1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
Püüdes keele juhtlõnga pidi leida fundamentaalselt olevat lähtub <strong>Aristoteles</strong> järgnevalt eeldusest,<br />
et see, mis logos apophantikos`es on teatud esmases mõttes aluseksolev, peaks ka olevas endas<br />
olema esmases mõttes aluseksolev. See on midagi sellist, mille kohta küll saab ütelda<br />
(preditseerida), mida ennast aga ei saa ütelda millegi teise kohta, s.t. see peab olema midagi<br />
sellist, mis asub ütlustes/otsustustes alati subjekti, mitte kunagi aga predikaadi kohal. Kui nüüd<br />
testida kõiki meile teadaolevaid nähtusi selle eelduse alusel, siis tuleb <strong>Aristoteles</strong>e sõnul jõuda<br />
järeldusele, et esmases mõttes subjekti kohal on üksikud individuaalsed asjad ja nähtused, s.t.<br />
“just nimelt see konkreetne” (tode ti) laud või tahvel või Sokrates jne. – neile võidakse küll paljut<br />
omistada, neid ennast ei saa omistada aga millegile muule.<br />
Substantsi mõiste. Üksikud asjad ja nähtused ongi see, mida <strong>Aristoteles</strong> oma teoses<br />
Kategooriad nimetab prote ousia`ks, esimeseks olemuseks. Selle mõistega tähistaski ta olemise<br />
otsitavat fundamentaalvaldkonda. Tema juhtküsimuse võib nüüd sõnastada järgmiselt: “Mis on<br />
ousia, s.t. olemuslikult olev?” Oma teoses Kategooriad vastab ta eelpool esitatud põhjenduse<br />
alusel järgmiselt: meeleliselt tajutavate individuaalsete asjade ja nähtuste valdkond on olevas<br />
endas olemusvaldkonnaks.<br />
Ka Platon kasutas sõna ousia ja nimetas nähtuste ousia`sid ideedeks. Antud punktis paistab<br />
Platoni ja <strong>Aristoteles</strong>e vahel ilmnevat vaadete diametraalne vastandlikkus: üksikud individuaalsed<br />
nähtused kuulusid esimese järgi nn. “nähtavasse maailma” ja olid sellisena mitte olemused, vaid<br />
paistvused. <strong>Aristoteles</strong> lähtub vastupidisest veendumusest, et konkreetsed, meeleliselt kogetavad<br />
nähtused on tegelikkus ise; seevastu see, mida Platon peab tõeliselt tegelikuks, nähtuste<br />
üldmääratlused, saavad eksisteerida ainult nende üksikute individuaalsete nähtuste üldiste<br />
omadustena – on ousia kaudu, aga mitte iseseisvalt. Nii näiteks ei ole <strong>Aristoteles</strong>e arusaama<br />
kohaselt õiglust kui sellist eraldi ja lahus õiglastest seadustest, tegudest, inimestest jne. Kahte<br />
maailma ei ole. Meeltega tajutav nähtuste mitmekesisus omab ontoloogilist iseseisvust. Selliste<br />
nähtuste olemine ei seisne mitte ideedest osavõtus-olemises, nagu Platon oli asja esitanud, vaid<br />
kujutab endast olemuslikku olemist. Seevastu Platoni poolt ideedeks nimetatu saab üksnes<br />
üksikute nähtuste kaudu, nende üldiste omadustena olemas olla, s.t. on ontoloogiliselt<br />
mitteiseseisvalt. Ontoloogiliselt mitteiseseisevat ei saa aga <strong>Aristoteles</strong>e veendumuse kohaselt<br />
pidada fundamentaalseimalt olevaks.<br />
Kui <strong>Aristoteles</strong> määratleb üksikute konkreetsete nähtuste valdkonda maailma<br />
olemusvaldkonnana, siis on sellel ontoloogilisel seisukohal olulised konsekventsid ka<br />
epistemoloogia jaoks. Filosoofia ja igasugune teoreetiline teadmine kujutab endast <strong>Aristoteles</strong>e<br />
nagu Platonigi jaoks iseenesestmõistetavalt olemustunnetuse taotlust. Järelikult on teoreetiline<br />
tunnetus eelpool osutatud olemusvaldkonna üldmääratlusega orienteeritud <strong>Aristoteles</strong>e poolt<br />
eelkõige üksikute, s.t meeleliselt tajutavate, asjade ning nähtuste valdkonna tundmaõppimisele.<br />
Selleski punktis on Platoni ja <strong>Aristoteles</strong>e seisukohad taas vastandlikud. Platoni järgi tuli<br />
olemusteni jõudmiseks toetuda puhtale, meeletunnetusest sõltumatule mõtlemisele. <strong>Aristoteles</strong>e<br />
järgi vastupidi: meelte kaudu meile antud individuaalsed üksikud asjad ja nähtused, ongi just<br />
olemused. Sealjuures ei ole üks individuaalne nähtus rohkem ega vähem ousia kui iga teine –<br />
kõik esmased olemused on võrdväärsed. See põhjendab ka <strong>Aristoteles</strong>e tunnetuslikku huvi<br />
kõikide võimalike nähtuste vastu, mitte üksnes täiuslikult oleva vastu, mis oli iseloomulik<br />
Platonile ja tema koolile. Nii tähistaevas kui ka vaglad, nii poliitiline elukorraldus kui ka<br />
loomade füsioloogia – pole midagi sellist, mis poleks tunnetuslikult huviväärne.<br />
Äsjakõneldu ei tähenda siiski mitte seda, nagu piisaks <strong>Aristoteles</strong>e järgi olemustunnetuse<br />
saavutamiseks lihtsalt n.ö. silmade lahtitegemisest või -hoidmisest. <strong>Aristoteles</strong> eristab üksikutes<br />
asjade ja nähtustes n.n. lahutamatuid omadusi ja lahutatavaid omadusi. Lahutatavateks nimetab ta<br />
omadusi, mille kaotamisel asi ei kaota oma identiteeti. Kuid on võimalik identifitseerida ka<br />
selliseid omadusi, mille kaotamise tagajärjel saab asi juba millekski muuks. Ousia, olemus, on<br />
<strong>Aristoteles</strong>el lähemalt defineeritud just kui individuaalne asi või nähtus tema lahutamatute<br />
omaduste ühtsuses.<br />
4
Change language