1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
3. Igasugune teadus on <strong>Aristoteles</strong>e järgi teadmine põhjustest. Järelikult, esimene filosoofia on<br />
teadus oleva kui oleva põhjustest. Seega omavad filosoofia poolt esiletoodud põhjused ja<br />
printsiibid pretensiooni universaalseimale võimalikule kehtivusele. Filosoofia peaks andma<br />
eriteadustele, “rakendusfilosoofiatele” kätte nende üldised printsiibid, mida neil tuleb<br />
spetsifitseerida vastavalt oma valdkonna eripärale. Filosoofia on justkui teaduste teadus.<br />
Selline pretensioon on omane kogu traditsioonilisele filosoofiale kuni 18. sajandi lõpu ja 19.<br />
sajandi alguse saksa klassikalise filosoofiani välja (HEGEL). <strong>Aristoteles</strong>ele tähendas filosoofia<br />
veel kogu teoreetilist teadmist. Platoni juures võib eriteaduste ja filosoofia vahekorra käsitust<br />
näha arupärase ja mõistuspärase mõtlemise vahekorra määratlemise juures, kuivõrd arupärase<br />
mõtlemise näitena osutab Platon seal matemaatikale, ühele eriteadusele.<br />
Esimese filosoofia äsjaesitatud iseloomustuses paistab <strong>Aristoteles</strong> siduvat antud teaduse<br />
universaalsuse-taotluse just asjaoluga, et aluseks pole võetud mitte mõnda kindlat oleva liiki või<br />
sugu (1025b 8) ega ole ka mõnda kitsendavat käsitlussihti sisse toodud (1025b9-10). <strong>Aristoteles</strong>e<br />
senise esituse järgi paistab selle teaduse käsitlusaineks olevat olev üldiselt ja tervikuna.<br />
Küsimussiht “kui olev” paistab silmas pidavat mittespetsifitseeritud olevat “nagu see tegelikkuses<br />
esineb”.<br />
Kuid taotlus käsitleda olevat nii “nagu see tegelikkuses esineb”, eeldab oleva esinemisviiside<br />
järele küsimist. Ja sellise uurimise jaoks on <strong>Aristoteles</strong>e järgi loomupäraseks käsitlusaluseks<br />
oleva kategooriaalne struktureeritus. Niisugune käsitlusviis peab varem või hiljem tooma<br />
substantsi kategooria juurde, mis ei ole aga <strong>Aristoteles</strong>e käsitluse kohaselt üks võrdväärne<br />
kategooria teiste seas, vaid osutab ontoloogiliselt iseseisvale olevale “päristises” mõttes. Nii<br />
paistab “esimene filosoofia” – teadus “olevast kui olevast” – transformeeruvat teaduseks<br />
“fundamentaalselt olevaks”, ja sellise olevana kvalifitseerib <strong>Aristoteles</strong> eeskätt substantsionaalselt<br />
olevat.<br />
Kuid substantsidki ei ole kõik üksteisega ontoloogiliselt võrdväärsed. Kreeka filosoofia<br />
eleaatidest alguse saanud traditsiooni vaimus käsitab <strong>Aristoteles</strong> liikumatuid substantse<br />
fundamentaalsematena kui liikuvaid ja igavesi substantse fundamentaalsematena kui tekkivaid ja<br />
hävivaid. Nii peab “esimene filosoofia” kui teadus “fundamentaalselt olevast” olema teadus<br />
liikumatutest ja igavestest substantsidest, ehk nagu <strong>Aristoteles</strong>e ka ütleb – esimene filosoofia on<br />
seesama, mis teoloogia. Siit kerkib aga muidugi kohe küsimus, kuidas saab esimene filosoofia<br />
olla üldine teadus olevast kui niisugusest (uusajal nimetati seda teadust metaphysica generalis),<br />
kui ta on teadus üksnes ühest spetsiifilisest – jumalikust – substantsist (sellist teadust nimetati<br />
uusajal metaphysica specialis`eks).<br />
Vajadus selgitada nende kahe käsitluse vahekorda pingestab sisemiselt tervet <strong>Aristoteles</strong>e<br />
“esimest filosoofiat”. <strong>Aristoteles</strong> vastab sellele küsimusele järgmiselt: “Kui on aga olemas<br />
liikumatu substants, siis on seda substantsi käsitlev teadus eelkäiv ja esimene filosoofia, ja üldine<br />
on ta seeläbi ja niisugusel viisil, et ta on esimene.” (Metafüüsika VI 1, 1026a 29-31). Järelikult<br />
saavutab “esimene filosoofia” Aristotese järgi üldise olemisteaduse staatuse seeläbi, et ta toob<br />
esile kõikidele asjadele ja nähtustele viimaks ühise olemis-aluse, niisiis kujutab tema käsitus<br />
endast näidet kreeka filosoofilise mõtte liikumisest ikka jälle sellel teel, millele see sai juhatatud<br />
arche-mõiste poolt.<br />
Õpetus põhjuslikkusest. Esimest filosoofiat iseloomustab <strong>Aristoteles</strong> samal ajal aga ka kui<br />
teadust “oleva kui oleva põhjustest”. Kreeka keelne sõna, mida me tõlgime sõnaga “põhjus”, on<br />
aition (ladina keeles causa) ja selle tähenduseks on ka “süü”. Jutt oleks justkui sellest, mis on<br />
süüdi selles, et olev üldse on, või millele on olev tänu võlgu oma olemise eest.<br />
Niisugune arusaam ei kooskõlastu küll jällegi hästi käsitlusega, mille kohaselt väljend “olev kui<br />
olev” peaks lõppkokkuvõttes tähistama jumalikku substantsi, sest viimasel ei ole põhjuseid – ta<br />
ise on põhjus kogu muule olevale: tema ei ole oma olemise eest tänuvõlgu millelegi, küll on kõik<br />
muu oma olemise eest tänuvõlgu jumalikule substantsile. Võib-olla tohib siis oletada, et kui kõne<br />
8
Change language