous urban housingprojects, the façades of which typicallyfeatured shattered windows.This heritage of critical work in art, somethingI have described as critical spatial practice, 5deriving from conceptualism, land art andperformance art, has influenced the work ofa number of contemporary practitioners, whoseek to question architecture’s relationshipwith dominant economic and cultural forces.For example, for Camelot (1997), a site-specificinstallation in Stoke-on-Trent, England,artists Cornford & Cross used perimetersecurity fencing to portion off fragments ofleft over grass, the kind of which is usuallytrampled over as a thorough-fare and trafficisland. The choice of a material associatedwith high grade security, law and order, aswell as the physical ability of the fence tocut off a piece of so-called public spacebrought issues of ownership and territoryto the fore. 6 As in other works by Cornford& Cross, Camelot points to the conditionsof a particular site in order to challenge theoften conflicting modes of production andreception governing fine art, public art andarchitecture. Through inverting the meaningof everyday materials used to constructarchitectural infrastructures, the criticalconcerns of conceptual art are brought intoan uncomfortable relationship with the often-benignintentions associated with publicart – to make public space accessible.In 2000, as part of the Protest and Surviveshow at the Whitechapel Art Gallery, London,Swiss artist Thomas Hirschhorn had a bridgebuilt across Angel Alley between the windowsof the gallery café and the FreedomPress Bookshop opposite. Visitors to thegallery could cross over to the bookshop andpick up leaflets on anarchism. 7 A book waspublished containing all the letters writtento gain planning consent for the structureas well as interviews with people describingtheir opinions of the bridge. Such a projectliterally builds an alternative infrastructure,one that can be occupied and facilitatespotential dialogues between gallery art andrevolutionary politics.Mexican artist Juan Cruz has also engagedwith the infrastructural processes ofplanning regulation but through imaginaryrather than actual constructions. In Applicationfor a Planning Permit: Proposal toBuild a Metaphor, the artist submitted 12planning applications for different sites inMelbourne. Each was a proposal to build partof a fictitious Castilian village. For Cruz, thisvillage operated as a metaphor for socialinteraction. For each application he wrote afictional description of a site in the village. Hesuggested, for example, that the MelbourneMuseum, a site of local gossip and oftenmistaken by tourists as a hotel, should bea brothel. The project existed as 12 sheetsof A1 paper displayed on the relevant sites.When a construction company tendered forone of the proposals, the project threatenedto become a reality! 9 Sufficiently removedfrom the material economic production ofbuildings, art’s cultural position allows aquestioning of the premise of an architecturalproposal and the complexities of theplanning process and building regulations.Daniel Arsham’s Building Cavity (Corner)(2005) where the corner of a wall appearseaten away, is developed in a later series ofanomalies, each of which explore deviationsfrom what is considered standard, normal,or expected of the architectural infrastructure.The deviation that is Wall ErosionAnomaly (2006) does not ‘take away’ in orderto overturn what is expected of the gallery, asin Asher’s work at the Clare Copley Gallery,instead Arsham’s removal has the performativeself-consciousness of a Matta-Clark‘cut’. Yet while Matta-Clark’s ‘cuts’ exposearchitecture’s fiction, revealing walls believedto be solid as hollow instead, Arsham’s‘erosions’ maintain this fiction, extending thewhite mass of the surface into the erosion’sdepth.And not all Arsham’s alterations are erosionsor removals. Some draw attention to the architecturalqualities of the gallery by the inventionof an additional infrastructural layer,made out of white expanded polystyrene orEPS, which may or may not be an artificialconstruction. In Vent Anomaly (w) (2006) avent in the gallery wall at first appears to bemelting, but on a closer inspection it seemsthat something else, the same white colourand consistency, is seeping through. As inWall Erosion Anomaly it is the architectureitself, which, rather than provide structureand order, has dissolved into white goo.The viewer wonders whether the vent itselfis part of the fiction and where the edge ofthis fantasy of architecture’s meltdown lies. 9First imagining that the architectural infrastructureof the gallery, usually invisible, has alife of its own and has transmuted from solidto liquid, the viewer then realizes that thereality upon which this construct is based isitself part of the fiction.04-09-2008Giardini, Veneetsia /Giardini, Venice20 21

Stalker. Reaalsel territooriumil / Through the Actual Territories, 1995.(Foto / Image courtesy Lorenzo Romito/Stalker.)Daniel Arsham Õõnsuse ehitamine (Nurk), 2005Building Cavity (Corner), 2005Seina ärakulumise anomaalia 2006Wall Erosion Anomaly, 2006Ventiatsiooni anomaalia (w), 2007Vent Anomaly (w), 2007(Fotod / Images courtesyGalerie Emmanuel Perrotin, Miami)et galerii arhitektuursel infrastruktuuril, mistavaliselt on nähtamatu, on omaenda eluning see on moondunud tahkest vedelaks,märkab vaataja seejärel, et reaalsus, millelsee konstruktsioon põhineb, on iseenesestfiktsioon.Arhitektuuri infrastruktuurse kriitikakonteksti otsimineArtiklis „kriitiline arhitektuur: kultuuri javormi vahel“ (Critical Architecture: BetweenCulture and Form, 1984) 10 väitis kriitik k.Michael Hays Mies van der Rohe loomingutnäiteks tuues, et kriitiline arhitektuuron võimalik, ning et selle tegutsemisruumasub kahe pooluse vahel – vastandudesühelt poolt kultuurilisele determinismilening tunnistades teisalt, et suhestumiseeelduseks on teatav autonoomia. 11 kaheksateistaastat hiljem heitsid Robert Somolja Sarah Whiting oma tekstis „MärkusiDoppleri efekti ja teiste modernismi tujudekohta (Notes around the Doppler Effect andother Moods of Modernism) 12 kriitilise projektikõrvale kui tähistamiskeskse ja dialektilise,kirjeldades seda kui „kuuma representatsiooni“viisi. Selle asemele pakkusid Somolja Whiting arhitektuuri, mis oleks seotud„diagrammilise, atmosfäärilise ja cooli väljanägemisega“13 . kuid kriitilise ja postkriitilisearhitektuuri lõhe ei ole pelgalt binaarne,kuna hoolimata kriitilisuse kõrvalejätmisestkajastavad mõned Somoli ja Whitingu pooltpostkriitilisusele omistatud omadustest,nimelt vajadus liikuda arhitektuuri kui distsipliinijuurest arhitektuuri kui toimivuse võipraktika juurde ning käsitleda kasutajateosalemist arhitektuuriloome sidusa osana,just kriitilise arhitektuuri poolehoidjate seisukohti,kes on veendunud, et ühiskondlik jaka Rooma arhitektidegrupp Stalker(Linnaliste Sekkumiste Laboratoorium),kelle nimetus on inspireeritud Tarkovski 1979.aasta filmist, on omandiõigusega seotud küsimusteletähelepanu juhtimiseks kasutanudruumis liikumist eesmärgiga seda „tagasinõuda“ ning võttes selle tegevuse arhitektuursetelahenduste lähtealuseks. Stalkerijaoks on jalutamine linna tundmaõppimiseviis – seda on nad teinud mitte ainult omakodulinnas Roomas, vaid ka Napolis, Torinos,Pariisis ja Berliinis. Stalkeri arvates võimaldabjalutamine suhestuda linna mahajäetudosadega, mis võivad füüsilises mõttes ollalähedal, kuid on eraldatud näiteks müürideja taradega, et teha uusi teid või muid linnarekonstrueerimisprojekte. Stalkerit huvitakultuurilineaspekt on arhitektuuripraktikajuures äärmiselt olulise tähtsusega.Ajakirja Perspecta erinumbris, kus Somoli jaWhitingu artikkel avaldati, ilmus ka kriitilistarhitektuuri toetavaid artikleid. Nii näiteksväitis Diane Ghirardo, et kuigi arhitektuurikriitikja -ajaloolane Manfredo Tafuri uskus,et arhitektuuriline vastupanu kapitalismileon võimatu, märkis ta, et „sellegipoolest onolemas arhitektuuri, mis püüdis kapitalistlikkutööjaotust ümber jaotada“, nagu sedanäitab teiste hulgas Raymond Unwini, ErnstMay ja Hannes Meyeri loodu. 14 Samas ütlesHays toimetajaile antud intervjuus, et temajaoks pärineb kriitilisuse mõiste kriitilisestteooriast ning selle võib kokku võtta kui „alternatiivsetevõimaluste pideva kujutlemise,otsimise ja konstrueerimise […]“, omistadeskriitilisele arhitektuurile loovuse ja produktiivsusening tehes postkriitilise positsiooniseega relvituks. 15 Perspecta erinumbristajendatuna ilmus hulk artikleid nii ajakirjasHarward Design Review kui ka mujal, kusseisukohad postkriitilisuse suhtes ulatuvadumbusust üleskutseteni noorema põlvkonnaeeskujul teooriast loobuda ja turujõududegakaasa minna. 16kuid hoolimata Ameerika Ühendriikideülikoolides ja praktikute hulgas levivatestskeptilistest meeleoludest kriitilise projektisuhtes on ka neid, kes leiavad, et arvestadessüsinikdioksiidi õhku paiskumisestpõhjustatud katastroofilisi kliimamuutusi janaftast sõltuvate riikide kasvavat imperialistlikkuagressiooni olukorras, kus nõudlusületab pakkumise, ei saa korporatiivsessekapitalismi enam pragmaatiliselt ja kriitikavabaltsuhtuda – see tähendaks küsimusiesitamata toetada selle majandussüsteemiolemuslikuks osaks olevat ebavõrdsust. 17kriitilisele mõttele toetuval arhitektuurilon tugevad traditsioonid alates autoritest,kelle kõige uuenduslikum looming kuulubniinimetatud paberarhitektuuri hulka, kuniarhitektideni, kes on tegutsenud väljaspoolerialakonventsioone ja ehitustööstuse turukesksustkoostöös kunstnikega või omaprojekte ise valmis ehitades. kunstnikeja arhitektide grupi fat varane tegevus –sekkumised Londoni avalikku ruumi enam kuikümne aasta jooksul 1990-ndatest alates –on vaid üks näide. Vastusena 1994. aastalvastu võetud kriminaalõiguse ja avaliku korraseaduse muudatusele, millega keelati teatudhulgast suurem inimeste kogunemine teatudsuurusega ruumis, korraldas fat LondonisHyde Parkis ürituse nimega „Piknik“ (Picnic).Park oli jaotatud mõtteliseks ruudustikuks,kuhu mahtus maksimaalne hulk inimesi, millestrohkema puhul oleks ettevõtmine olnudjuba „illegaalne“. Teos muutus protestivormiks,kasutades pargiala hõivamist avalikuruumi kasutamist määratlevate spetsiifilisteltruumiliste reeglite kritiseerimiseks. 18vad eelkõige need kohad linnas, millest onsaanud nn terrain vague – piirkonnad, mison hüljatud või kus muutused on aeglased.Stalker ületab piire, läheb keelatud aladele,ronib üle barjääride ja ületab takistusiebatavalisel viisil. Selline tegevus teravdabteadlikkust, lastes tuttavatel kohtadel paistavõõraina. 19Oma sõnul tegeleb Stalker tegutsemiskesksearhitektuuripraktikaga – seda sortipraktikaga, mis laiendab ja kritiseerib meiearusaamist arhitektuuri olemusest. Stalkerimeetodiks on jalutuskäikudega kaasnevkolmeosaline protsess. Esiteks „pinna ettevalmistamine“– plaanitava jalutuskäigu alakohta ajaloolise info ja kaartide kogumine;teiseks „koha külastamine“ – teekonda ettevalmistavkäik kohapeale, et panna paikajalutuskäigu marsruut, sageli järgides hüljatudteid või teisi infrastruktuuri jooni; ningkolmandaks jalutuskäigule järgneva näitusekoostamine, mis hõlmab ürituse dokumenteerimistfotos, videos ja tekstis, samutiettepanekuid, kuidas linn võiks mahajäetudpiirkonda edaspidi kasutada.kunstnike ja arhitektide kooslusel nimegamuf, keda on kritiseeritud „arhitektuuri“ võiehitiste mitte tootmise pärast, on samutiomaenda väljatöötatud lähenemine, milleeesmärgiks nagu Stalkerigi puhul on kritiseeridainfrastruktuuri – eelkõige institutsionaliseeritudpoliitilisi struktuure –, mis määravadarhitektuurse projekteerimise meetodeidning eelistavad vormi- ja objektiloomet. Mufijaoks ei ole arhitektuurne projekteeriminetingimata ega pelgalt protsess, mis peabandma esemelise tulemuse, tegevuse kesevõib olla ka protsess ise. 20 Sageli alustab muflähteülesande kriitilisest mõtestamisestning konkreetset tüüpi dialoogi tekitamisesttellijate, kunstnike, arhitektide ja mitmeteLocating the Site of Architecture’s InfrastructuralCritiqueIn his paper, ‘Critical Architecture: BetweenCulture and Form’ (1984), 10 citing the work ofMies van der Rohe as an example, critic k.Michael Hays argued that critical architectureis possible and that it operates betweentwo poles, resisting cultural determinism onthe one hand and recognising that autonomyis required for engagement on the other. 11Eighteen years later in ‘Notes around theDoppler Effect and other Moods of Modernism’,12 Robert Somol and Sarah Whitingrejected the critical project as indexical anddialectical, describing it as a form of ‘hotrepresentation’. As an alternative, Somol andWhiting advocated an architecture linked to‘the diagrammatic, the atmospheric andcool performance’. 13 But the split betweencritical and post-critical is not simply binary,despite their rejection of the critical, some ofthe features attributed to the post-critical bySomol and Whiting, namely that we shouldmove from architecture as discipline to performanceor practice and regard the participationof users as integral to architecturalproduction, echo with positions of those inthe critical architecture camp, who stronglybelieve that the social and the cultural arehighly relevant aspects of architecturalpractice.bour’ and that this was evident in the workof Raymond Unwin, Ernst May and HannesMeyer among others. 14 While in an interviewwith the editors, Hays asserted that for himthe term critical derived from critical theoryand could be summed up as: ‘the constantimagination, search for, and construction ofalternatives […]’ so claiming creativity andproductivity for the critical and effectivelyneutralising the post-critical position. 15 Anumber of articles published subsequently,in the Harvard Design Review and elsewhere,which take up various positions around thepost-critical, from those who are somewhatdisbelieving of the post-critical, to thosewho support the call by a younger generationto engage with market forces and rejecttheory. 16Yet despite the skeptical mood generatedaround the critical project by academics andpractitioners in the United States, there arealso those who believe that given the disastrouschanges to the earth’s climate causedby carbon dioxide emissions, along with theintensification of imperialist aggression byoil dependant nations as demand outstripssupply, it is not possible to go along with corporatecapitalism in a pragmatic mode, withoutcritique – to do so would be to supportwithout question the inequalities that areintegral aspects of this economic system. 17There is a strong tradition of architects whohave aimed to set up a critical framework fortheir designs, from the long history of architectsproducing their most innovative workas so-called paper architecture, to thosewho have practiced outside the conventionsof the profession and market-driven side ofthe building industry as co-operatives, artarchitecturecollaborations and design-buildcollectives. The early work of fat, a group ofThe special issue of Perspecta in which Somoland Whiting’s paper was published, alsocontained articles in support of the criticalarchitecture project. Diane Ghirardo, forexample, argued that as well as believingthat architectural resistance to capitalismwas impossible, architectural critic and historian,Manfredo Tafuri, had also noted thatthere was ‘an architecture which attemptedto redistribute the capitalist division of laartistsand architects, who made interventionsinto public spaces for over a decadein 1990s London, is just one example. Asa response to amendments in 1994 to theCriminal Justice and Public Order Act outlawinga certain number of people meetingin a particular amount of space, fat organizedPicnic, an event that took place in Hyde Park,London. The park was divided up into a ‘notionalgrid’ that allowed a maximum numberof people to gather before the event became‘illegal’. The work took the form of a protest,using a new layer of occupation to critiquethe specifically spatial codes of legislationgoverning public space. 18Roman architects Stalker (Laboratory forUrban Interventions) – their name inspiredby Tarkovsky’s film Stalker (1979) – have alsodrawn attention to issues around propertyownership by moving through land in order toreclaim it, taking this occupation as a startingpoint for architectural design. Stalkeruse walking as a way of getting to know thecity: not only its hometown Rome, but alsoNaples, Turin, Paris and Berlin. For Stalker,walking allows one to link up neglectedparts of the city, sites that may be physicallyproximate but have been separated by wallsand fences to make way for roads or otherurban redevelopments. Stalker is particularlyinterested in parts of the city that havebecome what it calls terrain vagues – areasthat have been abandoned or are undergoingslow transformations. Stalker’s project isto transgress, to go where it should not, tocut through barriers, to climb up and overobstacles in unusual ways. Such actionsheighten awareness by rendering familiarplaces ‘strange’. 19Stalker calls its mode of operation architecturalpractice, precisely the kind of practicethat extends and critiques our definitions ofwhat architecture might be. Stalker’s methodologyconsists of a three-part processaccompanying its walks. First, ‘preparationof the terrain’, the collection of historicalsurveys and maps of the area to be walked;second, ‘spot visit’, a visit to the site to preparethe itinerary, to select a track for makinga walk, often following abandoned rights ofway and other infrastructural lines; and third,the production of an exhibition following thewalk, including documentation of the walkin photographs, video and writing, as wellas suggestions on how the city might reuseabandoned areas.Art-architectural practice muf, criticizedfor not producing any ‘architecture’ or buildings,has also developed a distinctive wayof working which like Stalker, aims to critiquethe infrastructure – in particular theinstitutionized political structures – whichinform architectural design methodologiesand emphasize form and object making. Formuf, the architectural design process is notnecessarily or only an activity that leads tothe making of a product, it can also be thelocation of the work itself. 20 muf’s designapproach is frequently established by takinga critical attitude to the initial brief, and bysetting up a particular kind of dialogue betweenclients, artists, architects and variousother material fabricators, between thosewho produce the work and those who useit. In architecture, to position a building as a‘methodology’ rather than as the end resultof the method or process that makes it, is aradical proposition.05.09.2008Giardini, Veneetsia /Giardini, Venice22 23

Dirk von AmelnNORD STREAM:VALMISOLEkDIALOOGIkSDr Dirk von Ameln asus Nord Streami tehnilisedirektorina tööle 2006. aasta oktoobris. Tal on 20aastat kogemusi energiasektoris, olles töötanudtorujuhtmete ja materjalide ning samuti gaasiturunduse alal Omaanis, Nigeerias, Lääne-Aafrikas,Peruus, Türgis, Filipiinidel, Hiinas, Kuveidis,Indias ja Rumeenias.Tunnustatud Ameerika arhitekt Frank Lloyd Wright on kunagiöelnud: “kunst kunsti pärast on täissöönud inimese filosoofia”.Tahes-tahtmata peegeldab kunst minevikku, olevikku ja küllaltsageli ka tulevikku. kunst seab küsimuse alla, kuidas me elame jakuidas me tahame elada. Sama võib väita ka arhitektuuri kohta.Eesti Arhitektide Liidu installatsioon 2008. aasta VeneetsiaBiennaalil ei ole kunst kunsti pärast. Noored arhitektid ja kunstnikudon meile öelnud, et sellega tahetakse juhtida tähelepanu arhitektuurija poliitika seostele ning katsetada kriitilise kunsti ningarhitektuuri võimalusi, pöörates tähelepanu kaasaegse ruumilisekeskkonna, poliitilise maastiku, infrastruktuuri ja energiasektoriküsimustele. Nord Stream tervitab seda algatust kahel põhjusel.Esiteks, arutelu projekti ümber kunstivõtmes rõhutab torujuhtmeolulisust Läänemere regioonis kui üle-euroopalist ettevõtmist,millele Euroopa Liit on omistanud ühe tähtsaima infrastruktuuriprojektistaatuse. Teiseks, installatsioon annab Nord Streamile võimaluserõhutada ettevõtte läbipaistvust ja avatud dialoogi põhimõtetoma eesmärkidest, keskkonnast, ehitamisest ning torujuhtmeturvalisusest kõnelemisel. Eesti projekt tõstatab õigustatudküsimusi, mille tähtsust on Nord Stream rõhutanud algusestpeale. Lõppeks koonduvad kõik need nimetatud teemad ühte olulisseküsimusse, millele ootavad vastust nii kunstnikud, arhitektid,kodanikud, tarbijad kui vastutustundlikud firmad: kuidas metahame elada? Vastuseid võib olla erinevaid, samas võivad meieseisukohad kattuda sootuks suuremal määral kui esmapilgultundub.Euroopas on väga vähe inimesi, kes on valmis loobuma köetudmajadest talvel, kiirrongidest või kaasaegse telekommunikatsioonivõimalustest. Teisalt jällegi soovib suur osa eurooplasi, et CO 2emissioon väheneks, et võidelda ülemaailmse kliimasoojenemisevastu. Praktiliselt ükski eurooplane ei poolda infrastruktuuriprojekte, millel on negatiivne mõju taime- ja loomastikule ningmaastikule. On ilmne, et me kõik vajame turvalist ja puhast energiat.Maagaas on kõige keskkonnasõbralikum fossiilse energia liik,millel on vähim jääkainete emissioon - 25% vähem kui naftal ning40% vähem kui kivisöel. Seega on maagaasil oluline roll CO 2emissioonidevähendamisel. Juba praegu põhineb maagaasil märkimisväärneosa Euroopa energiatarbimisest – keskmiselt 24% ning 2015.aastal tõenäoliselt 33% enam kui 2005. aastal.Suured infrastruktuuri projektid kutsuvad alati esile hulga vastuolusid.Tegemist on nii emotsioonide kui mitmesuguste huvigruppidega.Ent lõpuks loevad ainult faktid. Euroopa tahab ja vajab gaasi.Olemasolev torujuhtmete võrgustik ei ole suuteline Euroopa gaasivajadustrahuldama. Nord Stream on tulevikus võimeline tarnsportimaligikaudu veerandi Euroopa kasvavast gaasivajadusest, parandadestunduvalt Euroopa energiavarustuse kindlust pikas perspektiivis.Gaasitoru Veneetsia biennaalil ühendab sümboolselt Venemaa jaSaksamaa paviljone. On tõsi, et Nord Stream ühendab Venemaad jaSaksamaad, tagades Euroopale otseühenduse maailma suurimategaasivarudega, samas on Saksamaa kõigest sisendriik, kust transporditaksegaasi edasi teistesse riikidesse, kus seda kõige enamvajatakse.Maailmas on mitmeid infrastruktuuri rajatisi, mida peetakse insenerarhitektuuriverstapostideks. Üks selliseid on näiteks 25. aprillisild Lissabonis, millel on kuus sõidurida ja kahesuunaline raudtee.kunagine maailma võimsaim elektrijaam, elegantse art deco stiilisbetoonist konstruktsiooniga Hooveri tamm Las Vegase lähistel meelitabigal aastal ligi tuhandeid turiste. kuid kuigi Nord Streami tähendustEuroopale on raske üle hinnatav, sellest kunstiobjekti ei kujune.Vähemalt mitte inimeste jaoks, sest veealused torjuhtmed paigaldataksemerepõhja. Ent bioloogid kinnitavad, et torjuhtmel võib olla positiivsetmõju teatud kalaliikidele, sest tekiks tehislik riff.Merealuste torujuhtmete tehnoloogia on usaldusväärne. Maailmason tuhandeid kilomeetreid veealuseid torujuhtmeid.Dirk von AmelnNORD STREAM:A PLATFORMFOR DIALOGUEDr. Dirk von Ameln joined Nord Stream asPermitting Director in October 2006. Heaccumulated extensive experience in the energysector in a career spanning over 20 years. Dr. vonAmeln specialised in pipelines and materials, aswell as gas marketing in such markets as Oman,Nigeria, West Africa, Peru, Turkey, Philippines,China, Kuwait, India and Romania.Renowned American architect Frank Lloyd Wright once said, “Artfor art’s sake is a philosophy of the well-fed.” Willingly or unwillingly,art reflects the past, the present and, quite often, the future. Artquestions how we live and how we want to live. The same can besaid about architecture.The installation by the Union of Estonian Architects of a modelpipeline at the Venice Biennale 2008 is not art for art’s sake. Theyoung architects and artists installing the model told us that theproject’s purpose is to highlight the connection between architectureand politics, test the possibilities of critical art and architecturewhile addressing various issues of contemporary spatial environment,political landscape, infrastructure and the energy sector.Nord Stream welcomes the project for two main reasons.Firstly, the discussion of the project in an artistic context underscoresthe importance of the pipeline across the Baltic Sea as aEuropean venture for which the EU granted the status of one of themost important trans-European infrastructure projects. Secondly,the installation gives Nord Stream the opportunity to highlight thecompany’s policy of transparency and open dialogue with regard tothe objectives, environment, construction and the safety conceptof the pipeline. The Estonian project raises legitimate issues whichNord Stream has addressed from the very beginning. In the end,these issues come down to one very basic question that artists,architects, citizens, politicians, consumers and responsible companiesask in chorus – how do we want to live? The range of answerswill be very vast. However, there may be more of a consensus onmany issues than one sees at first glance.There are few Europeans who want to miss out on warm housingin winter, high-speed trains and all forms of modern telecommunications.On the other hand, the vast majority of Europeans wantsto bring down CO 2emissions in order to counteract global warming.Almost no Europeans favour infrastructure projects that wouldhave a negative impact on environment. In short, we need safe andclean energy.Natural gas is the most environmentally friendly fossil fuel withthe lowest level of emissions – 25 per cent less than oil and 40 percent less than coal. Natural gas is essential in helping to decreasetotal CO 2emissions. Natural gas already accounts for a significantshare of Europe’s energy consumption – 24 per cent on average – andconsumption in 2015 will even be about 33 per cent higher than in2005.In pluralistic societies, there will always be controversy aboutbig infrastructure projects. Emotions and interests of diverse lobbygroups are always involved. In the end, facts count. Europe wantsand needs gas. The current pipeline infrastructure is not capable ofmeeting the EU’s growing demand. Nord Stream will be able to transportnearly a quarter of Europe’s additional gas import needs, so thatlong-term European energy security will be significantly improved.The Estonian model pipeline on the Biennale symbolically connectsthe Russian and German pavilions. It is true that Nord Streamwill connect Russia and Germany and thereby give Europe a directconnection to the world’s biggest gas reserves, but Germany willonly act as an entry point to transport gas to the countries where it ismost needed.There are several examples of infrastructure projects, which arenow commonly considered milestones in technical architecture.The 25 de Abril bridge of Lisbon, with six road lanes and two railroadtracks is one of southern Europe’s most impressive landmarks. TheHoover Dam near Las Vegas, once the world’s largest electric powerplant, attracts thousands of tourists every year who are amazed bythe elegant art deco style of its gigantic concrete structure. Infrastructureprojects can become objects of art. Although Nord Stream’ssignificance for Europe is monumental, it will hardly become an artobject. At least not to the human eye, since offshore pipelines are laidteiste oluliste osapoolte vahel – arhitektuuriloojate ja selle kasutajate vahel. Arhitektuurikontekstis on hoone käsitlemine „meetodi“,mitte meetodi või protsessi lõpptulemusena,väga radikaalne lähenemine.Infrastruktuuri ümbermõtestaminekui eespool kirjeldatud projektid tunduvadvõrdlemisi leebed ning viitavad ideoloogiliseinfrastruktuuri vormidele, mis näivad suhteliselthealoomulised, siis tuleb meelespidada, et kõige tooremal kujul juurutatakseinfrastruktuuri sageli sõjaliste operatsioonidekontekstis. Just infrastruktuuri toelsaavad võimalikuks Ameerika Ühendriikide,Suurbritannia ning Iisraeli ja tema liitlasteagressiooniaktid tänapäeva Lähis-Idas,Afganistani, Iraagi, Liibanoni ja Palestiinavastu. koloniaalvõimude pealesurutud ajaloolisedjaotused inimeste ja maa kategoriseerimisekson sagedasti läbi kukkunud. Tänapäevaltõmmatakse taas selliseid piirjooni,nõueldes territooriume ja destabiliseeridesolemasolevaid valitsusi eesmärgiga lõigatatekkivast segadusest kasu ning rajada ressurssideja materjalide kättesaamiseks vajalikkeinfrastruktuure. Sageli halvendavadtekkivad piirid suhteid erinevate etniliste jareligioossete kogukondade vahel nagu näiteksšiiitide ja sunniitide puhul Iraagis ningFatah‘ ja Hamasi puhul Palestiinas, kui tuuavaid kaks näidet. Rindejooned laienevad kaokupeeritud territooriumidele, võttes näiteksIisraeli väändunud ja õela müüri kuju, misLäänekaldale tungides on viinud terve rahvakillustumise ja puuripistmiseni 21 , meenutadesvarasemaid rassilise puhtuse nimeltoime pandud jõledusi.Seega, kui on viimane aeg võtta kriitilisevastupanu fookusesse infrastruktuur, siismida võiks saavutada rahvusvahelise arhitektuuribiennaalikontekstis? Esmapilgulvõiks väita, et teose paigutamine väljapooleselleks ettenähtud paviljoni, galerii võinäituseruumi piire jätkab üht kauaaegsetvastupanu traditsiooni. 1965–1966 töötaskunstnik Robert Smithson arhitektuuribürooTAMS konsultandina Dallas Fort Worthilennujaama projekteerimise juures. Projektikäigus hakkas teda huvitama, kuidas olekskunstiteoseid vaadelda õhust, ning samuti,kuidas edastada nende välisruumi taiestegaseotut lennujaamahoones viibivaile reisijaile.Reisijate ruumi käsitles ta kui „mittekohta“22 ning huvi „sise- ja välisruumi dialoogivastu“ arenes „meetodiks või dialektikaks,kuhu on haaratud nii koht kui mittekoht“. 23Smithsoni radikaalse žesti eesmärgiks olitõstatada kunsti kaubastamise küsimus galeriisüsteemis,paigutades teose väljapoolegalerii territooriumi ning määratledes seegagalerii mittekohana, kus on tegeliku teosedokumentatsioon. Tänapäeval on leitud viiseselle dialektilise suhte destabiliseeriva potentsiaalinullimiseks – kunstiteose tellimisekaasaegsed viisid on toonud kaasa uue terminoloogia,mis pöörab Smithsoni dialektikapahupidi. Paljud avaliku ruumi kunsti galeriidnimetavad galeriist väljaspool asuvatessekohtadesse tellitud kunsti off-site, taastadesgalerii positsiooni kunsti kõige kesksemakontekstina. 242001. aastal said kunstnikud Cornford &Cross kutse osaleda Londoni Sõjamuuseumikorraldatud ideekonkursil. Nad pakkusidühe naftajuhtme lõigu paigaldamist Afganistani,„kusagile kesk-Aasia naftaväljadeja Araabia mere ühendamiseks kavandatudtrajektoorile“. 25 Teose „kujutiste petlikkus“(The Treason of Images) teostamine olekseeldanud põhjalikke läbirääkimisi naftajuhtmetekavandajate, sõjaväe, rahvusvahelisteabiorganisatsioonide ja afgaani rahvaga.Esteetilises mõttes leiab teosele analoogenäiteks suuremõõtmeliste maakunsti vaimusskulptuuride näol, nagu Nancy Holti„Päikesetunnelid“ (Sun Tunnels) ning RobertSmithsoni „Mittekohad“ (Non-Sites) ja „Teisaldamised“(Displacements), mida enamastiteatakse kultuurimeedias käibivate kujutiste,mitte vahetu kogemuse põhjal. Teose pealkiriviitab René Magritte’i 1929. aastast pärinevalemaalile, mis koosneb piibu kujutisest jatekstist „Ceci n’est pas une pipe“ („See ei olepiip“). Kunstnike idee lükati tagasi: žürii esimeesväitis, et naftal ja Afganistanis käivalsõjal ei ole mingisugust seost.Nafta lõpu ajastu lähenedes muutuvadmeie viimaseid fossiilse kütuse varusidtransportivad torujuhtmed teravate konfliktideja sõjalise huvi objektideks. 26 Naftaahnuson juba viinud Ameerika Ühendriikide,Suurbritannia ja nende liitlaste sissetunginiAfganistani ja Iraaki. Järgmine sihtmärk ontõenäoliselt Iraan, mis kontrollib Hormuziväina, kust läände suunduvad tankerid Lähis-Idanaftaga oma teekonda alustavad.Ohus on teisedki kohad, kuigi ähvardajaksei pruugi olla sõjaline sekkumine. Ükskõikmilline koht maailmas, kus leidub naftat,gaasi või sütt – ükskõik kui haruldane onsealne taimestik, loomastik või inimeluviis –,on fossiilsete kütuste kaevandamisega seotudsaastava hävitustöö sihikul. 27Tarnejuhtme lõiku arhitektuuribiennaalikultuurilisse konteksti asetav „Gaasitoru“on tugev seisukohavõtt, mis juhib neile teemadeletähelepanu. Viimasel ajal on kunstimeediasolnud elav diskussioon, kas kunstikommertsiga seotud kontekstis – kunstimessidelnagu Frieze – on võimalik esitadatähenduslikke ja proaktiivseid kriitilisestdiskursusest lähtuvaid teoseid, millel oleksmõju ka väljaspool kunstimaailma või üldsemingisugust ühiskondlikku kõlapinda. 28 Ningnaftavarude lõpu ja nende ebaühtlase jaotumiseajastul peab kindlasti hoolikalt üle vaatamaka biennaali enda vormi. kas kunsti- jaarhitektuurieliidi lennutamine üle maakeraon tõesti viimaste fossiilse kütuse varudemõistlik kasutamine? Nagu arhitekt TeddyCruz on märkinud, veedab maailma põhjajalõunaosa vähemus oma elu lennates ülekeskosa enamuse, kellel puuduvad lendamisekspiisavad ressursid. 29 Mõistagi hoiab see„Gaasitoru”, mis paigutab jupi infrastruktuuri ümber, on jätnudselle ilma tema funktsioonist, kuid andnud sellele uue funktsioonikriitilise seisukoha kandjana.enamus mitmesuguste nn kompensatsiooniskeemidekaudu vähemuse jaoks energiatkokku: kütusel töötavate põllumajandus- võiniisutusmasinate asemel algatatakse uusiprojekte, mis põhinevad füüsilisel tööl.Refunctioning the InfrastructureIf the projects described above sound rathermild and point to a form of ideological infrastructurethat appears reasonably benign,then it is important to remember that infrastructureat its most brutal is often ‘rolledout’ as part of a military operation. It is theunderpinning provided by infrastructurethat allows the actions of aggression in theMiddle East today, against Afghanistan, Iraq,Lebanon and Palestine, by the United States,the United kingdom, Israel and its allies, tobe carried out. Historical divisions enforcedby colonial powers to contain people andcategorize land have frequently failed. Todaysuch lines are being drawn again to claim territories,destabilizing existing governmentsin order to profit from the ensuing confusionand establish infrastructures for extractingresources and materials. The boundariescreated frequently exacerbate ethnic andreligious differences, to name only twoexamples, between Shia and Sunni in Iraq,Fatah and Hamas in Palestine. Frontiers arealso currently being extended into occupiedterritories, in the form, for instance, of Israel’scontorted and vicious wall which bites intothe West Bank, resulted in the fragmentationand caging of a whole nation, 21 reminding oneof previous atrocities enacted in the name ofracial purification.So if it is high time that infrastructure is thesite of critical resistance, what can be achievedin the context of an international architecturebiennale? On first glance one mightargue that to place a piece of work outsidethe defined edge of the pavilion, gallery orexhibition space follows a much older logic ofresistance. When in 1965–1966 artist RobertSmithson worked as a consultant artist foran architectural firm called TAMS on designsfor Dallas Forth Worth Airport. The projectprompted his consideration of how artworksmight be viewed from the air but also howto communicate aspects of these exteriorartworks to passengers in the terminalbuilding. This latter aspect he termed the‘non-site’, 22 and his interest in the ‘dialoguebetween the indoor and the outdoor’ ledhim to develop ‘a method or a dialectic thatinvolved … site and non-site’. 23 Smithson’sradical gesture intended to question thecommodification of art through the gallerysystem, located the site of the work outsidethe territory of the gallery and the gallery asthe non-site where the work is documented.Today the de-stabilizing potential of this dialectichas been recuperated, with contemporarycommissioning processes establishinga new terminology that reverses Smithson’sdialectic. Many public art galleries term thoseworks they commission for sites outsidethe gallery, ‘off-site’, reclaiming the galleryposition as the site of central importance toart. 24In 2001 artists Cornford & Cross were invitedto bid for a commission to the Imperial WarMuseum, London. They proposed installing apiece of oil pipeline in Afghanistan, ‘somewherealong one of the intended routes linkingthe oil fields of central Asia with the ArabianSea’. 25 The Treason of Images would haverequired careful negotiation for its realizationbetween oil pipeline designers, the military,international aid organizations and the Afghanpeople. Aesthetic reference points forthis project included large-scale sculpturesin the land art tradition such as Nancy Holt’sSun Tunnels and Robert Smithson’s Non-Sitesand Displacements, which are most oftenknown by the images of them that circulatein the cultural press rather than one-on-oneencounters with the work. The artwork takesit title from René Magritte’s 1929 painting,comprising an image of a pipe accompaniedby the words ‘Ceci n’est pas une pipe’. Theproposal was turned down: the Chair of theSelection Committee argued that there wasno connection between oil and the war inAfghanistan.As we approach an era of peak oil, the keypipelines that will distribute the last of ourfossil fuel are increasingly becoming sitesof intense conflict and military occupation. 26The greed for oil has already prompted theinvasion of Afghanistan and Iraq, by theUnited States, the United kingdom and itsallies. Iran, which guards the Strait of Hormuz,where oil from the Middle East leavesvia tankers for its journey to the west, isnext on the hit list. Other sites are underthreat too, not necessarily from militaryintervention. Any part of the earth thatcontains oil, gas or coal – however rare theflora, fauna, and humanity it supports –is vulnerable to the polluting destruction thatwill come from fossil fuel extraction. 27Drawing attention to this issue by placing apiece of supply line in the cultural space ofan architecture biennale The Gas Pipe makesa strong statement. In the art press therehas been much recent debate concerningwhether it is possible for the site of art’scommerce – art fairs such as Frieze – tohost relevant and proactive critical discoursethat has impact outside the art world or anylasting social effect. 29 And at a time of peakoil and its uneven distribution, the form ofthe biennale itself must surely be broughtunder careful scrutiny. Is the jetting of theart and architectural élite around the globereally the best use of the last of the fossilfuel? As architect Teddy Cruz has pointedout, those in the minority world of the northand south, spend their lives moving over thetop of those in the middle majority who donot have the resources made available tothem to fly. 29 Indeed in many so-called ‘offsetting’schemes, those in the majority worldsave energy for those in the minority world –rather than using machinery powered by fuelto irrigate or farm, new projects are initiatedwhich draw on their physical labour.In The Gas Pipe, relocating this piece of infrastructure has defunctionedit but it has instead been refunctioned – to performa new function as critique.Cornford & Cross’s Treason of Images relocatesart from the gallery to the site of thelocation of the infrastructure that supportsit – quite literally in terms of lighting, heating,the provision of materials to construct thebuildings and the art within it. For The GasPipe, the site of the infrastructure is relocatedto the space of the exhibition. Although inarchitecture, the exhibition of architecturaldrawings and the documents describing theconstruction process and finished productcan be equated with Smithson’s institutionalizedgallery or non-site, it is also possible06-09-2008Giardini, Veneetsia /Giardini, Venice24 25

kümnete aastate kogemus näitab, et nende keskkonnamõju on minimaalnening need on gaasi kõige turvalisemad transpordivahendid.Ulatuslikud õnnetusjuhtumid on harukordsed. Nord Stream kasutabtorusid, mille seina paksus on kuni 41 mm, millele lisaks on 150 mmväline kattekiht – seega tekib praktiliselt läbimatu sein. Nord Streamon loonud ulatusliku süsteemi võimalike ehitamise ning edaspidisekäitlemise riskide analüüsimiseks. Projektiga seotud inimestel on pikaajalisedkogemused veealuste torujuhtmete ehitamise ja kasutamisealal. ka keskkonnauuringuid on tehtud juba aastaid.Reaalse Nord Streami torjuhtmel ning biennaalil esitataval kunstiprojektilon üks sarnasus. Eesti delegatsioon vajas naabruses paiknevaterahvuspaviljonide nõusolekut. ka Nord Stream on pidevasning avatud dialoogis enamiku osapooltega kinnitamaks, et merealunetorujuhe on parim viis tagada Euroopa Liidu varustamine maagaasiga.Arusaadavalt on reaalse torujuhtme ehitamisele esitatavadnõuded võrreldes kunstinäitusega keerulisemad. Piiriülese projektinaon Nord Stream rahvusvaheliste konventsioonide ning läbitavateriikide rahvuslike õiguste subjekt, nendeks riikideks on Venemaa,Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa. Rahvusvahelised konsultatsioonidEspoo konventsiooni alusel algasid juba 2006. aastal, lõplikkuheakskiitu on oodata 2009. aastal.on the seabed. Nevertheless, maritime species may enjoy the pipeline,since biologists confirm that it could have positive affects forsea life by providing additional shelter for certain species.Offshore pipeline technology has been proven to be sound andthere are thousands of kilometres of offshore pipelines worldwide.Decades of experience show that their environmental impactis limited and they are the safest means of transport in the gas industry.Incidents causing damage to large diameter offshore gaspipelines are extremely rare. Nord Stream will use pipes with athickness of up to 41 millimetres, plus an exterior coating of up to150 millimetres, which is virtually impenetrable. Nord Stream hasdeveloped a comprehensive system to analyse the potential risksof pipeline construction and operation. Those involved with theproject have comprehensive experience with the construction andoperation of offshore pipelines. In addition, comprehensive environmentalresearch along the pipeline route has been in progressfor several years now.Interestingly, there is one similarity between the pipeline artproject at the Biennale and Nord Stream. The Estonian delegationneeded approval from the national Biennale pavilions next tothe installation. Nord Stream is also in constant dialogue with numerousstakeholders in order to convey that an offshore pipelineacross the Baltic Sea is the best way to ensure natural gas supply inthe European Union. Obviously – in comparison to art exhibitions –regulatory aspects for building a real pipeline are more complex. Asa cross-border project, Nord Stream is subject to international conventionsand national legislation in each of the countries throughwhich it passes: Russia, Finland, Sweden, Denmark, and Germany.International consultations according to the Espoo Conventionstarted in 2006. Final approval is expected in 2009.(Fotod / Photography by Anna Vörös)Cornfordi & Crossi „kujutiste petlikkus“paigutab kunsti galeriikeskkonnast ümberseda toetava infrastruktuuri keskele – infrastruktuuri,mis täiesti otseses mõttestagab hoonetele ja selles leiduvale kunstilevalguse, kütte ja vajalikud materjalid. „Gaasitoru“puhul on infrastruktuur paigutatudnäitusekeskkonda. kuigi arhitektuursetejooniste ning ehitusprotsessi ja valmis objektikirjeldava dokumentatsiooni näitustvõib pidada Smithsoni institutsionaliseerunudgalerii ehk mittekoha analoogiks, võibvaadata asjale ka teisest küljest, käsitledesarhitektuurinäituse konteksti kui hooneteendi kriitilise mõtestamise lähtepunkti. 30Erialapraktikas kirjeldavad arhitektuursedjoonised kavatsetavat füüsilist ehitist, samalajal kui näitusekontekstis on kriitiliseltmõtlevatel erialainimestel võimalik kasutadaneidsamu koode arhitektuuridiskursusekirjutamata eelduste vaidlustamiseks.Pakkudes koha, kus uurida arhitektuurikriitilist ja kontseptuaalset potentsiaali,on arhitektuurinäitus kui selline erialaleäärmiselt vajalik. „Gaasitoru“, mis paigutabjupi infrastruktuuri ümber, on jätnud selleilma tema funktsioonist – biennaali kultuurikesksesruumis see kütust ei transpordi –,kuid andnud sellele uue funktsiooni kriitiliseseisukoha kandjana.1Ülevaate marksistlikust ideoloogia mõistest leiabteosest A Dictionary of Marxist Thought, toim TomBottomore (Oxford: Blackwell Publishers, 1991), lk247–252.2Vt nt Benjamin H. D. Buchloh (toim), Michael Asher,Writings 1973–1983 on Works 1969–1979 (NovaScotia College of Art and Design and Museum ofContemporary Art, Los Angeles, 1984), lk 76–81.3Vt Kirsi Peltomaki, Affect and Spectatorial Agency:Viewing Institutional Critique in the 1970s. – ArtJournal (talv 2007).4Vt nt Pamela M. Lee, Object to Be Destroyed: TheWork of Gordon Matta-Clark (Cambridge, Mass:MIT Press, 2000); James Attlee, Lisa Le Feuvre, GordonMatta-Clark: The Space Between (Porchester,UK: Nazraeli Press, 2003); Corinne Diserens (toim),Gordon Matta-Clark (London and New York: PhaidonPress, 2006).5Jane Rendell, Art and Architecture: A PlaceBetween (London: IB Tauris, 2006).6Cornford & Cross, Live Adventures. – Iain Borden,Joe Kerr and Jane Rendell (toim) ja Alicia Pivaro, TheUnknown City. Cambridge, Mass.: The MIT Press,2001, lk 328–339, 330–332.7Thomas Hirschhorn, Anthony Spira, Craig Martin(toim), Material: Public Works – The Bridge 2000.London: Whitechapel Art Gallery, 2000.8Juan Cruz, Application for a Planning Permit:Proposal to Build a Metaphor. Melbourne: MelbourneFestival, 2001.9Kunstnik kasutas toodetud ventilatsioonilõõri katteidja töötles need ümber. Kirjavahetus kunstnikuga;vt Jane Rendell, Something is Not Quite Right. –Daniel Arsham monograph. Miami and Paris: GalerieEmmanuel Perrotin, 2008.10K. Michael Hays, Critical Architecture: BetweenCulture and Form. – Perspecta 1981, kd 21, lk 14–29.11Hays, ibid., lk 27.12Robert Somol, Sarah Whiting, Notes Around theDoppler Effect and Other Moods of Modernism.–Michael Osman, Adam Ruedig, Matthew Seidel,Lisa Tilney (toim), Mining Autonomy. ErinumberPerspecta, 2002, kd 33, lk 72–7.13Somol, Whiting, ibid., lk 74.14Diane Y. Ghirardo, Manfedo Tafuri and ArchitecturalTheory in the U.S., 1970–2000. - Osman, Ruedig,Seidel ja Tilney (toim), Mining Autonomy, lk 38–47,40.15K. Michael Hays, Lauren Kogod ja toimetajad,Twenty Projects at the Boundaries of the ArchitecturalDiscipline examined in relation to the Historical andContemporary Debates over Autonomy. – Osman,Ruedig, Seidel ja Tilney (toim), Mining Autonomy, lk54–71, lk 58.16Ülevaate kriitilise ja postkriitilise lähenemisesuhtest ja nende kujunemisloost annab George Baird,“Criticality” and its Discontents. – Harvard DesignMagazine (sügis 2004–talv 2005), nr 21. Postkriitilisepositsiooni kõrvaleheitjatest vt nt Reinhold Martin,Critical of What? Toward a Utopian Realism. – HarvardDesign Magazine (kevad–suvi 2005), nr 22, lk104–109; ja toetajaist nt Michael Speaks, ArchitecturalRecord (juuni 2005), lk 73–75.17Mitmesuguseid seisukohti sel teemal pakub JaneRendell, Jonathan Hill, Murray Fraser, Mark Dorrian(toim), Critical Architecture. London: Routledge,2007.18fat, Art attack!. – Jane Rendell (toim), A PlaceBetween. Public Art Journal (oktoober 1999), kd 2, lk37; Rendell, Art and Architecture, lk 113–114.19Lorenzo Romito, Stalker. – Peter Lang, Tam Miller(toim) Suburban Discipline. New York: PrincetonArchitectural Press, 1997, lk 128–141.20muf, This is What we Do: A muf Manual. London:Ellipsis, 2001, lk 25.21Arhitektuuridiskursuse kontekstis on müüri analüüsinudEyal Weizmann, The Hollow Land: Israel’sArchitecture of Occupation. London: Verso, 2007.22Robert Smithson, Towards the Development of anAir Terminal Site [1967]. – Jack Flam (toim), RobertSmithson: The Collected Writings. Los Angeles:University of California Press, 1996, lk 52–60. Vt kaSuzaan Boettger, Earthworks: Art and the Landscapeof the Sixties. Los Angeles: University of CaliforniaPress, 2002, lk 55–58.23Robert Smithson, Earth Symposium at WhiteMuseum, Cornell University [1969]. – Flam (toim),Robert Smithson, lk 177–187, lk 178. Koha/mittekohadialektika kohta vt põhjalikumalt Robert Smithson,The Spiral Jetty [1972]. – Flam (toim), RobertSmithson, lk 152–153.24Vt Rendell, Art and Architecture, lk 23–40.25Vt http://www.cornfordandcross.com(vaadatud 18. juulil 2008).26Vt nt Richard Heinberg, The Party’s Over: Oil, Warand the Fate of Industrial Societies. Forest Row:Clairview, 2005.27Pelgalt ühe näite äärmiselt ohustatud piirkonnastpakub artikkel Viva Yasuni! Life vs Big Oil. – NewInternationalist (juuli 2008), lk 5–20.28Vt nt Peter Sucheni ja Lisa Le Feuvre’i kriitilistdiskussiooni ajakirjas Art Monthly (juuni 2007), nr307, lk 39; Art Monthly (juuli-august 2007), nr 308,lk 19; Art Monthly (september 2007), nr 309, lk 13–14.29Vt nt http://www.world-architects.com/index.php?seite=ca_profile_architekten_detail_us&system_id=14396 (vaadatud 18. juulil 2008).30Vt nt Jonathan Hill, The Illegal Architect. London:Black Dog Publishing, 1998.to think of things the other way around and toconsider the site of the architectural exhibitionas the location from which the buildingitself can be critiqued. 30 In professionalpractice, architectural drawings describe anintended physical construction, whereas inthe context of the exhibition, critical practitionerscan use the same codes to questionthe assumptions implicit in architecturaldiscourse. In providing places to explore thecritical and conceptual potential of architecture,the site of the architectural exhibition isessential to professional design. In The GasPipe, relocating this piece of infrastructurehas defunctioned it – in the cultural spaceof the biennale it is not used to carry fuel –but it has instead been refunctioned – toperform a new function as critique.1For an overview of a marxist definition of ‘ideology’see A Dictionary of Marxist Thought, edited by TomBottomore. Oxford: Blackwell Publishers, 1991, pp.247–252.2See for example Benjamin H. D. Buchloh (ed.) MichaelAsher, Writings 1973–1983 on Works 1969–1979.Los Angeles: Nova Scotia College of Art and Designand Museum of Contemporary Art, 1984, pp. 76–81.3See Kirsi Peltomaki, Affect and Spectatorial Agency:Viewing Institutional Critique in the 1970s. – ArtJournal (Winter 2007).4See for example, Pamela M. Lee, Object to Be Destroyed:The Work of Gordon Matta-Clark (Cambridge,Mass: MIT Press, 2000); James Attlee and Lisa LeFeuvre, Gordon Matta-Clark: The Space Between,(Porchester, UK: Nazraeli Press, 2003); and CorinneDiserens (ed.) Gordon Matta-Clark (London and NewYork: Phaidon Press, 2006).5Jane Rendell, Art and Architecture: A PlaceBetween. London: IB Tauris, 2006.6Cornford & Cross, Live Adventures. – Iain Borden,Joe Kerr and Jane Rendell (eds) with Alicia Pivaro,The Unknown City. Cambridge, Mass.: The MITPress, 2001, pp. 328–339, pp. 330–332.7Thomas Hirschhorn, Anthony Spira and CraigMartin (eds) Material: Public Works – The Bridge2000. London: Whitechapel Art Gallery, 2000.8Juan Cruz, Application for a Planning Permit:Proposal to Build a Metaphor. Melbourne: MelbourneFestival, 2001.9The vents were fabricated and then altered. Personalcorrespondence with the artist. See Jane Rendell,Something is Not Quite Right. – Daniel Arsham,monograph. Miami and Paris: Galerie EmmanuelPerrotin, 2008.10K. Michael Hays, Critical Architecture: BetweenCulture and Form. – Perspecta, v. 21 (1981) pp. 14–29.11Hays, Critical Architecture, p. 27.12Robert Somol and Sarah Whiting, Notes Aroundthe Doppler Effect and Other Moods of Modernism. –Michael Osman, Adam Ruedig, Matthew Seidel, andLisa Tilney (eds), Mining Autonomy, a special issue ofPerspecta, v. 33 (2002) pp. 72–7.13Somol and Whiting, Notes around the DopplerEffect, p. 74.14Diane Y. Ghirardo, Manfedo Tafuri and ArchitecturalTheory in the U.S., 1970–2000. – Osman, Ruedig,Seidel, and Tilney (eds) Mining Autonomy, pp. 38–47,p. 40.15K. Michael Hays, Lauren Kogod and the Editors,Twenty Projects at the Boundaries of the ArchitecturalDiscipline examined in relation to the Historical andContemporary Debates over Autonomy. – Osman,Ruedig, Seidel, and Tilney (eds), Mining Autonomy, pp.54–71, p. 58.16For a discussion that examines the relationshipbetween critical and post-critical in terms of anintellectual genealogy see George Baird, “Criticality”and its Discontents. – Harvard Design Magazine, n. 21(Fall 2004–Winter 2005). For a paper that rejects thepost-critical position, see Reinhold Martin, Critical ofWhat? Toward a Utopian Realism. – Harvard DesignMagazine, n. 22 (Spring–Summer 2005) pp. 104–109;and for one which supports it, see for example, MichaelSpeaks, Architectural Record (June 2005) pp. 73–75.17For a range of positions on this issue, see for example,Jane Rendell, Jonathan Hill, Murray Fraser andMark Dorrian (eds), Critical Architecture. London:Routledge, 2007.18fat, Art attack! – Jane Rendell (ed.) ‘A PlaceBetween’, Public Art Journal, issue 2, (October 1999)p. 37 and Rendell, Art and Architecture, pp. 113–114.19Lorenzo Romito, Stalker. – Peter Lang and Tam Miller(eds), Suburban Discipline. New York: PrincetonArchitectural Press, 1997, pp. 128–141.20muf, This is What we Do: A muf Manual. London:Ellipsis, 2001, p. 2521For a discussion of the wall in terms of architecturaldiscourse, see Eyal Weizmann, The Hollow Land:Israel’s Architecture of Occupation. London: Verso,2007.22Robert Smithson, ‘Towards the Development of anAir Terminal Site’ [1967] Jack Flam (ed.) Robert Smithson:The Collected Writings. Los Angeles: Universityof California Press, 1996, pp. 52–60. See also SuzaanBoettger, Earthworks: Art and the Landscape of theSixties. Los Angeles: University of California Press,2002, pp. 55–58.23Robert Smithson, Earth Symposium at White Museum,Cornell University [1969. – Flam (ed.), RobertSmithson, pp. 177–187, p. 178. For specific descriptionsof his site/non-site dialectic see Robert Smithson, TheSpiral Jetty [1972]. – Flam (ed.), Robert Smithson, pp.152–153.24See Rendell, Art and Architecture, pp. 23–40.25See http://www.cornfordandcross.com(accessed 18 July 2008).26See for example, Richard Heinberg, The Party’sOver: Oil, War and the Fate of Industrial Societies.Forest Row: Clairview, 2005.27For just one example of a region under intense threat,see Viva Yasuni! Life vs Big Oil. – New Internationalist(July 2008), pp. 5–20.28For example see the critical discussion between PeterSuchen and Lisa Le Feuvre in Art Monthly, n. 307(June 2007) p. 39; Art Monthly, n. 308 (July-August2007) p. 19; and Art Monthly, n. 309 (September2007) pp. 13–14.29See for example http://www.world-architects.com/index.php?seite=ca_profile_architekten_detail_us&system_id=14396(accessed 18 July 2008)30See, for example, Jonathan Hill, The Illegal Architect.London: Black Dog Publishing, 1998.06-09-2008Giardini, Veneetsia /Giardini, Venice26 27

Väljaandja / Publisher:Salto arhitektuuribüroo OÜLootsi 11 Tallinn 10151Estoniawww.salto.eeToimetaja / Editor:Ingrid RuudiTõlked / Translations:Juta Ristsoo, Ingrid RuudiKeeletoimetaja / Estonian proofreading:Tiina HallikKujundus / Design:Alari OravTrükk / Printed by Printall© Autorid ja Salto AB OÜ /Authors and Salto AB OÜToetajad / Supporters:KAVAKAVAVLS INTERIOR ARCHITECTUREURMAS LÕOKE ARCHITECTSPILLE LAUSMÄE INTERIOR ARCHITECTUREARCHITECTURE OFFICE RAIVO PUUSEPPARCHITECTURE STUDIO KIRSIMA & NIINEVÄLI