siit - Tartu Ülikool

„Ei ole neid juuri, ei ole neid traditsioone, inimesed on lihtsalt siia kokku tulnud kõik oma
kohvritega ja nüüd nad seal raudteejaamas siis vaatavad, kas nad panevad selle kohvri
siia maha ja jäävad siia.”
Väga oluline kriteerium on loomulikult transpordi infrastruktuuri olemasolu: maanteed, raudteed,
sadamad. Seepärast koonduvadki uued ettevõtted pigem suurtesse keskustesse. Olulist rolli tööstuse
arendamisel mängivad ka energiakandjad – kuidas ja mis kuludega on võimalik oma energiatarve
katta On olemas ka positiivne näide sellest, kuidas vald (mis ei asu linna külje all) riskis ja hoidis
kohta tehnoküla jaoks, tehes muuhulgas kulutusi elektriühenduse säilitamiseks antud territooriumil.
Nüüdseks on sinna reaalselt ka rühm väikeettevõtteid tekkinud.
2.3. Mobiilsus ja hoiakud selle suhtes
Esimesena tuleks ära märkida, et paljude omavalitsuste esindajad pidasid probleemiks seda, et
reaalselt ei rakendu seadus, mille kohaselt inimene peaks olema sisse kirjutatud oma alalisse
elukohta. Muuhulgas teeb see raskemaks ka arvepidamise selle üle, kus valla elanikud töötavad, sest
täpset statistikat saab ainult sissekirjutuste põhjal. Suurem mure on aga see, kui inimene küll elab ja
töötab ühes vallas, kuid on sisse kirjutatud mujale. Sel juhul tema maksud ei laeku omavalitsusele,
kus ta reaalselt elab ja avalikke teenuseid tarbib.
Omavalitsuste esindajate hinnangud sellele, kui suur osa töötajatest käib tööl mõnes teises
omavalitsuses, erinesid päris tugevalt, ulatudes enamasti 15%-st kuni 60%-ni, kuid linnade kõrval
asuvates valdades isegi 80-90%-ni. Spetsiifilisema (kõrg)haridusega spetsialistid sageli kohapealt
tööd ei leia. Üldiselt on aga mustreid vanuse, soo, hariduse ja eriala kaupa raske määratleda, vallast
välja käib igasuguse taustaga inimesi. Siiski märgiti korduvalt ära nooremapoolsed mehed, kes käivad
Soomes, Norras jne ehitustöid tegemas. Mõnes kohas on sellega seoses lausa tekkinud probleem, et
kohapeal pole selliste tööde jaoks enam kvalifitseeritud tööjõudu võtta – suurem palk välismaal on
asjalikuma kontingendi ära meelitanud. Sama kurdeti ka Lõuna-Eestis mööblitootmise ettevõtete
personali kohta, kes on kohapeal päris hästi välja õpetatud, ent kuigi palk Eesti mõistes on päris hea,
ei suuda see siiski konkureerida Soome tasemega.
Parem palk paneb inimesi kaugemale tööle käima ka Eesti-siseselt, eeskätt linnadesse. Ühelt poolt
ongi tasuvamad töökohad sinna koondunud, teiselt poolt aga on palgas vahe ka samasid ülesandeid
hõlmavate ning samasugust haridust nõudvate töökohtade puhul. Tallinna mõjusfäär ulatub
territoriaalses mõttes poolde Eestisse, mujal on suurteks tõmbekeskusteks Tartu, Pärnu ja ka
Haapsalu. Linnas tööl käimise plussina toodi välja ka stabiilsem töökeskkond ja paremad
arenguvõimalused. Eristub siin Kirde-Eesti, kus palgatase tundub olevat ühtlasem, kuid kõik lihtsalt ei
mahu oma kodu lähedale tehasesse tööle. Seal on ka levinum see, et ettevõte ise bussiga töötajaid
veab, mis teeb pendeldamise palju mugavamaks.
Ühes linna kõrval asuvas vallas toonitati, et valla piire tööl käies eriti ei tunnetata – tegemist on ühe
majanduspiirkonnaga. Valla ja linna vahel toimub n-ö töötajate vahetus, st umbes pooled töötajad
käivad vallast linna ja sama palju ka vastupidi. Sellele aitab kaasa muidugi ka tendents, et kolitakse
elama linna kõrvale maapiirkondadesse, samas kui töökoht jääb linna. Kuid ühes vallas on esinenud
ka seda, et sealt on kolitud ära linna, kuid just töökoht on jäänud maale.
Põhjusteks, miks siiski pendeldatakse ega kolita päriselt ära, pakuti vallavalitsustes enamasti
rahulikumat, ilusamat ja turvalisemat elukeskkonda. Sealjuures toodi korduvalt välja, et „infrastruktuur
ja teedevõrk on siin korras”. Siiski tuleks tähele panna, et vallavalitsused paiknevad valla suuremates
keskustes, mistõttu „siin” ei tähista alati kogu valda. Kuid korduvalt mainiti, et maapiirkonnas
mitmekümne kilomeetri kaugusele töölekäimine võtab vähemgi aega kui näiteks Tallinna ühest otsast
teise jõudmine. Huvitav on, et ühes kohas peeti pendeldamise põhjuseks ka seda, et maal on elu
20