Tulevikku määrab teaduspoliitika (Jaan Laas) - Haridus

More documents

Recommendations

Info

TEADUSPOLIITIKA duslike uurimistööde vahetu seostatuse rakendusuuringute, projekti- ja arendustööga (Problemõ 1980, 89–90). Tðehhoslovakkia riikliku teaduspoliitika peajoon 1970. aastatel oli samuti klassipositsioonilt lähtuv ning läbinisti ideoloogiline, lähtepunktiks postulaat, et „sotsialistlikus ühiskonnas muutuvad teadus ja tehnika töölisklassi ja kõigi töötajate relvaks revolutsioonilises võitluses, kusjuures töölisklass kujuneb juhtivaks jõuks teaduse ja tehnika saavutuste täieliku juurutamise eest”. Rahvusvahelise majandusliku ja teaduslik-tehnilise koostöö arendamise tipporganisatsiooni OECD kapitaalses dokumendis „Riikliku teaduspoliitika analüütilised meetodid” tuuakse esile: „Teaduspoliitika, see on poliitika osa riigi üldpoliitika raames, mida viivad läbi riigiorganid mis vastutavad teaduslik-tehnilise progressi eest” (OECD 1972, 72). Nii arvati tollal paljudes riikides, mis võtsid osa majandusliku ja teaduslik-tehnilise arengu ulatuslikust rahvusvahelisest koordineerimisest. „Õige” teaduspoliitika Teadus ja „õige” teaduspoliitika oli „kommunismiehitamise põhirelv”. Paljud N Liidu teadusloolased pidasid mõistet „teaduspoliitika” ja selle teoreetiliste postulaatide praktilist rakendamist tollal omaseks majanduslikult ja tehniliselt kõrgelt arenenud riikidele, mis olid jõudnud teaduslik-tehnilise revolutsiooni tulemusel ühiskondliku tootmise intensiivsemale ja teaduslik-tehniliselt kõrgele tasemele. Sõltumata ühe või teise riigi sotsiaalmajanduslikest iseärasustest, peeti konkreetse teaduspoliitika põhieesmärgiks ühiskonna peamiste probleemide lahendamisele juhtivalt kaasaaitamist. „Peamiste probleemide” valik oli aga tihti suuresti erinev. Mõne uurija arvates olid tähtsamateks probleemideks majandusarengu ja teaduslik-tehnilise progressi suundade valik, teiste arvates sõjalispoliitilised küsimused, kolmandad pidasid olulisemaks teaduse finantseerimise küsimusi, neljandad tõstsid esile mitmekülgse innovatsiooni. UNESCO ekspertide kokkuvõte tolle perioodi teaduspoliitika käsitlustest rahvusvahelisel tasandil eri riikide teadusloo uurijate poolt oli: „Riiklik teadus- ja tehnikapoliitika kätkeb printsiipe, meetodeid ja regulatsioone, mis on kindlustatud seadusandliku ja täitevvõimu tagamisvahenditega ning on vajalikud rahvusliku teaduslik-tehnilise potentsiaali formeerimiseks ja arendamiseks eesmärgiga realiseerida rahvuslikke arenguplaane ja/või strateegiaid” (UNESCO 1979, 14). Seega olid riikide sisult erinevad teaduspoliitika printsiibid, meetodid ja regulatsioonid suunatud peaasjalikult teaduslike uuringute ja arendustööde stimuleerimisele ning saadud tulemuste majanduses, sõjanduses ja poliitilistel eesmärkidel praktikas rakendamisele. Nende rakendusseoste kaudu oli teaduspoliitika otseseoses ka riigi sise- ja välispoliitikaga. Samal ajal valitses arusaam, et teadusarendus ja -poliitika on olnud ja on tihedas seoses uute teadmiste väljatöötamise metasüsteemiga ehk siis „teadmiste tootmise” suursüsteemiga. Peeti eriti oluliseks riigi kõrgete ametnike ja riigijuhtide kujutlusi ning arusaamu teadusest ja teadusarendusest. Neist sõltusid tollal suurel määral eelarvelised eraldised, riiklikud teadus-tehnilised suurprogrammid, kaitse-, haridus- ja tööstusalased sihtfinantseeringud. Kui ettekujutus teadusest ja selle võimalustest muutus nende inimeste vaimusilmas ebaadekvaatseks või arenes teadusele ebasoodsas suunas, tõi see kaasa teadusniði ahenemise ning võimude teadust pitsitavaid samme. Seepärast oli teadusüldsusele oluline hoolega jälgida arusaamade kujunemist teadusest ja teaduselust väljaspool teadussfääri. N Liidu teaduspoliitika väljatöötamise lähtealuseks peeti ametlikult marksismileninismi. Teaduspoliitika sisemist arengut nähti aga tihedas seoses riigi majanduse ja kultuurilise arenguga ning selle periodiseerimisel lähtuti eeldustest, et teaduspoliitika eriilmelised arenguperioodid vastavad sisuliselt „sotsialismi ja kommunismi ehitamise” iseloomulikele etappidele. N Liidu TA infoinstituudis 1980. aastal koostatud ülevaade liigendab Teise maailmasõja järgse N Liidu teaduspoliitika järgmiselt. Esimesel, vahetult sõjajärgsel perioodil aastatel 1945–1959 seati teadlaste ette kaks põhiülesannet – tuumaenergia kontrollitav vabastamine ning kosmose esialgne hõlvamine, toetudes Tsiolkovski töödele. Ulatuslikud aatomija kosmoseuuringud põhjustasid kogu teadusuuringute ringi kiire laienemise. Võimud hakkasid rõhutama riigi määravat osa kogu teaduse arendamisel. Teine, 1959. aastal alanud ja kuni 1978. aastani kestnud teaduspoliitika periood oli määratletud NLKP 22.–25. kongressi direktiivmaterjalide suuna ja iseloomuga: teaduspoliitika määrasid kommunismi ülesehitamise konkreetsed vajadused ja ülesanded (Problemõ 1980, 101–157). 1980. aastatel toimusid N Liidus teaduspoliitika käsitlustes olulised nihked. Kümnendi lõpuks osutus domineerivaks seisukoht, et sotsialistliku ühiskonna raames kujuneb tänu teaduse arengu ja teaduslik-tehnilise progressi seaduspärasuste tunnetamisele ning nende arvestamisele praktikas võimalikuks selle teadlik ja plaanipärane suunamine ning juhtimine. N Liidu uue teaduslik-tehnilise poliitika alused kujundati 1990. a koostatud kontseptsioonis teadusliktehnilise progressi juhtimise täiustamise kohta radikaalse majandusreformi tingimustes. Kontseptsiooni üks juhtmõte oli, et riiklik teadus-tehniline poliitika peab keskenduma olemasoleva teadusliktehnilise potentsiaali kontsentreerimisele uue tehnika ja tehnoloogia kiirelt arenevatele valdkondadele, uutele tehnoloogilistele tasemetele jõudmisele. Uue teaduspoliitika raames peeti vajalikuks alusuuringute eelisarendamist, teaduse eksperimentaalbaasi tugevdamist, ressursside koondamist prioriteetsete suundade arendamisele, uute teaduslahendite kiiret kasutamist progressiivsete tehnoloogiate väljatöötamiseks, teaduse ja tootmise integreerimise uute vormide arendamist, teaduslik-tehnilise tegevuse paremat õiguslikku kindlustamist, monopolismi piiramist teaduses ja tehnikas, teadlaskaadri ettevalmistamise parandamist, mitmekülgse rahvusvahelise koostöö arendamist. 1990. aastate alguses avaldasid juba ka N Liidu rahvasaadikud muret kujunenud hädaolukorra pärast teaduse ja tehnika arendamisel ning nõudsid valitsuselt radikaalsete abinõude rakendamist teaduslik-tehnilise progressi juhtimise parandamiseks ja majanduse moderniseerimiseks. USA edu alus Teaduspoliitika teoreetiliste ja praktiliste küsimustega on aastakümnete vältel tegeldud iseseisvalt ja oma riigi spetsiifikat arvestades põhjalikult USA-s. Välja on antud suur hulk teaduspoliitikat kä- HARIDUS 1–2/2008 31
TEADUSPOLIITIKA sitlevaid seadusandlikke akte ja regulatsioone, mis on suunatud teadussfääri, poliitika ning avaliku sektori vaheliste huvide ja vajaduste tasakaalustatud kooskõlastamisele. USA vastavad seadusandlikud lahendused ja regulatsioonid on olnud selged ja osalistele vastuvõetavad. Teaduspoliitika üldkäsitlused on lähtunud eeldustest, et riigi teaduspoliitikal on kaks peamist aspekti: 1) tegelik ja sisuline „poliitika teaduse jaoks”, suunatud sellele, et tagada kõrge loominguline aktiivsus uurimisgruppides ja teadusasutustes, aidata kaasa ja kindlustada tipptasemel teaduslike töötajate ja inseneride ettevalmistamine, luua eeldused ja võimalused teaduse ja tehnika strateegiliselt oluliste suundade väljaselgitamiseks ning eelisarendamiseks, kindlustada uurimisasutuste kõrgtasemel materiaal-tehniline varustatus, tagada teadussfääri vajalik rahastamine; 2) tegelik ja sisuline „teadus poliitika ja ühiskonna jaoks”, mis seisneb selles, et teadusuuringuid kasutatakse lahenduste otsimisel ühiskonna ees seisvatele kõikvõimalikele aktuaalsetele probleemidele ja dilemmadele, nii sise-, kaitse-, tervishoiu-, rahvastiku- kui ka majanduspoliitikas. Esimene aspekt kujunes esimesena ja oli teatud aja jooksul domineeriv teadustegevust reguleeriv ja toetav tegevussuund, mille raames kujunesid teadustööd rahastavad institutsioonid ja teadussfääri organiseerivad tippametnikud. Teises järjekorras kujunesid mitmesugused riigiorganid ja institutsioonid, mis olid suunatud rakendama riigi finantseeritavaid teadusuuringuid riigi oluliste arenguprobleemide läbitöötamiseks ja uute teaduslahendite leidmiseks. USA rakendusliku teaduspoliitika esimese etapi oluline saavutus 1960. aastatel oli teadussfääri esindajate ja poliitikute kokkuleppe realiseerimine: korraldada alusuuringute rahastamine „poliitikute sekkumiseta”, st finantseerimisotsused tegid teadlased ise. See otsus sobis mõlemale poolele, nii poliitikutele kui ka teadlastele, pikka aega. 1970. aastatel, seoses kiire majandusarengu ja ühiskondlike protsesside komplitseerumisega, kujunes USA-s olukord, kus paljud teadlased ja ühiskonnategelased ei olnud enam rahul praktikas toimiva teaduspoliitika ja selle institutsioonidega. Esiplaanile kerkinud komplekssed sotsiaalsed arenguprobleemid mõjutasid ja muutsid oluliselt teaduse ja poliitika senist vahekorda. Poliitikasfääris formuleeritud eesmärgid ei nõudnud enam lihtsalt teadussaavutuste kasutamist või teatud rakendusuuringute läbiviimist, vaid vajasid sageli teaduspotentsiaali ulatuslikku rakendamist, sest tihti ei jätkunud keeruliste sotsiaalsete probleemide lahendamiseks olemasolevatest teoreetilistest teadmistest. Seetõttu kasvas poliitika mõju kogu teadusliku tunnetuse sfäärile, mõjutades edaspidi ka alusuuringute suundi ja teemavalikut. Samal ajal kerkisid esile probleemid poliitiliste eesmärkide „teadusvormi” valamisel. Selgus, et poliitiliste eesmärkide transformeerimine teaduse ülesanneteks on keeruline ja mitmeetapiline protsess, mis algab sotsiaalsete probleemide fikseerimisest parteide programmides. Teise etapi jooksul konkretiseeritakse poliitilised eesmärgid teaduse ja tehnika viimaste saavutuste valgusel ning formuleeritakse üksikasjalikult teaduslik-tehnilised ülesanded. Need teaduse ette püstitatud ülesanded kujunevad riigi poliitika üheks osaks teaduse ja tehnika arendamisel. „Poliitiliselt orienteeritud teadusuuringute eesmärk,” on võtnud kokku sotsioloogid, „ei seisne mitte teaduse optimaalses arendamises, nagu see toimub teaduse üldise progressi tagamisel, vaid spetsiifiliste sotsiaalsete, majanduslike, sõjaliste ja teiste ülesannete lahendamises teaduslike uurimistööde toel ja abil” (Dickson 1984, 44). 1970. aastatel märgatakse ja rõhutatakse USA-s suuri erinevusi kõrgel tasemel teaduslike sihtprogrammide („Apollo” jt) ning kaootiliste ühiskonnauuringute vahel. Ühiskonnateadlased asuvad sotsiaalsete probleemide lahendamise huvides propageerima „sotsiaalse tehnoloogia” uurimisprogramme. Valitsus asub teadussfääris otsima tõeliselt prioriteetseid teadusvaldkondi ja uurimissuundi. Kasvab teadusuuringute taseme hindamise ja temaatika ekspertiisi tähtsus. Teaduspoliitika harmoniseerimine Rahvuslike teaduspoliitikate erisusele ja eriilmelisusele vaatamata on nende puhul leitud ka palju ühisjooni ja ühisosasid. UNESCO teaduslik-tehnilise poliitika osakond töötas välja juba aastaid kasutusel olnud riikide teaduspoliitikate mehhanismi täiustamise üldistatud mudeli (Hemtinne jt 1982). Kuna selles on tähtsal kohal mitmesuguste tagasiside seoste ja kanalite kujundamine ja arvestamine, on seda nimetatud ka „rahvusliku teaduslik-tehnilise süsteemi küberneetiliseks mudeliks”. Selle teaduspoliitika põhimehhanismide mudeli alusel on võimalik eristada „teaduspoliitika üldalal või üldvaldkonnas” nelja tähtsamat funktsionaalset allvaldkonda. 1. Riigivõimu valdkond, mille institutsioonide kaudu toimub sotsiaal-majanduslik planeerimine, riigieelarve vastavate osade tasakaalustav läbikaalumine, teaduspoliitika ettevalmistamine ja praktiline realiseerimine, teaduslik-tehnilise tegevuse juhtimine ministeeriumide ja regioonide lõikes. 2. Teadusasutuste ja teaduslik-tehnilise teenindamisega tegelevate organisatsioonide ning ettevõtete funktsionaalne allvaldkond. Keskset osa selles etendavad ettevõtted ja organisatsioonid, mis tegelevad vahetult teadus- ja arendustööga, pakuvad mitmesuguseid teadusteenuseid tootmissfäärile ning on aktiivsed uute teaduslahendite ja tehnoloogia rakendamisel. Selles valdkonnas on väga tähtsal kohal T&A organisatsioonide allüksused, mis on orienteeritud riigi seisukohalt tähtsate, tulevikuprobleemide läbitöötamiseks loodud uute, teaduslik-tehnilise potentsiaali allosade kujundamisele ja arendamisele. 3. Riigi ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide valdkond, kus tegeldakse vahetult uute teaduslik-tehniliste lahendite rakendamisega tootmises ja teeninduses. Selle valdkonna asutused tegutsevad majanduse juhtimise sektoriaalsete organite (ministeeriumide, ametkondade jne) suunamisel teaduse ja tehnilise arengu üldisemate, riiklike kavade raames. 4. Kogu ühiskondliku tootmise ja teenindamise ülejäänud valdkond tervikuna, mis toimib kiirelt areneva teadusliktehnilise progressi, muutuvate majanduslike, sotsiaalsete ja ökoloogiliste efektide mõju all. Selle mudeli valdkondi ja elemente ühendavad ning katavad poliitilised valikud ja teaduspoliitikas valitsevad seisukohad. Nende elementide koostoimet ja tõhusust saab aga lähemalt analüüsida mitmesuguste otseseoste ja võimalike tagasisidekanalite toimetulemuste 32 HARIDUS 1–2/2008
Page 1: Eesti riiklik teaduspoliitika ei ar

Tulevikku määrab teaduspoliitika (Jaan Laas) - Haridus

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?