1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
1. Aristoteles 1
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Andrus Tool/Metafüüsika allikad ja kujunemine/FLFI.0<strong>1.</strong>054<br />
ilmne (enarges), et selline alge on kõigist kõige kindlam. Selliseks algeks on, et on võimatu, et<br />
üks ja seesama ühele ja sellelesamale ühes ja sellessamas suhtes üheaegselt on omane ja ei ole<br />
omane.” (Met. IV, 1005b 11-23).<br />
Platoni jaoks oli kõrgeim alge, millele endale enam midagi teist aluseks ei ole, ehk arhe<br />
anhypothetos, kõrgeim idee, mis koondas endas ühte tervikusse kogu ideede valdkonna ning jagas<br />
sellele olemist ja olemust osaks. <strong>Aristoteles</strong>e positsioon on vastupidine: arche anhypothetos ei ole<br />
mitte mõtlemise ülim siht, vaid midagi sellist, mida igasuguse mõtlemise puhul alati “juba<br />
omatakse”. See ei ole mitte mõtlemise lõppsiht, vaid eeltingimus. Seda on vaikivalt alati juba<br />
eeldatud, kui üldse midagi tõepäraselt mõteldakse. See ei ole juhuslikult aluseks seatud lähtekoht<br />
ja tal ei ole hypothesis`e iseloomu. Vastuolu lubamatuse seadus on iseendast ilmne (kr. k.<br />
enarges, lad. k. evidentia). Kes seda on mõistnud, ei saa enam selles kahelda. Vastuolu<br />
lubamatuse seadus ise ei vaja enam tõestamist, õigupoolest seda ei saagi tõestada, sest igasugune<br />
tõestamine eeldab vastuolu lubamatuse seadus tunnustamist.<br />
Suuta eksplitsiitselt formuleerida mõtlemise seadusi või neid teadvustamatult kasutada on kaks<br />
erinevat asja: me kasutame loogika seadusi igapäevases elus kogu aeg (kuigi mitte alati<br />
teadlikult), nende kirjeldamine puhtal kujul on aga loogika kui vastava eriteaduse ülesanne.<br />
<strong>Aristoteles</strong> on klassikalise formaalse loogika väljakujundaja. Loogika ja loogilise mõtlemise<br />
vahekorda võiks võrrelda meie igapäevase kõne ja grammatikateaduse vahekorraga. Meie<br />
igapäevane kõne toetub küll kogu aeg grammatika reeglitele, kuid puhtal kujul õpime me neid<br />
reegleid tundma – sealjuures tihti suurt vaeva nähes – ikka alles koolis grammatika tunnis.<br />
“Esimene filosoofia” ja selle vahekord teiste teadustega. “Metafüüsikas” kõneleb<br />
<strong>Aristoteles</strong> “esimesest filosoofiast”. Selline nimetus eeldab, et filosoofiaid on mitu ja et nad on<br />
teatud loomupärases järjestuses. Ta defineerib nimetatud “esimese filosoofia” järgmiselt: on üks<br />
teadmine/teadus (episteme, ladina keeles scientia), mis kaeb (theorei, ladina keeles contemplatio<br />
või speculatio) olevat kui olevat ( to on he on, ladina keeles ens qua ens) ja seda, mis sellele<br />
iseendast omane on. (Metafüüsika 1003a 21-22)<br />
Sõna “teooria” sama päritolu sõnaga “teater”: mõlemad on ühed “vaateasjad”, kui teatris vaadatav<br />
vaatemäng on nähtav füüsilisele silmale, siis teooria on midagi, mis avaneb intellektuaalsele kaemusele.<br />
Mida tähendab käsitleda “olevat kui olevat”? Siin on kolm aspekti:<br />
<strong>1.</strong> Esimene filosoofia käsitleb olevat tervikuna, seevastu teised filosoofiad/teadused käsitlevad<br />
oleva üksikuid sfääre või segmente. Erinevuse aluseks on siin erinevate filosoofiate/teaduste<br />
käsitlusvaldkondade ulatus, nende universaalsuse määr. <strong>Aristoteles</strong> nimetab teiseks<br />
filosoofiaks – füüsikat, kolmandaks filosoofiaks – matemaatikat. Füüsika käsitleb mitte kogu<br />
olevat, vaid füüsikaliselt olevat, matemaatika – matemaatiliselt olevat. Esimene filosoofia aga<br />
olevat üldiselt ja just seetõttu ta ongi “esimene filosoofia”: et olla füüsikaline, peab<br />
füüsikaliselt olev üldse olema. Teadus, mis käsitleb olevat üldiselt ja tervikuna, käib seetõttu<br />
justkui füüsika kui teaduse eel.<br />
2. Esimest filosoofiat eristab teistest teadustest ka see küsimussiht, millest lähtudes olevat<br />
käsitletakse. Esimeses filosoofias käsitletakse olevat üksnes “kui olevat”. Teised teadused ei<br />
käsitle ka igaüks omas valdkonnas olevat “kui olevat”, vaid nad vaatlevad oma<br />
uurimisesemeid selles küsimussuunas, mis on just nimelt antud valdkonnale eripärane.<br />
Näiteks füüsika ei käsitle füüsikalisi nähtusi mitte kui üldse olevaid, vaid kui füüsikaliselt<br />
olevaid. <strong>Aristoteles</strong>e arusaam paistab olevat selline, et füüsikaline nähtus, selleks, et olla<br />
füüsikaliselt olev, peab üldse olemas olema. See teadus, mis käsitleb olevat kui olevat, on<br />
seetõttu füüsikale ja matemaatikale loogiliselt eelnev. <strong>Aristoteles</strong> paistab käsitlevat füüsikat ja<br />
matemaatikat osa-teadustena “esimese filosoofia” kui tervikut käsitleva teaduse suhtes.<br />
Seetõttu peab kõik, mis on tõesena tunnetatud esimese filosoofia poolt, kehtima ka teises ja<br />
kolmandas filosoofias. Siit tuleneb ajalooliselt väga mõjukas filosoofia ja eriteaduste<br />
vahekorra käsitlus. Filosoofiale omistatakse ülesanne luua alus kõige teiste teaduste jaoks.<br />
Teised teadused oleksid justkui “rakendusfilosoofiad”, mis lisavad filosoofilistele tõdedele<br />
üksnes selle eripära, millega need ilmnevad antud valdkonnas.<br />
7
Change language