Seletuskiri

kohustatud menetlusosalisel puudub huvi dokumente kätte saada. Kättetoimetamisest kujunes
kirjeldatud põhjendustel senise menetluse üks peamiseid valupunkte. Keskmiselt kulus 2012. a
jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise asjades ainuüksi kuludokumentide kättetoimetamisele
175 päeva, mis on üle poole keskmiselt menetlusele kulunud ajast.
Senise korraga võrreldes on eelnõuga loodud võimalus kohaldada menetluses selliseid lihtsamaid
kättetoimetamise reegleid, mis kohalduvad dokumentide kättetoimetamisele käimasolevas
kohtumenetluses, kus on varem menetlusdokumente kätte toimetatud. Näiteks saab edasipidi lugeda
kuludokumendid saatmisega kättetoimetatuks aadressil, kust menetlusosaline on samas menetluses
juba menetlusdokumente kätte saanud, või aadressil, mille menetlusosaline on kohtule avaldanud (§
314 1 lõiked 1–3). Menetlusosalistel ei ole kohtu ees kohustust ajakohastada oma kontaktandmeid ajal,
mil tema osalemisega kohtumenetlusi ei toimu, mistõttu eraldi peetava menetluse puhul selliseid
kättetoimetamise viise kasutada ei saa.
Loodava regulatsiooni kohaselt ei ole kuludokumentide kättetoimetamise ajaks kohus sisulist
lõpplahendit teinud ega kulude jaotust kindlaks määranud. Seetõttu ei ole kulude kandja dokumentide
kättetoimetamise ajaks teada ja menetlusosalisel ei ole ka huvi menetluskulude kättetoimetamisest
kõrvale hoiduda.
Eelnõuga nähakse ette, et kohtu määratud tähtaeg esitatud menetluskulude nimekirja ja kulude
koosseisu kohta vastuväidete esitamiseks ei või olla pikem kui seitse päeva dokumentide
kättetoimetamisest.
Kui menetlusosaline tähtaegselt menetluskulude nimekirja ja kulude koosseisu ei esita, tema
menetluskulusid kindlaks ei määrata.
Paragrahvis § 176 reguleeritakse lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Lõike 1 kohaselt
mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tegemist on kohtu
diskretsiooniga. Esindaja kulude väljamõistmise ulatusele on kohustatud isiku kaitseks kehtestatud
piirmäärad Vabariigi Valitsuse määrusega. Lõike 2 kohaselt jäetakse kohtule võimalus juhul, kui
kulude kandmiseks kohustatud vastaspool esinduskuludele vastu ei vaidle, kontrollida üksnes
lepingulise esindaja kulude vastavust Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärale. Eelnõu kohaselt on
sellise võimaluse kohaldamise õigus kohtunikul, kes asja menetles ja mitte enam kohtunikuabil, kes ei
lahendanud asja sisuliselt, vaid üksnes kulude kindlaksmääramise avalduse. Kuna kohtunikul on
ülevaade menetlusosaliste ja nende esindajate panusest asja lahendamisel, ei ole põhjust eeldada
ega karta selle võimaluse kuritarvitamist.
Senise teksti lõikest 1 jäetakse välja viimane lause selle kohta, kes võib olla lepinguline esindaja, kuna
lepingulist esindust tsiviilkohtumenetluses reguleerib TsMS-i § 218. Viide kohtus esindamise
üldnormile ei ole menetluskulude kindlaksmääramise regulatsioonis vajalik. Sisulist muudatust lause
välja jätmine kaasa ei too.
Kuna menetluskulude kindlaksmääramist reguleerivale 5. jaole antakse uus sõnastus, muudetakse
volitusnormi asukohta seadustikus – seni asus volitusnorm, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus
määrusega lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad,
seadustiku § 175 lõikes 4, edaspidi § 176 lõikes 5.
Ülejäänud ulatuses vastab lepingulise esindaja kulude hüvitamise regulatsioon senisele §-le 175.
Paragrahvis 177 reguleeritakse, millal ja millise lahendiga kohus menetluskulude rahalise suuruse
kindlaks määrab. Kohus võib menetluskulud kindlaks määrata lõpplahendis. Kuid kohus võib jätta
kulud ka lõpplahendis kindlaks määramata. Sätte sõnastuse kohaselt võib kohus seda teha juhul, kui
lõpplahendis kulude kindlaksmääramine ei ole otstarbekas või takistaks lõpplahendi tegemist.
Tegemist võib olla näiteks olukorraga, kus kohus leiab, et lõpplahend kaevatakse tõenäoliselt edasi,
samuti näiteks juhul, kui menetluskulude kindlaksmääramine lõpplahendis on konkreetses asjas liialt
10