Soome hariduspoliitika arengujooni

Pauli Siljander: “Radikaalne võrdõiguslikkuse tõlgendus viisSoomes välja võrdsete õpitulemuste nõudeni. See tähendas, etpõhikoolis pidid saavutama õppe põhieesmärgid kõik õpilased.”Soome hariduspoliitikaarengujooniP a u l i S i l j a n d e rOulu ülikooli kasvatusteaduste professorIga laps suudab õppida – see idee sai Soomes pedagoogilise mõtte uuenduse aluseks.Riikliku iseseisvumise ajaks 1917. aastaloli Soome koolielu areng seiskunud.Üldine õppimiskohustus seati sisse alles1921. aastal. Riigi roll hariduspoliitikajuhtimisel oli väike. Koolikorraldusjagunes kaheks paralleelseks haruks,mis ei taganud kõigile lastele ühesuguseidharidusvõimalusi: 1) algkool (kansankoulu)– 7-aastane kool, mille läbisenamik eaklassist; 2) keskkool (oppikoulu)– 5-aastane põhikool pluss 3-aastane gümnaasium, mis pakkus pääsuülikooli.See kaheharuline koolisüsteem toimisSoomes päris hästi veel Teise maailmasõjajärelgi. Põllumajandusse, kustöötas ligi 35% elanikkonnast, oli vajakiiresti uusi töökäsi lihtsaid töid tegema,mis ei eeldanud pikka koolitusaega. Teiseksei suhtunud maal põllumajandusesega linnas tööstuses tegutsev rahvaskeskkooli ja sealt edasi ülikooli minekussesoosivalt, sest sellega kaasnes vanemateametitraditsioonide katkemine.Analoogilist ilmingut on täheldanud Inglismaatöölismiljöös Paul Willis (1977).Umbes kümne aasta jooksul toimussiiski dramaatiline muutus. Põllumajanduseületoodang pani paljud väiketaludväga raskesse olukorda, mis põhjustasinimeste massilise siirdumise maalt linnaja isegi töökoha otsimise väljaspoolSoome piire. 1960. aastate lõpuks oliüle 300 000 soomlase rännanud välismaale,peamiselt Rootsi. 4,5 miljoni elanikugaSoomele oli see suur kaotus.Rahva majandusliku ja vaimse heaolutagamisest sai rahva ellujäämise küsimusja poliitiline paratamatus, mille juurespeamine vastutus langes riigile.Soomes ja teistes Põhjamaades saimõiste “heaoluriik” erandlikult laia tähenduse.Pekka Kuusi tõi oma raamatus“1960. aastate sotsiaalpoliitika” esile sellepeamised tunnused: kiire majanduskasv,rahva sotsiaalsete õiguste tagamineja riiklik tugi heaoluteenustele.Soome heaoluriigi kontseptsiooni kandisseega ideoloogia, kus majanduslikukasvu nõue, palgatöö, materiaalne heaolu,sotsiaalne võrdõiguslikkus ja demokraatiakuulusid ühte tervikusse.Võrdõiguslikkust ja solidaarsust mõistetikui majandusliku kasvu saavutamise vahendit,samas oli võrdõiguslikkus eesmärk,mille saavutamise tagas peamiseltmajanduskasv.Heaoluriik kui haridusprojekt1960. aastatel algas Soomes suur sotsiaalreform.Paranes avalike teenustemaht ja kvaliteet. Rõhutati, et tervisele,tööle ja toimetulekule on õigus igal ini-HARIDUS 9–10/200615

mesel, sõltumata tema sünnipärast võisotsiaalsest päritolust. Enam ei küsitud,kui palju uuendused maksma lähevad,vaid kui palju riigil nende elluviimiseksraha on.Analoogilised uuendused toimusidRootsis. Seal määras heaoluriigi sisusotsiaaldemokraatlik ideoloogia. Heaoluühiskondanimetati seal “kolmandaksteeks”, mis erines nii ameerikalikustkapitalismist kui ka nõukogulikust kommunismist.Selles ühiskondlikus kontekstis nähtiharidust heaoluriigi sotsiaalse turvamehhanismiosana. Ühelt poolt peetiharidust majandusliku ja vaimse heaolusaavutamise vahendiks, teisalt againimõiguseks, mis tuli tagada kõikidesotsiaalsete klasside lastele. Hariduslikkuvõrdsust peeti soome rahvusliku tervenemisekeskseks teguriks. Snellmaniharidusaate keskne idee oli seega rehabiliteeritud.Heaoluriigi Põhjamaade mudellõi uue põhja kogu tollasele koolikorraldusele.Kaheharuline koolisüsteemsattus kriitika alla, sest see tootis sotsiaalsetebavõrdsust, jättes paljud andekadnoored (andekuse reserv) ilma heastharidusest ja vähendades Soome koolikui sellise potentsiaali. Järgnes põhikooli,kutsekooli, ülikoolide eksamikorralduse,täiskasvanukoolituse reformimine.1970. aastatel valitses Soomes seisukoht,et ühiskonnapoliitikas on kesknekoht kooli- ja hariduspoliitikal. Toonitati,et hariduseesmärgid tuleb püstitadaühiskonna arenguvajadusi arvestades.Soomes sobitati heaoluriigi põhimõttedkokku OECD haridusdoktriiniga, mis samutikäsitas haridust majanduskasvueeltingimusena. Esile tõsteti järgmisipõhimõtteid.1. Võrdõiguslikkuse põhimõte: haridusekeskne taotlus on ühiskondliku ja hariduslikuvõrdõiguslikkuse edendamine.2. Kogu elanikkonna üldise haridustasemetõstmine: kogu eaklassile korraldatakseühtne ja piisavalt pikk (vähemalt9 aastat) üldharidus, mis on eriharidusepõhjaks.3. Takistuste kõrvaldamine edasiõppimiseteelt; koolikorraldus tervikuna peabolema “tupikteedeta”, et kõigil oleks võimalikedasi õppida järgmise, kõrgemaastme koolis.4. Õpiraskuste ületamine: kõikidelkoolitasanditel jälgitakse eriti tähelepanelikultõpiraskustega õpilasi.1970. aastate poliitilises kontekstis eiolnud need põhimõtted ainulaadsed.Rootsis ja Norras rõhutati umbes analoogilisilähtekohti, samuti paljudesOECD maades, ehkki seal oli koolikorralduserinev. Soome koolikorralduseloli siiski oma eripära.Esiteks. Uuenduse põhimõtteid rakendatikõikidel koolitustasanditel ja sedaprotsessi juhtis riik. Uuenduste ülekorraldati laialdasi arutelusid.Teiseks. Võrdõiguslikkusele haridusesanti üksikasjalik tõlgendus ning tuletatisealt konkreetsed tegevuskavad jalahendused koolidele nende argipäevatöös.Kolmandaks. Toimus radikaalne muutuspedagoogilis-psühholoogilises mõtteviisis– õpilase psüühika uurimise asemelhakati analüüsima sotsiaalseid tegureid,mis mõjutasid õppimist.Võrdväärne haridusVõrdsele haridusele on antud Soomesjärgmisi tõlgendusi.■ Võrdväärsed õppimisvõimalused – inimesesünnipära, elukoht, sotsiaalne positsioon,sugu, rass, majanduslik olukordei takista õppimist.■ Võrdväärne koolikorraldus ja õppeviis– koolide tegevus korraldatakse nii,et see edendab hariduslikku võrdsust.■ Võrdväärsed õpitulemused – erinevadõpilased saavutavad baasoskustesvõrdväärsed tulemused.1970. aastatel taotleti Soome hariduspoliitikasõpilaste võrdseid õigusikõikidel tasanditel. Kaheharuline koolisüsteemlikvideeriti ja mindi üle ühtsele9-aastasele põhikoolile, millele koostatika ühtne õppekava. Võrdsuse nimelmuudeti õpetamine, õppematerjalid, õppimisraskustegaõpilaste eriõpe, koolitoit,üle 5 kilomeetri pikkune koolisõitõpilasele tasuta teenusteks.Soomlaste radikaalne võrdõiguslikkusetõlgendus viis välja võrdsete õpitulemustenõudeni. See tähendas, et põhikoolispidid saavutama õppe põhieesmärgidkõik õpilased. See tekitas laialdasepoleemika nii õpetajate, haridusametnikekui ka teadlaste hulgas. Taotlustpeeti ebarealistlikuks ja õpilaste individuaalseiderinevusi alahindavaks.Hilisem areng, näiteks PISA 2000 ja2003, aga näitab, et võrdõiguslikkuseradikaalne tõlgendus on taganud Soomekoolile märkimisväärse edu.Konkreetsemalt toimus see järgmiselt.■ Põhikoolis määratleti üsna täpseltnõudmiste tase, mille saavutamist õpilasteligal klassiastmel eeldati. Sellelevastavalt juhendati koole ja õpetajaid.■ Asuti kujundama uut pedagoogilistkultuuri – noori selekteeriva ja kihistavakultuuri asemele pidi tulema võrdõiguslikkuseja sotsiaalse vastutuse kultuur.■ Suunati ressursse õpiraskustega õpilasteeriõppesse, et saavutada õpitulemustevõrdväärsus.Ehkki koolireformi alustasid uusvasakpoolsedpoliitikud, rakendati eelkirjeldatudhariduspoliitilised ja pedagoogilisedpõhimõtted ellu tsentristlike liberaalidejuhtimisel. Lõpuks olid ka poliitilised parempoolsedsisuliselt selle reformi taga.Haridus ja haritavusVõrdväärsete õpitulemuste saavutamiseradikaalne idee tõi vaidluste keskpunktiküsimuse inimese õpetatavusest. Jõutiseisukohale, et pärilikud tegurid ei määralapse õpiedu nii suurel määral, kui onseni arvatud. Leiti, et enamasti ei olelapse ebaedu põhjuseks tema kehvadgeenid, vaid valed hariduspoliitilised otsused,pedagoogilised võtted, ebasoodsadelutingimused. Soome põhikooli õppekavasöeldakse selle kohta nii: “Tunnetuslikevõimete mõju õpitulemustele eiole põhjust üle hinnata. Kui õppematerjalesitatakse nii, et see on igale õpilaselejõukohane, ja kui lepitakse sellega, etigal õpilasel kulub sama materjali omandamisekserinev aeg, ei kujune erinevaandekustasemega õpilaste rühmadesõpitulemused oluliselt erinevaks. Seepäraston põhjendatud põhikoolis õppe sellinediferentseerimine, et õppimisele kuluverinev aeg /- - -/ on süsteemis aktsepteeritud”(POPS I, 136).Seda mõtteviisi iseloomustab suur haridusoptimism:põhimõtteliselt peetaksekeda tahes arenemis- ja õppimisvõimeliseks.Selline seisukoht tõi päevakordamõiste Bildsamkeit (haritavus, õpetatavus),mida omal ajal saksa pedagoogiliseskirjanduses käsitles J. F. Herbart.Koolipedagoogika seisukohast oli küsimusselles, mil määral on võimalik etteteada üksiku õpilase psühholoogilisi õppimiseeldusija missugusesse koolitüüpituleb õpilane suunata. Wilhelm Flitner(1950), Ulrich Freyhoff (1963), DietrichBrenner (1996) ja teised uurijad väidavad,et me ei suuda ette teada, missu-16 HARIDUS 9–10/2006

ÜHTLUSKOOLguseks kujuneb kooli tulnud lapse õppimispotentsiaal.Õppimisvõime määravadolulisel määral õpetaja meetodid jatema pedagoogilise suhtlemise laad.Koolitatavus ja õpetatavus on pigem pedagoogikakui üksikisiku andekuse võikoolivalmiduse küsimus.Iga laps suudab õppida – see põhimõtesai Soomes pedagoogilise mõtteuuenduse aluseks, ehkki teoreetilisedpõhjendused jäid õhukeseks. Loobutigeneetilise determinismi põhimõtetest.Tõsi, õpilaste õpivalmidus on erinev,kuid põhjused ei ole ainult geneetilised.Õpilase kooliteed ei tohi määrata temaisiklike psühholoogiliste omaduste egaõppimiseelduste põhjal.1960. ja 1970. aastatel peeti diskussioonika koolide pedagoogilise tegevuseüle, mis sai ergutust masterylearning’u põhimõttest, mille üle peetivilgast mõttevahetust ameerika kasvatusteaduses(Bloom, 1968, 1971; Block,1971). Mastery learning’u keskne ideeoli selles, et õppija ei lähe järgmiseteema juurde enne, kui eelmine teemaon vähemalt 80% ulatuses omandatud.Selleks seati õppele väga selged eesmärgidja tagati täpne pedagoogilinekorraldus, varieeriti õppimisele kuluvataega, lisati tugitegevusi jms. BenjaminBloomi ja teiste mastery learning’u gurudeuurimistulemused osutasid, etõppetegevuse korraldamise viisil onotsustav mõju õpitulemustele. BenjaminBloom tõdes, et 90% õpilastest suudabõppida hindele “viis” kõike seda, midatavakoolis õpetatakse, kui anda õpilastelevaid piisavalt aega ja neid piisavaltjuhendada. Nõrgad õpitulemused ei oleseega õpilase, vaid sobimatu õpetamiseprobleem.Soome põhikooli 1970. aasta õppekavasrõhutatakse keskkooli ja põhikoolierinevust. Keskkool lähtub tasemenormidest(karsiva koulu) jättes normilemittevastavad õpilased kõrvale. Tegelikultvalib õpetaja välja need, kes õpivadtema meetodite järgi kõige paremini.(Õpilasi kohandatakse õpetaja tööstiiliga.Põhikoolis on vastupidi – kui õpilasedei saavuta edu, peab õpetaja muutmaoma pedagoogilisi seisukohti ja tööstiili)(POPS 1970, 159).See mõtteviis siirdas vastutuse õpetajateleja koolide õppekorraldusele. Õpiraskusteületamine sai Soome koolikeskseks pedagoogiliseks põhimõtteks,mis on kesksel kohal ka 2004. aastaõppekavas.Nii kandus raskuspunkt õpilase anneteltõpetaja tööle ja pedagoogilise suhtlemiseolemusele. Võrdõiguslikkusepõhimõte rõhutas iga õpilase õigust hariduseleja see tuli tagada vastava pedagoogilisetegevusega.Heaoluriigi kriis ja hariduspoliitika“uued” aatedViimase 15 aasta jooksul on Soome haridusideoloogiaja koolitusdoktriin olnudtaas vilka keskustelu ja ümberhindamiseobjektid. Üks põhjus on olnud maailmamajanduseja Soome majandusekriis 1990. aastate algul, millega kaasnesiddramaatilised murrangud Euroopas(Berliini müüri langemine, NõukogudeLiidu lagunemine, Euroopa integreerumine).Heaoluriigi radikaalse võrdõiguslikkuseideoloogiale esitasid väljakutseuusliberalism ja turumajandusepõhimõtted: vaba konkurents, avalikekulutuste vähendamine, riigimonopolipurustamine, avalike teenuste erastaminejms.Tuli loobuda traditsioonilisest Ida–Lääne vastandusest ning avada endEuroopa suunas ja globaalsetele koolitusturgudele.Majanduse seisakule järgnenudturgude elavnemine esitas kaharidusele ja koolitusele uusi väljakutseid.Hariduspoliitilises retoorikas saidvõtmesõnadeks “globaliseerumine” ja“Soome rahvusvaheline konkurentsivõime”.Muutunud ühiskondlikes oludes saihariduspoliitika põhiküsimuseks, kuidastagada “väikse maa” rahvusvahelinekonkurentsivõime globaliseeruvas maailmas.Soomlaste vastus oli: hea haridusega.Kogu elanikkonna haridustasemeüldine tõus on olnud keskne taotlus kõikidesviimase 15 aasta hariduspoliitikadokumentides. See on puutunud nii põhikooli,kõrgkooli kui ka täiskasvanuteõpet. Näiteks põhikooli 1994. a õppekavas,mis valmis Soome majanduskriisikõige süngematel aastatel, oli ühemõttelineeesmärk – kogu eaklassi haridustasemetõstmine (OPS1994 ja KESU2004).Ehkki 1990. aastatel siirdus Soomespaljude avalike teenuste osutamine riigiltteistele organisatsioonidele, jäi koolitus-ja hariduspoliitika endiselt riigi erilisekaitse alla. Kõrge haridustasemeülalpidamine ja rahva haridustasemetõstmine kõikides koolitussektorites onolnud keskne taotlus, mille üle ei ole tingitud.Ehkki 1990. aastatel vähendatiavalikke kulutusi oluliselt, ei puututudüldse hariduskulusid, need olid koguaeg üle 6% sisemajanduse kogutoodangustning on olnud Rootsi ja Taani kõrvalEuroopa Liidu maade hulgas kõigesuuremad.Infoühiskond ja hariduspoliitikapinged1995. aastal valmis Soome valitsuselinfoühiskonna strateegia. Eesmärgiksvõeti Soome tõusmine infoühiskonnanamaailma tippu. Seda strateegiat on pidevaltarvustatud, uuendatud, täpsustatud,koolidele on koostatud eristrateegiaidja soovitusi moodsa infotehnoloogiakasutamiseks õppeprotsessis. Onkoostatud ka infoühiskonna piirkondlikkeja kohalikke arengukavasid. Soomestongi saanud mitme parameetri järgiinfoühiskonna üks tippmaid.Infoühiskonna strateegia hariduspoliitikapõhijooned sisaldavad siiski üsnavastuolulisi seisukohti ja põhimõtteid.Karvonen (2004) osutab, et Euroopa Liidu1994. aasta infoühiskonna raporti“Europe and the Global Information Society”koostanud töörühma 20 liikmestoli 16 Euroopa suurfirmade esindajad jakogu raport oli seetõttu suurtööstusevisioon infoühiskonnast. Karvonen osutab,et ka Soome varasemad infoühiskonnastrateegiad keskendusid eelkõigeSoome tööstuse konkurentsivõimetugevdamisele. Alles hiljem lisandusidjätkusuutlik areng, elukvaliteet ja inimestevajadused. Küsimus on seegaheaoluühiskonna hariduspoliitika ja turumajanduslikukonkurentsiühiskonnapõhimõtete kokkusobitamises. Nii ongiviimastel aastatel ühelt poolt rõhutatudhariduse konkurentsivõimet, õppe tõhusustja tootlikkuse suurendamist ningteiselt poolt sotsiaalset, hariduslikku japiirkondlikku võrdõiguslikkust.Võrdõiguslikkuse põhimõte on Soomesseega endiselt keskne, aga sellemõiste tõlgendamises on toimunud põhimõttelinemuutus – võrdväärsete õpitulemustesaavutamise asemel (radikaalnetõlgendus) on nüüd keskendutudvõrdväärsete õpivõimaluste loomisele(liberaalne tõlgendus). Siin näeme pingetvaba turumajanduse põhimõtete jaHARIDUS 9–10/200617

ÜHTLUSKOOLriigi juhtimist väärtustava haridusideoloogiavahel. Seda pinget on püütud leevendadajärgmiste võtetega.■ Taotletakse tehnoloogilise, kultuuriliseja sotsiaalse arengu tasakaalu (haridusministeeriumistrateegia 2005). Infovõrkudelaienemine peab edendama võrdväärsusepõhimõtet: maa eri piirkondadel,valdadel, küladel, koolidel, klassidelja üksikutel õpilastel peab olema vabajuurdepääs infovõrkudele. Nii muutuvadteenused kõigile kättesaadavamaks jasee parandab inimeste heaolu ja elukvaliteeti.■ Kõik õpilased saavad hea koolituseinfotehnoloogia ja infovõrkude aktiivsekskasutamiseks, mis aitab tasandadasotsiaalseid erinevusi.■ Õpingute igal etapil pööratakse erilisttähelepanu väljalanguse ärahoidmisele,õpiraskuste varasele avastamisele jakõrvaldamisele.■ Rahvuslikku edu otsitakse nn uutestteenindus- ja tootmisharudest, kusmoodne infotehnoloogia, infovõrgud jainfotöötlus on osa inimese argipäevast.Õppimisteoreetiline murrang –individualiseerimine ja pööreõppija pooleKuni 1970. aastateni valitses Soomesõppimise käsitustes uusbiheivioristlikpsühholoogia. 1980. aastatel astus asemelekognitiivne psühholoogia ja 1990.aastatel konstruktivistlik õpikäsitus. Õppimiseväliselt korralduselt kandus tähelepanuõppija valmisolekule ise omaõppimisprotsessi korraldada. Kokkuvõtlikult– õpetamiselt mindi üle õppimisele.Nagu mujal maailmas, nii sattus ka Soomesbiheiviorism ägeda kriitika alla jauusi lähtekohti otsiti eelkõige õppimisteoreetilisestkonstruktivismist (Piaget,Glasersfeld). Tekkisid järgmised vastandused:biheiviorism–konstruktivism; õpetajakesksus–õppijakesksus,juhitav–isereguleeruv,konservatiivne–moodne, suletudsüsteem–avatud süsteem jne.Konstruktivistlikku õpikäsitust, avatudõpikeskkonda ja moodsaid infosüsteeme(arvutipõhine õpe, e-õpe, virtuaalsedõpikeskkonnad) peetakse Soomesühe terviku osadeks.Põhikooli 1994. aasta õppekava tõstiskikesksele kohale õppimise ja infotöötluseuued teoreetilised seisukohad.Rõhutatakse õpilase aktiivset rolli omateadmiste hoone ehitamisel. Ka 2004.aasta õppekavas rõhutatakse õpetamise,õppimise ja kogu koolitöö korraldamiselähtekohana konstruktivistlikkuõpikäsitust. Samas hoitakse kinni varasematestüldisematest põhimõtetest.Esiteks. Võrdväärsuse ja -õiguslikkusepõhimõtet on 2004. aasta õppekavasrõhutatud isegi rohkem kui 1994. aastal.Ehkki võrdväärsete õpitulemusteni jõudmiseasemel rõhutatakse nüüd võrdväärseidõppimisvõimalusi ja õpilaste individuaalseteeelduste arvesse võtmist,rõhutatakse 2004. aasta õppekavas ikkagika seda, et põhikoolis ei tohi õpilasijaotada andekuse ja õppimisvalmidusejärgi tasemerühmadesse. Õppe eesmärgidja maht on endiselt kõigile ühesugused.Ühelgi õpperühmal ei lubatataset alla lasta, sest see paneks kinniõpilaste edasiõppimise tee.Teiseks. Õpiraskuste ületamine onendiselt keskne koolitööd juhtiv pedagoogilinepõhimõte ja tugiõpetuse erinevadvariandid moodustavad olulise osakooli argipäevast.Kolmandaks. Kesksel kohal on endiseltkonstruktivistlik õpikäsitus.Neljandaks. Ka nüüd rõhutatakse selgeteeesmärkide seadmise ja saavutamisetähtsust.Kõige suurem muutus on ilmselt õppimisesenisest individualistlikum tõlgendamine.Kui võrdväärsete õpitulemusteväärtustamine suunas õpetaja tegelemaeelkõige õpiraskustega õpilastega (nnalumise veerandiga) ja neile tugivõrgustikeloomisega, siis jäi klassi pareminiõppiv veerand samal ajal suurema tähelepanuta.1970. aastatel ei peetud isegiviisakaks rääkida andekate õpilasteerivajadustest. Seda peeti elitaarseks javõrdväärsuse vastaseks. Ressurssesuunati nõrgemate õpilaste aitamisse.Viimasel aastakümnel on aga leitud,et ka andekad õpilased vajavad omatugivõrgustikku. Tänapäeval saab pakkudaõpilasele varasemast rohkem individuaalseidõppimisradu, kusjuures kaedukamate õpilaste teel ei ole enamhoiakulisi takistusi.Olulist tähelepanu pööratakse sellele,et õpilane õpiks õppima. Eesmärk onarendada kõigi tasandite õppijate võimethankida endale ise infot, valmistudaelukestvaks õppeks, juhtida oma õppeprotsessiise. Siia kuulub ka infotehnoloogiasõbralikeõpikeskkondade loomine.Õpetajad on märganud, et uus õpikeskkondon õpilaste õpimotivatsioonisuurendanud ja info leidmise oskust parandanud.Koolijuhid ei näe moodsa tehnoloogiamõju nii positiivsena.LõpuksArvukad rahvuslikud ja rahvusvaheliseduuringud on näidanud soomlaste haridustasemetõusu. Seejuures tuuakseesile kaht põhilist trendi: Soome noorteteadmiste tase on tõusnud kõikidesõppeainetes ja kõikidel koolitasemetelalates 1960. lõpuaastate lõpust; OECDmaade hulgas on soome noored tõusnud1960. aastate kesktasemelt rahvusvaheliseletipptasemele.Hariduspoliitiline põhimõte, et kogurahvas peab saama laiapõhjalise üldhariduse,on ennast õigustanud ja Soomeühiskonda tervendanud. Ühiskonnaeri rühmade, keskuse ja perifeeria vaheleei ole tekkinud dramaatilisi pingeid,kuna haridus on olnud kõigile võrdselmääral kättesaadav.Soome hariduspoliitika ja pedagoogikaon andnud lausa hämmastavaid tulemusi.PISA-uuringus saavutasid Soomenoored erandlikult palju tipptulemusi –lugemises, matemaatikas, loodusteaduses.Viimaste aastate arengut võib vaadeldaheaoluühiskonna haridusprojektina,mis algas 1960. aastatel ja millegaseostus lõpuks kogu poliitiline süsteem,hariduspoliitika kavandamine, vallad,õpetajad, koolid. Ehkki otsustusõigus onläinud nüüdseks riigilt valdadele, polepõhiküsimusi kahtluse alla seatud. Allesviimastel aastatel on uusliberalistlikudringkonnad hakanud nõudma avalikekulutuste kärpimist. Nõutakse ka koolidespetsialiseerumist ja profileerimist,konkureerimist ja pingeridasid. Neednõudmised pole siiski veel puudutanudSoome põhikooli. On alanud ka rahvusvaheliseltedukate “tippude” otsimine.Oht on selles, et liialt vabale konkurentsilekeskendudes võib minna kadumaSoome kooli hea ühtlane tase.18HARIDUS 9–10/2006