Kroonilise haiguse ja puudega isikute elukvaliteet Eestis

Abivahenditega varustamine
Puuetega inimeste abivahenditega varustamise süsteem on kujunenud katse-eksituse
meetodil, nomenklatuurselt ja rahaliselt (kolm aastat samal tasemel), finantseeritakse kahest
allikast – riigieelarvest ja haigekassast, väga piiratud, puuetega inimeste omaosaluse poolest
tasakaalustamata (eriti mitmete abivahendite ja teenuste samaaegse vajaduse korral),
elanud läbi mitmeid põhimõttelisi muutusi (kallite inkontinentsi materjalide juurdetulek,
rahastamise üleviimine maakondade kätte), abivahendite vajalikkuse määramine
ebamäärane (omavalitsuste juures puuduvad tegevusterapeudid, perearstidelt on seda palju
nõuda, kuna neil puuduvad vastavad teadmised ja informatsioon), põhjendatud analüüs
korduva abivahendi saamise vastavusest tegelikele vajadustele jne. Praegu jagatakse
rahasid põhimõttel – kõige prioriteetsemad on lapsed, siis puudega inimesed ja vanurid.
Kuna rahalised vahendid riigieelarvest on väga napid ning arvestades tegelikku vajadust,
vanuritele, kes moodustavad abivahendite saajatest umbes 60-70%, seetõttu nende
varustamiseks abivahenditega raha peaaegu ei jätkugi.
Süsteemi edasiseks parendamiseks ja rahade liikumise läbipaistvamaks kasutamiseks on
vaja luua metoodiline keskus, mis koostaks järgmisteks aastateks abivahenditega
varustamise arengukava, jälgiks abivahenditega varustavate firmade tegevust ning
tugevdaks kontrolli abivahendeid valmistavate-müüvate-laenutavate ettevõtete üle -
abivahendite kättesaadavust ja kasutamisõpetust, kujundaks hinnapoliitikat. Kindlasti tuleb
leida võimalusi finantseerimise suurendamiseks ja abivahendite nomenklatuuri osaliseks
laiendamiseks. Omavalitsuste juurde tuleb luua tegevusterapeutide kohad ja tagada tarbijale
talutav maksukoormus. Küllaldase aluse annavad ankeedi vastused: 45,7% vastanutest
(921-est) vajavad abivahendeid või proteese, eriti vaegkuuljad (83,3%), nägemispuudega
(79,5%), diabeetikud (79,3%), liikumispuudega (70,4%). Mitte ainult diabeetikute eriti kõrge
(76,8%) materiaalse abi tahtmine (109) ongi suuresti põhjustanud abivahendite liiga kõrgest
omaosalusest.
Haridus
4. Jõukohane haridus – põhiharidus, täiendkoolitus ja ümberõpe, peab muutuma
kättesaadavaks kõigile puuetega inimestele, kes õppida saavad ja tahavad.
Et praegu on sellega veel väga palju probleeme, näitasid ka vastused. Suuri probleeme
on kurtidel (64 vastanust ei olnud ühelgi kõrgharidust) ja liikumispuudega inimestel (ei
pääse haridusasutusse). Noorte ja keskeas puuetega inimeste haridus on suhteliselt
madal. Vastanutest oli algharidus 22,9%, lõpetamata keskharidus 11,2%, keskharidus
24,7%, kesk-eriharidus 24,2% ja kõrgharidus ainult 7,7% kõigist vastanutest. Vastanutest
59,4% ei õpi kuid 41,5% näevad ümberõppe või täienduskoolituse vajadust.
Olukorda aitaks parandada, kui
• õppivatele või töötavatele puuetega noortele oleks soodustused NETI-ühenduseks ja
abivahendite nimekirjas personaalarvuti. Arvuteid kasutab hariduse saamisel ja
töötamiseks üle 60% vastanutest, personaalarvuti oli iga neljandal (suhteliselt
sagedamini meestel vanuses 25-45 aastat);
• haridusasutused oleksid kohandatud puuetega inimeste vajadusi arvestavalt ning
nende personal paremini ette valmistatud tööks puuetega inimestega;
• oleks rohkem metoodilisi materjale, õppeprogramme, koolitatud viipekeele tõlke ja
teisi vahendeid, mis aitaks nii õpetajat kui puudega õppurit.
Töö ja töökoht
5. Töö on puudega inimesele sama tähtis, kui tervele. Kuna puuetega inimesed kuuluvad
vaesuse ja tõrjutuse seisukohalt riskigruppi, siis tuleks teha kõik, et puuetega inimestel
oleks võimalik saada jõukohast tööd. Tänasel päeval ei ole töö kahjuks veel kõigile
kättesaadav.
72