(2000-2002): Kogemus kogu eluks! - Euroopa Noored

46
ALAPROGRAMM 2 – VABATAHTLIK TEENISTUS
erinevalt arenenud ühiskondade tavast kasvõi pedagoogi otsene kontakt lapsega. Ehkki viimastel
aastatel on paljugi paremuse suunas muutunud, on lastekodud endiselt ülerahvastatud.
Eesti vabatahtliku teenistuja eelis välisriiki minnes on siinse arengu kogemus (seda ei pruugita
enesele alati teadvustadagi). Tal on olemas võrdlusmoment. Noor inimene, kes satub
tööle siinsesse lastekodusse, on vähem ette valmistatud kui see, kes läheb siit tööle näiteks
Saksamaale. Sest heaoluriikide sotsiaaltöö valdkonna paremus ei tule kellelegi üllatusena.
Üheks oluliseks takistuseks siia tulevatele vabatahtlikele on loomulikult keelebarjäär, teiste
töötajatega suheldes ning otseste tööülesannete (lastega töötamine nii lastekodudes kui
lasteaias) täitmisel. Toitlustuse ja elamispinna osas probleeme ei peeta mainimisväärseteks,
sest need on hõlpsasti lahendatavad. Võib juhtuda, et vabatahtlik ei tunne end mõnes keskkonnas
koduselt, kolitakse isegi teise linna.
Eesti puhul on välja tuua üks kogemus, kus vabatahtlik soovis endisest tööstuslinnast (kus
rahvastikust enamiku moodustavad vene keele kõnelejad ning linn on arengus maha jäänud)
kolida pealinna.
Organisatsiooni ootused
Teiseks suureks siinseid vabatahtlikke puudutavaks probleemiks on organisatsiooni ootused
vabatahtliku suhtes, mis vabatahtlike endi ootustega võivad minna vastuollu. Ülesanded, mida
üks organisatsioon vabatahtlikule anda saab, on spetsiifikast sõltuvalt piiratud. Ometigi on
alaprogrammi sisse kirjutatud tingimus, et vabatahtlikule peaks jätma võimalikult palju vabadust
omaalgatuslikke ideid realiseerida. Ühelt poolt on vabatahtlikul paigas kindlad tööülesanded
(lastekodu või hooldekodu) ning ta saab rutiini kergesti sisse elada. Teiselt poolt
tunnetatakse pahatihti organisatsiooni vähest toetust tehtud algatuste ja ideede osas. See
võib tuleneda erinevast suhtumisest töösse (vabatahtlikku töösse). Vabatahtlik saab küll
organisatsioonipoolse toetuse, kuid ta jäetakse oma ideega üksi. Põhjus peitub selles, et ta
on organisatsioonis ainuke vabatahtlik ning teda ümbritsevad inimesed teenivad palka ning
suhtuvad seega ka oma töösse vabatahtlikust veidi erinevalt, kes lahkub teatud ajaperioodi
järel. Teine põhjus võib olla ka selles, et vabatahtliku juhendaja on uue idee toetamiseks
oma tööga liigselt koormatud. Võõral maal viibivale noorele võib see kujuneda põhimõtteliseks
takistuseks. Raske on algatada protsessi, kui on teada, et keegi seda hiljem edasi ei vii.
Büroo on püüdnud võimalikult palju veenda organisatsioone osutama tugevamat toetust,
teiselt poolt aga üritanud ka vabatahtlikke nn maa peale tagasi tuua ning selgitada, et iga
organisatsioon hingab omas rütmis ning ülejõu käivaid muutusi on pea võimatu saavutada
nii lühikese ajaperioodi jooksul. Nende kahe telje kokkuviimine eeldab tööd nii vabatahtlike
kui organisatsioonidega, sest lõppeesmärk on, et kasu oleks nii noorele kui alaprogrammiga
seotud organisatsioonile.