3. juuni - Viimsi vald
3. juuni - Viimsi vald
3. juuni - Viimsi vald
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
4 <strong>3.</strong> <strong>juuni</strong> 2011<br />
Tammneeme külaleht<br />
Mõned mälupildid Tammneemest<br />
Olen sündinud II maailmasõja<br />
haripunktil 1942.<br />
aasta juulikuus, kui Wehrmacht<br />
tungis Nõukogude<br />
Liidu avarustes Kaukaasia<br />
ja Volga poole ning Aafrikas<br />
oli Rommeli vägi jõudnud<br />
Egiptusesse.<br />
Mul oli lapsepõlves kaks kodu –<br />
vanematekodu Nõmmel, täpsemalt<br />
Kivimäel Olevi tänaval, ja<br />
maa- ehk vanaema kodu Tammneemes<br />
Hallikivi kalurikohas.<br />
Seal elasid mu emapoolne vanaema<br />
Miili Klaus, kohaliku keelepruugi<br />
järgi Hallikivi Miili, ja<br />
mu onu Alfred ehk Hallikivi Albert.<br />
Onu Alfred käis minu jaoks<br />
mäletamatutest aegadest merel<br />
kalal nagu suur osa teisigi külamehi.<br />
Need olid merimehed,<br />
nagu kohapeal öeldi.<br />
Vanaema maja asus küla<br />
keskosas, mererannast vast<br />
30–40 m kaugusel. Majas<br />
oli üks suur tuba ja ruumikas<br />
köök, muidugi ka esik ja kõige<br />
selle kohal pööning ehk<br />
lakk. Igapäevaelu keskuseks<br />
oli köök, kus lisaks söögitegemisele<br />
ja söömisele parandati<br />
võrke ja võeti vastu külalisi,<br />
aga ka magati ühes vanas<br />
puitvoodis ja pea sama vanal<br />
sohval. Köögist, pliidi kohalt<br />
avanes leivaahju suu, ahi ise<br />
oli toas.<br />
Kodune leivategu<br />
Vast korra nädalas (või veidi<br />
pikema aja takka) pani vanaema<br />
kolmejalgsesse leivaastjasse<br />
taigna kerkima, sõtkus<br />
selle läbi ja tegi pätsideks. Onu<br />
Alfred küttis selle ajaga ahju<br />
kuumaks, selleks kulus tavaliselt<br />
üks jäme haokubu. Kui<br />
hõõguvad söed veel ahjus olid,<br />
tehti paistekook. Selleks laotati<br />
ümmargusele praepannile<br />
õhuke leivataigna kiht, vast<br />
sentimeetripaksune või veidi<br />
õhem. Pann tolle koogiga pandi<br />
45° kaldega ahjusuule seisma,<br />
kuni kook küpses. Seda<br />
kooki murti, mitte ei lõigatud<br />
ja sellest sai igaüks esimesed<br />
palad uuest leivateost.<br />
Seejärel tõmmati poolkustunud<br />
söed ahjust välja ja<br />
Helma Truumure meenutusi<br />
Helma Truumure (neiuna<br />
Keskküla) elas koos oma<br />
isa Kalle ja ema Helenega<br />
Holmi talus.<br />
Neid oli neli õde, kellest kolm<br />
on ammu läinud igavikuteele.<br />
Ema suri, kui Helma oli 5-aastane.<br />
Teda aitasid kasvatada<br />
tädi Liisa (isa õde) ja vanaema,<br />
kes suri 1940. aastal.<br />
Koolis hakkas Helma käima<br />
1937. aastal 9-aastaselt.<br />
Kool asus Randvere külas kiriku<br />
lähedal, kodust umbes 5 km<br />
kaugusel.<br />
Sinna tuli minna ja koju<br />
tulla jalgsi igasuguse ilmaga.<br />
Väga halva ilma puhul sai ööbi-<br />
ahjupõrandale pandi küpsema<br />
leivad. Iga leiva alla läks<br />
tükk ajalehepaberit, et leib alt<br />
tuhaseks ei saaks. Paber kippus<br />
muidugi leivapõhja külge<br />
kinni kõrbema ja seda tuli sealt<br />
lahti harutada.<br />
Too koduküpsetatud leib<br />
seisis pikalt värske, hoopis<br />
pikemalt kui poeleib. Koduleivaga<br />
oli seotud ka üks salatrikk<br />
— kui värskeltküpsetatud<br />
leiba koerale andsid, tuli sellele<br />
öelda, et “Eile tehti!”. Värske<br />
leiva söömisest pidi koer<br />
oma lõhnatundmise võime ära<br />
kaotama. Kui aga lihtsameelsele<br />
loomale ütlesid, et see<br />
nii värske ei olegi, ei pidanud<br />
seda juhtuma.<br />
Pritsaal – külaelu keskus<br />
Aga leib leivaks. Otse vanaema<br />
maja merepoolse köögiakna<br />
all oli vast 1949. aastast<br />
alates pritsaal — okastraataiaga<br />
piiratud ala, kuhu randusid<br />
paadid, kus olid püsti võrgunagid<br />
ja mis oli pikki aegu külaelu<br />
keskuseks. Pritsaal tekkis<br />
koos kohaliku kolhoosi Randlane<br />
asutamisega ja selleks<br />
võeti ära mu vanaema ja meie<br />
naabrite mereäärsed maad.<br />
Mäletan, kuidas vanaema nuttis<br />
– pritsaali alla läks meie<br />
kartulimaa, kus kasvasid head<br />
da sugulaste juures Randveres.<br />
Koolimajas oli suur ruum,<br />
kus kahe klassiruumi vahel oli<br />
vahesein. Kummaski õppisid<br />
kolme klassi õpilased. Koolimaja<br />
suurt ruumi kasutati pidude<br />
ajal ka tantsusaalina.<br />
Kooliaeg kestis 6 aastat.<br />
Kooliraamatud tuli endale ise<br />
otsida. Helma sai “Huvitaja”<br />
raamatu, mis oli “Aabitsa“<br />
eest, Soo E<strong>vald</strong>i käest.<br />
Helma isa oli kalamees. Ka<br />
Helma käis koos isaga merel.<br />
Talvel käidi noodal. Kalasaak<br />
viidi hobusega Tallinna turule<br />
müügiks. Tehti ka suitsutatud<br />
kala ja viidi linna. Onu peres<br />
oli hobune ja koos käidi turul<br />
muredad söögikartulid. Muidugi<br />
võeti koos kolhoositegemisega<br />
kõigilt ära ka heina- ja<br />
metsamaid, sest kolhoosnikul<br />
võis teadupärast maad olla<br />
vaid 0,6 hektarit.<br />
Kuid mingem tagasi pritsaali.<br />
Seal olid koos kogu<br />
küla, aga ka mõnede Randvere<br />
meeste paadid. Minu mälestuste<br />
algaegadel oli kasutusel<br />
nii sõude-, purje- kui ka mootorpaate.<br />
Ühe paadiga käidi<br />
merel tavaliselt kahe mehega,<br />
erandiks oli kolmene paatkond,<br />
kuu kuulusid onu Alfred<br />
ja vanaonu Heinrich Eduard<br />
Piilpärk (vanaema vend) ning<br />
veel üks sugulane – Eduard<br />
Rumberg.<br />
Tammneemes tunti kahte<br />
viimast meest veidi teiste nimede<br />
all. Vanaonu Heinrich<br />
Eduard oli Hendri ehk Hallikivi<br />
Üülu – miks tast Üülu sai, ei<br />
tea. Eduard Rumberg, kes elas<br />
Lepiku talus, oli Lepiku Eedi<br />
või Rumbergi Eedi.<br />
Võrgupüügil<br />
Suviti olin ma nende meestega<br />
koos üsna sage merelkäija.<br />
Sõjajärgsel ajal püüti võrkudega<br />
kilu, räimi ja lesta ehk<br />
kammeljat, harvemini pandi<br />
merre põhjaõngi tursapüügiks.<br />
Võrgul käidi Muuga lahel,<br />
kala müümas. Suvisel ajal tehti<br />
heina. Kuna nende peres loomi<br />
ei olnud, siis müüdi hein ära ja<br />
viidi isegi linna müügiks. Kui<br />
Helma väike oli, tahtis tema ka<br />
linna kaasa minna. Talle meeldis<br />
Estonia teatrimajas riietepood,<br />
mida ta tahtis vaadata.<br />
Ta ei julenud öösel magadagi,<br />
sest kartis, et kui ta hommikul<br />
magab, siis teda ei võeta kaasa.<br />
Kord eksis väike Helma<br />
turul ära ega osanud oma pere<br />
juurde tagasi minna. Üks turuline<br />
oli teda näinud vankri juures<br />
ja viis lapse sinna tagasi.<br />
Talvine töö oli võrkude parandamine.<br />
Külas korraldati ka<br />
võrguparandamise talguid.<br />
sest sealset tänapäevast sadamat<br />
muidugi veel ei olnud.<br />
Tursapüük käis Karbimadalal,<br />
mida minu mäletamist mööda<br />
Tammneemes Hulkmadalaks<br />
nimetati. Seal on mitmeid eraldi<br />
liivapanku, neist kõrgeim<br />
ulatub vaid 1,8 m sügavusele<br />
veepinnast, kuigi ümbritseva<br />
mere sügavus on kuni 85 m.<br />
Võrgupüügi aegadel käidi<br />
merel kaks korda päevas. Õhtupoolikul<br />
kella 16–17 paiku<br />
viidi võrgud merre. Sellele<br />
eelnes võrkude kivistamine –<br />
võrgu allservas olevaisse nöörilenkidesse<br />
pandi kivid, mis<br />
võrguserva merepõhjas hoidsid.<br />
Kammelja (Tammneemes<br />
öeldi kammila) võrgul olid kivid<br />
umbes tikutoosisuurused,<br />
Kui algas sõda, pidid paljud<br />
noored mehed sõtta minema<br />
ja nii mõnedki ei tulnud<br />
sealt enam eluga tagasi.<br />
Helma käis 1947/48. õppeaastal<br />
maanoorte koolis 7. klassis.<br />
See asus Randvere patarei<br />
majas. Seal õppisid teiste lähiümbruse<br />
külade nooremad inimesed.<br />
Õppetöö toimus õhtuti.<br />
Kui Tammneemes moodustati<br />
kolhoos Randlane, siis<br />
saadeti Helma 1949. aastal<br />
Pärnusse raamatupidamise<br />
kursustele. Seal tutvus ta oma<br />
tulevase mehega ja läks elama<br />
Saaremaale.<br />
Üles kirjutanud<br />
Anne Scheer<br />
p Pooliku paadi vedu<br />
arvatavasti 1952. aastal.<br />
t Üks paljudest Tammneeme<br />
lummavatest vaadetest.<br />
Foto Kaarel Zilmer<br />
q Võrgud olid kaluripere<br />
toitjad. Fotod Rannarahva<br />
Muuseumi arhiivist<br />
kilu- ja räimevõrgul tublisti<br />
suuremad. Osal peredel olid<br />
kammeljavõrkude kivid asendatud<br />
tsingitud raudtraadist<br />
võrkudega – neid võrgu alt<br />
ära ei võetud ja kivistamine jäi<br />
muidugi ära.<br />
Ööseks jäid võrgud merre<br />
ja neid mindi välja tooma<br />
hommikul kella viie paiku.<br />
Mina sel ajal tavaliselt magasin,<br />
kui ärkasin, tulid merimehed<br />
juba merelt koos võrkudes<br />
olevate kaladega. Selleks ajaks<br />
läksid pritsaali meestele vastu<br />
naised, kellel muidugi naine<br />
oli. Algas võrkude päästmine<br />
– kilu- ja räimevõrkude puhul<br />
raputati võrku kahest servast<br />
hoides tugevasti, nii et kalad<br />
maha pudeneksid. Kammelja-<br />
võrku päästeti võrku lapates ja<br />
kalu ükshaaval võrgusilmadest<br />
välja harutades. Kivid võeti<br />
vast enne päästmist võrkudel<br />
ära, peale päästmist aga riputati<br />
võrgud nagidele kuivama.<br />
Kammeljavõrgu nagid olid<br />
umbes 1,7 m kõrgusele postidele<br />
toetatud horisontaalsed<br />
latid, milliste ülaserva olid löödud<br />
ilma peata naelad. Need<br />
ulatusid latist pikalt välja ja<br />
nende taha võrgud riputatigi.<br />
Kilu- ja räimevõrgu nagid olid<br />
keerulisema konstruktsiooniga<br />
– nende postide kõrgus oli vast<br />
6–7 m ja postide ülaotsas olid<br />
plokirattad, millest nöör üle<br />
käis. Naeltega horisontaallatte<br />
sai nende plokkide ja nööride<br />
abil koos märgade võrkudega<br />
üles tõmmata ja kuivanult alla<br />
lasta.<br />
Paadid ja võrgud olid kaluripere<br />
toitjad, neist ei tohtinud<br />
ilma jääda. Minu vanaisa Kalle,<br />
keda ma iial ei näinud, läks<br />
1905. aasta mihklipäeval (29.<br />
septembril) koos paari mehega<br />
tormisest merest võrke välja<br />
tooma. Paat läks ümber Kivikari<br />
juures Pällu ja Lutika talude<br />
lähistel ning kaks meest<br />
uppusid. Kalle tõid lained kaldale<br />
kummuli purjepaadi all,<br />
ta jäi raskelt kopsupõletikku ja<br />
suri sama aasta 20. novembril.<br />
Leseks jäänud vanaema Miilil<br />
tuli läbi viie riigikorra üksinda<br />
üles kasvatada isa kaotamise<br />
ajal 3-aastane Alfred ja vaid<br />
2-aastane Hilda-Maria. Viimasest<br />
sai meie loo alul nimetatud<br />
sõja-aastal minu ema.<br />
Mati Õun<br />
tavapensionär<br />
Tammneeme küla<br />
520. aastapäeva<br />
tähistamine<br />
koos jaanipäevaga<br />
24. <strong>juuni</strong>l kell 17<br />
küla ajaloolisel sadamaalal<br />
Täpsem info 17. <strong>juuni</strong> <strong>Viimsi</strong> Teatajas
Change language