ettekande käsileht

Jüri Eintalu
LOOGIKAVIGADE LUBATAVUSEST
Mõnes õpikus kirjutatakse, et loogikavigu ei tohi teha.
Ent siiski tuntakse selliseid asju:
1. induktsioon (induktiivne järeldus);
2. parakonsistentne loogika.
On kahte sorti loogikareegleid:
1. vastuoluseadus;
2. järeldamise reeglid (n: „Kui p ja q, siis p.“).
Vastavalt sellele on ka kahte sorti loogikavigu:
1. vastuolud (n: „p ja mitte-p.“
2. kehtetud järeldused (n: „Kui p või q, siis p,“ või induktsioon).
Erinevaid loogikavigu keelavad erinevad printsiibid:
A Peame hoiduma esitamast väidet,
mille väärus on meile teada.
B Peame hoiduma esitamast väidet,
mille tõesus pole meile teada.
Vastuoluseadus: vastuoluline väide on väär. Seega printsiibi A põhjal peame
hoiduma esitamast teadaolevalt vastuolulist väidet.
Printsiibist B juhindus Descartes (1993). B põhjal peame hoiduma esitamast
ka väidet, mille ainsaks toetuseks on mittekehtiv järeldus – näiteks induktsioon.
Popper (vt n 2004a) oli printsiibi B pühendunud vastane. Samas ründas ta ka
induktsiooni (Ibid). B-d eitades ei saa aga rünnata induktsiooni kasutamist
näiteks hüpoteeside konstrueerimisel.
Wittgenstein ja eriti Popper võinuks oma erimeelsustes leida teatava
kompromissi. Nimelt: nii nagu Aristoteles teoses Tõlgendamisest [§7, 17b 1 – 18a
10] (1995: 27–8), leidis ka Popper (2004b) oma tõeläheduse teoorias, et vääras

väites võib sisalduda palju tõtt. Nüüd näiteks Newtoni teooria on väär. Ent
printsiip A ei keela arvamast, et sellest teooriast järelduvad paljud tõesed
tulemid. Printsiip A ei keela hüpoteesidena esitamast neid tulemeid.
Aga Popper nõudis vastuolude vältimist. – Ent ka vastuolulisest teooriast (n:
Maxwelli elektrodünaamika) on saadud palju tõeseid tulemeid. Wittgenstein [vt
n §§19 & 78] (1994: 122 & 204 ) vastuolusid ei peljanudki. Praktikas võib
vastuoluline teooria olla hea tööriist.

Aristotle (1995) The Interpretatione. In The Complete Works of Aristotle. Volume
1. Ed by J. Barnes (New Jersey: Princeton UP), pp: 25–38.
Descartes, R. (1993) „Meditations on First Philosophy.“ In his Discourse on
Method and Meditations on First Philosophy (Cambridge, USA: Hackett
Publishing Company), pp 45–105.
Popper, K. (2004a) The Logic of Scientific Discovery. London: Routledge
Classics.
Popper, K. (2004b) „Truth, Rationality, and the Growth of Scientific
Knowledge.“ In his Conjectures and Refutations. (London: Routledge
Classics), pp 291– 338.
Priest, G. (1998) „Paraconsistent Logic.“ In Routledge Encyclopedia of
Philosophy. Vol 7. Ed by E. Craig (London: Routledge), pp 208–11.
Priest, G. (2002) „Logicians Setting Together Contradictories: A Perspective
on Relevance, Paraconsistency, and Dialetheism.“ In A Companion to
Philosophical Logic. Ed by D. Jacquette (Oxford: Blackwell), pp 651–64.
Wittgenstein, L. (1994) Remarks on the Foundations of Mathematics.
London: The MIT Press.
Brown, B. (1992) „Old Quantum Theory:
A Paraconsistent Approach.“ PSA, Vol 2: Symposia and Invited Papers,
pp 397–411.