1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
erineb kummastki “Kategooriates” esindatud käsitlusest. Seda arusaamade erinevust on tavaliselt<br />
tõlgitsetud nii, et “Kategooriatest” kujutavad endast <strong>Aristoteles</strong>e varajast teost, mida ta oma loomingulise<br />
küpsuse perioodil, millest pärinevad “Metafüüsika” moodustavad käsikirjad, olulistes aspektides<br />
korrigeerib.<br />
Õpetus kategooriatest ja oleva esimeset aksioomist. “Kategooriad” on “Organoni”<br />
esimene teos ja sellega alustati traditsiooniliselt <strong>Aristoteles</strong>e teoste korpust. Siin on juttu kümnest<br />
“kategooriast”, niisiis, kümnest viisist omistada otsustuses subjektile predikaat:<br />
<strong>1.</strong> ousia, olemus<br />
2. kvaliteet<br />
3. kvantiteet<br />
4. suhe, relatsioon<br />
5. koht, ruum<br />
6. aeg<br />
7. asend<br />
8. omamine<br />
9. toime (põhjus)<br />
10. talumine (tagajärg)<br />
Olemusest saab siin juttu olla nähtavasti deutero ousia tähenduses, sest vaid soo- ja<br />
liigimääratlused saavad olla otsustuses predikaadi kohal. Omistades otsustuses lause subjektile<br />
predikaati, kirjeldatakse nähtust, mille kohta otsustus käib. Maailmas esinevatel nähtustel on<br />
lõputu hulk erinevaid omadusi. Kategooriate-õpetuse mõte on ühelt poolt taandada maailmas<br />
valitsev omaduste mitmekesisus üldistele määratlustele, mida on lõplik arv. <strong>Aristoteles</strong> tahab<br />
ütelda, et ükskõik milline konkreetne omadus, mida iganes kunagi nähtuste juures kirjeldatakse,<br />
langeb ühte neist kümnest kategooriast, mida tema on logos apophantikos`t analüüsides esile<br />
toonud. Kategooriate õpetuse teiseks “sõnumiks” on aga osutus, et igal kategoorial on oma<br />
korrektse kasutamise moodused. Kategooriate selge eristamine ja nende kasutusviiside erinevuste<br />
teadvustamine on oluline loogiliselt korrekste mõtlemise ja kõnelemise tarvis. Kategooriate<br />
segiajamine on aga <strong>Aristoteles</strong>e hinnangul üks levinumaid mõtteeksituste allikaid.<br />
Kuid <strong>Aristoteles</strong> jaoks ei taandu kategooriate-õpetus üksnes kümne erineva predikatsiooni tüübi<br />
eristusele. Otsustuse struktuur peegeldab ju olemise enda struktuuri. Nii on otsustuse<br />
kategoriaalses struktuuris peegeldunud oleva enda kategoriaalne liigendus. Kategooriad<br />
kirjeldavadki eelkõige oleva enda struktuuri. Jällegi, “olevast saab kõnelda mitmeti”: (2) olevast<br />
saab kõnelda kui kategoriaalselt struktureeritust.<br />
Vastuolu lubamatuse seadus fikseerib loogikas, logos apophantikos`e tasandil, olulise tingimuse,<br />
millele peab vastama subjekti ja predikaadi vaheline seos lauses, et lause oleks loogiliselt<br />
korrektne. See on loogika seadus, mis ütleb, et ühele ja samale subjektile ei või ühel ja samal ajal<br />
ning ühes ja samas suhtes omistada vastandlikke predikaate. Kuid kuna <strong>Aristoteles</strong>e eelduse<br />
kohaselt logos peegeldab oleva enda struktuuri, on tema jaoks ka vastuolu lubamatuse seadus<br />
eelkõige oleva enda esimene aksioom ja alles seetõttu ka mõtlemise seadus. Olev ise on nii üles<br />
ehitatud, et asjadel ning nähtustel ei saa samas suhtes olla vastandlikke omadusi. Kui samal<br />
nähtusel on vastandlikke omadusi, siis erinevate määratlustena, mis on vahendatud millegi<br />
aluseksoleva (hypokeimenon`i) kaudu. Oleva enda kategoriaalne ülesehitus allub oleva esimesele<br />
aksioomile.<br />
<strong>Aristoteles</strong> käsitleb vastuolu lubamatuse seadust mõtlemise jaoks arche anhypothetos` ena.<br />
“Metafüüsikas” kirjutab ta järgmist: “Kindlaim alge (arche) kõigist on see, mille juures on<br />
võimatu eksida. Selline alge on paratamatult kõrgeimal määral tunnetatav (sest me eksime ikka<br />
vaid selles, mida me ei tea) ja ta on tingimatu (anhypothetos). Sest alge, mida paratamatult omab<br />
igaüks, kes midagigi olevast mõistab, ei saa olla tingliku (hypothesis) loomuga. Mida aga teab<br />
paratamatult igaüks, kes ülepea midagi teab, peab olema paratamatult alati juba eeldatud. On<br />
6
Change language