DictumFactum 11

4
koju minna.“ Oksana sõnul polnud ema kuri, kuid kord oli ta
ema pahandanud Oksana vanema vennaga, kui too oli saanud
kahe, ning seetõttu ta kartis, mida temaga võidakse teha. Oksana
otsustas, et ei lähe koju, vaid kõnnib mööda linnatänavaid.
„Mind otsisid kõik sugulased ja kui olin leitud, sain hoopis ema
käest suure kalli ja muidugi ka pahandada, et ei tulnud koju, ja
teda ei huvitanud üldse mu üks. Huvitav, miks, eks? Ühe
parandasin ma järgmisel päeval ära ja rohkem pole kunagi
ühtesid saanud. Aga matemaatikat ma vist tollest ajast saati väga
ei fänna. Õpetaja Piret Hordo, anna andeks!“
Samuti mäletab õpetaja, et umbes gümnaasiumiajal öeldi talle, et
ta ei saavat eesti keelt kunagi selgeks, sest tema pea pole lihtsalt
keelte jaoks loodud. Oma põikpäise suhtumisega on ta suutnud
tõestada vastupidist.
Lisaks õpetamisele meeldib Oksanale teha soenguid ja tegeleda
käsitööga (kudumine, origami, joonistamine). Tema suurim kirg
on tantsimine (võimlemine, rahva-, kaasaegne, klassikaline,
postitants jne). Tantsutreenerina on ta töötanud erinevates
tantsukoolides Võrus, Elva lasteaedades ja Põlva koolis. Oksana
juhendamise all tegutseb täiskasvanute Idla võimlemisrühm
Impulss, mis käib koos igal pühapäeval; suviti võtavad nad osa
erinevatest tantsupäevadest, võimlemis- ja tantsupidudest.
Samuti meeldib Oksanale joosta ja kõndida: „Üritan käia
kõndimas või jooksmas iga päev ja vähemalt viis kilomeetrit.
Koroona tulekuga, kui kõik trennid läksid pausile, oli jooksmine
ainuke n-ö kättesaadav treening ja nüüd on see muutunud
meeldivaks harjumuseks. Joosta mulle meeldib üksi, saan olla
omaette oma mõtetega. Jooksutrenni ajal planeerin tihti ka oma
tunde. Talvel on joosta raske, aga huvitavam kui suvel, eriti kui
väljas on –20 ℃. Jooksen vaid õues, maastikujooks on mu
lemmik.“
Viimastel aastatel on Eestis tekkinud probleeme seoses õpetajate
puudusega koolides. Seetõttu küsisime Oksanalt, miks võiks
tänapäeva noor hakata õpetajaks ning kuidas neid motiveerida
niisugust valikut tegema.
Foto: Oksana Aasa erakogu
inimene tunneb selle soovi ära. Mina olen ka hea näide sellest, et
see äratundmisrõõm ei pruugi tulla kohe. Ma pidin ka proovima
muid ameteid, enne kui sain aru, et ma tahan olla õpetaja.“
Oksana sõnul peaks iga noor tegema ise valiku, missugust eriala
õppima minna. Ta näeb, et noori pole võimalik – see ei ole ka
vajalik – motiveerida valima õpetaja elukutset: „Meie (õpetajad)
võime olla head eeskujud, aga soov minna ja õppida õpetajaks
peab tulema ikka kuskilt noore enda seest ja olen kindel, et noor