Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Üldine inimeseõpetus kui pedagoogika alus / Tõlkinud Meelis Sügis<br />
olend: ta tahab jäljendada kõike, mida ta ümbruses näeb. Seitsmendast eluaastast puberteedini, on<br />
meil tegemist lapsega, kes tahab autoriteedilt võtta omaks selle, mida ta peab teadma, tundma ja<br />
tahtma. Ja alles puberteedieas hakkab inimene igatsema maailmaga kontakti loomist oma isikliku<br />
otsustuse kaudu. Tegeldes algkooliealiste lastega, peame alati meeles pidama, et selles eas<br />
püüdlevad nad oma olemuse sisimais sügavustes autoriteedi poole. Me kasvatame neid halvasti,<br />
kui me ei suuda selles vanuses hoida oma autoriteeti.<br />
Nüüd peame me aga tegema ülevaate inimese elutegevusest vaimse iseloomustuse<br />
kaudu. Selle tegevuse hulka, nagu me oleme juba mitmest erinevast seisukohast näidanud,<br />
kuulub ühelt poolt tunnetuslik mõtlemine ja teisalt tahe; tunne on vahepeal. Nüüd peab inimene<br />
kui maine olend sünni ja surma vahel läbistama seda, mis avaldub tunnetava mõtlemisena,<br />
vähehaaval loogikaga, kõigega, mis võimaldab tal loogiliselt mõelda. Kuid see, mida teie ise<br />
õpetajatena peate loogikast teadma, peab jääma tahaplaanile. Sest loogika on muidugi midagi<br />
silmapaistvalt teaduslikku ja seda tuleb lasteni tuua ainult kogu teie üldise suhtumise kaudu. Kuid<br />
õpetajatena peate te kõige tähtsama loogikast endas kandma.<br />
Loogilises, s.t. mõtlev-tunnetuslikus tegevuses, on meil alati tegemist kolme liikmega.<br />
Esiteks on meil mõtlevas tunnetuses alati see, mida nimetatakse järeldusteks. Tavaelus<br />
väljendatakse mõtlemist kõnes. Kõne struktuuri uurides te näete, et kõnelemisel teete pidevalt<br />
järeldusi. See järelduste tegemine on inimese kõikidest tegevustest kõige teadlikum. Inimene ei<br />
saaks end kõnes väljendada, kui ta ei tooks pidevalt kuuldavale järeldusi, samuti ei mõistaks ta,<br />
mida teine inimene talle ütleb, kui ta ei võtaks pidevalt vastu järeldusi. Kooliloogika liigestab<br />
tavaliselt järeldusi, sellega võltsib ta neid sel määral, kuidas nad tavaelus esile tulevad.<br />
Kooliloogika ei võta arvesse tõsiasja, et me teeme oma järeldused ükskõik millist tõsiasja<br />
vaadates. Oletame, et te lähete loomaaeda ja näete seal lõvi. Mida te kõigepealt teete, kui te tajute<br />
lõvi? Kõigepealt toote te lõvist nähtu oma teadvusse ning ainult sellele omaenese teadvusse<br />
toomisega olete te võimeline lõvi tajumist mõistma. Loomaaeda minnes olete te õppinud, et<br />
olendid, kes ennast lõvidena avaldavad ja keda te nüüd näete, on "loomad". Selle teadmise, mille<br />
te omandasite tavaelus, võtate te loomaaeda kaasa. Siis vaatate te lõvi ja leiate, et ta teeb just<br />
seda, mida olete loomade tegevuse kohta teada saanud. Te seostate selle oma elust kaasatoodud<br />
teadmistega ja teete siis otsuse: lõvi on loom. - Enne selle otsuse tegemist ei mõista te<br />
üksikmõistet "lõvi". Esimene, mida te teete on järeldus, teine mida te teete on otsustus ja kõige<br />
viimasena elus jõuate te mõisteni. Te ei ole muidugi teadlikud, et te pidevalt seda tegevust<br />
sooritate, kuid ainult selle tegevuse abil saate te elada teadlikku elu, mis võimaldab teil suhelda<br />
teiste inimestega kõne kaudu. Tavaliselt mõeldakse, et inimene jõuab kõigepealt mõisteteni. See<br />
ei ole tõsi. Esimene on elus järeldus. Seega võime öelda: kui me loomaaeda minnes oma lõvi<br />
tajumist muudest läbielamistest välja ei sõelu, vaid sisestame selle kõigesse meie eelmistesse<br />
läbielamistesse, siis see, mida me kõigepealt loomaaias teeme, on järeldused. Selles suhtes peab<br />
meil olema selgus: loomaaeda minek ja lõvi nägemine on lihtsalt üksiktoiming ja see kuulub<br />
terve elu valdkonda. Me ei alustanud elu, kui me läksime loomaaeda ja pilgu lõvile suunasime.<br />
See tegevus kuulub meie eelnevasse ellu ja meie eelnev elu mõjutab seda ja see, mille loomaaiast<br />
kaasa võtame, kantakse jälle ülejäänud ellu üle. Kui me nüüd vaatame kogu seda protsessi, mis<br />
on siis lõvi kõigepealt? Ta on kõigepealt järeldus. Veidi hiljem on lõvi otsustus. Ja veel veidi<br />
hiljem on lõvi mõiste.<br />
Kui te avate loogikaraamatu, s.t. ühe vanematest, leiate te tavaliselt järelduste hulgast<br />
selle kuulsa: “Kõik inimesed on surelikud. Caius on inimene. Seetõttu on Caius surelik." Caius<br />
on tõepoolest kõige kuulsam loogiline isiksus. Tegelikult seda kolme otsustuse jagunemist:<br />
"Kõik inimesed on surelikud. Caius on inimene. Seetõttu on Caius surelik", võib leida ainult<br />
loogikaõpetuses. Tegelikus elus põimuvad need kolm otsustust üksteisesse, moodustades<br />
ühtsuse, sest elu kulgeb pidevas mõtlevas tunnetuses. Te teete kõik kolm otsust üheaegselt, kui te<br />
lähenete inimesele, Caiusele. See, mida te temast mõtlete, sisaldab eneses neid kolme otsustust.<br />
See tähendab: kõigepealt tuleb järeldus. Ja alles pärast seda teete te otsustuse, mis on siin esitatud<br />
järeldusena: "Seetõttu on Caius surelik". Ja kõige viimasena saate te individualiseeritud mõiste:<br />
"Surelik Caius".<br />
Need kolm asja järeldus, otsustus ja mõiste esinevad tunnetus protsessis, s.t. inimese<br />
elavas vaimus. Missugune on nende vahekord üksteisega inimese elavas vaimus?<br />
50
Change language