Eesti loomakasvatus 2007. aastal - Tõuloomakasvatus
Eesti loomakasvatus 2007. aastal - Tõuloomakasvatus
Eesti loomakasvatus 2007. aastal - Tõuloomakasvatus
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Tõu<strong>loomakasvatus</strong> 1-08<br />
15–18 lammast. Mis minule oli uudiseks: rebased viivat<br />
endale toiduks lambatallesid.<br />
Pidu oli Jänedal tore. Tähtis oli, et erialainimesed said<br />
omavahel kogemusi jagada, laudkondadest mööda minnes<br />
kuuldus jututeemana ikka sea- või lambakasvatus ja<br />
H O B U S E D<br />
etteheiteid Tallinna ülemustele, kes hoolimatult suhtuvad<br />
sea- ja lambakasvatusse.<br />
Oli juba üle kesköö, kui pidu lõppes väljas korraldatud<br />
ilutulestikuga.<br />
Tori tõug – oli ja on<br />
Pm-knd Andres Kallaste<br />
EHSi aretusspetsialist<br />
6<br />
Alles tähistasime vabariigi 90. aastapäeva. Kõik olime<br />
uhked ja tänulikud vanavanemate poolt Vabadussõjas<br />
saavutatud võidu üle. Senini on unustusehõlma aga vajunud<br />
teadmine hobuse osast selles meile tähtsas sõjas, eeskätt<br />
rõhutaksin tori (tol ajal tori-roadsterite) tõu erilist<br />
tähtsust.<br />
Kui 1918. <strong>aastal</strong> hakati formeerima <strong>Eesti</strong> väeosasid, siis<br />
võeti sinna põhiliselt eesti mehi, kes ei olnud ega teinud<br />
koostööd tsaarivalitsusega, ei võetud ka baltisakslasi. Nii<br />
valiti ka hobuseid, parimateks loeti tori hobuseid.<br />
1919. <strong>aastal</strong> andis põllutööministeerium järgmise ülevaate:<br />
„Hobusekasvatuse alal tuli võidelda lõpliku hävingu<br />
vastu <strong>Eesti</strong>s. Kõik paremad hobused ja pea kõik sugutäkud<br />
olid mobiliseeritud. Nii ka suur osa Riigi Tori hobusekasvanduse<br />
sugutäkkudest. Ei olnud enam täkkusid,<br />
kellega märasid paaritada. Hobusekasvatuse peavalitsuse<br />
ettepanekul otsustati valitsuse poolt vabastada sõjaväkke<br />
võtmisest tori sugutäku Hetmani järeltulijad esimeses ja<br />
teises põlves, tori täkkudega paaritatud märad ja põllutööministeeriumi<br />
poolt märgitud suguhobused. Tori hobusekasvanduse<br />
sugutäkkude kättesaamiseks, kes sõja ajal<br />
kaduma läinud, algatas Peavalitsus tülikat ja aeganõudvat<br />
otsimistööd. Neist oli osa jäänud Lätimaale, osa langenud<br />
enamlaste kätte, osa olid ära viinud vene valgete väeosad<br />
ja Balti pataljon, osa mobiliseeritud <strong>Eesti</strong> väeosadesse.<br />
Neist täkkudest tuli katsuda riigile päästa, mis võimalik.“<br />
1856. <strong>aastal</strong> tööd alustanud Tori hobusekasvandusele<br />
pandi alus mõneti juhuslikult ja see meenutab teatud mõttes<br />
1990-ndate alguses toimunud maade erastamist <strong>Eesti</strong>s.<br />
Nimelt oli Liivimaa rüütelkond rentinud lambakasvatuse<br />
(meriinolammaste) arendamiseks Vene kroonult Tori<br />
mõisa. Rendileping lõppes 1856. <strong>aastal</strong>. Kuigi meriinolammaste<br />
kasvatamine <strong>Eesti</strong> tingimustes ei andnud tulemusi,<br />
ei tahtnud rentijad loobuda mõisast ja maadest,<br />
seega taotleti keisrilt rendilepingu pikendamist. Ettekäändeks<br />
toodi asjaolu, et kohalik eesti hobune on hävimisohus.<br />
Tema säilitamiseks olevat vaja asutada hobusekasvandus.<br />
Et rentijad ega kasvanduse juhid ei olnud eestlased,<br />
siis alguses tegeldi mõned aastad eesti hobuse parandamisega,<br />
kuid üsna varsti see tegevus vaibus. Seda<br />
soodustas ka aretusalaste teadmiste ja omanikutunde puudumine.<br />
Eriti hästi mäletavad meie kaasaegsed sama<br />
suhtumist okupatsiooniaastatel 1940–1990.<br />
Tori tõu kujunemine sai alguse rahvusliku ärkamisaja<br />
lõpuperioodil, 1890. aasta alguses, kui eestlastest talunikud<br />
vajasid oma tallu mitmekülgset, nii põllu-, veo- kui<br />
sõiduhobust. Kuuldused, et Sangaste mõisa omanikul<br />
krahv Bergil on norfolk-roadsteri sugutäku Hetmani järglased,<br />
kes sobivad taludesse, viisidki selleni, et talunike<br />
nõudmisel toodi Hetman Torisse. Alguses rendile, kuid<br />
hiljem osteti talunike soovil täkk kasvandusele päriseks.<br />
Alates tema järglastest hakati Toris aretatavat tõurühma<br />
kutsuma tori-roadsteriteks. Vale oleks arvata, et sellest<br />
perioodist alates tori hobuste populaarsus tõusis. See suurenes<br />
küll talunike hulgas, kuid suurpõllumehed ja mõisate<br />
omanikud kasvatasid põhiliselt võõrtõuge.<br />
Mihkel Ilmjärve andmetel (Tori hobuste aretus I; Viljandi,<br />
1939) esines mõisates enne <strong>Eesti</strong> omariiklust 22<br />
hobusetõu esindajaid. Sihikindla ja uue hoo sai tori hobuste<br />
(tori-roadsterite) aretus pärast <strong>Eesti</strong> iseseisvuse väljakuulutamist.<br />
Juba 1919. <strong>aastal</strong> asutasid ärksamad tori<br />
hobuse kasvatajad Viljandi Hobusekasvatajate Seltsi, mis<br />
1920. <strong>aastal</strong> sai üleriigiliseks <strong>Eesti</strong> Tori Roadsteri Hobusekasvatajate<br />
Seltsiks. Tähelepanuväärne on just see, et<br />
seltsi loomise algatus ei tulnud kuskilt kõrgemalt poolt<br />
käsu korras. Selts alustas väga edukalt tööd. Juba 1921.<br />
<strong>aastal</strong> põllutööministeeriumi soovitusel ning organiseerimisel<br />
moodustati <strong>Eesti</strong> ardenni ja <strong>Eesti</strong> maahobuse kasvatajate<br />
seltsid.<br />
Omariikluse algusest kuni 1936. aastani oli tori hobuste<br />
aretuse sihiks „anda mitte ainult meie suur-, keskmiste ja<br />
väiketalupidamiste nõuetele vastavat põllumajanduslikku<br />
Foto 1. Hetman<br />
(Arhiiv)
Change language