Estonian Papers in Applied Linguistics - Eesti Rakenduslingvistika ...

252Sõnastik ja grammatika sisaldavad suures osas sama grammatilist infot, kuidnad on organiseeritud erinevalt ja ideaalis peaksid teineteist vastastikku täiendama.Grammatika esitab keelenähtusi üldistatult, tema struktuuri põhiüksus ongrammatiline seaduspärasus (keelereeglite kujul), mida illustreeritakse üksikutenäidetega (hrl sõnadega), milles see või teine grammatiline omadus avaldub. Ükskigrammatika ei saa loetleda kõiki iga reegli alla kuuluvaid sõnu. Sõnastik seobneedsamad keelenähtused konkreetsete sõnadega: sõnastiku struktuuri põhiüksuson sõna, mille juures sõnaartiklis esitatakse temale iseloomulikud grammatilisedomadused.Kuid ka sõnastikus ei saa grammatiline info olla ammendav, nt puudub sealruum näitamaks sõna kõiki muutevorme või sõna võimalust esineda lauses teatudlauseliikmena jne. Seetõttu esitatakse grammatiline sõnastikuinfo tavaliselt üldistatudkujul, nt klassitähisena või reegliviidana, mis juhib kasutaja reeglite endijuurde. Üldisema kategooria näide võiks olla sõnaliik: sõnad kirjes varustataksesõnaliigimärgenditega (nt ehtne Adj), millele vastavad reeglid (põhimõtted sõnadeüldise morfoloogilise ja süntaktilise ja semantilise käitumise kohta) tuleb leidagrammatikaraamatust. Morfoloogiliste reegliviitadena kasutatakse eesti leksikograalisestraditsioonis sõna juures tüübinumbreid (nt krae S 26), need juhivadsõnaraamatu lisaosas esitatud tüübikirjelduste (e reeglite) juurde, mille alusel saabvajalikud vormid moodustada (vt Viks 2001). Samal kombel saab esitada sõnastikuska regulaarse sõnamoodustuse reeglid, millele viitavad sõnaartiklis tuletustüüpidetähised.Kui mõni sõna käitub teisiti, kui üldine grammatikareegel ette näeb, siis sellekohaneinfo täiendab sõnaartiklis esitatud klassitähist. Nt sõna eht puhul tulebadjektiivimärgendile lisada märkus, et see sõna ei käändu (erinevalt tüüpilistestomadussõnadest). Erandliku morfoloogiaga sõna kirjes tuuakse lisaks tüübinumbrileära konkreetsed erandlikud muutevormid (nt pea S 26; pl p päid, adt pähe).Grammatilise info valik ja esitusviis sõnaartiklis sõltuvad suurel määral sõnastikutüübist: sellest, milline on sõnastiku sihtgrupp ja otstarve, kas sõnastik onsuur või väike, üks- või kakskeelne. Ükskeelne sõnastik lähtub emakeelse kasutajavajadustest, kes tavaliselt otsib sõnastikust lisa oma olemasolevatele teadmistele.Muidugi võivad ükskeelset sõnastikku kasutada ka muukeelsed inimesed, aganende jaoks on ta mingis mõttes liiane (info on kohati liiga põhjalik ja detailne),aga mingis mõttes ka puudulik, sest kõike pole otse välja kirjutatud. Ükskeelsessesõnastikku on vaikimisi sisse kodeeritud eeldus, et kasutaja valdab keelt ja seegaei pea seal kõike eksplitsiitselt näitama – seda nii sisulise poole esitamisel kui kasõnaartikli vormistamisel (nt vormide või näidete lühendamise puhul). Seevastukakskeelse sõnastiku adressaadilt ei saa head teise keele oskust nõuda (selle saavutamiseksaitab sõnastik alles kaasa). Selles suhtes on võõrkeelne kasutaja sarnanearvutiga – mõlema jaoks kehtib eksplitsiitsuse ja formaalsuse nõue. Oluline on, etsõnastiku kasutaja saaks talle vajaliku info ja selle rakendamise juhtnöörid kätteammendavalt ja ühemõttelise töökindlusega.