Tulevikku määrab teaduspoliitika (Jaan Laas) - Haridus
Tulevikku määrab teaduspoliitika (Jaan Laas) - Haridus
Tulevikku määrab teaduspoliitika (Jaan Laas) - Haridus
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
TEADUSPOLIITIKA<br />
sitlevaid seadusandlikke akte ja regulatsioone,<br />
mis on suunatud teadussfääri,<br />
poliitika ning avaliku sektori vaheliste<br />
huvide ja vajaduste tasakaalustatud<br />
kooskõlastamisele. USA vastavad seadusandlikud<br />
lahendused ja regulatsioonid<br />
on olnud selged ja osalistele vastuvõetavad.<br />
Teaduspoliitika üldkäsitlused<br />
on lähtunud eeldustest, et riigi <strong>teaduspoliitika</strong>l<br />
on kaks peamist aspekti:<br />
1) tegelik ja sisuline „poliitika teaduse<br />
jaoks”, suunatud sellele, et tagada kõrge<br />
loominguline aktiivsus uurimisgruppides<br />
ja teadusasutustes, aidata kaasa ja<br />
kindlustada tipptasemel teaduslike töötajate<br />
ja inseneride ettevalmistamine,<br />
luua eeldused ja võimalused teaduse ja<br />
tehnika strateegiliselt oluliste suundade<br />
väljaselgitamiseks ning eelisarendamiseks,<br />
kindlustada uurimisasutuste kõrgtasemel<br />
materiaal-tehniline varustatus,<br />
tagada teadussfääri vajalik rahastamine;<br />
2) tegelik ja sisuline „teadus poliitika<br />
ja ühiskonna jaoks”, mis seisneb selles,<br />
et teadusuuringuid kasutatakse lahenduste<br />
otsimisel ühiskonna ees seisvatele<br />
kõikvõimalikele aktuaalsetele probleemidele<br />
ja dilemmadele, nii sise-,<br />
kaitse-, tervishoiu-, rahvastiku- kui ka<br />
majanduspoliitikas.<br />
Esimene aspekt kujunes esimesena<br />
ja oli teatud aja jooksul domineeriv teadustegevust<br />
reguleeriv ja toetav tegevussuund,<br />
mille raames kujunesid teadustööd<br />
rahastavad institutsioonid ja<br />
teadussfääri organiseerivad tippametnikud.<br />
Teises järjekorras kujunesid mitmesugused<br />
riigiorganid ja institutsioonid,<br />
mis olid suunatud rakendama riigi finantseeritavaid<br />
teadusuuringuid riigi oluliste<br />
arenguprobleemide läbitöötamiseks ja<br />
uute teaduslahendite leidmiseks.<br />
USA rakendusliku <strong>teaduspoliitika</strong> esimese<br />
etapi oluline saavutus 1960. aastatel<br />
oli teadussfääri esindajate ja poliitikute<br />
kokkuleppe realiseerimine: korraldada<br />
alusuuringute rahastamine „poliitikute<br />
sekkumiseta”, st finantseerimisotsused<br />
tegid teadlased ise. See otsus<br />
sobis mõlemale poolele, nii poliitikutele<br />
kui ka teadlastele, pikka aega.<br />
1970. aastatel, seoses kiire majandusarengu<br />
ja ühiskondlike protsesside komplitseerumisega,<br />
kujunes USA-s olukord,<br />
kus paljud teadlased ja ühiskonnategelased<br />
ei olnud enam rahul praktikas<br />
toimiva <strong>teaduspoliitika</strong> ja selle institutsioonidega.<br />
Esiplaanile kerkinud komplekssed<br />
sotsiaalsed arenguprobleemid<br />
mõjutasid ja muutsid oluliselt teaduse ja<br />
poliitika senist vahekorda. Poliitikasfääris<br />
formuleeritud eesmärgid ei nõudnud<br />
enam lihtsalt teadussaavutuste kasutamist<br />
või teatud rakendusuuringute läbiviimist,<br />
vaid vajasid sageli teaduspotentsiaali<br />
ulatuslikku rakendamist, sest tihti<br />
ei jätkunud keeruliste sotsiaalsete probleemide<br />
lahendamiseks olemasolevatest<br />
teoreetilistest teadmistest. Seetõttu<br />
kasvas poliitika mõju kogu teadusliku<br />
tunnetuse sfäärile, mõjutades edaspidi<br />
ka alusuuringute suundi ja teemavalikut.<br />
Samal ajal kerkisid esile probleemid poliitiliste<br />
eesmärkide „teadusvormi” valamisel.<br />
Selgus, et poliitiliste eesmärkide<br />
transformeerimine teaduse ülesanneteks<br />
on keeruline ja mitmeetapiline protsess,<br />
mis algab sotsiaalsete probleemide fikseerimisest<br />
parteide programmides. Teise<br />
etapi jooksul konkretiseeritakse poliitilised<br />
eesmärgid teaduse ja tehnika viimaste<br />
saavutuste valgusel ning formuleeritakse<br />
üksikasjalikult teaduslik-tehnilised<br />
ülesanded. Need teaduse ette püstitatud<br />
ülesanded kujunevad riigi poliitika<br />
üheks osaks teaduse ja tehnika arendamisel.<br />
„Poliitiliselt orienteeritud teadusuuringute<br />
eesmärk,” on võtnud kokku<br />
sotsioloogid, „ei seisne mitte teaduse optimaalses<br />
arendamises, nagu see toimub<br />
teaduse üldise progressi tagamisel,<br />
vaid spetsiifiliste sotsiaalsete, majanduslike,<br />
sõjaliste ja teiste ülesannete lahendamises<br />
teaduslike uurimistööde<br />
toel ja abil” (Dickson 1984, 44). 1970.<br />
aastatel märgatakse ja rõhutatakse<br />
USA-s suuri erinevusi kõrgel tasemel<br />
teaduslike sihtprogrammide („Apollo” jt)<br />
ning kaootiliste ühiskonnauuringute vahel.<br />
Ühiskonnateadlased asuvad sotsiaalsete<br />
probleemide lahendamise huvides<br />
propageerima „sotsiaalse tehnoloogia”<br />
uurimisprogramme. Valitsus asub<br />
teadussfääris otsima tõeliselt prioriteetseid<br />
teadusvaldkondi ja uurimissuundi.<br />
Kasvab teadusuuringute taseme hindamise<br />
ja temaatika ekspertiisi tähtsus.<br />
Teaduspoliitika<br />
harmoniseerimine<br />
Rahvuslike <strong>teaduspoliitika</strong>te erisusele ja<br />
eriilmelisusele vaatamata on nende<br />
puhul leitud ka palju ühisjooni ja ühisosasid.<br />
UNESCO teaduslik-tehnilise<br />
poliitika osakond töötas välja juba aastaid<br />
kasutusel olnud riikide <strong>teaduspoliitika</strong>te<br />
mehhanismi täiustamise üldistatud<br />
mudeli (Hemtinne jt 1982). Kuna selles<br />
on tähtsal kohal mitmesuguste tagasiside<br />
seoste ja kanalite kujundamine ja<br />
arvestamine, on seda nimetatud ka<br />
„rahvusliku teaduslik-tehnilise süsteemi<br />
küberneetiliseks mudeliks”. Selle <strong>teaduspoliitika</strong><br />
põhimehhanismide mudeli<br />
alusel on võimalik eristada „<strong>teaduspoliitika</strong><br />
üldalal või üldvaldkonnas” nelja tähtsamat<br />
funktsionaalset allvaldkonda.<br />
1. Riigivõimu valdkond, mille institutsioonide<br />
kaudu toimub sotsiaal-majanduslik<br />
planeerimine, riigieelarve vastavate<br />
osade tasakaalustav läbikaalumine,<br />
<strong>teaduspoliitika</strong> ettevalmistamine ja<br />
praktiline realiseerimine, teaduslik-tehnilise<br />
tegevuse juhtimine ministeeriumide<br />
ja regioonide lõikes.<br />
2. Teadusasutuste ja teaduslik-tehnilise<br />
teenindamisega tegelevate organisatsioonide<br />
ning ettevõtete funktsionaalne<br />
allvaldkond. Keskset osa selles<br />
etendavad ettevõtted ja organisatsioonid,<br />
mis tegelevad vahetult teadus- ja<br />
arendustööga, pakuvad mitmesuguseid<br />
teadusteenuseid tootmissfäärile ning on<br />
aktiivsed uute teaduslahendite ja tehnoloogia<br />
rakendamisel. Selles valdkonnas<br />
on väga tähtsal kohal T&A organisatsioonide<br />
allüksused, mis on orienteeritud<br />
riigi seisukohalt tähtsate, tulevikuprobleemide<br />
läbitöötamiseks loodud<br />
uute, teaduslik-tehnilise potentsiaali allosade<br />
kujundamisele ja arendamisele.<br />
3. Riigi ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide<br />
valdkond, kus tegeldakse<br />
vahetult uute teaduslik-tehniliste lahendite<br />
rakendamisega tootmises ja teeninduses.<br />
Selle valdkonna asutused tegutsevad<br />
majanduse juhtimise sektoriaalsete<br />
organite (ministeeriumide, ametkondade<br />
jne) suunamisel teaduse ja<br />
tehnilise arengu üldisemate, riiklike kavade<br />
raames.<br />
4. Kogu ühiskondliku tootmise ja teenindamise<br />
ülejäänud valdkond tervikuna,<br />
mis toimib kiirelt areneva teadusliktehnilise<br />
progressi, muutuvate majanduslike,<br />
sotsiaalsete ja ökoloogiliste<br />
efektide mõju all.<br />
Selle mudeli valdkondi ja elemente<br />
ühendavad ning katavad poliitilised valikud<br />
ja <strong>teaduspoliitika</strong>s valitsevad seisukohad.<br />
Nende elementide koostoimet<br />
ja tõhusust saab aga lähemalt analüüsida<br />
mitmesuguste otseseoste ja võimalike<br />
tagasisidekanalite toimetulemuste<br />
32<br />
HARIDUS 1–2/2008