Iqra - Eesti moslemite kuukiri - Islam

Bilal ja värviline liblikas
lastele
Bilal veetis nädalavahetuse vanaisa juures. Need kaks
päeva möödusid väga kiiresti ja juba oligi Bilali isa talle
järele tulnud. Bilal ütles oma vanaisale head aega ja läks
autosse oma isa ootama, kuni ta vanaisaga paar sõna
juttu rääkis. Üks liblikas, kes istus auto ligidal lilleõiel,
lendas Bilali akna juurde.
„Kas sa lähed koju, Bilal?” küsis liblikas vaikselt.
Bilal oli väga üllatunud ja küsis: „Kas sa tunned
mind?”
„Loomulikult,” naeratas liblikas. „Ma olen
kuulnud, kuidas su vanaisa oma naabritele
sinust räägib.“
Bilal küsis: „Miks sa minuga varem rääkima
ei tulnud?”
„Ma ei saanud, kuna olin alles oma kookonis
puulehe küljes,” selgitas liblikas.
„Kookonis? Mis see veel on?” uuris Bilal.
„Luba ma selgitan sulle täpsemalt,” vastas liblikas. „Meie,
liblikad, haudume munast väikese ussikesena (röövikuna).
Me sööme lehti ja hiljem me kasutame vedelikku,
mis tuleb meie kehast, ja ehitame enda ümber sellega
kookoni. Me veedame mõnda aega selles kookonis ja
areneme edasi. Kui me oleme suureks kasvanud, siis
me lahkume kookonist ja välja tulles on meil imeilusad
värvilised tiivad. Seejärel me veedame oma ülejaanud
elu ringi lennates ja õitest toitudes.”
Bilal noogutas mõtlikult: „Kas see tähendab, et kõik
need ilusad liblikad, mis ringi lendavad, olid kunagi
väikesed leheussikesed?”
Liblikas vastas: „Kas sa nõed seda väikest röövikut seal
lehel?”
„Jah,” vastas Bilal.
„See on mu väike
vend,” naeratas
liblikas. „Natukese
aja pärast on ka te- mal
kookon ja siis saab temast liblikas nagi mina.”
Bilalil oli liblikale tema elu kohta palju küsimusi. „Kuidas
te seda muutust kavandate? Kuidas te teate, millal munast
välja tulla, ja kui kaua te röövikuna elate ja kuidas te
seda niiti teete, millega kookonit ehitada?”
Liblikas vastas poisile: „Me ei kavanda ise midagi, Allah
õpetas meile, kuidas me midagi tegema peame ja millal.
Me lihtsalt järgime oma Jumala tahet.”
Bilal oli vaimustuses: „Sinu tiibade muster on väga ilus.
Ja kõigil liblikatel on erinevad tiivad. Nad on väga värilised
ja imeilusad!”
„Jumalat kiidavad kõik, kes on taevastes ja maa peal
…“ (57:1)
„kas sa ei näe, et Jumal saatis taevast alla vihma ja
me laseme selle abil välja tulla eri värvi viljadel? Ja
mägedes on valgeid ja punaseid kihte eri toonides ja
ka ronkmusti. ka inimesi, ulukeid ja
kariloomi on eri värvi. tema
sulaste hulgast kardavad
Jumalat vaid need, kellel
on teadmised. tõesti,
Jumal on Võimas ja
Andestaja.“ (35:27-28)
Liblikas selgitas: „See
on tõestus Allahi ainulaadsusest.
Kõik liblikad
on loodud ainukordsetena,
üks ilusam kui teine.”
Bilal nõustus elevalt: „On
lihtsalt võimatu mitte märgata
neid ilusaid elusolendeid, mis Allah on
loonud. Iga hetk ümbitsevad meid sellest sajad näited.”
„Sul on õigus, Bilal. Me peame Allahi nende imede eest
tänama.”
Bilal vaatas maja poole ja teatas, et ta isa on tulemas.
„Sinuga oli meeldiv rääkida. Kas me võiksime järgmisel
nädalal edasi vestelda?”
„Muidugi,” vastas liblikas. „Ilusat koduteed teile!”
iQrA | 57
8.indd 57 21/03/2010 17:44:20