Soome hariduspoliitika arengujooni

ÜHTLUSKOOLriigi juhtimist väärtustava haridusideoloogiavahel. Seda pinget on püütud leevendadajärgmiste võtetega.■ Taotletakse tehnoloogilise, kultuuriliseja sotsiaalse arengu tasakaalu (haridusministeeriumistrateegia 2005). Infovõrkudelaienemine peab edendama võrdväärsusepõhimõtet: maa eri piirkondadel,valdadel, küladel, koolidel, klassidelja üksikutel õpilastel peab olema vabajuurdepääs infovõrkudele. Nii muutuvadteenused kõigile kättesaadavamaks jasee parandab inimeste heaolu ja elukvaliteeti.■ Kõik õpilased saavad hea koolituseinfotehnoloogia ja infovõrkude aktiivsekskasutamiseks, mis aitab tasandadasotsiaalseid erinevusi.■ Õpingute igal etapil pööratakse erilisttähelepanu väljalanguse ärahoidmisele,õpiraskuste varasele avastamisele jakõrvaldamisele.■ Rahvuslikku edu otsitakse nn uutestteenindus- ja tootmisharudest, kusmoodne infotehnoloogia, infovõrgud jainfotöötlus on osa inimese argipäevast.Õppimisteoreetiline murrang –individualiseerimine ja pööreõppija pooleKuni 1970. aastateni valitses Soomesõppimise käsitustes uusbiheivioristlikpsühholoogia. 1980. aastatel astus asemelekognitiivne psühholoogia ja 1990.aastatel konstruktivistlik õpikäsitus. Õppimiseväliselt korralduselt kandus tähelepanuõppija valmisolekule ise omaõppimisprotsessi korraldada. Kokkuvõtlikult– õpetamiselt mindi üle õppimisele.Nagu mujal maailmas, nii sattus ka Soomesbiheiviorism ägeda kriitika alla jauusi lähtekohti otsiti eelkõige õppimisteoreetilisestkonstruktivismist (Piaget,Glasersfeld). Tekkisid järgmised vastandused:biheiviorism–konstruktivism; õpetajakesksus–õppijakesksus,juhitav–isereguleeruv,konservatiivne–moodne, suletudsüsteem–avatud süsteem jne.Konstruktivistlikku õpikäsitust, avatudõpikeskkonda ja moodsaid infosüsteeme(arvutipõhine õpe, e-õpe, virtuaalsedõpikeskkonnad) peetakse Soomesühe terviku osadeks.Põhikooli 1994. aasta õppekava tõstiskikesksele kohale õppimise ja infotöötluseuued teoreetilised seisukohad.Rõhutatakse õpilase aktiivset rolli omateadmiste hoone ehitamisel. Ka 2004.aasta õppekavas rõhutatakse õpetamise,õppimise ja kogu koolitöö korraldamiselähtekohana konstruktivistlikkuõpikäsitust. Samas hoitakse kinni varasematestüldisematest põhimõtetest.Esiteks. Võrdväärsuse ja -õiguslikkusepõhimõtet on 2004. aasta õppekavasrõhutatud isegi rohkem kui 1994. aastal.Ehkki võrdväärsete õpitulemusteni jõudmiseasemel rõhutatakse nüüd võrdväärseidõppimisvõimalusi ja õpilaste individuaalseteeelduste arvesse võtmist,rõhutatakse 2004. aasta õppekavas ikkagika seda, et põhikoolis ei tohi õpilasijaotada andekuse ja õppimisvalmidusejärgi tasemerühmadesse. Õppe eesmärgidja maht on endiselt kõigile ühesugused.Ühelgi õpperühmal ei lubatataset alla lasta, sest see paneks kinniõpilaste edasiõppimise tee.Teiseks. Õpiraskuste ületamine onendiselt keskne koolitööd juhtiv pedagoogilinepõhimõte ja tugiõpetuse erinevadvariandid moodustavad olulise osakooli argipäevast.Kolmandaks. Kesksel kohal on endiseltkonstruktivistlik õpikäsitus.Neljandaks. Ka nüüd rõhutatakse selgeteeesmärkide seadmise ja saavutamisetähtsust.Kõige suurem muutus on ilmselt õppimisesenisest individualistlikum tõlgendamine.Kui võrdväärsete õpitulemusteväärtustamine suunas õpetaja tegelemaeelkõige õpiraskustega õpilastega (nnalumise veerandiga) ja neile tugivõrgustikeloomisega, siis jäi klassi pareminiõppiv veerand samal ajal suurema tähelepanuta.1970. aastatel ei peetud isegiviisakaks rääkida andekate õpilasteerivajadustest. Seda peeti elitaarseks javõrdväärsuse vastaseks. Ressurssesuunati nõrgemate õpilaste aitamisse.Viimasel aastakümnel on aga leitud,et ka andekad õpilased vajavad omatugivõrgustikku. Tänapäeval saab pakkudaõpilasele varasemast rohkem individuaalseidõppimisradu, kusjuures kaedukamate õpilaste teel ei ole enamhoiakulisi takistusi.Olulist tähelepanu pööratakse sellele,et õpilane õpiks õppima. Eesmärk onarendada kõigi tasandite õppijate võimethankida endale ise infot, valmistudaelukestvaks õppeks, juhtida oma õppeprotsessiise. Siia kuulub ka infotehnoloogiasõbralikeõpikeskkondade loomine.Õpetajad on märganud, et uus õpikeskkondon õpilaste õpimotivatsioonisuurendanud ja info leidmise oskust parandanud.Koolijuhid ei näe moodsa tehnoloogiamõju nii positiivsena.LõpuksArvukad rahvuslikud ja rahvusvaheliseduuringud on näidanud soomlaste haridustasemetõusu. Seejuures tuuakseesile kaht põhilist trendi: Soome noorteteadmiste tase on tõusnud kõikidesõppeainetes ja kõikidel koolitasemetelalates 1960. lõpuaastate lõpust; OECDmaade hulgas on soome noored tõusnud1960. aastate kesktasemelt rahvusvaheliseletipptasemele.Hariduspoliitiline põhimõte, et kogurahvas peab saama laiapõhjalise üldhariduse,on ennast õigustanud ja Soomeühiskonda tervendanud. Ühiskonnaeri rühmade, keskuse ja perifeeria vaheleei ole tekkinud dramaatilisi pingeid,kuna haridus on olnud kõigile võrdselmääral kättesaadav.Soome hariduspoliitika ja pedagoogikaon andnud lausa hämmastavaid tulemusi.PISA-uuringus saavutasid Soomenoored erandlikult palju tipptulemusi –lugemises, matemaatikas, loodusteaduses.Viimaste aastate arengut võib vaadeldaheaoluühiskonna haridusprojektina,mis algas 1960. aastatel ja millegaseostus lõpuks kogu poliitiline süsteem,hariduspoliitika kavandamine, vallad,õpetajad, koolid. Ehkki otsustusõigus onläinud nüüdseks riigilt valdadele, polepõhiküsimusi kahtluse alla seatud. Allesviimastel aastatel on uusliberalistlikudringkonnad hakanud nõudma avalikekulutuste kärpimist. Nõutakse ka koolidespetsialiseerumist ja profileerimist,konkureerimist ja pingeridasid. Neednõudmised pole siiski veel puudutanudSoome põhikooli. On alanud ka rahvusvaheliseltedukate “tippude” otsimine.Oht on selles, et liialt vabale konkurentsilekeskendudes võib minna kadumaSoome kooli hea ühtlane tase.18HARIDUS 9–10/2006