Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad tänapäeva kooliõpikutes

3. Üldisi tähelepanekuid õpikute kohta ja
soovitused
Õpikutes räägitakse peaasjalikult vaid, et hiites ja teistes looduslikes pühapaikades käidi
ohverdamas, aga pole kuskil juttu näiteks ohverdamisi hõlmavatest palvustest. Hiites
käidi lisaks palvetamisele ja ohverdamisele ka muudel põhjustel: „Maarahvas käis hiies
nõu pidamas, palumas, kohut mõistmas, tantsimas, kadunuid matmas ja austamas”
(Kaasik 1996: 409).
Et muuta paremini mõistetavaks looduslike pühapaikade olulisust ka tänapäeva
inimesele, tuleks gümnaasiumiõpikutes rääkida looduslike pühapaikadega seotud
vaimsest ja materiaalsest kultuuripärandist ja selle tähtsusest.
Vaimne kultuuripärand on oluline teave, mis seotud looduslike pühapaikadega.
Looduslike pühapaikade riikliku arengukava järgi (ALP 2008: 13) on looduslikel
pühapaikadel suur hariduslik ja kasvatuslik tähtsus. Kindlate paikadega seotud
kohapärimuse ning traditsioonide järjepidevuse säilitamine aitab tugevdada meie
rahvuskultuuri. „Looduslike pühapaikadega seotud vaimne pärand avaldub näiteks
vaimse ruumi, usundiliste tõekspidamiste, hoiakute, tavade, ajaloolise mälu,
kohapärimuse või suulise rahvapärimuse muude vormide näol.” (Kaasik: 27).
Õpikutes küll räägitakse lühidalt pühapaikades kehtinud tavadest ja uskumustest, kuid
seda tuleks määratleda ka vaimse pärandina. See aitaks mõtestada pühapaiku üldises
kultuurikontsekstis ning muudaks teema arusaadavamaks.
Kõikides õpikutes on kasutatud mõistet „ohvrikivi”. Varem on seda sõna teaduslikult
kasutatud, ent tänapäeval oleks täpsem kasutada mõistet „püha kivi”, kuivõrd kõiki pühi
kive pole kasutatud ohverdamiseks. Sama kehtib ka allikate, hiite ja teiste
üksikmälestiste puhul.
19