antropomorfne

MESOPOTAAMIA USUND
Varasemate asukate usunditest teatakse äärmiselt vähe. On leitud neoliitikumist
pärinevaid naisekujundeid (emajumalatari kultus). 4. a.t. keskel tekkisid riigid, kelle
asukaid jaotatakse keele põhjal kahte liiki: sumerid ja akadlased. Ei teata kust on sumerid
tulnud.Vanimad linnriigid dateeriti u. 3000 e.m.a. Sumeri kuningaid peeti jumala asemikeks
maa peal. Keskne koht sumeri linnriigis oli templil (tsikuraat), mis võis sümboliseerida
maailma keskpunkti. Tsikuraadid olid vahendajateks taeva ja maa vahel. Sumeritelt võtsid
tsikuraatide ehitamise kombe üle semiidi rahvad. Kuulsaim tsikuraat on Marduki tsikuraat
Babülonis (nn. Paabeli torn). Üks sumerite olulisemaid kultuurisaavutusi oli kirja leiutamine
(piltkiri, hiljem kiilkiri).
Usundi kohta on arvukalt tekste, muistiseid. Vanimad andmed religioonist on
pärit IV a.t. lõpust (hümnid). Vanim jumalate nimistu on pärit 27.-26. saj. e.m.a. Iga linnriik
austas oma jumalat e. linnriigi kaitsejumalat. Jumalaid seostati loodusnähtuste ja
eluvaldkonadega. Nt. Enlil (Nippur, õhujumal), Enki (Eridu, maa- ja maa-aluse ilma jumal),
Uruki kaitejumalad olid (taevajumal An, armastus- ja sõjajumalanna Inanna ning
päikesejumal Utu). Jumalakäsitlus oli antropomorfne, jumalate olemus oli sama mis
inimestel, kuid nad olid targemad, tugevamad ja surematud võrreldes inimestega. Inimeste
käekäik sõltus suhetest jumalatega. Jumalaid prooviti mõjutada palvetega ning
ohvriandidega („jumalate toit“).
III a.t. lõpul toimuvad sumerite linnriikide võitlused. 24. saj. õnnestus Ummal
alistada kogu Sumer (Lugalzaggesi). Pol. muudatused kajastusid ka usundis. Valitseva
linnriigi jumal muutus peajumalaks. Umma valitsemise ajast kujuneb välja panteon.
Tähtsamad jumalad olid: taevajumal An, merejumal Enki, õhujumal ja üleujutuste
valitseja Enlil. Mõjukamad jumalad olid ka: maaema Nitu, päikesejumal Utu, kuujumal
Sin, armastus- ja sõjajumalanna Inanna, surev ja taassündiv jumal Dumuzi. Jumalate arv
oli suur (ca. 2000). Tähtis roll oli sumerite religioonis veel, mida peeti elu allikana ning ka
purustava jõuna. Sumerite kosmogoonia järgi tekkis maailma kahe jumala vahelisest
ühendusest – magevesi Apsu ja soolane vesi Tiamat. Tiamatist luuakse ka Maa ja taevas.
23. saj. rajas Sargon I Akadi impeeriumi, kuid kultuuriliselt võetakse šnitti
sumeritelt. Akadlased andsid sumerite jumalatele semiidipärased nime. Akadi ajajärgul
muutub jumalate peakolmik: taevajumal Anu, õhujumal Bel, merejumal Ea. Väga olulised
olid ka astraaljumalad (jumalad kehastasid taevakehi) – Päike Šamaš, Kuu Sin, Merkuur
Nabu, Veenus Ištar, Marss Nergal, Jupiter Marduk, Saturn Ninurta. Jumalate tahet sai
selgitada taevakehade liikumisega. Sellest sai alguse astroloogia. Igal asjal pidi olema
taevane teisik. Tuntud oli ka kujutlus kurjadest vaimudest, kes ohustavad tervist ning keda
tuli tõrjuda loitsude abil. Mesopotaamia elukäsitlus pessimistlik, kuna inimest ootab ees
paratamatu surm. Surmajärgne elu ei olnud täisväärtuslik, elu jätkub allilmas, kus hinged
lendavad ja toituvad ohvriandidest. Kardeti, et hinged võisid tõusta maa peale ja
pahandust teha. Allilmas ei nähtud midagi ihaldatavat.
Mesopotaamias tunti ka kangelaseeposeid. Üks tuntumaid oli „Gilgameš“.
Gilgameš oli kirj. akadi keeles (24.-19. saj.). Uruki valitseja Gilgameš otsib eeposes
surematust, kuid jääb sellest ilma. Tuntud lugu on ka jumal Tammuzi surmast, kes saadeti
allilma Ištari poolt. Tammuz kehastab vegetatsiooniringi. Omapärane on jumalanna Ištar,
keda kujutati sõjaka ja himurana. Ištari templites sai alguse templiprostitutsioon. Oluline
jumalatüüp oli jumal-sõjamees, keda ehedaimal kujul esindab Marduk („Enuma eliš“),
samuti Assur, kes kehastab Assüüria riigi vägevust. Assüürlased vähendasid ka teadlikult
jumalate arvu. Jumalaid vaadeti erinevate hüpostaasidena (jumala omadus, mis on
omaette jumalik olend). Mesopotaamias tehti katse viia sisse henoteistlik jumalakäsitlus,
tähtsaimaks jumalaks sai Uus-Babüloonia ajal Marduk, teised jumalad olid Marduki
väeavaldused.

Tähtsad olid ka vaenulikud deemonid (seitse kurja vaimu), kes põhjustasid
haigusi. Haigusi saatsid ka nõiad, kelle tegevus oli surmanuhtlusega keelatud. Nende
vastu kasut. loitsusid ja amulette. Oli olemas kutseline preesterkond, kelle põhitegevuseks
oli ohverdamine. Usupühadest oli tähtsaim uusaasta püha, Babülonis kanti sel puhul ette
Enuma eliši, kuna maailma saatust määrati aasta kaupa. Uusaastal korraldati ka kuninga
patukahetsusriitus. Kuningal oli oluline koht ka püha pulma riituses. Rohkesti oli ka
ennustajaid, kes ennustasid nii taevakehade kui ka lambamaksa järgi.
Mesopotaamia usundil pole olnud järeltulijat, ta hääbus koos kultuuriga.
Mesopotaamia usund on aga mõjutanud palju judaismi ning teisi Lähis-Ida usundeid. Eriti
on mõjutanud astraalreligioon ning veeuputuse müüt.