1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
<strong>1.</strong> teema: <strong>Aristoteles</strong>e õpetus logos apophantikos’est ja tema “esimene<br />
filosoofia”.<br />
Küsimusepüstitus. <strong>Aristoteles</strong> mõistab iseenda filosofeerimist kogu senise kreeka mõtlemise<br />
poolt käsitletud filosoofiliste probleemide lahendamise ning filosoofia arengu loomupärase<br />
lõpuleviimisena. Tema käsitlusviis jaotub enamasti kolmeks osaks: 1) probleemi kohta<br />
käibelolevate arvamuste kirjeldus, 2) nende arvamuste problematiseerimine ja 3) esiletoodud<br />
probleemide lahendamine. Oma käsitlusviisi esimeses osas teeb ta seejuures sagedasti ajaloolisi<br />
tagasivaateid varasemate mõtlejate asjakäsitlustele ja sedavõrd võib temas näha ka esimest<br />
“filosoofia ajaloolast”. Kuid <strong>Aristoteles</strong>e “filosoofia ajalugu” toetub ebaajaloolisele eeldusele,<br />
nagu tegelenuks varasemad mõtlejad nendesamade probleemidega, mis teda ennast huvitavad, ja<br />
seetõttu sõnastab ta nende vaateid enamasti iseenda mõistetes ja oma probleeminägemise<br />
vaatekohalt, küsimata kas refereeritavad autorid olid ikka samal seisukohal.<br />
Tema enda probleeminägemise kujunemises oli aga oluline roll Platonil. <strong>Aristoteles</strong> viibis 17.<br />
eluaastast peale kahe aastakümne vältel kuni Platoni surmani Akadeemias. Seetõttu on loomulik,<br />
et tema maailmamõistmise probleemsituatsioon kujuneb Platoni mõtlemise tugevas mõjuväljas.<br />
Platon oli kreeka ühiskondade poolt 4. sajandil e. Kr. läbielatavat polis`e kriisi tõlgitsenud<br />
inimese meelekogemuslikele algetele toetuva maailmamõistmise ebapiisavuse tõendusena ning<br />
rajanud kindla eluorientatsiooni lootused oleva olemusvaldkonnale, mis tema käsituse kohaselt<br />
pidi olema meelenähtustest lahutatud ja ligipääsetav üksnes puhtale logos`ele, meeletunnetusest<br />
sõltumatule mõistuskaemusele. Nähtustest lahutatult eksisteerivale olemusvaldkonnale omistas<br />
Platon püsiva, igavese, ühtse ja olemistäiusliku “tõeliselt olemise”, seevastu kui<br />
meelekogemusele avatud nähtuste olemisviis kujutas tema käsitluses endast mitteiseseisvat<br />
olelust, mille olemine pidi seisnema olemusvaldkonnast pelgas osavõtus olemises ja selle enamal<br />
või vähemal määral jäljendamises. Platoni käsitluse kohaselt kätkeb hüveline olemusvaldkond<br />
endas ainsana tõese teadmise võimalikkuse tingimusi nagu ka igavesi aluseid õigeteks<br />
käitumuslikeks valikuteks nii indiviidi kui ühiskonnana, sel ajal kui meeltega tajutav<br />
nähtustemaailm oma ületamatu ebastabiilsuse ja relatiivsusega võimaldab enda kohta parimal<br />
juhul millegi tõelesarnaneva leidmise võimalust ning jätab puhtalt meeltele toetuva<br />
maailmamõistmise orientatsiooni-vaakumi.<br />
Seega oli Platoni nagu kogu varasemaski kreeka mõtlemises alustrajavaks olemisküsimus ning nii<br />
saab see olema ka <strong>Aristoteles</strong>e puhul. Viimane nimetab seda osa oma õpetusest, mis käsitleb<br />
olemist kõige üldisemas mõttes – olevat kui tervikut ja olevale olemuslikku – , “esimeseks<br />
filosoofiaks”. Antud nimetus peab silmas seda, et osutatud teema on alustrajavaks ja sellisena<br />
“esimeseks” kõigi muude filosoofiliste teemaarenduste jaoks. Omistades sarnaselt Platoniga<br />
olemisproblemaatikale prioriteetse koha filosoofilistes põhjendustes (õigustustes), arendab<br />
<strong>Aristoteles</strong> seda problemaatikat oma eelkäijast erinevalt. Pärimus omistab talle ütluse: “Platon on<br />
küll kallis, kuid tõde on kallim”. See ütlus on saanud sümboliks kogemusele, mille kohaselt<br />
parimaks õpilaseks on selline, kes läheb tõe otsingutel oma teed ja on valmis tõe nimel ka<br />
armastatud õpetaja tõekspidamised kummutama.<br />
<strong>Aristoteles</strong>e kirjalikul pärandil on olnud eriskummaline saatus. Oma eluajal avaldas ta 19 kirjutist, millest<br />
ükski ei ole tänapäevani säilinud. 106 raamatust koosnev teostekogu, “Corpus Aristotelicum”, mille kaudu<br />
kaasaeg seda autorit tunneb, anti välja ja muutus laiemalt kättesaadavaks aga alles 250 aastat peale<br />
<strong>Aristoteles</strong>e surma, esimesel sajandil enne Kristust. Pärimus kõneleb sellest, et tolle teostekogu<br />
katalogiseerimisel olevat toetutud hellenismiaja filosoofia üldlevinud distsiplinaarsele liigendusele<br />
loogikaks, füüsikaks ja eetikaks. Nii leidus <strong>Aristoteles</strong>elt säilinud käsikirjade seas tõepoolest terve rida<br />
loogika-alaseid kirjutisi. Need koondati kokku ja see teostekogu sai hiljem nimetuse “Organon”. Nimetus<br />
tähendab kreeka keeles tööriista ja viitab <strong>Aristoteles</strong>e mõnes tekstis väljendatud arusaamale, et loogika ei<br />
ole mitte iseseisev teadus, vaid instrument ükskõik millise teaduse eesmärkide saavutamiseks. Ka teiste<br />
nimetatud distsipliinide vallast leidus tema säilinud käsikirjade seas uurimusi. Kui aga <strong>Aristoteles</strong>e<br />
1
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
käsikirjad olid nende distsipliinide vahel ära jaotatud, olevat pärimuse kohaselt jäänud hulk käsikirju üle,<br />
mis ei sobinud otseselt ühegi distsipliini alla. Iroonilisel kombel käsitleti nendes käsikirjades “esimest<br />
filosoofiat” – <strong>Aristoteles</strong>e filosofeerimise fundamentaaltasandit – mis tema mõteldu koolidistsiplinaarse<br />
organiseerimise korral paistis filosoofiast välja jäävat. Kuna “esimese filosoofia” aines oli kõige lähedasem<br />
füüsikale, siis olevat need käsikirjad paigutatud <strong>Aristoteles</strong>e teostekogus füüsika-alaste käsikirjade järele, ja<br />
siit olevat nad saanud endale nimetuseks – ta meta ta physica – “see, mis tuleb peale füüsikat”. Hiljem aga<br />
sulandus see nimetus kokku üheks sõnaks “metafüüsika” ning sellega tähistatud käsikirju hakati pidama<br />
üheks teoseks, milles esitatakse <strong>Aristoteles</strong>e filosoofia alusseisukohad. Nii olevatki ilmunud Euroopa<br />
filosoofiasse sõna “metafüüsika” ja kujunenud olukord, kus <strong>Aristoteles</strong>e filosoofiliseks peateoseks<br />
nimetatakse kuni tänase päevanis “Metafüüsikat”, kuigi <strong>Aristoteles</strong> ise sellist teost ei kirjutunud ja niisugust<br />
nimetust ei tundnud.<br />
<strong>Aristoteles</strong> käsitleb olemise-temaatikat aga mitte ainult “Metafüüsikas”, vaid ka teistes oma<br />
teostes. Tema käsitlusviisi üheks eripäraks on siinjuures lähtumine logos`e, mõistusliku<br />
kõnelemise struktuurist. <strong>Aristoteles</strong>e filosoofia temalt endalt pärinevaks ning Platoni suhtes<br />
poleemiliseks lähtelauseks võiks olla üks “Metafüüsikas” mitmel korral tehtud väide:<br />
Olevast saab kõnelda mitmeti.<br />
To on legesthai pollachos (Met. 1028a10)<br />
Siin on silmas peetud mitte ükskõik millist kõnelemist, vaid sellist kõnet oleva kohta, millel on<br />
õigustatud tõesuspretensioon. Kõne, logos, millest siin juttu on, omab olevat ilmsikstegevat<br />
funktsiooni. <strong>Aristoteles</strong> paistab eeldavat, et inimese mõistuslik kõne, logos, saab olla olevat<br />
ennast ilmsikstegev ja esiletoov tänu sellele, et logos`e struktuur ja oleva enda struktuur on<br />
kokkulangevad, et logos oma struktuuriga peegeldab oleva struktuuri. Eeldades et see on nii,<br />
lähtub ta sellest, et mõistusliku kõnelemise struktuurid saavad selleljuhul olla juhtlõngaks oleva<br />
enda struktuuride avastamiseks. Seetõttu pöördub <strong>Aristoteles</strong> olemisküsimusi käsitledes ikka ja<br />
jälle erinevate olemist puudutavate keeleliste väljendite analüüsi juurde. Tema huvi objektiks pole<br />
seejuures aga mitte keel iseendast, vaid keeles väljenduse leidnud olemisstruktuurid. Täpsemalt<br />
üteldes ei ole keel talle midagi olemisest lahutatut ja eraldiseisvat, vaid just nimelt olevat-ennastilmsiks-toov<br />
keel. Seetõttu on <strong>Aristoteles</strong>e keeleanalüüs tema jaoks vahetult ka ontoloogiline<br />
analüüs ning niisuguse analüüsi käigus väljakujundatud ontoloogilistes põhimõistetes nägi ta<br />
justkui instrumentaariumi olemise mõtlemisest sõltumatute struktuuride avamiseks.<br />
Kui olevast saab tõeväärtust-omavalt kõnelda mitmeti, siis järelikult peab ka olev ise olema<br />
mitmeti – ainult sel juhul saab tema kohta mitmeti kõneldu tõene olla. Nüüd on küsimus selles,<br />
millises vahekorras omavahel on need keeles peegeldunud erinevad oleva struktuurid. Kas on<br />
üldse õige kõnelda olevast mitmes erinevas tähenduses, s.t. kas sõna “olev” ei kasutata sellisel<br />
juhul õigustamatult ja segadusttekitavalt “mitmetähenduslikult”, ekvivookselt (homonymia)?<br />
Platoni olemise-käsitus oli pretendeerinud just üheainsa “olevasti oleva” esiletoomisele.<br />
<strong>Aristoteles</strong>e seisukoht paistab olevat küll pigem selline, et sõna “olev” saab mitmel viisil<br />
korrektselt kasutada, kuid erinevate korrektsete kasutuste seas on üks, mis osutab esmaselt<br />
olevale ja mis sellisena justkui koondab ülejäänud endasse. Just nimelt selle – “oleva”<br />
fundamentaalse tähenduse – väljaselgitamine on <strong>Aristoteles</strong>e ontoloogiliste arutluste lõppsihiks.<br />
Ta püüab oma keelest-lähtuva lähenemisviisiga lahendada ikka sedasama ontoloogilist küsimust<br />
oleva algest, arche`st, mille mõistmine võimaldaks mõistuslikku arusaama kogu olevast<br />
tervikuna. Samas soovib ta aga tunnustada oleva mitmetasandilisust ning nii on filosoofia<br />
teemaks tema jaoks ka oleva struktuur ja erinevate olemistasandite omavaheline vahekord.<br />
Logos apophantikos`e struktuur ja erinevus teistest ütluse viisidest. Oma teoses “Peri<br />
hermeneias”, mis kuulub “Organoni” teoste hulka, jaotab <strong>Aristoteles</strong> inimese kõik<br />
kõnelemiseviisid kahte ossa: üks osa neist toob ilmsiks ja esile kõnelejat, teine aga toob esile<br />
olevat ennast, mille kohta kõne on. Kõnelejat ilmsikstoova kõnelemisviisi näitena nimetab<br />
<strong>Aristoteles</strong> palvet, mis ju teeb ilmseks kõneleja seisundit, tema soovi. Kõnelemisviisi, mis toob<br />
esile olevat ennast, mille kohta kõne on, nimetab <strong>Aristoteles</strong> logos apophantikos`eks. Viimati<br />
2
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
nimetatud kõnelemisviisi olulisim eripära teiste võimalike inimlike kõnelemisviisidega võrreldes<br />
seisnebki selles, et vaid tema puhul saab mõtet-omavalt küsida, kas ta on tõene või väär.<br />
Kõnelejat esiletoov ütlus ei ole hinnatav tõesuse või vääruse kriteeriumite alusel – ei ole tõeseid<br />
või vääraid palveid, nagu pole ka tõeseid või vääraid käske, küsimusi ja teisi apofantilisest<br />
erinevaid kõneviise.<br />
Hilisemas loogikas nimetatakse seda, mida <strong>Aristoteles</strong> nimetas logos apophantikos`eks,<br />
(assertooriliseks) otsustuseks. Mõistet “otsustus” defineeritakse loogikas kui lauset, milles<br />
midagi öeldakse millegi kohta. See, mille kohta lauses midagi öeldakse, kannab loogikas nimetust<br />
subjekt, ja seda, mida subjekti kohta otsustuses öeldakse, nimetatakse loogikas predikaadiks.<br />
Otsustus on niisiis subjekti ja predikaadi seos. Need ladina keelest pärinevad terminid tekkisid<br />
euroopa kultuuris tõlkevastetena <strong>Aristoteles</strong>e terminoloogiale. Termin “subjekt” tõlgib<br />
<strong>Aristoteles</strong>e sõna hypokeimenon – hypo tähendab “all”, keimenon – “lebama, asuma”, otseses<br />
tõlkes niisiis “alllebav” või “allaasetatu”. Predikaadi vasteks on kategoroumenon.<br />
Etümoloogiliselt pärineb viimane sõna huvitaval kombel sõnast agora, “turg”. Teda võiks tõlkida ka<br />
vastega “turul kõnelema”, ent agora omas Vanas-Kreekas teistsugust tähendust kui turg tänapäeval. Ta<br />
kujutas endast ühiskondliku avalikkuse teostumiskohta. Sõnavõtud mis siin aset leidsid, omasid ka avalikku<br />
seisukohavõtu tähendust. Sõna kategorein oli õiguslik mõiste ja tähendas algselt “süüdistama” – avalikku<br />
seisukohavõttu kellegi kohta, milles kellegile omistati mingi süü.<br />
Ka otsustuses omistatakse subjektile predikaat. Kui me käsitleme otsustust<br />
mõtlemisoperatsioonina, siis kujutab ta endast sellist mõtet, mis asetab midagi aluseks ja sellele<br />
aluseksasetatule omistab midagi. Oluline on muidugi, et otsustus omistaks predikaadi subjektile<br />
tõeselt. Tõene on kõne ainult siis, kui ta on oleva endaga kooskõlas. Hilisemale tõesusekäsitlusele<br />
suundaandvalt selgitab <strong>Aristoteles</strong> tõesuse-mõistet Metafüüsikas järgmiselt: “Ütelda, et seda, mis<br />
on, ei ole, või et see, mida ei ole, on, on väär; seevastu ütelda, et see, mis on, on, või et seda, mida<br />
ei ole, ei ole, on tõene.” ( Met. IV 7). Seda väljendust on üldiselt mõistetud tõesuse nn.<br />
korrespondentsteooria formuleerimisena <strong>Aristoteles</strong>e poolt. Äsjanimetatud tõesuse-teooria järgi<br />
seisneb ütluse tõesus selles, et väidetud asjaolu ja faktiline asjaolu, mille kohta ütluses midagi<br />
väidetakse, kooskõlastuvad omavahel. <strong>Aristoteles</strong>e tõesuskäsitus ei taandu küll üksnes sellele<br />
määratlusele, kuid antud juhul on oluline tähele panna, et tema eelduste kohaselt saab tõese<br />
kõnelemise struktuuridest leida juhtlõnga ontoloogiliste struktuuride avastamiseks.<br />
Logos apophantikos`e ja oleva vahekord. Niisiis, otsustused on tõesed või väärad vastavalt<br />
sellele, kas nad on kooskõlas oleva endaga, s. t. kas see, mida tähistab otsustuses aluseks asetatud<br />
mõiste, ka olevas endas aluseks on, ja kas see, mida tähistab otsustuses aluseksasetatule omistatud<br />
predikaat, olevas endas aluseksolevale tõepoolest ka kuulub. See aga peab <strong>Aristoteles</strong>e järgi<br />
tähendama, et olev ise omab niisugust struktuuri, kus ühelt poolt on midagi aluseks olevat ja<br />
teiselt poolt midagi sellist, mis sellele aluseksolevale kuulub. Subjekti ja predikaadi seosele lauses<br />
või ütluses vastab asja ja omaduse seos tegelikkuses. Asjana-olemine ja omadusena-olemine on<br />
kaks erinevat olemisviisi, kaks erinevat ontoloogilist tasandit.<br />
Ka asja kui oma omaduste kandjat nimetab <strong>Aristoteles</strong> hypokeimenon`iks. Kuna <strong>Aristoteles</strong>e<br />
pärandi alusel kujundati keskajal filosoofia tehniline terminoloogia, siis omas ka sõna “subjekt”<br />
kuni uusajani eelkõige just sellist tähendust – subjekt tähendas seda alust asjas, mis justkui<br />
“kandis” ja sidus omavahel asja ükskuid omadusi. Seega kasutati antud sõna varasemal ajal selles<br />
tähenduses, mida uusajal hakati tähistama pigem sõnaga “objekt”.<br />
Samas ei ole asjana-olemine ja omadusena-olemine <strong>Aristoteles</strong>e järgi mitte võrdväärsed<br />
olemisviisid. Omaduste eksistentsiviisi kujutab ta pigem teatud parasitaarse olemisviisina, mis on<br />
ontoloogiliselt sõltuv asjadest, mille omaduseks ollakse. Asjana-olemise olemisviis on seevastu<br />
ontoloogiliselt iseseisev. Ontoloogiline iseseisvus on aga ka karakteristikum, mis peab<br />
<strong>Aristoteles</strong>e järgi igal juhul iseloomustama tema poolt otsitavat fundamentaalseimalt olevat.<br />
Niisiis tuleb fundamentaalseimalt olevat otsida pigem asjana-olevate, kui omadusena-olevate<br />
nähtuste valdkonnast.<br />
3
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
Püüdes keele juhtlõnga pidi leida fundamentaalselt olevat lähtub <strong>Aristoteles</strong> järgnevalt eeldusest,<br />
et see, mis logos apophantikos`es on teatud esmases mõttes aluseksolev, peaks ka olevas endas<br />
olema esmases mõttes aluseksolev. See on midagi sellist, mille kohta küll saab ütelda<br />
(preditseerida), mida ennast aga ei saa ütelda millegi teise kohta, s.t. see peab olema midagi<br />
sellist, mis asub ütlustes/otsustustes alati subjekti, mitte kunagi aga predikaadi kohal. Kui nüüd<br />
testida kõiki meile teadaolevaid nähtusi selle eelduse alusel, siis tuleb <strong>Aristoteles</strong>e sõnul jõuda<br />
järeldusele, et esmases mõttes subjekti kohal on üksikud individuaalsed asjad ja nähtused, s.t.<br />
“just nimelt see konkreetne” (tode ti) laud või tahvel või Sokrates jne. – neile võidakse küll paljut<br />
omistada, neid ennast ei saa omistada aga millegile muule.<br />
Substantsi mõiste. Üksikud asjad ja nähtused ongi see, mida <strong>Aristoteles</strong> oma teoses<br />
Kategooriad nimetab prote ousia`ks, esimeseks olemuseks. Selle mõistega tähistaski ta olemise<br />
otsitavat fundamentaalvaldkonda. Tema juhtküsimuse võib nüüd sõnastada järgmiselt: “Mis on<br />
ousia, s.t. olemuslikult olev?” Oma teoses Kategooriad vastab ta eelpool esitatud põhjenduse<br />
alusel järgmiselt: meeleliselt tajutavate individuaalsete asjade ja nähtuste valdkond on olevas<br />
endas olemusvaldkonnaks.<br />
Ka Platon kasutas sõna ousia ja nimetas nähtuste ousia`sid ideedeks. Antud punktis paistab<br />
Platoni ja <strong>Aristoteles</strong>e vahel ilmnevat vaadete diametraalne vastandlikkus: üksikud individuaalsed<br />
nähtused kuulusid esimese järgi nn. “nähtavasse maailma” ja olid sellisena mitte olemused, vaid<br />
paistvused. <strong>Aristoteles</strong> lähtub vastupidisest veendumusest, et konkreetsed, meeleliselt kogetavad<br />
nähtused on tegelikkus ise; seevastu see, mida Platon peab tõeliselt tegelikuks, nähtuste<br />
üldmääratlused, saavad eksisteerida ainult nende üksikute individuaalsete nähtuste üldiste<br />
omadustena – on ousia kaudu, aga mitte iseseisvalt. Nii näiteks ei ole <strong>Aristoteles</strong>e arusaama<br />
kohaselt õiglust kui sellist eraldi ja lahus õiglastest seadustest, tegudest, inimestest jne. Kahte<br />
maailma ei ole. Meeltega tajutav nähtuste mitmekesisus omab ontoloogilist iseseisvust. Selliste<br />
nähtuste olemine ei seisne mitte ideedest osavõtus-olemises, nagu Platon oli asja esitanud, vaid<br />
kujutab endast olemuslikku olemist. Seevastu Platoni poolt ideedeks nimetatu saab üksnes<br />
üksikute nähtuste kaudu, nende üldiste omadustena olemas olla, s.t. on ontoloogiliselt<br />
mitteiseseisvalt. Ontoloogiliselt mitteiseseisevat ei saa aga <strong>Aristoteles</strong>e veendumuse kohaselt<br />
pidada fundamentaalseimalt olevaks.<br />
Kui <strong>Aristoteles</strong> määratleb üksikute konkreetsete nähtuste valdkonda maailma<br />
olemusvaldkonnana, siis on sellel ontoloogilisel seisukohal olulised konsekventsid ka<br />
epistemoloogia jaoks. Filosoofia ja igasugune teoreetiline teadmine kujutab endast <strong>Aristoteles</strong>e<br />
nagu Platonigi jaoks iseenesestmõistetavalt olemustunnetuse taotlust. Järelikult on teoreetiline<br />
tunnetus eelpool osutatud olemusvaldkonna üldmääratlusega orienteeritud <strong>Aristoteles</strong>e poolt<br />
eelkõige üksikute, s.t meeleliselt tajutavate, asjade ning nähtuste valdkonna tundmaõppimisele.<br />
Selleski punktis on Platoni ja <strong>Aristoteles</strong>e seisukohad taas vastandlikud. Platoni järgi tuli<br />
olemusteni jõudmiseks toetuda puhtale, meeletunnetusest sõltumatule mõtlemisele. <strong>Aristoteles</strong>e<br />
järgi vastupidi: meelte kaudu meile antud individuaalsed üksikud asjad ja nähtused, ongi just<br />
olemused. Sealjuures ei ole üks individuaalne nähtus rohkem ega vähem ousia kui iga teine –<br />
kõik esmased olemused on võrdväärsed. See põhjendab ka <strong>Aristoteles</strong>e tunnetuslikku huvi<br />
kõikide võimalike nähtuste vastu, mitte üksnes täiuslikult oleva vastu, mis oli iseloomulik<br />
Platonile ja tema koolile. Nii tähistaevas kui ka vaglad, nii poliitiline elukorraldus kui ka<br />
loomade füsioloogia – pole midagi sellist, mis poleks tunnetuslikult huviväärne.<br />
Äsjakõneldu ei tähenda siiski mitte seda, nagu piisaks <strong>Aristoteles</strong>e järgi olemustunnetuse<br />
saavutamiseks lihtsalt n.ö. silmade lahtitegemisest või -hoidmisest. <strong>Aristoteles</strong> eristab üksikutes<br />
asjade ja nähtustes n.n. lahutamatuid omadusi ja lahutatavaid omadusi. Lahutatavateks nimetab ta<br />
omadusi, mille kaotamisel asi ei kaota oma identiteeti. Kuid on võimalik identifitseerida ka<br />
selliseid omadusi, mille kaotamise tagajärjel saab asi juba millekski muuks. Ousia, olemus, on<br />
<strong>Aristoteles</strong>el lähemalt defineeritud just kui individuaalne asi või nähtus tema lahutamatute<br />
omaduste ühtsuses.<br />
4
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
Nähtuse lahutamatud omadused on tema definitiivseteks tunnusteks. Nende abil saab nähtust<br />
defineerida, teda teistest nähtustest mõisteliselt piiritleda. Kõrvuti ontoloogilise iseseisvusega<br />
käsitabki <strong>Aristoteles</strong> fundamentaalseimalt oleva teise olulise tunnusena niisuguse oleva mõistelist<br />
identifitseeritavust, defineeritavust.<br />
Pelgalt empiirilisele vaatlusele on lahutamatud ja lahutatavad omadused antud aga koos ning<br />
läbisegi. Et neid eristada, peab teoreetiline tunnetus meelte poolt esitatud tegelikkust analüüsima<br />
ning eristama nähtuste olemuslikke omadusi juhuslikest omadustest. Niisuguseid juhuslikke, asja<br />
olemusest “lahutatavaid” omadusi nimetas <strong>Aristoteles</strong> symbebekos (sym – koos, baino – käima) –<br />
see, mis asjaga koos käib või asja olemusega kokkulangevasti kaasas käib. Ladina keeles sai<br />
antud termini vasteks aktsidents.<br />
Ladinakeelseteks tõlkevasteteks ousia`le said essentia ja substantia. Adekvaatsemaks tõlkeks<br />
tuleb arvatavasti pidada esimest, kuna nii ousia kui ka essentia tähendavad vastavalt kreeka ja<br />
ladina keeles olemust. Seevastu substantia tähendab “allseisma, allolema”, s.t. antud tõlge on<br />
ajendatud pigem sellest, et ousia on <strong>Aristoteles</strong>e järgi ühes esmases tähenduses lause<br />
hypokeimenon`iks. Ometi kujunes <strong>Aristoteles</strong>e pärandi ladinakeelses retseptsioonis just mõiste<br />
substants keskseks. Mõiste essentsia sai ousia vasteks pigem Platoni mõttepärandi ladina keelde<br />
tõlkimise kontekstis.<br />
hypokeimenon kategoroumenon<br />
prote ousia symbebekos<br />
substants aktsidents<br />
Selline <strong>Aristoteles</strong>e tõlge tekitas hiljem probleeme, kuivõrd sugereerib muljet justkui oleksid asi<br />
ise – olemus – ja tema omadused erinevad ja lahusseisvad olemisvaldkonnad. Võis jääda mulje, et<br />
kui me lahutame asjast tema omadused, siis jääb järgi midagi, mida tuleks nimetada asja<br />
olemuseks ehk substantsiks. Niisugune substantsi-mõiste pälvis uusajal D. HUME’i kriitika. Kuid<br />
<strong>Aristoteles</strong>el endal ei ole tegelikult sellist asja ja omaduse üksteisele vastandamist, mille Hume on<br />
kriitika alla võtnud.<br />
Eelpool kõneks olnut kokkuvõttes saab niisiis fikseerida esimese keskse tähenduse, milles olevast<br />
kõnelda saab: (1) olevast saab kõnelda kui substantsionaalsest olevast ja kui aktsidentsiaalsest<br />
olevast. Samas tuleb aga meeles pidada, et <strong>Aristoteles</strong>e järgi saab olevast kõnelda mitmeti. Sõna<br />
“olev” teistest tähendustest ja neile vastavatest ontoloogilistest struktuuridest tuleb edaspidi.<br />
Lisaks prote ousia`le kõneleb <strong>Aristoteles</strong> teoses “Kategooriatest” veel ka deutero ousia`st,<br />
olemusest nii-öelda sekundaarses tähenduses. Selliste olemustena kvalifitseerib ta sugusid ja liike,<br />
s.t. platonlikke olemusmääratlusi. Nii omistab ta vaatamata oma Platoni-kriitikale järelikult ka<br />
neile teatud sekundaarses tähenduses ontoloogilise iseseisvuse. Sellega lähendab <strong>Aristoteles</strong> oma<br />
positsiooni olulisel määral Platonile, kellest ta oma esmase ousia-määaratlusega oli end selgelt<br />
distantseerinud. Millest selline “järeleandmine” platonlikule ontoloogiale?<br />
Tegemist paistab olevat sellega, et <strong>Aristoteles</strong> oli omaks võtnud Platoni teadmise-käsitluse.<br />
Platonliku teadmise-käsitluse järgi on teadmiseks ranges tähenduses teadmine üldisest,<br />
universaalsest. Seda aktsepteerib ka <strong>Aristoteles</strong>, lähtudes ühtlasi ka sellest antiikse<br />
epistemoloogia aluseeldusest, et teada saab seda, mis on. See nähtavasti sunnibki teda käsitlema<br />
sugusid ja liike, s.t. nähtuste universaalseid olemusmääratlusi, olemustena, olemisena<br />
fundamentaalse olemise tähenduses. Vastasel juhul tekiks olukord, kus teadmine, olles<br />
universaalne, ei saakski kehtida olemuslikult oleva kohta, mis algselt oli ju määratletud<br />
individuaalsete asjade ja nähtuste valdkonnana. Või tuleks möönda, et teaduslik teadmine ei olegi<br />
teadmine olemuslikult oleva kohta, vaid millegi ontoloogiliselt mitte-iseseisva teadmine. Sellisele<br />
seisukohale <strong>Aristoteles</strong> muidugi asuda ei taha ja seepärast paistab ta olevat valmis sugusid ja liike<br />
teatud mõttes ka olemustena kvalifitseerima.<br />
Niisugune on tema ousia-käsitlus teoses “Kategooriad”. Neis teostes, mida peale <strong>Aristoteles</strong>e surma<br />
koondati kokku pealkirja “Metafüüsika” alla, esindab <strong>Aristoteles</strong> teistsugust ousia-kontseptsiooni, mis<br />
5
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
erineb kummastki “Kategooriates” esindatud käsitlusest. Seda arusaamade erinevust on tavaliselt<br />
tõlgitsetud nii, et “Kategooriatest” kujutavad endast <strong>Aristoteles</strong>e varajast teost, mida ta oma loomingulise<br />
küpsuse perioodil, millest pärinevad “Metafüüsika” moodustavad käsikirjad, olulistes aspektides<br />
korrigeerib.<br />
Õpetus kategooriatest ja oleva esimeset aksioomist. “Kategooriad” on “Organoni”<br />
esimene teos ja sellega alustati traditsiooniliselt <strong>Aristoteles</strong>e teoste korpust. Siin on juttu kümnest<br />
“kategooriast”, niisiis, kümnest viisist omistada otsustuses subjektile predikaat:<br />
<strong>1.</strong> ousia, olemus<br />
2. kvaliteet<br />
3. kvantiteet<br />
4. suhe, relatsioon<br />
5. koht, ruum<br />
6. aeg<br />
7. asend<br />
8. omamine<br />
9. toime (põhjus)<br />
10. talumine (tagajärg)<br />
Olemusest saab siin juttu olla nähtavasti deutero ousia tähenduses, sest vaid soo- ja<br />
liigimääratlused saavad olla otsustuses predikaadi kohal. Omistades otsustuses lause subjektile<br />
predikaati, kirjeldatakse nähtust, mille kohta otsustus käib. Maailmas esinevatel nähtustel on<br />
lõputu hulk erinevaid omadusi. Kategooriate-õpetuse mõte on ühelt poolt taandada maailmas<br />
valitsev omaduste mitmekesisus üldistele määratlustele, mida on lõplik arv. <strong>Aristoteles</strong> tahab<br />
ütelda, et ükskõik milline konkreetne omadus, mida iganes kunagi nähtuste juures kirjeldatakse,<br />
langeb ühte neist kümnest kategooriast, mida tema on logos apophantikos`t analüüsides esile<br />
toonud. Kategooriate õpetuse teiseks “sõnumiks” on aga osutus, et igal kategoorial on oma<br />
korrektse kasutamise moodused. Kategooriate selge eristamine ja nende kasutusviiside erinevuste<br />
teadvustamine on oluline loogiliselt korrekste mõtlemise ja kõnelemise tarvis. Kategooriate<br />
segiajamine on aga <strong>Aristoteles</strong>e hinnangul üks levinumaid mõtteeksituste allikaid.<br />
Kuid <strong>Aristoteles</strong> jaoks ei taandu kategooriate-õpetus üksnes kümne erineva predikatsiooni tüübi<br />
eristusele. Otsustuse struktuur peegeldab ju olemise enda struktuuri. Nii on otsustuse<br />
kategoriaalses struktuuris peegeldunud oleva enda kategoriaalne liigendus. Kategooriad<br />
kirjeldavadki eelkõige oleva enda struktuuri. Jällegi, “olevast saab kõnelda mitmeti”: (2) olevast<br />
saab kõnelda kui kategoriaalselt struktureeritust.<br />
Vastuolu lubamatuse seadus fikseerib loogikas, logos apophantikos`e tasandil, olulise tingimuse,<br />
millele peab vastama subjekti ja predikaadi vaheline seos lauses, et lause oleks loogiliselt<br />
korrektne. See on loogika seadus, mis ütleb, et ühele ja samale subjektile ei või ühel ja samal ajal<br />
ning ühes ja samas suhtes omistada vastandlikke predikaate. Kuid kuna <strong>Aristoteles</strong>e eelduse<br />
kohaselt logos peegeldab oleva enda struktuuri, on tema jaoks ka vastuolu lubamatuse seadus<br />
eelkõige oleva enda esimene aksioom ja alles seetõttu ka mõtlemise seadus. Olev ise on nii üles<br />
ehitatud, et asjadel ning nähtustel ei saa samas suhtes olla vastandlikke omadusi. Kui samal<br />
nähtusel on vastandlikke omadusi, siis erinevate määratlustena, mis on vahendatud millegi<br />
aluseksoleva (hypokeimenon`i) kaudu. Oleva enda kategoriaalne ülesehitus allub oleva esimesele<br />
aksioomile.<br />
<strong>Aristoteles</strong> käsitleb vastuolu lubamatuse seadust mõtlemise jaoks arche anhypothetos` ena.<br />
“Metafüüsikas” kirjutab ta järgmist: “Kindlaim alge (arche) kõigist on see, mille juures on<br />
võimatu eksida. Selline alge on paratamatult kõrgeimal määral tunnetatav (sest me eksime ikka<br />
vaid selles, mida me ei tea) ja ta on tingimatu (anhypothetos). Sest alge, mida paratamatult omab<br />
igaüks, kes midagigi olevast mõistab, ei saa olla tingliku (hypothesis) loomuga. Mida aga teab<br />
paratamatult igaüks, kes ülepea midagi teab, peab olema paratamatult alati juba eeldatud. On<br />
6
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
ilmne (enarges), et selline alge on kõigist kõige kindlam. Selliseks algeks on, et on võimatu, et<br />
üks ja seesama ühele ja sellelesamale ühes ja sellessamas suhtes üheaegselt on omane ja ei ole<br />
omane.” (Met. IV, 1005b 11-23).<br />
Platoni jaoks oli kõrgeim alge, millele endale enam midagi teist aluseks ei ole, ehk arhe<br />
anhypothetos, kõrgeim idee, mis koondas endas ühte tervikusse kogu ideede valdkonna ning jagas<br />
sellele olemist ja olemust osaks. <strong>Aristoteles</strong>e positsioon on vastupidine: arche anhypothetos ei ole<br />
mitte mõtlemise ülim siht, vaid midagi sellist, mida igasuguse mõtlemise puhul alati “juba<br />
omatakse”. See ei ole mitte mõtlemise lõppsiht, vaid eeltingimus. Seda on vaikivalt alati juba<br />
eeldatud, kui üldse midagi tõepäraselt mõteldakse. See ei ole juhuslikult aluseks seatud lähtekoht<br />
ja tal ei ole hypothesis`e iseloomu. Vastuolu lubamatuse seadus on iseendast ilmne (kr. k.<br />
enarges, lad. k. evidentia). Kes seda on mõistnud, ei saa enam selles kahelda. Vastuolu<br />
lubamatuse seadus ise ei vaja enam tõestamist, õigupoolest seda ei saagi tõestada, sest igasugune<br />
tõestamine eeldab vastuolu lubamatuse seadus tunnustamist.<br />
Suuta eksplitsiitselt formuleerida mõtlemise seadusi või neid teadvustamatult kasutada on kaks<br />
erinevat asja: me kasutame loogika seadusi igapäevases elus kogu aeg (kuigi mitte alati<br />
teadlikult), nende kirjeldamine puhtal kujul on aga loogika kui vastava eriteaduse ülesanne.<br />
<strong>Aristoteles</strong> on klassikalise formaalse loogika väljakujundaja. Loogika ja loogilise mõtlemise<br />
vahekorda võiks võrrelda meie igapäevase kõne ja grammatikateaduse vahekorraga. Meie<br />
igapäevane kõne toetub küll kogu aeg grammatika reeglitele, kuid puhtal kujul õpime me neid<br />
reegleid tundma – sealjuures tihti suurt vaeva nähes – ikka alles koolis grammatika tunnis.<br />
“Esimene filosoofia” ja selle vahekord teiste teadustega. “Metafüüsikas” kõneleb<br />
<strong>Aristoteles</strong> “esimesest filosoofiast”. Selline nimetus eeldab, et filosoofiaid on mitu ja et nad on<br />
teatud loomupärases järjestuses. Ta defineerib nimetatud “esimese filosoofia” järgmiselt: on üks<br />
teadmine/teadus (episteme, ladina keeles scientia), mis kaeb (theorei, ladina keeles contemplatio<br />
või speculatio) olevat kui olevat ( to on he on, ladina keeles ens qua ens) ja seda, mis sellele<br />
iseendast omane on. (Metafüüsika 1003a 21-22)<br />
Sõna “teooria” sama päritolu sõnaga “teater”: mõlemad on ühed “vaateasjad”, kui teatris vaadatav<br />
vaatemäng on nähtav füüsilisele silmale, siis teooria on midagi, mis avaneb intellektuaalsele kaemusele.<br />
Mida tähendab käsitleda “olevat kui olevat”? Siin on kolm aspekti:<br />
<strong>1.</strong> Esimene filosoofia käsitleb olevat tervikuna, seevastu teised filosoofiad/teadused käsitlevad<br />
oleva üksikuid sfääre või segmente. Erinevuse aluseks on siin erinevate filosoofiate/teaduste<br />
käsitlusvaldkondade ulatus, nende universaalsuse määr. <strong>Aristoteles</strong> nimetab teiseks<br />
filosoofiaks – füüsikat, kolmandaks filosoofiaks – matemaatikat. Füüsika käsitleb mitte kogu<br />
olevat, vaid füüsikaliselt olevat, matemaatika – matemaatiliselt olevat. Esimene filosoofia aga<br />
olevat üldiselt ja just seetõttu ta ongi “esimene filosoofia”: et olla füüsikaline, peab<br />
füüsikaliselt olev üldse olema. Teadus, mis käsitleb olevat üldiselt ja tervikuna, käib seetõttu<br />
justkui füüsika kui teaduse eel.<br />
2. Esimest filosoofiat eristab teistest teadustest ka see küsimussiht, millest lähtudes olevat<br />
käsitletakse. Esimeses filosoofias käsitletakse olevat üksnes “kui olevat”. Teised teadused ei<br />
käsitle ka igaüks omas valdkonnas olevat “kui olevat”, vaid nad vaatlevad oma<br />
uurimisesemeid selles küsimussuunas, mis on just nimelt antud valdkonnale eripärane.<br />
Näiteks füüsika ei käsitle füüsikalisi nähtusi mitte kui üldse olevaid, vaid kui füüsikaliselt<br />
olevaid. <strong>Aristoteles</strong>e arusaam paistab olevat selline, et füüsikaline nähtus, selleks, et olla<br />
füüsikaliselt olev, peab üldse olemas olema. See teadus, mis käsitleb olevat kui olevat, on<br />
seetõttu füüsikale ja matemaatikale loogiliselt eelnev. <strong>Aristoteles</strong> paistab käsitlevat füüsikat ja<br />
matemaatikat osa-teadustena “esimese filosoofia” kui tervikut käsitleva teaduse suhtes.<br />
Seetõttu peab kõik, mis on tõesena tunnetatud esimese filosoofia poolt, kehtima ka teises ja<br />
kolmandas filosoofias. Siit tuleneb ajalooliselt väga mõjukas filosoofia ja eriteaduste<br />
vahekorra käsitlus. Filosoofiale omistatakse ülesanne luua alus kõige teiste teaduste jaoks.<br />
Teised teadused oleksid justkui “rakendusfilosoofiad”, mis lisavad filosoofilistele tõdedele<br />
üksnes selle eripära, millega need ilmnevad antud valdkonnas.<br />
7
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
3. Igasugune teadus on <strong>Aristoteles</strong>e järgi teadmine põhjustest. Järelikult, esimene filosoofia on<br />
teadus oleva kui oleva põhjustest. Seega omavad filosoofia poolt esiletoodud põhjused ja<br />
printsiibid pretensiooni universaalseimale võimalikule kehtivusele. Filosoofia peaks andma<br />
eriteadustele, “rakendusfilosoofiatele” kätte nende üldised printsiibid, mida neil tuleb<br />
spetsifitseerida vastavalt oma valdkonna eripärale. Filosoofia on justkui teaduste teadus.<br />
Selline pretensioon on omane kogu traditsioonilisele filosoofiale kuni 18. sajandi lõpu ja 19.<br />
sajandi alguse saksa klassikalise filosoofiani välja (HEGEL). <strong>Aristoteles</strong>ele tähendas filosoofia<br />
veel kogu teoreetilist teadmist. Platoni juures võib eriteaduste ja filosoofia vahekorra käsitust<br />
näha arupärase ja mõistuspärase mõtlemise vahekorra määratlemise juures, kuivõrd arupärase<br />
mõtlemise näitena osutab Platon seal matemaatikale, ühele eriteadusele.<br />
Esimese filosoofia äsjaesitatud iseloomustuses paistab <strong>Aristoteles</strong> siduvat antud teaduse<br />
universaalsuse-taotluse just asjaoluga, et aluseks pole võetud mitte mõnda kindlat oleva liiki või<br />
sugu (1025b 8) ega ole ka mõnda kitsendavat käsitlussihti sisse toodud (1025b9-10). <strong>Aristoteles</strong>e<br />
senise esituse järgi paistab selle teaduse käsitlusaineks olevat olev üldiselt ja tervikuna.<br />
Küsimussiht “kui olev” paistab silmas pidavat mittespetsifitseeritud olevat “nagu see tegelikkuses<br />
esineb”.<br />
Kuid taotlus käsitleda olevat nii “nagu see tegelikkuses esineb”, eeldab oleva esinemisviiside<br />
järele küsimist. Ja sellise uurimise jaoks on <strong>Aristoteles</strong>e järgi loomupäraseks käsitlusaluseks<br />
oleva kategooriaalne struktureeritus. Niisugune käsitlusviis peab varem või hiljem tooma<br />
substantsi kategooria juurde, mis ei ole aga <strong>Aristoteles</strong>e käsitluse kohaselt üks võrdväärne<br />
kategooria teiste seas, vaid osutab ontoloogiliselt iseseisvale olevale “päristises” mõttes. Nii<br />
paistab “esimene filosoofia” – teadus “olevast kui olevast” – transformeeruvat teaduseks<br />
“fundamentaalselt olevaks”, ja sellise olevana kvalifitseerib <strong>Aristoteles</strong> eeskätt substantsionaalselt<br />
olevat.<br />
Kuid substantsidki ei ole kõik üksteisega ontoloogiliselt võrdväärsed. Kreeka filosoofia<br />
eleaatidest alguse saanud traditsiooni vaimus käsitab <strong>Aristoteles</strong> liikumatuid substantse<br />
fundamentaalsematena kui liikuvaid ja igavesi substantse fundamentaalsematena kui tekkivaid ja<br />
hävivaid. Nii peab “esimene filosoofia” kui teadus “fundamentaalselt olevast” olema teadus<br />
liikumatutest ja igavestest substantsidest, ehk nagu <strong>Aristoteles</strong>e ka ütleb – esimene filosoofia on<br />
seesama, mis teoloogia. Siit kerkib aga muidugi kohe küsimus, kuidas saab esimene filosoofia<br />
olla üldine teadus olevast kui niisugusest (uusajal nimetati seda teadust metaphysica generalis),<br />
kui ta on teadus üksnes ühest spetsiifilisest – jumalikust – substantsist (sellist teadust nimetati<br />
uusajal metaphysica specialis`eks).<br />
Vajadus selgitada nende kahe käsitluse vahekorda pingestab sisemiselt tervet <strong>Aristoteles</strong>e<br />
“esimest filosoofiat”. <strong>Aristoteles</strong> vastab sellele küsimusele järgmiselt: “Kui on aga olemas<br />
liikumatu substants, siis on seda substantsi käsitlev teadus eelkäiv ja esimene filosoofia, ja üldine<br />
on ta seeläbi ja niisugusel viisil, et ta on esimene.” (Metafüüsika VI 1, 1026a 29-31). Järelikult<br />
saavutab “esimene filosoofia” Aristotese järgi üldise olemisteaduse staatuse seeläbi, et ta toob<br />
esile kõikidele asjadele ja nähtustele viimaks ühise olemis-aluse, niisiis kujutab tema käsitus<br />
endast näidet kreeka filosoofilise mõtte liikumisest ikka jälle sellel teel, millele see sai juhatatud<br />
arche-mõiste poolt.<br />
Õpetus põhjuslikkusest. Esimest filosoofiat iseloomustab <strong>Aristoteles</strong> samal ajal aga ka kui<br />
teadust “oleva kui oleva põhjustest”. Kreeka keelne sõna, mida me tõlgime sõnaga “põhjus”, on<br />
aition (ladina keeles causa) ja selle tähenduseks on ka “süü”. Jutt oleks justkui sellest, mis on<br />
süüdi selles, et olev üldse on, või millele on olev tänu võlgu oma olemise eest.<br />
Niisugune arusaam ei kooskõlastu küll jällegi hästi käsitlusega, mille kohaselt väljend “olev kui<br />
olev” peaks lõppkokkuvõttes tähistama jumalikku substantsi, sest viimasel ei ole põhjuseid – ta<br />
ise on põhjus kogu muule olevale: tema ei ole oma olemise eest tänuvõlgu millelegi, küll on kõik<br />
muu oma olemise eest tänuvõlgu jumalikule substantsile. Võib-olla tohib siis oletada, et kui kõne<br />
8
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
all on “oleva kui oleva põhjused”, siis on “oleva kui oleva” all silmas peetud substantse ja nimelt<br />
neid substantse, mida <strong>Aristoteles</strong> “Kategooriates” nimetab “esmasteks substantsideks”.<br />
Igal juhul toob <strong>Aristoteles</strong> esile nelja tüüpi “oleva kui oleva” põhjuseid. Igale põhjuste tüübile<br />
vastava põhjuse teadmine annab võimaluse vastata neljale erinevale küsimusele, mida oleva kui<br />
oleva kohta tuleb asetada, et teda igakülgselt teada.<br />
<strong>1.</strong> Põhjuseks nimetatakse üheltpoolt seda, millest kui aluseksolevast (hypokeimenon – see on<br />
juba kolmas antud termini tähendus <strong>Aristoteles</strong>el) olev on. Seda aspekti oleva juures nimetab<br />
<strong>Aristoteles</strong> hyle`ks (kreeka keeles: puit (mets), ehituspuit, ehitusmaterjal), ladina keelde<br />
tõlgiti see sõna vastega mateeria. Näiteks on pronks pronksskulptuuri mateeriaks. Samas on<br />
pronksikamaka mateeriaks tina ja vask. Niisiis tuleb konkreetsest mateeriast rääkides osutada,<br />
millise individuaalse substantsi mateeria ta on. Mateeriat n.ö. puhtal kujul ei eksisteeri.<br />
<strong>Aristoteles</strong> kõneleb küll “esimesest mateeriast”, mis peakski kujutama endast “mateeriat<br />
puhtal kujul”, kuid see on üksnes teoreetiline abstraktsioon ning tähistab sellisena üldist<br />
vormitavuse-võimelisust. Ontoloogiliselt iseseisva olemise moodustavad individuaalsed<br />
substantsid, vormitavus kui niisugune ei ole aga ettekujutatav individuaalse substantsina.<br />
Niisiis annab antud põhjuse tundmine vastuse küsimusele, millest olev on?<br />
2. Teises tähenduses on põhjuseks see, millest sõltub, mis olev on. Antud oleva aspekti nimetab<br />
<strong>Aristoteles</strong> sõnadega eidos või morphe. Viimane tõlgiti ladina keelde vastega forma. Antud<br />
põhjuse teadmine annab võimaluse vastata küsimusele, mis see olev on? Platonlikus<br />
traditsioonis on sedatüüpi küsimuste vastuseks olemusdefinitsioon, ja nii käsitleb ka<br />
<strong>Aristoteles</strong> oleva vormi teadmist tema olemuse ja soo mõistelise määratlusena. Ühtlasi<br />
ilmneb siin selgesti tema ja Platoni arusaamade erinevus. Kui Platon omistas nähtuste<br />
olemusstruktuuridele nähtustest endist lahutatud eksistentsi, siis <strong>Aristoteles</strong>e seisukohaks on,<br />
et vormid ei oma üksiksubstantsidest lahutatud eksistentsi. Seda põhimõtet on filosoofiaajaloolises<br />
kirjanduses nimetatud ka hülemorfismi printsiibiks.<br />
3. Kolmandas tähenduses on põhjuseks liikumise ja paigalseisu lähtekoht. Näiteks on<br />
<strong>Aristoteles</strong>e sõnul isa selles tähenduses lapse põhjuseks. Antud põhjuse teadmine annab<br />
võimaluse vastata küsimusele, millelt pärineb liikumine või paigalseis?<br />
4. Neljandas tähenduses on põhjuseks see, mille pärast on olev. <strong>Aristoteles</strong> märgib seda sõnaga<br />
telos, mis tähendab nii sihti, otstarvet kui ka lõppu. Kuid lõpust on antud juhul juttu selles<br />
tähenduses, et asja lõpuks on see, millena asi lõplikult “valmis on”. Otstarbepõhjuse näiteks<br />
võib tema sõnul olla tervis jalutamise jaoks. Tolle põhjuse teadmise annab niisiis võimaluse<br />
vastata küsimusele, millepärast olev on. (Füüsika II 3, 194b 23-34; Met. V 2, 1013a 24-34).<br />
Ladina keeles nimetati neid nelja põhjust hiljem järgmiselt:<br />
<strong>1.</strong> Causa materialis.<br />
2. Causa formalis.<br />
3. Causa efficiens.<br />
4. Causa finalis.<br />
Jutt on niisiis teatud ontoloogilistest vahekordadest asjade endi sees. Materiaalpõhjus on asja<br />
konstitutiivne faktor, formaalpõhjus asja struktuuriloov faktor, liikumispõhjus asja<br />
protsessuaalsust kujundav faktor ja “lõpp-põhjus” asja funktsioonikujundav faktor. <strong>Aristoteles</strong> ei<br />
väida, et eranditult kõik asjad maailmas omaksid kõiki neid faktoreid; samuti paistab ta möönvat,<br />
et paljude asjade puhul ei ole võimalik mitmeid neist faktoreist üksteistest eristada. Nii<br />
sulanduvad elavate olendite puhul liikumispõhjus, vorm ja telos kokku. Seega võib kõnelda<br />
sellest, et asjad on eelkõige mateeria ja vormi ühtsused.<br />
Sellest lähtudes asetabki <strong>Aristoteles</strong> “Metafüüsikas” küsimuse: kui individuaalsed nähtused on<br />
mateeriast ja vormist kokku seatud, mis on siis individuaalse nähtuse puhul ousia`ks, substantsiks<br />
– kas mateeria, vorm või nende ühendus? Seda küsimust ajendab esitama traditsioon, mille järgi<br />
oleva olemuslikku olemisvormi eeldati olevat lihtne, s.t. selline, mis ei koosne lahutatavatest<br />
osadest, vaid on jagamatu ühtsus. Midagi sellist on <strong>Aristoteles</strong>e järgi vorm. Kuid hülemorfismi<br />
printsiibi kohaselt ei oma vorm ontoloogilist iseseisvust, mida <strong>Aristoteles</strong> hindas olemuslikult<br />
9
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
oleva tunnuseks. Sellegi poolest kaldub <strong>Aristoteles</strong> oma arutlustes “Metafüüsika” seitsmendas<br />
raamatus (mis kõige põhjalikumalt tegeleb küsimusega, mida pidada oleva olemuslikuks<br />
olemisvormiks, substantsiks) selle poole, et substantsiks tuleb eelkõige pidada üksiknähtuse<br />
substantsionaalset vormi (1032b 1-2).<br />
10
Change language