Nr2 (12) - Eesti Rahva Muuseum
23.08.2013 • Views
Share Embed Flag

Nr2 (12) - Eesti Rahva Muuseum

Nr2 (12) - Eesti Rahva Muuseum

Nr2 (12) - Eesti Rahva Muuseum

SHOW MORE
SHOW LESS
ePAPER READ
DOWNLOAD ePAPER
erm.ee

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.

START NOW

<strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>)<br />

Lk 2–3<br />

Mida me ootame<br />

muuseumilt?<br />

Neljapäev,<br />

25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

Lk 4–5<br />

Kuidas muudab<br />

uus muuseumihoone<br />

Tartu linnaruumi?<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i ajaleht toob kaks korda aastas sõnumeid ja ülevaateid ERMi tegevusest.<br />

ERMi ajaleht on kõigi muuseumisõprade väljaanne, mis kutsub kaasa mõtlema püsivast ja kaduvast, suurest ja väikesest.<br />

Lk 6–7<br />

Mis tuleb ERMi<br />

uude hoonesse?<br />

Lk 8–9<br />

Millest räägivad<br />

<strong>Eesti</strong>maa kahekõned?<br />

Lk 10<br />

Soome-ugri<br />

püsinäitus – kas<br />

maailma parim?<br />

Lk 11–<strong>12</strong><br />

Need,<br />

kes mõtlevad<br />

ERMile

Tulge<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong><br />

<strong>Muuseum</strong>isse!<br />

K RISTA A RU,<br />

ERMI DIREKTOR<br />

Me kutsume teid <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>isse. Jah,<br />

Tartusse. Aga kuhu? Kas nõukogudeaegsesse raudteelaste<br />

klubisse Näituse tänaval, tsaariaegsesse kohtumajja<br />

Veski tänaval, Liphardtite mõisa abihoonetesse,<br />

Rüütli tänavale spordimuuseumi majja Viljandimaale<br />

Heimtalisse või hoopis Tartu maavalitsuse maja<br />

viiendale korrusele?<br />

Kutsume teid hoopis sellesse majja, mis saab ERMi<br />

koduks aastal 2016. <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i hoone<br />

kerkib Mälestuste välja keskpunktina: piisavalt suur,<br />

et mahutada endasse korraga minevikku, olevikku ja<br />

tulevikku. Ja küllalt võimas, et pidada kahekõnesid<br />

ümbritseva looduse, linna, maa ja inimestega.<br />

<strong>Muuseum</strong> on mälu- ja teadmusasutus, mis põhineb<br />

süstematiseeritud, uuritud ja kättesaadavatel kogudel.<br />

Kuid muuseumi tegevuse keskmes on inimene. Kui aga<br />

vaadata ERMi tegutsemisi läbi erinevate aastakümnete,<br />

siis näib, et just inimese jaoks on ERMis kogu aeg vähe<br />

ruumi olnud. Selle inimese jaoks, kes kokkukogutud<br />

kultuurivarale ikka kuidagi koha leiab, seda puhastab,<br />

katab ja valvab. Aga ka selle inimese jaoks, kes tuleb<br />

muuseumi, et leida uut mõtet või emotsiooni, iseend või<br />

sõpra. Laialipillutatud ja võõrale pinnale kokkusurutud<br />

ERMis pole kunagi olnud võimalust, et oma külastajaid<br />

kenasti vastu võtta või lasta külastaja küsimustel,<br />

mõtetel ja soovidel kõlama jääda. Kõik see lihtsalt<br />

summutatakse, et järgmistele tulijatele ruumi anda.<br />

ERMi maja Mälestuste väljal on inimeste maja,<br />

kus kultuuripärandile on antud auväärne ja kaitstud<br />

koht. Ennekõike on see aga siiski maja huvilistele,<br />

niisama jalutajatele ja uudishimulikele ning igas elueas<br />

õppijatele. Siin on võimalus olla üksi või tunda end<br />

osana oma sõpruskonnast ehk kogu <strong>Eesti</strong>st. On ruumi,<br />

kus mõelda ja küsida ning aega, et oma küsimus õhku<br />

visata ja vastust ootama jätta. Lastele pole see maja<br />

mitte vaikust nõudev asutus, kus neid keelatakse, vaid<br />

paik, kuhu neid oodatakse mängima ja avastama,<br />

looma ja katsetama.<br />

Mälestuste väljal on lõpmatu arv kihte ja kihistusi<br />

ning seepärast suudab siit igaüks saada seda, mida just<br />

talle vaja on. Et see nii oleks ka muutuvas ajas, muutuva<br />

inimese jaoks, on Mälestuste välja projekteerimisel, selle<br />

ruumide ja mööbli kavandamisel, soome-ugri kultuuride<br />

ja <strong>Eesti</strong> kultuuri püsinäituse loomisel oma parima<br />

oskuse, usu ja teadmisega kaasa töötanud mitusada<br />

inimest. Selle maja saamisloole on oma panuse andnud<br />

kõik need, kes usuvad, et meie kultuur on loodud kestma.<br />

Tänuväärne osa on ka kõigil neil, kes oma kahtlustega<br />

ERMi kodu vajalikkuses on sundinud ERMi meeskonda<br />

ikka ja jälle aina paremaid lahendusi otsima. Ainult<br />

tänu kõikide tööle, arvamustele ja hinnangutele ongi<br />

uuest ERMist saamas kõigi inimeste maja – lihtne ja<br />

suurejooneline, omanäoline ja kordumatu.<br />

Peatoimetaja Pille Runnel. Toimetus: Tuuli Kaalep,<br />

Reimo Rehkli, Epp Alatalu, Viljar Pohhomov.<br />

E-post: erm@erm.ee. Telefon 735 0400.<br />

Neljapäev,<br />

Neljapäev,<br />

<strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

2 <strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

3<br />

Kultuuriminister Rein Lang:<br />

ERMi sisuline<br />

tegevus on juba<br />

praegu muljet<br />

avaldav<br />

Kultuuriminister Rein Lang: Ootan, et ERM elaks!<br />

Meil on korda tehtud mitmeid<br />

muuseume – ajaloomuuseum,<br />

uhiuus meremuuseum, Rocca al<br />

Mare vabaõhumuuseum. Miks<br />

peab väikesel riigil olema eraldi<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>?<br />

<strong>Eesti</strong> riigil ei pea olema <strong>Eesti</strong><br />

<strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i, eesti rahval<br />

võiks olla <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>.<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong> on olnud<br />

sama vana unistus, nagu <strong>Eesti</strong><br />

riik kunagi oli, seotud identiteedi,<br />

rahva ühtehoidmise,<br />

säilimise teemadega. Millist rolli<br />

peaks ERM praegu kandma?<br />

Eks nimi ise ütleb, mis ta<br />

peab olema. See ongi see kõik,<br />

mida eesti rahvas endast kujutab,<br />

läbi pikkade sajandite.<br />

Kindlasti pole ERM muuseum<br />

selles tähenduses, et korjab ainult<br />

asju, mida eestlased kunagi<br />

on valmistanud, vaid see peab<br />

olema kõigepealt väga tõsine<br />

uurimisasutus, mida ERM ka<br />

on, erinevalt paljudest teistest<br />

muuseumidest. ERM peab<br />

kindlasti olema ka elamuskoht,<br />

suuteline kuidagi kommunitseeruma<br />

noortega. Näitama,<br />

kust eestlased tulid, kes nad<br />

tegelikult on. Selliseid institutsioone,<br />

mille nimi on National<br />

Museum (rahvusmuuseum –<br />

toim), on enamikus riikides.<br />

ERM ei ole teistsugune kui<br />

klassikaline rahvusmuuseum?<br />

Iga rahvus annab sellele<br />

oma sisu. ERMi plaanid mulle<br />

isiklikult väga meeldivad.<br />

ERMi algus rohkem kui sada<br />

aastat tagasi oli see, kui hakati<br />

vanavara koguma.<br />

Korjati nii materiaalseid kui<br />

mittemateriaalseid varasid –<br />

vanavara ja pärimust ning Jakob<br />

Hurt tegeles mõlemaga. Hurt<br />

hakkas seda tegema pärast seda,<br />

kui Peterburi ülikool Tsaari-<br />

Venemaal hakkas samamoodi<br />

fenno-ugria vanavara koguma.<br />

Praeguse seisuga ei ole selge,<br />

kus muuseumis on etnograafi<br />

a mõttes paremad soome–ugri<br />

kogud: kas Venemaa muuseumides<br />

või näiteks <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong><br />

<strong>Muuseum</strong>is.<br />

Kui varade kogumine algas,<br />

siis oli seal kindlasti oluline<br />

identiteedi küsimus, aga sellele<br />

lisandus ka rahva kokkuhoidmine.<br />

Mina ei tea, mida Hurt ja<br />

tema kutsikad tollal mõtlesid –<br />

ma ei olnud neil koosolekuil.<br />

Aga tõsi on, et sellest sündis<br />

lõpuks <strong>Eesti</strong> Üliõpilaste Selts,<br />

mis on kogu aja – kaasa arvatud<br />

okupatsiooniaja – seda vaimsust<br />

kandnud. Arvan, et nad mõtlesid<br />

palju enamat kui kola kokku<br />

tassimist. Nad mõtlesid ilmselt<br />

mingil moel ühtekuuluvust, aga<br />

kindlasti ka rahvuse identiteedi<br />

otsimist – mis loom see eestlus<br />

üldse on? Sellisena on Hurt teinud<br />

ära uskumatu töö!<br />

Kas <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>ist<br />

võiks saada midagi enamat kui<br />

vaid muuseum? Kas see muuseum<br />

võiks enda ümber koondada<br />

ühistegemist laiemalt?<br />

Nad teevad seda ka praegu<br />

oma võimaluste piirides. Pole<br />

väga keeruline Tartusse sõita –<br />

pilet ei maksa väga palju – ja<br />

vaadata, mida nad teevad oma<br />

õnnetus raudteelaste klubis. See<br />

on muljet avaldav! Seal tehakse<br />

igasuguseid asju. Sadu ringe,<br />

mis seal koos käivad! See ei<br />

paista väga välja – nad ei telli<br />

reklaami, ei osta uudiseid <strong>Eesti</strong><br />

ajakirjanduses ja seepärast pole<br />

neil suurt kandepinda meedias.<br />

Tegelikult on nende tegevus<br />

ääretult laiahaardeline.<br />

Mida teha, et ERMist saaks<br />

tõeline ühine asi?<br />

Mina arvan, et ta ikkagi on<br />

eesti rahvale oma asi. Ülikool on<br />

põhjalikult uurinud, mida eesti<br />

rahvas <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>ist<br />

arvab ja need tulemused on<br />

ülipositiivsed. Arvan, et oleme<br />

isegi tulevase külastajate hulga<br />

alla kalkuleerinud. Ma arvan, et<br />

ERMi kandepind on praegugi tugevam,<br />

kui näitavad ametlikud<br />

uurimused.<br />

Teil on kindlasti oma pilt<br />

ERMist silme ees. Mis rolli<br />

võiks ERM hakata meie jaoks<br />

kandma?<br />

Loodan, et ta kannabki seda<br />

rolli, mida praegu. Ainult ta<br />

kannab seda kõike siis juba normaalsetes<br />

tingimustes. See pole<br />

mingi büroo ega teadlaste klaasist<br />

kontor, kogu muuseumiehituse<br />

juures on kandev osa<br />

muuseumihoidlatel. Uus muuseumihoone<br />

annab esimest korda<br />

võimaluse kriitiliselt vaadata ka<br />

kõigil teistel muuseumidel, mida<br />

neil vaja läheb ja mittevajalikud<br />

asjad, mida nad veel eksponeerida<br />

ei suuda, saab anda ERMi.<br />

Eks ERM peab ka vaatama, mida<br />

võtab ja mida mitte.<br />

Et on üks korralik koht, kuhu<br />

vara panna?<br />

Loomulikult! See, mis praegu<br />

varadega toimub, on piinlik.<br />

Veski tänava maja laguneb igast<br />

servast. Jumal tänatud, et<br />

Raadile tehti need hoidlad. See<br />

oli minu arust Mardi (Mart Laar –<br />

toim) kõige vingem tegu, mis ta<br />

kultuuri heaks tegi. Aga sellest<br />

on nüüdseks nii palju aega<br />

möödas, et tingimused, mida<br />

riik sai toona endale lubada, ei<br />

vasta enam vajalikele hoiutingimustele.<br />

Ja puudub ka võimalus<br />

arukaks inventuuriks.<br />

Nii et laod laiali ja vaatad üle?<br />

Ma arvan, et ERMi<br />

kandepind on praegugi<br />

tugevam, kui näitavad<br />

ametlikud uurimused.<br />

Loomulikult. See on üks<br />

osa. Seda kõike saab uue tehnoloogiaga<br />

tänapäeval uurida,<br />

mõtestada, tulevad kindlasti<br />

uued teooriad.<br />

Olen ka seda meelt, et peaksime<br />

võtma tugevama seisukoha<br />

soomeugrilisuse osas. Soomeugri<br />

rahvusriike on praegu ju<br />

ainult kolm – Soome, Ungari ja<br />

<strong>Eesti</strong>. Meil on neist kolmest kõige<br />

suuremad võimalused. Muidugi<br />

on ERMi puhul oluline ka noorte<br />

ja laste õpetamine. See on ülivajalik.<br />

Kõige ägedamad muuseumid,<br />

mis räägivad rahva lugu, on<br />

Ameerika Ühendriikides. Neil,<br />

kes väidavad, et eesti rahvas ei<br />

või endale niisugust asja lubada,<br />

nagu on praegune ERMi projekt,<br />

soovitan minna Williamsburgi<br />

või Jamesdowni ja vaadata, mis<br />

seal toimub. Need muuseumid<br />

on mõeldud eelkõige lastele –<br />

lausa lastehordid käivad klasside<br />

kaupa neis muuseumides,<br />

kus neile nende lugu, nende<br />

ajalugu jutustatakse.<br />

Olete tuntud kui tõsine teatriskäija,<br />

kui suur muuseumihuviline<br />

olete?<br />

Muidugi käin ka muuseumides,<br />

kui kuhugi kaugemale satun.<br />

Kui meil õnnestuks midagi analoogset<br />

teha nagu on Ameerikas,<br />

siis oleks see erakordselt vahva<br />

ja äge.<br />

Milles nende eriline ägedus<br />

seisneb?<br />

Nad on maailma parimad<br />

eksponeerijad, igasuguste interaktiivsete<br />

asjade tegijad, elamusseikluste<br />

pakkujad. <strong>Muuseum</strong>itöötajad<br />

pole seal mitte<br />

ainult teadlased, vaid istuvad<br />

ühel nädalal laua taga ja teevad<br />

teadust, kuid teisel nädalal jutustavad<br />

lastele ja teistele külastajatele,<br />

mis neil seal on. Neil<br />

on muuseumiühingud, kuhu<br />

rikkad ja vähemrikkad annetavad<br />

ja tööd korraldavad, tohutu<br />

vabatahtlike armee, tohutu hulk<br />

õpetusprogramme.<br />

Väiksel kujul on vabatahtlikku<br />

tööd ka meie muuseumide<br />

ümber?<br />

<strong>Eesti</strong>s on ettekujutus, et riik<br />

peab kõike tegema, otsast otsani<br />

riigiametnike kaudu. See<br />

üksi kaugele ei vii, aga eks meil<br />

hakkab ka vaikselt muuseumide<br />

ümber midagi muud tekkima.<br />

ERM on hea näide sellest, kuidas<br />

koondada enda ümber ringi-<br />

ja sotsiaalset tööd.<br />

Millist ERMi loodate ükskord<br />

näha saada, kui see valmis on?<br />

Kõigepealt loodan, et see on<br />

kogu aeg hästi kaua lahti. <strong>Eesti</strong><br />

muuseumide üks suur häda on<br />

see, et need pannakse õhtul kell<br />

viis lukku ja kogu lugu. ERM<br />

kindlasti selline pole – nad on<br />

ikka pühapäeviti samuti lahti.<br />

Et ERM elaks, elaks, elaks, kogu<br />

aeg elaks! Ta võiks olla atraktiivne<br />

ja sugugi mitte ainult oma<br />

püsi-ekspositsiooniga – see on<br />

muidugi pööraselt oluline asi–,<br />

aga kindlasti on oluline korraldada<br />

igasuguseid näitusi. Et<br />

inimene ei käiks seal üks-kaks<br />

korda, vaid ikka hästi palju.<br />

A NNELI A MMAS<br />

Toomas Huik<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i<br />

roll eesti rahva tähendusloomes<br />

on olla ühendaja<br />

Erinevast kultuuriruumist pärit inimestel<br />

peaks olema uues <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>is<br />

võimalik kogeda objekte, nähtusi ja<br />

sündmusi ühe rahva minevikust sellises<br />

sisus ja vormis, et tekiks tänapäevale<br />

kohane tähendusloome protsess.<br />

Olen oma pealiskaudse külastajaperspektiivi<br />

kaudu kogenud<br />

liialt tihti seda, et muuseum<br />

on üks monumentaalset laadi<br />

hoone, mille seinas on olemas<br />

auk, mille juurde on kirjutatud<br />

«Sissepääs» ja maja sees on<br />

sildid, mis juhatavad külastaja<br />

väljapanekust läbi. Väljapandu<br />

on olemas, kuid ei kõneta. Siis<br />

jõuan muuseumi teise otsa ja<br />

hingan kergendatult: huh, nüüd<br />

sai välja. Värskesse õhku. Ma<br />

tahaksin väga, et see tunne<br />

oleks hoopis teistsugune, eriti,<br />

kui tegemist ühe rahva ajalooga.<br />

Millist tunnet ma otsin? Kui lühidalt<br />

kokku võtta, peaks muuseum<br />

minu arvates olema selline<br />

keskkond, kus minu elamus<br />

ja kogemus tekib jagatud kogemusena<br />

– mina kui külastaja<br />

jagan seda teiste inimestega ning<br />

saan osa teiste inimeste elamusest.<br />

Elamus ei jää ainult mulle,<br />

vaid saan nähtut, tekkinud mõtteid<br />

ja emotsioone jagada teistega,<br />

kes on samas kohas käinud.<br />

Saan ka hiljem leida vastuseid<br />

küsimustele, mis mulle näitusesaalis<br />

võib-olla arusaamatuks<br />

jäid. Saan küsida nõu. Saan olla<br />

selle kohaga või nende nähtuste,<br />

sündmuste, kasvõi nende objektidega<br />

seotud juba enne, kui ma<br />

lähen sinna, kus asjad füüsiliselt<br />

on, ja olla sellega soovi korral<br />

seotud ka edaspidi. Saan oma<br />

külastusega jätta jälje enda ellu<br />

ja jälje muuseumisse, panustada.<br />

<strong>Muuseum</strong>i külastamine või<br />

mingist nähtusest osasaamine<br />

peaks algama tunduvalt varem,<br />

kui ma muuseumisse kui<br />

füüsilisse keskkonda kohale<br />

jõuan ning jätkuma ka pärast<br />

seda, kui olen seal ära käinud.<br />

See tooks mind tagasi ikka veel<br />

ja veel – kas siis nende asjade,<br />

nähtuste või hoopis nende inimeste<br />

juurde, kes on minu mõttekaaslased<br />

ja tunnevad samuti<br />

huvi kas mõne konkreetse<br />

käsitööriista, arhitektuurinähtuse,<br />

elulaadi või eluviisi vastu.<br />

Minu arvates oleks ERMi roll<br />

siin saada ühendajaks.<br />

Kui rääkida praktiliselt, nii et<br />

minu kirjeldatud sotsiaalse võrgustiku<br />

mõiste liialt abstraktseks<br />

ei jääks, siis milline oleks minu<br />

tulevikukogemus ERMist? Olles<br />

ise juurtega sügavalt Lääne-<br />

<strong>Eesti</strong>s (olin vist pooleaastane,<br />

kui mind kaluripaadiga merele<br />

kaasa võeti ja seal oli hästi hea<br />

diiselmootori pop-popi saatel<br />

magada), huvitab mind väga<br />

see, kas ja kuidas on säilinud<br />

traditsioonilised rannapüügivõtted.<br />

Kuidas nad tekkisid?<br />

Milline oli elu kalurikülades?<br />

Mind huvitab, kas on veel selliseid<br />

inimesi, kes kalurikülades<br />

toimunu vastu huvi tunnevad.<br />

Tahaksin leida igal aastal kuu<br />

aega, et käia kalameestega rannapüügil<br />

kaasas. Tahan avastada<br />

vanu traditsioonilisi töövõtteid.<br />

Kui võimalik, siis sooviks<br />

saada kaasamõtlejatega kuskil<br />

kokku või käia näitustel, võibolla<br />

2–3-päevastel kursustel,<br />

meistritubades. Tahan avastada,<br />

jagada ja panustada, et oleks,<br />

mida reaalses elus edasi kanda.<br />

Tahan museaalid ellu äratada.<br />

Vanad tuttavad<br />

Samuti tahan muuseumisse<br />

kohale jõuda nii, et muuseum ja<br />

väljapanek mind juba ära tunneks.<br />

Soovin enne muuseumisse<br />

jõudmist enda huvialasid kirjeldada<br />

ning kui ma lõpuks kohale<br />

jõuan, siis võiks muuseum öelda<br />

mulle «Tere!» ja minuga isiklikult<br />

tegeleda. Ta ju teab nüüd, kes<br />

ma olen, mis on minu huvialad<br />

ja oskab mulle pakkuda välja<br />

midagi, mida võiksin ühe päeva<br />

jooksul selles majas teha, või<br />

muuseum juba teab, et ma tulin<br />

kindlale kursusele, just sellesse<br />

meistrituppa ning pakub mulle,<br />

et astu nüüd sinnapoole edasi.<br />

Tahaksin, et kui olen muuseumis<br />

teinud mingi pildi, foto või<br />

salvestise, saaksin seda teistega<br />

jagada. Kui olen jõudnud päriselt<br />

rannakülla, leidnud ühe laheda<br />

kalamehe, kes hoiab endiselt<br />

oma võrgukuuris mingisuguseid<br />

vanu imelikke võrgupoisid, siis<br />

Linnar Viik ootab infoühiskonna asjatundjana <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>ilt,<br />

et see oleks eesti inimeste üksteisega ühendaja.<br />

tahaksin nendest ka pilti teha<br />

ja neid ERMiga jagada. Tahaksin<br />

olla üks nendest kogujatest,<br />

kes jagab kujutistena oma pilte<br />

või kodus olevaid perevarasid<br />

ja täiendada sellega meie rahva<br />

aja- ja kultuurilugu.<br />

Ühtekuuluvustunne<br />

Kõige rohkem olen siiamaani<br />

kõigis muuseumides tundnud<br />

puudust sellest, et ma seisaksin<br />

mingi objekti juures ja mul<br />

tekiks sellega suhe, sügavam<br />

seos. Sellest objektist on mööda<br />

käinud võib-olla sajad tuhanded<br />

inimesed. Tahaksin teada, mida<br />

nemad seda nähes tundsid. Kas<br />

on veel inimesi, kes minu moodi<br />

sellest vaimustusid ja tahaksid<br />

oma elamust minuga jagada?<br />

Kui aga rääkida strateegiliselt,<br />

oleks üks muuseumi suur<br />

eraldiseisev eesmärk kasvatada<br />

ühtekuuluvust ja koosolemise<br />

tunnet. Seda ei saa kasvatada<br />

pelgalt nii, et ma panen ühe<br />

vana paadi kuskile keset ruumi,<br />

lasen inimestel seda vaadata ja<br />

kirjutan sinna juurde midagi.<br />

Usun, et seda ühtekuuluvustunnet<br />

kasvatab see, kui meie, kes<br />

me selle objektiga suhestume,<br />

saame oma tunnet jagada. See<br />

oleks minu meelest suur väljakutse<br />

ERMile – tekitada kogemus<br />

ja võimaldada meil, külastajatel<br />

seda omavahel jagada.<br />

Soovin tunda, et tähendusloome<br />

on ühistegevus.<br />

L INNAR VIIK<br />

Toomas Huik<br />

Mida ma ootan<br />

uuenenud <strong>Eesti</strong><br />

<strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>ilt?<br />

Vaike Hang,<br />

ERMi Sõprade Seltsi liige:<br />

Ei taha enam mitte kuidagi<br />

öelda: mina loodan, sina loodad,<br />

tema loodab, vaid hoopis<br />

nii: ERMi peahoone on teel ja<br />

tulemas just praegu ja Raadile –<br />

<strong>Muuseum</strong>i teed ja Roosi tänavat<br />

pidi. <strong>Eesti</strong> rahvusmuuseum ERM<br />

peabki suur tulema. Üleliia palju<br />

korrutame: oi, kui väike on <strong>Eesti</strong>.<br />

On väike jah, aga seda suurem<br />

peab olema meie omapärase<br />

kultuuri hoidmise võimalus.<br />

Värsked uudised kuulutavad,<br />

et <strong>Eesti</strong>s elab 192 rahvust! Ka<br />

neil peab olema võimalus oma<br />

eripära kusagil hoida ning meie<br />

rahvusmuuseum ERM peab neid<br />

aitama. Nii nagu laias maailmas,<br />

kuhu meie inimesed vastu<br />

tahtmist Siberi põrgu eest põgenesid<br />

ja uue elu sisse seadsid:<br />

aastaid oli neil ainsaks sidemeks<br />

oma endise kodumaaga rahvakultuuri<br />

ja -kunsti elus hoidmine<br />

– neilegi on uuel kodumaal<br />

suurtes muuseumides leitud<br />

võimalusi oma kultuuripärandi<br />

hoidmiseks.<br />

Nüüdseks on paljud kogud<br />

kodumaale jõudnud ja ikka<br />

ERMi. Aga kõigeks selleks peab<br />

ju ruumi jätkuma. Nemad lootsid<br />

aina ERMi maja ehitamisele.<br />

Mäletan üht 1990. aasta käiku<br />

Raadi varemetesse koos Sidney<br />

muinsuskaitse seltsi, etnograafi<br />

aringi juhtide Elmar Saarepere,<br />

Helene Nelsoni jt. Nad võtsid<br />

pikale tagasiteele kaasa kivikilde<br />

varemetest, ikka lootuses…<br />

Torontos ootas sedasama ERMi<br />

Sõprade Seltsi auliige, tuntud<br />

Ene Runge, kes kirjutas kunagi:<br />

kui vaid ERMi vundamendiaugugi<br />

ära näeks… Ajarattal keerleb<br />

järgmine põlvkond, olen üks<br />

sadadest ERMi «vabatahtli-kest<br />

kogujatest»: oma elu 80 aastast<br />

olen 30 aastat kaardistanud ühe<br />

kihelkonna 47 küla taluhooneid<br />

1021 elupaigaga kuuel ja poolel<br />

tuhandel leheküljel (rehielamu<br />

on meie maastikupildist kadumas).<br />

Ja ikka selleks, et need<br />

säiliks tulevikule koos kogu<br />

muuseumivaraga. Ainult uus<br />

maja päästab nende säilimise.<br />

Külli Lilleorg,<br />

juhtiv partner, Fontes:<br />

Milleks on vaja väärikat, nutikat,<br />

esteetilist välja mälestustele?<br />

Ikka selleks, et oleks, kuhu<br />

minna: üksinda, eestlasena,<br />

laste ja lähedastega, koos külalistega:<br />

meenutama, vaimustuma,<br />

avastama, meelde tuletama,<br />

elamusi kogema, korraldama ja<br />

ette võtma, uudishimu rahuldama,<br />

silmaga nautima. Selleks<br />

et tutvustada eestlaste väärikat<br />

ja visa kestmist nii mängides ja<br />

õppides kui lõõgastudes ja keskendudes.<br />

Avada meie tulemist,<br />

olemist ja minemist maailmale,<br />

kes meie vastu huvi tunneb. Ja<br />

ka selleks, et paremini mõista<br />

ennast – eestlast, möödunud<br />

aegu ja tegemisi. Esivanemad<br />

on juba lahkunud koos oma<br />

mälestuste ja lugudega. Need<br />

vähesed kohad, mis juba olemas<br />

– Lennusadam, Suurgildi<br />

<strong>Muuseum</strong>, KUMU jne – need<br />

kohad inspireerivad, loovad helget<br />

olemist, edasiliikumist. Seal<br />

tahad viibida. Ja kõige tähtsam –<br />

on tahtmine ikka ja jälle tagasi<br />

minna ning eestlaseks olemist<br />

uuesti kogeda. Selleks ongi linnaruumis<br />

vaja eristuva sõnumiga<br />

kultuurikeskkondi.<br />

Tiit Hennoste,<br />

TÜ õppejõud, ERMi näituse<br />

«<strong>Muuseum</strong> näitab keelt» üks<br />

kuraatori-test:<br />

Ma ootan kõigepealt, et<br />

muuseumis oleks huvitav olla,<br />

mitte igav. Ootan, et seal saaks<br />

näha või kuulda asju, mida ei<br />

ole võimalik leida arvutist. Ootan,<br />

et seal saaks vaadata, kuulata,<br />

maitsta, haista, ise teha.<br />

Ootan, et see muuseum ei oleks<br />

stiilis keskmised-koju-tulevad,<br />

vaid seal oleks väikesi üllatusi,<br />

väikesi nippe, väikesi absurde.<br />

Ootan, et mul oleks vajadus<br />

minna sinna ka teist, kolmandat<br />

ja neljandat korda tagasi. See<br />

tähendab – ootan pidevalt vahelduvaid<br />

näitusi.<br />

Malle Pakarinen,<br />

ERMi Sõprade Seltsi liige:<br />

Ootan, et uus ERM tervikuna<br />

valmis saaks ja looks töökohti<br />

erinevatele ametitele.<br />

Ekspositsioon võiks olla<br />

hea kontseptsiooniga ja tasakaalustatud<br />

(50/50 uut ja vana).<br />

20. sajandi mälestusi äratav ja<br />

inimlähedane esitus – emotsionaalne,<br />

detailideni läbi mõeldud.<br />

Head näited ERMi näitusemaja<br />

algusaastatest on «1913»,<br />

«Kohv» (1995). Ootan, et <strong>Eesti</strong><br />

<strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong> pakuks kõigile<br />

midagi (ei tohi unustada lapsi<br />

ega vanureid). Samuti ei maksa<br />

üle pingutada poliiti-liste esitustega<br />

(nt Kumus see ei tööta),<br />

argielu tasandil ju poliitika «jääb<br />

ridade vahele...» (nt Soome<br />

Rahvusmuuseumis «Elagu vaba<br />

Soome», esitatud vaid pastakatekstina);<br />

soovin näha<br />

mitte niivõrd plakateid, kuivõrd<br />

«päris elu». Väljapanek peaks<br />

olema avatud ka Internetis väljaspool<br />

<strong>Eesti</strong>t eestlaste jaoks (ja<br />

veidi neistki). Soovin ka, et ERM<br />

küsiks tulevikus abi <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong><br />

<strong>Muuseum</strong>i Sõprade Seltsilt.<br />

EPP A LATALU,<br />

R EIMO R EHKLI

Raadil, Raadist,<br />

Raadini, Raadiga Roosi<br />

... Mitte sellest ei koosne linn, vaid seostest tema ruumi<br />

mõõtmete ja minevikusündmuste vahel: laternaposti kõrgus<br />

ja poodud usurpaatori jalgade kõlkumine; laternaposti küljest<br />

vastasasuva balustraadini tõmmatud traat ja kuninganna<br />

lillevankritest palistatud rongkäik; balustraadi kõrgus ja<br />

abielurikkuja hüpe sealt alla varasel hommikutunnil; kallakil<br />

räästarenn ja kassi kõnd mööda renni, kuni ta aknast sisse<br />

lipsab; maanina tagant ootamatult väljailmunud sõjalaev<br />

ja räästarenni purustanud pommi laskejoon; kalavõrkude<br />

räbalad ja kolm sadamasillal istuvat vanameest, kes võrke<br />

parandades jutustavad sajandat korda lugu sõjalaevast,<br />

mis kuulunud usurpaatorile, kes olevat olnud kuninganna<br />

vallaslaps ning olevat siia sadamasillale mähkmetes maha<br />

jäetud. (I. Calvino «Nähtamatud linnad»)<br />

... Pühapäevariides perekonna jalutuskäik Raadi järve<br />

kaldal, kuhu nende väikese tütre valge krässus puudel<br />

mudasse kukub ja lapse kleidile porijäljed vajutab; hallikat<br />

vedelikku järve kallavate Nõukogude sõdurite vilistamine<br />

ja hõiked, kui nende kaaslane mõisahoone varemete vahelt<br />

valge määrdunud pitspäevavarju välja urgitseb; külmal<br />

talveööl küngaste vahel parkivalt lennukilt jääd sulatava<br />

sõduri koduigatsus ja samalt künkalt laskuva heledas kleidis<br />

näitlejanna laul; kodutute koerte üksikud huiked varjupaigas<br />

ja varjupaigamaja tagant üle okastraataia lipsanud<br />

tagaaetava uudishimuliku poisikese pükstest jäänud lipendav<br />

riidetükk.<br />

Neljapäev,<br />

Neljapäev,<br />

<strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

4 <strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

5<br />

K ARIN BACHMANN,<br />

MAASTIKUARHITEKT,<br />

OÜ KINO<br />

Äratundmine<br />

Raadi on aastaid olnud Tartu<br />

tühimik, kus näiliselt midagi ei<br />

toimu. Samal ajal on seal pelgupaiga<br />

leidnud erinevad uitajad,<br />

autopesijad, koeratreenijad,<br />

päikesepüüdjad – kõik, kes oskavad<br />

lugu pidada isetekkelisusest<br />

ja reeglite vähesusest.<br />

Praeguseks hakkab Raadi<br />

võimuvaakum läbi saama –<br />

isandad on muutunud, õigupool-<br />

est tugevamatena tagasi tulnud<br />

ja vahepealne kahevahelolek<br />

lõppfaasi jõudmas. Lõppu, mis<br />

on olnud ka omal ajal alguseks –<br />

tagasi muuseumiks ja hoopis<br />

laiemalt, suurejoonelisemalt,<br />

kõikehõlmavamalt. Tühikust on<br />

ootamatult saanud Tartu linnale<br />

võrdne vastane, kes teeb omi<br />

plaane nii ehituse, uute elanike<br />

kui äriliste arengute osas. Tartu<br />

valik on kas kaasa mängida ja<br />

sidemed taastada, vastandumise<br />

asemel partnerlust püüda<br />

või kõrvalejäetult viriseda,<br />

sest takistamine sündmuste<br />

kulgu enam nagunii ei peata.<br />

Raadile uut hingamist toov<br />

muuseum peab silmitsi seisma<br />

ka vahepealsel ajal end mõnusalt<br />

sisse seadnud tähtsate tegelastega,<br />

nagu nahkhiired, konnad,<br />

orhideed, linnud, kitsed.<br />

Nad on Raadi enda jaoks kodustanud<br />

ning inimeste tarvidus<br />

hakata maad kuidagi harima ei<br />

pruugi nende tahtmistega kokku<br />

minna. Kontekstitundlikkus<br />

on igasuguse tulija, eriti tagasipöörduja,<br />

suur voorus.<br />

Selleks et vahepealsed koha<br />

ülalhoidjad au sisse jätta, tuleb<br />

nende kodud säilitada; teha endale<br />

ruumi, ilma et kedagi välja<br />

OÜ Kino<br />

tõrjuks. Uus maja ja tema väliruumi<br />

kontseptsioon on Raadi<br />

vastu sügavalt aupaklik. Paljukannatanud<br />

koht jäetakse rahule,<br />

füüsiline sekkumine on<br />

minimaalne – selliselt saavutatakse<br />

maksimaalne vaimsus.<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i uus peahoone<br />

hakkab paiknema keset<br />

maastikku, kust vanu jälgi ei<br />

ole kustutatud, uutel sündmustel<br />

lastakse pehmelt ladestuma<br />

hakata. Koha identiteedi ehitamine<br />

ei nõua vältimatult füüsilise<br />

keskkonna lammutamist ja<br />

uue ehitamist, hoopis olulisem<br />

on meeleolu, mis hakkab inimestes<br />

emotsioone tekitama ja<br />

seega koha vaimu taaslooma.<br />

Selles mõttes võib ka uuest muuseumimajast<br />

loota nn tühermaja<br />

– kohta, kus lastakse palju<br />

ise mõelda, ise vaadata ja teha.<br />

Teelolek<br />

Raadi valikut <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong><br />

<strong>Muuseum</strong>i uueks/vanaks asukohaks<br />

on palju kritiseeritud,<br />

ennekõike kauguse pärast Tartu<br />

kesklinnast. Kuid teadupärast<br />

pole ERM enam ammu käpiku-<br />

ja vokiladu ning kavandatud uus<br />

maja see koht, kuhu praegu eksponeeritav<br />

kraam hõredamalt<br />

välja laotatakse. <strong>Muuseum</strong> on<br />

kogum kõigist <strong>Eesti</strong> kultuuriga<br />

seotud tegevustest, mis võimalikud<br />

ja vajalikud: konverentsid,<br />

raamatukogud, hoidlad, teatri-<br />

ja kinosaal, näitused, väliruum;<br />

muidugi ka varade hoidmine,<br />

näitamine, konserveerimine,<br />

teadustöö.<br />

Lisaks on ERM ka loomemajanduse<br />

inkubaator. See pole<br />

lihtsalt suur hoone, see on<br />

iseenesest üks tervikorganism,<br />

mis mõistagi endaga seostuvat<br />

ruumi tublisti mõjutab – eestlaste<br />

ja <strong>Eesti</strong> loo jutustamise<br />

koht. Selleks kõigeks on vaja nii<br />

füüsilist kui vaimset ruumi. Ja<br />

tegelikult asub ERM siinsamas,<br />

Roosi tänava lõpus. Tänav ise on<br />

vähem kui kaks kilomeetrit pikk –<br />

teekond Kaarsilla otsast <strong>Muuseum</strong>i<br />

teeni on 1909 meetrit.<br />

Näiteks Lõunakeskus asub kesklinnast<br />

3,5 km kaugusel.<br />

«Mälumeetrid» on tegevuskava,<br />

mis tahab muuseumi<br />

ja Tartut omavahel lähendada<br />

ning kokku siduda. Tartu linn<br />

on selles osaline ja see näitab<br />

aktiivset partnerlussuhet, mis<br />

ERMi tihedamalt linna kaardile<br />

tikib. Roosi tänava ümbersättimise<br />

eesmärk on linnasüdame<br />

ja Raadi vahelise distantsi<br />

mentaalne lühendamine Roosi<br />

tänava aktiviseerimise kaudu.<br />

Vahemaa näilisel kokkutõmbumisel<br />

nihkub muuseum linnale<br />

lähemale. Lisaks tekib Roosi tänava<br />

näol Tartu jaoks uut tüüpi<br />

tänav-väljak, mis lisaks huvitavale<br />

teekonnale pakub soovijaile<br />

viibimiskohti, tegevust ja<br />

vaatamist.<br />

Vastuhüüdmine<br />

Roosi tänava ümbermõtestamisega<br />

laiendab ERM<br />

oma haaret – tegevused algavad<br />

kiirtena linnast ja juhivad majja.<br />

Sest ajalugu, mida muuseumis<br />

jutustatakse ning tänapäev,<br />

mida praktiseeritakse, juhtub<br />

enamasti väljaspool arhitektuuri<br />

pakutavat kontrollitud kliimat.<br />

ERM on elusorganism, pidevalt<br />

muutuv ja teisenev. Samuti<br />

teiseneb aja lugu, mida ta säilitab<br />

– muutuvad hoiakud asjade,<br />

elude ning tehtu suhtes. Tutvus<br />

ja sissejuhatus algavad seega<br />

varem, avalikust linnaruumist,<br />

tänavatelt, fassaadidelt. Roosi<br />

tänav seob ERMi ja linnasüdame<br />

kiirgused kokku, tekitab vaheteekonna,<br />

milles on mõlemad<br />

ainesed omavahel segunenud<br />

ning reaktsioonina tekib oma<br />

iseloomuga koht, mis huvitavalt<br />

ühest teise transformeerib.<br />

Roosi tänav plaanitakse<br />

muuta kergliikleja-eesõigusega<br />

alaks, mis valminuna saab olla<br />

eeskujuks teistele omataolistele.<br />

Kavandatav sõidutee «dieet»<br />

muudab autode ala kitsamaks.<br />

Teede ümberorganiseerimiseks<br />

saab kasutada joonimist, värvimist,<br />

äärekivide lõikamist –<br />

lihtsamaid ja esialgu väiksemaid<br />

investeeringuid nõudvaid<br />

sekkumisi. Tänavale lisatakse<br />

komplektina viidad, pingid ja<br />

muu välimööbel – hea ja kvaliteetse<br />

disainiga, mis viitavad<br />

kujunduselt ERMi sümboolikale.<br />

ERM kandub igati tänavale – detailides,<br />

värvides jms, et tekiks<br />

sidusus sise- ja väliruumides.<br />

Tänav loob võimalusi pop-upkohvikutele,<br />

tänavabaaridele,<br />

taskupargile, mängudele, näitustele;<br />

esile tõstetakse huvitava<br />

ajalootaustaga kohad ja majad,<br />

liiklemiseks laenutatakse rattaid<br />

ja kärusid. Samas peetakse<br />

meeles, et Roosi tänav koos<br />

oma valgalaga on mitmekihiline,<br />

magusa agulihõnguga koht,<br />

mille üleorganiseerimine oleks<br />

kurjast, sest rikuks kindlasti<br />

isetekkelisusega saavutatud<br />

loomuliku tasakaalu. Seepärast<br />

jäetakse kõigist kujundusotsustest<br />

sündivatele asjadele ruumi<br />

reaalses maailmas omanäolisemaks<br />

teiseneda.<br />

Oluline roll «Mälumeetrite»<br />

õnnestumisel on Roosi tänava<br />

elanikel – kuidas Tartu-ERMi<br />

telg nende kodukohanägemusel<br />

vastu kõlama hakkab. Nende<br />

kodud jäävad linnasüdame ja<br />

kultuurisüdame vahelisele tulejoonele<br />

ja neile pandavad lootused<br />

on suured.<br />

Kohalejõudmine<br />

Peahoonet toetav struktuur<br />

on Raadi mõis oma uhke vana<br />

pargi ja järvega. Tänu ERMi<br />

inimeste järjekindlusele on<br />

mõisapark saanud taas linlaste<br />

hulgas armastatud kohaks, kus<br />

peetakse jaanipäevi, pööripäevi,<br />

antakse kontserte, tehakse jalutuskäike,<br />

piknikke.<br />

Uut muuseumimaja ja<br />

mõisa hakkab siduma Pärimuspark,<br />

mis ühendab vana ja<br />

uuemat ning püüab arusaamu<br />

adekvaatselt tõlgendada. Ühelt<br />

poolt mõisaminevik lagunevate<br />

ja rekonstrueeritavate hoonete<br />

ning järvega, teisalt lennuväli<br />

ja selle struktuure kasutav luksuslik<br />

peahoone; minevik, olevik<br />

ja tulevik on üksteisega läbi<br />

põimitud. Park peab nad kokku<br />

õmblema, tekitama sidusust ja<br />

arusaama järgnevusest. Pole<br />

auke ega tühikuid, on kihid ja<br />

sündmused ning kui esialgu<br />

tundub, et mõnes kohas ei ole<br />

midagi, siis tuleb lihtsalt hoolsamalt<br />

vaadata. Pärimuspargil<br />

on tõekavatsus, kuid kindlasti ei<br />

saa siin näha ei vanade ega uute<br />

eestlaste tõetruid tegemisi ja<br />

olemisi. Me ei saagi neid teada,<br />

kuivõrd vana aeg on möödas ja<br />

uus on alles ees ning matkimine<br />

ja kopeerimine ei kuulu sellesse<br />

parki. On praegune hetk ja meie<br />

tõlgendused teistest aegadest.<br />

Minevik ja ajalugu on kaks<br />

erinevat asja – üks viitab möödaniku<br />

tegelikkusele, teine<br />

hoopis selle praegusele tõlgendusele.<br />

Seega ei ole ajalugu mitte<br />

minevik, vaid selle verbaalne<br />

(Raadi puhul ka ruumiline) esitlus<br />

ehk representatsioon. Nii<br />

muuseumimaja kui maastiku<br />

heaks on tehtud kõik, et nad<br />

minevikku esitledes muudaksid<br />

abiksolevate vahenditega mingi<br />

aegruumi ja inimese seal sees<br />

meile mõistusega adutavaks. 1<br />

1 Kasutatud on Marek Tamme<br />

artiklit ajakirjas MAJA nr 4-2005.<br />

tänavat pidi jõuab Tartu südalinnast Raadile ka jalutades.<br />

Mälestuste väli muudab<br />

Tartu linnaruumi<br />

TIIT S ILD<br />

Peagi hakatakse<br />

ehitama <strong>Eesti</strong><br />

<strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i<br />

uut peahoonet.<br />

Protsess on veninud ning<br />

meenub, et alguski ei olnud<br />

kerge. Arhitektuurivõistlust korraldades<br />

arutati küll linnaga<br />

läbi uue muuseumihoone ühendamise<br />

küsimused, aga kuna<br />

kohalik kontekst oli niivõrd<br />

tugeva ajaloolise taustaga ja<br />

samas sedavõrd tühi (loe: ka<br />

võimalusterohke), jäeti võistlustingimused<br />

hoone täpse<br />

asukoha leidmiseks suhteliselt<br />

vabaks. Otsekui lootes, et äkki<br />

juhtub ime ja leiame võidutöö,<br />

mis sobib hästi muuseumiks,<br />

aga paneb paika ka kohaliku lin-<br />

naosa arenguteljed. Saja laekunud<br />

võistlustöö hulgast selline<br />

ka leiti.<br />

Lina Ghotmeh’, Dan Dorelli<br />

ja Tsuyoshi Tane võidutöö<br />

«Memory fi eld» kasvab välja<br />

Raadi järve ümbritsevatest pinnavormidest,<br />

ületab Raadi järve<br />

suubuva oja ning maandub Tartu<br />

linnas. Uus muuseumihoone<br />

asub osalt valla, osalt linna<br />

territooriumil, andes märku, et<br />

tähtsad pole piirid, vaid nende<br />

ületamine koostööd tehes. Kunagine<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i<br />

peahoone asus siinsamas kõrval<br />

von Liphardtitele kuulunud<br />

mõisahoones, uuest saab sõjaväelennuvälja<br />

ruleerimisraja<br />

visuaalne pikendus. Neid lahutab<br />

küll kolmveerand sajandi<br />

pikkune ajalõhe, mis sisaldab<br />

mitmeid ideoloogiaid ja muutu-<br />

nud paradigmasid, aga ometi on<br />

lähenemised teatud mõttes sarnased.<br />

Mõlemad ekspluateerivad<br />

ja pööravad ümber võõrvõimu<br />

sümbolite tähendusväljad.<br />

Muutunud on ka ERMi suurus,<br />

endisaegsest ligi 3000 m²<br />

suurusest mõisakompleksi peahoonest<br />

on saamas üle 30 000<br />

m² pindalaga teadus-, haridus-<br />

ja mälukeskus. Oleme sellega<br />

nõus või mitte, aga selline hoone<br />

peab olema tõsiselt võetav ka<br />

mastaabilt. <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong><br />

on muutumas võrdseks<br />

partneriks ülemaailmses etnograafi<br />

amuuseumide võrgustikus.<br />

Siin eksponeeritakse tulevikus<br />

eesti rahva kultuuri ja eluolu läbi<br />

eri aegade, aga kindlasti on see<br />

ka kohaks, kuhu saabuvad põnevad<br />

näitused väljastpoolt, mis<br />

aitavad meil end muu maailma-<br />

ga võrrelda ja suhestudes oma<br />

kohta otsida. ERMi uus peahoone<br />

on ajaproovile hästi vastu<br />

pidanud. Ka kuus aastat pärast<br />

arhitektuurivõistlust mõjub see<br />

värskelt ja intrigeerivalt.<br />

Mõtestatud<br />

välialad<br />

Kuue aasta jooksul on muuseumihoone<br />

projekti sisse viidud<br />

palju muudatusi, kuid enamik<br />

põhiideedest on säilinud, teiste<br />

hulgas maakunstile omane suursugune<br />

lihtne vorm ja visuaalne<br />

kujund lennuvälja ruleerimisraja<br />

pikendusena. Hoonet on küll veidi<br />

tõstetud, muutunud on plaanilahendused<br />

ja perimeeter pole<br />

enam kaetud klaasseina, vaid<br />

hästi soojustatud topeltfassaadiga,<br />

aga hoone jookseb endi-<br />

selt sillana üle Raadi järve tipu,<br />

olles nõnda hästi jälgitav neljast<br />

küljest, alt ja pealt (viimast siiski<br />

vaid Google mapsi abiga). Hoonet<br />

ümbritsevad läbitöötatud ja<br />

mõtestatud välialad, võib loota,<br />

et need aitavad kaasa muuseumi<br />

ümbruse muutmiseks<br />

populaarseks ajaveetmiskohaks<br />

endi-ses hiilguses.<br />

Ruumimuutja<br />

ERMi arhitektuurivõistlusega<br />

paralleelselt kulges Tartu valla<br />

tellitud detailplaneeringu<br />

menetlemine tulevast muuseumihoonet<br />

ümbritseval ligikaudu<br />

500 hektari suurusel maaalal.<br />

Kui võistluse tulemus oli<br />

selge, sai selgeks ka see, et<br />

tulevane muuseum on Raadi<br />

valla edasist arengut oluliselt<br />

mõjutavaks teljeks. Seetõttu<br />

korraldasime mõni aeg pärast<br />

konkursi lõppu Winy Maasi<br />

(ERMi arhitektuurivõistluse<br />

staararhitektist žüriiliige Hollandi<br />

arhitektuuribüroost MV-<br />

RDV) modereerimisel ühepäevase<br />

töötoa, mille käigus<br />

said paljud detailplaneeringu<br />

linnaehituslikud printsiibid paika<br />

pandud. Küsimusele, kust<br />

tulevad siia need 6000 elanikku,<br />

on praegu keerulisem<br />

vastata. Eks aeg annab arutust.<br />

Vaikselt on hakanud arenemamuutuma<br />

ka muuseumi<br />

kesklinna suunaline telg. Kohe<br />

muuseumihoone kõrval endises<br />

kruusakarjääris on arenema<br />

hakanud talispordikeskus,<br />

kaugele ei jää ka seiklusrajad,<br />

endise hipodroomi territooriumil<br />

kehtestati hiljuti detailplaneering.<br />

Praegu korraldatakse<br />

sinna Waldorfkooli arhitektuurivõistlust.<br />

Lennuangaaridesse Roosi<br />

tänaval planeeriti vana tehnika<br />

muuseumi. See plaan on küll<br />

soiku jäänud, kuid küllap ka selles<br />

kompleksis õige pea midagi<br />

toimuma hakkab. Kesklinna<br />

poolt on hakatud jõeääri<br />

korrastama, välja on käidud<br />

idee teha tulevikus Roosi-Gildi<br />

tänavate sihile jalakäigusild.<br />

Arhitektuuril on omadus<br />

ümbritsevat ruumi kujundada ja<br />

muuta. Ja mitte ainult füüsilise<br />

kehandiga, vaid eeskätt nende<br />

inimeste ja tegevuste kaudu,<br />

mida ta endaga kaasa toob. Hea<br />

arhitektuur <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i<br />

mastaabis annab positiivse<br />

impulsi lähipiirkonna ning loodetavasti<br />

kogu linna arengule.<br />

Tõnu Tamm

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong><br />

<strong>Muuseum</strong>i<br />

uue hoone<br />

vaade<br />

Maailmafi lm<br />

Mark Soosaar, Pärnu fi lmifestivali<br />

pealik: Uuenevas ERMis<br />

võiks olla videoteek, mis aitab<br />

võrrelda meie rahvakultuuri<br />

teiste põlisrahvaste kultuuriruumides<br />

toimuvaga. <strong>Eesti</strong> õnnetus<br />

on paljudes eluvaldkondades<br />

see, et me ei suuda näha<br />

suuremat pilti ehk suhestada<br />

oma tegemisi suures maailmas<br />

toimuvaga.<br />

Pood<br />

Ants Leemets, SA Virumaa<br />

<strong>Muuseum</strong>id juhataja: Pood on<br />

tänapäeva muuseumi kindel<br />

osa. See on koht, kus saab lisamaterjali<br />

muuseumis kogetuga<br />

seoses ning osta mälestuseks<br />

kaasa eseme, mis meenutab<br />

toredat külastust. <strong>Muuseum</strong>ipood<br />

on külastajate rõõm.<br />

Kinosaal<br />

Andres Kauts, Elektriteatri<br />

eestvedaja: Film on võimas<br />

vahend tutvustamaks kultuurilugu.<br />

See eeldab ka korralikku<br />

tehnikat ja saali.<br />

Neljapäev,<br />

Neljapäev,<br />

<strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

6 <strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

7<br />

Lastetuba ja pereürituste ruum<br />

Tiia Toomet, Tartu Mänguasjamuuseumi rajaja: Lapsed on tänapäeva<br />

muuseumides oodatud külalised. On ju muuseum muude<br />

funktsioonide kõrval ühtlasi haridusasutus ning paik, kus huvitavalt<br />

ja kasulikult perega aega veeta. On kiiduväärt, et ERMi uude hoonesse<br />

on kavandatud sel eesmärgil piisavalt avarad laste- ja pereruumid.<br />

Raamatukogu<br />

Hando Runnel, luuletaja:<br />

Forseliuse, kuulsa koolimehe<br />

mälestussamba peal on salm:<br />

“Kiri algab kirikust”, rahvas<br />

algab raamatust. <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong><br />

<strong>Muuseum</strong>il on samuti vaja<br />

austada Raamatut. <strong>Rahva</strong>s,<br />

raamat, raamatukogu!<br />

ERMi sõprade selts<br />

Restoran ja kohvik<br />

Tõnis Lukas, endine ERMi direktor: Minu eesmärk 1994. aastal <strong>Eesti</strong><br />

<strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i Sõprade Seltsi kokku kutsudes oli, et oleks organisatsioon,<br />

mis pakub rahvale võimalust «oma muuseumiga» pidevalt<br />

sidet pidada. Sõbrad on abiks kõiges, milles vaja – näiteks olles vabatahtlikeks<br />

giidideks näitustel või kogudes rahalist toetust erinevateks<br />

vajadusteks – esemete ostust hoone ehitamiseni välja.<br />

Dimitri Demjanov, eesti toidukultuuri grand old man: Kohvik on<br />

eeskätt sotsiaalne atribuut. <strong>Muuseum</strong>ikülastajate maitsmismeelte<br />

ergutamine kohvikus on lausa kohustuslik. Mulle meeldiks väga,<br />

kui <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i uues hoones Raadil rakenduks <strong>Eesti</strong><br />

Kulinaaria Instituudi eestvõttel aastaiks 2014–2020 plaanitud kava<br />

«<strong>Eesti</strong> maastik taldrikul». Tuleksin appi menüüd ja kontsepti kokku<br />

panema ja nõustama, aga tahan, et Raadil toimetaksid Tartu oma<br />

meistrid.<br />

Black-box<br />

Viljar Pohhomov, ERMi projektijuht: ERMi kogudes olevad esemed<br />

ei kanna endas üksnes materiaalset väärtust, vaid on seotud oma<br />

loojate, tegijate, meistrite, emade, vanaisade käte ja vaimuga. Üks<br />

paremaid keskkondi lugude esilekutsumiseks on teater. ERMi teater<br />

jutustab lugusid inimestest, kelle jäljed on esemete või mälestustena<br />

muuseumisse talletatud.<br />

Konserveerimine<br />

Kurmo Konsa, PhD, Tartu Kõrgema Kunstikooli restaureerimisprofessor:<br />

Maailmas ei püsi miski igavesti, ka mitte muuseumides<br />

säilitatavad objektid. Konserveerimine on üks viise, et tagada<br />

objektide võimalikult pikk eluiga. Arvestades ERMi kogude haaravust,<br />

tuleks ette näha ruumid eri tüüpi objektide konserveerimiseks. ERMist<br />

on kujunenud Lõuna-<strong>Eesti</strong> konserveerimiskeskus ja uute moodsate<br />

ruumide lisandumine aitab sellele igati kaasa.

Ükski inimene ei<br />

ole tavaline<br />

P ILLE RUNNEL, KRISTEL R ATTUS<br />

ERMi uue hoone keskmesse tuleb <strong>Eesti</strong> kultuuriloo<br />

püsinäitus – jutustus <strong>Eesti</strong> alal elanud inimestest.<br />

See on lugu kõigist neist<br />

inimestest, kes on siin aegade<br />

jooksul elanud, töötanud, armastanud<br />

ja lapsi kasvatanud.<br />

Järelikult on see ka lugu inimeste<br />

loomisrõõmust ja loovast<br />

vaimust ning kõnelustest mineviku,<br />

normide, reeglite ja suurte<br />

maailma ajalooga. Oma «elu<br />

kahekõnedega» on inimesed<br />

taganud kultuuri ja ühiskonna<br />

pideva uuenemise, seeläbi ka ellujäämise<br />

ning püsimise.<br />

Püsinäituse nimi – «<strong>Eesti</strong>maa<br />

kahekõned» – on mitmetähenduslik.<br />

Ühelt poolt on see viide<br />

väljapaneku «mitmehäälsusele»:<br />

näitus räägib erinevate inimeste<br />

ja inimrühmade argikogemustest,<br />

eluolust ja toimetulekust.<br />

Teisalt viitab näituse nimi ka kõnelusele<br />

näitusekuraatori(te) ja<br />

külastaja(te) vahel. Kumbki neist<br />

pooltest toob ju näitusele kaasa<br />

oma tõekspidamised ja kultuurimõistmise<br />

ning näituseruumis<br />

saavad need omavahel kokku.<br />

Külastaja on näituse aktiivne<br />

tõlgendaja, kes saab väljapanekuga<br />

mitmel viisil suhelda<br />

ja jätta sinna oma jälje.<br />

ERMi senised püsinäitused<br />

on keskendunud <strong>Eesti</strong> traditsioonilisele<br />

talupojakultuurile ja<br />

rahvuslikule ajaloole. Püsinäitus<br />

«<strong>Eesti</strong>maa kahekõned» toob<br />

fookusesse <strong>Eesti</strong> ala tervikuna<br />

koos oma kirju ajalooga. Siin on<br />

toimunud palju sõdu, <strong>Eesti</strong> on<br />

kuulunud erinevate Euroopa riikide<br />

valitsus- ja mõjupiirkonda<br />

ning <strong>Eesti</strong> ala on ajaloo jooksul<br />

asustanud hulk erineva etnilise<br />

ja sotsiokultuurilise taustaga<br />

gruppe. Uus näitus hõlmab ka<br />

etniliste ja sotsiokultuuriliste<br />

Neljapäev,<br />

Neljapäev,<br />

<strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

8 <strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

9<br />

rühmade kooseksisteerimise,<br />

omavahelised suhted ja nende<br />

loodud mitmekülgse kultuuri.<br />

Loovus kultuuris<br />

<strong>Eesti</strong> püsinäitus lähtub ka<br />

arusaamast, et inimese argikogemus<br />

ei tähenda elu allumist<br />

muutuste keerisele. Tuntud eesti<br />

päritolu etnoloog Ilmar Talvegi<br />

on alustanud oma kultuuriloo<br />

koguteost põhjendusega, miks<br />

ta üldse <strong>Eesti</strong> kultuuriloost<br />

ülevaadet andma asus: «/- - -/<br />

Teiseks põhjuseks on selle puhul<br />

alati kerkiv küsimus, kuidas see<br />

väike rahvas oma raske ajaloo<br />

jooksul kõigist kaotustest ja<br />

survest hoolimata ikkagi vastu<br />

on pidanud.» Ilmar Talve esitatud<br />

küsimus on inimeste ja<br />

inimrühmade võimest asju alga-<br />

ERMi uue püsinäituse alateemasid käsitlevad ajutised näitused toimuvad muuseumis juba mitmendat aastat.<br />

Paul Ariste hääldab keelenäitusel vokaale.<br />

ERMi uue püsinäituse tehnilisi lahendusi katsetab arhitektuuribüroo 3+1 ERMi tarbimiskultuuri tutvustaval<br />

näitusel «Ostupalavik».<br />

Anu Ansu Anu Ansu<br />

tada, muuta ja luua, neis osaleda,<br />

mis omamoodi vastandub nende<br />

sõltumisele ühiskondlikest normidest,<br />

tõekspidamistest ja<br />

suurtest ajalooprotsessidest.<br />

Algatusvõime üks tähtsamaid<br />

alustalasid on loovus, mille<br />

tulemusel sünnib uuenemine,<br />

moodsa sõnaga ’innovatsioon’.<br />

Loovalt tegutsedes tagatakse<br />

kultuuri ja ühiskonna pidev<br />

uuenemine ning seeläbi ka<br />

ellujäämine ja püsimine. Normidel,<br />

reeglitel ja ajaloosündmustel on<br />

siin muidugi alati oma osa, kuid<br />

need ei ole ainumääravad. Määrav<br />

on ka inimese motivatsioon ja<br />

tegutsemisõhin, võime tegutseda.<br />

Seega – näitus eesti kultuuri<br />

minevikust ja kultuuritraditsioonidest<br />

on tegelikult ka<br />

näitus kultuuri pidevast uuenemisest!<br />

Ükski inimene ei<br />

ole tavaline<br />

Näitusel on veel üks oluline<br />

lähtekoht. Kuigi kultuurist ja selle<br />

elujõust rääkides on tavatsetud<br />

rääkida pigem ebatavalistest,<br />

«suurtest» inimestest kultuuris<br />

ja ajaloos, siis praegusaegne,<br />

indiviidikeskne kultuurikirjeldus<br />

toob esile igale inimesele omase<br />

loovuse. Nii haakub see<br />

hästi viimaste aastakümnete<br />

humanitaar- ja sotsiaalteaduste<br />

<strong>Eesti</strong>maa<br />

kahekõned<br />

P ILLE RUNNEL, KRISTEL R ATTUS<br />

Ajarada<br />

Ajarajale astub külastaja iseenda<br />

ajast. Kui on jaksu seda<br />

rada pidi edasi astuda, jõuab ta<br />

viimaks välja jääaja lõppu ehk<br />

varaseimasse teadaolevasse<br />

asustuse perioodi <strong>Eesti</strong> alal.<br />

Teekonnal on võimalik tutvuda<br />

erinevaid ajastuid läbivate tähtsamate<br />

teemadega, nagu elukeskkond<br />

ja sellega toimetulek,<br />

inimelu vaimne pool, erinevad<br />

rahvarühmad ja kultuurid ning<br />

nende omavahelised suhted.<br />

Ajarada on lõigatud suuremateks<br />

ajalõikudeks: vabadusteaeg,<br />

nõukogude aeg, moderniseerumisaeg,<br />

uusaeg, keskaeg,<br />

metalliaeg, kiviaeg.<br />

Sellega seotud saalide osas<br />

käsitletakse süvendatult <strong>Eesti</strong><br />

<strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i kogusid ja/või<br />

<strong>Eesti</strong> kultuuriloo üksikteemasid,<br />

mis laiendavad püsinäitust: saab<br />

minna linna, maale ja koju või<br />

kogeda regilaulu rütmi ja keelde<br />

vormitud maailmatunnetust.<br />

Lipusaal<br />

Näitus «Sinimustvalge ehk<br />

lipusaal» on sisulises mõttes osa<br />

huviga «tavaliste» inimeste vastu.<br />

Kultuuri uuenemine ei ilmne<br />

ainult ajaloo pöördepunktides,<br />

vaid toimub pidevalt: ühiskonna<br />

nooremad liikmed valivad,<br />

arendavad edasi ja muudavad<br />

traditsioone – seega nõuab ka<br />

igasugune kultuuritraditsioonide<br />

jätkamine kordamise kõrval<br />

alati uute põlvkondade loovat<br />

panust.<br />

Etnoloogid tavatsevad<br />

rõhutada, et ükski inimene ei<br />

ole tavaline. Seda võib mõista<br />

nõnda, et iga inimese elulugu,<br />

hoiakud, püüdlused, mured<br />

ja igatsused on väärt, et neid<br />

kultuurikirjelduse loomisel<br />

arvesse võetaks. Sellist lähenemisviisi<br />

sobibki tähistama<br />

mõiste «argikultuur» kui vastandus<br />

nn suurele, sõdade ja riikide<br />

ajaloole. Näitust tegevate kultuuriuurijate<br />

huvi köidab nii<br />

ajas kaugem kui ka päris hiline<br />

ja kogemuslikult lähedane<br />

kultuur oma mitmekesistes<br />

väljendusvormides – inimelu<br />

aina jätkuv igapäevane kulg,<br />

valikute ja asjaolude hargnemine<br />

ja põimumine, neile omistatavad<br />

subjektiivsed tähendused ning<br />

üksikisiku roll kultuuri looja ja<br />

kujundajana.<br />

<strong>Eesti</strong> kultuuriloo näitus<br />

võtab argises peituva uuendus-<br />

likkuse ning ’suurte muutuste’<br />

avamise üheks keskseks sõnumiks.<br />

Inimesed on siin loojad<br />

ajarajast. Siia saab tulla vaatama<br />

ühte olulisemat eset <strong>Eesti</strong><br />

kultuuri ja riikluse loos – <strong>Eesti</strong><br />

esimest rahvusvärvides lippu<br />

ning lugu <strong>Eesti</strong> avalikkusest ja<br />

riiklusest.<br />

Taluelu ja taluilu<br />

ERMi kogudest tulenevalt on<br />

ka tulevasel püsinäitusel tähtsal<br />

kohal traditsiooniline talupojakultuur<br />

ning vaatama saab tulla<br />

<strong>Eesti</strong> alalt pärit esemete «kullafondi»:<br />

talupoegade tööriistu ja<br />

rahvakunstiesemeid ning tajuda<br />

selle maailmaga seotud elamusi ja<br />

kogemusi. Näitusel saab esitada<br />

senisest tunduvalt rikkalikumat<br />

valikut ERMi <strong>Eesti</strong> traditsioonilise<br />

rahvakultuuri kogudest, mis on<br />

seni hoidlates varjul olnud. Sellel<br />

näitusel on tähtsal kohal erinevad<br />

meeled: seal saab puudutada,<br />

nuusutada ja omal käel töövõtteid<br />

katsetada.<br />

Paralleel-<br />

universumid<br />

20. sajandi teisele poolele<br />

keskenduv näitus räägib<br />

inimlikust ja emotsionaalsest<br />

ja edasikestjad, mitte saatuse<br />

mängukannid. Näituse kuraatorid<br />

usuvad, et loovus ja uuenemine<br />

aitab hoida kultuurilist<br />

mitmekesisust ja provotseerivad<br />

seeläbi tõlgendust, et kultuurilise<br />

mitmekesisuse aluseks on<br />

traditsioonide konserveerimine<br />

ja nende kaitsmine uuenduste<br />

eest. Lubame, et sellegipoolest<br />

on muuseum edaspidigi koht,<br />

kuhu tulla ka selleks, et imetleda<br />

kõike seda, mis on läbi aegade<br />

püsinud ning alles jäänud, ning<br />

selle üle rõõmu tunda.<br />

ERMi püsinäitus «<strong>Eesti</strong>maa kahekõned» koosneb kolmest<br />

sisulise ülesehituse poolest erinevast osast: ajarada, saal ja<br />

näituseboksid, mis võimaldavad nii erinevaid alanäitusi kui ka<br />

ajutisi väljapanekuid, mis aasta või paari pärast teise mahuka<br />

näituse vastu välja vahetatakse. Üks näitusesaal hoitakse<br />

selleks, et sinna saaksid oma näituseideid ellu viima tulla <strong>Eesti</strong><br />

inimesed, kes pidevalt muuseumitööga ei tegele.<br />

ajaloost, aastatel 1939–1989<br />

<strong>Eesti</strong>ga seotud erineva elusaatusega<br />

inimeste eluolust: kuidas<br />

tulid igapäevaeluga toime<br />

<strong>Eesti</strong>st lahkunud baltisakslane,<br />

Siberisse küüditatud eestlane,<br />

väliseestlane Nõukogude Liidus,<br />

väliseestlased Läänes, eestlased<br />

ja mitte-eestlased <strong>Eesti</strong>s? Millised<br />

olid nende igapäevarõõmud<br />

ja -mured? Kõik need väga erinevad<br />

elud on tegelikult ühendatud<br />

sarnaste märksõnadega–<br />

inimelu hoiavad koos igatsus,<br />

õnn, kirg, argielu, aga ka ahistus<br />

ja trauma. Juhusest rääkimata.<br />

Osaluse saal<br />

Ühe saali suuremast näitusest<br />

hoiab <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong><br />

avatuna selleks, et siia saaksid<br />

tulla <strong>Eesti</strong> kultuuriloost rääkima<br />

ka teised <strong>Eesti</strong> inimesed peale<br />

muuseumiprofessionaalide.<br />

<strong>Muuseum</strong>i kogutav ja säilitatav<br />

kultuuripärand on elanike endi<br />

osaluse kaudu loodav ja (ümber)<br />

tõlgendatav.<br />

Aja jälg vaibal<br />

<strong>Eesti</strong> vaibakunsti ajalugu on<br />

UUE PÜSINÄITUSE 10278<br />

EKSPONAATI LÄHTEANDMETENA N<br />

etikett 1<br />

etikett 1<br />

490<br />

490<br />

etikett 1<br />

etikett 1<br />

etikett 1<br />

alus 2<br />

490 490<br />

etikett 1<br />

det 1; det 2<br />

etikett 1<br />

alus 2<br />

det 1<br />

t 2<br />

etikett 1<br />

det 1<br />

det 1<br />

det 1<br />

SISSEPÄÄS A<br />

LINN<br />

VITRIINI VI “JÕULUKINGITUSED”<br />

TÖÖJOONIS<br />

Ö<br />

PROJITSEERITAVAD V MEEDIAD<br />

SAALIDE 3D<br />

MODELLEERITUD PINDADEL E L - MAASTIKEL<br />

OSALUSSAAL<br />

LIPUSAAL<br />

KODU<br />

INTERPRETATSIOONISAAL<br />

VAIBANÄITUS<br />

AJARADA<br />

ASUKOHT AS<br />

NÄIT NÄITUSEALAL<br />

VIRTUAALSED<br />

NÄITUSED<br />

PARALLEELUNIVERSUMID<br />

TALUELU-TALUILU<br />

KEELEKATEL<br />

MAA<br />

TOIDUNÄITUS<br />

REGILAUL<br />

SISSEPÄÄS B<br />

Illustratsiooni taustaks on kollaaž fotodest, mille peegeldused ajaraja <strong>12</strong>6-meetrisel näituseelemendil ehk nn maastikul annavad aimu näituse mahust nii esemete kui ruumi osas; skeem selgitab kujunduse loomisel arvestatud mitmetasandilisi<br />

seoseid. Uue püsinäituse kujundusmeeskond: 3+1 arhitektid (Toomas Adrikorn, Gert Guriev, Markus Kaasik, Raul Kalvo, Andres Ojari, Juhan Rohtla, Ilmar Valdur, Pirko Võmma), Christine Büttner-Gräfenhain, Marko Raat, Margus Tamm,<br />

alates 20<strong>12</strong>. aastast ka Mikk Meelak ja Timo Toots.<br />

enam kui 800 aasta pikkune,<br />

võib öelda, et <strong>Eesti</strong> vaiba lugu<br />

algab koos eestlaste looga. Läti<br />

Henriku «Liivimaa kroonika»<br />

<strong>12</strong>24. aasta sõjaretke kirjeldusest<br />

saame teada, et lisaks<br />

maksudele saadi sõjasaagiks<br />

ka palju vaipu – waypas guam<br />

plures. Sajandeid valmistas talurahvas<br />

vaid kattevaipu: rõivasteks,<br />

saani-, vankri- ja sängikateteks.<br />

ERMi rahvakunstikogus<br />

on üle 3000 vaiba, vanimad<br />

neist pärinevad 18. sajandist.<br />

Näitusel eksponeeritakse vaipu<br />

nii ERMi kui teiste koostööpartnerite<br />

kogudest.<br />

Keelekatel<br />

Keelekatel tutvustab eesti<br />

keelt, selle ajalugu ja kujunemist<br />

ning keelekontakte. Sellest tuleb<br />

mänguline ja mitmekülgsete interaktsioonivõimalusteganäitus,<br />

kus pakutakse teadmisi<br />

ja emotsioone eesti keele ning<br />

tema sugulas- ja kontaktkeelte<br />

kohta. Keel on põnev! Näitus<br />

võimaldab külastajal kasutada<br />

ja teha ise eesti keelt, muudab<br />

keele nähtavaks, kuuldavaks<br />

ja katsutavaks. Keelekatel on<br />

loodud mõeldes nii eesti keelt<br />

valdavatele kui ka mittevalda-<br />

vatele lastele ja täiskasvanutele,<br />

samuti puuetega inimestele (vaegkuuljad,<br />

vaegnägijad). Teiste<br />

soomeugri keelte käsitlemine<br />

näitusel loob seose soomeugri<br />

püsinäitusega «Uurali kaja».<br />

Korralik toit<br />

Toiduteemalise näituse kesk-<br />

mes on <strong>Eesti</strong> inimesed suure<br />

pere toidulaua katjaist tippkokkadeni.<br />

Nende kogemuste<br />

ja lugude kaudu saab osa <strong>Eesti</strong><br />

toidust, köögist ja toidukultuurist<br />

21. sajandil. Toit ja<br />

söömine on osa väga erinevat-<br />

est elustiilidest. Toit ei ole lihtsalt<br />

söömiseks. Selle valimine,<br />

valmistamine, serveerimine ja<br />

ärasöömine on protsess, milles<br />

tulevad ilmsiks ideaalid ja identiteet,<br />

harjumused ja uuenduslikkus,<br />

mälestused ja rituaalid.<br />

Aga ka lokaalne ja globaalne,<br />

isiklik argielu ja globaalsed majandussuhted.<br />

Avatud fond<br />

Avatud fondis saab tulevikus<br />

tutvuda muuseumikogudega<br />

nende kogumis- ja säilitustöö<br />

aspektist. Näitusel hakatakse<br />

eksponeerima erinevaid terviklikke<br />

kollektsioone. Eksponeeritavad<br />

esemed on olenevalt<br />

kollektsiooni moodustamise<br />

alusest kas üheliigilised (nt<br />

õllekannud, küünlajalad, seelikud,<br />

toolid jne) või erinevatest<br />

liikidest (topograafi lisel alusel<br />

moodustatud kollektsioonid: nt<br />

Kadrina khk, Saaremaa, Aafrika<br />

jne; kogujate/annetajate/meistrite<br />

kollektsioonid; erinevate<br />

perioodide tulme jne). Selles<br />

saalis saab alati näha vaid originaalesemeid. <br />

Interpretatsioonisaal<br />

<strong>Eesti</strong> kultuuriloo näituse südames<br />

on aktiivõpperuum nii<br />

rühmadele kui ka üksikkülastajatele.<br />

See võimaldab ekspositsiooni<br />

tõlgendamist vabas<br />

ja mängulises vormis näituselt<br />

lahkumata. See on fantaasiat<br />

õhutav ning osalema kutsuv<br />

ruum, mis on avatud kõigile näitusekülastajatele.<br />

3+1 Arhitektid

Maailma parim<br />

soome-ugri näitus!<br />

K RISTIAN K IRSFELDT<br />

Meie, eestlased, soomlased ja<br />

ungarlased võime pidada end<br />

õnnelikeks – oleme rahvad, kes<br />

on saavutanud omariikluse<br />

ja saanud alal hoida oma rahvuskultuuri.<br />

Kümned soomeugri<br />

rahvad võitlevad aga oma<br />

identiteedi, keele ja ajaloo säilimise<br />

eest. Meil on võimalus<br />

olla need, kes mitte ainult ei<br />

säilita soomeugrilaste lugusid,<br />

vaid ka näitavad neid <strong>Eesti</strong>le<br />

ja tervele maailmale. Seetõttu<br />

ei saagi meie ambitsioon olla<br />

midagi vähemat kui maailma<br />

kõige parem soome-ugri näitus.<br />

«Uurali kaja»,<br />

soome-ugri püsinäitus<br />

2016. aastal avatakse Tartus<br />

Raadi mõisa aladel maailma<br />

üks moodsamaid muuseume,<br />

uus <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong> ühes<br />

oma hoidlate, tööruumide ja<br />

näituse-saalidega. Üks kahest<br />

põhinäitusest on meie hõimlastest,<br />

uurali rahvastest.<br />

Naine ja mees<br />

Igal näitusel peab olema<br />

lugu, sest muidu on see ainult<br />

hulk vitriinidesse laotud nuge ja<br />

rehasid. Soome-ugri püsinäitus<br />

räägib kahest ürgainest: nais-<br />

est ja mehest. Näituse külastaja<br />

näeb naiseks ja meheks olemist<br />

läbi terve inimelu spektri.<br />

Lapsepõlv, üleminekuriitused,<br />

pulmad, töö, argipäev, surm,<br />

lein. Nais- ja meesalge jooksevad<br />

läbi kõigi eksponaatide ja<br />

lugude.<br />

Neli saali,<br />

terve maailm<br />

Soome-ugri püsinäitus võtab<br />

enda alla neli saali, mida ühendab<br />

metafoorne «valgusjõgi».<br />

Külastaja pannakse ruumi- ja<br />

ajaränduri saabastesse ning ta<br />

rändab neis mööda «jõge» läbi<br />

terve soome-ugri maailma. Rännak<br />

viib külastaja taigasse, permi<br />

rahvaste juurde ja sealt omakor-da<br />

edasi külaelu melusse,<br />

volga rahvaste juurde. Teekond<br />

viib läänemeresoome metsajärvede<br />

äärde ning jääkülma tundrasse<br />

põhjarahvaste juurde.<br />

Külastaja-rändaja kutsutakse<br />

udmurdi-mari pulma, karuga<br />

metsa ööd veetma ja jumalaga<br />

suitsu tegema.<br />

Kogemus<br />

Milleks luua muuseumi, kui<br />

kõik on kättesaadav internetis,<br />

raamatutes, televiisoris? Anname<br />

inimestele hulga linke ja<br />

las vaa-tavad kodus arvutist.<br />

Või äkki on muuseumis võimalik<br />

Miks me<br />

muuseumiga<br />

koostööd teeme?<br />

Tõeline põhjapõder on<br />

see, kes esimese kevadise<br />

sääsehammustuse peale kiirustab<br />

sinna, kus ta lapsepõlves hingas<br />

sisse suitsulõkke hõngu.<br />

(METSANEENETSITE VANASÕNA)<br />

JAN G RAPS,<br />

SISEARHITEKTIDE<br />

TIIMI NIMEL<br />

TIIMI LIIKMED K EN<br />

K RISTJAN R UUT JA<br />

A NNE M ÄÄRMANN<br />

Selles lühilauses on kirjas<br />

palju olemuslikku, mis aitab<br />

häälestuda kogu soome-ugri<br />

näituse meeleolu tabamiseks.<br />

Siin on mainitud suitsulõket,<br />

mille funktsiooni täpselt teadmata<br />

ei pruugi see palju tähendada.<br />

Kui oleme aga kursis hantide<br />

ja neenetsite metsalaagri<br />

korraldusega ning teame, et<br />

suitsulõkked põlesid sellistes<br />

laagrites pidevalt, et peletada<br />

sääski, siis saame juba millelegi<br />

jälile. Lisades veel teadmise, et<br />

lõkkesuitsu tekitamiseks kasutati<br />

soosammalt ja tegu on<br />

varakevadise ajaga, saame<br />

aimduse pisut kirbest lõhnast<br />

ja jahedapoolsest ilmastikust,<br />

mis aitab nende põlisrahvaste<br />

igapäevast elu paremini ette<br />

kujutada. Need on vaid üksikud<br />

nüansid massiivsest taustamaterjalist,<br />

mis on tulnud läbi<br />

töötada, et mõista neid rahvaid<br />

ja nendega samastuda. See on<br />

olnud väga elamuslik protsess!<br />

Neljapäev,<br />

Neljapäev,<br />

<strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

10 <strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

11<br />

luua midagi unikaalset? Soomeugri<br />

püsinäitus annab külastajale<br />

kogemuse, mida ei ole võimalik<br />

saada kuskil mujal. Tegu<br />

on unikaalse kombinatsiooniga<br />

teadmistest ja meelelahutusest,<br />

mida saab pakkuda ainult selleks<br />

otstarbeks loodud näituseruum.<br />

Teadmised<br />

Soome-ugri püsinäitus<br />

arvestab seda, et pole olemas<br />

kahte ühesugust ega ka «keskmist»<br />

muuseumikülastajat. Ekspositsioon<br />

on loodud selliselt, et<br />

seda on võimalik kogeda erineva<br />

süvenemisastmega. Püsinäitus<br />

ootab end vaatama nii sügavate<br />

etnoloogiliste eelteadmistega<br />

inimesi kui ka neid, kelle jaoks<br />

on kõik uus.<br />

Mõistmine<br />

Soome-ugri püsinäituse<br />

suurim eesmärk on tekitada külastajates<br />

mõistmine. Loodame,<br />

et külastajad mõistavad soomeugri<br />

rahvaste kaduvust, haprust<br />

ja erilisust ning näevad nende<br />

rahvaste rikkust, pärandi pikkust<br />

ja tunnevad üksikinimese<br />

puudutust.<br />

Kohtumiseni<br />

sissepääsu juures!<br />

Selleks et anda näitusele<br />

struktuur, mis kõnetaks külastajat<br />

ning looks piisavalt autentse<br />

ja samas moodsa sissevaate<br />

soome-ugri teemasse, on väga<br />

vajalik teada ja tabada seoseid<br />

ning erinevusi nende rahvaste<br />

puhul. Meie kui sisearhitektide<br />

Kuus tuhat aastat tagasi kraapisid<br />

muistsed läänemeresoomlased<br />

kaljudesse joonised, mis on<br />

senimaani säilinud. Võib mõelda –<br />

äkki oli see <strong>Eesti</strong> graafi lise<br />

disaini stardipauk?<br />

K RISTIAN K IRSFELDT,<br />

VELVETI GRAAFIKA-<br />

TIIMI NIMEL<br />

TIIMI LIIKMED K AAREL<br />

VAHTRAMÄE, MAGNUS<br />

H ARAVEE, TIM M ARTIN<br />

K ENKMAA, MART L ANKOTS,<br />

K ATA VARBLANE<br />

Soome-ugri näituseruumis<br />

on oma roll ka infograafi kal:<br />

kaartidel, eksponaatide kirjeldustel,<br />

viitadel jne. Graafi ka<br />

stiili valimisel oli sarnaselt ruumikujundusega<br />

aluseks süntees<br />

moodsast ja igivanast. Läksime<br />

näituse graafi kaga meie rahvaste<br />

graafi ka algallikateni, muistsete<br />

kaljujoonisteni välja, kuid esitleme<br />

seda 21. sajandi võtmes ja<br />

töö on laienenud ka lavastuskunstnike<br />

ja stsenaariumiloojate<br />

kingadesse. Teeme seda tugeva<br />

sisemise põlemisega, tunnetades,<br />

et käsil on väga oluline<br />

missioon ühe hääbuva pärandi<br />

säilitamisel.<br />

tervemeelses soustis. Ega seda<br />

täpselt kirjeldada polegi võimalik.<br />

Oma silm on kuningas ja<br />

kõik need teised sõnad – mõne<br />

aasta pärast kohtume juba uues<br />

avatavas ERMis!<br />

JANNO S IIMAR,<br />

VELVETI INTERAK-<br />

TIIVSE TIIMI<br />

NIMEL<br />

TIIMI LIIKMED:<br />

PÄRTEL VURMA,<br />

A MID M ORADGANJEH,<br />

TEELE-REET TÕRS JA<br />

M ADIS L UNKOV<br />

Muistne inimene suhtles<br />

loodusega ilma vahendajate ja<br />

tehnoloogiata. Lihtne oleks luua<br />

näitus tänapäeva tehnoloogia<br />

võimalustest, kuid see ei ole ju<br />

ERMi eesmärk. Eesmärk on anda<br />

edasi nende huvitavate inimeste<br />

elud, nende lummavate paikade<br />

lood, nende suurepäraste kultuuride<br />

pärlid.<br />

Soome-ugri püsinäituse<br />

interaktiivsed lahendused on<br />

loodud olema märkamatud,<br />

juhtides külastaja läbi kultuuride,<br />

ajastute, lugude, kodude ja<br />

elude. Anname külastajale võimaluse<br />

valida oma tee.<br />

Me paneme näituse ja eksponaadid<br />

elama, hingama, suhtlema.<br />

Me poeme inimestele<br />

hinge ja lõpuks ka taskusse,<br />

läheme nendega koju kaasa,<br />

mis iganes maailma nurgast nad<br />

ka pärit ei oleks ning tuletame<br />

neile ennast meelde veel kuid ja<br />

aastaid peale meie kohtumist.<br />

Me kutsume nad tagasi.<br />

Jan&Ken<br />

Jan&Ken<br />

Ehitusinsener Tiit Masso:<br />

mees, kes tõstis maja<br />

EPP A LATALU<br />

Ehitusinsener Tiit Masso aitab hooneid energiasäästlikumaks muuta.<br />

ERMist saavad<br />

alguse unistused:<br />

Kaisa Sammelselg<br />

Tartu Ülikoolis etnoloogia magistrantuuris<br />

õppides sattus Kaisa Sammelselg tihti<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>isse, aga ta ei mõelnud<br />

seejuures, et koos ERMiga ette võetud<br />

tegemised võiksid muuta tema elu.<br />

Otsustav hetk Kaisa elus<br />

leidis aset fi lmimehe ja õppejõu<br />

Liivo Niglase loengus, kui õppejõud<br />

tutvustas ERMis toimuvat<br />

Maa-ilmafi lmi festivali. Liivo<br />

Niglase jutus oli midagi nii kaasakiskuvat,<br />

et Kaisa veetis seepeale<br />

terve festivalinädala <strong>Eesti</strong><br />

<strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>is. Kuigi järgnev<br />

aasta viis ta Soome vahetustudengiks,<br />

liitus ta kodumaale<br />

naastes festivali vabatahtlike<br />

meeskonnaga.<br />

Kõige põnevamaks festivalinädalaks<br />

peab Kaisa 2011.<br />

aastat, mil ta tegutses kõigi<br />

vabatahtlike koordinaatorina.<br />

Kõigile tollal juhtunud pingelistele<br />

momentidele tagantjärele<br />

mõeldes ta pigem naerab. Nii<br />

näiteks lakkas ühel hetkel töötamast<br />

piletimüügimasin, mida ta<br />

siis kiirelt ümber programmeerima<br />

pidi – samal ajal kui 100 inimest<br />

piletijärjekorras ootas.<br />

Aga kuidas ERM unistustele<br />

kaasa aitab? Alates sellest<br />

sügisest õpib Kaisa Tallinnas<br />

Balti Filmi- ja Meediakoolis<br />

dokumentaalfi lmi. Ta ütleb, et<br />

Dokumentalistikamagistrant Kaisa<br />

Sammelselg jõudis oma unistuseni<br />

muuseumiga koostööd tehes.<br />

tee oma kire – dokumentaalfi<br />

lmi – juurde leidis ta just tänu<br />

ERMile. Just need üürikesed,<br />

kuid tähendusrikkad hetked, kui<br />

ta festivalil fi lmitegijatega nende<br />

loomingu üle arutas ja kuulas,<br />

kuidas nad soovitasid oma<br />

unistusi ellu viia, panid teda<br />

astuma samme dokumentaalfi lmi<br />

poole. Ja tee unistuseni algas<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>ist!<br />

Ehti Järv Aivo Kallas<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i uue<br />

hoone võiduprojekti tehniliselt<br />

töökindlaks muuta aidanud<br />

ehitusinsener Tiit Masso (77)<br />

ütleb, et tema tööks on teha<br />

ehituskunst mõistlikuks. Arhitektidel<br />

on head ideed, aga asja<br />

tehnilist külge ei tajuta ning<br />

seega ei ole midagi erakordset,<br />

et projektide tegemisel osalevad<br />

ka insenerid – konstruktorid,<br />

vee- ja kanalisatsiooni-, kütte-<br />

ja ventilatsiooni-, elektri- ja<br />

nõrkvooluinsenerid.<br />

«Esimest korda nägin <strong>Eesti</strong><br />

<strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i uue hoone<br />

võiduprojekti ajalehefotol, siis<br />

kui tulemused teada anti,» ütleb<br />

Masso. «2007. aastal kutsuti<br />

mind eelprojekti juurde<br />

arvamust avaldama. Arvasin,<br />

et eelprojekt oli tehnilisest küljest<br />

üsna toores. Samas suur<br />

ja selge idee oli olemas, sümpaatne,<br />

samuti funktsionaalne<br />

ja loogiline, selline paljutõotav<br />

võidutöö,» arvab Masso.<br />

«Meid, eksperte oli mitu: kütte-,<br />

ventilatsiooni- ja elektrispetsialistid,<br />

põhiprojekti tegemisse<br />

kaasati EARengi insenerid<br />

ja <strong>Eesti</strong> arhitektid. Jagasime<br />

oma teadmisi ja soovitasime<br />

võidutöö arhitektidele<br />

erinevaid tehnilisi lahendusi.<br />

Nad olid väga huvitatud, tahtsid<br />

teada, mida tähendab meie<br />

kliima, millised on tehnilised<br />

nõuded muuseumihoonele, üldise<br />

tehnilised nõuded majadele.<br />

Liibanoni päritolu arhitektiga<br />

oli meil järgmine vestlus. Tema<br />

küsis: «Kas teil sajab lund ka?».<br />

Vastasin: «Jah.» Ja küsis edasi:<br />

«Kas lumi on kohe kaua maas?» –<br />

«Jah.» «Kas kohe mitu tundi?»<br />

Arhitektid käisid korduvalt siin<br />

ja nad aktsepteerisid tehnikaspetside<br />

soovitusi ning kujundasid<br />

algset projekti vastavalt<br />

ümber.»<br />

Maa all ja<br />

maa peal<br />

Võistlustöös oli ette nähtud<br />

paigutada maja suures osas<br />

maa alla. «<strong>Muuseum</strong> on hoidla<br />

ehk ait, ühtlast temperatuuri on<br />

maa-aluses ehituses lihtsam<br />

hoida kui maapealses. Ka kompaktne<br />

majamassiiv on temperatuuri<br />

hoidmiseks ratsionaalne,<br />

kõike seda tuli säilitada»,<br />

räägib ta. «Tegin ekspertiisi nii<br />

eel-, põhi- kui ka tööprojektile.<br />

Arhitektid kuulasid ja arvestasid<br />

sellega päris palju. Kuigi on<br />

neid, kes räägivad endiselt uue<br />

hoone klaaskastist, siis see ei<br />

ole enam klaaskast, vaid betoonehitis,<br />

sealjuures välisseinad<br />

on kaetud klaasiga ja publikuosal<br />

on klaasid. Maja on ju<br />

suur ja klaas on enamasti vaid<br />

kattematerjal. «Ka aknad – meil<br />

tuleb ju katusele lumi peale ja<br />

katuseaknad on katusepinnast<br />

natuke kõrgemal ja piiretega.<br />

Katusepind on suur, tuleb suur<br />

lamekatus, tohutu viilkatus<br />

oleks olnud liiga suur. Katus ehi-<br />

<strong>Muuseum</strong>iga elatud<br />

elu: Ilme Reintam<br />

Tartlanna Ilme Reintami raamatukogu<br />

leiab tulevikus koha uues ERMi hoones<br />

eesti kultuuri tutvustaval püsinäitusel. Aga<br />

selletagi ootab ta kannatamatult uut muuseumihoonet.<br />

Minu vanemad ja vanavanemad,<br />

kogu pere on mõelnud <strong>Eesti</strong><br />

kultuurile ja meie rahva juurtele<br />

üldse, andnud seda teadmist<br />

ja mõtet kogu aeg edasi. Meie<br />

peres on põlvest põlve osaletud<br />

laulukoorides, orkestrites,<br />

näite-ringides, ja sellest ajast<br />

peale, kui kokkukutsumiseks ei<br />

tarvitatud ei internetti ega mobiiltelefoni.<br />

<strong>Muuseum</strong>id on meile olnud<br />

kogu aeg sama olulised kui need<br />

teised väga tähtsad asjad. <strong>Eesti</strong><br />

<strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>is käisin ma<br />

juba siis, kui veel püsti laua alt<br />

läbi mahtusin, mäletan Raadi<br />

mõisas olnud näitusi ja kontserte,<br />

sinna mineku õhinat.<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i loole<br />

sellel sajandil olen ärevusega<br />

kaasa elanud, lugenud kõike<br />

uue maja kohta kirjutatut. Ma<br />

ei oota, et las maja saab valmis<br />

ja siis ma lähen uurima, tahan<br />

juba ette teada! Juba praegu on<br />

muuseumile elamine osake minust.<br />

Tahan, et uus hoone valmiks<br />

just sellisena nagu ERM<br />

näha tahab ja vajab.<br />

Suur imeliste juhuste kokkulangemine<br />

on, et just minu raamatud<br />

muuseumisse uuele püsinäitusele<br />

kõlbasid. Olen väga<br />

õnnelik, et raamatud saavad<br />

kompaktselt uude asukohta –<br />

mis saab veel suurem õnn olla.<br />

Aga jah, minu sõbrad ja sugulased,<br />

me kõik ootame, et valmiks<br />

uus <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong><br />

Tartus.<br />

tataksegi pööratuna, hüdroisolatsioon<br />

on all ja soojustus peal,<br />

pööratud katuse eelis on töökindlus,<br />

tänu ehitusfüüsikalisele<br />

õigsusele,» ütleb Tiit Masso.<br />

Tiit Masso riiul on täis uusi<br />

raamatuid passiivmajadest ja<br />

säästlikust energiast, tulevikule<br />

mõtlevast energiaprojekteerimisest.<br />

Ta on ka ise kirjutanud<br />

hulga raamatuid ehituskonstruktsioonidest<br />

ja ehitusfüüsikast,<br />

palk-, paneel- ja<br />

väikemajadest ning ehitussõnastikke.<br />

Tänavugi ilmus tema<br />

«Ehitusfüüsika ABC: soojus,<br />

niiskus, müra», mis on käsiraamat<br />

kõigile koduomanikele. Tiit<br />

Masso ilmselt üks tuntumaid<br />

raamatuid on 1983. aastal ilmunud<br />

«100 ehitist», kuhu ta on<br />

valinud ehitised, mis kajastavad<br />

inimkonna tehnilise mõtte arengut.<br />

Kõige populaarsem raamat<br />

on ilmselt «Väikemajad» (1990),<br />

mida trükiti 50 000 tükki, ja<br />

kõige kapitaalsem «Ehituskonstruktori<br />

käsiraamat» (1980).<br />

President Lennart Meri annetas<br />

ehitusinsener Tiit Massole<br />

aastal 2001 Valgetähe V klassi<br />

teenetemärgi, tunnustuseks<br />

Kawe Plaza, Optiva panga ja<br />

Pirita rannahoone eest.<br />

Tiit Massot tuntakse ERMis<br />

ka mehena, kes tõstis uue hoone<br />

üles. «Meil projekteeritakse majad<br />

sageli liiga madalale ja siis<br />

tekivad probleemid näiteks vihmavee<br />

ärajuhtimisega,» selgitab<br />

ta. «Arhitektidel oli algusest<br />

peale ilus idee, et maja kulgeb<br />

sillana üle jõe. Arhitektide algses<br />

kavandis oli sillaalune madal ja<br />

sild ei oleks mõjule pääsenud.<br />

Lõppvariandis on silla all kõrgust<br />

rohkem ja sealt pääseb läbi<br />

käima. Nüüd on rohkem avarust<br />

all, sillaga koos on siseõu, sillaalune<br />

on ülevalt valgustatud,<br />

<strong>Muuseum</strong><br />

kui maraton:<br />

Indrek Tärno<br />

see silla mõte meeldib mulle<br />

kõige enam, ja tulemus on ka<br />

külastajasõbralikum.»<br />

Sobivaim koht<br />

Aga kas see muuseum ei<br />

oleks võinud mujal olla? «Arhitektidel<br />

on see hoone lennuraja<br />

peale paika pandud ja jätkub<br />

üle oru. Ning muuseumihoone<br />

pääseb mõjule reljeefsel pinnal.<br />

Kui teha ring ümber Tartu linna,<br />

siis selgub, et kõige paremini<br />

sobib ikka seesama kant, sest<br />

lennuraja otsa juures reljeefi ju<br />

natuke on. Ning mis olulisim,<br />

kui nii suur maja Tartu kesklinna<br />

ehitada, surub see kõik muu<br />

enda alla. Juba suuruse järgi on<br />

selle õige koht linna ääres.»<br />

Mida veel kõhklejatele öelda<br />

muuseumi vajalikkuse kohta?<br />

«Loomulikult on <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong><br />

<strong>Muuseum</strong>ile uut hoonet vaja!<br />

Kui me seda ei tee, siis saja<br />

aasta pärast ei ole enam neid<br />

asju. Maailmas on vähe selliseid<br />

ol-metarvikute kogumikke, meie<br />

omaaegne olme ja põllumajandus<br />

erineb väga selgelt juba Läti<br />

ja Leedu omast.<br />

Sama lugu on meie rehielamuga,<br />

midagi niisugust ei<br />

ole kusagil mujal. Milline funktsionaalne<br />

majatüüp. Meie esivanemad<br />

said hakkama sama<br />

katuse all elades ka niiske vilja<br />

kuivatamisega. No meie uhke<br />

ja eheda rehielamu juures ei<br />

ole eestlastel küll alust rääkida<br />

700-aastasest raskest orjaööst,»<br />

on Masso kindel.<br />

Ehitusinsener Indrek Tärno (Projektipea<br />

OÜ) tunnistab piinlikkusega, et viis aastat<br />

tagasi teadis ta <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>ist<br />

vaid nime.<br />

Ja nüüd ütleb – liiga tagasihoidlikult<br />

– kui küsida, millise<br />

lisanduse te uue muuseumihoone<br />

projektile andsite, millega<br />

süda kõige enam rahul on,<br />

et tema tegemiste kaasabil on<br />

uus muuseumihoone funktsionaalsem<br />

ja ratsionaalsem.<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>i uue<br />

hoone projekti juures töötamine<br />

on Indrek Tärno sõnul tema<br />

maailmapilti avardanud, seda<br />

tänu muuseumiinimestele, kes<br />

on hoopis teistsugused kui ehitusalal<br />

töötajad. «<strong>Muuseum</strong>iinimesed<br />

lisasid minu ellu uusi<br />

värve ja ma olen selle eest tänulik,»<br />

ütleb ta.<br />

<strong>Muuseum</strong>is teatakse, et olete<br />

muuseumihoone projekti valmimise<br />

ajal palju kilomeetreid/<br />

maratone jooksnud, mitu ringi<br />

ümber muuseumi te ise kokku<br />

arvaksite?<br />

«Neid kõiki kilomeetreid on<br />

pea võimatu kokku lugeda. Aga<br />

leidsin huvitava seose klassikalise<br />

jooksumaratoniga – uue<br />

hoone ümbermõõt on peaaegu<br />

täpselt üks kilomeeter, seega<br />

jooksumaratoni 42 kilomeetri<br />

läbimiseks tuleks ümber hoone<br />

joosta 42 korda,» teab Indrek<br />

Tärno.

Genius loci, kaks<br />

jaapanlast ja <strong>Eesti</strong><br />

(<strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong>)<br />

P ILLE RUNNEL, INTERVJUUD TRIIN TAMMERT<br />

ERMi uue muuseumihoone<br />

tähendus ületab <strong>Eesti</strong> piirid.<br />

Ja vastupidi – muuseumi uue<br />

hoone rajamise nimel töötab<br />

rahvusvaheline meeskond, seda<br />

tööd tehes jooksevad hoonesse<br />

kokku niidid erinevatest kultuuridest<br />

kogu maailmast. Arhitektuurivõistluse<br />

võidutöö autorite<br />

triosse kuuluvale Jaapani päritolu<br />

arhitektile Tsuyoshi Tanele<br />

lisandus hoone projekteerimise<br />

etappi jõudes veel teinegi jaapani<br />

juurtega arhitekt – Tomomi<br />

Hayashi. Nii lihvivad arhitektuurselt<br />

mahukat ja linnaruumi<br />

muutvat hoonet kaugest kultuurist<br />

pärit arhitektid, kes tabavad<br />

mõlemad peaaegu seletamatul<br />

kombel suurepäraselt ka kohalikku<br />

hingelaadi. Jaapanil ja<br />

<strong>Eesti</strong>l on mõndagi ühist.<br />

2006. aastal võitis metropolist<br />

Tokyost pärit Tsuyoshi<br />

Tane koos kahe kolleegiga,<br />

noorte arhitektide Dan Dorelli ja<br />

Lina Ghotmehiga ERMi uue hoone<br />

arhitektuurivõistluse. Nagu<br />

nad ise ütlevad, põhines see töö<br />

usul unikaalsesse arhitektuuri,<br />

mis viitaks koha eripärale ning<br />

selle ajaloolisele ja mäletamisega<br />

seotud kontekstile.<br />

Lennuraja kohale tõusev<br />

muuseumihoone peaks uueneva<br />

muuseumi kõrgustesse lennutama.<br />

Kindlasti on sellest saanud<br />

aga lennurada Tsuyoshile ja<br />

tema partneritele.<br />

Tähelend<br />

Konkursivõidu järel loodud<br />

arhitektuuribüroo Dorell. Ghotmeh.<br />

Tane Architects ehk SARL<br />

d'Architecture Dorell. Ghotmeh.<br />

Tane peakorter asub maailmalinnas<br />

Pariisis. Erinevad Euroopa<br />

arhitektuuriajakirjad valivad<br />

noorte arhitektide triot arhitektuurialaste<br />

tulevikulootuste<br />

hulka. Lisaks akadeemilisemat<br />

laadi professoritööle teevad<br />

Tsuyoshi Tanet õnnelikuks veel<br />

mõned asjad: Arvo Pärt, kelle<br />

muusika oli tema sõnul esimesi<br />

teeviitasid <strong>Eesti</strong> kultuuri juurde;<br />

Raadi tühermaal kasvavad<br />

võililled, mida ta hea meelega<br />

ka muuseumi ümbritsevas haljastuses<br />

ära kasutaks (eesti inimesed<br />

kergitavad siinkohal vist<br />

küll kergelt kulmu); ja muidugi<br />

kõik need suurprojektid, mille<br />

juurde ERMi arhitektuurivõistluse<br />

võitmine Tsuyoshil ja tema<br />

kolleegidel jõuda on aidanud.<br />

«Kontseptsioon «Juhi muutusi»<br />

(Drive the Change) on olnud<br />

väga inspireeriv! See on<br />

suurepärane idee, mis pani<br />

mõt-lema, mida see meie tulevikule<br />

võiks tähendada! Eile<br />

tuli president Francois Hollande<br />

meie Renault’ salongi vaatama.<br />

See oli suurepärane hetk! Projekt<br />

jätkub meil veel kolm aastat<br />

ja laieneb 45 linna kogu maailmas.<br />

See on meie ärile väga<br />

hea, aga ees ootab väga palju<br />

reisimist,» hoiab Tsuyoshi Tane<br />

ERMi meeskonda innustunult<br />

oma tähelennuga kursis.<br />

Jutt käib juhtiva prantsuse<br />

autotootja Renault’ autosalongi<br />

disainist. DGT arhitektid<br />

võitsid 2010. aastal Renault’<br />

avatud konkursi, kasutades<br />

oma subjekti mõistmiseks nn<br />

arheoloogilist lähenemisviisi ja<br />

harutades lahti autobrändi ajaloo,<br />

kasutajaprofi ili ja visuaalse<br />

identiteedi. Soe ja avatud, valguskerade<br />

ja LED-ekraanidega<br />

tuunitud salong peegeldab nii<br />

automargi sobivust ükskõik millise<br />

elustiiliga kui ka selle keskset<br />

väärtust – liikumist. Renault’<br />

salongi võttis prantsuse meedia<br />

vastu entusiastlikult – «See salong<br />

on segu tehnoloogiatest ja<br />

armsusest!» kuulutas Le Point<br />

magazine.<br />

Koduks <strong>Eesti</strong><br />

Kui ERMi hoone ideekavandist<br />

tööprojekti vormima<br />

hakati, laienes sellega töötav<br />

meeskond oluliselt lisaks Pariisile<br />

ka <strong>Eesti</strong>s. <strong>Eesti</strong> poolel liitunud<br />

arhitektide ja inseneride<br />

hulgas on ühe niiditõmbajana<br />

ka Tomomi Hayashi. Väikesest<br />

mereäärsest Jaapani linnast<br />

pärit Tomomi jõudis pärast<br />

õpinguid kodumaal ja Ameerikas<br />

2001. aastal viimaks <strong>Eesti</strong>sse ja<br />

Neljapäev,<br />

<strong>Nr2</strong> (<strong>12</strong>) 25. oktoober 20<strong>12</strong><br />

<strong>12</strong><br />

alustas siin oma arhitektikarjääri.<br />

2004. aastal liikus ta arhitektuuribüroosse<br />

HG arhitektuur.<br />

<strong>Eesti</strong>s elatud kümne aasta<br />

jooksul on ta koos kolleegidega<br />

teinud mitmeid tähelepanu võitnud<br />

töid, kaasa arvatud näiteks<br />

Okupatsioonide muuseum ja<br />

Foorumi ärikeskus ning hooned<br />

Rotermanni kvartalis, sündinud<br />

koostöös teiste arhitektidega.<br />

Tema tööd on leidnud äramärkimist<br />

nii <strong>Eesti</strong>s kui ka rahvusvaheliselt.<br />

Üks Tomomi Hayashi värskemaid<br />

töid oli Tallinna linnahalli<br />

külge rajatud ajutine vaateplatvorm<br />

suvisel ja varasügisesel<br />

linnainstallatsioonide festivalil<br />

Lift 11, mille raames rajatud installatsioonid<br />

Tallinna avalikus<br />

linnaruumis pakkusid kriitilist<br />

või ka naljatlevat linnaruumi<br />

kogemise võimalust läbi ajutiste<br />

kohaspetsiifi liste installatsioonide,<br />

ületades disaini,<br />

maastikukujunduse ja arhitektuuri<br />

piire.<br />

Oma töid tehes tunneb ta<br />

vastutust keskkonna muutjana.<br />

«Urbanistina hoolitsen ma selle<br />

eest, et mu arhitektuurialane<br />

tegevus avaldaks maksimaalset<br />

mõju minimaalse sekkumisega,»<br />

selgitab ta Tallinna linnahalli<br />

kohale loodud installatsiooni<br />

juhtmõtet. Koha valis ta<br />

seepärast, et teda kõnetasid nii<br />

avanev kaunis vaade kui merelt<br />

puhuv tuul.<br />

Loodusega<br />

kooskõlas<br />

Kuigi üks kahest «ERMi<br />

jaapanlasest» keerleb Pariisi<br />

tuledesäras ja teine hingab<br />

sisse Tallinna niisket ning vahel<br />

jäistki mereõhku, on nende töö<br />

põhiprintsiibid sarnased ja sarnane<br />

on nende <strong>Eesti</strong>-tunnetuski.<br />

Tsuyoshi Tane otsib sõnu: «Iga<br />

kultuur on muidugi arenenud<br />

paljude sajandite jooksul ja seda<br />

on mõjutanud rahvas, poliitika,<br />

uuendused… aga kummalisel<br />

kombel olid mul pärast <strong>Eesti</strong>s<br />

inimestega suhtlemist tuttavad<br />

www.dgtarchitects.com<br />

«Ütleme suur tänu kõigile ERMiga<br />

seotud inimestele! Minust on saanud<br />

professor Pariisi ülikoolis. Koos<br />

tudengitega töötamine ja nende<br />

õpetamine on väga inspireeriv.<br />

See meeldib mulle väga!» kirjutab<br />

Tsuyoshi Tane 20<strong>12</strong>. aasta sügisel<br />

ERMi direktorile. Krista Arule.<br />

tunded. Need võivad olla seotud<br />

meie juurtega, sellega, et me<br />

kõik põlvneme inimestest, kes<br />

elasid looduses ja metsas.» Looduse<br />

mõistmine on tema meelest<br />

olemas kuskil väga sügaval nii<br />

jaapanlastes kui eestlastes. «Kui<br />

ma räägin inimestega <strong>Eesti</strong>s, siis<br />

tänu sügavuti mõistmisele tunnen<br />

seda käitumist, seda õhkub<br />

ridade vahelt ja tegudest. See on<br />

miski, mida me oleme õppinud<br />

loodusega kooskõlas elamisest,»<br />

mõtiskleb ta. Kuigi Pariis pakub<br />

elevust ja väljakutseid, meeldib<br />

talle ka <strong>Eesti</strong> elu ja aja rahulikkus.<br />

«Maailmas ei ole väga<br />

palju kohti, kus on võimalik<br />

leida vaikust ja rahu. Teisalt ma<br />

tunnen erinevusi inimestes suvel<br />

ja talvel. Suvel on inimesed<br />

palju avatumad, aktiivsemad ja<br />

naeratavad, talvel on inimesed<br />

soojad ja hoolitsevad üksteise<br />

eest,» maalib ta siinsest maast<br />

ligitõmbava pildi.<br />

Tomomi Hayashi alustab<br />

sealtsamast: mõlemas kultuuris,<br />

nii <strong>Eesti</strong>s kui Jaapanis, on hästi<br />

palju loodusega seotud teemasid,<br />

lisaks on vaikus mõlemas<br />

kultuuris kõrgelt hinnatud. «Aga<br />

samas näen Jaapanis sellist äärmust,<br />

et eklektiline ja lärmakas<br />

on ka kultuuris paralleelselt olemas.<br />

Mulle tundub, et põhierinevus<br />

on seotud looduskatastroofi<br />

de skaalaga – kui jõulised on<br />

Jaapanis näiteks taifuun, tsunami<br />

ja maavärinad võrreldes<br />

<strong>Eesti</strong>s olnud juhtumitega!» Kuigi<br />

ta on pärit väikesest linnast Jaapani<br />

mere ääres, kus talvel sajab<br />

lund ja meri avaneb põhja poole,<br />

tunneb ta, et linna mastaabid<br />

on <strong>Eesti</strong>s inimlikumad ja taevas<br />

suurem. «Nii et ma tunnen end<br />

siin <strong>Eesti</strong>s hästi!» kinnitab ta.<br />

Genius loci<br />

Nii Tsuyoshi Tane kui Tomomi<br />

Hayashi tunnistavad, et<br />

arhitektidena on neile tähtis<br />

genius loci – ühele või teisele<br />

kohale iseloomulik vaimne atmosfäär<br />

ehk kohavaim. Peatselt<br />

kerkima hakkav ERMi peahoone<br />

on mõlemale üks nendest<br />

kohtadest, kus seda on hea kinni<br />

püüda. Tsuyoshi Tane meenutab<br />

hoone juba kuus aastat<br />

kestnud arendusprotsessi: «Me<br />

oleme alati uskunud <strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong><br />

ERMi uue hoone autorid DGT arhitektid võitsid 2010. aastal Renault’ avatud<br />

konkursi ja Renault’ uued salongid tulevad kogu maailmas nende maitse järgi.<br />

Tsuyoshi Tane loodab, et ERMi uus hoone teostub majana, mis toob inimesed<br />

kokku tähistama selles kohas uute mälestuste loomist.<br />

Kuigi ERMi uue hoone juurde jõudis Tomomi Hayashi alles hoone tööprojekti<br />

valmimise faasis, on ta mõelnud palju sellele keskkonnale, kuhu see hoone<br />

paigutub ning usub, et uus hoone on antud kohale parim lahendus.<br />

<strong>Muuseum</strong>i uue hoone ehitamise<br />

olulisusse. See on väljakutse<br />

– ühendada <strong>Eesti</strong> identiteet,<br />

identiteedid mineviku<br />

tähendusega kohas, kus esimene<br />

<strong>Eesti</strong> <strong>Rahva</strong> <strong>Muuseum</strong> ehitati ja<br />

mis okupeeriti, et teha sinna<br />

Nõukogude Liidu lennubaas.»<br />

Ta meenutab, et võidutöö idee<br />

kasvas meeskonnal välja koha<br />

minevikust. «Selle asemel, et<br />

paigutada muuseumihoone esialgu<br />

pakutud kohta, valisime<br />

muuseumi asukohaks lähedal<br />

asuva endise Nõukogude Liidu<br />

sõjaväebaasi – füüsiliselt kohal<br />

olevad valusa ajaloo varemed.<br />

Usuti, et uus muuseum peaks<br />

mängima olulist rolli selle ala<br />

uuendamisel. Ja et seda teha,<br />

pidi hakkama käsitlema seda<br />

tugevalt laetud ja ruumiliselt<br />

unikaalset kohta.» Kohavaimu<br />

tundliku rakendamisega saab<br />

ERMi hoonest lennuvälja jätk –<br />

selle katus tõuseb ja jätkub «lõpmatu<br />

ruumi» suunas – kutsudes<br />

külastajat sisenema maastikku<br />

ja muuseumi südamesse.<br />

Tsuyoshi Tane usub, et kavandatud<br />

hoone teostub majana,<br />

mis on lahti avalikeks<br />

tegevusteks – näitusteks, perfor-<br />

mance’iteks, õppimiseks ning et<br />

see toob inimesed kokku tähistama<br />

selles kohas uute mälestuste<br />

loomist.<br />

Ka Tomomi Hayashi püüab<br />

oma töödes leida lahendusi<br />

just olemasolevale kontekstile,<br />

teades, et arhitektina on tal suur<br />

vastutus selle eest, miks ja kuidas<br />

ta asju teeb – hooned on<br />

oma asupaigas pikka aega, tihti<br />

kauem, kui elab nende autor ise.<br />

Kuigi ERMi uue hoone juurde<br />

on ta arhitektuuribüroo HG arhitektide<br />

vahendusel jõudnud<br />

alles hoone tööprojekti valmimise<br />

faasis, on ta siingi mõelnud<br />

palju keskkonnale, kuhu<br />

see hoone paigutub. «Asukoha<br />

valikust on palju juttu olnud,<br />

aga usun, et see uus hoone on<br />

antud kohale parim. Genius loci’t<br />

on hästi arvestatud ja toetatud<br />

tulevikule mõeldes,» arvab ta.<br />

Arhitekt räägib, et projekteerimise<br />

käigus üritasid nad hoida<br />

esialgselt loodud hoone ideed<br />

ning muuta see tänapäevastele<br />

tegevustele veelgi sobivamaks.<br />

«Tänu kogu meeskonna tööle<br />

on see suur projekt nüüd küps<br />

ehitamiseks! Minu peas on selle<br />

hoone uks juba publikule lahti!»<br />

Anu Ansu<br />

Reio Avaste

logo

products

Resources

Company

Terms of service
Privacy policy
Cookie policy
Cookie settings
Imprint
Change language
Made with love in Switzerland
© 2024 Yumpu.com all rights reserved

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!