Audentes-Raamat

kummist loom välja!“ „Aa,“ meenub ka emale, „need on need. Ja-jaa!“ Selle peale jookseb Lorelai kööki
ja sealt naaseb ta juba suure potitäie veega. Mis muud nüüd, kui muna potti, pott vannituppa ja ise
magama.
2. peatükk: Kohtumine
Hommikul tormab Lorelai kohe oma muna vaatama. Ta jookseb vannitoa poole, kuid leiab sealt
ainult tühja poti ja hunniku munakoori. „Misasja!“ mõtleb ta endamisi. „Kuhu see kummiloom siis
kadunud on?“ „Äkki oli praak,“ pakub ema, kuid müsteerium lahendust ei leia.
Taas kord istub Lorelai nukralt oma toas, kuid seekord hoopis rõduakna ees. Korraga kuuleb ta
rõdul mingit sahinat, mis aina valjeneb ja valjeneb. Lorelai avab rõduukse. Ja ta ei usu oma silmi: seal
seisab päris draakon! „Tere kena pärastlõunat!“ sõnab olend viisakalt. “Ke... dra... see, et… oled sa
päris??“ on Lorelai kohmetu. „ Jaa, päris mis päris. Üdini ehtne,“ on draakon endas kindel. Korraga
kostab koputus. Taas kord on see ema. “Lorelai, palun tule sööma, kallike, mida sa seal rõdul teed?!“ on
ema juba rõdu poole teel. „Seda et… ee… vaatan päikest… ja… loodusõpetuse kodutöö… ja jube põnev
on,“ pomiseb Lorelai. „Ole ettevaatlik ja tule 5 minuti pärast sööma,“ ütleb ema ning seab sammud
köögi poole.
„Huh, valetada pole üldsegi kerge,“ kurdab Lorelai. Selle peale on draakon nõutu: „See on ju nii
väike mure, aga miks sa talle mind ei tutvustanud?“ „Ta saaks šoki! Ja mis ma üldse ütlema siis peaks?
Et „Hei, mul siin üks draakon hängib, et ära pane tähele või?!“ „Ära ärritu,“ püüab draakon teda
rahustada. „Eks ma proovin. Kuule, mis su nimi on?“ „Minu?“ üllatub draakon, „ma ei teagi nüüd. Äkki
Draakon?“ „Draakon Katuselt!“ hüüatab Lorelai, „just – sa ju tulidki katuselt.“ „Nojah,“ nõustub
draakon. „Aga miks sa just siia tulid? Kes su siia saatis?“ uurib Lorelai uudishimulikult. „No ma arvan,
et see oli nii, et mu päris omanik, võlur Ponifaatsius saadab igal aastal jõuluvanale tänutäheks ühe
draakoni, kes hiljem vajadusel põhjapõtru asendada saab. Küllap ajas ta lihtsalt aadressid
sassi,“ jutustab draakon. „Vau!“ on Lorelai tõesti üllatunud. „Aga kas sa nüüd jäädki siia?
Igaveseks?“ „Ma ei usu,“ arvab draakon, „küllap hakkavad nad mind ikka mõne aja pärast otsima ja
siis tulevad ehk järelegi.“
„Oi! Ma pidin ju sööma minema. Hästi - teeme nii, et sa oled vaikselt katusel ja ei ehmata ega
hirmuta kedagi, eks?“ meenub Lorelaile. Draakon noogutab nõusolevalt. Selle peale kallistab Lorelai
kõvasti draakonit. „Sina oledki mu lemmikloom,“ sõnab Lorelai, pisar silmis.
Elisabeth Ots
5.b klass
Vanusegrupi 3. koht