Tulevikku määrab teaduspoliitika (Jaan Laas) - Haridus
Tulevikku määrab teaduspoliitika (Jaan Laas) - Haridus
Tulevikku määrab teaduspoliitika (Jaan Laas) - Haridus
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Eesti riiklik <strong>teaduspoliitika</strong> ei arvesta oma riigi, majanduse ja tööstuse<br />
aktuaalseid vajadusi, tõdeb majandusteadlane <strong>Jaan</strong> <strong>Laas</strong>. Teaduspoliitika<br />
hõlmab ka kõrghariduspoliitikat.<br />
<strong>Tulevikku</strong> <strong>määrab</strong><br />
<strong>teaduspoliitika</strong><br />
J a a n L a a s<br />
Seoses iseseisvumisega kerkis Eesti ette ka iseseisva ja adekvaatse <strong>teaduspoliitika</strong><br />
väljatöötamise ja rakendamise vajadus. Eesti ei olnud selleks valmis. Teaduspoliitikat<br />
ei saa hakata tegema tühja koha peale, ar vestamata juhtivate teadusriikide kogemust.<br />
Riikliku <strong>teaduspoliitika</strong> teerajajad on olnud USA ja N Liit.<br />
Teaduspoliitika üldised tõekspidamised<br />
on kujunenud viimase 30–40 aasta<br />
jooksul, need kehtivad ka tänapäeval.<br />
‘Teaduspoliitika’ on mahukas mõiste.<br />
See sündis riikide poliitikast teaduse ja<br />
tehnika suhtes, saavutades kiiresti ühtse<br />
ning olulise poliitikasfääri tunnused ja<br />
eripära. Terminit ‘<strong>teaduspoliitika</strong>’ kasutati<br />
20. sajandi teise poole algusest alates<br />
tihti ka tähenduses „riigi poliitika teadussfääri”<br />
suhtes ja/või „riigi poliitika teaduses”.<br />
Seda on käsitletud ka kui võimu/<br />
valitsuse esindajate tahte ja soovide<br />
ülekandelüli teadussfääri ja teadlaskonda.<br />
Teaduspoliitika subjektiks sellise käsitluse<br />
korral on riik, valitsus või valitsejad,<br />
objektiks teadussfäär, teaduslik tegevus<br />
ja kõrgharidus. Seetõttu saavad<br />
riigi peamised eesmärgid – majanduse<br />
areng, heaolu kasv, elukvaliteedi paranemine<br />
ning sise- ja välisjulgeolek – ka<br />
<strong>teaduspoliitika</strong> juhtmotiivideks. Teaduspoliitika<br />
väljendub kõige selgemini harilikult<br />
teaduse ja majanduse, teaduse ja<br />
kõrghariduse, teaduse ja sõjanduse,<br />
teaduse ja tervishoiu vahelistes suhetes.<br />
Murrang riikide <strong>teaduspoliitika</strong> käsitluses<br />
toimus 20. sajandi viimasel veerandil.<br />
1970. aastatel hakati nii kapitalistlikes<br />
kui ka sotsialistlikes riikides käsitlema<br />
<strong>teaduspoliitika</strong>t uues kontekstis.<br />
Oluliseks kujunes <strong>teaduspoliitika</strong> mõistete<br />
ja terminite areng, <strong>teaduspoliitika</strong><br />
määratluste analüüs, teaduspoliitiliste<br />
lähenemiste ja kontseptsioonide rahvusvaheline<br />
võrdlemine.<br />
Riikide <strong>teaduspoliitika</strong> analüüsi ning<br />
ülevaadete korraldamisega hakati tegelema<br />
kooskõlastatult. Üheks esimeseks<br />
omaaegsete sotsialismimaade ühisväljaandeks<br />
selles valdkonnas oli Poola<br />
Teaduste Akadeemia egiidi all 1980. a<br />
avaldatud kogumik „Poliitika probleeme<br />
teaduse valdkonnas sotsialismi tingimustes”,<br />
kus ülevaatlikult refereeriti<br />
Bulgaaria, Ungari, Poola, Saksa DV,<br />
Tðehhoslovakkia ja N Liidu <strong>teaduspoliitika</strong>t<br />
käsitlevaid töid. Kogumikus esitatud<br />
materjalid andsid hea ülevaate tollastest<br />
seisukohtadest ja tõekspidamistest<br />
<strong>teaduspoliitika</strong> suhtes ning esitasid<br />
ka mõned omapärased <strong>teaduspoliitika</strong><br />
määratlused. Tähelepanu vääriva, tollaseid<br />
arusaamu hästi esindava ülevaate<br />
Poola <strong>teaduspoliitika</strong> olemusest ja arengutrendidest<br />
oli koostanud üks viljakamaid<br />
<strong>teaduspoliitika</strong> uurijaid akadeemik<br />
J. Kaczmarek. Tema määratluse kohaselt<br />
on <strong>teaduspoliitika</strong> „valik printsiipe ja<br />
nendega kooskõlas rakendatavaid abinõusid,<br />
mis on suunatud püsiva ühenduse<br />
loomisele teadusliku uurimistöö ja<br />
ühiskondliku elu teiste sfääride (tootmise,<br />
kultuuri, teenindamise jne) vahel.<br />
Teaduspoliitika ülesandeks on aidata<br />
kaasa ühiskonna eesmärkide kiiremale<br />
saavutamisele nii materiaalses tootmises<br />
kui ka kogu ühiskonna vaimses elus”<br />
(Kaczmarek 1978, 331–341). Kaczmarek<br />
sedastas, et <strong>teaduspoliitika</strong> esimeseks<br />
ja tähtsaimaks printsiibiks on „teaduse<br />
suhtes rakendatava poliitika seos<br />
ideoloogiaga”. See oli esile toodud kui<br />
uurimiseesmärkide valikul peamine ja<br />
suunda andev printsiip. Teise olulise<br />
printsiibina rõhutas akadeemik teaduse<br />
ja majanduspoliitika seotust ja kooskõlastatust.<br />
Kolmandana tõi ta esile tea-<br />
30 HARIDUS 1–2/2008
TEADUSPOLIITIKA<br />
duslike uurimistööde vahetu seostatuse<br />
rakendusuuringute, projekti- ja arendustööga<br />
(Problemõ 1980, 89–90).<br />
Tðehhoslovakkia riikliku <strong>teaduspoliitika</strong><br />
peajoon 1970. aastatel oli samuti<br />
klassipositsioonilt lähtuv ning läbinisti<br />
ideoloogiline, lähtepunktiks postulaat, et<br />
„sotsialistlikus ühiskonnas muutuvad<br />
teadus ja tehnika töölisklassi ja kõigi<br />
töötajate relvaks revolutsioonilises võitluses,<br />
kusjuures töölisklass kujuneb juhtivaks<br />
jõuks teaduse ja tehnika saavutuste<br />
täieliku juurutamise eest”.<br />
Rahvusvahelise majandusliku ja teaduslik-tehnilise<br />
koostöö arendamise<br />
tipporganisatsiooni OECD kapitaalses<br />
dokumendis „Riikliku <strong>teaduspoliitika</strong><br />
analüütilised meetodid” tuuakse esile:<br />
„Teaduspoliitika, see on poliitika osa riigi<br />
üldpoliitika raames, mida viivad läbi riigiorganid<br />
mis vastutavad teaduslik-tehnilise<br />
progressi eest” (OECD 1972, 72).<br />
Nii arvati tollal paljudes riikides, mis võtsid<br />
osa majandusliku ja teaduslik-tehnilise<br />
arengu ulatuslikust rahvusvahelisest<br />
koordineerimisest.<br />
„Õige” <strong>teaduspoliitika</strong><br />
Teadus ja „õige” <strong>teaduspoliitika</strong> oli „kommunismiehitamise<br />
põhirelv”. Paljud N Liidu<br />
teadusloolased pidasid mõistet „<strong>teaduspoliitika</strong>”<br />
ja selle teoreetiliste postulaatide<br />
praktilist rakendamist tollal omaseks<br />
majanduslikult ja tehniliselt kõrgelt<br />
arenenud riikidele, mis olid jõudnud teaduslik-tehnilise<br />
revolutsiooni tulemusel<br />
ühiskondliku tootmise intensiivsemale ja<br />
teaduslik-tehniliselt kõrgele tasemele.<br />
Sõltumata ühe või teise riigi sotsiaalmajanduslikest<br />
iseärasustest, peeti konkreetse<br />
<strong>teaduspoliitika</strong> põhieesmärgiks<br />
ühiskonna peamiste probleemide lahendamisele<br />
juhtivalt kaasaaitamist. „Peamiste<br />
probleemide” valik oli aga tihti suuresti<br />
erinev. Mõne uurija arvates olid<br />
tähtsamateks probleemideks majandusarengu<br />
ja teaduslik-tehnilise progressi<br />
suundade valik, teiste arvates sõjalispoliitilised<br />
küsimused, kolmandad pidasid<br />
olulisemaks teaduse finantseerimise<br />
küsimusi, neljandad tõstsid esile mitmekülgse<br />
innovatsiooni.<br />
UNESCO ekspertide kokkuvõte tolle<br />
perioodi <strong>teaduspoliitika</strong> käsitlustest rahvusvahelisel<br />
tasandil eri riikide teadusloo<br />
uurijate poolt oli: „Riiklik teadus- ja tehnikapoliitika<br />
kätkeb printsiipe, meetodeid ja<br />
regulatsioone, mis on kindlustatud seadusandliku<br />
ja täitevvõimu tagamisvahenditega<br />
ning on vajalikud rahvusliku teaduslik-tehnilise<br />
potentsiaali formeerimiseks<br />
ja arendamiseks eesmärgiga realiseerida<br />
rahvuslikke arenguplaane ja/või<br />
strateegiaid” (UNESCO 1979, 14).<br />
Seega olid riikide sisult erinevad <strong>teaduspoliitika</strong><br />
printsiibid, meetodid ja regulatsioonid<br />
suunatud peaasjalikult teaduslike<br />
uuringute ja arendustööde stimuleerimisele<br />
ning saadud tulemuste majanduses,<br />
sõjanduses ja poliitilistel eesmärkidel<br />
praktikas rakendamisele. Nende<br />
rakendusseoste kaudu oli <strong>teaduspoliitika</strong><br />
otseseoses ka riigi sise- ja välispoliitikaga.<br />
Samal ajal valitses arusaam, et<br />
teadusarendus ja -poliitika on olnud ja<br />
on tihedas seoses uute teadmiste väljatöötamise<br />
metasüsteemiga ehk siis<br />
„teadmiste tootmise” suursüsteemiga.<br />
Peeti eriti oluliseks riigi kõrgete ametnike<br />
ja riigijuhtide kujutlusi ning arusaamu<br />
teadusest ja teadusarendusest. Neist<br />
sõltusid tollal suurel määral eelarvelised<br />
eraldised, riiklikud teadus-tehnilised<br />
suurprogrammid, kaitse-, haridus- ja<br />
tööstusalased sihtfinantseeringud. Kui<br />
ettekujutus teadusest ja selle võimalustest<br />
muutus nende inimeste vaimusilmas<br />
ebaadekvaatseks või arenes teadusele<br />
ebasoodsas suunas, tõi see kaasa teadusniði<br />
ahenemise ning võimude teadust<br />
pitsitavaid samme. Seepärast oli teadusüldsusele<br />
oluline hoolega jälgida arusaamade<br />
kujunemist teadusest ja teaduselust<br />
väljaspool teadussfääri.<br />
N Liidu <strong>teaduspoliitika</strong> väljatöötamise<br />
lähtealuseks peeti ametlikult marksismileninismi.<br />
Teaduspoliitika sisemist arengut<br />
nähti aga tihedas seoses riigi majanduse<br />
ja kultuurilise arenguga ning selle<br />
periodiseerimisel lähtuti eeldustest, et <strong>teaduspoliitika</strong><br />
eriilmelised arenguperioodid<br />
vastavad sisuliselt „sotsialismi ja kommunismi<br />
ehitamise” iseloomulikele etappidele.<br />
N Liidu TA infoinstituudis 1980. aastal<br />
koostatud ülevaade liigendab Teise maailmasõja<br />
järgse N Liidu <strong>teaduspoliitika</strong><br />
järgmiselt. Esimesel, vahetult sõjajärgsel<br />
perioodil aastatel 1945–1959 seati teadlaste<br />
ette kaks põhiülesannet – tuumaenergia<br />
kontrollitav vabastamine ning<br />
kosmose esialgne hõlvamine, toetudes<br />
Tsiolkovski töödele. Ulatuslikud aatomija<br />
kosmoseuuringud põhjustasid kogu<br />
teadusuuringute ringi kiire laienemise.<br />
Võimud hakkasid rõhutama riigi määravat<br />
osa kogu teaduse arendamisel.<br />
Teine, 1959. aastal alanud ja kuni<br />
1978. aastani kestnud <strong>teaduspoliitika</strong><br />
periood oli määratletud NLKP 22.–25.<br />
kongressi direktiivmaterjalide suuna ja<br />
iseloomuga: <strong>teaduspoliitika</strong> määrasid<br />
kommunismi ülesehitamise konkreetsed<br />
vajadused ja ülesanded (Problemõ<br />
1980, 101–157).<br />
1980. aastatel toimusid N Liidus <strong>teaduspoliitika</strong><br />
käsitlustes olulised nihked.<br />
Kümnendi lõpuks osutus domineerivaks<br />
seisukoht, et sotsialistliku ühiskonna<br />
raames kujuneb tänu teaduse arengu ja<br />
teaduslik-tehnilise progressi seaduspärasuste<br />
tunnetamisele ning nende arvestamisele<br />
praktikas võimalikuks selle<br />
teadlik ja plaanipärane suunamine ning<br />
juhtimine. N Liidu uue teaduslik-tehnilise<br />
poliitika alused kujundati 1990. a<br />
koostatud kontseptsioonis teadusliktehnilise<br />
progressi juhtimise täiustamise<br />
kohta radikaalse majandusreformi tingimustes.<br />
Kontseptsiooni üks juhtmõte oli,<br />
et riiklik teadus-tehniline poliitika peab<br />
keskenduma olemasoleva teadusliktehnilise<br />
potentsiaali kontsentreerimisele<br />
uue tehnika ja tehnoloogia kiirelt arenevatele<br />
valdkondadele, uutele tehnoloogilistele<br />
tasemetele jõudmisele. Uue<br />
<strong>teaduspoliitika</strong> raames peeti vajalikuks<br />
alusuuringute eelisarendamist, teaduse<br />
eksperimentaalbaasi tugevdamist, ressursside<br />
koondamist prioriteetsete suundade<br />
arendamisele, uute teaduslahendite<br />
kiiret kasutamist progressiivsete tehnoloogiate<br />
väljatöötamiseks, teaduse ja<br />
tootmise integreerimise uute vormide<br />
arendamist, teaduslik-tehnilise tegevuse<br />
paremat õiguslikku kindlustamist,<br />
monopolismi piiramist teaduses ja tehnikas,<br />
teadlaskaadri ettevalmistamise parandamist,<br />
mitmekülgse rahvusvahelise<br />
koostöö arendamist.<br />
1990. aastate alguses avaldasid juba<br />
ka N Liidu rahvasaadikud muret kujunenud<br />
hädaolukorra pärast teaduse ja tehnika<br />
arendamisel ning nõudsid valitsuselt<br />
radikaalsete abinõude rakendamist<br />
teaduslik-tehnilise progressi juhtimise<br />
parandamiseks ja majanduse moderniseerimiseks.<br />
USA edu alus<br />
Teaduspoliitika teoreetiliste ja praktiliste<br />
küsimustega on aastakümnete vältel tegeldud<br />
iseseisvalt ja oma riigi spetsiifikat<br />
arvestades põhjalikult USA-s. Välja<br />
on antud suur hulk <strong>teaduspoliitika</strong>t kä-<br />
HARIDUS 1–2/2008<br />
31
TEADUSPOLIITIKA<br />
sitlevaid seadusandlikke akte ja regulatsioone,<br />
mis on suunatud teadussfääri,<br />
poliitika ning avaliku sektori vaheliste<br />
huvide ja vajaduste tasakaalustatud<br />
kooskõlastamisele. USA vastavad seadusandlikud<br />
lahendused ja regulatsioonid<br />
on olnud selged ja osalistele vastuvõetavad.<br />
Teaduspoliitika üldkäsitlused<br />
on lähtunud eeldustest, et riigi <strong>teaduspoliitika</strong>l<br />
on kaks peamist aspekti:<br />
1) tegelik ja sisuline „poliitika teaduse<br />
jaoks”, suunatud sellele, et tagada kõrge<br />
loominguline aktiivsus uurimisgruppides<br />
ja teadusasutustes, aidata kaasa ja<br />
kindlustada tipptasemel teaduslike töötajate<br />
ja inseneride ettevalmistamine,<br />
luua eeldused ja võimalused teaduse ja<br />
tehnika strateegiliselt oluliste suundade<br />
väljaselgitamiseks ning eelisarendamiseks,<br />
kindlustada uurimisasutuste kõrgtasemel<br />
materiaal-tehniline varustatus,<br />
tagada teadussfääri vajalik rahastamine;<br />
2) tegelik ja sisuline „teadus poliitika<br />
ja ühiskonna jaoks”, mis seisneb selles,<br />
et teadusuuringuid kasutatakse lahenduste<br />
otsimisel ühiskonna ees seisvatele<br />
kõikvõimalikele aktuaalsetele probleemidele<br />
ja dilemmadele, nii sise-,<br />
kaitse-, tervishoiu-, rahvastiku- kui ka<br />
majanduspoliitikas.<br />
Esimene aspekt kujunes esimesena<br />
ja oli teatud aja jooksul domineeriv teadustegevust<br />
reguleeriv ja toetav tegevussuund,<br />
mille raames kujunesid teadustööd<br />
rahastavad institutsioonid ja<br />
teadussfääri organiseerivad tippametnikud.<br />
Teises järjekorras kujunesid mitmesugused<br />
riigiorganid ja institutsioonid,<br />
mis olid suunatud rakendama riigi finantseeritavaid<br />
teadusuuringuid riigi oluliste<br />
arenguprobleemide läbitöötamiseks ja<br />
uute teaduslahendite leidmiseks.<br />
USA rakendusliku <strong>teaduspoliitika</strong> esimese<br />
etapi oluline saavutus 1960. aastatel<br />
oli teadussfääri esindajate ja poliitikute<br />
kokkuleppe realiseerimine: korraldada<br />
alusuuringute rahastamine „poliitikute<br />
sekkumiseta”, st finantseerimisotsused<br />
tegid teadlased ise. See otsus<br />
sobis mõlemale poolele, nii poliitikutele<br />
kui ka teadlastele, pikka aega.<br />
1970. aastatel, seoses kiire majandusarengu<br />
ja ühiskondlike protsesside komplitseerumisega,<br />
kujunes USA-s olukord,<br />
kus paljud teadlased ja ühiskonnategelased<br />
ei olnud enam rahul praktikas<br />
toimiva <strong>teaduspoliitika</strong> ja selle institutsioonidega.<br />
Esiplaanile kerkinud komplekssed<br />
sotsiaalsed arenguprobleemid<br />
mõjutasid ja muutsid oluliselt teaduse ja<br />
poliitika senist vahekorda. Poliitikasfääris<br />
formuleeritud eesmärgid ei nõudnud<br />
enam lihtsalt teadussaavutuste kasutamist<br />
või teatud rakendusuuringute läbiviimist,<br />
vaid vajasid sageli teaduspotentsiaali<br />
ulatuslikku rakendamist, sest tihti<br />
ei jätkunud keeruliste sotsiaalsete probleemide<br />
lahendamiseks olemasolevatest<br />
teoreetilistest teadmistest. Seetõttu<br />
kasvas poliitika mõju kogu teadusliku<br />
tunnetuse sfäärile, mõjutades edaspidi<br />
ka alusuuringute suundi ja teemavalikut.<br />
Samal ajal kerkisid esile probleemid poliitiliste<br />
eesmärkide „teadusvormi” valamisel.<br />
Selgus, et poliitiliste eesmärkide<br />
transformeerimine teaduse ülesanneteks<br />
on keeruline ja mitmeetapiline protsess,<br />
mis algab sotsiaalsete probleemide fikseerimisest<br />
parteide programmides. Teise<br />
etapi jooksul konkretiseeritakse poliitilised<br />
eesmärgid teaduse ja tehnika viimaste<br />
saavutuste valgusel ning formuleeritakse<br />
üksikasjalikult teaduslik-tehnilised<br />
ülesanded. Need teaduse ette püstitatud<br />
ülesanded kujunevad riigi poliitika<br />
üheks osaks teaduse ja tehnika arendamisel.<br />
„Poliitiliselt orienteeritud teadusuuringute<br />
eesmärk,” on võtnud kokku<br />
sotsioloogid, „ei seisne mitte teaduse optimaalses<br />
arendamises, nagu see toimub<br />
teaduse üldise progressi tagamisel,<br />
vaid spetsiifiliste sotsiaalsete, majanduslike,<br />
sõjaliste ja teiste ülesannete lahendamises<br />
teaduslike uurimistööde<br />
toel ja abil” (Dickson 1984, 44). 1970.<br />
aastatel märgatakse ja rõhutatakse<br />
USA-s suuri erinevusi kõrgel tasemel<br />
teaduslike sihtprogrammide („Apollo” jt)<br />
ning kaootiliste ühiskonnauuringute vahel.<br />
Ühiskonnateadlased asuvad sotsiaalsete<br />
probleemide lahendamise huvides<br />
propageerima „sotsiaalse tehnoloogia”<br />
uurimisprogramme. Valitsus asub<br />
teadussfääris otsima tõeliselt prioriteetseid<br />
teadusvaldkondi ja uurimissuundi.<br />
Kasvab teadusuuringute taseme hindamise<br />
ja temaatika ekspertiisi tähtsus.<br />
Teaduspoliitika<br />
harmoniseerimine<br />
Rahvuslike <strong>teaduspoliitika</strong>te erisusele ja<br />
eriilmelisusele vaatamata on nende<br />
puhul leitud ka palju ühisjooni ja ühisosasid.<br />
UNESCO teaduslik-tehnilise<br />
poliitika osakond töötas välja juba aastaid<br />
kasutusel olnud riikide <strong>teaduspoliitika</strong>te<br />
mehhanismi täiustamise üldistatud<br />
mudeli (Hemtinne jt 1982). Kuna selles<br />
on tähtsal kohal mitmesuguste tagasiside<br />
seoste ja kanalite kujundamine ja<br />
arvestamine, on seda nimetatud ka<br />
„rahvusliku teaduslik-tehnilise süsteemi<br />
küberneetiliseks mudeliks”. Selle <strong>teaduspoliitika</strong><br />
põhimehhanismide mudeli<br />
alusel on võimalik eristada „<strong>teaduspoliitika</strong><br />
üldalal või üldvaldkonnas” nelja tähtsamat<br />
funktsionaalset allvaldkonda.<br />
1. Riigivõimu valdkond, mille institutsioonide<br />
kaudu toimub sotsiaal-majanduslik<br />
planeerimine, riigieelarve vastavate<br />
osade tasakaalustav läbikaalumine,<br />
<strong>teaduspoliitika</strong> ettevalmistamine ja<br />
praktiline realiseerimine, teaduslik-tehnilise<br />
tegevuse juhtimine ministeeriumide<br />
ja regioonide lõikes.<br />
2. Teadusasutuste ja teaduslik-tehnilise<br />
teenindamisega tegelevate organisatsioonide<br />
ning ettevõtete funktsionaalne<br />
allvaldkond. Keskset osa selles<br />
etendavad ettevõtted ja organisatsioonid,<br />
mis tegelevad vahetult teadus- ja<br />
arendustööga, pakuvad mitmesuguseid<br />
teadusteenuseid tootmissfäärile ning on<br />
aktiivsed uute teaduslahendite ja tehnoloogia<br />
rakendamisel. Selles valdkonnas<br />
on väga tähtsal kohal T&A organisatsioonide<br />
allüksused, mis on orienteeritud<br />
riigi seisukohalt tähtsate, tulevikuprobleemide<br />
läbitöötamiseks loodud<br />
uute, teaduslik-tehnilise potentsiaali allosade<br />
kujundamisele ja arendamisele.<br />
3. Riigi ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide<br />
valdkond, kus tegeldakse<br />
vahetult uute teaduslik-tehniliste lahendite<br />
rakendamisega tootmises ja teeninduses.<br />
Selle valdkonna asutused tegutsevad<br />
majanduse juhtimise sektoriaalsete<br />
organite (ministeeriumide, ametkondade<br />
jne) suunamisel teaduse ja<br />
tehnilise arengu üldisemate, riiklike kavade<br />
raames.<br />
4. Kogu ühiskondliku tootmise ja teenindamise<br />
ülejäänud valdkond tervikuna,<br />
mis toimib kiirelt areneva teadusliktehnilise<br />
progressi, muutuvate majanduslike,<br />
sotsiaalsete ja ökoloogiliste<br />
efektide mõju all.<br />
Selle mudeli valdkondi ja elemente<br />
ühendavad ning katavad poliitilised valikud<br />
ja <strong>teaduspoliitika</strong>s valitsevad seisukohad.<br />
Nende elementide koostoimet<br />
ja tõhusust saab aga lähemalt analüüsida<br />
mitmesuguste otseseoste ja võimalike<br />
tagasisidekanalite toimetulemuste<br />
32<br />
HARIDUS 1–2/2008
uurimise alusel. Tähtsamad toimeelemendid<br />
ja -seosed on järgmised: üldpoliitilised<br />
direktiivid; seadusandliku ja täitevvõimu<br />
asjakohased seisukohad ja<br />
määratlused; andmed riigi arengu vajaduste<br />
ja võimaluste kohta, millest juhinduvad<br />
riiklikku <strong>teaduspoliitika</strong>t väljatöötavad<br />
instantsid; riigi juhtimisorganite<br />
ja teiste huvitatud „kasutajate” teaduslahendite<br />
tellimused ning uurimistööde<br />
läbiviimise taotlused, mis kujundavad<br />
uurimisasutuste temaatilised plaanid.<br />
Mudelis esitatud <strong>teaduspoliitika</strong> reguleerimise<br />
seisukohalt on erilise tähtsusega<br />
võimude otsustuste põhistamine ressursivoogude<br />
suunamisel. Sellega seoses<br />
kerkib esile ka otsustusteks vajalike<br />
andmete, hinnangute ja muu materjali<br />
kogumine, läbitöötamine ning asjatundjate<br />
jaoks avalikustamine. Kesksel kohal<br />
<strong>teaduspoliitika</strong> „küberneetilise” mudeli<br />
puhul on aga võimalus analüüsida lähemalt<br />
teaduslik-tehnilise tegevuse juhtimise<br />
peamiste tagasisidekanalite kaudu<br />
kogu terviksüsteemi funktsioneerimist.<br />
Rahvamajanduse seisukohalt on eriti<br />
oluline tagasisideliin, mis esitab andmeid<br />
teaduslik-tehnilise süsteemi funktsioneerimisest<br />
selle üksikute allosade ja<br />
majandusharude lõikes. Nende alusel<br />
saab hinnata <strong>teaduspoliitika</strong> adekvaatsust<br />
ja mõju üksikute majandusharude<br />
ja ettevõtete lõikes. Teadussfääri sisemise<br />
arendamise seisukohalt on määrava<br />
tähtsusega andmevood, mis iseloomustavad<br />
teaduslik-tehnilise potentsiaali<br />
olemasolevaid võimekusi ja „võimsusi”<br />
ning annavad ülevaate kasvusuundadest<br />
ja tulevastest probleem-orienteeritud<br />
uurimistöö võimekustest. Need andmed<br />
loovad aluse julgete ja vajalike teadusprojektide<br />
väljavalimiseks ja toetamiseks,<br />
teaduspotentsiaali sihipärasemaks<br />
arendamiseks ning teaduskollektiivide<br />
koostöö organiseerimiseks.<br />
Domineerivad eesmärgid<br />
Teaduspoliitika rakendamise mehhanismi<br />
uurimise mudel kujunes omal ajal<br />
valdavalt teaduslik-tehnilise progressi<br />
kiirendamise ning selle efektiivsuse<br />
suurendamise vajadusi silmas pidades.<br />
Mõistagi oli ja on selle mudeli rakendamine<br />
igas riigis seotud paljude eritingimuste<br />
ja eripäradega.<br />
Tehnikaarenduse ja teaduselu rahvusvahelistest<br />
kogemustest on teada, et<br />
iga riigi teaduslik-tehnilise arengu praktikas<br />
on esindatud järgmised peamised<br />
eesmärgid.<br />
1. Teaduse, tehnika ja tehnoloogia senise<br />
taseme säilitamine ning olemasoleva<br />
sisseseade töövõime ning produktiivsuse<br />
tagamine. Seda peetakse vana<br />
tehnikavahendite taseme ning võimaluste,<br />
sisuliselt olemasoleva tehnikavahendite<br />
taseme ja tehnikapõlvkonna<br />
säilitamiseks (säilitamiseesmärk – SE).<br />
2. Järgmise, uuema põlvkonna tehnikavahendite<br />
ja tehnikalahendite evolutsioonilise<br />
väljatöötamise eesmärgid<br />
(arenduseesmärgid – AE). Need annavad<br />
tunnistust riigi või selle ühe tootmisharu<br />
taotlustest säilitada või laiendada<br />
oma positsioone kujunenud turul, ilma<br />
et valitseks sealt väljatõrjumise oht.<br />
3. Printsipiaalselt uute tehnikavahendite,<br />
tehnoloogiate ja toodete väljatöötamise<br />
ning uusi vajadusi kujundavate<br />
toodete ja teenuste väljatöötamise eesmärgid<br />
(uuenduseesmärgid – UE).<br />
Vastavalt sellele, kas rohkem on tegemist<br />
säilitamiseesmärkide, arenduseesmärkide<br />
või uuenduseesmärkidega, on<br />
riikide <strong>teaduspoliitika</strong>t hinnatud kas<br />
reaktsiooniliseks, konservatiivseks, progressiivseks<br />
või revolutsiooniliseks.<br />
Kas areng oma teadmiste jõul, teiste<br />
abil või „teadusliku vahtkonna” meetodil<br />
Teaduspoliitika eesmärkide väljatöötamine,<br />
nende fikseerimine ning neile<br />
optimaalse vahekorra ja realiseerimisteede<br />
leidmine on olnud kõikjal töömahukas,<br />
kuid ka suuri üldistusi pakkunud<br />
protsess. Riigi teaduslik-tehniliste<br />
eesmärkide saavutamiseks võib vajaliku<br />
teaduspotentsiaali rakendada, koondada<br />
või kujundada järgmiselt.<br />
1. Endogeensel viisil: selle valiku puhul<br />
lähtutakse riigisisese teaduspotentsiaali<br />
võimalustest ja võimekusest lahendada<br />
mingi aktuaalne teaduslik-tehniline uurimisprobleem<br />
ning saavutada riiklikult<br />
vajalik teaduslik-tehniline eesmärk.<br />
2. Kooperatiivsel viisil: lähtutakse riigi<br />
arengu seisukohalt oluliste uurimisprobleemide<br />
lahendamiseks vajaliku teaduslik-tehnilise<br />
potentsiaali koondamisest<br />
juba rahvusvahelises ulatuses, rakendades<br />
nii oma riigi kui ka teiste riikide<br />
teaduspotentsiaali osasid.<br />
3. Eksogeensel viisil: teaduslik-tehniliste<br />
eesmärkide saavutamine ja paljus<br />
ka üldine areng on valdavalt seotud<br />
teiste riikide teaduslik-tehniliste potentsiaalide<br />
kasutamisega ning „väljast võetud”<br />
töötluste, arenduste, tehnoloogiate<br />
ja korraldusviiside rakendamisega oma<br />
praktikas.<br />
4. „Vahtkonna” viisil talitatakse, kui riigis<br />
ei ole vajalikku teaduspotentsiaali, et<br />
lahendada omal jõul või koopereerudes<br />
teiste riikidega oma aktuaalseid uurimisprobleeme,<br />
ega ka võimalusi koondada<br />
ja kasutada teiste riikide teaduspotentsiaali<br />
allosasid. Sel juhul rakendatakse<br />
riigi arengu huvides „teaduslikku vahtkonda<br />
ja vahipidamist”, st oluliste ja aktuaalsete<br />
probleemide uurimise käigu ja<br />
selle raames saadud tulemuste jälgimist<br />
rahvusvahelisel tasandil ning nende järelmiprognooside<br />
koostamist. Sellel eesmärgil<br />
praktiseeriti laialdaselt ka „avanevate<br />
võimaluste uurimist”, saadeti teadlasi<br />
osalema rahvusvahelistes programmides,<br />
staþeerima teiste riikide ülikoolidesse<br />
ja uurimisasutustesse jne.<br />
Teaduslik „vahipidamine” avatud teadusasutustes,<br />
eriti aga ülikoolide raames,<br />
kujunes paljude riikide jaoks laialt rakendatud<br />
<strong>teaduspoliitika</strong> abinõuks. Oma<br />
arenguteed erinäoliseks vormida ihkavatele<br />
väiksematele riikidele kujunes<br />
see teaduspotentsiaali arendamise ja<br />
rakendamise viis otstarbekaks.<br />
Kirjandus<br />
Dickson D. (1984) The new politics of<br />
science. N.Y.<br />
Hemtinne, Y., Robinson, J. L. ja<br />
Visart, N. (1982) A cybernetic approach<br />
to the management of research units.<br />
UNESCO/NS/ROU/556/Paris, Sept.<br />
Kaczmarek, J. (1978) Zarys polityki<br />
naukowej Polskiej Rzeczypospolitej<br />
Ludowej. Zagadnienia Naukoznawstwa,<br />
Warszawa, 14.<br />
OECD. (1972) Analytical Methods in<br />
Government Science Policy. An<br />
Evaluatian.<br />
Problemõ politiki v oblasti nauki v<br />
uslovijah sotsialisma. (1980) Warszawa.<br />
UNESCO (1979) Science Plicy Studies<br />
and Dokuments N 46: An Indroduction to<br />
Polyci Analysis in Science and Tecnology.<br />
HARIDUS 1–2/2008<br />
33
Change language