Ajaleht 2 - Kambja Lasteaed Mesimumm

Asjalikud Lepatriinud
Tere!
Mäletate, olen see Lepatriinu rühma sei-
nalt, kes elab juba teist aastat koos nende
toredate lastega siin „Lepatriinude” rüh-
mas. Juba on käes uus aasta ja lapsed meie
rühmas poole aasta jagu suuremaks ja tub-
limaks kasvanud. Räägin teile, millega nad
siis vahepeal tegelenud on.
Ühel ilusal novembrikuu õhtupoolikul
hakkas äkki rühma uksest suuri mehi sisse
tulema. Ma kohe mõtlesin, et nad on kui-
dagi ära eksinud. Kui ma aga nägin, et
lapsed rõõmsalt neile vastu jooksid, siis
sain aru, et need on hoopis meie rühma
laste isad. Läkski lahti lõbus isadepäeva
pidu. Rühmas hakkasid levima magusad
lõhnad. Isad said lastega ühiselt küpsise-
torti valmistada, koos loeti luuletusi ja
lauldi laulukesi. Peo lõpuks söödi ühiselt
valmistatud tort ka koos ära. Paistis, et oli
väga maitsev, sest järgi ei jätnud küll kee-
gi.
Ühel päeval jälle riietusid rühma lapsed ja
kasvatajad väga imelikult (minu arvates).
Selgus, et põhjusega – neist olid saanud
mardisandid. Nad mängisid - laulsid iga-
suguseid mardilaule ja lõpuks jagus igale
lapsele veel magus suutäis ka.
25. novembril sai iga rühma laps endale
selga valged riided (nüüd ma juba aimasin,
et tegu on mingisuguste santidega) ja rõõ-
mus kadrisandi pere läks lasteaia
peale santima. Mina, kartes mil-
lestki põnevast ilma jääda, hüp-
pasin aga kiirelt tädi Margiti
juustesse “lepatriinuklambriks“ ja
tänu sellele sain ka mina kadri-
päevast osa. Kõigepealt külastati
Südamekeste ja Tähekeste rühma,
tee peale jäi ka tädi Katre kabinet ja köö-
giuks, millest loomulikult sisse astuti. Igal
pool lauldi kadrilaulu, mängiti mänge ja
räägiti kadripäeva kommetest, lahkudes
sooviti ikka ette nurka eide õnne, taha
nurka taadi õnne, nelja nurka neiu õnne.
Rühma tagasi saabuti suure kuhja kingi-
tustega, mis oligi ju santimise eesmärk.
Detsembrikuu tuli oma sigina ja saginaga.
Koos kaunistati kena kuusepuu, mille tõi
rühmale Agnese isa.
Ükskord nägin kuidas lapsed, ninad jahu-
sed, laua ääres virgalt askeldasid, oli pi-
parkookide valmistamise aeg. Hiljem oli
rühm nagu väikseid hiirekesi täis, igaüks
krõbistas oma piparkoogi kallal.
Terve jõulukuu õppisid lapsed usinasti
jõulusalme, tihti oli kuulda jõuluviisikeste
ümisemist. Vahva oli vaadata, kuidas nad
endid taas ritta sättisid ja Anu tädi juurde
proovi läksid, sest…
..sest tulemas oli ju vaata et tähtsaim
sündmus aastas, (peale sünnipäeva muidu-
gi), jõulupidu ja Jõuluvana tulek!
Jõudiski peopäev kätte. Ärevus oli suur, et
isegi uni ei tahtnud lõunauinaku ajal tulla.
Lõpuks oligi oodatud õhtu käes ja pidu sai
alguse. Tahtsin ka peost osa saada ja soku-
tasin ennast kuusepuu otsa ühe punase
tähekese kõrvale istuma.
Peo alguses esitasid lapsed etenduse
„Lumeeide pudrupada“. Kõik laulud, luu-
letused ja tantsud tulid hästi välja ja em-
med-issid plaksutasid kõvasti.
Ja siis tuli TEMA. No mina võin öelda, et
nende lastega võib „luurele minna“ küll,
sest mitte keegi enam Jõuluvana tulekust
ära ei kohkunud. Kõik astusid julgel sam-
mul Jõuluvana ette ja mõni eriti julge lõi
patsu ka. Tõnisel tuli isegi luuletus meel-
de. Vot selline tore pidu oli!
Nüüd on käes uus aasta ja uued plaanid on
kostunud ka minu kõrvadesse. Plaanitakse
vastlaid, teatrietendusi ja märtsikuusse ka
memme-taadi pidu. Vaat see on huvitav
ettevõtmine. Püüan seal igal juhul kohal
olla, et teile sellest hiljem pajatada.
Seniks aga nautige ilusat talve!
Järgmiste kohtumisteni!
Lepatriinu