APLAUS

klassikatähed
klassikatähed
Katariina Maria Kits, Marcel Johannes Kits. Kaksikud. Kaks järjestikkust võitjat.
Kolmas aasta on need probleemid ära
kaotanud.
H: Kasvamine selleni, et sa võid avalikkuse
ette interpreedina välja tulla, on
pikk protsess. See teeb need noored eriliseks,
et nad on varakult pidanud ütlema:
jah, minust saab klassikaline muusik, jah,
ma võtan ja harjutan 10–12 tundi päevas.
Nendega kohtumine on minu jaoks
olnud väga tähenduslik. Ma käisin küll ka
ise lastemuusikakoolis, aga see oli midagi
muud. Noored, kes on keskkooli lõpus
andnud oma käe täielikult muusikale –
see pühendumine on ilus, seda on nende
silmist näha.
N: Võibolla ma olen ülekohtune, aga
mulle tundub, et ühiskonna jaoks on
klassikalise muusikaga tegelev inimene
kuidagi kohtlane. Mäletan oma naabrite
suhtumist, kui ma flööti harjutasin. Või
see anekdoot, et mis tööd sa teed? Mängin
pilli. Ja-jah, mängid-mängid, aga mis
TÖÖD sa teed?
Need noored, kes on Eestis kõigi silma
all, mõjutavad üldsuse suhtumist, see
on hästi tähtis.
H: Ühiskonna tugi on väga hea. Käisime
sellesama teleformaadiga ka Berliinis konkursil
ja saime seal lõppvooru. Tahtsime
end presenteerida moodsalt ja mõtlesime,
et otsime sotsiaalmeediast välja kõik
teravused ja tigedad reaktsioonid, aga me
ei leidnud mitte ühtegi negatiivset kommentaari!
Kritiseerinud on meid ainult
need, kes on põhimõtteliselt konkursi kui
niisuguse vastu.
N: Olles ise aastaid olnud pedagoog mõistan,
mida kõike on veel peale pillimänguoskuse
vaja. Praeguses õpetussüsteemis on
see osa puudu. Ei ole ju, et lihtsalt ronid
lavale nii, nagu voodist välja kargad, või
et ei oska sõnastada, mida sa mängid.
Muusikuks kasvamine koosneb tuhandest
asjast, mille osas teletiim on teinud ära
tohutu kasvatustöö!
A: Timo kui formaadi autor on vist
selles süüdi?
T: Eks me ikka ühiselt tegime.
Lähtekohaks oli, et mitte sundida noori
Johan Randvere, Marcel Johannes
Kits, Rasmus Andres Raide
jalgratast leiutama, pigem andsime neile
olemasolevast repertuaarist lähtuvad ülesanded.
Mõni asi on muidugi päris uus,
nagu eelmisel aastal lisandunud voor, kus
tuleb koostööd teha teise kunstivormiga.
Seal peab midagi välja mõtlema kohapeal.
Eks noortel on mõnevõrra ehk raskem,
kuna nad on seda maailma vähem näinud.
Praegusel ajal on see oodatud vorm,
aga märkimisväärselt huvitavat juhtub
selles siiski vähe – eesmärk on ergutada
noori ka selles suunas mõtlema.
N: Üldiselt on välja kujunenud arvamus,
et noor tahab olla solist. Kui see ei õnnestu,
siis mängida ERSO-s või töötada õpetajana,
aga siin fantaasia lõpeb. Samas on
nii palju võimalusi – pilliga saab muusik
tegutseda palju laiemalt.
A: Kas õpetajate jaoks ei ole see
probleem, et noor muusik saab end
näidata lühikese muusikapalaga,
mis ehk ei toogi kõiki tema võimeid
välja?
T: See on tänapäeva esituskunstis paratamatu,
et sulle antakse teatav aeg end
näidata. Seda me siin vaikselt harjutame.
N: Müts maha õpetajate ees, kes on meie
taotlusi mõistnud ja oma kasvandikke
edukalt juhendanud.
H: Me ei tea, kuidas on kõigi osalejate
tagatoad töötanud, aga näiteks esimese
hooaja võitjal Marcel Johannes Kitsel ja
tema õpetajal Mart Laasil oli välja töötatud
terve strateegia, algusest lõpuni,
teadmata, kas ta üldse esimesest saatest
edasi saab. Töö repertuaarivalikuga viib ka
sihile; töö selle nimel, et esitatavad palad
oleksid kuulajasõbralikud. Tele on karm
meedium, sa pead võluma kohe.
A: Peab tunnistama, et kõik senised
osalejad on lisaks muusikalistele
võimetele ka väga ilusad inimesed.
Tunnistage üles, et valisite neid välimuse
järgi!
(Üldine homeeriline naer)
H: Nägude kontrolli pole ukse peal eelnevalt
läbitud!
T: Suhtlemisoskusele oleme mõelnud …
H: See, mis teeb inimese ilusaks televisioonis,
on ilmekus, kuidas ta oma muusikat
mängib. Seda on näha silmadest,
füüsilisest väljendusrikkusest. Mõnda
inimest on lihtsalt huvitav kuulata ja
vaadata. Meie žüriis on erineva taustaga
inimesed. Suhestume muusikaga ja esitajatega
erinevalt ja seetõttu saab kokku
mitmekesine pilt.
T: Nad lihtsalt lähevad kõik nii ilusaks,
kui nad saatesse jõuavad!
H: Nad ka arenevad saate jooksul. Algul,
kui teeme nendega pikad isikuintervjuud,
siis nad ei suuda oma mõtteid nii hästi
väljendada, on ebakindlad. Enne finaali
potentsiaalsete võitjatega rääkides on
näha, kuidas nad on inimesena kasvanud.
Oskavad end paremini verbaalselt väljendada,
julgevad endast midagi arvata.
A: Kas tänavu tuleb voorudes muutusi?
T: Kontserdivooru jõuavad seekord kõik
osalejad.
H: Et avalduks nende ajas vastupidamise
võime, muusikadramaturgia ülesehitamise
oskus.
N: Mäletan vanadest aegadest: “Con
briol” võis kuni 25 minutit mängida, aga
tegelikult oli esimese 7 minutiga asi selge.
15 minutit pole küll täiskontserdi pikkus,
aga see on igati piisav aeg.
H: Kui telesaade pakub lühivormi ja
testib reaktsioonikiirust, siis saalitunnetus
on teistmoodi, kuid oluline komponent.
Neeme kohe ütleb, mitu kohta on
Estonia kontserdisaalis.
N: Kui kõik vahekäigud täis panna, siis
993.
T: (Arvutab kiirelt.) Iga osaleja saab natuke
üle 100 fänni kaasa võtta!
H: Videolõikude salvestuse käigus olen
noortele öelnud, et mõelge, kelle jaoks te
mängite – teid kuulab 70 000 inimest.
Siis nad jäävad korraks täitsa vakka.
A: Kas konkurss, mille inimene võidab
pooleldi publiku häälte, pooleldi
žürii punktidega on tõsiseltvõetav?
Selline, mille muusik paneb oma
CV-s esimesele kohale?
T: Peab CV-d üle vaatama!
N: Eestis on see noortele kindlasti tohutuks
hüppelauaks. Minu kolleeg Toivo
Tuberik Eesti Kontserdist on võtnud selle
endale südameasjaks, et nad kõik saaksid
endale korraliku arvu kontserte. Teispool
piiri – ma ei oska öelda.
H: Eeskätt anname neile kogemuse. See
on osa haridusest, et kasvada suureks
muusikuks.
A: Noortele muusikutele tekkis ka
hulgaliselt fänne. Koolikontsertidel
“Klassikaraadio tuleb külla” osalenud
klassikatähed pidid jagama
meeletul hulgal autogramme.
H: Esimesel hooajal oli meil seltskonnas
löökpillimängija Heigo Rosin ja siit-sealt
sai kuulda, et lapsevanematel tekkis suurem
huvi, et nende lapsed õpiksid seda
eriala.
A: See paneb teie peale suure missiooni
– valida saatesse nende pillide
mängijaid, keda Eestis napib!
H: Tänavu kandideeris 15 erinevat instrumenti,
saatesse jõudis seitse.
N: Ja üldse oli rekordarv kandideerijaid.
Aga veel tagasi tulles eelneva jutu juurde:
mis on ühist kõigil saates osalenutel? Nad
esinevad tohutult hästi. Nad räägivad
publikuga, nad on vabad, neid on hea
vaadata. Mitte see, et tulin ja mängisin
oma Schuberti sonaadi ära ja läksin koju.
See on hoopis midagi muud!
A: Kasvatate uusi Kristjan Järvisid?
T: Neile on antud võimalus! Minu jaoks
on ka see olnud hästi tore, et olen saanud
tagasisidet täiesti muusikavälistelt ringkondadelt,
näiteks pangas või mõnes ametiasutustes.
“Millal jälle “Klassikatähed”
eetrisse tulevad,” küsib inimene, kel pole
muusikaga otsest seost.
H: Televisioon mõõdab end eeskätt arvudega.
Teisel aastal tekkis samale ajale
ülipopulaarne TV3 sari “Su nägu kõlab
tuttavalt”. Mina mõtlesin, et nüüd ei
vaata meid enam keegi. Aga meie vaatajanumber
ei langenud! Ilmselt inimeste
hulk, kes oli meid leidnud, ei murdnud
truudust.
A: Mis on seni “Klassikatähtede”
vaatajarekord?
H: 85 000 ringis. See pole meelelahutuse
hittsaade, mida vaatab 200–300
000, aga tavalist klassikakontserti lööme
kaks-kolm korda. Meie missiooniks on
haarata kaasa kuulajad, kellel pole näiteks
Klassikaraadio autos esimese nupu all.
T: Minu jaoks on ka kultuurikorralduses
tore märk, et kolm nii tugevat organisatsiooni
nagu Eesti Kontsert, Eesti
Televisioon ja Klassikaraadio on sellise
ürituse nimel õlad ja seljad kokku pannud.
Oma väikese rahvaarvu juures saame
väga häid asju teha ainult koos.
Muusik kasvab
koos publikuga
Tiia Teder, Klassikaraadio peatoimetaja
Muusika on üks suhtlemise kauneid
vorme. Muusikaarmastus on väga tugevasti
seotud põlvkonnaga, noori kõnetavad
noored artistid, ja on väga oluline, et
muusik kasvab koos oma publikuga.
Klassikaraadio koolikontsertidel sarjas
“Klassikaraadio tuleb külla” olen näinud
õpilaste väga sooja huvi ja armastust
klassikatähtede vastu. Mõnes väikeses
külas tulid koolikontserdile lastele lisaks
ka nende vanemad, et oma silmaga
näha telesaatest tuttavaks saanud noori
interpreete. Arvan, et “Klassikatähtede”
sari julgustab vanemaid oma lapsi muusikakooli
panema ja aitab neid innustada
lapsi pilli õppima. Niimoodi on klassikalisel
muusikal tulevikku.
14 APLAUS KEVAD 2016 www.concert.ee
www.concert.ee
KEVAD 2016 APLAUS
15