teesiraamat - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond

1
III MUUTUVA KEELE PÄEV
Ettekannete teesid
Tallinna Ülikoolis 16. novembril 2007

2
Teemapäeva korraldaja:
ETF grandiprojektide
“Eesti keele grammatika ja sõnavara
dünaamika 1990.-2000. aastatel”
(Tallinna Ülikool, grandihoidja Helle
Metslang),
“Eesti keele grammatilise süsteemi
muutumine ja selle põhjused:
keelemuutuste analüüs
kasutuskontekstis”
(Tartu Ülikool, grandihoidja Ilona
Tragel) töörühm

Tallinna Ülikooli Keeltemajas, Narva mnt 29
ruumis K-240
10.00 – 10.30 Helle Metslang, Eesti keel – tuulemaa keel
10.30 – 11.00 Maria-Maren Sepper, Kasutusmuutused
indirektaali väljendusvahendites
PAUS
11.15 – 11.45 Ilona Tragel ja Liina Lindström, Omajakonstruktsioonist
pärit perfekt eesti keeles
11.45 – 12.15 Helen Koks, Eesti keele põhjuslause sajand
tagasi ja tänapäeval
PAUS
12.30 – 13.00 Peep Nemvalts, Alaleütleva allutusretked
võõrale alale
13.00 – 13.30 Maia Rõigas, Muutuv riigikirjand
13.30 – 14.30 LÕUNA
I sektsioon, ruumis K-240
14.30 – 15.00 Heiki-Jaan Kaalep, Muutuv keel ja speller
15.00 – 15.30 Anni Oja, Isiksuseomaduste sõnavara ja selle
muutused rate.ee suhtlusportaalis
15.30 – 16.00 Tiina Leemets, Võõrmõjud võõrsõnavaras
PAUS
3
16.15 – 16.45 Szilárd Tóth, Euroametnikust euroremondini:
ühe sõnamoodustuse vahendi semantikast,
grammatikast ja etümoloogiast tänapäeva eesti
keeles
16.45 – 17.15 Anu-Reet Hausenberg, Millest räägivad uute
sõnaraamatute neologismid?

II sektsioon, ruumis K-232
14.30 – 15.00 Jane Klavan, Erinevusi kaassõnade vahel,
keskel, seas, hulgas ruumiliste tähenduste
vahel
15.00 – 15.30 Ann Veismann ja Ilona Tragel, Kuidas
horisontaalne ja vertikaalne suund eesti
keeles aspektiks kehastuvad?
15.30 – 16.00 Tuomas Huumo, Mõtteid empiirilise ja
introspektsioonipõhise uurimuse suhetest
kognitiivses lingvistikas
PAUS
16.15 – 16.45 Katre Õim, Motiveeritud väljendid: tähenduse
kujunemisest ja muutumisest
16.45 – 17.15 Anastassia Zabrodskaja, Maatrikskeele
määramise problemaatikast vene-eesti
koodivahetuse korpuse näitel
Lõppsõnad 17.15 – 17.30 ruumis K-240
Mõttevahetus ja kohvilaud 17.45 – 19.45 Uus–Sadama 5, uue
õppehoone aatriumis (III korrusel)
4

Sisukord
5
Anu-Reet Hausenberg
Millest räägivad uute sõnaraamatute neologismid?........... 7
Tuomas Huumo
Mõtteid empiirilise ja introspektsioonipõhise uurimuse
suhetest kognitiivses lingvistikas......................... 9
Heiki-Jaan Kaalep
Muutuv keel ja speller.................................... 10
Jane Klavan
Erinevusi kaassõnade vahel, keskel, seas, hulgas
ruumiliste tähenduste vahel............................... 12
Helen Koks
Eesti keele põhjuslause sajand tagasi ja tänapäeval....... 14
Tiina Leemets
Võõrmõjud võõrsõnavaras................................... 16
Liina Lindström, Ilona Tragel
Omajakonstruktsioonist pärit perfekt eesti keeles......... 17
Helle Metslang
Eesti keel – tuulemaa keel................................ 19
Peep Nemvalts
Alaleütleva allutusretked võõrale alale................... 20
Anni Oja
Isiksuseomaduste sõnavara ja selle muutused
rate.ee suhtlusportaalis.................................. 22
Maia Rõigas
Muutuv riigikirjand....................................... 23
Maria-Maren Sepper
Kasutusmuutused indirektaali väljendusvahendites.......... 25
Anastassia Zabrodskaja
Maatrikskeele määramise problemaatikast
vene-eesti koodivahetuse korpuse näitel................... 26
Szilárd Tóth
Euroametnikust euroremondini:
ühe sõnamoodustuse vahendi semantikast, grammatikast ja
etümoloogiast tänapäeva eesti keeles...................... 29

6
Ilona Tragel, Ann Veismann
Kuidas horisontaalne ja vertikaalne suund
eesti keeles aspektiks kehastuvad?........................ 33
Katre Õim
Motiveeritud väljendid:
tähenduse kujunemisest ja muutumisest..................... 34

Millest räägivad uute sõnaraamatute neologismid?
Anu-Reet Hausenberg, Tallinna Ülikool
7
Ettekanne täidab grandiprojekti nr 6147 ülesannet uurida sõnavara
muutumist 1990ndatel aastatel. Tollal näis uute sõnade
tulv eesti keelele ohtlik. Nüüdseks on suur osa innovatsioonidest
jõudnud sõnaraamatutesse, mille najal peaks
saama hinnata nende sobitumist kirjakeelde ja tänapäeva üldkeelde.
Käsitluse aluseks on eeskätt kaks Eesti Keele
Instituudi leksikograafide loendit – Õigekeelsussõnaraamat
2006: uued sõnad ja LEKS-baas, lisaks oma kogutud ainestik ja
teemakohased publikatsioonid. Vastust otsin järgmistele
küsimustele:
– Kuidas kajastavad sõnaraamatud sõnavara muutumist?
– Milline on innovatsioonides oma ja võõra vahekord?
– Kuidas selgitada uue sõnavara mõju keele teistele
tasanditele?
– Kas vajame uut uute sõnade sõnaraamatut?
Intuitiivselt sõnakasutust hinnates näib, et hirm innovatsioonide
ees on olnud ennatlik: suurte ühiskondlike
muutuste käigus tekkinud väljendusvahendite vajadus on rahuldatud
ja midagi erilist ei juhtunud. Uued laensõnad
leiavad oma koha erinevates allkeeltes ja nende saatus üldkeele
tuumikus sõltub keelekasutajast. Keelekasutajat omakorda
peaksid harima ja suunama asjatundjad ning nende
koostatud sõnaraamatud.
Kuidas kajastavad sõnaraamatud sõnavara muutumist?
Uut sõnavara on küll pidevalt registreeritud, aga erinevatel
eesmärkidel, silmas pidades kindlat sõnaraamatut või uurimust.
Palju uut leiame slängisõnaraamatus, uutes võõrsõnade
leksikonides ja muidugi kirjakeele sõnaraamatutes, aga ühtset
ülevaadet kõigest uuest siiski pole. Kirjakeelde jõudnud või
soovitatavast uudissõnavarast saab siiski konkreetsema pildi
ülal nimetatud loendite põhjal. Nende varal saab ka hinnata
oma ja võõra vahekorda: võõrsõnad täiendavad eeskätt
oskuskeeli, üldkeelt rikastavad ülekaalukalt liitsõnad, vähem
tuletised. Näiteks LEKS-baasi loendis on 2459 märksõna, neist
liitsõnu 1457. Ka ÕS 2006 uute sõnade loendis on üle poole
liitsõnad, kusjuures loendid kattuvad ainult osaliselt.
Põhjalikult on uuritud võõrsõnade rolli keelekasutuses
(Mägedi 2003) ja suurima laenukihi – anglitsismide
mugandumist eesti keelde (Leemets 2002).
Kas uus sõnavara mõjutab ka keele teisi tasandeid? Omaette
analüüsi väärib uus sõnavara tähenduse aspektist: kuidas on
muutunud varasema sõnavara tähendused, kuidas kujundab uusi
tähendusi liitmine ja tuletamine. Ettekandes vaadeldakse ühe
piiratud sõnaklassi – verbide moodustamist. Uusi verbe on
ootuspäraselt vähe: ÕS 2006 – 81, LEKS-baasis – 131, kus-

8
juures loendid kattuvad vaid osaliselt. Analüüs osutab, et
uusmoodustised kasutavad verbi tuletusvõimalustest väga
väikest osa. Selges ülekaalus on denominaalsed otsetuletusverbid
nii omatüvedest kui laensõnadest, nt purgima, kottima,
moosima, jurama, hulluma, stressima, breikima; ka
võõrverbide eeri-liidet asendab sageli (ja soovitatavalt)
lühem otsetuletusvorm: arhiivima / arhiveerima, positsioonima
/ positsioneerima jne. Omatüvelistes verbides esineb ka
-sta/-stu (nt arvutistama, lipsustama, prügistama, romustuma),
teisi liiteid on kasutatud üksikjuhtudel. Viimastel
kümnenditel uurijate tähelepanu pälvinud liitverbide moodustamine
liitsubstantiivide analoogial (Vare 1986 ja 2000)
leiab rakendamist ka uudisverbides, aga pigem juhumoodustistena
kõnekeeles kui kirjakeeles. ÕS 2006 uutes märksõnades
on selliseid verbe 11 (nt eelhääletama, geenmuundama,
ravikindlustama).
Kõigi sõnaliikide uusi tuletisi on analüüsitud bakalaureusetöö
tasemel (Laht 2006). Uurimuse aluseks oli Eesti Keele
Instituudis LEKS-baasi jaoks väga erinevatest allikatest kogutud
nn toormaterjal, seega leksikograafide poolt selekteerimata
materjal. Verbide moodustusviisis domineerivad sealgi
samad tüübid.
Uurijahuvi väärivat pakub uus sõnavara kaugelt rohkem. Kas
uurijatele ja ka keelekasutajatele piisab sõnaraamatutesse
hajutatud ainestikust või vajame uut uute sõnade sõnaraamatut?
Kirjandus
Laht, Mari Vivian 2006. Tuletised eesti keele uuemas sõnavaras.
Seoseid keelesüsteemis ja võõrkeeleõpetuses. Bakalaureusetöö.
Tallinna Ülikooli eesti filoloogia osakond.
Leemets, Tiina 2002. Inglise laenud ja mõjutused 20. sajandi
lõpu eesti keele sõnavaras. Magistritöö. Eesti Keele
Instituut, Tallinn.
Mägedi, Merike 2003. Sõnavara võõrus. Võõrsõnad eesti tekstis.
Magistritöö. Tallinna Ülikool.
Vare, Silvi 1986. Liitverb eesti keeles. – Keel ja Kirjandus,
nr 9, 539–547.
Vare, Silvi 2000. Nihkest eesti liitverbi kasutuses ja
struktuuris. – Congressus nonus internationalis fenno-ugristarum
7.–13. 8. 2000. Pars VI. Dissertationes
sectionum: Linguistica III. Tartu, 332–338.

Mõtteid empiirilise ja introspektsioonipõhise
uurimuse suhetest kognitiivses lingvistikas
9
Tuomas Huumo, Tartu Ülikool
Viimastel aastatel on kognitiivset lingvistikat hakanud üha
rohkem mõjutama nn empiiriline uurimissuund, mis rõhutab
eriti eksperimentaalse ja korpuspõhise metoodika olulisust
keeleteaduses. Samas on suunatud üha rohkem kriitikat
klassikalisele, introspektsioonipõhisele keeleteadusele, mis
kasutab materjalina enamasti keeleuurija enda välja mõeldud
keelenäiteid. Empiirilise suuna üks tuntumaid esindajaid
kognitiivses lingvistikas on Dirk Geeraerts (2006),
klassikalise introspektsioonipõhise suuna esindajatest võib
nimetada juba klassikuteks saanud Ronald Langackerit ja
Leonard Talmyt, kes (Talmy 2007) on viimasel ajal asunud
introspektsioonipõhist lingvistikat eksplitsiitselt kaitsma.
Oma ettekandes vaatlen käimasolevat uurimissuundade
või(s)tlust, tutvustades nii ühe kui teise leeri mõtteid ja
tekkinud vastuolusid. Samas soovin tõrjuda osa sellest
kriitikast, mis on suunatud introspektsioonipõhisele
lingvistikale. Vaatlen kriitiliselt ka empiirilise
uurimissuuna meetodeid, väites, et suur osa nn empiirilisest
keeleuurimusest põhineb lõpuks keeleuurija enda keeletajul
ning ei ole seetõttu empiiriline teadus väljendi otseses
tähenduses (vt. ka Itkonen 2003).
Kirjandus
Geeraerts, Dirk 2006. Methodology in Cognitive Linguistics.
Cognitive Linguistics: Current Applications and Future
Perspectives, ed. Gitte Kristiansen, Michel Achard, Rene
Dirven and Francisco José Ruiz de Mendoza Ibañez. Berlin:
Mouton de Gruyter.
Itkonen, Esa 2003. What is language? Publications of the
Department of general Linguistics. University of Turku.
Talmy, Leonard 2007. Introspection as a methodology in linguistics.
Plenary talk at the 10th ICLC conference.
Krakow, Poland 15.-20.7.2007

Muutuv keel ja speller
10
Heiki-Jaan Kaalep, Tartu Ülikool, Filosoft
Speller on programm, mis otsustab iga sõna puhul, kas see on
antud keele sõna või mitte.
Otsuse tegemise aluseks on spelleri leksikon. Samas võib
(Baayen 2001) alusel väita, et ükski sõnastik ei saa isegi
teoreetiliselt sisaldada keele kõiki sõnu. Seega ei saa ka
speller olla täiuslik.
Sõltumata sellest, et teoreetiliselt on täiuslik speller
võimatu, on meie kohuseks siiski püüda selle poole, et praktilise
töövahendina kataks speller keelt nii adekvaatselt
kui võimalik.
Aja jooksul, mil Filosofti eesti keele speller on müügil olnud
(1995-2007), on muutunud nii programm ise kui tema
leksikon.
Millal on vaja leksikoni kaasajastada?
1. Uute sõnastike lisamisel keelevahendite komplekti (nt.
inglise-eesti sõnastik, tesaurus), s.t. kui uued sõnad pärinevad
teistest sõnastikest. On loomulik, et suur lisatav sõnastik
sisaldab olemasolevast puuduvaid märksõnu, kuid sama
kehtib tavaliselt ka sel juhul, kui uus sõnastik on väike…
2. Uute sõnade ilmumisel käibesse, s.t. kui sõnad pärinevad
laiatarbe-tekstidest.
Probleeme tekitab asjaolu, et igale sõnale tuleb määrata
tema muuttüüp, et määratleda võimalike lubatud sõnavormide
hulka. Tuleb otsustada, millised on võimalikud tüvemuutused
ja lubatavad sõnalõpud. Sõnade lisamise protsess ja probleemid
on mõlemal juhul samad, pärinegu sõnad ise kas sõnastikest
või tekstidest.
Leksikoni täiendamine käib etappide kaupa ja tähendab
sadade, kui mitte tuhandete sõnade lisamist ühes etapis.
Praegu, aastal 2007 on spelleri leksikonis 66 000 sõna;
1995. a. versioonis oli neist 33 000. Selliste mahtude
juures on oluline leida viis, kuidas automatiseerida uute
sõnade lisamist oma leksikoni. Korpusest pärinevate sõnade
puhul tähendab see sõna algvormi oletamist; sõnastikust
pärinevad sõnad on juba algvormi kujul.
Kuidas otsustada, milline on uue sõna muuttüüp?
Siin on abiks sõnade automaatne liigitamine liitsõnadeks,
tuletisteks ja lihtsõnadeks. Liitsõnad ja tuletised on kergesti
liigitatavad muuttüüpidesse vastavalt oma viimasele
komponendile, ehkki ka siin on erandeid (nt. seene+niidu või
niidi?). Lihtsõnade puhul tuleb leida sobiv analoogiline
sõna, mille järgi uue sõna tüüpi määrata.
W. Wurzeli (Wurzel 1987) ja Eesti keele grammatika (Erelt jt
1995) järgi kuuluvad uued sõnad väikesesse hulka muuttüüpidesse.
Ka (Pedaja 2006) ning kogemus spelleri leksikoni
täiendamisel kinnitavad seda.

11
Väikese vormisõnastiku (Viks 1992) klassifikatsiooni kohaselt
võivad eesti käändsõnad kuuluda 26 muuttüüpi ja pöördsõnad
12 tüüpi. Aastail 1995-2007 leksikoni lisatud lihtsõnadest
kuuluvad käändsõnad kõigest 12 tüüpi ja pöördsõnad 4
tüüpi.
Praktikule ebamugavad, kuid teoreetikule seda põnevamad on
juhtumid, kus teoreetilised kriteeriumid ja autoriteedid
annavad vastuolulisi soovitusi. Sõnamuutmise alal võib
autoriteedina käsitleda kolme allikat: reaalne keelekasutus,
EKI keelenõuanne, sõnastik. Vaieldavate juhtumite näidetena
võib tuua „ingliskeelne vs inglisekeelne“, „pingutavat
triatloni vs triatlonit“, „kollase ruse vs ruskme“,
„tsunameid vs tsunamisid“ (Habicht jt 2006).
Kirjandus
Baayen, R. H. 2001. Word Frequency Distributions. Text,
Speech and Language Technology, Vol 18, Kluwer Academic
Publishers, Dordrecht/Boston/London.
Erelt, M., Kasik, R., Metslang, H., Rajandi, H., Ross, K.,
Saari, H., Tael, K., Vare, S. 1995. Eesti keele
grammatika. I Morfoloogia. Sõnamoodustus. (Grammar of the
Estonian Language. I. Morphology. Word formation) TA EKI,
Tallinn.
Viks, Ü. 1992. Väike vormisõnastik (A Concise Morphological
Dictionary of Estonian), ETA KKI, Tallinn.
Wurzel, W. U 1987. System-dependent morphological naturalness
in inflection. In: Leitmotifs in Natural Morphology,
ed. W. U. Dressler. Studies in Language Companion Series,
Vol. 10, John Benjamins, Amsterdam/Philadelphia, pp.59-95
Habicht, K., Keevallik, L., Tragel, I. 2006. Keele muutumine
kasutuskontekstis. Keel ja Kirjandus, nr 8.
http://www.ceeol.com/aspx/getdocument.aspx?logid=5&id=A3A4
1AD7-E435-4573-8F1E-61B0D8145FD2
P e d a j a, K. 2006. Uute laensõnade kohanemine eesti keele
morfoloogilise süsteemiga. Magistritöö. Tartu. (Käsikiri
TÜ eesti keele õppetoolis.)
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/672/5/pedaja
.pdf.

12
Erinevusi kaassõnade vahel, keskel, seas, hulgas
ruumiliste tähenduste vahel
Jane Klavan, Tartu Ülikool
Käesolev ettekanne käsitleb kaassõnade vahel, keskel, seas,
hulgas ruumilisi tähendusi ning on osa suuremast võrdlevast
uurimusest eesti ja inglise keele kaassõnadest, mis väljendavad
MEDIAALPIIRKONDA. Põhirõhk ei ole siinkohal mitte polüseemial,
vaid sellel, mis võiksid olla nendeks tähendusaspektideks,
mis eristavad nimetatud kaassõnade tähendused
teineteisest ning mis määravad selle, et pigem kasutatakse
teatud situatsioonis ühte kaassõna kui teist. Uurimuse
aluseks on mitmed kognitiivsed ja funktsionaalsed lähenemised
erinevate keelte kaassõnade tähenduste analüüsimisel
(Coventry and Garrod 2004, Coventry et al. 1994, Feist and
Gentner 1998, Feist 2000, Herskovits 1986, Landau and
Jackendoff 1993, Vandeloise 1991, and Zelinsky-Wibbelt 1993).
Antud uurimustes on välja toodud rida tegureid, mis võiksid
kaassõnade tähendusi mõjutada. Nende hulgas on näiteks
trajektoori ja taustobjekti(de) geomeetria, funktsioon ning
elusus. Kuna aga antud kaassõnade puhul on tegemist
tavapärasest erineva ruumisuhtega (tegemist ei ole ainult
kahe objekti omavahelise paiknemisega, vaid rohkem kui kahe),
siis on ilmselt siinkohal oluliseks teguriks ka taustobjektide
arv.
Eelneva uurimuse tulemusel (peamiselt korpusanalüüs) selgusid
kolm põhilist hüpoteesi, mida otsustati testida katsega ning
käesolev ettekanne annab lühiülevaate nii eelnevatest
uurimustest, mis katseni viisid, kui ka katsest endast. Katse
viidi läbi 2007.a kevadel ning katses osales 47 eesti keelt
emakeelena kõnelevat bakalaureuseõppe üliõpilast. Katse
eesmärgiks oli uurida, mis võiksid olla need tegurid, mis
avaldavad mõju kaassõnade seas, hulgas, vahel, keskel
ruumilistele tähendustele. Hüpoteesid:
1) kaassõna vahel kasutatakse siis, kui tegemist on ainult
kahe taustobjektiga, vahel tähendust mõjutab taustobjektide
arv (mida rohkem objekte, seda väiksem tõenäosus,
et kaassõnade hulgast valitakse vahel);
2) kaassõna keskel kasutatakse siis, kui objekt asub
taustobjektide suhtes täpselt keskel ning kui taustobjekte
on rohkem kui kaks (mida keskemal asub objekt ja mida
suurem arv taustobjekte, seda suurem tõenäosus, et
kaassõnade hulgast valitakse keskel);
3) kaassõnu seas, hulgas kasutatakse siis, kui objekt asub
rohkem kui kahe taustobjekti vahel ning kui taustobjektid
ning trajektoor on omavahel sarnased (mida suurem arv
taustobjekte ning mida suurem sarnasus taustobjektide ja
trajektoori vahel, seda suurem tõenäosus, et kaassõnade

13
hulgast valitakse seas või hulgas).
Katse stiimuliks olid ClipArt vahenditega koostatud ruumisuhet
kujutavad pildid, kus üks objekt (trajektoor) asus taustobjektide
vahel. Kõik objektid pildil olid mustad ning üks
nendest, mis vastas trajektoorile, oli märgistatud punase
ringiga. Katses manipuleeriti taustobjektide arvuga (kaks,
kolm või kuus taustobjekti), kolme erineva sarnasuse astmega
taustobjektide ja trajektoori vahel ning trajektoori
tsentraalsuse tasemega (st. kas trajektoor asus täpselt
taustobjektide keskel või mitte). Kokku oli seega 18 ruumisuhet
väljendavat pilti (3 x 3 x 2), mis kuvati katses osalejatele
dataprojektoriga seinale. Osalejatel tuli 10 sekundi
jooksul vaadata ruumisuhet kujutavat pilti ning märgistada
nelja kaassõna hulgast see üks, mis nende arvates kõige
paremini väljendas antud suhet.
Katse tulemusi analüüsiti statistiliselt Exceli vahenditega.
Tulemusi vaadeldi nii püstitatud hüpoteeside kontekstis, kuid
lisaks oldi valmis leidma ka „ootamatuid“ tulemusi. Analüüs
näitas, et kolmest hüpoteesist kaks leidsid kinnitust –
hüpotees 1 ja hüpotees 2, hüpoteesile 3 kinnitust ei leitud.
Kokkuvõtvalt võib nii varasemate uurimuste kui käesoleva
katse põhjal väita, et kaassõna vahel kasutatakse pigem siis,
kui on vaid kaks taustobjekti, keskel kasutust määrab
trajektoori keskne asukoht taustobjektide suhtes, ning nii
seas, hulgas kui keskel kasutatakse rohkem kui kahe
taustobjekti puhul. Kuigi korpuse analüüsi põhjal võis oletada,
et seas, hulgas kasutatakse siis, kui taustobjektid ja
trajektoor on sarnased, siis katses sellele väitele kinnitust
ei leitud. Kuna antud katse keskendus vaid visuaalsele
ruumilisele situatsioonile, siis võiks järgnevalt uurida antud
kaassõnade kasutust lingvistilises kontekstis. Tuleks
lihtsad ClipArt objektid muuta meie igapäevaelu kirjeldavateks
objektideks ning huvitav oleks teada, milliseid tulemusi
annaks selline keelelise kontekstiga katse kaassõnade
vahel, keskel, seas, hulgas tähenduste osas.
Kirjandus
Coventry, K. R., & Garrod, S. C. 2004. Saying, Seeing, and
Acting: The Psychological Semantics of Spatial
Prepositions. New York: Psychology Press.
Coventry, K. R., Carmichael, R., & Garrod, S. C. 1994.
Spatial prepositions, object-specific function, and task
requirements. Journal of Semantics, 11, 289-309.
Feist, M. 2000. On in and on: An investigation into the
linguistic encoding of spatial scenes. Ph.D. dissertation,
Northwestern University.
Feist, M., & Gentner, D. 2003. Factors involved in the use
of in and on. Proceedings of the Twentieth Annual Meeting
of the Cognitive Science Society, 345-349.

14
Garrod, S. 2001. In, On, Over and Between: Toward a functional
geometry of spatial prepositions.
http://www.illc.uva.nl/AC2001/Abstracts/Garrod.html [10>
March, 2007]
Herskovits, A. 1986. Language and Spatial Cognition: An
Interdisciplinary Study of the Prepositions in English.
Cambridge: Cambridge University Press.
Landau, B. & Jackendoff, R. 1993. “What” and “where” in
spatial language and spatial cognition. Behavioural and
Brain Sciences, 16, 217-265.
Svorou, S. 1994. The Grammar of Space. Amsterdam: John
Benjamins.
Vandeloise, C. 1991. Spatial Prepositions: A Case Study from
French. Chicago: University of Chicago Press.
Zelinsky-Wibbelt, C. (Ed.) 1993. The Semantics of Prepositions:
From Mental Processing to Natural Language
Processing. Berlin: Mouton de Gruyter.
Eesti keele põhjuslause sajand tagasi ja
tänapäeval
Helen Koks, Tartu Ülikool
Varasematest uurimustest (vt Koks 2002) võib selgelt näha, et
sidesõna kuna on temporaalsest kausaalseks kujunenud 20.
sajandi jooksul. Kui veel 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi
alguses oli valdav kuna temporaalne kasutus (1), siis 20.
sajandi lõpuks oli valdavaks muutunud kausaalne kasutus (2).
(1)No, kurat! ümises see, kes jäi seisma oma õueväravasse,
kuna teine kadus tuulisesse pimedusse. (ILU1930)
(2)Teda kutsus välja asutuse juhataja ja ütles lausa suu
sisse: seltsimees töötaja, asi on nüüd niimoodi, et me ei
vaja teid sellel ametikohal, kuna te liiga tihti olete
lapse pärast haiguslehel. (AJA1980)
Käesolevas ettekandes kirjeldangi, kuidas on 20. sajandi
jooksul muutunud eesti keele põhjuslike sidesõnade kasutus
seoses sellega, et sidesõna kuna on lisandunud kausaalsete
konjunktsioonide hulka. Seejuures ei keskendu ma mitte ainult
kvantitatiivsele poolele, vaid käsitlen ka kvalitatiivset, st
näitan, kas üks või teine sidesõna on saanud kindla rolli,
kas seda kasutatakse peamiselt teatud liiki kausaaladverbiaallausete
puhul.
Põhjusmääruslauseid liigitan siin selle järgi, millist
funktsiooni kannab põhjuslause suhtlussituatsioonis (vt nt
Sweetser 1990, Kortmann 1997). Adverbiaallause (sh ka põhjuslause)
võib vastavalt oma funktsioonile olla kas sisuline,
episteemiline või konversatsiooniline. Sisutasandi adverbiaallausete
hulka kuuluvad prototüüpilised adverbiaal-

15
laused, st põhjuslausetest need, mis väljendavad pealausega
edasi antu põhjust (3).
(3) Ma ei taha selle üle pikemalt vaielda, kuna see
tunduks Salo osa pisendamisena. (ILU1990)
Episteemiliste adverbiaallausete puhul ei ole pea- ja kõrvallause
vahel enam tegemist põhjuse-tagajärje suhtega, vaid
seda asendab järelduslik suhe. Näites (4) saame kõrvallausega
väljendatust järeldada pealausega väljendatu, st me saame oma
teadmiste ja varasemate kogemuste põhjal puude õõtsumisest
järeldada selle, et väljas on tugev tuul.
(4) Väljas on tugev tuul, sest puud õõtsuvad. (Isiklik
korpus)
Konversatsioonilised adverbiaallaused ei ole seotud mitte
pealausega, vaid selle kõneaktiga, mida pealause edasi annab.
Näites (5) ei põhjendata seega kõrvallausega mitte
vestlusparnteri koju jäämist, vaid palve esitamist.
(5) Sina jää koju, sest järsku saab Luule vahepeal tulema
ja siis on keegi teda kodus ootamas. (ILU1990)
Sweetser (1990: 82) väidab ka, et on keeli, mis eristavad
sõnavara abil üsna selgelt, mis tasandi adverbiaallausega on
tegu. Põhiliselt eristatakse tema väitel siiski konjunktsioone,
mis kuuluvad sisutasandi adverbiaallausete juurde,
konjunktsioonidest, mis markeerivad episteemilisi ja konversatsioonilisi
adverbiaallauseid. Näiteks inglise keeles võib
because väljendada kõigi kolme tasandi kausaallauseid, kuid
konjunktsioonil since on tugev kalduvus markeerida episteemilisi
või konversatsioonilisi kausaallauseid. Soovin oma
ettekandes näidata, kas ka eesti keeles on kausaalkonjunktsioonide
hulgas toimunud teatud spetsialiseerumine, st kas
sidesõnu kuna ja sest kaldutakse kasutama eri tasandi adverbiaallausetes.
Kirjandus
Koks, Helen 2002. Kuidas aega väljendavast sidesõnast kuna
sai põhjuslik. – Oma Keel 2, 42–48.
Kortmann, Bernd 1997. Adverbial Subordination. A Typology
and History of Adverbial Subordinators Based on European
Languages. Empirical Approaches to Language Typology 18.
Berlin, New York: Mouton de Gruyter.
Sweetser, Ewe E. 1990. From Etymology to Pragmatics. Metaphorical
and cultural aspects of semantic structure.
Cambridge: Cambridge University Press.

Võõrmõjud võõrsõnavaras
16
Tiina Leemets, Eesti Keele Instituut
Võõrsõnavara on mõistagi juba iseenesest võõrmõjuline, ent
keeles olemasolevate eri päritoluga laenude, võõr- ja rahvusvaheliste
sõnade kasutust, tähendust ja kuju võib omakorda
suunata kindel eeskujukeel.
Erinev võõrsõnakasutus ühe keele piires on silma torganud
näiteks kodu- ja väliseestlaste puhul, kes on aastakümneid
elanud eri võõrkeelte mõjusfääris (muidugi ei piirdu erijooned
ainult võõrsõnadega). Erinevused hõlmavad seda,
millised võõrsõnad on käibel, millises tähenduses mingit sõna
kasutatakse, samuti rektsiooni ja idioome, milles sõnad
võivad esineda. 50 aastat mõjutasid kodueestlaste keelt
esiteks vene keel (osa neid mõjusid on ilmselt jäävad),
teiseks Nõukogude dogmad, mis määrasid paljude rahvusvaheliste
sõnade tähenduse sõnaraamatutes ja avalikus trükisõnas.
Praegu avaldab Eestis kõneldavale eesti keelele (sh
võõrsõnade kasutusele ja tähendusele) suurimat mõju inglise
keel.
Ettekanne käsitleb järgmisi nähtusi (materjal on saadud ajakirjandusest,
Internetist ning EKI keelenõuande andmebaasist).
1. Uute, keelekorralduse seisukohast sageli tarbetute võõrsõnade
kasutuselevõtt (nt fleksibiilne ’paindlik’, proaktiivne
’ennetav’, kannibaliseerima ’lammutama’).
2. Inglise laenude tähenduse laienemine. Kord näiteks uue
mõiste tarvis oskuskeelde võetud laensõna on sellest hetkest
keeles olemas ja võib üle võtta muidki lähtekeele tähendusi
seal, kus eesti keeles on mõiste jaoks olemas teine sõna (nt
test, testima, trend).
3. Tähenduslaenud rahvusvahelises sõnavaras (nt droog ’ravim
v narkootikum’, klassik ’üldtunnustatud väärtusega teos’,
simuleerima ’jäljendama, imiteerima’).
4. Muu päritoluga sõna asendamine ingliskeelse või inglispärase
sõnaga (nt plakat → poster, kaasus → case, mannekeen
→ modell). Uus sõna võib mõnel juhul olla varasema täpne sünonüüm,
sageli on tähendust siiski diferentseeritud.
5. Stiili- ja konnotatsioonimuutused (nt sõna smugeldama on
väljunud argikeele piirest, simuleerima ja spekuleerima konnotatsioon
on uue tähenduse tõttu varasemast positiivsem,
sõnal neeger keeleväliste tegurite tõttu senisest negatiivsem).
6. Võõrsõnade kuju ja sõnamoodustus, tuletusliidete kasutus
või ärajätt (nt sõnas prioritiseerima ~ prioriseerima).

17
Kirjandus
Görlach, Manfred 2003. English Words Abroad.
Amsterdam/Philadelphia: John Benjamins Publishing Company.
Hint, Mati 1996. Eesti keel okupatsiooni järel. – Keel ja
Kirjandus, nr 12, lk 802–808
Saari, Henn 2004. Keelehääling. Eesti Raadio „Keeleminutid“
1975–1999. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Saari, Henn 1980. Oma- ja võõrsõna paarid eesti oskussõnavaras
(1). Eelduste loomine. – Keel ja Kirjandus, nr 12,
lk 737–743
Omajakonstruktsioonist pärit perfekt eesti keeles
Liina Lindström, Ilona Tragel, Tartu Ülikool
Eesti keeles on grammatikaliseerunud (või vähemalt osaliselt
grammatikaliseerunud) mitmeid Euroopa keeltele iseloomulikke
nähtusi (seisundipassiiv, küsisõna kasutamine relatiivlausetes,
artiklite teke jne). Käesolevas ettekandes vaatleme
üht konstruktsiooni, mida eesti keeleteaduses on peetud
impersonaali või passiivi paradigmasse kuuluvaks (Pihlak
1993: 81, Rajandi 1999): [NPADE olema (P) VPPP]:
(1) Mul on auto pestud.
Selles konstruktsioonis väljendab adessiivargument (mul)
agenti või omajat. Auto on ühelt poolt omand, teiselt poolt
tud-partitsiibi objekt, semantiliselt patsient (P). Konstruktsiooni
lähtestruktuur on omajakonstruktsiooni taoline
ning see koosneb kahest sündmusest (propositsioonist): Mul
on auto; auto on pestud.
TÜ suulise kõne korpuse, kirjakeele korpuse ja oma materjali
põhjal oleme leidnud, et konstruktsiooni on hakatud mõistma
ühe sündmusena ning adessiivargumendiga (mul) tähistatakse
selle agenti. Seega ei ole tegemist agendi varjamisega, mis
on eesti keeles impersonaali kasutamise peamine motivatsioon.
Samuti võib tud-partitsiip olla moodustatud ka
intransitiivsetest verbidest (näited 2-3) – seega ei saa
konstruktsiooni pidada ka passiivi paradigmasse kuuluvaks.
(2) Mul on poes käidud.
(3) Mul on magatud.
Leiame, et konstruktsiooniga väljendatakse pigem agendi
sooritatud sündmuse lõpetatust ning tegemist on samasuguse
grammatiseerumisnähtusega nagu mitmetes Euroopa keeltes on
toimunud have (‚omama’)-konstruktsiooni põhjal (Heine, Kuteva
2006). Omajakonstruktsioon või laiemalt omaja-omandi suhe on
keeles üks olulisemaid suhteid, mille abil entiteete omavahel

18
siduda, ning see on seetõttu aluseks paljude teiste suhete
väljendamisele (Langacker 1990: 338) ja allikaks mitmetele
konstruktsioonidele.
Omajakonstruktsioonist pärit perfekt on laialt levinud
Euroopa keeltes, tõenäoliselt grammatilise kopeerimise tulemusena
(Heine, Kuteva 2006). Ka eesti keele vaadeldud konstruktsioon
tundub olevat sarnase protsessi tulemus. Vaatleme
ettekandes konstruktsiooni kujunemist ning grammatiseerumisastet
Heine ja Kuteva (2006) järgi ning konstruktsiooni
mõningaid erijooni.
Kirjandus
Heine, Bernd & Tania Kuteva 2006. The Changing Languages of
Europe. Oxford University Press.
Langacker, Ronald 1990. Concept, Image, and Symbol: The Cognitive
Basis of Grammar. Berlin & New York: Mouton de
Gruyter.
Pihlak, Ants 1993. A comparative study of voice in Estonian.
Eesti Sisekaitse Akadeemia toimetised. Tallinn.
Rajandi, Henno 1999 [1968]. Eesti impersonaali ja passiivi
süntaks. Eesti Keele Instituudi toimetised 3. Tallinn.

19
Eesti keel – tuulemaa keel
Helle Metslang, Tartu Ülikool
Ühe läänemeresoome keelena kannab tänapäeva eesti keel endas
keelerühma tüüpilisi struktuurijooni, samas aga ka jälgi
keelesisestest eriarengutest ning pikaaegsetest kontaktidest
muude keeltega. On väidetud, et eesti keel erineb järjest
enam oma sugulaskeeltest ja on omandanud indoeuroopa või siis
SAE (Standard Average European, Euroopa keskmise standardi)
jooni. Ettekanne on väike sissevaade sellesse küsimusse
peamiselt morfosüntaksi vallas. Võrdleme eesti keelt
kõigepealt lähedase sugulaskeelega, soome keelega. Eesti keel
ja soome keel on küll tüpoloogiliselt teineteisest kaugenenud,
kuid säilitanud sama põhistruktuuri ning on üsna
ühevõrra perifeersed Euroopa keskmise suhtes. SAE põhitunnused
on mõlemas tagasihoidlikult esindatud, samas leidub
mõlemas, eriti eesti keeles nihkeid SAE joonte suunas. Seevastu
on mõlemas keeles esindatud vähem kesksed SAE tunnused.
Kuivõrd SAE mõiste tüpoloogiliste uurimuste käigus
pidevalt täpsustub, siis jääb ka eesti ja soome keele koht
SAE piiri suhtes täpsustuma. On aga hulk mitte üldeuroopalikke,
küll aga saksa ja vene keelele omaseid morfosüntaktilisi
jooni, mille osas eesti keel on eemaldunud soome
keelest indoeuroopa keelte suunas.
Kirjandus
Haspelmath, Martin 1998. How young is Standard Average European?
– Linguistic Sciences, 20–3, 272–287.
Haspelmath, Martin 2001b. The European linguistic area:
Standard Average European. – Haspelmath, Martin; König,
Ekkehard; Oesterreicher, Wulf & Raible, Wolfgang (eds.),
Language typology and language universals: An international
handbook. Vol. 2. (Handbücher zur Sprach- und
Kommunikationswissenschaft, 20.2.) New York: Walter de
Gruyter, 1492–1510.
Saari, Henn 2004 (1995). Tuulemaa keel. – Keelehääling. Eesti
Raadio „Keeleminutid” 1975–1999. Koostanud ja toimetanud
Sirje Mäearu.Eesti Keele Instituut. Eesti Keele
Sihtasutus. Tallinn, 738–741.
Erelt, Mati & Metslang, Helle 2006. Estonian clause patterns
— from Finno-Ugric to SAE. – Linguistica Uralica 2006,
XLII, 4, 254–266.

20
Alaleütleva allutusretked võõrale alale
Peep Nemvalts, Tallinna Ülikool
Eesti keele grammatika (EKG I 1995:58) määratleb allatiivi
järgmiselt:
Alaleütlev kääne ehk allatiiv on väliskohakääne, mille
primaarseks funktsiooniks on vormistada määrust või
täiendit, mis väljendab a) latiivse tähendusega kohta või
b) latiivse tähendusega aega. Lisaks sellele võib allatiiv
väljendada veel c) latiivse tähendusega olukorda või
seisundit, harva ka d) piiri (sünonüümselt terminatiiviga).
Ühenduses teatud kindlate verbidega väljendab allatiiv e)
adressaati või f) kogejat. Mõningate adjektiividega (või
predikaatnimisõnadega) koos esinedes on allatiiv g)
sünonüümne kaassõnaühenditega 'substantiivi genitiivivorm +
peale/vastu/jaoks'. Allatiiv võib esineda ka h) verbi
rektsioonilise laiendina ilma selge tähenduseta. Nt
a) Panin raamatu lauale. Kirjanik sõitis Prantsusmaale.
Poiss läks peole. Otsustasime asuda rünnakule. Pärast
väljumist keerake paremale.
b) Asja otsustamine lükati järgmisele päevale.
c) Ilm kisub sajule. Poisi suu läks naerule.
d) Temperatuur langes 30 kraadile.
e) Mees kinkis naisele lilli. Ütle mulle oma nimi ja
aadress. Kas te olete kutsed kõigile juba ära saatnud?
f) Mulle meeldib see raamat. See oli kõigile teada.
Vanamehele tundus asi kahtlane. See hoone kuulub
ülikoolile.
g) Ära ole mulle kuri. Ta on meister igale tööle.
h) Manitsused ei lugenud poisile midagi. See kontor allub
meie asutusele. Koosolekule eelnesid ~ järgnesid tulised
vaidlused. Nad oleksid eelistanud kommunaalkorterile
väikest individuaalmaja.
On üldteada, et pikemat aega on alaleütlev püüdnud endale
allutada kaasaütleva kasutusala verbi sarnanema ning adjektiivi
sarnane ja adverbi sarnaselt rektsioonistruktuuris, nt:
(V1) ...ütles, et eksitus tekkis, sest tšekk sarnanes
kütusearvele… (PM 25.10.2007)
(V2) Elfimovi sõnul sarnaneb 29. oktoobril toimuv üritus
kevadel Tallinnas käinud našistide mäluvalvele. (PM
22.10.2007)
(V3) ...kõige kiirem kasv on ehituses, kus Putini sõnul
sarnaneb olukord juba «nn ehitusbuumile». (PM 18.10.2007)
(V4) Kaaluta olekut, mis sarnaneb lootele ema kõhus,
võimaldab kogeda Nuovala voodi… (PM 12.10.2007 < Meie Maa)

21
(A1) « [--] Obtšak (Ühiskassa) on sarnane organ Eestis
elavate venelaste gruppidele ja nendele eestlaste gruppidele,
kes on Nõukogust kõrvaldatud,» seisab raamatus. (PM
09.10.2007 < David Southwell «Organiseeritud kuritegevuse
ajalugu», kirjastus Varrak 2006)
(A2) Ettevõtte arvates oleks nimi Benz liiga sarnane
automargile Mercedes-Benz ja tekitaks seetõttu segadust,
Daimleriga sellist probleemi ei tekiks. (PM 04.10.2007)
(A3) Selline tegevus on väga sarnane bioloogilistele
viirustele, mis muteeruvad pidevalt, et vaktsiinidest
mööda pääseda. (PM 04.10.2007)
(A4) Ligatne looduspargi külastus (sarnane meie Elistvere
looduspargile, kuid mitmeid kordi suurem). (Lemmik 3/2007;
http://www.lemmikajakiri.ee/est/?articleID=731)
(Adv1) Sarnaselt 400 bussiettevõtte Go Bus-i
bussijuhtidele nõuavad täna hommikul piketiga paremat
palka ka Go Bus-i konkurendi ATKO bussijuhid. (SLÕL
30.10.2007)
(Adv2) Samas kinnitas Marrandi sarnaselt Reiljanile, et
kahtlustused on segased ja umbmäärased. (SLÕL 17.10.2007)
(Adv3) MySpace avab platvormi sarnaselt Facebookile
(http://www.delfi.ee/news/arvutiuudised/internet/article.php?id=17191419
18. oktoober 2007 10:52)
(Adv4) Nikotiin mõjutab aju sarnaselt heroiinile (PM
Online 21.06.2005 15:43)
Ettekandes vaadeldakse, milliste käänete tähendusalale allatiiv
on tunginud või tungimas ja milliseid tähendusalasid ehk
koguni (v)allutanud. Millest seesugused vallutused on
tingitud ning mida sellest arvata?
Kirjandus
EKG I 1995 = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslng, Henno
Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi
Vare. Eesti keele grammatika I. Morfoloogia.
Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti
Keele Instituut.

22
Isiksuseomaduste sõnavara ja selle muutused
rate.ee suhtlusportaalis
Anni Oja, Tallinna Ülikool
Ettekandes käsitletakse isiksuseomaduste sõnavara esmaesinemisi
ja variatsioone rate.ee portaalis. Heili Orava järgi
moodustavad isiksuseomaduste sõnavara kõikvõimalikud leksikaalsed
üksused (sõnad, sõnaühendid, püsiväljendid), mille
tähendused viitavad inimese „sisemistele“ omadustele (Orav
2006: 12). Analüüsitav materjal on pärit Interneti suhtlusportaalist
ja käesolevas ettekande tarbeks on piirdutud
pildikommentaaride allkorpusega, milles kirjeldava sõnavara
osakaal on küllalt suur. Esitan valiku korpuses levinumatest
sõnadest ja nende seostest kirjutaja soo ja vanusega, samuti
vaatlen lühidalt mõningaid sõnade ja kirjaviiside varieerimise
tüüpe.
David Crystal on ühes internetikeelt käsitlevas loengus öelnud
nii: „Tänapäeval on inimestel esimest korda võimalik
näidata, kuidas nad sõnu tegelikult kirjutada tahaksid. Interneti
tulekuni ei olnud mingit viisi demokraatliku lingvistika
rakendamiseks – keel oli selle eest vastutava väikese
inimrühma kätes.“(Crystal 2007). Jätan selle väite ainuõigsusele
hinnangu andmata, ent kindlasti on siin esile toodud
virtuaalsuhtluse oluline nüanss – suhtluskeskkond ei
piira kuigivõrd suhtlejate väljendusvabadust ei ortograafia-,
sisu- ega sotsiaalsete piirangute kaudu. Internetis näeb
keelemuutusi mõneti kõige vahetumal kujul, otse loomuliku
suhtlus- ja muutumisprotsessi keskel. Kirja- ja kõnekeele
muutumist on keerukam analüüsida, kuna piisava hulga
võrdlusmaterjali hankimine on töö- ja ajamahukas tegevus.
Ühtlasi jääb tihti vajaka olulisest taustateabest, olgu
põhjuseks siis andmekaitse nõuded või takistused andmete kogumisel.
Analüüsitavas korpuses on viie aasta keelematerjal (2002-
2007) koos lisateabega nagu teksti sisestamise aeg ning
teksti sisestaja ja teksti saaja andmed (sugu, vanus, haridus
jne). Analüüs on suuremas osas kvantitatiivne. Pildikommentaaride
põhjal on koostatud unikaalsete sõnede loend koos
vastava sõna esmaesinemise ajaga. Valitud sõnatüvede põhjal
on moodustatud sõnapesad ning mõningate sõnade puhul
joonistatakse välja ka levikudiagramm ajatelje ning kasutajagruppide
põhjal. Saadud materjalist on võimalik valida huvipakkuvaid
üksiknäiteid ja nendesse juba kvalitatiivselt
süüvida, vaadeldes sõnade levikuteed ja „eluiga“. Kahjuks
jääb analüüs praegu täielikult selle korpuse raamidesse ja
rate.ee-väliseid sõna esinemisjuhte ei käsitleta, kuid loodetavasti
on kogutud andmed edaspidi heaks võrdlusmaterjaliks
mõnele kirja- või kõnekeele uurijale.

23
Kirjandus
Crystal, David 2007. Internet Linguistics (loeng 5.06.2007).
University of Reading, Self-Access Centre for Language
Learning.
http://www.personal.rdg.ac.uk/~wcl8/sacll/podcasts/InternetLinguistics.mp3,
viimati kasutatud 01.11.2007
Orav, Heili 2006. Isiksuseomaduste sõnavara semantika eesti
keeles. Disseratationes Linguisticae Universitatis
Tartuensis 6. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu.
Muutuv riigikirjand
Maia Rõigas, Tartu Ülikool
1. Teema võimalused
2007. aastaks kavandati riigikirjanditeemade esituse variant,
mis kujutanuks endast ka alateemade esitust, n-ö teema
mõningast lahtikirjutust.
Näidise variant olnuks järgmine.
„Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.“ (Lennart Meri)
Kirjuta arutlev kirjand, milles analüüsid kodanike osa ja
ülesandeid Eesti riigi kindlustamisel. Too kirjandis näiteid
rahva- ja kodanikualgatustest ning kasuta allikatena Eesti
lähiajalugu käsitlevaid teoseid ja ajakirjandust. Soovi korral
võid ka ise leida sobiva teematõlgenduse.
Ettepaneku rakendamist peeti ennatlikuks. Kostnud on nii
poolt- kui vastuargumente ja mõlemad on põhjendatud.
Vastuargumentide oluliseks väiteks on, et taoline lahtikirjutus
otsekui kohustab kirjutajat esitatud skeemi järgima ja
pärsib sel moel tema loovat mõtet ja ahendab isikupära. Võimalik
on olukord, kus isegi väga heale kirjutajale hakkab
tunduma, et esitatud alateemadest mitte kuidagi loobuda ei
tohiks.
Lahtikirjutuste pooldajate arust annab see variant keskmisele
ja kehvemale kirjutajale pidepunktid ja elementaarse
kindlustunde ning toe.
Viimaste aastate üks vähem kasutatud teemasid oli „Rahvas
teab“.
Pakun valiku selle teema lahtikirjutusi, mille esitajateks
õpilased ja üliõpilased.
Mida sellest valikust järeldada?
2. Hindamiskriteeriumid
Iga loova töö puhul on hinnangud mõneti subjektiivsed (mis ei
tähenda, et loovust peaks kuidagi eirama).
Riigikirjandite hindamisjuhend soovib, et kirjand oleks üldistusjõuline.
Aga kust lähevad selle üldistusjõu piirid?
Soovitakse ka, et näitematerjali poleks liiga palju.

24
Alljärgnevalt paar näidet, kus need printsiibid vaieldavaks
võivad osutuda.
3. Seostada tuleb õigesti
Tekstisidusus tähendab seda, et laused ja lõigud peavad olema
seostatud nii, et jutu mõistmisel ei saaks tekkida
arusaamatusi ega erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Tihtipeale
on lugu nii, et kirjutaja mõte ja sulg ei tööta päris sünkroonselt
ning siis võib tekkida olukord, kus kõik ei ole
kaugeltki selge. Selliste seosevigade parandamine on ka
ruumi- ning aeganõudev, mistõttu õpilasele ei ole vea olemus
ja selle korrigeerimisviisid alati kaugeltki selged.
Suureks probleemiks on piiritlemata asesõna.
Kõige tavalisemaks komistuskohaks on asesõna see ähmane
kasutus. Ka asesõnad ta, nad, nemad, need ei tohiks oma
konkreetsest vastest liiga kaugele jääda, ammugi ei või
selgusetuks jääda, keda või mida nad ikkagi asendavad.
Asjaolu, mille põhjused on äärmiselt ähmaselt tuvastatavad,
on lauses vajalike sõnade puudumine. Sellise puudega lauseid
on ka äärmiselt keeruline klassifitseerida.
Tavaliselt on tegu puuduva alusega, mida kujutletakse olevat
võimalik eelneva teksti põhjal juurde mõelda. Samas võivad
puududa ka vajalikud öeldised, sihitised, määrused, täiendid
ja partiklid.
Esineb tekstilõike, kus puudu on lausa mitu eelnimetatutest.
Suure osa vigaste lausete puhul pole selge, milline on kirjutaja
oskamatuse ja lohakuse suhe. Siiski on taoliste vigade
arvukus liiga kõnekas, et probleemi tühiseks pidada.

25
Kasutusmuutused indirektaali väljendusvahendites
Maria-Maren Sepper, Eesti Keele Instituut
Termin indirektaal seostub eesti keele grammatikas teatelaadi
kategooriaga, mille alusel Huno Rätsep määratles eesti keele
kõneviiside süsteemi. Rätsepa teatelaad on kõneviisiülene
verbikategooria, mille kaks liiget – otsene teatelaad ehk
direktaal ja vahendav teatelaad ehk indirektaal – eristuvad
teate allika alusel: direktaali puhul on teate allikas
kõnelejaga identne, indirektaali puhul on kõneleja teate
vahendaja. Rätsepa järgi on indirektaal verbikategooria, mis
morfoloogiliselt avaldub kahes kõneviisis, kaudses kõneviisis
ja vahendavas imperatiivis (Rätsep 1971: 58–59). Akadeemiline
eesti keele grammatika indirektaali iseseisva
verbikategooriana ei esita. Teatelaad on üks grammatilistest
tähendustest, mis avaldub verbi kõneviisikategoorias. Kaudset
teatelaadi ehk lausega edastatava info vahendatust vormistab
kvotatiiv, vahendatavat käsku väljendab jussiiv. (Erelt et
al. 1993: 34–37)
Tegelikus keelekasutuses täidavad vahendavate kõneviiside
funktsiooni mitmed morfoloogilised, leksikaalmorfoloogilised
ja süntaktilised tarindid (Sepper 2007). Traditsioonilised
vormikesksed keelekirjeldusmeetodid ei võimalda samafunktsioonilisi
keelevahendeid käsitleda ühe kategooria liikmetena,
mistõttu ettekandes laiendatakse Rätsepa (1971: 61)
puhtmorfoloogilist teatelaadi kategooriat. Arvesse võetakse
keelevahendi funktsionaalseid ja semantilisi omadusi, et
ühtselt aluselt kirjeldada kõiki vahendava teatelaadi avaldumisvorme
sõltumata sellest, kas need moodustavad morfoloogilise
paradigma või mitte. Ettekandja käsituses on teatelaad
keelesüsteemi läbiv funktsionaalsemantiline kategooria,
mille liikmeteks on teate allikast lähtuvalt direktaal
ja indirektaal, mis rakendavad kahte tüüpi suhtluseesmärki:
väidet ja käsku. Eesti keele laiemas kirjelduses indirektaalist
lähtuv kategoriseerimine ilmselt otstarbekas ei
ole, kuid on vajalik postulaat ettekande eesmärgi täitmiseks.
Ettekande uurimisobjekt on piiratud vahendatud e indirektse
väite keelevahenditega eesti kirjakeeles, aluseks olev empiiriline
materjal on korpusepõhine. Kirjakeele materjalina
analüüsitakse aja- ja ilukirjandustekste saja aasta lõikes.
Keelematerjali kvalitatiivne uurimine annab kahe keskse valdkonnakeele
näitel ülevaate eesti kirjakeeles olemasolevatest
indirektaali väljendusvahenditest ja selgitab nende osakaalu
eri perioodidel. Keelevahendite kasutusanalüüs näitab, kuidas
kasutusdünaamika muudab keelt tekstikogumina suurel määral,
kuigi keelevahendid ise ei pruugi muutuda.

26
Kirjandus
Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi,
Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1993.
Eesti keele grammatika II. Süntaks. Tallinn: Eesti
Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut.
Rätsep, Huno 1971. “Kas kaudne kõneviis on kõneviis? Verbivormide
situatsioonianalüüsi”. Keel ja struktuur 5, 45–69.
(Töid strukturaalse ja matemaatilise lingvistika alalt.)
Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
Sepper, Maria-Maren 2007. “Indirectal in literary Estonian”.
Trames. Journal of the Humanities and Social Sciences,
11(3), 299–323.
Maatrikskeele määramise problemaatikast veneeesti
koodivahetuse korpuse näitel
Anastassia Zabrodskaja, Tallinna Ülikool
Üks mõjukamaid koodivahetuse mudeleid on maatrikskeele
raamistiku mudel (Myers-Scotton 1993, 1997 a, 1997 b; modifitseerituna
4-M mudel, Myers-Scotton ja Jake 2000). Mudel on
rajatud maatrikskeele (matrix language) ja sisestuskeele
(embedded language) eristatavusele ühelt poolt ning leksikaalsete
ja grammatiliste morfeemide eristatavusele teiselt
poolt. Mudeli järgi ei ole kahe keele roll koodivahetuses
sümmeetriline, vaid eeldatakse, et grammatilised morfeemid
tulevad keelest, mida nimetatakse maatrikskeeleks. Ettekande
eesmärk on analüüsida maatrikskeele määramise problemaatikat.
Esitatud keeleaines pärineb vene-eesti koodivahetuse
korpusest, mis on valmimas Tallinna Ülikooli üld- ja
rakenduslingvistika õppetooli juures (vt Zabrodskaja 2007 a,
b).
Carol Myers-Scottoni (1997 a: 82) järgi on maatrikskeel põhikeel,
mille grammatilisse raamistikku paigutatakse sisestuskeele
leksikaalsed morfeemid, s.o kuhu teise keele
(sisestuskeele) elemendid on paigutatud (maatrikskeele hüpotees).
Koodivahetusrikastes vestlustes on maatrikskeel
äratuntav sageduse parameetri järgi. Niisiis, maatrikskeel on
see keel, kust tuleneb rohkem grammatilisi morfeeme (Myers-
Scotton 1993: 68). Grammatiline raam on määratletud morfeemide
järjekorra piiridega ja grammatiliste morfeemidega
(The System Morpheme Principle).
Myers-Scotton (1997 a: 77–78) eristab kolme tüüpi moodustajaid:

27
a. MK (= maatrikskeele) saared: kõik morfeemid tulevad MK-st
b. SK (= sisestuskeele) saared: kõik morfeemid tulevad SK-st
c. MK + SK (= maatrikskeele + si- grammatilised morfeemid
sestuskeele)segamoodus- tulevad MK-st,
tajad
leksikaalsed morfeemid ainult
SK-st või mõlemast SK-st ja
MK-st.
Hiljem on Myers-Scotton (1997 a: 258) sellest definitsioonist
loobunud. Ta esitas uue termini – liitmaatrikskeel (composite
matrix language), kus leksikaalsed struktuurid tulenevad
erinevatest lähtekeeltest (Myers-Scotton 2002: 22).
Tähtis on see, et Myers-Scottoni mudel ei toimi lause tasemel,
vaid laiendava fraasi tasemel (maksimaalne projektsioon).
Mudel ei ennusta ka tõenäolisemaid sisestatava keele
saarekeste ilmumise kohti. Problemaatiline on Myers-Scottoni
väide, et maatrikskeel on teoreetiline konstruktsioon, mis ei
lange kokku ühe tegeliku keelega (Boussofara-Omar 2003).
Käesolevas ettekandes kasutatakse termineid maatrikskeel ja
sisestuskeel. Lähtudes Myers-Scottoni mudelist, määratletakse
need ainult koodivahetatud lause põhjal, võttes arvesse selle
sõnajärge, eri keelte morfeemide arvu, eesti sõnade
morfoloogilist integratsiooni olemasolu või selle puudumist.
Et koodivahetusuuringutes puudub selge arusaam, kuidas tuleb
maatrikeel määratleda, püütakse ettekandes kohaldada ka teisi
maatrikskeele määramise kriteeriume. Nendeks on
koodivahetatud lause esimese sõna keel (Doron 1983, Joshi
1985), verbi või fleksioonifraasi keel (Klavans 1983,
Treffers-Daller 1991). Mõned uurijad rõhutavad, et
maatrikskeele määramise juures ei tohi unustada ka vestluse
põhikeelt (Auer ja Muhamedova 2005) või keelte sotsiaalset
staatust teatud ühiskonnas (Kamwangamalu 2000).
Vene-eesti koodivahetuse korpuse analüüs näitab, et Myers-
Scottoni mudel töötab vaid osaliselt. On juhtumeid, mida ei
saa seletada tema või teiste uurijate poolt pakutud piirangute
või mallidega. Maatrikskeel pole sõltumatu teoreetiline
mõiste, millel on omaette väärtus. Empiiriliselt on
maatrikskeel kasulik, sest see aitab ennustada võimalikke
kontaktidest johtuvaid muutusi. Seetõttu püütakse arendada ka
uut maatrikskeele kirjeldusmalli, mis töötaks just vene-eesti
keeleainese põhjal. See pole veel lõplik maatrikskeele
määramise mudel ning selle peamisteks kriteeriumiteks on
nimisõnafraaside sõnajärg ja eesti partiklite koht lauses.
Kirjandus
Auer, Peter and Muhamedova, Raihan 2005. ‘Embedded language’
and ‘matrix language’ in insertional language mixing: Some
problematic cases. Italian Journal of Linguistics/ Rivista

28
di linguistica 17 (1) [= special issue ‘Commutazione di
codice e teoria linguistica’, ed. by Gaetano Berruto], 35–
54.
Boussofara-Omar, Naima 2003. Revisiting Arabic diglossic
switching in light of the MLF model and its sub-models:
the 4-M model and the Abstract Level model. –Bilingualism:
Language and Cognition 6 (1), 33–46.
Doron, Edit 1983. On formal models of code switching. –
Texas Linguistics Forum 22, 35–59.
Joshi, Aravind K. 1985. Processing of sentences with
intrasentential codeswitching. – David R. Dowty, Lauri
Karttunen, Arnold M. Zwicky (Eds.). Natural Language Parsing.
Cambridge: Cambridge University, 190–205.
Kamwangamalu, Nkonko M. 2000. INFL as a marker of matrix
language in codeswitching in a diglossic context. – Arika
Okrent, John P. Boyle (eds.). The Proceedings from the
Main Session of the Chicago Linguistic Society’s Thirtysixth
Meeting. Vol. 36, Issue 1, 197–207.
Klavans, Judith L. 1983. The syntax of code-switching: Spanish
and English. Proceedings of the Linguistic Symposium
on Romance Languages. Chapel Hill, North Carolina. Volume
14, John Benjamins Publishers, 213–232.
Myers-Scotton, Carol 1993. Duelling languages. Grammatical
Structure in Code-Switching. Oxford: Oxford University
Press.
Myers-Scotton, Carol 1997 a. Duelling languages. Grammatical
Structure in Code-Switching. Oxford: Clarendon.
Myers-Scotton, Carol 1997 b. Code-switching. – F. Coulmas
(ed.).The Handbook of Sociolinguistics. Blackwell Handbooks
in Linguistics. Oxford: Blackwell, 217–237.
Myers-Scotton, Carol 2002. Contact Linguistics: Bilingual
encounters and grammatical outcomes. Oxford: Oxford University
Press.
Myers-Scotton, Carol & Jake, Janice L. 2000. Four types of
morphemes: Evidence from aphasia, codeswitching and second
language acquisition. Linguistics 38, 1053–1100.
Zabrodskaja, Anastassia 2007 a. Vene-eesti koodivahetuse
korpus: kodeerimispõhimõtete väljatöötamine. – Toim. Helle
Metslang, Margit Langemets, Maria-Maren Sepper. Eesti Rakenduslingvistika
Ühingu aastaraamat 3 (2006). Tallinn:
Eesti Keele Sihtasutus, 321–338.
Zabrodskaja, Anastassia 2007 b. Code-switching and contactinduced
language change in Estonia’s Russian – Toimetaja
Pille Eslon. [= Tallinna Ülikooli eesti filoloogia osakonna
toimetised 9]. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 13–64.
Treffers-Daller, Jeanine 1991. Towards a uniform approach to
code switching and borrowing. – Papers for the Workshop on
Constraints, Conditions and Models. Strasbourg: European
Science Foundation, 259–279.

29
Euroametnikust euroremondini: ühe sõnamoodustuse
vahendi semantikast, grammatikast ja etümoloogiast
tänapäeva eesti keeles
Szilárd Tóth, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool,
Udmurdi Riiklik Ülikool
Tänapäeva eesti keeles, sarnaselt teistele euroopa keeltele,
esineb palju selliseid liitsubstantiive, mille täiendosa
moodustab euro-. Teatud tekstikogumid on selliste lekseemide
aardekambrid, ja mitte ainult Euroopa Liiduga seotud
nimetuste loetelud (nt Brandstetter 1995), vaid ka nt
ajalehed. Käesolevas uurimuses püüame neid sõnu grammatiliselt
määratleda ning vastata küsimusele, mis on nende
lekseemide semantika ning etümoloogia?
Kõigepealt oleme leksikograafilistest ja veebiallikatest
leitud lekseeme semantiliselt grupeerinud: (1) EUROOPAGA KUI
MANDRIGA SEOTUD: euroaeg ’Kesk-Euroopa aeg’, europistik ’uuele
rahvusvahelisele standardile vastav seinakontakt’, eurolaul
’Eurovisiooni lauluvõistluse laul’, eurotšekk ’Euroopa
pankade tšekk’, euromaantee, euroliiga ’Euroopa spordivõistlused
(eeskätt korvpall)’; (2) EL-GA SEOTUD: euroskeptik
’Euroopa Liidus kahtleja’, euroametnik, eurokraat ’EL-u
ametnik’, euroraha ’EL-lt saadav raha’, eurokõnelused ’liitumiskõnelused
EL-ga’, euro-otsus ’otsus EL-ga ühinemise
kohta’; (2a) EL-GA SEOTUD – HALB: eurorämps, eurosaast; (3) EUROGA
KUI RAHAÜHIKUGA SEOTUD: eurotsoon ’Euroopa Liidu rahaliit’, euroaeg
’euro käibimisaeg’; (4) KVALITEETNE, HEA: euroremont ’moodne
remont’, eurodiisel ’hea kvaliteediga diiselkütus’. ÕS moodustab
oma vastavas artiklis 3 lekseemigruppi: esimene on
„Euroopasse v Euroopa Liitu puutuv“, teine: „Euroopa
standarditele vastav“ ja kolmas: „euro kui rahaühik“ (ÕS
2006: 156). Lekseemid euroaeg, eurointegratsioon, eurokraat,
eurolaul, euroliit, eurolõimumine, europarlament,
euroremont, euroremontima, euroskeptik, eurotsentriline,
euroturg, eurovaluuta ja eurovolinik on aga antud eraldi
märksõnadena (ÕS 2006: 156).
Meie tüüpidest moodustab 3. tüüp grammatilise erandi, sest
siin on tegemist tavalise determinatiivse liitsubstantiiviga,
sealjuures olevat lekseem euroaeg polüseemne, mis kuulub
nii 1. kui ka 3. tüüpi. Rahaühiku euro nimetus on rahvusvaheline
neologism, tehissõna, mis on tekkinud lühendamise
teel, selle konkreetne etümon olevat aga ebaselge (Rowley
2002: 54). Ülejäänud tüübid (1., 2. ja 4.) moodustavad eraldi
grupi. Nad on ka determinatiivsed liitsubstantiivid 1 , kuid
1 „üks moodustusosa väljendab põhitähendust ja teine iseloomustab
seda lähemalt“ (EKG I: 457)

30
nende substantiivne täiendosa on lühenenud ja ei saa seista
vaba morfeemina. Peame arvestama ka võimalusega, et
täiendosa võib olla oma päritolult ka adjektiivne (EKG I:
466-469), nt euroremont < euroopalik remont. Täendosa euro-
on korduv seotud tüvi või korduv kinnistüvi (EKG I:
474-476), mille tähendus on mõnevõrra konkreetsem kui
prefiksil, kuid üldisem kui vabal tüvel (EKG I: 474).
Kasutusel on terminid pooleesliide ehk prefiksoid (EKK
1997: 484) ja ka “põhisõna modifitseeriv seotud
eestäiend nagu kesk-, pea-, üli-, pool- jmt.” (Kerge 1990:
44). „Korduvate seotud tüvede hulka võib arvata ka sellised
võõrtüved, mis eesti keeles omaette sõnana ei esine, kuid
mis sõnamoodustuses osalevad“ (EKG I: 475) – loeme
akadeemilisest grammatikast. Nende seas on palju o-tüvelisi:
bio-, elektro-, hüdro-, makro-, mikro-, moto-, termo- (EKG
I: 475). Just selline on kinnistüvi euro-, mis aga selles
loetelus ei esine.
„Tekkelooliselt on niisuguste nimetuste hulgas erinevaid
sõnu: liitsõna võib olla tervikuna laenatud, aga ka eesti
keeles moodustatud“ – väidetakse EKG-s (I: 476). Tegelikult
on väga raske laenamist sõnamoodustusest eristada: lekseemi
saame liitsõnaks pidada ainult siis, kui selle laensõnalisus
on välistatud. Küsimus on aga, kas laenamist saab alati
tõestada või ümber lükata. Käesoleva elemendi – ja ka selle
aluseks oleva mandrinimetuse Euroopa – puhul on tegemist
rahvusvahelise sõnaga ja just internatsionalismide
etümologiseerimine on kõige keerulisem, kuna ühe konkreetse
laenuandja keele kindlakstegemine on paljudel juhtudel
äärmiselt raske kui mitte võimatu.
Vene keeles olevat fuktsionaalselt sarnased võõrtüved, nt
лингво-, психо- ja этно- (eesti keeles psühho- ja etno-; Sz.
T.), mida on nimetatud ’prepositsiooniliseks elemendiks’
(препозиционный элемент; Дуличенко 1978: 32-39), kuigi
termin ’prefiksaalne element’ oleks vist adekvaatsem. Aja
jooksul on vene keele selliste elementide hulka tulnud ka
kinnistüvi евро-. Vastava saksa kinnistüve Euro- kohta
väidetakse, et see olevat lühenenud lekseemidest Europa ja
europäisch ’euroopalik’ ja et sellel olevat olnud prefiksi
funktsioon („Präfixfunktion“, Steinhauer 2000: 214,
tsiteeritud Rowley 2002: 54 järgi), vt Eurokommunismus,
Euronorm, Eurotunnel.
Alljärgnevalt esitleme mõnd lekseemi, mille laensõnalisus
eesti keeles tundub tõenäoline: (I.) eurokraat < ingl
eurocrat (VL 2006: 282) ’any of the officials or employees
of the European Economic Community’ 2 , vn еврократ 3 , sks
Eurokrat (< pr eurocrate < euro- + technocrate; Duden
UnivWb. 1996: 467); ~ bulg еврократ, tšehhi ja slovakkia
2 http://www.yourdictionary.com/eurocrat
3 Venemaa, Valgevene, Läti jne venekeelsetel saitidel.

31
eurokrat 4 , leedu eurokratas (Piesarskas 2006: 219), poola
eurokrata (Markowski red. 2000: 218) jne. Võiks olla
tegemist ka eesti väljendi lühenemisega: eurokraat <
eurobürokraat (VL 2006: 282) < Euroopa (Liidu) bürokraat.
Kas siis on põhiosa etümon technocrate või bürokraat, jääb
lahtiseks: ilmselt on peale täiendosa euro- ka põhiosa
-kraat kinnistüvi (pooljärelliide ehk sufiksoid; EKK 1997:
484, 486) ja samas ka rahvusvaheline võõrtüvi, nagu ka
liitsõnad ise on internatsionalismid.(II.) Euroliiga < vn
Евролига, ingl Euroleague, sm Euroliiga. (III.) euroremont <
vn евроремонт; ~ ukr євроремонт, läti eiroremonts, leedu
euroremontas jne. (IV.) eurotšekk < rahvusvaheline eurocheque,
mille semantikat edastab VL (2006: 282) valesti 5 . Osaline
tõlkelaen paistab olevat: europistik < vn евророзетка,
kus розетка ’seinakontakt’.
Kuna käesolev sõnamoodustusviis on tänapäeva eesti keeles
väga produktiivne, leiame netist isegi selliste lekseemide
loetelusid 6 ja ka juhulekseeme, mis kindlasti pole üldkasutatavaks
muutunud, nt euroneeger (Google-is: 3 korda), eurotibla
või euronaine. Märkimisväärne, et ei seletussõnaraamatust
(EKSS I: 332) ega VL-i esimesest trükist (VL
1961: 160) ei leia me ühtegi sedalaadi lekseemi, seevastu VLi
kaasaegne trükk (VL 2006: 281-282) loetleb juba tosin
sellist lekseemi, mis osutab, et kinnistüvi euro- on levimas
eesti keeles alles 20. sajandi lõpust alates poliitiliste
muutuste tõttu, mis viisid Eesti ühinemiseni Euroopa
struktuuridega.
Kuigi elementi euro- sisaldavad lekseemid langevad
erinevates keeltes nii foneetiliselt kui ka semantiliselt
sageli kokku, ei pruugi neil alati kõigis keeltes vasteid
olla. Nt ei ole eesti keeles sügavamalt juurdunud lekseem
eurodiplomaat. Nii oma tüve kui ka oma semantika poolest
saab meie lekseemi nooremaks õeks pidada rahvusvahelist
võõrtüve afro-, mille levik aga nii geograafilistel kui poliitilistel
põhjustel pole tüve euro- levikuga võrreldav 7 .
4 ’Euroopa institutsioonide ametnike pejoratiivne nimetus.’
http://www.europskaunia.sk/eurokrat
5 http://de.wikipedia.org/wiki/Eurocheque
6 http://www.ekspress.ee/viewdoc/A9188EE50C9654C5C2257249004764CF
http://www.kesknadal.ee/arhiiv/12.07/sisu/arvamus3.htm
7 Eesti keeles: afropatsid, afrosoeng, afrorütmid, afroameerika,
afroameeriklane (ÕS 2006: 37).

32
Kirjandus
Atlas Eesti teed 2006/2007. E. O. MAP 2006
Brandstetter, Gerfried 1995. EURO-ABC. Wien: Wirtschaftsverlag
Ueberreuter.
Duden UnivWb. 1996 = Duden Deutsches Universalwörterbuch.
Mannheim, Leipzig, Wien, Zürich: Dudenverlag.
EKG I = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang... [jt.],
Eesti keele grammatika. 1., Morfoloogia sõnamoodustus;
trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana... [jt.].
Tallinn: Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995.
EKK 1997 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti
keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
EKSS I = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat I. 2. vihik.
Tallinn: Eesti Teaduste Akedeemia Keele ja Kirjanduse
Instituut, 1991.
Kerge, Krista 1990. Liitsõna. Mõisteid ja seoseid. Preprint
KKI-51. Tallinn: Eesti NSV TA.
Markowski, prof. Andrzej (Redakcja naukowa), 2000.
Ortograficzny słownik języka polskiego. Warszawa: WILGA.
Piesarskas, Bronius 2006. Lithuanian – English Dictionary.
Vilnius: Žodynas.
Rowley, Anthony 2002. Die Mark – der Euro. – Der Sprachdienst
2 (46): 51-54.
Steinhauer, Anja 2000. Sprachökonomie durch Kurzwörter. Bildung
und Verwendung in der Fachhkommunikation. Tübingen.
VL 1961 = R. Kleis, J. Silvet, E. Vääri, Võõrsõnade leksikon.
Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
VL 2006 = E. Vääri, R. Kleis, J. Silvet, Võõrsõnade leksikon.
Tallinn: Valgus.
ÕS 2006 = Tiiu Erelt, Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006.
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Дуличенко, A. Д.. К эволюции метаязыка современной
лингвистики (препозиционный элемент ЛИНГВО-). – Üld- ja
rakenduslingvistika probleeme = Проблемы общей и
прикладной лингвистики. Linguistica X. Tartu: [Тартуский
государственный университет].

33
Kuidas horisontaalne ja vertikaalne suund eesti
keeles aspektiks kehastuvad?
Ilona Tragel, Ann Veismann, Tartu Ülikool
Kognitiivse keeleteaduse põhitees on, et keelt ei saa
vaadelda lahus inimese tunnetusest (teadmistest ja kogemustest).
Keelele kognitivistliku lähenemise üks haru rõhutab
eriti kehalise kogemuse osa inimese abstraktsemates võimetes
(meie keel ja mõtlemine on tihedalt seotud sellega, kuidas
meil on võimalik oma keha kaudu maailma asjadega suhestuda)
(nt Gibbs 2006).
Ettekandes tutvustamegi keele kehastatuse/kehalisuse (embodiment)
hüpoteesi kognitiivse keeleteaduse paradigmas ja
testime seda eesti keele näidete varal. Ruumiliste suhete ja
abstraktsete suhete seoseid on kognitiivses keeleteaduses
palju uuritud (nt Gattis 2003 (toim)).
Oleme leidnud, et eesti keele ühendverbide tähendused abstraktses
valdkonnas peegeldavad nende ruumidimensioonidega
seotud tunnetust, millele viitab verbi juurde kuuluv adverb
(Veismann, Tragel, 2007).
Uurisime eesti keele ühendverbe, mille partikli ruumiline
tähendus on suund. Horisontaalse suuna partiklitest olid
vaatluse all edasi, ette ja tagasi; vertikaalsetest üles,
alla ja maha. Jälgisime seda, kas nende partiklite kasutamises
ühendverbides abstraktsetes tähendustes on kognitiivselt
seletatav sarnasus nende suundade ruumilise tajumisega.
Arvestades kehastatuse hüpoteesi tajub inimene suundi
eelkõige liikumise kaudu.
Näiteks horisontaalses mõõtmes liikumise kogemust iseloomustab
pidev/kestev tegevus (nt kõndis edasi). Sama moodi on
sõnal edasi ühendverbides kestva tegevuse aspekti laadne
tähendus (mängime edasi). Samas kui vertikaalsuunas liikumist
iseloomustab katkemine ja lõppemine (nt hüppas maha) ning
ühendverbides võib maha märkida tegevuse lõppemist (põles
maha).
Kirjandus
Gattis, Merideth (ed) 2003. Spatial Schemas and Abstract
Thought. The MIT Press.
Gibbs, Raymond 2006. Embodiment and cognitve science. Cambridge
University Press.
Veismann, Ann, Ilona Tragel 2007. Motion and direction in
Estonian phrasal verbs. Ettekanne konverentsil ICLC 10,
Krakow 16.07.2007.

34
Motiveeritud väljendid: tähenduse kujunemisest ja
muutumisest
Katre Õim, Tallinna Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum
Ettekande eesmärgiks on selgitada kognitiivlingvistika vaatenurgast
fraseologismide tähenduse kujunemist ja seletada, mis
võib juhtida metafooripõhiste väljendite tähenduse muutumist.
Käsitletav keelematerjal pärineb Eesti kõnekäändude ja
fraseologismide andmebaasist
(http://www.folklore.ee/justkui/).
Kognitivististlikust seisukohast rajaneb enamik idiomaatilisi
väljendeid mõistemetafooridel ja -metonüümiatel, s.t neid
motiveerib mõisteliselt metafoor ja/või metonüümia. Kui
osutada taoliste keelendite analüüsi käigus metafoori allik-
ja sihtvaldkonnale (metafooril rajanevate väljendite puhul),
ning valdkonnale, mida struktureerib mitmesuguste
elementidega idealiseeritud kognitiivne mudel (metonüümial
rajanevate väljendite puhul), võib olla tulemuseks ettekujutus
meie oletatavast mõistelisest struktuurist, s.o
struktuurist, mis kattub rohkem või vähem meie mõistesüsteemis
leiduvaga. (Kövecses 2000: 3.) Rakenduslikust aspektist
pakub see, kui fraseologisme käsitatakse tarinditena, mis
sõltuvad mõistevaldkondadest kui erinevate kognitiivsete
protsesside kaastulemid ja mille sisu määratletakse mingi
spetsiifilise mõistelise vahekorra suhtes, rohkelt mõistete
ja väljendite seoseid, mille abil jõuda millise tahes sõnaraamatus
fikseeritud väljendini (Espinal 2005: 524).
Mõistagi rakendatakse metafoori üht ja sama allikvaldkonda
(nt RESSURSS) mitmele sihtvaldkonnale ( INIMENE, INIMESE
KEHAOSAD, ELUTÄHTIS, TEGEVUS, AEG) – need moodustavad metafoori
ulatuspiirkonna (the scope of metaphor). Kuid kasu võib
olla sellisest mõistesüsteemi metafoorse osa iseloomustamisest
ainult siis, kui täpsustatakse ka neid konkreetseid
aspekte, mida allikvaldkond sihtvaldkondadele pakub (Kövecses
2000: 8). Metafooril rajanevate väljendite kirjeldusse tuleks
seega kaasata vähemalt kolm tähendust, mis sõltuvad allik- ja
sihtala vahelistest olulistest ülekannetest. (1) Ettekandes
analüüsitavate väljendite üldine tähendus paistab tulenevat
sellest, millistele sihtaladele konkreetne allikala rakendub
(INIMENE ~ INIMESE KEHAOSAD ~ ELUTÄHTIS ~ TEGEVUS ~ AEG ON
RESSURSS); (2) väljendite tunduvalt spetsiifilisem ehk denotatiivne
tähendus sõltub ontoloogilistest ülekannetest, mis
nende puhul rakenduvad (nt ressursi väärtus → entiteedi
väärtus); (3) väljendite järelduslik ehk konnotatiivne
tähendus sõltub neile rakenduvatest episteemilistest ülekannetest
(nt mujalt saadut võib raisata → enda oma ei ole
raisata). (Kövecses 2000: 9–13)

35
Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaasis on indekseeritud
ligi 1000 põhitasandi mõistet, mida väljendid
esindavad – tegemist on metafoori sihtvaldkondadega, mis motiveerivad
koos allikvaldkondadega suuremat osa andmebaasi
materjalist. Sidudes üksteisega rohkeid sünonüümseid ja
polüseemilisi väljendeid osutab loodud mõistesüsteem m.h väljendite
tähenduses suure tõenäosusega aset leidnud muutustele.
Regulaarseid semantilisi nihkeid võib täheldada nii
seotud üldises, denotatiivses kui ka konnotatiivses
tähenduses. Kahtlemata mõjutavad need muutused ka
väljenditevahelisi leksikaalseid suhteid (vt tabel).
väljendite leksikaalsed
suhted,
tähendus
sama üldine tähendus
sama denotatiivne tähendus
sama konnotatiivne tähendus
mõisteline
seos
+
–
–
sünonüümia täielik
sünonüümia
Kuna väljendite tähendus(t)es rakenduvad sihtmõisted ja ülekanded
kalduvad aja jooksul abstraheeruma, siis võib kõigi
kolme tähenduse üldistumine (olgu korraga või ükshaaval)
tingida väljendite tähendus(t)e kitsenemise. Tähenduste võimalik
konkretiseerumine ja laienemine aga alles ootab analüüsimist.
Kirjandus
Espinal, M. Teresa 2005. A conceptual dictionary of catalan
idioms. – International Journal of Lexicography, Vol. 18
No. 4, 509–540.
Kövecses, Zoltán 2000. A cognitive linguistic view of learning
idioms in an FLT context. Essen: LAUD Linguistic
Agency, University-GH Essen.
Lakoff, George, Mark Johnson, 1999. Philosophy in the Flesh:
The Embodied Mind and Its Challenge to Western Thought.
New York: Basic Books.
+
+
–
+
+
+