loengumaterjalid (pdf, 2.6 MiB)

Sissejuhatus keskaja arheoloogiasse
Piirid ja kujunemislugu
Erki Russow

Keskaja piiritlemine ajalooliselt 1
ENE 4 (1989), märksõna “keskaeg”:
Üldajaloo periood, mis järgneb vana- ja eelneb uusajale
Alguseks loetakse Lääne-Rooma riigi langemist (476) või Rooma riigi
jagunemist (395), ...
Lõpuks Ameerika avastamist (1492), mõnikord ka Konstantinoopoli
langemist (1453) või reformatsiooni algust (1517)
Keskaeg jaguneb:
! varakeskajaks (5. saj.–11. saj. keskpaik)
! kõrg- ehk klassikaliseks keskajaks (11. saj. kesk – 15. saj.)
! hiliskeskajaks (16.–17. saj.)

Keskaja arheoloogia: 5.-16. saj. uurimine?
Ajalooteaduse ja arheoloogia periodiseeringud erinevad:
Saksamaa
ajaloolastel arheoloogias
476-1024 - varakeskaeg 450-8. saj. - varakeskaeg
1024-1250 - kõrgkeskaeg 9.-10. saj. - karolingi/ottooni
1250-1492 - hiliskeskaeg 1000-1250 - kõrgkeskaeg
1250-1500 - hiliskeskaeg
Mittelalterarchäologie subjektiks peetakse siiski hilisemat aega:
Põhja-Saksamaal 9.-10. sajandist, germaani hõimude
pealetungist slaavi aladele, ühtlasi ristiusustamisest;
Lõuna-Saksamaal 9. sajandist, merovingiperioodi lõpust

Keskaja arheoloogia: 5.-16. saj. uurimine?
Inglise keskaja arheoloogia ühingu periodiseering:
5.-11. saj. keskpaik (1066) - varakeskaeg
11. saj. keskpaik - 14. saj. keskpaik - kõrgkeskaeg
14. saj. keskpaik - 16. saj. keskpaik - hiliskeskaeg
Tegelikult on anglosaksi periood üleminekufaasiks, “tõeline”
keskaja arheoloogia tegeleb peale normannide vallutust (1066)
alanud perioodiga.
Iirimaal algab keskaja arheoloogia huvi 5.-6. sajandiga -
rajajooneks on esimeste kristlike munkade saabumine
Hispaania ja Portugali keskaja arheoloogia keskendub
13.-15. sajandile - rekonkista lõpufaasile ja järgnenud ajale

Keskaja arheoloogia: 5.-16. saj. uurimine?
Skandinaavias hõlmab keskaja arheoloogia ristiusustamisele
(11. saj.) järgnenud aega, varasem (raua- ja viikingiaeg) on
muinasaja uurijate pärusmaa. Soomes keskaja arheoloogia
13. sajandist
Eesti-Läti keskaja arheoloogia piirdaatumeiks oleksid
12. saj lõpp/13. saj. algus - ristiusustamine ja linnade teke
16. saj. keskpaik - Vene-Liivi sõda
Perioodi omakorda jagatakse
13.-14. saj. - varakeskaeg
15.-16. saj. - hiliskeskaeg

Kujunemislugu 1: 16. saj. - 18. saj. I pool
Muistiseid mainitakse kroonikates ning paikkondade
ajaloodes, üksikuil juhtudel kaevatakse silmapaistvamaid
ehitisi (linnused, kloostrid); kogutakse kuriositeete
(erandlikud leiud, väärisesemed)
Reisikirjeldustes tutvustatakse muutuvaid kombeid ning
võrreldakse neid minevikuga: nt William Harrison 1588,
Description of England
Sir John Oglander 1607: tsistertslaste kloostri kaevamine
Wighti saarel: “I hired soome men to digge to see whether I
myght finde ye foundation butt cowld not.”

Kujunemislugu II: 18. saj. II p - 19. saj. I p
Romantism, rajatakse keskaja ehitiste eeskujul
varemeteparke – eeldab mõningasi teadmisi keskaja
arhitektuurist!
Kirjanduse (nt W. Scott) ja kunsti tulemusel keskaja
vaimustus, millega kaasneb keskaja heroiseerimine
rahvusliku eneseteadvuse parandamiseks. Arhitektuuris
tugevad keskaja mõjud – nn Gothic revival, mis tipneb 19.
sajandi keskpaigas neogooti arhitektuuri domineerimisega
põhjapoolses Euroopas. See vajab linnuste-kloostrite (mis
on eeskujuks – mitte tavalised linnamajad!) mõõdistamist
ja vahel ka kaevamist. Esimesed seltsid, mis keskenduvad
muististe kirjeldamisele ning leidude kogumisele:
Society of Antiquaries of London, 1718
William Stukeley, 1687-1765 - inglise antikvaar,
hulgaliselt jooniseid/plaane keskaegsetest ehitistest

Kujunemislugu III:
19. saj. keskpaik - 20. saj I kolmandik
Asutakse restaureerima keskaegseid ehitisi, mis tähendab
sageli hoonete osalist hävitamist “puhta ja õige” ilme
taastamiseks. Vastureaktsioonina algasid 19. saj. viimasel
veerandil esimesed muinsuskaitselised aktsioonid, mis
Inglismaal päädisid 1882 riigi maal asuvate muististe kaitse
alla võtmisega. 19. saj keskpaigas asutakse arvukalt koguma
keskaegseid asju, kuid leitakse, et neil puudub teadulik
väärtus. Seisukoht muutub 20. saj. alguses: esemete ja
ehitiste uurimine annab “uusi fakte ja teadmisi”, mida saab
kasutada ajaloolaste poolt esitatud hüpoteeside
tõestamiseks või ümber lükkamiseks.
1839: Cambridge vaimuliku arhitektuuri restaureerimise selts
Keskaja arheoloogial endal ei ole aga väidetavalt võimalik
iseseisvalt midagi uut pakkuda ning tegelikult on tegemist
hoopis antikvaaride-ajaloolastega ja mitte arheoloogidega.

Kujunemislugu IV: 1930.-1940. aastad
Esimesed teaduslikumad lähenemised nii kinnis- kui ka
irdmuististe uurimisel. Levikukaardid, tüpoloogiad, mis kõik
võimaldavad täpsustada nii funktsiooni kui ka päritolu.
Lisaks esinduslike hoonete (kirikud, kloostrid, linnused)
kaevamisele algab samuti asulakohtade uurimine,
võimaldamaks selgitada nende vanust, hävimise põhjust,
funktsiooni jne. Mõned uued meetodid. Arengu katkestab II
Maailmasõda. Muistised ja esemed on siiski valdavalt kunsti/
ehitusloolaste pärusmaaks, “tõeline” arheoloogia keskendus
muinasaja uurimisele.
Museum of London Medieval Catalogue, 1940.
Londonis välja antud keskaegsete esemete põhjalikult
kommenteeritud leiukataloog. Kuni 1990. aastate alguseni
oluline allikas, millele viidata.
Axel Steensberg: Store Valby “totaalne kaevamine” - suurelt
avatud ala, mitte kitsad kraavid (nagu tollal muidu kombeks)

Kujunemislugu V:
1940. aastate lõpp - 1970. aastate algus
Keskaja arheoloogia tegelik sünd. Kasutama mõistet
medieval archaeology / Mittelalterarchäologie. Enne olid
uurijad kas ajaloolased, geograafid või antikvaarid. Tänu
sõjapurustustele tekib esmakordselt võimalus uurida Lääne-
Euroopa linnasid. Laieneb uuritavate muististe ring: maaasulad.
Metoodika arenes tänu linnaarheoloogiale (Martin
Biddle, Winchester). Tekivad esimesed küsimused, mis ei
lähtu ajaloost. Asutatakse esimesed ühingud, esimesed
ajakirjad ja luuakse esimesed spetsiaalsed töökohad
ülikoolides.
Society for Medieval Archaeology (UK, 1956): Journal 1958
Uurimiskeskus Caenis 1951 (Marcel de Brouard), õppejõud
1957 Lundis (Erik Cinthio)
Tähtsad objektid: London, Winchester, Lübeck, Bergen
(linnaarheoloogia arengu seisukohast). Wharram Percy (hüljatud
küla mida uuriti süsteemselt 1950.-1990. a vahel.

Kujunemislugu VI: 1970d - 1990te algus
Ülikooli lõpetavad esimesed spetsiaalselt keskaja
arheoloogiat õppinud arheoloogid UK-s, Saksas. Varasema
põhihuvi - eliidi objektide (linnuse, kloostrid) - muutumine
teisejärguliseks, linnakaevamised saavutavad Lääne-
Euroopas oma maksimaalse ulatuse. Tõstetakse esile
päästekaevamiste tähtust, millega muutub paljudes maades
vanalinnade arheoloogiline kaevamine kohustuslikuks.
Luuakse spetsiaalsed kesk- ja uusaja arheoloogia
professuurid: 1971 Londonis, 1982 Bambergis.
Lisaks Inglismaale saavad oma ühingud ka Prantsusmaa
(1971), Saksamaa (1973), "veits (1978), Austria (1985) ...
Soome 1991). Ühtlasi tekib arvukalt spetsiaalseid ajakirju, nii
üldiselt kui ka üksikküsimuste kohta: Medieval Pottery, 1977.
1980. aastatel ilmuvad ka esimesed sünteesid: 1984 x 2
Inlismaal, Saksamaal 1987, Taanis 1989 jne.

Kujunemislugu VII: 1990ndad - tänapäev
Keskaja arheoloogia saavutab esimese küpsuse. Kerkib esile
uus põlvkond, kes leiab, et ainult andmete kogumisest ning
esitlemisest on vähe. Vaja on teooriat! Uued ideed
muinasaja arheoloogiast, sotsioloogiast, filosoofiast ning
eriti antropoloogiast ja USA uusaja arheoloogiast.
Alates 1990. aastate algusest on välitööde mastaabilt
esirinnas hoopis Ida-Euroopa riigid: ulatuslikud
ehituskampaaniad. Lisaks 13.-14. sajandile (ehk linnade
asutamse problemaatika) saab oluliseks ka 16.-17. saj.
protsesside tõlgendamine, mistõttu üha enam kasutatakse
keskaja arheoloogia asemel ajaloolise aja arheoloogia
mõistet.

Hetkeseis Lääne-Euroopas
!Allikmaterjali on kogutud massiliselt, asutud
sünteesimisele
!Majanduslikud võimalused kahanenud - teaduskaevamisi
vähe, üldiselt vaid väiksemad erasektori poolt finantseeritud
välitööd. Riigi raha suunatakse post-excavation managementi
!Mastaapsete linnakaevamiste asemel uus trend: tagamaa ja
keskaegsete külade uurimine. Põhjus: valglinnastumine ning
suurte maanteede/gaasimagistraalide rajamine.
!Täppisteaduslike meetodite üha suurenev roll
esemeuurimuses.
!Koolitatud spetsialistide üleküllus, töökohtade arvu
kahanemine ja/või erasektori rolli suurenemine arheoloogias

Sissejuhatus keskaja arheoloogiasse
Käsitöö

Keskaegne käsitöö kirjalike ja arheoloogiliste põhjal
* KIRJALIKUD ALLIKAD: käsitööliste rahvuslik koosseis,
erinevate käsitööliste sotsiaalne positsioon linnas,
organisatoorne ülesehitus (gildid, õpipoiste ja sellide arv),
toodete maksumus, seltsielu jne.
* ARHEOLOOGIA: tehnoloogia areng - tootmisstruktuurid ja
nende eeskujud; tootmisprotsesside hindamine, toodete
füüsiline välimus, nende eeskujud ja levik; muutused esemete
valmistamises ja kasutamises jne.
Ehk suure üldistusega:
kirjalikud allikad kajastavad paremini inimest, kes tegeles
käsitööga (arheoloogia ei suuda enamasti anda toote valmistaja
nime, vanust ja ilmselt ka rahvust).
arheoloogia suudab (mitte kõigi puhul!) ülevaate mida
käsitööline tegi ning kuidas ja kus tema tooteid kasutati
(kirjalikest allikatest ei selgu kuidas esemed välja näevad)

Keskaegne käsitöö arheoloogia uurimisobjektina
Toodete valmistamiseks vajalikud STRUKTUURID: nt ääsid,
põletusahjud, veskid, leotusaugud jne;
toodete valmistamiseks vajalikud TÖÖRIISTAD: haamrid,
puurid, saed, nõelad, käärid, kellud, valuvormid jne;
kõik mis käsitöölise valmistatust on säilinud, maa peal ja all:
TOOTED: nt materjali järgi (nahk, puit, metall, savi, klaas, kivi
jne või siis esemeliigi järgi: riietus (jalanõud, riided, peakatted,
ehted jne), interjöör (mööbel, ehitusdetailid - ahjud, aknad, uksed
jne), mobilia ehk vallasvara - lauanõud, mänguasjad, relvad jne
PRAAKTOODANG ja TOOTMISJÄÄNUSED: valmistamisel
purunenud esemed, ebaõnnestunud põletamisest kasutud asjad,
tootmisprotsessi käigus tekkinud jäätmed (naharibad, !lakitükid,
klaasisulamid, puidutükid, valuvormide osad jne), ehk kõik mis
aitab hinnata tootmistsüklite keerulisust ning kasutatud
tehnoloogiat.

Keskaegse käsitöö struktuur I
* Kodukäsitöö - tooteid valmistati isiklikuks vajaduseks,
ületootmise korral võidi tegeleda ka müümisega.
Arheoloogiliselt raske tõestada, et tegu spetsiifilise
käsitööliigiga. Näited: õmblustöö, ketramine - nõelte ja
värtnaketrade leidmine ei viita automaatselt professionaalsele
käsitööle, ka haamrid jm sepatöö ei tõenda turule suunatud
tootmist.
* Käsitöö turu vajadusteks - spetsialiseeritud tootmine
turu vajaduseks. Võib eeldada töökoja olemasolu (sõltuvalt
käsitööliigist), kuid võib olla ka ilma erihoone/ -tööriistadeta.
Arheoloogiliselt tõendatav kui leitakse jälgi a) mass-/
tüüptoodangust, b) tööriistadest, mida vaja spetsiaaltöö jaoks
ja c) töökodadest või tootmisstruktuuridest;

Keskaegse käsitöö struktuur II
* Tööstuslikult organiseeritud masstootmine
kohaliku ja kaugturu jaoks - olemas spetsiaalselt ühele
või mitmele käsitööliigile keskendunud linnakvartalid või
käsitööasulad. Tootevalik standardiseeritud, valmistatakse eriti
suures koguses. Arheoloogiliselt hästi tõendatav osade
käsitööliikide puhul: metallitöö ja pottsepis;
* Käsitöö alla tuleks lugeda ka esemete või ehitiste
valmistamiseks vajaliku tooraine hankimise või
toormaterjali tegemisega seotud ameteid: kaevandused
(metallide kaevandamine), kivimurrud, rauasulatuskohad, lubja-
ja söepõletuskohad, tellisepõletus (mis sobib ka eelmise punkti
alla!) jne.

Keskaegse käsitöö hierarhia
Mida arheoloogia ei suuda reeglina (ilma kirjalike allikateta) kajastada:
käsitöölise alluvussuhet -
* käsitööline võis olla iseseisev ettevõtja-linnakodanik
* käsitööline võis töötada linna töökojas (marstall, müntla, linnaveski)
jne;
* käsitööline võis alluda otseselt feodaalisandale kas maal või linnas.
Kohati võib seda siiski oletada -
* linnustes tegutsenud käsitöölised töötasid pigem feodaali hüvanguks
kui otse turule;
* kui erinevad käsitööliigid on esindatud kompaktselt ühes kvartalis, siis
tegemist pigem ülevalt poolt (feodaal, linn) koordineeritud tootmisega.
Toote sidumist konkreetse isikuga:
Võime tuvastada iseloomulikke töövõtteid, parimal juhul
lisanduvad meistrimärgid ja initsiaalid.

Käsitöötopograafia
Käsitöölise asend linnaruumis sõltus nii tema varanduslikust kui
ka erialasest seisundist. Üldjuhul töö- ja elukoht ühes kohas,
kindlasti ka erialasid, kus teisiti.
Linnasüdamikes need erialad, mis seotud nt
luksustarvete tegemisega - kullassepad ning
toiduainete valmistamisega - pagarid (sageli kvartali nurkades)
esmatarbekaubade tegemisega - kingsepad (sageli turuplatsil)
äärealadel tuleohtlikud ja keskkonnakahjustusi tekitavad ametid, nt
pottsepad
sepad
parkalid
või mis vajasid spetsiaalseid tingimusi, nt
veskid (enamasti vett, tuulikud harvem kasutuses)
õllepruulimine (vesi)
tellisetootmine (palju avatud ruumi, tooraine asukoht jne)

Tallinna meistrite kätetöö arheoloogilised jäljed
DOKUMENTAALSELT ARHEOLOOGILISELT
kivisepad ehitusdetailid, paemurd
puusepad ehitusdetailid, esemed, tööriistad
rätsepad tekstiil, nööbid, nõelad, pandlad
õllepruulid - (kui, siis biojäätmed)
kingsepad valmistooted, jäätmed ja tööriistad
lihunikud - (kui, siis tükeldatud kontide põhjal)
kullasepad, hõbesepad tooted; tööriistad, miniatuurahjud
mündimeistrid kõige otsesemalt mündid
voorimehed -
sepad tooted, jäätmed, tööriistad, struktuurid
köösnerid struktuurid
püttsepad tooted

Tallinna meistrite kätetöö arheoloogilised jäljed
DOKUMENTAALSELT ARHEOLOOGILISELT
suurtükimeistrid marstall Rüütli tn, struktuurid ja tooted
pagarid ahjude näol (Tallinnast veel mitte)
paemurdjad paemurd
lukusepad valmistoodang
möldrid veskid, hetkel parim näide Hobuveski
mõõga- ja noasepad - (küll jälgi mõõga- ja noatuppede tegemisest)
kokad - (teoorias biojäätmed ja tööruumid)
pannalsepad valmistoodang
turvissepad valmistoodang
kellavalajad valuvormide jäänused, valmistooted
müürsepad ehitised, samuti tööriistad
tänavasillutajad nt Raekoja platsi I sillutis, 14. saj. I p

Käsitöö arheoloogilise uurimise tulemusi Euroopas
* Koostatud on põhiliste esemeliikide tüpoloogiaid ja
kronoloogiaid (üle EU)
* Osade käsitööliikide puhul on ulatuslikult uuritud
tootmistehnoloogiat ja -struktuure (riigid kus rohkem tegeletud):
klaasitööstust (T!ehhi, Saksamaa, Itaalia)
rauasulatust (Skandinaavia, Saksamaa, Inglismaa)
maagikaevandusi (Kesk- ja Lõuna-Saksa, T!ehhi)
kivimurde ja söekaevandusi (Inglismaa)
soolatööstus (Prantsuse N-rannik, Inglise S-rannik, Põhja-Saksa)
luutöötlemistöökodasid (Lõuna-Saksa, Madalmaad)
pottsepatööstust (Saksamaa, Inglismaa, Madalmaad, Belgia)
tekstiilitööstus (Madalmaad ja Inglismaa kui peamised eksportijad)
nahatöötlemine (Saksamaa, Madalmaad, Inglismaa, Skandinaavia)
jne

Käsitöö arheoloogilise uurimise tulemusi Eestis I. Uuritud:
* Põhjalikumalt on uuritud (muinas-) ja keskaegset rauatööd;
* ammendavalt käsitletud (muinas-) ja keskaegset luutööd:
kamme ning luutööndusega seotud valdkondi;
* mõnevõrra tegeletud keskaegse tekstiiliga;
* on uuritud keskaegseid ehteid - sõrmuseid, sõlgi, ripatsmünte;
* nahatööd: nahkjalatseid ja muid nahatooteid;
* puidutööst lähemalt Tartu laudnõusid ehk vitsiknõusid;
* keskaegsed (kohalikku) keraamikat seni veel liiga vähe.
Valdavalt on korralikud esemetüpoloogiad ja -kronoloogiad
koostamata, mistõttu toetutakse enamasti välismaistele
uurimistulemustele. Samuti on paljude esemeliikide puhul
selgusetu nende täpsem levikuulatus - nt keraamika: millised olid
Põhja- ja Lõuna-Eesti keraamika levikutsoonid? Näiteks:
Tallinna (?) keraamikat on leitud Haapsalust ja Pärnust.
Tartu (?) keraamikat samuti Pärnust.
Järgnevalt ongi kõige olulisemateks ülesanneteks täpsustada
pisemate “kultuuriareaalide” piire.

Käsitöö arheoloogilise uurimise tulemusi Eestis II. Leiud:
Peamised leiud, mis kajastavad kohalikku käsitööd:
* Valmisasjad (keraamika, must metall, puit, nahk) - sõltuvalt
säilimistingimustest kõikjalt;
* Töötlemisjäänused ja praaktoodang - luutöötlemine:
Tartu, Rakvere, Lihula, Haapsalu, Viljandi, Tallinn; puidutöö: Tartu,
Pärnu (?); metallitöö: !lakki kõikjalt, praaktooteid üksikuilt; nahk:
Tallinn, Tartu, Pärnu; keraamika: Tartu botaanikaaed, Viljandi
vanalinn, Tallinnas Sulevimäe ala.
* Tööriistad - metallitööga seotud: kõikidest linnadest ja maaasulatest,
samuti osadelt linnustelt (nt Otepää); pottsepis:
Viljandist abivahend; puidutöö: saage, oherdi, puur jne Haapsalust;
väärismetall: Pärnust kullasepa lood; pagar - kaks oletatavat
templit toidu märgistamiseks: Pärnu ja Rakvere; Viljandis on
nõelte ja sõrmkübarate põhjal oletamisi lokaliseeritud keskaegne
õmblustöökoda.

Käsitöö arheoloogilise uurimise tulemusi Eestis III. Leiud:
* Struktuurid - sepikoja jäänuseid arvukalt maalt, linnadest
Tallinnas (Viru ja Rüütli tn), Tartus (Lossi tn), Viljandis (Tartu
eeslinn), Haapsalus (Jaani tn); pottsepatöökoda: põletusahju
jäänused Viljandis. Samuti oletatud et Tartust parkalite
jäätmekaste. Kindlasti on Tartu eeslinnast mitmelt poolt välja
tulnud savivõtuauke ning tellisepõletusahje. Keskaegne kivimurd
Tallinnas nt Toomkiriku all; arheoloogiliselt senini lähemalt
uurimata. Tallinnast Maakri tänavalt on avastatud 15.-17. saj.
püssirohuveski.

Sissejuhatus keskaja arheoloogiasse
Kaubandus

Keskaegne kaubandus
kirjalike ja arheoloogiliste allikate põhjal
Kirjalikud allikad: säilinud sadama- ja tolliraamatud,
kaupmeeste omavaheline kirjavahetus, munitsipaal- ja
riigivõimu ametlikud materjalid kaubanduse reguleerimise
kohta jne. Neis leiavad käsitlemist kas olulisemad või
hinnalisemad kaubad, nende müügi või transpordiga seotud
problemaatika.
Arheoloogilised allikad: kinnismuististest kauba
transpordi, säilitamise ja müümisega seotud kohad - laevad,
sadamakohad, laoplatsid ja -hooned (nt aidad), turuhoonestus
jne. Vallasmuististest allikaks säilinud kaubad, säilitus-/
pakkevahendid ja kauplemis- ning maksevahendid (kaalud,
raha).

Keskaegne kaubandus
kirjalike ja arheoloogiliste allikate põhjal
kirjalikud allikad kajastavad paremini kauplemiseks
mõeldud toodete hindu ja koguseid ning transpordi viise.
Isikuajaloo tasandil võimaldavad kaupmehe ning tema
majandus- ja sõprussidemete uurimist. Kirjalikud allikad
sobivad vähem kauplemisprotsessi lõpuosa - müüja ja ostja
vahelise suhtluse tuvastamiseks. Teame küll asja hinda, kuid kes
mida ja kui palju ostis on lahtine.
arheoloogia ei suuda iseseisvalt hinnata kauba väärtust:
haruldane/massiline esinemine ei näita kauba hinda. See-eest
suudab arheoloogia näidata (teatud) kaupade levikut/
kasutamist mingi kitsama regiooni piires ning sõltuvalt
säilimisastmest ja uurimise ulatusest samuti tarbija “maitseeelistusi”.
Samuti näitab arheoloogia, et mitte kõik kaubad ei
leidnud kajastamist ametlikes allikates. Ning loomulikult
võimaldab näidata asjade füüsilist olemust (mis jääb kirjalike
allikate põhjal teadmata) jne.

Keskaegse kaubanduse subjektid ehk
millega kaubeldi
! Tooraine: metallid - nt Rootsist rauamaaki (Osemund)
Inglismaale; Poolast vaske kõikjale; kivimid - ehituskivi Reinimaalt
Skandinaaviasse; Põhja-Eestist Soome ja Läänemere lõunarannikule;
kütteainet - nt kivisütt Inglismaalt Põhja-Saksa; savi -
Reinimaalt Madalmaadesse. Arheoloogiliselt tõendatav
sõltuvalt materjalist.
! Metsasaadused: karusnahad - Loode-Venemaalt, Soomest,
arktilistelt aladelt Lääne-Euroopasse; vaha - Loode-Venemaalt
Lääne-Euroopasse; puit - nt Venemaalt, Liivimaalt ja Poolast
Inglismaale. Arheoloogiliselt materjali tasandil
üldjuhul raskesti tõendatav.
! Põllumajandustooted: teravili - Ida-Euroopast läände,
lina, vill nii regionaalsel kui ka üleregionaalsel tasandil.
Arheoloogiliselt enamasti väga keeruline, läbi
kaudsete tõendite.

Keskaegse kaubanduse subjektid ehk
millega kaubeldi
! Toiduained: sool Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Põhja-
Saksast; vürtsid ja eksootilised puuviljad Aasiast Lähis-Ida kaudu
Euroopasse; õlu - nt Saksamaalt Skandinaaviasse ja Liivimaale;
vein - Prantsusmaalt mh Põhja- ja Ida-Euroopasse. Kala
Skandinaaviast Inglismaale, Saksamaale, Liivimaale jne.
Arheoloogiliselt kas otseste või kaudsete allikate
põhjal tõendatav.
! Valmistooted: relvad, riided, ehted, lauanõud, ehitusdetailid
(raidkivid, katusekivid) jne. Arheoloogiliselt enamasti
kõige paremini tõendatavad.

Keskaegne import Hulli (UK) kirjalike allikate näitel
! MADALMAAD. Amsterdam: prantsuse, hispaania ja saksa vein;
ingver, suhkrusiirup, mesi, sõstrad, elevandiluu, pipar, kaneel, vinegar,
püssirohi, kanep, lina, takk, teras, taht, katmata savinõud, rukis, sibulad,
küüslauk, kanarbik, sool. Rotterdam: prantsuse vein ja liköör,
linasemned, kuivatatud ploomid, töötlemata ja töödeldud lina, takk,
juust, valge ja pruun paber, küpsetuspannid, taht, kanarbik.
Middelburg: prantsuse vein, rosinad, tärklis, viigimarjad, lina, kivipotid,
valged plaadid, rasvaanumad, liivakellad, savinõud, kindad, hülgeõli,
pakkimisnöör, traat ja maarjas. Enkhuizen: kuusk, seinatahvlid, tõrv ja
pigi, vask, kanep, klaas, mängukaardid, kapsas, porgand, suhkrusiirup.
Vlissingen: meresool, sibulad ja rosinad. Oostende: Genti tekstiil ja
ploomid. Nieuwpoort: humalad, õunad, ohakas. Veere: humalad, oad,
juust ja vein.
! SAKSA ja POOLA. Peamised lähtekohad Hamburg, Stade ja
Emden. Läänemere alalt Danzig, Elbing ja Königsberg. Hamburg:
hispaania vein, hamburgi riie, vill, kanep, juust, mesi, raud, teras,
pistrikud, kanakullid jne. Stade: hispaania vein, pipar, siid, Firenze taft,
velvet, hülgeõli. Emden: talad, voodrilauad, kastanid jne. Danzig: Lina,
raud, potas, rukis, pigi, tõrv, vaha, teras, voodrilauad, kanep, poola vill,
klaas ja lõhe. Elbing: lina, ruks, purjeriie, sileesia lina, lauad, kandikud,
labidad, rattad, püssirohi, juust ja veidi nisu. Königsberg: rukis, pigi,
lina, voodrilauad jne.

Keskaegne import Hulli (UK) kirjalike allikate näitel
! LIIVIMAA (LÄTI). Riia: potas, vaha, kanep, lina, voodrilauad, palgid,
vili jne.
! VALGE MERI/ARKTIKA. Vardo/Lapimaa: tursk, traan.
! PÕHJAMERI ja GRÖÖNIMAA. Vaalaõli, hambad, ribid ja nahad.
! NORRA. Palgid, prussid, peelid, aampalgid, tammepuit, kanep, tõrv,
traan, lõhe, tursk, pistrikud ja kanakullid.
! ROOTSI. Palgid, prussid, mastid, õli, pigi ja raud.
! TAANI. Tõrv, pigi, tammelauad, vibukaared.
! PRANTSUSMAA. Bordeaux: prantsuse vein, ploomid, rosinad, taht,
oder. Calais: hispaania veinid. Dieppe: vitspudelid, paber, köied, ploomid,
lõuend, käevõrud ja normandia klaas. Rochelle: kaer. Caen: vitspudelid,
mängukaardid, ploomid.
! HISPAANIA. Puit, õli, viigimarjad, oliivid, vein, sool.

Keskaegse kaubanduse struktuur
Üldistades kolm tasandit: kohalik, regionaalne ja kaugkaubandus
! Kauplemine otse valmistaja ja ostja vahel. Kaks võimalust:
1) käsitööline tegeles elukohas/turul oma toodete müügiga;
2) rändkäsitöölisena tegeles oma toodete müügiga suuremas
piirkonnas. Reeglina seotud esmatarbekaupadega -
pagaritooted, liha, lihtsamad rõivad, hügieenitarbed,
tööriistad. Arheoloogiliselt osaliselt tuvastatav kui tooted omavad
selgelt lokaalseid tunnuseid. Nt ei saa kindlalt väita, et Tallinna
13.-14. saj. pottsepatooted sattusid alati otse tootjalt ostjale.
! Kauplemine, kus valmistaja ja ostja vahel üks vahelüli. Ka
vähemalt kaks võimalust 1) alluvussuhtes käsitööline - siis
vahendajaks feodaal (või munitsipaalorgan); 2) lepinguline
side kaupmehe ja käsitöölise vahel. Kehtib nii kohaliku,
regionaalse kui ka kaugkaubanduse vahel. Arheoloogiliselt
raskesti tõendatav - võimalik juhul kui tegemist spetsiifilise (või
märgistatud) tootega, mille puhul on nt teada, et on valmistatud
kindlas linnuses.

Keskaegse kaubanduse struktuur
! Kauplemine, kus valmistaja ja ostja vahel on N+1 vahelüli.
Toote valmimisest kuni kasutajani vahetab kaup korduvalt
omanikku. Kehtib peamiselt kaugkaubanduse kohta.
Valmistamiskohas tegeleb kohalik või võõras kaupmees
kokkuostuga, toimetab toote järgmisesse piirkonda /
vahelattu, kust produktid toimetatakse edasi, vajadusel läbi
edasiste vaheladude ja vahetalitajate. Sõltuvalt tootest
arheoloogiliselt tõendatav üpris hästi: produkt erineb kohalikust
tootest, vahemaa tootja ja ostja vahel on liiga suur, et omada
otsekontakte. Samuti kui teada vaheladude olemasolu.
Veelgi keerukam on keskaegse kaubanduse ülesehitus siis, kui
kaubandusprotsessi juurde liita ka toorainega kauplemine.
Nt mõne keraamikarühma puhul: vajaliku savi kaevandamine
Reinimaal ! tooraine müük Madalmaadesse ! toote
valmistamine ! müük vahendajale ! eksport Liivimaale !
müük kohalikule kaupmehele ! ostja

Keskaegse kaubanduse jäljed arheoloogias
Otsesed tõendid: tooted, millega kaubeldi ning
paigad/struktuurid, kus kaubeldi või hoiti kaupa
(turuplats, vaekoda, varjualused, vaheladu)
Kaudsed tõendid: sageli pole tooted (nt tekstiil,
toiduained, joogid) millega kaubeldi säilinud. Kuid
kaevamistel leitud säilitusnõude või kaubamärkide
abil on võimalik viidata omaaegsele kaubandusele. Nt
õllekaubanduse puhul õllevaadid. Õli ja vürtse on Liivimaale
toodud Pürenee amforates; tekstiilikaubandusele viitavad
kaubaplommid. Ka säilinud hooned: aidad ja pööningud.

Teisejärgulise kauba importimise ajendid
keraamika näitel
! Keraamika on sihtkohta toodud kaubanduslikel eesmärkidel.
Tunnuseks imporditud nõude massiline levik ja anumate tüpoloogiline
homogeensus.
! Keraamikat toodi kaasa isiklikuks tarbeks kas ümberasumisel või (nt
kaupmeeste puhul) hooajalise majapidamise loomisel, et alal hoida
kodukohast tuttavat keskkonda. Seda iseloomustab lühikese ajavahemiku
lõikes importkeraamika homogeensus tarbija majapidamises.
! Keraamika kui väärtuslike/eksootiliste toiduainete (õli, vürtsid, veinid
jne) transpordivahend või säilitamisnõu. Selliseid nõusid peaks tihedamini
esinema eeskätt laialdasemaid kaubanduskontake omanud sadama- ja
kaubalinnades, kuid arvukus tavaliselt tagasihoidlik.
! Võõrapärane keraamika kui suveniir, kingitus või eritellimusel toodud
kaup. Iseloomulikuks joonteks silmatorkav erinevus tavapärasest
importkeraamikast ja esinemine leiuaines väga mõõdukais kogustes.

Keskaegse kaubanduse uurimise võimalused Eestis
! Struktuurid: kui säilinud, siis sadamakohad/-hooned.
Turuplatsid ning nendega seotud ehitised. Aidad ja laohooned.
Uppunud laevad.
! Esemed: milliseid esemeid on imporditud, milline on
esemete regionaalne levik - kas on võimalik eraldada pisemaid
regioone kus eeskätt levinud teatud tüüpi esemed.
! Taimsed ja loomsed jäänused: eksootiliste vürtside ja
lindude tarbimine arheozooloogia ja -botaanika abil.
! Kaudsed tõendid, ehk kaubanduse “praht”:
tekstiiliplommid, puitanumad, mündid. Samuti regionaalsete
kasutusareaalide ja kaubanduskontaktide tuvastamiseks.
! Tööstusobjektid ja tooraine: kivimurrud ning ehitusel
kasutatud kivim ja puit. Võimalik tuvastada nii regionaalset kui ka
kaugkaubandust. Saaremaa paekivi keskajal eksporditud nii
Läänemere lõunakaldale kui ka Eesti-siseselt. Ka mujalt lisaks
Lääne-Eestile (Pusku, Pullapää jt) on Haapsalus kasutatud nii
Saaremaalt kui ka Märjamaalt pärit paekivi.

Keskaegse kaubanduse uurimise tulemused Eestis
Peamised leiud, mis kajastavad keskaegset kaubandust Liivimaal:
! Kohalikud ja võõrapärased tooted: uuritud
ebaühtlaselt, praeguse seisuga kõige paremini importkeraamika
ning osad klaastooted. Puitu, tekstiili ja nahka ei ole selle
küsimuseasetuse järgi põhjalikumalt käsitletud.
! Struktuurid: kaevatud Tallinnas Raekoja platsi
(ehitusjäänused, turukaev) ja vana turgu; Tartus Raekoja platsi
(ehitusjäänused). Ehitistest veel samuti Tallinnas nt kesk- ja
varauuseagset aita (Aida tn) ja dokumenteeritud soolaladu Sauna
tänaval.
! Tooraine: kaudselt arheoloogiaga haakub keskaegse paekivi
päritolu uurimine. Tehtud nii Tallinna kui ka Haapsalu kohta,
võimalik et mujalgi.
! Taimsed jäänused: kaubanduse uurimise seisukohast
ilmselt üks kõige põhjalikumalt käsitletud valdkond - arvukalt
uuritud Tartu jäätmekastide sisu, oluliselt tagasihoidlikumalt
Tallinnas ja teistes linnades. Loomseid jäänuseid samuti uuritud.

Sissejuhatus keskaja arheoloogiasse
Esemed I
Metall, nahk, luu, puit, kivi, tekstiil

Esemeuurimuse suunad keskaja arheoloogias
Lähenetakse materjalipõhiselt - uuritakse ühte
materjaliliiki: nt nahk, metall, luu jne ning keskendutakse
tehnoloogilisete, tüpoloogiliste, kronoloogiliste, geograafiliste
ja funktsionaalsete iseärasuste tuvastamisele. Miinuseks liigne
keskendumine Asjale ja mitte Inimesele - tegeletakse
detaildiega ning üldistused sageli sidumata kas vastava
valdkonna temaatikaga või laiemate ühiskonnaprotsssidega;
Lähenetakse otstarbepõhiselt - kõiki ühesuguse
kasutamisvaldkonnaga esemeid uuritakse kompleksselt
hoolimata materjaliliigist. Nt lauakombed (nõud: keraamika,
puit, klaas, metall), hügieen (abivahendid), meelelahutus
(mänguasjad, jäljed kinnismuististel).

Esemeleidude erineva säilimise põhjused
Materjalist tingitud põhjused
1) ei säili liigniiskes või liigkuivas pinnases (tekstiil, metall,
puit, nahk, klaas)
2) materjali on võimalik taaskasutada (recycling - peamiselt
metall, klaas, riie)
3) materjalil on muu väärtus: kütteväärtus (puit), hind
(väärismetall), emotsionaalne

Esemeleidude erineva säilimise põhjused
Ladestumisspetsiifikast tingitud põhjused
1) heakord: nt praht toimetatakse linnast välja või
täidetakse veekogude kaldaid;
2) katastroof: põleng, vägivaldne konfikt (sõda, rüüsteretk),
loodusõnnetus vms. Rusud tasandatakse ning vaid
hinnalisemad esemed nopitakse välja;
3) põlvkonnavahetus/eriline sündmus: inventari
uuendatakse, vana visatakse ära;
4) juhuslikult kadunud/kukkunud esemed: kaevud, latriinid;
5) argipäevane elutegevus, millest jäävad täite- ja
tasanduskihtidesse maha tähtsusetud esemed või nende
fragmendid;
6) tootmistegevusega kaasnev praht: leiud materjalilt või
tüpoloogiliselt homogeensed.

Paremini säilinud esemete peamised leiukohad
! kaevud ja latriinid: juhuslikult kukkunud või sihilikult
täidetud;
! keldrid: maja hävimisel pinnas tasandati, süvendid täideti,
varasem inventar sh vahel ka I korruse ruumid: nt varisenud
relvakambrid;
!vallikraavid: peamiselt varauusajal, nende täitmisega suured
leiukompleksid;
! kaldakindlustused veekogude ääres asuvate linnade puhul:
täideti olmeprahiga;
!matused, eeskätt vaimuliku ja ilmaliku ülikkonna omad;
! käsitöö jäänused: praakesemed, purunenud ja lõpetamata
toodang;
!peidetud aardeleiud: mündinõud, kirstud, relvad;
!erandlikud leiud, mis säilinud pinnal: reliikviad kirikuis,
exotica relvakambreis jne.

Metall-leide
!ehitusdetailid: aknavõred, uksehinged, müüriankrud, naelad,
poldid, needid jne.
! tööriistad: noad, kirved, haamrid, tangid, käärid, kellud jne.
!militaria: nooled, kuulid, relvade detailid, püssid, kahurid,
turvise jms detailid jne.
!riietuse detailid: pandlad, haagid, harva ka ehted;
!loomadega seotud: päitsed, suitsed, rauad, kammid,
rakmed, kannused jne;
!põllumajandus: labidate raudotsad, adrad, sirbid, vikatid jne.
!vaba aeg: muusikariistad (parmupill) või nende detailid
(klambrid, ümbrised)
! mobilia: majapidamisega seotud pisiesemed

Värviline metall
! Einestamine ja säilitamine: kannud, taldrikud, noad, lusikad,
kausid, potid, peekrid, kraanid jne;
! Valgustus: lühtrid;
! Relvastus: dekoreeritud relvad, tuped;
! Ehted;
! Mündid;
! Hügieenivahendid: pintsetid, käärid;
! Riietuse detailid: pandlad, haagid, naastud, nõelad;
! Kirjatöö jms: stilused, pitsatid, raamatute lukud ja nurgad jne;
! Töövahendid: nt nõelad, peentööriistad
! Vaba aeg: muusikariistad - puhkpillid;
! Religioon: palverändurimärgid, karikad, pateenid, viiruki
suitsutamiseks, reliikviate ümbrised jne.

Nahkesemed
! Riietus: jalanõud, pükste detailid, pealisrõivad, mütsid,
kindad, rihmad jne.
! “ümbrised”: noa- ja mõõgatuped, kotid, kohvrid, kastide
pealis, raamatukaaned, klaas- ja savinõude vutlarid jne.
! meelelahutus: nahkpallid

Luu- ja sarvesemed
! hügieenitarbed: kammid, kõrvalusikad;
! harva prilliraamid ja pitsatid;
!erinevate esemete käepidemed: noad, lusikad, kahvlid,
stilused jms
! vaba aeg: täringud, mängunupud, malendid, vurrid,
viskevahendid, uisud
! usuvahendid: ristid, palvehelmed;
!ehted: helmed;
!ilustused: karpide ja relvade iluliistud;
! riideesemete detailid: nööbid, ripatsid;
!tööriistad: nõelad, silumisvahendid, värtnakedrad;
! sarv: joogisarved, käsilaternate aknad, tindipotid, lusikad.

Puitesemed
! ehitised kui artefaktid: puithooned ja nende detailid
(katused, põrandad), laevad, piiramismasinad, (tööstus)objektide
osad (rennid, kastid);
! mööbel: lauad, toolid, voodid, kirstud, riiulid, kapid;
! tööriistad: labidad, haamrid, tööpinkide ja telgede detailid jne;
! muusikariistad ja nende osad: flöödid, keelpillid;
!vaba aeg: mängulauad ja nupud, nukud, linnupuurid jne;
! esemete käepidemed: noad, tööriistad, põllutöövahendid jne;
! transpordivahendid;
!nõud: erinevad säilitud- ja transporidanumad, nii treitud kui
lõigatud lauanõud, lusikad jne;
! punutud esemed: korvid;
! hügieenivahendid: kammid;
! kirjutusvahendid: stilused, vahatahvlite alused;
! jalanõud või nende detailid või kaitsevahendid.

Kiviesemed
! ehitusdetailid: erinevad raidkivid;
! vääriskivist joogianumad, palverändurimärgid, mängunupud;
! laskemoon;
! uhmrid, käsikivid, värtnakedrad;
! luisud;
! valuvormid;
! mängukuulid.

Tekstiilesemed
! Rõivastuse detailid;
! linad (surilinad);
! kotid;
! nöörid, vööd;
! tekstiilitükid, mida sekundaarselt kasutatud.
Materjal, millest valmistati:
! vill, peamiselt valge, aga oli ka looduslikult toonitud villa:
nigra ja grisia;
! lina ja kanep, kasutati harvem;
!siid - import Aasiast;
! puuvill - imporditi Euroopasse 13.-14. sajandil, küünlatahi
ja polsterdamiseks;
! vilt - kasutati peamiselt mütside valmistamiseks.
Riideid tooniti looduslike värvidega ja põhilisteks toonideks olid tugevad
sinised, punased, kollased toonid. Varjundite saavutamine raske,
mitmevärvilised tekstiilid pigem erandid.

Muu
! Merekarbid: palverändurimärgid;
! Merevaik: helmed, ripatsid, sõrmuste kivid, ehisdetailid.

Sissejuhatus keskaja arheoloogiasse
Esemed II
Klaas ja keraamika

Klaas ja keraamika:
keskaja arheoloogias vastandlikud esemeliigid
KLAAS:
keskajal suhteliselt haruldane, aknaklaasina kasutusel suurematel
ühiskondlikel hoonetel (kirik, raekoda, klooster) ning linnustel.
Majapidamise tarbeesemena 13.-14. saj kontekstis harva,
mistõttu seostatakse tavaliselt automaatselt endise omaniku
jõukuse / kõrge ühiskondliku positsiooniga. Arheoloogiliselt
uuritud palju, tänu kunstiliselt kõrgele tasemele ning esemeliigi
eksootilisusele. Eeskätt on käsitlemisel aluseks kunstiajaloolised
probleemid, vähem arheoloogilised küsimused.

Klaas ja keraamika:
keskaja arheoloogias vastandlikud esemeliigid
KERAAMIKA:
alates 12. saj. kasutamine suurenes, vormivalik mitmekesistus.
14. sajandist väga erinevates valdkondades - ehitusest ja
lõpetades meditsiiniga.
Kuna keraamika säilib maapõues kõige paremini, on savinõud
üldjuhul kõige arvukamaks leiuliigiks ja sobivad seetõttu
võrreldes teiste materjalidega kõige paremini pinnaseladestuste/
kontekstide dateerimiseks. Seepärast on keraamikale teistest
esemeliikidest oluliselt rohkem tähelepanu pööratud - mis ei
ole tegelikult vastavuses omaaegse tähtusega. Keraamika oli
odav tarbekaup, mida võisid endale lubada pea kõik
ühiskonnaliikmed.

… Ja kui peigmees ja pruut suure pulmarongiga kirikusse ja
sealt välja oli saadetud ja Suure Gildi majja juhatatud, siis oli
seal kohe lõunaks uhke söömaaeg ootamas, mille juures veini ja
õlut kallati. Seal nähtud varandus hõbedasi lusikaid,
peekreid ja toobikesi ei olnud sugugi kehv. Pärast
söömaaega aga koristati hõbedast väärtasjad
jälle ära; siis tuli leppida suurte ja väikeste tinast
pottidega, milledest nad üksteisele üsna
ülemääraselt ja hulgakaupa terviseks jõid …
Balthasar Russow, Liivimaa kroonika, olukirjeldus enne Liivi
sõja algust (1558) Tallinnas toimunud pulmade kohta

Klaas arheoloogilise leiuna
Arheoloogilise klaasi võib jagada nelja põhikategooriasse:
1) Jooginõud: suur varieerumine kujus ja dekooris. Abiks moe-,
kultuuri- ja sotsiaalse miljöö hindamisel.
2) Pudelid: Kasutatud säilitusnõuna või valamiseks/
dekanteerimiseks (kann, karahvin). Enne 16. saj haruldased. Peale
miniatuurnõude (lõhnaõli, ravimid) ei ole ülejäänud pudelid
tavaliselt ümbritsevast kultuurist / miljööst mõjutatud.
3) Mitmesugune lauaklaas: kausid, vaagnad, harva ka lusikad.
4) Muu klaastoodang: meditsiiniline klaas (kupud, urinaal), ehitus
(aknaklaas), riietus (helmed, nööbid), interjöör/töövahend (tindipott,
liivakell, õlilamp, lindude toidunõu, alkoholi destilleerimine),
silumisklaasid (triikimiseks), peeglid, prilliklaasid jne

Klaas arheoloogilise Aknaklaas leiuna
Arheoloogilise Keskajal enamasti klaasi võib rombikujuline jagada nelja või põhikategooriasse: neljakandiline või vitraa!i
puhul suvaline.
1) N-ö Jooginõud: värvitu aknaklaas suur varieerumine oli roheline, kujus värviline ja dekooris. kas sinine, Abiks moe-,
kollane, kultuuri- tumeroheline ja sotsiaalse miljöö või punane. hindamisel. Aknaklaasi kasutamine
tavahoonestusel muutus tavaliseks alates 16. sajandist
2) 16. saj Pudelid: aknaklaas Kasutatud säilitusnõuna või valamiseks/
Pärnust dekanteerimiseks (kann, karahvin). Enne 16. saj haruldased. Peale
miniatuurnõude (lõhnaõli, ravimid) ei ole ülejäänud pudelid
tavaliselt ümbritsevast kultuurist / miljööst mõjutatud.
Haapsalust
3) Mitmesugune lauaklaas: kausid, vaagnad, harva ka lusikad.
4) Muu klaastoodang: meditsiiniline klaas (kupud, urinaal), ehitus
(aknaklaas), riietus (helmed, nööbid), interjöör/töövahend (tindipott,
liivakell, õlilamp, lindude toidunõu, alkoholi destilleerimine),
silumisklaasid (triikimiseks), peeglid, prilliklaasid jneTallinnast

Klaasi koostis
•Koosneb ränikivi (liiv), sooda, ja/või potase (ehk kaalium-karbonaat) ning
lubja segust. Sooda ja potas on räbustiks, mis madaldavad ränikivi
sulamispunkti 1700° C juurest 1400° C juurde. Lubi stabilisaatoriks, mis
takistab klaasi muutumist vees lahustuvaks.
•Tavaline tarbeklaas koosneb u 75% liivast, u 15% soodast ja/või
potasest ning u 10% lubjast. Liiv tavaliselt reostunud raudoksiidiga,
mis annab klaasile rohelise värvuse. Potast saadi kas puutuhast
(sellisel juhul nimetatakse klaasi metsaklaasiks) või meretaimedest.
• Metsaklaasi kõrval õnnestus alates 13. sajandi lõpust valmistada ka
värvitut klaasi.
• Kristalli – cristallo – nimelist värvitut klaasi hakati valmistama
Veneetsias umbes 1450. aasta paiku, kust vastav valmistamisoskus
levis kiiresti teistesse klaasitootmispiirkondadesse põhja pool Alpe.

Keskaegse klaasi peamised valmistamispiirkonnad
12.–13. sajand: Süüria, Veneetsia – emailmaalingutega
peekrid. Haruldased leiud üle terve Euroopa, suurim
leiukompleks Tartust – üle 10 peekri katke.
12.–13. sajand: klaasivalmistamise oskus on (taas)avastatud
Kesk-Euroopas. Hansaregiooni jaoks 14. sajandist olulisemad
keskused asuvad Lõuna-Saksamaal (Schaffhausen), Kesk-
Saksamaal (Spessart) ja Põhja-T!ehhis – Böömimaal. Valmistati
nii läbipaistvat kui ka läbipaistmatut klaasi, dekooriks üldjuhul
reljeefne kaunistus – nupud, lained, vertikaalsed ja
horisontaalsed värviribad.

Keskaegse klaasi peamised valmistamispiirkonnad
15. sajand: klaasi valmistamine levib veelgi suuremal alal,
sellega seoses muutub klaasi kasutamine veelgi sagedasemaks.
Oluliseks valmistamispiirkonnaks saab Lõuna-Alam-Saksi
regioon, kus klaasi kohalikul tasandil valmistatud alates 12.
sajandi lõpust.
16. sajand: klaas muutub ajapikku tavaliseks tarbeesemeks,
mida võisid endale lubada praktiliselt kõik elanikkonna kihid.
Lisaks lauanõudele algas ka massiline klaaspudelite
valmistamine. Laiemalt tuntumaks valmistuskohaks on
Antwerpen, kuhu 16. sajandi alguses emigreerus arvukalt Itaalia
päritolu klaasimeistreid. 16. sajandi jooksul liikusid edasi nii
Põhja-Madalmaadesse kui ka Inglismaale.
EESTIS ALGAS KOHALIK KLAASITOOTMINE
17. SAJANDI ALGUSES HIIUMAAL

Peamised keskaegsed peekritüübid
Emailmaalingutega peekrid: polükroomne maaling, 13.–14. saj;
Nupp-peekrid I: dekooriks peekri pinnale paigutatud nupud/
punnid, 14.–16. saj;
Fadenrippenbecher: vertikaalsete või horisontaalsete ribadega
peekrid, 14.–15. saj;
Läänemereklaas: lainelise ornamendiga peekrid, 14. saj;
Maigelein: reljeefsete (lained jms) seintega madalad/kõrged
peekrid, 15.–16. saj;
Nupp-peekrid II ehk Krautstrunk: suured tilgakujulised nupud
nõul, 15.–16. saj, neist arenesid välja
koonilised nupp-peekrid ehk Berkemeier: 15. saj lõpust;
sau- ja teivasklaasid: kõrged (kuni 50 cm) reljeefsete ribadega
klaaspeekrid, 14. saj lõpust 17. sajandini

Keraamika
Kasutamisvõimalused peaaegu piiramatud. Keskajal rakendati:
ehitusmaterjalina – tellised, katusekivid, põrandaplaadid, savitorud
veevärgi jaoks, ahjukeraamikana (kuppelahjud, kahhelahjud,
kuumaõhuahju soojaavadena) jne;
dekoorina – skulptuurid, reljeefid, miniatuurplastika;
mänguasjadena – hobused, inimfiguurid, kuulid, kettad jne;
meditsiinis – salvitopsid, kupud, aadrilaskmisnõud jne;
tarbenõudena toidu valmistamiseks, tarbimiseks ja säilitamiseks;
transpordianumana vedelike ja tahkete toiduainete vedamisel;
varauusajal valmistatud ka savist püssikuule.

Keskaegse keraamika rühmitamine
päritolu järgi kohalikuks ja importkeraamikaks;
tehnoloogiliste tunnuste järgi:
madalkuumuskeraamika: – glasuurimata ja glasuuritud
savinõud, põletatud savi värvuse järgi nt hallid, punased, valged
savinõud;
kõrgkuumuskeraamika – kõrge kaoliinisisaldusega savist,
sõltuvalt arenguastmest protokivikeraamika (13. saj),
varakivikeraamika (13. saj lõpp) ja kivikeraamika (14. saj algusest);
spetsiifilise pealispinna töötluse järgi: majoolika (alates 14. saj)
funktsiooni järgi: laua-, kööginõud, säilitusnõud, ehituskeraamika jne.
Eestis keskaja kontekstis (13. saj – 16. saj algus)
võimalik tehnoloogiliste aluste ja päritolu järgi
välja tuua üle 60 keraamikarühma.

Eestis kaks keraamilist “kultuuriareaali”
Lõuna-Eesti: sobiva alternatiivse ehitusmaterjali (kivi)
nappuse tõttu ilmselt savi kasutamine keskajal väga aktiivne:
ehitised, ehitusdetailid (hüpokaustahju osad) jne suuresti
tellistest. Kohalik tarbekeraamika erineb mõnevõrra Põhja-
Eesti omast, ilmselt põhjuseks Loode-Vene mõjud. Väga
sage tasaste pottide kasutamine, kolmjalgnõud haruldased,
savinõude osakaal üldse väga kõrge. Võimalik, et
hüpokaustahje (soojaõhuahjud) on Lõuna-Eestis vähem
rakendatud ning põhirõhk kuppelahjudel ja varajastel
kahhelahjudel (juba 13. sajandi lõpust).

Eestis kaks keraamilist “kultuuriareaali”
Põhja-Eesti: ehituses piirdub enamasti detailidega, sest
peamist toorainet (paekivi, raudkivi) on küllaga saada.
Seetõttu enamasti kas katusekivina või põrandaplaadina
ehituses. Ahjukeraamikana üksikult 14. saj lõpust, aktiivsemalt
16. saj algusest. Tarbekeraamikas põhivormiks kolmjalgnõud,
tasaseid potte vähem. Võimalik, et suhtarvus importkeraamikat
arvukamalt kasutatud, võrdlevat statistikat pole hetkel veel
tehtud.

Peamised päritolupiirkonnad Põhja-Euroopas
Reinimaa: olulisimateks keskusteks Pingsdorf ja Paffrath (10.–
13. saj.), Siegburg (12.–16. saj.), Langerwehe (14.–15. saj.), Raeren
(15.–17. saj). Köln ja Frechen (alates 16. saj. algus) pigem olulised
varauusaegsed valmistamiskeskused;
Lõuna-Alam-Saksimaa: alates 13. saj II p kuni 17. saj.
Tooted terves piirkonnas suhteliselt ühesugused, eraldi esile
tõstetud Bengerode, Fredelsloh, Coppengrave ja Duingeni rolli;
Saksimaa ja Böömimaa: Põhja-Euroopa jaoks oluline
piirkond alates 15. saj. Tuntuim keskus Waldenburg, prestii!keraamika
seisukohast Lausitzi areaal, kust rikkalikult
ornamenditud kivikeraamikat;

Peamised päritolupiirkonnad Põhja-Euroopas
Madalmaad: 13.–17. sajand eraldi keskusi raske välja tuua,
enim rõhutatud Brügget. Alates 16. sajandist Antwerpen;
Põhja-Saksa ja Lõuna-Skandinaavia: oluline
Läänemere regiooni jaoks. Sealt odavat tarbekeraamikat,
keskusi pole võimalik välja tuua;
Prantsusmaa: Saintonge, Rouen, Beauvais, Martincamp
keskustena, enamasti Põhjamere piirkonnas, Läänemere
regioonis reeglina üksikud leiud;

Peamised päritolupiirkonnad Põhja-Euroopas
Vahemere piirkond: Pürenee poolsaarelt tarbekeraamikat
transpordianumana ning prestii!keraamikat Valenciast; Itaaliast
üksikuil juhtudel majoolikat.
Keskajal erandkorras levis Euroopas ka Lähis-Ida ja Hiina
keraamika;
Eesti seisukohast lisaks veel Loode-Vene alad. Sealset
keraamikat eriti Lõuna-Eestis.