Audentes-Raamat

Ei oska öelda, kas tema andmed kaotati lihtsalt ära või ei olnudki vahepeal midagi toimunud,
aga meie tegelane ei kuulnud kippu ega kõppu nii umbes järgmise 20 aasta jooksul. Kui mõtlete, et
meie pisikesest lapsest on juba sirgunud keskeas inimene, siis on teil õigus, sest aega oli vahepeal
tõepoolest mööda läinud. Ka keskealised inimesed on väga toredad ja vanus on siiski ainult number.
Kuid tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, kui ühel päeva potsatas postkasti imelik kiri, milles
kutsuti pulma. Meie keskealine sõber oli nüüdseks juba ka paaril matusel käinud, kuid pulmadest oli ta
siiski suutnud hoiduda. Kuna nüüd oli tal rutakust vähem ja see pulm teda millegipärast hirmupööra
kutsus, pidi ta veidi raske südamega vastama kutsele, et on tulemas.
Kuna seekord ei olnud ei tervist ega midagi muud teda alt vedamas, siis tõepoolest jõudiski ta
pulmapäeval kohal. Ei saanud ta tükk aega aru, miks nii väga oli siia pidanud tulema, kuid õnneks oli
pulm täitsa õiget sorti ja selle üle viriseda ei saanud. Vastuse oma küsimusele sai meie tegelane aga
siis, kui tema juurde kõndis valges kleidis preili. Ilmselgelt oli see pruut, kuid palju huvitavam oli, mida
ta lausus: „Te jõudsitegi! Mina olen Sara, tänase päeva pruut ja see tüdruk, kelle elu te päästsite. Selle
uuringu käigus, kus te osalesite ja kust ma ka teie kontaktandmed sain, suudeti leida ravim, mis raviks
nii minu kui teie haigust. See oli küll muidugi väga pikk protsess, millele kulus palju minu lapsepõlvest,
aga tahtsin teid tänada, sest teie olite üks neist, tänu kellele sain eile oma regulaarsest kontrollist tulla
teadmisega, et olen lõpuks terve! Ma muide tegelikult ei teadnud, kas te üldse oleks tahtnud tulla, aga
kui sain teada, et teil olevat olnud halvad mälestused pulmadega, siis mõtlesin, et äkki saan seda siis
veidi parandada. Ah, issand, ma pean nüüd minema. Head aega! Ja tänan teid veel kord!”
Tütarlaps eemaldus kleidi lehvides, jättes maha täiesti kohkunud ilmega täiskasvanu.
Täiskasvanu, kes ei olnud enam kindel, kas ta on ikka täiskasvanu. Ta tundis end jälle kui see pisike
karjuv põnn keset lasteaiahoovi, pisarad voolamas ja käed-jalad valutamas. Ta nägi oma vaimusilmas
sedasama saatuslikku lasteaiakasvatajat, kes oli toonud toast esmaabikarbi ja neid mõlemaid istuma
talutanud. Ta tundis neid pehmeid käsi, mis ta kõik katkised kohad kinni olid sidunud, ja seda pehmet
tuult, mis oli tekkinud sellest, et kasvataja haavadele peale oli puhunud. Ta mäletab isegi seda, kuidas
männid tollal olid lõhnanud ja kui soe ilm väljas oli olnud. Ja kõige eredamini meenutas ta seda lauset:
„Pulmadeks saab terveks!” Ta sulges aeglaselt oma silmad ja laskis pisaral kukkuda, sest see toimis,
see ometi toimis!
Janet Murumets
9.a klass
Vanusegrupi 2. koht