1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
all on “oleva kui oleva põhjused”, siis on “oleva kui oleva” all silmas peetud substantse ja nimelt<br />
neid substantse, mida <strong>Aristoteles</strong> “Kategooriates” nimetab “esmasteks substantsideks”.<br />
Igal juhul toob <strong>Aristoteles</strong> esile nelja tüüpi “oleva kui oleva” põhjuseid. Igale põhjuste tüübile<br />
vastava põhjuse teadmine annab võimaluse vastata neljale erinevale küsimusele, mida oleva kui<br />
oleva kohta tuleb asetada, et teda igakülgselt teada.<br />
<strong>1.</strong> Põhjuseks nimetatakse üheltpoolt seda, millest kui aluseksolevast (hypokeimenon – see on<br />
juba kolmas antud termini tähendus <strong>Aristoteles</strong>el) olev on. Seda aspekti oleva juures nimetab<br />
<strong>Aristoteles</strong> hyle`ks (kreeka keeles: puit (mets), ehituspuit, ehitusmaterjal), ladina keelde<br />
tõlgiti see sõna vastega mateeria. Näiteks on pronks pronksskulptuuri mateeriaks. Samas on<br />
pronksikamaka mateeriaks tina ja vask. Niisiis tuleb konkreetsest mateeriast rääkides osutada,<br />
millise individuaalse substantsi mateeria ta on. Mateeriat n.ö. puhtal kujul ei eksisteeri.<br />
<strong>Aristoteles</strong> kõneleb küll “esimesest mateeriast”, mis peakski kujutama endast “mateeriat<br />
puhtal kujul”, kuid see on üksnes teoreetiline abstraktsioon ning tähistab sellisena üldist<br />
vormitavuse-võimelisust. Ontoloogiliselt iseseisva olemise moodustavad individuaalsed<br />
substantsid, vormitavus kui niisugune ei ole aga ettekujutatav individuaalse substantsina.<br />
Niisiis annab antud põhjuse tundmine vastuse küsimusele, millest olev on?<br />
2. Teises tähenduses on põhjuseks see, millest sõltub, mis olev on. Antud oleva aspekti nimetab<br />
<strong>Aristoteles</strong> sõnadega eidos või morphe. Viimane tõlgiti ladina keelde vastega forma. Antud<br />
põhjuse teadmine annab võimaluse vastata küsimusele, mis see olev on? Platonlikus<br />
traditsioonis on sedatüüpi küsimuste vastuseks olemusdefinitsioon, ja nii käsitleb ka<br />
<strong>Aristoteles</strong> oleva vormi teadmist tema olemuse ja soo mõistelise määratlusena. Ühtlasi<br />
ilmneb siin selgesti tema ja Platoni arusaamade erinevus. Kui Platon omistas nähtuste<br />
olemusstruktuuridele nähtustest endist lahutatud eksistentsi, siis <strong>Aristoteles</strong>e seisukohaks on,<br />
et vormid ei oma üksiksubstantsidest lahutatud eksistentsi. Seda põhimõtet on filosoofiaajaloolises<br />
kirjanduses nimetatud ka hülemorfismi printsiibiks.<br />
3. Kolmandas tähenduses on põhjuseks liikumise ja paigalseisu lähtekoht. Näiteks on<br />
<strong>Aristoteles</strong>e sõnul isa selles tähenduses lapse põhjuseks. Antud põhjuse teadmine annab<br />
võimaluse vastata küsimusele, millelt pärineb liikumine või paigalseis?<br />
4. Neljandas tähenduses on põhjuseks see, mille pärast on olev. <strong>Aristoteles</strong> märgib seda sõnaga<br />
telos, mis tähendab nii sihti, otstarvet kui ka lõppu. Kuid lõpust on antud juhul juttu selles<br />
tähenduses, et asja lõpuks on see, millena asi lõplikult “valmis on”. Otstarbepõhjuse näiteks<br />
võib tema sõnul olla tervis jalutamise jaoks. Tolle põhjuse teadmise annab niisiis võimaluse<br />
vastata küsimusele, millepärast olev on. (Füüsika II 3, 194b 23-34; Met. V 2, 1013a 24-34).<br />
Ladina keeles nimetati neid nelja põhjust hiljem järgmiselt:<br />
<strong>1.</strong> Causa materialis.<br />
2. Causa formalis.<br />
3. Causa efficiens.<br />
4. Causa finalis.<br />
Jutt on niisiis teatud ontoloogilistest vahekordadest asjade endi sees. Materiaalpõhjus on asja<br />
konstitutiivne faktor, formaalpõhjus asja struktuuriloov faktor, liikumispõhjus asja<br />
protsessuaalsust kujundav faktor ja “lõpp-põhjus” asja funktsioonikujundav faktor. <strong>Aristoteles</strong> ei<br />
väida, et eranditult kõik asjad maailmas omaksid kõiki neid faktoreid; samuti paistab ta möönvat,<br />
et paljude asjade puhul ei ole võimalik mitmeid neist faktoreist üksteistest eristada. Nii<br />
sulanduvad elavate olendite puhul liikumispõhjus, vorm ja telos kokku. Seega võib kõnelda<br />
sellest, et asjad on eelkõige mateeria ja vormi ühtsused.<br />
Sellest lähtudes asetabki <strong>Aristoteles</strong> “Metafüüsikas” küsimuse: kui individuaalsed nähtused on<br />
mateeriast ja vormist kokku seatud, mis on siis individuaalse nähtuse puhul ousia`ks, substantsiks<br />
– kas mateeria, vorm või nende ühendus? Seda küsimust ajendab esitama traditsioon, mille järgi<br />
oleva olemuslikku olemisvormi eeldati olevat lihtne, s.t. selline, mis ei koosne lahutatavatest<br />
osadest, vaid on jagamatu ühtsus. Midagi sellist on <strong>Aristoteles</strong>e järgi vorm. Kuid hülemorfismi<br />
printsiibi kohaselt ei oma vorm ontoloogilist iseseisvust, mida <strong>Aristoteles</strong> hindas olemuslikult<br />
9
Change language