Nr2 (12) - Eesti Rahva Muuseum

erm.ee

Nr2 (12) - Eesti Rahva Muuseum

Nr2 (12)

Lk 2–3

Mida me ootame

muuseumilt?

Neljapäev,

25. oktoober 2012

Lk 4–5

Kuidas muudab

uus muuseumihoone

Tartu linnaruumi?

Eesti Rahva Muuseumi ajaleht toob kaks korda aastas sõnumeid ja ülevaateid ERMi tegevusest.

ERMi ajaleht on kõigi muuseumisõprade väljaanne, mis kutsub kaasa mõtlema püsivast ja kaduvast, suurest ja väikesest.

Lk 6–7

Mis tuleb ERMi

uude hoonesse?

Lk 8–9

Millest räägivad

Eestimaa kahekõned?

Lk 10

Soome-ugri

püsinäitus – kas

maailma parim?

Lk 11–12

Need,

kes mõtlevad

ERMile


Tulge

Eesti Rahva

Muuseumisse!

K RISTA A RU,

ERMI DIREKTOR

Me kutsume teid Eesti Rahva Muuseumisse. Jah,

Tartusse. Aga kuhu? Kas nõukogudeaegsesse raudteelaste

klubisse Näituse tänaval, tsaariaegsesse kohtumajja

Veski tänaval, Liphardtite mõisa abihoonetesse,

Rüütli tänavale spordimuuseumi majja Viljandimaale

Heimtalisse või hoopis Tartu maavalitsuse maja

viiendale korrusele?

Kutsume teid hoopis sellesse majja, mis saab ERMi

koduks aastal 2016. Eesti Rahva Muuseumi hoone

kerkib Mälestuste välja keskpunktina: piisavalt suur,

et mahutada endasse korraga minevikku, olevikku ja

tulevikku. Ja küllalt võimas, et pidada kahekõnesid

ümbritseva looduse, linna, maa ja inimestega.

Muuseum on mälu- ja teadmusasutus, mis põhineb

süstematiseeritud, uuritud ja kättesaadavatel kogudel.

Kuid muuseumi tegevuse keskmes on inimene. Kui aga

vaadata ERMi tegutsemisi läbi erinevate aastakümnete,

siis näib, et just inimese jaoks on ERMis kogu aeg vähe

ruumi olnud. Selle inimese jaoks, kes kokkukogutud

kultuurivarale ikka kuidagi koha leiab, seda puhastab,

katab ja valvab. Aga ka selle inimese jaoks, kes tuleb

muuseumi, et leida uut mõtet või emotsiooni, iseend või

sõpra. Laialipillutatud ja võõrale pinnale kokkusurutud

ERMis pole kunagi olnud võimalust, et oma külastajaid

kenasti vastu võtta või lasta külastaja küsimustel,

mõtetel ja soovidel kõlama jääda. Kõik see lihtsalt

summutatakse, et järgmistele tulijatele ruumi anda.

ERMi maja Mälestuste väljal on inimeste maja,

kus kultuuripärandile on antud auväärne ja kaitstud

koht. Ennekõike on see aga siiski maja huvilistele,

niisama jalutajatele ja uudishimulikele ning igas elueas

õppijatele. Siin on võimalus olla üksi või tunda end

osana oma sõpruskonnast ehk kogu Eestist. On ruumi,

kus mõelda ja küsida ning aega, et oma küsimus õhku

visata ja vastust ootama jätta. Lastele pole see maja

mitte vaikust nõudev asutus, kus neid keelatakse, vaid

paik, kuhu neid oodatakse mängima ja avastama,

looma ja katsetama.

Mälestuste väljal on lõpmatu arv kihte ja kihistusi

ning seepärast suudab siit igaüks saada seda, mida just

talle vaja on. Et see nii oleks ka muutuvas ajas, muutuva

inimese jaoks, on Mälestuste välja projekteerimisel, selle

ruumide ja mööbli kavandamisel, soome-ugri kultuuride

ja Eesti kultuuri püsinäituse loomisel oma parima

oskuse, usu ja teadmisega kaasa töötanud mitusada

inimest. Selle maja saamisloole on oma panuse andnud

kõik need, kes usuvad, et meie kultuur on loodud kestma.

Tänuväärne osa on ka kõigil neil, kes oma kahtlustega

ERMi kodu vajalikkuses on sundinud ERMi meeskonda

ikka ja jälle aina paremaid lahendusi otsima. Ainult

tänu kõikide tööle, arvamustele ja hinnangutele ongi

uuest ERMist saamas kõigi inimeste maja – lihtne ja

suurejooneline, omanäoline ja kordumatu.

Peatoimetaja Pille Runnel. Toimetus: Tuuli Kaalep,

Reimo Rehkli, Epp Alatalu, Viljar Pohhomov.

E-post: erm@erm.ee. Telefon 735 0400.

Neljapäev,

Neljapäev,

Nr2 (12) 25. oktoober 2012

2 Nr2 (12) 25. oktoober 2012

3

Kultuuriminister Rein Lang:

ERMi sisuline

tegevus on juba

praegu muljet

avaldav

Kultuuriminister Rein Lang: Ootan, et ERM elaks!

Meil on korda tehtud mitmeid

muuseume – ajaloomuuseum,

uhiuus meremuuseum, Rocca al

Mare vabaõhumuuseum. Miks

peab väikesel riigil olema eraldi

Eesti Rahva Muuseum?

Eesti riigil ei pea olema Eesti

Rahva Muuseumi, eesti rahval

võiks olla Eesti Rahva Muuseum.

Eesti Rahva Muuseum on olnud

sama vana unistus, nagu Eesti

riik kunagi oli, seotud identiteedi,

rahva ühtehoidmise,

säilimise teemadega. Millist rolli

peaks ERM praegu kandma?

Eks nimi ise ütleb, mis ta

peab olema. See ongi see kõik,

mida eesti rahvas endast kujutab,

läbi pikkade sajandite.

Kindlasti pole ERM muuseum

selles tähenduses, et korjab ainult

asju, mida eestlased kunagi

on valmistanud, vaid see peab

olema kõigepealt väga tõsine

uurimisasutus, mida ERM ka

on, erinevalt paljudest teistest

muuseumidest. ERM peab

kindlasti olema ka elamuskoht,

suuteline kuidagi kommunitseeruma

noortega. Näitama,

kust eestlased tulid, kes nad

tegelikult on. Selliseid institutsioone,

mille nimi on National

Museum (rahvusmuuseum –

toim), on enamikus riikides.

ERM ei ole teistsugune kui

klassikaline rahvusmuuseum?

Iga rahvus annab sellele

oma sisu. ERMi plaanid mulle

isiklikult väga meeldivad.

ERMi algus rohkem kui sada

aastat tagasi oli see, kui hakati

vanavara koguma.

Korjati nii materiaalseid kui

mittemateriaalseid varasid –

vanavara ja pärimust ning Jakob

Hurt tegeles mõlemaga. Hurt

hakkas seda tegema pärast seda,

kui Peterburi ülikool Tsaari-

Venemaal hakkas samamoodi

fenno-ugria vanavara koguma.

Praeguse seisuga ei ole selge,

kus muuseumis on etnograafi

a mõttes paremad soome–ugri

kogud: kas Venemaa muuseumides

või näiteks Eesti Rahva

Muuseumis.

Kui varade kogumine algas,

siis oli seal kindlasti oluline

identiteedi küsimus, aga sellele

lisandus ka rahva kokkuhoidmine.

Mina ei tea, mida Hurt ja

tema kutsikad tollal mõtlesid –

ma ei olnud neil koosolekuil.

Aga tõsi on, et sellest sündis

lõpuks Eesti Üliõpilaste Selts,

mis on kogu aja – kaasa arvatud

okupatsiooniaja – seda vaimsust

kandnud. Arvan, et nad mõtlesid

palju enamat kui kola kokku

tassimist. Nad mõtlesid ilmselt

mingil moel ühtekuuluvust, aga

kindlasti ka rahvuse identiteedi

otsimist – mis loom see eestlus

üldse on? Sellisena on Hurt teinud

ära uskumatu töö!

Kas Eesti Rahva Muuseumist

võiks saada midagi enamat kui

vaid muuseum? Kas see muuseum

võiks enda ümber koondada

ühistegemist laiemalt?

Nad teevad seda ka praegu

oma võimaluste piirides. Pole

väga keeruline Tartusse sõita –

pilet ei maksa väga palju – ja

vaadata, mida nad teevad oma

õnnetus raudteelaste klubis. See

on muljet avaldav! Seal tehakse

igasuguseid asju. Sadu ringe,

mis seal koos käivad! See ei

paista väga välja – nad ei telli

reklaami, ei osta uudiseid Eesti

ajakirjanduses ja seepärast pole

neil suurt kandepinda meedias.

Tegelikult on nende tegevus

ääretult laiahaardeline.

Mida teha, et ERMist saaks

tõeline ühine asi?

Mina arvan, et ta ikkagi on

eesti rahvale oma asi. Ülikool on

põhjalikult uurinud, mida eesti

rahvas Eesti Rahva Muuseumist

arvab ja need tulemused on

ülipositiivsed. Arvan, et oleme

isegi tulevase külastajate hulga

alla kalkuleerinud. Ma arvan, et

ERMi kandepind on praegugi tugevam,

kui näitavad ametlikud

uurimused.

Teil on kindlasti oma pilt

ERMist silme ees. Mis rolli

võiks ERM hakata meie jaoks

kandma?

Loodan, et ta kannabki seda

rolli, mida praegu. Ainult ta

kannab seda kõike siis juba normaalsetes

tingimustes. See pole

mingi büroo ega teadlaste klaasist

kontor, kogu muuseumiehituse

juures on kandev osa

muuseumihoidlatel. Uus muuseumihoone

annab esimest korda

võimaluse kriitiliselt vaadata ka

kõigil teistel muuseumidel, mida

neil vaja läheb ja mittevajalikud

asjad, mida nad veel eksponeerida

ei suuda, saab anda ERMi.

Eks ERM peab ka vaatama, mida

võtab ja mida mitte.

Et on üks korralik koht, kuhu

vara panna?

Loomulikult! See, mis praegu

varadega toimub, on piinlik.

Veski tänava maja laguneb igast

servast. Jumal tänatud, et

Raadile tehti need hoidlad. See

oli minu arust Mardi (Mart Laar –

toim) kõige vingem tegu, mis ta

kultuuri heaks tegi. Aga sellest

on nüüdseks nii palju aega

möödas, et tingimused, mida

riik sai toona endale lubada, ei

vasta enam vajalikele hoiutingimustele.

Ja puudub ka võimalus

arukaks inventuuriks.

Nii et laod laiali ja vaatad üle?

Ma arvan, et ERMi

kandepind on praegugi

tugevam, kui näitavad

ametlikud uurimused.

Loomulikult. See on üks

osa. Seda kõike saab uue tehnoloogiaga

tänapäeval uurida,

mõtestada, tulevad kindlasti

uued teooriad.

Olen ka seda meelt, et peaksime

võtma tugevama seisukoha

soomeugrilisuse osas. Soomeugri

rahvusriike on praegu ju

ainult kolm – Soome, Ungari ja

Eesti. Meil on neist kolmest kõige

suuremad võimalused. Muidugi

on ERMi puhul oluline ka noorte

ja laste õpetamine. See on ülivajalik.

Kõige ägedamad muuseumid,

mis räägivad rahva lugu, on

Ameerika Ühendriikides. Neil,

kes väidavad, et eesti rahvas ei

või endale niisugust asja lubada,

nagu on praegune ERMi projekt,

soovitan minna Williamsburgi

või Jamesdowni ja vaadata, mis

seal toimub. Need muuseumid

on mõeldud eelkõige lastele –

lausa lastehordid käivad klasside

kaupa neis muuseumides,

kus neile nende lugu, nende

ajalugu jutustatakse.

Olete tuntud kui tõsine teatriskäija,

kui suur muuseumihuviline

olete?

Muidugi käin ka muuseumides,

kui kuhugi kaugemale satun.

Kui meil õnnestuks midagi analoogset

teha nagu on Ameerikas,

siis oleks see erakordselt vahva

ja äge.

Milles nende eriline ägedus

seisneb?

Nad on maailma parimad

eksponeerijad, igasuguste interaktiivsete

asjade tegijad, elamusseikluste

pakkujad. Muuseumitöötajad

pole seal mitte

ainult teadlased, vaid istuvad

ühel nädalal laua taga ja teevad

teadust, kuid teisel nädalal jutustavad

lastele ja teistele külastajatele,

mis neil seal on. Neil

on muuseumiühingud, kuhu

rikkad ja vähemrikkad annetavad

ja tööd korraldavad, tohutu

vabatahtlike armee, tohutu hulk

õpetusprogramme.

Väiksel kujul on vabatahtlikku

tööd ka meie muuseumide

ümber?

Eestis on ettekujutus, et riik

peab kõike tegema, otsast otsani

riigiametnike kaudu. See

üksi kaugele ei vii, aga eks meil

hakkab ka vaikselt muuseumide

ümber midagi muud tekkima.

ERM on hea näide sellest, kuidas

koondada enda ümber ringi-

ja sotsiaalset tööd.

Millist ERMi loodate ükskord

näha saada, kui see valmis on?

Kõigepealt loodan, et see on

kogu aeg hästi kaua lahti. Eesti

muuseumide üks suur häda on

see, et need pannakse õhtul kell

viis lukku ja kogu lugu. ERM

kindlasti selline pole – nad on

ikka pühapäeviti samuti lahti.

Et ERM elaks, elaks, elaks, kogu

aeg elaks! Ta võiks olla atraktiivne

ja sugugi mitte ainult oma

püsi-ekspositsiooniga – see on

muidugi pööraselt oluline asi–,

aga kindlasti on oluline korraldada

igasuguseid näitusi. Et

inimene ei käiks seal üks-kaks

korda, vaid ikka hästi palju.

A NNELI A MMAS

Toomas Huik

Eesti Rahva Muuseumi

roll eesti rahva tähendusloomes

on olla ühendaja

Erinevast kultuuriruumist pärit inimestel

peaks olema uues Eesti Rahva Muuseumis

võimalik kogeda objekte, nähtusi ja

sündmusi ühe rahva minevikust sellises

sisus ja vormis, et tekiks tänapäevale

kohane tähendusloome protsess.

Olen oma pealiskaudse külastajaperspektiivi

kaudu kogenud

liialt tihti seda, et muuseum

on üks monumentaalset laadi

hoone, mille seinas on olemas

auk, mille juurde on kirjutatud

«Sissepääs» ja maja sees on

sildid, mis juhatavad külastaja

väljapanekust läbi. Väljapandu

on olemas, kuid ei kõneta. Siis

jõuan muuseumi teise otsa ja

hingan kergendatult: huh, nüüd

sai välja. Värskesse õhku. Ma

tahaksin väga, et see tunne

oleks hoopis teistsugune, eriti,

kui tegemist ühe rahva ajalooga.

Millist tunnet ma otsin? Kui lühidalt

kokku võtta, peaks muuseum

minu arvates olema selline

keskkond, kus minu elamus

ja kogemus tekib jagatud kogemusena

– mina kui külastaja

jagan seda teiste inimestega ning

saan osa teiste inimeste elamusest.

Elamus ei jää ainult mulle,

vaid saan nähtut, tekkinud mõtteid

ja emotsioone jagada teistega,

kes on samas kohas käinud.

Saan ka hiljem leida vastuseid

küsimustele, mis mulle näitusesaalis

võib-olla arusaamatuks

jäid. Saan küsida nõu. Saan olla

selle kohaga või nende nähtuste,

sündmuste, kasvõi nende objektidega

seotud juba enne, kui ma

lähen sinna, kus asjad füüsiliselt

on, ja olla sellega soovi korral

seotud ka edaspidi. Saan oma

külastusega jätta jälje enda ellu

ja jälje muuseumisse, panustada.

Muuseumi külastamine või

mingist nähtusest osasaamine

peaks algama tunduvalt varem,

kui ma muuseumisse kui

füüsilisse keskkonda kohale

jõuan ning jätkuma ka pärast

seda, kui olen seal ära käinud.

See tooks mind tagasi ikka veel

ja veel – kas siis nende asjade,

nähtuste või hoopis nende inimeste

juurde, kes on minu mõttekaaslased

ja tunnevad samuti

huvi kas mõne konkreetse

käsitööriista, arhitektuurinähtuse,

elulaadi või eluviisi vastu.

Minu arvates oleks ERMi roll

siin saada ühendajaks.

Kui rääkida praktiliselt, nii et

minu kirjeldatud sotsiaalse võrgustiku

mõiste liialt abstraktseks

ei jääks, siis milline oleks minu

tulevikukogemus ERMist? Olles

ise juurtega sügavalt Lääne-

Eestis (olin vist pooleaastane,

kui mind kaluripaadiga merele

kaasa võeti ja seal oli hästi hea

diiselmootori pop-popi saatel

magada), huvitab mind väga

see, kas ja kuidas on säilinud

traditsioonilised rannapüügivõtted.

Kuidas nad tekkisid?

Milline oli elu kalurikülades?

Mind huvitab, kas on veel selliseid

inimesi, kes kalurikülades

toimunu vastu huvi tunnevad.

Tahaksin leida igal aastal kuu

aega, et käia kalameestega rannapüügil

kaasas. Tahan avastada

vanu traditsioonilisi töövõtteid.

Kui võimalik, siis sooviks

saada kaasamõtlejatega kuskil

kokku või käia näitustel, võibolla

2–3-päevastel kursustel,

meistritubades. Tahan avastada,

jagada ja panustada, et oleks,

mida reaalses elus edasi kanda.

Tahan museaalid ellu äratada.

Vanad tuttavad

Samuti tahan muuseumisse

kohale jõuda nii, et muuseum ja

väljapanek mind juba ära tunneks.

Soovin enne muuseumisse

jõudmist enda huvialasid kirjeldada

ning kui ma lõpuks kohale

jõuan, siis võiks muuseum öelda

mulle «Tere!» ja minuga isiklikult

tegeleda. Ta ju teab nüüd, kes

ma olen, mis on minu huvialad

ja oskab mulle pakkuda välja

midagi, mida võiksin ühe päeva

jooksul selles majas teha, või

muuseum juba teab, et ma tulin

kindlale kursusele, just sellesse

meistrituppa ning pakub mulle,

et astu nüüd sinnapoole edasi.

Tahaksin, et kui olen muuseumis

teinud mingi pildi, foto või

salvestise, saaksin seda teistega

jagada. Kui olen jõudnud päriselt

rannakülla, leidnud ühe laheda

kalamehe, kes hoiab endiselt

oma võrgukuuris mingisuguseid

vanu imelikke võrgupoisid, siis

Linnar Viik ootab infoühiskonna asjatundjana Eesti Rahva Muuseumilt,

et see oleks eesti inimeste üksteisega ühendaja.

tahaksin nendest ka pilti teha

ja neid ERMiga jagada. Tahaksin

olla üks nendest kogujatest,

kes jagab kujutistena oma pilte

või kodus olevaid perevarasid

ja täiendada sellega meie rahva

aja- ja kultuurilugu.

Ühtekuuluvustunne

Kõige rohkem olen siiamaani

kõigis muuseumides tundnud

puudust sellest, et ma seisaksin

mingi objekti juures ja mul

tekiks sellega suhe, sügavam

seos. Sellest objektist on mööda

käinud võib-olla sajad tuhanded

inimesed. Tahaksin teada, mida

nemad seda nähes tundsid. Kas

on veel inimesi, kes minu moodi

sellest vaimustusid ja tahaksid

oma elamust minuga jagada?

Kui aga rääkida strateegiliselt,

oleks üks muuseumi suur

eraldiseisev eesmärk kasvatada

ühtekuuluvust ja koosolemise

tunnet. Seda ei saa kasvatada

pelgalt nii, et ma panen ühe

vana paadi kuskile keset ruumi,

lasen inimestel seda vaadata ja

kirjutan sinna juurde midagi.

Usun, et seda ühtekuuluvustunnet

kasvatab see, kui meie, kes

me selle objektiga suhestume,

saame oma tunnet jagada. See

oleks minu meelest suur väljakutse

ERMile – tekitada kogemus

ja võimaldada meil, külastajatel

seda omavahel jagada.

Soovin tunda, et tähendusloome

on ühistegevus.

L INNAR VIIK

Toomas Huik

Mida ma ootan

uuenenud Eesti

Rahva Muuseumilt?

Vaike Hang,

ERMi Sõprade Seltsi liige:

Ei taha enam mitte kuidagi

öelda: mina loodan, sina loodad,

tema loodab, vaid hoopis

nii: ERMi peahoone on teel ja

tulemas just praegu ja Raadile –

Muuseumi teed ja Roosi tänavat

pidi. Eesti rahvusmuuseum ERM

peabki suur tulema. Üleliia palju

korrutame: oi, kui väike on Eesti.

On väike jah, aga seda suurem

peab olema meie omapärase

kultuuri hoidmise võimalus.

Värsked uudised kuulutavad,

et Eestis elab 192 rahvust! Ka

neil peab olema võimalus oma

eripära kusagil hoida ning meie

rahvusmuuseum ERM peab neid

aitama. Nii nagu laias maailmas,

kuhu meie inimesed vastu

tahtmist Siberi põrgu eest põgenesid

ja uue elu sisse seadsid:

aastaid oli neil ainsaks sidemeks

oma endise kodumaaga rahvakultuuri

ja -kunsti elus hoidmine

– neilegi on uuel kodumaal

suurtes muuseumides leitud

võimalusi oma kultuuripärandi

hoidmiseks.

Nüüdseks on paljud kogud

kodumaale jõudnud ja ikka

ERMi. Aga kõigeks selleks peab

ju ruumi jätkuma. Nemad lootsid

aina ERMi maja ehitamisele.

Mäletan üht 1990. aasta käiku

Raadi varemetesse koos Sidney

muinsuskaitse seltsi, etnograafi

aringi juhtide Elmar Saarepere,

Helene Nelsoni jt. Nad võtsid

pikale tagasiteele kaasa kivikilde

varemetest, ikka lootuses…

Torontos ootas sedasama ERMi

Sõprade Seltsi auliige, tuntud

Ene Runge, kes kirjutas kunagi:

kui vaid ERMi vundamendiaugugi

ära näeks… Ajarattal keerleb

järgmine põlvkond, olen üks

sadadest ERMi «vabatahtli-kest

kogujatest»: oma elu 80 aastast

olen 30 aastat kaardistanud ühe

kihelkonna 47 küla taluhooneid

1021 elupaigaga kuuel ja poolel

tuhandel leheküljel (rehielamu

on meie maastikupildist kadumas).

Ja ikka selleks, et need

säiliks tulevikule koos kogu

muuseumivaraga. Ainult uus

maja päästab nende säilimise.

Külli Lilleorg,

juhtiv partner, Fontes:

Milleks on vaja väärikat, nutikat,

esteetilist välja mälestustele?

Ikka selleks, et oleks, kuhu

minna: üksinda, eestlasena,

laste ja lähedastega, koos külalistega:

meenutama, vaimustuma,

avastama, meelde tuletama,

elamusi kogema, korraldama ja

ette võtma, uudishimu rahuldama,

silmaga nautima. Selleks

et tutvustada eestlaste väärikat

ja visa kestmist nii mängides ja

õppides kui lõõgastudes ja keskendudes.

Avada meie tulemist,

olemist ja minemist maailmale,

kes meie vastu huvi tunneb. Ja

ka selleks, et paremini mõista

ennast – eestlast, möödunud

aegu ja tegemisi. Esivanemad

on juba lahkunud koos oma

mälestuste ja lugudega. Need

vähesed kohad, mis juba olemas

– Lennusadam, Suurgildi

Muuseum, KUMU jne – need

kohad inspireerivad, loovad helget

olemist, edasiliikumist. Seal

tahad viibida. Ja kõige tähtsam –

on tahtmine ikka ja jälle tagasi

minna ning eestlaseks olemist

uuesti kogeda. Selleks ongi linnaruumis

vaja eristuva sõnumiga

kultuurikeskkondi.

Tiit Hennoste,

TÜ õppejõud, ERMi näituse

«Muuseum näitab keelt» üks

kuraatori-test:

Ma ootan kõigepealt, et

muuseumis oleks huvitav olla,

mitte igav. Ootan, et seal saaks

näha või kuulda asju, mida ei

ole võimalik leida arvutist. Ootan,

et seal saaks vaadata, kuulata,

maitsta, haista, ise teha.

Ootan, et see muuseum ei oleks

stiilis keskmised-koju-tulevad,

vaid seal oleks väikesi üllatusi,

väikesi nippe, väikesi absurde.

Ootan, et mul oleks vajadus

minna sinna ka teist, kolmandat

ja neljandat korda tagasi. See

tähendab – ootan pidevalt vahelduvaid

näitusi.

Malle Pakarinen,

ERMi Sõprade Seltsi liige:

Ootan, et uus ERM tervikuna

valmis saaks ja looks töökohti

erinevatele ametitele.

Ekspositsioon võiks olla

hea kontseptsiooniga ja tasakaalustatud

(50/50 uut ja vana).

20. sajandi mälestusi äratav ja

inimlähedane esitus – emotsionaalne,

detailideni läbi mõeldud.

Head näited ERMi näitusemaja

algusaastatest on «1913»,

«Kohv» (1995). Ootan, et Eesti

Rahva Muuseum pakuks kõigile

midagi (ei tohi unustada lapsi

ega vanureid). Samuti ei maksa

üle pingutada poliiti-liste esitustega

(nt Kumus see ei tööta),

argielu tasandil ju poliitika «jääb

ridade vahele...» (nt Soome

Rahvusmuuseumis «Elagu vaba

Soome», esitatud vaid pastakatekstina);

soovin näha

mitte niivõrd plakateid, kuivõrd

«päris elu». Väljapanek peaks

olema avatud ka Internetis väljaspool

Eestit eestlaste jaoks (ja

veidi neistki). Soovin ka, et ERM

küsiks tulevikus abi Eesti Rahva

Muuseumi Sõprade Seltsilt.

EPP A LATALU,

R EIMO R EHKLI


Raadil, Raadist,

Raadini, Raadiga Roosi

... Mitte sellest ei koosne linn, vaid seostest tema ruumi

mõõtmete ja minevikusündmuste vahel: laternaposti kõrgus

ja poodud usurpaatori jalgade kõlkumine; laternaposti küljest

vastasasuva balustraadini tõmmatud traat ja kuninganna

lillevankritest palistatud rongkäik; balustraadi kõrgus ja

abielurikkuja hüpe sealt alla varasel hommikutunnil; kallakil

räästarenn ja kassi kõnd mööda renni, kuni ta aknast sisse

lipsab; maanina tagant ootamatult väljailmunud sõjalaev

ja räästarenni purustanud pommi laskejoon; kalavõrkude

räbalad ja kolm sadamasillal istuvat vanameest, kes võrke

parandades jutustavad sajandat korda lugu sõjalaevast,

mis kuulunud usurpaatorile, kes olevat olnud kuninganna

vallaslaps ning olevat siia sadamasillale mähkmetes maha

jäetud. (I. Calvino «Nähtamatud linnad»)

... Pühapäevariides perekonna jalutuskäik Raadi järve

kaldal, kuhu nende väikese tütre valge krässus puudel

mudasse kukub ja lapse kleidile porijäljed vajutab; hallikat

vedelikku järve kallavate Nõukogude sõdurite vilistamine

ja hõiked, kui nende kaaslane mõisahoone varemete vahelt

valge määrdunud pitspäevavarju välja urgitseb; külmal

talveööl küngaste vahel parkivalt lennukilt jääd sulatava

sõduri koduigatsus ja samalt künkalt laskuva heledas kleidis

näitlejanna laul; kodutute koerte üksikud huiked varjupaigas

ja varjupaigamaja tagant üle okastraataia lipsanud

tagaaetava uudishimuliku poisikese pükstest jäänud lipendav

riidetükk.

Neljapäev,

Neljapäev,

Nr2 (12) 25. oktoober 2012

4 Nr2 (12) 25. oktoober 2012

5

K ARIN BACHMANN,

MAASTIKUARHITEKT,

OÜ KINO

Äratundmine

Raadi on aastaid olnud Tartu

tühimik, kus näiliselt midagi ei

toimu. Samal ajal on seal pelgupaiga

leidnud erinevad uitajad,

autopesijad, koeratreenijad,

päikesepüüdjad – kõik, kes oskavad

lugu pidada isetekkelisusest

ja reeglite vähesusest.

Praeguseks hakkab Raadi

võimuvaakum läbi saama –

isandad on muutunud, õigupool-

est tugevamatena tagasi tulnud

ja vahepealne kahevahelolek

lõppfaasi jõudmas. Lõppu, mis

on olnud ka omal ajal alguseks –

tagasi muuseumiks ja hoopis

laiemalt, suurejoonelisemalt,

kõikehõlmavamalt. Tühikust on

ootamatult saanud Tartu linnale

võrdne vastane, kes teeb omi

plaane nii ehituse, uute elanike

kui äriliste arengute osas. Tartu

valik on kas kaasa mängida ja

sidemed taastada, vastandumise

asemel partnerlust püüda

või kõrvalejäetult viriseda,

sest takistamine sündmuste

kulgu enam nagunii ei peata.

Raadile uut hingamist toov

muuseum peab silmitsi seisma

ka vahepealsel ajal end mõnusalt

sisse seadnud tähtsate tegelastega,

nagu nahkhiired, konnad,

orhideed, linnud, kitsed.

Nad on Raadi enda jaoks kodustanud

ning inimeste tarvidus

hakata maad kuidagi harima ei

pruugi nende tahtmistega kokku

minna. Kontekstitundlikkus

on igasuguse tulija, eriti tagasipöörduja,

suur voorus.

Selleks et vahepealsed koha

ülalhoidjad au sisse jätta, tuleb

nende kodud säilitada; teha endale

ruumi, ilma et kedagi välja

OÜ Kino

tõrjuks. Uus maja ja tema väliruumi

kontseptsioon on Raadi

vastu sügavalt aupaklik. Paljukannatanud

koht jäetakse rahule,

füüsiline sekkumine on

minimaalne – selliselt saavutatakse

maksimaalne vaimsus.

Eesti Rahva Muuseumi uus peahoone

hakkab paiknema keset

maastikku, kust vanu jälgi ei

ole kustutatud, uutel sündmustel

lastakse pehmelt ladestuma

hakata. Koha identiteedi ehitamine

ei nõua vältimatult füüsilise

keskkonna lammutamist ja

uue ehitamist, hoopis olulisem

on meeleolu, mis hakkab inimestes

emotsioone tekitama ja

seega koha vaimu taaslooma.

Selles mõttes võib ka uuest muuseumimajast

loota nn tühermaja

– kohta, kus lastakse palju

ise mõelda, ise vaadata ja teha.

Teelolek

Raadi valikut Eesti Rahva

Muuseumi uueks/vanaks asukohaks

on palju kritiseeritud,

ennekõike kauguse pärast Tartu

kesklinnast. Kuid teadupärast

pole ERM enam ammu käpiku-

ja vokiladu ning kavandatud uus

maja see koht, kuhu praegu eksponeeritav

kraam hõredamalt

välja laotatakse. Muuseum on

kogum kõigist Eesti kultuuriga

seotud tegevustest, mis võimalikud

ja vajalikud: konverentsid,

raamatukogud, hoidlad, teatri-

ja kinosaal, näitused, väliruum;

muidugi ka varade hoidmine,

näitamine, konserveerimine,

teadustöö.

Lisaks on ERM ka loomemajanduse

inkubaator. See pole

lihtsalt suur hoone, see on

iseenesest üks tervikorganism,

mis mõistagi endaga seostuvat

ruumi tublisti mõjutab – eestlaste

ja Eesti loo jutustamise

koht. Selleks kõigeks on vaja nii

füüsilist kui vaimset ruumi. Ja

tegelikult asub ERM siinsamas,

Roosi tänava lõpus. Tänav ise on

vähem kui kaks kilomeetrit pikk –

teekond Kaarsilla otsast Muuseumi

teeni on 1909 meetrit.

Näiteks Lõunakeskus asub kesklinnast

3,5 km kaugusel.

«Mälumeetrid» on tegevuskava,

mis tahab muuseumi

ja Tartut omavahel lähendada

ning kokku siduda. Tartu linn

on selles osaline ja see näitab

aktiivset partnerlussuhet, mis

ERMi tihedamalt linna kaardile

tikib. Roosi tänava ümbersättimise

eesmärk on linnasüdame

ja Raadi vahelise distantsi

mentaalne lühendamine Roosi

tänava aktiviseerimise kaudu.

Vahemaa näilisel kokkutõmbumisel

nihkub muuseum linnale

lähemale. Lisaks tekib Roosi tänava

näol Tartu jaoks uut tüüpi

tänav-väljak, mis lisaks huvitavale

teekonnale pakub soovijaile

viibimiskohti, tegevust ja

vaatamist.

Vastuhüüdmine

Roosi tänava ümbermõtestamisega

laiendab ERM

oma haaret – tegevused algavad

kiirtena linnast ja juhivad majja.

Sest ajalugu, mida muuseumis

jutustatakse ning tänapäev,

mida praktiseeritakse, juhtub

enamasti väljaspool arhitektuuri

pakutavat kontrollitud kliimat.

ERM on elusorganism, pidevalt

muutuv ja teisenev. Samuti

teiseneb aja lugu, mida ta säilitab

– muutuvad hoiakud asjade,

elude ning tehtu suhtes. Tutvus

ja sissejuhatus algavad seega

varem, avalikust linnaruumist,

tänavatelt, fassaadidelt. Roosi

tänav seob ERMi ja linnasüdame

kiirgused kokku, tekitab vaheteekonna,

milles on mõlemad

ainesed omavahel segunenud

ning reaktsioonina tekib oma

iseloomuga koht, mis huvitavalt

ühest teise transformeerib.

Roosi tänav plaanitakse

muuta kergliikleja-eesõigusega

alaks, mis valminuna saab olla

eeskujuks teistele omataolistele.

Kavandatav sõidutee «dieet»

muudab autode ala kitsamaks.

Teede ümberorganiseerimiseks

saab kasutada joonimist, värvimist,

äärekivide lõikamist –

lihtsamaid ja esialgu väiksemaid

investeeringuid nõudvaid

sekkumisi. Tänavale lisatakse

komplektina viidad, pingid ja

muu välimööbel – hea ja kvaliteetse

disainiga, mis viitavad

kujunduselt ERMi sümboolikale.

ERM kandub igati tänavale – detailides,

värvides jms, et tekiks

sidusus sise- ja väliruumides.

Tänav loob võimalusi pop-upkohvikutele,

tänavabaaridele,

taskupargile, mängudele, näitustele;

esile tõstetakse huvitava

ajalootaustaga kohad ja majad,

liiklemiseks laenutatakse rattaid

ja kärusid. Samas peetakse

meeles, et Roosi tänav koos

oma valgalaga on mitmekihiline,

magusa agulihõnguga koht,

mille üleorganiseerimine oleks

kurjast, sest rikuks kindlasti

isetekkelisusega saavutatud

loomuliku tasakaalu. Seepärast

jäetakse kõigist kujundusotsustest

sündivatele asjadele ruumi

reaalses maailmas omanäolisemaks

teiseneda.

Oluline roll «Mälumeetrite»

õnnestumisel on Roosi tänava

elanikel – kuidas Tartu-ERMi

telg nende kodukohanägemusel

vastu kõlama hakkab. Nende

kodud jäävad linnasüdame ja

kultuurisüdame vahelisele tulejoonele

ja neile pandavad lootused

on suured.

Kohalejõudmine

Peahoonet toetav struktuur

on Raadi mõis oma uhke vana

pargi ja järvega. Tänu ERMi

inimeste järjekindlusele on

mõisapark saanud taas linlaste

hulgas armastatud kohaks, kus

peetakse jaanipäevi, pööripäevi,

antakse kontserte, tehakse jalutuskäike,

piknikke.

Uut muuseumimaja ja

mõisa hakkab siduma Pärimuspark,

mis ühendab vana ja

uuemat ning püüab arusaamu

adekvaatselt tõlgendada. Ühelt

poolt mõisaminevik lagunevate

ja rekonstrueeritavate hoonete

ning järvega, teisalt lennuväli

ja selle struktuure kasutav luksuslik

peahoone; minevik, olevik

ja tulevik on üksteisega läbi

põimitud. Park peab nad kokku

õmblema, tekitama sidusust ja

arusaama järgnevusest. Pole

auke ega tühikuid, on kihid ja

sündmused ning kui esialgu

tundub, et mõnes kohas ei ole

midagi, siis tuleb lihtsalt hoolsamalt

vaadata. Pärimuspargil

on tõekavatsus, kuid kindlasti ei

saa siin näha ei vanade ega uute

eestlaste tõetruid tegemisi ja

olemisi. Me ei saagi neid teada,

kuivõrd vana aeg on möödas ja

uus on alles ees ning matkimine

ja kopeerimine ei kuulu sellesse

parki. On praegune hetk ja meie

tõlgendused teistest aegadest.

Minevik ja ajalugu on kaks

erinevat asja – üks viitab möödaniku

tegelikkusele, teine

hoopis selle praegusele tõlgendusele.

Seega ei ole ajalugu mitte

minevik, vaid selle verbaalne

(Raadi puhul ka ruumiline) esitlus

ehk representatsioon. Nii

muuseumimaja kui maastiku

heaks on tehtud kõik, et nad

minevikku esitledes muudaksid

abiksolevate vahenditega mingi

aegruumi ja inimese seal sees

meile mõistusega adutavaks. 1

1 Kasutatud on Marek Tamme

artiklit ajakirjas MAJA nr 4-2005.

tänavat pidi jõuab Tartu südalinnast Raadile ka jalutades.

Mälestuste väli muudab

Tartu linnaruumi

TIIT S ILD

Peagi hakatakse

ehitama Eesti

Rahva Muuseumi

uut peahoonet.

Protsess on veninud ning

meenub, et alguski ei olnud

kerge. Arhitektuurivõistlust korraldades

arutati küll linnaga

läbi uue muuseumihoone ühendamise

küsimused, aga kuna

kohalik kontekst oli niivõrd

tugeva ajaloolise taustaga ja

samas sedavõrd tühi (loe: ka

võimalusterohke), jäeti võistlustingimused

hoone täpse

asukoha leidmiseks suhteliselt

vabaks. Otsekui lootes, et äkki

juhtub ime ja leiame võidutöö,

mis sobib hästi muuseumiks,

aga paneb paika ka kohaliku lin-

naosa arenguteljed. Saja laekunud

võistlustöö hulgast selline

ka leiti.

Lina Ghotmeh’, Dan Dorelli

ja Tsuyoshi Tane võidutöö

«Memory fi eld» kasvab välja

Raadi järve ümbritsevatest pinnavormidest,

ületab Raadi järve

suubuva oja ning maandub Tartu

linnas. Uus muuseumihoone

asub osalt valla, osalt linna

territooriumil, andes märku, et

tähtsad pole piirid, vaid nende

ületamine koostööd tehes. Kunagine

Eesti Rahva Muuseumi

peahoone asus siinsamas kõrval

von Liphardtitele kuulunud

mõisahoones, uuest saab sõjaväelennuvälja

ruleerimisraja

visuaalne pikendus. Neid lahutab

küll kolmveerand sajandi

pikkune ajalõhe, mis sisaldab

mitmeid ideoloogiaid ja muutu-

nud paradigmasid, aga ometi on

lähenemised teatud mõttes sarnased.

Mõlemad ekspluateerivad

ja pööravad ümber võõrvõimu

sümbolite tähendusväljad.

Muutunud on ka ERMi suurus,

endisaegsest ligi 3000 m²

suurusest mõisakompleksi peahoonest

on saamas üle 30 000

m² pindalaga teadus-, haridus-

ja mälukeskus. Oleme sellega

nõus või mitte, aga selline hoone

peab olema tõsiselt võetav ka

mastaabilt. Eesti Rahva Muuseum

on muutumas võrdseks

partneriks ülemaailmses etnograafi

amuuseumide võrgustikus.

Siin eksponeeritakse tulevikus

eesti rahva kultuuri ja eluolu läbi

eri aegade, aga kindlasti on see

ka kohaks, kuhu saabuvad põnevad

näitused väljastpoolt, mis

aitavad meil end muu maailma-

ga võrrelda ja suhestudes oma

kohta otsida. ERMi uus peahoone

on ajaproovile hästi vastu

pidanud. Ka kuus aastat pärast

arhitektuurivõistlust mõjub see

värskelt ja intrigeerivalt.

Mõtestatud

välialad

Kuue aasta jooksul on muuseumihoone

projekti sisse viidud

palju muudatusi, kuid enamik

põhiideedest on säilinud, teiste

hulgas maakunstile omane suursugune

lihtne vorm ja visuaalne

kujund lennuvälja ruleerimisraja

pikendusena. Hoonet on küll veidi

tõstetud, muutunud on plaanilahendused

ja perimeeter pole

enam kaetud klaasseina, vaid

hästi soojustatud topeltfassaadiga,

aga hoone jookseb endi-

selt sillana üle Raadi järve tipu,

olles nõnda hästi jälgitav neljast

küljest, alt ja pealt (viimast siiski

vaid Google mapsi abiga). Hoonet

ümbritsevad läbitöötatud ja

mõtestatud välialad, võib loota,

et need aitavad kaasa muuseumi

ümbruse muutmiseks

populaarseks ajaveetmiskohaks

endi-ses hiilguses.

Ruumimuutja

ERMi arhitektuurivõistlusega

paralleelselt kulges Tartu valla

tellitud detailplaneeringu

menetlemine tulevast muuseumihoonet

ümbritseval ligikaudu

500 hektari suurusel maaalal.

Kui võistluse tulemus oli

selge, sai selgeks ka see, et

tulevane muuseum on Raadi

valla edasist arengut oluliselt

mõjutavaks teljeks. Seetõttu

korraldasime mõni aeg pärast

konkursi lõppu Winy Maasi

(ERMi arhitektuurivõistluse

staararhitektist žüriiliige Hollandi

arhitektuuribüroost MV-

RDV) modereerimisel ühepäevase

töötoa, mille käigus

said paljud detailplaneeringu

linnaehituslikud printsiibid paika

pandud. Küsimusele, kust

tulevad siia need 6000 elanikku,

on praegu keerulisem

vastata. Eks aeg annab arutust.

Vaikselt on hakanud arenemamuutuma

ka muuseumi

kesklinna suunaline telg. Kohe

muuseumihoone kõrval endises

kruusakarjääris on arenema

hakanud talispordikeskus,

kaugele ei jää ka seiklusrajad,

endise hipodroomi territooriumil

kehtestati hiljuti detailplaneering.

Praegu korraldatakse

sinna Waldorfkooli arhitektuurivõistlust.

Lennuangaaridesse Roosi

tänaval planeeriti vana tehnika

muuseumi. See plaan on küll

soiku jäänud, kuid küllap ka selles

kompleksis õige pea midagi

toimuma hakkab. Kesklinna

poolt on hakatud jõeääri

korrastama, välja on käidud

idee teha tulevikus Roosi-Gildi

tänavate sihile jalakäigusild.

Arhitektuuril on omadus

ümbritsevat ruumi kujundada ja

muuta. Ja mitte ainult füüsilise

kehandiga, vaid eeskätt nende

inimeste ja tegevuste kaudu,

mida ta endaga kaasa toob. Hea

arhitektuur Eesti Rahva Muuseumi

mastaabis annab positiivse

impulsi lähipiirkonna ning loodetavasti

kogu linna arengule.

Tõnu Tamm


Eesti Rahva

Muuseumi

uue hoone

vaade

Maailmafi lm

Mark Soosaar, Pärnu fi lmifestivali

pealik: Uuenevas ERMis

võiks olla videoteek, mis aitab

võrrelda meie rahvakultuuri

teiste põlisrahvaste kultuuriruumides

toimuvaga. Eesti õnnetus

on paljudes eluvaldkondades

see, et me ei suuda näha

suuremat pilti ehk suhestada

oma tegemisi suures maailmas

toimuvaga.

Pood

Ants Leemets, SA Virumaa

Muuseumid juhataja: Pood on

tänapäeva muuseumi kindel

osa. See on koht, kus saab lisamaterjali

muuseumis kogetuga

seoses ning osta mälestuseks

kaasa eseme, mis meenutab

toredat külastust. Muuseumipood

on külastajate rõõm.

Kinosaal

Andres Kauts, Elektriteatri

eestvedaja: Film on võimas

vahend tutvustamaks kultuurilugu.

See eeldab ka korralikku

tehnikat ja saali.

Neljapäev,

Neljapäev,

Nr2 (12) 25. oktoober 2012

6 Nr2 (12) 25. oktoober 2012

7

Lastetuba ja pereürituste ruum

Tiia Toomet, Tartu Mänguasjamuuseumi rajaja: Lapsed on tänapäeva

muuseumides oodatud külalised. On ju muuseum muude

funktsioonide kõrval ühtlasi haridusasutus ning paik, kus huvitavalt

ja kasulikult perega aega veeta. On kiiduväärt, et ERMi uude hoonesse

on kavandatud sel eesmärgil piisavalt avarad laste- ja pereruumid.

Raamatukogu

Hando Runnel, luuletaja:

Forseliuse, kuulsa koolimehe

mälestussamba peal on salm:

“Kiri algab kirikust”, rahvas

algab raamatust. Eesti Rahva

Muuseumil on samuti vaja

austada Raamatut. Rahvas,

raamat, raamatukogu!

ERMi sõprade selts

Restoran ja kohvik

Tõnis Lukas, endine ERMi direktor: Minu eesmärk 1994. aastal Eesti

Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi kokku kutsudes oli, et oleks organisatsioon,

mis pakub rahvale võimalust «oma muuseumiga» pidevalt

sidet pidada. Sõbrad on abiks kõiges, milles vaja – näiteks olles vabatahtlikeks

giidideks näitustel või kogudes rahalist toetust erinevateks

vajadusteks – esemete ostust hoone ehitamiseni välja.

Dimitri Demjanov, eesti toidukultuuri grand old man: Kohvik on

eeskätt sotsiaalne atribuut. Muuseumikülastajate maitsmismeelte

ergutamine kohvikus on lausa kohustuslik. Mulle meeldiks väga,

kui Eesti Rahva Muuseumi uues hoones Raadil rakenduks Eesti

Kulinaaria Instituudi eestvõttel aastaiks 2014–2020 plaanitud kava

«Eesti maastik taldrikul». Tuleksin appi menüüd ja kontsepti kokku

panema ja nõustama, aga tahan, et Raadil toimetaksid Tartu oma

meistrid.

Black-box

Viljar Pohhomov, ERMi projektijuht: ERMi kogudes olevad esemed

ei kanna endas üksnes materiaalset väärtust, vaid on seotud oma

loojate, tegijate, meistrite, emade, vanaisade käte ja vaimuga. Üks

paremaid keskkondi lugude esilekutsumiseks on teater. ERMi teater

jutustab lugusid inimestest, kelle jäljed on esemete või mälestustena

muuseumisse talletatud.

Konserveerimine

Kurmo Konsa, PhD, Tartu Kõrgema Kunstikooli restaureerimisprofessor:

Maailmas ei püsi miski igavesti, ka mitte muuseumides

säilitatavad objektid. Konserveerimine on üks viise, et tagada

objektide võimalikult pikk eluiga. Arvestades ERMi kogude haaravust,

tuleks ette näha ruumid eri tüüpi objektide konserveerimiseks. ERMist

on kujunenud Lõuna-Eesti konserveerimiskeskus ja uute moodsate

ruumide lisandumine aitab sellele igati kaasa.


Ükski inimene ei

ole tavaline

P ILLE RUNNEL, KRISTEL R ATTUS

ERMi uue hoone keskmesse tuleb Eesti kultuuriloo

püsinäitus – jutustus Eesti alal elanud inimestest.

See on lugu kõigist neist

inimestest, kes on siin aegade

jooksul elanud, töötanud, armastanud

ja lapsi kasvatanud.

Järelikult on see ka lugu inimeste

loomisrõõmust ja loovast

vaimust ning kõnelustest mineviku,

normide, reeglite ja suurte

maailma ajalooga. Oma «elu

kahekõnedega» on inimesed

taganud kultuuri ja ühiskonna

pideva uuenemise, seeläbi ka ellujäämise

ning püsimise.

Püsinäituse nimi – «Eestimaa

kahekõned» – on mitmetähenduslik.

Ühelt poolt on see viide

väljapaneku «mitmehäälsusele»:

näitus räägib erinevate inimeste

ja inimrühmade argikogemustest,

eluolust ja toimetulekust.

Teisalt viitab näituse nimi ka kõnelusele

näitusekuraatori(te) ja

külastaja(te) vahel. Kumbki neist

pooltest toob ju näitusele kaasa

oma tõekspidamised ja kultuurimõistmise

ning näituseruumis

saavad need omavahel kokku.

Külastaja on näituse aktiivne

tõlgendaja, kes saab väljapanekuga

mitmel viisil suhelda

ja jätta sinna oma jälje.

ERMi senised püsinäitused

on keskendunud Eesti traditsioonilisele

talupojakultuurile ja

rahvuslikule ajaloole. Püsinäitus

«Eestimaa kahekõned» toob

fookusesse Eesti ala tervikuna

koos oma kirju ajalooga. Siin on

toimunud palju sõdu, Eesti on

kuulunud erinevate Euroopa riikide

valitsus- ja mõjupiirkonda

ning Eesti ala on ajaloo jooksul

asustanud hulk erineva etnilise

ja sotsiokultuurilise taustaga

gruppe. Uus näitus hõlmab ka

etniliste ja sotsiokultuuriliste

Neljapäev,

Neljapäev,

Nr2 (12) 25. oktoober 2012

8 Nr2 (12) 25. oktoober 2012

9

rühmade kooseksisteerimise,

omavahelised suhted ja nende

loodud mitmekülgse kultuuri.

Loovus kultuuris

Eesti püsinäitus lähtub ka

arusaamast, et inimese argikogemus

ei tähenda elu allumist

muutuste keerisele. Tuntud eesti

päritolu etnoloog Ilmar Talvegi

on alustanud oma kultuuriloo

koguteost põhjendusega, miks

ta üldse Eesti kultuuriloost

ülevaadet andma asus: «/- - -/

Teiseks põhjuseks on selle puhul

alati kerkiv küsimus, kuidas see

väike rahvas oma raske ajaloo

jooksul kõigist kaotustest ja

survest hoolimata ikkagi vastu

on pidanud.» Ilmar Talve esitatud

küsimus on inimeste ja

inimrühmade võimest asju alga-

ERMi uue püsinäituse alateemasid käsitlevad ajutised näitused toimuvad muuseumis juba mitmendat aastat.

Paul Ariste hääldab keelenäitusel vokaale.

ERMi uue püsinäituse tehnilisi lahendusi katsetab arhitektuuribüroo 3+1 ERMi tarbimiskultuuri tutvustaval

näitusel «Ostupalavik».

Anu Ansu Anu Ansu

tada, muuta ja luua, neis osaleda,

mis omamoodi vastandub nende

sõltumisele ühiskondlikest normidest,

tõekspidamistest ja

suurtest ajalooprotsessidest.

Algatusvõime üks tähtsamaid

alustalasid on loovus, mille

tulemusel sünnib uuenemine,

moodsa sõnaga ’innovatsioon’.

Loovalt tegutsedes tagatakse

kultuuri ja ühiskonna pidev

uuenemine ning seeläbi ka

ellujäämine ja püsimine. Normidel,

reeglitel ja ajaloosündmustel on

siin muidugi alati oma osa, kuid

need ei ole ainumääravad. Määrav

on ka inimese motivatsioon ja

tegutsemisõhin, võime tegutseda.

Seega – näitus eesti kultuuri

minevikust ja kultuuritraditsioonidest

on tegelikult ka

näitus kultuuri pidevast uuenemisest!

Ükski inimene ei

ole tavaline

Näitusel on veel üks oluline

lähtekoht. Kuigi kultuurist ja selle

elujõust rääkides on tavatsetud

rääkida pigem ebatavalistest,

«suurtest» inimestest kultuuris

ja ajaloos, siis praegusaegne,

indiviidikeskne kultuurikirjeldus

toob esile igale inimesele omase

loovuse. Nii haakub see

hästi viimaste aastakümnete

humanitaar- ja sotsiaalteaduste

Eestimaa

kahekõned

P ILLE RUNNEL, KRISTEL R ATTUS

Ajarada

Ajarajale astub külastaja iseenda

ajast. Kui on jaksu seda

rada pidi edasi astuda, jõuab ta

viimaks välja jääaja lõppu ehk

varaseimasse teadaolevasse

asustuse perioodi Eesti alal.

Teekonnal on võimalik tutvuda

erinevaid ajastuid läbivate tähtsamate

teemadega, nagu elukeskkond

ja sellega toimetulek,

inimelu vaimne pool, erinevad

rahvarühmad ja kultuurid ning

nende omavahelised suhted.

Ajarada on lõigatud suuremateks

ajalõikudeks: vabadusteaeg,

nõukogude aeg, moderniseerumisaeg,

uusaeg, keskaeg,

metalliaeg, kiviaeg.

Sellega seotud saalide osas

käsitletakse süvendatult Eesti

Rahva Muuseumi kogusid ja/või

Eesti kultuuriloo üksikteemasid,

mis laiendavad püsinäitust: saab

minna linna, maale ja koju või

kogeda regilaulu rütmi ja keelde

vormitud maailmatunnetust.

Lipusaal

Näitus «Sinimustvalge ehk

lipusaal» on sisulises mõttes osa

huviga «tavaliste» inimeste vastu.

Kultuuri uuenemine ei ilmne

ainult ajaloo pöördepunktides,

vaid toimub pidevalt: ühiskonna

nooremad liikmed valivad,

arendavad edasi ja muudavad

traditsioone – seega nõuab ka

igasugune kultuuritraditsioonide

jätkamine kordamise kõrval

alati uute põlvkondade loovat

panust.

Etnoloogid tavatsevad

rõhutada, et ükski inimene ei

ole tavaline. Seda võib mõista

nõnda, et iga inimese elulugu,

hoiakud, püüdlused, mured

ja igatsused on väärt, et neid

kultuurikirjelduse loomisel

arvesse võetaks. Sellist lähenemisviisi

sobibki tähistama

mõiste «argikultuur» kui vastandus

nn suurele, sõdade ja riikide

ajaloole. Näitust tegevate kultuuriuurijate

huvi köidab nii

ajas kaugem kui ka päris hiline

ja kogemuslikult lähedane

kultuur oma mitmekesistes

väljendusvormides – inimelu

aina jätkuv igapäevane kulg,

valikute ja asjaolude hargnemine

ja põimumine, neile omistatavad

subjektiivsed tähendused ning

üksikisiku roll kultuuri looja ja

kujundajana.

Eesti kultuuriloo näitus

võtab argises peituva uuendus-

likkuse ning ’suurte muutuste’

avamise üheks keskseks sõnumiks.

Inimesed on siin loojad

ajarajast. Siia saab tulla vaatama

ühte olulisemat eset Eesti

kultuuri ja riikluse loos – Eesti

esimest rahvusvärvides lippu

ning lugu Eesti avalikkusest ja

riiklusest.

Taluelu ja taluilu

ERMi kogudest tulenevalt on

ka tulevasel püsinäitusel tähtsal

kohal traditsiooniline talupojakultuur

ning vaatama saab tulla

Eesti alalt pärit esemete «kullafondi»:

talupoegade tööriistu ja

rahvakunstiesemeid ning tajuda

selle maailmaga seotud elamusi ja

kogemusi. Näitusel saab esitada

senisest tunduvalt rikkalikumat

valikut ERMi Eesti traditsioonilise

rahvakultuuri kogudest, mis on

seni hoidlates varjul olnud. Sellel

näitusel on tähtsal kohal erinevad

meeled: seal saab puudutada,

nuusutada ja omal käel töövõtteid

katsetada.

Paralleel-

universumid

20. sajandi teisele poolele

keskenduv näitus räägib

inimlikust ja emotsionaalsest

ja edasikestjad, mitte saatuse

mängukannid. Näituse kuraatorid

usuvad, et loovus ja uuenemine

aitab hoida kultuurilist

mitmekesisust ja provotseerivad

seeläbi tõlgendust, et kultuurilise

mitmekesisuse aluseks on

traditsioonide konserveerimine

ja nende kaitsmine uuenduste

eest. Lubame, et sellegipoolest

on muuseum edaspidigi koht,

kuhu tulla ka selleks, et imetleda

kõike seda, mis on läbi aegade

püsinud ning alles jäänud, ning

selle üle rõõmu tunda.

ERMi püsinäitus «Eestimaa kahekõned» koosneb kolmest

sisulise ülesehituse poolest erinevast osast: ajarada, saal ja

näituseboksid, mis võimaldavad nii erinevaid alanäitusi kui ka

ajutisi väljapanekuid, mis aasta või paari pärast teise mahuka

näituse vastu välja vahetatakse. Üks näitusesaal hoitakse

selleks, et sinna saaksid oma näituseideid ellu viima tulla Eesti

inimesed, kes pidevalt muuseumitööga ei tegele.

ajaloost, aastatel 1939–1989

Eestiga seotud erineva elusaatusega

inimeste eluolust: kuidas

tulid igapäevaeluga toime

Eestist lahkunud baltisakslane,

Siberisse küüditatud eestlane,

väliseestlane Nõukogude Liidus,

väliseestlased Läänes, eestlased

ja mitte-eestlased Eestis? Millised

olid nende igapäevarõõmud

ja -mured? Kõik need väga erinevad

elud on tegelikult ühendatud

sarnaste märksõnadega–

inimelu hoiavad koos igatsus,

õnn, kirg, argielu, aga ka ahistus

ja trauma. Juhusest rääkimata.

Osaluse saal

Ühe saali suuremast näitusest

hoiab Eesti Rahva Muuseum

avatuna selleks, et siia saaksid

tulla Eesti kultuuriloost rääkima

ka teised Eesti inimesed peale

muuseumiprofessionaalide.

Muuseumi kogutav ja säilitatav

kultuuripärand on elanike endi

osaluse kaudu loodav ja (ümber)

tõlgendatav.

Aja jälg vaibal

Eesti vaibakunsti ajalugu on

UUE PÜSINÄITUSE 10278

EKSPONAATI LÄHTEANDMETENA N

etikett 1

etikett 1

490

490

etikett 1

etikett 1

etikett 1

alus 2

490 490

etikett 1

det 1; det 2

etikett 1

alus 2

det 1

t 2

etikett 1

det 1

det 1

det 1

SISSEPÄÄS A

LINN

VITRIINI VI “JÕULUKINGITUSED”

TÖÖJOONIS

Ö

PROJITSEERITAVAD V MEEDIAD

SAALIDE 3D

MODELLEERITUD PINDADEL E L - MAASTIKEL

OSALUSSAAL

LIPUSAAL

KODU

INTERPRETATSIOONISAAL

VAIBANÄITUS

AJARADA

ASUKOHT AS

NÄIT NÄITUSEALAL

VIRTUAALSED

NÄITUSED

PARALLEELUNIVERSUMID

TALUELU-TALUILU

KEELEKATEL

MAA

TOIDUNÄITUS

REGILAUL

SISSEPÄÄS B

Illustratsiooni taustaks on kollaaž fotodest, mille peegeldused ajaraja 126-meetrisel näituseelemendil ehk nn maastikul annavad aimu näituse mahust nii esemete kui ruumi osas; skeem selgitab kujunduse loomisel arvestatud mitmetasandilisi

seoseid. Uue püsinäituse kujundusmeeskond: 3+1 arhitektid (Toomas Adrikorn, Gert Guriev, Markus Kaasik, Raul Kalvo, Andres Ojari, Juhan Rohtla, Ilmar Valdur, Pirko Võmma), Christine Büttner-Gräfenhain, Marko Raat, Margus Tamm,

alates 2012. aastast ka Mikk Meelak ja Timo Toots.

enam kui 800 aasta pikkune,

võib öelda, et Eesti vaiba lugu

algab koos eestlaste looga. Läti

Henriku «Liivimaa kroonika»

1224. aasta sõjaretke kirjeldusest

saame teada, et lisaks

maksudele saadi sõjasaagiks

ka palju vaipu – waypas guam

plures. Sajandeid valmistas talurahvas

vaid kattevaipu: rõivasteks,

saani-, vankri- ja sängikateteks.

ERMi rahvakunstikogus

on üle 3000 vaiba, vanimad

neist pärinevad 18. sajandist.

Näitusel eksponeeritakse vaipu

nii ERMi kui teiste koostööpartnerite

kogudest.

Keelekatel

Keelekatel tutvustab eesti

keelt, selle ajalugu ja kujunemist

ning keelekontakte. Sellest tuleb

mänguline ja mitmekülgsete interaktsioonivõimalusteganäitus,

kus pakutakse teadmisi

ja emotsioone eesti keele ning

tema sugulas- ja kontaktkeelte

kohta. Keel on põnev! Näitus

võimaldab külastajal kasutada

ja teha ise eesti keelt, muudab

keele nähtavaks, kuuldavaks

ja katsutavaks. Keelekatel on

loodud mõeldes nii eesti keelt

valdavatele kui ka mittevalda-

vatele lastele ja täiskasvanutele,

samuti puuetega inimestele (vaegkuuljad,

vaegnägijad). Teiste

soomeugri keelte käsitlemine

näitusel loob seose soomeugri

püsinäitusega «Uurali kaja».

Korralik toit

Toiduteemalise näituse kesk-

mes on Eesti inimesed suure

pere toidulaua katjaist tippkokkadeni.

Nende kogemuste

ja lugude kaudu saab osa Eesti

toidust, köögist ja toidukultuurist

21. sajandil. Toit ja

söömine on osa väga erinevat-

est elustiilidest. Toit ei ole lihtsalt

söömiseks. Selle valimine,

valmistamine, serveerimine ja

ärasöömine on protsess, milles

tulevad ilmsiks ideaalid ja identiteet,

harjumused ja uuenduslikkus,

mälestused ja rituaalid.

Aga ka lokaalne ja globaalne,

isiklik argielu ja globaalsed majandussuhted.

Avatud fond

Avatud fondis saab tulevikus

tutvuda muuseumikogudega

nende kogumis- ja säilitustöö

aspektist. Näitusel hakatakse

eksponeerima erinevaid terviklikke

kollektsioone. Eksponeeritavad

esemed on olenevalt

kollektsiooni moodustamise

alusest kas üheliigilised (nt

õllekannud, küünlajalad, seelikud,

toolid jne) või erinevatest

liikidest (topograafi lisel alusel

moodustatud kollektsioonid: nt

Kadrina khk, Saaremaa, Aafrika

jne; kogujate/annetajate/meistrite

kollektsioonid; erinevate

perioodide tulme jne). Selles

saalis saab alati näha vaid originaalesemeid.

Interpretatsioonisaal

Eesti kultuuriloo näituse südames

on aktiivõpperuum nii

rühmadele kui ka üksikkülastajatele.

See võimaldab ekspositsiooni

tõlgendamist vabas

ja mängulises vormis näituselt

lahkumata. See on fantaasiat

õhutav ning osalema kutsuv

ruum, mis on avatud kõigile näitusekülastajatele.

3+1 Arhitektid


Maailma parim

soome-ugri näitus!

K RISTIAN K IRSFELDT

Meie, eestlased, soomlased ja

ungarlased võime pidada end

õnnelikeks – oleme rahvad, kes

on saavutanud omariikluse

ja saanud alal hoida oma rahvuskultuuri.

Kümned soomeugri

rahvad võitlevad aga oma

identiteedi, keele ja ajaloo säilimise

eest. Meil on võimalus

olla need, kes mitte ainult ei

säilita soomeugrilaste lugusid,

vaid ka näitavad neid Eestile

ja tervele maailmale. Seetõttu

ei saagi meie ambitsioon olla

midagi vähemat kui maailma

kõige parem soome-ugri näitus.

«Uurali kaja»,

soome-ugri püsinäitus

2016. aastal avatakse Tartus

Raadi mõisa aladel maailma

üks moodsamaid muuseume,

uus Eesti Rahva Muuseum ühes

oma hoidlate, tööruumide ja

näituse-saalidega. Üks kahest

põhinäitusest on meie hõimlastest,

uurali rahvastest.

Naine ja mees

Igal näitusel peab olema

lugu, sest muidu on see ainult

hulk vitriinidesse laotud nuge ja

rehasid. Soome-ugri püsinäitus

räägib kahest ürgainest: nais-

est ja mehest. Näituse külastaja

näeb naiseks ja meheks olemist

läbi terve inimelu spektri.

Lapsepõlv, üleminekuriitused,

pulmad, töö, argipäev, surm,

lein. Nais- ja meesalge jooksevad

läbi kõigi eksponaatide ja

lugude.

Neli saali,

terve maailm

Soome-ugri püsinäitus võtab

enda alla neli saali, mida ühendab

metafoorne «valgusjõgi».

Külastaja pannakse ruumi- ja

ajaränduri saabastesse ning ta

rändab neis mööda «jõge» läbi

terve soome-ugri maailma. Rännak

viib külastaja taigasse, permi

rahvaste juurde ja sealt omakor-da

edasi külaelu melusse,

volga rahvaste juurde. Teekond

viib läänemeresoome metsajärvede

äärde ning jääkülma tundrasse

põhjarahvaste juurde.

Külastaja-rändaja kutsutakse

udmurdi-mari pulma, karuga

metsa ööd veetma ja jumalaga

suitsu tegema.

Kogemus

Milleks luua muuseumi, kui

kõik on kättesaadav internetis,

raamatutes, televiisoris? Anname

inimestele hulga linke ja

las vaa-tavad kodus arvutist.

Või äkki on muuseumis võimalik

Miks me

muuseumiga

koostööd teeme?

Tõeline põhjapõder on

see, kes esimese kevadise

sääsehammustuse peale kiirustab

sinna, kus ta lapsepõlves hingas

sisse suitsulõkke hõngu.

(METSANEENETSITE VANASÕNA)

JAN G RAPS,

SISEARHITEKTIDE

TIIMI NIMEL

TIIMI LIIKMED K EN

K RISTJAN R UUT JA

A NNE M ÄÄRMANN

Selles lühilauses on kirjas

palju olemuslikku, mis aitab

häälestuda kogu soome-ugri

näituse meeleolu tabamiseks.

Siin on mainitud suitsulõket,

mille funktsiooni täpselt teadmata

ei pruugi see palju tähendada.

Kui oleme aga kursis hantide

ja neenetsite metsalaagri

korraldusega ning teame, et

suitsulõkked põlesid sellistes

laagrites pidevalt, et peletada

sääski, siis saame juba millelegi

jälile. Lisades veel teadmise, et

lõkkesuitsu tekitamiseks kasutati

soosammalt ja tegu on

varakevadise ajaga, saame

aimduse pisut kirbest lõhnast

ja jahedapoolsest ilmastikust,

mis aitab nende põlisrahvaste

igapäevast elu paremini ette

kujutada. Need on vaid üksikud

nüansid massiivsest taustamaterjalist,

mis on tulnud läbi

töötada, et mõista neid rahvaid

ja nendega samastuda. See on

olnud väga elamuslik protsess!

Neljapäev,

Neljapäev,

Nr2 (12) 25. oktoober 2012

10 Nr2 (12) 25. oktoober 2012

11

luua midagi unikaalset? Soomeugri

püsinäitus annab külastajale

kogemuse, mida ei ole võimalik

saada kuskil mujal. Tegu

on unikaalse kombinatsiooniga

teadmistest ja meelelahutusest,

mida saab pakkuda ainult selleks

otstarbeks loodud näituseruum.

Teadmised

Soome-ugri püsinäitus

arvestab seda, et pole olemas

kahte ühesugust ega ka «keskmist»

muuseumikülastajat. Ekspositsioon

on loodud selliselt, et

seda on võimalik kogeda erineva

süvenemisastmega. Püsinäitus

ootab end vaatama nii sügavate

etnoloogiliste eelteadmistega

inimesi kui ka neid, kelle jaoks

on kõik uus.

Mõistmine

Soome-ugri püsinäituse

suurim eesmärk on tekitada külastajates

mõistmine. Loodame,

et külastajad mõistavad soomeugri

rahvaste kaduvust, haprust

ja erilisust ning näevad nende

rahvaste rikkust, pärandi pikkust

ja tunnevad üksikinimese

puudutust.

Kohtumiseni

sissepääsu juures!

Selleks et anda näitusele

struktuur, mis kõnetaks külastajat

ning looks piisavalt autentse

ja samas moodsa sissevaate

soome-ugri teemasse, on väga

vajalik teada ja tabada seoseid

ning erinevusi nende rahvaste

puhul. Meie kui sisearhitektide

Kuus tuhat aastat tagasi kraapisid

muistsed läänemeresoomlased

kaljudesse joonised, mis on

senimaani säilinud. Võib mõelda –

äkki oli see Eesti graafi lise

disaini stardipauk?

K RISTIAN K IRSFELDT,

VELVETI GRAAFIKA-

TIIMI NIMEL

TIIMI LIIKMED K AAREL

VAHTRAMÄE, MAGNUS

H ARAVEE, TIM M ARTIN

K ENKMAA, MART L ANKOTS,

K ATA VARBLANE

Soome-ugri näituseruumis

on oma roll ka infograafi kal:

kaartidel, eksponaatide kirjeldustel,

viitadel jne. Graafi ka

stiili valimisel oli sarnaselt ruumikujundusega

aluseks süntees

moodsast ja igivanast. Läksime

näituse graafi kaga meie rahvaste

graafi ka algallikateni, muistsete

kaljujoonisteni välja, kuid esitleme

seda 21. sajandi võtmes ja

töö on laienenud ka lavastuskunstnike

ja stsenaariumiloojate

kingadesse. Teeme seda tugeva

sisemise põlemisega, tunnetades,

et käsil on väga oluline

missioon ühe hääbuva pärandi

säilitamisel.

tervemeelses soustis. Ega seda

täpselt kirjeldada polegi võimalik.

Oma silm on kuningas ja

kõik need teised sõnad – mõne

aasta pärast kohtume juba uues

avatavas ERMis!

JANNO S IIMAR,

VELVETI INTERAK-

TIIVSE TIIMI

NIMEL

TIIMI LIIKMED:

PÄRTEL VURMA,

A MID M ORADGANJEH,

TEELE-REET TÕRS JA

M ADIS L UNKOV

Muistne inimene suhtles

loodusega ilma vahendajate ja

tehnoloogiata. Lihtne oleks luua

näitus tänapäeva tehnoloogia

võimalustest, kuid see ei ole ju

ERMi eesmärk. Eesmärk on anda

edasi nende huvitavate inimeste

elud, nende lummavate paikade

lood, nende suurepäraste kultuuride

pärlid.

Soome-ugri püsinäituse

interaktiivsed lahendused on

loodud olema märkamatud,

juhtides külastaja läbi kultuuride,

ajastute, lugude, kodude ja

elude. Anname külastajale võimaluse

valida oma tee.

Me paneme näituse ja eksponaadid

elama, hingama, suhtlema.

Me poeme inimestele

hinge ja lõpuks ka taskusse,

läheme nendega koju kaasa,

mis iganes maailma nurgast nad

ka pärit ei oleks ning tuletame

neile ennast meelde veel kuid ja

aastaid peale meie kohtumist.

Me kutsume nad tagasi.

Jan&Ken

Jan&Ken

Ehitusinsener Tiit Masso:

mees, kes tõstis maja

EPP A LATALU

Ehitusinsener Tiit Masso aitab hooneid energiasäästlikumaks muuta.

ERMist saavad

alguse unistused:

Kaisa Sammelselg

Tartu Ülikoolis etnoloogia magistrantuuris

õppides sattus Kaisa Sammelselg tihti

Eesti Rahva Muuseumisse, aga ta ei mõelnud

seejuures, et koos ERMiga ette võetud

tegemised võiksid muuta tema elu.

Otsustav hetk Kaisa elus

leidis aset fi lmimehe ja õppejõu

Liivo Niglase loengus, kui õppejõud

tutvustas ERMis toimuvat

Maa-ilmafi lmi festivali. Liivo

Niglase jutus oli midagi nii kaasakiskuvat,

et Kaisa veetis seepeale

terve festivalinädala Eesti

Rahva Muuseumis. Kuigi järgnev

aasta viis ta Soome vahetustudengiks,

liitus ta kodumaale

naastes festivali vabatahtlike

meeskonnaga.

Kõige põnevamaks festivalinädalaks

peab Kaisa 2011.

aastat, mil ta tegutses kõigi

vabatahtlike koordinaatorina.

Kõigile tollal juhtunud pingelistele

momentidele tagantjärele

mõeldes ta pigem naerab. Nii

näiteks lakkas ühel hetkel töötamast

piletimüügimasin, mida ta

siis kiirelt ümber programmeerima

pidi – samal ajal kui 100 inimest

piletijärjekorras ootas.

Aga kuidas ERM unistustele

kaasa aitab? Alates sellest

sügisest õpib Kaisa Tallinnas

Balti Filmi- ja Meediakoolis

dokumentaalfi lmi. Ta ütleb, et

Dokumentalistikamagistrant Kaisa

Sammelselg jõudis oma unistuseni

muuseumiga koostööd tehes.

tee oma kire – dokumentaalfi

lmi – juurde leidis ta just tänu

ERMile. Just need üürikesed,

kuid tähendusrikkad hetked, kui

ta festivalil fi lmitegijatega nende

loomingu üle arutas ja kuulas,

kuidas nad soovitasid oma

unistusi ellu viia, panid teda

astuma samme dokumentaalfi lmi

poole. Ja tee unistuseni algas

Eesti Rahva Muuseumist!

Ehti Järv Aivo Kallas

Eesti Rahva Muuseumi uue

hoone võiduprojekti tehniliselt

töökindlaks muuta aidanud

ehitusinsener Tiit Masso (77)

ütleb, et tema tööks on teha

ehituskunst mõistlikuks. Arhitektidel

on head ideed, aga asja

tehnilist külge ei tajuta ning

seega ei ole midagi erakordset,

et projektide tegemisel osalevad

ka insenerid – konstruktorid,

vee- ja kanalisatsiooni-, kütte-

ja ventilatsiooni-, elektri- ja

nõrkvooluinsenerid.

«Esimest korda nägin Eesti

Rahva Muuseumi uue hoone

võiduprojekti ajalehefotol, siis

kui tulemused teada anti,» ütleb

Masso. «2007. aastal kutsuti

mind eelprojekti juurde

arvamust avaldama. Arvasin,

et eelprojekt oli tehnilisest küljest

üsna toores. Samas suur

ja selge idee oli olemas, sümpaatne,

samuti funktsionaalne

ja loogiline, selline paljutõotav

võidutöö,» arvab Masso.

«Meid, eksperte oli mitu: kütte-,

ventilatsiooni- ja elektrispetsialistid,

põhiprojekti tegemisse

kaasati EARengi insenerid

ja Eesti arhitektid. Jagasime

oma teadmisi ja soovitasime

võidutöö arhitektidele

erinevaid tehnilisi lahendusi.

Nad olid väga huvitatud, tahtsid

teada, mida tähendab meie

kliima, millised on tehnilised

nõuded muuseumihoonele, üldise

tehnilised nõuded majadele.

Liibanoni päritolu arhitektiga

oli meil järgmine vestlus. Tema

küsis: «Kas teil sajab lund ka?».

Vastasin: «Jah.» Ja küsis edasi:

«Kas lumi on kohe kaua maas?» –

«Jah.» «Kas kohe mitu tundi?»

Arhitektid käisid korduvalt siin

ja nad aktsepteerisid tehnikaspetside

soovitusi ning kujundasid

algset projekti vastavalt

ümber.»

Maa all ja

maa peal

Võistlustöös oli ette nähtud

paigutada maja suures osas

maa alla. «Muuseum on hoidla

ehk ait, ühtlast temperatuuri on

maa-aluses ehituses lihtsam

hoida kui maapealses. Ka kompaktne

majamassiiv on temperatuuri

hoidmiseks ratsionaalne,

kõike seda tuli säilitada»,

räägib ta. «Tegin ekspertiisi nii

eel-, põhi- kui ka tööprojektile.

Arhitektid kuulasid ja arvestasid

sellega päris palju. Kuigi on

neid, kes räägivad endiselt uue

hoone klaaskastist, siis see ei

ole enam klaaskast, vaid betoonehitis,

sealjuures välisseinad

on kaetud klaasiga ja publikuosal

on klaasid. Maja on ju

suur ja klaas on enamasti vaid

kattematerjal. «Ka aknad – meil

tuleb ju katusele lumi peale ja

katuseaknad on katusepinnast

natuke kõrgemal ja piiretega.

Katusepind on suur, tuleb suur

lamekatus, tohutu viilkatus

oleks olnud liiga suur. Katus ehi-

Muuseumiga elatud

elu: Ilme Reintam

Tartlanna Ilme Reintami raamatukogu

leiab tulevikus koha uues ERMi hoones

eesti kultuuri tutvustaval püsinäitusel. Aga

selletagi ootab ta kannatamatult uut muuseumihoonet.

Minu vanemad ja vanavanemad,

kogu pere on mõelnud Eesti

kultuurile ja meie rahva juurtele

üldse, andnud seda teadmist

ja mõtet kogu aeg edasi. Meie

peres on põlvest põlve osaletud

laulukoorides, orkestrites,

näite-ringides, ja sellest ajast

peale, kui kokkukutsumiseks ei

tarvitatud ei internetti ega mobiiltelefoni.

Muuseumid on meile olnud

kogu aeg sama olulised kui need

teised väga tähtsad asjad. Eesti

Rahva Muuseumis käisin ma

juba siis, kui veel püsti laua alt

läbi mahtusin, mäletan Raadi

mõisas olnud näitusi ja kontserte,

sinna mineku õhinat.

Eesti Rahva Muuseumi loole

sellel sajandil olen ärevusega

kaasa elanud, lugenud kõike

uue maja kohta kirjutatut. Ma

ei oota, et las maja saab valmis

ja siis ma lähen uurima, tahan

juba ette teada! Juba praegu on

muuseumile elamine osake minust.

Tahan, et uus hoone valmiks

just sellisena nagu ERM

näha tahab ja vajab.

Suur imeliste juhuste kokkulangemine

on, et just minu raamatud

muuseumisse uuele püsinäitusele

kõlbasid. Olen väga

õnnelik, et raamatud saavad

kompaktselt uude asukohta –

mis saab veel suurem õnn olla.

Aga jah, minu sõbrad ja sugulased,

me kõik ootame, et valmiks

uus Eesti Rahva Muuseum

Tartus.

tataksegi pööratuna, hüdroisolatsioon

on all ja soojustus peal,

pööratud katuse eelis on töökindlus,

tänu ehitusfüüsikalisele

õigsusele,» ütleb Tiit Masso.

Tiit Masso riiul on täis uusi

raamatuid passiivmajadest ja

säästlikust energiast, tulevikule

mõtlevast energiaprojekteerimisest.

Ta on ka ise kirjutanud

hulga raamatuid ehituskonstruktsioonidest

ja ehitusfüüsikast,

palk-, paneel- ja

väikemajadest ning ehitussõnastikke.

Tänavugi ilmus tema

«Ehitusfüüsika ABC: soojus,

niiskus, müra», mis on käsiraamat

kõigile koduomanikele. Tiit

Masso ilmselt üks tuntumaid

raamatuid on 1983. aastal ilmunud

«100 ehitist», kuhu ta on

valinud ehitised, mis kajastavad

inimkonna tehnilise mõtte arengut.

Kõige populaarsem raamat

on ilmselt «Väikemajad» (1990),

mida trükiti 50 000 tükki, ja

kõige kapitaalsem «Ehituskonstruktori

käsiraamat» (1980).

President Lennart Meri annetas

ehitusinsener Tiit Massole

aastal 2001 Valgetähe V klassi

teenetemärgi, tunnustuseks

Kawe Plaza, Optiva panga ja

Pirita rannahoone eest.

Tiit Massot tuntakse ERMis

ka mehena, kes tõstis uue hoone

üles. «Meil projekteeritakse majad

sageli liiga madalale ja siis

tekivad probleemid näiteks vihmavee

ärajuhtimisega,» selgitab

ta. «Arhitektidel oli algusest

peale ilus idee, et maja kulgeb

sillana üle jõe. Arhitektide algses

kavandis oli sillaalune madal ja

sild ei oleks mõjule pääsenud.

Lõppvariandis on silla all kõrgust

rohkem ja sealt pääseb läbi

käima. Nüüd on rohkem avarust

all, sillaga koos on siseõu, sillaalune

on ülevalt valgustatud,

Muuseum

kui maraton:

Indrek Tärno

see silla mõte meeldib mulle

kõige enam, ja tulemus on ka

külastajasõbralikum.»

Sobivaim koht

Aga kas see muuseum ei

oleks võinud mujal olla? «Arhitektidel

on see hoone lennuraja

peale paika pandud ja jätkub

üle oru. Ning muuseumihoone

pääseb mõjule reljeefsel pinnal.

Kui teha ring ümber Tartu linna,

siis selgub, et kõige paremini

sobib ikka seesama kant, sest

lennuraja otsa juures reljeefi ju

natuke on. Ning mis olulisim,

kui nii suur maja Tartu kesklinna

ehitada, surub see kõik muu

enda alla. Juba suuruse järgi on

selle õige koht linna ääres.»

Mida veel kõhklejatele öelda

muuseumi vajalikkuse kohta?

«Loomulikult on Eesti Rahva

Muuseumile uut hoonet vaja!

Kui me seda ei tee, siis saja

aasta pärast ei ole enam neid

asju. Maailmas on vähe selliseid

ol-metarvikute kogumikke, meie

omaaegne olme ja põllumajandus

erineb väga selgelt juba Läti

ja Leedu omast.

Sama lugu on meie rehielamuga,

midagi niisugust ei

ole kusagil mujal. Milline funktsionaalne

majatüüp. Meie esivanemad

said hakkama sama

katuse all elades ka niiske vilja

kuivatamisega. No meie uhke

ja eheda rehielamu juures ei

ole eestlastel küll alust rääkida

700-aastasest raskest orjaööst,»

on Masso kindel.

Ehitusinsener Indrek Tärno (Projektipea

OÜ) tunnistab piinlikkusega, et viis aastat

tagasi teadis ta Eesti Rahva Muuseumist

vaid nime.

Ja nüüd ütleb – liiga tagasihoidlikult

– kui küsida, millise

lisanduse te uue muuseumihoone

projektile andsite, millega

süda kõige enam rahul on,

et tema tegemiste kaasabil on

uus muuseumihoone funktsionaalsem

ja ratsionaalsem.

Eesti Rahva Muuseumi uue

hoone projekti juures töötamine

on Indrek Tärno sõnul tema

maailmapilti avardanud, seda

tänu muuseumiinimestele, kes

on hoopis teistsugused kui ehitusalal

töötajad. «Muuseumiinimesed

lisasid minu ellu uusi

värve ja ma olen selle eest tänulik,»

ütleb ta.

Muuseumis teatakse, et olete

muuseumihoone projekti valmimise

ajal palju kilomeetreid/

maratone jooksnud, mitu ringi

ümber muuseumi te ise kokku

arvaksite?

«Neid kõiki kilomeetreid on

pea võimatu kokku lugeda. Aga

leidsin huvitava seose klassikalise

jooksumaratoniga – uue

hoone ümbermõõt on peaaegu

täpselt üks kilomeeter, seega

jooksumaratoni 42 kilomeetri

läbimiseks tuleks ümber hoone

joosta 42 korda,» teab Indrek

Tärno.


Genius loci, kaks

jaapanlast ja Eesti

(Rahva Muuseum)

P ILLE RUNNEL, INTERVJUUD TRIIN TAMMERT

ERMi uue muuseumihoone

tähendus ületab Eesti piirid.

Ja vastupidi – muuseumi uue

hoone rajamise nimel töötab

rahvusvaheline meeskond, seda

tööd tehes jooksevad hoonesse

kokku niidid erinevatest kultuuridest

kogu maailmast. Arhitektuurivõistluse

võidutöö autorite

triosse kuuluvale Jaapani päritolu

arhitektile Tsuyoshi Tanele

lisandus hoone projekteerimise

etappi jõudes veel teinegi jaapani

juurtega arhitekt – Tomomi

Hayashi. Nii lihvivad arhitektuurselt

mahukat ja linnaruumi

muutvat hoonet kaugest kultuurist

pärit arhitektid, kes tabavad

mõlemad peaaegu seletamatul

kombel suurepäraselt ka kohalikku

hingelaadi. Jaapanil ja

Eestil on mõndagi ühist.

2006. aastal võitis metropolist

Tokyost pärit Tsuyoshi

Tane koos kahe kolleegiga,

noorte arhitektide Dan Dorelli ja

Lina Ghotmehiga ERMi uue hoone

arhitektuurivõistluse. Nagu

nad ise ütlevad, põhines see töö

usul unikaalsesse arhitektuuri,

mis viitaks koha eripärale ning

selle ajaloolisele ja mäletamisega

seotud kontekstile.

Lennuraja kohale tõusev

muuseumihoone peaks uueneva

muuseumi kõrgustesse lennutama.

Kindlasti on sellest saanud

aga lennurada Tsuyoshile ja

tema partneritele.

Tähelend

Konkursivõidu järel loodud

arhitektuuribüroo Dorell. Ghotmeh.

Tane Architects ehk SARL

d'Architecture Dorell. Ghotmeh.

Tane peakorter asub maailmalinnas

Pariisis. Erinevad Euroopa

arhitektuuriajakirjad valivad

noorte arhitektide triot arhitektuurialaste

tulevikulootuste

hulka. Lisaks akadeemilisemat

laadi professoritööle teevad

Tsuyoshi Tanet õnnelikuks veel

mõned asjad: Arvo Pärt, kelle

muusika oli tema sõnul esimesi

teeviitasid Eesti kultuuri juurde;

Raadi tühermaal kasvavad

võililled, mida ta hea meelega

ka muuseumi ümbritsevas haljastuses

ära kasutaks (eesti inimesed

kergitavad siinkohal vist

küll kergelt kulmu); ja muidugi

kõik need suurprojektid, mille

juurde ERMi arhitektuurivõistluse

võitmine Tsuyoshil ja tema

kolleegidel jõuda on aidanud.

«Kontseptsioon «Juhi muutusi»

(Drive the Change) on olnud

väga inspireeriv! See on

suurepärane idee, mis pani

mõt-lema, mida see meie tulevikule

võiks tähendada! Eile

tuli president Francois Hollande

meie Renault’ salongi vaatama.

See oli suurepärane hetk! Projekt

jätkub meil veel kolm aastat

ja laieneb 45 linna kogu maailmas.

See on meie ärile väga

hea, aga ees ootab väga palju

reisimist,» hoiab Tsuyoshi Tane

ERMi meeskonda innustunult

oma tähelennuga kursis.

Jutt käib juhtiva prantsuse

autotootja Renault’ autosalongi

disainist. DGT arhitektid

võitsid 2010. aastal Renault’

avatud konkursi, kasutades

oma subjekti mõistmiseks nn

arheoloogilist lähenemisviisi ja

harutades lahti autobrändi ajaloo,

kasutajaprofi ili ja visuaalse

identiteedi. Soe ja avatud, valguskerade

ja LED-ekraanidega

tuunitud salong peegeldab nii

automargi sobivust ükskõik millise

elustiiliga kui ka selle keskset

väärtust – liikumist. Renault’

salongi võttis prantsuse meedia

vastu entusiastlikult – «See salong

on segu tehnoloogiatest ja

armsusest!» kuulutas Le Point

magazine.

Koduks Eesti

Kui ERMi hoone ideekavandist

tööprojekti vormima

hakati, laienes sellega töötav

meeskond oluliselt lisaks Pariisile

ka Eestis. Eesti poolel liitunud

arhitektide ja inseneride

hulgas on ühe niiditõmbajana

ka Tomomi Hayashi. Väikesest

mereäärsest Jaapani linnast

pärit Tomomi jõudis pärast

õpinguid kodumaal ja Ameerikas

2001. aastal viimaks Eestisse ja

Neljapäev,

Nr2 (12) 25. oktoober 2012

12

alustas siin oma arhitektikarjääri.

2004. aastal liikus ta arhitektuuribüroosse

HG arhitektuur.

Eestis elatud kümne aasta

jooksul on ta koos kolleegidega

teinud mitmeid tähelepanu võitnud

töid, kaasa arvatud näiteks

Okupatsioonide muuseum ja

Foorumi ärikeskus ning hooned

Rotermanni kvartalis, sündinud

koostöös teiste arhitektidega.

Tema tööd on leidnud äramärkimist

nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.

Üks Tomomi Hayashi värskemaid

töid oli Tallinna linnahalli

külge rajatud ajutine vaateplatvorm

suvisel ja varasügisesel

linnainstallatsioonide festivalil

Lift 11, mille raames rajatud installatsioonid

Tallinna avalikus

linnaruumis pakkusid kriitilist

või ka naljatlevat linnaruumi

kogemise võimalust läbi ajutiste

kohaspetsiifi liste installatsioonide,

ületades disaini,

maastikukujunduse ja arhitektuuri

piire.

Oma töid tehes tunneb ta

vastutust keskkonna muutjana.

«Urbanistina hoolitsen ma selle

eest, et mu arhitektuurialane

tegevus avaldaks maksimaalset

mõju minimaalse sekkumisega,»

selgitab ta Tallinna linnahalli

kohale loodud installatsiooni

juhtmõtet. Koha valis ta

seepärast, et teda kõnetasid nii

avanev kaunis vaade kui merelt

puhuv tuul.

Loodusega

kooskõlas

Kuigi üks kahest «ERMi

jaapanlasest» keerleb Pariisi

tuledesäras ja teine hingab

sisse Tallinna niisket ning vahel

jäistki mereõhku, on nende töö

põhiprintsiibid sarnased ja sarnane

on nende Eesti-tunnetuski.

Tsuyoshi Tane otsib sõnu: «Iga

kultuur on muidugi arenenud

paljude sajandite jooksul ja seda

on mõjutanud rahvas, poliitika,

uuendused… aga kummalisel

kombel olid mul pärast Eestis

inimestega suhtlemist tuttavad

www.dgtarchitects.com

«Ütleme suur tänu kõigile ERMiga

seotud inimestele! Minust on saanud

professor Pariisi ülikoolis. Koos

tudengitega töötamine ja nende

õpetamine on väga inspireeriv.

See meeldib mulle väga!» kirjutab

Tsuyoshi Tane 2012. aasta sügisel

ERMi direktorile. Krista Arule.

tunded. Need võivad olla seotud

meie juurtega, sellega, et me

kõik põlvneme inimestest, kes

elasid looduses ja metsas.» Looduse

mõistmine on tema meelest

olemas kuskil väga sügaval nii

jaapanlastes kui eestlastes. «Kui

ma räägin inimestega Eestis, siis

tänu sügavuti mõistmisele tunnen

seda käitumist, seda õhkub

ridade vahelt ja tegudest. See on

miski, mida me oleme õppinud

loodusega kooskõlas elamisest,»

mõtiskleb ta. Kuigi Pariis pakub

elevust ja väljakutseid, meeldib

talle ka Eesti elu ja aja rahulikkus.

«Maailmas ei ole väga

palju kohti, kus on võimalik

leida vaikust ja rahu. Teisalt ma

tunnen erinevusi inimestes suvel

ja talvel. Suvel on inimesed

palju avatumad, aktiivsemad ja

naeratavad, talvel on inimesed

soojad ja hoolitsevad üksteise

eest,» maalib ta siinsest maast

ligitõmbava pildi.

Tomomi Hayashi alustab

sealtsamast: mõlemas kultuuris,

nii Eestis kui Jaapanis, on hästi

palju loodusega seotud teemasid,

lisaks on vaikus mõlemas

kultuuris kõrgelt hinnatud. «Aga

samas näen Jaapanis sellist äärmust,

et eklektiline ja lärmakas

on ka kultuuris paralleelselt olemas.

Mulle tundub, et põhierinevus

on seotud looduskatastroofi

de skaalaga – kui jõulised on

Jaapanis näiteks taifuun, tsunami

ja maavärinad võrreldes

Eestis olnud juhtumitega!» Kuigi

ta on pärit väikesest linnast Jaapani

mere ääres, kus talvel sajab

lund ja meri avaneb põhja poole,

tunneb ta, et linna mastaabid

on Eestis inimlikumad ja taevas

suurem. «Nii et ma tunnen end

siin Eestis hästi!» kinnitab ta.

Genius loci

Nii Tsuyoshi Tane kui Tomomi

Hayashi tunnistavad, et

arhitektidena on neile tähtis

genius loci – ühele või teisele

kohale iseloomulik vaimne atmosfäär

ehk kohavaim. Peatselt

kerkima hakkav ERMi peahoone

on mõlemale üks nendest

kohtadest, kus seda on hea kinni

püüda. Tsuyoshi Tane meenutab

hoone juba kuus aastat

kestnud arendusprotsessi: «Me

oleme alati uskunud Eesti Rahva

ERMi uue hoone autorid DGT arhitektid võitsid 2010. aastal Renault’ avatud

konkursi ja Renault’ uued salongid tulevad kogu maailmas nende maitse järgi.

Tsuyoshi Tane loodab, et ERMi uus hoone teostub majana, mis toob inimesed

kokku tähistama selles kohas uute mälestuste loomist.

Kuigi ERMi uue hoone juurde jõudis Tomomi Hayashi alles hoone tööprojekti

valmimise faasis, on ta mõelnud palju sellele keskkonnale, kuhu see hoone

paigutub ning usub, et uus hoone on antud kohale parim lahendus.

Muuseumi uue hoone ehitamise

olulisusse. See on väljakutse

– ühendada Eesti identiteet,

identiteedid mineviku

tähendusega kohas, kus esimene

Eesti Rahva Muuseum ehitati ja

mis okupeeriti, et teha sinna

Nõukogude Liidu lennubaas.»

Ta meenutab, et võidutöö idee

kasvas meeskonnal välja koha

minevikust. «Selle asemel, et

paigutada muuseumihoone esialgu

pakutud kohta, valisime

muuseumi asukohaks lähedal

asuva endise Nõukogude Liidu

sõjaväebaasi – füüsiliselt kohal

olevad valusa ajaloo varemed.

Usuti, et uus muuseum peaks

mängima olulist rolli selle ala

uuendamisel. Ja et seda teha,

pidi hakkama käsitlema seda

tugevalt laetud ja ruumiliselt

unikaalset kohta.» Kohavaimu

tundliku rakendamisega saab

ERMi hoonest lennuvälja jätk –

selle katus tõuseb ja jätkub «lõpmatu

ruumi» suunas – kutsudes

külastajat sisenema maastikku

ja muuseumi südamesse.

Tsuyoshi Tane usub, et kavandatud

hoone teostub majana,

mis on lahti avalikeks

tegevusteks – näitusteks, perfor-

mance’iteks, õppimiseks ning et

see toob inimesed kokku tähistama

selles kohas uute mälestuste

loomist.

Ka Tomomi Hayashi püüab

oma töödes leida lahendusi

just olemasolevale kontekstile,

teades, et arhitektina on tal suur

vastutus selle eest, miks ja kuidas

ta asju teeb – hooned on

oma asupaigas pikka aega, tihti

kauem, kui elab nende autor ise.

Kuigi ERMi uue hoone juurde

on ta arhitektuuribüroo HG arhitektide

vahendusel jõudnud

alles hoone tööprojekti valmimise

faasis, on ta siingi mõelnud

palju keskkonnale, kuhu

see hoone paigutub. «Asukoha

valikust on palju juttu olnud,

aga usun, et see uus hoone on

antud kohale parim. Genius loci’t

on hästi arvestatud ja toetatud

tulevikule mõeldes,» arvab ta.

Arhitekt räägib, et projekteerimise

käigus üritasid nad hoida

esialgselt loodud hoone ideed

ning muuta see tänapäevastele

tegevustele veelgi sobivamaks.

«Tänu kogu meeskonna tööle

on see suur projekt nüüd küps

ehitamiseks! Minu peas on selle

hoone uks juba publikule lahti!»

Anu Ansu

Reio Avaste

More magazines by this user
Similar magazines