Konsulaarteenistus - Välisministeerium

Hilisel õhtutunnil teavitas välisministeeriumi valvesekretär konsulit Itaalias terviseprobleemidega autojuhist.
Autojuhi seisundi pärast oli mures tema tööandja. Konsul helistas autojuhile. Telefonile vastas
väga vaevatud hääl: mehel olid tugevad valud, kõrge palavik ning ta ei teadnud, kas peab hommikuni
vastu. Ütles, et tal on varem olnud infarkt. Konsul andis haigestunule Itaalia hädaabinumbrid. Selgus,
et need olid mehel olemas, aga ta ei kavatsegi sinna helistada, sest kardab Itaalias haiglasse sattuda.
Samal ajal võttis valvesekretär ühendust Tallinna valvearstidega ning kirjeldas põikpäise juhi haiguse
sümptomeid. Arstide hinnangul viitasid need ägedale põletikule. Konsul vestles taas autojuhiga, ent
viimane ei olnud ikka veel nõus Itaalia meedikutele helistama. Kuna olukord tundus kriitiliseks muutuvat,
otsustas konsul ise arstid kohale kutsuda. Kohalik kiirabibrigaad oli valmis kohe välja sõitma –
aga kuhu? Autojuhi asukoht oli määratletud järgmiselt: lõuna poolt tulles A21 kiirteel viimane Shelli
tankla enne Milanot. Auto kohta oli teada, et see on Eesti numbrimärgiga musta värvi Volvo. Kuna
esitatud koordinaadid ei olnud meedikutele piisavad, palus konsul autojuhil oma asukohta täpsemalt
määratleda. Mees ei pidanud vajalikuks rohkem täpsustada ja lõpetas telefonikõne. Konsul palus
meedikutel olemasolevate koordinaatide järgi siiski üritada parklat leida. Vahepeal sai valvesekretär
haige autojuhi tööandjalt teada, kus mees täpselt asub. Info edastati Itaalia meedikutele. Veidi aja
pärast selgus, et kiirabi jõudis õigesse kohta, aga eestlase autot ei suutnud nad leida. Taas nõutati
tööandjalt täiendavaid „vihjeid”. Selgus, et auto on küll must, aga selle külge haagitud furgoon valge,
peal suur kiri CSM. Konsul edastas ka selle info meedikutebrigaadile, kes palusid konsulil omakorda
haigele teatada, et tulgu too autost välja. Kangekaelne patsient oli aga mobiili välja lülitanud! Konsul
saatis talle sms-i, aga kindlust, et ta kuuletub, polnud. Pisukese ootamise järel üritas konsul uuesti
meest kätte saada. Siis oli tegemist justkui teise inimesega: mehe hääl oli rõõmus ja täis optimismi, kui
ta teatas, et meedikud on kohale jõudnud. Kell oli selleks ajaks saanud 3 öösel. Järgmisel hommikul
autojuhile helistades selgus, et enesetunne oli tal normaalne ja ta vuras juba Prantsusmaa poole.
Juhtub ka nii...
Väikebussiga Eestist Prantsusmaale pidutsema sõitma asunud reisiseltskond tegi Saksamaal juhuslikus
tanklas peatuse. Üks noorhärra „unustati” õnnetuseks tanklasse. Kus see täpselt juhtus, ei teadnud
ka seltskonna kõige klaarimad inimesed. Kuna pidu oli alanud juba teel Prantsusmaale, jäi ühe mehe
„mitte bussi tulemine” tähelepanuta. Kahjuks olid aga selle isiku riided, pass ja raha antud sõbra hoole
alla, kes avastas isiku kadumise 2–3 tundi hiljem, kui oldi juba Saksamaa teises servas. Koos konsuliga
püüti noormehe kadumise võimalikku asukohta välja selgitada (kõige täpsem määratlus oli „üks bensiinijaam
sööklaga”). Konsul soovitas inimestel vaadata oma rahakotti, järsku on alles mõni ostutšekk.
Tegevus tekitas palju elevust, aga tulemust ei andnud. Arvestades, et kadunud isik oli soojade riiete,
telefoni ja dokumentideta ja et ilm oli külm, oli asi tõsine. Reisiseltskond aga arvas, et kadunud sõbral
on ilmselt veidi raha ja sõitsid muudkui edasi sihtpunkti poole.
Pärast reisiseltskonna esmast telefonikõnet saadi konsulaarabi büroo kaudu ühendus kaduma läinud
isiku vennaga, kes oli nõus kohe rahaliselt aitama. Vend tegi ülekande välisministeeriumi hädaabi
arvele, juhuks kui isik iseseisvalt saatkonda kohale peaks jõudma. Samal ajal sai saatkond kõne piirivalvepunktist.
Selgus, et otsitav isik kõndis niikaua, kuni jõudis piirile. Konsulil õnnestus piirivalvuriga
kokku leppida, et isiku tuvastamiseni hoitakse teda soojas. Kuna ilma reisidokumendita ta reisida ei
saanud, palus konsul noormehe sõpra, kes jätkas bussireisi, hättasattunule soojade riiete ja dokumentidega