1. Aristoteles 1

More documents

Recommendations

Info

Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.01.054 käsikirjad olid nende distsipliinide vahel ära jaotatud, olevat pärimuse kohaselt jäänud hulk käsikirju üle, mis ei sobinud otseselt ühegi distsipliini alla. Iroonilisel kombel käsitleti nendes käsikirjades “esimest filosoofiat” – Aristotelese filosofeerimise fundamentaaltasandit – mis tema mõteldu koolidistsiplinaarse organiseerimise korral paistis filosoofiast välja jäävat. Kuna “esimese filosoofia” aines oli kõige lähedasem füüsikale, siis olevat need käsikirjad paigutatud Aristotelese teostekogus füüsika-alaste käsikirjade järele, ja siit olevat nad saanud endale nimetuseks – ta meta ta physica – “see, mis tuleb peale füüsikat”. Hiljem aga sulandus see nimetus kokku üheks sõnaks “metafüüsika” ning sellega tähistatud käsikirju hakati pidama üheks teoseks, milles esitatakse Aristotelese filosoofia alusseisukohad. Nii olevatki ilmunud Euroopa filosoofiasse sõna “metafüüsika” ja kujunenud olukord, kus Aristotelese filosoofiliseks peateoseks nimetatakse kuni tänase päevanis “Metafüüsikat”, kuigi Aristoteles ise sellist teost ei kirjutunud ja niisugust nimetust ei tundnud. Aristoteles käsitleb olemise-temaatikat aga mitte ainult “Metafüüsikas”, vaid ka teistes oma teostes. Tema käsitlusviisi üheks eripäraks on siinjuures lähtumine logosè, mõistusliku kõnelemise struktuurist. Aristotelese filosoofia temalt endalt pärinevaks ning Platoni suhtes poleemiliseks lähtelauseks võiks olla üks “Metafüüsikas” mitmel korral tehtud väide: Olevast saab kõnelda mitmeti. To on legesthai pollachos (Met. 1028a10) Siin on silmas peetud mitte ükskõik millist kõnelemist, vaid sellist kõnet oleva kohta, millel on õigustatud tõesuspretensioon. Kõne, logos, millest siin juttu on, omab olevat ilmsikstegevat funktsiooni. Aristoteles paistab eeldavat, et inimese mõistuslik kõne, logos, saab olla olevat ennast ilmsikstegev ja esiletoov tänu sellele, et logosè struktuur ja oleva enda struktuur on kokkulangevad, et logos oma struktuuriga peegeldab oleva struktuuri. Eeldades et see on nii, lähtub ta sellest, et mõistusliku kõnelemise struktuurid saavad selleljuhul olla juhtlõngaks oleva enda struktuuride avastamiseks. Seetõttu pöördub Aristoteles olemisküsimusi käsitledes ikka ja jälle erinevate olemist puudutavate keeleliste väljendite analüüsi juurde. Tema huvi objektiks pole seejuures aga mitte keel iseendast, vaid keeles väljenduse leidnud olemisstruktuurid. Täpsemalt üteldes ei ole keel talle midagi olemisest lahutatut ja eraldiseisvat, vaid just nimelt olevat-ennastilmsiks-toov keel. Seetõttu on Aristotelese keeleanalüüs tema jaoks vahetult ka ontoloogiline analüüs ning niisuguse analüüsi käigus väljakujundatud ontoloogilistes põhimõistetes nägi ta justkui instrumentaariumi olemise mõtlemisest sõltumatute struktuuride avamiseks. Kui olevast saab tõeväärtust-omavalt kõnelda mitmeti, siis järelikult peab ka olev ise olema mitmeti – ainult sel juhul saab tema kohta mitmeti kõneldu tõene olla. Nüüd on küsimus selles, millises vahekorras omavahel on need keeles peegeldunud erinevad oleva struktuurid. Kas on üldse õige kõnelda olevast mitmes erinevas tähenduses, s.t. kas sõna “olev” ei kasutata sellisel juhul õigustamatult ja segadusttekitavalt “mitmetähenduslikult”, ekvivookselt (homonymia)? Platoni olemise-käsitus oli pretendeerinud just üheainsa “olevasti oleva” esiletoomisele. Aristotelese seisukoht paistab olevat küll pigem selline, et sõna “olev” saab mitmel viisil korrektselt kasutada, kuid erinevate korrektsete kasutuste seas on üks, mis osutab esmaselt olevale ja mis sellisena justkui koondab ülejäänud endasse. Just nimelt selle – “oleva” fundamentaalse tähenduse – väljaselgitamine on Aristotelese ontoloogiliste arutluste lõppsihiks. Ta püüab oma keelest-lähtuva lähenemisviisiga lahendada ikka sedasama ontoloogilist küsimust oleva algest, arche`st, mille mõistmine võimaldaks mõistuslikku arusaama kogu olevast tervikuna. Samas soovib ta aga tunnustada oleva mitmetasandilisust ning nii on filosoofia teemaks tema jaoks ka oleva struktuur ja erinevate olemistasandite omavaheline vahekord. Logos apophantikosè struktuur ja erinevus teistest ütluse viisidest. Oma teoses “Peri hermeneias”, mis kuulub “Organoni” teoste hulka, jaotab Aristoteles inimese kõik kõnelemiseviisid kahte ossa: üks osa neist toob ilmsiks ja esile kõnelejat, teine aga toob esile olevat ennast, mille kohta kõne on. Kõnelejat ilmsikstoova kõnelemisviisi näitena nimetab Aristoteles palvet, mis ju teeb ilmseks kõneleja seisundit, tema soovi. Kõnelemisviisi, mis toob esile olevat ennast, mille kohta kõne on, nimetab Aristoteles logos apophantikosèks. Viimati 2
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.01.054 nimetatud kõnelemisviisi olulisim eripära teiste võimalike inimlike kõnelemisviisidega võrreldes seisnebki selles, et vaid tema puhul saab mõtet-omavalt küsida, kas ta on tõene või väär. Kõnelejat esiletoov ütlus ei ole hinnatav tõesuse või vääruse kriteeriumite alusel – ei ole tõeseid või vääraid palveid, nagu pole ka tõeseid või vääraid käske, küsimusi ja teisi apofantilisest erinevaid kõneviise. Hilisemas loogikas nimetatakse seda, mida Aristoteles nimetas logos apophantikosèks, (assertooriliseks) otsustuseks. Mõistet “otsustus” defineeritakse loogikas kui lauset, milles midagi öeldakse millegi kohta. See, mille kohta lauses midagi öeldakse, kannab loogikas nimetust subjekt, ja seda, mida subjekti kohta otsustuses öeldakse, nimetatakse loogikas predikaadiks. Otsustus on niisiis subjekti ja predikaadi seos. Need ladina keelest pärinevad terminid tekkisid euroopa kultuuris tõlkevastetena Aristotelese terminoloogiale. Termin “subjekt” tõlgib Aristotelese sõna hypokeimenon – hypo tähendab “all”, keimenon – “lebama, asuma”, otseses tõlkes niisiis “alllebav” või “allaasetatu”. Predikaadi vasteks on kategoroumenon. Etümoloogiliselt pärineb viimane sõna huvitaval kombel sõnast agora, “turg”. Teda võiks tõlkida ka vastega “turul kõnelema”, ent agora omas Vanas-Kreekas teistsugust tähendust kui turg tänapäeval. Ta kujutas endast ühiskondliku avalikkuse teostumiskohta. Sõnavõtud mis siin aset leidsid, omasid ka avalikku seisukohavõtu tähendust. Sõna kategorein oli õiguslik mõiste ja tähendas algselt “süüdistama” – avalikku seisukohavõttu kellegi kohta, milles kellegile omistati mingi süü. Ka otsustuses omistatakse subjektile predikaat. Kui me käsitleme otsustust mõtlemisoperatsioonina, siis kujutab ta endast sellist mõtet, mis asetab midagi aluseks ja sellele aluseksasetatule omistab midagi. Oluline on muidugi, et otsustus omistaks predikaadi subjektile tõeselt. Tõene on kõne ainult siis, kui ta on oleva endaga kooskõlas. Hilisemale tõesusekäsitlusele suundaandvalt selgitab Aristoteles tõesuse-mõistet Metafüüsikas järgmiselt: “Ütelda, et seda, mis on, ei ole, või et see, mida ei ole, on, on väär; seevastu ütelda, et see, mis on, on, või et seda, mida ei ole, ei ole, on tõene.” ( Met. IV 7). Seda väljendust on üldiselt mõistetud tõesuse nn. korrespondentsteooria formuleerimisena Aristotelese poolt. Äsjanimetatud tõesuse-teooria järgi seisneb ütluse tõesus selles, et väidetud asjaolu ja faktiline asjaolu, mille kohta ütluses midagi väidetakse, kooskõlastuvad omavahel. Aristotelese tõesuskäsitus ei taandu küll üksnes sellele määratlusele, kuid antud juhul on oluline tähele panna, et tema eelduste kohaselt saab tõese kõnelemise struktuuridest leida juhtlõnga ontoloogiliste struktuuride avastamiseks. Logos apophantikosè ja oleva vahekord. Niisiis, otsustused on tõesed või väärad vastavalt sellele, kas nad on kooskõlas oleva endaga, s. t. kas see, mida tähistab otsustuses aluseks asetatud mõiste, ka olevas endas aluseks on, ja kas see, mida tähistab otsustuses aluseksasetatule omistatud predikaat, olevas endas aluseksolevale tõepoolest ka kuulub. See aga peab Aristotelese järgi tähendama, et olev ise omab niisugust struktuuri, kus ühelt poolt on midagi aluseks olevat ja teiselt poolt midagi sellist, mis sellele aluseksolevale kuulub. Subjekti ja predikaadi seosele lauses või ütluses vastab asja ja omaduse seos tegelikkuses. Asjana-olemine ja omadusena-olemine on kaks erinevat olemisviisi, kaks erinevat ontoloogilist tasandit. Ka asja kui oma omaduste kandjat nimetab Aristoteles hypokeimenonìks. Kuna Aristotelese pärandi alusel kujundati keskajal filosoofia tehniline terminoloogia, siis omas ka sõna “subjekt” kuni uusajani eelkõige just sellist tähendust – subjekt tähendas seda alust asjas, mis justkui “kandis” ja sidus omavahel asja ükskuid omadusi. Seega kasutati antud sõna varasemal ajal selles tähenduses, mida uusajal hakati tähistama pigem sõnaga “objekt”. Samas ei ole asjana-olemine ja omadusena-olemine Aristotelese järgi mitte võrdväärsed olemisviisid. Omaduste eksistentsiviisi kujutab ta pigem teatud parasitaarse olemisviisina, mis on ontoloogiliselt sõltuv asjadest, mille omaduseks ollakse. Asjana-olemise olemisviis on seevastu ontoloogiliselt iseseisev. Ontoloogiline iseseisvus on aga ka karakteristikum, mis peab Aristotelese järgi igal juhul iseloomustama tema poolt otsitavat fundamentaalseimalt olevat. Niisiis tuleb fundamentaalseimalt olevat otsida pigem asjana-olevate, kui omadusena-olevate nähtuste valdkonnast. 3
Page 1: Andrus Tool/Metafüüsika allikad j
Page 5 and 6: Andrus Tool/Metafüüsika allikad j

1. Aristoteles 1

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?