Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
pole mul mõtet oma konjakiga siin väga<br />
lehvitada.<br />
Aga skaala juurde me kirjatüki lõpus<br />
veel naaseme. Täitmist vajab ju piirituse<br />
(etanooli) lahtris ilutsev punane ristike.<br />
2.<br />
Pärast niivõrd nostalgilist ja jäärapäist<br />
isiklikkust osutub raskeks Kolditsa<br />
„Käopesa” suhtes erapooletust ilmutada.<br />
Aga selle, objektiivse(ma) vaatluse,<br />
on minu eest ära teinud jooksvad (lootusetult<br />
eest ära jooksnud) arvustajad. Ja<br />
loomulikult pole lavastuse lahjus neil<br />
kahe silma vahele jäänud.<br />
Halastamatu, kuid lõikavalt täpse<br />
retsensiooni on kirjutanud Jaak Allik 5 ,<br />
pärast mida pole enam suurt mõtet Kolditsa<br />
lavastust (sotsiaalsest küljest) lahata.<br />
Rohkem või vähem kirtsutavad nina<br />
ka Katrin Ruus 6 , Andres Keil 7 ja Vaino<br />
Vahing 8 .<br />
Leebemalt ja tolerantselt suhtub<br />
Pille-Riin Purje 9 ning last, not least —<br />
Andres Laasik isegi kiidab. 10<br />
Tema selja tagant kostab ka vox<br />
populi — Laasiku, aga ka Ruusi ja Keili<br />
arvustuste kommenteerijad netis. Anonüümsete<br />
kommentaatorite jaoks on<br />
lavastus „täiesti tip top, suurepärane, võrratu,<br />
viis pluss…” jne.<br />
Järelikult uus põlvkond kaifib täiega.<br />
Miks mitte?!<br />
Ajalugu kordub. Laksu, mille mulle<br />
andis Gvozdkov, paneb tänastele noortele<br />
Koldits. Ja kriitikud virisevad alati.<br />
Loomulikult jätan ma ütlemata: lapsukesed,<br />
te ei tea, et larbite lahjat veinilaket,<br />
kui oli olemas hõrk margikonjak<br />
ja on siiani saadaval vinge vodka…<br />
Näitlejatest tuleb kiita ravialuseid<br />
kehastavaid — Aivar Tommingat (Harding),<br />
Janek Joosti (Ruckly), Raivo Adlast<br />
(Scanlon), Indrek Taalmaad (Cheswick),<br />
Tambet Tuisku (Martini) ja eriti<br />
Margus Jaanovitsi, kes lõhub stereotüü-<br />
bi kiitsakast ja õblukesest Billy Bibbitist.<br />
Seevastu kolm võtmetegelast, Külliki<br />
Saldre õde Ratched, Hannes Kaljujärve<br />
McMurphy ja Riho Kütsari pealik<br />
Bromden, häirisid mind oluliselt. Iseäranis<br />
töntsiks ja väheütlevaks jääb Kütsari<br />
Bromden. Tema saali karjutud monoloogid<br />
ei mõju kuigi veenvalt.<br />
Mõistagi teevad säärased profid nagu<br />
Saldre ja Kaljujärv asja ära, imelik<br />
ka, kui ei teeks. Kuid õigus näib olevat<br />
Jaak Allikul: …tundub, et nende ette pole<br />
loomingule inspireerivat küsimust püstitatudki.<br />
Kaljujärv ja Kütsar pole mitte vaimuhaiglasse<br />
suletud, elu ja surma peale<br />
võitlevad patsiendid, vaid pigem semutsevad<br />
Tom Sawyer ja Huckleberry<br />
Finn. Aga see on ju üks hoopis teine lugu.<br />
Pealegi, andestage mu Kesey-truudus,<br />
on McMurphy Bromdeni sõnul…<br />
punapäine ja pika punase põskhabemega…<br />
ta on niisama lai, nagu isa oli olnud pikk<br />
(lk 14). See mees ei saa olla Hannes<br />
Kaljujärv.<br />
3.<br />
Kas ma sellist „Käopesa” tahtsin? Ei<br />
tahtnud. Millist siis? Eks ikka kange-<br />
(ma)t ja esmajoones religioosset!<br />
Kuigi sõge on midagi oodata, teatris<br />
tuleb ju vaadata, mida pakutakse. Veelgi<br />
sõgedam oleks lavastajat nüpeldada, et<br />
ta ei näita seda, mida mina näha tahan.<br />
Jätan nüüd kõrvale järgmised Kolditsa<br />
„Käopesa” juba läbi näritud kihid —<br />
1) masinliku keskkonna suhe inimesesse kui<br />
masinasse (Ruus) — tuu massin ei hakka<br />
piisava intensiivsusega tööle;<br />
2) vaimuhaigla kui ühiskonna mudel —<br />
… tragöödia, mille tegelikuks aluseks on<br />
kahe XX sajandi superideoloogia, inimeste<br />
vägisi õnnelikuks tegemise ning isikuvabaduse<br />
kaudu saavutatava valusa, kuid reaalse<br />
õnne terav kokkupõrge (Allik);<br />
3) psühhiaatria — … „hõrgutavad” psühhiaatriaprobleemid<br />
nii kirjanduses kui laval<br />
on mõnes mõttes aegunud. Praegune psüh-<br />
teater muusika kino<br />
41
Change language