13.04.2016 Views

Audentes-Raamat

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.

Eestikeelsete loovtööde võistlus<br />

emakeelepäev 2016<br />

Lõpust leiate gümnaasiumi teatrikonkursi parima näidenditeksti.<br />

TALLINN 2016


SISUKORD<br />

1. – 3. klass<br />

1.b klassi kevadluuletused<br />

<br />

<br />

<br />

<br />

<br />

<br />

<br />

<br />

Kalvin Altmets<br />

Helmi Hermione Kasela<br />

Laara Niilikse<br />

Kätriin Reinvald<br />

Emma-Christina Norlan<br />

Mia Karen Põldre<br />

Enrico Roasto<br />

Mirell Rummel<br />

Marta Oru, „Eesti“, 3.a klass<br />

Karl Kingsepp, „Vapper Wolly ja kriminaalne lugu“, 3.b klass<br />

4. – 6. klass<br />

Liis Ambos, „Minu sünnipäev“, 4.a klass<br />

Anastacia Isabel Klimenko, „Huvitav päev“, 5.a klass<br />

Laura Helena Green, „Tavaline koolipäev“, 4.b klass<br />

Marta Novikova, „Lumekassi seiklused“, 4.b klass<br />

Mia Rebo, „Joonlaud“, 4.b klass<br />

Eveliina Ridala, „Eestimaa“, 4.a klass<br />

Remy Sander, „Ekvaator“, 4.b klass<br />

Kaur Jakob Kasela, „Luuletus Eesti riigist“, 5.b klass<br />

Elisabeth Ots, „Draakon Katuselt“, 5.b klass


7. – 9. klass<br />

Eva Maria Aru, „Tallinna ööd“, 7.a klass<br />

Robin Markus Kalf, „Igal ühel oma tee“, 7.a klass<br />

Ella Miina Koger, „Mu süda nõuab“, 7.a klass<br />

Maia-Liisa Veldi, „Päike“, 7.a klass<br />

Oskar Irdoja, Kevin Suvi, „Varahommikul metsas jalutades“, 8.a klass<br />

Elise Maria Leik, „Kevade tooja“, 8.b klass<br />

Anette Vilbas, „Märk unenäos“, 8.b klass<br />

Karolin Linamäe, „Tulevik“, 9.a klass<br />

Janet Murumets, „<strong>Raamat</strong>umood“, 9.a klass<br />

Janet Murumets, „Pulmadeks saab terveks“, 9.a klass<br />

Melany Orle, „fake deep“, 9.a klass<br />

Merilin Priilinn-Türk, „Tänu!“, 9.a klass<br />

9.c klassi haikud<br />

<br />

<br />

<br />

<br />

<br />

Romet Käämer<br />

Janne Pulk<br />

Anett Pärismaa<br />

Kevin Sakson<br />

Kaisa Siimann<br />

10. – 12. klass<br />

Randel Uibo, „Muretu vanahärra“, 10.d klass<br />

Johannes Ek, „Ja veri tardus südames“, 11.c klass<br />

Pärt Laas, „Lumi lõpetab oma teekonna siin katusel ...“, 11.c klass<br />

Ragnar Kalde, „Igatsus painab...“, 12.c klass<br />

Sander Paavo, „Kas minna või jääda?“, 11.d klass<br />

Marjetta Urva, „Rikkumata elud“, 10.c klass<br />

Kas siis selle maa keel…


TERE, KEVAD!<br />

Kalvin Altmets<br />

1.b klass<br />

Lilled õitsevad ja õuest kuulda laste kära.<br />

Mina olen rõõmus, et tuli kevad.<br />

Mul on lõbus, mulle meeldib kevad.<br />

Värav läheb lahti.<br />

Lapsed mängivad õues!<br />

KEVAD<br />

Lumi ja jää hakkavad tasapisi sulama.<br />

Päevad lähevad aina pikemaks.<br />

Linnud juba laulavad, nad on kevadekuulutajad.<br />

Lumikellukesed tärkavad,<br />

kogu loodus ärkab.<br />

Kevad poeb põue!<br />

Helmi Hermione Kasela<br />

1.b klass<br />

**<br />

hommikul udu<br />

tunda kevade lõhna<br />

kuulda linnukest<br />

**<br />

lombid sulavad<br />

linnud õues laulavad<br />

hinges kevadet<br />

**<br />

minul laul on<br />

ilus nagu linnuke<br />

uhke lilleke<br />

Laara Niilikse<br />

1.b klass<br />

Märgitud töö


KEVADE OOTUS<br />

Kevad, kevad tule juba,<br />

et see lumi sulaks juba,<br />

hanged muutuks loikudeks,<br />

aasad lillepeenardeks.<br />

Kätriin Reinvald<br />

1.b klass<br />

Märgitud töö<br />

KEVAD<br />

Kevad on ilus. Lilled<br />

õitsevad ja õues läheb<br />

valgemaks. Linnud tulevad<br />

lõunast tagasi ja laulavad<br />

meile ilusti. Kevadel lõppeb<br />

kool ja läheb soojaks.<br />

Mais on minu sünnipäev. See<br />

on mulle tähtis päev.<br />

Ma armastan kevadet!<br />

Emma-Christina Norlan<br />

1.b klass<br />

Vanusegrupi 3. koht<br />

KEVAD<br />

Hommik oli päiksest soe,<br />

jänku urust välja poeb!<br />

Oli elevust päris palju,<br />

sest urus võib jääda päikese eest varju.<br />

Päike tõusis ja jänkud tundsid rõõmu,<br />

et saavad viimaks kevadõhu sõõmu.<br />

Mia Karen Põldre<br />

1.b klass<br />

Märgitud töö


PÄIKE<br />

***<br />

Sajab vihma, ulub tuul.<br />

Kus on päike?<br />

Tahaks sooja märtsikuus.<br />

Kus on päike?<br />

Piilub miski pilve vahelt..<br />

Kas see on päike?<br />

Juba soojaks läheb.<br />

Jah, see on päike.<br />

Õues paistab päike.<br />

Lumi on sulanud.<br />

Päike on soe.<br />

Lumi on külm.<br />

Kevad on mõnus.<br />

Kevad on käes.<br />

Kevad on minul<br />

üks hea aastaaeg.<br />

Enrico Roasto<br />

1.b klass<br />

Vanusegrupi 2. koht<br />

Mirell Rummel<br />

1.b klass<br />

EESTI<br />

Eestis ei kasva kõrgeid palme,<br />

kuid leidub kauneid luulesalme.<br />

Eestlastel on oma toit,<br />

isegi kui väljas koit.<br />

Eesti rahvustoiduks kama,<br />

eestlane teeb tööd, ei lama.<br />

Laulupidu ilus koht,<br />

maailmasõda pole oht.<br />

Eestlastel on oma keel,<br />

neil on hea ja rõõmus meel.<br />

Lapsi Eestis palju,<br />

koolis visatakse nalju.<br />

Meil vanainimesed koovad,<br />

lapsed kauneid asju loovad.<br />

Eestis elada on hea,<br />

seda ikka meeles pea.<br />

Marta Oru<br />

3.a klass<br />

„Vapper Wolly ja kriminaalne lugu“<br />

Karl Kingsepp<br />

3.b klass<br />

Vanusegrupi 1. koht<br />

vt


Karl Kingsepp<br />

vapper Wolly<br />

ja<br />

kriminaalne lugu


Minu esimene raamat<br />

Pildid joonistas Karl Kingsepp<br />

© Karl Kingsepp<br />

© Printsepp, 2016


SISUKORD<br />

Kes on Wolly?..........................................................5<br />

Kooli on oodata tähtsat külalist................................6<br />

Koolist kaob väärtuslik asi ja Wolly hakkab............7<br />

uurima.<br />

Wolly ja Mart leiavad veel kaks kahtlusalust.........13<br />

Viimane peatükk, kus poisid lahendavad kuriteo...15


KES ON WOLLY?<br />

See lugu räägib vaprast 9-aastasest poisist, kelle<br />

nimi on Wolly Väikemets. Wolly on väike,<br />

tumedate juuste ja siniste silmadega ning kavala<br />

näoga poiss. Ta on väga uudishimulik ja talle<br />

meeldivad saladused. Wolly on tark ja nutikas.<br />

Ta elab Eestis ja õpib Peetri kooli teises klassis.<br />

Tema lemmik õppeaine on arvutiõpetus, sest seal<br />

kasutatakse iPad-i ja põnevaid programme.<br />

Kui Wolly koolipäev läbi saab, siis ta läheb tennise<br />

trenni või robootikasse. Kodus teeb ta kõigepealt ära<br />

oma koolitööd ja siis vaatab telekat. Wolly<br />

lemmiksaated on „Galileo” ja „Kättemaksukontor”.<br />

Talle meeldib ka lugeda, eriti kriminulle.<br />

5


KOOLI ON OODATA TÄHTSAT<br />

KÜLALIST<br />

Ühel päeval ütles õpetaja teise klassi õpilastele, et<br />

varsti tuleb tasemetöö ja seepärast külastab meid<br />

üks tähtis mees. Wolly ei osanud midagi arvata ja<br />

teised ka mitte. Tekkis vaikus. Siis küsis Wolly<br />

pinginaaber Gregor: „Mis ta nimi on?” Õpetaja<br />

vastas, et ta ei tea aga see mees on väga tähtis. Siis<br />

sai tund läbi ja lapsed läksid vahetundi. Keegi tähtsa<br />

mehe vastu huvi ei tundnud ja koolipäev jätkus nagu<br />

tavaliselt. Kui tunnid läbi said, läks Wolly koju ja<br />

rääkis ka emale tasemetööst ja tähtsast mehest.<br />

Siis kui tähtsa mehe külastuspäev kätte jõudis,<br />

teatas õpetaja, et ta tuleb meie kooli suisa mitmeks<br />

päevaks. Kui helises neljanda tunni kell ja lapsed<br />

klassis tunniks valmis olid, astus tähtis mees klassi<br />

ja tervitas kõiki lapsi ning õpetajat. Tähtsa mehe<br />

nimi oli Frank. Frank läks järgmisesse klassi ja<br />

Wolly klass alustas tundi.<br />

Frank ei jätnud Wollyle head muljet, kuna ta tundus<br />

pisut kahtlane. Aga Wolly arvas, et ju siis tähtsad<br />

mehed ongi sellised.<br />

6


KOOLIST KAOB VÄÄRTUSLIK ASI JA<br />

WOLLY HAKKAB UURIMA<br />

Õhtul peale Franki külastust, kui kool oli juba<br />

peaaegu tühi, toimetas koristaja eesukse juures.<br />

Järsku kuulis koristaja samme. Siis kolksatas<br />

midagi, kuid koristaja ei näinud pimeduse tõttu<br />

kedagi.<br />

7


Järgmisel hommikul, kui kooli direktor uksest sisse<br />

astus, nägi ta maas lamavat koristajat ja sai aru, et ta<br />

on oimetu. Ta jooksis koristaja juurde ja turgutas ta<br />

üles. Siis jõudsid kooli õpetajad, kes ruttasid<br />

direktori ja koristaja juurde ning olid segaduses,<br />

kuna ei saanud aru, mis on juhtunud. Kui direktor<br />

küsis koristajalt, mis juhtus, ei osanud too midagi<br />

öelda, kuna ei mäletanud. Siis helistati igaks juhuks<br />

kiirabisse. Õpetajad hakkasid minema esimesteks<br />

tundideks ette valmistuma. Nad ehmusid, kui aulast<br />

jooksis välja õppealajuhataja ja hüüatas: „AULAS<br />

EI OLE ENAM MEIE KOOLI SÜMBOLKUJU!”<br />

Kõik said aru, et see on ilmselt varastatud.<br />

Peetri kooli sümboliks on hõbekarikas, mille kinkis<br />

koolile kooli asutaja Peeter Põõsas. See on väga<br />

väärtuslik ja koolile tähtis.<br />

8


Õppealajuhataja kisa peale jooksid kõik õpetajad ja<br />

õpilased klassidest välja. Direktor helistas<br />

politseisse. Kui politsei kohale jõudis hakati kohe<br />

asja uurima. Õpilastel paluti minna tagasi<br />

klassidesse.<br />

Kui politsei oli lahkunud selgus, et Franki ei olnud<br />

kohal, kuigi ta oleks pidanud ühe päeva veel koolis<br />

olema. Direktor imestas selle üle aga kuna tal oli<br />

varguse tõttu muresid küll, ei olnud tal aega sellest<br />

pikemalt mõelda.<br />

Paari tunni pärast teatati politseist direktorile, et<br />

midagi ei leitud ka kooli ümbrusest, mis oleks<br />

juhatanud varguse jälile. Politsei ütles veel, et varas<br />

võis kanda kummikindaid, mis teeb ta jäljetuks.<br />

Kui Wollyl tunnid lõppesid, siis läks ta klassist välja<br />

ja mõtles, et võiks korra ise asja uurida. Ta läks<br />

aulasse ja vaatas ringi. Tõepoolest karikat ei olnud.<br />

Wolly uuris aulat põhjalikumalt ja peatus ühes<br />

kohas, kust ta leidis maast midagi mälupulga<br />

laadset. Ta võttis selle kätte ning avastas, et see ongi<br />

mälupulk.<br />

Wolly läks koridori ja leidis sealt oma sõbra Mardi,<br />

kes oli ühtlasi ka tema naaber. Mart õppis<br />

kolmandas klassis. Wollyle tuli mõte, et äkki Mart<br />

saab teda aidata. Wolly küsis: „Kuule Mart, äkki sa<br />

saad mind uurimisel aidata?” Ka Mart oli juba<br />

kuulnud karika vargusest. Kui Wolly oli oma jutu<br />

mälupulga leidmisest ära rääkinud, pakkus Mart, et<br />

9


Wolly võiks tulla tema poole asja arutama. Kui<br />

Wolly ja Mart jalutasid Mardi kodu poole, lausus<br />

Wolly: „Imelik, et politsei seda mälupulka ei<br />

leidnud.”<br />

Kui poisid Mardi koju jõudsid läksid nad kohe<br />

Mardi arvuti juurde ja panid mälupulga sisse. Sellelt<br />

leidsid nad erinevaid pilte. Ühel pildil oli Peetri<br />

koolimaja plaan ja teisel mingi vana maja. Kui<br />

poisid seda pilti natuke aega uurisid, ütles Wolly<br />

Mardile: „See võib olla meie varga oma. Uurime,<br />

kus see maja asub.” Pärast pikka uurimist leidsid<br />

poisid maja asukoha. Selgus, et see asub Lääne-<br />

Virumaal, külas nimega Villu.<br />

10


Siis kutsus Mardi ema poisid sööma ning<br />

uurimistöö jäi pooleli. Peale söömist läks Wolly<br />

koju, kuna kell oli juba palju.<br />

Järgmisel hommikul kui Wolly kooli läks, ütles ta<br />

Mardile: „Peaks seda maja päriselt vaatama<br />

minema.” Mart mõtles ja arvas siis, et ta eriti ei<br />

julge. „Lähme ikka, koos on alati julgem,” arvas<br />

Wolly. Mart kahtles, et ta vist ikka ei taha tulla.<br />

Wolly ütles seepeale: „Kui sa tõesti ei julge, siis sa<br />

ei pea tulema, ma lähen üksi.” „Aga sa võid teha<br />

uurimistööd internetis maja kohta,” püüdis Wolly<br />

sõpra toetada. „Näiteks otsida, kes seal elab, see<br />

oleks väga kasulik info,” pakkus Wolly. Mart lubas<br />

seda teha ja teatada, kui midagi leiab.<br />

„Muide, me peaksime oma meeskonnale nime<br />

mõtlema,” arvas Wolly. „Paneme äkki Mar-Wol?”<br />

küsis Wolly. Mart kiitis nime heaks.<br />

Siis helises kell tundi ja kõik jooksid klassidesse.<br />

Kui kõik klassis olid hakkas õpetaja rääkima, et oli<br />

direktorilt teada saanud, et politsei ei ole veel<br />

varguse kohta midagi leidnud, kuna varas võis<br />

kanda spetsiaalseid riideid. Õpetaja palus kõigil<br />

õpilastel teada anda, kui nad avastavad midagi, mis<br />

võiks aidata politseid.<br />

Kui tunnid läbi said, läks Wolly trenni ning pärast<br />

seda otsis ta Mardi üles, et küsida maja kohta. Mart<br />

11


oligi leidnud midagi majas elava inimese kohta.<br />

Wolly rõõmustas. Mart ütles, et tal ei ole inimese<br />

nime aga on pilt. Kui poisid Mardi poole jõudsid<br />

vaatasid nad pilti koos ja Wolly lausus: „Ma olen<br />

seda meest kusagil näinud. Hmm...aga kus?” „See<br />

näeb välja nagu... FRANK! Ma arvan, et ta on üks<br />

meie kahtlusalustest,” pakkus Wolly. „Uurime seda<br />

meest veel, äkki leiab internetist tema kohta<br />

rohkem infot,” arvas ka Mart.<br />

12


WOLLY JA MART LEIAVAD VEEL<br />

KAKS KAHTLUSALUST<br />

Peale seda kui poisid olid Franki pilti uurinud ütles<br />

Wolly: „Me ei saa veel olla päris kindlad, et see on<br />

meie varas, kuna vaja oleks asitõendeid.”<br />

Kui Wolly järgmisel hommikul kooli läks, otsis ta<br />

Mardi üles ja küsis, kas sõber leidis veel midagi<br />

maja kohta. Mart oli teada saanud, et seal majas<br />

võib veel kaks meest elada, kuna ta oli leidnud<br />

mälupulgalt pildi, kus koos Frankiga olid maja ees<br />

tehtud pildil veel kaks kahtlast meest. „Ma arvan, et<br />

me peame ikkagi selle maja sisemust uurima,” ütles<br />

Wolly. „Ma olen sinuga nõus,” vastas Mart. „Teeme<br />

nii, et mina vaatan meeste kohta ja sina uurid,<br />

kuidas maja juurde saab,” pakkus Mart. Wolly<br />

nõustus selle ettepanekuga.<br />

Peale tunde läksid mõlemad poisid oma koju arvutis<br />

uurimistööd tegema. Kõigepealt ühendas Wolly<br />

mälupulga arvutiga ning kirjutas kõik pildil olevad<br />

aadressid ja nimed üles. Siis kirjutas ta interneti<br />

otsingusse ühe aadressi. Pildile ilmus kaart. Wolly<br />

uuris seda natuke ja sai aru, et kaart juhatab maja<br />

juurde. Poisid leidsid, et on juba piisavalt arvutis<br />

asja uurinud ja tuleb minna kohale.<br />

„Aga kuidas me sinna saame?” küsis Mart. „Lihtne,<br />

ütleme vanematele, et äkki võiksime minu ja sinu<br />

13


perega seal pikniku teha,” pakkus Wolly. „Lepime<br />

siis enne nädalavahetust selle pikniku asja kokku ja<br />

siis teeme nii, et kui piknik käib lähme ja vaatame<br />

natuke küla peal ringi,” arvas Mart. „See on hea<br />

mõte aga nüüd on õhtu käes ja me peame magama<br />

minema,” nõustus Wolly ja lõpetas telefonikõne.<br />

Järgmisel hommikul rääkisid poisid vanemad<br />

nõusse. Kui nädalavahetus kätte jõudis, asutigi<br />

teele.<br />

14


VIIMANE PEATÜKK, KUS POISID<br />

LAHENDAVAD KURITEO<br />

Alguses kui linnast välja sõideti oli näha ainult<br />

metsa. Veerand tunni pärast nähti silti - Villu küla.<br />

Poisid muutusid ärevaks. Külas oli üks suur järv ja<br />

piknikuplats ning sinna seatigi end sisse. Kui<br />

võileivad söödud, ütlesid poisid, et tahavad küla<br />

natuke lähemalt vaadata ning vanemad lubasid.<br />

Plaan läks käima. Kõigepeal otsisid poisid välja<br />

telefonist kaardi ja hakkasid selle järgi maja poole<br />

minema. Nad leidsid maja. Poisid jooksid maja<br />

juurde ja vaatasid aknast sisse. Kedagi polnud.<br />

Poisid läksid ukse juurde ja katsusid linki. Uks ei<br />

olnud lukus ja poisid läksid hämarasse koridori.<br />

Mart komistas vaiba taha. Nähtavale tuli keldriluuk.<br />

Ka selles vanas majas oli sügav põrandaalune kelder<br />

nagu vanades majades tavaliselt. Wollyle tuli mõte<br />

ja ta ütles: „Äkki teeme lõksu? Nii saaksime vargad<br />

ise kätte.” „Millest me oma lõksu teeme?” küsis<br />

Mart. „Lihtne, teeme keldrist lõksu,” pakkus Wolly.<br />

„Võta suur vaip ja tee keldriluuk lahti ning aseta<br />

vaip siis tagasi,” õpetas Wolly. Kui poisid<br />

keldriluugi avasid, leidsid nad oma suureks<br />

rõõmuks ka kooli hõbekarika.<br />

Varsti oli lõks valmis. Kui poisid välja läksid<br />

kuulsid nad auto mürinat. Poisid jooksid põõsa taha<br />

15


ja jäid ootama. Nad nägid kolme meest. Mehed<br />

läksid maja uksest sisse ja kui nad hämarasse<br />

koridori astusid, kukkusid nad keldrisse. Seejärel<br />

jooksid poisid luugi juurde ja panid selle kinni.<br />

Enam ei saanud mehed midagi teha. Poisid<br />

helistasid politseisse. Politsei jõudis peataselt ja<br />

pani meestel käed raudu.<br />

Poisid jooksid vanemate juurde ja kutsusid nad<br />

vaatama. Politseinikud olid parajasti pättide<br />

politseiauto kongi toppimisega ametis. Politseinikud<br />

ütlesid poistele aitäh ja sõitsid minema. Vanemad<br />

olid kohkunud aga kui nad rahunesid, kiitsid ka<br />

nemad poisse. Tund aega hiljem sõideti koju ja seal<br />

said Wolly ja Mart endale suured jäätised.<br />

Esmaspäeval said poisid koolis aukirja. Direktor<br />

kiitis neid ja ütles: „Teist saavad suurena tublid<br />

kriminalistid.”<br />

Nii lõppeski vapra Wolly ja tema sõbra Mardi<br />

kriminaalne lugu.<br />

16


© Printsepp, 2016


MINU SÜNNIPÄEV<br />

Sünnaks sain ma uue tõuksi.<br />

Emme kinkis mulle kõutsi.<br />

Issi poolt sain kinkekaardi.<br />

Suurim vend tõi liikmekaardi.<br />

Kõigi poolt sain väikse kingi.<br />

Pisivenna kinkis singi.<br />

Vanaema mul kinkis raha.<br />

Pole see ju üldse paha.<br />

Nõbu tegi armsa kaardi.<br />

Sõber kinkis kummipaadi.<br />

Sünnipäev on parim aeg.<br />

Pidu, tort ja värske morss.<br />

Liis Ambos<br />

4.a klass<br />

Märgitud töö<br />

HUVITAV PÄEV<br />

Lähen, lähen koolimajja,<br />

jooksen läbi kooli aia.<br />

Juba kuulen koolikella,<br />

viskan riided ruttu seljast.<br />

Lippan klassiruumi sisse,<br />

vabandan ja istun kiirelt.<br />

Kirjanduse vihik laual,<br />

kirjutan seal loomaaiast.<br />

Mõtlen vahetunni peale,<br />

et saaks joosta kohvikusse,<br />

mõne saia ära süüa,<br />

et siis matas lulli lüüa.<br />

Juba kooli lõppu ootan,<br />

kärsitult ma kella vaatan.<br />

Plaanis Mari juurde minna,<br />

et sealt jalutada linna.<br />

Linnas elab vanaisa,<br />

kes sai äsja palgalisa.<br />

Küsin temalt raha juurde<br />

ja siis lähme poodi suurde.<br />

Ostame seal kleite, kingi,<br />

õhtuni me käime ringi.<br />

Turvamees meid välja ajab<br />

sellest suurest kaubamajast.<br />

Korra keelt veel näitame,<br />

kodu poole tormame.<br />

Kodus ootab kuri ema,<br />

isa ütleb: „Nüüd on jama,<br />

karistus on valmis sulle,<br />

annad oma ostud mulle!“<br />

Nüüd on isal kleidid, kotid,<br />

mina kurvalt nina nokin.<br />

Nüüdsest ostukäigud ajan<br />

korda hoopis kooli ajal!<br />

Anastacia Isabel Klimenko<br />

5.a klass<br />

Vanusegrupi 1. koht


TAVALINE KOOLIPÄEV<br />

Oli täiesti tavaline koolipäev. 4.b klass oli arvutitunnis. Nad olid just lõpetanud oma uurimustöö,<br />

aga täpselt siis, kui nad hakkasid vajutama „valmis“ nuppu, tuli ekraanile kiri „Töö on kustutatud“.<br />

Umbes kümne minuti pärast tuli ekraanile kiri „Vaadake ette!“. Siis käis suur sähvatus ja elekter kadus.<br />

Tüdrukud hakkasid karjuma ja olid hirmust kanged. Järgmisel hetkel läks kõik värviliseks ja käis suur<br />

pauk, see oli tulnukate laev, mis maandus kooli katusel. Siis tulid tulnukad koolimajja sisse ja tulid<br />

arvutiklassi. Terve 4.b oli väga hirmul.<br />

Tulnukad tulid sisse ja andsid Miale kirja: „Tere, 4.b, meie oleme tulnukad planeedilt PimPom<br />

ja me tahaksime teid kutsuda koos meiega kaasa planeetide avastusretkele.“ 4.b hüüdis korraga:<br />

„Jaa!“ Siis viisid tulnukad nad oma laeva. Kõigepealt külastasid nad Jupiteri, siis Marsi, siis Plutot ja<br />

kõiki teisi planeete.<br />

Kui nad tagasi jõudsid, said kõik inimesed ja tulnukad sõbraks.<br />

Laura Helena Green<br />

4.b klass<br />

LUMEKASSI SEIKLUSED<br />

Tere, mina olen lumekass ja minu nimi on Sofi. Mind ehitasid Marta ja ta vanaema esmaspäeva<br />

hommikul, kui nad poodi läksid. Ja kas te teate, mis muga juhtus, kui nad ära olid läinud? Kui ei tea, siis<br />

kuulake.<br />

Nagu ma juba ütlesin, kõik see toimus esmaspäeva hommikul. Niisiis, kui Marta ja vanaema<br />

ära läksid, tõusin ma püsti, sest Marta ja vanaema ehitasid mu istuli, ja läksin mööda mänguväljakut<br />

jalutama. Korraga tuli mu ette üks väga suur ja paks lumememm. Ta nägi väga kurb olevat. Siis ma<br />

küsisin talt, mis juhtus. Ta vastas, et keegi ei taha taga sõbraks saada, sest ta on nii suur ja paks ja kõik<br />

kardavad teda. Ma väga tahtsin teda aidata ja ütlesin,<br />

et olen temaga sõber. Kui ta seda kuulis, läks ta nii<br />

rõõmsaks, et hakkas täitsa mööda mänguväljakut<br />

ringi hüplema. Kui ta lõpuks maha rahunes, tuli ta<br />

minu juurde ja ütles, et ta nimi on Raul, aga mina<br />

ütlesin, et minu nimi on Sofi.<br />

Nii ma saingi endale esimese sõbra. Peale<br />

tutvumist läksin ma juba koos Rauliga mänguväljakut<br />

uurima. Me uurisime terve mänguväljaku läbi ja alles<br />

siis märkasime, et väljaku kõrval on lumekindlus.<br />

Läksime selle juurde ja tahtsime sisse saada. Mina<br />

hakkasin kõndima ümber kindluse, aga Raul proovis<br />

ronida selle otsa, kuid tal see ei õnnestunud. Mina ka<br />

ei leidnud mingit ust. Siis tekkis mul mõte, et võiks<br />

küsida, kas seal on keegi. Ma rääkisin sellest Raulile ja<br />

ta oli nõus, et see on hea mõte. Ma lugesin kolmeni ja<br />

me hüüdsime koos: „Kas seal on keegi?“. Alguses ei<br />

kostnud midagi, aga pärast me kuulsime sosistamist.<br />

Nüüd tuli Raulil ka mõte, et võiks sinna sisse<br />

lumepalliga visata. Kuna meil ei tulnud teisi ideid,<br />

proovisimegi. Igaüks tegi endale lumepalli, mina tegin<br />

väiksema, Raul suurema. Siis viskasime lumepallid<br />

kindlusesse ja korraga kostis kindlusest suur mürin ja<br />

keegi karjatas.


Me väga ehmusime ja jooksime eemale. Peale karjatust nägime, et kindluse seina sisse ilmus<br />

auk ja selle seest tuli välja veel üks lumememm. Ta polnud nii suur kui Raul, paks polnud ka. Ta tuli<br />

kindlusest välja ja hakkas pahandama, sest talle visati lumepalliga pähe. Me vabandasime ta ees ja ta<br />

andis meile andeks, me saime sõpradeks. Ta nimi oli Feliks. Me hakkasime koos mängima.<br />

Nii mööduski minu esimene päev. Sellest ajast peale mängisin ma koos Rauli ja Feliksiga terve<br />

talve.<br />

Marta Novikova<br />

4.b klass<br />

Vanusegrupi 3. koht<br />

JOONLAUD<br />

Joonalud on minu arust kõige kasutatum asi koolis. Ma arvan, et meil kõigil on üks. Aga ma<br />

panin tähele, et ta nimetus ei vasta kasutusele.<br />

Joonlaud. Ta nimetus on imelik. Kui keegi ütleb meile joonlaud, siis me saame aru, mis see on.<br />

Kuid me kuuleme joon-laud. Joone osa on loogiline, aga laua osa mitte. Miks laud? See pole ju mingi<br />

laud, vaid plastmassist lapik pulk. Sama hästi võiks sellel olla nimi nagu joonsvamm või joonmarker.<br />

See on imelik. Kas pole nii?<br />

Joonlauda on siis järelikult valesti nimetatud ja me pole seda eriti tähele pannud. Ma sain<br />

sellest aru siis, kui ma hommikusööki sõin. Ma siiamaani mõtlen, mis oleks selle loogiline nimi. No<br />

ütelge, kas ma olen ainuke, kes nii mõtleb?<br />

Mia Rebo<br />

4.b klass<br />

Vanusegrupi 2. koht<br />

EESTIMAA<br />

Eestimaa on ilus maa,<br />

väga väga uhke maa.<br />

Siin on palju lilli maas,<br />

ilusaid pilvi taevas reas.<br />

Palju palju tähti taevas,<br />

suured suured nagu sa,<br />

mu Eestimaa. Eestimaa oh<br />

kallis sa, sest sa mu<br />

kodumaa.<br />

Eveliina Ridala<br />

4.a klass


EKVAATOR<br />

Toomas oli väike poiss, kes unistas paljudest asjadest.<br />

Ühel päeval oli tal väga igav, oli jäänud kaks tundi selleni, et isa üles ärkaks. Sellel hommikul ärkas isa<br />

varakult, sest ta pidi raamatukokku minema.<br />

Isa ja Toomas jõudsid raamatukokku. Toomas vaatas ringi ja leidis raamatu nimega „Atlas“.<br />

Toomas küsis isalt, kas ta tohib laenutada seda raamatut. Isa oli nõus.<br />

Isa ja Toomas jõudsid koju. Toomas läks oma tuppa. Ta luges atlast ja sai uusi teadmisi. Toomas<br />

küsis isalt: „Mis on ekvaator?“ Isa ütles, et Ekvaator on joon, mis jagab Maa põhja ja lõunapoolkeraks.<br />

Isa ei öelnud aga, et Ekvaatorit pole päriselt olemas.<br />

Toomas tahtis näha, kuidas Ekvaator välja näeb ning läks seda enda kodu taha metsa otsima.<br />

Ta otsis ja otsis, aga ei leidnud. Ta läks koju ja ütles isale, et ei leidnud Ekvaatorit. Isa ütles, et seda<br />

polegi tegelikult nähtava joonena olemas, nii vaid öeldakse.<br />

Remy Sander<br />

4.b klass<br />

LUULETUS EESTI RIIGIST<br />

Eesti keel on ilus keel,<br />

selle üle rõõmus me meel.<br />

Naistekandmises oleme head,<br />

esinevad vaid mõned vead.<br />

Indiaca käpas on meil,<br />

kõva mees on Mart Seim.<br />

Suvel on meil kolm kuud kehva suusailma,<br />

meie kliima torkab silma.<br />

Ainult miljon on meid.<br />

Õnne nüüd soovin kõigil teil!<br />

Kaur Jakob Kasela<br />

5.b klass<br />

DRAAKON KATUSELT<br />

1. peatükk: Muna<br />

On jõuluõhtu. Kõik praed on söödud. Kõik kingid on avatud. Võib tunduda , et see päev on kõigi<br />

jaoks parim, kuid nii see pole. Võtame näiteks Lorelai. See alati rõõmsameelne tüdruk on korraga nii<br />

pahur. Ta istub vaikselt oma toa voodil. „Kop-kop,“ kostab kinnise ukse tagant. See on ema. Ta sammub<br />

vaikselt Lorelai juurde ning istub ta kõrvale. „Vaata. Tihti ei lähe elus asjad nii, nagu me tahame,“ sõnab<br />

ta. „Mul oleks hiirest piisanud!“ nuuksatab Lorelai. „Ma saan aru, kui väga sa lemmiklooma<br />

tahad,“ jätkab ema. „Aga igasugune lemmikloom nõuab palju hoolt ja su isa ju tõesti ei taha , et meil<br />

loom oleks.“ Selle peale pöörab Lorelai ohates pea kõrvale. „Tead mis,“ meenub miskit emale. „Ma<br />

leidsin koristades kuuse alt ühe nimetu kingituse ning mõtlesin, et ehk tahaksid seda endale.“ Selle<br />

peale kargab Lorelai välgukiirusel kuuse juurde, hoolimata sellest, et ta väga ei usu, et seal mingi<br />

lemmikloom võiks olla.<br />

Ema ei luuletanud. Kuuse all lebas rohelises paberis asjake. Paki seest leidis Lorelai hoopis mingi<br />

muna. See ei olnud tavaline muna. See oli suur, kollane ning krobeline. „Hmm…,“ ütleb ema, „mis<br />

kummaline muna see selline on?“ „Ma tean!“ hõiskas Lorelai. „Kui paneme selle vette, siis sellest tuleb


kummist loom välja!“ „Aa,“ meenub ka emale, „need on need. Ja-jaa!“ Selle peale jookseb Lorelai kööki<br />

ja sealt naaseb ta juba suure potitäie veega. Mis muud nüüd, kui muna potti, pott vannituppa ja ise<br />

magama.<br />

2. peatükk: Kohtumine<br />

Hommikul tormab Lorelai kohe oma muna vaatama. Ta jookseb vannitoa poole, kuid leiab sealt<br />

ainult tühja poti ja hunniku munakoori. „Misasja!“ mõtleb ta endamisi. „Kuhu see kummiloom siis<br />

kadunud on?“ „Äkki oli praak,“ pakub ema, kuid müsteerium lahendust ei leia.<br />

Taas kord istub Lorelai nukralt oma toas, kuid seekord hoopis rõduakna ees. Korraga kuuleb ta<br />

rõdul mingit sahinat, mis aina valjeneb ja valjeneb. Lorelai avab rõduukse. Ja ta ei usu oma silmi: seal<br />

seisab päris draakon! „Tere kena pärastlõunat!“ sõnab olend viisakalt. “Ke... dra... see, et… oled sa<br />

päris??“ on Lorelai kohmetu. „ Jaa, päris mis päris. Üdini ehtne,“ on draakon endas kindel. Korraga<br />

kostab koputus. Taas kord on see ema. “Lorelai, palun tule sööma, kallike, mida sa seal rõdul teed?!“ on<br />

ema juba rõdu poole teel. „Seda et… ee… vaatan päikest… ja… loodusõpetuse kodutöö… ja jube põnev<br />

on,“ pomiseb Lorelai. „Ole ettevaatlik ja tule 5 minuti pärast sööma,“ ütleb ema ning seab sammud<br />

köögi poole.<br />

„Huh, valetada pole üldsegi kerge,“ kurdab Lorelai. Selle peale on draakon nõutu: „See on ju nii<br />

väike mure, aga miks sa talle mind ei tutvustanud?“ „Ta saaks šoki! Ja mis ma üldse ütlema siis peaks?<br />

Et „Hei, mul siin üks draakon hängib, et ära pane tähele või?!“ „Ära ärritu,“ püüab draakon teda<br />

rahustada. „Eks ma proovin. Kuule, mis su nimi on?“ „Minu?“ üllatub draakon, „ma ei teagi nüüd. Äkki<br />

Draakon?“ „Draakon Katuselt!“ hüüatab Lorelai, „just – sa ju tulidki katuselt.“ „Nojah,“ nõustub<br />

draakon. „Aga miks sa just siia tulid? Kes su siia saatis?“ uurib Lorelai uudishimulikult. „No ma arvan,<br />

et see oli nii, et mu päris omanik, võlur Ponifaatsius saadab igal aastal jõuluvanale tänutäheks ühe<br />

draakoni, kes hiljem vajadusel põhjapõtru asendada saab. Küllap ajas ta lihtsalt aadressid<br />

sassi,“ jutustab draakon. „Vau!“ on Lorelai tõesti üllatunud. „Aga kas sa nüüd jäädki siia?<br />

Igaveseks?“ „Ma ei usu,“ arvab draakon, „küllap hakkavad nad mind ikka mõne aja pärast otsima ja<br />

siis tulevad ehk järelegi.“<br />

„Oi! Ma pidin ju sööma minema. Hästi - teeme nii, et sa oled vaikselt katusel ja ei ehmata ega<br />

hirmuta kedagi, eks?“ meenub Lorelaile. Draakon noogutab nõusolevalt. Selle peale kallistab Lorelai<br />

kõvasti draakonit. „Sina oledki mu lemmikloom,“ sõnab Lorelai, pisar silmis.<br />

Elisabeth Ots<br />

5.b klass<br />

Vanusegrupi 3. koht


TALLINNA ÖÖD<br />

Sügavsinine taevas,<br />

vilkuvad tuled ja pimedad aknad.<br />

Tammsaare pargis,<br />

üks kodutu kass otsides kohta, kus olla.<br />

Pimedad aknad, vilkuvad lambid, sügavsinine taevas<br />

ja üks kodutu kass,<br />

on need, mis teevad öö põnevaks.<br />

Eva Maria Aru<br />

7.a klass<br />

Märgitud töö<br />

***<br />

Igal ühel oma tee,<br />

valikud,<br />

süütunne.<br />

Iga hing lahkub kehast, siis kui on aeg või kui kõik on halb.<br />

Enesetapjad teenivad oma karistust inglina nähes iga kord kuidas teine sureb.<br />

Hinged, kes surid nagu pidid, saavad koju looja juurde ning hiljem uude inimesse.<br />

Robin Markus Kalf<br />

7.a klass<br />

Mu süda nõuab, et kirjutaksin selle loo<br />

Tädi Merike Kanadast käib regulaarselt Eestimaad külastamas umbes nii kord üle aasta. Ta on<br />

minu vana-vanaonu, kes põgenes küüditamise eest kodumaalt, tütar. Merike räägib kena kanada<br />

aktsendiga kaunist eesti keelt. Kasutades sõnu ja väljendeid, mida tänapäeval on unustusehõlma<br />

vajunud. Tema kõnes pole ühtegi OK ega let`s go`d. Merike armastab eesti keelt. Kuigi ta T-d kõlavad<br />

nagu siili turtsatused, koosneb tal sõnavara eranditult eestikeelsetest sõnadest.<br />

Sellel ajal, kui Merikese isa Kanadasse elama asus, võttis ta kodu-Eestist kaasa armastuse<br />

kodumaa vastu, töökad käed ja eesti keele. Väga hoolikalt pakkis ta kaasa usu Eesti vabakssaamisesse.<br />

Kaugel maal ehitas vana-vanaonu Karl eesti kodu. Kasvatas üles kolm last.<br />

Tädi Merike nimetab valgusfoori liiklustuledeks. Küsisin miks? Tema isa oli nii öelnud. Kuna<br />

Eestis valgusfoori enne tema lahkumist polnud, tuli neid ju kuidagi eesti keeles nimetada. Traffic lights<br />

ei sobinud mitte ja nii mõeldi välja liiklustuled. Tähtis oli emakeel! Vana-vanaonu Karl ei jõudnudki<br />

tagasi kodumaale. Usus eesti keele suurusesse, räägivad tema Kanadas sündinud lapsed Merike,<br />

Toomas ja Tarmo eesti keelt. Neil ei ole seal ju seda kaugel maal vaja! Merike viskab küll nalja, et meil<br />

on oma salakeel, aga tegelikult räägivad tema silmad midagi muud, see on tema emakeel.<br />

Ta isa tutvus Kanadas teiste pagulastega ja abiellus eesti neiu Helgaga. Usk vabadusse ei<br />

lubanud nende peres eesti keelt jätta.


Tädi Merike käis eelmisel laulupeol koos Toronto segakooriga. Isegi kui ta poleks laulnud selles kooris,<br />

oleks ikkagi peole tulnud.<br />

Meie <strong>Audentes</strong>e mudilaskoor pürgis ka laulma, kuid kahjuks me ei pääsenud. Seda kuuldes oli<br />

tädi Merike kohutavalt kurb. Ta ütles, et kui võimalik, oleks nad oma „koha“ meile andnud. Tema teab,<br />

kuidas eestlust hoida, sest isa ja ema õpetasid seda. „Lapseea emotsioone tahad sa ka täiskasvanuna<br />

tunda. Ei tohi lapsi neist õigel ajal ilma jätta,“ rääkis ta. Tal oli siiralt kahju, et paljud lapsed laulupeole<br />

esinema ei saanud. Merike teadis, mida rääkis. Mälusoppidest talletuvad pildikesed ei lase unustada,<br />

mis tõeliselt tähtis. Lapsepõlve laulupeod Seedriorus, Toronto külje all, elavad temas siiani, kui midagi<br />

müstilist, mis taasiseseisvumise järel teda Eestisse tulema meelitasid.<br />

Öeldakse ikka, et mis silma all, seda ei näe. Vestlused tädi Merikesega on pannud mind tähele<br />

panema paljugi. Kuidas tema, kes elab ingliskeelses keskkonnas, ei kasuta eesti keelt rääkides ühtegi<br />

inglisekeelset väljendit. Ta saab küll aru, et Statoil peab olema välismaa nimega, sest see pole eesti<br />

firma, aga näiteks Olerex on eesti firma. Miks selline nimi? Olen hakanud tähele panema, et tõesti<br />

eestlaste kõnesse pudenenud inglisekeelsed väljendid on vallutamas meie ilusat emakeelt. Näiteks<br />

raadiokanal Skypluss ja StarFM olid kokku pannud playlist`i, pärast dinnerit käisime Rockcafe`s jne.<br />

Hea, et mul on selline tore sugulane Merike Aino Koger, kes on õpetanud mind emakeelt suure<br />

austusega hoidma. Põhjusega olen ma eestlaseks sündinud.<br />

Me peaks jagama, mitte share`ima<br />

märkama, mitte like`ima<br />

armastama, mitte love`ima<br />

Ella Miina Koger<br />

7.a klass<br />

Märgitud töö<br />

Maia-Liisa Veldi<br />

7.a klass


Varahommikul metsas jalutades<br />

Varahommikul metsa minnes tuiutasin janunevaid, helendavaid, helmendavaid piisku, mis<br />

taandudes kihutasid metsistunult sambla poole.<br />

Mil veetilgad jõudsid vilistades sambla poole, ärkas ja elavnes kange sammal peale<br />

talveund. Ärgates lõõritas sammal plagistavaid ja siristavaid kuldnokki.<br />

Edasi kõndides nägin pea kohal koonduvaid oksi. Nad mõjusid mulle nii hurmavalt, et ma<br />

lausa tardusin nende sätendavatest, märgadest koortest.<br />

Hommikuvihmast sätendavad põõsad kubisesid huikavatest ja väänlevatest lindudest.<br />

Nina luristades ja tänitades noorte hiirtega, liikusin edasi.<br />

Mu põsed õhetasid eilsest palavikust. Paaritudes sähvisid vanad hiired põõsas.<br />

Läksin tagasi ja nägin puristavaid märke ja see oli viimane asi, mida metsast mäletan.<br />

Oskar Irdoja, Kevin Suvi<br />

8.a klass<br />

KEVADE TOOJA<br />

Kevade tooja tüdruk on<br />

iga aasta kevadet toond.<br />

Kuhu iganes ta astub<br />

või mida ta ka ei katsuks,<br />

sinna tekib uus algus.<br />

Sujub mööda külma lund,<br />

varbaga ta puutub muld’.<br />

Järjekordse lillerea<br />

jala järgi ritta seab.<br />

Jalajälg lund sulatab,<br />

rohtu kohe kasvatab.<br />

Mullast välja pistab pea,<br />

olend, kes on õrn ja hea.<br />

Tüdruk ise ka kui lill,<br />

nägu kaunis õis.<br />

Kõnnib ringi sinises,<br />

piht kui õlekõrs.<br />

Kuid silmi ta veel küll ei ava,<br />

selleks on vast liiga vara.<br />

Seniks sulatab vaid lund,<br />

ära viib ta talvist und.<br />

Sulatab südamed ja toob sooja,<br />

kes ta muud kui kevade looja!<br />

Elise Maria Leik<br />

8.b klass


Märk unenäos<br />

Kas oled kunagi mõelnud, mis juhtuks, kui korraga jääd pimedaks. Aga mis siis, kui sa ei jäägi<br />

pimedaks, vaid su nägemine antakse teisele? Kas võeti see jõuga või andsid sa selle ise enda teadmata?<br />

On olnud olukordi, kus inimese nägemine kaob ajapikku ära ja ta ei saa midagi muud teha, kui<br />

vaadata pealt, kuidas see hääbub. Kas kunagi tuleb see inimene ka selle peale, et tal püütakse<br />

nägemine ära võtta. Kui ta on pimedaks jäänud, siis teravnevad ta teised meeled või äkki antakse talle<br />

nägemise asemel teised võimed.<br />

Olen vaadelnud ühte veidrat seisundit juba mõnda aega. Alguses arvavad patsiendid, et neil<br />

pole midagi viga ja mõtlevad, et nende silmad petavad neid või ei pane isegi seda tähele enne, kui see<br />

nende igapäevast elu hakkab häirima. Järgmisena, kui see on probleemiks muutunud, pöörduvad nad<br />

arsti juurde ja küsivad sealt abi. Tavaliselt arst küsib, kas nende eluviis on kuidagi seotud sellega, et<br />

nende silmanägemine on halvenenud. Ühelgi patsiendil ei tohiks nägemine halb olla, kui neil ei ole<br />

mingeid traumasid olnud seoses silmadega ega ka mitte silmi kahjustavaid eluviise.<br />

Olen uurinud kõikide patsientide eluseiku, kes minu vastuvõtule on tulnud, ja pea iga kümnes<br />

inimene on rääkinud, kuidas ta on unes näinud hõljuvat märki. Ainus asi, mida mina märgist tean, on,<br />

et see hõljub ja sellel pole kindlalt värvi. Märk särab pimestavalt, või vähemalt nii kirjeldavad seda mu<br />

patsiendid. Seda ei saa vaadata kaua ja kui vaatad seda otse, siis on öeldud, et sind kutsutakse selle<br />

juurde. Siiani on ainult üks isik rääkinud, et iga kord sätendab see märk unenäos järjest eredamalt.<br />

Viimane kord, kui ta mind külastas, ütles ta rahulikult, et tema aeg on tulnud ja lahkus mulle sõna<br />

lausumata minu kabinetist. Nüüd on möödunud üks kuu sellest, kui ta mind külastas. Võtsin ühendust<br />

tema pereliikmega ja sain teada, et tema nägemine on paranenud ja tal ei ole minu juures vaja<br />

enam käia. Tean, mis tegelikult juhtus.<br />

Loe mu kirja tähelepanelikult, kallis lugeja – siin on minu järeldus. See, mis minu patsiendiga<br />

juhtus, on juhtunud paljudega enne teda ja juhtub ka pärast mind ja sind. Märk valis ta välja, eemaldas<br />

hinge tema kehast ja asendas selle koopiaga tema isiksusest. Miks ma seda tean – pärast seda vahetust<br />

vaikib patsient täielikult märgist ja isegi ei mäleta, et ta oleks seda kunagi näinud. Need inimesed on<br />

kaotanud oma emotsioonid.<br />

Minu nägemine on hakanud halvenema ja mul on raskusi selle kirja kirjutamisega, aga ma tean,<br />

et kui ma seda kirja ei pane, siis märk valib järjest rohkem inimesi välja. Alguses näed sa imelist märki<br />

unenäo pildi paremal allnurgas, kus sa seda tähele ei pane, ja hiljem juba järjest pimestava sädelusena<br />

keset enda vaatevälja. Ja nüüd, kui oled selle kirja läbi lugenud ja tead mõnda tuttavat inimest, kelle<br />

silmanägemine on kummaliselt paranenud, hoia see saladus enda teada. Vastasel korral ootab sind<br />

minu saatus – sädelev märk ilmutab end su unenäos.<br />

TULEVIK<br />

Anette Vilbas<br />

8.b klass<br />

Vanusegrupi 3. koht<br />

Tunnen seda kella enda sees,<br />

nagu tunnen merd, mis asetseb mu ees.<br />

Kas olen valmis, et ületada too meri,<br />

ilma et valamata jääks veri?<br />

Või laseks üldse merel kuivada,<br />

püüaks otsustavast sammust kõrvale hoiduda?<br />

Jääks ootama kaldale oma saatust,<br />

kuid seegi võib olla ohtlik - ettevaatust!<br />

Pean tegema selle valiku,<br />

mis oleks minu tulevik - olen ju haritud.<br />

Ees saatus oleks mulle mõistatus -<br />

kas vesine silm või õnnehõisatus?<br />

Karolin Linamäe<br />

9.a klass


<strong>Raamat</strong>umood<br />

Kas kirjutan luuletust?<br />

Ei tea.<br />

Aga jutuks seda ka ei pea.<br />

Vabavärsiline äkki?<br />

Lõunaks sõin lepasuitsuvorsti.<br />

(Õpetaja ei lubanud originaalne olla.)<br />

Kirjutasin kirjandit.<br />

Nüüd kirjutan seda siin.<br />

Tegelikult trükin,<br />

digiajastus.<br />

Tean, et kui avan raamatu,<br />

ja esimese lehe loen,<br />

siis hakkan seda raamatut<br />

ma tõesti lugema.<br />

Aga kui seda esmast<br />

liigutust ei tee,<br />

siis võin kuude kaupa<br />

teha muud kui see.<br />

Ja nii ma kannan<br />

nagu murekoormat<br />

raamatut kui püha kaasas<br />

ja loodan, et siis ükskord<br />

lõpuks ennast üles annan.<br />

Vanasti ju ainult loetigi.<br />

Mu ema lapsepõlv sellest koosneski!<br />

Siis miks minul see ei õnnestu?<br />

Kuid tollal polnud arvutit, polnud telekat,<br />

ja kõik vaid raamatuid said ahmida.<br />

Tänapäeva maailm nii suur ja lai<br />

Kuidas saaksingi ainult lugeda vaid,<br />

kui ühelt poolt action silma paistab<br />

ja teisalt muusika mu kõrvu paitab?<br />

Ei laima neid, ei suru maha,<br />

ma samamoodi naudin.<br />

Tunnen mõnu, kindlalt jagan,<br />

juba kui narkodiiler veidi.<br />

Kes siin süüdi on?<br />

Sina või mina või telefon või arvuti?<br />

Kõik koos, üksteisega kõrvuti.<br />

Janet Murumets<br />

9.a klass<br />

Aga mitte ühiskond, mitte meie,<br />

meie kõik ja mitte keegi.<br />

Miks aga otsida neid süüdlasi?<br />

Mis on selles siis nii valesti?<br />

See kõik aga oli juba enne meid<br />

ja seisab kindlalt ka pärast.<br />

Pole see mingi uus leid,<br />

et ikka uuest asjast teeme kära.<br />

Ikka: „Päh, päh, arvutid!<br />

Päh, päh, elekter!”<br />

Lähme äkki kiviaega tagasi,<br />

sealt edasi kõik ju omadega pees?<br />

Aga modernne arvuti,<br />

see ise pole paha -<br />

saab arvutada ja targutada<br />

ja kõike muudki teha,<br />

ainult inimene jääb maha.<br />

Ja internet on tore koht –<br />

see kõige suurem sõber,<br />

kõige suurem oht.<br />

Kuid ka selle „kurjuse” taga<br />

peitub kõigest inimesest naga.<br />

Ei ole asi ei meis, ei neis,<br />

vaid kõigest inimloomuses.<br />

Kõik plaanid õelad, ahned, kurjad<br />

tulevad ainult inimeste enda turjalt.<br />

Ei usu mina, et raamatud<br />

ja miski veelgi vanem<br />

võiks kaduda nii saamatult,<br />

et jälgegi ei jää maha.<br />

Pole kadumise kartust,<br />

kuni häid lugejaid jätkub,<br />

needsamad e-raamatud ju ka<br />

mõeldud lugemist just soodustama.<br />

Pole halba ilma heata.<br />

Pole õiget ilma veata.<br />

Lõppude lõpuks ka halb ja hea<br />

on vaid kõigest täheread.


Pulmadeks saab terveks!<br />

Ma ei hakka siin palju keerutama ja lähen kohe asja juurde. Nimelt on mul südamelt vaja ära<br />

rääkida üks lugu. See lugu ei räägi minust ega minu tuttavatest ja ma pole üldsegi kindel, kas see<br />

kunagi juhtunud on. Kindel on aga see, et jutt vajab rääkimist. Lausa purskab välja, nii mis jube. Ja<br />

siin ta siis on.<br />

Elas kord seitsme maa ja mere taga… oot, nii ei lähe. Kauges urkas pesitses üks jõhker… jah,<br />

okei, seekord tegin nalja.<br />

Elas kord siin täitsa lähedal üks inimene. Tollal oli ta siiski veel laps, aga oma toimetused olid<br />

tal ikkagi. Ja kui kedagi huvitab, mis soost see väike inimlaps siis oli, võin öelda nii palju, et loo<br />

seisukohast sellel tähtsust pole. Laske aga fantaasial lennata. Ja nime saab ka ehk pärastpoole teada.<br />

Või siis mitte. Peale selle, et see põnn oma asju tegi, mängis või kisaski, kui tuju oli, peaks mainima<br />

ühe ülitähtsa detaili. Juba väiksena oli tal diagnoositud üks raske haigus. No ikka selline, mis terve elu<br />

muret teeb ja vaevab, aga vaat maha sured ikka alles täitsa lõpus. Alguses oli vanematele see väga<br />

hirmutav. Ja eks ta on praegugi, kui selle peale mõtlema hakata. Aga võti selliste asjade juures ongi<br />

see, et mõtelda ei tohi, vaid peab lihtsalt oma eluga edasi minema. Ja siis nad läksidki oma eluga edasi,<br />

mis sest, et lapse keha oli otsustanud mingil heal põhjusel iseenda vastu hakata.<br />

Oluliseks muutus aga üks päev, kui laps oli lasteaias. Päike paistis juba puude vahelt ja kell oli<br />

nii palju, et enamik lapsi oli juba koju läinud. Peale meie peategelase oli lasteaias veel 5 jõnglast ja paar<br />

kasvatajat. Ega see päev muidu nii eriline olekski olnud, kui laps ei oleks otsustanud just siis<br />

tõukerattaga sõitmist harjutada. Alguses sõitis päris kenasti, isegi midagi kiiruse moodi sai sisse, kuid<br />

siis jäi ette üks suuremat sorti kivi ja ratta tõukamine muutus kukkumiseks. Tegelikult ei olnud need<br />

vigastused nüüd eluohtlikud, kuid kisa (milles meie tegelane, võiks öelda, oli isegi lasteaia parim)<br />

vallandus, justkui oleks maja põlenud.<br />

Ei jäänud siis nendel kasvatajatel seal teha muud, kui karjuv laps ära tohterdada. Mida nad ka<br />

tegid ja täiesti veatult, peaks mainima. Ainuke viga või siis jällegi täppilask oli see, kui üks neist oma<br />

meistritöö lõpetuseks ja lapsele lohutuseks ütles: „Pole hullu, pulmadeks saab terveks!” Eks mõtlete ise<br />

kah, et väike kõnekäänd siin ju miskit halba ei tee, aga eksimine on siinkohal teil ränk. See pisi-pisikene<br />

kõnekäänd sai kohe lapse kinnisideeks. Ta pea kohal võis näha lausa tulukest süttimas. Vaat niivõrd<br />

hea plaani oli ta välja mõelnud. Nii paganama hea, et nüüd ei saanud teda enam keegi peatada. Ta oli<br />

lõpuks leidnud viisi, kuidas oma haigusest lahti saada, ja selleks pidi ta vaid pulma minema!<br />

Esimesena sai tema grandioossest plaanist teada isa, kes oli oma võsukesele lõpuks lasteaeda<br />

järele tulnud. Ta rääkis kõik oma plaani üksikasjad ära, alates sellest, mida ta pruutpaarile sooviks, kuni<br />

selleni, mis ta selga paneks. Isa kuulas rahulikult, omaette muiates, lapse ära ja mainis siis lõpuks, et<br />

nüüd kohe on üks pulm tulekul. See informatsioon ajas lapse nii õhinasse, et ta päris veel terve õhtu<br />

selle kohta.<br />

Kuna vahepealne osa ei oma loo seisukohast mitte mingisugust tähtsust, siis tõttame mõned<br />

nädalad, mis olid täis õhinat pulma üle, ettepoole. Oli jõudnud kätte see tähtis päev. Muidugi oli see<br />

väga oluline päev tolle pruutpaari jaoks, aga mul on tunne, et palju rohkem närvis ja elevil ja rõõmus<br />

ja kurb oli just meie pisikene kangelane. Kui laps koos perekonnaga mõisa, kus pulm toimus, kohale<br />

jõudis, ei olnud pisikesel aega isegi end külalisteraamatusse kirja panna. Nii vist tehakse pulmades?<br />

Ma muidugi ise ei ole üheski käinud. Igatahes tõttas ta ummisjalu kohe istet võtma.<br />

Kuna tean pulmakorraldusest minimaalselt, siis jätan selle osa ettekujutamise igaühe enda<br />

teha. Mina võin aga rääkida meie tegelase tunnetest selle aja jooksul. Esimesed 15 minutit olid väga<br />

kindlalt eufoorilised. Kõik see ilu ja õnn, mida oli terves hoones tunda, ja kui lisada see, et haigus pidi<br />

ju tänu pulmadele kaduma, polnud vist õnnelikumat inimest terves riigis sel hetkel. Pärast seda esimest<br />

15 minutit hakkas laps tasapisi rahunema. Nüüd oli kätte jõudnud uudishimu aeg: nii palju erinevaid<br />

inimesi ja oi kui huvitavad aknad siin mõisas on. Aga ka uudishimu kaob mingil hetkel, siis kui<br />

ümberringi kõik on vaadatud ja kõikide inimeste ninakarvad kokku loetud. Tavaliselt asendub see siis<br />

igavuse või mõne muu sarnase emotsiooniga ja meie tegelasel oli kätte jõudnud pettumus. Suur ja kole


pettumus. Õnneks oldi selleks ajaks juba söögilauda liigutud ja märkamatult oli eelroast ja praest<br />

saanud juba magustoit. Aga ega hea kook suuda sügavat pettumust täielikult täita. Kuigi see natuke<br />

aitab. Laps igatahes oli aga nii tugevalt pettunud, et ei oleks aidanud siin ka jõulude varajane tulek.<br />

Tema pettumuses ei olnud muidugi süüdi see vägev pulm, sest isegi kui ma isiklikult seal ei käinud,<br />

pidanud sealne dekoratsioonide värvivalik lausa silmipaitav olema. Muidugi oli pettumuses süüdi see<br />

vana ja vastik lasteaiakasvataja, kes oli nii õndsalt ju lubanud, et „pulmadeks saab terveks”, aga tema<br />

istub naiivselt ikka oma haiguse otsas. Kuigi laps veel tollal ei tundnud ühtegi vandesõna peale „pepu“,<br />

oleks ta veidi sõnatargemana ka voorimehele silmad ette teinud. Vaat niivõrd kibestunuks muutus ta<br />

veel enne päeva lõppu.<br />

Kuna vanemad ei olnud ka lollid, otsustasid nad perega koju tagasi sõita. Mindi isegi poest läbi<br />

ja osteti nii jäätist kui kommi, aga ka see ei mõjutanud sihikindlat koolieelikut. Kindlasti oleks tal sellest<br />

kangekaelsest iseloomuomadusest millalgi hiljem palju abi olnud, aga praegu oli see ainult kahjuks.<br />

Kogu tujutsemine lõppes alles kahe päeva pärast, kui laps jalutas sihikindlalt elutuppa ja teatas<br />

võidurõõmsalt: „Mina otsustasin, et ei taha mitte kunagi abielluda!”<br />

Tundub kentsakas? No mulle ka, aga vaat nii ta just otsustaski ja kui vaba maa<br />

kodanikud peame me tema otsuseid austama. Eks ka tema vanemad võtsid seda sellise spontaanse<br />

otsusena ja olid üpriski üllatunud, kui ta teismeeas ikka sama juttu rääkis. Kuna muidu oli noorukiga<br />

kõik korras, välja arvata ta haigus, siis uskusid nad, et nii mõnedki noored mõtlevad nii, ega pööranud<br />

sellele tähelepanu. Ei saa neid ka süüdistada, sest see on tihti tõsi, kui arvestada fakti, et umbes pooled<br />

abielud lõpevad lahutusega. See on aga juba jutt teiseks korraks.<br />

Igatahes hakkas meie pisikene peategelane, kellest oli vahepeal kasvanud vägagi arvestatav<br />

noor isik, lähenema täiskasvanueale. Kui mõtlete siin, et vahest polnud ta siis kunagi ka suhtes olnud,<br />

siis see, et ei taheta abielluda, ei takista üldsegi mitte suhteid. Paljud inimesed on väga õnnelikud ka<br />

ilma oma kooselu registreerimata. Teiste jaoks võib see aga väga tähtis olla. Ja aastate jooksul oli ka<br />

meie tegelasel nii mõnigi silmarõõm olnud, aga mitte kedagi sellist, kes oleks isegi abiellumise<br />

kaalumist väärt. Muidu oli aga ta igati tubli ja tuleviku osas muresid oli tal vähe.<br />

Tugeva põntsu pani tema suhtumisele see, kui veel kuldses nooruses üks tema väga headest<br />

sõpradest otsustas siiski korraldada pulmad. Meie kangelane, kuigi veidi solvunud, otsustas, et sõbra<br />

heaolu on ikkagi tähtsam, ja lubas, et ilmub kohale. Kõik ei olekski nii halvasti olnud, kui miskipärast<br />

poleks see vana haigus end jälle näole otsustanud anda. Kuna kõik oli läinud sujuvalt ülesmäge, tuli see<br />

kui äkiline löök kõhtu. Ja kuna haigushoog osutus nii tugevaks, ei saanudki ta, kui oma keha vangis,<br />

head sõpra toetama minna. Ei aidanud see, et sõber sellest ei hoolinud, ega ka see, et ta lähedased<br />

teda lohutasid. Kõik vanad haavad olid lahti kistud ja nende lappimiseks oli vaja jälle aega. Ühel õhtul<br />

oma diivanil lamades meenutas ta, kuidas oli oma elu esimeses ja viimases pulmas käinud, ja naeris,<br />

sest tegelikult näitas see, et ta pärast nii kommi kui ka jäätist sai, et vanematel pidi viimane<br />

hädaolukord olema. Aga ka see naer oli täis eneseirooniat.<br />

Ei olnud aga seegi maailma lõpp ja meie sihikindel sõber tõusis jälle jalgadele ning hakkas<br />

vähehaaval edasi sammuma. Ikka parem-vasak, parem-vasak. Olles lõpuks tagasi saanud käimisrütmi,<br />

hakkas tagasi tulema ka kõik muu ja elu läks aina edasi. Ta tõusis oma valitud valdkonnas tuntud<br />

nimede sekka, tehes oma tööd armastuse ja kirega. Alati kui meenutati talle tema haigust, võttis ta<br />

selle ja sai veelgi tugevamaks. Muidugi oli ka halvemaid päevi ja nädalaid, aga tunneli lõpust ei<br />

kadunud valgus kunagi.<br />

Tuntud nii oma kire kui ka haiguse poolest, kutsuti teda ükskord osalema uuringus, mis aitaks<br />

leida ravi just tema haigusele. Kuna kaotada polnud tal enam midagi, siis oli ta otsekohe selleks valmis.<br />

Uuring ise oli pealtnäha lihtne, kuid hädavajalik. Nimelt olid oma ala spetsialistid kogunenud, et leida<br />

ravim ühe väikese tüdruku aitamiseks. Kui meie tegelane sellest kuulis, tekkis tal tahtmine toda<br />

tüdrukut aidata. Ta tahtis talle öelda, et ta teab, mida tütarlaps tunneb ja kuidas ei ole tähtsust, millised<br />

omadused sulle on kaasa antud, vaid tähtis on see, mida sa nendega peale hakkad. Ta oleks kõik oma<br />

õpetussõnad sellele pisikesele ilmalapsele andnud, oleks see vaid tema kätes olnud. Selle asemel aga<br />

andis ta kliinikule, kes uuringut korraldas, oma kontaktandmed, et talle teatataks, kui on mingeid<br />

edusamme.


Ei oska öelda, kas tema andmed kaotati lihtsalt ära või ei olnudki vahepeal midagi toimunud,<br />

aga meie tegelane ei kuulnud kippu ega kõppu nii umbes järgmise 20 aasta jooksul. Kui mõtlete, et<br />

meie pisikesest lapsest on juba sirgunud keskeas inimene, siis on teil õigus, sest aega oli vahepeal<br />

tõepoolest mööda läinud. Ka keskealised inimesed on väga toredad ja vanus on siiski ainult number.<br />

Kuid tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, kui ühel päeva potsatas postkasti imelik kiri, milles<br />

kutsuti pulma. Meie keskealine sõber oli nüüdseks juba ka paaril matusel käinud, kuid pulmadest oli ta<br />

siiski suutnud hoiduda. Kuna nüüd oli tal rutakust vähem ja see pulm teda millegipärast hirmupööra<br />

kutsus, pidi ta veidi raske südamega vastama kutsele, et on tulemas.<br />

Kuna seekord ei olnud ei tervist ega midagi muud teda alt vedamas, siis tõepoolest jõudiski ta<br />

pulmapäeval kohal. Ei saanud ta tükk aega aru, miks nii väga oli siia pidanud tulema, kuid õnneks oli<br />

pulm täitsa õiget sorti ja selle üle viriseda ei saanud. Vastuse oma küsimusele sai meie tegelane aga<br />

siis, kui tema juurde kõndis valges kleidis preili. Ilmselgelt oli see pruut, kuid palju huvitavam oli, mida<br />

ta lausus: „Te jõudsitegi! Mina olen Sara, tänase päeva pruut ja see tüdruk, kelle elu te päästsite. Selle<br />

uuringu käigus, kus te osalesite ja kust ma ka teie kontaktandmed sain, suudeti leida ravim, mis raviks<br />

nii minu kui teie haigust. See oli küll muidugi väga pikk protsess, millele kulus palju minu lapsepõlvest,<br />

aga tahtsin teid tänada, sest teie olite üks neist, tänu kellele sain eile oma regulaarsest kontrollist tulla<br />

teadmisega, et olen lõpuks terve! Ma muide tegelikult ei teadnud, kas te üldse oleks tahtnud tulla, aga<br />

kui sain teada, et teil olevat olnud halvad mälestused pulmadega, siis mõtlesin, et äkki saan seda siis<br />

veidi parandada. Ah, issand, ma pean nüüd minema. Head aega! Ja tänan teid veel kord!”<br />

Tütarlaps eemaldus kleidi lehvides, jättes maha täiesti kohkunud ilmega täiskasvanu.<br />

Täiskasvanu, kes ei olnud enam kindel, kas ta on ikka täiskasvanu. Ta tundis end jälle kui see pisike<br />

karjuv põnn keset lasteaiahoovi, pisarad voolamas ja käed-jalad valutamas. Ta nägi oma vaimusilmas<br />

sedasama saatuslikku lasteaiakasvatajat, kes oli toonud toast esmaabikarbi ja neid mõlemaid istuma<br />

talutanud. Ta tundis neid pehmeid käsi, mis ta kõik katkised kohad kinni olid sidunud, ja seda pehmet<br />

tuult, mis oli tekkinud sellest, et kasvataja haavadele peale oli puhunud. Ta mäletab isegi seda, kuidas<br />

männid tollal olid lõhnanud ja kui soe ilm väljas oli olnud. Ja kõige eredamini meenutas ta seda lauset:<br />

„Pulmadeks saab terveks!” Ta sulges aeglaselt oma silmad ja laskis pisaral kukkuda, sest see toimis,<br />

see ometi toimis!<br />

Janet Murumets<br />

9.a klass<br />

Vanusegrupi 2. koht


fake deep<br />

ma pole ilus<br />

pole eales olnud<br />

liiga veider<br />

teiste jaoks<br />

vaid tüütu olevus<br />

ruumi kulutamas<br />

nagu porikärbes klassi akna peal<br />

ma pole lahe<br />

ja see on kõik<br />

mida nad näevad<br />

vaene tüdruk<br />

kes üritab erineda<br />

kuid asjatult<br />

ainult kõikide naljade lööklause<br />

ma pole kena<br />

ei seest ega väljast<br />

kuid seest nad mind ei näe<br />

nad ei näe<br />

mu unetuid öid<br />

mu muremõtteid öösel kell kolm<br />

mu hirmu kõige ees<br />

mu isiklikku musta pilve<br />

mis on iga päev mu ümber<br />

nad ei näe<br />

mu vajadust igaveseks lahkuda<br />

kõik mida nad näevad<br />

on sõpradeta tüdruk<br />

inimestelt suitsu palumas<br />

end hommikul täis joomas<br />

et muljet avaldada<br />

et juttu alustada<br />

ma olen suitsupakk<br />

pelgulinnas kioskimüüjalt<br />

teismelise kätte reisimas<br />

et ära põleda<br />

nagu põles ära lapsepõlv<br />

ma olen tühi viinapudel<br />

halvasti peidetud<br />

sest paranoia<br />

on alati sul turjal<br />

nagu seljakott<br />

ma olen hilisõhtune sõnum<br />

kindlaks tegemas<br />

et sa ikka veel mind soovid<br />

et ma pole tõesti nii üksildane<br />

nagu mu seljataga öeldakse<br />

ma olen sosin<br />

sinu selja taga<br />

kuna su elu on sama suur vale<br />

kui su kaunis naeratus<br />

kui su päevitus<br />

ja poisssõber su taustapildil<br />

ma olen pimedus<br />

mis mind öösel endasse matab<br />

sest see on ainus aeg<br />

millal tunnen, et mu soontes voolab veri<br />

mu südamel on rütm<br />

et mu elul on mõte<br />

ma olen kõik<br />

ma olen eimiski<br />

ma ei tea kes ma olen<br />

ma ei tea kelleks saan<br />

ainus asi mida ma tean on see<br />

et ma ei kuulu<br />

et ma pole tahetud<br />

et ma ei ole keegi<br />

kõik see on teiste nimel<br />

sest mind ju enam pole<br />

on ainult kest<br />

järjekordne kummitus<br />

järjekordne hukkunud noor<br />

järjekordne elu teiste pärast kaotatud<br />

Melany Orle<br />

9.a klass<br />

Vanusegrupi 1. koht


Tänu!<br />

Olen 9. klassi õpilane, kahjuks õpin <strong>Audentes</strong>e Erakoolis veel viimast aastat. Need üheksa siin veedetud<br />

aastat on olnud lihtsalt imelised. Seoses põhikooli lõpetamisega mõtlesin teha meeldejäävamatest<br />

õpetajatest midagi sellist, mis jääks neid lemmikõpetajaid alati meenutama. Niisiis tuli idee teha<br />

luuletusi parimatest õpetajate omadustest, naljadest ning nende ütlustest, sest minu meelest on<br />

nendele üheksale aastale lisanud vürtsi / särtsu juurde just suurepärased õpetajad – igaüks natuke<br />

omamoodi.<br />

Mõni õpetaja on küll tagasihoidlikum, aga kui jutu peale saad, siis võid kuulda väga õpetlikke lugusid.<br />

Teine aga jälle räägib pooled tunnid oma seiklustest. Eriti toredad on õpetajad, kes vahepeal lasevad<br />

ennast natuke rohkem lõdvaks ning teevad nalja koos õpilastega (nimesid nimetamata – üks selline õpetaja<br />

on kindlasti Toomas Uuskam). Alltoodud paar luuletust on alles üks väike osa 9. klassi lemmikõpetajatest<br />

– võib öelda, et see on nagu memuaaride kogumik. Võimalusel koostame klassiga veel selliseid<br />

luuleridu ning lisame ka lennuraamatusse. Kuigi avalikult õpetajate ees me üldiselt neid ei kiida, siis<br />

omavahel tuleb tihti teemaks see, millised superõpetajad meil tegelikult on.<br />

Need luuletused peaksidki just kajastama / edasi andma seda meeleolu, mis nende õpetajate klassis<br />

toimub ja kuidas me õpetajatega läbi saame. Niisiis on need luuleread üpriski lõbusad, lihtsad lugeda<br />

ning väga meeleolukad. Ma olen kindel, et me kõik jääme <strong>Audentes</strong>e õpetajaid järgmisel aastal väga<br />

igatsema!<br />

Toomas Uuskam<br />

Toomas Uuskam kiuslik mees,<br />

kõike teab, mis ise teeb.<br />

Huumor käib tal üle pea,<br />

kuid kirjandist leiab ikka vea.<br />

Vaikuses talle olla ei meeldi,<br />

niisiis aevastab ja nöögib.<br />

Kui juhtub nii, et otsas kohv,<br />

tuleb teha kiire Selveri-ots.<br />

Täiendada ta kohvivaru,<br />

muidu järgneb jube maru.<br />

Uuskam pole vaid esta õps,<br />

kes hindab nii et „kaks” ja klõps.<br />

Raske leida kedagi,<br />

kes ei teaks Toomasest midagi.<br />

Uuskam Aude humoorikaim sell,<br />

kui võiks, teeks mälumängu iga kell!<br />

Sirje Raud<br />

Sirtsu super usin keka õps,<br />

toredam kui enda sõps.<br />

Teretad ja viskad patsu,<br />

kukerpallitada katsud.<br />

Kui ei tule välja kohe,<br />

appi tõttab Sirtsu lahe.<br />

Sirjel ikka peas ilusad lokid<br />

ja jalas värvilised sokid.<br />

Tuled tundi, meel on kurb,<br />

ilm on kole, suusatund.<br />

Aga mis veel puudu on,<br />

et ära jätta keka tund?<br />

Puudu kõigest pussnoad,<br />

nagu meie sõiduload.<br />

Naeratus on Sirjel suul,<br />

mis siis, et õues tugev tuul.<br />

Suusad jalga, metsa kohe,<br />

Sirjel suur on suusatahe.<br />

Sirtsu kõige kallim meile,<br />

õps ta olla võiks ka teile!<br />

Meelis Muuga<br />

Meelis Muuga mõistlik, muhe mees,<br />

on mehest kordades mehisem veel.<br />

Tihtipeale uurib-puurib:<br />

„Mis uudist juudi pruudist?"<br />

Vastus aga üks ja sama,<br />

sest et kõigil täitsa kama.<br />

Geograafia klassis kohata võib vaid<br />

kodanikke-emandaid.<br />

Debiilmonofon heaga pane ära,<br />

kui ei taha kuulda Muuga kära.<br />

Muidu interneedus kohe lahti,<br />

märkus ongi sees karmauhti.<br />

Üks tsitaat on Meelisel veel hää:<br />

„Näeme, kui pimedaks ei jää!"<br />

Merilin Priilinn-Türk<br />

9.a klass


9.c klassi haikud<br />

Päikseline päev.<br />

Külm tuul puhub vaiksemalt,<br />

kõrvust mööda.<br />

Romet Käämer<br />

Emakeel kaunis<br />

minu armas eesti keel<br />

kullakarva see.<br />

Janne Pulk<br />

See keel nii ilus<br />

heliseb meie suus kui<br />

kaunis mäekristall.<br />

***<br />

Mis lõhnab nii hästi<br />

ja silmailu pakub,<br />

see vist kevad on.<br />

***<br />

Mu meel nii helge<br />

ning samm kergem veel sellest,<br />

käes ärkamisaeg.<br />

***<br />

Mu samm nii kerge<br />

ning meel kergem veel sellest,<br />

vabanemine.<br />

Anett Pärismaa<br />

Vanusegrupi 3. koht<br />

Kevadine ilm!<br />

Lillede õitsemisaeg<br />

ilusal päeval.<br />

Kevin Sakson<br />

Päikese sära<br />

vihmapilvede taga<br />

on väga ilus.<br />

***<br />

Lumehunnikust<br />

mudahunniku sisse<br />

uutes tossudes.<br />

Kaisa Siimann<br />

Märgitud töö


MURETU VANAHÄRRA<br />

On rahulik hommikupoolik vaikses Eesti linnakeses Elvas. Selveri kõrval asuva pangahoone ees<br />

seisab väsinud ilmega kirsipunane Volkswagen Golf, milles istub kaks kolmekümnendates eluaastates<br />

meest, kes omavahel vaidlevad. Vello, tugevama kehaehitusega mees, ütleb kõrvalistujale: „Riks, kuule,<br />

mis ajast sa selline memmekas oled, ah? Kui on vaja, siis laseme nad kõik seal maha.“ Riks vaidleb vastu:<br />

„Ei-ei-ei, meil oli kokkulepe, et keegi ei saa viga. Kui sa kokkuleppest kinni ei pea, siis mina olen diilist<br />

väljas.“ Vello üritab sõpra maha rahustada ja patsutab teda sõbralikult õlale: „Okei, rahu, lähme teeme<br />

selle siis kenasti puhtalt ära ja keegi ei saa viga.“ Riks vaatab korraks mureliku ilmega oma vanaisa<br />

kingitud käekella ja lausub: „Okei, lähme.“ Mehed tõmbavad maskid ette, väljuvad autost ja seavad<br />

sammud kiirelt panga poole. Vello lööb jalaga ukse lahti ja mehed sisenevad relvaga vehkides panka.<br />

Avaras ruumis on kaks tellerit ja vanem härrasmees, kes istub muretult pingil ja loeb ajalehte,<br />

kaabu silmini tõmmatud. Tellerid hakkavad karjuma ja haaravad kohe telefonide järele, et abi kutsuda.<br />

Vello lööb ühele tellerile relvaga pähe ja suunab selle seejärel teise telleri poole, kes tõstab värisedes<br />

käed üles. Riks sihib relvaga pingil istuvat vanahärrat, kes istub muretu näoga, justkui midagi poleks<br />

juhtunud. Kuna Riksi jaoks on see pangarööv esimene, hakkab ta hüsteeritsema ja karjub Vellole: „Velg,<br />

kuule, läheme siit palun ära! Ma ei tea... See tundub vale ja ma ei suuda rohkem. Lähme siit<br />

minema!“ „Ole vait, kuradi tropp!“ käratab Vello Riksile ja vibutab telleri näo ees relvaga panga<br />

tagaruumi suunas.<br />

Naisterahvas tõuseb püsti ja hakkab koos Velloga taharuumi jalutama. Seal on hoiukastid, kus<br />

hoitakse klientide väärisesemeid. Jõudnud pärale, jäävad Vello ja teller hoiukastide ees seisma ja tekib<br />

hetkeline vaikus. Mees vaatab imestunud pilgul tellerile otsa ja lausub: „Noh, mis sa passid nüüd, tee<br />

kastid lahti!“ Teller hakkab seepeale hirmust värisema ja kokutama: „Mmm... ma-ma-ma.“ „Mida, sa<br />

raibe, kokutad? Tee kastid lahti!“ käratab Vello naisele. Teller võtab end kokku ja sõnab: „Ma ei saa<br />

neid avada, ainult juhatajal on võti, kuid too on puhkusel.“ Vello hingab sügavalt sisse, et end maha<br />

rahustada, ja ütleb tellerile: „Mulle ei meeldi, kui mulle valetatakse“ ja hakkab tellerit läbi otsima.<br />

Võtme telleri taskust leidnud, lausub Vello irvitades tellerile: „Ja valetasidki, raisk!“ ja laseb tellerile<br />

kuuli pähe.<br />

Hoiukastid kaasavõetud spordikotti tühjendanud, läheb Vello tagasi avarasse saali. Riks on<br />

täiesti endast väljas ja nutma puhkemise äärel: „Velg, meil oli ju kokkulepe, et keegi ei saa viga... ma<br />

tõesti ei suuda seda teha... ma lähen annan meid ise üles...“ Vello suunab relva Riksi suunas ja ütleb:<br />

„Mida sa ütlesid? Kas sa oled täiesti segi? Võta kott ja lähme siit minema.“ Riks ei pane seda tähelegi<br />

ja hakkab taskust telefoni järgi kobama. Telefon leitud, hakkab ta värisedes numbreid toksima. Vello<br />

kaotab enesekontrolli ja laseb Riksi maha.<br />

Segast olukorda kasutab ära siiani muretult pingil istuv vanahärra, kes haarab põuetaskust<br />

revolvri ja kihutab neli kuuli Vello keresse. Vanake tõuseb seejärel püsti, kohendab peas kaabut ja<br />

näitab löögist toibunud tellerile oma ametimärki ning sõnab: „Siseluure,“ ja lahkub hoonest muretul<br />

ilmel.<br />

Randel Uibo<br />

10.d klass


JA VERI TARDUS SÜDAMES<br />

Üle saja aasta tagasi elas üks poiss nimega Jual, ta elas maal koos oma ema ja kahe õega. Oma<br />

nime oli ta saanud vanaisa järgi, keda ta ise ei tundnud, viimane oli surnud ammu enne poisi sündi. Isa<br />

oli neil sõjas Mäe vastu surma saanud. Seal kus nad elasid, olid kõik päevad väga sünged ja vihmased.<br />

Nad elasid suure mäe all. Mägi valitses kogu nende elu ja valvas neid oma kurjakuulutavas olekus.<br />

Naabreid oli vähe, enamik majadest olid tühjad, elanike poolt maha jäetud. Viimane, kus veel keegi<br />

elas, põles maha suure Mäe tormi ajal ja terve perekond suri.<br />

Jual elas praktiliselt üksi ja oli väga endassetõmbunud. Ka kool asus kaugel ja sinna minemine<br />

oli raske, läbi soo ja paksu metsa, teekonnal saatmaks vaid Mägi. Mõlemad õed oli temast vanemad ja<br />

jõlkusid pidevalt külapoistega ringi, kes tihti kiusasid või mõnitasid Juali, sest too oli nii vaikne ja kuidagi<br />

imelik. Emast ei olnud ka palju abi, tal oli alati palju tööd ja ta oli alatasa väsinud ning oma koorma<br />

vähendamiseks jõi ning suitsetas palju. Ei möödunud ühtegi päeva, ilma et ema poleks joonud, ta ei<br />

olnud oma mehe surmast üle saanud. Mõnes mõttes võis temast isegi aru saada, sest tõesti, ta oli oma<br />

mehe surmas liiga kinni. Maja oli olnud ju isa oma. Ta oli seal lapsest saati elanud. Kõik meenutas selles<br />

majas talle oma meest.<br />

Juali ainuke sõber oli koer, kes tuli ei tea kust, alguses käis ta kogu aeg nende maja juures, kuni<br />

lõpuks jäigi siia. Rohkem elavaid hingi Juali elus ei olnud. Jual ei käinud regulaarselt koolis, sest sinna<br />

minek oli liiga vaevaline ja vahel ei olnud õpetajaidki. Klass oli väike, sest ka teistel oli sinna raske tulla.<br />

Kuid siiski tõi talle tröösti üks tüdruk, kes oli tema unistustes ja kelle nimi oli Elisa, aga ta oli rikkamast<br />

perekonnast ja Jual ei uskunud kunagi, et tüdruk tahaks sellist koledaid riideid kandvat ja<br />

endassetõmbunud, vaikset õppimisele pühendunud poissi.<br />

Oma vaba aja veetis Jual metsas, vahel oli juba päris pime, kui ta ikka veel metsaga kõneles.<br />

Tal olid seal selged kõik rajad ja teed. Ükskord jäi ta ööseks metsa, kuna ei osanud või ei tahtnud<br />

tagasiteed leida. Kuigi ta arvas, et tunneb metsa hästi, tundis Jual siiski piisavalt kartust, sest Mäe sünge<br />

vari kummitas teda läbi puude. Oli sügis, puud kraaksusid, kusagil kaugel ulgusid hundid. Kuid üks asi<br />

jäi teda alati, palju aastaid hiljemgi veel kummitama - see oli mingi eriskummaline hääl, mis tuli kusagilt<br />

kaugelt. Ja see hääl oleks talle nagu sosistanud: „Ma tulen tagasi.“ Juali veri tardus soontes iga kord,<br />

kui ta selle peale mõtles, ja see lause või õigemini see hääl jäi teda painama veel kauaks. Ta püüdis veel<br />

palju aastaid hiljem seda kummaliselt lummavat ja samas nii õudset häält uuesti elustada, seda<br />

kuulata, kuid ta ei kuulnud seda enam.<br />

Kümme aastat hiljem<br />

Jual jõudis tagasi sõjaväest (õigemini lennuväest), kus ta oli teeninud viis aastat ja temast oli<br />

vaatamata tagasihoidlikule ja eraklikule loomule saanud väljapaistev piloot. Jõudes tagasi koju, polnud<br />

seal enam kedagi, kõik oli tühi ja Jualil hakkas äkki kummaliselt kõhe. Tal ei olnud vahepealsel ajal olnud<br />

oma perega mingit kontakti, aga ta lootis sisimas, et leiab oma perekonna kodust. Liikudes ümber<br />

maja, märkas Jual aia taga kellegi hauda ja seal peal oma ema nime. Samas oli Jual ehk ka midagi sisimas<br />

aimanud, kuid alles nüüd, kolm aastat hiljem suutis ta aimdused kokku viia. Seega teadmine, et ema<br />

oli surnud ja et õdedest ei teadnud ta samuti midagi, ei kurvastanudki teda väga. Äkki meenusid talle<br />

enne sõjaväkke minekut ema öeldud sõnad, et too ei taha teda enam kunagi näha, et temast on olnud<br />

ainult vaeva. Jual mõtles, et tegelikult ei olnud emastki kunagi abi olnud, pigem meenusid sõim ja riid.<br />

Kuid Juali kummitas ikkagi küsimus, kus õed on. Nemad ei olnud ka vahepeal endast elumärki andnud.<br />

Ju olid suures linnas prostituudiks hakanud, mõtles Jual. Äkki meenusid Jualile needsamad sõnad, mida<br />

ta oli siin metsas kümme aastat tagasi kuulnud. Need sõnad ei andnud talle ikka veel rahu. Oli see<br />

kurjus või rõõm või oli see hoopis tol ööl ainult Juali fantaasia - kes seda enam täpselt teadis. Ja iga<br />

kord kui ta vaatas aknast välja, paistis Mäe sünge vari teda justkui jälgivat.<br />

Jual mõtles, et jääb siia kodumajja paariks päevaks ja vaatab, mis siin muutunud on. Ilm oli<br />

nagu tavaliselt sünge ja vihmane, nagu siinkandis oli alati olnud. Öö oli pikk, väljas tugev tuul.<br />

Hommikul Juali ärgates oli taevas ikka veel pilvine ja kurjakuulutav. Vähemalt oli Jualil söök kaasa<br />

võetud. Lõuna paiku mõtles ta, et läheb teeb ühe jalutuskäigu ümbruskonnas ja vaatab, kas on midagi


ka muutunud või ehk näeb kedagi tuttavat ja saab küsida, mis kõigiga juhtunud on. Kas tõesti oli Mägi<br />

kõik endale võtnud? Järsku kuulis Jual kraaksumist, mis tuli Mäe poolt. Mäe tipus oli juba lumi, kuid<br />

ühtäkki silmas ta, et keegi liikus seal üleval. Kas tõesti vaimud? Kes nii kõrgel üldse liigub? See tundus<br />

inimese moodi, kuid kadus kiirelt Mäe taha. Kes see küll oli?<br />

Jual hakkas oma vanale koolile aina lähemale jõudma ning lootis, et näeb seal mõnd inimest,<br />

kuna kodu juures oli kõik tühi ja just inimtühjus ajas talle hirmu naha vahele ning tema üle laskus nagu<br />

kummaline vaikus. Kuid ei, kool oli üksik ja maha jäetud, seinad varisenud, puit kõik mädanenud. Ainult<br />

kooli nimetahvel seisis veel ilusasti: „Oru kool“. Äkki hakkasid talle meenuma pildid minevikust,<br />

nendes oli tüdruk Elisa, kes oli Jualile kunagi meeldinud. See tundus nüüd nii ammu olevat, aga tunded<br />

tegid tema meele natuke rõõmsamaks. Talle meenus, et Elisa käis koolis alati teist teed pidi, tema kodu<br />

jäi Mäe taha, kuhu keegi ei julgenud minna. Jual oli seal ainult üks kord salaja käinud, kui ta hiilis Elisale<br />

järele ja nii sai ta teada, kus too elab. Ta mäletas selgelt suurt maja, kus olid veel hobused. See oli ka<br />

viimane kord, kui ta Elisat nägi, sest juba paari nädala pärast oli teada, et nende pere kolis sealt ära.<br />

„Kuhu?“ kummitas Juali ikka veel. Taas üks pere, kes salapäraselt haihtus…<br />

Samas meenus Jualile, et need sõnad, mida ta aastaid tagasi metsas kuulis, olid kõlanud just<br />

sel ööl, kui Elisa ära kolis. Äkki see polnudki tema fantaasia, vaid see võiski olla Elisa, kes ütles, et ta<br />

tuleb tagasi? Jualil hakkas kuidagi imelik tunne, justkui oleks kohe midagi juhtumas.<br />

Kogu tee koju mõtles ta, mida edasi teha. Kas minna küla peale ja küsida inimestelt, kas nad<br />

teavad tüdrukust midagi? Ta otsustas, et peab minema tagasi sinna, kus ta seda häält kuulis. Ta<br />

otsustas minna Mäe taha, kus Elisa oli elanud. Kuid veel enne, kui ta seda teha jõudis, koputas keegi<br />

Juali kodu uksele. Ta ehmus, kuid siiski avas ukse ja selle taga seisis vana, talle tundmatu naine, kes<br />

andis Jualile ühe kaelakee ja ütles, et kui on õige aeg, siis noormees näeb, ning pärast seda kadus<br />

silmapilgu vältel.<br />

Jual arvas kogu aeg, et siinkandis ei ela enam kedagi, ja imestas, kust see vana naine äkki välja<br />

ilmus. Ta pani kaelakee taskusse ja asus Mäe poole teele. Keset teed hakkas äkki tugevat vihma sadama<br />

ja Jual sai peaaegu üleni märjaks, kuid jätkas ikkagi teed. Mägi raevutses. Noormees oli juba üle tunni<br />

kõndinud, kui ilmus nähtavale teeviit „Harksoni pere“. Ta ei tundnud seda kanti hästi ja seetõttu ei<br />

teadnud ta ka seda nime. Ta nägin eemalt, et keegi on majas ja jälgib teda läbi akna.<br />

Jual jõudis ukseni ja koputas – vaikus. Koputas teist korda, ikka vaikus. Seejärel proovis ta ust,<br />

mis oli lahti. Ta astus sisse. Nagu kõikjal mujal, oli ka siin kõik väga viletsas seisus, jäi mulje, nagu ei<br />

elanuks siin ammu enam keegi. Siis kuulis Jual ülakorruselt kõndimist ja kellegi sammud tulid talle aina<br />

lähemale. Ta märkas, et see on seesama vana naine, kes oli talle enne päeval kaelakee andnud. Ei<br />

lausunud ta ühtegi sõna, vaid näitas kondise sõrmega vaikides Mäe poole. Jual hakkas vaikselt aru<br />

saama, et kõik pole nii, nagu esmapilgul paistab, et siin on tegemist mingi needusega, et kõik elanikud<br />

ei olegi siit kuhugi lahkunud. Tagaaknast paistsid maa peal lebavad kirstud, neid oli palju.<br />

Äkki hakkas vana naine Juali kõrval nutma ja kummardas maha. Siin on midagi väga valesti,<br />

mõtles Jual. Kas Elisa perekond läks ära? Kuhu? Ja kas ainult tema perekond? Miks ei rääkinud õpetaja<br />

kunagi sellest? Miks seisid tagaaias ainult kirstud? Küsimusi oli palju ja vastuseid nendele polnud.<br />

Ühelgi kirstul ei olnud nime peal, kirstud olid kinni. Vana naine pöördus Juali poole ja avas suu, ta ütles<br />

vaikse häälega, et vaataku Jual seda kaelakeed, mis ta andis. Poiss vaatas ja nägi, et sinna peale oli<br />

kirjutatud „Elisa“. Enne polnud ta seda nime märganud, see oli sinna peale ilmunud kui võluväel. Jual<br />

ei uskunud oma silmi. Vana naine näitas Jualile kõige väiksemat kirstu ja küsis: „Kas tead, keda ta<br />

armastas? Ta armastas Sind, ta rääkis alati jutte Sinust.“ Jual istus pakule ja ei suutnud uskuda seda, et<br />

tüdruk, kes talle oli meeldinud, lamab nüüd siin aias. Millal see kõik küll juhtus, mõtles Jual, ja vana<br />

naine justkui oleks aimanud tema mõtteid, sest vastas: „Kümme aastat tagasi.“ Mis küll nendega<br />

juhtus? Ja kes on see vana naine? Vana naine taas kord, justkui oleks aimanud Juali mõtteid, vastas, et<br />

on Elisa ema. Ja jutustas Jualile, mis oli juhtunud:<br />

„Kõik teadsid, et Elisa pere on rikas, aga see ei meeldinud Mäele, sest raha takistas tal oma<br />

ülemvõimu saamast. Viimasel õhtul enne pere ärakolimist murti majja sisse ja tapeti kogu perekond.<br />

Kurjategijaid ei leitud iial. Mina olin sel ajal puukuuris ja kuulsin kõike pealt, mul oli õnne, et Mägi mind<br />

oma vihahoos ei märganud, ma varjusin puuriitade taha ja jäin ellu. Aga ma teadsin, mis on juhtunud.<br />

Terve öö nutsin, alles hommikul julgesin välja minna. Kõik olid maha lastud, kogu raha oli võetud ja


Mägi oli sel päeval kuidagi iseäranis õnnelik, lausa säras. Mõtlesin, et tapan ka ennast ära, kuid ei<br />

suutnud. Ma kartsin Mäe kättemaksu ja nii ei rääkinud ma kellelegi sõnakestki, proovisin kirstud maha<br />

matta, aga maapind oli nii kõva, et ma ei suutnud seda teha, nii jäidki kõik kirstud maa peale. Pärast<br />

seda õudset sündmust õnnestus mul siit minema saada ja ma asusin elama oma õe juurde. Tervelt<br />

kümme aastat ei käinud ma siin, kuna kartsin siia tulla. Kuid ühel päeval nägin und, et mul on täita<br />

ülesanne, ja tulin siia, ise veel teadmata, miks ja milleks. Siia jõudes nägin ma rongipeatuses väga<br />

tuttavat inimest, Sind. Ma teadsin, kuhu Sa lähed, ja tulin samuti siia, et üle anda see mälestus Elisast.<br />

Minu ülesanne on nüüd täidetud ja jutt räägitud, võin rahus ära minna.“<br />

Järgmine hommik<br />

Jual veetis öö Elisa majas. Talle kangastusid<br />

kõik need õnnelikud päevad, mil ta oli Elisast<br />

unistanud. Nüüd on neist jäänud veel vaid mälestus.<br />

Kuid kas ta suudab Mäele vastu hakata? Tummana<br />

lasusid Mäe varjud Elisa maja kohal ja Jual tundis,<br />

kuidas Mägi teda oma kurjakuulutavas vaikuses<br />

kutsus, ta tundis, et peab minema. Elisa mälestus<br />

vajas kättemaksu.<br />

Lõpp.<br />

Mäe sümbol<br />

Johannes Ek<br />

11.c klass<br />

Vanusegrupi 2. koht<br />

***<br />

Lumi lõpetab oma teekonna siin katusel<br />

ja mina otsin ikka veel elult vastuseid.<br />

Elus sirgeks tuleb seada sammud,<br />

kuid hetkel lihtsalt nagu kohal tammun.<br />

Meile on antud kümneid võimalusi, sadu teid,<br />

Kuid me ei võta neist kinni, arvates et elu on justkui vana vein!<br />

Kust me võtame, sinna tuleb ka anda,<br />

muidu elu lihtsalt salvab meid kanda.<br />

Milline on siin elus mu saatus?<br />

Kui teaks, siis äkki kohe ma taanduks.<br />

Kuid varsti küllap elule viskan kinda<br />

ja olen valmis temaga pistma rinda!<br />

Pärt Laas<br />

11.c klass<br />

Vanusegrupi 3. koht<br />

Ragnar Kalde<br />

12.c klass<br />

Vanusegrupi 1. koht<br />

***<br />

IGATSUS PAINAB<br />

AEG TUNDUB KUI IGAVIK<br />

ILMA TEMATA


KAS MINNA VÕI JÄÄDA?<br />

Kas olla või mitte olla –<br />

kas minna või jääda Eestisse?<br />

See küsimus paljudel meist:<br />

kas edasi minna, kus olla...<br />

Maailm lahti nüüd kõigile,<br />

teid nii palju on meie ees.<br />

Kas uskuda seda, mis tunneb meel,<br />

mis kutsub mind kaugele?<br />

Kodu jätta ei tahaks<br />

ja peret ju ka<br />

kuid ikka mind kutsub minema.<br />

Ihkan minna ja näha<br />

ja tunda ja kogeda.<br />

Kuid kas pärast tahangi naasta?<br />

Sander Paavo<br />

11.d klass<br />

RIKKUMATA ELUD<br />

Näidend ühes vaatuses.<br />

Tegelased:<br />

Juss – gümnaasiumi abiturient (enesekindel, julge, uudishimulik)<br />

Karl – gümnaasiumi abiturient (äpu, tark, pahandustest eemalehoidev)<br />

Oleg – diiler (väga halba eesti keelt kõnelev inimene, pealekäija, omakasupüüdlik)<br />

Maarja – Jussi ja Karli klassiõde<br />

Triin – Karli täditütar<br />

Pealtnägija – juhuslik mööduja (abivalmis, kohusetundlik)<br />

Sügisesel hilisõhtul kõnnivad Juss ja Karl mööda Saapa tänavat, teisi inimesi ei ole ning nad<br />

ootavad diileri märguannet. Juss on rahulikus meeleolus ning enesekindel. Karlil on ärevus sees ning<br />

nägu reedab hirmu.<br />

(Juss ja Karl kõnnivad rahuliku tempoga edasi-tagasi.)<br />

Juss (kindla häälega): „Kuule, ära põe! Kanepit on ennegi tehtud, mis meiega ikka juhtuda saab. Usu<br />

mind...“<br />

Karl kiiresti vahele lausudes: „Ma ei kardagi seda, et meiega juhtuks midagi. Lihtsalt kõhus on liblikad<br />

sees. Mis siis saab, kui ta ei tule?“<br />

Juss: „Tuleb ikka. Tema jaoks on põhiline raha kätte saada.“<br />

Karl (läheb veel rohkem närvi): „Kuule ma ikka ei tea... Ma olen näinud ja kuulnud inimestest, kes on<br />

jäänud sellest sõltuvusse ja see on nende elud ära rikkunud. Ütle ausalt, kas sa oled seda teinud<br />

varem?“<br />

Tänaval jalutab neile vastu Maarja. Juss ei jõua vastata küsimusele.<br />

Maarja: „Hei, poisid! Miks te siin kahekesi jalutate nii hilja?“<br />

Karl (sosistab Jussile): „Ütleme talle tõtt? Ma ei tea, kas usaldan teda.“<br />

Juss (talle vastu): „Ma tunnen teda juba kaua, esimese peo pidasime ka koos. Teda saab usaldada. Äkki<br />

kutsume ta kampa? Seltsis on ju segasem.“<br />

Maarja: „Noh, miks te ei räägi? On varjata midagi?“<br />

Juss (kindla häälega): „Ei, miks? Just hakkasin alustama.“


Teeb väikese pausi.<br />

Juss: „Ma tean Maarja, et ma saan sind usaldada. Sa tead, et enamus meie klassi poistest on proovinud<br />

kanepit. Me mõtlesime siin Karliga, et...“<br />

Maarja (üldse mitte ehmunult, just tõsiselt vahele segades): „Ma tean seda, aga ma ei arvanud, et ka<br />

TEIE nii madalale olete langenud. See ei ole tegelikult üldse lahe, ja see ei meeldi ka mitte ühelegi<br />

tüdrukule. Ma olen pettunud teis.“<br />

Karl: „See ei olnud minu mõte. Juss ei soovi seda üksi teha.“<br />

Maarja soovib lahkuda. Juss takistab teda.<br />

Juss (tõsiselt ja valjult): „Ma tean, et sa ei räägiks sellest kellelegi. Kui soovid ära minna, siis palun.<br />

Lihtsalt... Ära arva, et Karl on selles süüdi.“<br />

Maarja lahkub.<br />

Karl (hääles tunda jälle hirmu): „No kuule, kas on seda ikka vaja? Sa isegi ei vastanud mu küsimusele.“<br />

Juss: „Millisele?“<br />

Karl: „Kas sa oled siis teinud seda ennem?“<br />

Juss (jääb seisma): „Ei, aga meil mõlemal on aeg meheks saada. Kuidas me saaksime olla halvemad kui<br />

meie klassivennad? Pealegi, kui õiges koguses tarvitada, siis ei ole meil ka midagi karta. Tagatipuks<br />

teebki sul tuju paremaks. See on sul kuidagi ära praegu.“<br />

Karl (sosistades): „Ou, kas kuulsid seda? Midagi liikus seal põõsa taga. Nägid?“<br />

Juss (muigab): „Eks see oli mõni tuvi. Neid on siin igal pool.“<br />

Poisid ehmuvad. Põõsa tagant kostab hääli.<br />

Oleg (vaikselt, kuid mitte sosinal): „Privet! Tulema siia!“<br />

Poisid astuvad lähedamale.<br />

Karl (sosistab Jussile): „Meil on veel võimalus minna. Oled sa kindel, et tahad seda ikkagi proovida?“<br />

Juss kohe vastu: „Jah. Ja sina, kui üks mu parimatest sõpradest ei saa mind praegu üksi jätta. Kuulsid<br />

seda meest? Tal ei ole erilist naljatuju, et kuulda me suust, et me loobume.“<br />

Oleg (kärsitult): „Tulete ka või teete nalja?“<br />

Juss: „Juba tuleme!“<br />

Oleg (rahunenud häälega): „Hind jääma selleks, mis me leppisime kokku. Nii kiiresti nüüd. 2g on siis<br />

40€.“<br />

Juss (vihaselt): „Mida?!? 30€ pidi olema. Ise sa ütlesid seda!“<br />

Oleg (muigab, kuid samas tõsisel): „Sa võtma või loobuma? Ise sa seda tahad.“<br />

Juss Karlile: „Kuule, saad kümneka laenata, hiljem annan tagasi. On humorist küll, rott selline.“<br />

Karl (hirmunult): „Hea küll, kuid homme tahan tagasi.“<br />

Poisid loevad raha, Oleg otsib taskust kaupa.<br />

Oleg (võtab põue taskust kanepipaki): „Tak, see on teie. Nüüd on djengi!“<br />

Jussil silmad säravad ning annab raha Olegile. Karl hoiab varju ja on igahetk valmis lahkuma.<br />

Juss (tänavalt): „Oli meeldiv. Nägemist!“<br />

Oleg ei vasta midagi, jalutab minema.<br />

Karl kohe Jussile: „Korras sellega? Kuhu edasi?“<br />

Juss: „Korras. Seda jagub oma neljaks korraks. Otsime mingi pimedama tänavanurga, kus ei liigu palju<br />

rahvast ja katsetame ära kohe, mida varem seda parem.“<br />

Karl (kogub kindlust ja siis vastab): „Hea küll, siit paar tänavat edasi on päris väikse liiklusega<br />

tänavanurk. Liigume sinna edasi.“<br />

Äkitselt jäid nad seisma, kui vastu tuli Karli täditütar.<br />

Karl (ehmunult): „Triin, mida sina siin teed?“<br />

Triin: „Avastasin, et mul on vaja poes käia. Külmkapp on saanud tühjaks ja oleks paari asja veel vaja. Ja<br />

miks ise nii hilja õhtul väljas. Õppida ei antudki homseks?“<br />

Karl: „Ei antud tõesti. Tulime ka Jussiga jalutama siia. Ei jõua enam toas istuda.“<br />

Triin: „Tõsi tõsi. Kes su nägus sõber on?“<br />

Juss: „Ma olen Karla klassivend Juss. Me siin jah vaikselt jalutame ja arutame maailma asjade üle. Toas<br />

ei jaksa tõesti istuda enam. Tahtsime Karlaga natukeseks tuulutama tulla ennast.“


Triin: „Meeldiv tutvuda! Aga kuulge, ma ei hoia teid kinni enam. Pean ise ka juba minema hakkama,<br />

muidu pannakse poed kinni. Tsauki!“<br />

Juss ja Karl: „Tsau“<br />

Poisid kõnnivad edasi.<br />

Juss: „Oleme me varsti kohal?“<br />

Karl : „Kohe kohe. Näe, juba paistabki!“<br />

Jõuavad sihtkohta, otsivad välja paberid, mille sisse rullida kanep. Kestab vaikus. Juss toimetab<br />

kanepisuitsudega, Karl vaatab hirmunult pealt. Kui suitsud valmis siis jätkud dialoog.<br />

Juss: „Nii, see on sinu oma Karl. Ära veel alusta. Ma panen end ka kohe valmis.“<br />

Karl (mõtlikult): „Kuule Juss, ma ei tea ikka. On seda siis nii väga vaja? Viimane aasta ikkagi seda<br />

gümnaasiumit. Äkki ei rikuks oma elu ära selle ühe suitsuga?“<br />

Juss (natuke pahaselt): „Mis seal enam ära jätta? Näed ju, et kraam on ostetud. Kui tahad, siis loobu.<br />

Ma teen ise siis.“<br />

On hakkamas juba tuld suitsule otsa panema kui kuuleb võõrast häält.<br />

Pealtnägija (valju häälega): „Kutid kuulge. Äkki mõtlete enne kui tegutsema asute! Ma jälgin teid juba<br />

pikemat aega. Selles ajast saadik kui te sinna põõsasse hüppasite. On siis mõtet enda organismidele<br />

sellist asja lubada?“<br />

Juss (vihaselt): „Kes sa oled, et mulle selliseid asju tuled rääkima?“<br />

Pealtnägija (hääletoon on rahulik): „Usu mind, mina tean mis see üks kord kanepit teeb. Tahad<br />

räägin?“<br />

Karl (juba rahulikuma häälega): „Kui see teile tüli ei tee.“<br />

Juss (ikka pahur): „Mis seal ikka enam, niikuinii ei saa teha enam. Räägi!“<br />

Pealtnägija: „Olin umbes teie vanune kui see juhtus. Ma olin kooli kõige populaarsem tüdruk. Kõik<br />

poisid olid minust lummatud. Õppeedukus oli mul ka täitsa hea, kui ühel päeval otsustasin ka proovida<br />

kanepit, sest enamus klassikaaslastest olid kiitnud. Sain sõbra käest ühe diileri kontaktid ning tõin<br />

kraami ära. Tegin esialgu ühe suitsu. Tunne oli hea. Tuju läks paremaks ja sain korralikult pidu panna.<br />

Kuid siis, ühest suitsust sai üks suits nädalas, siis juba päevad. Muutusin koletiseks. Õppeedukus langes.<br />

Koolist visati välja. Tänu oma vanematele, kes viisid mu võõrutusse, tänu nendele olen ma praegu siin<br />

ja räägin teiega. Ma ei saa teid keelata loomulikult. Kuid mõelge palun sellepeale. Teil on veel see<br />

võimalus.“<br />

Karl (väga rahulolev): „Juss, mina loobun. Tee seda ükski kui tahad. Raha tahan ma ka tagasi homse<br />

päeva jooksul. Ma tänan teid võõras, et avasite mu silmad.“<br />

Juss (häbelikult pealtnägijale): „Teil oli väga veenev jutt. See puudutas mind väga. Ma tänan teid, et te<br />

jälgisite me tegevust ja sekkusite. Muidu oleksime veel väga suure rumalusega hakkama saanud.“<br />

Juss vaatab Karlile sügavalt silma.<br />

Juss: „Lähme ära, õues on juba külm. Kell on ka palju, homme on koolipäev.“<br />

Juss ja Karl (pealtnägijale): „Aitäh veelkord, meil on aeg minna.“<br />

Juss (ulatab pealtnägijale oma kanepipaki ja sosistab kõrva): „Võtke enda kätte ja tehke sellega, mis<br />

vaja. Visake see minema. Minul seda enam vaja ei lähe.“<br />

Karl ja Juss lahkuvad pimedusse.<br />

Pealtnägija (mõtlik, kuid rahulolev): „Tänase päeva võib kordaminekuks lugeda. Sai kahe noore inimese<br />

elu päästa. Oma vigadest õpitaksegi. Mul on nüüd ka aeg koju minna.“<br />

Lahkub.<br />

Marjetta Urva<br />

10.c klass<br />

teatrikonkursi parim näidend

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!