Eksamiküsimused K10 (.pdf) - Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

MTX721 Sissejuhatus muusikapsühholoogiasse, 2 ap
Õppejõud prof Jaan Ross. Kursus lõpeb kirjaliku eksamiga.
Õpik: Jaan Ross (2007), Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast. Tartu: TÜ kirjastus
1. Sissejuhatus muusikapsühholoogiasse. Katarsise ja mimesise mõisted Aristotelesel. Hermann von Helmholtzi
„Õpetus heliaistingutest kui muusikateooria füsioloogiline alus“ (1861). Carl Seashore’i „Muusikapsühholoogia“ (1938)
kui muusikaliste võimete psühholoogia. Rõhuasetuse muutumine XX saj teise poole muusikapsühholoogias
muusikalistelt võimetelt muusikatajule ja -tunnetusele.
Vt raamatukogus vastavaid artikleid entsüklopeediatest: Grove’s Dictionary of Music and Musicians; Die Musik in Geschichte und Gegenwart;
Muzykal’naja enciklopedija
2. Eesti vanem rahvalaul kui süsteem. Keel (kõne), muusika ja värsimõõt kui selle süsteemi kolm komponenti. Värsirida
kui rahvalaulu algüksus. Rahvalaulu süllaabilisus (ühele silbile vastab üks noot) ja isokroonsus (silpnoodid on üldiselt
sama pikkusega). Trohheiline värsimõõt ning neli värsijalga reas. Kvantiteet ja rõhk kui värsijala tugevat ja nõrka
positsiooni vastandavad tegurid.
Jaan Ross and Ilse Lehiste (1998), „Timing in Estonian folk song as interaction between speech prosody, meter, and musical rhythm,“ Music Perception 15,
319–338
Jaan Ross (2000), "Paarist regilaulu akustikat puudutavast seigast," Keel ja Kirjandus 43 (12), 854–863
Jaan Ross (2002), “Generatiivne grammatika ja eesti regiviiside temporaalne struktuur,” rmt Paar sammukest XIX: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat
(toim Triinu Ojamaa). Trt: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 141–156
3. Muusika kui keel. Heli põhitunnused – tugevus, vältus, kõrgus ja tämber – ning nende erinev kasutamine keeles ja
muusikas. Tämbri- e spektraalsete erinevuste esmasus kõnes ning kõrgus- ja vältuserinevuste esmasus muusikas.
Fonoloogia, süntaks ja semantika kui keelekirjelduse põhikomponendid. Fonoloogiast, süntaksist ja semantikast
muusikas. Kas muusikal on tähendus?
John A Sloboda (2000). Muusikaline meel. Kognitiivne muusikapsühholoogia. Tln: Scripta Musicalia, II pt „Muusika, keel ja tähendus“ (lk 26–71)
4. Theodor Adorno (1903–69) kui nn Frankfurdi koolkonna esindajaid. „Moodsa muusika filosoofia“ (1949) ja
„Sissejuhatus muusikasotsioloogiasse“ (1962). Igor Stravinski ja Arnold Schönberg kui XX saj esimese poole
silmapaistvamaid Lääne süvamuusika heliloojaid. Stravinski ja Schönbergi vastandus „Moodsa muusika filosoofias“.
„Sissejuhatus muusikasotsioloogiasse“ kui XX saj keskpaiga Lääne muusikakultuuri määratlemise katse. Muusika
kuulajate tüpoloogia Adorno järgi.
Theodor W Adorno (2003), „Modernism,“ Teater. Muusika. Kino 22 (3), 52–57 ja 22 (4)
Jaan Ross (1993), "Theodor Adornost ja tema "Moodsa muusika filosoofiast"," Akadeemia 5 (6), 1166–1177
Jaan Ross (2003), „Adorno, muusika ja ühiskond,“ Teater. Muusika. Kino 22 (3), 57–58
Jaan Ross (2004), “Theodor Adorno “Sissejuhatus muusikasotsioloogiasse” kui Lääne muusikakultuuri mõtestamise katse,” Vikarkaar 19 (3), 62–72
5. Kuulmisillusioonid e -paradoksid. Kas paradoksid on „tajuvead“ või on nad vaadeldavad objektiivsetes kategooriates
nn positivistlikult aluselt? Kuulmis- ja nägemisparadokside vahelised paralleelid. Nägemisparadoksid Hollandi graafiku
Maurits Cornelis Escheri (1898–1972) loomingus. Näiteid kuulmisparadoksidest: lõpmatult tõusva või laskuva
kõrgusega helid; helid, kus võnkesagedus(t)e kasv toob kaasa helikõrguse kahanemise ja vastupidi; mitme samaaegse
kõrgusega helid. György Ligeti etüüd „Vertige“ kui näide kuulmisparadoksi kasutamisest kompositsioonitehnilise
võttena heliloomingus.
Jaan Ross (1997), “Illusioonist tingitud peapööritus. Muusika ja tajupsühholoogia kokkupuutest György Ligeti IX etüüdis “Vertige”,” Teater. Muusika. Kino
17 (12), 82–86
6. Helivoogude rühmitamine (ingl auditory stream segregation) kui esmane ülesanne kuulajani jõudva kompleksse
helivälja liigendamisel. Gestaltpsühholoogiast tuntud kolm rühmitamise põhimõtet: sarnasus, ruumiline lähedus ja nn
hea järgnevus. Cocktail-party efekt. Helikõrguslik ja tämbriline eraldatus kui helivoogude rühmitamist soodustavad
tingimused. Nn pseudopolüfoonia muusikas kui objektiivselt ühehäälse helijärgnevuse lõhenemine mitmeks tajutavalt
samaaegseks helivooks. Pseudopolüfoonia kasutamine barokiajastu heliloojate loomingus (Johann Sebastian Bach,
Georg Philipp Telemann).
7. Helikõrguse kognitiivsed dimensioonid. Pidev sagedusskaala ning selle liigendamine diskreetseteks heliridadeks
erinevates muusikakultuurides. Oktavi ekvivalents. Diatooniline, kromaatiline ja pentatooniline helirida. Helikõrguse
varjatud kahemõõtmelisus muusikas: noodinimed (krooma) ja erinevad oktavid (nn psühhofüüsiline helikõrgus).
Hierarhiad tonaalse muusika heliridades.
David Butler (1992). The Musician’s Guide to Perception and Cognition. New York: Schirmer

8. Muusika ja emotsioonid. Kas muusika väljendab emotsioone või indutseerib emotsioone kuulajas? Psühholoogia ja
muusikateaduse vaheline lõhe muusika ja emotsioonide vahekorra käsitlemisel. Leonard Meyeri muusikalise ootuse
kontseptsioon ning selle seos emotsiooniteooriaga. Muusika esitusega seotud negatiivsed emotsioonid: lavahirm ja
sellega võitlemise meetodid. Sümfooniaorkester kui sotsiaalne kooslus. Erinevate pillirühmade (keelpillid,
vaskpuhkpillid) psühholoogilised prototüübid.
Patrik N Juslin and John A Sloboda, Eds (2001). Music and Emotion: Theory and Research. Oxford: Oxford University Press
9. Muusikaliste võimete areng ja nende testimine. Lapse arengustaadiumid Piaget’ järgi. Absoluutne ja relatiivne
kuulmine. Võimete ja edasijõudmise testid (vrd sisseastumis- ja lõpueksamitega). Testide reliaablus (samad tulemused
korduvatel mõõtmistel) ja valiidsus (korrelatsioonid analoogiliste mõõtmistega). Kui autonoomsed on muusikalise
võimekuse komponendid? Näiteid testide kohta.
John A Sloboda (2000). Muusikaline meel. Kognitiivne muusikapsühholoogia. Tln: Scripta Musicalia, VI pt „Muusika õppimine ja areng“ (lk 177–
213)
10. Tämbri kognitiivsed dimensioonid. Tämbri nn prügikastidefinitsioon: tämber kui kaht heli eristav tunnus, juhul kui
helid on identsed kõrguse, tugevuse ja vältuse poolest. Heli ataki (puhkemise) ja püsiosa roll heli tämbri tajumisel.
Tämbrite sünteesimise katsed. Tämbri objektiivsed tunnused: (1) kas helienergia on spektris jaotunud kitsalt või laialt;
(2) kas ülemhelid käituvad ajas sünkroonselt või mitte; (3) heli ataki iseloom.
David Butler (1992). The Musician’s Guide to Perception and Cognition. New York: Schirmer
11. Heli salvestamise võimaluste tekkimine XIX saj lõpus. Fonograafisalvestused ja grammofonisalvestused. Esimesed
eestikeelsed helisalvestused. Aastatel 1916–1918 Saksamaal tehtud eesti materjali salvestused: mis asjaoludel sündisid,
keda ja millist materjali salvestati. Mille poolest need salvestused pakuvad huvi tänapäeva uurijale?
Jaan Ross ja Maile Nairis (2008). Esimese maailmasõja aegsetest eesti salvestustest Berliini arhiivides. Keel ja Kirjandus, 51(5), 353–362.
12. Partituur ja esitus kui muusikateose kaks komponenti. Roman Ingarden muusikateose olemusest. Muusika esituse
empiirilise uurimise katsetest viimastel aastakümnetel. Generatiivse grammatika põhimõte (Noam Chomsky). Katsed
luua muusika esituse generatiivset grammatikat (Johan Sundberg ja Anders Friberg). Näiteid muusika esituse
generatiivsete reeglite kohta. Nende reeglite võimalikust muusikalisest otstarbest.
Jaan Ross (2002), “Generatiivne grammatika ja eesti regiviiside temporaalne struktuur,” rmt Paar sammukest XIX: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat
(toim Triinu Ojamaa). Trt: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 141–156
http://www.speech.kth.se/music/performance/performance_rules.html
13. Heli tajust ruumis. Reverberatsiooniaeg (järelkõla) ning selle sõltuvus heli neeldumise hulgast ja ruumi suurusest.
Sabine'i valem. Reverberatsiooniaja optimaalsed väärtused kõnelemiseks ja eri laadi muusika mängimiseks.
Klassikalised Lääne-Euroopa kontserdisaali tüübid: Viini Musikvereinsaal ja Amsterdami Concertgebouw.
Lisatunnused, mis iseloomustavad hea akustikaga kontserdisaali: erinevus otseheli ja peegeldunud heli kuulajani
jõudmise kiiruses, vasakusse ja paremasse kõrva jõudva heli võimalikult suur erinevus jt. Tänapäevaste kontserdisaalide
tüüpe. Meetoditest kontserdisaali akustika hindamisel (Manfred Schröder).
Jaan Ross (1982), "Kontserdisaali akustika: uutest uurimustest välismaal," Teater. Muusika. Kino nr 5, 86–90
14. Muusika ja ülemhelide rida. Ülemhelide rea seos lihtsate sagedussuhetega. Puhkpillid, millel helikõrgust saab muuta
ainult nn ülepuhumise abil (Alpi sarv, fanfaar). Nende pillide helikõrguslikest võimalustest. Ülemhelilaul kui võimalus
kasutada inimese kõnetrakti kahehäälseks laulmiseks. Mažoorse ja minoorse helirea tekitamise võimalused ülepuhumise
ja ülemhelilaulu puhul. Helitekitamise viis parmupillil (võrrelda ülemhelilauluga).
Jaan Ross (1988), "Kuulmistaju, helikõrgus ja konsonants," rmt Muusikalisi lehekülgi V, Tallinn: Eesti Raamat, lk 131–145
jaan.ross@gmail.com
2