Ilma värvifotodeta (pdf, 5 MB) - Geoloogia Instituut
Ilma värvifotodeta (pdf, 5 MB) - Geoloogia Instituut
Ilma värvifotodeta (pdf, 5 MB) - Geoloogia Instituut
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Seega võib rändrahnude uurimise ajaloo Eestis jagada kolmeks küllaltki selgepiiriliseks<br />
etapiks. Esimesel etapil, 1860.–1920. a hakati suuri rändrahne vaatlema<br />
kui mandrijäätumise olulisi tähiseid ning avaldati mitmete rahnude kirjeldusi<br />
trükisõnas, ja seda peamiselt võõrkeelsete uurijate poolt. Teisel etapil, 1920.–1980.<br />
a hoogustus suurte rahnude arvelevõtmine kohaliku elanikkonna osavõtul. Seda<br />
innustas loodusuurijate selts ja populaarteaduslike ajakirjade viljakas tegevus.<br />
Sõjajärgsetel aastatel jõuti ka esimeste üldistusteni (Viiding 1960, 1986). Viimasesse,<br />
kolmandasse etappi jõuti 1980. aastal, mil alustati “Eesti ürglooduse raamatu”<br />
andmebaasi koostamist. Selles püüti süsteemselt ja ühtsel metoodilisel alusel<br />
luua kogu suuri rahne käsitlevast andmestikust terviklik ülevaade, mis annaks<br />
teadusliku aluse kaitsemeetmete arukaks rakendamiseks ja edasise uurimistöö<br />
suunamiseks. Mõistagi jätkus sellel perioodil ka üldsuse teavitamine siinsetest<br />
loodusväärtustest. Avardunud trükitehniline baas lõi võimaluse suurepäraste fotode<br />
ja tekstide avaldamiseks paljudes populaarteaduslikes väljaannetes (Viiding,<br />
1981b; Looduse kalender ’03; Suuroja 2004; Suuroja, Suuroja 2006; 2008; Järvamaa<br />
rändrahnud, 2005; seeria “Loodusmälestised”, 1997–2005; jt). Paljud neist<br />
tuginevad just ürglooduse raamatu materjalidele.<br />
Metoodiliselt kulges töö “Eesti ürglooduse raamatu” andmestiku rahnude osa<br />
koostamisel järgmiselt. Eri allikatest koguti kokku teave kõigi suurte rahnude kohta<br />
Eesti alal. Seejärel külastati paika ja kontrolliti rahnu olemasolu maastikul,<br />
täpsustati tema asukoht kaardil mingi kindla maastikuorientiiri järgi ja koostati<br />
leidmiseks vajalik asendiskeem. Seejärel määrati rahnu kivimitüüp, kirjeldati välisilmet<br />
ja üldkuju, hinnati ta loodushoiuline seisund ja täpsustati olemasolev tähistus.<br />
Järgnes rahnu mõõdistamine. Et rahnu suuruse määramisel võeti aluseks selle<br />
ümbermõõt, siis tuli see määrata võimalikult hoolikalt ja ühesuguse metoodikaga.<br />
Läbimõõt kui purdmaterjali harilikult iseloomustav põhitunnus osutus rahnude<br />
puhul suurte mõõtmete, korrapäratu kuju ja ebatasase välispinna tõttu väga raskesti<br />
üheselt määratavaks. Seepärast võetigi kasutusele rahnu parameetrite saamiseks<br />
ümbermõõdule rajanev põhiplaani metoodika. Tihedalt ümber kivi maapinnale<br />
asetatud mõõtelindi abil määrati rahnu suurim ümbermõõt. Alt sagedasti aheneva<br />
rahnu puhul arvestati selle projektsiooni maapinnal. Teisisõnu, määramise aluseks<br />
võeti perimeeter, mida mõtteliselt saanuks näha vaid kõrgusest, näiteks lennuaparaadilt.<br />
Praktikas tähendas see, et rahnu maapinnast kõrgemal olevad eenduvad<br />
osad kanti vertikaalprojektsiooniga maapinnale ning vastavad pöördepunktid tähistati<br />
vaiakestega, mille ümber siis asetati mõõdulint. Niiviisi saadi maksimaalsed<br />
ümbermõõduandmed ka eri kujuga rahnude puhul. Kompassiga selliselt asetatud<br />
mõõdulindi kulgu jälgides ja suundasid üles märkides koostati rahnu põhiplaan<br />
maapinnal. Nii koostatud täpselt põhiplaanilt mõõdeti rahnu suurim läbimõõt –<br />
pikkus ja sellele risti asetsevalt suunalt laius. Just nende mõõtmete varasemad määrangud<br />
olid äärmiselt ebausaldatavad eri mõõdistajate subjektiivsete suunavalikute<br />
tõttu. Ühtlustatud põhiplaani metoodika viis rahnude mõõdistamispraktikasse kauaaegne<br />
rahnude uurija Karl Müürisepp (1907–1996) ja see võeti kasutusele kogu<br />
ürglooduse raamatu andmebaasi koostamisel. Nimetatud võte tagas ka mõõtmisandmete<br />
usaldusväärse võrreldavuse. Igast selliselt mõõdistatud rahnust koostati<br />
11
Change language